hannakaisveitsis

[hannakaisveitsis]

Milline võimas aasta oli, niivõrd kaunis.

[hannakaisveitsis]

Emotsioonid

Salut tout le monde,

Mul on vähem kui kuu siin olla jäänud ja mõtlesin kirjutada, mis mu elus praegu toimub.

Kuidas läheb?

Mul läheb suurepäraselt! Olen absoluutselt jõudnud oma vahetusaasta haripunkti ja ka elus üldiselt pole ma varem nii rahulik ja õnnelik olnud. Elan peres, kus ollakse üksteise vastu head ja hoolivad, käin klassis, kus inimesed on mõistvad ja s��bralikud isegi, kui neil on koolitöö tõttu palju koormust, olen õppinud tundma erinevaid inimesi ja kultuure, leidnud lähedasi sõpru, avastanud Šveitsi ja igakord imestanud kuivõrd ilusa riigiga tegu on ja elanud stressivaba elu tänu toetavale vahetusperele ja kodutööde puudumistele.

Siin on täiesti imeline ja eriti nüüd, kui ilmad on ilusad. Nii tore on minna nädalavahetusel avastama mingit uut linna, vahest osta maasikaid ja istuda sinisesinisejärve äärde mägede vastu. Nii tore on rääkida oma klassikaaslastega nende elust ja minu elust nii, et suudan prantsuse keeles normaalselt vastata ja näha, et nad saavad minust aru isegi, kui ma räägin endiselt pisut vigaselt. Nii tore on inimeste viisakus ja soojus ja huvi sinu vastu. Nii tore on lubada omale privaatsust, sulgeda end oma ruumi ja vaadata mõnda sarja teades, et sul ei ole kohustusi. Nii tore on tutvuda inimestega erinevatest kultuuridest ja kuulata nende lugusid, see paneb mind naeratama. Nii tore on näha, mis arengu ise läbi oled teinud. Ja nii tore on, kuidas lambistel hetkel tuleb meelde kui ilus kõik on.

PRO

21.-22. mai oli meil YFUga viimane laager. See oli Berni lähedal, ühes majas, kus vaade maastikule oli lihtsalt hämmastav.

Pildil täitsa kogemata poseerib Maria Saksamaalt (kes paneb mind mu siniseid juukseid igatsema).

Mõlematel päevadel olid meil loengud, rääkisime milline saab olema kojuminek, kuidas selleks valmistuda jne. Vabal ajal “allkirjastasime” üksteise lippe, mis oli paras pähkel, kuna mul ei olnud kordagi piisavalt aega, et midagi erilisemat kirjutada. Veetsime seal ainult ühe öö, mis tähendas, et seekord ei pidanud me magama minema ja võisime teha mida tahtsime. Enne lahkumist tegime veel palju pilte ja kalliringi ja jätsime hüvasti ja oli küll kurb, aga teadsin, et paljusid näen enne Šveitsist lahkumist siiski veel :)

Edasised plaanid ja lahkumine

See nädalavahetus kutsun mõned vahetusõpilased omale koju külla ja peame mu sünnipäeva. Nimelt juba see teisipäev (6. juuni) saan lõpuks-lõpuks kaheksateistaastaseks! 4. juuni lähen veel kähku Prantsusmaale Anettet (eestlane, kes teeb seal vahetusaastat) külastama (ta elab täpselt Šveitsi piiri juures). 10.-11. juuni on mul YFU üritus. 17.-18. juuniks hetkel plaane pole, aga tõenäoliselt hakkan vaikselt juba sõpradega hüvasti jätma. 22. juuni jõuab mu hostvend oma vahetusaastalt USAst koju ja 24.-25. juuni kavatsen veeta täielikult oma hostperega. 26. juuni varahommikul istun lennukile ja lahkun Šveitsist. Pärast YESi (laager, kuhu kõik Euroopa vahetusõpilased tulevad) olen 1. juuliks kodus.

Muidugi ma kardan. Mul ei ole õrna aimu mis saama hakkab Eestis, mis on muutunud seal ja mis on muutunud minus. Eriti kardan kooliaega, arvestades, et ma pole see aasta midagi teinud ja see on mu neljas kord minna uude klassi. Kõige rohkem kardan aga seda, et ma jään Šveitsi liiga igatsema, nii, et see mõjub mulle kahjulikult. Olen siin 10 kuuga omale elu ehitanud ja fakt, et ma pean selle nüüd igaveseks jätma, on väga väga kole. Kohutav. Ma ei taha sellele mõelda.

Samas, olen ikka natuke ootusärevil, lõppude lõpuks olen ma uudishimulik ja Eestisse saabumine saab olema midagi uut. Näha oma sõpru üle aasta ja mängida tennist ja rääkida eesti keelt ja minna laulma, tundub siiski vahva. Eriti pärast seda aastat.

---

Vahetusaasta on midagi väga erilist ja tähtsat. Veider mõelda, et maksad suure summa raha ja saad selle eest ühe väga võimsa ja elumuutva aasta. Aitäh uuesti YFUle, tänu kellele sain ühe aasta täis kogemusi, mis on samaväärsed 17 aastaga ja Advokaadibüroo Aivar Pilvele, kes uskus minusse ja toetas mind.

Kirjutan veel enne lahkumist.

A plus

[hannakaisveitsis]

Faktid šveitsi elu kohta

Ma ausalt ei oska väga enam millestki kirjutada, mõtlen küll, et no nüüd postitan blogisse midagi, aga mis iganes muu tegemine on lihtsalt liiga ahvatlev. Ma ei saa isegi öelda, et mu elu jube rutiinne ja igav on, vastupidi, iga nädal teen endiselt midagi uut ja huvitavat, aga ainult neist kirjutada on igav, ma kardan. Ehk, ma proovin panna kirja mõned huvitavad faktid ja harjumused, mida olen Šveitsis ja oma hostperega elades märganud.

- Hommikuti süüakse tihti saia või ja moosiga. Mina seda ei tee, aga nt kui Eestis ma ei pannud kunagi võid moosi alla, siis siit olen selle harjumuse külge saanud.

- Enamik šveitslastest läheb vahetusaastale kas USA-sse või Saksamaale.

- Koolis on koolikapid! Ja garderoobe pole, jalanõusid ei vahetata isegi talvel, väliriided kantakse enamasti endaga kaasas.

- Koolis teietatakse õpilasi ja see on väga veider.

- Kõik rahvused on segamini, eriti palju on portugallasi ja albaanlasi. Minu klassis on näiteks üks albaanlane, neli portugallast, üks tuneeslane, üks Filipiinidelt, üks Tšiilist, peale minu ka veel üks vahetusõpilane Argentiinast.

- Rongid on niii täpsed! Eestis pidin ikka kindel olema, et oleksin kohal neli minutit varem, et mitte bussist kogemata maha jääda, sest too sõidab varem ära. Siin olen ainult ühe korra kogenud seda, et rong jõuab varem ja see oli ka ainult ühe minuti võrra. Samas, hilinemistega ma nii rahul ei saa olla xd

- Šokolaad on tõsiselt hea. Seda jään kindlasti igatsema.

- Šveitsi prantsuse osa inimestele ei meeldi väga saksa osa inimesed, veel hullem lugu on aga prantslaste osas. Mis parata.

- Väga paljudel šveitsi peredel käib kodus koristaja. Ka meil, kahjuks aga mitte minu toas.

- 'Apéro' ehk väike snäkk enne õhtusööki on siin väga teemas. Tavaliselt näiteks pähklid, kartulikrõpsud guacamolega või juust ja vorst, kõrvale vein. Ma küll ausalt öeldes väga ei mõista, kuidas mu hostpere jaksab süüa seda, siis eelrooga (salat või supp), siis pearooga ja seejärel magustoitu. Muidugi ei ole see iga õhtu nii, aga siiski.

- Rongis, on kahekohaline iste ja keegi neist istub juba ühel. Kuigi on ilmselge, et kõrval oleval kohal ei ole kedagi, küsitakse ikkagi, kas see koht on vaba enne istumist.

- Šveitslased on üldises pildis tagasihoidlikud, aga väga viisakad, samuti alati väga abivalmid ja naeratavad. Aga eks see ka stereotüüp, oleneb ikka inimesest.

- Tüüpiline šveitslaste vestlus algab nii:

- Rongipiletid on niii kallid 😞 Toome näite:  Tallinn-Tartu, 2 tundi rongisõitu ja 198 km. Pileti saab umbes 11 euroga. Fribourg-Winterthour, 2 tundi rongisõitu ja 173 km. Pilet 68 franki (väärtus on põhimõtteliselt sama mis euro).

- Oleneb kantonist, aga mina enda omas rattaga ei sõida, kuna pind ei ole absoluutselt tasane.

- Siiamaani kõikidel šveitsi inimestel, kellel külas olen käinud, on väga kena ja elegantne maja.

- Šveitslastel (või vähemalt minu koolis) pole vihikuid, nad kirjutavad kõik A4 lahtistele ruudulistele paberitele.

- Fribourgis on vahetusõpilased väga tavaline nähtus. Juba meie koolis on neid kuskil 10 kanti ja peaaegu igas klassis on vähemalt üks inimene, kes on kuskil vahetust teinud.

- Aasta kordamine pole siin nii suur hirm kui Eestis. Kasvõi juba vahetusaastale minemise koha pealt, paljud eestlased ei taha seda teha, sest nad ei taha aastat korrata, siin seda üldiselt probleemina ei nähta. Väga palju õpilasi jääb ka istuma.

- Prantslaste r-i on väga raske hääldada. Seda tuleb kurgust hääldada ja kui liiga intensiivselt teha, kõlab see väga halvasti.

- Siin pole nii palju koeri.

- Väga tihti pole õpetajat koolis ja tund jääb ära, vähemalt nädalas korra tuleb seda ette. Midagi sellist, nagu asendusõpetaja, pärast põhikooli enam ei ole.

- Väga paljud šveitslased teavad, et Eesti eksisteerib ja vahest isegi, kus see kaardil asub, aga sellega asi ka enamasti piirdub.

- S'il te plaît, mis üldiselt tähendab palun, tähendab otseselt tõlkides kui sulle meeldib.

- Lehmad lampi kuskil ringi tuiamas on täitsa normaalne nähtus.

- Leiba lõigatakse alati ise, masina poolt viilutatud leiba ei osteta peaaegu üldse.

- Jalgratast ei lukustata posti külge, vaid nii, et ratas ei liigu ja sõita ei saa. Jalgratastel on isegi oma parkla, kus nad üksteise kõrval seisavad.

- Tunnis on õpilased väga kuulekad, korralikud ja töökad. Väga paljud ka ei ole mitte kunagi spikerdanud.

