#juubel

[luuletus-ee]

- Ando Aleksejev

[meiesiinkaugemal2]

I nädal Portugalis

Ola!

Meie oleme  Tallinna Polütehnikumi 3. kursuse visuaalmeedia spetsialistid- Artur, Arwen, Oliver ja Karoliina ning tulime üheks kuuks Portugali välispraktikale.

Meie esimene nädal on olnud üllatavalt töökas. Algselt kartsime, et ehk ei saa siin piisavalt praktikat tehtud. Kuid siin viibides on selgunud, et tööd on kuhjaga. Lisaks on meil Eestis ka enda kodupraktikad, mida vabadel hetkedel teeme. Tegevusest puudust pole- igavus meid ei paina.

esmaspäev 15. aprill

Reis Portugali poole algas õhtupoolikul. Saime lennujaamas varem kokku, läbisime ilusti kõik turvakontrollid ning pool seitse olime juba lennul. Kuna Eestist Portugali otse ei saa, pidime minema kahe lennukiga. Esimene lend kestis 2 tundi ning viis meid Frankfurti. Frankfurdi lennujaamas nägime üht pisikest armsat hiirekest. Järgmise lennuni oli aega tund, niiet võtsime lennule kaasa natukene söögipoolist. Teine lend kestis 3 tundi, pimedas sõitmine oli väga lahe- nägime isegi tähti. Peale maandumist oli meil võimalus istuda piloodikabiini ehk cockpiti. Piloodid ja stjuardessid olid väga toredad. Lennujaama tuli meile vastu Portugali poolne projektijuht João, kes viis meid meie praktikapaika Rio Maiori.

Sõit lennujaamast Rio Maiori kestis tunnikene. Terve tee rääkis João Portugali ajaloost ning hetkesest poliitikast ja üleüldisest eluolust. Saime palju uut teada. Kusjuures, 25. aprillil on vaba päev, kuna Portugalis on "Vabaduse Päev" ehk "Dia da Liberdade". See tähistab 1974. aasta sündmusi, mil Portugali sõjavägi korraldas edukalt riigipöörde, mis lõpetas pikaaegse autoritaarse režiimi valitsemise. Lühidalt öeldes tähistab see päev demokraatia, vabaduse ja inimõiguste võitu Portugalis ning sellel aastal on siis vabaduse viiekümnes juubel. Vot, kohe nii eriliseks sündmuseks jõudsime.

Mina ja Arwen elame kahekesi ühiselamus. Meil on vähemalt 2 boksikaaslast, kelledega juba tuttavaks oleme saanud. Kõik inimesed tunduvad toredad. Artur ja Oliver elavad kahekesi korteris.

teisipäev 16. aprill

Veetsime terve esimese päeva koolis. Tutvusime nii kohalikega kui ka kooliga. Panime paika ka nädala kava. Tööl hakkame siis käima Rio Maiori spordikoolis ehk Escola Superior de Desporto de Rio Maior'is. Paikneme koolikantseleis ning meiega tegeleb peamiselt üks hästi armas naine, kelle nimi on Andreia. Tema on ameti poolest ürituste koordinaator ja tegeleb ka meediaga.

näide ühest kooli staadionitest

Natukene ka siis Rio Maiorist, mis on meile järgmised kuu aega koduks:

Rio Maior asub Lissabonist umbes tunnikese kaugusel Santaremi maakonnas ning seal elab umbes 20 000 inimest.

Rio Maior Portugali kaardil

Rio Maiori kutsutakse ka spordilinnaks. Linnas on spordile keskendunud ülikool ning väga head sportimisvõimalused (eriti head on siinsed staadionid, kus toimuvad lisaks tavalistele hobijalgpallurite mängudele ka kõrgliigade jalkamängud).

