helinmuudla - Tumblr blog

[helinmuudla]

its always right ppl

wrong place wrong ti-me

how many 11:11s i have wishd u were mine

its always “ur not like other girls”

but yet im always the “other girl”

oh “u remind me of when i was young”

“i used to be rebellious just like u”

am i really that naive and wrong

for believing that men do want me to-o

be their girlfriend be their saver

be their muse

not just someone the lo-se

themselves on tuesdays afternoon

something more than just a one night stand

another on rocks

shootin whiskey thats her brand

someone who just gives crazy good head

will i ever learn?

i guess ill always be

the other girl

[helinmuudla]

mõtted on tartus

tunded on taskus

suitsupakist neid

ükshaaval 

huulile tõstan.

mõtted on tartus

südames on rõskus

seal kartulikottide 

ja moosipurkide vahel

kopitavad mälestused.

[helinmuudla]

nokin pitsapoe taverna pitsalt sinki ja krevette

sa tead et ma olen taimetoitlane

koniaugud diivanikattes

kohvikruusist on saanud tuhatoos

viiruki ja sigareti suitsus

suudlen su õllemagusaid huuli

ütlesid et armastad mind

…

SEE ei saa olla ARMASTUS!?

olen jätkuvalt loll, naiivne. segaduses

aga nii natuke ma mõikan

et armastus see olla ei saa

sest kui sa mind armastaksid

ei tooks sa mulle kreveti-singi pitsat

[helinmuudla]

sa oled raadio2

ma olen rock fm

meie vahel on 7,9 MHz

[helinmuudla]

panin elu pausile

kaotasin end sinu dramasse

kaotasin iseenda, ajataju, eneseväärikuse

unustasin end kui keppisid mind tagant

haletsesin end kui

igatsus peale tuli pärast esimest õlut

vihkasin end kui

drunk tekstisin sulle pärast teist õlut

täna vajutan play ja

muusika mängib,

leidsin end taas

ega mõtle sulle

ka mitte pärast kolmendat õlle.

[helinmuudla]

tugevad tunded või lihtsalt naiivsus?

kui luule tekitab sinus tugevad tundeid

on see hea märk

autori jõulisest sõnumiedastamis oskusest

kui uudised tekitavad sinus tugevaid tundeid

on see märk

putsis maailmast

ka sina tekitad minus tugevaid tundeid

viha-kaastunnet-kurbust-pettumust

aga ka lootust

sest ma tean et nende silmade taga

nende ründavate sõnavõttude taga

on üks katkine hing kes ootab

lootuses et pärast kõiki neid katseid

mind endast eemale peletada

ma otsustan jääda sinu kõrvale

või vähemalt nii mulle meeldib mõelda.

[helinmuudla]

purjus vene mees kinkis mulle täna koplis lille

juurtega ja natukene õnnetu

kuid siiski õrna ja kauni õie

ning ka kauneid sõnu jagus tal mulle

kuigi enamikku ma ei mõistnud

purjus vene mees kinkis mulle täna

killukese soojust

mu melanhoolsesse südamesse

kuigi õues näpistab oktoobrilõpukülm

purjus vene mees kinkis mulle täna

killukese usku meessukku

eelkõige trammipeatustes kohatavatesse

keskealistesse

purjus vene mees kinkis mulle täna

koplis lille

juurtega ja natukene õnnetu

täpselt nagu minagi

kuid siiski õrna ja kauni

täpset nagu minagi.

[helinmuudla]

kasetoht

hoiab kaminas tuld üleval

väikekodulinnatuled

saunakorstende suits

kohtlajärve keemiatööstuse tuhk

valgel lumel

hüvastijätukiri elutoalaual

kell on hiline,

isa koju olen oodanud kaua

katlamaja betoonpõrand

töötunked toolileenil

tuttav-turvaline lõhn

segu higist ja mootoriõlist

käin mööda oma lapsepõlvekodu tube

ning keedan peielauas istuvaile sugulastele köögis kohvi

aastad on möödunud

toona aset leidnud tragöödiatest mälestused saanud

kohvi tuleb must, nagu ka me perekonna minevik

elutoa laualt leian telekava

kell on varajane

isa jõudis koju

aga aastaid ja valu enam tagasi ei saa

anda ja võtta

elu on nagu kulupõleng

jooksmine ei aita

jääda ei saa

minevik saab su alati kätte

toob tagasi siia

kus paekivirannik, kodumetsad, meri

ja kustutamist ootab kulu nimega lapsepõlvetrauma.

