siiks

[siiks]

Viimasel ajal on pea äärest ääreni mõtteid täis ja muusika jagamine tundub palju lihtsam. Eneselegi üllatuseks olen mõnel õhtul võtnud kodus kätte paberi ja pliiatsi ning kritseldanud - nt mõttekaardina - oma mõtteid sinna. Osa vist suureks saamise protsessist. Aga seni kuni kirjutamistuhin tagasi tuleb, kuulame seda laulu, mis eelkõige meenutab mulle 18a sünnapeo videot. #varsti30

[siiks]

Kuidas ma õunaussi saunaga peletasin

Rahutus ronis sisse nagu õunauss küpsele õunale - hea soe pikutada. Mina asusin teda välja ajama: läksin jalutama. Klapid pähe. Lugesin hiljuti ütlust, et joostes (aga täiendan, et ka kõndides) teeb aju umbes teisel kilomeetril restardi ja saad aru, et asi pole kaugeltki nii hull.

Läksin restarti otsima. Et asi oleks kindel, panin sauna ka sisse (olgu see elektrihind mis ta on, eks).

Tõsi ta on - kui ikka üks lemmikbändidest kõrvas üürgab, jalad hoogsalt astuvad ja tegelikult mõnus sügisilm väljas on, võiks nagu parem hakata... ja hakkaski, kuni koju jõudmiseni. Fair enough, plaan B ja saun.

Istun. Jõle palav. Mäletan, kuidas isa ütles, et kui füüsiliselt või vaimselt läbi oled, tuleb sauna minna. Ootan siis suurepärast rammestust..

Ei. Lihtsalt palav.

Fain, plaani B osa II - lähen istun pimedal rõdul, vaatan mände ja hingan värsket õhku. Rahu... ei kusagil.

Järsku ütleb iseenda aju, et äkki alati ei peagi seda rahu taga ajama. Kas ongi siis nii? Kas vahel tuleb olla nii kaua rahutu, kuni mingisugune paak on täiesti ääreni täis ja siis suudad rehmata käega ja mõelda, et ah küll saab?

Ma kipun olema endaga hirmus kriitiline, kui tunnen end niimoodi... natuke kehvasti. Vaadakem kas või selle postituse algust: lähen kõndima oma kodupiirkonda (mis ei ole ainult kortermajad ja asfalt), teen sauna; istun rõdul. Materiaalsus missugune, paljude jaoks ka õnn missugune! Ja mu kodu ongi õnn. Ma alles pühapäeval korjasin terviseraja äärest kõrrelisi, et oleks mõnusam ja kodusem...

Ja siis on veel uued lahedad projektid. Nii palju kui on teadmatust, on ka ägedust. Põnev! Ja hirmus. Ja veelkord põnev!

Küll aga paistab, et elus on ikka nii, et see üks väike ussike on nii suur ja võimas su oma vaimse seisundi või ka lihtsamalt öeldes tuju mõjutaja. Kui ussike on oma pessa roninud, paistab kõik muu palju tühisem ja naabri elu ikka igati parem, ilusam ja särtsakam. 

Nii et siin ma nüüd siis olengi kirjutamas: kõik ei ole kindlasti pahasti. Igaühel on muresid, aga hästi olevaid asju on kindlasti rohkem. Teeme otsuseid enda järgi, selle järgi mida endale meeldib teha. Iga halb päev on üks päev lähemale sellele, et kohe varsti on jälle hästi. Väike õunauss on väike, sina oled ise palju suurem.

Mõnusat sügist!

[siiks]

The future really looks good

[siiks]

Pulgad & kurjused

Natuke täis on olla viimasel ajal. Selline, et puhtad ja selged mõtted ei mahugi pähe. Pulgad on vist peas. Miljon pulka.

Pulkade vahel on aga emotsioonid. Sellised kurjad. Küsin endalt viimasel ajal tihti, et miks ma ei suuda aktsepteerida või minna lasta. Istusin mõni nädal tagasi oma kodu söögilaua taga ja ütlesin kõrvalolijale selgelt välja, et ma ei suuda lihtsalt rohkem seda vastu võtta - taaskord kirjutan tsipa krüptiliselt, aga selle all võib tegelikult silmas pidada eri asju. Näiteks tööd. Või otsustamatust, et kuhu ja millal reisida. Mis saab mu autost, mille liising lõppeb kohe? Või sporditegemine, millega ma ei tegele aga mille kogus mu ümber on kõikehõlmav. Kaaslane vaatas mind too hetk suurte silmadega ja ütles, et tal on kahju. Tundsin korra oma sees viha - tee midagi ometi, mul on ju nii halb!

Aga ega ta ei saa ka teha. Nii olen viimased paar päeva mõtisklenud, kuidas ise oma olemine paremaks teha. Käisin näiteks äsja jooksmas. Mitte, et ma seda rappuvat tegevust liigselt naudiks, aga saavutamisrõõm on üks suur rõõm. 