Vanim teadaolev dokument, kus on Rio Maiori mainitud, pärineb aastast 1177. Vahepealsest ajaloost pole kahjuks palju teada, kuid 1836. aastal loodi Rio Maiori vald ning 1985. aastal sai Rio Maiorist ametlikult linn. Linnast 3km kaugusel asuvad soolaalad (salinas). Kuigi linn on väikene, on see siiski armas ning tegelikult toimub siin palju põnevat.

salinase soolaalad ning droonifoto Rio Maiorist

kolmpäev 17. aprill

Päev algas taaskord varakult. Läksime kella üheksaks kooli. Koolis tegi meile üks õpilastest põhjaliku tuuri koolilinnakust. Saime ka  esimesed ülesanded. Mõtlesime koos välja skipti koolipromo video jaoks, tegime pilte. Õhtul toimus ESDRM fit ’24 tantsuvõistlus. Igal võistkonnal oli enda teema ning tants tuli teha erinevate muusikate taustale, ehk siis üleminek ühelt muusikalt teisele pidi olema puhas ja kena. Üritus kestis kella üheksani. Meie poolt valmisid ürituse lavatagused videod, pildid ning aitasime teha ka otseülekannet.

näide tehtud piltidest

neljapäev 18. aprill

Algasid ettevalmistused töömessiks. Meenetekottide tegemine. Siltide printimine, lõikamine gilljotiiniga ja kleepimine. Messi jaoks nimesiltide/kaartide disainimine. Kottide kokkupanek.

Sõime esimest korda kooli lõunat. See oli imehea. Lõunaks olid röstitud kartulid ürtidega ja tofuga, supp, kiivi, salat, sai ning vesi. Kas ei näe mitte hea välja?

Kusjuures, koolist saab endale ka õhtusööki koju kaasa osta. See on päris hea kui vahepeal süüa ise teha ei jaksa ning ei taha ka poodi minna. Lisaks tuleb söömine koolis kohati odavam kui ise valmistamine.

Peale tööd käisime esimest korda kohalikus supermarketis. Kalavalik oli meeletu ning veider oli see, et huulepalsamid on karbikestesse kinni pandud. Ju neid siis varastatakse nii palju. Enamjaolt on hinnad odavamad kui Eestis, kuid natukene kallis on ikkagi. Kallimad on näiteks kütus ja näts.

reede 19. aprill

Ettevalmistused töömessiks jätkuvad. Veetsime terve päeva nimekaarte valmistades ning kolmapäevase õhtu pilte töödeldes ja videoid monteerides. Nende nimekaartidega oli ka omaette asi, kuid sellest kuulete järgmise nädala blogisissekandes.  

pilte nimesiltide tegemisest

laupäev 20. aprill

Laupäev oli täielik puhkamise ja sisseelamise päev. Magasime poole lõunani, poisid käisid hommikul jooksmas ja tegid süüa ning õhtupoolikul pidasime teiste Erasmuslastega piknikku. Mängisime kaarte, värvisime ja ajasime lihtsalt juttu. Teised Erasmuslased on vahetusüliõpilased erinevatest riikidest üle Euroopa (Hispaania, Poola, Tšehhi jmt) ning nad veedavad ühe semestri Rio Maiori spordikoolis õppides.

Piknik oli väga tore, kuid ühel hetkel hakkasid muruvihmutid tööle ning pritsisid meid ja piknikuteki märjaks ning sellega lõppeski meie piknik.

pühapäev 21. aprill

Pühapäeval läksime Salinasse soolakaevandusi vaatama ja pildistama. Seal oli väga ilus. Ka jalutuskäik sinna oli väga mõnus. Siin on hästi palju põllulilli (eriti moone!).

Salinasest tagasi koju tulles kostus üle linna vali alarm, mis kestis üpris kaua ja meid korralikult ehmatas. Lõpuks tuli välja, et see on alarm vabatahtlikele päästjatele; juhul kui on mõni suurem tulekahju vms õnnetus juhtunud, et kõik hõlpsasti appi kutsuda.

Esimene nädal on olnud väga meeleolukas. Ootame põnevusega, mis seiklusi järgnevad nädalad meile toovad.

Seniks soovime Teile kodumaale palju ilusaid ilmasid ja saadame soojasid tervitusi!

Nägemiseni (loe: uue lugemiseni) ning obrigada!

