agnejaapanis - Tumblr blog

[agnejaapanis]

Onomichi, spordifestival(10月17日)

Septembrikuus ning oktoobri alguses käisime perega Hiroshimast autoga pooleteist tunni kaugusel linnas nimega Onomichi. Septembris sõitsime jalgratastega Onomichi saartel ning oktoobris käisime niisama linna peal. Onomichi poodidetänaval jäi meile silma baltiriikide poekene, kuhu sisse astusime. Rääkisime müüjaga juttu ja vaatasime poes ringi. Meid saadeti sealt edasi veel ühte teisse poodi, mis oli umbes 15 minuti kaugusel jala minnes. Seal pakuti teed ning müüdi veel palju baltiriikide kraami. Jutustasime ka sealoleva müüjaga väga kaua ning mina tundsin tooteid vaadates sügavat nostalgiat. Lisaks sellele meisterdasime ema ja vennaga savist kassid, kuigi minu kass lõppude-lõpuks muutus koeraks 😆

Hiljuti oli minu koolis spordifestival. Mina võtsin klassiga osa kahes võistluses. Üks oli selline, kus väikse katapuldiga viskasime võrkpalli ja tennisepalli õhku ning pidime need torbikutega kinni püüdma. Teist on veidi keerulisem selgitada. Kolm inimest tassisid üht inimest enda üleval. Kõige ülemine inimene pidi nööriga ämbri pikali lööma nagu kauboi.

Võistlusalad olid kõik hästi erinevad ja naljakad. Kui peaksin neid kõiki selgitama hakkama, jääksingi siia rääkima 😆 lisaks võistlustest osa võtmisele tegin ma sulgpalli klubiga tööd: lugesime punkte ning muutsime punktiseisu silte. Esimese koha sai tiim kollane, teise tiim punane, kus ka minu klass oli. Kolmanda sinine ja viimase koha roheline. Tiimid olid jagatud klasside järgi. Nimelt on iga õppeaasta neljaks erinevaks klassigruppiks jaotatud, nii et näiteks kõik number kahe klassid olid punased. Tegime ka sulgpalli tüdrukutega veel kaasaelamiseks megafonid enne spordifestivali.

[agnejaapanis]

Seiklused pere & sõpradega (9月26日)

Tervitused Hiroshimast! Pole ammu postitanud, sest ausalt öeldes pole viimasel ajal midagi palju juhtunud. Nädala alguses möllas väljas taifuun ning meil on koolis viimased kaks nädalat eksamiteperiood olnud.

Suvevaheaja viimasel päeval käisime perega õhtul loomaaias. Jaapanis on populaarne selline asi nimega “öö loomaaed”, ehk külastajad lähevad õhtul seitsme paiku loomaaeda kuni umbes 9-ni, kui juba kottpime on. Käisime Safarilaadses loomaaias ehk nägin esimest korda enamikke loomi, kes seal olid. Pilte ma ei teinud, sest kottpimedas ei saanudki väga midagi pildistada. Minu külastuse tipppunktiks peaksin rebaseid, kes olid lihtsalt väga kenad ja armsad, aga muidugi ei saa ma ka unustada enda armastatuid pinguiine (pingviine).

Laupäeva hommikuti sõidan rongiga Hiroshima rongijaama, kust edasi lähen Hiroshima vahetusõpilaste majja. Seal toimuvad iga laupäev jaapani keele tunnid, aga mina käin seal, et kirjutada maailama rahu kohta kõne, mida esitan juba novembri alguses. Pärast tunde käin viimasel ajal kas seal õpetavate ülikooli tüdrukute või mõne YFU õpilasega väljas söömas. YFU õpilastest käib tegelikult seal koos minuga arvestades ainult 2 ja pool. Miks pool? Sest üks inimene käib harva kohal 😆 Igatahes on väga tore leida uusi sõpru ning nendega koos aega veeta pärast tundi!

Päev enne mu sünnipäeva käisime vahetusema ja -õega “Väikse merineitsi” muusikali vaatamas. Etendus meeldis meile kõigile väga. Kusjuures mu õde Waka-chan ei teadnud enne isegi “Väikse merineitsi” lugu, nii et see oli talle täiesti uhiuus. Tähistasime mu sünnipäeva süües väikest tordikest, millele oli kirjutatud “Agne-chan, palju õnne sünnipäevaks!” Ema ütles, et tellides kooki müüja oli väga imestanud mu nime peale. Arvasime vennaga, et ehk arvati mul on kira-kira nimi (nimi, mida loetakse tavalisest hääldusest teistmoodi, ehk haruldane nimi), mis tegi meile palju nalja. Kuna kasutan enda eesnime kirjutamiseks kanjisid ehk hiina tähestikku, olen saanud isegi küsimusi, et miks mul jaapanikeelne nimi on 😆 Tegelikult mõtles vahetusemapoolne vanaisa mulle nime ise välja, pannes nime häälduse järgi kokku. Kui kedagi huvitab, et milline mu nimi ka siis japaani keeles välja näeb, siis kanjdes on see 亜久音 ning katakanas アグネ. Japaanis on kolm tähestikku, nii et tegelikult on veel üks versioon 😆

Taifuuni tõttu jäi mul teisipäeval kool ära. Kuna ilm oli tegelikult juba päris okei, küll veidi tuuline, läksime sugulase ja vanaema-vanaisaga Miyoshi väikelinna õunu korjama. Nädalavahetusel sain veel sõbraga kokku, kellega koos sulgpalli mängisime ja imetlesime õhtul koos tähti.

