telgjoon-blog

[telgjoon-blog]

Kiire tuleb tagasi?

Selline ärev tunne on. Sest alates eilsest töötan ... kahel töökohal korraga. Ainsana vasardab peas mõte - tee kõik, et sa läbi ei põleks!

See ongi äreva oleku taust. Kuidas teha tööd nii, et see on tehtud ja ma elan! Kuidas muuta mõttemaailma - liikuda tagumiktunni arvestuselt ülesannete lahenduse arvestusele? Sest vaid nii saab teha mitut tööd korraga. 

Ma tean ma olen süvenemisvõimeline, ma tean mul on hea analüüsivõime, mul on kiire taip ja suurepärane koordineerimisvõimekus, olen (vist) tugev juht. 

Nüüd tulebki vaid kõik need omadused kasutusele võtta ja ... see elu täiuslikult ära elada! Ma suudan! Ma olen andekas! 

Pfff - keeruline see enese veenmine. Ei ole veel usutav. 

Hakkan tasapisi end analüüsima ja hoian end valvel, et avastaksin kõik tõrked, mis minu seest kasvavad. Märkan neid kõiki ja ... uurin neid ning ... hakkan iseendaks. Sest päris mina on ... võimekas! 

Pff - ikka on keeruline see enese veenmine. 

Aga katsun siin selle loo ära rääkida. Päev peäva haaval. Tulge kaasa, uudistame koos. 

[telgjoon-blog]

Kiire on möödas

Eelmise postituse lõpetasin igatsusega, et kiire oleks möödas. Kiire on möödas. Nüüd koputab uksele tardumuse võimalus.

Astusin maha kihutavalt rongilt. Hästi. 

Vaatasin rongile järgi. Hästi. 

Rongilt lehvitati mulle hooga. Tore. 

Kinnitasin oma saabumise uude jaama. Vajalik. 

Puhkasin korra selle sama raudteejaama, kuhu saabusin, pingil. Mõistlik. 

Aga nüüd? Mis nüüd edasi? Kuidas? Kuhu? Viskasin pilgu ka rongiplaanaile ja... Ehk jah, olen tööga lõpetanud, vabatahtlikult lahkunud. Lõpuni põlemise tõttu. Esimesena vabanes pingest füüsiline keha - olin kaks nädalat ränagalt haige. Teisena said vabanemise-adrenaliini-laksu emotsioonid. Mõned nädalad elasin õndsas naeratuses ja tänutundes, et ma enam end ei tapa ja pääsesin sellest surmalõksust siiski veel viimasel minutil. Oli ka tore aeg. Nüüd aga on mõttemaailm segaduses. Tunneb, et peaks võtma vastutust ja hakkama nüüd midagi tegema. Sellest vajadusest inspireerituna on sära tuhmumas ka emotsioonidel. “Äkki peaks hakkama muretsema?” - küsivad tunded. Füüsiline keha kogub rasva .... igaks juhuks. Aga mida teen mina? 

Vaatan pealt. Kardan? Ootan? Vaatan mida keha, tunded ja mõtted kokku lepivad? Usaldan neid? Kui nad mingi lahenduse leiavad, siis millele nad selle lahenduse otsimisel toetuvad? Kas nad peavad silmas parimat minule? Muidugi peavad! Aga kust nad teavad, mis on parim minule kui ma ... ei sekku sellesse otsuse protsessi? Ahaa. Kes otsustab? Kes teab? Kes usaldab keda? 

Mida nüüd teha? 

[telgjoon-blog]

Avastasin, et olen kade

Krt mõtled küll, et oled hea inimene ja siis mingis tühises situatsioonis märkad, et oled tegelikult kade. Täiega kade. Valusalt kade. Või kui ise ei olegi, siis ärritab sind kui märkad teiste kadedust. Ironiseerid teise kadeduse üle. Mõtled natuke. Ja avastad, et oled ise kade.

Appi kui nõme.

Miks? Või mis tunne see on? See on kohe füüsiliselt tuntav tunne. Selline kokkutõmme sisemuses. Kramp. Selle valu kaudu ma seda tunnet märkasingi.