Aga see minnalaskmine ja aktsepteerimine... no mina ei tea. Ma ei tahaks uskuda, et ma olen kõige emotsionaalsem inimene maailmas, kes küsib, et aga no miks ometi. Ma usun, et teised küsivad ka. Ma ei pea siinkohal taaskord ühtki kindlat või ühtainust sündmust silmas, rohkem nagu oluliselt pisemat “miks ma ei suuda keskenduda mõnele tööülesandele kauem kui  2 minutit” või “miks mind ajab närvi, kui plaanid, mis pole üldse suured plaanid, ei jookse kokku”. Ma usun, et nii mõnigi probleem ei oleks üldse probleem, kui ma ei oleks seda probleemiks mõelnud. Püha jumal see tegelikult ei olegi probleem, kui ma ei tea kuhu lennupileteid osta! Rohkem aga on küsimus vist selles, et mul on tunne, et miski ei õnnestu (olgu see isegi lennupiletite ostmine); puudub ülevaade (tööasjad); puudub kuuluvustunne ja puudub motivatsioonitunne.

Kevad? Ma ei tea, mulle on enne kevad nagu meeldinud. Homme õhtul tõmbame maikuule joone alla ja ma pean iseendaga plaani edasi, kuidas pulgad ja kurjused samuti selle joonega ära saata. Juuni, too soojust ja värskeid, puhtaks tegevaid tuuleiile!

[siiks]

Mis ma mõtlesin covidiga kodus olles

Lugesin kord, et “kui sa ei saa reageerida positiivselt, ole vait” ja jätsin selle endale meelde. Tõsimeeli olen proovinud seda mõtet meenutada hetkedel, kus tahaks öelda... kus ikka tahaks tõesti öelda.

Inimesed on naljakad. Mina samuti. Ma ei taha hakata kirjutama krüptilist teksti, aga tänane päev, mil nägin oma kiirtestil kahe triipu, on seda näidanud. Millegipärast on sõnapaar “koroona” ja “positiivne” vallandanud inimestes täieliku alateadliku paanika. Ega ka ma ise sattusin ühtäkki segadusse, et oot, kaua siis karantiin, mis hetkest, kui kaua ja miks. Aga samas on ka järsku hakanud mu telefon rohkem pinisema ja uuritakse, kuidas on tervis. Tänan küsimast, paranen; AGA ma olen juba seitsmendat päeva haige. Eelnevad “nohu, köha ja kurguvalu” olid justkui vähemtähtsamad, kas pole? Nüüd, kui nendele on antud ka koondnimetus koroona näol, on järsku tekkinud suurem ajend uurimaks.

Uurida on igal ajal okei. Ka siis kui nohu ei ole.

Vanaema kriiskas nagu segane. “Miks sa mulle ei öelnud?” ja minu vastus “Sest ma ise ka ei teadnud” ei kõlvanud kuhugile. Taaskord täielik paanika. Ma saan aru, et üheksakümnele läheneva vanaema närvikava ja armastus on vähe teisel tasandil kui minu aju hetkel võtab. Küll aga taaskord, ma olen täna nuusanud oluliselt vähem kui eile ja paanikaks ei ole põhjust. Hoolivuseks aga küll. Ent ei, ma ei süüdista. Minu hing ka pisut väriseb sees, kui oma isa peaks sarnase kõne tegema, nagu mina täna hommikul. Aga see paanika ei aita meid ju kusagile. 

Kohati on mul tunne, et eestlane nagu kardaks hoolivust. Kui küsin mitu päeva järjest, kuidas on, siis muutub see tüütavaks. Aga miks? Justkui viitab, et ma arvan, et sa ei saa hakkama või et sa ei räägi mulle ise? Ma arvan, et tegelikult südames on meil kõigil ikka hea meel, kui keegi uurib ja kellelgi meeles on. Kui sa loed seda ja tunned täiesti ristivastupidi, siis ole hea ja kirjuta mulle ka, et miks nii. Äkki saan ka aru. Uurimine ei ole pahatahtlik, kuigi ma mõistan, et vahel on vaja ruumi. Ruum aga seostub mulle kohati hoopis kurvemate ja raskemate sündmustega, kus on vaja olla hetk nelja seina vahel ja kõiki oma tundeid seal toas julgelt edasi-tagasi põrgatada. 

Eestlasel (vabandust, või inimestel üldse?) on aga komme jube lihtsalt hukka mõista. Mul ka, ma täitsa tunnistan. Siinkohal pöördungi tagasi mõtte juurde, millest alustasin - rohkem positiivsust. Kui kellelgi on nohu, siis selle asemel et öelda, et püsi kodus rsk, võiks ehk küsida, et kas toon sulle midagi, et sa saaksid olla kodus. Rohkem rõõmsaid inimesi on siia riiki ja ühiskonda vaja. Päriselt ka.

Rõõmu! Ja ühe triibu teste :)

[siiks]

Jaks leppida paratamatusega

Kõht tõmbub mõnel hommikul krampi ja vaatan klaasistunud silmadega neid mände, mis mu akna all kasvavad. Meenub, et peaksin tegema tööd. Nii umbes kaheksa või kümme tundi hiljem küsin “Kuidas su päev läks” ning saan vastuseks tööpäeva kirjelduse.

Ma ei tunne enam ammu, et minu päeva kirjeldus on seotud minu tööga. Mulle meeldib mu töö! Aga mu energia ei ole praegu suunatud tööle. Kõht ei tõmbu krampi töö pärast - vähemasti nii ma endale lubasin peale viimast töökohavahetust. See ei ole seda väärt.

