niiongi

[niiongi]

Appi, ma tahan ära - ehk mõtisklused kodumailt (tegelikuses kirjutatud eelmise aasta novembris)

Me saime oma auto Denmarkis üsna valutult ning kiirelt müüdud ja Perthi sõitsime seega juba edasi bussiga, mis ei olnudki lõppkokkuvõttes nii õudne, kui ennustasime.

Meie Doha reis, muide, oli täielik katastroof- nelja-tärni hotell osutus täielikuks urkaks, mille katusebassein just meie peatumise ajal (jah, meid ei informeeritud sellest) suletud oli, ning toal oli nii mõnigi puudus veel, mis meie oleku üsna nigelaks tegid. Nagu korralikule kodanikule kohane, said kõik pretensioonid edastatud hotellile. Doha ise oli kah üsna kohutav ja 10/10 ei läheks tagasi.

Dohast lendasime Saksa, kus veetsime ligi poolteist nädalat autot otsides, millega siis Eestisse sõita. 8/10 tõenäoliselt ei teeks enam sellist jama.

Nüüdseks oleme tagasi kodumaal olnud kusagil poolteist kuud ja asjalood on üsna nirud. Ma kohe kindlasti ei valmistanud end selleks vaimselt ette, mis tulema hakkas ja ma saan nüüd täiesti aru, miks tagasi Eesti naasnutele tugigruppe luuakse. See on vaimselt palju raskem, kui ette kujutadagi oskate. 9/10 ei soovita tagasi tulla.

Selle kahe aastaga on Eesti ja ka Tartu muutunud väga võõraks ja kodutunne kui selline on üsna olematu. Kindlasti ka fakt, et hetke ilm on kohutav, on see, miks meeleolu niivõrd nõme on. Kadunud on vanad sõbrad, sest noh, eks kõigil ole oma elu ja aega napib, et kokkugi saada. Palkade ja hindade suhe on ülimalt paigast ja mõte 700€ eest kuus tööle minna kisub lausa pisara silma.

Ära sai hellitatud end seal Austraalias.

[niiongi]

17. päev- ring peal

Pärastlõunaks jõudsime Albanysse ja sellega sai meil ka ring ümber Austraalia tehtud.

Esperances käisime randu vaatamas, mis olid tõesti imeilusad. Kahju ainult, et nii külm oli. Helesinine vesi oli nii kutsuv...

Peatume mõned päevad Denmarkis sõprade juures ja siis suundume juba Perthi, et auto maha müüa ja kola kokku pakkida.

30. lendame Dohasse.

Ja siis saabki see Austraalia seiklus läbi. Võib-olla.

[niiongi]

16. päev- Esperance

Hommikul juba tundsin, et enesetunne ei ole kuigi hea. Mõne tunniga tõusis ka palavik ja magu oli krampis nagu rosin. Ilmselgelt pole meie toitumine terve selle teekonna jooksul just kuigi eeskujulik olnud ja igasugune keskkonnamuutus andis ka oma panuse kehvale enesetundele.

Kuigi algselt oli mõte Esperancest lihtsalt läbi hüpata, muutsime plaani ja võtsime linna lähedale karavaniparki endale koha. Lisaks sellele, et halb oli olla, olime ka kasimata ja üldse tundus kõik nii kole. 

Karavanipargis andis tädi meile infot natukene ümbruse kohta ja soovitas kindlasti minna randu vaatama. Otsustasime seda teha järgmisel päeval. 

[niiongi]

15. päev- Nullarbor

Pühapäevane hüvastijätt oli suhteliselt kurvamaiguline. Aga meil oli kindlaks sihiks jõuda vähemalt kahe päevaga Esperance, hoolimata, et meid nagu napakaid selle idee peale vaadati. Pealegi, kõik ütlesid, et Adeka ja Esperance vahel pole suurt midagi väga vaadata (haha, va need suured kujud, kellest ma hiljem teada sain) ja nii me siis mõtlesimegi, et mis seal siis ikka, anname lihtsalt hagu ja ehk pole õhtuhämaruses väga palju loomi ka liikumas.

