iirisv

[iirisv]

sinu õrnad ent tulised käed

sügavad soojad söed su silmade

sulatavad mus lahti tee

jääminek

puhud mind lõkkele

märts detsembris

kakao- ja kohvikarva tubades

mõni avanemine armule

on vaiksem murdumisest

sulaaeg kesk talve keisririiki

karge ja pehme avarilm

silmapilus hingeõhus

ahjulõõm parasvöötme hallikais varjudes

soojuses ma kasvangi

sirutan tiibu söest

hingan end suuremaks

seod mind õigetpidi lahti

[iirisv]

taevane arm - oh sa ilus eesti keel

kas meeletus saab olla maine keelitus keeletuna tuline ka tuuletus vaikuses

arm korraga arm ja õrn

[iirisv]

otsesõnu ja avasilmsi vastamisi seistes jäimegi lasteks kuniks naeratus kasvas suureks ja ärkas unest

unesilmsi piirilt hingan seda hetke nagu olematust sisse

[iirisv]

Esiemadest ja eneseteostusest

Kõigi nende esiemade ees, kes surid põllul sünnitades, keda alandati, kes said kodus peksa, kuigi hoidsid kogu peret ja majapidamist ja maad üleval, kelle unistused talluti novembrimutta nende esimestest eluaastatest peale, kes ei julgenud isegi midagi soovida, kes ei saanud valida, õppida, luua, end teostada - kõigi nende ees on mul kohustus küsida rohkem. Kuna mul on ajaga kätte saadud vabadus, on mul ühtlasi kohustus ise valida, ise end teostada, seada ise oma piire, küsida rohkem ja elada oma parimat elu. Need naised hoidsid kõik oma keeled ja kihvad hammaste taga, kannatasid ja kannatasid välja, talusid ära ja rassisid edasi, sest nad lootsid ja uskusid, et kunagi on nende tütretütetütretütretütretütretütardel lõpuks ometi võimalus. Võimalus mitte üksnes unustada, vaid päriselt unistada ja need unistused ka ellu viia.

Kunagi olid naised, kel oli midagi öelda, kogu külale ohuks ja häbiks. Nii et minu kohus on luuletada nagu muusa ja kirjutada nagu põrguline.

[iirisv]

USA ja päevakajalist/Roe-Wade

naine, sina siiru-viiruline ilmade vahel käija sametine sosin algvõrranditest looja korraga teras ja eeter küütlevaim gaas karastatud saladus taevane metall taldades tuul tahe kui loodusjõud kui sa vaid näeks ainuke põhjus sind kammitseda on hirm nende väeti vaimu pelg kaose kõmina ees kui sa vaid näeks oma selgete salasilmade valgel tuld mida sa endas kannad sa kannad ja kannad välja kõik milles nõrgukesed murduvad su habras õlg on kui luigetiib mis hoobiga võib murda käe käe mis sind lõastada püüab ära sa lase siduda oma linnuhinge sa oled kinnine vooluring eneseküllane süsteem korraga nii maandus kui hoog nii süsi kui vetevoog sa oled looduse enese loits su üsas leeb elu end üha uueks sa kuulata tuult hinga sisse merd taju oma vere jooksumüha oma soontes ära sa lase end siduda nende nõrgad käed pole iialgi mõeldud sind hoidma

[iirisv]

August

Mu lemmikkuu - august. Küps, kuldne, mahenenud, aga ometi veel lõõskav. Kõige soojem, kõige leebem, kõige tummisem, langevatest tähtedest natuke joobnud. Külluslik, maitseterohke, enam mitte kuiv. Mahlane ja magus. Aga mitte enam kirgas, silmipimestav ja nii plahvatuslik kui juuni ja juuli. August on nagu leebe aga lõplik andumus sellele kõige palavamale ja kuumavamale aastaajale meie laiuskraadil. August on külluslik, suve täiskasvanuiga. Natuke targem, aga endiselt vabalt võttev, endiselt ja vahest veel enamgi nautlev. August elab täiel rinnal, aga mitte kunagi võlgu, millegi arvelt. Rabistamine, pea ees sukeldumine, elu nagu mullikad aasal, on läbi. On jäänud veel rahulikud tõmbed ja päikese endasse imemine soojal järvepinnal. Ritsikad saatmas laisku päevi ja sumedaimaid öid. Jah, august ongi seda - ritsikad ja tähed. Ja Kuu, mis on kuldseim on loojanguis ja sametisim oma õhtutes. August on kuld, mille paneb tõeliselt särama alles hämarus. Augustil on pehme, velvetine maik. Augusti kolmainsus on ritsikate sirin, langevad soovid ja üleni, paitavalt kõikehõlmav kuldne toon.

