myrhhhh-blog

[myrhhhh-blog]

[myrhhhh-blog]

[myrhhhh-blog]

Tegelt on nii, et õhm on haige. Eile oli juba selline virikoll, õhtuks tõmbas temperatuuri soojaks. Hommikul oli täitsa kuum kuum kuum. Kraadiklaas ütles, et 38,5. Küünal ja siis sai korda. Köhib ka, nina jookseb. Ülisuurtes kogustes jookseb ila. Eks see hambajama ja väike nakkus veel otsa. Trevoril sama jama, aga tal hakkab juba üle minema. Õnneks on korralik apteek kaasas ja Siljal ka siin omajagu erinevaid medikamente. Magab palju ja joob topsitäite kaupa vett. Kummeliteed ka. Õnneks ilm on eriti nõme - tuiksab lume moodi värgeldust ja tuul on no eriti tugev. Nii palju siis kevadest. Aga nädala teisest poolest hakkab lubama. Järgmisest nädalast lubas 10 ja natuke peale. Jääme siis lootma.

[myrhhhh-blog]

Kiired fototõendid. Lörtsi ja tugeva tuule kiuste käisime ikka õues ka natukene. Selline siis ongi. Pambule HULLULT meeldib, et saab joosta. Ei jää mingeid jäätükke või lumehunnikuid ette. Kiljub ja kisab nagu segane.

[myrhhhh-blog]

Appi, appi! Kõik olen maha maganud. Aga asjalood nüüd jah nii, et MINU NUMMMMMMMMMUMUMMMUUU SAI ÜKSSSS!!!!! See on ikka nii hiiglama äge. Pidu oli vanusega kooskõlas, külalisi oli täpselt piisavalt ja kingitusi ikka kogu raha eest. Pilte ja muud saan lisada mõne aja möödudes. Tegelikult tulin siia kirjutama meie esimese välisreisi esimestest päevadest. Saabumine oli siis eile. Ja ega ma ei hakka valetama - ikka paganama raske oli. Õhm podas väga ilustibvastu, tõesti. Super laps. Eks ma seda lennuki sõitu kartsin kõige rohkem, aga see oli terve reisi kõige iisim osa. Proovisin talle neid müraklappe panna, et ei hakkaks kartma, kui kõva müra tuleb, aga kiskus neid endalt ära. Pole mõtet ajada tuju pahaks, las siis olla. (Kiire vahelepõige teemas - tagasi tulles ostan kindlalt juurde selle eelisjärjekorras lennukisse minemise. Mitte paigal püsiv laps ja sada kotti käes seista järjekorras ja siis veeeeelmoodata on ikka hirmus õudne. Hea on see, et saad vb käed lihastesse). Nii. Kui lennuk vaikselt stardirajale podises hakkas ennast unele sättima, olin valmis teda juba rahustama, kui minu üllatuseks jäi magama. Lennuk hakkas kiirendama ja raputama, siis jäi tegelt. Ja magas lõpuni välja. Panim vahepeal talle klapid pähe, et saaks rahus magada. Sattusime istuma vahva vene naise kõrvale ja tema poja. Muidu oli armas naine, aga oli tarve restitäie keedumune kaasa teinud ja hakkas neid seal siis hoolega kopsima ja sööma. Ega see lõhn nüüd väga hea polnud. Minu üllatuseks oli vanker pandud kohe välja sinna ukse juurde, aga no mitu kotti ja laps ja siis see veel (omakorda kotis) käes kuidagi. No seda ei anna kirjeldada kui õudne. Ega midagi üle ei jäänud, kui vastu