Adekast paari tunni kaugusel on muidu üks ilus roosa soolajärv Bumbunga, mille peal on võimalik kõndida ja pilte teha. Meie sõitsime kahjuks sellest lihtsalt mööda, aga arvestades, et Esperance Pink Lake on scam, siis tasuks seal oma roosa järve pilt ära teha.

Nii me siis sõitsimegi, lihtsalt tallasime pedaali, et päevaga võimalikult palju kilomeetreid seljatada. Vaatamisväärsusi teel tõesti peaaegu et polegi ja peab arvestama, et küttehinnad antud teel tõusevad üle $2/l. Mõistlik on tõmmata fuel map või petrolspy, mis lihtsustab eelarve planeerimist. Me panime Adelaides oma 20-liitrise kanistri ka veel täis, juhuks kui hinnad peaksid väga nahhaalseteks minema.

Veidi enne südaööd ületasime WA piiri, andsime ära oma sibula, küüslaaugu ja Woolworthsist ostetud mee... Sibula ja küüslaaugu olemasolu unustasime me täielikult ära, aga meega me küll ei osanud oodata, et see karantiinis ära võetakse...

Sõitsime esmaspäevaga ära umbes 1400km, rohkem ei hakkanud punnima- käguruid ja jäneseid vahtis tee peal ja kõrval liiga palju.

[niiongi]

11-14. päev- Adelaide ja Eesti maja

Adelaide sõitsime suht ühe jutiga, ei meenu, et teel midagi märkimisväärset oleks näinud, peale lõpmatuseni ulatuvate viinamarjaistandustega.

Aga oi, Adelaide, sa üllatasid meid. Meile oli juba kuvatud sellest linnast selline pilt, et sinna kauemaks kui ööks nagu polekski mõtet jääda. See ei vasta tõele. Juba ainuüksi seetõttu, et eestlastele on seal täitsa oma pelgupaik olemas. Teadsite, et Adelaides on Eesti maja, mida peavad üleval Austraalia-eestlased täitsa oma jõududega, saamata mingitki toetust või tunnustust eesti riigilt? Teadsite, et seal ööbivad tihtipeale Eesti bäkkerid ja et nädalavahetusel saab esimese korruse baarist Alexandrit? Ma arvan, et kui ma oleks enne Aussi tulekut teadnud, et kusagil on selline koht olemas, oleks ma ehk kaalunud ka Adelaide lendamist. Tõenäoliselt oleks uuele tulijale säärane koht üsna heaks hüppelauaks. Või samas, kes teab, ehk oleks see Austraalia mõistes liiga lihtne. Ehk ongi vaja alguses pea-ees-külma vette šokki, et tulevikus paremini hakkama saada...

Igastahes.

Veetsime meiegi õhtud baaris Thomase ja teiste kommuuni liikmetega juttu ajades. Lisaks eestlastele võib seal tihtipeale kohata ka lätlasi ja leedukaid ja uskuge, see ühtsustunne on seal baaris tugevam kui meil kodumaal. 

Laupäeval kutsuti meid Mikuga kaasa veini-jalutuskäigule, mis oli lõpuks rohkem rännaku kui jalutuskäigu moodi. Nelja tunni jooksul andis kohalik veinimeister proovida ja maitsta meile 18 erinevat kohalikku ja väljamaa veini. Kella kolmeks oli kõigil normaalne sakk sees. “Kodus” olime sunnitud tegema tunnise power-napi, sest õhtul oli baaris ootamas Baltic Beer Night. 

Läks kuidagi nii, et me piirdusime baaris vaid läti Brūža Nefiltrētais-iga ja hiljem läksime eelneval õhtul saabunud pliksidega linna peale pummeldama.

Laupäev andis veel pühapäevalgi kõvasti tunda, nii et pühapäev sai veedetud lihtsalt vedeledes. 

