mariinsinine - Tumblr blog

mariinsinine · 8 years ago

Text

ühe pika-pika autosõidu reisipäevik

siin postituses leiad minu muljed päris pikast eurotripist, mis me võtsime ette sõbranna ja tema 5-aastase pojaga ning veel ühe sõbraga vilniusest.

tahtsin selguse mõttes Google maps’i peale meie teekonna valmis joonistada, aga tohoo imet, maps’is sai ruum otsa! jäi seal 3648 km juures pidama, aga kui see uuesti Eestiga Vilniuse kaudu ühendada, siis ilmselt tuleks 5000 km täis küll.

ühesõnaga pikk-pikk sõit. miks me selle üldse ette võtsime? noh, sõbranna tahtis minna maailma kõige kuulsamale benji-hüppele, mida tuntakse ka kui james bond’i benji-hüpet, kuna 95nda aasta “goldeneye” filmis hüppas brosnan sealt alla. ma teadsin kohe alguses, et ise ma hüpet sooritama ei lähe, aga kaasa võin ikka minna. lihtsalt reisidagi on ju nii tore.

1. päev

sõitsime esmalt u 8 tundi Vilniusesse, et sealt sõber peale võtta ja siis kütsime edasi varssavi lähedale, kus ööbisime ühes odavaimas hostelis, mis leidsime. väga retro-vaibiga koht, tundus nagu endine kool pikkade koridoride ja reaalse klassiruumi tõttu. vetsu uks ei käinud kinni ja dušikabiinil kukkusid uksed väikse sõrmega lükates eest ära. lihtsalt magama ja kõik. ahjaa, reisides veganite ja lastega peaks üks korralik autovarustus kindlasti sisaldama allolevaid asju.

2. päev

no lihtsalt aitab juba poolast, palun jõuame juba kuskile, kus on huvitavam. ja jõudsimegi! külastasime pernštejni lossi tšehhis. enne kui sinna üliägedasse lossi sisse tuurile saime, sai korralikult jageletud lossi parklas ja kohvikus. tuleb välja, et kaardiga kuskil maksta ei saa ja kohalikku raha meil ka polnud. ka inglise keelega oli üllatavalt pahasti. lossi külastajatele mõeldud infopunktis ei olnud ühtegi inglise keelset silti/infomaterjali ja vaevu saidi meist aru (siinkohal pean meelde tuletama, et sellistes olukordades üritan kasutusele võtta ka vene/saksa keele). igatahes jätsime jätsi ostmata ja mõtlesime, et maksame pärast lossis käiku parkimise eest eurodes (pidi olema võimalik). nagu näha, siis ega see lossi jõudsime ka päris “jalutuskäik pargis” polnud, pidime pikalt mäest üles rühkima ja kusjuures seda lossi pole teatud ilmakaarest vaadatuna üldse näha, kuigi see asub täpselt mäe otsas. panime alguses lossist seetõttu päris normilt mööda.

lossis pidime liituma tšehhikeelse tuuriga ja et midagigi aru saada, saime tõlgitud lamineeritud infomaterjalid, mida saime giidi jutu taustale dubleeringuna ette kujutada. loss ise oli fantast ja koosnes nii erinevatest ruumis. meie tuur koosnes üldse ruumiliselt ajaperioodis üha edasi liikumises. kui alustasime keskaja ja gooti stiiliga, siis lõpu poole jõudsime juba renessassi ja rokokoo ruumides. kõik ruumid olid sisustatud, eriti rikkalikud nägid välja söögiruumid, kus olid lauad plastmasstoidust lookas ja kenasti söömaajaks valmis pandud.

lossist tagasi parkimisplatsile kõndides tabas meid korralik šokk. olime viimased külastajad autos - ainult meie auto oligi parklasse jäänud! agaga, parkimine, maksmine - kuidas me nüüd välja peaks saama? muud väljapääsu peale parklast kõnnitee kaudu väljasõtimist kahjuks polnud :P

peale lossi külastust hakkasime liikuma oma teise ööbimispaiga poole - hostel Brno lähistel. jälle soodsaim valik oma kogu hiilguses. ka siin ei käinud vetsud/dušid lukku, aga mis tegi selle poola hostelist veidi hullemaks, oli see, et need asusid koridori peal ja igaüks võis iga hetk sisse astuda. oli rämedalt palav päev (32 kraadi umbes) ja meesterahvad, kes meie korrusel olid, käisid ikka päris napis riides või käterättides ringi. korralikult sai naerda, kui sõbranna laps teatas, et need on ujujad ja kuskil läheduses on bassein :P üritasin magada, sest seljataga oli pikk ja väsitav päev olnud, aga räme umbsus toas ja joodihaisune haiglat meenutav atmosfäär ei aidanud selle kaasa. unega oli meil üldse kuidagi naljakas - kippus jaotuma nii, et iga öö magasid pooled meist hästi ja teised ei maganud pea üldse :P

