uduvillasadu

[uduvillasadu]

Die ruhige Sonnentage

Pühapäeva hommik. Kajakas liuglemas katuse taha. Minu tumesinine mantel muundumas mereks. Inimesed rannal jäävad mu mantli tekitatud orkaani alla. Inimesed rannal siplevad nüüd sinises niidis. Varsti nad harjuvad. Siplus muutub supluseks. Üks naine puhastab niidiga hambaid, teine kahmab seda palju suhu ja lõriseb. Kolmas seob juukseid keerulisse soengusse. Kaks tükki seovad end niidiga kokku. Igaveseks! Lausub üks. Teine lämbub samal hetkel. 

Kaugel kaljul seisab tuhande esimene naine hõbedase püstoliga ja sihib kõigi niitide sõlmpunkti. Kuul pääseb valla. Tuul tõuseb. Kuul meenutab oma metalset kodupaika. Tuul paisub ja laulab O tähte. Kuul mõtleb oma esivanema peale. Kuuli esivanemaks on inimese silmatera. Tuul märatseb. Kuul mõtleb, et esivanem oli kiirem, aga tema on tapvam. Kuul eksib. Pilk on tapvam. Tuul puhub nii, nagu ei kunagi varem. Õhk ei ole enam õhk. Teda ei saa enam hingata. Kuul tabab kõigi niitide sõlmpunkti. Tuul vaibub äkitselt. Kõik pudeneb koost. Materjalist saab tolm. Tolm kaob sinna, kus keegi käinud ei ole.

Vaikus.

[uduvillasadu]

[uduvillasadu]

Formal Complaint Letter

Dear Mr Brown,

I am writing to express my extreme, perhaps we should say Almost Suicidal dissatisfaction with a product (no 51AA-12) that I recently ordered from the web catalogue “Annie the Grannie”. The pair of jeans I received does not meet any, and I mean ANY, of my requirements. I am therefore not able to wear the jeans mentioned earlier (in the last sentence, to be exact). 

First of all, I was fatally disappointed that the jeans (yes, the very same jeans) turned out to have a very unusual appearance for jeans. You see, mr Brownish, it was emphasised very elegantly in the short description of the product that the “jeany” jeans would have a trustworthy quality. However, at the first glimpse I took at my new hopefully decently wearable friendies I was to jump out of my body with (a terrifying) surprise, not to say SHOCK. The jeans, you see, mr Brownie, resembled BEANS more than JEANS. It was of course a disturbing change of matters, but you would be (oh how ruefully) mistaken, mr Brow, if you thought this is the end of the oopsie-daisy-moment of the “Annie the Grannie” catalogue delivery service. 

You see, mr, Crown, If it had remained so that the jeans were instead beans, I would even have been satisfied (to a minimal amount of course).  I could have eaten the beans. I am quite good at making bean sauce, as a matter of fact.

But the matter of the product turned out to have a slightly, oh, pardon me, not slightly but SIGNIFICANTLY more (!!!) disturbing solution. “Solution” is not a very acceptable word here, of course, let us use the word “CLIMAX” or “CULMINATION” instead. You see, mr Crow, having thrown a more Thorough Glimpse at the product that was sent to me, I noticed the presence of a Button instead of the Zip. I decided (in the matter of having a more distinct insight to the nature of the product lying on my darling armchair from the Victorian Era) to push the button. The moment before I had pushed the button, my grandmother (let her name remain a mystery) had stepped in to the salon. Well, mr Cow, It is emotionally challenging indeed for me to describe the events which accrued in the following three to six seconds. You see, the JEANS that were sent to me, turn out to be not BEANS, but a Vacuum cleaner. And a BLOODY powerful one, if I may beg your pardon. You see, mr Frown, the Vacuum Cleaner sucked my grandmother right into its wicked tubular mouth (which I had earlier thought was a leg of the trousers). From the other side of the room! Indeed. I spent the whole evening attempting to get her out of the electric beast’s bottomless stomach. My brother called the firemen just before midnight and they finally succeeded to release my granmother. She, to express myself in amost mild manner, had not spent the most flourishing hours of her life inside the machine. Nor did we, battling with the Modern Day Dragon. 

To conclude, mr Drown, I very much hope that this matter will receive your most immediate attention and I believe I am entitled to compensation. But not in the form of jeans or any of their close or distant relatives.

