seekunstiblogi-blog

[seekunstiblogi-blog]

https://en.wikipedia.org/wiki/Vincent_van_Gogh

https://www.vangoghmuseum.nl/en/vincent-van-gogh-life-and-work

Valisin analüüsiks Van Gogh „Viljapõllu ronkadega”, sest see jäi väga eredalt meelde Van Gogh muuseumist Amsterdamis ning on minu arvates üks meeldejäävamaid teosed kunstniku loomingus. Teos on maalitud 1890. aastal ning asub Van Gogh muuseumis kunstniku kodumaal. Van Gogh oli postimpressionist ning ka see teos kuulub sellesse kunstivoolu, see on kunstniku üks viimaseid maale üldse.

Maal on julge värvikasutusega, tugevalt domineerivad külm sinine taevas ja soe kollane põld. Maastik on valgusküllasem, kollaste, roheliste ja pruunikate toonidega, taevas aga tume ja sünge, sellele annavad iseloomu juurde mustad rongad. Kasutatud on impressionistidele ja postimpressionistidele sageli iseloomulikke lühikesi katkendlikke pintslitõmbeid, mis ei ole ühtlaselt segatud ning annavad edasi põllu liikumist tuules. Lühikeste pintslitõmmete tulemusena võib eeldada, et õlimaal on pisut reljeefne, sest värv ei ole täielikult laiali segatud ning iga pintslitõmbe ümber jääb natuke lisanduvat pigmenti. Ka rongad on kujutatud vaid mõne pintslitõmbeliste süsimustade siluettidena. Tugevaid piirjooni aga pole, maastik seguneb loomulikult.

Vormid on enamasti pinnalised, ruumilisust ega korrapärast geomeetriat ei ole, pigem on kogu teos liikuv ja vabalt voolav. Rongad ja teerada põllu keskel loovad kompositsioonilist tasakaalu sünge sinise taeva ja põllumaa vahel, samuti tasakaalustavad tumedust kollakad pilved tagaplaanil. Esiplaanil on olulised ka kaks lahknevat teerada, mis näitavad muidu kuldse põllumaa äärtes ka varjulisemaid ja tumedamaid osasid. Rongad loovad teost läbiva rütmi, muidu on see suhteliselt vaba, aga rongaparv on tugevalt kontrastne ja korrapärasem. Kogu teos on väga liikuv, võib näha ka diagonaalseid suundasid: kõrred põllul oleks justkui tuulest paremale üles kallutatud, taevas ja vasakpoolne teerada on suunatud aga vasakule üles nurka.

Maal on tehtud 1890. aasta juulis - sama kuu lõpus tappis kunstnik end. Seega esindab maal arvatavasti kunstniku melanhooliat ja tugevat üksildust, kuigi on visuaalselt väga kontrastne esteetiliselt meeldiv. Kunstnik oli oma vennale kirjeldanud tohutuid põllumaid tormiste taevaste all ning kuidas need tema ekstreemset kurbust ja üksildust kujutavad. Tema lõuendid esindasid, mida ta ei osanud sõnadesse panna, tegelikult hindas ta väga maal olemist ning tundis, et see on ta tervisele hea, kuid võimalik et ta jõudis sinna liiga hilja ning ei suutnud enam ka looduse abil vaimsetest haigustest pääseda. Pärast kõnealuse maali lõpetamist teatakse veel seitset, mille Vincent Van Gogh maalis enne enda tulistamis. Arvatakse et ta võiski end tulistada just mõnel põllul, kus ta maalimas oli käinud. 30 tundi pärast tulistamist, suri kunstnik ning tema viimased sõnad vennale olid, et kurbus kestab igavesti. 

[seekunstiblogi-blog]

Valisin analüüsiks Van Gogh „Viljapõllu ronkadega”, sest see jäi väga eredalt meelde Van Gogh muuseumist Amsterdamis ning on minu arvates üks meeldejäävamaid teosed kunstniku loomingus. Teos on maalitud 1890. aastal ning asub Van Gogh muuseumis kunstniku kodumaal. Van Gogh oli postimpressionist ning ka see teos kuulub sellesse kunstivoolu, see on kunstniku üks viimaseid maale üldse.

Maal on julge värvikasutusega, tugevalt domineerivad külm sinine taevas ja soe kollane põld. Maastik on valgusküllasem, kollaste, roheliste ja pruunikate toonidega, taevas aga tume ja sünge, sellele annavad iseloomu juurde mustad rongad. Kasutatud on impressionistidele ja postimpressionistidele sageli iseloomulikke lühikesi katkendlikke pintslitõmbeid, mis ei ole ühtlaselt segatud ning annavad edasi põllu liikumist tuules. Lühikeste pintslitõmmete tulemusena võib eeldada, et õlimaal on pisut reljeefne, sest värv ei ole täielikult laiali segatud ning iga pintslitõmbe ümber jääb natuke lisanduvat pigmenti. Ka rongad on kujutatud vaid mõne pintslitõmbeliste süsimustade siluettidena. Tugevaid piirjooni aga pole, maastik seguneb loomulikult.