3. päev

hurraaa, viin! üldse mitte pikk tee sõita, aga enne kui viini jõudsime, suutsime tšehhis trahvi saada kiirteekleepsu puudumise tõttu. mitte hea algus hommikule, eks. ilmselt meie sulaselge naiivsuse ja lihtsameelsusega hakkas mentidel kahju ja saime madalaima võimaliku trahvi - 500 kohalikku raha ehk alla 20 euro. viini jõudes ebaõnn jätkus, sest me ei saanud aru, kuhu parkida ja kerges segaduses suutsime tekitada liiklusohtliku olukorra, aga õnneks keegi ikkagi viga ei saanud. ehmatada saime aga korralikult :P lonely planeti reisiraamatust juhindudes võtsime sihikule prateri lõbustuspargi ja vaateratta, mis peaks viinis see must-go-to külastuspaik olema. ja ohsaa, vaade oli tõesti tore!

peale vaateratta käisin veel sõbrannaga “õuduste majas”, mis oli küll üks parimaid, kus ma käinud olen. mu aju on vist õudusfilmidega juba nii ära töödeldud, et need atraktsioonid seal väga hirmutavad polnud ja paljud neist olid nii etteaimatavad, aga mõnel korras tabasid mind erinevad kollitused ikka ootamatult ka.

pargis ära käinud, käisime kiirelt söömas (oh mu õnne leida pärsia vegetarian toidukoht) ja hakkasime ööbimiskoha poole sõitma. kuna viinis me ühtegi majutusvarianti soodsa hinnaga leida ei suutnud ja järgmine päev tahtsime juba Veneetsias olla, hakkasime Itaalia poole sõitma. täiesti kogemata õnnestus mul avastada ülilahe kämpinguala austria lõunaosas ossiachi järve ääres. jõudsime sinna pimedas ja esimese asjana rabas meid kohe lummav vaade. hiiglaslik järv mägede vahel ja täielik vaikus, ainult üksikud majatuled mägedes ja üpris tihedalt asustatud suvitajatele mõeldud muud majutusalad. kohale jõudes kui rämedalt meil vedanud oli, sest check-in kestis selles kohas tegelikult kella 22ni ja juba oli kell rohkem. õnneks saime väga hea koha ja kui telgid üles said pandud, käisime järve ääres ja vaatasin tähti- uskumatu, kui selge ja kaunis tähine taevas sel õhtul oli (: ka hommikul oli järv ja selle ümbrus kaunis, vesi soe ja saingi oma esimese ujumise sel suvel tehtud!

4. päev

sõidame veneetsiasse ja üritame aru saada Itaalia autoteede süsteemist. imestame, kui rämedalt kallid Itaalia kiirteed on. tõeline tabas sellest, kui ebainimsõbralik kogu süsteem on, jõuab meieni siiski 5ndal päeval. enne Veneetsia kaunitel kitsastel tänavatel kondamist jageleme jälle tükk aega parkimisega ja üritame leida vaba kohta (mis pole üldse lihtne). lõpuks tuleb lihtsalt üks parkimisplatsi töötaja meie juurde ja käseb kuskilt august sisse sõita. kuuletume. käseb meil kummalisel kombel auto akna lahti jätta ja võtmed sisse jätta. kuuletume jälle ja loodame, et auto veel hiljem alles on. lõpuks saame autokärast eemale ja tõelisse Veneetsia südamesse. jap, seal on tõesti ilus ja täesti omamoodi kogemus on käia linnas, kus pole ühtegi autoteed ja neid asendavad paadid ning jalakäijad. tegemist on tõesti romantilise linnaga, kus on meeletult armsaid kohvikuid, poekesi ja leidsime seal ka ühe ägeda raamatupoe.