pidada. Sees pakkisin vankri lahti ja sai ta sinna istuma panna. Ilmselgelt oli kohe kergem. Bussini oli natuke aega ja siis istusime kohvikus ja tegime kiired vöikud. Lapsed ka söid ja siis mähkmevahetus veel lisaks. Bussisõit oli natuke keerulisem. Oli juba paigal istutud küll. Märksõnadest "reede", "tipptund" ja "ummikud" vist piisab, et saaks aimu, milline jokutamine käis. Kiirteed ummikutes. Omajagu jäi buss hiljaks. Mida aega edasi seda tusasemaks noormees muutus. Finiši eel jäi magama. Niimoodi magama, et mitte millegi peale ei ärganud. Bussist välja ja kogu pagas käeotsas. Lennujaamas viskasin üleliigsed asjad kõik kohvrisse, käsipagasist oli nüüd õnneks ainult minu üleõlakott. Jooksime ruttu üle tee taksosse. Buss sõitis Leichesteri, mis siit natukene eemal, aga saime taksojuhiga hinnas kokkuleppele ja tõi meid siia ära. Linnakese nimi siis Hinckley. Selline Pärnu suurune, aga palju suuremaid linnasid ümberringi. Õhmile väga meeldib. Vedasin kaasa nö "turvaesemeid" nagu Otto raamat ja möned mänguloomad, et oleks kergem kohaneda. Noo ütleme nii, et poleks vaja olnud. Trevoril siis hunnniks autosid ja värke, vanad mägukad kõik ebaolulised. Eks ta ikka vaatab neid ja nösserdab, aga poleks ka midagi viga nendeta. Käib ja uriseb ringi, mängib. Eks natukene on mõlemal poisil raske, et neid nüüd kaks ja omavahel vajavad harjumist. Aga muidu saavad kenasti läbi. Käisime täna linnapeal ka ma toitu ostmas. Söögiks tegi Silja koduseid häid kotlette ja keedukartulit. Aga kutil koguaeg nii põnev, et pole aega üldse süüa. Ega ma poest tassisingi talle palju jogurtit, banaane ja maasikaid. Kama- ja neljaviljapallid võtsin kodust kaasa. Muud ei lähe siis neid ikka. No põhiteema on muidugi ilm. Ega see kiita pole, olgem ausad. Kevadest väga nagu lõhna pole. Max 5 kraadi, aga järgmisest nädalast lubas vähe helgemat ilma. Poiss paksult riides ja ketsid jalad. Tänavad kuivad ja oi issand kuidas talle meeldis joosta. Nii naljakas. Maja on sellise suure kinnise hoovi sees, keskel suur parkla. No kui suur aga piisavalt. Ja taimed igasugused ja kivikillustik. Ei suutnud ära vaadata neid taimi. Eks homme proovime parki ka minna, täna ta selle amal magas vankris hambad laiali. Eks näis kuidas see reziim hakkab välja nägema. Täna ärkas kodumaa aja järgi normaalsel ajal, siin näitas kell siis 4.45. Loksub vaikselt paika. Ega ma seda vägisi üleval hoidma ei hakka, magab ikka siis kui uni peale tuleb. Täna magas kaks und, teise läks 12 ajal, kui Trevor ka magas. Tegelt magasime kõik siin. Eile päev oli kõigile raske ja kuna Silja ikka kodune, siis ei ole kuhugi kiiret. Homme jälle õue ja vaatame, mis tegema hakkame. Panin juba digika kotti, saab möned pildid ka üles panna siis.