Yours sincerely,

Jeanie Clean      

[uduvillasadu]

Maputše, kes ronis vulkaani otsa

Täna sooritasin reisi Saaremaalt tagasi mandrile. Reis kestis 5 tundi bussis nimega Simple Express. Minu kõrvale ei istunud kedagi, kui meeldiv. Olen ikka mõelnud neile väikestele rõõmudele, mis teevad elu lilleväljade sarnaseks: kui bussis näed täiesti tühja pinki või koguni tervet Sektsiooni täis tühje pinke. Oo, milline privaatne paradiis. Olen märganud, et taolised vaiksed rõõmud on mu kaasmaalaste seas üsna levinud. Ärge saage valesti aru, seda juhtub üliharva, et mul tekib mingisugunegi soov omistada mingit karakteerset tunnust Rahvale kui sellisele, säärased üldistused pole mulle kõige südamelähedasemad. Pean aga märkima ära, et see tasane võidukus, mis särab mõne mu kaaskodaniku silmis, kui kaaskodanik saab istuda rahulikult üksinda kuni selle peatuseni, kus ta maha kavatseb minna, olemata seega sunnitud looma vähimatki kontakti minu või mõne teise loomaga, on ju lausa vastupandamatu! Pelglikud loomad on alati niivõrd võluvad, sest neist võib aimata unistajaloomust või siis lihtsalt piiratust. Aga alati on ju mõistlikum luua endale kujutlusi kaunimast variandist. Pean ütlema, et viietunnine sõit rahudas täna kõik mu unistaja-ootused. Kuigi ma vahepeal lasin end ka häirida nutitelefonist kasuliku parasiidi kütkestavatel võludel, täitis minu reisi viibimine väljamõeldud tulevikus. Väljamõeldud tulevik on minu arvates ka see kõige tõelisem tulevik, see ONGI tulevik, päris tulevik. Sest asjad, mis käegakatsutavalt juhtuvad, on ometi siin ja praegu, seega tulevik saab olla vaid väljamõeldis ning kõige reaalsem on ta olevikus paigutuvate mõtete kujul, unistuste kujul, mis sisaldavad endas ajalise paigutuvuse informatsiooni, mis loob ka nimetuse “tulevik”. 100 aastat üksildust istutas minu juustevaiba alla mõte aja ebatäiuslikkusest. Nii kenasti kirjutati seal sellest, kuidas vähesed mõistavad, et ka Aeg põrkab oma teel vastu takistusi ja tõkkeid, jättes maha purustustel tekkinud kilde. Esimest korda tundub mulle, et see vastab tõele. Minu vanaema elab alevis, mis on üsnagi armetus seisus impeeriumi jäänuk. Aeg on seal teistsugune, sest seal elavad inimesed, kes on teistsugused, kes mäletavad teisi asju. Praami tekil seisis üks vanamees, väike koerake kaenla all, nad vaatasid koos merd.

Ma lugesin bussis ka jõhkraid indiaani muinasjutte. Soovitan kõigile, sest moraal avaldub seal nii trikke täis viisidel, et minu kui lihtsureliku jaoks pole see arusaadav ja seega põhimõtteliselt puudub. See jätab mulle kvaliteetse absurdi, mis on täis kümneid erinevaid vaimukaid vägivaldsusi, alates võitlustest inimsööjatega ja lõpetades iibisele naela pähe löömisega. Mu lemmik oli siiski muinasjutt kahest vennast, kes on vaesed ja otsustavad minna mädasoo servale. Üks lükkab teise sohu. Teine tuleb soost välja rikkana, uhke hobuse seljas. Esimene kurdab, et ta on ikka vaene ja sohu lükatakse ka tema. Siis nad otsivad endale naised, kel on kuri isa. Isa saab oma rebasest käskjala kaudu teada, et naistel on mehed sängis ja tahab vendi tappa. Vennad aga saavad kavalusega isast võitu. Siis aga leiavad nad naised surnult kodust. Järgneb 4 lehekülge seda, kuidas erinevad linnud (!) pakuvad neile oma tütreid naiseks. Nemad aga põlgavad ära. Lõpuks lähvad surnute saarele, et vanu naisi üles leida. Kohale jõudes mõtlevad, et aga äkki on naised endale uued mehed leidnud. Mitte, et nad seda kontrolliks, otsustavad nad olukorraga leppida. Kalamees, kes nad sinna viis, ei võta neilt haletsusest tasu. Selline lugu. Head kooli(s)aasta algust kõigile!