[agnejaapanis]

Suvevaheaeg! 2/2 (8月21日)

Kaheksandal augustil käisime vahetusõpilastega Hiroshima rahumälestamise tseremoonial. Tseremooniale pääses ainult kutsetega ning näidatati ka telekast. Istusime kohe esireas, nii et vaade oli väga hea. Kuulasime erinevaid kõnesid, näiteks Jaapani peaministri oma. Paaris kohas tuli küll nutt kurku kuulates kõiki neid õudusi, mis 77 aastat tagasi juhtus. Kõige paremini jäi meelde kahe lapse poolt esitatud rahu kinnituskiri. Tõlkisin teksti eesti keelde, kellel on huvi, lugege. Nõrganärvilistel soovitan võib-olla pigem lugemise vahele jätta.

*Aatomi pommi poolt mõjutatud inimesed

Pärast tseremooniat käisime vaatamas traditsionaalset teetseremooniat ning proovisime ka tehtud Maccha teed, mis vist ainult Saksamaalt Marcole meeldis :D Tee oli väga mõrumaitsega. Käisime ka Hiroshima rahumälestamise muuseumis ning sõime koos lõunat.

Suvevaheajal veetsin enamik enda päevadest kas sulgpallitrennis või jaapani keele õpetaja juures JLPT N2 (B2-C1 vahepealne tase) testi jaoks õppides.

Ühel õhtul õpetaja pool olles helises järsku uksekell. Kuulsin uksepealt “久しぶり！(pole ammu näinud!)”. Tuppa astus pikk poiss reisikohvriga. Tegemist oli 5 aastat tagasi Hiroshimas vahetusaastal käinud Vietnamist pärit Duc-kuniga. Hetkel õpib ta Jaapanis Yokohama ülikoolis. Saime Duc-kuniga kohe sõpradeks ja veetsime lausa kolm päeva koos. Sain proovida erinevaid Duc-kuni tehtud Vietnami roogasid, rääkisime enda vahetusaasta kogemustest ning käisime koos yakinikut söömas. Duc-kun käis vahetusaastal olles samas koolis, kus hetkel minagi, nii et juttu jätkus lõpmatuseni. Ta lubas talvevaheajal jälle Hiroshimasse tulla, mida ma ei suuda juba ära oodata. Tohutult lõbus oli eelneva vahetusõpilasega kohtuda.

Pildil on praetud muna hakklihaga ning teises taldrikus keedetud munad ja sealiha koos kastmega. Duc-kun tegi igapäev mingi uue Vietnami roa. Selle kõrvale sõime riisi ja Vietnami suppi, mis tohtult meenutas Eesti vanaisa suppe. Ainult sinep oli veel puudu (kusjuures on Jaapanis sinep, mis maitseb ja näeb välja täpselt nagu Eesti oma!)

Kuna sulkatrennist mulle ei piisanud, käisin sõpradega viiekesi vabalajal veel koos mängimas. Peale minu olid pundis mu vahetusvend Ibu-kun, klassivend Rio-kun, Taist vahetusõpilane Paw-kun ning Paw-kuni vahetusvend Hideaki-kun, kes käis see aasta Saksamaal vahetusaastal. Ma polnud varasemalt Hideaki-kuniga eriti rääkinud, nii et oli tore jälle uue sõbraga tuttavaks saada. Kusjuures, Hideaki käib sammuti oma kooli sulgpalliklubis.

Ühel nädalavahetusel käisin perega Fukuyamas. Enne isapoolsete vanavanemate külastamist, käisime Tomo-nimelises külas. Tomo küla on tuntud Gibli multika “Ponyo” tõttu. Külastasime uhiuut muuseumi ning käisime ka väikses templis.

Pärast keskkooli lõpetamist tahan tulla Jaapanisse ülikooli õppima. See on muidugi, kui ma N2 keeletesti detsembris läbin. Sest ilma keeleoskuseta ülikooli sisse ei saa. Suvevaheaja viimasel nädalal käisin koos Nanaka ja kõrvalklassist Yume-chaniga Hiroshima Ülikooli avatud uste päeval. Kuulasime kahetunnilist loengut valitud kursuse kohta ning sõime sööklas lõunat. Mina valisin karii šnitsliga, mis oli mega maitsev. Koolihoov on umbes 3,2 ruutkilomeetrit suur. Alal on peale hiiglaslike koolihoonete mitu raamatukogu, sööklat ja muid vajalikke hooneid. Siuke tunne oli, nagu koolihoov oleks täiesti oma linn.

[agnejaapanis]

Suvevaheaeg! 1/2 (8月21日)

Juba kohe suvevaheaja alguses läksime YFU vahetusõpilaste ja -peredega Mazda muuseumi. Ma pole just autodest väga huvitatud, aga kui tegemist on motospordiga olen ma kohe rõõmust elevil. Selletõttu ongi mul kahjuks Teile näidata ainult kahte spordiautot 😅 oli veel muud põnevat muuseumis, näiteks käisime autotehases, aga seal oli pildistamine keelatud.

Juulikuu eelviimasel õhtul käisime sulgpalliklubi sõbrannadega Kabe suvefestivalil. Sõime hästi palju erinevaid traditsionaalseid festivali toite ning vaatasime taiko trummide esinemist. Tänav oli täidetud väikseid poekesi, mis meenutas Rakvere linnapäevasid.