[iirisv]

Praod

Pilvedesse mu pea kohal tekib lõhe – heledad, kuldsed, roosaka helgiga kiired valguvad sellest ühtlaste kangasiiludena merd ja pilvi valgustama. 

Mulle meenub ütlus, et ka kõige pimedamas paigas on pragu, kustkaudu valgus saab sisse tulla ning mõtlen, kuidas igas inimeses on seesama pragu. Pragu, mille kaudu valgus sisse pääseb. Need praod on erinevatel inimestel erineva laiusega, võivad ilmneda või kujuneda väga erineval ajal ning ajas muutuda. Need on kui läbipääsud, portaalid. Kes inimeses selle koha ära tunneb või selle olemasolust ja olemusest teab, võib öelda, et vilksamisi näinud tema hinge. Ning võib öelda, et tunneb, päriselt tunneb, seda inimest.

[iirisv]

Maandumine pausidesse

Sõna „maanduma“ tüvi ja etümoloogia on lähedalt seotud sõnaga „maandama“ ja „maa“ – maandus. Maandamine, olgu see enese või teise, on seotud maise kvaliteeediga. See on maa sisse minek, jalad maas, vägagi tõeline olemine. Ma toon ennast maa peale, joondan oma keha ja meele maapinna ja mullaga, ajan alla juured. Ja siis – kasvan.

Inimene jälgigu, et tal jääks alati aega ja mahti ja tähelepanu, et vaadelda meditatiivsel moel teelehtede lahtirullumist kruusis, pilvede tõtlikku ja muutlikku loomust, loojangute vaevuaimatavaid toonivahetusi ja puulehtede langemist oktoobrikuus. Sest üksnes hetkes elab inimene tõeliselt. Seal kusagil tuulehoogude ja vaikuse, kastanimunade potsatuste ja kurgede äralennu vahel me elamegi. Ülejäänu on pealiskiht. Pealiskihti ei tohi kunagi segi ajada pealisülesandega. Või pealis-pealisülesandega. Sellega, mis haakub su olemusega, milleks oled loodud ja kutsutud, sellega, mille vormidesse tahaksid ja saaksid mahutada oma lõpmatut hinge tema ajalikus vormis. Mis kannustab ja kannab su elu hingetõmbeid.

[iirisv]

Lahtilask

Ta lubas endale ühe päeva. Päeva süüdimatut mittemidagitegemist, olemist kõige lihtsamal kujul. Ta veetis terve päeva voodis, jälgides päikeselaike seintel ja aknalaual. Teda paelus viis, kuidas aeg sai selleläbi nähtavaks: tavaliselt ei märka me aja möödumist, ent pikka aega päikesemängu jälgides, sai aeg visuaalse väljenduse oma mustrites. Väikesed valged ruudud, kordumas ja muutumas. Valgus jättis temasse jälje. Mälestus soojusest. Vaadelda aega läbi valguse. See oli kõik, mida ta sellelt päevalt tahtis. Tundide möödudes ringutas ta aeglaselt, tõmbas end kerra ja tõusis voodilt püsti. Ta tundis sügavat lahtilaskmise tunnet, mis ajendas teda loobuma. Ta otsustas loobuda pea kõigist asjadest, mis polnud eluks vajalikud: ta otsustas kogu üleliigse kraami kokku pakkida ja ära anda, tehes end sellega vabaks ja kergeks. Kampsunitest jättis alles  ühe, pakkis kokku pea kõik seelikud, jättis neistki kaks, ühe suvise ja talvise, pakkis kokku kogu oma meigikoti sisu, liigsed taldrikud ja tassid, saunalinad ja sokid. Pakkis riided, siis tõmbas lahti kõik kummutisahtlid ja asus nende sisu revideerima ja tühjendama. Ülikoolidiplomid jättis ta alles, niisamuti kui kingitud või sentimentaalse väärtusega ehted. Pangalepingud ja muud dokumendid viskas ära, lõigates end niiviisi vabaks sunnitud ja argistest kohustustest. Tas polnud soovi teha midagi radikaalset, loobumine oli sel hetkel ainuvõimalik ja loomulik asjade käik. Ta sooritas oma liigutused korrapäraselt ja käratult, rahulikult ja tasase hingamisega. Keset suurt pakkimist tundis ta ühtäkki teravalt, et on päriselt, lõpuni elus. Õhk särises. Valgusjäljed tuikasid ja tulitasid ta ihus otsekui lepingu kinnitus. Ja siis, siis voolasid mõtted ja sõnad. paisu tagant. Terve päev, see liikuv aeg seintel  - aeglane jõgi. Ainuke, mida ta ei puutunud, oli hiiglaslik raamaturiiul elutoa ühes seinas.