- Kui šveitslased tahavad kellelegi jää vait öelda, siis nad ütlevad ta gueule mis tähendab otsetõlkes su suu.

- Gümnaasium ei ole nii popp kui Eestis, väga palju minnakse ka kas siis juba ametit õppima või mingi konkreetse suunaga jne.

- Päris paljud täiskasvanud sõidavad tõukerattaga.

- Šveits on üldiselt üsna ohutu, ka pimedas tunnen end kindlalt.

- Õpilased ostavad kohustusliku kirjanduse raamatud iga kord oma raha eest raamatupoest ja tööde jaoks teevad isegi markeritega märkmeid sisse.

Hetkel rohkem midagi meelde ei tule, kui tuleb, eks siis lisan 🙂

A plus

[hannakaisveitsis]

Veebruarine update

Mõtlesin kirjutada ühe postituse minu igapäevaelust, millega praegu tegelen ja mis varasemasega võrreldes muutunud on.

Keel

Eks ta ikka vaikselt paraneb. Rääkida annab, aga tunnen, kuidas teen palju-palju vigu. Arusaamine on oooluliselt parem, aga ikka endiselt keeruline. Siiski, koolitunnid on viimasel ajal täitsa arusaadavad ja kui keegi just ei sähvata midagi väga kiiresti mulle näkku, on ka tavaline kiire vestlus mõistetav. Siinpuhul toon selgituseks, et öeldakse küll, et šveitslased räägivad aeglaselt, aga ausalt, minu klassikaaslased räägivad küll täitsa võidu. 

Vahepeal tunnen ikka, et võiksin rohkem vaeva näha. Üks tegevus, mida olen suutnud peaaegu igapäevaselt elus hoida, on sõnade üleskirjutamine ja nende päheõppimine, aga isegi, kui neid korraks mäletan, unustan need kiiresti. Grammatikaõpikut võib mind ka aeg-ajalt sirvimast leida, aga siiski harvemini, kui ma tahaks. Kõige kurvem on see, et üritan lugeda oma prantsusekeelset kohustuslikku kirjandust, aga seal on nii palju sõnu, mida ma ei tunne, ja see on natuke démotivant. Aga leian, et kõige parem viis keele õppimiseks on siiski inimestega suhtlemine ja eks ma sellega ka jätkan.

Kodu ja keskkond

Sellega olen nüüdseks täitsa kenasti ära harjunud. Pere on vahva ja sõbralik, toit on hea ja muu rutiin kenasti välja kujunenud. Kuigi igatsen natuke Tallinna kesklinnas elamist, kus buss oli tasuta ja käis iga viieteist minuti tagant, on siinne rongisüsteem siiski täitsa hea - need on puhtad, heade ühendustega (ehk kui tahan ühe linnast teise, siis ma ei pea erinevate rongide vahepeal pool tundi ootama) ja peale seitset õhtul saan siiski praktiliselt tasuta sõita, mis muudab reisimise palju lihtsamaks.

Midagi hiljutist, mida olen palju rohkem hindama hakanud, on üksi olemine. See võib olla ka tingitud sellest, et olen viimased nädalad väga väsinud olnud ja mu voodi on väga mugav :D Aga toon võrdluse - Eestis pidi mul iga nädalavahetus mingi tegevus olema, ka peale kooli käisin kas trennis või laulmas. Siin olen avastanud, et kuigi mulle meeldib aeg-ajalt hõivatud olla, meeldib mulle ka lihtsalt oma tuppa minna ja nt filmi vaadata. Ja siis pärast endiselt oma hostperega õhtust süüa ja lobiseda - perfektselt tasakaalus.

Tunnen, et olen seiklushimulisem. Kõik retked, mis ma ette võtan, on palju suurejoonelisemad ja huvitavamad kui varem. Kui Eestis keerles mu elu ainult Tallinna ümber, siis siin leian end päris tihti nädalavahetusiti mõnes teises linnas, tegemas midagi, mida muidu ei raatsiks. Tunnen end palju spontaansemana ja ambitsioonikana, samuti, kuidas mu soov reisida ja maailma avastada on kasvanud. Loodan, et need omadused jäävad ka siis, kui olen Eestis tagasi.

On ka paar asja, millega ma pole üldse ära harjunud. Üheks neist on hinnad - oh sa jumal, iga kord käib südames valusähvatus läbi, kui ostan kerge lõunasöögi omale ja see teeb 8 franki (ja nendele uimastele, kes mult juba viis korda küsinud, aga ikka ei suuda meelde jätta, siis 1€ = 1,07 CHF ehk põhimõtteliselt samaväärne). Kõige hullem näide oleksid rongipiletid - Tallinnast Tartusse taoline teekond võib maksta 30 franki - no on kallis noh :’( Teine tegevus, millega ma harjuda ei oska, on fakt, et mu hostpere sööb kell 19 õhtul. Eks söön ka ja ega midagi hullu polegi, lihtsalt see on liiga hiline mulle. Ning ma tean, et on inimesi ja peresid, kes söövad veel hiljem, aga tundub, et see on lihtsalt midagi sellist, mis mulle ei sobi.

Kool

Võrreldes eelmise aastaga kõige suurem muutus. Kes teab, kes mitte, aga vahetasin klassi. Esimesel päeval (ehk pärast suusalaagrit) oli kohutavalt suur hirm, palju-palju suurem kui sügise algul oli, aga sain hakkama ja võin öelda, et see vahetus oli õige otsus. Mu uus klass võttis mu avasüli vastu, on väga sõbralik, ütleksin ka, et päris ühtne ja nendega julgen rääkida oma vigast prantsuse keelt ning avaldada arvamust. Kooli minemine ei ole enam nii tüütu ja tunnen, kuidas isegi õppimiseks olen rohkem motiveeritud. Väga rahul olen oma uue tunniplaaniga, neljapäeviti ei peagi enam 17.15ni koolis passima ja kui esmaspäeviti hästi läheb, saan kl 12.15 juba koju. Samuti sain vahetada suunda, algselt oli selleks bioloogia & keemia (mis oli kohutavalt raske), nüüd õpin hoopis hispaania keelt. Kuigi ilmselgelt ei ole ma nendega hispaania keeles samal tasemel, siis olen ka selle vahetusega tõsiselt õnnelik ja õhin seda keelt õppida on ka olnud juba mõnda aega. Nagu YFU ütles, peale aastavahetust hakkab kõik paremaks minema ja minu koha pealt andis klassivahetus sellele päris hea hoo sisse.

Koor

Liitusin jaanuari algul St-Micheli kooriga. See koor on mõeldud 15-25-aastastele noortele. Olen nüüdseks seal kolm korda käinud ja endiselt ei oska öelda, kas ja kui väga mulle seal meeldib, aga hetkeseisuga üritan siiski jätkata ja näha, mis sellest välja tuleb. Ma ei ole kunagi eriline kooride fänn olnud (tegelikult valetan, väiksena meeldis mulle Ellerheinas väga), aga ma ei saa vastu panna nii ilusale kõlale, mis tuleb mitmehäälsest laulmisest. Tõsiselt kaunis on ja mul on hea meel olla osa sellest, mis seda loob.

Esimene kord, nagu need kõik, oli jube. Kõigepealt läksin vale inimese juurde ja küsisin, kas ta koorijuht ja kuigi see polnud iseenesest midagi hullu, nägi ta natuke jahmunud välja. Ja pärast, poole tunni pealt, kutsus dirigent mu kogu koori ette ja tutvustas mind. Ka see on normaalne, aga päris hirmutav on ikkagi 50 inimese ees seista ja loota juhusele, et ma pole näost tomatipunane.

Hetkel mu elu lihtsalt kulgeb, klassivahetuse ja koori tõttu tunnen, kuidas päris mugavalt end veel ei tunne, seega iga päev on seiklus.

Kirjutan peatselt!

[hannakaisveitsis]

Suusalaager

Pühapäev võtsime oma kotid ja suusad ning istusime rongile. Raske oli neid kotte kuhugi toppida pisikeses rongis, niisiis ütlesin eestlastele julgelt, et võime need toetada vastu uksi, sest avanevad ainult vastaspool olevad uksed. Muidugi unustasin ära, et ühes peatuses on erand ja vaesed sisenejad pidid südamerabanduse saama, kui neile hakkasid suusad pähe kukkuma. Järgnevates peatustes kohtasime juba teisi vahetusõpilasi ja mõne tunni pärast olimegi pisikeses Meiringeris.

Meiringen oli vapustavalt ilus. Juba sinna tulles vaatasin rongiaknast välja ja nägin türkiissinist järve kaunistatud tagaplaanil suurte valgete mägedega. Kohale jõudes võtsid vabatahtlikud autodega meie kotid ja kõndisime kogu grupiga majja. See oli täitsa hubane - allkorrusel oli suur tuba laudadega, kus kas parajasti sõime või mängisime lauamänge. Tubadega läks natuke halvasti seepärast, et me olime seitsmekesi toas, kus oli väga vähe ruumi, ja kus aken polnud avatav. Selle tõttu magasin öösiti väga halvasti (3-4 tundi?). Hostijad olid ise väga toredad ja lahked, ainult, et nad ei rääkinud prantsuse keelt ja kui ma läksin piima juurde küsima, läks viis minutit aega, enne kui aru sain, et see on otsas. Sealse toiduga jäin ka rahule - nii õige tunne on süüa hommikuti saia või ja moosiga ning õhtuti šveitsipärast salatit.

Sel samal päeval oli meil keskaastaseminar, ehk võtsime järjekordselt gruppidesse ja arutasime, kuidas need 5 kuud läinud on. See oli üsna sarnane PAOle, ehk sealt mulle midagi erilist meelde ei jäänud.

Järgmisel päeval läksimegi juba suusatama. Me olime jaotatud erinevatesse gruppidesse taseme järgi - mina olin kõige kõrgemas. Teised, kes koos minuga grupis olid, suusatasid ikka väga hästi. Ma sain ka kenasti hakkama, kuni grupijuht ütles, et proovige poole sõidu pealt 180 teha ja ma panin kenasti ninali. Siin räägin ära, et proovisin päris mitu korda veel, aga ilma kukkumata sain hakkama alles päris viimasel päeval. Õhtul läksime vahetusõpilastega välja ja tegime lumesõda! Mina osalesin selles kaasa senikaua, kuni keegi otsustas mulle lumepalli täpselt suhu visata (palun mitte naerda). Siis läksin lihtsalt rääkima teiste vahetusõpilastega ja narrisin Aaronit Hollandist, sest ta ostis suusad, aga UNUSTAS kepid osta.