Lõpuks sain ka Miyajima saarel käidud! Külastasin Itsukushima pühamut, mis on tuntud oma torii värava poolest, mis tõusu ajal on justkui vee peal hõljuv värav. Kahjuks on aga torii hetkel renoveerimisel, mis tähendab, et ma staar turismiobjekti ei näinudki :( Klassivend Takumi ütles selle peale positiivselt, et renoveerimine toimub ainult korra iga 100 aasta tagant, nii et meil mingis mõttes vedas :D

Peale pühamu külastasime veel Miyajima akvaariumit, kus ma nägin enda suurelt armastatud pingviine (või nagu ma enda katkises eesti keeles ütlen, pinguiine)!! See oli mul esimene kord pärast pikka aega akvaariumis käia. Nägime ka hüljeste sõud, kus hülged tegi erinevaid põnevaid trikke. Väga vinge värk. Koduteel sõime Hiroshima traditsionaalset momiji manju maiustusi. (Järgmine kord luban pilti teha!!). Momiji manju on vahtraleheline maius, mille sees on erinevad täidised. Mina ostsin ikka enda lemmiku azuki (punane uba) ja šokolaadi täidistega.

Peale selle on Miyajimas väga palju hirvesid saare peal niisama ringi kõndimas. Mõned uudishimulikud üritavad isegi turistidelt toitu varastada, nii et soovitan maiustusi alles enne tagasitilekut osta :D

Ühel nädalavahetusel käisime sulgpalliklubist Ibuki ja Hinaga meie sõbranna Nanaka esinemist vaatamas. Nanaka on ülihea laulja ning hakkas aprilli alguses kitarri õppima. Mängisin temaga ja veel ühe teise tüdrukuga koolifestivali bändis.

Veel esinesid erinevad koolibändid. Mulle meeldis kõige rohkem くらんぷとん (kuranputon) nimeline bänd. Kuigi nad on meievanused, oli bänd väga professionaalne ning nende esitatud laulud meeldisid mulle tohtult. Ka Ibukile meeldis see bänd kõige rohkem peale Nanaka imelist esinemist, mis jäi ikkagi päeva parimaks ✨

[agnejaapanis]

Juulikuu lühikokkuvõte (7月26日)

Juunikuu lõpus suutsin ma saada koolihommikul bussiootamisest kuumarabanduse. Nimelt ootasin 30 minutit päikese käes ja nii lihtsalt see juhtuski. Tempetuur oli sel päeval arvatavasti 35°C lähedal. Lisaks oli sel hetkel Jaapanis õhk väga niiske, mis teeb temperatuuri tunduvalt soojemaks, kui see tegelikult on. Olin 40°C palavikus, kuid õnneks palavik läks üpriski ruttu mööda ning enesetunne paranes kiirelt.

Juuli alguses külastasin Saksamaalt vahetusõpilase Marcoga Hiroshima traditsionaalset Shukkei-en aeda. Park oli hulga suurem, kui ma olin ette kujutanud, veetsime seal vist üle tunni. Pärast külastasime nelja erinevat templit ning sõime botamochisid, mis olid mega maitsvad!! Tahaks praegugi botamochit süüa. Botamochi on tavaliselt punase oa paks kreem, mille sees on riis. On ka erinevaid teisi, näiteks rohelise tee botamochi, mille ma ka ära proovisin.

Sel kuul oli meil koolifestival. Iga klass korraldas enda klassiruumis kas näiteks mingi mängutoa, õuduste maja, kasiinolaadse koha või ennustasid tulevikku. Minu klass, 5-2, tegi õuduste maja, mis osutus väga populaarseks. Kõik õpilased veetsid üle nädala pärast tunde üritamise organiseerimiseks tunde koolis. Meil jäi näiteks isegi sulgpalli trenn ära igapäev selle tõttu. Saime enda klassiga kõik napilt õigeks ajaks valmis.

Lisaks esinesin bändiga koolifestivalil. Bändi nimeks valisime SOE SUVI. Jah, eestikeelne nimi :D Harjutasime sõbrannadega iganädalaselt kaks korda söögivahetundidel ja nädalavahetuseti käisime stuudiotes bändiproove tegemas. Minu klubikaaslane Nanaka laulis ja mängis ühes loos elektrikitarri, õppeklassikaaslane Nasa-chan akustilist kitarri ning mina trumme. Kuigi eelproovis olid mõned apsud, läks meie esinemine publiku ees imehästi! Ülejäänud sõbrad sulgpalli klubist tulid meid toetama ja tegid meile kaasaelamiseks lehvikud.

Festival kestis 3 päeva, teisel päeval külastasime sõbrannadega teisi klasse. Kõige enam jäi mulle meelde 4. aastate “Lelulugu”-teemaline õudustetuba, kus järsku kapist hüppas mingi poiss välja. See ehmatas mind nii hullult, et kukkusin kiljudes selili pikali. Naerda sai kui palju!

Koolifestivalil klassiga koos töötades sain palju uusi sõprusi, mille üle olen väga õnnelik. Ka esimese aasta õpilased (kuues klass) on julgelt tulnud see kuu minuga rääkima, ning küsima, kas saaksime sõpradeks hakata.

Eelmine nädalalõpp sain teiste Hiroshima vahetusõpilaste kokku, kellega koos käisime maitsvaid pannkooke söömas ning niisama jutustasime. Pühapäeva hommikul ajasin end vara üles, et klassivenna Rio-kuniga uuesti Bishamondai mäkke ronida. See kord me alla ei andnud ja ausalt öeldes, tundus see kord mägi poole lühem. Ronisime lisaks veel ka ühe teise mäe tippu, mis oli umbes 600 meetri kõrgune. Pärastlõunal saime teiste lähedal elavate koolikaaslastega kokku, kellega koos jõe ääres pool päeva veetsime. Koolivennad õpetasid mulle lutsu viskama ning õhtul põletasime tohutult palju säraküünlaid.