raamatud jätan ma alles, sest raamatud kild-killu haaval toidavad ja hoiavad mu hinge

[iirisv]

Kiri endale/29-30

Numbri vahetumine eluaasta esimeses arvus on vist natuke märgilisem ja lükkab mõtisklema koha, aja ja faasi üle elus. 20 saades, mäletan, oli käsil kohutavalt intensiivne periood. Just emotsionaalselt. Aga eks see ongi see vanus ja periood, kus kõik poeb naha alla, kõik tundub tohutult suurem. Tollal arvasin, et elu võiks elada kunstiks ja luuleks, püüdsingi. Mõlemad pirrud lõkendasid kogu aeg mõlemast otsast. Jube tore, et see seljataga on, enam ei jaksaks. Tean, et osa minust on nüüdseks suureks saanud. Ja osa minust ei saa suureks mitte kunagi, kui suureks saamine tähendab konservatiivsust, mängu unustamist ja karjääriredelil ronimist. Nüüd, äsja 30 saanuna, tunnen, et olen õiges kohas. Olen keskmes, hoolimata sellest, et äsja lõppenud eluaasta on olnud üks pöörasemaid ja väljakutset esitavamaid mu elus, mis tõi mus esile minu jaoks uusi külgi.

Päriselt rasketest hetkedest ei tihata rääkida ja see ongi mõistlik. Kui, siis vast kõige lähedasematele, kes sellisel juhul toetavad kas, sõnas, teos või isegi sõnatult. Nad ise teavad, kes nad on ja ma kummardan nende ees maani. Need on ajad, kus tuleb end lihtsalt kokku võtta ja hambad ristis edasi panna, tegutseda, vaadata ettepoole, näha seal tulevikku, tajuda olukorra ajutisust ja hoida jalad kõvasti maas. Sellistel aegadel võib inimene kohata enda sees tundeid või seisundeid, mida ta poleks arvanud kunagi endast leidvat. Need on ka ajad, kus sukeldume instinktiivselt iga ressursi järele, mis meisse kunagi kogunenud on. Viimasel eluaastal tabasin end korduvalt mõtlemast tänuga sellele, et ma olen täpselt nii vana kui olen, sest ilma selleta poleks mul neid ressursse, mis mul täna on. Ajad nõuavad vahel, et me jõuaksime tagasi teadmiseni, mida ei arvanud endal olevat. Olukord kutsub esile uinunud väe.

Sel äsja kokkupakitud eluaastal tundsin säärast viha ja raevu, mida ma varem pole tundnud. Raevu, mis paneb füüsiliselt värisema ja ropendama kõigis keeltes, mida tead. Raevu, mis on nagu leegitsev kahjutuli ja neelab kõik, küsimata, peatumata, tegemata kompromisse. Mis on valmis hävitama ja purustama vundamendini välja. Olen elus pigem viha kartnud, alla surunud, püüdes olla võimalikult leebe ja empaatiline ja diplomaatiline. Aga raevulgi tuleb lubada olla. Oluline on sinna kõrvale tuua ratsionaalsus ja rahu. Sest kohtudes lõhkuva jõu ja vägivallaga, on üks paremaid reaktsioone tegelikult kiviks muutumine zenilikus mõttes. Sa lased destruktiivsusel möllata, aga tasaned liikumatuse piirini. Muutud kiviks, kust mitte midagi - ühtki reaktsiooni, emotsionaalset või sõnalist vastust - sisse ega välja ei lähe. Destruktiivsusest kantud võivad siis lahmida, aga sina ei liigu paigast. Kurjusest ja lõhkumise soovist kantud teod vajuvad mingil hetkel tühjaks, kurnavad end välja, sest neil ei ole enam energiat. Ammendamatu allikas on vaid sellel, kes tegutseb armastuse, soojuse ja hoolivuse pealt. Sellisest allikast võib võtta lõpmatuseni. Mulle tundub, et see kehtib nii isiklikul kui globaalsel tasandil. 