[niiongi]

10. päev- Great Ocean Road

Pakkisime hommikul asjad jooksupealt kokku ja viskasime autosse. Nii suur oli tahtmine sealt urkast minema saada. Sihiks Adelaide, tankisime paagi täis ja panime ajama. Otsutasime sõita Adelaide mööda Great Ocean Roadi, et vaadata üle kõikide poolt soovitatud 12 Apostlit ja muud vaatamisväärsused. Great Ocean Road on ise päris mõnus sõitmine- ilus vaade(ma ei mäleta, et oleksin kunagi nii võimsaid laineid näinud) ja normaalne tee pluss tõuse ja langusi on ka omajagu. 

Teeäärsetes rahvusparkides on mitmeid koski, kuid meie külastasime vaid üht. Eks neid koski ja jugasid on juba omajagu nähtud ja meie Windin Fallsi wow-momenti ei ületa tõenäoliselt miski. Sheoak Fallsi juures tegime ka esimese söögipausi kahe mango ja pähklitega. 

Nii me siis sõitsime läbi metsade ja džungli ja üle laante ja mägede ja üks hetk avastasime, et Victoria on päris ilus. Nagu Eestis oleks. Roheline ja lilled õitsevad ja üldse on kõik väga idülliline. 

Enne 12 Apostli juurde jõudmist põikasime läbi väiksemast loomapargist, kus emudele, kängurutele ja alpaakadele pähe saime patsutada. Sellised väiksemad loomapargid on minu arust palju mõnusamad kui suured loomaaiad, lõppude-lõpuks, lõvi võib ju Tallinnas ka vaadata...

No ja siis olimegi kohal. 12 Apostlit ja London Bridge ja kõik kivimoonutised seal Ocean Roadil on räiged turistikad. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et RÄIGED. Ma ei tea, nähtud-tehtud, linnuke kirjas, aga mitte midagi erilist seal polnud. Teist korda ei läheks. 

Vaikselt hakkasime lähenema South Australia piirile ja sellega seoses tundus ka päev pikem, täitsa pimedaks läks alles 7-8 paiku.

Öö veetsime tasuta kämpas, kus tervitasid meid opossum ja paar känksi. 

[niiongi]

9. päev- voodi

Me ei teinud mitte midagi. Magasime poole lõunani ja ülejäänud aja vaatasime filme. Selline päev siis.

[niiongi]

8. päev- Melbourne

Jõudsime päeva lõpuks Melbourne. Võtsime kindlaks plaaniks üürida kaheks ööks tuba, et natukenegi tuule retsimisest välja puhata ja Crown kasiinot õhtul külastada. Millegi pärast hakkas meile Melbourne meeldima kohe, kui linna sisse sõitsime. Tundus kuidagi palju elavam ja mõnusam, kui Sydney. 

Meie kahepäevaseks peatuspaigaks sai läbi AirBnb üüritud tuba logudikus, kus koos meiega elutseb veel vähemalt neli inimest. Kogusummas ma siiamaani kindel ei ole. Kuigi magame samamoodi nagu telgis- täisriietuses, sest nii külm on, siis vähemalt pole siin tuult...

Õhtul käisimegi Crownis ja südaööks olime tagasi uberikus.

Ahjaa, hommikul saime oma automure ka kiirelt ja väga hea hinnaga lahendatud. Nüüd on vähemalt kindlam jälle teele asuda.

[niiongi]

7. päev- tahaks magada

Me oleme Victorias ja teist päeva magamata selle krdi tuule pärast. Hommikuti on süda paha nagu oleks terve öö Rootsi kruiisil loksunud. Täna ärkasime öösel korra üles, olles kindlad, et see auto nüüd küllili vajub. Ei vajunud.

