hingeluule

[hingeluule]

21:33

on reede reede, 23. reede, kell on 16:03

Sinul on aega. Veel tunnike-paar Teoorias veel midagi tarka teha ma saaks, aga istun diivanil ja hoian jalgu maas

taas

Naeratan. Surin taskus mu näole naeratuse loob. Ootan veel, sest see ei olnud sina.

taas

Naeratan. Sest on reede. reede, 23. kell on 21:33 ja enam ma ei oota

[hingeluule]

Kurna mu südant

Kurna mu südant Armasta mind armutult Pigista välja kõik pisarad

Peksa ja madista,

haava ja alista

vabanda hiljem, sest haavad ei valuta veel kui karistad, silmi mult ära rebi mõjuta, manipuleeri. mõrade servi, palun, ära palista

ma ei otsi arme

vaid armu, armastust ja armetust.

[hingeluule]

must lumi

loodan, et sa jõuad kenasti koju neil linnatänavail, mil puudub tuledesära mingi metropoliitlik omapära hall ja valge hall ja must mustaks muutub lumi

mustaks muutub lumi kui mu süda ükskord veritsema hakkab mustendub ja muserdab kui selja pöörad must ja tume, rinnust välja hüppab muretult minust lahku läheb, teda ei hirmuta võõrad

tal on üks siht, üks kinnismõte kinnitab ta seda mulle iga päev, riimides ja riimideta kires riidleb, surub pastaka mul kätte kirumata kirjutan, sest ehk lahkud järgmisel korral pisarata

paarita?

paaris ka.

ema ikka armastas mulle korrata kuis nutmine ei aita ennetas eeldatavaid pisaraid, jääd mu põskedel ehk ei näinud ema, kuis sõnad mu peas läksid paika ehmatasin enne minagi, nüüd korrapära loomulik kui värin haavakaskedel

niisiis seikleb minu süda südikalt omal teel sosistab minu sõnu, minu laule, minu ridasid, salatsemata sooja teki aluses, turvalises sündsuses, joob sinu kõrval teed seejuures tühjale kehale, mis temast maha jäi, mõtlemata

rustikaalne on see raske rõhuv tühjus, must lumi mu rõdul rändama lähevad rudimentaarsed mõtted, mõned ronivad algusest kaugemale veel raadioajakirjaniku ülepingutatud tämber ravib raskust õlul ribakardin kord keritud saab ja...

nüüd teen iseendale teed

[hingeluule]

tuhandeid kordi

sinule, tuhandeid kordi sinu jaoks, kuni hinge heidan ma ei murdu, kannan naeratus näol su loodud kammitsaid ja korde lupjunud kaljuäärel ihus ja vaimus seisan mingeid segaseid ridu pritsib mu mõistus aga surra ma ei raatsi, sinu jaoks, veel kuid, aastaid, päevi

märtsikuine hämar öö jääb lootusetuks nii pean soodsaks eksistentsi kõige paljamalt kaon sootuks, nagu madalsoo kord rabastub rabasid mu hinge, rabedalt kohmetult armastus mind püüdis kahe käega alistun, sukeldun, siis ületan kujutlevad mäed

ma...

lunides jumalalt andestust leian sinus lunastuse

sinule, tuhandeid kordi

[ma luban...]

[ma luban...]

[hingeluule]

ma tahaks minna...

tema käis mõtetega ümber maailma kätega hoidis ikka koduuksest kinni kerge hirm higi laubal kohver laual kas minna kuidas minna kuhu minna kas...

minemises oma võlu, mingi lahkuv hõng minimaalselt saan haiget, maksale ja hingele millele rõhutan lahkumist õhutades mitte ükski reisikaaslane minust ei lahku

andekas hing, mõtiskledes hinge tähendust annaks jumal vaid, et ise oma elu mõtte välja mõtlen avardan silmapiiri, piire lahti mõtestan aga mis mõttega mõtlen kui mõeldut tehtuks ei tee

tegudele pühendatud väärtused teiseks edastan tendentsiks on siiski sõnad, mitte teod tänapäevane huligaan jääb tõeseks oma öeldule toob tõelisusse tegude relatiivi

lahkub linnuke pesast süütunde võimule andudes lõhun lähedaste hinged ja vanaema südamest võtan rahu lootes, et lõunalauas minutagi jutt ei lõppe lõppude lõpuks lõpetame kõik ühel moel

[hingeluule]

näpista mind

varrukas, küünarnukk

sinu armastus

peab olema uni

[hingeluule]