Sel aastal kogesin ka seda, kui oluline on säilitada kaine mõistus, mõtteselgus ja -erksus ka siis, kui sinu ümber on igas mõttes kaos. Kui oluline on hoida rutiini ja harjumuspärasusi, kui nii palju on korraga nihkes. Tugevalt jalgadega maas olek annab teravuse ja läbinägelikkuse, mis on võrreldav jäise ja vaheda samuraimõõgaga, mille iga toll käepidemest tipuni on täpselt ja mõõdetult sihitud. Vana hiina võitluskunsti vilunud harrastajad soovitavad jälgida mitte vastase jäsemeid, vaid silmi. Ainult nii näed ette tema järgmist suunda, sammu ja lööki ja saad reageerida alles ees ootavale. Ma sain teada, et kuigi püüdlen oma elus pidevalt soojuse poole nii ümber kui sees, võin olla ka kalk, külm ja kaalutlev. Tegutseda automaatselt, nagu masin. Kui keegi ründab mu lähedasi, olen üleni teras.

Sel aastal kogesin ka väga palju kergust, dolce vita-tunnet ja pidu minus eneses. Üle mõne aja armusin jälle elusse endasse. Sain selle tunde uuesti kätte suuresti Itaalias, kuhu naasmist olin igatsenud mitu aastat. Iga kord, kui maandun Vahemere äärses riigis, on mul tunne, nagu osa mu hingest jõuaks koju. Nii kliima, esteetika, inimeste, looduse kui keele ja kultuuri plaanis. Koju, mida ma Eestis mitte kunagi kätte ei saa. Kuigi kodu on ka siin - sügavalt, põhjapanevalt, pöördumatult. Kogesin ka palju troopilist suvehingust, tantsisklemist ja väga nooruslikku energiat kehas ja vaimus. Lolli nalja ja laginal naeru. Tegin hülgehääli ja ilmselt pakkusin aeg-ajalt akna kaudu nalja ka vastasmaja elanikele. Absurd päästab. Vahel isegi rohkem kui ilu.

Mõistsin taas, et kui ümber on palju lõhkumist ja vägivalda, ängi ja kurbust ning kõigi klaasid ja kandikud on juba ammu täis ja loksuvad üle, siis hirm ei aita. Mida enam on raskusi, seda enam tuleb teadlikult otsida elus kergust, püüda saavutada tasakaalu. Surma viibe voolib elule näo. Paneb elama ülivõrdes, täie jõuga, sest see ongi ainus, mis päriselt antud. Kui paned fookuse raskustele, saab kogu maailmast vesiliiv. Oskus vahetada perspektiivi hoolimata oludest ja hoida endas eeterlikku kergust, on miski, mida loodan omandada elu lõpuni.

Kolmekümnendatesse jõudnuna võtan sihiks õppida rohkem puudelt. Puud on vanemad ja targemad kui meie. Nende juured moodustavad tohutu võrgustiku ja hoiavad neid tugevasti maa küljes kinni - nõnda on neis midagi totaalselt maist ja ürgset, Maa enese jõudu. Samas on nende ladvad ja lehed kerged ja vabad, et lennelda tuulega. Neis on korraga stoiline rahu ja suur lahtisus, dünaamika. Ka muutlikkus seoses aastaaegade pideva taastulekuga. Leppimine ja lahtilask, kui kätte jõuab lehtede langetamise aeg. Pindpinevuseni pinge ja plahvatus, kui on aeg puhkeda. Nad on lõpuni kohal, halastamatult siin ja praegu. Tahaksin õppida kohalolu ja säilitada seda keset, kuhu olen praeguseks jõudnud, kogu selle ilma pöörasuse ja kirjususe kiuste.

[iirisv]

Mitte miski ei kätke minu jaoks korraga säärast lähedust ja mõõtmatust, avarust, armastust ja kojujõudmist kui ookean.

Ookean. Atlantico.

