helioskirjastus-blog

[helioskirjastus-blog]

Reisipäevik, mis paneb ahhetama

Egert Rohtla reisipäevik paneb esiteks ahhetama ja siis küsima: miks ometi?! kirjutab Liina Metsküla, Õhtulehe reisipodcasti “Järgmine peatus” juht.

„Sa oled nii palju reisinud, räägime hoopis sinust,“ ütleb Egert mulle tagasihoidlikult, kui kohtume, et salvestada tema rännakuseiklustest reisipodcasti „Järgmine peatus“. Sel hetkel ei ole mul veel õnnestunud tema raamatut „Mine ja kaota ennast. Ühe uitaja reisipäevik Euroopast“ läbi lugeda. Pärast raamatuga ühele poole saamist võin aga kindlalt öelda: Egert, mina pole sinu kõrval mitte midagi näinud!

Egert Rohtla päevikuvormis kirjutatud raamat „Mine ja kaota ennast“ räägib teekonnast Euroopasse. Paljude jaoks võiks see võrduda neljatunnise lennuga Euroopa teise otsa, millele järgneb mõnus puhkus hotellis. Egerti teekond on hoopis teistsugune. Ta sõidab Euroopasse, endal taskus vaid mõned eurod. Ta hääletab, kõnnib, ööbib suvalistes kohtades – kõike sellist, mis ei kuulu tavamõistes mõnusa puhkuse juurde. „Mõni lihtsalt peab minema. See on veres. Mul on see alati veres olnud,“ kirjutab Egert ise.

Mulle jubedalt meeldib taoline suhtumine, sest igaüks ei taha, ihka ega julge seda. Mina aga hindan selliseid inimesi, kes on valmis astuma välja oma mugavustsoonist ja tegema midagi sootuks teistsugust. Muidugi üks asi on oma mugavustsoonist välja astumine, kuid hoopis teine äärmuslikkus, milleni Egert reisides jõuab. Kohati lähevad asjad päris pööraseks – näiteks veedab ta päevi poolnäljas, peatub kodutute varjupaigas, seisab silmitsi surmaga. Ja võtab kõike seda külma kõhuga. Mentaliteediga, et kui juhtub, siis juhtub. Minu peamine küsimus seda lugedes on: miks ometi? Miks sa oma rännaku nii keeruliseks teed? Aga nagu ta ütlebki, mõnel on lihtsalt seda vaja. Egert ei mängi raamatus reisijuhti, tema kirjelduste järgi ei tasu oma rännakut planeerida. Toon lõbusa näite sellest, kuidas noormees valib oma sihtkohta. Hispaaniasse jõudes uurib ta linnade nimesid ning leiab, et Tarragona kõlab põnevalt. See on hea põhjus sinna suunduda, kas pole? Teisalt on Egert aga asjade ja olustiku kirjeldamises suurepärane. Ta maalib oma sõnadega pildi silme ette nii kohatud inimestest kui olustikust. Ka raamatu illustratsioonid mõjuvad meeleolukalt. Egert Rohtla raamatu lugemine meenutas mulle 700 aastat tagasi elanud Maroko rännumehe Ibn Battuta öeldut: „Reisimine võtab sul sõnad suust. Ja siis saab sinust jutustaja.“ Ma arvan, et Egert nõustub sellega.

Liina Metsküla, Õhtulehe reisipodcasti „Järgmine peatus“ juht. Algallikas Go Reisiajakiri, oktoober 2017

Vaata ka Helios kirjastuse Youtube’i kanalilt, mida räägib vahetult pärast oma raamatu ilmumist Egert ise.

[helioskirjastus-blog]

Teate seda ütlust, mis ei tapa...

Arktiliselt külmad tervitused saabunud 2018. aasta puhul! Meil on hea meel alustada seda aastat tõeliselt kõvade meeste seltsis. Jäämeheks kutsutud hollandlase Wim Hofi imepärastest võimetest jagab oma lugemismuljeid ultratriatleet Rait Ratasepp.

“Ebainimlikuna tunduvaid katsumusi ei saadeta korda mitte üleloomulike füüsiliste võimete, vaid tugevaks treenitud vaimujõu abil. Aju dikteerib keha võimete piirid, mitte vastupidi. Seega tuleb treenida aju saatma kehale soovitud signaale. Lihtsam öelda, kui teha. Nõus. Ühte ja universaalset lahendust pole. See oskus tuleb meil endil avastada. Ratast tühja koha pealt leiutada ei ole üldse lihtne ja puudub ka vajadus. Alustuseks vaatasin, mida teised on juba teinud ja kas see võiks ka minu puhul toimida. Just teiste kogemuste jälgimine, katsetamine ja endale sobivaks kohendamine on taganud mulle edu. Veel 6 aastat tagasi unistasin ühe täispika triatloni läbimisest, pidades seda enda füüsise ja vaimu suurimaks võimalikuks väljakutseks. Nüüd pakub mulle mu tollane piiratud mõtlemine nalja. Täna ma ei mõtle enam sellest, kus mu keha füüsilised piirid asuvad, vaid kuhu ma soovin järgmisena piirid nihutada. 

Mind inspireerivad inimesed, kes saadavad korda uskumatuid asju. Üheks selliseks on kindlasti Jäämehe hüüdnime kandev Wim Hof. Ma olin ühest tema vägiteost (seisis ca kaks tundi kaelani jää sees) küll kuulnud, kuid siis pidasin teda üleloomulike võimetega loodusimeks. 

Hiljuti aga sattusin lugema raamatut “Mis ei tapa”, mis räägib Wim Hofi võimest äärmuslikus külmas oma kehatemperatuuri kontrollida. Raamatu autor katsetab enda peal, kas seda võimet ikka on igaühel meist võimalik omandada, nagu väidab Wim Hof. Just külmatreeningud olid need, mis selles raamatus koheselt mu huvi pälvisid. Külm on teema, mis kindlasti mu suur sõber veel ei ole, kuid millega ma olen ultratriatlonite raames pidanud korduvalt toime tulema. Viimati kogesin harjumatu külma laastavat mõju augustis 10-kordsel ultratriatlonil. Mu ettevalmistus 38 km ujumiseks ei kulgenud ootuspäraselt, mistõttu sain võistlusel kogeda tõsist alajahtumist. Pärast 20 kilomeetrit ja seitset tundi vees ei suutnud ma liigutamisega enam piisavalt sooja toota ning jahe vesi hakkas tasapisi võimust võtma. Sisuliselt loetud tundidega põletas keha temperatuuri säilitamiseks enam kui 15 000 kilokalorit. Selline kogus energiat kulub mul tavaliselt 24-tunnise katkematu sportimisega. 

Suur energiakulu oli üks mitmest alajahtumisest tingitud reaktsioonist. Veest väljudes oli mu närvisüsteem häiritud ja mul kulus tunde söögiisu taastamiseks. 5-ööpäevase rattasõidu ajal andis keha korduvalt ajule valet “külm on” signaali. Keha termoregulatsioon oli pea peale pööratud. Rattasõidul avastasin mingil hetkel end sõitmas mitme alussärgi, talvise suusavesti, mütsi ja kahe puffiga, kuigi taevas siras päike ja sooja oli 30 kraadi. Olin hoopis ülekuumenemas. Kui vees kaotasin mitu kilo, siis pärast ujumist hakkas kaal kasvama. Sisuliselt asus keha nüüd kõike endasse varuma. Rattasõidu lõpuks kaalusin 8 kilo rohkem kui veest väljudes. See kõik oli mulle uus kogemus. Sain tunda, mida harjumatu külm võib kehaga teha. Nüüd tuleb leida lahendus ja see võib peituda külmaga harjutamises.

Kuigi mul ei ole kavas raamatus kirjeldatud meetodeid üks ühele järgima hakata. Näiteks kindlasti ei plaani ma lühikestes pükstes ja palja ülakehaga Kilimanjarot vallutama minna või hinge minestamiseni kinni hoida. Küll aga hakkasin raamatu ajel igapäevaselt külma dušši võtma. Tänaseks olen seda juba päris mõnda aega teinud ning jätkan. Külma dušši võtmine osutus raskeks ennekõike peas. Külma tunnetan ma paarikümnel sekundil. Pärast ühte minutit tundub külm vesi juba meeldiv ning siis naudin seda veel mitu minutit.”

Ultratriatleet Rait Ratasepp

[helioskirjastus-blog]

Kinkeraamatute eri 🎁

Olgu emale-isale, õele-vennale, vanaemale-vanaisale, mehele-naisele, lapsele või iseendale. Õige raamat õigele inimesele toob alati palju rõõmu.

👉 Kassid, kassid, kassid. Neid võib jumaldada või eemalt piielda, aga sellega tuleb nõustuda, et üks kass teab üsna hästi, kuidas mõnusalt päeva õhtusse veeretada. “Hea elu õppetunnid” on väike ja armas kinkeraamat, kus ajatut kassitarkust jagavad meie karvased sõbrad.

No näiteks sellist:

*Usalda inimest, kes sind regulaarselt toidab 

Mõned inimesed valetavad. Mõned valmistavad pettumust. Ja mõned on nii rumalad, et nende kõrval paistab isegi lollike Ivan tuumateadlasena. Aga igaüks, kes ärkab hommikul eesmärgiga sul kõht täis sööta, on väärt sinu täielikku usaldust. 

Muidugi mitte juhul, kui ta läheb esimese asjana vannituppa. Või asub pigem endale hommikusööki tegema. Või vahetab ette hoiatamata su toidumarki. Või püüab su söögi sisse tabletti peita. Või asetab veekausi liiga toidukausi lähedale. Või ei luba sul kellegi teise portsu kallale asuda, kui su enda oma otsa saab. Siis oleksid selles ilmas justkui jälle ihuüksi. 

Või sellist:

*Kolm nippi ebamugava vestluse lõpetamiseks 1. Jaluta minema keset lauset. Tema lauset. 2. Aseta oma käeke armastavalt ta huultele vahetult pärast seda, kui oled käinud tualetis. 3. Laksa talle muudkui nina pihta, nagu sellest võiks piisava raputamise korral komme välja kukkuda.

***

👉 Oma värskes trükisoojas raamatus jagab nõu ka tuntud raadiohääl ja telenägu Kirsti Timmer. “100 nippi, kuidas suhet hoida” on Kirsti kirja pannud oma kogemustest. „Tänu hobile analüüsida inimeste käitumist, olen õppinud nii enda kui ka teiste vigadest,“ räägib ta, kust raamatusse kirja pandud mõtted pärinevad.

„Öeldakse, et tark inimene õpib teiste vigadest, rumalal jäävad endagi apsud märkamata. Mul on seljataga üks üürike abielu ja seitseteist aastat kestnud kooselu. Olen kümme aastat teinud suhtesaadet, mille käigus kuulanud ära tuhandete inimeste muresid,“ selgitab ta inspiratsiooniallikat.

Pikemat usutlust Kirstiga saab lugeda SIIN. 

***

👉 Tähelepanu kõik mälumänguhuvilised! Siit tuleb midagi teile. 

Eesti Mälumänguliidu auliikmel Peeter Kubol ilmus äsja kogumik “Minu mäng on mälumäng”. Härra Kubo on läbi viinud omanäolisi mälumänge juba pea pool sajandit ning praeguseks on neid toimunud umbes 1200 (umbes 50 000 küsimusega).

“Mälumäng ehk kilb on juba pikemat aega olnud Eestis rahvusspordi staatuses,” ütleb Eesti Mälumänguliidu juhatuse esimees Indrek Salis. “Tegemist ei ole ainult kitsa huviliste ringi ajaviitega, vaid mänge toimub kõikjal üle Eesti. Mälumängudel on mitu eesmärki – lisaks võistlusmomendile ja seltskondlikule tegevusele saadakse teada ka palju uut ja huvipakkuvat. Hea mälumänguküsimus ei sisalda lihtsalt ühte lühidat kuiva fakti, vaid see on mitmetahuline – näiteks on küsimusele lisatud mingi taustainfo või vihje, mille põhjal on võimalik tuletada vastust ka siis, kui seda esimesel hetkel ei teagi. Küsimus on meeldejääv, kui selles (või selle vastuses) sisaldub info, mis on vastajale huvitav ja ehk isegi üllatav (näiteks avab tuntut mõne vähem tuntud vaatenurga alt).

Väike maitseproov ka, milliseid küsimusi raamatust leida võib:

1. Üks Siberis Tomskis sündinud Eesti teatritegelane on öelnud: „Tehke palju, kuniks elate, sest väga kaua saate olla surnud.ˮ Kes on nii öelnud? 2. Mis keeles kõlavad need geograafilised nimetused nii: Haapsalu – hapusaru; Inglismaa – igirisu; Poola – põrando; Liverpool – ribapuru? 3. Millistel hobustel on kaasaegsetel olümpiamängudel võistelnud ainult mehed? 4. Mis asub Eesti Värava ja Vene Värava vahel? 5. 1907. aastal hakati Tallinnas müüma ühes asutuses pileteid, mida Tallinna ajakirjandus kutsus musupiletiteks. Kuhu nende piletitega pääses? 6. Kelle või millega olid otseselt või kaudselt seotud Mount Everesti vallutaja Edmund Hillary, imperaator Napoleon I ja luuletaja Debora Vaarandi? 7. See komme kinnistus Britannias vanal ajal nii kindlalt, et kujunes sealseid põlisrahvaid iseloomustavaks jooneks, mis andis isegi sellele saarele nime Ynus Prydain. Hõimunimed britid ja skotid (scot) märgivad mõlemad seda kunagi levinud kommet. Mis kombega on tegu?

Vastused leiab siit postitusest kõige lõpust 

***

👉 Kui palju on meie käest küsitud, et soovitage mõnda raamatut, mis paneks 10-, 11-, 12-aastased lapsed lugema. Aga palun, siin on meie soovitus. Ja veel 5000 Norra lapse soovitus, kes valisid just selle raamatusarja eelmisel aastal oma lemmikuks. Bobbie Peersi sulest on ilmunud seikluslik põnevik 11-aastasest William Wentonist, kes on maailma parim koodimurdja, ainult et ise ta seda veel ei tea. Raamatusarja esimene osa “Lüriidiumivaras” ilmus kevadel 2017 ja teine osa “Krüptoportaal” nüüd sügisel. Kolmas osa on hetkel juba tõlkimises ja rõõmustab kõiki lugejaid juba 2018. aasta kevadel.

***

👉 Ja kõige viimane soovitus on krimisõbrale. Teeme asja kohe eriti lihtsaks ja anname kolm krimisoovitust: kellele meeldib lisaks mõrvauurimisele ka uurijate eraelusse piiluda, siis soovitame psühholoogiliselt pinevat krimisarja “Sebastian Bergmani needus”. Kellele meeldib tempokas närvekõditav krimipõnevik, mis ei lase enne enda küljest lahti, kui raamat läbi, siis soovitame Stefan Ahnhemi raamatut “Ilma näota ohver”. Kes armastab klassikalist krimi, mis lummab oma atmosfääri ja mõrvamüsteeriumiga, siis soovitame Loode-Prantsusmaa idüllilises külakeses rulluvat Jean-Luc Bannaleci krimiromaani “Surm Pont-Avenis”. 

Kõigist kolmest saab pikemalt lugeda ka meie trükisoojade raamatute postituses. 

***

Egas muud kui ilusat pühadeaega! Meie plaan on juhe paariks nädalaks seinast välja tõmmata ja vähendada seda aukartustäratavat raamatukuhja, mis lauanurgal lugemist ootab. Soovitame seda teilegi!

Lugemisteni juba uuel aastal 📖

Mälumängu vastused:

1. Voldemar Panso 2. Jaapani keeles 3. Sanghobustel 4. Piirissaar 5. Raudteejaama perroonile lahkumismusi andma 6. Mesilastega (Hillary oli mesinik, Napoleon I vapiloom oli mesilane, Deborah tähendab heebrea keeles mesilane) 7. Tätoveerimine

[helioskirjastus-blog]

Miks küll aeg lendab?

Alles oli suvi, nüüd juba pühad ukse ees. Alles ta oli väikene, nüüd juba läheb ülikooli. Kõlab tuttavalt? Aga kuhu see aeg siis kaob?

Vahel on küll selline tunne, et elu on läinud nii kiireks, et ei jõua mahagi istuda, kui juba on käes uus kuu, uus aasta või lausa uus kümnend. “Mul pole praegu aega” või “See nädal on mul väga kiire” on sama tavalised väljendid nagu “Mul läks kõht tühjaks” või “Tahaks magada”.

Alan Burdicki raamat „Miks aeg lendab?“ toob lugejani terve rea põnevaid ajaga seotud uurimusi ja annab ülevaate teemal, mis on muutunud üha suuremaks mõistatuseks: mis aeg õieti on? Aja mõiste ei pruugigi tunduda algul nii keerukas. Mida selle kohta ikka arvata. Aeg lendab, juhtub igasugu sündmusi, kellad mõõdavad aega ja me oleme selle kulgemisest igati teadlikud. Kuid mida täpsemalt selle peale mõelda, seda ebaselgemaks meie ajatunnetus muutub, sest meie aju, keha ja rakud peavad aja üle arvestust mitmesugustel viisidel, milles ei ole lõpuni selgusele jõutud. 

Pole olemas eraldi ajateemalist teadust. Seetõttu peavad aja uurijad aja olemuse mõistmiseks olema kursis neuroteadustest kvantumfüüsikani. Auhinnatud teadusajakirjanik Alan Burdick on üks neist hea sulega kirjameestest, kes tajub, mis on teaduslikult oluline, kuid oskab samas kirjutada kuivadest teadusfaktidest viisil, mis seostub meie otseste kogemuste, emotsioonide ja argiküsimustega. Ta esitleb teaduslikku uurimistööd sellisena, nagu see tegelikult on: mitte omandatud teadmiste kogumina, vaid elava ja värvika uurimisretkena, kus see, mida me veel ei tea, on huvitavam kui see, mida me juba teame. Ja ei saa öelda, et oleks just palju teemasid, mis meid nii lähedalt puudutaks kui aeg. Aeg ei ole midagi, mis meid lihtsalt ümbritseb nagu vesi kalu, vaid meie elu osa, millega me pidevalt maadleme, mis ajab meid hulluks ja avab meile uusi võimalusi.

Ajajuhtimise koolitaja Ardo Reinsalu on raamatu kohta arvanud nii: “Minu jaoks oli väga huvitav jälgida, kuidas autor on sõitnud sõna otseses mõttes maailma otsa selleks, et näha oma silmaga või kogeda konkreetset fenomeni, mida me sageli enesestmõistetavaks peame. Me oleme kuulnud väljendeid „kuidas aeg lendab“ või „miks aeg venib“ või „täna on see punane foorituli eriti kaua“, aga me ei mõtle tavaliselt põhjustele, mis selliseid mõtteid tekitab. Veelgi enam – kuidas see kõik minu elu mõjutab ja kas ma saan sellega seoses midagi ette võtta? Burdick annab raamatus ülevaate omapärastest eksperimentidest ja illusioonidest, mille abil saame ka meie rohkem selgitusi oma igapäevastele kogemustele. 

Ajajuhtimise koolitajana öeldakse mulle sageli, et aega ei saa ju juhtida – me saame juhtida iseend või protsesse, aga mitte aega ennast – meil kõikidel on 24 tundi ööpäevas ja 60 minutit tunnis. „Miks aeg lendab?“ raamatus on mitmeid silmiavavaid selgitusi, kuidas mõnikord õnnestub väiksesse ajavahemikku pressida veelgi rohkem tegevusi ja kuidas väliskeskkond mõjutab meie ajataju ja suutlikkust. Tuleb välja, et „praegu“ või „hetk“ ei ole abstraktsed väljendid, vaid neil on olemas konkreetne mõõdetav pikkus. Me kõik teame, kuidas sõna „kohe“ võib olenevalt kontekstist tähendada „varsti“ või „nüüd ja praegu“.  

„Miks aeg lendab?“ raamatu kirjutamise protsess on iseenesest hea näide ajaga seotud praktilise elu väljakutsetest. Esialgne plaan kirjutada raamat aastaga, võttis lõpuks aega mitmed aastad. Eriti vahva on lugeda, kuidas autor seob oma ajauuringud isikliku eluga – nimelt sündisid raamatu kirjutamise ajal Alani perre kaksikud. Kaksikute kasvatamine ise on üks ajaline väljakutse, aga samuti on huvitav jälgida väikelaste suhtumist aega nende pideva kasvamise ja arenemise raames. 

Kokkuvõttes on tegemist väga põneva aja olemusest rääkiva raamatuga, mis aitab selgitada igapäevaseid fenomene. Meie isikliku aja lendamist see ei muuda, aga võimaldab kindlasti sellest paremini aru saada.”

[helioskirjastus-blog]

Trükisoojad raamatud vol 2

Head asja peabki palju olema, nii et siit järgmine postitus meie uute raamatute kohta.

👉 Cosy crime! Kas ei kõla mõnusalt ☕️ Meie oleme uuest krimisarjast igal juhul vaimustuses. Midagi sellist klassikaliselt helget ja õdusat. Nagu krimile kombeks, siis paar roima juhtub ikka, aga verd ei lenda ja midagi sünget ega õõvastavat sellest raamatust ei leia. Lihtsalt vana hea mõrvamüsteerium, millele sümpaatne komissar hakkab lahendust otsima.