Aga miks siis tõmbub? Mu peas on segu jõuetusest, teadmatusest, pahameeles meditsiini vastu ja... samaaegselt ka suur austus meditsiini vastu. Meie peres - ütleme siis eriti laiendatult - on tervisemuresid rohkem kui vaja olnud. Ma ei jaksa enam muretseda, karta, klaasistunud silmadega vahtida. 

See on teema, mida ma ei taha ka ise liiga palju puudutada. Meditsiin ju tegeleb, toimetab; meditsiin teab! Ja mina ei tea. Minu haridus on mujalt. Pealegi - mida rohkem murest rääkida, seda suuremaks ta kasvab. Siis on suur murepall, mis mingi hetk läheb minu peas lõhki. Hiljuti ütles sõber “Sa pead end distantseerima, muidu sa põled läbi ning seda pole meil kellelgi vaja..” ja tal oli õigus. Kuniks tuleb see uus päev. See uus päev, kus keegi on haige ja kus minu kõht on krampis.

Õh! Seega... ma tean, et meditsiin tegeleb. Aga kuidas saaksin tegeleda mina? Kuidas leida enda seest see jaks, et ma ei stressa selle pärast, millega mina ei saa tegeleda? See kõlab klaasselgelt, aga paneme valemisse muutuja “pereliige”. 

Nii ma tulin siia üle 3 kuu kirjutama. Ehk on kolm? Kes teab enam. Hakkas isegi hetkeks kergem. Aitäh, blogi!

[siiks]

Kui kodu ei ole enam kodu

Ma ei tunne enam oma kodusaarega seda sidet, mis oli enne. Seda rahutunnet, mis Haapsalu maanteele keerates tabab või muiet näol, kui keegi kurdab, et saarele on tee pikk. Või seda elevust, et saab nädalavahetuse perega maal veeta. 

Ma tunnen ikka hommikusi päikesekiiri ja niisket metsalõhna; tunnen Bono rõõmu kui me lähme mere äärde jalutama ja kuulen vaikust, mis akna taga on. Aga ma ei tunne seda kõike enam enda sees; ma ei tunne, et ma tahan Hiiumaale minna.

See on nii kuradi kurb.

Ja siis ma käin... ja saan aru, et see pole enam üldse see. Ma ei ole aru saanud, kas muudatus on tulnud minu enda seest või mu pere poolt või on asi uues kodus saarel. Mitte kuidagi ei saa ju mööda vaadata faktist, et meie pere on sel saarel ehitanud ikka üksjagu.

Ma mõistan, et mu tunded on mõnes mõttes solvang mu isale. Kord ma talle iitsatasin ja mõistan, et ega ta ei osanud (ega oska ilmselt ka praegu) suurt midagi kosta. Pakkus mulle majavõtmeid - et mine, ole, kodune - aga... see ei ole ikkagi see.

Võimalik, et ma otsin kodust mingit muud tunnet, mida lihtsalt minu elus hetkel ei ole. Hiiumaa kui koht - mulle meeldib! Ja see ei tähenda, et ma veedaksin nädalavahetusi saarel vastumeelselt... ei... lihtsalt.. pole see, mis enne.

Nii ma olen end tabanud mõtlemast, et ma ei viitsi jännata praamipiletitega ega võtta taas seda sõitu ette. Olen küsinud, et miks mu suvekodu ei võiks olla mandril, kuhu saab sõita siis, kui ise tahad. Olen mõelnud, mis on mu pelgupaik, kui Hiiumaa seda pole, ja leidnud et see on vist minu enda kodu.

Naljakad tunded, sest selle kõige juures on omakorda tunne, nagu ma reedaksin oma pere ja/või Hiiumaad. Sest kogu elu on ju olnud nii! Kui kõik läheb rappa, siis on ju Hiiumaa! Tuju hea - Hiiumaa, tuju halb - Hiiumaa. Aga praegu on ehk isegi tuju hea, kui hakata saarele minema, aga kohale jõudes saan aru, et... ei. Mu süda-hing-unistused tahavad midagi muud. 

Nii ma olen sellisel... eksistentsiaalsel rännakul, et leida pelgupaika. Mu sõrmed on aeg-ajalt tippinud aadressiribale kv.ee ja vaadanud krunte saarel. Ma ei tea, kas see on see, mis ma tahaksin. Ma mõtlen sellele. 

Aga käige teie Hiiumaal. Seal on rahu ja värske õhk ja meri ning naljakad inimesed - see ilmselt ei muutu iial.

[siiks]

Kuidas läheb siis kah

Küsimus, millele mitte keegi vastata ei oska.

“Hästi” on rohkem nagu ära-parem-liiga-palju-uuri küsimus ja inimesi, kellele vastad, kuidas tegelikult läheb, on ju pigem vähe. Tihtilugu aga tunnen ma, et kui hakkan suure hooga päriselt vastama, kukub sellest välja üks suur hala. “Midagi on ju alati veits s*tasti,” ütles mu üks sõbranna mõni aeg tagasi - tõsi, tookord oli teemaks see, et me hästi ei mõistnud, miks üks noormees vaevles tol hetkel endasõnul eksistentsiaalse kriisi käes.