Teisipäev oli programmilt üsna samasugune. Sõitsime kabiiniga üles, Maarja vaatab Martini Tšehhist suusakeppe ja küsib, et mis juhtus, et üks kepp natuke viltu on. Martin siis ütleb, et minu pärast. Olin hetkeks segaduses, aga siis tuli meelde, et olin eile kellelegi otsa sõitnud, aga ma ei näinud, kes see oli, sest keegi oli just enne pidurdanud ja lume lendlema pannud. Noh, sain vähemalt teada lõpuks. Tol päeval olid meil teised grupijuhid ja õppisime pisut tehnikat. Õhtul läksid osad basseini (mina kahjuks mitte, oleksin võinud). Me mängisime samal ajal kaarte ja nautisime lihtsalt lahedat õhkkonda.

Öösel magasin jälle kehvasti ja hommikul üles ärgates tundsin, et mul on tugev köha ja alaselg väga valus. Läksin küll hommikul mäe peale kohale, aga puhkeruumis tundsin, et oleks parem, kui ma siiski esialgu veel suusatama ei lähe. Muideks, selle laagri jooksul olid väga paljud haiged, ka sel hetkel oli meid seal kohapeal viis, pluss veel need, kes majja olid jäänud. Istusime need hommikused tunnid seal laua taga, suusajoped seljas, sest külm oli ja ma ei ole vist kunagi varem nii zombie’likus seltskonnas varem olnud. Pärastlõunal läksin küll korraks teise grupiga suusatama, aga koju jõudes tundsin end ikka päris halvasti ning mul oli 37.5 palavik. Kõige naljakam selle juures on see, et see läks mul kiiresti üle ja ei läinud kaua, kui olin uuesti UNOt mängimas.

Viimane suusapäev ehk oli tore. Mäe peal oli lõbus ja suusatamine ikka täielik nauding. Lõunasööki ostsime gruppidena ja kuna mina sattusin ladina-ameeriklaste gruppi, siis viimasel päeval ostsime ikka korralikult ja tegime midagi tacode taolist. Pärast kodus üritasin kuidagi kotte pakkida, aga see ei tahtnud väga välja tulla, sest seda üritasid ka teised ja me lihtsalt ei mahtunud hästi sinna tuppa ära. Aga eks sai hakkama. Õhtul valiti meile laagri mister ja miss, kelleks olid Isabela ja Diego Mehhikost (Carlos Soomest sai teise koha misside hulgas hehhee). Ülejäänud õhtu veetsime YFUkatega tantsupõrandal ja see oli väga kõva lõpp suusalaagrile.

Reede oli paganama kurb. Mul ei olnud mitte mingit soovi minna tagasi kooli pärast nii võimast laagrit. Kogu selle aja, mis me kotte majast välja tassisime ja rongijaama poole liikusime, tundsin, kuidas ma kohe üldse ei taha, et see laager läbi saaks. Kui on üks asi, mille pärast veel vinguda, on see, et võrreldes varasemate aastatega ei olnud meil kalliringi!!! Kõik kiirustasid rongile ja paljudega jäigi hüvasti jätmata, mis ei muutnud muidugi olukorda paremaks. Rongis suutis Katerina Tšehhist mind natuke siiski cheer upida ja pean siin blogis ära mainima, et mul on temasuguse sõbraga ikka väga vedanud.

Teate, minu aasta lend on nii lahe. PAOl ma rääkisin vähestega, ma ei tundnud siis veel seda sidet, mis oli suusalaagris. Ma armastan kõiki, kes mu lennus on ja mul on niii vedanud nendega. Ja samuti on päris kurb mõelda, et meil on veel ainult 5 kuud koos ja pärast seda me ei näe tõenäoliselt üksteist enam kunagi tervikuna. Hakkan vaikselt aru saama, mida võib tähendada lahkumine...

Võin vist ausalt öelda, et tegemist oli minu elu parima laagriga.

[hannakaisveitsis]

2017!

Jõulud möödusid päris vahvalt. Mul ei olnud küll kordagi sellist õiget jõulutunnet, nagu Eestis (seda vist natuke ka sellepärast, et Üksinda Kodus ja muud jõulufilmid 24/7 taustal ei mänginud), aga see-eest nägin see aasta natuke ise rohkem vaeva, näiteks ma ei jäänud jõulukinkide ostmisega viimasele minutile ning samuti kaunistasin isegi natuke oma tuba. Muideks, ema, mu tuba on siin alati suurepärases korras! Kaunistuste puhul, mis on erinev, on see, et minu külas olid küll peaaegu kõik majad jõulutuledega kaunistatud ja see oli niii ilus! Täielik nauding oli õhtuti pimedas koju tulla, kahju ainult, et lund ei olnud.

24. detsembri hommikul ärkasin rahulikult üles, valmistasin end ja ootasin kuni mu hostpere töölt koju jõuab. Umbes kella viie paiku läksime kirikusse messile. Kuigi see kisus pikaks ja polnud just minu stiili, olin rahul, et ära käisin. Pärast seda liikusime hostvanemate sõprade poole kuskil mõneks tunniks ja siis läksime lõpuks koju. Õhtusöögiga alustasime kl 21, mis oli nii-nii hilja, aga nad alustavad iga aasta nii, sõime hiina fondüüd (minu puhul siis kala). Nii tore oli ja kõigil oli hea tuju :))) Kinkidega jäin ka väga väga rahule. Nimelt mõne kuu eest vaatasime hostõega meiki ja ma näitasin talle ühte huulepulka, mille värv oli superkena, aga kahjuks liiga kallis mulle. Uskumatu, aga ta suutis selle meelde jätta ja see oli tema kink mulle <3 Ning mu hostvanemad on täiesti hullud: nendelt sain helikopterisõidu! Endal on ka imelik kirjutada sellest... Igatahes veetsin toreda päeva, paremat ei tahakski.

25. detsembril läksime külla hostisa õele, kus tähistasime veelkord jõule ja veetsime lihtsalt sugulastega aega. 26. detsembril sõitsime hostperega Verbieri! Verbier on Valais poolel asuv küla, hästi armas, ilus ja šveitsilik. Asusime siis suusatama ja kuigi lumi oli pisut jäine, oli meil väga vedanud päikesepaistelise ilmaga. Kahjuks suusatamine ise nii tore polnud, vähemalt esimesel päeval, sest ma olin laenutanud liiga väikesed saapad ja kohutavalt valus oli. Järgmisel päeval sõitsime Sioni, kus võtsime helikopteri ja tegime tunnise sõidu Zermatti ja teiste mägede kohal. See oli tõesti võrratu kogemus ja kui imeline vaade! Kahjuks läks mul süda väga pahaks xd Kolmandal päeval läksime veel suusatama (laenutasin omale teised saapad) ja see oli küll üks mõnus päev ning järjekordselt läks ilmaga hästi.

Uue aasta veetsin Zürichis linna peal. Kuigi see polnud midagi erilist, siis teiste vahetusõpilastega on ikka tore.

5. jaanuaril läksime hostisaga ja Ingridiga suusatama. Kahjuks me väga palju radu teha ei jõudnud, sest Ingrid oli enne väga vähe suusatanud ja tal oli aeglane tempo, aga selle eest on ta kõige lahedam känapanija. Kõige naljakam oli siis, kui ma hüüan, et vaata, et rajalt välja ei sõida, Ingrid vastab okei ja sõidab suure kiirusega rajalt välja lumehunnikusse. Vahva päev oli. Järgmisel päeval läksime Saksamaale Konstanzi, et šopata, aga tuli välja, et seal on pühad ja kõik poed on kinni. Jube piinlik. Oleks siis veel jalutama läinud, aga nii külm oli, istusime siis lihtsalt burgerirestoranis 4 tundi. Järgmisel päeval saabusid mulle ka Kristiina ja Maarja ning läksime koos Cailleri šokolaadivabrikusse. Peale seda läksime mu hostvanematega sulgpalli mängima ja õhtul sõime kodus fondüüd. Järgmisel päeval suundusime juba suusalaagrisse, aga sellest ma üritaks veel eraldi postituse teha. See oli kokkuvõte mu vaheajast ning ma jäin nende kahe nädalaga väga rahule :)

Tegelikult tahaks üldse palju pikemalt ja põhjalikumalt kirjutada, aga eks see ole vist vahetusõpilasele päris kohane, et blogi unarusse jääb. Vahest järgmine kord tuleb siis põnevam.

Seniks aga, à toute !

[hannakaisveitsis]

Catching up

Tere. Ma ei oska blogi pidada. Vabandust.

PAO

Oli väga lahe! Kõik erinevad kultuurid olid kokku toodud, sai palju süüa, õpetati vahetusaastaga toime tulema väga YFUlikus stiilis nagu alati, energizerid ja puha. Nagu YFU ka ise ütles, oli see justkui puhkus vahetusaastast - puhkus keelest, sisse elamisest, rutiinist jne. Hommikuti olime gruppides, kus arutasime, mis on juhtunud, mis on tulemas, probleemidest, ilusatest hetkedest. Pärastlõunati oli alati mingi tegevus, nt üks päev läksime matkama. Kõik oli vahva ja megalahe kuni avastuseni, et olime kogu aja allamäge kõndinud ja nüüd tuleb väga väga järsk tõus. Natuke porinat ja hingeldamist aga jõudsime ikka kenasti koju. Õhtuti oli tavaliselt mingi sketš, nt kultuuride esitamine või siis viimasel päeval oli PAO lühikokkuvõte (meie puhul siis rühmajuhtide üle nalja viskamine). Kolme erineva keele kasutamine väga lühikese aja jooksul (eesti, inglise, prantsuse, jätame hispaaniakeelsed sõimusõnad välja) ei olnud nii võimatu, kui oleksin arvanud, ja inimesed oma kultuuride poolest olid kõik nii erinevad ja samas ikkagi täitsa samad. Kui küsida, mis kõige paremini meelde jäi, siis võin vastata pikemalt mõtlemata - õhtuti valvasid vabatahtlikud ukse peal, et me ikka kindla peale magama läheks. Ja täitsa valvasidki toa uksel, ma sain veel pahandada, et oma kohvrist liiga kaua pidžaamat otsisin xd Ja pärast kui kõik olid voodis ja üritasid magama jääda, vaadati nii kuskil viis korda üle, et me ikka täitsa vait oleksime :D Aga noh, vähemalt kõik said magada. Kahjuks ma väga palju rohkemat ei mäleta, see oli siiski kahe kuu eest.