Jean-Luc Bannaleci krimisarja “Komissar Dupini juhtumid” avaosa “Surm Pont-Avenis” viib lugeja otse Loode-Prantsusmaale. Maalilises Pont-Aveni külakeses leitakse armastatud hotellipidaja 91-aastase Pierre-Louis Penneci surnukeha. Selline mõrv sellises kohas šokeerib ja üllatab nii kohalikku kogukonda kui ka komissar Dupini, kes kohvitassi ja croissant’i juurest mõrvapaika kutsutakse. Peagi suudab Dupin ja tema meeskond välja selekteerida peamised kahtlusalused, kuid salapärane sissemurdmine hotelli ja veel üks kahtlane surm muudavad kogu loo veelgi keerulisemaks.

Pont-Aven

Rahvusvaheline menuk „Surm Pont-Avenis“ tutvustab lugejale komissar Georges Dupini, Pariisist pärit jäärapäist kohvisõltlast, kelle ebatavalised uurimismeetodid hämmastavad nii kolleege kui ka kahtlusaluseid. Raamatu lummav atmosfäär lausa kutsub jalutama mööda kitsaid külatänavaid, hingama sisse kosutavat ookeaniõhku ja maiustama bretoonidele ainuomaste roogadega. „Surm Pont-Avenis“ on haarav ja helge krimiromaan, mida vürtsitavad üllatavad pöörded, bretoonlaste tuliselt iseseisev hing ja tibake argist huumorit.

***

👉 Krimiraamatutest on värskelt ilmavalgust näinud ka populaarse sarja “Sebastian Bergmani needus” 5. raamat. Nii et kõik, kes te olete meile kirjastusse helistanud, tormake raamatupoodi või meie e-poodi, et teada saada, mis saab pingelisest patiseisust, millest Billy ja Sebastian end 4. raamatu lõpus leidsid.

Kes sellest sarjast alles esimest korda kuuleb, võib lugeda SEDA ülevaatlikku blogipostitust. Kui midagi selle sarja kohta etteruttavalt mainida, siis olgu öeldud, et üks autoritest, Hans Rosenfeldt, on aukartustäratavalt menuka telesarja “Sild” looja. Sarja senist kolme hooaega on näidanud ka ETV, sari ise on jooksnud 170 riigi teleekraanidel. Raamatusari vastuolulisest krimipsühholoogist on kirja pandud täpselt sama hea kvaliteediga, nagu telesarja “Sild” austajatel juba tuttav. Psühholoogiliselt usutav ja meeldejääv, sündmuste poolest pinev ja pööreterohke.

Ja teadmiseks, et kuni 13. detsembrini käib Heliose FB lehel magus auhinnamäng, kus on võimalik võita terve see krimisari! Kõik krimisõbrad, kiirustage asja uurima!

***

👉 Ja viimane krimiraamat. Eestis täiesti uus nimi Stefan Ahnhem on stsenaristi taustaga krimikirjanik, kelle stiili peetakse süngemaks kui Stieg Larssonit ja troostitumalt inimlikumaks kui Henning Mankelli. Ta on Skandinaavia uue laine krimikirjanduse üks edukamaid uustulnukaid ja tema debüütteos “Ilma näota ohver” on võitnud auhindu Rootsis ja Saksamaal ning kandideerinud auhindadele Iirimaal ja Poolas. Norras on Ahnhem üks armastatuim krimiautor, kelle loodud sari politseiuurijast Fabian Riskist troonib müügiedetabelite tipus.

Sisututvustus:

KÄTTEMAKSUIHAGA TAPJA

Kaks meest on surnud. Mõlemad on olnud kooliajal kiusajad. Uurijatel on vaid üks juhtlõng: klassifoto, kus kaks nägu on läbi kriipsutatud.

MINEVIKUTAAGAGA UURIJA

Sellel klassifotol on ka krimiuurija Fabian Risk. Ta on ühtlasi praeguse juhtumi peauurija. Fabian on lootnud, et kooliaeg on seljataga. Nüüd aga surevad ta klassikaaslased minevikupattude eest...

KAS ÕIGUSEMÕISTMISE EEST SAAB END PEITA?

Rahvusvahelise menuki staatusesse tõusnud Stefan Ahnhemi auhinnatud sarja avaosa „Ilma näota ohver“ on kriipiv põnevik ülimast kättemaksust.

Stefan Ahnhem. Foto Thron Ullberg

***

👉  Suure krimiuputuse lõpetuseks kaks persooniraamatut. Pikaaegne raadiohääl ja telenägu Kirsti Timmer on kogunud 10 aasta jooksul raadios suhtesaadet tehes nii mõndagi kasulikku kõrva taha. Need tarkuseterad pluss naise enda elukogemus on nüüd üheskoos raamatus “100 nippi, kuidas suhet hoida”. 

Foto Rauno Volmar

Kui esitlesime Kirstile ideed selline raamat kirjutada, võttis ta esiti küll mõtlemisaega, aga kui oli juba samal õhtul 48 nippi kirja pannud, sündis ka otsus, et jah, teeme ära! Kirsti ise kirjutab oma raamatu kohta nii: 

Öeldakse, et tark inimene õpib teiste vigadest, rumalal jäävad endagi apsud märkamata. Mul on seljataga üks üürike abielu ja seitseteist aastat kestnud kooselu. Olen kümme aastat teinud suhtesaadet, mille käigus kuulanud ära tuhandete inimeste muresid. Tänu hobile analüüsida inimeste käitumist, olen õppinud nii enda kui ka teiste vigadest. Kutsun ka sind kaasa mõtlema – kuidas toimida nii, et meie ümber oleks rohkem mõistmist ning vähem lahkuminekuid ja hukkamõistu. Selles raamatus vormin oma head ja vead täpselt sajaks nipiks sinu tarvis. Kui sa kasvõi mõnest nõuandest kasu saad, siis on minu töö vilja kandnud. Kirsti

Kuna oma kõrv on kuningas, siis SIIT saab kuulata Vikerraadio intervjuud, kus saatejuht Taavi Libe pani Kirsti otse-eetris lahendama kolme suhtedraamat. Pikemat intervjuud, kuidas näiteks viie nipiga suhet päästa, saab vaadata SIIT.  

Foto Sven Tupits

***

👉 Ja viimaks jõuamegi Eesti esikulturisti Ott Kiivika juurde, kelle oi-kui-värske elulooraamatu on tõsiusksemad fännid jõudnud juba läbi lugeda. Näiteks on Otini jõudnud selline lugemiselamus: 

Tere Ott! Tahan anda tagasisidet raamatu kohta! Sain just raamatu läbi loetud ja võin öelda nagu mõne oma lemmikfilmi kohta - kahju, et läbi sai! 😀 kindlasti üks minu lemmikuid raamatuid! Väga lihtsalt loetavalt kirja pandud ja suudan ennast samastada väga paljudes situatsioonides ja mõtetes ning annabki lootust, et edu ei tulegi kohe, peaasi on mitte alla anda! Lisaks minu ema, kes ei teadnud kulturismist peaaegu mitte midagi, ütles, et näeb nüüd minu tegemisi ka palju selgemalt, mida tõenäoliselt mina talle seni seletada pole osanud - ka selle eest suured tänud! 🙂

Ja selline:

Tere, Hr. Ott

Käisin Teie raamatuesitlusel Tartus Tasku keskuses. See oli mul kõige esimene raamatuesitlusel käimine, ja kohe sattus nii hea! Sama lugu juhtus ka minul, et jõudsin koju ja lugesin kohe ühe jutiga lõpuni! - Täpselt nagu Te seal ka sellekohaseid näiteid tõite. Õhtuse AK spordiuudiste lõpuks panin raamatu kinni - oligi loetud! Super, lihtsalt super lugemine. Milline sujuvus ja hästi liigendatus. Kiitused nii Teile kui kirjanikule 🙂

Hea on lugeda sellist tugeva karakteristiku visadust ja püüdlikust läbi erinevate tagasilöökide ja raskuste - kindla eesmärgi nimel. Ei ole palju raamatuid, mille lugemise olen sedasi ette võtnud. Raamatut sulgedes oli selline emotsioon, nagu oleks enda biitseps juba poole jämedam. Raamatust kajab väga tugevat energiat ja vaimset tugevust. Minupoolt suurimad austusavaldused - Sulle, kirjanikule ja kirjastajale.

Raamatu autori Kaire-Külli Vaatmanni aadressil jätkub kiidusõnu ka Otil endal, ning mis veelgi armsam, tänutäheks selle raamatu eest kudus Oti ema autorile imeilusad kindad ja mütsi!

Foto Tiina Kõrtsini

Ott on viimasel ajal päris tihti teleekraanil oma raamatust rääkimas või ajaleheveergudel vastuseid jagamas, kuid kellel pole veel õnnestunud ühtki intervjuud näha/lugeda, võib järele vaadata näiteks seda “Ringvaate” intervjuud. Või lugeda Delfi Elutargast ilmselt mitte nii üldtuntud seika selle kohta, mis juhtus ajal, mil Ott Kiivikas töötas turvamehena restoranis Raeköök. Muidugi võib ka kohe raamatupoodi tormata ja teos oma silmaga üle kaeda.

Kes teeb, see jõuab! Lugemisteni 📖

[helioskirjastus-blog]

Trükisoojad raamatud vol 1

Jaaaa, jälle on see aeg, kus saab tutvustada nii palju uusi raamatuid, et need ei mahu kohe ühte postitusse ära! 

👉 Vaga vesi, sügav põhi…

Rekordipurustaja "Tüdruk rongis” autori Paula Hawkinsi sulest on ilmunud uus psühholoogiline põnevik “Vete sügavusse”. 

Paula Hawkins (paremal) ja filmi “Tüdruk rongis” staar Emily Blunt

Paula Hawkinsi uue raamatu märksõnad on iniminstinktid, tunnete ja mälu petlikkus ja mineviku hävitavad varjud. 

Hiljuti avanes Kai Väärtnõul ajakirjast MOOD Londonis harukordne võimalus Paula endaga kohtuda. “Hakkasin “Vete sügavusse” kirjutama juba enne, kui “Tüdruk rongis” müügile jõudis ja tohutu menu saavutas. Mul olid mu uued tegelased, nende lugu. Aga siis tuli see ülemaailmne menu, mis ühelt poolt oli väga vinge, aga teisalt segas keskendumist ikka kõvasti. Mul oli kaks raamatutuuri Ameerika Ühendriikides, reisisin Austraalias, tegin tiiru peale Euroopale – olin lakkamatult lennus ja andsin aina intervjuusid. Pidin kogu aeg rääkima Rachelist, Meganist, Annast – neist juba tuntud tegelastest -, ehkki tegelikult tahtsin neist eemale pääseda, et keskenduda uuele raamatutele ja uutele tegelastele.” 

Täpsemat usutlust saab lugeda SIIT.

***

👉 Ühe kuulsuse juurest otse teise juurde, kes on jätnud ajalukku vaat et kustumatu jälje. Al Capone, legendaarne gangster ja keeluaja kuningas, on mees, kellest on tehtud palju filme, teleseriaale ja raamatuid. Kummalisel kombel pole aga varem eesti keeles ilmunud ühtki kurikuulsa maffiabossi elulooraamatut.

Nüüd on see viga parandatud ja Al Capone kõige värskem elulooraamat, mille autoriks on tunnustatud elulookirjutaja Deirdre Bair, on eesti keeles ilmunud. “Al Capone. Elu, pärand ja legend” võtab selle värvika mafiooso elu sama värvikalt kokku ja arutleb sellegi üle, miks ei näita legend Capone’ist ainsatki kustumise märki.

Natuke pikemat tutvustust selle raamatu kohta saab lugeda meie blogipostitusest SIIN. Väikest maitseproovi, mis stiilis raamat on kirjutatud, võib lugeda SIIN. 

NB! See raamat on tõeline hitihoiatus kõigi isade ja vanaisade kingikotti 🎁

***

👉 1930ndate maffiapealinnast Chicagost viib otse fantaasiamaailmasse Norra laste üks lemmikkirjanik Bobbie Peers oma seiklusraamatuga “Krüptoportaal”. Ainult suur rõõm on tõdeda, et Bobbie Peersi raamatud on saanud ka Eesti laste lemmikuks, sest seikluste avaosa “Lüriidiumivaras” on leidnud tee väga paljude laste kodudesse. 

“Lüriidiumivarga” esitluspidu. Spetsiaalselt selleks sündmuseks ehitatud robot, Daniel Levi ja Heliose tiim

Facebooki on koondunud selline tänuväärne raamatusõprade sõpruskond nagu Lugemise väljakutse, kus grupiga liitujad saavad oma lugemiselamusi jagada. Sealt on meiegi kõrvu jõudnud, et seda raamatut armastavad nii lapsed kui ka suured lugejad. Marju on kirjutanud nii: “Ja kui minu lugemisvõõrikust 12-aastane seda vabatahtlikult isegi nii palju lugeda tahab, et käskis mul selle kiiresti osta, siis kiirustage, seltsimehed lastevanemad!” Milline rõõm!! 

PS! Kolmas osa on norrakeelsena juba meil kontoris olemas. William Wentoni seiklused jätkuvad kevadel 2018.

***

👉 Vastuse küsimusele “Miks aeg lendab?” annab sama pealkirjaga Alan Burdicki uurimus. Mis aeg õieti on? Kas lapsed kogevad seda samamoodi nagu täiskasvanud? Miks näib aeg aeglustuvat, kui meil on igav, ja kiirenevat, kui jääme vanemaks? Kuidas ja miks aeg lendab? Auhinnatud kirjamees Alan Burdick püüab mõista, kuidas aeg meisse saab ja miks me tajume seda nii, nagu tajume. 

Teadlaste seltsis külastab ta maailma kõige täpsemat kella (mis eksisteerib üksnes paberil), avastab, et „praegu“ toimus tegelikult sekundi murdosa tagasi ja leiab üles ööpäeva 25. tunni. Arktikas elades kaotab ta mõneks ajaks täielikult ajataju ja paneb neuroteaduse laboris põgusaks hetkeks aja koguni tagurpidi käima.„Miks aeg lendab?“ on hariv, eluline ja kaasahaarav uurimus kelladest, mis meie sees tiksuvad. Pole mingit kahtlust – teie suhe ajaga muutub igaveseks ja te ei vaata kella enam kunagi endise pilguga.

Ajajuhtimise koolitaja Ardo Reinsalu on raamatu kohta arvanud: “Minu jaoks oli väga huvitav jälgida, kuidas autor on sõitnud sõna otseses mõttes maailma otsa selleks, et näha oma silmaga või kogeda omal nahal konkreetset fenomeni, mida me sageli enesestmõistetavaks peame. Me oleme kuulnud väljendeid „kuidas aeg lendab“ või „miks aeg venib“ või „täna on see punane foorituli eriti kaua“, aga me ei mõtle tavaliselt põhjustele, mis selliseid mõtteid tekitab. Veelgi enam – kuidas see kõik minu elu mõjutab ja kas ma saan sellega seoses midagi ette võtta?” 

***

👉 Ja selle postituse viimane kangelane - raamat “Mis ei tapa” räägib Hollandi gurust Wim Hofist ehk Jäämehest, kelle võime äärmuslikus külmas oma kehatemperatuuri kontrollida on tekitanud teadusmaailmas tõelise tormi.

Oma mõtted pani äsja ilmunud raamatu kohta kirja ka Jesper Parve:

“Inimkeha ja meel on võimelised hullumeelseteks katsumusteks, kui neid vaid õieti treenida. Meie tänapäeva vatine elu keset kõiki mugavusi on muutnud meie kehad haprateks lillekesteks, kes esimese tuuleiili saabudes kohe murduvad. Kuid saladus on selles, et tegelikult ei ole meie kehad viimaste aastasadade jooksul unustanud. Unustanud seda, kuidas hakkama saada äärmusliku külmaga või taluda hullumeelset palavust. On unustanud küll meie meel, kuid õnneks saab meelt treenida.

Mees nimega Wim Hof on viimastel aastakümnetel hakkama saanud uskumatute saavutustega. Ta on nihutanud arusaamu inimkeha võimetest uskumatutesse kaugustesse. Ning ta soovitab ka teistel järele proovida, kuna sellistes piiride nihutamises pidavat peituma terve keha ja vaimu saladus. Aastaid peeti teda hullumeelseks enesepiinajaks, kuid nüüd on hakanud teaduslikud uuringud kinnitama tema väljaütlemisi.

Ma ise ei usu ühtegi eneseabi võtet, nõida, ravitsejat või teisitimõtlejat enne, kui ma ei ole nende poolt väljapakutut tundnud enda peal toimivat. Sama segane on ka ajakirjanik Scott Carney, kes teeb kaasa kõik Wim Hofi välja pakutud hullused, et veenduda omal nahal, kas tõesti on tegemist meie aja ühe põnevaima ja targeima mehega, või lihtsalt segasega, kes üritab kogu muud maailma oma usku pöörata...

Mis tulemused sellel kõigel on, loe lähemalt juba raamatust...”

Lugemisteni! 📖

[helioskirjastus-blog]

“Surm Pont-Avenis” ehk uue cosy crime’i nimeotsingud

Kui sageli on mõni väljend mõnes muus keeles nagu rusikas silmaauku, aga eesti keeles kohe ei leia seda õiget sõnapaari. AGA kui ise ei leia, siis tuleb appi kutsuda raamatusõbrad.

Kõik sai alguse aasta tagasi toimunud Frankfurdi raamatumessil, kui meile tutvustati rahvusvaheliselt menukat krimiautorit Jean-Luc Bannaleci. Et selline mõnus cosy crime. Ei pea vist ütlemagi, et me olime müüdud. Cosy crime lihtsalt kõlab nii hästi - soe pleed, tassitäis teed, üha pimedamad sügisõhtud ja üks mõnus krimka. 

Nii et siis cosy crime. Kas hakatagi seda nii kutsuma või oodata, kuni kellelgi midagi ägedamat plahvatab. Sellise mõttega käisime tükk aega ringi, kuni selgus, et ega ikka ei plahvata. Peab abiväed kutsuma ja tegema ühe korraliku nimeotsimise üleskutse. Ja ohhohooo, mis toredaid pakkumisi Heliose Facebooki lehele tulema hakkas. Ausalt, üks parem kui teine. No kuulake vaid: õdukrimka, mahe mõrvik, kaisukrimka, kella viie krimi, mõnuk, tugitoolikrimka... Neid pakkumisi oli veel ja veel. Aga, ja siin on üks suur aga. Ehkki need pakkumised panid muigama ja olid iseenesest ägedad, selgus meie jaoks, et cosy crime lihtsalt on ja jääb cosy crime’iks. Nii nagu on krimižanrina jäetud tõlkimata nordic noir, nii jääb ka meil selle tugitoolikrimka žanriks cosy crime.

Krimisari ise on täpselt nii õdus ja hea lugemine, nagu üks klassikaline krimiteos olema peakski. Sarja avaosa „Surm Pont-Avenis“ tutvustab lugejale komissar Dupini, jäärapäist pariislast ja kohvisõltlast, kelle juhtida on mereäärse Concarneau’ küla politseijaoskond Bretagne'is Prantsusmaal. Väikeses kogukonnas tunnevad kõik kõiki ja midagi erilist ei paistagi juhtuvat. Küll aga tõmmatakse komissar Dupin ühel hommikul oma kohvitassi ja croissant'i juurest naaberkülla Pont-Avenisse mõrvapaika. Armastatud Central hotelli restorani põrandal lamab 91-aastase hotelliomaniku Pierre-Louis Penneci surnukeha.   

Selline mõrv sellises kohas šokeerib ja üllatab nii komissar Dupini kui ka kohalikku kogukonda. Peagi suudab Dupin ja tema meeskond välja selekteerida viis kahtlusalust, kelle seas on tipp-poliitik, varakas kunstiajaloolane ja surnud mehe kauaaegne sõber. Salapärane sissemurdmine hotelli ja veel üks kahtlane surm muudavad kogu loo veelgi keerulisemaks ning Dupin sukeldub veelgi sügavamale ohvrite ja kahtlusaluste eraellu. Juurdluse edenedes paljastab ta ahnusest ja vaikimisest toitunud saladustevõrgu, mis ei sobitu kuidagi idüllilise Pont-Aveni ümbruskonnaga.

Kangekaelne komissar Dupin paneb raamatu oma isikupärase karakteriga elama, pakkudes lugejale mõnusat meelelahutust, ent oma sirgjoonelistele ja hoolikalt reegleid järgivatele kolleegidele parajalt peavalu. Väljamõeldud politseiuurijate nõrkused ei tule vast kellelegi uudisena ning ka Dupin ise kurdab irooniliselt enda elust puuduva depressiooni, neuroosi, alkoholisõltuvuse ja purunenud abielu üle. Samas teeb ta selle „puuduse“ hulgaliselt tasa oma terava keele, värvika karakteri ja üllatava kiindumusega – komissar nimelt jumaldab pingviine!

Raamatu keskmes on tugev kontrast Dupini elegantse Pariisi tausta ning bretoonlaste unikaalse ja tuliselt iseseisva hinge vahel, mis toob endaga kaasa muhedat maist huumorit. Sündmused hargnevad ümber mõrva, kunstivõltsingu, perekonnas hõõguva vimma ja skeemitamiste. Bannalec on uurinud seoseid selle piirkonna ja prantsuse suurte kunstnike vahel, esimest mõrvamüsteeriumit saadab kaasahaarav süžee, osav süüdlase maskeerimine ja mitmed valejäljed.