Suured sõnad, ütleks ma. Mis asi see eksitentsiaalne kriis on? Ma ütleks - naljakombel - et mul on iga päev üks eksistentsiaalne kriis (hehe, ise ka kõkutan naerda praegu..). Kellel ei oleks?! Küsimus on vast hoopis selles, et kas ja kui palju lasta ennast sellel häirida. Ega mul sellele kindlat vastust ka ei ole, mõni päev lasen rohkem, mõni päev vähem.

Ent... see kõikumine väsitabki kõige rohkem. Nüüd tuleb käiku hetk, millal küsitakse, et kuidas läheb. Sõltub sellest, kuhu poole kaalukauss tol hetkel on! Inimestel on isegi täiskasvanuna kohati raske näha suurt pilti. Mõne koolituse raames olen saanud teha EEK testi ehk emotsionaalse enesetunde küsimustikku. Tolles on alati öeldud, et oma emotsionaalset enesetunnet tuleb vaadelda viimase 4 nädala vaates ning vastavalt sellele ka vastata. Ma olen 28, aga ikkagi mõjutab mind ju praegune emotsioon enim ja kahenädala tagune mure on ehk juba ununenud! Või siis on just kogu krempel täie hooga ventikasse lennanud ja täpselt nii ma tol hetkel vastangi.

Aga et kuidas siis läheb, jah? On nii-nii palju toredaid hetki - rabamatk sõpradega, õhtul grillimine sõpradega, Eestimaa peal ringi tiirutamine... ja siis on nende kõrval hetked, kus rahulolematus kasvab ja kasvab ja kohati ajab üle. Aeg-ajalt vaatan järgmiste kuude plaane väikse hirmutundega, et kuidas salakaval sõber roona neid kõiki mõjutama hakkab või ei hakka... ja siis jälle meenutan endale, et kõike ei pea täna välja mõtlema.

Nii et soovin siia suvelõppu laia pildi nägemist ja rõõmutunde leidmist. Isegi kui see vahel ära kaob, siis tasub meenutada hiljutist arutelu paari sõbraga, mille tulemuseks oli tõdemus: et saaks olla hea, peab vahel ikka normaalselt pask olema. 

[siiks]

Kirjutamise kunstist

Tõttöelda oleks ilus alustada seda postitust teadmisega, kui kaua ma bloginud olen... aga ma ei tea seda. 2005? 2007? Midagi sinnakanti. See tee on käinud üles ja alla; ma olen kirjutanud päeva tegemistest või ka murest-rõõmust ning omakorda on kirja saanud ka väga krüptilises keeles teemad, kus ei saa täpselt fookust välja kirjutada... või nimesid... või mistahes muid detaile.

Ajakirjandust õppides olin ma üsna kindel, et minust ajakirjanikku ei saa. Selline heas mõttes hagija olek ei ole minulik; mulle meeldivad pehmemad teemad. Istun nüüd otsapidi oma turundustöö “otsas”, mis on muidugi kõike muud kui ma algselt mõtlesin, et see on... keskkoolis arvasin ma ka, et ma ei  taha numbritega ealeski tegeleda ja siinkohal saadan tervitusi kõikidele graafikutele, tabelitele ja protsentidele, mida ma oma tööpäeval vaatan.

AGA. 

Mulle meeldib turundustöö.

Aga mulle on natukene hakanud kirjutamise töö ka meeldima. 

Ma ei tea, mis selle mõttega teha. Ajakirjanikuks ei soovi ma endiselt saada. Aga kirjutada - kuhugi, midagi, kellelegi - mis on pehmem, millest äkki on kellelegi kasu; mis oleks teemal, mis kedagi kõnetab...

Äkki. Äkki.

See on hästi toores mõte ja ma vist natuke harjun ise ka temaga. Aga salamisi on mul olnud kogu aeg unistus, et äkki ma ühel päeval saan kirja panna midagi, mis teistele ka korda läheb. Olgu need kas või imeilusad laulusõnad!

Ma panin selle nüüd siia kirja. Mis edasi saab?

Pole halli aimu ka.

[siiks]

Suvevormidest ja kevadväsimusest

Tsau Liisi!

Olgem ausad - ega siin koroonaajal suurt midagi muud teha pole, kui tööd, ja siis vinguda natuke, et tahaks normaalset elu, aga kuna ei saa, siis jätkad kas töötegemisega, teed süümepiinadest veits kõhulihaseid või tegeled näiteks käsitöö, (rõdu)aianduse või potentsiaalselt ka väikse depressiooniga.

Eiei, ma dramatiseerin üle - aga väike dramaatilisus käib elu juurde. Ongi... suht halb meil siin, mis me ikka asjast varjame :D

No igatahes. Ma olen juba mõnda aega tundnud, et väsimus on ikka veits liiga suur - mina, kes ma olen käinud tööl ka 5h une pealt (ja ma ei pea end sellega mingiks kangelaseks, vastupidi; elu on ka mind kostitanud aeg-ajalt lahedate unehäiretega, mis lihtsalt ei õnnista sind rohkem kui 5 tunniga öö jooksul) ja täitsa eksisteerinud. Väike väsimus, aga ei midagi muud.