22 juuli algas suvevaheaeg, mis kestab umbes kuu aega. Sellegipoolest on peaaegu iga päev trenn ning õpilased käivad koolis iseseisvalt õppimas. Minu suvevaheaja esimene sulgpallitrenn lõppes väga huvitavalt, nimelt väänasin jala välja :D Kojutulemine oli omamoodi kogemus, sest seista rongi peal tehniliselt ainult ühel jalal, ei olnud lihtne. Pidin päris mitu korda peaaegu pikali kukkuma. Õnneks ei tundu mu vigastus väga hull olevat ning proovin juba homme tagasi trenni minna, kuigi pikalt veel paremale jalale toetuda ei saa.

[agnejaapanis]

Bishamondai tempel (6月19日)

Sel nädalavahetusel ostsin lõpuks endale oma enda sulgpalli reketi ja sulgpalli jalanõud. Olen siiamaani sõbranna reketit laenanud ning olen õnnelik, et saan lõpuks oma enda reketit kasutada. Ma ei suuda juba ära oodata esmaspäevast trenni!

Pärast sulgpalli poodlemist käisime vanematega vanavanemate juures veidi lobisemas, vanaema ütles, et mu jaapani keele oskused on palju arenenud, kuigi ma ise seda väga märganud pole 😆 Tõesti, kirjutan igapäevaselt kahe klassikaaslasega, nii et eks ta veidi arenenud ikka on. Jaapanis ma inglise keelt ei kasuta.

Õhtul sain klassivenna Rioga kokku, kes elab minu kodu lähedal. Meil oli plaan väiksele jalutuskäigule minna, et ma ümbruskonda rohkem õppima tunneks. Jalutamise käigus nägin ühe hiiglasliku mäe peal ühte punast templilaadset ehitist ning küsisin, mis see on. Selle peale vastas Rio: “tahad, lähme vaatame?”

Ja nii saigi meie väiksest kõnnakust hoopis mägironimine 😆 Ümbruskond oli tohutult kena, aga mida kõrgemale läksime, seda ohtlikumaks trepid muutusid. Mäe all jalamil oli templivärav, sealt edasi minnes veidi maad jõudsime ühe kena templini, kuid hiiglaslik punane tempel, mida all nägime, oli veel kaugel-kaugel. Läksime edasi, mul oli juba võhm täiesti väljas. Rio ise koguaeg ütles, et ta pole ammu trenni teinud, kuid kõndis terve aja treppidest üles nagu see poleks mingi raskus.

Lõppude lõpuks jõudsimegi selle punase hoone juurde, mille kohta olin küsinud. Puhkasime veidi ja tegime vaatest pilti, siis märkasime, et üks tee läheb veel mäetipu poole ja muidugi me pidime minema vaatama, kuhu see täpsemalt viib.

Ülalolevad pildid on võetud internetist, sest unustasin hoonest endast pilti teha!

Õrnalt hakkas hämaraks minema. Kõndisime pikalt ikka ainult üles ja üles, tegime ka väikse pausi, sest ma enam tõesti ei jaksanud. Mõtlesin sel hetkel, et kõik, kes on Fuji mäe vallutanud, on täiesti peast segi 😆 kõndisime edasi ja nägime silti, mis ütles, et oleme 500 meetri kõrgusele turninud ja tipuni on ainult 200 meetrit veel. Tee peal kuulsime mingeid hirmsaid helisid ja justkui mingi suur loom kõndis puu otsas. Rio hakkas kohe mulle mingist vanast Jaapani legendist rääkima, et tegemist on vaimuga 😆

Sel ajal oli juba peaaegu kottpime, nii et hakkasime mõtlema, kas ikka lähme täiesti tippu, me ei tahtnud oma vanemaid muretsema panna. Otsustamiseks tegime kivi-paber-käärid, mäng mida kasutatakse kõige otsustamiseks Jaapanis. Mul vist pole olnud koolis päevagi, kus ma kivi-paber-käärid ei mängi kellegagi. Panime paika, et kui mina võidan, lähme koju, kui tema, siis ronime täiesti tippu välja. Mängu võitsin mina, keerasime ringi ning hakkasime ettevaatlikult alla poole minema. Ronisime veel ühe hiiglama suure kivi otsa, et vaatest pilti teha, sest puud varjasid vaadet. Sealt alla tulemine oli omamoodi katsumus.

Kui olime jõudnud tagasi punase hoone juurde, tegime öisest vaatest pilti ja mõned peace signiga selfied nagu ikka Jaapanis kombeks. Kui jõudsime vahepealsesse templisse, tegime seal väikse pausi, et palvetada ja tõmmata õnne/tulevikuloosi. Otsisime kottpimedas taskulampidega paar minutit suures templis, kuhu loosiraha panna 😆

Imestasin, kui hästi telefoni kaamera pimedas pildistas. Ei jäe muljetki nagu oleks sel kellaajal juba kottpime olnud.

Paberitükid valitud, istusime pingile ja hakkasime lugema enda saatuse kohta. Mingil veidral põhjusel olid need mõistatustes kirjutatud, nii et ma ei saanud midagi aru ja Rio proovis ise lugeda. Ka tema, kui üleni jaapanlane, ei saanud tuhkagi aru ei enda ega minu omast. “Kas see on üldse jaapani keel?” küsis ta naljatades. Jätsime asja sinna paika ja otsustasime, et kodus uurime enda pabereid lähemalt, läksime edasi.

Kui olime täiesti alla jõudnud, rääkisime, kui kena kõik see vaade ja ümbruskond oli, kuigi tagasitee kottpimedas oli päris hirmus. Mul olid kivi otsa ronimisest saadik jalad värisenud 😆 Ka tema tõdes, et vahel ta jalad värisesid. Kuna trepiastmed olid üpriski ekstreemsed teatud kohtades, oli allatulek pimedas tõesti hirmus.