[uduvillasadu]

Luule

Hõissaa ja maailm on valge ja minu kurgust voolab välja auravaid laule

Olümpiamängudesse uppumas mu ema Sest nõtked inimesed tantsivad sambat nagu tema unenägudes, mis juba meelest läind

[uduvillasadu]

Rahutu une tagajärgede ahel

Mu viirushaige ema tormas kööki, kurtes, et palavik oli ta varbad kortsu higistanud ja naeris nii, nagu ikka head inimesed oma halenaljakate olukordade üle: kerge absurdivarjundiga. Või mis kerge. Meie peres pole olemas kerget absurdivarjundit, millest ma ometi räägin! Absurd kükitab igal nurgal, oodates, et saaks öelda 100 korda päevas, et pane sussid jalga. Kahjuks ei hooli absurd sellest, et Minu jalad tulitavad susside sees. Minu varbavahed pilluvad susisevaid sädemeid! Aga absurd on ju läbi inimkonna ajaloo olnud tembeldatud Hoolimatuse alter egoks. Ohjah, ja ta elab minu majas. Absurd jookseb ringi hommikumantlis, nostalgiliselt ümisev villamüts peas. Absurd vaatab arvutist itaalia tenorite videosid. Kerge normaalsusevarjund kuulab magamatuna retroraadiot vaid tänahommikul HÄSTI KÕVASTI. Tavaliselt ta kuulab klassikaraadiot Üsna Vaikselt. Kerge normaalsusevarjund olen Mina, ei keegi muu. Mina olen täna hommikul kõrgendatud seisundis. Seetõttu otsustasin algava päeva sisse pühitseda rituaalse tseremoniaalse religioosse tegevusega. Valitud tegevuseks (ma tõmbasin loosi 1001 variandi vahel) osutus Prügi Väljaviimine. Ma panin selga oma kõige uhkema seeliku. Ema soovitas ka silmi värvida. Ma ignoreerisin ta hääles mitte Peituvat, vaid häbitult alasti lamasklevat sarkasmi ning värvisin silmad kenasti nagu läheks kirikusse ja läksin viisin prügi välja.

See oli värskendav 20 meetrine jalutuskäik. Maailm oli valge. 10 meetrit prügikastini ja 10 meetrit tagasi. Keegi huligaan ei oska sorteerida. Kui keegi huligaan jõuab tagasi Tartusse, korraldan inkvisitsiooni.

Mina jõin lahustuvat kohvi. Lahustuv kohv lahustus viirastusteks. Viirastused hüppasid aknast alla. Viirastused ei saanud surma. Nad põrkasid tagasi. Kogemata hoopis kolmanda korruse rõdule. Ja rõduaknast sisse. Viirastusi ei peata klaas. Kolmandal korrusel elab üks kurblik mees, kes oma naisega tülitseb. Naine on hambaarst, aga hobikorras tantsib flamenkot. Juba kümme aastat. Milline elu! Ema soovitas mul temaga liituda. Ta arvab, et flamenko tantsimine sobiks minu temperamendiga. Ma ei nõustunud. Flamenko sobib hambaarstile kolmandalt korruselt kindlasti paremini.

Eile ma keetsin vutimune. Keeta vutimune aknataguse vihmasaju sümboolses embuses - see on iga poeedi unistus.

[uduvillasadu]

[uduvillasadu]

Selgimised

Tänu küsitlusele tuli välja, et siin ilmas leidub inimesi (peale mineviku mina) kes ei tea mis on lautenwerck, seega arvan, et kätte on jõudnud moment, mil üldsus võiks aimu saada selle imelise instrumendi olemasolust.

Mina sain sellest teada ühel erakordselt pingelisel õhtupoolikul kui käisin esimest ja siiani kahjuks ka viimast korda kitarrimuusika ajaloo loengus, mis juhtus olema sarja viimane kuid kui arno isaga kooli jõudis oli ikka ju suurem osa renessansist läbitud, antiikaja vaimustus vaibunud ning tänapäeval armastab eliit ammutada inspiratsiooni pigem gregooriuse koraalist ja orientaalsetest allikatest. Igastahes nõnda ma seal istusin, kuulasin ja tundsin muret erinevate väljamõeldud olukordade pärast oma elus mis olid tol hetkel koondunud kõik minu laua taha, kui nii võib öelda, kuna neid võib nimetada ühe nimega, mis küll viitab nende mitmuslikule olemusele - Keskendumisraskused. Kui lugupeetav õppejõud aga mainis ühel hetkel, et olemas on pill, mis on lauto ja klavessiini (ma tahan nii väga öelda ristand, aga see ei oleks ju ilus. poleks üldsegi mitte, takistage mind enne kui ma mööda vihmaveetore alla sajan ja imbun eestimaa asfalteeritud mulda nagu venestamist viidi läbi niimoodi, et toimus selle sisseimbumine erinevatesse eluvaldkondadesse, nagu ajalooõpetaja täna rääkis. Ma olin väga rõõmus, et ta kasutas sõna imbumine, sest et nii võib ju põhimõtteliselt väita, et vene keelt immutati ja see on päris naljakas kujund. Sest et siis oleks vene keel nagu Sacheri tort, kui lubate, ja ma tean, et ei luba, aga mis ma parata saan. Sacheri tordi tegemisel tuleb midagi konjakiga immutada. Ma ei mäleta enam mida täpselt, aga me kunagi õega tegime ja jäi siiski kuivaks, kui aus olla.) hübriid. Seda mägivad ainult paar inimest maailmas.