Mis ma nüüd siis peale hakkan? Lihtsalt otustan, et ei ole enam kade, mõtlen positiivselt ja viin suunurgad kõrgustesse ja elan edasi õnnelikumalt?

Teil käib see nii lihtsalt? Mul ei käi. Valu (see kadeduse kokkutõmme rinnus) jääb alles. Ma näen ühe võimaliku lahendusena aru saada, kus kohast see kadedus tuleb? Mis on selle kadeduse käivitav jõud? Mis selle tekitab, mis on see põhjus? Miks ma olen kade?

Ooo ... uus tunne. Kui nende küsimsute peale mõtlen, siis tajun kehas sellist kibedust. Umbes nagu sääsk hammustaks ja esimene reaktsioon on lüüa see sääsk laksti laiaks, unustada sääse plaanid ja elada oma elu edasi. Mõtlemata. Kuni tuleb jälle see kadeduse valu.

Tundub, et miski blokeerib mind, miski minus endas ei lase mul mõelda põhjuste peale, miks minus tekib kadedus.

Aina põnevamaks läheb.

Kuulsin ükspäev ühest vanast teooriast, mis jõudis minu kõrvu esimest korda.

Kuidas aastatega me midagi omandame ja kinnistame ja kujuneme. Alati on olnud kaks valikud. Kasvades teeme kahest valikust ühe ja liigume oma eluga edasi. Peened mõjutajad ja psühholoogilised mängud miks me midagi teeme... sellel ei oskagi pikalt peatuda aga .... Mida kindlasti iga inimene oskab, see on isiklik samastumine ja suhestumine teooriaga. Ja vaatan ma siis seda jaotust ja avastan. Esimesest võimalikust valikust olen ma kindlasti kaasa võtnud usaldamatuse, teisest häbi ja kahtluse, minus on tohutult süütunnet, alaväärsustunne on mu keskmine nimi. Hetkel olen täielikus segaduses teadmata täpselt mis on minu identiteet. Ütlen tihti, et ma ei ela oma elu. Nii tekib ka isolatsiooni tunne selles, kus olen ja ... Ma ei taha, et järgneks stagnatsioon ja meeleheide.

Ma tahan, et ma leiaks end üles ja elaks edasi kogu oma täiuses ja võimus.

Et seda teha, selleks püüangi panna tähele neid imelikke tunnete virr-varre enda sees. Nii avastasin ka selle kadeduse valu.

No ja ongi loogiline kui häbist ja süütundest puretud alaväärsuskompleksi tundev segaduses olev inimene märkab midagi, mis teistel on paremini, siis .... ta on kade. Sest ta tahab kaaaa! Ta ei taha isolatsiooni, ta tahab olla sama rõõmus, edukas, tubli, toimekas, elujaatav jne jne kui on too või see teine ja .... kuna ta ei oska muud näha, ega tunda .... siis tõuseb kadedus. Valus kadedus.

Ehk selleks, et saada lahti kadedusest, peaks hakkama tasapisi lahti saama häbist, süüst, alaväärsustundest, segadusest .... Kuidas?

Ja juba tuli jälle see kibedus, mis ütleb, et ... tore, et avastasid aga .... nüüd on aeg teiste asjadega tegeleda. Jääb vaid loota, et kaardistan järgmine kord. Ühe sammukese ikka edasi astunud jälle.

Ohh kuidas tahaks, et kiire oleks möödas.

[telgjoon-blog]

Hävitan kõik enda ümber

Kui mesilane satub tuppa, siis ta väljapääsu otsides meeleheitlikult  lendab korduvalt ja korduvalt peaga vastu klaasi. Rahmib uuesti ja põrkub uuesti klaasiga. Mul on suht sama tunne viimastel päevadel.

Ühel päeval murdusin katki. Mingi osa minust purunes. Rebenes tükkideks. Ja nüüd otsin võimalust pääseda välja, teadmata kuidas, põrkudes vastu klaasi ja aina tükkideks purunedes. Korjaks end taas kokku ... Aga see puzzle on nii keeruline. Sest ma ju ei taha enam sama pilti kokku panna. Tahaks uut!