Kõndisime veel umbes 30-40 minutit koju, olime oma seiklustega kodukandist veidikene kaugele sattunud. Tegime veel paar pilti koos, linnatuled taga taustaks. Bishamondai seiklus oli väga lõbus, mis siis, et ma terve tee üles mõtlesin, et annan kohe-kohe otsad 😆 Lubasime, et peagi tuleme siia tagasi, normaalsel kellaajal, ja ronime kõige tippu!

Mõned pildid ka siis vaatest:

[agnejaapanis]

Maikuu (6月19日)

Eelmisel kuul toimus Hiroshimas kolmepäevane festival Toukasan. Kandsime vennaga traditsionaalseid yukataid, mis on kimonost lihtsam ja igapäevasem versioon. Külastasime perega templit ning käisime emaga käsitöö töötoas, kus valmistasin endale juuksenõela. Rahvast oli tohutult palju, linnapeal toimusid erinevad üritused (näiteks lühinäidendid, tantsimine, laulmine, yukata moeetendus).

Tavaliselt on Toukasani ajal pikk tänav erinevaid poode täis, meenutamas veidi Eestis linnapäevi, kuid koroona tõttu pole see hetkel kahjuks võimalik, nii et traditsionaalseid festivali toite ma degusteerida ei saanudki.

Järgmine nädalalõpp käisime ema-isaga Hiroshima jalgpalli klubi mängu vaatamas. Mäng oli Sapporo tiimi vastu, mis on täiesti teiselpool Jaapanit (1 708 km kaugusel). Mõned fännid olid terve tee Sapporost Hiroshimasse tulnud, et enda kodulinna tiimi toetada. Mängu teine pool oli tõsiselt põnev ning seis jäi 1-1.

Kindlasti on jalgpalli mängude vaatamine Jaapanis täiesti teistsugune. Esiteks, keegi ei laula. Võibolla on isegi Jaapanis laulud enda kodutiimi jaoks, aga koroona tõttu on üritustel valjult hüüdmime/karjumine keelatud. Kui ka Eestis on alati kellegil hiiglaslik trumm kaasas, on ka samamoodi Jaapanis. Terve mängu aja plaksutasime erinevaid rütme, pärast koju tulles olid rütmid terve aja peas kinni 😆

Võrreldes Carpi pesapallimänguga, ei olnud jalgpalli eriti paljud vaatama tulnud. Põhjuseks võis ka olla vihmane ilm, kuid meid see ei kimbutanud, vaid tegi elamuse veelgi põnevamaks!

[agnejaapanis]

Nädalavahetus pere ja sõpradega (6月4日)

Eelmisel nädalal näitas ema mulle üht lahedat postrit, kus oli kirjas, et laupäeval Hiroshima kesklinna kandis toimub traditsionaalne Jaapani tee tseremoonia ning kõik on oodatud osa võtma. Läksime siis laupäeval kohale ning kedagi teist polnud. Vaatasime uuesti postrit ja tuli välja, et üritus toimus hoopis pühapäeval :D ema oli valesti lugenud. Kuna olime sõitnud pool tundi Hiroshima kesklinna otsustasime selle asemel hoopis Orizuru torni külastada. Orizuru torn on täpselt Rahupargi kõrval ning kõige kõrgemal korrusel on kena vaade linnale. Eelviimasel korrusel sai lugeda ja vaadata videoid Hiroshima tuumapommi plahvatuse kohta ja kuidas linn tagasi üles ehitati. Raske mõelda, et nii kenasse linna heideti 1945-ndal aastal tuumapomm, mis tegi terve linna maatasaks.

Eelviimasel sai ka voltida orizurusid ehk origami kurglasi. Jaapani kultuuris usutakse, et orizuru tiivad kannavad hingi paradiisi. On ka legend, et kui voltida tuhat orizurut ja need omavahel niidiga kinnitada, täitub üks sinu soovidest. Pärast orizuru voltimist saime lennutada oma linnud Orizuru seina juurde teiste orizuru sekka. Orizuru torni üks osadest on 50 meetri kõrgune klaasist sein, kuhu iga külaline saab oma orizuru lennutada. Õuest on näha, kui palju orizurusid on tehtud.

Kõige põnevam osa oli tagasi alla minemine. Nimelt saab kõige kõrgemalt korruselt ehk 13. korruselt liumäest alla minna. Liumägi polnud kiire ning tegi vahepeatusi, nii et midagi ekstreemset polnud :)

Pühapäeval sain kokku koolikaaslaste Ibuki, Yuki ja Miyuga. Käisime koos söömas, purikurasid (fotokabiin, mis su nägusid hirmsalt moonutab) tegemas ja võtsime osa Peace Wind Orchestra üritusest, kus voltisime orizurusid, kuulasime jutlusi rahust ja väikeste ansamblite esinemisi. Minu üllatuseks olid enamikud inimesed seal mu enda koolikaaslased. Kooli uudiste- ja raadioklubi tegi minuga isegi intervjuud :D

Enne eelmainitud üritust, sõime kaubanduskeskuses takoyakit. Takoyaki on nisujahupõhisest taignast valmistatud pallikujuline Jaapani suupiste, mida tehakse spetsiaalsel pannil, kus on ringikujud. Takoyaki sees on kaheksajalg, millest tuleb ka suupiste nimi (Tako = kaheksajalg). Olen alati tahtnud takoyakit proovida ning need olid väga maitsvad!

Hiljem sõime ka jäätist ja tegime koos pilte.

Nädalavahetus oli tohutult tore ning olen õnnelik, et Ibuki mind sõpradega välja kutsus!