https://en.wikipedia.org/wiki/Lautenwerck

Nii. Teeme nüüd shut down arvutitele, kõlas teabeteaduste professor-dekaani mesimagus hääl. 

[uduvillasadu]

https://docs.google.com/forms/d/1CEY4iLVXVu9jPBtP2Joq3e1c-PtrCds-t5P0-hNFoGM/viewform?usp=send_form

[uduvillasadu]

Armulised Andmed

Istun teabeteaduse tunnis klassi 90-kraadises nurgas ning minu kõrval istub lillepott kraanikausis. Tema nimi on MAX AVE;RAGE. Õpetaja täheldas just, et vanasti oli meditsiiniabi natuke teistsugune kui tänapäeval. Ma ei tea, miks ta seda ütles, aga ta lisas lause lõppu köhatusega “hm, sellest ma aga rohkem ei räägi.” Ma arvan, et ta tegi seda sellepärast, et see tundus, et meie peaks seda ebameeldivaks teemaks. Oo, aga kui ta vaid teaks, et mina nii ei mõtle. Kui ma näiteks julgustaks teda, langeks põlvili ja hüüataks pisarsilmil, hääl värelemas nagu mõne filmi aral tegelasel, kellest pärast saab kangelane sest ta päästab kellegi ja tõestab et sõprus on kõige üllam väärtus maailmas: “Oo õpetaja, jutustage mulle möödundsajandi salvidest, millega teie üllaid esivanemaid määriti! Oo ÕPETAJA, tooge mõni säärane salv, mõni Määre kaasa oma ilusast kodust, oo Õpetaja, rääkige, kus te elate? Kas teil õhtuti ka külas käiakse, ja kui käiakse, mis teile külakostiks tuuakse? Oo Õ-P-E-T-A-J-A! Määrige seda salvi selle ülla klassikaaslase peale, kes oleks teie kassile kõige sobivam kaaslane, teie kassikaaslane, aga meie klassikaaslane, oo milline sõnamäng, kas kuulete, õpetaja, ma viskasin just nalja. Vaadake mulle silma, aga ei, ärge vaadake, sest teie silmades on IF. Ja IF teie silmades on IF, siis ta on pesastatud ja mina ei tea, mida see tähendab, aga see kõlab nagu roppus. COUNTIF (F11=x; im counted as F; and F stands for Fuck;=COUNTIF (FUCK11; helistage Sõitvale Vaalale, ma kuulsin, et nii teda kutsuti 12. klassis. 12. klass on kuri klass. kui 12. klass oleks kass, oleks 12. klass kuri kass. Aga 12.klass ei ole Kass, see on klass. Jääb vaid intrigeerivaim küsimus kõigist: KUI 12. Klass oleks Kass, kas ta oleks siis 12. Kass? Jah või ei, kaks varianti. Tegelikult on variante lõputult sest et arve on lõputult. Kas me saaks loendamisel kasutada negatiivseid reaalarve, aga negatiivseid sürreaalarve, aga negatiivseid reaalsustajusid, või hoopis reaalajusid või reaalmaju, või individuaalmaju või paarismaju (see on, vabandage väljenduse eest, kõige parem maja sest sa saad naabriga pannkooke teha koguaegkoosollakoguaegkoosollakoguaegkoos. Ja seda me ju kõig tahame. Tegelikult südamepõhjas. Tahame naabrite aknaid pesta, et näha kuidas nad salaja ei pese tegelikult MITTE KUNAGI põrandaid, sest tegelikult inimesed ei tee seda. Tegelikult nad saadavad oma koduimeja Tolmulooma põrandate kallale. Oo voodialune maailm, kui see hävib kogu oma detailsuses. Voodialune maailm mis teab kõik mis me mõtleme enne magamaminekut head mõtted lähvad põrgusse ja kõik mõtted on halvad ja põrgu on voodi all pigem kui voodi kohal ja seega voodialune maailm teab, et me tegelikult midagi ei mõtle, kui siis ainult oma teabeteadusprofessor Vaala peale, kes ujub oma kosmiliselt avaras ookeanis ja küsib: “Mis on klassi jalanumbrite mood?” Ja mina vastan, et “Oo õpetaja, kas see võib olla paaritu arv, sest ebasümmeetria on tegelikult võluvam kui sümmeetria, nii räägitakse luuletustes ja tglt on see vist õige ka, ja veel et “oo õpetaja, kes see on ühekohaline arv ehk NUMMBEER, sest et “lihtsuses peitub võlu” ja “vähem on rohkem” aga muidugi mitte 8 sest et see on fucking infintiyyyyyyyyy ja mina nt ei saa aru kas üks igavik saab olla suurem kui teine aga matematikologologistikoloogikometaanikufüsikoloogia ütleb et saab küll. Tglt saabki no questionary no answery. 