[myrhhhh-blog]

esimene vastlapäev tuli nii, et ei teadnudki üldse, et see päev on kohal. vanama tuli koju, väljas oli veel valge ning ilm päris kena. tuli siis mõte, et lähme rongiga sõitma. pääskülas, keilas jne pole midagi teha, kristiinesse ei taha, no mis seal ikka, aitab välja hea tuttav koht - NÕMME. kärmelt siis endale riided, RJle kuivad püksid ja konkreetselt joostes rongile. minul oli loomulikult au kanda mr. Veeämbrit süles. täpsustuseks siis nii palju, et kogu otsustamine ja muu sinna juurde kuuluv toimus kümne minuti sees. rongid ju robini suured sõbrad, sai nüüd sees ka istutud. ta on seal varem ka loomulikult olnud, aga siis ta veel ei teanud, kui ülivinged need lärmavad masinad on tegelikult. ja oi kui tähtis oli see mees. vaatas ja uuris. kui suur on tõenäosus, et ta sai aru, et see millega ta sõidab on see sama rong, mida ta aknast vaatab? kes teab. nõmmel läksime siis klassikalisse "sõõriku kohvikusse". minu jaoks võrdub see koht pannkookidega, need nahka pistsingi. robin sai vanama käest hernesuppi - oi oi oi kuidas maitses. siis veel natuke kartulisalatit viineriga ja magustoiduks piimatarretist. või no mingi taoline värk. kolm käiku nagu suurtele härradele kombeks. ei pea vist üldse mainima, et noor härra oli endiselt väga tähtis. no see on selline nägu. ma ei oska seda kirjeldada. tagasi jälle rongiga. siis tipa-tapa koju. küll oli vahva. oleks varem ära jaganud, et vastlapäev, siis saanuks vanama teha sama trikki, mis minuga ühel rõõmsal pühal vanakal. lõpptulemus oli selline, et natuke eemale jäi põõsas ja minu nägu oli üleni lund täis pritsinud. toredad mälestused. järgmine põnev ettevõtmine toimus neli päeva hiljem, laupäeval. hommikul vara kohe autoga sõitma. vanama süles tagaistmel ekskurjuuuuun. sõitsime jänedale. vahepeal tegi väikese uinaku, siis kui ümberringi jäi liiga palju põlde ja metsi, polnud enam põnev vaadata. samal ajal kui näärivana välikööki tellis käisime kolmekesi jalutamas. oi kui palju traktoreid ja igast põnevaid maju ja värke. pluss suur suur sile pind, mille peal oli mõnus kõndida ning joosta. natuke eemal olid hobused. läksime tutvust tegema. si*ahais pidi kopsurohi olema, meie kopsu kõik nüüd küll korras. alguses ei saanudki aru, et üldse midagi (tema mõttes) imetabast eemal seisab. kuna ma ise nende loomadega väga sõber pole, siis esialgu vaatasime rahulikult eemalt. läks aega aga sai aru, et need on midagi hoopis teistsugust ja suuremat kui seni nähtud. tundis vist omasuguse ära ka - seisis ka oma kaka sees. kuna hobused ei liikunud, siis väga põnev polnud. meil vähemalt. hakkasime minema, teeristis panin robini maha, et ise kõnniks. hakkas siis hoopis hobuste suunas tagasi minema. üks noor loom tuli ka rohkem aia äärde meie poole. said sõpradeks. kevadel ja suvel satume sinna kindlasti veel. näär on loomadega vana semu. siis saab lähemale ka minna. pluss pidid kuusalus kellelgi ponid olema. neid lähme kindlasti külastama. eks siis kirjutan sellest, kui nii tõesti ka juhtub . ja siis on mul kindel plaan, et suvel kui "tüdrukud" (meie majas nimetatakse nii karjamaal olevaid lehmasid) teeääres on, siis saab neid minna ka lähemalt uudistama. ega siis nii linnapoiss ka olla saa. hobused, traktorid ja mängumajad vaadatud läksime edasi musta täku talli. kell oligi juba lõuna (natuke 11 läbi), aeg üks korralik praad süüa. algatuseks hernesuppi, see nii väga enam ei maitsenud. ju sai aru, et midagi paremat veel tulemas. saigi siis natukene sealiha koos kartuli ja seenekastmega. ikka täismehe toitu. natukene magustoitu otsa. ja siis tagasi tallinna poole. väike mõnus uinak. käisime ehituspoest ka läbi, seal ärkas loomulikult üles (ootasime autos, aga no ju sai aru, et mingi meeste koht jälle). mis ma rohkem kirjutada oskan selle kohta kui, et meeldis. kasvõi niisama vaadata. väike peatus veel ühes toredas poes ja siis koju. aga sellega pole kõik seiklused veel kirjas. nüüd vist kõige tähtsam. päev pärast sõbrapäeva 2013 sai RJ oma esimene musi. ja seda ka vanema naise käest. kõik algusest. läksime kambakesi nääri sünnipäeva puhul välja sööma. peale mõnda searibi ja pitsalõiku läksime mängunurka. kohe nägu särama ja liumäge vallutama. oi seal oli palju lapsi ja kisa. nii tore, et ei löönud üldse kartma, vaid tahtis kohe kampa lüüa. ma ikka suurte laste liumäe peale ei lasknud aga beebide omas tegi mõned siuuuuuud. seal oli üks imeilus ca 3a tüdruk. tuli minuga rääkima oma õrna häälega ja asjatas seal ringi. mängisime kõik koos natukene, õhm istus maas ja siis tüdruk istus tema ette, tegi põse peale pai ja siis MUSUUUUUUUU. no ikka musu nagu peab, suu peale mopsti. ega totu ei saanud ju millestki aru, milline oluline sündmus! haha. ja sellega ongi sellised suuremad seiklused läbi. nüüd veel üks pidu suures seltskonnas (tiina 70) ja siis saab õhm üksssssss. jeeejeee.

[myrhhhh-blog]

selle seeria pealkirjaks võiks siis panna "teolt tabatud". nagu piltidelt võib ka aimata, siis kõige kõige lemmikum (peale asjade laiali loopimise) on ronida igale poole sisse ja/või otsa.

