aidatuba-blog

[aidatuba-blog]

Kohalikus ajalehes nutetakse, et isegi kalmuküünlad veavad poisikesed laiali. Säh sulle poisikesi! Vareseid näeb päris tihti steariiniga maiustamas, aga kannatamatu ei jõudnud ära oodata, mil terava pildi saab. 

[aidatuba-blog]

Iga mööduja, kes sügada aitab, saab vastutasuks foto. Viimasel välismaa-päeval paistis päike, tihased laulsid "teacher-teacher" ja oli kuidagi hea ja kerge olla. Jõudsin  tervele Londonile tiiru peale teha. Jõulukaunistused olid üles pandud, neoonroheliste juustega punkarid sõbralikud nagu alati. Brightoni rongist oli kohe natuke kurb poolel teel, Gatwickus maha minna. Teel Londonist lennujaama nägin vähemalt kümmet ilutulestikku, need olid vist minu auks. Tore olid, Inglismaa. 

[aidatuba-blog]

Koolivorm unistuste karvase kapuutsiga

[aidatuba-blog]

Läbi põlenud

See eestlane on nii saamatu. Pidi võileiva tegema, juustu ja marineeritud köögivilja kastmega. Siis see jobu küsis, kas panna juustu ainult ühele või mõlemale saiapoolele. "Mis sa ise arvad? Kuidas sa endale võileiba teed? *@%*$*! See pole ju mingi raketiteadus?!!" "No ma siis panen mõlemale poolele," hüüdis eestlane köögist, ilmselt tahtes mind veel rohkem närvi ajada. Tundsin tema hääles jälle seda vastikut irvet, ta naerab mu üle. "Ei! Ainult ühele poolele paned! Maakas!"

Et arusaamatusi vältida, tuleb palju täpsustada. Praegu oleksin sõimata saanud igal juhul, kas siis küsides või mitte. Noh, jumal tänatud, et vähemalt selle juba varem selgeks olin õppinud, et võileib siin maal üldse kahepoolne on. Muidugi tuli ka see teadmine vitsa meetodil ühe varasema kliendi juures, kes päris vihane oli, kui pealmine saiakiht puudus. Eks muidugi ajab närvi, kui välismaalased kõige triviaalsemaid asjugi ei tea ja igale uuele abilisele peab jälle otsast peale seletama hakkama. Võib mõelda, et elame kõik Euroopas, oleme üleilmastunud ja teame inglise keelsest maailmast kõike. Tühjagi! Mul oli vahel tunne, et ei saa mitte millegagi hakkama. Lisaks on inglased on jubedad pepsid ja need, kelle elu raske, on ilmselt veel mitu korda pepsimad. Katsusin mitte isiklikult võtta, naeratasin, tegin enda üle nalja, püüdsin sõbralikult edasi suhelda, aga vahel juhutus, et ka minu positiivset olekut võeti rünnakuna. Ma ei tea, tuleb vist ikka mõnelt psühholoogilt suhtlemisõpikut laenata, kui ka edaspidi oma töös inimestega kokku tahan puutuda. Aga üldiselt on mul tükiks ajaks kõrini tööst, kus usaldust ja austust enda vastu peab täiesti nullist (või õigemini isegi miinustest) ehitama hakkama. Jesss, pühapäeval saab koju!!!! 

[aidatuba-blog]

Ma ei saa aru. Oleks nagu rattasõbralik maa, ilusaid siledaid rattateid on päris palju. Igal pool metallaedade küljes on aga sildid, et rataste lukustamine nende külge on keelatud. Mida see aiale teeb? Kui ühe kortermaja aias ülalolevat silti nägin, olin päris üllatunud. Mõistetav, et autodel peab luba olema, aga kas on võimalik, et nii palju võõraid trügib läbi aiavärava, et elanikele enam üldse kohta ei jää? 

[aidatuba-blog]

Kuidas ma endale augu kaevasin, mis päris mugavaks auguks osutus.