Eilse rahmimisega tegin haiget ainsale inimesele, kes mind armastab. Norisin ise tema valu välja. Kogemata muidugi. Või ... mine sa tea, võib-olla ma ka alateadlikult tahtsin seda. Sest siis kui ta oli juba ärritunud, siis tuli minusse teatav rahunemine ja selgus ning soov ikka asjalikult (mitte tujutsedes) edasi minna. Ainus viga on, et ... olen veel rohkem teadmatuses kuidas ja kuhu...

Samal ajal on kõik tegemised kukil. Iga minut meenub midagi, mida pidin ju tegema ja igal minutil ka teen midagi mida juba oleks pidanud tegema. Vahepealseid, selliseid järelemõtlemisele pühendatud, minuteid ei ole. Vajan neid! Sest muidu juhtub nii nagu juhtus eile.

Mis siis eile juhtus? Mõtlen, et ma olen muutunud nagu rikkis kuulipildujaks, mille kuulid on otsustanud hakata lendu lendama sihtmärki valimata, sihtimata, huupi, igale poole ja kõigi pihta, kuulipilduri tahtest sõltumata.

Jaaa ... oma sitta olukorda ma juba kirjeldada oskan - mesilane, puzzle, kuulpilduja ... metafoore tuleb nagu seeni peale vihma.

Aga kuidas välja tulla? Kuidas edasi minna? Millised metafoorsed olukorrad ootavad mind ees?

Ta ütles eile, et miks peab kogu aeg muretsema, kurb olema ja kartma tulevikku? Ütles etteheitvalt ja kurjustavalt. Mina aga mõtlen, et hea küsimus - mis on vastus? Miks siis???

Kuidas  ma olen õppinud olema selline? Meenub aimdus, et tegelikult olen lustlik sell. Kuhu see lustlikkus ja siirus kadus? Jah, ma tunnistan, et olen kogu aeg valmis halvaks, halvimaks. Otsin alati varianti, et miski võib minna pahasti ... ja siis muretsen. Lokaatorid on kogu aeg üleval ja ootevalmis, skännides igalt poolt mureks sobivaid põhjuseid...

Miks? Sest ma ei taha teha vigu! Ma ei taha olla süüdi! Ma ei taha tunda hirmu! Ja ma olen õppinud mõtlema, et kui ma muretsen, olen kurb, hoian end tagasi, siis ... ei tule süüd, vigu ega jamasid... ega riidlemist.

Mind on õpetatud, et kui oled see, kes sa südamest oled, siis ... sa oled vale, teed vigu, jääd süüdi, käitud sobimatult ja ... ei kõlba kuhugi.

Inimesed vaatavad mind nüüd. Ja nad ütlevad nüüd, kui olen saanud selgeks selle olemise, mida mulle on elu aeg õpetaud jamilles olen juba väga hea ... nüüd nad ütlevad - "Ära ole!", "Unusta ära!", "Muutu", "Mis sa muretsed", "Ole teistsugune!"

Mõistan neid. Aga... ma ei tea

[telgjoon-blog]

Proovielu

Täna õhtupoolikul püüdsin elada selle tundega, et ... mul ei ole neid kohustusi, mis mu töö mulle muidu pakub. Nii lihtne ja hea oli olla. Äkki peakski lihtsalt suhtumust muutma?

Aga kohustused jäävad ikka alles.

[telgjoon-blog]

Esimene hirm - kardan hukkamõistu

Siin ma siis nüüd rähklen eneseotsingutel. Ma hakkan lõhkema. Ma tahan sellest trammist maha! Aga võtame rahulikult.

Mul sai eile tööst kõrini. Kohe igas detailis.

Ma ei leia end üles. Aga tahaks. Kes ma selline olen? Mida kuradit ma siin teen?

Väsimus, tülpimus, tühjus samas ka tuimus, kurbus jne jne.

Mul oli äsja puhkus. Mitmeid päevi veetsin nii, et mitte midagi ei teinud. Ei olnud tahet teha. Oli tunne, et kõige mugavam on istuda. Sest kui midagi teed, siis pead veel ja veel ja seda ja teist ka veel tegema.

See on märk sassis olekust, eks.

Näiline elu.

Ärevus.