[helinmuudla]

tahan nutta, karjuda, alla anda

kõnnin paljajalu kruusal, lihtsalt et midagi tunda

põlvkondade jagu kive olen võtnud enda kanda

kuid kord jõuan koduranda

ning lainete kohinal lasen end kanda

kaugele avamerele, hoovuste meelevalda

ning aeglaselt triivib põhjatuul mind tagasi koduranda

kus ootavad mind kivid, mis ühel päeval

                                      viivad mu märga hauda.

[helinmuudla]

olime lapsed

tundsime

kasvasime üles

mõtleme

mõtleme-mõtleme-mõtlene

aga välja ei paista midagi mõtlevat

puud

hauad

ja must kohv taimse piimaga.

kuud

peielauad

nendest samadest puudest

maise elu piinadega immutatud.

metsad-sood

mädanevad laudteed

vetsupaberita kuivkäimla lehk.

sügis, uus

meid varitseb kahetsustundega

kohtuvad kaks suud

elu neelab mu alla

ning ma üritan pinnal püsida

joon enda musta kohvi

taimse piimaga

maise piinaga.

tunnen end üksi ka olles inimestest ümbritsetud

kuid ka teistele üksikuna paistes

ihkan, et oleks keegi

kohatäiteks

ei tea kas üritan end veenda või petta.

kas inimsuhted peavadki nii

tühjad ja kurnavad olema?

kas elu peabki nii üksildane olema?

kas oma inimeste leidmine

peabki nii raske olema?

kas inimesed päriselt elavadki nii??

käiaksegi haudadel koeri jalutamas

ja sitta luulet kirjutamas?

"mis" küsimuste osas olen alla andnud hetkel

niiet küsin

kas kõik ongi nii

lage-tühi-üksildane?

kas mu elu ei ole tõenäoliselt

mittekuidagi erinev inimeste omist,

kelle eluviisi maha teen?

sest ma olen siin

kirjutan haudadel oma sitta luulet,

virelen

kofeiini ja nikotiini mõju all

nagu mõni hatifnatt.

kas me olemegi kõik lihtsalt

ühe soome kirjaniku kujutlusvõime viljad

võbisevad kondoomid

rasedusvastased vahendid

rasestamas 11 ning

planeeti üle populiseerimas-tarbimas-reostamas?

ma olen nagu õnnetu-vaevu-elus-toataim,

kes on mõelnud päikese ette pilve

nüüd vaikselt kooleb

omaenda mõttetegevuse tulemusena

miski ei tundu päris!!

üsna pea

pissitatakse ka meie haudadel oma penisid

nende kõrval wannabe poeedid

kes põletavad oma odavaid viirukeid ja kirjutavad oma sitta luulet

kes oleks arvanud?

et lihtsalt kängumegi olematute probleemide all

nõjatume alkoholile-nikotiinile-kofeiinile

sest reaalsus(teadmine et mingi karvane näss kuseb me hauale nii oma 100jagu aasta pärast)

...

ei küsi kas või mis

sest vastuseid ei mõtle välja niikuinii

ja ausalt öeldes

ei taha ka vist teada

reaalsust ei ole

teada vaja ei ole

vastuseid ei ole.

küsijaid ei ole.

on ainult kondoomid

ja see lage-tühi-üksildane tunne mu sees.

[helinmuudla]

EKSISTENTSIAALKRIIS

lõuendil

männiladvad

adru lehk

blenderdatud margarita

värske rõhu aastatellimus

topelt tekiilaga.

hundinuiad

jaan pehk

ja need jänese pildiga kollases karbis kõrsikud

saaremaa

2006

talteri suvepäevad

hammastega väikesed kalad

esimene huvi poiste vastu?

ema ja isa kepivad kõrvaltelgis.

lifes just scribls and dicks on a canvas.

suremine on elu osa.

kunst ei sure kunagi.

kunst on suurem kui elu.

[helinmuudla]

parem-vasak

muusika läheb pausile ja ma pean iga fuckng 16sekundi tagant play vajutama ma olen muusika ja elu on mu iphone7 voodi on mu laadija ainult et ma töötan vaevu isegi vooluühenduses ma ei jõua isegi 2:11laulu poole peale kuulata kodust väljudes enne kui spotify crashib nikotiin on mu replay nupp ning ma elan maailmas kus muusika ei mängi põleb vaid sigarett mu näpus must küünelakk koorub ning ma olen konstantselt väsinud väsinud väsinud olemisest elust ilma muusikata.

ma olen väsinud ülesköetud bakalaureusekraadiga meestest kelle tekst pole ei argumenteeritud ega faktipõhine.

suitsetan sest ma tahan tunda ja mitte lahti lasta lahti laskmata.