Mõtlesin, et kevadväsimus. Minul. Elus... esimest korda. Sest kevad on minu aeg! Jessas kuidas ma armastan teksa-tennis-päikeseprill kombot, kui see igikelts on ära sulanud ja saab jälle kõndida nii, et iga viimnegi lihas su kehas püstipüsimise eest pingutama ei pea. Normaalne ma ütlen! Lisaks veel muidugi fakt, et ärgates on valge ja... õhtul on ka veel valge. Seega jah - mulle meeldib kevad!

See kevad saabus siis väsimusega. Ei noh tore, eks - ma niigi olen ju vaimselt rohkem väsinud, kui muidu, aga nüüd siis on eriline tülpimus saabunud. Hea sõber, kes sa loed - mkm, ma ei vihja siin mingile emotsionaalsele madalseisule.. ma vihjan sellele, et ma magan öösel 9 tundi ja olen ikka veel väsinud. No mis elu see on?! Ma täiesti mõistan, et kõik väikeste inimeste vanemad mõtlevad praegu, et Siks kuule, viitsid võta kokku end, aga no mis ma teha saan, eks... Igatahes, nii ma siis mõtlesin, et mis mul viga on - mäletate, kaks lõiku tagasi kirjeldasin, kus enne võis ka 5h normaalne olla.

Mõni aeg tagasi sattusin perearstile. Hoopis teiste muredega, aga doktoriproua mõtles, et teeme vereproovi. Korras oli teine, juhhei. Läks mõni päev mööda, kui ma jälle arvuti taga tukkusin peale oma üheksatunnist ööund ja kuidagi käima ei saanud... otsustasin hakata doktoriks ja minna digilukku oma vereproovi tulemusi vaatama. Olgugi, et arst ütles, et korras, siis kas tõeepoolest on raud jmt ka täitsa normis? Olid jah! Mitte, et ma oma arstis kahelnud oleksin... aga kuna esialgse visiidi põhjus oli niivõrd teine, siis oli imepisike küsimus mu  sees, et kas ta mulle mu rauapuudust oleks üldse maininud. No tegelikult ilmselt oleks.

Peale seda hetke mõtlesin, et kas see kevadväsimus on ikka päris värk. Kuidagi vist tunnistasin seda endale ja tõttöelda on tänaseks seis parem. Ma ei tea, kas mu keha lihtsalt aktsepteeris, et kevad saabus; või aktsepteeris aju, et ongi kevadväsimus - vahet ei ole. 

Üks trump selle võitmisel oli vist mõte, et hakkaks... sööma. Nimelt - minuga võib vabalt juhtuda selline naljakas asi, et kui ei ole just mingit sotsiaalset kogunemist (ja neid ei ole väga, eks), siis võib siin kodukontoris see söömine üsna kiduraks jääda. Niisiis pingutan ma hetkel selle nimel, et rohkem ja täisväärtuslikumalt süüa. Mul on õnneks ka üks sõbranna, kes on sarnase probleemi ees ja naersime täna, et kuidas meil lihtsalt ei õnnestugi ilma keskendumata normaalne päevane kogus endale sisse süüa.. Veider, ma pean veel ilmselt mõtlema sellele, kuidas mul see olukord täpsemalt tekkinud on. Söök on ju nii hea!

Küll aga on see söömise & toitumise jälgimine üks osa “suvevormist”. Ma ei hakka siin kirjeldama feministlikku ja 21. sajandi vaatenurka “iga keha on ilus keha” - nii lihtsalt ongi ja miks ma seda üldse selgitama pean - küll aga tahaks sellest isoleerumisest väljuda küll rõõmsama näo ja väiksema... kevadväsimusega. Seega minu suvevormi saamise üks eesmärk on energia ja rõõmus meel, mis kindlasti saavad täienduse ka iga piirangu* leevenemisega siin vabariigis. 

Ent kui ma siin juba kirjutan seda suvevormi juttu, siis mulle siiski meenub, et üks hetk ju tahaks minna ka randa ja vot uusi päevitusriideid on mul küll vaja! Ja need võiksid ju sellised imetabased hõlstid olla, mis suvevormi... veel kenamaks teevad, eks. Käisin täna üle mitme kuu mõnes rõivapoes ja ausalt öeldes oli tunne selline, et tahaks lihtsalt osta, sest pole ammu saanud...valida ja katsuda ja osta. Aga samas oli natuke klaustrofoobiline kogemus ka, ninaaluseid maske kanti ikka natukene liiga palju ja... ja ma vist mõnda aega jätkakskin veel oma koduse suvevormi saavutamisega. 

Seega ma loodan, et maikuu jooksul on võimalik kevadväsimus nüüd ise isoleeruma ajada ja väljuda kodust ainult oma uue suvevormiga. Senikaua aga teen midagi head süüa - sest sööma ju peab! 

*piirangute leevendamisest ma väga pikalt heietada ei tahaks ja tegelikult on tunne, et äkki isegi peaks mõne piirangu leevendamisega kauemgi ootama... aga ma usun-loodan, et see Hiina köha on valmis taanduma ja meie väga valmis normaalellu naasma. Ma loodan, et ma ei pea neid sõnu sööma, sest ometigi tulin ma ju üle aasta aja kodukontorisse...kaheks nädalaks, hehehe :)

[siiks]

Vastupidamise jaks

“Pole ammu blogi kirjutanud.” ütlesin täna telefonikõnes oma sõbrannale. Juba mõnda aega mõtlen, et peaks tulema, kirjutama, midagi millestki arvama. Emotsioone on ju ometigi sees nii palju, aga kohati tundub neile otsa vaatamine ja kirja panemine kui liigne selgusmoment iseenda jaoks - need emotsioonid ongi päriselt olemas.