Üldiselt

Muidu käib kah. Olen väga palju asju jõudnud teha, aga pole mõtet neist kõigist eraldi kirjutada. Võrreldes varasemate kuudega, käin rohkem väljas, suhtlen rohkem vahetusõpilastega, mis on hea. Halb on aga see, et vahetusõpilastega suheldes kasutan rohkem kas eesti või inglise keelt ja tunnen, et prantsuse keeles enam nii hästi ei arene, selle eest tegelen jälle rohkem sõnavaraga. Kooliga on kõik üsna samamoodi, nagu alguses, ja kuigi ma siin nii palju ei õpi, on see sellegipoolest mulle üllatavalt vastumeelne. Mis ma pean küll ära mainima, et siinne kehalise kava on jube kihvt, pluss siin on olemas väga hea varustus. Näiteks eelmisel veerandil tegime pesapalli, see veerand teeme korvpalli ja tantsu. Trenni kahjuks ei ole leidnud, käisin mõnda aega sulgpallis ja kuna meeldis, lootsin seal jätkata, aga põlved nii ei arvanud, seega pidin selle ka katkestama. Varem, Eestis olles, surin igavusse, kui mul peale kooli midagi teha polnud, aga siin mulle täitsa meeldib tulla koju ja lihtsalt puhata ja vaadata mõnda Harry Potteri filmi. Uuel aastal üritan küll tsirkusetrenni minna ja loodetavasti ka laulma.

Teate, ütlen täitsa ausalt, vahetusaasta on täiesti vapustav kogemus ja juba praegu tunnen, kui palju ma kogenud olen ja, et ma kasutan teistsuguseid vaatepunkte, kui enne. Aga niivõrd raske on. Eks seda oli teada, aga on tõesti raske tulla uude riiki ja ehitada kogu oma elu nullist ülesse. Aga olen kindel, et see kõik on väärt seda.

Lähitulevik

Laupäeval on jõulud. Kodu ma ei igatse, aga ütleks küll, et siin pole see jõuluvibe nii tugev ja see on pisut kurb. Pärast jõule lähme perega suusatama ja no siin on nüüd küll see, et ma pole vist kunagi nii elevil enne suusatama minemist olnud! Seda olen nüüd küll ikka täitsa kindlalt kuskilt oktoobrist saati oodanud ja lõpuks-lõpuks on see aeg käes! Uue aasta veedan vahetusõpilastega, pole õrna aimu kuidas. Vaheaja lõpus lähme YFUga veel suusalaagrisse ja seda ootan ma absoluutselt kõige rohkem, see on küll nädalate kaugusel, aga ma olen niivõrd elevil!

Kuna nüüd tihe aeg, siis üritan ka ikkagi tihedamalt kirjutada.

Tahaksin tervitada ka Kristiinat, tänu kelle soovile käisime möödunud pühapäev hiina toitu söömas ;)

Ciao.

[hannakaisveitsis]

Trenniotsingud ja eestlased

Olen olnud siin juba peatselt 2 kuud ja olen üritanud otsida mingit spordiala millega tegeleda, aga lootusetult. Täiesti ootamatult hüppas pähe mõte, et võiks proovida võitluskunste. Googeldasin siis kõige ohtlikumaid stiile ja leidsin brasiilia jiu jitsu, mis õnneks leidub ka Fribourgis. Hostõde tundis ka huvi, niisiis saatsin sinna meili ja pärast mõningaid nädalaid jamamist ning haige olemist vedasime endid sinna kohale. Trenn oli päris hilja, algas kell kaheksa õhtul, mis tähendas, et minnes oli juba päris pime. Ukse juurde jõudes ei julgenud kumbki sisse astuda, nii me siis lihtsalt vaatasime hostõega üksteisele otsa ja irvasime, aga kuna seesolijad nägid meid aknast, kiskus juba päris piinlikuks ja astusin uksest sisse. Selgitasime treenerile, kes olime ja läksime garderoobi, kus meile anti kimonod. Valmis, alustasime trenniga ja meid tabas üllatus - seal olid peale meie ja ühe täiskasvanud naise kõik mehed, umbes kolmekümnendates. Polnud midagi parata, trenn ise kujunes päris lahedaks, õppisime igasuguseid võtteid ja tegelikult oli päris huvitav. Koju sõites naersime hostõega palju, sest see oli niivõrd naljakas kogemus :D Mulle tõesti meeldis, aga kardetavasti ma seal siiski ei jätka.

Jäädes võitluskunstide lainele, siis see neljapäev läksin koos tuneeslasest vahetusõpilase Eyaga karated proovima. Seekord tegin korraliku taustaotsingu, et leiaks ikka trenni, kus on omavanused. Lehel väideti, et on 14-20aastased, ehk vägagi sobiv minu vanusele. Algus ei olnud just parim - pidime Eyaga kooli ees kokku saama, aga minu keemiaõps hoidis mind veidi kauem kinni ja Eya otsustas hoopiski sisse magada, niisiis jõudsime hilja kohale. Oma vigase prantsusekeelega üritasime leida garderoobi, aga ka see oli keeruline ja võttis kaua aega. Lõpuks ometi jõudsime saali. Ka see trenn oli täitsa tore ja rohke tegevustikuga, õhkkond oli veidi hubasem ja treener vastutulelikum, aga üks asi, mida ma siiski ei oodanud, oli see, et õpilased olid küll nooremad kui 14 :D Karate oli huvitav kogemus, aga see siiski ei olnud päris see, mida ma otsin, ja seal ma kindlalt ei jätka.

Päris ilma spordita ma ka siiski ei ela - käin hostpere ja nende sõpradega iga kolmapäev sulgpalli mängimas. Mitte päris iga, siiamaani olen kolm korda käinud, aga see sellepärast, et mul tuleb pidevalt midagi vahele. Esimene kord oli üsna kurb - üsna loll on ikka olla, kui lööd mööda, ise mänginud tennist täitsa väikesest saati. Samas kolmandal korral juba tundsin, et mängin paremini ja sellest sain ainult motivatsiooni rohkem mängida. Mis on ka tore, on see, et alati saab palju nalja, kui keegi lööb halvasti või ütleb midagi tabavat. Seega see on midagi, millega tahan kindlasti jätkata ja kes teab, vahest proovin ka seda kui trennina.

07.-08.10 Winterthuris

Rääkisin ülejäänud kolme eestlasega ning leppisime kokku, et võiksime kõik üksteisel vähemalt korra külas käia. Niisiis sõitsime Kristiinaga rongiga Winterthuri, kus tuli meile vastu äsja Belgiast saabunud Ingrid (Maarja kahjuks ei saanud tulla). Meil oli valida, kas minna Ingridi juurde jala või bussiga, aga olles väsinud, otsustasime bussi kasuks. Ingrid avaldas muidugi väga muljet, sest ta ei teadnud hästi, mis bussi peale minna, ise elanud seal juba peaaegu 2 kuud. Kodus, istusime laua taga ja ajasime tema hostemaga juttu. Õigemini mina olin osa ajast vait ja vaatasin aknast välja, sest ma ei oska saksa keelt :D aga õnneks nad ikka tõlkisid kah. Aga niivõrd hea oli hiljem rääkida eesti keelt, sai täitsa vabaks lasta ja jutt jooksis nii vulinal, et ei jõudnud isegi kaasa mõelda! Rääkisime kella kaheni välja ja järgmisel hommikul ärkasime umbes 11 paiku. Olin väga rahul sealse hommikusöögiga kahel põhjusel - ma sain halvaad! See polnud küll Eestist, aga sellegipoolest oli nii hea seda süüa! Samuti sain kodujuustu ja pean ütlema, et nii maitsvat kodujuustu on isegi Eestis raske leida. Lõunal läksime linna ilma kindlate plaanidega, lõpuks leidsime end kaubanduskeskustest šoppamas. Käisime mööda poode, rääkisime kõva häälega, kommenteerisime tooteid ja naeratasime inimestele, kelle tähelepanu tänu oma keelele olime püüdnud! Oeh, nii hea on ikka olla eestlane, kui keegi su keelt ei mõista :) Olin just mõne päeva eest otsustanud, et toitun tervislikumalt, sest vahetusaasta ja kaalupüsivus ei käi käsikäes, aga siis otsustas Kristiina, et tuleb mäkki minna ja sellisele pakkumisele oli liiga raske vastu panna. Veetsime umbes poolteisttundi seal (tänu minu otsustusvõimetusele) ja siis seadsime sammud rongi peale, et oma kodudesse minna. Aga lahkumine ei olnud kurb, sest näen neid juba homme!

Homme lähen PAO-le, mis on YFU poolt korraldatud üritus, kus kõik YFU-ga olevad vahetusõpilased kohtuvad ja jagavad oma muljeid seoses esimese kahe kuuga. See kestab 5 päeva, peale seda on mul 2 nädalat vaheaega, seega saan veidi puhata.

Järgmine postitus tuleb PAO-st!

[hannakaisveitsis]

Kool, haigus ja muud nalja...

Enne vahetusaastat, lugedes teiste vahetusõpilaste blogisid, mõtlesin ikka ja alati, et mina küll oma blogi unarusse ei jäta ja postitan regulaarselt, aga vot, olen ikka laisk küll. Olen varsti juba kuu aega koolis käinud (või noh, poole sellest haiguse tõttu üle lasknud) ja nüüd oleks ka lõpuks aeg sellest kirjutada.

Esimene päev

Täielik põrgu. Mõtlesin ikka, et see ei saa ju olla palju hullem, kui esimene päev eelmine aasta kümnenda klassiga, aga no oli ikka küll. Alustades sellest, et mu hostema oli mulle organiseerinud sellise plaani, et lähen kooli koos ühe teise tüdrukuga mu külast, sest ma ei teadnud hästi marsruuti ja isegi kui oleksin teadnud, ei saaks imestada, kui ma ka siis ära kaoks. Ma polnud seda tüdrukut varem kunagi näinud ja küsisin ka, et kuidas ta mu ära tunneb, aga vastuseks sain, et küll tema mu rongipeatuses üles otsib. Seda ilmselgelt ei juhtunud ja lõpuks istusin hommikusel kella seitsmesel rongil ja üritasin olla rahulik. Rongis oli niii palju noori ja mis minu jaoks oli uus, oli see, et peaaegu kõik neist olid gruppides ja ajasid energiliselt juttu. Isegi praegu, kuigi näen hommikuti palju tuttavaid, eelistan sõita üksi rongis ja kuulata muusikat, ei ole kellelegi vaja minu hommikust pahurust :D

Niisiis jõuan Fribourgi ja peale väikseid ringe jõuan lõpuks ikkagi kooli kohale, aga ma ei teadnud kuhu klassi ma pean minema. Läksin küsisin ühelt teiselt tüdrukult, kes juhtus olema vahetusõpilane Tuneesiast, kui lahe kokkusattumus! Sain teada klassi, lähen kolmandale korrusele ja kuulen kuidas keegi hüüab: “Hanna! Hanna!” (keegi ei kutsu mind siin Hanna-Kaiks, neil niigi raskusi Hanna meeldejätmisega). Mõtlesin, et äkki see neiu, kellega kohtuma pidin, hüüab mind ja hüüan kõva häälega vastu: “Oui! Oui!”. Ja siis märkan neid tüdrukuid, kes hüüdsid ja nad vaatavad mind kui opakat ning oli arusaadav, et nad ei hüüdnud mind. Selgitasin siis neile, et mu nimi on Hanna ja oli neil ikka naljakas küll, samaaegselt tahtsin mina maa alla vajuda. Päris piinlik oli ikka.