'''

Ohh ma ei saanudki kohe kirjutada, sest mul oli füüsiliselt kehva olla. Päriselt. Hing hakkas kinni jääma.

Eile hommikul tabas mind šokk. Tööalane ehmatus, mille peale sai tekkida vaid ainus mõte - ma pean töölt ära minema! Ma ei taha enam seda tööd! See tuli sellise taotlusjõuna mu peale, et ma ei saa sellest mõttest enam lahti.

Iseenesest ju võikski lihtsalt ära tulla aga ... keskeas inimesle ei ole see nii lihtne? Miks? Sest ise mõtled olukorra keeruliseks. Keerad kõik mõtted nii krussi, et lõpuks ongi füüsiliselt paha olla.

Pidevalt vaagid plusse ja miinuseid. Teed riski ja edu analüüse. Kõik hirmutab ja samas on kogu tegevuses helendav vabaduse lõhn.

Kobamisi räägid ühele, natuke teisele (pereliikmele ja üksikule sõbrale) - saad toetust oma ideele astuda uusi samme oma eluteel kuid samas ka toidad hirme, et kuidas me küll hakkama saame.

Tekib tahe hirmudega dialoogi astuda. Enne aga oleks vaja hirmud kaardistada.

Siis aga hakkab pooma. Sest nii jõhker on selles kiires tegevuses hirmudele otsa vaadata. Tundub, et ei ole õigust peatuda.

Esimene hirm - mul ei ole aega peatuda ja mõelda. "Kogu aeg on vaja midagi teha. Kui jään passima ja mõtlema, siis... jäävad kõik tähtsad asjad tegemata. ... Mul ei ole õigust" -  Selline on see jutuvada, mis ajude vahel keerleb.

Miks mul ei ole õigust? Kes keelab? Mis siis juhtub kui ma natuke aega ei tee seda, mida minult oodatakse? Hukkamõistu kardan? Kardan ka tunnet, et mind peetakse hüsteerikuks, rahutuks eksinuks. Hukkamõist? Kardan, et olen pirtsakas - ei oska märgata oma elu toredaid külge ja siis pirtsutan olukorras kus mõni teine oleks nagu kuningakass. Mis mul viga - kindel riigitöö, auto, telefon, rahaline kindlus (enam vähem) - aga ikka ei ole rahul. Häbi!

Hägi hüütakse sellele - keda mõistetakse hukka! Ma tõesti kardan nii palju hukkamõistu?

See ongi mu põhiline hirm. Selle nimel teen töid, mis mulle ei meeldi, selle nimel sunnin end kõigeks, mis ei ole mina. Selle nimel olen kaotanud arusaama, kes ma tegelikult olen ja olen muutunud selleks, kelleks teised tahavad, et ma oleksin.

Aga kes ma siis olen? Mida ma siis tahan?

Poob jälle.

Krt pisarad ka.

Ei jaksa ...

'''

Hukkamõist - keegi otsustab, et keegi teine on nii nõme, et väärib hukkamist.

Heakskiit - keegi otsustab, et sa väärid olemist, sest sinu olemine on heaks kiidetud.

Keegi otsustab sinu üle. Sina sõltud. Miks? M

Sest sa vajad oma olemise kinnituseks välist jõudu. Sa kirjeldad end läbi teiste kirjelduse. Mida sa ise endast arvad? .... tõuseb hirm. Miks? Sa ei julgegi arvata, sul justkui ei oleks õigus olla see, kes sa oled???

See on üks karmimaid avastusi 47 aastase naise elus. Sul ei ole õigust mõelda, kes sa oled, sest sa pead olema see, keda teised tahavad, et sa oleks.

See vajab ravi! Kuidas?

[telgjoon-blog]

Mõnus tühi valmisolek

Eile käis mul külaline. Pisut kaugemalt. Sõbranna. Soovis kurta vist. Lobisesime.

See kuulamine on üks tore meetod, et saada aru ka oma segastest mõtetest.

Me rääkisime ohvrimeelsusest, usaldusest, rumalatest ülemustest, eetikast, tulevikust.