Jean-Luc Bannalec on tegelikult armastatud saksa krimiautor, kelle loodud komissar Georges Dupini lood on menukad nii Saksamaal kui mujalgi. Hiljuti selleaastast Frankfurdi raamatumessi külastades oli raamatupoes Bannaleci sari kenasti välja pandud ja märgistatud Spiegeli bestselleri kleepsuga.

Ja veel üks maikuu pilt Frankfurdi lennujaama raamatupoest, kus on näha komissar Dupini teise osa ingliskeelse tõlke kaanekujundus.

Ühesõnaga, komissar Dupin on kõikjal ja meil on väga hea meel, et nüüd ka Eestis! Nagu on öelnud meilgi populaarne šoti kirjanik M.C. Beaton: “Astu kõrvale Maigret. Komissar Dupin on päral.”

[helioskirjastus-blog]

Kustumatu legend Al Capone

Kes ei teaks suurt maffiabossi Al Capone’i, papagoi-värvilistes ülikondades Arminägu, kes jättis 1930ndate Chicago igaveseks ajalukku kurikuulsa maffiapealinnana.

Al Capone aastal 1931: rikas, võimas ja kurikuulus. Foto: The New York Times Photo Archives/Times Wide World

Ometi-ometi pole seni eesti keeles ilmunud ühtki maffiabossi elulooraamatut. Nüüd on see viga parandatud ja legendaarse gangsteri tõeline Ameerika-mõõtu elu on nüüd eestikeelsena raamatukaante vahel.  

Tema kiire tõus allmaailmas oli fenomenaalne, tema tipus püsimise aeg sensatsiooniline ja tema langus meteoriitlik. Tõepoolest, tema valitsus kestis kõigest kuus lühikest aastat, kuid kõik, mis selle põgusa aja jooksul toimus, paelub endiselt ülemaailmset tähelepanu ning tekitab raugematut huvi ja jätkuvaid spekulatsioone.

Töödrügav immigrant andis oma pojale kingaviksi ja saapaharja ning suunas poja rahvarohkele tänavanurgale Brooklyni sadama lähedal. 14-aastane poiss jälgis seal tähelepanelikult, kuidas gangsterid kohalikke kaupmehi kimbutasid. Peagi organiseeris poiss oma kamba ja hakkas teistelt saapapuhastajatelt raha välja pressima.

Nii algas keeluaja kuninga ja Chicago maffiabossi Al Capone’i (1899–1947) karjäär. Nagu tõdeb raamatu autor, auhinnatud biograaf Deirdre Bair, on Al Capone’i lugu tõeline Ameerika-mõõtu lugu. Al Capone ehitas üles terve impeeriumi, pidades bordelle ja hasartmänguurkaid, kogudes äridelt ja ühingutelt „katuseraha“ ning müües keeluseaduse aastatel 1920–1933 salaalkoholi. „Kui mina kärakat müün, nimetavad nad seda salaalkoholiks. Aga kui mu patroonid serveerivad sama jooki Lake Shore Drive’il hõbekandikutelt, nimetavad nad seda külalislahkuseks.”

Et muuta Chicago patupealinnaks, pidi olema ei rohkem ega vähem kui organiseerimisgeenius. Capone riisus aastas kuni 105 miljonit dollarit (praeguses vääringus üle 1,3 miljardi dollari) ja kulutas sealt umbes kolmandiku altkäemaksudele ja isiklikule musklijõule – tema palgal olid gangsterid, kohtunikud, poliitikud, ajakirjanikud ja pooled Chicago politseinikud. Tänaseni õpivad Harvardi ärikooli üliõpilased Capone’i strateegiaid, mis peegeldavad Ameerika kapitalismi parimat ja halvimat külge.

Arminägu Al oli kahtlemata värvikas isiksus. Teda teatakse sidruni-, laimi ja lavendlivärvi rätsepaülikondade järgi. Ta ujutas rahaga üle kõik, kes tema huvi köitsid. Suure Depressiooni ajal avas ta supiköögi, kus said kõhu täis kuni 3000 inimest päevas. Ühe tema suursuguse sünnipäevapeo ajal röövisid ta käsilased relvaähvardusel džässmuusiku Fats Walleri ja sundisid teda esinema kolm päeva järjest, enne kui ta taskud raha täis toppisid ja koju sõidutasid. Capone armastas Verdi muusikat ja broneeris endale ja oma püssimeestele ooperis 38 kohta.

Foto: Pinterest

Legendidega maffiapealik Capone’ist käivad lahutamatult kaasas verevalamised. Väidetavalt on tema hingel Chicago gängisõdades umbes 200 laipa. Kõik teadsid, kes on nende lugematute mõrvade taga, kuid ikka ja jälle käis Capone võimuesindajatele välja alibi ning tunnistajate suud püsisid kindlalt lukus. Viimases hädas esitati maffiabossile süüdistus maksudest hoidumises ning endalegi üllatuseks leidis Al Capone end Kaljukindlusest, Alcatrazi vanglast.

Temast on kirjutatud nii palju raamatuid ja tehtud nii palju filme, et mida uut on tema kohta lisada? Raamatus „Al Capone“ uurib Deirdre Bair rahvavaenlast nr 1 ootamatust vaatenurgast, milleks on perekond ja kodu. Tegu on maffiabossi esimese täieliku elulooraamatuga, mis on valminud koostöös tema perekonnaga. Koos Al Capone’i järeltulijatega selgitab Bair välja tõe sellest legendaarsest mehest, kes oli korraga nii karismaatiline gangster, pühendunud isa kui ka halastamatu hirmuvalitseja.

Deirdre Bair “Al Capone. Elu, pärand ja legend” on nüüd saadaval suuremates raamatupoodides ja Heliose kodulehel.

[helioskirjastus-blog]

Birk Rohelend Frankfurdi raamatumessil

Kultuuriministeeriumi toel külastas kirjanik Birk Rohelend maailma suurimat raamatumessi Frankfurdis. Väikesed sammud, järjepidev töö ja turgutav doos õnne aitab kaasa suurteks õnnestumisteks.

Nii on ka Birk Rohelennuga, kelle krimisarja esimene osa “Sa pead suudlema Silvat” ilmus Eestis 2016. aasta oktoobris ja on tänaseks esimese tiraaži pea lõpuni juba ära müünud. Müüginumbreid kergitavad veel e-raamatud ja suur hulk lugejaid Elisa raamatuäpis.

Krimižanr on maailma raamatuäris väga suure osakaaluga kategooria. Viimase kahe aasta enamik bestsellereid on just sellest žanrist, alustades Gilian Flynni teosega “Kadunud”, millest veel suurema edu saavutas Paula Hawkinsi “Tüdruk rongis”. Aga neid nimesid on palju, kes vääriks nimetamist.

Kuidas Eesti autor, kes kirjutab sama sisukalt, veenvalt ja põnevalt, võib pääseda suurde ingliskeelsesse maailma? Kindlasti ongi vaja teha palju ja järjepidevat tööd, et jõuda selle õige agendi ja kirjastuseni, kelle silm lööb Birk Rohelennu kirjutatu peale särama.

Tehtud tööd, mida Birgi esindajana saan tänaseks lugeda väikeseks õnnestumiseks, on:

* Eesti Kirjanduse Keskus on võtnud Birgi enda autorite nimistusse. 2017. aasta Estonian Literary Magazine veergudel ilmus põhjalik kirjutis Birgi teosest “Sa pead suudlema Silvat”, kus nimetatakse seda nordic noiri traditsioone järgivaks, ning teos pakub nii äratundmisrõõmu kui ka uusi avastusi kodumaisele lugejale. Sealjuures on märgitud, et Birk Rohelend on end krimikirjanduse žanrisse tugevalt sisse kirjutanud ja tema tegevusel tasub järgnevatel aastatel pilku peal hoida.

* Birgil on olemas esindaja Prantsusmaal ja Saksamaal, kes on kirglikult autorit esindamas. Loodame sealt peagi kuulda positiivseid uudiseid.

* UK raamatuturg on äärmiselt mitmekesine ja kirju, agente ja kirjastusi on tohutult palju, aga senised vestlused on olnud julgustavad ja indu süstivad.

* Autor sai sel aastal osaleda Frankfurdi raamatumessil ja toimusid meie esimesed kohtumised uute agentide ja kirjastustega.

Olles tagasi Eestis, on selge, et suures ingliskeelses maailmas pildile pääsemiseks on vaja täielikku tõlget inglise keeles. Sest ainult sellisel juhul on võimalik olla konkurentsis kõigi teiste autoritega, kes soovivad, et neid avaldatakse. Birgi teose suur pluss on eksootiline ja vähetuntud riik, kus tegevus toimub. On olemas autorid, kellega Silva lugusid saab kõrvutada. Raamatus on palju vägivalda ja sümpaatne hulk erinevaid tegelasi, kelle kaudu müsteerium ennast avab, mis on sarnane Gillian Flynni teosega “Paha paik”. Raamat jääb lugejat kummitama ja seal juhtunud sündmused on põnevad justkui Lars Kepleri teoses “Uneliivamees”. Lisaks vürtsitab lugemiselamust “Voonakeste vaikimisega” sarnane tume psühholoogiline kulg.

Ees ootab Londoni raamatumess 2018. aasta aprillis, kus Birk taaskord osaleb ja mille tarbeks loodame valmis saada täielikult tõlgitud käsikirja. Seda tööd on julge ette võtta just seetõttu, et tõlkenäidiste abil oleme saanud kiitvat tagasisidet, aga päris otsuste langetamiseks sellest väliskirjastustele ei piisa. Tänapäeva maailmas, kus konkurents on raamatute kirjastamiseks väga tihe, ei juhtu üldse seda, et keegi oleks nõus “põrsast kotis” ostma.

Kuni 17. detsembrini on igal kirjandusesõbral võimalus Birgi teose inglise keelde tõlkimiseks anda enda poolt hoogu juurde: http://www.hooandja.ee/projekt/raamatu-sa-pead-suudlema-silvat-tolkimine-inglise-keelde

[helioskirjastus-blog]

“Helikopterirööv”ja Jonas Bonnier

Möödunud kuul jõudis ka meie poelettidele tõsielul põhinev krimiromaan Rootsi ajaloo skandaalseimast raharöövist. Mida arvas raamatu autor Jonas Bonnier raamatu esmailmumise eel, seda uuris ajalehe Dagens Nyheter ajakirjanik Anna Bodin.

Jonas Bonnier kohtumisest röövijatega: „Olin ekstaasis.“

Foto: Thron Ullberg

Käsikiri esitati kirjastusele ilma autori nimeta. Albert Bonniers förlag ostis „Helikopteriröövi“ teadmata, et selle on kirjutanud nende kaasomanik ja endine president. Jonas Bonnier ütleb, et ta sündis eelarvamuste maailma, kuid nüüd on ta oma tuleristsed läbi teinud.

Ta oli kõrge ülemus. Bonnier Groupi presidendina tuli ta end Dagens Nyheteri (Rootsi suurima päevalehe) toimetusele tutvustama. Saalis olid kõik kohad kinni. Me seisime kolmes reas seina ääres. Jonas Bonnier nägi välja nagu rockstaar, kelleks ta kunagi saada tahtis. Nooruslik südametemurdja naeratus, kergelt sassis juuksed. Meie tähelepanu kuulus talle. Ta vaatas meid ja ütles midagi, mida me kunagi pole unustanud. Me püüdsime seda hiljem tõlgendada: mida ta sellega tegelikult öelda tahtis? Kas meie uus ülemus oli lihtsalt spontaanne? Kas tal oli mingi tagamõte?

Üheksa aastat hiljem on Jonas Bonnier täiskohaga kirjanik. „Helikopterirööv“, tema teine romaan sestsaadik, kui ta perekontsernist lahkus, on äsja ilmunud ja selle intervjuu peamine põhjus. See on minu võimalus teda tundma õppida. Oli 2008. aasta kevad ja me olime loengusaali korrapäraselt üles rivistatud. Jonas Bonnier astus meie ette ja ütles – tegelikult, kas ta üldse mäletab oma esimesi sõnu töötajatele? „Vau, teid on siin nii palju,“ tsiteerib Jonas Bonnier iseennast. Tõsi, need olid tema sõnad. Rohkem kui üks leivateenijast kahe lapse ema tundis sel pärastlõunal pinget oma kõhus kasvamas. Põhjus, miks Jonas Bonnier neid sõnu nii hästi mäletab, on tema sõnul aga see, et talle on neid nii tihti meelde tuletatud, ja üldse mitte see, et ta õppis need pähe vihjena tulevastele koondamistele.

Kui see tõele vastab, võib sellest järeldada, et ta ütles seda, mõtlemata, mis alatooni annab nendele sõnadele tema võimupositsioon. Kuid ta ise väidab, et teda üllatas suur hulk inimesi, kes teda kuulama olid tulnud, ja ta jagas oma üllatust meiega. „Ma pole iial nii suurt publikut end kuulama tõmmanud kui tol esimesel korral Dagens Nyheteris. Põnev oli näha, kui paljud inimesed tulid presidenti kuulama.“ Ebakindlus, mida need sõnad põhjustasid, sõltus Bonnieri arvates pigem publikust kui inimesest, kes nendega kohtuma tuli. Tema jaoks esindasime me lihtsalt suurepärast hommikulehte. Rootsi parimat. Ja ometi kannatasime meie, tema arvates, silmanähtavalt ebakindluse all. Kui ta üldse vea tegi, seisnes see tema arvates selles, et ta lasi ajal mööduda, enne kui ta selle ebakõla ära tundis. „Ükskõik, mida ma ka ei öelnud, inimesed lugesid sellest välja, et kõik läheb allavett. Mulle tundus see uskumatu, et üks „vau“ võib neljasajas inimeses nii suurt hirmu tekitada. Ma sain sellest hiljem aru, aga mitte tol päeval.“

Jonas Bonnieri kohta on tihti öeldud, et ta on taibukas. Ta ütleb, et talle meeldib ennast väljendada. Seda tegi ta paar aastat enne kohtumist Dagens Nyheteris, kui temast sai Bonnier Tidskrifteri president Rootsis ja temalt küsiti, millised on tema äriplaanid. „Maailmavalitsemine,“ vastas Bonnier – laetud ja provokatiivne sõnavalik, kui arvestada taustadebatti meediamonopoli ohtude üle ja seda, et Bonnier Group on Skandinaavia suurim meediagrupp. „Leian, et see on väga naljakas tsitaat. Arvan seda siiani, ja tunnen kaasa Jonas Bonnierile, kes arvas, et see on naljakas, kuid naljatamine ei ole presidendiks olemise mõte, ja ma sain selle selgeks raskete õpptundide kaudu.“ „Helikopterirööv“ ilmub sel nädalal Rootsis. Rahvusvaheline huvi romaani vastu on suur, õigused on müüdud selle tõlkimiseks 33 keelde ning Netflix on ostnud filmiõigused. Filmimine algab tuleval aastal, produtsendiks Jake Gyllenhaal, kes on lubanud ka peaosas mängida.

Copyright © Jake Gyllenhaal 

Raamat kujutab endast põnevikku Rootsi ajaloo kõige suurejoonelisemast röövist: 2009. aasta 23. septembri varahommikul rööviti Lõuna-Stockholmi tööstusalal asuvat sularahakeskust ning röövijate saagiks langes üle 39 miljoni krooni. Pooldokumentaalse romaani, pingelise kriminulli kirjutamine ei olnud tegelikult Jonas Bonnieri enda idee. Ta oli äsja hoopis teistsuguse romaani valmis saanud ja esitas käsikirja Niclas Salomonssonile, kirjandusagendile, kes esindas selliseid nimesid nagu Jo Nesbø ja Leif GW Persson. „Salomonsson helistas paari päeva pärast ja ütles: „Astu kontorist läbi.“ Ma läksin ja ta oli väga kena, ütles, et raamat on hea ja põnev.“ Jonas Bonnier lubas Salomonssoni ülevoolaval kiitusel oma kõrvu paitada. Ta arvas, et on leidnud sugulashinge. Kellegi, kes mõistab teda. „Ja siis, pärast viieteistkümneminutilist kiidulaulu, tuli see kui kõrvallause: „Sa saad ju aru, et kaubanduslikult ei saa me sellega midagi ette võtta.“ Üleminek oli nii kiire, suurepärasest tööst ühe ropsuga „Aga me ei saa seda müüa.“.“

Jonas Bonnier hakkas juba uksest välja astuma, kui Salomonsson ta peatas: „Muuseas, mul on projekt, mis võiks sulle huvi pakkuda. Helikopterirööv. Inimesed, kes seda tegid, vabanesid äsja.“ Ta kohtus röövis süüdi mõistetud meestega Salomonssoni kontoris. „Kuna nad olid elanud pealtkuulamis- ja avastamishirmus, rääkisid nad ilma asesõnu kasutamata. Nad olid justkui romaanist välja astunud, nad olid valmis tegelased. Ma olin ekstaasis.“ Kui Jonas Bonnier oli romaanile punkti pannud, toimetas agent kolm käsikirja eksemplari Albert Bonniers förlagi vastuvõtulauda, öeldes: „Teil on lugemiseks kolm päeva.“ Niclas Salomonsson oli kustutanud autori nime, sest, nagu ta ise ütleb, ei teadnud ta, kas see on kasulik või hoopis kahjulik. „See oli uskumatult pikk nädal, ja kui agent lõpuks helistas ja teatas, et kirjastajale meeldis see raamat ja ta tegi ootuspärasel tasemel pakkumise, oli see mulle nagu järjekordne debüüt ja tuleristsetest läbi käimine.“

Tunnustus autorina on Jonas Bonnierile tähtis. Teda ei valmistatud ette Bonnieri presidendiks saamiseks, ta pole õppinud ei Stockholmi Majanduskoolis ega Stockholmi Kuninglikus Tehnikainstituudis. Ta õppis „pedagoogikat, kirjandusteadust ja natuke teatrit“ ja ta väidab, et esimesel 25 eluaastal, hoolimata perekonnanimest, ei teadnud ta Bonnier AB-st midagi. Üks, mis tal kahe silma vahele jäi, oli see, et kirjastus, mis avaldas 1988. aastal tema esimese romaani „Prinsessan och halva kungariket“ („Printsess ja pool kuningriiki“), kuulus Bonnieri gruppi. Intervjuudes, mis ta romaani ilmumise puhul andis, selgitas ta Bonnierile kuuluvas ajalehes Expressen, et tema perekonnal pole romaani avaldamisega mingit pistmist – kuni ajakirjanik Aftonbladetist – mis kuulus tol ajal Rootsi Ametiühingute Konföderatsioonile – talle selgeks tegi, et nii see siiski pole. Kuidas saab selline võhiklikkus perekonna tegemiste suhtes üldse võimalik olla? Jonas Bonnieri sõnul peitub vastus tema isas Lukas Bonnieris. „Mu isa oli oma põlvkonna mässaja ja ta arvas, et Bonnier Group tuleb viia aktsiaturule. Ta ei kasvatanud mind pereäri juhtima. Tegelikult ei kasvatanudki ta mind. Üldse.“

Seda tegi tema ema. Jonas Bonnier kujutab oma vanemaid kui täielikke vastandeid. Tema ema on arukas ja mõistlik naine, isa emotsionaalne ja ettearvamatu. Kuna ema oli kohal ja isa mitte, ei olnud see probleem. „Minu suhe isaga on väga sirgjooneline, lihtsalt sellepärast, et see on nii pinnapealne. Ma ei tundnud, et ta oleks mind armastanud. Ta seisis minu eest – kui ma talle meelde tulin, ta oli meeletult enesekeskne. Ta polnud omaenda universumi keskpunkt, ta oli universum.“ Seetõttu ei tõmmanud isa Jonast kunagi perekonteksti, ta ei osalenud kunagi üritustel, kuhu kogunesid Bonnieri perekonnanimega inimesed. Ta elas oma elu, nagu poleks tal mingit pistmist ei perekonna ega äriga. Miks temast president sai, jääb mõnevõrra selgusetuks. Kuid Jonas Bonnier püüdis oma teed leida. Ta kirjutas muusikat ja mängis bändis. Ta kirjutas. Kolis Pariisi. Ja siis, ühel päeval, helistas keegi ja ütles, et Bonnier Book Clubis on vaba töökoht.

Järgnevatel aastatel liikus ta edasi ja tagasi. Töötas kompaniis. Võttis end vabaks, et kirjutada. Naasis isa valdustesse. Võttis end uuesti vabaks, et „proovida popstaariks saada“. See ei kõla nagu parim karjääristrateegia, aga iga tagasitulek viis ta rikastavale ja sobivaid väljakutseid pakkuvale positsioonile kompanii karjääriredeli järgmisel astmel, tema liikumine ülespoole oli stabiilne. Kas taustal oli perekonnaliige, kes liikumist juhtis? Või saavutas Jonas Bonnier oma positsioonid juhuse ja võimekuse läbi? Vastus võib jääda kuhugi vahepeale. Kui keegi kulisside taga niite tõmbaski, ei valinud ta kõige kergemini kontrollitavat pärijat. Jonas Bonnier peab end mässajaks. Oma esimese raamatu kaanel kirjeldas ta end kui „Kungsängeni kooliõpetajat, kel on kogemusi ehitustegevuses Floridas“. Selleks ajaks oli ta juba perekontserni kaasomanik. Võimalik, et sellel hallil territooriumil, mis jääb selle vahele, kuidas Jonas Bonnier ennast näeb ja kuidas teised inimesed teda näevad, teeb ta oma eksisamme.