A nagu avarus. A nagu aukartustäratav.

A nagu austus. A nagu alandlikkus.

A nagu arm, nagu armastus.

A nagu aur.

A nagu ahhetamapanev.

A nagu arhailine, nagu arheoloogia, arhitektuur, arhitekst.

A nagu aktsepteerimine, A nagu andeksand.

A nagu arusaamine.

Ookean. Maailma vanim rütm, sama, mis inimolendeis. Maailma vanim sisse- ja väljahingamine.

A nagu Alguses oli vesi. Ja tuli. Ja õhk. Alles seejärel maa.

Ja viimasena inimene, kes ilmus universumi veel loojumata päeva viimasel sekundil.

[iirisv]

sõpradele

väljaütlemata sõnade hind meie laiuskraadil on kõrge igaüks üksi ja iseenese eest jagamata soe teeb raskeks suleb suu ja varjab hinge

väljaütlemata armastuse raskus meie laiuskraadil on traagiline pudeneb hallaks ja mullaks maas

hool ja arm tahavad et neid öeldaks et nende paistel tuulekeeriste ja parasvöötme kiuste end ja omasid soojaks elada

väljaütlemata sõnad jäätuvad roiete vahel kivid vaid armistuv arm

[iirisv]

Jaapani (sõna)kunstist ja esteetikast

Olles nüüd veidi sügavamalt kursis jaapanliku maailmamõistmise, kultuuri ja esteetiliste printsiipidega, tulin paari järelduse peale. 

Jaapani luule on nagu nende tušijoonistused, olles rafineeritud ja maitsekas nagu peengraafika. Kirjapulk või pintslitõmme, mis langeb kergelt paberile, ent vajutab sügava joone selle inimese meelde, kes sellega kokku puutub. Jaapani kunst ja tekstid ei suru ennast kunagi lugejale või vaatajale peale - nad austavad teda, nii nagu on nende kultuuriski kombeks olla teise vastu lugupidav. Kõigist kunstiliikidest kumab jaapani kultuuris puhul läbi vaikne kindlus, mis alguses tundub mitte kordaminevat, aga kajab sinus endas vastu mõningase aja möödudes. Tundub, et jaapanlased triivivad oma sõnade ja piltidega esteetika vaikusse, valgusse, puhtusse. Rahus. Kui ma kunagi jõuaks taolise sõnatu sõnakunstini, kus seisund, terviklik hetk või kogu elu defineeriv moment on püütud kahesõnalisse või üherealisse lahtise uksega puuri, ilma neid sinna lukustamata, siis võiksin öelda, et olen õppinud keelt ja sõna päriselt tundma.

[iirisv]

koroonaaja märkmeid vol x

Inimene peab ikka end aeg-ajalt kalibreerimas käima. Merd vaatama, puudelt ja looduselt õppimas käima. End tagasi aeglusse, lätetele tooma.

Eelmisel nädala Stromkal: kõigepealt rahulik jõud ja kontsentratsioon, puud - vanad ja väärikad - kohal, seejärel taoline hea ja kindel, erk meel nagu pärast meditatsiooni, jooga- või qi gongi-praktikat, mil teadvus jälgib erksusega, aga meel on rahulik ja tasaselt õnnelik. Ja viimaks - virmalised, kohtumine mere ja tema sillerduste ja virvendustega.

Tunne, nagu hommikul pärast festivalist ja/või pidust ööd, kus oled saanud kõik, mida saada oli, kõik, mida soovisid, suur lainetus hakkab vaikselt üle minema, aga sa lased sel rahulikult minna. Sa ei püüa sellest kinni haarata, millessegi klammerduda, kuna kõik on juba olemas, hästi. Sa oled ühe elamuse, mõistmise ja avatuse võrra avaram ja rikkam. 

Sa vaatled kaasa jooksmata. Vees sähvivad roosakad virvendused, kõik on tüüne, ometi täiesti küllastunud. Maailmatu tänu ja kõigutamatu rahu, vaikne voog lainetamas sees. Värelused, virmalised meres ja pilvede piiridel.

Tagatipuks veel ka taipamine, et ma olen rapsinud ja vahest just seetõttu väsinud, et pole ise teadliult aeglustanud. Tuleb jätta ja võtta endale aega, et vaadelda, kuidas lepatriinu lõikheinalehel turnib nagu see oleks kõige kaunim akrobaatiline trikk. Või jälgida, kuidas aegamisi vajub õhtusesse taevasse ka loojuva päikeseketta ja taeva peegelpilk. End tuleb kalibreerida, loodusest ammutada ja tähelepanelikult olla ja elada. 