Ma olen armastanud. Ma olen armastanud oma ema ja isa ja õde ja koera ja vanatädi ja üleaianaabrit. Olen armastanud suveöist linnulaulu ja lõkkepraginat kodutalu tagaaias. Paar kuud tagasi armastasin sõbranna hingamise heli enda kõrval, mis sest, et ta oli purjus ja õnnetu, vähemalt ta oli olemas. Õppisin armastama talvehommikute vaikust ja mikrorajoone üleujutavaid ummikuid, mille tõttu hommikutundidel pidin keemiaõpetaja poole vaatama süüdlasliku pilguga, kui paar minutit liiga hilja klassiuksest sisse astusin. Olen armastanud sellesama õpetaja vihahooge ja keemiaklassi kloorihõngu juba aastaid. Kõik see meenutab minu lollust ja noorust. Naiivset armastust elu vastu. Lihtsameelset, pöörast armastust.  Olen tõesti naiivne. Ei hooli, ei mõtle, ei hoia end tagasi. Ei hoia end armastamast, sest maailm väärib seda. Seda väärib mu parim sõber, kelle mõttetu jutumulin mind melanhoolsetel pärastlõunatel naeratama - harva isegi naerma - paneb. Seda väärivad näljased kajakad lennusadama kail, kes ajaks oma kiljumisega hulluks iga rutiinist halliks kulunud täiskasvanu, kuid minul on neile pakkuda vaid armastust. Jah, armastust pakun isegi nendele samadele kurbadele vanainimestele, sest nooruse ilu kord ka minus lahtub. Mõtlen ette, hetkel veel karmale matuseid ei pea.

E. T. “Vestlused iseendaga”

[hingeluule]

“...igast suvalisest suhtest kirjutanud olen ridasid, nutnud pisaraid; kuldseid, hõbedasi aga temast mõeldes jalutan ringi neid kõiki mäletamata jah, muidugi, tint hommikuses trammis ikka vihikukaanele voolab, sest ega keegi puterdavat kunstnikku ei võta kuulda keeruline keerata kiindumust konsonantideks ja kõigeks muuks olen vait ja vaikselt pohhuismi harjutan, mõtle mõtle mõtle mõtle millelegi muule mitte, et ma tahaks tiivad karmilt armistunud seljal mind viivad marsile, jupiterile ja kuule lendamata jääks alles vaid maa ja ilma ahastus, talumatu kannatus võõral taevakehal hääle murdudes siiski monolooge pean, kõla kurb ja monotoonne eraldatus eelkõige hirmutab, aga lihtsam on olla teda vaatamata, maad tundmata...”

- oodates und

[hingeluule]

/vaatan sind/

Hoian sind endale magamistoa seinal Aknast paremal, kohe voodi kõrval

Neid unetuid öid on liiast siis unistan sinust, homsest ja rannaliivast

Paar tundi veel ja näen su nägu naeratust, tämbrit ja tegu

Senikaua vaatan pilti kipskrohvil talveöös auru hingan hommikukohvil

Kell on veel neli, kuid sinu ükskõiksus... See pohhuism mult une röövib

Palun, täna pärastlõunal hooli Lase mul vaadata su huuli

Kui sõna võtad... - su mõtted ja lüürika Kahjuks aeg minule on nii kuradi üürike

Kuidas sa siis aru ei saa? sinuta ma olla enam isegi ei taha

Sellepärast ainiti silmitsen pisar silmanurgas juba ammu lipitsend...

[hingeluule]

ta maneeris on väike valu

nälg

puudutuste puudus ja armastuse kadu

üksildus

silmad udutoonides nii nukrad näivad

tühjus

mis radu mööda tema mõtted käivad?

valu

igal hommikul ennast piinab, pilk nii külm ja kalk

nukrus

“lõpuks on see kõik me enda valik”

[hingeluule]

//24.oktoober//

Sügistalve hämaral hommikul

komplen ja koban maailma koidikut

muudan päeva alguse endale ja temale

               ilusaks

Varakevadisel pärastlõunal

ühes käes teetass, teises eksistents

pööran keskmise kahtluse kogu maailmale

              kaunimaks

Kesksuviselt sumedal keskööl

Kannatan sääsepinina saatel lihtsuse valu

muutumata muudan kõik teised

             õnnelikuks

[hingeluule]

otsin midagi lihtsat

a la nagu

"tere mulle meeldib su nägu ja su naer, räägi mulle oma unistustest"

lihtsalt hooli

lihtsalt pühenda mulle pisut oma aega kui hommikuse raadiopinina saatel endale teed keedad

mõtle meile tulevikus olevikus ja veidi ka minevikus

aga ära peida meid unustusse

ma väärin enamat

- talveõhtu üksindus

[hingeluule]

armasta mind armutult armasta mind armastama elu, millesse vanemad mind armastasid elasin ühe korra õppisin armastama ümbritsevat lilleõit, loodust ja laste naeru kõike, mis vastupandamatult kaunis elasin teise korra kiindusin teisse, inimestesse klassivenda, kaasteelisesse, kallimasse kõiki, kes hoolimist piisavaks pidasid elan nüüd siis kolmandat iseennast peaksin armastama hoidma, hoolima ja hoolitsema kuid ma ei oska              näita, kuidas sina seda teed            näita ette, hoolikalt ja aeglaselt                  mul veidi on veel aega