Kui kohtad kedagi, kes on võimupositsioonil, võib see tekitada ebamugavus- ja ebakindlustunnet. Kuid seesama ebakindlus mõjutab ka Jonas Bonnieri. Ta mäletab seda varasest noorusest, lausa kooli mänguväljakult. „Sa justkui jõuaksid mingile eelarvamuste peole. Ümbritseva maailma reaktsioonid imbuvad sinusse. Üks tüdruk tuli minu juurde ja ütles: „Ma näen sinu nime oma kodus raamatutel.“ Ta ei öelnud muud, kuid ta nägi uskumatult vihane välja.“ Jonas Bonnieri üllatas nii tüdruku sõnum kui ka tema suhtumine. See oli hetk, kui ta esimest korda taipas, et ta polnud ainus, kel on oma perekonnanimega suhe, ja see tekitas temas ebamugavustunnet. Ta kirjeldab oma võhiklikkust ja sellele järgnenud ärkamist nii: Elumaratonis antakse stardipauk. Jonas Bonnier hakkab jooksma ja tal on tunne, et tal läheb hästi.

Ta vaatab üle õla ja näeb, et tal ei lähe üksnes hästi, tal läheb väga hästi – ta on sada meetrit teistest jooksjatest ees. Kuid siis kuuleb ta pealtvaatajaid hüüdmas: „Läks!“ Nad karjuvad pahakspanevalt. Nad karjuvad, sest erinevalt temast teadsid nad, et talle anti teiste ees sadu meetreid edumaad, ja nüüd arvavad nad, et ta petab. Ta pöörab ümber ja näeb, et ka teised jooksjad on vihased. „Kui olukord, milles sa oled, sulle aeglaselt koitma hakkab, tekitab see ärevust. Sa sattusid sellesse olukorda, sa ei tea, kuidas, ja sa püüad öelda: „Palun vabandust, see pole minu süü.“ Kuid kellelgi pole sinust kahju, sest neil pole selleks põhjust.“ Teismelisena püüdis Jonas Bonnier endas tärkava privilegeeritud seisuse spirituaalses agoonias kaastunnet leida. Ta kirjutas oma ahastusest laule ja esines ansambliga „Batmen“ rahvamajades.

Kui tal publiku kaastunnet pälvida ei õnnestunud, hakkas ta kirjutama raamatuid, arvates, et see meedium võimaldab tal oma kannatusi paremini väljendada. Tema valu oli ehe ja ta pidi selle sõnadesse panema. Peale esimest romaani kirjutas ta enne 2016. aastat veel viis raamatut, kuni ilmus „Fäder“ („Isad“), „Kuningas Oidipuse“ vaimus kirjutatud kaasaegne tragöödia. Kirjanikuna on Jonas Bonnier distsiplineeritud ja töötab 365 päeva aastas, kaasa arvatud jõulude ja riigipühade ajal. Küsimusele, mis sunnib teda töötama rohkem, kui ta tegelikult peaks, on ta mitmes intervjuus pakkunud vastuseks süütunnet, aga ka iha kirjutada. „Süütunnet privilegeerituse pärast ja selle pärast, et ma ei mõistnud seda, enne kui oli hilja.“ Usin kirjutamine on Jonas Bonnieri meelest üks viis näidata inimestele, et ta ei pea midagi iseenesestmõistetavaks, et ta töötab kogu aeg.

„Helikopterirööv“ on üles ehitatud tõeliste inimeste lugudele.

Politsei uurimas röövijate hüljatud helikopterit. Foto: Reuters/Scanpix

Romaanis saab röövijate tungimisest sularahakeskusesse esimesena haisu ninna kõmulehe ajakirjanik. See reporter on üks toimetuse nooremaid, kes on värvatud ajalehele kuuluvast personalibüroost – mis tähendab, et ta ei tea, kas tema töökoht järgmisel kuul veel alles on. Kas staažikate töötajate kõrvale ajutiste töötajate värbamine, kel olid raskemad töötingimused, madalam palk ja suurem ebakindlus, tegi Jonas Bonnierile meediakontsernis töötatud aastatel muret? Hakatuseks ütleb Bonnier, et ta ei mõista küsimust, kuid seejärel tõstab käed näo ette. Seda žesti kasutab ta elus palju, näen seda korduvalt meie intervjuu ajal, ja ta ise väidab, et see on jäädvustatud ka tema lapsepõlvefotodele. „Ma mõistan, et selline töökorraldus ei ole just rahuldustpakkuv. Aga muret? Mul ei tekkinud tunnet, et see oli kuidagi seotud minuga...“ Jonas Bonnier võtab käed näo eest ja alustab uuesti: „President peab järgima teatud reegleid. Me kanname ülikonda ja lipsu, sest selline on reegel. Ja me võtame vastutuse teiste inimeste otsuste eest, olgu need siis head või halvad. See kuulub presidendiameti juurde.“

Me naaseme „Helikopteriröövi“ juurde. Üks väljamõeldud tegelasi on raamatus politseijuhtivinspektor Caroline Thurn, naine, kel on armid nii südames kui ka randmetel. Romaanis räägib Bonnier tema taustast. Detektiivi passijärgne nimi on Caroline von Thurn, kuid ta eemaldas aadlipartikli „von“ oma nimest, kui sai teada, et perekonna valdused, kus ta üles kasvas, põlispärandi, mis oli neli põlvkonda perekonnale kuulunud, pärib tervenisti tema vend. Autor selgitab, et seitsmeteistkümnendast sajandist pärinev seadus jättis kangelannale tühjad pihud. Caroline Thurni ema suudab tema järelpärimise peale vaid isa kutsuda ja too saab tütre küsimuste peale pahaseks: „Ta väitis, et ta ei pea midagi põhjendama, tema pole selle eest vastutav. Asi oli nii, nagu see oli, nii oli see alati olnud, ja õiglusega pole sel kõigel mingit pistmist. Inimene on sündinud teatud konteksti,“ kirjutab Bonnier.

Seadus on kahtlemata isa poolel. Otsestel pärijatel on õigus saada seadusjärgne osa pärandist, kuid Rootsis ei käi teatud osa põlispärandist pärimisõiguse alla. Caroline Thurni hinge jääb sellest sügav ebaõiglustunne. Ta tunneb „vanade eelarvamuste“ haisu ja leiab, et see kõik on „kitsarinnalisusest läbi imbunud“. Tema „kurgus ja südames“ põleb reetmise klomp. Bonnieri perekonnal pole sellist põlispärandit, kuid neil on suur ettevõte, seega paralleele annab tõmmata. Et seda mõista, peame tegema lühiülevaate Bonnieri isa suhetest naistega. Lukas „Lucke“ Bonnieril oli esimese naisega neli last, kuid naine haigestus ja suri noorelt. Ta abiellus uuesti, seekord oma sekretäriga, naisega, kes aitas teda nii töös kui emata jäänud laste kasvatamisel. Umbes samal ajal sai ta lapse naisega, kes oli pikka aega olnud tema armuke. Jonas Bonnieril, kes on Lukase ainus laps teisest abielust, on seega neli vanemat poolvenda ja -õde ning poolõde, kes on peaaegu sama vana kui tema. Neil on vaid üks aasta vahet, ja ometi ei käinud nad lapsepõlves läbi. Tegelikult tutvusid nad varases teismeeas, täiesti ilma vanemate sekkumiseta. „Mitme kooli õpilased olid koos kinos filmi vaatamas ja me mõlemad olime seal. Ta tungis läbi rahva, peatus minu ees ja ütles: „Tere, ma olen su õde.“ See oli nii cool.“

Kui Lukas Bonnier 2006. aastal suri, selgus, et ta on Bonnier AB aktsiad oma seaduslikele lastele ja lastelastele üle kandnud. Väljaspool abielu sündinud cool õde ei saanud midagi. Raamatus „Lucke och Lull – arvet efter en Bonnier“ („Lucke ja Lull – Bonnieri pärand“) kirjeldab Dagens Nyheteri ajakirjanik ja kirjanik Björn af Kleen, kuidas õde püüdis tulutult oma poolõdede ja -vendadega läbi rääkida ning kaebas nad siis kohtusse. Tema kaotuse suurust on erinevatel põhjustel raske määrata, kuid ta arvab, et ta jäi ilma umbes 400 miljonist kroonist. Kohtuvaidlus kestis rohkem kui kuus aastat ning oli 1953. aastast pärineva partnerlusleppe tõttu, mis jättis Bonnier AB omandiõiguse tuumikperekonnale, viljatu. Nagu juhtus juhtivinspektori põlispärandiga romaanis, tõsteti kompanii pärimisseadusest kõrgemale, et vältida selle tükeldamist ja tagada sellele jätkusuutlikkus. „On sügavalt ebaõiglane, et mind ja minu lapsi nimetatakse ebaseaduslikeks ning meid koheldakse, justkui oleksime me vähem väärt. Käes on 2013. aasta ja ma ootasin enamat,“ ütles õde Aftonbladetile.

See lugu püstitab hüpoteesi. Kas on võimalik, et Jonas Bonnieri poolõe vastu astutud sammud on süvendanud temas süütunnet? Ta annab kiiresti ammendava vastuse ning tema käed on kindlalt näost eemal. „Ei. Ma ei tunne mingit vajadust heastada oma isa vigu, ta tegi neid minu arvates palju ja need on kõik tema vastutada. See pole minu probleem, mul on küllalt raskusi omaenda elu majandamisel.“ Jonas Bonnier kasvas koos oma vanematega üles Sunnalidis, rohkem kui sada aastat vanas villas, mis asus Stockholmi Djurgårdeni eksklusiivsel saarel. Kui ta kolmeaastaseks sai, olid tema vanemad õed-vennad kodust lahkunud ja ema tähelepanu kuulus jäägitult talle. Puhkusi veetsid nad Stockholmi saarestikus asuval Dalarö saarel suures lagunenud majas. Isa oli tujukas ja võis paugupealt ümbritsevate inimeste peale karjuma hakata, kuid ema Gun kaitses Jonast isa vihapursete eest. Ema esindas turvalisust, ja tema vastu hakkas Jonas teismeeas mässama, kuigi ema kujundas ka tema noorpõlve eluväärtusi.

Gun Bonnier sisendas pojasse õigete valikute tegemise tähtsust ja seda, et kõik alustatu tuleb lõpule viia. Ta ei andnud pojale asu. Tema iganädalastele klaveritundidele eelnesid kahe-kolme tunnised raevukad tülitsemised, milles Jonas ähvardas klaveriga lõpparve teha ja ema sundis teda jätkama. Niiviisi tülitsesid nad kolm aastat iga nädal. Lapsena oli Jonas Bonnier normaalkaalus, kuid teismeikka jõudes sõi ta, nagu ta ise tunnistab, mägede viisi maiustusi, ja läks üsna paksuks – millest annab tunnistust vana Östra Reali põhikooli klassipilt. „Ma segasin endale jooke, mis koosnesid poolest klaasist koorest ja poolest klaasist O'boy šokolaadipiimast, mille ma mikserdasin kokku munakollaste ja suhkruga. Ma ostsin kukleid, millest ma õngitsesin välja sisu, et täita need  pähklitega, ning sõin neid lõunaks ja ma küpsetasin mandlipõhja ja kreemitäidisega šokolaadiküpsiseid, mida ma sõin taldrikutäite kaupa.“ Jonas Bonnier varjas oma võimsat keha mustade XXL-suurusjärgu T-särkidega ega mõelnud kehakaalule. Temas oli nii palju eksistentsiaalset ängi ja masendust, et ta ei pööranud välimusele mingit tähelepanu. „Alles siis, kui hakkasime Helenaga kavandama autoreisi mööda Euroopat, sain aru, et pean oma välimusega midagi ette võtma.“

Helena on Jonas Bonnieri abikaasa. Ta tutvus temaga Karlaplanil, Stockholmi Östermalmi suurel platsil, kui ta oli 13aastane ja Helena 12aastane. Tüdruk oli pärit Gärdeti elamurajoonist, Jonas Djurgårdenist. Ta kutsus tüdruku kinno. Helena tuligi, kuid jäi tema jaoks kättesaamatuks. „Ta oli nii karm ja ohtlik. Igas mõttes. Ta kandis nahkjakki. Ja mina polnud ei karm ega ohtlik.“ Lõpuks sai neist paar. Täna on neil kaks last ja nad jagavad oma aega Miami ja Stockholmi vahel. Seda intervjuud tehes on Jonas eelmisel õhtul Miamist Stockholmi saabunud ja lendab järgmisel päeval tagasi. Meil on aega viimase tsitaadi jaoks tema raamatust. Siin on tema tähelepanu keskmes mees, kel nimeks Claude Tavernier, kellele ema on lapsepõlvest saadik rääkinud, et ta on sündinud ülemus.

Lugejale tutvustatakse teda tööl Västberga sularahakeskuse mänedžerina. Jonas Bonnier kirjeldab, kuidas ta hetkeks eneseusu kaotab: See on miski, mida juhtub paar korda nädalas. Nagu siis, kui sa istud ilusa ilmaga lennukis ja korraga, täiesti ootamatult, kukub lennuk turbulentsi tõttu paar meetrit. Või kui sa oled käpuli tualetis ja oksendad ja oksendad, oksendad nii palju, et sul pole enam midagi oksendada, aga samal ajal sa tead, et järgmine oksehoog on juba teel. „Ma ei ole mitte keegi,“ on tal aega mõelda. „Ma ei tohi inimesi juhtida. Ma ei tohi teiste eest otsustada.“ Jonas Bonnier oli president ettevõttes, mis tegi tema juhtim  ise all läbi globaalse ja struktuurilise kriisi. Pealkirja all „Kohtumõistmine Jonas Bonnieri üle“ küsib äriajakiri Dagens Media, kas ta on mees, kes viis Bonnieri hukatuse äärele, või hoopis uskumatult võimekas tegevdirektor, kes juhtis ettevõtte edukalt raskest perioodist läbi.

Jonas Bonnier ei taha ennast kiita. Vastutus ei lasunud üksnes tema ülikonnastatud õlgadel. Enamik otsuseid võeti vastu koos nõukogu ja juhatusega, üksmeelselt ja pikkade protsesside tulemusel. „Aga samas, administratiivsed kohustused, nagu eelarvete koostamine, ei olnud just mu tugevamaid külgi. Kolleegide innustamisega, loodan ma, et sain hästi hakkama. Arvan, et neil oli lõbus.“

Anna Bodin

[helioskirjastus-blog]

Mine ja kaota ennast...

...on ühe uitaja reisipäevik Euroopast. Raamatust saadud mõtted ja emotsioonid on kirja pannud reisipäeviku toimetaja Mari Klein.

“Ma mäletan üht ööd oma elus, mis möödus köögilaua ääres helendava ekraani taga. Sel õhtul oli üks kirjastaja palunud mul lugeda noore lootustandva poisi veel ilmumata raamatu käsikirja. Aasta oli siis 2010 ja see oli esimene raamat, mille ma lugesin reaalselt ühe jutiga läbi arvutist. Ma olin plaaninud lugeda natuke tol õhtul ja jätkata järgmisel päeval, aga ma ei saanud pidama enne, kui kell oli neli ja raamat oli otsakorral. See raamat oli Margus Karu „Nullpunkt“.

Mõni raamat jääb su sisse kauemaks, kui sa oskad arvata. Ma ei kirjutanud sellest teosest tookord millegipärast kuigivõrd surematuid sõnu, pigem püüdsin läheneda trendikalt noortepäraselt, teadmata, et tegelikult kannan ma seda lugu endaga kaasas hulga kauem, kui algselt arvasin.

Mul ei olnud au Margusega kunagi kohtuda, aga minu jaoks oli jahmatav, kuidas ühele hiljutisele päevale sattus kaks riivamisi seotud sõnumit. Selle päeva hommikul, mille lõunal šokeeris kultuuriüldsust kurb teade ühe noore mehe kohta meie seast, oli mu postkasti potsatanud ka mõnevõrra südikam sõnum. Ühe teise noore mehe (või mis noored me kõik enam oleme…) uue raamatu ilmumisest. Raamatu, mille sünni juures sain ma omal moel sarnaselt olla, seda enne ilmumist lugeda – Egert Rohtla „Mine ja kaota ennast“.

Need on pealtnäha reisimärkmed Euroopast, aga tegelikult on nende alumises kihis midagi märksa sügavamat, mis mind samamoodi enam enesest lahti ei lase. Mure maailma pärast, inimeste pärast selle sees. Midagi, mis omamoodi seob tänapäeva noori mehi, kelle suhtes on ühiskonna ootused kohati ebaõiglaselt vastuolulised. Kelles ühiskond näeb vaid üht poolt, saavutatut, vajadust saavutada. Aga ei näe nende sisse, sügavale. Nende endi ootustest… meie kõigi ootustest oma elule… ja sellest, mida me ei oota. Sellest, millest me ei räägi.

See raamat pakub minusugusele lugejale sürreaalse situatsiooni, kus võib end ära tunda ühtaegu nii jutustajas kui ka neis, keda too peenelt parodeerib, raputades seeläbi ärkvele mugavalt unelema jäänud väikekodanlase, kelle koorest ronib välja varjusurmas olev anarhist, ühiskonna heakskiitu otsiv isend, kelle suurim ulm on üksindus. Isiksuse kahestumine kui selline, sobib selle teosega ka sisuliselt, sest tegu ei ole ainult reisipäevikuga, vaid samuti sügavale enesesse sukeldumisega, mille kestel jäävad sukelduja teele nii bipolaarsus, skisofreenia kui ka muud psühhoanalüütikutele huvi pakkuvad seisundid, mida saab kõrvaltvaataja kõrvaltvaatajana kõrvalt vaadata.

Egert veab lugeja endaga sõna otseses mõttes läbi võrkaedade ja mahajäetud majade, odavate hostelite ja kodutute varjupaiga välja otse kirikusse – aga mitte nii, nagu te praegu arvate! Üldse mitte nii! Kirjeldab teekonda, mida – julgen arvata – 99,9% lugejaist läbinud ei ole. Teekonda, mille läbija tükkhaaval kaob – ei, mitte ei haihtu õhku, vaid jätab endast midagi kõikjale.

„Igale inimesele annaks ometi nagu pisikese tükikese, ja nemad annavad sulle. Me kisume üksteist niimoodi vastastikku skelettideks, vahetame, anname üksteisele võõra liha asemele. Lihvime üksteist. Pilku, naeratust, huumorimeelt, kõnemaneeri, viha, kõnnakut, kõike,“ kirjutab ta ise. Pärast seda, kui on kohtunud omakorda inimestega, kes tal kunagi ei unune: sünnitusel ratastooli jäänud noore üksikemaga, kes käis vaatamas haiglas oma kaheksakuust tütart, kellele palju elulootust ei anta, või päevade kaupa üht ja sama lugu käiava tänavamuusikuga, kes ühel päeval ta käeviipega peatab ning annab talle oma toidu. Just säärastest kohtumistest kubiseb see teos. Aga mitte ainult. On ka neid, kes võtavad, mitte ei anna. Ja just samasugust bipolaarsust nagu elus eneses, näeb ta oma retkel oma silmaga nende seas, kes on tulnud paadiga üle mere paremat elu otsima. Ta ei hurjuta, ta ei õigusta, ta vaatab, näeb, fikseerib ja jagab oma elupilte lugejaga – no vahel siiski ka sekkub, oma sisemise õiglustunde ajel.

Tegelikult ei ole see raamat kirjutatud raamatuna lugejale, vaid päevikuna iseendale. Seda võiks meeles pidada mõni nõudlikum lugeja, kes ootab võib-olla keelelist harmooniat ja kirjanduslikku kõrgpilotaaži. Siit leiab rohkem ehedust – mõtteid sellisel kujul, nagu nad on tulnud (kuigi nende omavaheline sidusus on ometi päeviku kohta kõrgpilotaaž). Ja see oligi eesmärk – näidata elu sellisena, nagu ta on, mullist väljaspool.

Me kõik vajame tunnustust. Aga mulle tundub, et mehed vahel rohkemgi. Mul on hea meel, et Eestis on ikkagi mehi, olgu noori või vanu, kes kirjutavad… kes julgevad. Olgu nad selle eest tänatud, nii siin- kui ka sealpool. Naised muidugi ka, aga loomingulised mehed on vahel… õrnemad. Ja nende kukkumine on valusam, nii neile endale kui teistelegi nende ümber.”

[helioskirjastus-blog]

Uued raamatud vol 2

👉 Tutvustame uusi raamatuid edasi sealt, kus eelmises tutvustuspostituses pooleli jäime 👈

Äsja saabus meie kontorisse akna kaudu värske laar uusi raamatuid. Kõige esimesena siis Rootsi krimikirjanike duo Hjorth & Rosenfeldti “Tüdruk, kes ei rääkinud”, mis on krimipsühholoog Sebastian Bergmanist rääkiva sarja neljas osa. Olgu etteruttavalt öeldud, et see osa kandideeris Rootsis 2014. aasta parima krimiraamatu tiitlile, mis on märkimisväärne tunnustus, arvestades kui heal tasemel on Rootsi krimikirjandus.

Sebastian Bergmani konksu otsa on jäänud ka legendaarne näitleja Andrus Vaarik, kes on sarja kohta öelnud niimoodi: “Hjorth & Rosenfeldt keeravad sellele žanrile veel ühe uskumatu ja vaimustava vindi peale. Peategelane, positiivne kangelane, geniaalne profileerija, parim uurija Sebastian Bergman on maailma kõige halvema iseloomuga inimene. ”

IV osas "Tüdruk, kes ei rääkinud" raputab rahulikku Torsbyt külmavereline mõrvatöö, kui ühest majast leitakse tapetuna neljaliikmeline perekond. Kohale kutsutakse keskkriminaalpolitsei mõrvarühm, kes sõidab sündmuspaigale juhtumit lahendama ilma olulise liikme Ursulata.