[wienerielu]

Teine nädal (28.09-4.10)

Postituse jagan kaheks: ülevaade sellest, mida teinud olen ja teiseks suvalised tähelepanekud Viini elu kohta.

Teine nädal möödus sotsialiseerumise tähe all. Käisin kahte sorti üritustel: need, mida korraldas Erasmus Student Network (ESN) ja juurakate oma üritustel. Viinis on mul vedanud, et juuratudengid tegid ühise Whatsappi grupi ja leppisime kohe kokku kohtumise, mida eelmises postituses mainisin. Juba esimesel kohtumisel jäi mulje, et tegemist on huvitavate ja mõistlike inimestega ja edasised kohtumised on seda ainult kinnitanud. Nüüdseks on meist kujunenud umbes 15-20 inimesega sõprusgrupp, kellega on huvitav rääkida nii juurast kui ka muidu mõnusalt aega veeta. Natuke huvitavat statistikat ka: tuleb välja, et enamus meist on 23 ja enamik meist on juuraõpingute viimasel aastal. See on mulle suureks kergenduseks, kuna Erasmuse programmil üldiselt on tugev noorte pidutsejate maine, mille jaoks ma tunnen, et hakkan juba veidi vanaks jääma. :D 

28.09

Aga alustan sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi. Päev peale esimest üritust ja toidufestivalil käimist osalesin järgmisel päeval ESN-i Photo Challenges üritusel, mis hõlmas väikeste gruppidega (vana)linna peal erinevate kohtade otsimist ja seal piinlik-naljakate ülesannete täitmist ja nende pildistamist. Sellest suurt rohkem rääkida pole, põnevam on ülejäänud päev, kui kõigepealt käisin juurakatega esimest korda ehtsas Viini kohvikus: Kaffee Alt Wien. Autentne ajalooline kohvik, kus viisakalt riietatud (mees)kelner kliente teenindab. Esimest korda proovisin ka viinipärast kohvi melange, mis ausalt öelda maitseb nagu tavaline cappuccino. Väga meeldib, et Viinis tuuakse kohvi kõrvale alati tasuta klaas vett!

Sealt edasi liikusime paari teise juurakaga hoopis Itaalia restorani, nimeks Via Toledo. Kogemuse tegi meeldejäävaks see, et seltskonnas olid enamik inimesi pärit Itaaliast või vähemalt selle lähedalt. Eriti naljakas oli, kui jutt läks rahvusliku toidukultuuri juurde ja mult küsiti, mis on eestipärane söök ja ega ma muud huvitavat ei osanudki öelda, kui et suht sama, mis Saksamaal - ikka liha ja kartulid. Moka otsast vist poetasin, et kala sööme ka. Samal ajal kõrval šveitslane selgitas, milline on ikka õige fondüü ja kust Viinis korralikku gruyère juustu saab. Via Toledos aga saab tõesti head pitsat ja seda kinnitasid isegi itaallased. Väidetavalt on tegu lausa Austria parima ja Euroopa teise koha auhinna saanud pitsarestoraniga. 

29.09

Kuna eelmisel päeval veetsime kohvikus vaid põgusalt aega, võtsin suuna taas ühe Viini kohviku poole, seekordseks valikuks osutus Cafe Jelinek - taaskord üks kena traditsiooniline Viini kohvik. 

Õhtul läksin ESN-i korraldatud keelekohviku üritusele, mille sisuna ma lihtsalt oma tuttavate ja vähem tuttavate juurakatega paar tundi saksa keeles juttu puhusin. Nüüdseks olen keeleoskusega jõudnud sinnapaika, kus grammatika ja õigesti rääkimine teeb vähem muret ja kõige suuremaks probleemiks on väike sõnavara, eelkõige igapäevased sõnad. Üritus toimus kohas nimega Cafe Votiv.