[agnejaapanis]

Pühapäev Hiroshima kesklinnas (5月16日)

Pühapäeval toimus Hiroshima kesklinnas YFU Hiroshima orientatsioon. Kõik 6 vahetusõpilast ja nende vahetuspered said üheskoos kokku ja arutasid, kuidas siiamaani läinud on. Pärast orientatsiooni pakkus üks saksa vahetusõpilastest välja idee, et läheksime üheskoos välja sööma ja ringi vaatama. Ameerikast vahetusõpilane Bruno meiega kampa ei võtnud ja Taist Paw oli meiega ainult lühikest aega, nii et veetsime enamik ajast pärast orientatsiooni neljakesi: mina ja kolm Saksamaalt pärit õpilast.

Käisime koos kohvikus söömas ning hiljem käisime läbi ka ühest mängusaalist, kus mängisime kõik koos Mario Carti. Kohvikuhinnad polnudki nii kallid, kui kartsime, mõeldes, et kohvik oli täpselt Hiroshima rahu mälestuspargi kõrval. Kuna olin grupis kõige parem jaapani keele valdaja, pidin kohvikus kõigi eest töötajatega jaapani keeles rääkima. Olin väga õnnelik, kui kuulsin töötajatelt kiidusõnu, kui hea mu jaapani keel on :D

Jalutasime mälestuspargis, kus üks mees tuli meiega uudishimulikult rääkima. Küsis, kust me pärit oleme ja kinkis meile üliarmsaid endatehtud origami linde. Külastasime ka Hiroshima lossi ja seal juures olevat Gokoku pühamut, millest ma kahjuks pilte ei teinud. Päev oli tõsiselt lõbus ning olen õnnelik, et sain teiste vahetusõpilastega päeva koos veeta.

[agnejaapanis]

Golden week (5月8日)

Esmaspäeval oli koolis füüsilise võimekuse test, mis meenutab meil Eestis spordipäeva. Näiteks jooksime ajale 500 meetrit, viskasime kaugust, tegime kaugushüpet, mõõdeti pikkust ja kontrolliti silmanägemist. Kuna saime varem valmis, oli meil vahepeal klassiga kaua ooteaega. Selle aja sisustasime erinevaid seltskonnamänge mängides, mis oli tohutult lõbus. Tegime ka klassikaaslastega koos palju pilte.

Meie koolis on telefonid keelatud, peame need hommikuti kõik ühte karpi panema, mis õpetajate tuppa viiakse. Sellegipoolest võib tunnis näiteks kasutada tahvelarvutit või väikest sülearvutit.

Järgnevad kolm päeva olid riigipühad, kuna nii palju pühi järjest on, kutsutakse seda nädalat Golden weekiks (kuldseks nädalaks). Käisime perega mõlemaid vanevanemaid külastamas. Emapoolsete vanevanemate juures oli minu Hiroshimasse tuleku tähistus. Grillisime šašlõkki ja käisime minuvanuste sugulaste ja vennaga pargis pallimänge mängimas. Isapoolsed vanavanemad elavad Fukuyamas, Hiroshimast pooleteist tunni kaugusel.

Pühapäeval käisime perega pesapalli mängu vaatamas. Pesapall on Jaapanis kõige populaarsem sport. Mu vend ja isa on suured Carp fännid. Carp on Hiroshima pesapalli tiim, hetkel on see edetabelis teisel kohal. Esimesel kohal on Tokyo Yakult tiim. Staadion oli hiiglaslik, sinna mahub 30 000 inimest. Mäng lõppes seisuga 17-3, Carpi kasuks.

[agnejaapanis]

Esimene nädal vahetusperega ja koolis (5月8日)

Hiroshimasse sõitsin kiirrongiga. Sõit kestis 1 tund ja 40 minutit. Istusin rongis Ameerika vahetusõpilase Bruno kõrval, kellega käin ka Jaapanis samas koolis. Vahetuspere ootas mind kohe ronijaama perronil. Sõit koju oli 30 minutit pikk. Pärast kodus käiku külastasime sugulasi ja käisime naabreid tervitamas.

Järgmisel päeval läksime kooli koolivormi järele ja sain tuttavaks koolitöötajatega. Mulle näidati ka, kus minu klass asub. Õpin 5-2 klassis ehk 11. klassis. Kui klassikaaslased mind ukse peal nägid, läksid kõik elevust täis. Mind koheldi justkui oleksin olnud mingi kuulsus, leidsin, et see oli päris naljakas. Vahetunni ajal kõndisid õpilased mul sabas ning tahtsid minuga rääkida. Koridori peal hüüti “kawaii!” või “cute!” (eesti keeles “armas”).

Teisipäeval läksin kooli juba tundidesse. Pidin hommikul õpetajate ja enda klassi ees end tutvustama. Mu klass võttis mind väga soojalt vastu, tahvlile oli suurelt kirjutatud “TERE TULEMAST AGNE!”. Üks klassivend oli isegi õppinud paar sõna eesti keeles selgeks :D

Kõik tunnid, peale inglise keele, on jaapani keeles. Mõnes tunnis ei saa ma mitte midagi aru, näiteks poliitika ja majanduse tunnis sain ainult sellest aru, et õpetaja rääkis terve tund poodidest. Matemaatika tundide teemad on palju keerulisemad võrreldes Eestis laia matemaatikaga, mis oli minu jaoks lihtne. Kõige lemmikum tund on mul hetkel geograafia, sest huvitaval kombel sain ma seal tunnis kõigest aru, kuigi terve tund oli jaapani keeles.

Kuigi tunnid algavad kell 8:40, ärkan igal koolihommikul juba kell 6 hommikul, et kell 7 juba kodust lahkuda. Mu kool on kodust väga kaugel. Hommikul sõidutab isa mind autoga bussipeatusesse ning sealt lähen üksi bussiga edasi. Kooli jõuan umbes kell 8:10. Tunnid kestavad 50 minutit ning vahetund 10 minutit pikk. Igapäev on kas 6 või 7 tundi ehk tunnid lõppevad kas kell 15:40 või kell 16:40.