Vormid on enamasti pinnalised, ruumilisust ega korrapärast geomeetriat ei ole, pigem on kogu teos liikuv ja vabalt voolav. Rongad ja teerada põllu keskel loovad kompositsioonilist tasakaalu sünge sinise taeva ja põllumaa vahel, samuti tasakaalustavad tumedust kollakad pilved tagaplaanil. Esiplaanil on olulised ka kaks lahknevat teerada, mis näitavad muidu kuldse põllumaa äärtes ka varjulisemaid ja tumedamaid osasid. Rongad loovad teost läbiva rütmi, muidu on see suhteliselt vaba, aga rongaparv on tugevalt kontrastne ja korrapärasem. Kogu teos on väga liikuv, võib näha ka diagonaalseid suundasid: kõrred põllul oleks justkui tuulest paremale üles kallutatud, taevas ja vasakpoolne teerada on suunatud aga vasakule üles nurka.

Maal on tehtud 1890. aasta juulis - sama kuu lõpus tappis kunstnik end. Seega esindab maal arvatavasti kunstniku melanhooliat ja tugevat üksildust, kuigi on visuaalselt väga kontrastne esteetiliselt meeldiv. Kunstnik oli oma vennale kirjeldanud tohutuid põllumaid tormiste taevaste all ning kuidas need tema ekstreemset kurbust ja üksildust kujutavad. Tema lõuendid esindasid, mida ta ei osanud sõnadesse panna, tegelikult hindas ta väga maal olemist ning tundis, et see on ta tervisele hea, kuid võimalik et ta jõudis sinna liiga hilja ning ei suutnud enam ka looduse abil vaimsetest haigustest pääseda. Pärast kõnealuse maali lõpetamist teatakse veel seitset, mille Vincent Van Gogh maalis enne enda tulistamis. Arvatakse et ta võiski end tulistada just mõnel põllul, kus ta maalimas oli käinud. 30 tundi pärast tulistamist, suri kunstnik ning tema viimased sõnad vennale olid, et kurbus kestab igavesti. 

[seekunstiblogi-blog]

Arhitekt Karl Burmani juugendhoone aadressil Tatari 21b

Fassaadil on silmapaistvad detailid loodusest, nt kalasoomuste muster ja pärjataolised ornamendid akende vahel. Hoone ei ole sümmeetriline - torn on vaid ühes küljes, etteulatuvad rõdud ja seinad ei ole korrapäraselt paigutatud. Lisatunnuseks võib pidada ka ümarkaart hoone ülaosas ja akendes.

[seekunstiblogi-blog]

Katja Novitskova. Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste

2017. aastal esindas Katja Novitskova Eestit 57. Veneetsia kunstibiennaalil Kati Ilvese kureeritud näitusega “Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud”.  Selle näituse teine aste on kõigile vaadatav Kumu kaasaegse kunsti saalis  23.02.18–10.06.18. Näituse autor, Katja Novitskova on Eesti päritolu kunstnik, ent on hariduse saanud Lübeckis ja Amsterdamis, ning seal ka oma kunstnikukarjääri alustanud. Novitskova on õppinud graafilist disaini ja digitaalset meediat ning tema k��ekirja iseloomustavad just erinevaid virtuaalseid ja visuaalseid efektid. Ka kõnealusel näitusel oli Novitskova eksponeerinud suuri fotoskulptuure loomadest ja mehaaniliselt liikuvaid elemente. Näitusesaal oli enamasti valguse ja varjude abil muudetud süngeks, suured hämarad ruumid lõid kogu näituse ulatuses veidi hirmuäratavat ning tõsist meeleolu.

Kogu näitusest tekkis suur tervik, mis justkui jutustas lugu. Sektsioone mööda edasi liikudes tekkis mulje, nagu läbiks järjest peatükke mõnes veidras loos. Alguses oli tegu äratuntavate loomade ja skeemidega, edasi sekkus loomade maailma järjest rohkem inimese kätt. Laest riputatud statistilised tahvlid mõistsid hukka inimkonna tekitatud probleeme loodusele: arvukad mutatsioonid, väljasuremisohus loomad ning inimeste sissetung loomade elupaika.Tohutud tumedad metsloomad põlevate silmadega paistsid justkui kurjad, nagu oleksin mina isiklikult neile midagi halba teinud. Seejärel aga kadusid loomad sootuks, toimus väljasuremine. Ilmusid tehislikud materjalid, graafilised valgustruktuurid ja laborikärbsed nendega ühes. Näituses pöörati uus lehekülg, loomade asemel domineerisid inimesi asendavad masinad ning ebamaised olendid. Läbiva teemana olid viimastes saalides suured ümarussid, mis sümboliseerisid minu arvates tehnoloogiat, kui paratamatut parasiiti inimkonnas. Tulnukat meenutavatest lapsehällidest nurga taha piiludes leidus suur ekraan planeet Marsi pinnaga ja inimlapse mudeliga ultraheliuuringult. See oli üks viimastest saalidest näitusel ja jättis mulje, et kui inimesed on saanud valmis planeet Maa hävitamisega, minnakse edasi ka teisi taevakehasid asustama. Ehk on järgmine elu häll just planeet Marss. 