Ühel inimesel, kelle juures töötan, käib pärastlõunati teise agentuuri noormees abiks, et mina puhkepausi saaksin. Ta on alati igasuguseid „meeste töid“  teinud ja siin neid ikka leidub. Kord pani ta klaasriiuli seina ja monteeris selle taha valgustid, et kliendi varandust eksponeerida. Ka õhtuti tuleb samast agentuurist keegi, kes mul kliendi voodisse aitab panna. Tookord see õhtune tuli ja imetles, kui kenad riiulid, ja mina muidugi kiitsin, et see ju nende oma firma poiss, kes need üles pani.

Minu suurt suud ja inglaste pealekaebamiskommet! (Isegi minu töölepingus on termin „whistleblowing“, kujutate pilti!) Tuli välja, et nemad selliseid asju teha ei tohi, sest nad pole kindlustatud, kui midagi juhtub. Ei tohi nad haamrit peos hoida, redeli ega tooli peal seista, elektrijuhtmeid näppida ega midagi. (Hiljem olen kuulnud, et mõned neist ei tohi klienti õuegi viia, sest nad pole koolitatud. Möh! Kes mind koolitas?) Isegi nende koordinaator tuli läbi ja ütles, et selliste tööde jaoks on siin live-in abiline (mina siis, nagu te teate), kes kõike võib teha. No mina võin muidugi kõike teha, ühe kliendi juures olen isegi hobuste sulgusid pidanud puhastama. (Mis, kui päris aus olla, oli tegelikult tore, sest seal ei pidanud igasuguseid muid totrusi tegema ja maatöö on mulle päris konti mööda.) Keesin oma toas – nagu mul siin liiga vähe teha oleks! Nii see läks, noormees istus edaspidi oma 3 tundi mugavalt ära ja tegi arvutis omi asju. Klient oli löödud. Pärastlõunati ta tavaliselt midagi muud ette ei taha võtta, oleme hommikul kõik käimised ära käinud.

Mõni päev tagasi, kui too live-out abiline jälle tuli, koristasin parasjagu lauda ja tahtsin lahti saada juhtmetest, mis seal vedelesid. Juhtmed olid ostetud televiisori ja arvuti ühendamiseks, aga selle jaoks oli vaja televiisor seinalt maha võtta ja hiljem juhe üle ukse kuni arvutini seina külge klammerdada. „Kas aitaksid?“ küsis klient noormehelt. „No ma võin Riinat assisteerida,“ ütles tema. Ootamatus situatsioonis ja kliendi silme all polnud ma valmis kauplema ega salajasi lepinguid sõlmima, mida ma tookord suvel nende koordinaatori käies plaaninud olin. Kunagine mõte oli öelda, et ega talle ju triikimine ometi ei meeldiks, nii talle vanad ülesanded tagasi sokutada ja vaikimises kokku leppida. Tüüp ei kavatsenudki haamrit võtta ja nii ma siis hakkasin ise pihta, tema seisis seja taga ja ulatas naelu. „Sa oled elektrikust tühipaljaks assistendiks alandatud,“ naljatles klient ja mina prahvatasin, et homsest peale on voodipesu triikimine ja põrandate pesemine tema ülesanded. (Mäletate, mulle käib igasugu vahtimine närvidele.) „Võin seda teha küll,“ vastas tema. Win! Olin just lahti saanud kahest oma kõige vihatumast tööst.  Läks paremini kui plaanitud.

Kui veel igasugustest parandustöödest rääkida, olen siin nii mõnegi inimese austuse teeninud. Nad nimelt jooksevad iga pisiasja pärast töömehe juurde ja tundub, et isegi sõpru ei kutsuta talgute korras appi, nagu Eestis kombeks. (Ma ei räägi siin hetkel ratastoolis istuvatest inimestest, eksole, kes ei saagi ise midagi teha.) „Vau, sa vahetasid printeri tahmakasseti ise ära!“ öeldi kord ja kiideti naabrimehelegi. Võib ju oletada säärast skeemi, nagu minu vanaisa legendaarne „sul on kiired jalad, ole hea, too sauna tagant reha“, aga sel juhul oskavad nad ikka maru hästi näidelda. Uued ajad. Kui järele mõelda, eks minagi vist olen valmis natuke vähem asju ise ära tegema kui mu vanemad…

[aidatuba-blog]

Viimased nädalad Brightonis, viimane kuu Inglismaal. Lahkumise melanhoolia. Kui palju olen siin pärastlõunati istunud ja lõpmatusse vaadanud, peod soojade kivide ja karpide vahele kaevunud. Merekohin, kajakad, klõbin, kui lainega kaldale tormanud vesi tagasi pöördub ja kiviklibu kaasa veab. Värske õhk, piiritu vabaduse tunne. Minu igapäevased kolm tundi iseendale, kui patareid taas täis laen, et ülejäänud aeg truult oma ratastoolis kliendile pühendada. 