Väsisin ühel päeval muretsemisest ära. Vist... eile? Ja ka laupäeva õhtul tundsin oma vanematekodus olles tõelist ��ngi - sellist, et ei jaksa enam olla ja tahtsin minna salaja pisarat pühkima, kuigi seda pisarat ei tulnud. Tahtsime väikses pereringis kohtuda, et koos süüa, aga tegelikkuses tundis mu isa end nii kehvasti, et... ka minul oli raske.

Ma tundsin tõelist viha.

Meil on inimesed, kes ei usu ja kes eitavad. Fain, ärge uskuge ja eitage... aga tol õhtul olin ma seal, tundsin et meid ehk oskaks aidata erakorralise meditsiini osakond, aga selle kohal oli tume ohupilv, mis karjus “koroonakolle” ning “ülekoormus”. Nii ahastust tekitav tunne - mis mõttes ei saa ma mitte midagi teha? Ja täpselt nende eitajate ja uskmatute tõttu me sellest olukorras oleme. Või olime. 

Nendel hetkedel oled sa tänulik inimeste üle, kes on sul võtta oma isiklikust elust - inimesed, kes murehetkel just sellel alal kas töötavad või sellest midagi teavad. Nii me leidsime lahendusi iseenda pere jaoks ja õnneks tunneb isa end täna paremini

Taaskordne õppetund sellest, kuidas sa võid olla ükskõik kui haritud, jõukas või ka lihtsalt riigi pealinnas elav - kui vähemus on valjem kui sina, oled sa hädas.

Olgu, me saime sellest laupäevast koos üle. Pühapäeva õhtul olin ma aga muretsemisest väsinud. Mure ei olnud tolleks hetkeks täielikult lahenenud ning minul oli jaks otsas. Ma tundsin, et tahaksin kedagi enda kõrvale - toeks, olema, kas või lihtsalt istuma - aga covid u know ja reageerisin oma peas liiga suuresti sellele, et ma ei saagi mitte midagi ega mitte kedagi appi paluda. Tulemuseks oli poolväherdud öö, mõne ahastusmomendiga esmaspäeva hommik ja tülpinud päev.

Teisipäev.

Magasin öösel 10h. Isa tunneb end paremini. Põrkusin emotsioonidega, mida ei tahtnud tunda; lahkasin neid sõbrannaga telefonis ja sammusin edasi. Kirjutan blogi. Kirjutan välja. Emotsioonidest, mida ei taha tunda. Oh eluke!

Olgugi, et olemine on mõnes mõttes kergem, ei kao rusuv tunne mitte kuhugi. Nüüd läheb keeruliseks, sest ma tegelikult ei oska neid emotsioone sõnastada. Uskmatus ja uskumatus, tülpimus ja pettumus, ärevus, hirm ja mure ning samal ajal ka lootus. Selline mõnus pomm, mis meid igal päeval saadab ja sa ei tea kunagi, mis hetkel täpselt plahvatab.

Ma unistan suvest, kus ma saan näha oma pere. Ma unistan nädalavahetustest, kus ma julgen minna sõpradega linnast maale, ilma et see oleks patt. Ma tahan minna välja sööma, jooma, olema - sest nii me saime enne teha. Ma tahan tunda lennupiletite ostmise ärevust ja isegi ängi, mis tabab sind reisilt koju tulles, sest ühtki uut reisi tulemas ei ole. Mul on ärevus, sest ma ei tea, millal ma seda kõike uuesti tunda saan.

Ma mõistan suure osa ajast, et kuni olen terve, kuni mu lähedased on terved, on ju kõik hästi! Küll see olukord mingil hetkel leeveneb, selles ei ole kahtlust. Aga justnimelt jaks saab mingitel hetkedel otsa. Ma ei kavatse selle ees vabandada, see on inimlik ja oleks ka vast imelik, kui mul oleks ükskõik.

Isal on parem. Minu organismis on esimesed antikehad. Mu pere saab lähikuudel vaktsiini.

Peame vastu!

[siiks]

Isolatsioonidilemmadest

Huvitav millal saabub päev, kus ma kirjutan postituse ükskõik millest, ilma et covid seal tegelane oleks?

Olen sel sügistalvisel perioodil (loe: teise laine ajal) palju naeruvääristanud seda, kuidas kevadel 50-70-90 nakatunuga päevas istusime kodus; kedagi näha ei julgenud ja arvasime, et ilmselt sureme kõik ära. Samal ajal andis lootust mõte, et kohe varsti on ju kevad ja kõik saab mööda. 

See teine laine on minu jaoks möödunud teisel moel: nakatunuid on sadades, kui mitte tuhandetes ning mina olen oma aega mööda saatnud paljuski kodus, aga aeg-ajalt ka 2-4kesi sõpradega kohtudes, perega isegi kohati suuremas ringis. Ma olen end korduvalt tabanud mõtlemast, et kas see on ikka okei ja jõudnud enamasti vastuseni, et kui mul on kontrollitud kontaktid, siis mu vaimne tervis on olulisem.