Pärast tunde on klubid, mina otsustasin liituda sulgpalli klubiga, kuid veel on näiteks pesapall, kendo (Jaapani mõõgavõitluskunst), kalligraafia, traditsionaalne Jaapani teejoomis klubi, näitlemine ja puhkpilliorkester. Kokku on minu koolis 20 klubi. Klubid lõppevad umbes kell 18:30, nii et jõuan koju alles pärast kella kaheksat õhtul.

Söögivahetund on pärast neljandat tundi kella ühe paiku. Söögivahetund on 40 minutit pikk. Lõunat saab kas endale osta või ise kaasa võtta. Minule teeb ema igal hommikul toidu kaasa. Pärast söögivahetundi on koristamine, sest Jaapani koolides koristajaid pole. Õpilased koristavad ise koolimaja.

Neljapäeval käisime klassiekskursioonil Yamamoto muuseumis, kus oli näha erinevaid sõjalaevu. Pärast muuseumi külastamist käisin oma grupiga pastat söömas ja kõndisime linnas niisama ringi.

Reedel külastasime perega Miyoshis olevat onseni ehk kuumaveeallikat. Tee peal sinna käisime läbi ka yokai (üleloomulikud tegelased ja vaimud Jaapani rahvaluules) ja origami muuseumidest ning kõndisime ümbruskonnas ringi, külastades Miyoshi kuulsamat pühamut. Järgmisel päeval käisime jalgratastega sõitmas ning mängisime mingit golfisarnast mängu, mille nime ma ei tea :D

Pühapäeval käisin koolis sulgpalli klubis, nädalavahetuseti koolis klubide tõttu käimine on Jaapanis täiesti normaalne. Pärast trenni läksime sõpradega koos parki ja pidasime väikse pikniku minu klubi liitumise tähistamiseks.

Tunnen juba, kuidas mu eesti keele oskus on kõvasti alla käinud, nii et vabandan, kui midagi ebaloogiliselt kõlab.

[agnejaapanis]

Orientatsioon. (4月24日)

Teisel päeval toimus pärastlõunal orientatsioon. Meile räägiti YFU reeglid veel korra üle, keeleõppest ja jagati soovitusi vahetusaasta jaoks. Lisaks saime juhendi, kuidas käituda maavärinate ajal. Lõunaks sõin onigirisid, üks oli tuunikalaga ja teine lõhega. Kuigi ma suur kalasööja ei ole, olid onigirid väga maitsvad. Arvan, et harjun Jaapanis lõpuks kala söömisega ära :D Onigiri on kolmnurgakujuline riisipall, mille ümber on nori (söödav merevetikas, mis on kuivatatud õhukesteks lehtedeks). Kahjuks ei teinud ma neist pilte, nii et lisan Google’ist leitud foto.

Magustoiduks sõin kookuse- ja vanillimaitselist puddingit, mis oli väga maitsev. Lisan pildi ka õhtusöögist.

Kolmandal päeval ei juhtunud väga midagi erilist, pidin tegema PCR testi, et enda isolatsiooni aega lühendada. Minu üllatuseks oli see, et sel päeval olid kõik eined väiksemad, mis oli ju ainult positiivne! Nüüd ma ei pidanud tunde veetma söömise peale :D Sisustasin enda päeva keeleõppega ja kirjutasin jaapanikeelse lühituvustuse iseenda kohta. Tavaliselt on pidanud vahetusõpilased aasta alguses terve kooli ees kõne pidama ja end teistele tutvustama. Ma ei tea, kas ma pean kõne pidama, sest kool algas juba aprilli alguses, aga kindlasti pean enda klassi ja õpetajate ees endast lühidalt rääkima. Seetõttu usun, et mu kirjutatust tuleb palju kasuks.

Lõunal toodi mulle McDonald’si eine. Ma polnudki ammu kiirtoitu söönud, nii et see oli hea vaheldus. Nii palju kui ma Eestis McDonald’sis olen käinud, saan öelda, et minu arust on Eesti burgerid ja friikad paremad. Jaapan teeb lihatooteid kuidagi erinevalt kui Eesti, maitse on teistsugune, millega pole harjunud. Kuigi olen terve enda aja Jaapanis ainult kiitnud siinset toitu, pean tõdema, et liha ja viinerite poolest eelistan ikkagi Eestis :D

Jaapanis läheb kusjuures väga vara pimedaks. Iga õhtu kell pool 7 on vaja toas juba mingisugune tuli põlema panna, sest Päike loojub Osakas kell 18:35, Tokyos 15 minutit varemgi. Esimesel kahel päeval oli see mulle väga harjumatu, mäletan, kuidas esmaspäeval läksime lennukile, kui veel valge oli ning kui Osakas maandusime oli järsku kottpime. Nüüd olen juba sellega enam-vähem harjunud.

Neljandal päeval sain meilile enda PCR testi tulemused. Kuna test osutus negatiivseks, sain pärastlõunal osa võtta jaapani keeletunnist ning hiljem läksime kõik koos välja jalutama. Suhtlesin keeletunnis inimestega erinevatest riikidest ja lõin uusi sõprusi. Osakas on inimesi Eestist, Soomest, USAst, Suurbritanniast, Saksamaalt, Austriast, Prantsusmaalt ja Taist. Võimalik, et unustasin mõnda riiki mainida. Keeletund oli minu jaoks pigem lihtne, sest õppimise enda tutvustamist. Täitsime töölehte ja tegime rääkimisharjutusi. Pärast seda saime vabatahtlikelt jaapani keeles küsida küsimusi.