Lõpuks jõuan oma klassi ja saan paar uudishimulikku pilku, aga mitte midagi hullu. Kuna õpin nö teises klassis, siis kõik eelmise aasta klassid on segatud ja ju nad arvasid, et ma olen lihtsalt tavapärane uus šveitslane, keda nad veel ei tunne. Õpetaja ei tutvustanud mind ka, niisiis jäingi klassikaaslastele vist üsna suvaliseks tol hetkel. Ainus prantsuse-šveitslane, kellega tol päeval rääkisin klassist, oli mu pinginaaber, kes ütles, et kui ma millestki aru ei saa, siis ma võin temalt küsida. Nii palju siis sellest jutust, kuidas esimestel päevadel tunnevad kaasõpilased minu vastu väga suurt huvi. Õnneks on mu klassis ka üks teine vahetusõpilane saksapoolsest Šveitsist, kellega sain nii esimene päev kui ka praegu hästi läbi. Niimoodi esimene päev kulgeski, pärast seda tundi oli palju aega, suhtlesin siis teiste vahetusõpilastega, seejärel muutsin direktrissiga oma tunniplaani, käisin matemaatikas ja vops, koju. Kogu hommiku olin ikka väga närvis ja nii hea oli lõpuks turvalises kodus olla.

Kool praegu

Preaguseks olen koolis käinud 3,5 nädalat ja loomulikult on palju muutunud. Hommikuti ärkan 6.10, kooli jõuan u. 7.30 (mis on väga häiriv, sest no mida ma teen selle poole tunniga) ja tunnid kestavad keskmiselt neljani. Koolimaja on väga ilus ja modernne - meil on neli erinevat hoonet, millest kolmes toimuvad tunnid ja neljandas asub juhtkond. Varustus tundide jaoks on lihtsalt suurepärane, kõikides klassides on olemas projektorid ja muud masinad, mis muudavad õpetamise/õppimise kergemaks. Isegi kardinad akendel käivad puldiga. Bioloogia ja keemia katseteks on olemas kõik vajalikud vahendid ja aparatuurid. Söökla on väga puhas, järjekorrad lühikesed ja no ausalt, ma pole üheski koolis niivõrd viisakat teenindust kohanud!

Tundides üritan siiski kuulata, aga mõtted lähevad lendama väga kergelt. Ideaalis peaksin teemadest aru saama, kuna ma tõenäoliselt olen neid juba Eestis õppinud, aga ma olen koguaeg nii väsinud ja seetõttu on ka keeruline mõista, millest õpetajad räägivad. Eks ma ikka üritan. Tundides nagu matemaatika, ajalugu, bioloogia jne ei saa ma küll mitte midagi aru ja ausalt, mul pole õrna aimu ka, mida ma mõtlesin, kui ma keemia omale suunaks valisin. Ma käin kahes prantsuse keele tunnis: üks on mu enda klassiga, kus me õpime kirjandust ja seal ma enamasti lihtsalt tõlgin sõnu, teine on minust aasta noorema kakskeelse klassiga, kus õpime rohkem grammatikat ja suhtlust ning selles tunnis teen aktiivselt kaasa. Kui mu hostema küsis, mis tundides ma veel aru saan, ütlesin, et muusika on lihtne ja sain vastuseks naerupahvaka, et noh, muidugi on muusika kerge. Aga kui ma poleks Eestis muusikakooli lõpetanud, siis ma ei saaks siinses muusikas mitte midagi aru, nad õpivad juba seitsme märgiga helistikke ja puha. Ja siis on veel inglise keel - minu lemmiktund. Meil on nii lahe õpetaja, ta räägib sellist sügavat ja filosoofilist juttu ning annab üsna huvitavaid ülesandeid. Kehalises teeme praegu jooksu ning pesapalli. Jooksmist pole ma kunagi armastanud, aga pesapall, vot see mulle küll meeldib.

Kuna prantsuse keel pole siiski mu emakeel ja ekooli siin pole, siis kahjuks ei mõista ma alati olulist informatsiooni, mida õpetajad räägivad, ning seetõttu on mitu korda juhtunud seda, et tulen kohale esimeseks tunniks ja tuleb välja, et see on ära jäänud. Kõige hullem oli siis, kui tulin reedel kohale esimeseks tunniks (reedeti on esimesed kolm tundi bioloogia), aga tuli välja, et seda pidi tegema ainult pool klassi ja mina ei olnud nende hulgas. Niisiis sain aru, et pidin tulema hoopis neljandaks ja läksin natuke pahuralt rongiga koju tagasi. Lugesin klassichatti ja seal oli keegi kirjutanud, et peab tulema hoopis teiseks tunniks. Paanikas helistasin hostemale, kes tuli töölt ära, et mind autoga kooli viia ja ka siis jõudsin ma 15 min hiljem. Kui olen jõudnud klassiukse taha ja olen närvis, sest siin võetakse hilinemist tõsiselt, saadab teine vahetusõpilane mulle sõnumi, et peab tulema hoopis kolmandaks tunniks. Kogu järgneva päeva jooksul olin üsna tige, kasvõi juba sellepärast, et ma ei saanud kaks tundi kauem magada :D Veel üks naljakas juhtum oli siis, et mõtlesin, et võtan kõndimise asemel bussi, sõidan sellega ühe peatuse ja jõuan koolile sutsu lähemale. Astun bussi, ootan kuni buss väljub ja täpselt enne mu peatust tõusen püsti ning sammun uste juurde. Ometi buss ei peatunud ja sõitis edasi. Olin üllatunud, mõtlesin, et ju siis tõusin liiga hilja ja seisin selgelt ukse juures edasi. Aga buss ei peatunud ka järgmises peatuses! Läksin juba päris paanikasse, kuni keegi vajutas stopp-nuppu ja sain aru, mis olin valesti teinud. Peale selle, et üsna loll oli olla, polekski olukord nii hull olnud, kui mul oleks koolini rohkem aega olnud. Sain siis lõpuks bussi pealt maha (olin ainuke kes väljus, ju siis see, kes nuppu vajutas, pani tähele, kuidas ma nagu idioot seal uste juures seisin :D) ja kõndisin kiiruga kooli poole. Olin raudkindel, et hilinen, aga läks hästi ja jõudsin 30 sekundit varem.

Haige

Esimese nädala neljapäeval tundsin kooli ajal tugevat peavalu ja kurgus ebameeldivat tunnet. Arvasin, et äkki on lihtsalt selline päev, aga õhtul läks olukord hullemaks. Kuna oli esimene nädal ja ma ei tahtnud koolist puududa, läksin ikkagi reedel kooli ja mul ei ole vist kunagi varem olnud sellist koolipäeva, kus ma end nii halvasti tunneks. Ma ei suutnud absoluutselt keskenduda, mul oli väga halb olla ja ainus, millele ma suutsin mõelda, oli see, et ma tahan koju magama. Lõpuks kodus, tuli välja, et mul oli palavik. Hilisemalt ka valus kurk, nohu, köha, peavalu jms, ehk üsna selgelt külmetus. Tavaliselt läheb see mul kiiresti üle, aga no ei, kuna ma ei tundnud ka kolmapäevaks piisavalt hästi, helistas hostema arsti juurde, kuhu saime aja neljapäevaks. Niisiis, tema kirjutas mulle välja mõned ravimid ja ütles, et vast läheb ikka üle see külmetus, aga kui ei, siis pean sinna uuesti tulema. Reedel olin juba koolis, käisin isegi kehalises, aga hästi ei tundnud end küll. Kuni selle esmaspäevani oli mul endiselt nõrk nohu ja köha, mis kohe mitte kuidagi ei tahtnud ära minna. Esmaspäev tundsin jälle tugevat peavalu ja õhtuks tundsin end jälle väga halvasti. Olin ise ka üsna pahane, sest natuke loll on jääda nii kooli alguses nii palju haigeks. Eile olin tugevas nohus ja peavalus ning sain jälle uue aja arstile. Ei tea, mis ime järgi, aga täna hommikul tundsin end juba oluliselt palju paremini. Üsna totter on niimoodi pidevalt haige olla ja loodan, et see kord läheb see ikka täielikult üle.

3 nädala pärast on mul vaheaeg!

[hannakaisveitsis]

Suve lõpp

Iga päev mõtlen, et teen nüüd selle blogipostituse ära, et hetkel veel mäletan kõike ja saan detailselt kirjutada. Aga no ikka ei jaksa ja praeguseks ongi juba enamik meelest läinud, kuna tegelikult olen iga päev nii palju erinevaid tegevusi teinud, aga need ei püsi meeles. Pole hullu, endiselt on palju, millest kirjutada.

Laat Bulle’is

Neljapäeval (25.08) läksin hostema ja ta sõbrannaga laadale linna nimega Bulle. Algul, kui hostema küsis mult, kas ma tahaksin tulla, sain aru, et tegemist on turuga, kus müüakse juurvilju ja puuvilju ning puha, aga ei, see oli suur laat, kus müüdi igast nänni. Pidin südamerabanduse saama, kui ta ütles, et väljume kell pool üheksa hommikul, et miks nii vara, aga see sellepärast, et kaup kadus kiiresti. Pluss juba kella üheteistkümneks oli väljas liiga palav ja päikese käes ei saanud kaua olla.

Laat oli tohutult suur ja väga kihvt, seal oli nii palju selliseid pisiasju, millest vahepeal mõtled, et oleks lahe midagi sellist omada, aga suurest poest ei leia ja eraldi otsima minna ei viitsi. Mina sain sealt omale ühe ilusa seljakoti, millega olen väga rahul. Külastasime ka ühte pannkoogirestorani, kus ma võtsin ilmselgelt juustuga pannkoogid ja minu õnneks oli seda juustu seal tõesti palju, kui meeldiv!

See pilt on tehtud Gruyère’i järve ääres, kuhu me päev hiljem koos hostemaga läksime. Midagi huvitavat ei teinudki, ainult pikutasime. Ilus oli küll.