Seega 8 see pole. 6 vihjab oma saatanlikule sugulasele, seega ei sobi, lisaks on 6 alati see kõige idüllilisem vanus, kus lasteraamatutes on elevandid alati kuueaastased ja otsivad seiklusi aga satuvad hätta ja pärast saavad aru kui hea on ikka kodus tarkade ja heade vanemate juures elada. ja tegelikult ongi, ärge pange tähele, ma sonin. Ma sonin nagu arno Tali omal ajal, kui tal palavik oli. Ka Raskolnikov sonis, kuigi peris õigeid asju. Ma üldse ei saa aru, miks nad toovad justkui vabanduseks, et ta sonib, sest et sonides öeldaksegi ju õigeid asju. 

See ei ole ka 5 set et see on parim hine ja see eeldab tarkust. Tarkus on rohkem, mitte vähem. See pole ka 2 sest see number tekitab hinnete kontekstis süümepiinu, süümepiinad on aga keeruline olemisvorm, mitte lihtne,ja 2 on ka see mis paljud arvavad et on armastus mitte tuvi katusel. Jah, tõepoolest. Tglt tuvid ei istu katusel, nad kõnnivad tänaval nagu iga teinegi eelarvamuste vaba igamees ainult et lind, igalind, ja otsivad süüa.

Kokkuvõtvalt arvan, et klassi jalanumbrite mood on 1918, ( mitte sellepärast et mõni aastaarv võiks ju meelde ka jääda, vaid sellepärast et see on taksonumber. ma ei usu et nad sellele mõtlesid kui nad oma numbrit valisid. ma arvan et nad tahtsid alguses panna 2001 sest et tol aastal nägi Billboardi edetabel välja selline:http://www.bobborst.com/popculture/top-100-songs-of-the-year/?year=2001 ).

[uduvillasadu]

sonaadivorm või saiavorm?

Mõnikord juhtub mu elus nii et kõik kustukummid on kadunud. 

[uduvillasadu]

Mullusügisene Luuletus Saimast

Oo Saima, su pilgus

siplevad silgud

kui vanakreeka jumalate ees

kuid kreeka kohvi tilkagi ei ole sinu sees

sest see ju tapab

kõik tulevased beebid vigadega katab

Sa armastad küll kehapuhtust

kuid selleks on sul liialt uhkust

et märgata:

su egiptuse ja gooti poosid

ei saa ometi elule ärgata

kui vaimupimedust sa soosid

oma keldrikorruse mõtlustes

kus iga suuski täis topitud boxis istuv prohvet oma jutlustes

ühtainust taskulambi abil leitud tõde

kuulutab kui siivutust, mis rääkis talle õde.

[uduvillasadu]

Usund

Alused ja happed

läksid jälle paari

keset eesti saari

mina läksin uksest välja purunesid tõkked

puhketuba

rumalus

padi

puhtad mõtted

tristan tegi proge saatel keemia kodutööd

minu silmad kohendasid tema mantli vööd

[uduvillasadu]

Eile juhtus minuga koolis selline lugu:

Istun mina bioloogia tunnis ja hallutsineerin, nagu ikka, täies õies kirsiaedadest ja elavhõbedakuulikeste elegantsist, kui juhtub see et me saame arvestustööd kätte. Vaatan mõttelageda näoga hinnet, mis annab tunnistust tõsiasjast, et mõttelagedus ei asusta mu nägu mitte esimest korda sellesama tööga silmitsi seistes vaid on olnud seal ka varem ning märksa kaalukamal hetkel. Õpetaja luges moraali ja ütles midagi selle kohta, et “kui te siiasamusesse kooli tulnud olete, võiks teil ju niipalju seda LOOGALIST olla, et ei topi baktereid endale püksi.” See polnud tsitaat. Ma mõtlesin pool välja. 

Kas ma olen maininud, et mu õpetaja näeb välja selline, ainult, et tegu on emase isendiga:

Ta ka liigub sarnaselt. Seda ma tean, kuna juhtus selline lugu.