Mind paelus enim näituse osa tehislike hällidega. Esmapilgul paistis kompositsioon väga võõras, rahutu ning isegi veidi eemaletõukav. Veidrat looma meenutavad hällid liikusid ebaloomulikult, tegid valju sahisevat häält ja näitasid üle sünge toa punaseid lasertäppe. Pikemal vaatlusel aga hakkasid need olendid meenutama uut eluvormi. Taustale kuvatud slaidil näidati sama hälli siluetiga selgroogse looma skeletti, nagu oleksid need masinad järgmised arenenud tulevikuloomad, kes elavad Maal pärast meile tuntud imetajate väljasuremist. Teiseks sümboliseerisid elektroonilised hällid minu jaoks inimeste instinktide kadumist. Taustal kuvati erinevaid pilte ahvidest, jõehobudest ja muudest loomadest, kes hoolikalt oma laste eest hoolitsesid ja neid õpetasid. Tänapäeval aga usaldavad inimesed isegi oma väikelapsed magama ja aega veetma masinate hoolde, mitte ei tegele nendega ise. Kui ahvi õpetas tema ema ja perekond, siis inimest arvuti ja elektroonika. 

Näituse idee oli minu arvates luua ulmeline tulevikupilt, et inimesi selle üle mõtlema panna ja kaudselt seeläbi maa peale tagasi tuua. Arvan, et ka Novitskova eesmärk oli rõhutada seoseid fantaasiamaailma ja tegelikkuse vahel, pakkuda välja võimalusi milline näeb välja meie maailma tulevik. Kunstnik vaatab tänapäevale tagasi justkui kuskilt kaugest tulevikust ning vaatleb kaadreid praegusest elust ja loomadest nagu ajalugu. Elame visuaalse informatsiooni ajastul, tehnoloogia võimaldab meil luua mudeleid ajust, närvirakkudest, inimeste sisemusest ja teistest planeetidest. Kõik „nägevad masinad“ meie ümber kogevad sageli uusi asju enne inimesi ning eesmärk on algatada mõtisklust. Ulmelisest maailmast on saanud meie reaalsus, aga millise sihi me inimkonnale selle tehnoloogia abil valime?

Karin O.

134B

[seekunstiblogi-blog]

Behind the Biennale: Adam Pendleton Brings “Black Lives Matter” to Venice

via ARTSY EDITORIAL

Artist Adam Pendleton opens up about his participation in this year’s Belgian Pavilion and his intention to capture “something particular to ourmoment” through the now-historic rallying cry “Black Lives Matter.” Incorporating this slogan as well as works from his signature “Black Dada” series into his multimedia installation, Pendleton not only captures a moment in history but also uses the exposition as an opportunity to invite global conversations around current social and racial controversies in the United States.

[seekunstiblogi-blog]

We love this installation draped in fairy lights by Joana Vasconcelos, snapped by the Arts and Culture team at the Venice Biennale @labiennale

[seekunstiblogi-blog]

Helidon Xhixha Iceberg, 2015 Mirrored polished stainless steel 400 × 300 × 300 cm

[seekunstiblogi-blog]

Céleste Boursier-Mougenot the rêvolutions project, 2015 French Pavillion at the 56th Venice Biennale  trees, electricity

Curated by Emma Lavigne, Director of the Centre-Pompidou-Metz, the rêvolutions project transports viewers to an otherworldly oasis of vegetation, where trees have been liberated from their original place of habitation and their roots revealed outside the pavilion and on the gallery floor. A low-voltage electrical current makes the trees move around inside the pavilion, producing an rustling sound installation. 

[seekunstiblogi-blog]

Venice Biennale 2015: Sarkis at the Turkish Pavilion. 

[seekunstiblogi-blog]

Chiharu Shiota

[seekunstiblogi-blog]

Vik Muniz Lampedusa, 2015 a 45 foot wood and paper boat on view at the 56th Venice Biennale Muniz created this work in response to the tragedy that unfolded in October 2013, when a boat carrying migrants from Libya capsized off the Italian island of Lampedusa, leaving up to 360 dead.The wooden structure of Muniz’s Lampedusa was fabricated by expert Venetian artisans. It is emblazoned with a giant reproduction of an Italian newspaper reporting on the immigrant tragedy.

[seekunstiblogi-blog]

[seekunstiblogi-blog]