Kuigi lund ei sadanud, oli hommikul siiski piisavalt külm, et igasugune pesumõte peast pühkida. Otsustasime hoopis kiiresti ookeani poole sõitma hakata, lootuses natukenegi soojemasse kliimasse saada. Aga siis käis Mikk välja idee, et võiks ikkagi kiiresti sisemaalt läbi põigata, et lumiseid mäetippe vaadata... 🤦

Enne sisemaad käisime platypus reservis ja MA LÕPUKS NÄGIN NOKKLOOMA!!! Väga väike protsent kohalikest on vabas looduses nokkloomi näinud ja ma lõpuks sain selle risti kirja oma "must see" listi. Päev tundus kohe palju helgem ja Miku sisemaa külastuse ideegi ei tundunud enam nii paha.

Lumiseid mäetippe me siiski ei näinud. Selle asemel sõitsime 100km ulatuses metsateed mingi paar tundi, see aeg tundus nagu igavik. Nälg hakkas ka näpistama (hommikul pugisime ainult saia ja banaane) ja tõmbasime kuhugi oja kõrvale vorste grillima. Kui lõpuks metsast välja saime, nägime kauguses need lumised mäetipud ka ära. Lähemale ei hakanud sõitma, sest auto mootoriruumist kostis erakordselt koledat heli. Tõenäoliselt on mõni rullik või laager omadega õhtal ja auto tuleb arstile viia.

Õhtuks sõitsime taaskord tasuta kämpaalale, kus sai dollari eest kolm minutit sooja dušši all olla. Jõime autos veel paar õlli kehasoojenduseks ja kobisime katusele oma "laevakajutisse".

[niiongi]

6. päev- känguru surnuaed

Kui külm ja rõve ilm on otsustanud meid meie teel saata. Blue Mountainsites käisime paaril vaateplatvormil ja sellega meie seiklus seal piirduski. Meil lihtsalt pole vastavaid talveriideid, et kusagil jalutamine ja ronimine kehale mugav oleks ja no ausõna, ma kategooriliselt keeldun ostmast riideid juurde, sest meil on juba praegu 27-kilo jagu asju, mis oleks vaja kuidagi Eesti poole teele saada.

Blue Mountainsitest mitte just kuigi kaugel on Eesti küla, mille sildi juures ma hullult pilti tahtsin saada. Kahjuks tuleb välja, et Thrilmere Eesti külast pole väga midagi alles. Isegi see silt on asendatud "Taara gardens" sildiga, mis pole üldse pildivääriline. Kungla poe silt on õnneks veel alles, mis natukenegi Eesti hõngu linnale annab, kõik muu on aga asendatud aussi-päraste nimede ja objektidega.

Ülejäänud päeva veetsime sõites, Korra olime isegi Capital Territoryl, kuid Canberrasse sisse sõitma ei hakanud. No ja siis järsku olid tee ääred vaid surnud känkse täis. Pole varem sellist surnuaeda näinudki.

Öösel hakkas tuul taas retsima ja olime sunnitud telkimisalal kohta vahetama. Lund õnneks ei sadanud, kuigi lubas. Oleme ametlikult Eesti kevades- 10 kraadi päeval ja miinuskraadid öösel.

[niiongi]

5. päev- jälle hilja peal

Pesupäev. 4 päevaga suutsime kõik vähegi adekvaatse välimusega riided ära trööbata ja Mikk reaalselt kurtis, et tal pole mitte midagi selga panna.

Ütleme nii, et enamik päevast veetsime shopates. Sydney DFO oli hindade poolest suht mõttetu, lõpuks saime kumbki ainult kaks asja. Great success.

Leidsime ühe spordipoe kus oli nii palju asju ja nii heade hindadega! Kes Sydneysse satub, kindlasti soovitan külastada Decathloni.

Enne linnast väljumist ostsime veel süüa, et mõni päev kuidagi hakkama saada. Ja siis tõusis torm. Tuul kuni 90km/h. Puud kukkusid liinidele ja teedele ja väljas hakkas juba väga pimedaks minema. Ja me polnud taaskord oma sihtpunktis, mis pidi olema kusagil sügaval mäestikus. Sihtpunkti me ei jõudnudki, sest peale 6km nelikuraja läbimist vahtis meile vastu suur langus VÄGA suurte aukudega ja vahepeal oli ka sadama hakanud. Lõime põnnama ja keerasime auto nina suunaga normaalse tee poole. 60 kilomeetrit hiljem pugesime lõdisedes telki kolme teki alla. Väljas oli tajutav temperatuur kukkunud -3ni ja tuul jätkuvalt retsis puid ja kõike mis vähegi maa külge polnud kinnitatud. Ma pole kunagi vist nii raju tuuletormi näinud ja kuulnud, just kuulnud, sest see heli, mis seal kaljunõlval tekkis, oli üpris hirmuäratav ja terve öö saatsid mind vaid õudusunenäod.