Kui peamine kahtlusalune leitakse peagi surnult, muutub juhtum veelgi keerukamaks, sest teo toimepanemiseks on kasutatud sama mõrvarelva. Perekonna mõrvapaika veel kord uurides selgub, et majas on viibinud tunnistaja, kes nüüd on kadunud.

Keerukas olukorras tuleb tegutseda kiiresti ja leida tunnistaja üles enne, kui mõrtsukas seda teeb. Jäljed viivad maja taga asuvasse suurde metsa, kust leitaksegi üles 10-aastane tüdruk Nicole. Kuid nähtu ja kogetu on muutnud tüdruku täiesti tummaks. Koletut mõrva pealt näinud vaikivast tunnistajast saab nüüd krimipsühholoog Sebastian Bergmani oskuste proovikivi.

Hans Rosenfeldt (vasakul) ja Michael Hjorth (paremal)

***

Skandinaavia krimikirjanduse lainel ka jätkame. Hans Koppeli põnevik “Ei tule iial tagasi” müüs ilmumise järel 60 000 eksemplari Suurbritannias ja 50 000 eksemplari Rootsis. Kriitikud on hinnanud raamatu lihtsat, kuid mõjusat süžeed, mis täidab kõik närvesööva psühholoogilise põneviku nõudmised. 

Hittarp on rahulik mereäärne linnake Lõuna-Rootsis. Elu kulgeb seal omas rütmis. Ylva soovib kolleegidele head õhtut ja asub kodu poole teele ... kuid kaob, ilma ühegi vihjeta. Abikaasa Mike Zetterberg üritab hinge kogunevat paanikat vaigistada, sest naisel on teatavat sorti taust, mida mees on üritanud unustada. Naise minevikuteod on ka põhjus, miks Mike kohe politseisse ei helista, vaid asub ise asja uurima. Kui lõpuks politsei naise kadumisega tegelema hakkab, langeb põhiline kahtlus abikaasale. Kuidas küll?Mike ei oska aimatagi, kui vägivaldse piinamise ohvriks on Ylva langenud. Ta ei tea, et naist hoitakse vaid mõnesaja sammu kaugusel, lukustatuna naabermaja keldris. Ylva piin ei ole vaid füüsiline – tema tillukeses toas on ekraan, et ta näeks oma kodu ukseesist. Ta on nii lähedal, ja ometi nii kaugel.

***

Otsapidi kuulub Skandinaavia põnevike hulka ka Anna Ekbergi “Talumatu tõde”. Küll aga on tegu hoopis Taani autoriga. Või õigem oleks öelda autoritega. Õigupoolest kahe mehega, sest Anna Ekbergi pseudonüümi taha peituvad kirjanikud Anders Rønnow Klarlund (fotol paremal) ja Jacob Weinreich (vasakul).

“Talumatu tõde” on selline põnevik, mille kohta oleme saanud juba tagasisidet, et lugejatel jäävad tööasjad ja kodused toimetused lihtsalt pooleli, sest ei raatsi kuidagi raamatut käest panna. Või siis teine variant, ei raatsi ühe päevaga liiga palju lugeda, sest muidu saab liiga kiiresti otsa!

“Talumatu tõde” on ainulaadne armastustriller, kus alasti kistud emotsioonid on läbipõimitud psühholoogilise pingega. Louise ja kirjanikuna leiba teeniv Joachim naudivad rahulikku elu väikesel saarel, kus Louise peab kohvikut. Ühel päeval ilmub sinna keegi Edmund, kes väidab, et Louise’i nimi on tegelikult Helene ja et neil on kaks ühist last. Pärast politsei sekkumist ilmneb, et Louise ei ole päris see naine, kelleks ta end peab. Ei mingit kahtlust – Louise on tegelikkuses Helene Söderberg. Ta on sunnitud lahkuma armastatud Joachimist ning otsima vastuseid küsimusele, mis tegelikult juhtus, kui ta kolm aastat tagasi kadus.

Raamatut on jõudnud juba lugeda ka näitleja Elisabet Reinsalu. „Olen suur krimkade austaja. Eriti meeldivad mulle Skandinaavia autorid ja mida tumedam ning süngem lugu, mida reljeefsemad ning ambivalentsemad karakterid, seda parem. Pean tunnistama, et võtsin Anna Ekbergi „Talumatu tõe“ kätte kerge eelarvamusega. Praegu olen sunnitud oma sõnad ja tunded aga sinna tagasi saatma, kust nad tulid. Olin pehmelt öeldes üllatunud. Sama suur oli mu üllatus, saades teada, et autori nime, Anna Ekbergi, taga peitub tegelikult kahe meeskirjaniku tandem. Anders Rønnow Klarlund ja Jacob Weinreich (Anna Ekbergi pseudonüümi all) on loonud maailma täis alasti tundeid ning filmilikku pinevust. Leidub väänatud inimpsühholoogiat ja haiget meelt, mille kirjeldamiseks on autorid meisterlikult loonud kergesti jälgitava, kuid samas lugejat lakkamatult oma haardes hoidva süžee. Mingis mõttes on see üsna lihtne lugu, milles on aga huvitavaid pöördeid ning inimlikke karaktereid. Siin on tegelasi, kes maadlevad oma nõrkuste ja valedega, maailmaga, mis on täis petmisi, varjamisi, ebasiirust. Kes aga kõigest hoolimata usuvad armastusse ning keda kannustab tõejanu. Seetõttu ei kardaks ma n-ö lihtsat lugu, sest see õpetab ka oma elust paremini aru saama, muudab pealtnäha sünge krimka üldinimlikuks ning selle lugemise kõrgema sordi teekonnaks. Siin on palju mõtteid, mis endaga kaasa võtsin ning mille meenutamine aeg-ajalt päris kasulik on. Mitte sihtpunkt, vaid elu vahejaamad on tegelikult olulised, elu väikesed rõõmud ja mured. Kuidas õige inimese leidmine siin elus on nii suur väärtus ning õnn, üksi ei ole me miskit, vaid ainult õiges pinnases kasvab meist väärtuslik taim. Ja kui keegi on nii vaene, et tema ainuke rikkus on raha, siis on küll miskit väga ebaõnnestunud. Need on vaid mõned minu poolt vabalt tsiteeritud kirjaniku mõtteavaldused. Väärt lugemine, millest jääb hinge helge ning lootusrikas tunne.”

***

See kevad oleme täielikul põnevikulainel, sest ka järgmine raamat on põnevik. Võib lausa öelda, et oodatud põnevik, sest Ruth Ware ei ole Eesti lugejale enam tundmatu nimi. Tema eelmine põnevik “Pimedas pimedas metsas” oli eelmisel aastal üks meie menukamaid raamatuid. Ja olgu öeldud veel, et see ei jää meil see aasta ainsaks Ruth Ware’i raamatuks, sest ka sügisel on sellelt autorilt uut raamatut oodata 😉

Taaskord otse trükikojast. Ruth Ware “Naine kajutist nr 10″ 

Reisiajakirjanik Lo Blaclock saab elu parima töölähetuse: nädal ülimalt eksklusiivsel luksuslaeval. Esialgu on pardal kõik imeline: peened kajutid, suurejoonelised õhtusöögid ja elegantsed külalised. Aga tasapisi olukord muutub – jäine tuul peksab laevatekki, taevas muutub halliks ja ähvardavaks ja siis näeb Lo juhuslikult pealt, et keegi naine heidetakse üle parda. Kõik reisijad on pardal? Sest laev seilab edasi nagu poleks midagi juhtunud, hoolimata Lo meeleheitlikest katsetest tõestada, et midagi on väga valesti.

Nii arvab uue põneviku kohta raamatu tõlkija Pilleke Laarman: “Ruth Ware’i kaks suurepärast kriminaalromaani – “Pimedas, pimedas metsas” ja “Naine kajutist nr 10” on täiuslikud ajaviiteraamatud, psühholoogilised põnevikud, mida kord juba alustades on raske käest panna. Mõlema romaani peategelaseks on noor naine ja mõlema tegevus toimub paigas, kust iga hetk omasoodu lahkuda pole võimalik – üksildane suveresidents keset pimedat metsa ja Põhjamerel purjetav luksuslik kruiisilaev. Ajutiselt kokkutulnud seltskond on küllaltki kirju ja muidugi hakkab toimuma ootamatuid ja hirmutavaid sündmusi – mis oleks parem paik salajasteks mustadeks tegudeks. Tegevuspaigad, ootamatud pöörded ja vahelduvad tunded hoiavad lugeja pidevalt põnevil, pidevalt ärevalt hirmuseguselt ootel. Mõlema teose õhustik tekitab kõhedust, soovi aeg-ajalt üle õla piiluda, veendumaks, et keegi kuskilt ootamatult välja ei ilmu. Paljud arvustused on võrrelnud Ruth Ware’i Agatha Cristie’ga – ja tõsi ta on – lugude hoog, salapära ja pidevalt õhus hõljuv kahtlus kõigi ja kõige suhtes lubaksid teda ehk tõesti 21. sajandi Agatha Christie’ks nimetada.” 

***

Ja nüüd täielik kannapööre ilukirjandusest. Füsioterapeut Maarja Säde on valmis saanud käsiraamatu “Minu aktiivne beebi”, kus on igapäevased võimlemisharjutused beebi esimeseks eluaastaks.

“Esimesel eluaastal vajab iga beebi vanemate erilist lähedust ja tuge, sest lapse füüsiline areng teeb läbi suure hüppe. Lapse eest hoolitsemine ei tähenda ainult eakohast toitu ja puhast peput: oluline on temaga suhelda, rääkida, võimelda. Selleks ei ole vaja minna mänguringi – väga palju saab ära teha kodus, oma harjumuspärases keskkonnas ja ajal, mil nii ema kui laps tunnevad end heatujulisena. Raamatus „Minu aktiivne beebi“ õpetatakse lihtsalt ja arusaadavalt eakohaseid tegelusi imikuga ning selgitatakse, miks üks või teine harjutus on just selles eas hädavajalik. Imikuga koos olemiseks tuleb võtta aega ja nautida hetke – laps on väike väga lühikest aega.” Reet Raukas, lastearst

***

Sellised on siis selle kevade ja suve uued raamatud. Midagi on meil veel varuks, aga see jäägu mõneks teiseks korraks. Seniks lugemiseni! 

[helioskirjastus-blog]

Kas sina suudaks 42 aastat järjest oma lubadust hoida?

66-aastane Robert Kraft on seda suutnud. Ta on jooksnud 42 aastat järjest iga päev Miami Beachi rannaribal 8 miili. Justnimelt iga päev, olgu väljas möllamas orkaan või teda kimbutamas tervisemured.

Vot selline mees Robert ongi. Õigupoolest tuntakse teda hüüdnimega Kaaren. Hüüdnimed on ta andnud ka kõigile teistele jooksjatele, kes tema ümber on koondunud ja üle kogu maailma koos temaga jooksmas käivad. Täpsemalt siis 87 riigist. Kaarnal on olemas ka oma koduleht, kus on hästi näha, kui suur osa maailmakaardist Kaarna Jooksjatega on kaetud. PS! Eesti on veel kaardile kandmata!

Kaarna lugu on igas mõttes ehe ja imetlusväärne. Raamatu autor Laura Lee ehk “Valge Välk” on öelnud selle kohta nii: “Vahel mõtlesin, et seda lugu ei pannudki mind kirjutama see, mida mina nägin Kaarnas, vaid see, kuidas tema pani mind nägema kõiki teisi.”

Kaaren numbrites:

125 000 – jooksumiili on Kaaren alates 1975. aastast läbinud. 15 345 – järjestikust päeva on Kaaren kaheksat miili jooksnud. 2621 – inimest on Kaarnaga koos kaheksat miili jooksnud. 39,5 °C – on Kaarna Jooksu kuumarekord (juulis 2010). 139 km/h – oli tuule kiirus orkaan Irene ajal (15. oktoober 1999). 87 – on riikide arv, kust on pärit Kaarna Jooksul osalejad. 81 – on vanima aktiivse Kaarna Jooksul osaleja vanus. 60 – lõuatõmmet teeb Kaaren iga päev (kolm 20st seeriat). 25 – jooksjat on kantud Kaarna Kuulsuste Halli. 19 – inimest on Kaaren uppumissurmast päästnud. 7 – orkaani ajal on Kaaren jooksnud. 0 – korda on Kaaren lennukiga lennanud.

Kaarna elust rääkiva raamatu eestikeelse tõlke on sisse juhatanud Elujooksu eestvedaja Kristjan Puusild.

Kristjan Puusild (vasakult kolmas) ja elujooksjad

“Tänapäeva jooksumaailm on omaette kultuurinähtus, mis peegeldab ajastu sõlmpunkte ja väljakutseid ning inimeste otsinguid ja püüdlusi nendega toimetulemisel. Robert „Kaaren” Krafti eluteekond on ainulaadne näide sellelaadse kultuurikihistuse kujunemisest ning muutumisest ajas. Jooksubuum algas just eelmise sajandi 70ndatel, kui elavnesid suurlinnade maratonid ning Ameerikas hakati avastama jooksmise sügavamaid külgi. Nüüdseks on jooksubuum levinud üle kogu maailma ning Eestiski on jooksmisest kujunenud kõige suurema harrastajate arvuga tervisesport. Plahvatuslikud perioodid sünnitavad väga erilisi tegelasi mitte ainult peavoolus, vaid ka piirialadel. Mõned neist jäävad inimeste hinge ja kultuuriajalukku igaveseks.

Robert „Kaaren” Kraft on üks sellistest eeskujudest, kellel on inimestele omalaadne mõju ning kes on oma teekonnaga avanud värvinguid mitte üksnes jooksukultuuris, vaid ka ühiskonnas laiemalt. Elava legendina kõnetab ta paljusid, ühendab kogukondi ning loob oma isiksuse ja igapäevase jooksuga pidevalt lisaväärtust, mis muudab inimeste elusid. Kaaren on lugude jutustaja, muusikapalade kirjutaja, õigluse eest seisja, elupäästja, aga ka võitleja ja vembumees. Ta on mees, keda lapsepõlveraskused ja noorukiea võitlused on suunanud kestvale jooksule, leidmaks iseennast ja oma elu mõtet. Need, kes temaga mistahes õhtul Miami Beachil kaasa jooksevad, teavad, et ta on suure südamega inimene, kes muuhulgas ka jookseb ning on teinud seda iga päev juba üle 40 aasta järjest.

Kaaren on jooksja, kes on korraga nii tagaajaja kui tagaaetav. Käesolev raamat avab meile tema loo, näidates, mille eest inimene ära jookseb, mis teda taga ajab ning mida ta tegelikult joostes otsib. Küllap on iga jooksja jaoks oluline mõista, miks ta jookseb ning kuidas ja milliste vastusteni selles küsimuses on võimalik jõuda. Robert Kraft alustas oma küsimustele vastuste otsimisega juba 1975. aastal. Miski sisimas sundis teda 1975. aastal tegema need esimesed jooksusammud Miami Beachil, valima endale teistsuguse elu ning järgima seda võitluslikku sisemist tungi tänini. Ilmselt ei osanud ta tollal unistadagi, et jooksmisest võib kujuneda vastus nii talle endale kui sadadele teistele. Nüüdseks on Kaaren maailmakuulus ning eeskujuks paljudele, kes püüavad iseendale ja oma elule mõtet otsida just joostes.

Hüüdnimi „Kaaren” kattub vägagi Roberti isiku ja elukäiguga. Ta on kõnetanud tuhandeid inimesi, jookseb üleni mustas, juhib jooksukogukonda, olles inspiratsiooniallikaks paljudele kaugemalgi. Tema juhtumised jooksurajalt on uskumatud ja pääsemised imetabased. Ka viisid, kuidas ja millega ta inimesi kõnetab, milliseid hüüdnimesid osalejatele annab, on täpsed, sügavad ja salapärased. Kaaren on justkui kaasaegne jooksušamaan, kelle sõnadest ja olekust võivad inimeste hinges avaneda uksed, käivituda eluliste küsimuste lahendusjadad ja võib-olla peituda ka vastus põhiküsimustele – miks joostakse, miks elatakse.

Kaarna õppetund on universaalne – võtta vastu valu ja tagasilöögid, lasta neil sisemuses küpseda, leida endale midagi püsivat ning hoida oma ihu ja hing selles. Harukordne on asjaolu, et Kaarna pühendumine ja usk enesesse on olnud vankumatud nii pikka aega ning niivõrd keerukates, kohati ilmvõimatutes olukordades, et see ületab meie tavakogemusel põhineva ettekujutuse. Mõelgem korraks, kui palju takistusi, äpardusi, muid teiste tegevustega seotud juhtumisi võib esile kerkida meil endil kord nädalas planeeritud tervisejooksule asudes. Jooks võib katkeda vigastuse või mistahes välismaailmast tuleva olulise sündmuse tõttu, mis võib sundida meid peatuma. Ja nüüd kujutage ette, et suudate kõikide nende suuremate või väiksemate takistustega silmitsi seista, need ületada, iga päev, 365 päeva aastas, 40 aastat järjest. Kaaren on seda teinud.

Inimene, kes jookseb 8 miili iga päev üle 40 aasta ei saa ju olla normaalne. Spetsialistid on Kaarnat diagnoosinud mitmel moel, peamiselt obsessiiv-kompulsiivsena. Õnneks on ka psühholoogias koolkondi, mis ei lähene inimesele üksnes sümptomi- ega diagnoosipõhiselt, vaid käsitlevad teda kui unikaalset isiksust, kel on potentsiaali ning võimet luua, armastada ning anda. Kaarna jooksuharjumus kui positiivne sõltuvus paneb mõtisklema, milles seisneb inimeseks olemise ja elu mõte üldse, mis võimaldab elu tähenduslikuna hoida ning kuidas seda iga päev ellu viia? Mis on eesmärgist või põhimõttest kinni hoidmise hind ja millest tuleb selle nimel loobuda ning kas oleme valmis ise midagi seesugust tegema?

Kaaren on ka fenomenaalse mäluga pedantne statistikapidaja. Väga paljud jooksjad peavad statistikat oma tulemuste üle, olgu selleks siis kogutud maratonide arv, isiklikud rekordid, läbitud kilometraaž. Aga Kaaren peab arvet teiste inimeste kohta ning annab igal aastal välja tunnustavaid tiitleid Kaarna Jooksust osavõtjaile. Temal endal on vaid üks eesmärk –  olla igal issanda päeval Miami Beachil kohal ning joosta oma 8 miili. Sellest igapäevarituaalist on kujunenud tema elu selgroog. See selgroog hoiab teda elavana ning on teinud temast legendi. Ilmselt ei pea Kaaren enam kunagi kartma üht oma suurimat hirmu –  hüljatust, sest seni kuni ta jookseb, on tal alati keegi, kes on temaga.

Kaaren on öelnud, et jooksmine on parem kui alkohol, narkots või psühhoteraapia. Ilmselt mõistab iga jooksusõber selle lihtsa mõtte ulatust ning jooksmise võimet muuta elusid. Inimesi juhatavad ärkamise, teadvelolu, taipamise ja elumuutvate valikuteni erinevad asjad. Muutumisprotsess võib olla aeganõudev ning kaasaegsele inimesele, kes pigem otsib kiireid lahendusi, raske. Elu võib elada pidevas pinges, rahulolematuna, süüdistades selles ümbritsevat maailma ja teisi. Aga raskusi võib vaadata ka teise pilguga, need omaks võtta ja neisse süüvida, kasutada neis peituvat väge millegi loomiseks. Kaaren on spontaanselt loonud jooksusündmuse ja võrgustiku. Selles osalevad inimesed on tugipunktiks ja allikaks, ühenduseks ja vastuseks nii iseenda küsimustele kui elu suurtele müsteeriumitele. Kaarna Jooksul osalejate vägevad hüüdnimed võimaldavad inimestel korraga otsida ja leida, sisemisi muutumisprotsesse käivitada. Loodetavasti leiab nii mõnigi lugeja sellest raamatust oma teekonna alguse, elukestva küpsemisprotsessi lätte.”

[helioskirjastus-blog]

Lobapostitus pealkirjadest

Vahel on kohe mõnus lihtsalt niisama lobiseda. Näiteks sellest, kuidas on sündinud mõne raamatu pealkirjad ja kuidas me ise neid raamatuid kutsume.

Kõige rohkem nimevariante on kindlasti talvisel värviraamatul “Värvi ja kingi”. Mis te arvate, mitu varianti me oleme suutnud sellest nimest isekeskis liikvele lasta. No umbes vähemalt kahe käe sõrmedel. Näiteks “Värvi ja lõika”. Või “Lõika ja kleebi”. Või siis “Rebi ja kingi”. Ja muidugi veel kõikvõimalikud variatsioonid. Ja kõik on sündinud n-ö kogemata, et hakkad kiiresti midagi ütlema ja näed, et teine inimene pilgutab ainult silmi, et millest sa nüüd ometi räägid. Ei ole see elu midagi nii lihtne, et kirjastuse töötajana kõik pealkirjad meelde jäävad.

Teine värvikas näide on veel trükilõhnaline Taani kirjanikeduo triller “Talumatu tõde”. Kuna tööpealkiri oli raamatul “Saladuslik naine” ja nii me seda pikalt kutsusime, siis pole imestada, et sellest sai kokku “Saladuslik tõde”. Aga sellest kraad veel parem nimi tuli “Talumatu naine”. See on lihtsalt nii hea pealkiri, et kahju kohe raisku lasta...

