minu-ma-ei-teagi

[minu-ma-ei-teagi]

Mis on hea luuletus?

Midagi mis on uus?

Originaalne idee millest pole keegi varem kirjutanud?

Luuletus, mille silbid on perfektselt loetud?

Metafoorid vaikselt sisse poetud?

Milline on hea luule?

Kas see räägib mõnest suurest teooriast? Võibolla meie päikesest, suur ja hele?

Või räägib see imepisikesest nüansist minu kodus, mida keegi tähele ei pane?

Milline on hea luule?

Kes seda otsustab?

Kas see on luule autor või mõni suvaline ettejuhtuv teismeline?

Milline on hea luule?

[minu-ma-ei-teagi]

Sa armastad mind liiga palju

See ülekoormab mind

Sa suudled mind ja mu hing jääb kinni

Sa rändad alla, alla

Ja mu pea käib ringi

Ma ei ole sellega harjunud

Mida ma üldse tegema peaks

Oled hoopis sina peast põrunud?

Sinu hool on mul liiaks

Ja sa ei ole isegi päris

Ma mõtlesin su välja

Ja nüüd ma upun häbis

Kui lasen sellel maailma minna

[minu-ma-ei-teagi]

Norra laul II

Kelle käte vahele mul minna?

Kui udu tekina katab maa

Ja taevas isegi on sume

Kui koju sooja minna ei saa

Ja varjudest põld on tume

Kelle käte vahele mul minna

Kui tähed vanaviisi ei sära

Ja lambivalgus sõna ei seleta

Kui linnulaul tundub kui kära

Ja sõbergi mind ei tereta

Kelle käte vahele mul minna?

Kelle lõua alla kukkuda

Kelle padjale unne suikuda?

-PP

[minu-ma-ei-teagi]

Mu voodi all on kõike

Mu voodi all on kõike

Mu sokke, tolmu, pastakaid, tikke

Ma hoian neid seal puutumata

Me vahel puudub igatsus

Mu kõrvarõngad, pudelikorgid, juukseklambrid, kirjad

Ütlesin ju ennist, mu voodi all on kõike?

Mu viha, mu sapp, mu jultumus ning nälg

Mu voodi all käib elu

Mu voodi all on kõike

-PP

[minu-ma-ei-teagi]

Ma ei tunne oma isa ära

Aga ta ei meeldi mulle väga

Ma ei tunne seda roolis istuvat meest

Ta räägib mulle jõududest ja püramiididest

Ta ei ütle kunagi midagi head

"Kas sa oled uhke, isa?" ja ta kratsib pead

Ma ei taha uut isa

Ega teist perekonda

Ma tahan seda mis oli

Oma lapsepõlve voodis magada tahaks

Kunagi ammu oli isa minu lemmik

Nüüd on mu murekiri pikk

Ja mul hakkab täitsa vastik

Miks ei saa mul lihtsalt olla hea

Kas keegi seda üldse teab

Isa ennast järjest sügavamale hauda veab

Ja ma ei tunne teda ära

[minu-ma-ei-teagi]

Ahel

Metslane mu sees

Teda ei huvita kirjandus, sõprus

Tema viskoosne ila tilgub kui näeb midagi ihaldusväärset

Midagi mida saab võtta ja endale allutada

Midagi mida saab ennast ihaldama panna

Ta luusib ringi õhtutundidel

Ei romantiseeri kuuvalgust, tundeid

Tahab lihtsalt murda, mitte midagi liigset tunda

Hoian teda ahelais

Ta joobub ahastusest

Vahel pääseb ta lahti

Otsin teda paksust metsast

Nutan ja otsin ja palun et ta koju tuleks

Ja ta tulebki..

Verisena ja niuksudes

Silmades on toores, mõtestamata iha vahetunud toore kurbusega

Tuleb välja, et metsas on veel teisigi kiskjaid

-PP

Arvan, et see on mu lemmikluuletus, mis ma kunagi kirjutanud olen

[minu-ma-ei-teagi]

Ma tahan, et keegi oleks ülepeakaela hull minu järele

Ma tahan olla ruumis ainuke, keda pannakse tähele

Ma olen väsinud andmisest

Teiste tegude kandmisest

Väsinud tundest, mis paneb mu kaitsesse

Iga tunne muutub naljaks, hõljub tühjusesse

Ma tahan kedagi, kes ei saa minust lahti

Silmad suured, kuulab mind alati

Aga mingis enamas viisis

Mida sõnad ei seleta

Mu egoistlik unistus on olla ta jumal

Piinlik peaks tal olema, kui imal

Aga ma lihtsalt tahan kedagi

Kelle pilgu eest ei pea ma tapma

Ei pea tegema midagi

Ei pea end maha laskma