Veneetsia kesklinnas veedame kuskil 3 tundi, sest panime plaani paika minna lahedasse kämpingusse jesolos, kus on palju erinevaid atraktsioone, nt bassein ja liugtorud. ahjaa, auto oli alles :P aga et lõpuks välja saada, läks veel ikka aega, sest parkla töötajad pidid teisi autosid pidevalt ümber parkima, et teised, sh meie, liikuma saaks.

ütleme nii, et meie entusiasm eesootava ööbimiskoha suhtes oli päris kõrgeks aetud. jesolosse sõites oli üpris selge, et tegemist on mingi rämedalt popi kohaga. samas on kämpingud seal üksteise otsas ja midagi negatiivset me oodata ei osanud. sõitsime igatahes väljavalitud kämpingusse ja see oli täis. okei, suht tüütu, aga midaiganes, sõidame järgmisse. OKEI, midaasja, see ka TÄIS. sõidame siis kolmandasse, neljandasse, viiendasse...mingil hetkel kadus juba arvestus. kuidas see võimalik oli, me aru ei saanud, ligi 10 kämpingut oli järjest täis ja tuju hakkas suht nulli minema. naljad autos magamiest ei tundunud enam väga utoopilised. igatahes, ühest täisbroneeritud kämpingust soovitati meile mediterraneo kämpingu. seiklemise peale leidsime selle üles ja tohoh imet, seal olidki paar vaba kohta! kell oli selleks ajaks aga päris palju saanud, olime raisanud palju aega öömaja otsimisele ja nüüd leidsime päris kalli koha, kus me poleks saanud kõiki mõnusid nautidagi. otsustasime ikkagi sinna jääda ja hästi tegime. õhtul oli seal mingi 80s hits tribuutbänd, sain lukustavas dušis pesemas käia ja aadria meres ujumas.

5. päev

kiire ujumaskäik jesolos ja edasi juba sinna, milleks me üldse reisile tulimegi ehk benji-hüppele. oo, see kaunis rand imesooja veega!

hakkame rallima šveitsi poole. täitsa lõpp, need Itaalia kiirteed! jälle pidime ligi 20 eurot maksa ja pikalt ummikust passima. pikalt ummikus passimine ilma õhtuta pani vähemalt loominguliselt mõtlema. sõbranna poeg üritas heatahtlikult abistada värske õhuga, aga selle asemel sain hoopis sooja kummilõhnalist õhku :(

mõtlen samal ajal, miks ei võiks siin ka see kleepsude süsteem olla nagu teistes riikides. bensiin hakkab otsa saama, aga usaldame lonely planeti raamatut ja proovime vastu pidada Šveitsini, seal pidavat bensiin odavam olema. jõuame šveitsi, maksame suure summa aastase kleepsu eest ja ka bensiin pole odavam kui Itaalias. esimesed hetked sveitsis pole just kõige meeldivamad. ja üldse on raske aru saada, et oleme Šveitsis, sest igal pool on ainult Itaalia keel, ainult hinnad on kuidagi kahtlaselt tõusnud. muljetavaldav on muidugi šveitsi loodus ja inimeste eluviis. kõrged mäed, mille vahel sinavad eresinised selged järved ja täiesti võimatutes kõrgustes ja kallete peale ehitatud külad. mõtleme omavahel, kuidas inimesed siin küll talvel või libedaga sõidavad, võimatu ju! pika mõtluse tulemusena järeldan, et mägedes elamise suur boonus on see, et kõigil on hea vaade, sest ükski maja ei varja teise vaadet, vaid on teisel tasapinnal.

näha on, et vähemalt sõbranna on hüppe pärast päris närvis. teine sõber ütleb, et tema veel ei karda hah. jõuame järjest lähemalt ja lähemale ning kõrgus muudkui tõuseb. isegi mul hakkab päris kõhe. reaalset hüppekohta nähes mõtlen küll, et see tundub päriselus palju hullem kui videol ja olen siiralt õnnelik, et ise piletit ei ostnud. filmisin mõlema hüpet värisevate kätega ja katsusin mitte liiga alla vaadata. paistab, et mu kõrgusekartus pole vahepeal paremas läinud. vaade, mis ülevat avanes, oli tegelikult muidugi super.