[myrhhhh-blog]

Jeejeejeeee, RJ 11 !!!!

jah, asjalood nüüd nii kaugel, et õhm sai 11. nii tuuuus!! natuke veel siis saab 12 ehk 1. eks ma teen siis klassikat - appi aeg on niiiii kiirelt läinud! õudne kohe mõeldagi. tore, et tema vanemaks saab ja meeletult kiirelt igast uusi asju õpib. kurb on see, et mina ju jään ka vanemaks. enne kui arugi saan on proteesid suus. kuna arsti juurde pole asja olnud, siis uue kuu numbreid ei oska öelda. sinna kulub veel üks kuu enne kui neid updateda saab. küll aga on ennast ilmutanud see müstiline hammas nr 8. alumine rida nüüd jällegi tasakaalus. mis on kurb, sest olime teda harjunud hüüdma mr Kolmhambaks. nii vahvasti oli alumine rida nagu tuulest viidud. väga kõne mees pole, selles mõttes, et eesti keelt ei kõnele rohkem, kui klassikalised "lamp" ja kui häda majas siis "mmä" (raadios räägiti, et statistika järgi on neli esimest sõna emme, issi, auto ja lamp). küll aga saab ta tunduvalt rohkematest sõnadest aru. siin majas ei saa enam kõva häälega vanni minemisest rääkida, sest siis läheb seisab noormees vanni juurde ja hakkab kannatlikult ootama ehk siis kui öelda "õhmi, lähme vanni" siis ta sinna poole minema hakkab. samamoodi seab sammud vannitoa poole, kui öelda (minu lemmik!) "pepupesu". palli toob kui korraldus kätte anda, sama asi on sõbranna Roosiga. raamatuid teab ka, neil teeb isegi nii palju vahet, et "Hei, Otto!" on vaieldamatu lemmik, mida võib10 korda läbi vaadata. kahjuks teab ka seda, kus kohast raamatuid kätte saada. kui ta just korraliku poisi tujus pole ja neid lehitseda ei taha, siis närib. ja oi seda pahandust siis ja kisa kui ma keelan. kui kisamise peale jutt juba läks, siis praegu on üsna kriitiline aeg - mees katsetab piire kuidas jaksab. läheb ronib vanaema majamuuseumisse ja siis hakkab kavala näoga vaatama, selline pahanduse pilk silmis. sama asi käib ka teleka näppimise ja puldi kätte saamisega. viimaste päevade hitt on kiik. kui ma seda pole jõudnud üles panna, siis toob selle mulle. jah, võtab suure kiige kätte ja tassib minu juurde. väike rambo. kui kiik juba laes, siis seisab seal all. kui hästi läheb siis ütleb "oppa". üritasime talle seda sõna õpetada, sest muidu kui sülle tahab siis tuleb ripub jala küljes ja uriseb. kui küsida kas tahad kiikuda, siis teab ka täpselt mida see tähendab. juua on endiselt "ninni". kõige lemmikumad on muidugi endiselt rongid. neid kui näeb hakkab kohe naerma ja... no urisema. ma ei oska muud moodi seda häält kirjeldada. üldjuhul on ikka mõnus vaadata, kuidas iga päev õpib uusi asju juurde. samas on see naljakas, kuidas töömälu täielikult puudub. ütlen keskmises toas, et mine too pall. selleks ajaks kui uksepakuni on jõudnud vaatab mulle küsivalt otsa. palli toob siis, kui koguaeg seda korrutada ja meelde tuletada. väike armas totu. ega siis muud midagi. jääme uut kuud ootama. siis mõneks hetkeks väljamaale. eks see saab ka hiiglama tore olema. 

  *pildil sööb õhm vastlakuklit. kui vaadata pilte kuude kaupa tagasi, siis ega palju muutunud pole.

[myrhhhh-blog]

loomulikult pole enam nõus vankriga õues "jalutama". teab väga hästi, et nüüd saab õues teistmoodi ka olla. kui just pole vaja poodi minna või mõni pikk teekond ette võtta, siis käime kelguga. niisama tänaval eputamas ka, autosid lugemas ja ronge vaatamas. 

varsti lähme mõnusasse kevadesse mõneks ajaks. kuu ja mõned päevad peale. päev pärast sünnipäeva kuni aprilli keskele välja resideerume ühendkuningriigi territooriumil. Silja ja KT juurde. suurema poisiga mängima. sellel ajal peaks seal juba nartsissid õitsema ja puud korralikult lehtes olema. olen varem sellel ajal seal käinud ja täpselt nii oli, kui mu mälu ei peta. seekord viibime küll sadakond kilomeetrit põhjapool, kuid loodan, et see nii palju ilma ei mõjuta. siis saab kutt juba mõnusasti õues vabalt paterdada, liigsete kostüümideta. 