Ka tühjusest. Sellest tühjusest, mis on nende kahe tunde vahel - "ma enam ei taha" ja "ma veel ei tea, mida tahan ". Kui hakkad aru saama, et sedasi nagu seni, enam ei saa, ei viitsi, ei suuda, ei oska, ei ole mõtet. Aga... veel ei tea ka kuidas siis ja kuhu siis. Sellest tühjuse tundes on ainult veendumus, et ... midagi peaks ikka olema.

Minu jaoks on see tühjuse tunne selline stressivaba. Võib-olla ka selle pärast, et ma olen ju seadnud endale eesmärgi - teha olukord endale selgeks. Ehk ... ma olen teadvustanud, et olen analüüsi hetkes. See ongi omamoodi tühjuse hetk. Vaatad tagasi ja edasi ning ... oled tühjuses. Mõnusas valmisolekus. Ajas, kus eksperimenteerida.

[telgjoon-blog]

See käsitöö tegemine... selles on midagi. Minu mediteerimise viis.

[telgjoon-blog]

Eile õhtul juba tegin plaani ärgata täna vara ja olla kohe aktiivne. Et tuleks selline tegus päev kus tunnen, et olen astunud pika sammu edasi... Ärkasin kell 9.40 ja läksin koeraga õue. Ärgata proovisin juba kella kuuest. Ei suutnud. Lahedam tunne tuli koristades. Selline vajalik tunne. Ehkki tabasin, end mõttelt, et see on selline mugav-vajadus-tunne. Iseenesest on koristamine ju töö, mis vajalik iseenesest kuid ei saa olla inimolemise vajalikkuse tõestus. Noh aga mugav oli olla. Jälle see mugavuskäitumine. Paar töötundi olid tuimad. Tundetud. Õhtul passin. Koon. Kas kudumine on vajalik või on ka mugavustegevus? Hmmmm... Kuhu ma täna siis arenesin? Krt ma ei tahagi areneda. Tahan elada. Huviga. Rõõmuga.

[telgjoon-blog]

Tahan, et sellest saaks sõltuvus

Juba nüüd, pool tundi eelmisest postitusest hiljem, on elu minusse tagasi voolamas. Ehkki vastuseid ei ole, lahendusi ei ole. Kuid tunne, et oled välja öelnud midagi, mis on seisnud su sees - annab tahte edasi minna.

Vägev

Ja juba teen süüa. Ja poeg mängib koeraga. Elu tuleb tagasi. Juba!

[telgjoon-blog]

Magasin kaua. Õigemini olelesin voodis. Istusin sotsiaalmeedias. Reageerisin vaid tööga seotud probleemidele. Nendele kõige tulisematele. Ehkki on puhkus aga ... Rohkem ei tahtnud elule reageerida. Nõusid ei pesnud, pesu ei pesnud, tube ei koristanud. Koeraga ei ole ka veel väljas käinud. Selline hoogne elamise tahe on puudu. Täiesti. Nullseis.

Võin ju öelda, et "ei tea millest see küll tuli" aga see oleks vale. Tean, et minus on hetkel see tunne, et enam ei taha edasi astuda sellel teel, sest ma ei tea, mis nurga tagant tuleb. Ei viitsi. Ei taha. Seista on mugavam. Kas on?

Ei ole mugav seista ka. Sest tegelikult tahaks minna. Tahaks kohe hüpates ja rõõmuga, keereldes ja tantsides, naeru lagistades edasi joosta. Nii väga tahaks nii minna.

Aga turvalisem on seista, sest minnes .... juhtub kõik vastupidi. See on mu hirm. Ja hirm peab saama teoks. Nii on.  Hirm saab iga päev toidet. Nii ongi. Kõik juhtubki vastupidi. Iga päev. Seega on turvalisem seista. On või? Ei ole!

Küsimus ei ole ju minemises vaid ... hirmus siis? Nagu ikka, mul on teema ja just selle teemaga seostub materjal, mida satun lugema. Täna lugesin (üle saja aasta) Eesti Ekspressi juhtkirja. See rääkis hirmust. Seal tunnistati, et hirm ongi meie loomulik osa ja me peaks sellega justkui leppima. Leppima olemasoluga ja samas astuma ka sellele vastu.