Pärast keeletundi oli meil tund aega vaba aega, enne kui koos Soome ja Tai vahetusõpilastega jalutama läksime. Sisustasime selle aja Eesti õpilastega nii, et õppisime neljakesi kõik koos jaapani keele grammatikat. Mul tuli see välja palju paremini, kui arvasin :)

Jalutuskäik oli suurepärane, käisime poes, ostsime pehmet jäätist ja jalutasime ümbruskonnas ringi. Õues oli 22°C sooja. Jäätis, mida saime proovida, oli palju kooresem ja rammusam, kui Eestis tehtavad pehmed jäätised. Paljud ütlesid, et see maitseb nagu pehme või suhkruga. Nägime ka paari kirsiõiepuud, kuigi enamik õietest olid juba maha langenud.

Eelviimasel päeval tegime origamisid ja orizomesid. Origami on paberi voltimine, voltisime こいのぼり (koinobori) kalasid, mida näeb iga aasta lastepäeval (5. mail). Orizome on paberi voltimine ja siis selle värvimine, et paberile jääksid erinevad mustrid. Kirjutasime neile juurde ka väikse sõnumi hostperele.

Lõuna ajal sai valida, kuhu keegi sööma tahab minna. Kõik peale kahe inimese läksid konbinisse. Konbini on väike pood, kus leidub kõik vajalikud tarbed ning see on 24 tundi lahti. Eestis meil eraldi selliseid poode pole. Mina ostsin poest ainult lõhe onigiri ja väikse puddingu, sest kõht oli hommikusöögist ikka veel täis.

Pärastlõunal läksime jõe äärsesse parki ja mängisime erinevaid mänge. Veetsime seal veidi üle kahe tunni aega, sai palju nalja ja kõigil oli lõbus. Kandsin sel päeval veel pikka kleiti, mis tegi jooksumängud omamoodi huvitavaks. Ma pole vist eluski enne pidanud kleidis nii kiiresti jooksma :D

Õhtul õppisin veel jaapani keelt ja pakkisin enamik asju juba kotti ära, et järgmisel päeval Hiroshimasse sõita.

[agnejaapanis]

Saabumine (4月20日)

Kell 06:05 lahkus lennuk Tallinnast Frankfurti. Saime lennukaaslastega kokku kell 04:05 Tallinna lennujaamas , nii et ma sain öösel ainult 40 minutit magada, sest pidin juba kell 2 öösel autoga sõitma hakkama. Mind tulid ära saatma kaks sõbrannat, ema ning õde oma pojaga. Lend kestis 2 ja pool tundi. Istusin vahetusõpilaste Georgi ja Anvari vahel. Mängisime erinevaid kaardimänge ja rääkisime terve tee niisama juttu.

Frankfurdis pidime järgmist lendu ootama 8 tundi. Käisime sel ajal söömas, jalutasime ringi, mängisime UNOt ja lobisesime. Kui lennuni oli kuskil veel tund või kaks jäänud, ühinesid meiega YFU vahetusõpilased Saksamaalt ja Austriast. Lendasime nendega koos Jaapanisse, mis oli 13 tundi pikk. Lennukis sõime õhtust ja hommikusööki. Saime mõlemal söögiajal valida kahe erineva eine vahel. Öhtusöögiks sõin riisi kotletiga, nuudleid ja salatit ning hommikul sõin munaomletti.

Kohale jõudes pidime tegema COVID testi ning saime kätte enda elamisloa kaardid. Tokyo Haneda lennujaamas pidime veel mõnda aega ootama, sest järgmisena lendasime Osakasse. Kuna Haneda lennujaam on nii suur, pidime järgmisesse terminali minema rongiga, mis oli umbes 5 minutit pikk sõit. Lend Osakasse kestis 1 ja pool tundi. Kuigi olin eelmisel lennul juba umbes 5 tundi maganud, olin endiselt väga väsinud ning magasin terve tee Osakasse.

Edasi sõitsime tund aega bussiga hotelli, kus viibime nädala lõpuni. Vabatahtlikud jagasid meile õhtusööki, milleks osutusid võisaiad (sees oli muna ja mingi kaste), banaan ja vesi. Lisaks saime kõik endale veel midagi kotist võtta ilma ise sisse vaatamata. Mina sain šokolaadikreemiga saia, mille üle olin väga õnnelik.

Jõudsime hotelli üheksa paiku. Minu tuba asub 11. korrusel, kõige kõrgem korrus on vist 14. Vaade on tohutult kena, imetlen seda aeg ajalt ikka uuesti ja uuesti. Tuba on väga kena, siin on WC ja duššinurk, telekas, minikülmik, suur voodi, kirjutuslaud ja vajalikud asjad tee tegemiseks.

Kuna peame olema eneseisolatsioonis, tuuakse meile teatud kellaaegadel kolm korda päevas süüa. Hommikuti kontrollitakase ka kehatemperatuuri. Söögid on ülimaitsvad, kuid tihti minu jaoks liiga suured portsud. Ma ei taha midagi söömata ka jätta, sest see on Jaapanis väga ebaviisakas, nii et mul läheb söömisega alati väga kaua aega. Lisan pildid esimese päeva einetest.

Esimene päev hotellis oli rahulik, terve päev oli vaba, et saaksime end reisimisest välja puhata. Mina veetsin enda päeva telekat vaadates, süües ja magades :) Õhtul pidime tegema jaapani keele testi, et näha, mis tasemel oleme.

See on kõik, millest hetkel rääkida oskan. Vabandan kõikide keelenüanside eest, mida võisin kogemata kirjutada :)