(Kas värvid olidki päriselt sellised? Pole õrna aimugi.)

[aidatuba-blog]

Väikestest totratest hetkedest, mis mulle isikliku abistaja töö juures ei meeldi, ja masohismi ilmingutest.

Hakkasin kliendile mahla võtma, kui tomatikonserv riiulilt külmiku põhja kukkus. Püsti jäi, aga avatud kaane vahelt suutis ikka nii palju välja pursata, et kogu ümbrus kaetud sai. Laususin mõtteis kõige vängemaid eestikeelseid vandesõnu, kui pritsmed näole langesid. Klient selja taga, pehmendasin oma sõnumit välisilmale nii palju, et sellest sai vaikne „aaah!“ ja sügav hingetõmme. Nii hästi suudan oma emotsioone vaos hoida.

Kallasin mahla välja, käisin ruttu oma toas peegli ees, et ennast puhtaks pühkida, ja hakkasin koristama. Õnnetuseks sattus tomateid ka sügavkülma ukse ja seda katva iluukse vahele ja pidin need teineteise küljest lahti kruvima, et vahele pääseda. Muidugi oli seal ka ammustest aegadest igasugust kuivanud värki ja korralikult kinni kleepunud tolmu. Tõstsin purke külmikust välja, käisin vahel kraanikausi juures, et lappi loputada, avastasin toredaid nurgakesi, kuhu sodi kinni oli jäänud. Põhjalik puhastus. Toimetasin ja mõtlesin vihaseid mõtteid.  

Kallis tüdruk, miks siis nii vihaseid? Tühja see tobe töö! Mõtted olid vihased, sest  kõik toimus kliendi pilgu all ja tunne, kuidas keegi mind jälgib, on minu jaoks üks kõige ebameeldivamaid tundeid. Ei tea, kas talle ka võib pähe tulla, et mul on ebamugav? Kas ma end ise ka inimesi niimoodi vahtima unustan, kui nad midagi teevad, ja neid sellega närvi ajan? (Tegelikult tean küll oma kimbatust, kui keegi on abi pakkunud asjaga, millega ma ise hästi hakkama ei saa, ja mõtlen, kas peaks ära minema, et teist mitte vahtides ärritada, või sinna jääma, et mitte ülbena tunduda.) Meenutasin sarnaseid olukordi. Näiteks kui klient selja taga õpetab ideaalset võileiba tegema. Ma lihtsalt ei salli, kui keegi vahib, kuidas ma võid määrin või vorsti lõikan! Tahaks lihtsalt retsepti ja omaette toimetada. Jõudsin mõlgutustega järjest kaugemale ja kaugemale, seekord alastioleku teemani.

Haiglas tööd alustades oli minu jaoks algul hirmus raske ülesanne inimeste pesemine. Mulle tundus, et mul endal on palju piinlikum kui neil. Õnneks kadus häbi varsti ära ja nüüd on see minu jaoks kõige loomulikum toiming. Loodan, et minu suhtumine teeb ka kliendil olemise kergemaks. Paar suve tagasi tegin poolerootilise ekperimendi  - mis tunne on, kui keegi vahib, kui end pesen. Telkisime ühe noormehega. Vett oli vähe ja ta pakkus end appi pudelit kallutama. Meelega lasin sel juhtuda ja endal ebamugavust tunda, kui kõige intiimsemaid kohti pesin. Kahel põhjusel: õppida end oma kehas julgemini tundma ja proovida, mis tunne patsiendil haiglas võiks olla.

Järjest võimsamaid emotsioone tundma hakates küsisin lõpuks kliendilt, kas saan tema heaks veel midagi teha, ja ütlesin, et saan ise hakkama ning ta võib rahus omi asju edasi toimetada. Sai aru ja läks teise tuppa. Isikliku abistajana süüa tehes pole mul aga ealeski õigust klienti ära ajada. Vähemalt nii ma arvan ja pean oma ebamugavustundega ise hakkama saama.