Kontrollitud kontaktide all pean ma silmas seda, et ma näen vaid lähedasi inimesi, kelle puhul ma saaksin igatahes teada, kui nad end kehvasti tundma peaksid või veel hullem - positiivse testi andma peaksid.

Nii läks ka sel korral.

Sel korral, kui ma sain töölt teada, et kahjuks on meil “positiivseid uudiseid”. Novot siis.

Ma ei hakka siinkohal kõiki detaile lahti kirjutama, aga sain endale tänaseks kingituseks dilemma: kuna ma ei ole ametlikult lähikontaktne, aga tegelikult ikkagi kokku puutunud olen, siis kuidas käituda?

See on teema, millel on igaühel oma arvamus ja ma austan seda. Pea aasta tagasi ma peaaegu, et laamendasin arvuti taga, kui mu sõber 20inimesega sünnipäevale keset eriolukorda kutsus. See ei olnud okei ega ole ka praegu okei. Seetõttu olen ma ka täna arvamusel, et isolatsioon on isolatsioon ja karantiin on karantiin... aga mida paganat ma praegu siis peale hakkan.

Üks sai selgeks - numbrid on nii paganama kõrged ja kuna töökohas oli koldeid rohkem kui üks, aeti kõik meie kontorihoonest minema. Mind raputas see sedavõrd, et mõtlesin, et vist ei ole enam hea mõte kedagi peale oma pere lähedase ringi näha; erandiks vaktsineeritud sõbrad. 

Kuna kirjutamise hetkel on mul kontaktist kuus päeva möödas, siis hingan sellevõrra kergendatult. Mõtlesin, et hoian ikkagi paar päeva omaette. Siis on mul ka süda rahulikum. Pärastlõunal aga helistas paps, et kas lähen vabariigi aastapäevaks nende juurde. Vastasin, et ma ei tea, ma olen ju pool-lähikontaktne. Isa: seda oleme me kõik.

Reality check nr 28.

Oleme jah.

Ma olen korduvalt mõelnud ka sellele, kuidas ma ei ole muidu iga oma köha või kurguvalu täheldanud ja on olnud aegu, kus ma läksin vabalt tööle 37,2 palavikuga. Et miks nüüd ikkagi on üks viirus nii kardetud, mis on jah - väga nakkav, ent mida niivõrd suur osa põeb kergelt... Ole hea ja ära saa valesti aru, lihtsalt ka minul on jonnimishetki, kus enam ei jaksa ja tahaks mõelda, et ma tõstan kaks kätt üles ja mul on...ükskõik. Isegi kui tegelt üldse ei ole. Nendel hetkedel meenub mulle pilt, kuidas mu isa või vend või vanaema oleks haiglas hingamisaparaadi all ja sisemus tahab sellest mõttest krampi tõmmata.

Eriti paradoksaalne on see, et seesama riskirühm, kelle pärast me kodus oleme ja väriseme ja kardame, ei lase end vaktsineerida. Hetk, ma pean lausa hingama selle peale, sest mu pulss tõuseb. Tahaks lausa karjuda. Pidasin isegi oma peres vestlust, et miks siis ei lasta. “Sest äkki nad kardavad, et see süst teeb nende olemise veel hullemaks?”

Miks peaks tegema?

Teadlased, oma ala tipud, on selle kallal ju töötanud. 

Kuidas praegusel ajal kõik on järsku nii targaks saanud, et me lubame endal arvata midagi ükskõik mis teemast?

Miks kardetakse seda, mis võib aidata olukorda parandada, aga mitte seda, mida sulle sisse süstitakse kui sa hingamisaparaadi all oled?

Oiiijaaah no ma ei tea.

Minu otsus, peale kaalutlemist ja arutamist on, et ma käitun edasi nagu mittelähikontaktne, aga end ise isoleeriv inimene. Hoian end mõnda aega madalamal profiilil - ma olen sellest nii väsinud, et on aeg astuda radikaalsemaid samme. Kui kellelgi jääb süst üle, siis ma võtaks, aitäh.

Mittekoroona-postitusteni!

[siiks]

Tööjuttu

Stop the clocks it’s amazing You should see the way the light dances off your hair...

Kell on parasjagu nii palju, et punane jook minu hinges on andnud sisse rahu. Sõbranna, kellega seda just jagasin, läks koju ja minul on veel täpselt nii palju energiat, et vaadata natuke televusserit, hoida jääkotti jalal (feels amazing!) ja kuulata muusikat.

Ma tavapäraselt jõuan siia kirjutama nii, et mul ei ole ühte kindlat ideed, mida ma soovin lahata... Seega ma kirjutan sellest, mis toimumas... Mul on kuidagi tunne, et me võime leida ükskõik kui palju põhjuseid selleks, et asjad on kuidagi kehvasti, tunnen mina hetkel, et asjad on hästi.

Maailmas möllab koroonakriis ja olgugi, et mul on siiralt kõrini, on inimene võimeline harjuma kõigega ning ma tunnen, et ma olen seda teinud. Ma usun, et oma ala tippspetsialistid leiavad lahendusi ja ainus viis hetkel olla ongi see, et ma püsin kodus, vähendan kontakte jaaniiedasi. Okei siis, I can do that.