[niiongi]

4. päev- Sydney

Nii palav öö oli. Korralikult magama jäin alles 12ne ajal. Täiesti absurd. Hommikul peale kaht nutellasaia läksime matkama, Joosepi soovitusel, kes teadis rääkida, et kui 70° kallakuga mäest alla ronida umbes pool tundi, jõuab välja mingi mahajäetud kohani, kus merekonteinerid igasugu laheda nodiga ja vanad metsatöömasinad. Väga vohh ettevõtmine kellelegi, kellel koordinatsioon kehvemapoolne.

Jossi jutt pidas tema õnneks paika ja me saime lõpuks m��enõlvalt alla lameda maa peale. Mikk avastas seal veidi ringi konteinerites ja ma hakkasin lõpuks pinda käima, et oleks aeg tagasi minna.

Mäest üles minek polnud üldse lihtsam. Kuigi kriimustusi ja väänamisi oli kordades vähem, tahtsid kopsud kõrvade kaudu õhku lisaks ahmida. RIP jalalihased.

Võtsime suuna Sydney poole, lootes tee peal veel pesemisvõimalust leida. Käisime kusagil laundromatis $4=4minutit dušši all ja olime taas rõõsade ja rõõmsatena teel.

Pärastlõunal võtsime linna lähedal karavanipargis miljoni dollari eest powered site üheks ööks ja otsustasime linna minna hoopiski metroo ja rongiga.

Budget tip: sebi Opal kaart ja sõida sellega, kõvasti odavam kui ühekordseid pileteid osta.

Sydney on nagu iga teine linn. Aamen. Rohkem sellest linnast ma ei räägi.

Öö oli jälle külm. Vähemalt sai kuuma dušši all käia.

[niiongi]

3. päev- meil on juba uus koduloom

Poole kaheksa paiku hommikul hakkas Mikk pressima, et äkki magan autos edasi. Klassikaline hommik, kui Mikk taas kukega üleval ja mina üritan õndsalt poole lõunani magada.

Öö oli külm ja hommikul oli ainus soov pessu minna. Leidsime 35 kilomeetri kaugusel asuva teenindusjaama, mis ka tasuta pesemisvõimalust pakkus. Hommikune pesu tehtud, võtsime suuna Port Stephensisse, kus lootsime delfiine näha. Nägime selle asemel hoopis palju politseiametnike, kes usinalt autosid maha võtsid.

Edasi suundusime oma plaanitava kämpaala- Bangalow campgroundsi poole. Teel jäid meile silma kõrged liivadüünid, mille peale või vähemalt lähedale üritasime saada, kuid kahjuks olid kõik teed suletud ja piirangutega. Reisi alguses sai tegelikult juba kokku lepitud, et ei tule mingit off-roadi tegemist, kuna manti auto peal liiga palju ja eelarve tõenäoliselt mingeid rumalusi ei võimalda.

Kella poole neljaks olime üsna väsinuna, tõenäoliselt eilsest, oma kämpas kohal. Vapustavalt ilus koht. Kämpal tervitas meid kohe wallaby oma pojaga, kes lahkus, kui mets-kalkun meilt süüa noolima tuli. Tegime grilli lõkke ja sõime oma viimase jäävees ligunenud liha ära. Hiljem sõitis veel teinegi bäkkerite paar kämpasse, mis tegi olemise natukene õdusamaks keset pimedat metsa. Õhtu oli kahtlaselt soe võrreldes eelmiste õhtutega.