Et kui kardan minna, siis lepin hirmuga ja lähen põlvede värisedes hoolega edasi aga ikka muudkui lähen? Ei! See ei ole see lahendus, mida ma tahan. Ma tahan minna sinna, kus pole hirmu. Kus pole väsimust, pole tülisid, pole ülereageerivadi inimesi, pole võimalust sattuda ootamatult negatiivsete tunnete keerisesse.

Ma kardan tülisid. Ja palun väga - olen pidevalt tülide keskel. Kes need inimesed on? Kuidas sattusid nad minu ellu? Miks ma kardan tülisid? Mis minuga juhtub kui inimesed on minu ümber kurjad? Mis nendes tülides mind häirib kõige enam? Ma ei talu kurjust. See viib mu verest välja. See on ebaõiglane.

Kusjuures ... praegu siin mõtiskledes. Keegi nagu polegi otseselt minuga tülis. Vaid .... ma olengi justkui tülide keskel, näen neid pealt, püüan vaigistada ja sellega tõmban tüli enda peale. Olen keskkonnas, kus võitlus on norm, teiste maha surumine reegel ja enda teistest paremaks pidamine lubatud. Kui sekkud, saad ise peksa.

Ja see kõik läheb mulle nii korda, et .... ma olen lõksus. Ära liikuda sellest olukorrast ei saa, sest see toob leiva mu lauale, on töine keskkond aga ... selles keskkonnas liikuda on ka nii piinav, et lihtsam tundub paigal seista. Kuid paigal ei seisa ainult see keskkonnas olev mina vaid kogu mina. Ma ei pese nõusid, ei loe raamatut, ei korista tuba, ei koo kampsunit. Lasen veereda päeval mööda. Passides ja lootes, et nii ei tule homset.

Surnud ring?

Mida ma muutma pean? Kui mõelda välise maailma lahenduste peale, siis tahaks muuta rahalist sõltuvust. Tahaks elada kindlustundega sõltumata tööst. Siis saaks kohe joonelt loobuda sellest keskkonnast ja teemast ja nendest inimestest ning liikuda pika sammuga edasi. Eneseleidmise ja - arengu teel. Hooga uuele tasemele. Seega pean saama rikkaks tööst sõltumata?

On see võimalik?

No kuidas ma ka ei pinguta, miski minus ei usu seda võimalust. Krt!

Alistuma olukorrale? Mõistma, et nii on ja ... mitte laskma sellel endast nii tugevalt läbi minna (või endasse kinni jätta). See kõlab usutavama lahendusena. Kuid selleks peaks olema mingi tugev sammas, millele selles alistumises toetuda. Olgu selleks siis usk enda väärtusesse või mingi suur tulevik millesse uskudes edasi liikuda selles reaalsuses, mis minu ees hetkel on.

Kumbagi mul pole.

Pole usku enda väärtusesse ega ...ettekujutust suurest tulevikust, millesse uskuda.

Seega siin siis ülesanne - leia üles usk enda väärtusesse ja loo omale unistus tulevikust, kus oled õnnelik. Seejärel alistu olukorrale ja ... siis see läheb mööda.

Teoorias olen tugev.

Lähen nüüd BIngo piletit ostma. Seekord ostan võiduga pileti!

[telgjoon-blog]

Tuleb muutuste lugu

Ma vajan kirjutamist just selleks, et saada selgust. Kirja pandud, sõnadesse sõnastatud mõtted, mille vahele potsatavad komad, mõttekriipsud, koolonid ja lõppu punktid ning hüüumärgid, on palju selgemad mõtted. Need arenevad ja täienevad ja liiguvad edasi ning seeläbi ka viivad edasi kirjutajat. Mind.

Seepärast kardan, et sellest ei tule selline rõõmus ja voolav sillerdav naiselik jutuvada. Ilmselt võtan uue tühja blogi lehe ette siis, kui miski vajab seedimist, lahti arutamist, mõistmist, taipamist, välja jagamist - selleks, et saada aru, saada targemaks, mõista.

Seega siit ehk hakkab arenema muutuste lugu. Ühe elu keskpaiga telgjoone ületanud naistearahva muutuste lugu.

Tulles, olles, minnes!