La lutte Suisse

Vaga suur uritus Sveitsis (kohale tuli 250 000 inimest!), kus toimub sveitsipärane maadlemine ehk maadlejal on jalas selline veidrer pukstetaoline riideese ja neist kinni haarates peab teise maha paiskama. Parast kahe rongi ja bussiga soitmist joudsime kohale. Seal oli vaga palju rahvast. Kondisime ringi, vaatasime maadlust, tegime pilte jms. Ma arvan, et ma oleksin seda nautinud palju rohkem, kui nii palav ei oleks olnud (ma arvan, et oli 30 kraadi?) ning seeparast tundsin ma end kogu aja usna halvasti. Aga minul laks veel hasti, kui ma motlen vaestele maadlejatele, kes tegid sporti paikese kaes, kui raske see olla vois.

Staadion, kus toimus maadlus.

Ma nimetust ei maleta, aga need mehed viskavad ja lehvitavad lippe muusika saatel.

YFU opilaste kohtumine Lausanne’is

Puhapaeval (28.08) votsin oma asjad ja suundusin rongiga Lausanne’i. See oli YFUkate esimene kohtumine, kutsuti kohale nii vahetusopilased kui ka nende hostpered. Minu oma kahjuks tulla ei saanud. Rongi peal soites kuulan rahulikult muusikat; uhel hetkel vaatan aknast valja ja vau, mis vaade! Sveits aina ullatab mind! Kohale joudes leidsin ennast suurest linnast ja olin natuke murelik, kas ikka leian oige koha. Siis leidsin end uhelt vaga veidralt tanavalt ja motlesin, et kas sveitsi YFU viskab mingit nalja, aga onneks olin mina vales kohas ja parast natuke seiklemist ja Google Mapse leidsin oige tanava. Algus oli ebamugav, aga uhel hetkel leidsin end uhe soomlase, latlase ja leeduka keskelt ja nendega peamiselt ma oma paeva veetsingi.

Laksime Olumpiamuuseumisse. Muuseum oli toesti vaga ilus, aga meie tahelepanu kulus rohkem raakimisele ja sveitsi ule arutlemisele. Kella viieks oli uritus labi ja ma laksin linna peale. Tegelikult tahtsin ma koju minna, aga ma ei tahtnud kumnefrangist piletit osta ja otsustasin oodata kella seitsmeni, sest siis oli soit tasuta. Motlesin minna linna uurima, aga mida kaugemale ma raudteejaamast laksin, seda shadymaks tanavad laksid, niisiis tiirutasin selle umber, uritades leida monda toidupoodi, sest mul oli kohutav nalg. Leidsin, aga kuna oli puhapaeva ohtu, siis see oli juba kinni. Laksin siis Mcdonald’sisse, mis oli halb idee kahel pohjusel: 1) smuuti oli taielik suhkur ja muffin liiga rasvane 2) need kaks asja laksid kokku pohimotteliselt kumme franki, ehk siis ma oleksin voinud samahasti osta kumnefrangise pileti, et varem koju jouda ja seal hostema head sooja toitu suua. Geenius.

Selline vaade rongist.

Kui eestlane leiab Lausanne Olumpiamuuseumist Eesti lipu, siis peab ilmselgelt sellest pilti tegema.

Kuidas muidu?

Keelega laheb juba praegu oluliselt paremini :) Saan palju rohkem aru, kui varem ja kuigi raagin endiselt vaaaga vigaselt, tunnetan ikkagi arengut. Sveitsi kommete ja kultuuriga olen hasti kohanenud, see pole Eestiga kuigi erinev. Aina rohkem tutvun uute inimestega ega tunne ennast enam nii voorana ning aina rohkem suudan vaartustada oma vahetuspere tuge ja toetust seoses vahetusaasta algusega, mis on raske.

Minu vaade aknast :)

Kolmapaeval (24.08) kaisin proovimas tennist. Preili, kellega ma mangisin, oli vaga soe ja sobralik, aga mul oli natuke piinlik, sest ma vasisin vaga kiiresti ara. Ta kusjuures raakis mulle, et kais kooli ajal kaks korda vahetusaastal! Uhe korra pohikoolis Saksamaal ja teine kord YFUga USAs. Hullumeelne! Tennis meeldis mulle vaga, aga kahjuks pole mul voimalik seda regulaarselt teha, sest see on siin liiga kallis. Motlesin siis, et proovin midagi uut ja plaanime hostoega minna Brasiilia Jiu Jitsut proovima, eks nais, kas sellest midagi valja tuleb.

Esmaspaev hakkas mul kool. See on siiamaani olnud vaga suur valjakutse, aga sellest raagin lahemalt teine kord. Kui nadala eest vingusin, et praegu vaheaeg ja liiga palju vaba aega, siis praegu teeksin ma koik, et seda tagasi saada. Kolm paeva kooli ja juba tahaks suve algust :D Pole hullu, saab hakkama.

Muide, ma ei kasuta tapitahti seeparast, et mu sulearvuti otsustab ise, millal mul on eesti klaviatuur ja millal USA oma ning mul pole orna aimugi kuidas seda viga parandada :D Kui lauaarvutisse jouan ja viitsimist on, siis parandan selle teksti ara, et oleks lihtsam lugeda.

Bonne nuit! :)

[hannakaisveitsis]

Nädal aega Šveitsis ja esmamuljed

Nüüdseks olen siin nädal aega olnud (+2 päeva, sest mul on nii palju tegemist :D) Olen selle aja jooksul jõudnud juba nii palju teha, nii et kirjutan kõik päevade kaupa üles.

13.08

Ärkasin kl 2.20 öösel, sõin oma viimase kohukese ja asusin oma perega lennujaama poole teele. Tol hetkel oli väga imelik olla, ma olin liiga väsinud, et omada erilisi emotsioone. Lennujaamas kaalusin kohvrit ja no metsas, ikka kaalus liiga palju. Võtsin osad asjad välja ja olin veits pahur, sest mul jäi päris palju olulisi asju maha. Siiamaani tunnen oma pikendusjuhtmest ja miniklaverist puudust. Aeg lendas kiiresti ja ühel hetkel oligi aeg pere ja sõpradega hüvasti jätta. See hetk oli kurb, aga nii pea, kui olin läbi turvaväravate läinud, keskendusin rohkem sellele, et ma vale lennuki peale ei tormaks.

Esimene lend on Tallinnast Helsingisse. See polnud õige lendki, sest lennuk tõusis õhku ja siis kohe jälle maandus. Õhku tõustes vaatasin Eestit ja mõtlesin, kuidas ma seda pisikest kodumaad ei näe 11 kuud ja sellel hetkel olin jälle veidi šokeeritud. Eks seda oli vist mu näost näha ka, aga õnneks minu kõrval istuv inimene magas :D

Teisel lennul hakkasin lugema raamatut, mis rääkis Šveitsist, ja ühel hetkel hüppas pähe, et lähen vahetusaastale ja siis tuli suur elevus peale. Eriti hulluks läks siis, kui nägin mägesid. Kuigi see lend kestis vaid kolm tundi, tundus see sellegipoolest palju pikemana - ma ei suutnud ära oodata millal näen seda kaunist maad ja oma vahetuspere!

Üritasin tagataustal olevatest mägedest 926473 pilti teha, aga kahjuks ei jäänud need pooltki nii võimsad, kui oma silmaga nähes.

Rivella (limonaad vadakust, ei kõla hästi, aga on no niii hea) ja Ovomaltine (soe piimajook linnastest) olid ühed mu lemmikud juba enne Šveitsi tulekut.

Genfi lennujaamas oli väga palju inimesi. Kohvrit oodates kartsin juba hetkeks, et see on kaduma läinud (mis oli minu suurim hirm), aga õnneks ilmus ka see lõpuks lindile. Niisiis astusingi välja ja liikusin YFU siltidega inimeste poole. Esimene kohtumine perega oli täitsa vahva, ei ütleks, et piinlik; surusime kätt ja naeratasime palju, kuna ma ei osanud keelt. Ma ei mõelnud tol hetkel enam väga millelegi, sest kaks tundi und oli ilmselgelt minu jaoks vähe. Sõitsime siis autoga minu kodukülla. Terve sõidu vaatasin aknast välja ja imetlesin, kui kaunis kõik oli. Pärast lõunasööki läksin magama ja lasin kella kahest üheteistkümneni välja. Väga halb otsus, sest öösel ma seepärast muidugi hästi ei maganud.

Sellise armsa kingi leidsin oma laualt :)

14.08

Läksime külastama hostperega ühte mäge (mille nime ma kahjuks ei mäleta). Sõitsime vaguniga üles ja vau, millised vaatepildid! Seal oli tõesti ikka vapustavalt ilus. Hostisa rääkis mulle ka ümbrusest ja muud informatsiooni, mis oli väga huvitav ning ka vajalik. Ta rääkis ka, kuidas mu hostvend oli proovinud liuglangevarjuga lendlemist ja ilmselgelt olin ma väga kade :D Seal samas mäe peal tellisime ka süüa ja mina proovisin sellist šveitsipärast toitu nagu la croûte au fromage. Täielik paradiis, oleksid need hinnad ka sama head kui toidud!

Minule kui eestlasele, kes on harjunud tasase pinnamoega, oli see vaade meeliülendav.

Le cor des Alpes ehk alpisarv. Seda mängitakse Šveitsis palju.

Illustreeriv pilt la croûte au fromage’ist ehk kaks saiaviilu, mille peal on palju-palju juustu.

Hiljem lipsasime ka läbi korraks Gruyère’i juustutehase juurest, kuhu me sisse siiski ei läinud. Juustu lõhna oli küll kaugele tunda xd

15.08

Mina, mu hostõde, hostõe poisssõber ja tema vanemad sõitsime seiklusparki. Olin enesekindel, sest olen palju seiklusparkides käinud ja tean, kuidas seal asjad käivad. Niisiis pärast juhendaja instruktsioone ja ebaõnnestunud katseid avada oma karabiine kuulutasin julgelt, et mu karabiinid ei tööta ja ma peaksin need välja vahetama. Töötasid küll - juhendaja oli pikalt selgitanud nende kasutust ja mina polnud muidugi mõhkugi aru saanud. Seiklusrajad olid palju lahedamad ja pikemad, kui need, millel ma seni olnud olen, aga kahjuks jäid need kõige ekstreemsemad proovimata, sest meil ei olnud enam aega. Liikusime edasi ja läksime restorani, kust avanes väga ilus vaatepilt Genfi järvele. Hiljem mängisime minigolfi. Arvestades seda, kui kohutav ma täpsuses olen, läks mul üllatavalt hästi.

