janelykratu-blog

[janelykratu-blog]

Lihtsalt kirjutan.. Kõike mis toimub.. Jõhker valu ja piin hingitseb mu hinges. Suremas. See valu tuleb sinust. Sa ei ole teinud midagi ja just see teeb nii vastikult haiget. Miks ? Iga jumala päev ma küsin et miks sa seda teed? Ma mõistan, sa ei taha aga sa teed. Ma tahaks röökida sellest valust. Hinge täidab süsimustus. Tunne et kõik tahavad midagi aga keegi ei anna midagi vastu. Kõik kratsivad oma küüntega mu lõhki ja siis nad saavad, mis nad tahavad. Nad on õnnelikud. Sa said minust jagu. Sina said minust jagu. Iga jumala õhtu ma nutan tasakesi patja, et keegi ei kuuleks. Et keegi ei kuuleks, mis tegelikult mu sees toimub. Et ma olen katki. Keegi isegi ei ürita mõista. Keegi ei tahagi mõista. Vaikselt istun siin ja kuulan muusikat mis täidab hetkeks mu haavad liha ja verega. Kui muusika lõppeb siis on tunne jälle et mul polegi siin elus kellelegi ega millelegi toetuda. Kõik küsivad et kuidas mul läheb. Ma vastan et hästi. Neile sellest piisab. Mulle siiski mitte. Ma tahan õnnelik olla. Ma tahan olla oma armastusega. Ma tahan leida õnne. Ma tahan olla sinu väike päike. Aga ei.. See on liiga palju palutud. Seega ma lihtsalt istun. Istun ja suitsetan koni mis põleb mu sõrmede vahel. See pole siiski see mida ma tahan. Aga vahest pole tahtmisel tähtsust. Sa lihtsalt ei saa. Sa ei saa ja sa ei saagi saama. Mis tunne on ? Oled sina sedasama kellelegi teinud ? Mina olen. Ma kahetsen. Nüüd ma tean mis tunne on olla tühi koht kellegi jaoks keda sa armastad. See valus. See on piin. See on haav, mis jooksutab sind verest tühjaks. Ja jääbki jooksutama nii kaua kuni sa sured või kuni keegi paneb haavale plaastri ja annab sulle abi. Aga vahest.. Ei jõua seda inimest oodata. Sa ei tea kas ta üldse olemas on. Minu jaoks ilmselt ei ole. Nimelt mitu aastat tagasi ma armusin silmapilkselt ühte kutti. Ma armusin enne kui ma teda nägin. Ma rääkisin temaga telefonis. Mu kõhtu täitsid liblikad kes üritasid leida väljapääsu. Ja sel hetkel, kui ma teda nägin.. Ma teadsin et tema on see õige. Ma teadsin seda… Ma lihtsalt teadsin. Ma olin sel hetkel leidnud oma hingesugulase. Iga sekundiga ma õppisin tundma ja olin veel rohkem oma tundes kindel. Kuni.. Me ei suhelnud enam. Ma olin nõrk. Ma vajusin kokku. Ma olin mustas augus. Keegi ei tulnud mind päästma. Veelvähem tema. Aga need tunded jäid. Ma olen üritanud teha absoluutselt kõike et nendest tunnetest pääseda aga tulutult. Ogakord kui me kohtusime siis ma olin maailma õnnelikuim inimene. Ma olin õnnelik. Ma tundsin end sinu kõrval väikse ja haavatavana. Aga samas ma olin sinu kõrval tugev, iseseisev.. Ma vajasin sind. Ma siiani vajan. Aga kõik pole minu teha. Ma armastan sind siiani aga siiski … Peale kõike minu tegusid. Peale minu tulutuid katseid.. Sa jätsid mu. Sa jätsid mu lihtsalt siia surema. Sa ei hoolinud minust. Sa siiani ei hooli. See koorem on minu õlul liiga raske. Ma hoolin sinust siin maailmas kõige rohkem.. Ma olen näinud armastusfilme ja kus käibki klõks inimestest läbi ja nad on mõistnud et see teine inimene ongi nende eluarmastus. Aga kuna.. Sinust see klõks läbi ei käinud siis ma enam ei tea mida arvata. Ma olengi siin maailmas üksi. Ma tunnen ennast mahajäetuna kuigi me pole isegi koos olnud. Kuigi see aeg mis me veetsime koos oli nagu muinasjutt. See oligi muinasjutt. Aga muinasjutud pole tõelised…

[janelykratu-blog]

I love yu 💜💏