Sõltumata pöörastest aegadest maailmas olen mina aga astumas oma pööraseid samme, mis ühest küljest panevad tegutsema, teisalt aga rahustavad täie hooga maha. Minu aeg praeguse tööandja juures on lõppemas ning uus päev vähem kui kuu pärast algamas. Põnev!

Muidugi on hetkel see koht, kus ma natukene tahaksin pead vastu seina taguda, et tegemist on avaliku blogiga. Ma ei mõtle praegusest tiimist kellestki halvasti, küll aga olen ma superüllatunud, et asjadlood sellise pöörde võtsid. Tõttöelda endiselt võtavad - see on kogemus sellest, kuidas on oskus elada paberkott peas ning rääkida supp ümber praeks ning vastupidigi. Mul tegelikult jaguks materjali esseeks või mitmekski, aga taaskord - avalik blogi ja kindlasti on teisel osapoolel ka hoopis teistusugne lugugi esitada.

Igatahes - on põnevad ajad & tõttöelda olen tänulik. On vahelduseks tore keskenduda oma tööelule ja selle muutustele kui tegeleda mõne eraelulise (suhte)probleemiga. Halleluuja! :D

[siiks]

Suureks saamise paratamatus?

Mu sees on mingisugune tunne, millele ma ei oska anda hinnanguid. See on nii okei ja mitteokei; tore ja kurb samaaegselt, et see on lausa naeruväärne.

Ent millest ma kirjutan, on see, et ühel õhtul seisin oma korteri elutoas koos inimesega, keda ma tunnen kaua... ja saan nimetada teda oma sõbraks. Tegelikult ei tiirle see postitus üldse tolle sõbra ümber - rohkem on fookus sellel, millele ma olen juba ammu mõelnud - mis meist saab, kui me saame suureks?

Ja suureks saamise all ma pean silmas seda, et me lähme oma elu peale.

Ning meie all sind, mind, meie sõpru, peresid - tegelikult kõiki.

Ent ma hüppan tagasi selle sõbra juurde. Otseloomulikult oli mul teda tore näha ning õhus ei olnud ühtki negatiivset tunnet. Aga selle kõige kõrval ma tundsin, et me ei ole enam... sõbrad, vaid pigem tuttavad. Ma ei tea tema elust ega tema minu ja... ja see ongi ju tegelikult okei, aga me lihtsalt enne teadsime.

Ma võin seda sõpra kasutada ka kui metafoori, sest meil kõigil on neid inimesi. Tegelikult rohkem kui üks - ma olen ka selles üsnagi kindel.

Aga miks see nii läheb? Ja ühtlasi on mul küsimus, et kas see on halb, et see nii läheb. Kõikvõimalikud klišeed ju ütlevad, et õiged inimesed jäävad  su ellu ja igaühel on su elus mingi kindel roll ja no mis kõik veel. Ma ei lappa just hommikust õhtuni klišeeraamatuid, ma pigem üritan mõista ja emotsioonide taha näha - ent viimane viib mind tihtipeale ülemõtlemiseni, hehe.

Kui see sõber ära läks, siis me kallistasime ja ütlesime klassikalised sõnad “Loodame varsti jälle näha”. Muidugi loodame, näha on ju tore! Aga ma ei usu, et näeme, sest...elu. Sest koroona ja sest nägemine ei ole tegelikult prioriteet. Ole hea, ära saa valesti aru - sõprust ei defineeri kindlasti nägemise tihedus. Aga ma olen juba ammu tundnud, et selleks, et ma julgeksin-oskaksin rääkida Sulle kui oma sõbrale suurest rõõmust ja ka murest, on mul vaja mingit tunnet enda sisse. Minu postituse põhimure vist ongi see, et see tunne on enamasti ära läinud. Ja ei...see ei ole süüdistus mitte kellelegi. Lihtsalt - kas see lähebki nii? Nii, et me näeme õhtul ja oleme koos, aga samas justkui ei ole ka. Ja kuramus, on see siis okei?

Pole ka oluline, mis mu esitatud küsimuse vastus on. Asjalood muutuvad ja võib-olla kirjutan ma näiteks nelja kuu pärast siin, et oi, meil oli eile imetore õhtu ja sai maailma parandatud oma kolme sõbraga hiliste öötundideni. Issandarist kui tore see oleks - koroonasiksil tekkis praegu mingi tunne...

Ent ma tahtsin selle kirja panna, sest eile õhtul vajusin ma voodisse kuidagi tühja tundega, sest ma ei olnud sellele enne nii mõelnud. Seda vürtsitas rahulolutunne oma uue kirjutuslaua ja toa ümberkujundamise osas aga ühtlasi kurvastasin kõvasti, kuna lahendasin oma pereringis tekkinud pseudoprobleemi. Ja mingitel hetkedel tekibki kokkuvõtvalt tunne, et tõstan kaks kätt üles ja küsin, et mille kuradi pärast me oma suhteid pekki keerame ja laseme ära kaduda, kui tegelikult päädib see sellega, et me hilistel õhtutundidel kirjutame sellest FB messengeris, vahime pool ööd lakke ja järgmisel päeval kirjutame seda siia blogisse?

Ja on see siis ikkagi okei?

[siiks]

Those christmas lights, light up the streets...