Sealt edasi liikusin juba tuttavate juurakatega ühte tudengite seas populaarsesse iiri pubisse Dick Mack’s. Nüüdseks on mulle selgeks saanud, et see koht mulle üldse ei meeldi ja ausalt öeldes ma ei mõista, miks inimesed niivõrd imelises linnas nagu Viin, kus on sadu huvitavaid kohti, ikka geneerilisse iiri pubisse tikuvad. Ega hinnadki nii palju kohtade lõikes ei erine.... 0.5l õlut maksab igal pool keskmiselt 4€. Aga vähemalt üks meeleolukas pilt:

30.09

Vot see oli üks taoline päev, mille nimel ma Viini tulingi. Nimelt on Viini lähedal arvukalt veiiniistandusi, kus asuvad heuriged. Vikipeedia võtab asja kontseptsiooni hästi kokku:  

 In eastern Austria, a heuriger is a tavern where local winemakers serve their new wine under a special licence in alternate months during the growing season. The Heurige are renowned for their atmosphere of Gemütlichkeit shared among a throng enjoying young wine, simple food, and - in some places - Schrammelmusik.

Ehk võtsime juurakatega suuna linnapiiri suunas, et metroopeatusest veidi edasi künka otsa kõndida ja mõnes heuriges kohalikku veini mekkida. Veetsime seal paar meeleolukat tundi. Künka otsast oli kena vaade, seltskond suurepärane ja vein... ka okei - mida veel elult tahta?

Peale veinitrippi läksime tagasi linna ja kuna olime juba pärastlõunal veinijoomisega algust teinud, tundus paslikum samaga jätkata. Peale väikest kebabipausi läksime tagasi Dick Mack’s pubisse ja olime seal õhtu lõpuni. Õhtust mäletan kõige eredamalt seda, kuidas üks šveitslane mulle väga kirglikult seletas, kuidas Euroopa Liit on ebademokraatlik ja küllaltki autoritaarne institutsioon (kuivõrd Šveitsis ju otsedemokraatia suure au sees on). Peale mõningast diskussiooni oli ta siiski nõus möönma, et Balti riikide jaoks toob EL rohkem kasu kui kahju.

01.10

Neljapäeval ma ühelgi ESN-i üritusel ei käinud, aga kuna eelmisel päeval värskes õhus veedetud aeg mulle nii sügava mulje jättis, otsustasin ise ka väikest viisi matka ette võtta ja mõne kohaliku künka otsa ronida. Viini on olemas linnasisesed matkarajad, koondnimetusega Stadtwanderweg. Igal matkarajal on oma number ja kokku on neid kümne kanti. Mina võtsin eesmärgiks läbida Stadtwanderweg 4a. Kuna ma polnud väga hästi kursis, kuidas selle raja jälgimine käib (vahel märkasin vaid puudel ähmaseid teed juhatavaud värvitriipe), siis tegin omajagu kõrvalekaldeid, aga lõpuks jõudsin taas ühe väikse mäetipu otsa. Kuna matk tuli ühtekokku üle 10km ja esimeses pooles üsna järsu tõusuga, siis olin ma lõpuks koju jõudes küllalt väsinud ega rohkem suurt midagi ette ei võtnudki.

02.10

Kasutasin ära enda kunstimuuseumi aastakaarti ja käisin pärastlõunal taas ühte näitust vaatamas. Seekord oli tegemist Beethovenile (Beethoven bewegt) pühendatud näitusega - heliloojal on sel aastal 250. juubel. Näha sai nii Beethoveni käsikirjas noote, tema kuuldetoru ja tema testamenti, mida oli ausalt öeldes üsna kurb lugeda. Aga samas oli seal ka teoseid nt Turnerilt, Friedrichilt, Goyalt ja Berninilt, seega igati mitmekesine värk.

Õhtupoole võtsin suuna Praterile. Kasutan taas Vikipeedia abi:

Prater on avalik park Viinis Leopoldstadtis. Pargis asub lõbustuspark Wurstelprater, mida tihti ka lihtsalt Prateriks kutsutakse. Park on kõigile külastajatele avatud alates 1766. aastast. 1873. aastal toimus seal maailmanäitus.