Kui sipelgaid ja lepatriinusid ei märka, on miskit paigast. Siis tuleb tulla joonistama liivale, nähtamatult naeratama merele ja kuulama putukate õblukeste tiibade sabistamist tuules.

[iirisv]

koroonaaja märkmeid ad 2020

Jah, on keerukam, teadmatust, muret ja ebakindlust võimendav aeg. Erinevatest eluperioodidest on alati esile kerkimas nii valusaid kui kauneid mälestusi. Valik ja hoiak on enamasti meie endi teha. Ja kui mitte, kui olukord on nii keeruline, siis kõige lihtsam on leppida. Ja just nüüd, tehes kodus, suure akna ees loojanguajal joogat, tajun, et võin kogu seda kriisi ja olukorda võtta ka praktikana - meeleharjutusena. Tehes füüsilisi harjutusi, püsides keerukates asendites ja keskendudes detailidele, märkan, et vajan üha vähem stiimuleid. Tajud suudavad märgata suurt ka väikeses. Tekkinud on teatav meeleline ja vaimne aeglus. Ühes sellega ka endal olla lubamine. Ka ebakindluse ja ärevusefooniga leppimine - otsekui seisaks aegluses ja avaruses korraga. Panengi tähele taeva ja pilvede järk-järgulist muutumist, pastelli ja hajutatud toonide üleminekuid. Silmitsen oma toataimi ja aknatagust puuvõra kui struktuure ja sümmeetriat, skulptuure. Püüan siis vähemalt nendelt laenata endale seda suurt püsi - kõigutamatust, stoilise rahu kvaliteeti. Tekibki minnalask, suubun üha enam endasse. Kõigutamatus viib keskmes- ja kõigesolekuni. Siin on ka huvitav etümoloogiline nüanss: "kõikuma", "kõigutamatus" vs "kõik", "kõiksus". Kõigungi korraga endas ja maailmakõiksuses, püsides samal ajal tasakaalus. Harjutuse lõpus on taevas juba teist karva, tumedam. Puuvõra on aga samas paigas. Lõpetan praktika, ilusa kokkusattumusena veel Lubomyr Melniku pala "Sunset" saatel. Kogu selle tohuvabohu, rahutuse, kaose ja kannatuse kõrval on alati ka tohutu ilu. On olnud ja on edasi. Tean, et mingil süvatasandil laabub kõik. Kõik saab korda, moel või teises. Ajas või teises. Tunnen tänu oma olemise aja ja ilu eest. Üks väike lind vidistab võras: kevad.

[iirisv]

surma võimalus annab elule perspektiivi

nende jaoks, kes on oma lähedast elu ja surma piirilt siiapoole rebinud ei ole midagi triviaalsemat elektrihinnast AD 2021 valitsuse vahetusest töisest kõnest

ometi aitab triviaalsuski Atlastel edasi kesta mitte kokku vajuda iga päevatõusuga uuesti hoida argisus võib anda üleinimlikus pingutuses jõu tolmuvõtt ja riiulite puhastus anda juua pikamaajooksjale kesk kõrbe kes teab et ta peab korraga läbima nii maratoni kui teatesprinti andes pulka ainult iseendale sellel alal ei aita ükski treening peale elujanu ja valguse mida ammutad oma silmade tagant

mis tunne on kedagi elule tagasi võita puhas gravitatsioon: kõik korraga alla muudad oma käed astjaiks kui vaja oledki Atlas inimeselt maailm ei küsi

(aitab vaid teadmine: teed pea võimatut nii loodadki imele)

surma viibe voolib elule näo

ja kui ükskord oledki võitnud siis kergenduse ja rõõmu asemel on apaatia tühjus murenematu müüri vaikiv teadmine

[iirisv]

las mõni jääbki kuldse niidi nõelapisteks kellega sõlmi ei teki seega miski ei hargne jäävad saatma vaid pisted nagu tähekillud kargel ööl kui seos jääb sidumata sõlmedeks jääb kogemata katkemise rabedus vaid vabadus - tulla ikka ja alati ilmuda - jääb