[niiongi]

2. Päev- hakkab pihta...

Öö telgis möödus üsna mõnusalt. Karavanipargis oli päris vaikne, kui välja arvata naabrid, kes ei suutnud paar tundi kuidagi olla ja lällasid kõrval, aga noh, naabreid ju ei valita...

Hommikul käisime veel tuletornis vaalu vahtimas ja siis suundusime juba mööda ookeaniäärt lõuna poole.

Lõuna tegime Yambas ookeaniääres, nägin isegi paari delfiini kauguses hüppamas. Siinkohal tasub ära mainida, et binokkel on küll must have trippimisel, eriti kui nägemine on kehva nagu mul.

Yambast sõitsime Graftoni ja sealt Coffs Harbourisse, sest Mikk tahtis hullult täispuhutavat diivanit osta, aga Graftonis polnud kahjuks Kmarti.

Öö lootsime veeta Macksville Lion pargis, aga kohale jõudes selgus asjaolu, et seal on hiljuti kämpamine ära keelatud ja nii hakkas pihta meie järjekordne pimeduses kämpaala otsimine.

Hämmastav kui vähe on NSW-s kiirtee ääres võimalusi ööbida- enamik on vaid hetkelised puhkekohad, kus ööbimine on trahvidega karistatav. Sisemaal on võimalusi rohkem, kuid ööpimeduses on mingite mägi- ja kruusateede sõitmine üpris riskantne ettevõtmine.

Kella üheksaks leidsime lõpuks koha, kus end välja magada. Ronisime täisriietuses telki, sest temperatuur oli järsult langenud 12-kraadile, mis meile, Queenslanderitele, on ikka päris külm.

Sõitsime päevaga ligi 500km ja nägime üsna palju. Loodus on jätkuvalt väga ilus.

Tõdesime, et sõitmisega võib väga hasarti sattuda ja iga päev tahaks ju aina kaugemale jõuda, kuid samas ei tohi end ribadeks tõmmata.

[niiongi]

1. Päev- üle piiri

Pakkimine võttis oodatust kauem aega ja auto sai kila-kola täis laetud alles täna hommikuks. Lahkumine oli üsna kurb ja nii mõnigi hoidis hambad ristis pisaraid tagasi.

Dilemma oli, kas sõita Gold Coastile ja sealt Byron Baysse või võtta mõni teine teekond. Otsustasime siiski sisemaa kasuks, kuna kullaka teed on saanud juba omajagu sõidetud.

Esimeseks sihtkohaks valisime Nimbini- Austraalia kanepiküla ja tõelise hipiparadiisi. Kuigi suurt midagi seal teha pole, tasub kindlasti läbi käia, omamoodi vaatamine ikkagi.

Huvitav asjaolu on ka see, et kohe kui NSW piiri ületasime, läks loodus 100 korda rohelisemaks ja troopilisemaks ja see omakorda süstis meisse kuidagi nii palju energiat ja positiivsust juurde.

Tee läbi sisemaa tõi meid Byron Baysse, mis on ka väga ilus koht, kuid siiski liiga turistikas, et mingit wow-efekti meis tekitada. (Vana hea eestlase ving)

Jääme ööseks ühte linnasisesesse karavan parki, eks näis kuidas öö telgis üle pika aja jälle meile mõjub.

🤦‍♀️Daily note: prantslased tõestavad ikka iga kord kui lärmakas ja isekas rahvas nad on. Jube lihtsalt.

[niiongi]

Abort mission Australia

Selle vahepealse ajaga, mil mul pole mahti olnud blogisse midagi lisada, jõudis öökülm meie nii mõnedki tomatid ja basiilikud ära külmetada. Jah, tali tuli. Mitte Arno, vaid päris talv. Tööpäeva algus lükkus sujuvalt kella kuuelt kella seitsmele ja topid-lühkarid asendusid dresside-puhvaikadega. Kuigi lõunaks võib juba kõik kihid maha koorida, tuleb need nelja paiku taas selga ajada. Mõni hommik oli lausa nii külm ja kole, et mõtlesime Austraalia lausa Eesti suve nimel hüljata. Selline on siis meie sisemaa-Austraalia talv. Victorias pidi üldse lund ja rahet ja pussnugasid tulema, nii et meie mõni kraad külma on kõige selle kõrval köki-möki.