Hiljuti ilmus raamat mehest, kes on juba 42 aastat järjest iga päev Miami Beachi rannaribal 8 miili jooksnud. Raamatu pealkirjaks oli meil plaanis panna “Enesega võidu”. Ühel koosolekul tahtis Heliose toimetaja Triinu selle raamatu kohta midagi küsida, aga ta ajas pealkirja öeldes sõnad sassi, sest üsnagi hiljuti ilmus meil kogupereraamat “Eluga pääsenud”. Nii ta need kaks pealkirja kokku liitiski ja ütles “Elu enesega võidu”. Kuna raamatu ots trükikojast alles paistis, saimegi viimasel minutil pealkirja ära muuta. Vahel mängib juhus teenitult suurt rolli, sest see pealkiri sobib sellele raamatule nagu rusikas silmaauku!

Praegu on toredat segadust ka selle ümber, kas värske beebivõimlemise raamat on “Sinu aktiivne beebi” või “Minu aktiivne beebi”. Ikka "Minu aktiivne beebi”, ehkki õnneks saab mõlemal juhul aru, millisest raamatust jutt on.

Vot sellised lood seekord. Pärleid lendab meil tegelikult kogu aeg, aga alati ei taipa häid näiteid kirja panna. Ja see, mis pole kirjas, pole ka meeles. Nii ütleb meie kirjastuse teada-tuntud vanasõna. 

Ja veel viimane pooleldi naljapilt, kuidas raamatut kaane järgi hinnata. Kas nüüd täitsa tõene, aga päris hästi tabatud on küll.

[helioskirjastus-blog]

Heliose lugemise väljakutse 2017

Aasta alguses esitas Helios kõigile lugemisfanattidele väljakutse - lugeda ja muljetada kolme meie kirjastuse põneviku teemal. Kui lahked või kriitilised väljakutse vastuvõtjad olid, see selgugu nüüd!

Osalejad pidid läbi lugema kolm raamatut: Paula Hawkinsi rahvusvaheline menuki “Tüdruk rongis”, Ruth Ware’i psühholoogilise põneviku “Pimedas pimedas metsas” ja Omavere väikelinna saladusi paljastava Birk Rohelennu trilleri “Sa pead suudlema Silvat”. Väljakutse võtsid vastu meeldivalt palju lugemishuvilisi ja siin on nende arvamused.

Jah, võtsin väljakutse vastu! 

Mida arvas Anneli Usutav:

„Pimedas pimedas metsas“ Vana arm ei roosteta – peab siin teoses paika. Siit mõnusast lektüürist leiab igaüks endale mõne mõtte harutamiseks. Kes leiab siit tagantjärele tarkuse killud, kes mõtteid suhtekorraldamiseks ja isegi mõrvamüsteeriumi. Viimase kohta võiks öelda, et tuleb kuulata sisetunnet ning mitte samasse ratta uuesti joosta. Tüdrukuid Norat ja Clare’i seob üks ühine teekond, mälestus ja mees ning kõik see kulmineerub ühes klaasmajas keskpaika tühermaad. Käib püss ja pauk ning kellegi hing jääb piinama, kuniks saabub külmus ning tuimus.

„Tüdruk rongis“ Sama rada kordub rongist vaadates üha uuesti ja uuesti ning Rachel peab sealt välja saamiseks oma tunnetele vastu seisma. Kuid miski piinab hinge sees, olgu see vana elukoht või vana armastus – lõppude lõpuks teab keegi midagi sinust, mida poleks arvanud.

„Sa pead suudlema Silvat“ Omaveres veedetud lapsepõlv võib olla roosiline, kuid kui su parim sõbranna kaob ära ja sa näed teda hiljem, peetakse sind hulluks. Kas surnud tõusevad ellu ja kas maailm on ikka must ja valge. Päevavalgele tuleb perekondade saladused ning Silva ei teagi, kas kedagi saabki täiesti usaldada ja kas ennast saab selles pöörasuses usaldada.

Mida arvas Helen Teder-Õnnepalu:

Ära hinda raamatut kaane järgi ehk kuidas ma ikkagi lugesin raamatut „Tüdruk rongis“

Kuulusin pikalt just nende miljonite inimeste hulka, kes ei olnud lugenud raamatut „Tüdruk rongis“. Ja mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks põnevikud, otse vastupidi – väga meeldivad. Lugemata jäi see hoopiski sellepärast, et mingil kontrollimatul põhjusel suhtun äärmise ettevaatlikkusega kõigesse, mis meeldivad „kõikidele inimestele”. Tuleb tunnistada, et aeg-ajalt joon hea meelega klaasikese Coca-Colat ja loen ka Paulo Coelhot ning vaatan Tolkieni raamatute põhjal tehtud filme, aga näe!, „Tüdruk rongis“ jättis ükskõikseks. Jättis ükskõikseks ka filmitreiler. Ja raamatukaupluses raamatut kätte võttes jätsid külmaks need kaanele koondatud ülivõrdes tsitaadid sellest maailmakuulsast bestsellerist. Aga ühel päeval ikkagi sattus see raamat ka minu lauale. Ja pärast esimest peatükki… lehekülge? rida?… olin ka mina müüdud. Ümbrus lakkas olemast, supp kees üle ja kõrbes põhja ning kui väljas oli juba ammu pilkane pimedus ja enamus Eestist õndsalt magas, sõin mina ikka silmadega sõnu ja keerasin muudkui uusi lehekülgi. Raamatust vaimusilma kerkiv maailm on tumedates toonides, kuid mitte valusalt sünge. Lugejana tahaks vahepeal peategelasel Rachelil õlgadest kinni võtta, silma vaadata ja karjatada: „Võta ennast ometi kokku!“. Tahaks peatada selle rongisõidu Londonisse ja tagasi ning Racheli rutiinse minevikuigatsuse. Tahaks, tahaks… …ja raamatut ei tahaks käest ära panna enne kui tagakaas vastu tuleb. Põnevust jagub viimaste lehekülgedeni ja sinnani jõudes võiks endale vabalt käega mõtteliselt vastu laupa laksata ja öelda: „Miks ma küll selle peale ei mõelnud?!“ Aga sellepärast, et armastus on pime. Armastusest jutustab see raamat kindlasti, sest oma lugu, mis on tegelikult nende kõigi ühine lugu, räägivad vaheldumisi minevikus ja olevikus kolm naist. Armastusest küll, aga kindlasti mitte lihtsast imeilusast romantilisest armastusest. Ja omakorda lisab põnevikule vürtsi asjaolu, et keegi kolmest naisest pole ilmsüütu kangelanna. Kuid loomulikult pole armastus selles loos peamine, põhiline on põnevus ühe kadumise ümber. Kas peategelane leiab müsteeriumile lahenduse? Leiab, kuid mitte esimese korraga,  ka mitte kõige kergemal viisil ja kindlasti mitte sealt, kust ta seda leida kavatses.

„Sa pead suudlema Silvat“ „Hoia lampi!“ kirjutas Sofi Oksanen raamatus „Puhastus“. Lihtne lause, aga arvestades eelmainitud raamatu konteksti, hakkab mul praeguseni kõhus keerama ja läheb südame alt õõnsaks, kui selle peale mõtlen. Birk Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat“ kuulub minu jaoks samasse raamatukategooriasse. Selline raamat, mis alguses vast kõige parema hooga minema ei hakka. Selline raamat, mida sa mitu korda paned kõrvale ja mõtled, et rohkem enam edasi ei loe. Aga selline raamat, mille sa paari päeva pärast ikka jälle kätte võtad ja edasi loed. „Sa pead suudlema Silvat“ on sünge mõningate lootuskiirtega raamat elust Eesti hallis väikelinnas. Raamat mälestustest, tulevikuootusest, lootusest ning lootuste täitumisest ja täitumatusest. Kui meeleheitele lähenev koduperenaine Silva hakkab ühe kummalise sündmuse tõttu otsima aastakümneid tagasi kadunuks jäänud lapsepõlvesõbrannat Helenat, siis annab tagasipöördumine minevikku jäänud kodulinna Omaverre palju rohkem vastuseid, kui peategelane algul küsidagi julgenud oleks. Taaskohtumine vanaema ja esimese armastusega, väikelinna salajased ärid, mõrv, isa surma tagamaad ja naabrite häirivad elud on üksnes osake sellest, millega Silva näiliselt rahulikus ja tagasihoidlikus linnakeses silmitsi seisma peab. Öökapile ma seda ei julgeks soovitada, aga kindlasti lõunase päikese valguses kohvi kõrvale kõikidele neile, kes naudivad ilusat eesti keelt, mitmekihilist teemaarendust ja keskmisest tumedamates toonides tasapisi kulgevat põnevust.

„Pimedas pimedas metsas“ Kui sa ühel õhtul otsustad, et tahaksid hilisõhtuse põnevusfilmi asemel hoopiski raamatut lugeda, siis võta kindlasti „Pimedas pimedas metsas“. Kellel on piisavalt tahtejõudu, saab raamatu ilmselt edukalt jagada vähemalt kolme õhtu peale ja perekond saab telekast just neile sobivaid saateid vaadata, sel ajal kui sina oled sukeldunud pimedasse pimedasse metsa. Kui sul nii palju tahtejõudu pole, siis ilmselt istud sa poole ööni üleval ja loed kohe raamatu lõpuni. Raamat sellest, kuidas väike seltskond omavahel suuremal või väiksemal määral võõraid inimesi saab kokku ühel nädalavahetusel ebatavalises metsamajas tähistamaks Claire’i tüdrukuteõhtut. Palju alkoholi, erinevad kange iseloomuga inimesed, palju erinevaid saladusi ja mobiililevi puudumine on täiuslik retsept katastroofiks. Ja katastroof saabubki. Jääb vaid välja selgitada – kes, kuidas ja miks. Lihtne. „Pimedas pimedas metsas“ on sisult otsekui keskpärane Hollywoodi põnevusfilmi stsenaarium. Põnev ja helge samal ajal. Selle erinevusega, et selles ei mängi keskpärased (või isegi alla keskpärase) näitlejad, vaid su enda fantaasia seab sulle piirid (kui seab). Ja tulemus saab kordades huvitavam. Lugu jutustab ennast kiirelt ja kergelt, kaotamata selle juures põnevust ja kerides vahel jälle nagu muuseas päevavalgele mõne seiga tegelaste minevikust.

Mida arvas Sippie Guth: www.loebmisloeb.blogspot.com.ee

„Sa pead suudlema Silvat“  Ma pole ammu lugenud nii filmiliku ülesehitusega raamatut. Need kirjeldused olid fantastilised toomaks lugeja silme ette olukordi sellest kirjust loost. Õhtul kui raamatu kätte võtsin, tekkis mul juba esimest lehekülge lugedes kulmude vahele korts nagu siis, kui hakkan vaatama mõnda eesti filmi ja mõttes on, et mida küll sellega on öelda tahetud. Paljud eesti filmid muudavad mind tavaliselt skeptiliseks juba enne, kui ma neid näen, kuid enamasti ma pettuma ei pea. Nii võib, ma usun, ka selle raamatu kohta öelda. Edasi lugedes, tutvudes paljude erinevate tegelastega, tekkis mul järgmine mõte või küsimus, mis pani mind mõtlema tegelikult terve raamatu vältel. Küsimuseks oli: „Kas päriselt on kõigil eestlastel nii masendav elu?“ Siin raamatus ei kohanud ma ühtegi elutervet või õnnelikku inimest. Kõigil veeres elu ainult mäge mööda allapoole. Mulle tundub, et eesti kirjanikele on iseloomulik kujutada elu kuidagi süngena. Seetõttu ma ilmselt olengi eesti nüüdiskirjandusest kaarega mööda käinud. Mõnikord just ongi vaja pigem halbade tunnete tulva, mis hiljem kauem mõtlema panevad, kuid koguaeg ma ilmselt sellist kirjandust lugeda ei suudaks. Siiski mulle väga istus stiil, kuidas raamat on üles ehitatud. Lugu sai näha nii paljude inimeste silme läbi, et üldpilt tekkis palju terviklikum, kui see oleks tekkinud näiteks vaid Silva silme läbi kirjeldatuna. Nüüd olen saanud juba päris pikalt raamatule tagasi mõelda, kuid ma ei oska ikkagi sellest midagi kindlat arvata. Kohati mulle väga meeldis, kõik need kirjeldused ja kogu see terviklikkus, kuid rääkides raamatust oma sõpradele, hakkas ka mulle tunduma, et mingi hetk kiskus see natuke jaburaks. Eriti, kui mõtlen lõpuosale. Arvan, et kui järgmine raamat Silva Stökeli lugudest lettidele jõuab, püüan selle esimesel võimalusel kätte võtta.

„Tüdruk rongis“  Tundub, et sellesse raamatusse ei suutnud ma algusest lõpuni sisse elada. Tavaliselt lugedes ikka paned end tegelaste asemele, kuid antud raamatu puhul jäin ma kuni lõpuni kõigest kõrvaltvaatajaks. Seetõttu jäin ma ilmselt poolest elamusest ilma, mida selle raamatuga tegelikult võiks saada. Kuid miks ma siis ikkagi ei suutnud raamatusse süüvida? Usun, et suur põhjus oli peategelases. Ta ajas mind enamik aega närvi, tema mõtted, tema otsused. Mind väga häirisid samuti Racheli alkoholiprobleemid. Tean, et see oli oluline osa loo sisu pärast, kuid ma ise poleks tema pidevat joomist nii esikohale tõstnud. Kokkuvõttes lugesingi pigem Anna ja Megani peatükke ja seda, kuidas nemad antud olukordi nägid. Raamatu tutvustuses on öeldud, et ühel päeval näeb Rachel šokeerivat pilti Megani ja Scotti aiast, kui ta ise nagu tavaliselt Londoni poole teel on. Ma ootasin šokeerivat kohta nii väga, et mu ootused olid vist seda oodates liiga laes. Ma ei saanud kokkuvõttes arugi, et see šokeeriv koht ära oli. Pidin lausa hetkeks mõtlema jääma, kuni mulle jõudis kohale, mis see oli. Raamatu lõpust ei oska ma midagi erilist arvata. See ei tulnud mulle erilise üllatusena ning kuna ma polnud niikuinii loo sisse suutnud minna, siis jäin ka lõpu suhtes üsna ükskõikseks. Arvasin küll muud lahendust, kuid mingi hetk suutsin siiski õige lõpu kuidagi ära arvata. Plaanisin seda raamatut juba pikemat aega lugeda, kuid lõpuks jätsin selle mõtte sinnapaika. Raamatut nähes muutis tutvustus mind siiski uudishimulikuks ning seetõttu ongi mul hea meel, et kirjastuse Helios väljakutse mind seda lugema kohustas. Sain teada, mida see raamat endast täpsemalt kujutab. Ega ma tegelikult aru ei saa, miks see raamat on saanud nii suureks bestselleriks. See ei olnud küll kehv, kuid midagi nii ütlemata erilist selles ka polnud. Soovitan seda siiski kõigile, kes on rohkem huvitatud erinevatest müsteeriumitest ja põnevikest.

„Pimedas pimedas metsas“  Lugesin väljakutse kolmest raamatust just selle kõige viimasena ja tundub, et jäin sellega ka kõige rohkem rahule, kuigi hindaksin kõiki kolme raamatut üsna võrdselt. Siiski suutis see raamat täita minu jaoks kõige rohkem põneviku ülesannet, hoides mind terve aeg lugemas. Üsna raske oli raamatut käest panna. Võib-olla jättis see raamat mulle kõige parema mulje just seetõttu, et lugesin seda viimasena ja ootused olid kõige madalamad. Arvan, et mulle meeldis raamatu puhul kõige rohkem loo areng ja kogu selle ülesehitus. Palju annavad juurde peatükid, kus Nora on haiglas ning ta üritab pilti kokku saada sellest, mis on juhtunud. Need lisavad päris palju ootusärevust tervele loole. Üleüldse meeldivad mulle raamatud, kus on mängitud mineviku, oleviku ja tulevikuga. Kirjutatud pole raamat kõige paremini. Oleks tekst natuke rikkalikum, hindaksin raamatut kindlasti kõrgemalt. Tundsin, et midagi jäi puudu. Kui sisust rohkem rääkida, siis terve tüdrukuteõhtu jättis mulje, nagu osalised oleks teismelised. Kogu see käitumine oli kuidagi väga lapsik kahekümnendate lõppu jõudvate täiskasvanute kohta. Kasvõi vaimude väljakutsumine, mida ei kujuta ma sellises vanuses seltskonnas mitte kuidagi ette. See tundub minu jaoks kuidagi kohatu. Samuti mind häiris, nagu paljusid teisigi lugejaid, peategelase suhtest üle saamine või parem on vist öelda just mitteülesaamine. Ma ei tea, tal oli ikkagi 16-aastaselt suhe, kas kümme aastat ei peaks olema piisav aeg minevikust lahti laskmiseks? Kui välja jätta häirivad asjaolud, siis kokkuvõttes võib öelda, et raamat oli päris hea ühtne tervik. Sisse elamine oli kiire, mis just „Tüdruk rongis“ minu puhul olemata jäi. Seega plusspunktid antud raamatule. Lisaks võttis selle raamatu lugemine kõige vähem aega. Mul on hea meel, et jätsin selle raamatu viimaseks, see jättis positiivse emotsiooni uuest kogemusest, täita selline huvitav väljakutse.

Mida arvas Helerin Väronen:

„Sa pead suudlema Silvat“ Üle pika aja oli see esimene raamat, mille puhul ma suutsin end tagasi hoida ja ei lugenud viimast lehekülge ära. Üldjuhul mulle meeldib raamatu lõppu teada, eriti kui on krimkaga tegu. See raamat hoidis kuni lõpuni pinget üleval, üllatusmomente oli mitmeid. Samas oli tekst ladus ja lugemine kulges kiirelt. Natuke jäi mu jaoks küsimärgi alla Miko surm, kuidagi äkitselt ja veidralt tuli see. Tegelaskujud olid kõik kuidagi kiiksuga. Eks inimesed ongi sellised, aga siin oli see üle võimendatud. Kõik tegelased on vähemal või rohkemal määral hullud. Mis iseenesest pole küll paha. Kui muidu enamikus raamatutes kiindun mõnda tegelasse, siis selle puhul seda ei juhtunud. Lõpuks kogunes neid saladusi küll nii palju, et pani pea huugama. Samas oli tervikpilt siiski haaratav. Jään ootama järgmist osa. Järgmises võiks küll laipu vähem olla, külarahvas saab muidu niimoodi otsa.

„Pimedas, pimedas metsas“ Loetud kolmest raamatust suutsin kõige enam tegevuspaika ette kujutada ja nii-öelda koos tegelastega seal liikuda. Kogu raamatu püsis sees see mingi seletamatu õõvastuse ja kõheduse tunne. Tegelikult oleks võinud rohkemgi selle looduse, ruumi, eraldatuse ja „keegi jälgib sind“ tunde peale mängida. Mind hämmastab ikka ja jälle see, kui oluline inimestele teiste inimeste arvamus on. Luuakse omale mingi teatud kuvand, pannakse mask ette ja hoidku jumal selle eest, kui see murenema peaks. Ja selle säilimise jaoks ollakse valmis sõna otseses mõttes üle laipade minema. Kurb küll, aga selline ongi reaalsus. Ehk küll mitte nii karm, aga siiski... Nagu raamatuski öeldi, siis inimesed ei muutu, nad lihtsalt õpivad oma tegelikku mina paremini varjama. Igasugune varjamine toob kaasa aga saladused ja saladustel on kombeks siiski välja tulla. Ausalt öeldes ei osanud ma mõrvarit ära arvata, kuigi enamasti on krimkasid lugedes aimdus varakult olemas. Ju olin ma niivõrd kinni selles, mida ja kuidas Nora ümbritsevat nägi, tajusin maailma läbi tema silmade, et tervikpilti ei suutnud haarata. Nora aastatepikkune kiindumus oma kunagisse eksi oli küll kohati veider, et mis mõttes peale nii pikka aega ei saada minevikust üle. Samas on see tegelikult valikute küsimus, kui teed enda sees otsuse, et jäädki seda üht ja ainust igatsema, siis nii ongi. Natuke jäi õhku Flo teema, seda liini oleks võinud edasi arendada.

„Tüdruk rongis“ Nii nagu eelmises kahes raamatus, on ka see teos saladustele üles ehitatud. Miski ei pane üht head krimkat paremini liikuma, kui üks tummine saladus. Kuidagi kerge oli Racheli sisemaailma mõista, ennast tema olukorda panna. Kõigi kolme raamatu peategelasest jäi tema kõige enam südamele. Kuidagi kahju oli temast, oleks tahtnud talle midagi lohutavat öelda. See raamat sai loetud juba mõni aeg tagasi, nii et esmased emotsioonid on kadunud. Mäletan, et tekst oli ladus ja raamat haaras mind endasse, sundis end lugema mu uneajast. Peale raamatu lõpetamist mõtlesin, et kõik inimesed on tegelikult oma sisimas peapeale keeratud, natuke napakad, iseasi muidugi, kui palju seda teistele välja näidatakse.

Kokkuvõttes võiks öelda, et kõik raamatud olid põnevad, kergesti loetavad ja jäävad veel mõneks ajaks meeltesse kummitama. Kõigi kolme märksõnadeks on saladused ja asjaolu, et kõik inimesed on tegelikult vähem või rohkem napakad. Aga üritatakse järjekindlalt jätta endast mulje kui normaalsest inimesest. Normaalset aga tegelikult ei eksisteerigi.