“peab ikka minema, no on ikka noorus.” on küll.

ja siin ma nüüd olen on nagu pole süütan jone enda eluküünla elu on küün ja ma olen kassipoeg.

kirjutan vasaku käega paremalt vasakule

mõelda ei tohi umbrohi maasikapeenras

ma lasen lahti traumast ühes iga väljahingega ja menstruatsiooniga saan tagasi võimu ja väe.

teised ei näe nemad ei näe! aga mina tunnen kuis väetan oma maasikapeenart umbrohust puhastan täpselt nagu lapsepõlves üksinda nokitsen oma peenra oma viljakuse kallal ainult et ma ei taha saada lapsi. sellepärast suitsetangi

kolmandat sigaretti järjest korrakski kõhklemata

tagasi vaatamata otse edasi? ei vaata teed ületades vasak-parem-vasak vasak-parem vasak

otse või kui siiski siis

parem-vasak

[helinmuudla]

rahuldamata

oh kuidas ihkan olla alasti sambla rüppes

ning maalida pohladega pihlakapunasteks su huuled ning taeva

unustada kogu maailma raskuse ja vaeva

ning vaadata sinu peipsijärve sinirohelistesse silmadesse

saada üheks universumi. sinu. loodusega.

võnkuda ühes taktis atlandi ookeani hoovustega laulda harmoonias linarästastega.

puid kallistades vajuda neisse ning sirguda päikesekiirte poole, lasta enda jäsemetel tantsida kui mu lehed tuules sensuaalselt värelevad nagu mu süda

tahan olla mees ning panna end tulema 

 tunda enda pulssi emakas

tahan keppida endast välja depressiooni

jääda päevadeks voodisse 

 et endaga armatseda, hoida ja olla hoitud

keppida keppida keppida koidust koitu

mediteerida enne seksi ning tunda infoülekannet kui sa ühendad enda 

usb minu seadmesse

vihastada välja naabrid ja konseratiivid

 lasta välja enda sisemine jumalanna

kes suvekleidi all aluspesu ei kanna

võibolla ma olengi lihtsalt rahuldamata liberaalne naine 21sajandil

kes kirjutab luulet meestest kes teda rahuldada ei suuda

aga kelle süü se on?

[helinmuudla]

seisan jõe kaldal ning hoian sületäit närtsinud roose

sest iseenda siseaega unustasin kasta

ammu surnud lilledest ei oska ma aga lahti lasta.

seisan jõe kaldal ning näen ennast voolavas vees,

veel sisse tallamata metsavahetees,

narkomaanis, kes üha suurendab toose.

[helinmuudla]

kui sa tahad prooovida

muuta mu maailma

et ma ei peaks enam ohverdama oma õnne

kunsti nimel

kuid kas üldse enam annab päästa seda

uppuvat laeva

sel tormisel elumerel..

kui sa tahad proovida

tunda saada taevast

tuleb minna läbi põrgu

ma läksin läbi põrgu ja minu sees on põrgu ja sina läheb läbi minu ehk läbi põrgu ja mina saan siis taeva ja sina saad taeva

ja järsku on õhtu.

pole maad ega taevast, kõik kadus õhku.

kaasa arvatud sina

mu ettekujutusvõime kujutab mulle ohtu

igal hommikul küsin endalt mis oli reaalsus ja mis uni

see mis meie vahel oli oli ilus kuni

sa veel mu dm-ides olid möödunud suvi

ja me rääkisime varahommikutundideni

mis värvi olid meie selle suve esimesed liblikad ja

kuidas ma ei ole nagu teised tüdrukud.

[helinmuudla]

andestan ja unustan

selekteerimatult nagu kohtlajärve maxima juhataja värbab nadjezdasi kassapidajateks

sama valimatult loon enda peas

vabandusi inimestele kes

pähe istuvad ja situvad

ja ma lasen

neil end

alavääristada

sestma ju ei väärigi paremat.

saboteerin iseenda elu.

sest üle kõige kardan õnnelikuks saada.

ma ei jaksa enam olla.

ma ei jaksa olla enam

koorem oma ema õlul

kahetsus isa südames,

pettumus venna hinges.

järjekordne klient kes tippi ei jäta

järjekordne keegi kes,

ei käi verd annetamas(sest ta pole kindel et tal suguhaigust pole) ja

ma ei jaksa enam olla

see sõber kes ei vasta päevi sõnumitele ega kõnedele

sest ma olen depressioonis ja binge watchin netflixi

siiralt kopp on ees

endaks olemisest

ma ei jaksa olla see noor kes

tänaval kiirel sammul tõtates

paneb vanurid halvasti tundma endid

meenutades neile nende liigesevalu

hingevalu

nooruses tehtud ja tegemata jäänud tegude pärast.

[helinmuudla]

üheoosuhe

ta laks alla korrusele

kui ma

võtsin sinu insta lahti ja lõpetasin end.

augustikuu öö sume

tahaksin minna sulle alla

ja anda sulle pead

sest mu süda sul juba on.