Enne, kui südatalv meile jõudis, käisime eestlaste pundiga siin meie lähistel Rabbits Eat Lettuce festaril, mis oli minu esimene bush doofi kogemus ja mis jääb kindlasti väga pikaks ajaks meelde, just enamjaolt selle poolest, kui vähe ma selleks valmistunud olin. Kõikidel olid nii vinged kostüümid ja aksessuaarid ja ma tundsin end nagu eriti cheap-version kogu selle melu keskel. Aga pidu oli vinge ja ilm pidas ka end enam-vähem üleval ja muidugi seltskond oli ikkagi lõppude-lõppuks see, mis meeleolu lõi. 

Aprilli lõpus pidasime Miku sünnipäeva ja käisime Krissu, Hardi ja Birxiga Noosal paadiga sõitmas ja grillimas ja Juunis viis Miku mind sünnipäeva puhul kuumaõhupalliga sõitma + kutsus Joosepi ja Holly meile külla, mis oli väga mõnus vaheldus. 

Gold Coastil ookeanivaadet nautimas

Juuli alguseks sai meile selgeks, et sponsorviisa, mida meile juba paar kuud taga aetud, meile kättesaadav ei ole, ja nii võtsime me ka mõtteviisi, et ju siis tuleb sügiseks ikkagi koju tagasi tulla. Ja hetke plaanide järgi teemegi oktoobris koduvisiidi, kas ja kui kauaks, seda ei oska veel öelda, sest meie farmi omanik loodab meile ikkagi viisapikendust leida, käies mööda erinevaid ametnike pidi. Asi siis nimelt selles, et jaanuaris viidi sisse uued viisa seadused, mis teevad sponsorviisa saamise üsna keeruliseks. Taaskord valel ajal vales kohas.

Samas, Euroopa on nii suur ja lai ja vähemate piirangutega kui Austraalia ja aega nagu on ja tahtmist veel enam, seega ei näe põhjust, miks peaks see seiklus siin pool maakera lõppema. Ja kui me ikkagi otsustame, et me enne koju minekut sõidame mööda lõuna-kallast Perthi, siis ma luban, et sellest tripist kirjutan rohkem ja tihedamalt.

Peale pullide ja kassi on meil ka harakad kodustatud

Püüan teid hoida ka vahepealse toimuvaga kursis, loodan, et see postitus saab niiöelda uueks stardiks mu blogile, sest paljugi on juhtumas...

Ja muide...

Ma hullult tahaks teha ka postitust teie enim küsitud küsimustest Austraalia ja siin elamise kohta, nii et saatke mulle oma küsimused Instagrami (mul on loomekriis) :)

Aga seniks, cheers 🐈

[niiongi]

Krdi cassowary'sid ei näinudki

Mareebast lahkumine oli üsna emotsionaalne, kuna selja taha jäi väga hea sõber/landlord ja meie poolt kodustatud kaks kassi. Ühel neist oli ka au saada nimeks Estonia. Tänini saadab landlord kiisudest pilte ja mainib, kuidas nad meid "koju" meie granny flati ukse ees ootavad💔 Täna saame enda õnneks öelda, et meie tulek oli hästi ajastatud. Kes Postimehe uudistega kursis (kas pole mitte veider kui palju Austraalia uudiseid järsku Postimehe veergudele jõuab?), teab, et Põhja-Queenslandis uputas kuu aja eest nagu homset ei oleks.

Sel samal lahkumise päeval võtsime ette ka neljatunnise matka suursuguse, kaljuservalt alla tuhiseva Windin Fallsi joa juurde. Seal kõrgustes oli üsna ärev kõõluda, adrenaliini jätkus meile mõlemale. Jõudsime enne pimedat veel Lake Echamis end jahutamas/pesemas käia ja oma öö veetsime taaskord tee-äärses puhkepeatuses. 