Mida arvas Evi Tiigimäe:

Lugesin kõige esimesena ,,Pimedas, pimedas metsas” ja nüüd loen juba teist korda, sest seda raamatut on võimatu käest panna. Kõik see, kuidas kirjeldatakse metsa, maja, inimsuhteid ja õnnetust ja algul ei saagi aru, kes midagi kellelegi tegi. Super hea raamat! Raamatus ,,Tüdruk rongis” on ka hästi kirjeldatud tegevust, kohta, tegelasi ja juba näed neid, nagu olekski see kõik päriselt olemas. ,,Sa pead suudlema Silvat” lugesin raamatu küll läbi, aga erilist huvi ei tekitanud, teist korda vist ei loeks.

Mida arvas Devy Einer:

„Pimedas pimedas metsas“ Põnevust jagus suhteliselt lõpuni, kuid minu jaoks kahjuks raamatu keskel juba hakkas koitma, kes on süüdlane. Mis tagamaadel, selgus muidugi alles raamatu lõpus. Ja muidugi raamatu lõpp, see lõpetati nii huvitavalt, et tekkis meeletu uudishimu, mis nüüd edasi saab. Üldpilt raamatust oli siiski väga hea ja psühholoogiliste põnevike austajatele kindlasti nauditav.

„Sa pead suudlema Silvat“ Ohh, see oli tõeliselt üllatavalt nauditav lugemine. Nii põnev, nii tänapäevane ja kohati ka päris õige. Meie pisikeste depressiivsete väikelinnade elu, kuid kolmekordselt ülevõlli keeratud :) Avastasin ennast nii mitmelgi kohal suisa hinge kinni hoidmast! Päriselt, nii põnev oli. :) Samas palju asju jäi minu jaoks ka segaseks – kuidas ja mismoodi Helena ikka sinna Silva keldrisse elama sattus? Ja kuidas ta seal elas või oli? Seda oli kirjeldatud kuidagi pinnapealselt... Aga üldist arvamust see ei kõigutanud – super lugemine! Äärmiselt kaasahaarav ja raamatut oli väga raske käest panna.

„Tüdruk rongis“ Selle raamatuga oli nii, et ma lugesin selle läbi nii, et ma ei saanud arugi, kui see viimaks lõpus oli. Selleks kulus terve öö, aga see haaras mind niiviisi endasse, et ma unustasin ära kõik ümbritseva. Ning sellist asja on minuga ikka väga harva juhtunud. Samuti tõi see raamat esile minus väga huvitavaid emotsioone – mitmel korral, hoidsin hinge kinni, kui lehekülge edasi keerasin, teisel hetkel lõin raamatu plaksuga kinni, sest peategelane, käitus ikka nii nürilt, et see tõeliselt vihastas mind! Lõpp oli nii üllatav, et mul jäi suu ka lahti, ma ei oodanud seda kohe absoluutselt! :)

Kokkuvõttes olid need raamatud oma olemuselt sarnased, žanrilt aga väga erinevad lugemised sellegipoolest! Ja väga väga nauditavad :) :) Soovitan vägagi soojalt neid kõiki!

Mida arvas Piret Aasmäe:

„Pimedas pimedas metsas“ Raamat meeldis väga. Oli kiiresti loetav ja hoidis pidevalt üleval soovi edasi lugeda, et teada, kuidas edasi? Keegi peab ju surma saama – nii väidab isegi raamatukaas. Mingil hetkel jäi venima. Laipa ikka polnud. Täiesti arusaamatuks jäi, miks peategelane allus kutsele ja üldse sinna metsa sõitis? Talle ei meeldinud ju ükski neist kutsutud tüdrukuist. Aga oli seal, käis kahtlase metsa vahel lumega jooksmas ning venitas. Juba enne sinna kohale jõudmist oleks pidanud tagasi minema. Kui suur saab kooliajal omandatud kompleks olla, et lasta end kohale vedada ka aastaid hiljem? Ja pidada end ka seal olles üleval nagu selgrootu? Kas peaksime rohkem mõtlema koolikiusamiste ohvrite vaimsele tervisele ka hilisemas elus? Ning siis see pikalt oodatud laip. Massihüsteeria tulemusel pauguvad pimedas relvad. No kui kana saab üks naine ikka olla? Lõpp oli selge juba 2/3 läbilugemisel, lootsin vaid, et autor suudab mind üle kavaldada. Retsensioonides on raamatut võrreldud „Tüdrukuga rongis“, ootan põnevusega, kas too osutub paremaks või halvemaks.

Osutus, et raamatute kättesaamine on üle mõistuse raske. Kõikides raamatukogudes vähemalt 5 inimest järjekorras. Oma rõõmuks avastasin Harku raamatukogu, kus mõlemad saada. Ja tegin vea – ei bronninud kohe ära. Õhtul kohale minnes sain vaid „Sa pead suudlema Silvat“. Aga parem pool muna, kui...

„Sa pead suudlema Silvat“

Olen Birk Rohelendu alati eelarvamusega suhtunud. Tema noorteraamatud on ülepingutatult noortelikud (kuigi mu tütar ei saa neist muhvigi aru) ja piltidelgi näeb ta sama veider kui Sofi Oksanen. Olen kahtlustanud, et ta on välja mõeldud ja miskit suuremat on selle nime taga... Nii võtsin ka selle raamatu vaid väljakutse tõttu lugemisnimekirja. Hakkasin siis otsast peale ja juba 15. leheküljel tekkis mul küsimus: „Kulla eesti naisautorid, kes te kirjutate krimkasid – kas te olete kuskil tüdrukuteõhtul kokku leppinud peamised loo punktid ja siis hakanud sama lugu eraldi kirjutama?“ Käesolev raamat on ju liigagi sarnane suvel ilmunud ja üles haibitud „Politseiniku tütrega“! Loo kangelanna pole 20 aastat oma lapsepõlveradadele jõudnud, loos on 20 aastat kadunud isik, kõik tegelased, kes raamatusse ilmuvad, osutuvad põdema püsiängi ja olema kuritegelikud. Kõigil on must, väga must saladus... keegi ei näe ega kuule midagi... ja nii pikki aastaid. Siis aga topib peategelane oma uudishimulikku nina igale poole, kuhu ei peaks, kuid selged asitõendid hoiab enda käes ja tutvub nendega alles raamatu lõpus... Nii aktiivne kuritegelik elu võiks aset leida kuskil Siberi tundras, mitte Eesti väikelinnas. Ning lõpuks jäävad kõik head (?) elama idüllilisse külakeskkonda. Tugevate porrisugemetega naivistlik detektiivilugu, mille lõpp kisub hüsteeriliselt huumori valda. Meenutades esilehe pühendust – kas tõesti on raamat autobiograafiline? Nojah, kui mul oli „Politseiniku tütrega“ probleem – no ei usu!, siis praegu ma võiksin peaaegu uskuda... Aga ei usu – kõik need psühhopaadid, mõrvad, narko, prostitutsioon... ei usu.

„Tüdruk rongis“

Lõpuks sain kätte raamatu, mida olen pikalt jahtinud. Ju siis kõik lugejad on kuulnud, et raamat on põnev ja hea ning tormanud korraga raamatukogudesse. Eriti peale raamatu järgi vändatud filmi. Algus on lobe lugeda ja tekitab huvi, kuidas kõik omavahel seotud on? Ja siis hakkab venima. Palju kiidetud psühholoogilist lugu ei kuskil. Loen ja juba hakkab venima. Lihtsalt ühe segaduses joodiknaise lugu. Haletsen teda veidi. Siis saan tigedaks – kui raske oleks tal end kokku võtta? Suudab ju mitu päeva vahet pidada. Arusaamatult kleebib ta end võõrale mehele külge ja jookseb oma eksi sabas. Ja lugu venib. Midagi ei toimu. Aimub vaid, et kõik pole nii, nagu esmapilgul paistab. Ja siis äkki viimastel lehekülgedel hakkab juhtuma. Olin küll enne puänti mõrvari ära arvanud, kuid lootsin viimase hetkeni, et autor suudab veel üllatada. Ei suutnud. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tegemist taas ülereklaamitud teosega.

Mida arvas Tiina Liinak: https://castorbakar.wordpress.com

„Tüdruk rongis“ Stockholmi puhkuse ajal tegin plaani, et lähen ja ostan endale mõne ingliskeelse raamatu. Murakami. Läksin ka, ostsin Murakami, aga kas on võimalik piirduda ühega, kui pool poodi on kõiksugu põnevat täis? Kui ma selle raamatu kätte võtsin, küsis müüja mult säravate silmadega, kas ma olen KA sellest raamatust kuulnud!? Ei olnud. Ta oli selle lugemise just ise lõpetanud ja oli tõesti elevil – see pidi olema selle suve hittraamat ja igati oma tiitlit väärt! Ma ei ostnud seda veel, uurisin õhtul, mis üldiselt kirjutatakse. Ja leidsin, et tegu on tõepoolest hitiga, mida tuliselt kiidetakse ja vihaga laidetakse. Ostsin ära ja see oli tõesti köitev! Esimene kord kui lugedes tekib minus hirmutunne. Sellest lubatakse ka film teha, ühe mu lemmiku, Emily Bluntiga, peaosas. Ootame!

PS! ÄRA loe edasi, kui plaanid ka seda raamatut lugeda! Rachel sõidab igal hommikul rongiga Londonisse. Rong peatub alati ühes kohas stopptule ees ja aknast välja vaadates näeb ta, kuidas ühes majas elavad ilus blond naine ja tema tugev, kena mees. Vahel joovad nad terrassil kohvi, vahel suudleb mees naise juukseid. Rachel on pannud neile nimed ja mõelnud välja, millega nad võiks tegeleda. Aga ühel päeval näeb ta naist teise mehega. Ja see mees suudleb naist. Racheli ideaalne paar laguneb koost. Järgmisel päeval see ilus blond naine kaob. Rachel teab midagi, mida uurijad ei tea, aga teda ei võeta usaldusväärse tunnistajana, sest ta joob palju ja on tihti purjus… Rachel peaks ju olema negatiivne kangelane – töötu, pidevalt alkoholiuimas. Aga ta tekitab hoopis sümpaatiat ja paneb endale kaasa tundma. Ilmselt sellepärast, et ma lugedes tean, et ta ajab õiget asja. Mis sest, et teda ei usuta. Väga huvitavalt ja haaravalt kirja pandud raamat, kus isegi viimane lehekülg peidab endas üllatust.

„Pimedas, pimedas metsas“ Pange raamatu tegevus süngesse üksildasse majja keset metsa, las tegevus toimub sel ajal, kui on talv ja lumi, tuiskab ja inimesed ei saa majast liikuma, ning ma olen müüdud. Päris nii siin raamatus ei läinud, aga suurte klaasseintega maja keset metsa oli kirsiks tordil. Poole raamatuni kujutasin ette, mis õues toimuma võiks hakata ja kuidas inimesed klaasist majas väljasolijatele „etendust” annavad, mismoodi akendele võiks kirjad tekkida, mõrad joonistuda või inimesed majas metsavahel liikuvaid tulesid märkavad, aga läks teisiti. Metsast ei tulnudki kurje jõude, majas sees oli olemas kõik selleks, et paljude inimeste elud ära rikkuda. Nora on eluga rahul. Tal on mõnus pisike korter, kus voodist tõusmata saab külmkapist kohvi jaoks piima võtta, ning tal pole kindlaid tööaegu – kirjanik, kes teeb oma tööd kodus, kasvõi terve päev ööriietes. Mõnus elu! Ühel päeval saabub e-mail, kus Nora kutsutakse ta kooliaegse sõbranna Claire`i tüdrukuteõhtule. Nad ei ole 10 aastat näinud. Nad ei lahkunud sõpradena. Aga Nora otsustab minna.

Tüdrukute õhtu toimub Londonist eemal, Northumberlandis, uhkes klaasmajas keset metsa. Seltskond, kes sinna majja koguneb, on väga erinev: ülipopulaarne preili Claire, teda jumaldav hüsteerikust sõbranna Flo, äsja emaks saanud pidevalt koju jäänud lapse pärast pabistav Melanie, geist näitekirjanik Tom, võimukas ja sarkastiline arst Nina (minu lemmik selles kompotis) ning Nora, kes tunneb ennast pidevalt vales kohas olevana.

PS: Ära loe edasi, kui tahad ise raamatut lugeda! Lobisen üht-teist välja! Kuna oli teada, et raamatus saab keegi surma (see on kaanel kirjas) ja kuna ma eeldasin, et majas toimub mingi suuremat sorti veresaun, siis mõtlesin alguses, kes neist ellu võiks jääda, ja arvasin, et kõige suuremad šansid on Melaniel, sest sel pealtnäha äpul pabistajal on kõige suurem motiiv ennast elusana koju võidelda – väike laps. Veresauna küll ei tulnud, aga õigesti arvasin – Melaniel oli kõige rohkem oidu sellelt totakalt ürituselt lihtsalt minema minna. Tegelikult on raamatu esimesel leheküljel kirjas, kes surma saab… Sealt edasi saab jutu arenedes juba ära arvata, kes on mõrtsukas, kuidas asi planeeritud oli, miks just Nora sellele kummalisele üritusele kutsuti. No ja Nora… Lõpus, kui ta mõrtsukaga kahekesi jääb, võtab ta temalt vastu teetassi, joob sealt, imestab tee halva maitse üle ja joob edasi… Kas nii loll saab tegelikult ka olla? Eriti veel siis, kui oled krimikirjanik…

Aga hoolimata kõigest on lugu põnevalt kirja pandud ja lugemine läheb lennates. Üks lahe sõna tuli siit raamatust: rutiinitekk. Matsin kõik rutiiniteki alla. Üks hea idee tuli ka siit raamatust: kellegagi tülli minnes tuleks tema nimi kriidiga oma kingatalla alla kirjutada ja siis kõndima minna. Kui nimi talla alt on kustunud, siis peaks ka solvumine meelest läinud olema. Üks küsimus tekkis mul ka. Raamatus on kirjas: „Pepperoni-rasv voolas mööda ta lõuga alla ja ta limpsas selle keelega ära…” No proovige keelega üle oma lõua limpsata! Tuleb välja? Minul küll ei tule… Tegelikult tekkis veel üks küsimus… Tüdrukuteõhtu oli novembri keskel. Nora ärkas ühel hommikul kell 6:48, tõmbas kardinad eest ja nägi välja vaadates, kuidas „virsikukarvalistele pilvedele langes ülalt päike”. Tundus imelik, otsisin välja Northumberlandi päikesetõusude tabeli ja sel ajal peaks seal päike alles kell 7:20 tõusma hakkama. Nii et seal ülal ei saanud veel miski särada. Raamatus on ka üks koht, kus vaieldakse Agatha Christie tuntud loo „Kümme väikest neegrit” üle. Nina väidab, et pealkiri on „Kümme väikest eskimot”, Nora on kindel, et seal on kirjas „Kümme väikest indiaanlast”. Vaidlemise käigus selgub, et seda pealkirja on aja jooksul muudetud nii, et neegrid on asendatud indiaanlaste ja hiljem sõduritega. Vaatasin, et tõepoolest, USA-s on selle raamatu pealkirjaga trikke tehtud tõesti. Kõige tolerantsem pealkiri siiski võidutseb: „And Then There Were None”. „Inimesed ei muutu,” ütles Nina kibedalt. „Nad lihtsalt õpivad oma tegelikku mina paremini varjama.”

„Sa pead suudlema Silvat“ Depressiivsed Eesti väikelinnaaad… Kummitas mul peas, kui seda raamatut lugesin.

Mitte lihtsalt depressiivsed, vaid kriminaalsed ja salalikud ja ükskõiksed. Linnad, kus võidakse tappa, aga kedagi ei huvita, sest „kõik on tulnud siia selleks, et maailma hulluse eest pakku pugeda”, nii et jätame parem selle laiba ja läheme eluga edasi. Keegi ei tunne temast nagunii puudust.

Siit raamatust tuli välja sarnane mõteviis, nagu briti toredates krimisarjades tihti on – kui mõrtsukas on leitud, siis põhjendab ta oma teo nii ilusti ära, et jääbki mulje – kõigil on parem, kui selle inimese asemel on laip! Siin ei arvanud seda mõrtsukas, vaid need, kes oleks pidanud mõrtsuka leidmisega tegelema.

Ja laipu siin jagub! Midsomeri rahvas on Omavere küla rahva kõrval amatöörid! Kui ma nüüd, peale lugemist, raamatu tegelaste peale mõtlen, siis seal ei olnud mitte ühtegi täiesti mõistuse juures inimest!

PS! Ära loe edasi, kui tahad ise raamatut lugeda! Lobisen üht-teist välja.

Korrumpeerunud vallavanem (kes maksis ühele mehele, et too tema hullumeelse tütrega abielluks), kanepikasvatajast politseinik, vanaema, kes laskis surnuks peetud tüdrukul oma keldris elada, väike poiss, kes vahib tühjusse ja karjub „tädi!”, impotendist vägistaja doktor, Silva jobu elukaaslane. Ja nii edasi… Tegelaste komplekt oli vägev ja hoolimata oma hullustest (tänu sellele?) klappisid nad kõik kenasti kokku ja lõid viljaka pinnase põnevuseks ning unetuseks. Mul tekkis raamatut lugedes mitmeid küsimusi (miks Silva oma vanaema nii hilja haiglasse vaatama läks? Miks Miko kohe peale õnnelikku surmasuust pääsemist ennast aknast alla kukutas?), aga mulle meeldis, mismoodi see lugu arenes. Ma loodan sümpaatsele Hugole edaspidistes osades õnne armastuses.

Kui ma enne raamatu lugemist arvasin, et see kaanepilt on lummav, siis nüüd vaatan ma selle peale ebamugavustundega… Kes loeb, saab aru miks. Jah, oleks põnev lugeda, kuidas Silva lugu edasi areneb. Kahju ainult, et nii mõnigi huvitav karakter selles raamatus surma sai. Aga miski ütleb mulle, et Omavere on hullude ja mõrtsukate põhjatu kasvulava, nii nagu Midsomeri külakesed.

Mida arvas Kätlin Aru:

„Tüdruk rongis“ See oli esimene raamat, mille ma üle mitme aasta lugemise alustamiseks valisin. Alguses ei saanud selle raamatuga vedama, pärast aga pidama. Raamat räägib noorest naisest Rachelist, kes sõidab iga päev rongiga tööle. Päevast päeva jälgib ta inimesi, kes elavad rongi peatumiskohas, ja hakkab neid nimetama Jessiks ja Jasoniks, kelle elu tundub talle nii täiuslik. Seda päevani, kui kaob Jess ehk Megan. Rachel teadis kusagil oma sügavas mälu sopis, mis juhtus kadunud naisega. Kuid kuna Rachel oli pidevalt purjus, siis ta ei osanud kohe oma mälupilte tõlgendada ja keegi ei uskunud teda. Raamat on kirjutatud peategelaste seisukohast, millega oli mul raske alguses kohe harjuda. Pidevalt kirjutati minevikust ja mida Rachel meenutas oma varasemast elust. Väga põnev ja kaasahaarav raamat. Kuidagi ei saanud käest ära panna. Olen seda raamatut paljudele soovitanud ja ka neile on see meeldinud.

„Pimedas pimedas metsas“ Kohe pakub huvi raamatu kujundus ja sisu tutvustus. Väga kergesti loetav raamat. Raamatu peategelaseks on Nora, kes saab ühel päeval ootamatult oma postkasti kutse tüdrukuteõhtule. Veider asjaolu on aga see, et ta pole kutsujaga üle kümne aasta suhelnud. Tüdrukuteõhtu toimub ühe teise naise tädi majas eemal metsas. Alguses on olemine kohmakas, kuid mingil hetkel hakkavad asjad viltu kiskuma. Raamat on küll põnev, aga kindlasti mitte võrreldav raamatuga „Tüdruk rongis“. Kiire, lihtne lugemine, kuid ei tekitanud väga põnevust, midagi jäi nagu puudu. Sobilik lugemine neile, kes väga suured lugejad veel pole.