Mõtlemisainet lugejatele. Suurem osa minu klientidest ei saa käsi ega jalgu liigutada. Absoluutselt kõigest, mida nad teevad, tean ka mina. (Sest kõike mida nad teha tahavad, peavad nad minu tegema panema.) Ainult arvutis on nad omaette. (Oo, tehnika on imeline!) Mõelge, mis tunne teil endal oleks, kui keegi igal sammul juures peab olema…  

[aidatuba-blog]

Reisielevus, Canterbury

[aidatuba-blog]

Pappardelle alla marinara

[aidatuba-blog]

Interneedus

Kui lihtne oli varem - kirjutasid ilusa poisi nime paar korda vihiku servale, hiljem rebisid lehe välja ja viskasid pliidi alla. Süda rahul. 

Nüüd kirjutad ilusa poisi nime otsingumootorisse, aga oled vupsti võõras toas näpud võõra sahtli vahel. Lükkad sahtli ruttu kinni, aga kes siis aru ei saa, et tema asju on näpitud. 

[aidatuba-blog]

Võimas!

Olympic Rings Sketches

[aidatuba-blog]

Tähelepanekuid Inglismalt 2, natuke söömisest ja joomisest.

Veiseliha süüakse mädarõikaga, sealiha õunakastmes, lambaliha piparmündi või punase sõstraga.  Piparmündikastet kavatsen kindlasti ka Eestisse tuua. (Juba järgmisel reedel, jee!)

Pühapäeviti on restoranides Sunday Roast. Suurem söömaaeg on õhtu asemel lõuna paiku, söögiks ahjuliha kartuli ja juurikatega.

Pudding ei ole meie mõistes puding, vaid võib olla igasugune magustoit. Kord tellisin ühes söögikohas mingi pudingi ja olin päris üllatunud, kui lauale toodi midagi muffinisarnast. "Ee.. is it a pudding?" küsisin. Päris piinlik, kui nüüd järlele mõelda, küsida, kas lauale toodu on tahab olla magustoit. Yorkshire puddingon aga hoopiski soolane, süüakse sellist jahu-muna-piimatainast küpsetist koos praega, näiteks pühapäevasel lõunal. 

Kui olen öelnud, et ma oma tee sisse suhkrut ei soovi, on oi kui mitu korda vastatud "you`re sweet enough". Mõni kohe automaatselt, mõni teine jälle paneb mõttes sõnad õigesse ritta ja ütleb siis kohmakalt. Jeerum, kuidas ajab närvi! 

Eile hommikul rääkisime kalast. Äkki küsis keegi, et miks me sellest rääkima hakkasime. Pillasin, et neljapäev ongi ju kalapäev. Siis pidin muidugi seletama, et minu ema nooruspõlves oli Nõukogude Liidu restoranides neljapäeviti lubatud ainult kala. Nojah, mis tähtsust sel enam on.. Aga selle peale ütles tema, mis mind üllatas, et Inglismaal süüakse jälle reedeti kala. Fish and chips. (Ma parem ei hakanud mainima, et üldse ei mõista nende rämpstoidulembust. Aa, nad söövad friikaid äädikaga, mulle päris meeldib nii.) Praegu lugesin, et see on kristlaste traditsioon reedel paastuda ja kala on paastu ajal lubatud. Kui nüüd jutt kala peale läks, kord tuli internetis retsepte sirvides hirmus vinegreti isu, aga siin pole kusagilt heeringat saada. Läksin isegi poola poodi. (Poolakaid on Inglismaal nii palju, et igasse pisemasse linna mahub nende poode mitu.) Pidin kahjuks pettuma - seal leidub küll palju üpriski kodust kraami, aga toorest heeringat ei söö nemadki. 

Marmite - leiva peale määritav tumepruun löga, õlleteost järele jäänud pärmiekstrakt.  "Love it or hate it."

Bovril - see pruun löga on lihaekstrakt, mida lahustatakse veega ja juuakse. "No milk, no sugar, " ütles üks hoolealune mulle, kui seda valmistasin, sest eelmine isiklik abistaja olevat talle just sellist huvitavat võimalust pakkunud.