Nimelt avastasin pärastlõunal, kui talv oli taevatuled juba surnuks löönt, et mul on telefon kadunud. Läksin otsima ning viimaks jõudsin ka bioloogiaklassini. Paotasin ust ning mulle avanes uskumatu vaatepilt: Pimedas ruumis tantsis bioloogiaõpetaja proua Vares koos nelja ülekasvanud laborihiirega (jõhkrad inimesepikkused mutandid, silmad põlemas peas), kes kõik helendasid. Nende liikumine oli fantastiliselt nurgeline, kui ma vaimustuksin kubismist veidi rohkem, oleks see mõjunud lausa erootilist sorti elamusena. Ahjaa, muidugi on vist juba ilmselge, et tantsumuusikaks oli nimelt Vennaskonna lugu nimega Disko, igaks juhuks lisan kujutluspildi omandamiseks ka eesti metafüüsikainstituudi poolt kinnitatud abistava õppematerjali: https://www.youtube.com/watch?v=nV1NLAexCYc

Ahjaa, mu telefon muidugi oligi seal. See tantsis ka. Aga ma kutsusin ta ära koju, aitab kah koolipidudest. Kutsumine käis nii: kujutasin ette et ma olen kontserdil ja mul on vaja et telefon oleks vait ja kodus. Selle mõtte peale lendas ta kohe helinaga mulle kätte. Ta toimib ka kontserditel nii. Nii huvitav, kuidas me oma vanade teenrite maneere nii hästi tunneme. Elagu Soni Eerikupoeg!

[uduvillasadu]

Laane-Ants Tugevkäsi

Täna vaatasime inglise keele tunnis filmi Laane-Ants Tugevkäest. Ants oli võimas rattur. Ta võitis 7 korda võistluse nimega Prantsuse Torn. See on selline võistlus, kus hästi palju mehi sõidab ratastega läbi Prantsusmaa. Mõned mehed sõidavad ka autodega ja annavad vahepeal rattameestele müslibatoone ja vett, mida viimased endale särgi ja selja vahele topivad.

Laane-Ants oli osav rattasõitja. Siis aga tuli välja, et ta polnud osav ainult rattasõidus, vaid ka ainete söömises. Ta sõi igasuguseid kasulikke aineid ja muutus sellest aina tugevamaks. Kui aga spordipolitseinikud teada said, et Ants on ainete söömises Mihkel, siis nad said päris-päris kurjaks. Nad olid nimelt natuke tagurlikud: nende arust võis inimene ainult ühes asjas osav olla. Kui rohkemaks läks, siis muutusid spordipolitseinikud kadedaks. Mida aga kade kodanik teeb? Ta näitab keelt mitmekülgsele renessansi-inimesele. 

Mõnikord on keel lausa roheline.

Ja teate, miks on spordipolitseniku keel mõnikord roheline? Sest et kadedus ei kaunista ja roheline keel ka ei kaunista. Selle asja nimi on loogiline seos.

Tegelikult aga on see okei, kui mõned keeled on rohelised. Teate, miks? Sest et need, kes valetavad, neil suu suitseb. Laane-Antsu suu suitses samuti, kuigi ma ei usu, et tema oleks kunagi valetanud. Ants elas lihtsalt ühes laanes, kus kasvas palju psühhotroopseid taimi. Mõnikord tuli tal viimase asjaolu tagajärjel suust päris palju suitsu. Mõnikord tuli aga ninast ka. 

Minu meelest on mingi tasakaal saavutatud. Rohelised keeled ja suitsevad suud. Muidugi saaks ka kaks ühendada. Kadetamise ja valeduse. Planeedil Maa on tegelikult elanud juba üks säärane hübriid.

Teate, kes see oli? Ma parem ei ütle.

Unustage ära. Tegelikult pole sellist olnud ühti. Nii koledat kodanikku ei saa ju olemas olla.

P.S. Tegelikult mõned kodanikud ka tapavad ja märatsevad.

P.P.S. Siin on pilt Antsust, meie ajastu suurimast geeniusest, kes jäi võimu hammasrataste vahele. 

[uduvillasadu]

Kuuesajas Mercedes ja bakterikolooniad

Täna olid mul koolis kaks kõneväärset tundi.

Esimene neist oli bioloogia. Bioloogia tähendab teadust, mis uurib elu toimimist. Bioloogia tund tähendab jutlust, kus meile õpetatakse, kuidas elama peab.