kui uutest asjadest rääkida, mida RJ oskab-teab, siis mõni päev tagasi ütles ta ootamatult "AMP". meie suguvõsas teada-tuntud iga väikese ilmakodaniku üks esimesi kohustuslikke teadmisi. algas see küll nii, et kõige pealt "p", siis "mp" ja lõpuks "amp" (kes ei saa aru, siis eesti keelne sõna on "lamp"). eile õhtul lehvitas mulle kui välja läksin. isegi ütles "a-daa". pole seda oskust tal küll "treeninud", kuid välja minnes ikka lehvitame. täna hommikuks oli see siiski ununenud. hammastest nii palju, et alumises reas on kolm kena klahvi, üleval endiselt neli. alumise rea tasakaalustav liige ei anna ennast näole. palavikutab ja ilastab siin nii mis kole, aga tulemust pole. 

[myrhhhh-blog]

lihtsalt väike igapäevaelu photo-update

[myrhhhh-blog]

Vabandust, olen olnud väga laisk. Või samas on olnud just väga palju tegemist. Pole jõudnud kirjutada, pole isegi meeles olnud. Aga nüüd siis, väike update RJ uutest oskustest ja muust taolisest ehk siis eetris on "Õhmi uudised". Märkimist väärt uus oskus on kõndimine. Tegelikult oli juba jõuluks jalad all, just nagu oli kokkulepe. Siis oli see pigem sammumine, poole toa kaupa, aga asi seegi. Vanuseks oli siis 9 kuud ja pool peale, nii et tulevikus saab ta eputada, et tema küll kõndis juba 9ndaks elukuuks. Praeguseks hetkeks, kui vanus 10 kuud ja mõned päevad on kõndimine vabalt käpas. Tammub siin nagu purjus vanamees toast tuppa, karjub ja kisab nagu segane. Täna sai isegi mõned sammud vabas õhus teha, eile sai uued saapad. Käis tänaval laiamas, nägu uhkust nii täis, et vaevu mahus sinna ära. Vana aasta lõpus andis ennast näole hammas number 7. Mainist tasub ka see, et mees võtab oma perekonnanime vist liiga tõsiselt - see heli, mida ta teeb on kõrvulukustav ja ragistab läbi hambajuurte. Peale kriiskamise meeldib talle VÄGA mängida peitust. Saaks ainult kuskilt mingi teki pähe ja sealt välja tungelda oleks elu veel parem. Üldse tundub meeldivat kõik võimalikest keerulistest ja pealtnäha võimatutest pragudest, hunnikutest ja muust taolisest läbi pugeda ja üle ronida. Mr. Siilikese nägu on ka tagasi ehk siis silmad-suu nina juurde kokku tõmmata ja samal ajal ninaga nohistada.  Mega! Liiga armas ka koguaeg olla ei saa, peab ikka poiss ka olema. Puristama ja oma roosa haamriga lõhkuma. Samas, et kõik oleks soovõrdõiguslikkuse kohapealt korrektne, siis mõned nädalad tagasi sai RJ endale esimese pruudi. Tegemist on Selverist pärit aborigeeni nägu neiukesega, kellele panime nimeks Roosi. Talle üldse Roosi ei meeldi. Algatuseks kooris vaesekese paljaks ja siis hakkas retsima. Kui keegi Roosit süles hoiab või kui panime ta kiikuma, siis RJ kisas kiige all ja oli oi-oi kui kadedust täis. Vähe mehelikumast kraamist meeldivad veel kaubarongid. Nii kui kuuleb, et üks on tulekul hakkab aknast välja vaatama ja ma arvan, et kui ta oskaks loeks vagunid ka kokku. Korra nädalas proovime ujumas ka käia. Korra käisime koos teiste beebidega. No nemad olid beebid. Muidu ei tundugi nii suur, aga kui teiste omavanustega siis on ikka päris hirmus. Teema hüppab nüüd siia-sinna, aga nii naljaks, kuidas ta vihastab, kui midagi välja ei tule või kukub. Kiire kokkuvõte magamisest: kaks korda päeval ja öösel ikka pugib. Aa. Kasulik oskus on ka see, et oskab ise oma nokktopsist juua. See oskus ilmus küll täiesti ootamatult, aga tore et ilmus. Magama jäämine (õhtuti) on kindla rituaaliga - kohe kui voodisse maandub peab hakkama mul eest ära sibama. Nagu ma ajaks teda hirmsasti taga. Siis peab veel mõnedkümned korrad püsti tõusma, kindlasti ka natuke kiljuma ja hirmuspalju jutustama. Mõned korrad õnnestub magama jääda suurema kisata, isegi täiesti vaikuses ja rahus, teised korrad hirmsa röökimise saatel. Aa. Ma ei mäleta, kas ma olen juba sellel teemal peatunud, aga ca kuu aega tagasi avastas RJ, et ta on poiss ja, et tal on..SEE. Tead küll mis. Nüüd kui vähegi õnnestub peab ikka üle kontrollima, kas varustus alles. Kui väga hoogu satub ja me korrale kutsume, et teiste ees pole viisakas, sellised asju tehakse pigem ikka salaja, siis uriseb. Konkreetselt uriseb. Tigedust täis. See tigedus on ka paljude raamatute järgi (siin elab ju üks, kellel vastavateemalisi raamatuid korralik posu) seotud ühe suure pettumusega. Et selline see elu siis ongi ja kõik ei tiirlegi ümber tema. Hakkab vaikselt aru saama, et kõik asjad ei käigi nii nagu tema seda ette näeb ja tema pole maailma valitseja. Muidu on üsna asjalik vend, eks neid vähe helgemaid hetki jagub. Jätaks rohkem arenenud mulje, kui järjekindlalt kõike suhu ei ajaks. Hakkab juba küll ära tüütama. Olgu see siis tema saabas, sokk, püksinöör, loomulikult eranditult kõik mänguasjad, samuti see vähene klaastaara, mida meil leidub või siis ajalehed. Ehk toimub mingi areng märtsi kuus. Lähipäevil selgub, kas lähme sõpradele Siljale ja KT'le sinna mõneks ajaks külla. Äkki on suuremal poisil midagi ägedat õpetada. 