kohe pärast hüpet on tunne nagu reisi selgroog oleks murtud ja võime hakata tagasi liikuma. sõidame tagasi imekauneid sveitsi vaateid nautides läbi lichtensteini ja austria ning jõuame lõpuks prahasse. olen küll varasemalt käinud tšehhis ja isegi prahas, kuid enam suurt sellest ei mäletanud ja viimatine reis prahas oli väga kiire ja pinnapealne ja rohkem toidule keskendunud, kui vaatamisväärtustele :P sõites prahasse vaatasime läbi erinevaid hostele ja üritasime leida soodsaima pakkumise. täiesti masendav, aga ka siin jäime ööbimisega täitsa jänni. head hostelipakkumised kadusid praktiliselt silme all ja kuidagi jäimegi kõigist enam-vähem normaalsetest pakkumistest ilma. muud meil ei jäänud, kuid öises prahas keset kesklinna melu erinevaid hostele läbi käia ja KÕIK olid täis. olime täitsa väsinud pikast sõidust ja päevas ja otsustasimegi linna lähistele bensuka parklasse autos ööbima jääda.

6. päev

üllataval kombel ärkasime bensukas alles 9 hommikul ja 10ks panime end valmis minema marabou hostelisse, kus pidid hommikul toad vabanema. jõudsime kohale ja ma olin igatahes megaõnnelik, kui saimegi lõpuks oma eraldi toa ja veel väga soodsa hinnaga. super hostel, tahaks ka tulevikus seal peatuda!

pärast check-in’i tegime kiire toiduvarude taastamise retke kohalikku lidl’i. olen jätkuvalt üllatunud, kui hea elu kohalikel veganitel on. kogu see pildil olev kraam (tšillitofu + määrded) läks maksma 76,6 tšehhi krooni, ehk u 3 eurot, kusjuures see tofu oli neist kõige odavam ja ilmselt üks maitsvamaid, mida kunagi söönud olen. tõele au andes ei tundunud siiski igast kategoorias asjad nii arenenud olevat, nt taimsete piimatoodete osas leidsin ainult sojapiima.

pärast poeskäiku sättisime end linna vaatamisväärustega tutvuma. teel praha vanalinna käisime alõõtša- ja ploomiraksus, mmm.

paari tunni jalutamise järel oli tunne küll selline, et nüüd oleme kõik praha vaatamisväärsused ära näinud. kogu ülejäänud reisile iseloomulikult oli seegi üks jubedalt palav päev, mis tingis ka ilmselt selle meeletu turistide hordi vanalinnas. edasi üritasime leida üht veganrestot nimega veganland. kõndisime tõesti pikalt sinna ja ohhhooo, pühapäeval on see kinni. ups, sellega ma ei arvestanud. reisides on üldse kuidagi imelik, kuidas eesti mugavused tunduvad iseenesestvõetavad, nt kaardimaksevõimalus igal pool või pidevad lahtiolekuajad. sain vähemalt järjekordse õppetunni, ehk on lõpuks kasu ka (:

viimane korralik õhtu möödus meil sõbrannaga meeleolukalt. mekkisime hosteli õlleaias kohalikku veini, korjasime puu otsast seal kasvavaid aprikoose ja rääkime elust (: oli väga tore õhtu ja vahva punkt reisile. ahjaa, ja ei puudunud ka tavapärased “veits veinised vetsuselfid”.

haha, ega pärast seda õhtut enam väga midagi huvitavat rääkida polegi. sõbranna läks magama, ma olin mingi pool 6ni üleval ja ootasin GOTi uut osa. vahepeal läks hostelis elekter ära, aga selleks ajaks olin leidnud ühe kohaliku, kellega elust ja reisimisest rääkisime. õnneks tuli elekter varsti tagasi ja siis vaatasin GOTi uut osa koos hosteli adminniga. “omggg, this is like the best hostel ever, i can watch GOT with the administrator on your computer!!. that’s so going on tripadvisor”. “well, erm, better not, my manager reads that stuff :D”

7. päev

sõitsime ja sõitsime ja veelkord sõitsime. mitte midagi huvitavat enam ei juhtunud. mina ja sõbranna ei tundunud ennast pärast kergelt eksessiivset veiniõhtut just parimalt ka ja otsustasimegi otse tagasi Vilniuse ja siis juba Tallinna poole sõitma hakata. sõitsime praktiliselt tundi järjest ja 8nda päeva hommikuks olime kodus. oli tore, teeks iga kell uuesti!

0 notes