Eile sain ma teada, et kui ma nii siseruumides kui välissfäärides samu tenniseid kannan, hakkab mulle jala peale kasvama seen. Seen on seda tüüpi kaaslane, kes tahab su sõber olla, aga kelle sõber sina ei taha olla, sest sa arvad, et ta on nõme ja tüütu ja huumorimeeleta. Seent aga ei morjenda see, et sa ei taha Seene sõber olla. Seen on sinu sõber ikka. Nagu inimestegagi, tuleb temast lahtisaamiseks kavalust kasutada. Seenele ei piisa, kui teda solvata. Seen tuleb ka ära mürgitada.

Nii mõnigi minu klassikaaslane hakkas pelgama nähtamatute seenemetsade vohamist oma saabastes. Minus tekitasid mõtted nähtamatutest seenemetsadest saabastes rumalaid fantaasiaid. 

Näide rumalast fantaasiast op 6 no 12: Oma jala peal kasvavasse seenemetsa võiks ju ehitada maja. Siis võiks selle ära unustada ja lagunema jätta, nagu majadega mõnikord tehakse. Eriti nendega, mis asuvad seenemetsas.

Täna aga oli bioloogia tunnis juttu bakteritest. Bakterid on toredad loomad. Nemad tahavad ka inimese sõbrad olla, ja mõned suudavadki seda. Mõned aga ei valda paljuhinnatud meeldimise kunsti. (Ma arvan, et nad peaksid õppima ära prantsuse keele. Kuuldavasti oli sel oskusel peterburi õukonnas lööki.)

Bakterid tulevad kolooniana. Baktereid tuleb tappa kolooniate kaupa. Jõhker värk.

Siit ka mõttekäik:

Mis oleks kui inimesed klooniksid ennast ja kahandaksid, et mitte öelda “tinistaksid” need kloonid hästi väikeseks (veel väiksemaks kui sipelgad ja mõned miniatuursed ämblikud) ja saadaksid need kloonid bakterikolooniasse vallutusretkele. Inimeste kahandatud kloonid taltsutaksid bakterid, ratsutaks nende turjal ringi ja lüpsaks neid. Mõnest bakterist saaks teha lapsevankri, kui ta lõigata nii nagu teaduslikel joonistel:

Näete seda sinist sassis lõngakerajuppi keskel? See on rõngaskromosoom, mis ei asetse rõngakujuliselt. Kui kromosoom välja võtta, saaks sinna asemele panna imiku (või koguni kaks. See oleks eriti soodne juhul, kui inimese kahandatud klooni võsukesed oleks siiami kaksikud).

Bioloogiaõpetaja mängib vahepeal kastekannu, siis, kui ta seisab tahvli ees tikksirgelt ning ta käsi on sirutatud välja 75-kraadise nurga all jalgade suhtes, et osutada millelegi tahvlil. Enamasti on see mõni keeruline sõna. Tegelikult on õpetaja hoopis üks ehitustöödel kasutatav kõrge kollane tõstuk-masin. Eks me kõik vaja elus mõningat vaheldust.

Õpilane Rindkere esimeses pingis saab õpetajaga väga hästi läbi. Tavaliselt aitab ta õpetajal parandada kogemata Powerpoint- esitlustesse siginenud kirjavigu. Powerpoint-esitlus on meeldiv leiutis, eriti põnev on seda ise koostada. Tänapäeval saab seda teha ka veebis. Kogu klass on väga rõõmus, et õpilane Rindkere seda aitab õpetajal kirjavigu leida, sest et hooletult koostatud Powerpoint-esitlus kangastub vähemalt kord kuue aasta jooksul kõigi meie hirmu-unenägudes. Täna ütles õpilane Rindkere õpetajale, kes mängib vahel kastekannu,  veel ühe märkuse. See märkus polnud sugugi seotud kirjavahemärkidega. Ta ütles “Õpetaja, kas Teile ei tundu, et “plastiid” kõlab natuke nagu “plasma”?” Õpetajale tundus küll nii. Minule tundub ka nii. See oli väga tabav märkus. On tõepoolest tarvilik tundides seoseid luua.

Kuuesajanda Mercedese juurde ma nüüd ei jõudnudki. Aga vahest järgmine kord. 

[uduvillasadu]

Markerite nuusutamisest

Täna vaatlesime inglise keele tunnis diagramme, mis pidid illustreerima inglise jalgpallimeeskondade populaarsuse tõusu ja langust seismekümnendatel ja kaheksakümnendatel. Asja eesmärk oli, et me õpiks kasutama keerulisi, aga tabavaid sõnu nagu “Järsult” ja “dramaatiliselt” ning paigutama neid lausetesse nagu “Aastal 1986 langes Manchester United’i fännide arv järsult, kuid kahe aasta pärast tõusis õnneks endistesse kõrgustesse.” Ilmselt suure huvi tõttu teema vastu leidsin, et mul on nüüdsest kolm võimalust eksisteerida järgneva 75 minuti vältel, nimelt 

a) hakata nutma, 

b) hakata ennast küünistama või 

c) joonistada rumalaid pilte ja kirjutada rumalaid sõnu. 