16.08

Sain kokku hostvenna (on hetkel vahetusaastal USA-s) tüdrukuga. Koos sõitsime rongiga Berni. Rongid siin Šveitsis on väga uhked ja kiired, väga mugav transpordivahend. Samuti on need täpsed, mis on ka tore, eriti kui mõelda, kuidas Eestis buss 17 pidevalt viis minutit hilineb. Kõndisime veidi niisama linna peal ringi (mis oli väga väsitav, sest need tõusud, oeh). Seejärel läksime giidituurile Berni parlamendihoonesse. See oli üllatavalt huvitav ning sisekujundus oli muidugi samuti väga kaunis.

Vaade Bernile.

Vahepealsed päevad on olnud täis peamiselt Fribourgi peal tiirutamist, poevisiite ja muid vajalikke tegemisi sisseelamiseks.

20.08

Kuna tegemist oli taasiseseisvuspäevaga, mõtlesin, et teen sel puhul ise süüa. Tegin siis kartuleid seentega ja küpsisetordi. Päev varem läksime hostemaga poodi, et osta vajalikke toiduaineid. Kui soolase toidu jaoks sai kõik vajalikud ained leitud, siis küpsisetordi puhul ostsime mingid hoopis teistsugused küpsised ja maitsestamata jogurti kohupiima asemel. Küpsetades mõtlesin, et geniaalne oleks kartulitele natuke vett juurde lisada ja tulemuseks oli roog ilmselgelt liiga vedel. Pole hullu, maitses endiselt hästi. Küpsisetort tuli jällegi hoopis teise maitsega kui eesti tavaline.

Sel samal õhtul külastasime veel ühte festivali, mis oli korraldatud prantsuskeelt kõnelevate noorte šveitslaste poolt ja tähistas noorust. Kuigi seal on ka igasuguseid sportlikke mänge ja võistlusi, siis mina nägin ainult söömist ja tantsimist.

21.08

Sõitsime hostõe ja hostemaga vaatama Cailleri šokolaadivabrikut. See oli täitsa huvitav, rääkis šokolaadi ajaloost ja vabriku tekkest. Visiidi lõpus sai proovida palju erinevaid maitseid, see oli mu lemmik osa ;)

Õhtul läksime ühte jaapani restorani. See oli nagu rootsi laud - võisid võtta ükskõik mida ja pärast maksid teatud summa. Mina ei saanud muidugi aru, et toit, mida ma parajasti sõin, oli eelroog ja sõin kõhu täis. Ja siis tuli korralik põhiroog, hehhee gg. Magustoit oli täielik elamus, sest sain proovida jäätist erinevate maitsetega nagu wasabi, roheline tee jms. Kõik need olid head, muideks.

Uus kodu

Koduga joppas. See maja on küll veidi väiksem kui Eestis, aga väga armas, korras ja hubane, mu tuba on ka väga kodune ning nunnu. Õnneks on kohe mu toa kõrval ka vannituba, mis tähendab seda, et kui ma hilja õhtul hambaid pesema lähen, siis ma ei pea olema surmhirmul, et äratan vanemad üles :D Vaade aknast on küll peamiselt naabrimajale, aga natuke on ka mägesid näha ;) Koduküla on oluliselt suurem, kui ma arvasin; teed on, nagu Šveitsile kohaselt, looklevad ja mägised. 15 km kaugusel on linn Fribourg. Selle kesklinnas, nagu Tallinnaski, on palju inimesi ja sagimist. Kuna keskosa asub mäel, siis nö orus asub vanalinn, kus liigub üllatavalt vähe inimesi. Fribourg on jagatud kaheks, teisel pool jõge asub see osa linnast, kus elavad saksakeelt kõnelevad šveitslased. Sinna ma eriti palju sattunud pole.

Fribourgi vanalinn.

Uus toit

Hommikusöök on üldiselt siis, kui ärgatakse, ehk kuna teised mu peres ärkavad vara, siis nad söövad umbes seitsme kanti. Lõunasööki süüakse üsna täpselt kell 12-13. Sellest ma ka ei saanud muidugi esimestel kordadel aru - ärkasin kell üksteist, pugisin end heaga täis ja siis tulid koju hostvanemad ja tõid pitsat :D Ja noh, keelduda ju ka ei saanud. Õhtusööki süüakse umbes seitsme kanti. 

Toit ei ole väga erinev, kuid iga eine kõrval on peaaegu alati värske salatikauss ja kandik juustuvalikuga (ilmselgelt). Siin olles avastasin esimest korda teemasina ja see on lihtsalt taevalik kingitus. Nii hea on teha kahe minutiga karamelliteed ja siis juua seda piimaga. Rääkides piimast - see on teistsugune ja mulle isiklikult meeldib see maitse palju rohkem. Šokolaad on, võrreldes näiteks Kalevi omaga, magusam ja kreemisem. Samuti pole siin väga šokolaade marjadega/puuviljadega nagu Eestis.

Keel ja kombed

Midagi väga hullu tegelikult siiamaani keele suhtes juhtunud pole, eks see ole ka sellest, et ma seda juba õppinud. End väljendada on väga raske, samuti on keeruline vastata. Näiteks, kui mu hostpere räägib mulle midagi, siis eesti keeles vuraksin midagi tabavat vastu, aga praegu oskan vastata ainult “see on tore/lahe/imelik” ja mind ennast nii häirib see :D Samuti tahaks juba aru saada ka sellest, mis nad omavahel arutlevad, ma nii ootan juba seda aega, kus mu keel on tõesti heal tasemel.

Kommete puhul on kõige suurem erinevus les bises ehk põsemusid. See on šveitslaste tervitusviis, pannakse kolm korda (parem-vasak-parem) põsed vastamisi ja tehakse samaaegselt huultega musi õhku. Minule, kui eestlasele, on see ikka päris naljakas ja harjumatu, samas kui neile on see täiesti normaalne, nagu meie käesurumine. Üks päev, tutvudes ühe noormehega, sirutasin käe julgelt välja ja ütlesin: “Tere, minu nimi on Hanna-Kai!” Vastu sain šokeeritud näo, sest ta ei teadnud, et ma polnud bise’idega harjunud :D Aga noh, eks nendega harjub ikka ka ära.

Üldiselt olen õnnelik ja rahul, mul on kindlasti vedanud nii pere kui ka asukohaga. Kõige parem on see, et siiamaani on läinud kõik hoopis vastandlikult mu ootustele ja see on hea, et ma ei suuda ennustada, mis mind ees ootab. Nii on hoopis põnevam :) Tuleviku suhtes on mul küll head lootused ja olen põnevil, eriti kuna täpselt nädala pärast hakkab kool. Loomulikult olen murelik ka, aga üritan mitte negatiivsetele asjadele mõelda, sel pole lihtsalt mõtet. Siiamaani on kõik hästi ;)

[hannakaisveitsis]

Juba ülehomme?!

30 tunni pärast istun lennukis ja vaatan aknast pisikest Eestit viimast korda. Ulmeline on mõelda, kuidas alles mõtlesin, et minek on 4 kuu pärast, nüüd on selleks vaid 1 päev.

Suvi on möödunud väga kiiresti! Kui aus olla, siis mul ei ole põhimõtteliselt ühtegi laisklemispäeva olnud, kogu aeg on midagi teha. Viimased koolipäevad olid veidrad; ma arvasin, et olen kurb, aga eip, super õnnelik olin kui kool läbi sai xd

Juuni keskel toimus ELO (eelorientatsioon ehk ettevalmistus vahetusaastaks). See oli, nagu arvata, väga lõbus ja kuigi paljud teemad olid juba varem läbi võetud, olid arutlused ikkagi väga huvitavad. ELO-l oli ka pidevalt positiivne meeleolu ja üks korraldusviis, mis mulle jubedalt meeldis, oli freestylerid. Ehk kui vahepeal oli liiga palju vaba aega ja vaikselt hakkas igav, ilmusid freestylerid ja korraldasid igasuguseid mänge, energizereid jms. Nii hea idee, kuna ma olen üsna paigalpüsimatu :D

Juuni lõpus suundusin malevasse, mis oli võrreldes eelmise aasta omaga hoopis teistsugune, aga sellegipoolest väga lahe ja lõbus. Tänu mu malevakaaslastele näen võrkpalli ja libahunti hoopis teise pilgu alt ja kuigi iga päev 6 tundi põllul olid rasked, olid õhtused üritused/mängud ja hea seltskond seda väärt.

Pärast malevat läksin mõttemängudelaagrisse. Olin seal ainult 3 päeva, aga avastasin taas, kui väga mulle rendžu meeldib ja tunnen ikka veits süümekaid, et sellega nii vähe tegelen. Pole hullu, laager oli tore ja loomulikult vaade merele sama ilus ja võimas, nagu ikka olnud.

Siis läksin tenniselaagrisse, mis tol hetkel tundus natuke meh, aga tagantjärgi mõeldes siiski üks parimaid laagreid võrreldes varasemate aastatega. Kuna mul on põlved haiged, pole ma trenni teinud veebruarist saadik, ja kui nüüd lõpuks avanes võimalus korralikult tennist mängida, oli ikka hea tunne küll. See laager on nii kodune ja traditsioonipärane, juba sellepärast on nii tore.

Viimased päevad on täis olnud koristamist, pakkimist, kohtumisi, segaseid emotsioone ja palju-palju kallistusi. Mulle ei ole absoluutselt kohale jõudnud, et ma lahkun aastaks, ja seepärast tunduvad hüvastijätud lähedastega ka normaalsed, nagu ma näeksin neid mõne päeva pärast nagunii uuesti. Muideks, mu trennikaaslane joonistas mulle pildi, no niii armas žest :) Hetkel on mu tuba väga segamini ja samaaegselt tühi, homme pakin kõik korralikult ära. Põhimõtteliselt peangi oma toa täiesti tühjaks tegema, sest siin hakkab elama jaapanlasest vahetusõpilane hehhee ;) Kuidas ma end tunnen? Üsna imelikult. Kui mõne kuu eest olin hirmul, siis nüüd on elevus ja mure segamini. Uskumatu, kui teistsugune saab kõik olema mõne päeva pärast.

Kes siis veel ei tea, 13. augustil kl 4.30 jõuan lennujaama, kl 6.05 läheb lennuk, mis maandub Helsingis, ja sealt lendan edasi juba Genfi. Järgmise blogipostituse kirjutan juba mägede vahelt ;)

[hannakaisveitsis]

MUL ON PERE!

Lõpuks ometi! Ma ei olnud enne isegi mures, aga lihtsalt natuke kurb, sest paljud teised olid omale pere juba saanud. 24. mail juhtus minugagi see ime! Sain YFUst kirja, kus oli kirjeldus pere kohta ja nendepoolne kiri mulle, nii tore oli seda lugeda.