[myrhhhh-blog]

ESIMENE JÕUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUL!!!! WOOOHOOOOOO

[myrhhhh-blog]

Sai siis taaskord ette võetud rännak arsti juurde. Tõeline rännak küll, 15min jalutamist. Ettevõtmise tegi keeruliseks ilmastik, täpsemalt siis kõik vahvad korteriühistud, kes ei suuda organiseerida oma territooriumi puhastamist. Aga see selleks. Nagu tavaliselt lugesin kõik ette, mida jõmm teha oskab. Arst ütles, et tubli poiss. Sellised suuremad eksemplarid muidu vähe aeglasema arenguga, seda just saavutuste näol, aga juunior meil hakanud kõike varakult tegema. Üle ootuste varakult. Üheksa kuu numbrid siis järgmised: 12kg 60g ja 77cm. Järgmine planeeritud minek alles märtsi keskel. Siis saab kolm sutsakat ka. Aiai. Tegelt ega ta väga pole välja teinud sellest süstimisest. Verd annab ka ilusti (sõrme otsast). Arst andis hea laste silmarsti nime ka, uue aasta alguses panen aja. Ütles, et enne aastat pole mõtet minna. Ega rohkemat polegi midagi. Mingid salajased hambad tungivad kuskilt. Ega seda ei tea kust, aga õhmil vaevaline olla, palavik ja näha et valutab. Oleme tublid ja saame hakkama.

[myrhhhh-blog]

Täna sammus meie maja (ja aja) Kalevipoeg oma esimesed sammud. Kõik hakkas tasa ja targu pool kogemata astutud ühest sammust (nädalake tagasi) ja jätkus suure arenguhüppena täna. Algatuseks kaks ja siis koguni kolm sammukest, mille peale mina...no nüüd tagasihoidlikult öeldes pöördesse läksin. Minuteid kümme hiljem paterdas lausa kuus sammu. Ise on enda saavutuse üle väga rõõmus ja ma julgeks isegi väita et uhke. Päris kõndijaks veel ei nimetaks, aga selged sammud sinna poole on tehtud. Vanus siis 9 kuud ja 3 päeva, jeejeee

[myrhhhh-blog]

vanama tegi sünnipäävaks aeda kelgumäe, et oleks kuskilt vanasa kingitud kelguga alla lasta. kui alguses ei osanud õhm asjast seisukohta võtta, siis mida aega edasi ja liugusid seda rohkem hakkas meeldima. 

[myrhhhh-blog]

JEEEJEEEE!!!!!! ÕHM AKA MEES-MEES 9 KUUUUUUUUUUD!!

[myrhhhh-blog]

pildiseeria pealkirjaga "kuidas õmh ja vanama käisid esimest korda kelgutamas"