Sain juurakatega kokku lõbustuspargi külje all asuvas traditsioonilises Biergartenis Schweizerhaus. Tegemist oli ilmatu suure asutusega, millel oli aga lahe kohalik atmosfäär. Enamik külastajatest tundusid kohalikud (kuigi nagu varem öeldud, turiste paistab siin praegu üldse vähe olevat).

Spontaanselt liikusime Schweizerhausist edasi Prateri lõbustusparki, kus isegi sellise karuselliga tiiru tegin:

Kuna see tõusis üsna kõrgele, pelgasin sõitu alguses korralikult. Aga kui paar spritzerit on juba keres, tunduvad paljud asjad mõistlikumad, kui nad muidu tunduksid.

Õhtut jätkasime traditsioonilise Viini meelelahutusega ja läksima Doonau kanali äärde istuma. 

Kui liiga külmaks läks, liikusime edasi ühte lähedalolevasse pubisse Pickwick’s, mis õnneks oli siiski veidi mõnusama atmosfääriga kui Dick Mack’s.

03.10

Päeva esimeseks märkimisväärseks sündmuseks oli ESN-i korraldatud jalutuskäik Viini Zentralfriedhofis ehk surnuaias. Tundub ehk veider, aga tegemist on ühe Viini olulise vaatamisväärsusega. Ja surnuaed on tõesti suur: 2.5 ruutkilomeetrit ja vähemalt 3 miljonit kadunukest. Täpselt selline koht, kus võiks mõnda õudukat filmida:

Pärast surnuaia külastust liikusin edasi siiani viimasele ESN-i üritusele, mis toimus Stadparkis. Veetsime seal paar tundi, aga tegelikult ootasin juba ülejäänud õhtut. Olin teistele juurakatele ette pannud, et lähme minu kodukanti ehk Neubaud ehk 7. Bezirki avastama, sest siin on palju omapäraseid baare/pubisid/kohvikuid. Pargist lahkudes aga järgnes meie seltskonnale veel 15 suvalist Erasmuse tudengit, mis tekitas minule kui “grupijuhile” aga paraja peavalu, sest 1. laupäeva õhtul on keeruline leida üheski kohas istekohta 20+ inimesele ja 2. koroona tõttu tohib Viinis praegu ühes lauas istuda max 10 inimest. Igatahes ajasime Neubausse jõudes kontvõõrad viisakalt minema ja istusime oma tuttavatega maha kohas nimega Ulrich. 

Kui nälg hakkas näpistama, kõndisime minu kodu lähedal kuulsasse kebabikohta Berliner Döner, kus ma tegin ohtliku avastuse, et igati maitsev falafel sandwich maksab ainult 3€. Kahtlustan, et hakkan seal rohkem käima...

Sealt liikusime edasi (mitte minu valikul!) järjekordsesse iiri pubisse nimega The Lizzard, mis muidu polnudki nii kohutav, aga sai koleda lõpu, kui meie olime viimased baari jäänud inimesed ja selgus, et muud Erasmuse matsid (kelle me esialgu olime enda seltskonnast minema ajanud) jätsid maksmata 25€ arve, mille jaoks meie pidime rahad kokku panema. Igatahes on The Lizzard minu blacklistis ja meelsamini korraldan üritusi vaid juurakatega vm inimestega, keda ma päriselt tean.

04.10

Suure plaanina pidime sõpradega minema taaskord matkama ja mõnda heuriget külastama, aga plaanile tõmbas kohe hommikul vee peale see, kui üks noormes meie seltskonnast teatas, et tal on külmetuse sümptomid ja et ta sõbral on koroona. Jätsime muidugi ürituse ära. Ootame siiani ta testi tulemusi, aga igatahes võib öelda, et ülejäänud päev möödus mustemas meeleolus. Kahju, sest ilm oli superilus - päikseline ja 20+ kraadi. Jalutasin omaette linnas ringi ja istusin lõpuks Prateris maha ja lugesin pargis raamatut.

05.10

Täna midagi märkimisväärset toimunud pole, olen vähese eduga üritanud oma magistritöö kallal nokitseda ja õhtupoole käisin Schönbrunnis jalutamas. 