[hingeluule]

/../

kümme külma kopikat tunaeilne kohvitass vist paber kaotas väärtuse Äiksekiir tolmutanud aknaklaasil mäletamas meid üks tervik, kaks väljavaadet veergudel meenuta siis mind kui keraamika su huuli puutub portselanist külmemaks mu keha sai hoides üht kolmandat kurbust ei vääri meist keegi jää siiski südamesse jääb nüüd truudusetust kehapind õrnalt õhkab sina sina petsid mind

[hingeluule]

tule koju

Ilmselt tahaksin peituda maailma eest, kui sind minu kõrval pole. Aga mõtted minust linnupoegade kombel välja ronivad, justkui oleksin õnnetu kodu, pesa, koht, kust armastust leida on liig raske.

Mina ise olen voodis, leban lihtsuses, jälgimas silmadega pilkast ööpimedust ja naaberaia asukate lõkke pragisemist. Möödub tund. Teinegi.

Eks me kõik peame kunagi minema, mina kedagi kinni hoida ei saa.

Katuse ja kaitsetuna ligunen linade vahel.

Ootan sinu saabumist, hilist öötundi, mil alkoholi hõng mu sõõrmetesse leiab tee ning sinu naeratus ukse tagant rõõmu õhkab.

Käed värisema lõid viimase kellalöögi mõjul, sest tean, et nüüd sa kohale jõuad.

Soe käsi minu omas.

Und ma enam ei karda.

[hingeluule]

lõhnad juures

Inspiratsioon meelemürkidest ühtegi rida ei kirjuta ma kainelt Alkohol? ei, see on joobest allpool Ma ei lase ennast meelitada hullun silmade ilust, vaimul luban alistuda aga ilu peaks olema minu silmades vist nii ongi, adekvaatsed ei näe maailma minu vaates üks lonks maailma veeklaasist, kurk tõmbab kuivaks, astusin välja oaasist järsku, nii äkitselt olen kaine joodikud kaotanud on oma hea maine teised on sassis teistmoodi enne kõrbe vaatasin maailma omamoodi napsine, joobnud, joomane, vindine timmis, kommis, nokastanud, viinastanud, joobes. tahaksin koguaeg olla maailma äärelt vaataksin alla ühtki muret oma teele ei laseks, enam ei hooliks, hoiaks end vaid keelekasteks mõistan, et romantiseerin kuradit luban teistel näha pudelipõhjas jumalat aga ma ei räägi ju lahustest mõtlen ilusatest asjadest ja inimestest nendes on midagi hullutavat, midagi seisatavat keeran ära juba esimesest silmapilgust jagan südames igaühele armastust võõrutusnähud on must sõltuvuses üleeile loobusin võitlusest lubasin, rohkem ennast ise ei purjuta aga samas ennast selle patu eest ei hurjuta sest kui mina elu armastan sellest isegi kurja kasu võtan peaks tema minust hoolima mind embuses hoidma, vastu armastama olen kogenud kahte reaalsust kõrbe, oaasi ja kainust Nüüd kannatan mõlemas sest miski on vale nii seal kui ka siinsamas kahevahel põiklen ja kõigun otsin sedasama õiglust kahepoolset suhtlust elult tunnet, et tunnen end hoitult Praegu veel eksistents minust ei hooli niisiis on aeg vaimus taluda kõiki nooli, mida vali saatus paiskab ja juua tänavanurga taga, enne kui ema midagi haistab

[hingeluule]

/../

"Pime on ,aga ma naeratan ,sest armastan sind... Palun võta mind tagasi" Leidsin selle lause vana märkmiku seest Kritseldatud ridade vahele, mis rääkisid sinust Aasta- kaks tagasi Istusime mahajäetud maja rõdul Kõlgutasime jalgu, vaadates tähti Miski hoidis meid tagasi Õrnalt toetasin oma pea su õlale Sa võpatasid hetkeks, süda hakkas kiiremini lööma Seda käiku ma ei võtakski tagasi Siis järsku suudlesid mind, sest midagi polnud kahetseda Veeklaas, mis täitnud oli ligi aasta, ujutas üle Nüüd, vaadates tagasi Armastus see ei olnud, olime noored ja rumalad Aga nii võimsaid tundeid ma pole kellegi vastu senimaani tundnud Õnneks oled sa muutunud. Ja nüüd ma ei tahagi sind enam tagasi