Vahetuspere

Niisiis, peres on ema, isa, vend, õde, kass ja kalad. Vend on minust ühe aasta vanem ja on samal ajal USAs vahetusaastal, seega tõenäoliselt saan endale tema toa. Õde on minust üks aasta noorem ja fakt, et ta on põhimõtteliselt sama vana kui mina, tundub jube lahe! Vanemad omavad oma pagariäri ehk toidukogemustest mul arvatavasti puudust ei tule. Majast nägin ka pilti, väga kena on.

Elama hakkan ühes külas, kus elab 1400 inimest. Sellest rongiga sõites asub 10 minuti (ja u 15 km) kaugusel asub Fribourgi kantoni kõige suurem linn Fribourg, kus ma käin koolis ja kus ma saaks ka tegeleda hobidega jms. Fribourg pole tegelikult tallinlase jaoks üldse suur, toon siis välja, et Tallinna pindala on 159 km², Fribourgi oma aga 9,3 km². Sama ka rahvaarvuga, Tallinnas elab kuskil 420 000 inimest, Fribourgis 38 000. Kõige naljakam on minu jaoks see, et nii pisikesel linnal on lisaks kolmele gümnaasiumile veel oma ülikool :D

Vabal ajal käib pere matkamas, tegeleb sulgpalliga ja käib suusatamas. Tennist nad mängida ei oska aga käivad aeg-ajalt Pariisis tennisematše vaatamas ja ma südamest loodan, et nad viivad ka minu mõnda vaatama! Küll on mul aga hea meel, et nad on sportlikult aktiivsed ja tuleb loota, et mu põlv on Šveitsi jõudmise ajaks terve (kuigi see ei tundu väga tõenäoline...).

Perega olen natuke juba kirju vahetanud, nad tunduvad super ägedad ning panid mind minekut veel rohkem ootama ;)

Vahetuskool

Kooli kohta ei tea ma tegelikult üldse palju, ainult selle asukohta ja nime. Koolis käin ma, nagu juba mainitud, Fribourgis. Mulle anti valida seitsme aine vahelt kolm, mis siis tõenäoliselt mõjutavad seda, mis suunda ma lähen. Need ained olid itaalia keel, hispaania keel, inglise keel, füüsika ja matemaatika, bioloogia ja keemia, majandus ja õigusteadus ning muusika. Esimese hetkega valisin ära inglise keele ja muusika, aga ei teadnud, mida kolmandaks võtta. Algul kaalusin itaalia keelt, aga tuleb välja, et uusi keeli ei oleks hea idee vahetusaastal võtta, niisiis jäin valima matemaatika ja füüsika ning bioloogia ja keemia vahel. Kumbki ei tundunud absoluutselt ahvatlev aga kuna teises variandis võib tulla ette huvitavaid katseid, siis otsustasin selle kasuks. Samuti on mul võimalus saada lisatunde kas muusikas või kunstis, siin polnud küsimustki - valisin kohe muusika.

Tegelikult ma ei tea üldse mis kooliga nüüd saama hakkab ja kui suur tähtsus nendel valikutel oli... Qui vivra, verra!

[hannakaisveitsis]

Esimene postitus

Hei! Kes juba teab, kes mitte, lähen ma sel suvel Šveitsi vahetusaastale! Sellest ka põhjus, miks blogiga alustasin (mis pole tegelikult üldse minulik, eksole :D)

Kõigepealt sooviksin tänada Advokaadibürood Aivar Pilv, kes viis mind mu unistusele suure sammu lähemale!

Alustan siis täitsa algusest:

Minu nimi on Hanna-Kai Reimand. Elan pealinnas, olen 16-aastane ning käin Gustav Adolfi Gümnaasiumis 10.a klassis prantsuse suunas. Vabal ajal meeldib mulle mängida tennist, laulda, mängida klaverit ja palju veel. Mulle meeldib ka väga reisida - üritan alati tutvuda uute kultuuridega ja koguda uusi ideid teistest riikidest.

Mis on vahetusaasta?

Vahetusaasta on see, kui noor (antud juhul siis vanuses u. 15-18) läheb üheks aastaks teise riiki elama. Ta hakkab elama peres, kes võtab ta vabatahtlikult enda juurde, ja käib koolis nagu iga teinegi. Kogu selle aasta jooksul õpib ta tundma uut kultuuri, uut keelt ning saab unustamatuid mälestusi kogu eluks. Vahetusaastale minek on omamoodi kui uue elu alustamine.

Sellise võimaluse olen saanud tänu YFUle (Youth For Understanding), kes saadabki noori aastaks välismaale. YFU on rahvusvaheline mittetulunduslik organisatsioon, mis asub enam kui kuuekümnes riigis üle maailma ja Eestis alates 1992. aastast. Sellest ajast saati on Eestist käinud välismaal üle 1000 õpilase ning Eestis üle 300 välisõpilase.

Nii palju, kui mina kokku puutunud olen, on YFUs alati lõbusad inimesed ja väga positiivne õhkkond. Naljakas mõelda, kuidas sa lähed hirmuga üritusele, kus on võhivõõrad ja lahkud mõne tunni pärast hea tujuga… Noored, kes te tahaksite minna vahetusaastale, aga kahtlete, minge kindlasti Valimispäevale! Sealt saab palju infot, inspiratsiooni ja süüa!

Kuidas sellise idee peale tulin?

Kõik sai alguse, kui mu vend otsustas, et ta tahab vahetusaastale minna. Olin siis 7. klassis ja üsna üllatunud: mis mõttes mu vend läheb üheks aastaks välismaale niisama lihtsalt?! Veel rohkem šokeeriti mind siis, kui ema pakkus välja idee võtta samaks aastaks ka endale vahetusõpilase koju. Tol hetkel ei teadnud ma kogu programmist mitte midagi ja olin üsnagi vastu, et pean maja jagama inimesega, keda ma absoluutselt ei tunne. Aja jooksul harjusin selle ideega aina rohkem ja mul hakkas endalgi huvi tekkima vahetusprogrammi vastu.

Minu vend veetis 2013/14 aasta samuti Šveitsis, ainult et saksakeelses osas. Ta läks augustis ja hüvastijätt oli oi kui raske :( Aga kokkuvõttes oli ta oma vahetusaastaga super rahul ja see on olnud kindlasti üks tema elu parimaid otsuseid!

Mõne päeva pärast mu venna lahkumist saabus meile vahetusõpilasest sakslanna. Kogu see olukord oli meile kõigile uus ja nõudis harjumist. Temaga oli mul mõistmist ja arusaamatusi, positiivsust ja negatiivsust, vaidlusi ja sügavaid ilusaid vestlusi. Aasta lõpuks oli meie läbisaamine siiski üdini super ja temast oli saanud meie pereliige. Tema näitas mulle, milline on pealtnäha vahetusõpilase elu ja kuidas see aasta teda mõjutab.

Tänu oma vennale ja meie vahetusõpilasele suutsin näha, kui võimsaid mälestusi see annab ja kui imeline kogemus see on. Mu vend oli tagasi tulles nii elurõõmus ja iseseisev - see andis viimase tõuke.

Miks just Šveits?

Šveits tuli mulle mõttesse pärast neid imelugusid, mis mu vend selle riigi kohta rääkis, varem ei olnud mul tegelikult üldse selle riigiga kokkupuuteid olnud. Loomulikult kaalusin ka hoolikalt teisi riike: peale Šveitsi oli väga kutsuv minu jaoks ka Uruguay - Lõuna-Ameerika inimeste avatus huvitas mind siis ja huvitab ka praegugi. Samuti võlus mind Jaapan oma täiesti teistsuguse kultuuri poolest. Samas ei olnud ma kindel, kas soovin tuttavast ja kindlast Euroopast lahkuda.

Lõpliku otsuse tegin ma kahe olulise teguri tõttu:

1) Prantsuse keel.

Olen õppinud prantsuse keelt mitu-mitu aastat ja see ei taha kohe kuidagi mulle pähe jääda, mis sest, et mulle see keel väga meeldib :D Hea oli ka see, et prantsusekeelseid riike on suhteliselt piiratud valik, muidu oleksin olnud riigi valimise osas üsna nõutu (kõik riigid ja kultuurid on nii lahedad, raske on valida!) See jättis mulle valida kolme riigi vahel: Šveits, Belgia ja Prantsusmaa. Prantsusmaale ei tahtnud ma minna, sest ma tahtsin minna väiksesse riiki ja Belgiaga võrreldes tundsin, et mul on Šveitsiga rohkem ühist.

2) Kõik muu.

Loodus, mäed, šokolaad, kultuur! Käisin perega sel suvel Šveitsis ja no ausalt, see riik on igatpidi nii ilus! (v. a. hindade poolest.) Väga meeltmööda oli ka rattakultuur, kes mind vähegi tunneb, teab, et ma armastan sõita jalgrattaga uutes paikades. Tutvusin reisil ka grupi noorte šveitslastega, kes olid nii toredad ja uudishimulikud! Samuti nende mitmekesisus, mis muudab nende tundma õppimise kindlasti huvitavaks. Väga lahedad tunduvad ka Šveitsi toidud (muideks, šokolaad ja juust on mu lemmikud!)

Niisiis, kokkuvõtteks.

2016 suvel suundun Šveitsi, kus veedan 11 kuud. Mulle otsitakse sealt vabatahtlik pere, kelle juures ma elan. Elan seal nagu tavaline Šveitsi noor - käin koolis, õpin ja tegelen ka mõne hobiga. Õpin tundma uut kultuuri, uut keelt ning tutvun inimestega, kelle käitumisnormid ja harjumused on minu kui eestlase jaoks hoopis teistsugused. Terve see aasta on kui uus leht minu elus, sest ma elan täiesti teises keskkonnas, nägemata Eestis elavaid lähedasi. Selline kogemus on väga väljakutsuv, aga ka võimas ja silmaringi laiendav. Vahetusaasta jooksul saan palju uusi kogemusi, õpin hakkama saama keeruliste olukordadega ja paremini hindama ilusaid hetki. See on aasta, kus leian uusi sõpru ja proovin teistsuguseid ettevõtmisi- igal juhul saavad need 11 kuud olema unustamatud.

Siiski, on mul endiselt vaja vahetusaasta eest kõva summa maksta ning ma oleksin suuresti tänulik teile, kui te mind minu unistusega aitaksite! :)

Toetuse saab YFU Eesti MTÜ arvelduskontole Swedbank EE042200221001141378 selgitusega: Aitame Hanna-Kai Šveitsi!

Ainult mõned kuud veel!