„Sa pead suudlema Silvat“ Siiani pole ma väga eesti autorite raamatuid lugenud, sest enamasti olen nendes pettunud. Selles raamatus aga ei pidanud pettuma. Raamatu peategelaseks on Silva, kes vaevleb magamatuse käes. Ühel õhtul teeb ta autoga peaaegu avarii. Teda jääb pärast seda õnnetust piinama tunne, et naine, kellele ta peaaegu otsa sõitis, oli kuidagi tuttav. Talle tundub, et see oli tema lapsepõlvesõber Helena Omaverest. Veidraks teeb selle aga see, et Helena kadus juba kakskümmend aastat tagasi. Silva hakkab käima Omaveres ja uurima, mis tegelikult Helenaga juhtus. Tuleb välja palju õõvastavaid asju seoses Helena kadumisega. Kuid siiski mulle raamat väga meeldis. Oli kaasahaarav ja põnev. Kuidagi ei saanud raamatut vahepeal käest panna, kui ei teadnud, mis edasi juhtub. Just selliseid raamatuid lugedes saad olla oma „mullis“ ja argipäevast välja lülituda. Mida arvas Triinu Rannaäär: https://triinuraamatud.wordpress.com

„Pimedas pimedas metsas“ Suhtusin raamatusse kerge eelarvamusega. Ma ei teagi miks. Võib-olla sellepärast, et seda võrreldakse raamatuga „Tüdruk rongis”, mida omakorda soovitati, kui sulle meeldib Gillian Flynni raamat „Kadunud”. Viimati nimetatud raamat mulle ei meeldinud. Hoolimata sellest võtsin siiski väljakutse vastu. Õnneks esimene raamat pettumust ei valmistanud, kuigi ma juba aimasin, kes on mõrvar. Autor küll püüdis lugejat eksitada ja korraks ehk õnnestuski natuke kahtlema panna, aga mu esimene aimdus oli õige. Nagu pealkirigi ütleb, toimub tegevus pimedas metsas ühes klaasist majas. Nora saab ühel päeval kirja, kus teda kutsutakse ammuse sõbranna Clare’i tüdrukuteõhtule. See paneb teda imestama, sest ta ei ole Clare’i näinud ega temaga suhelnud juba kümme aastat. Ometi otsustab ta kutse vastu võtta ja nii leiabki ta ennast koos sõbranna Ninaga sellest klaasist majas. Maja tundub talle ebasõbralik ja ta ei saagi enam aru, miks ta kutse vastu võttis ja miks ta üldse kutsuti. Igatahes seltskond sellel tüdrukuteõhtul on kirju. Flo – Clare’i parim sõbranna, õhtu korraldaja ja natuke ebastabiilne, jumaldab Clare’i. Ta soovib, et kõik oleks täiuslik. Melanie – väikese beebi ema, kes tegelikult ei taha üldse seal olla, vaid soovib oma beebi juurde tagasi. Nina – arst, tuntud terava ja sarkastilise huumorisoone poolest. Nora – katkise minevikuga, ei suuda unustada kümne aasta tagust armumist ja sündmuseid, mis sellele järgnesid. Tom – ainus mees tüdrukuteõhtul. Ilmselt sellepärast, et ta on gei. Ennasttäis draamakirjanik. Clare – tulevane pruut, ilus inimene, meeldib kõigile. Terve nädalavahetus on planeeritud igasuguste tegevuste ja mängudega. Viimasel õhtul läheb aga midagi viltu ja keegi saab surma. Ja keegi sellest seltskonnast on mõrvar. Nora ärkab haiglas üleni verisena, aga ei suuda meenutada, mis täpselt juhtus. Tegelikult oli raamatu tegevus natuke etteaimatav. Lisaks sellele, et arvasin ära mõrvari, aimasin enam-vähem ka motiivi. Hoolimata sellest on tegemist põneva raamatuga, mida ei saa käest panna. Nagu raamatu tagakaanelgi hoiatatakse, hoidis see mind pool ööd üleval. Lugemine edenes kiirelt ja märkamatult oli 200 lehekülge loetud. Ühe õhtu lugemine. Soovitan lugeda, kes armastavad põnevat ja pingelist lugemist. Autor hoiab pinget üleval kuni lõpuni. Mul on hea meel, et see raamat minuni jõudis.

„Sa pead suudlema Silvat“ Mul olid selle raamatu suhtes eelarvamused. Sedakorda mitte autori, vaid kaanepildi pärast. See ei meeldi mulle üldse, on selline õudne. Ma alguses ei teadnudki, et autor on eestlane. Kaanepilt hõivas kogu mu tähelepanu ja ma ei märganudki autori nime. Mõtlesin, et jälle üks Skandinaavia krimi. Raamatus on palju igasuguseid eripalgelisi ja kiiksuga tegelasi. Tegemist on psühholoogilise kriminaalromaaniga. Peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes ühel päeval magamatusest äärepealt ühele naisele otsa sõidab. Ta arvab, et see naine on tema lapsepõlvesõbranna Helena. On ainult üks aga. Helena kadus juba 20 aastat tagasi ja on väidetavalt surnud ja mahagi maetud. Silvat hakkab see painama, nii et ta otsustab uurida, mis siis Helenaga tegelikult juhtus ja kas see naine, kellele ta äärepealt otsa sõitis, oli ikka tema sõbranna. Ta läheb linnast maale vanaema juurde, et selles selgust saada. Samal ajal toimuvad seal väikeses asulas kummalised sündmused. Keegi tapetakse, keegi lükatakse trepist alla. Miks seda tehakse ja kas need sündmused on omavahel seotud, selgub raamatu lõpus. Ma alustasin „Sa pead suudlema Silvat” väheste ootustega ja tundus, et raamat edeneb aeglasemalt kui paar eelmist, aga märkamatult haaras see mind endasse, nii et lugesin hiliste tundideni. Raamat on ääretult köitev ja ei ole väga verine ning minu jaoks pole ka sünge. Kuigi teemad on küll õõvastavad. Peaaegu kõik Omavere saladused tulevad päevavalgele. Asula nimi on ka tähenduslik. Ükski tegelane ei ole üdini hea või üdini halb. Peale vaadates täiesti tavalised maainimesed oma rõõmude ja muredega. See, mis sealt lõpuks välja koorub, on üllatav. See ei peaks muidugi kedagi üllatama, et Birk Rohelend oskab kaasahaaravalt kirjutada. Igatahes mina soovitan lugeda seda raamatut ja jään ootama järgnevaid Silva Stökeli lugusid.

„Tüdruk rongis“ Raamatu pealkiri on küll „Tüdruk rongis”, aga minu arvates on tegu juba naisega, mitte enam tüdrukuga. Tema nimi on Rachel ja ta sõidab iga päev rongiga Londonisse „tööle”. Ta sõidab iga päev mööda oma endisest kodust ja talle jäävad silma mees ja naine. Rachel nimetab neid Jessiks ja Jasoniks. Nad meeldivad talle ning ta kujutab ette, mis elu nad elavad. Racheli meelest on nendel ideaalne elu. Ühel päeval „Jess” kaob. Rachelis tekib tungiv vajadus aidata politseid uurimises. On ainult mõned probleemid. Ta ei tea, kuidas sellest politseile rääkida, ja ega nad teda usukski. Rachel on nimelt alkohoolik ja teda peetakse ebastabiilseks inimeseks, keda ei saa usaldada. Sellele aitab kaasa ka Tomi uue naise Anna tegevus. Lõpuks pöördub Rachel hoopis Megani (Jess) mehe Scotti (Jason) poole. Minu jaoks on sellel lool kolm peategelast ja nad kõik on naised: Rachel, Megan ja Anna. Rachel ei ole siiani saanud üle sellest, et mees ta maha jättis ja kohe uue naisega lapse sai. Nimelt Rachel ja Tom püüdsid last saada, aga ebaõnnestunult. Mulle meeldis Rachel, mis siis, et ta oli selline õnnetu, muserdatud ning tahtejõuetu alkohoolik. Ma tundsin talle kaasa ja mõnikord tahtsin teda kallistada. Natuke imelik seda kirjutada, aga nii oli. Megani elus ei ole ka kõik korras. Ta ei saa magada ning teda painavad sündmused minevikust. Lõpuks siis Anna, kes on uhke selle üle, et omast arust „päästis” Tomi hullu naise Racheli käest. Ta on narruseni uhke oma ilusa pere üle ja põlgab kogu hingest Rachelit. Kõiki kolme naist seob siiski üks asi. Kõigest sellest saab kokku lõpuks üks kaasahaarav psühholoogiline põnevik, mida ei suuda käest panna, enne kui raamatu lõpp käes. Väga hästi kirjutatud ja kõik see manipulatsioon tuleb välja alles raamatu lõpus. Minu jaoks ongi selles raamatus esiplaanil see psühholoogiline aspekt. Krimilugu on natuke tagaplaanil. Igatahes soovitan lugeda kõigil, kes armastavad põnevust ja psühholoogilisi romaane.

Mida arvas Daire Lüüs:

„Tüdruk rongis“ Hakkasin lugema veidi eelarvamusega. Tavaliselt mulle ei istu need raamatud, mida bestselleritena välja reklaamitakse. Ja reklaamis võrreldi Flynni raamatuga „Kadunud“, mis mulle üldse ei meeldinud. Kuid mida edasi lugedes, seda rohkem hakkas meeldima ja tõesti on hea raamat. Sobilik lugemiseks nii neile, kellele meeldivad krimilood, kui ka psühholoogilise naisteromaani austajale.

„Pimedas, pimedas metsas“ Raamatut reklaamitakse kui sobivat lugemisvara neile, kellele meeldis „Tüdruk rongis“. „Tüdruk rongis“ oli tunduvalt parem kui „Pimedas pimedas metsas“, aga stiililt on nad jah sarnased: veidi naistekad, veidi krimid, veidi psühholoogilised. See raamat ei olnud minu jaoks päris ladus, kohati oli hea, aga siis nagu said ideed korraks otsa ja edasi oli veidi kunstlik koht, siis läks jälle sujuvamalt edasi. Ja ma arvan, et kõigil lugejatel on hulga lühemad juhtmed kui peategelasel ning asja tuumani jõudmine ei võta sugugi kümmet aastat. :) Igatahes lõpus selgunu oli minu jaoks juba ammu selge. Aga suviseks kergeks meelelahutuseks sobib lugeda küll.

„Sa pead suudlema Silvat“ Minu jaoks Eesti krimikirjanduse maastikul veel ühtegi väga säravat tähte pole. Hargla kriminullid jäävad minu jaoks kahvatuks tema ulmekirjanduse kõrval. Katrin Pautsi esimene raamat (teist ei ole veel lugenud) on minu jaoks veidi liiga uimane ja vähe verine. Marje Ernitsa Ira Teveri lood on üsna loetavad, aga väga kodukootud välismaa krimi kõrval. Kuna seda raamatut on üsna kiidetud, siis lootsin natuke veel enamat, kui see raamat oli. Üsna põnevalt oli kirja pandud küll, ega lõpupoole enne raamatut käest ei saanud panna, kui läbi oli. Kuidagi liiga kergelt kadusid aga tegelased sealpoolsusesse lõpuosas. Tegelased, keda tundus, et kirjanikul enam edaspidi vaja ei läinud. Süngust oli lool oma jagu, osalt jäi see ka peale lõppu rõhuma, kui mõtlesid, et selliseid asju ei juhtu ju vaid raamatutes, vaid aeg-ajalt on kuulda, et ka reaalses elus. Kogu lugu oli põimitud Silva perekonna ja lapsepõlvemälestuste keskele. Nüüdseks oli Silva ajakirjanik ja pisikese autisti ema. Kakskümmend aastat ei olnud ta külastanud oma vanaema ega tema kodukohta, kus ta veetis suurema osa oma lapsepõlvest. Kuid ühel õhtul tundub Silvale, et ta sõitis otsa oma lapsepõlvesõbrannale, kes kadus teadmatult kakskümmend aastat tagasi. Silva hakkab visalt asja uurima vaatamata, et ta tunneb, et kohalik rahvas varjab ja salatseb ning eelistab, et Silva tagasi linna läheks ning kõik unustaks. Esimene Silva Stökeli lugu ei olnud veel minu jaoks see päris särav täht, aga hakkab juba sinnapoole minema ja loodetavasti saab raamat järjed, mis juba järjest säravamaks lähevad.

Mida arvas Hedvika Pilt:

„Pimedas pimedas metsas“ Palju promotud, sünge krimilugu-mõrvamüsteerium. Mõrvamüsteerium siis kohe mitmes mõttes: enamuse osa raamatust püüad koos peategelasega mõistatada, kes see ometi surma sai, ja ülejäänud osa, kes siis tapja on. Peategelane on 26-aastane Leonora (kooliajal Lee, tänapäeval Nora), kergelt eraklik kirjanik, kes ootamatult saab kutse kunagise koolikaaslase Claire’i tüdrukuteõhtule kuskile Inglismaa maakohta. Olukorra teeb eriskummaliseks see, et naised pole omavahel 10 aastat suhelnud. Nimelt Nora ja Claire olid kunagi parimad sõbrannad, kuid kui tüdrukud olid 16, midagi juhtus ning Nora vahetas kooli ja igasugune kontakt katkes. Tüdrukuteõhtu (nädalavahetus tegelikult) maakohas osutub väga sündmusterohkeks ja Nora ärkab kerge amneesia, hunniku sinikate ja kriimustustega haiglas. Raamat kulgebki Nora mälu taastumise rütmis, vaikselt hakkavad meenuma detailid nädalavahetusest ja kui politseiuurija temani jõuab, saame ka teada, kes pidu üle ei elanud. Raamatus on omajagu pöördeid, kuigi tempo iseenesest väga kiire ja äkiline pole. Mõrvari arvasin üsna kiirelt ära ja ühe pöörde tulekut kahtlustasin veel, kuid nautisin igati n-ö kinnituse leidmist ja kulgemist lõpplahenduseni. Soovitan thrilleri ja müsteeriumihuvilistele. Mulle meeldis.

„Tüdruk rongis“ Raamatu peategelane Rachel on tõsiselt elu hammasrataste vahele jäänud. Ta ei saa lapsi, mistõttu pöördus alkoholist lohutust saama, mees lahutas temast ära ja abiellus teisega, kellega juba ka beebi õnnestus saada. Alkoholi tõttu kaotas Rachel lõpuks ka töö, kuid seda ei julge kellelegi tunnistada... Niisiis ainus tegevus tema päevakavas on sõita hommikuti rongiga (justkui tööle) ja püüda elada nende elusid, kelle majadest iga päev möödub. Eriliselt jääb talle silma üks kena paarike. Kuni ühel päeval näeb ta naist ühe teise embuses ja tagatipuks kaob see naine veel ära ka. Rachel ei saa lihtsalt vastu panna ja üritab sekkuda juurdlusse ning üritab asjaloos selgust leida. Lugu jutustatakse mitmest erinevast vaatevinklist mitme asjaosalise poolt ja usaldusväärsed pole nad keegi. Üks on alkohoolik (kel alkoholist vahel mäluaugud), teine valetaja ja kolmas petab. Küll aga on kõik äärmiselt õnnetud inimesed, kellest oli kahju. Pinev ja kaasahaarav raamat. Sünge ja hea.

„Sa pead suudlema Silvat“ Silva on ajakirjanik, kes kasvatab 3-aastast poega, kellega pole kõik päris korras. Korras pole ka Silva suhe elukaaslasega ja ega ta endagagi lood suuremad asjad pole, sest kõige selle foonil pole Silva enda sõnul korralikult magada saanud juba 3 aastat. Äkitselt toimunud kummaline sündmus tuletab Silvale meelde ta kunagise lapsepõlvesõbranna Helena Holmi, kes 20 aastat tagasi kaduma läks. Lugu hakkab Silvat niivõrd palju kummitama, et taas rahu leida, läheb ta tagasi Omaverre asja uurima, kus sai viimati lapsena käidud. Holmide majapidamine on endiselt alles, kuid viimane kui üks Holmidest on surnud imelikel asjaoludel, mida keegi polnud vaevunud täpselt välja selgitama. Omavere on nagu üks must auk (kus ei kehti seadused, reeglid), kus inimesed kaovad ja nende saatus ei kõiguta kedagi karvavõrdki. Isegi kohalikul politseinikul on suva, tal omad mured – kanep tahab kasvatamist ja abikaasa on suremas. Kohapeal elab endiselt Silva eakas vanaema, kes tundub midagi teadvat, aga hoiab suu lukus („Kulla laps, mis sul Holmidega pistmist? Kui asi on selles, siis sa poleks üldse pidanud tulema“). Nagu ka kõik teised Omavere elanikud. Vohab tappev ükskõiksus (ja hullus). Lumepalli lükkabki veerema Silva ise oma ringi nuuskimistega tänu õnnetule asjaolude kokkulangemisele ja nii uute kui vanade laipade virn hakkab kerkima. Saladusi tuleb välja koletul hulgal – üks võikam ja südant pahaks ajavam kui teine. Mõni puudutab ka Silvat ennast kaunis lähedalt. Silva peab ümber hindama nii mõnegi (okei, enamuse) lapsepõlvemälestuse… Võrreldes teiste riikide sarnase žanri raamatutega ei tulnud kordagi sellist tunnet, et kodukootud kraami kohta käib kah. Vaid, et tegu on korraliku sünge kriminaalromaaniga, mille järge tahaks ka juba lugeda. Mõned ebaloogilised kohad olid, aga neid leiab otsimise korral kõikjalt. Miko surm näiteks – kes võitleb roppu moodi ellujäämise nimel, et järgmise tunni jooksul end aknast alla kukutada? Ja Silva vanaema Estri olukord. Miks Silva oma vanaema eest üldse ei võidelnud – kui sulle öeldakse, et su vanaemal on see ja too vigastus ja ime, et ellu jäi, ja et veab, kui ta paar kuud niimoodi vastu peab (aga ära palju looda), aga sul pole mõtet palatisse teda vaatama minna, siis mida hekki – sa lähedki lihtsalt haiglast minema ja rohkem tagasi ei kipu?! Ja haigla personalist ma parem üldse ei räägi. Terve mõistusega polnud raamatus vist küll keegi.

[helioskirjastus-blog]

Värske ulmetriller “Wayward Pinesi” autorilt

Just nii see on! Blake Crouch pole jätnud oma fänne unustusse ning teinud taas kord seda, mis tal suurepäraselt välja tuleb. Nimelt valmis kirjutanud raamatu, mis nagu “Wayward Pinesi” triloogia on täis ettearvamatuid pöördeid ja üllatusi. Põnevust jätkub neilegi, kes end muidu ulmekirjanduse lugejaks ei pea.

Aga enne veel mõni sõna autori kohta, juhuks kui kellelegi on see nimi veel tundmatu. Blake Crouch saavutas ülemaailmse tuntuse tänu triloogiale „Wayward Pines“, mis levis raamatusõprade seas kulutulena. Samanimeline telesari jooksis FOX kanalil ja püstitas vaatajarekordeid kümnetes riikides. “Wayward Pines” räägib pealtnäha idüllilisest väikelinnast, kus mitte miski ei ole nii, nagu pealtnäha paistab. 

Mõistuse kaotamisest õudsem on üksnes taipamine, et sinu mõistus on ikkagi korras…

Crouchi värske ulmetrilleri „Tumeaine“ filmiõigused osteti juba 2014. aastal, kui üks produtsentidest sattus lugema raamatu käsikirja esimest mustandit. Filmi linastumine on planeeritud 2018. aastasse. Raamatu võib kokku võtta järgmise lõiguga:

Kujutle, et sinult küsitakse: „Kas oled oma eluga rahul?“, ja hetk hiljem kaotad juba teadvuse. Ärgates ei ole sinu elu enam sinu elu ja kõik sulle varasemalt tuttav on kuhugi kadunud.

„Tumeaine“ kohta on Eesti lugejad arvanud järgmist:

“Sellistel raamatutel võiks olla 10 osa, igaüks 1000 lehekülge pikk. Ikka jääks väheks! Nii huvitav, põnev, kohutav ja hirmus oli see lugu. “Wayward Pines” oli suurepärane! “Tumeaine” on täpselt sama suurepärane. Kõigile, kes armastavad ulmet, põnevust ja õudu.” Tiina Liinak, Lugemise väljakutse eestvedaja

“Ulmepõnevik, aga süngetes toonides, nõrganärvilistele nagu mina küllalt painav. Ülikooli füüsikaprofessor Jason Dessen satub oma elu ühel tavalisel päeval sündmustesse, paljuneb eri Jasoniteks ja võitleb oma endise mina tagasisaamise nimel. Kirjutatud on see lugu üsnagi tõepäraselt, pabistasin täiega ja käisin kõik need koledused temaga koos läbi; vahetevahel käis mõte ka läbi pea: mis oleks siis, kui see juhtuks minuga, päriselt?” Tiiu Malken, Lugemise väljakutse liige

“Mulle Wayward Pines sari meeldis väga ja ka see raamat meeldis. Kirjutatud oli hästi, tõlgitud tundus hästi olevat, lugu ise oli väga põnev ja see oli kindla peale üks neist raamatutest, mille puhul on isegi natuke kahju, et lugu läbi saab ja tahaks teada, kuidas lugu edasi läheb nii ühel kui teisel pool.” Riina Arund, Lugemise väljakutse liige

Pikalt ja põhjalikult tutvustab raamatut Peeter Helme Klassikaraadios. Tasub kuulamist ja lugemist!

[helioskirjastus-blog]

Pilte Londoni raamatumessilt

Raamatujutu vahele ka natuke pilte Londoni raamatumessilt, mis toimus 14.-16. märtsil ikka Londonis, kus mujal.

Vaade messihallile

Nagu ikka jätkub messidel uudistamist pikaks, sest lisaks suurtele kirjastustele on esindatud ka riigid oma parima valikuga hetke kõige kuumematest nimedest. Eesti boks püüdis juba kaugelt pilku maitseka ja põhjamaise kujunduse ja väljapanekuga, särtsuks sekka natuke roosat.

Eesti kirjanduse väljapaneku hulgas oli ka Heliose raamatuid. Elise Saare “Maskiraamatu” kaante vahelt tervitas kõiki messilisi uudishimulik rebane, ingliskeelsed stiilinäited olid Birk Rohelennu raamatust “Sa pead suudlema Silvat” ja Eva Roosi lasteraamatust “Kust tulevad unenäod?”

Kõigile Eesti autoritele soovime edu ja loodame, et veel selle aasta sees saab eestlaste armastatud raamatuid lugeda ka paljudes teistes keeltes.

Londonis oli igal juhul kevadet näha igal sammul. Kohe-kohe jõuab see ka siia! Juuheeeiiii, soovime kõigile kevadet igasse sammu.