Seekord valisin kolmanda. Asi on lihtsalt selles (miks mul üldse selline valimisehetk tekkis), et ma ei oska niisama oksendada. Kui mul see oskus oleks, ei tekiks ju küsimust. Siis kui haige olen, tuleb ikka, aga see nõuab ikka 4o-kraadist palavikku ning seda mul täna võtta ei olnud. Mõte millestki, mis on kättesaamatu, sunnib meid aga iha objekti idealiseerima. Seda ma ka tegin. See tähendab, et ma mõtlesin: mis oleks, kui ma oskaks oksendada?

Minu silme ette ilmus kujutluspilt olukorrast, võiks öelda lausa “asjaolude sätestatusest”, mille järgi ma oskaks produtseerida mitte lihtsalt okset vaid ilusat, värvilist ja sädelevat. Iseenesest ei oleks selles ju midagi väimatut, kuna ma leian, et minu sisemus on samuti ilus, värviline ja sädelev, miks ta ei võiks siis eritada ka vastavat vedelikku (pluss ma söön palju värvilisi kemikaale, nt värvilise glasuuriga ameerika komme M&M’s. Seal on rohelisi, kollaseid, punaseid, isegi siniseid. Vahepeal meeldib mulle ka markereid nuusutada, aga see ei puutu praegu asjasse).

Niisiis kujutlegem, et ühel ilusal päeval istun ma taaskord inglise keele tunnis kolmandal korrusel vastupandamatus katuseklassis. Kui umbes pool tunnist on möödas, siis õpetaja küsib minu käest vastust ülesande 2B kolmandale punktile leheküljelt 156 ning mina teen suu lahti, et vastata, aga hääle asemel paiskub minu kõrist välja pastelsetes toonides võimas oksejuga. Oksejuga suundub filigraanse kaarena üle klassiruumi, kuna minu pea on tol hetkel suunatud üles õndsate taevateenrite leetlampide poole ning okse lendaks tantsiskledes üle mu klassikaaslaste ja õpetaja peade otsejoones aknast välja, purustades oma sädeleva sihikindlusega sujuvalt nii kahekordse aknaklaasi kui klassiruumis valitseva helge igapäevarutiini. Kõigi pead pöörduks justkui aegluubis ülesse, jälgima okse vaimustavat lendu tähtede ja tartu vanalinna poole. Olles purskunud minust välja juba ligi 20 kilomeetri jagu, saab ta lõpuks otsa. Nüüd olen vaba jälgima hiiglasliku oksemao lendu üle tartu linna. Märkan rõõmuga, et oksemadu on pärinud mitmedki minu iseloomujooned ning tuhiseb nüüd mänguhimuliselt korstnast korstnasse, rõõmustades kindlasti linnaelanikke oma spontaansete visiitidega. Mõnikord on võõrustajate rõõmukiljeid meie klassinigi kuulda. 

Pärast neid muljetamisi suundub okse läbi kassitoome (lastes end muuseas korraks kassiorus piklikust vormist vabaks ning moodustades järve) raudteejaama poole. Seal ajab ta lõbu pärast taga ühte tallinna rongi. Rongis istuvad tallinna snoobid arvavad, et viimaks ometi on tekkinud Elroni-nimelisele rongifirmale “alternatiiv” ning erkoranž monopol on purunenud. Üks pintsakuga mees, kes ka niimoodi arvab ja üpris teraselt aknast välja vaatab, ajab endale kohvi peale. Kohvi nimi on Espresso. See tähendab hästi kanget kohvi, seda joovad tublid inimesed, kellel magada pole eriti tahtmist, aga tööl on ikka tahtmine käia. 

Lõpuks väsib oksemadu rongirööbaste kõditavast mõjust ning pöörab pilgu hallika taiva poole. Okse pöörab end vertikaali ning sööstab kohalt nagu rikaste riikide raketid, mis palju kütust nõuavad. Mina, klassikaaslased ja õpetaja jälgime okse lendu otse pilvedesse, sealt läbi, kuni ta meie silmapiirilt kaob. Jah, inglise keele klassi aknast on tõepoolest võimalik näha tervet tartut, toomemäge, rauteejaama ja vahel isegi inglise jalgpalliväljakuid.