Sisse tehtud keedumuna on endiselt imelik, tänan küsimast. 

[aidatuba-blog]

Mul on varsti mitu albumitäit majapilte. Aga need lihtsalt on nii romantilised!

[aidatuba-blog]

Kõik on imeilus, aga pildilt on puudu sõbrad. 

[aidatuba-blog]

Uimasena Inglismaalt

Kas kirjutasin tõesti viimati nii ammu?

Mul oli suur plaan kokku panna korralik artikkel oma viimasest peatuspaigast Brightonist, linnast, kus võikski lausa elada. Kuigi kirjutan alati heatujulisena ja kurvana ei suuda sõnagi öelda, tundub, et liigne vaimustus ei tule ka kasuks. Vabaduse linn, meri kivise ranna ja ujumisklubiga, hea humalane õlu, suve saabumine, rumalad armumised, pea on segi. Poolik jutt on olemas, lõpetan, kui tee taas sinna viib. Sealne klient oli väga rahul ja soovib mind tagasi, suurima hea meelega lähen.

Vahepeal käisin Viinis kallil sõbral külas (tegelikult oleks ju sellestki reisist kirjutada!) ja nüüd olen väikeses külas Londonist 40 minutit lõuna pool. Siin on mind tabanud väike langusmeeleolu ja igavus. Klient vajab mind vaid hommikuste protseduuride juures 4 tundi (sedagi pausidega) ja õhtul tunnikese, ülejäänud päeva võin ise sisustada. Kuigi ideid on palju, pole ma miskipärast suutnud midagi asjalikku teha. Kuna juunis ootab Eestis pulm, olen tükk aega mänginud mõtetega ringreisist kodumaal. Selline uneleja ma juba kord olen, olen elu aeg ette mõelnud sündmusi ja kujutanud jutuajamisi. Oleviku asemel elan tulevikus. Natuke olen siiski kohaliku eluga ka tutvunud ja ümbrust avastanud. Minu eriline armastus kuulub jalgradadele, neid on siin külas tõesti väga palju – kitsad kõnniteed, mis kulgevad pikalt kõrgete laudaedade ja hekkide vahel, vahel saab siiski aeda ka piiluda. Paar päeva tagasi ostsin uue raamatu, Milan Kundera „The unberable lightness of being“ -  lõpuks ometi on miski suutnud mind keskenduma panna.  

Tuleb välja, et enne puhkust Eestis pean kavandama ka puhkuse Inglismaal. Eelmisel nädalal küsis tööandja, kas tahaksin juuni alguses nädalaks Winchesteri ühe noormehe abistajaks minna. (Esimese kirjaga saadetakse meile kliendi eesnimi, vanus, vigastuse asukoht ja paari iseloomustavat lauset.) Loomulikult olin nõus, nii vähese info põhjal on võimatu keelduda, ja edasi saadeti minu profiil talle vaatamiseks. Nemad meie kohta ka just suuremat infot ei saa.  Mõne päeva pärast tuli vastus, et jääb ära. Ei tea siis, miks. Kas tüdruksõber ei tahtnud majja teist noort tüdrukut või hirmutas neid mu portreepilt. (See tehti tõesti kole, vale valguse langemine tekitas lõualoti, mida mul ju ei ole!) Põhjuseid võib olla igasuguseid ja ei peaks üldse südamesse võtma, aga natuke tegi kurvaks ka. Alles alustasin isikliku abistajana ja juba tuleb ette keegi, kes mind enda majja ei taha. Nüüdseks on aga kõik kliendid abistajatega sobitatud, polegi mulle tööd anda. Alates järgmise nädala keskelt isegi leiaks koha, aga nagunii sõidan kohe Eestisse ja nii lühikeseks ajaks kuhugi ei saadeta. Hea uudis on see, et mind pannakse standby`le. 35 naela päevas telefonis kättesaadav olemise eest saada polegi paha. Ma pole veel otsuses lõplikult kindel, aga vist kutsub Bath maailmamuusika festivaliga. 3 tööhommikut vabaduseni!

Pildil on korstnad, imelikud on need siin maal.