Meie tee Brisbane kulges enamjaolt rannikut mööda, seega nägime päris mitut ilusat ranna-äärset linna ja palju paradiisirandandele omast helesinist ookeani. Kuna me oleme aga üsna koonerid, jäid meil külastamata mõned saared, mida küll soovitati, kuid mis kitsa eelarvega reisisellidele üsna kõva põntsu rahakotile oleks andnud. Lubasime, et võtame need kohad plaani, kui kunagi hiljem aega saame. 

Põhja-Queenslandis elavad ka uue generatsiooni dinosaurused cassowaryd, kes võivad tihtipeale üsna agressiivsed olla ja keda võib tihti randadel või vihmametsades kohata. Keda me aga terve tee jooksul ei näinud, olid just needsamad emu-suurused linnud ja päris ausalt, see valmistas mulle ikka väga suure pettumuse. Teadsime, et nende potensiaalne nägemisvõimalus on selja taga, kui cassowaryde eest hoiatav liiklusmärk asendus järsku koalade eest hoiatava märgiga. Kahjuks pole veel ühtegi vabas looduses ringi hulkuvat koalat oma silmaga näinud, kuid lootus püsib.

Pilt: Wikipedia

Ja nii me siis veeresimegi vaikselt, mina muidugi hullult pettunult, Brisbane äärde. Just äärde, sest tegelikult kui tulime, me linna kordagi sisse ei sõitnud. Otsustasime ka lõpuks meie katusetelgiga midagi ette võtta, nimelt oli teine otsustanud ühest amordikandurist eemalduda ja meilgi hakkas villand saama telgi ühe nurga toetamisest “kurikaga” (loe enesekaitsevahend, mille Mikk puutoikast Põhjaterritooriumil välja nikerdas). 

Meie telgivahetus ei kujunenud aga üldsegi nii sujuvaks, kui lootsime. Kogu asjaajamine võttis aega umbes nädala ja selle aja sees jõudsime ära käia Toowoomba lähedal, kus oli parasjagu tööpakkumine paariks nädalaks. Seda tööd me kahjuks või õnneks ei saanud ja võtsime suuna tagasi Brisbane poole. Natuke enne Brissi saime ka teate, et põhimõtteliselt on telk olemas, või noh, meie poole teel, aga millest onu telefoni otsas aru ei saanud, oli, et meil ei ole elukohta ja suvaline aadress, mida ta palus, kohe kindlasti ei ole aadress kust me telgi peale saaks korjata. Läksime telki sisse kasseerima lähimasse Kings Adventure poodi, kus peale kolme lõhkenud ajuveresoont ja pooletunnist jagelemist meile uus telk lubati anda. Laost. 50km kauguselt. Meie vanast telgist ka keegi laos huvi ei tundnud, seega lõpplahendus oli selline:

Koheselt tekkis uus probleem: kuhu kogu see krempel korraks maha panna? Õnneks tulid meile vastu tore punt eestlasi, kes nähes meie mustlaslaagrit meile ka lahkelt enda juures peavarju pakkusid. Meie Brisbane linnaelu jäi aga üürikeseks, sest mõne päeva pärast leidsin töökuulutuse, kus üht paari kolmeks päevaks farmi abitöölisteks otsiti.

Siin me siis nüüd oleme, kuu aega hiljem. Tegeleme hüdropoonikaga ja elame mõnusalt valge inimese elu. Töötame umbes kümme tundi päevas ja nii palju, kui vaja. Teeme torutöid, lõikame tomatitelt kasvusid, kaevame, segame taimedele aineid, mida iganes vaja teha on. Umbes iga kahe nädala tagant käime Brisbanes sõpradel külas ja üritame närve puhata. 

Meie viisa-aeg tiksub halastamatult lõpupoole, kuid oleme otsustanud olla ivake aega stabiilselt. Eks siis aeg näitab, kuhu meie seiklus meid edasi viib.