Suvalised märkused kohaliku elu kohta:

1. Toidupoed jms kaubandus - esimese negatiivse asjana võin märkida, et enamikus toidupoodides (eelkõige siiski odavamates) on ikka üsna kehv valik. Põhilised asjad on olemas, aga heal juhul 1-2 sorti, Eestiga võrrelda ei anna. Teise asjana, mis mind isiklikult närvi ajab, on poodide lahtiolekuajad: nädalapäevadel pannakse kõik (toidu)poed kl 20 kinni, laupäeval kl 18 ja pühapäeval ei tee nad üldse uksi lahti. See küll ei tähenda, et keegi pühapäeval nälga jääks - restoranid, kohvikud jne on lahti -, kuid üleüldine šoppamine võimalik ei ole ja seaduse järgi tohib linnas lahti olla vaid paar üksikut poodi.

2. Kohalikud valimised - pühapäeval toimuvad Viinis kohalikud valimised ja seetõttu on terve linn valimisplakateid täis. Teoreetiliselt saaksin mina ka siin valida, aga selleks oleksin pidanud oma peamise elukoha juba juulis Viini registreerima. Ühe eredama näitena tooksin välja Bierpartei ehk õllepartei valimisplakatid:

3. Tipi andmise kultuur - siin peaks teoorias suht igal poolt tippi jätma sh nt baarist jooki ostes. Küll aga ei ole siin viisakas jätta tippi laua peale nagu Eestis, vaid öelda teenindajale kohe, kui palju maksta tahad. Nt kui arve on 8.50€, siis ütled, et palun 9€. Järjekordne asi, mis omajagu harjumist vajab.

4. Sularaha, igal pool - paljudes kohvikutes ja baarides sh kesklinnas (sic!) saab maksta ainult ja ainult sularahas, mis on jällegi omajagu tüütu. Poodides saab õnneks pangakaarti viibata, aga kuuldavasti oli olukord paar aastat tagasi veel hullemgi.

5. Spordikursused - ülikooli spordiinstituut pakub odava hinnaga spordikursusi, mina valisin endale ühe trenni - HIIT-Tabata, mis minu Eesti kogemuse järgi kujutab endast intervallide kaupa intensiivset liigutamist.

6. Ülikooli bürokraatia - eelkõige ainetele registreerimine. Siin on küll olemas ÕIS-i taoline süsteem, kus ennast ainetele registreerida saab, aga kuidagi pole võimalik enne ainele registreerimise lõppu teada saada, kas oled üldse kursusel koha saanud. Ja selleks ajaks, kui teada saad, et võibolla pole ainesse kohta saanud, on jällegi teistele ainetele registreerimine kinni. See toidab süsteemi, kus tudengid kõikvõimalikele ainetele lihtsalt igaks juhuks registreerivad ja ainete registreerimisnimekirjad täituvad kiirelt ja sageli inimestega, kes ei pruugi tahtagi ainel tegelikult osaleda. Semester käib juba 1. oktoobrist alates, aga mina olen siiani ametlikult registreeritud vaid kolmele ainele. Absurd, ma ütlen!

Sel nädalal algavad mul ka esimesed ained, loodame, et mu sõbral ja omakorda mul koroonat ei ole ja saan õppetööd karantiinita alustada!

[thesweetlyluckycollector]

View this post on Instagram

A post shared by Alvaro-Mati Viilver (@kunnallu)

Sai siis Ivo Linna juubeli kontserdil käidud #concert #ivolinna #juubel (at Rapla) https://www.instagram.com/p/B0BlwkdBjj4/?igshid=15y0uxgvxhkp

[gertublogi]

Vanaonu 65/9.06.2018

Laupäev oli väga huvitav päev. Nimelt ärkasin ma üles alles kl 12:30, kuigi plaanis oli 11st juba trenni minna. Muidugi Gertu võttis reede õhtul vastu ootamatud plaanid ning ühest tunnist väljasolekust muutus järsku peaaegu 5..

Ärkasin üles, padjakas ees, üldse ei saanud aru mis aeg, aasta ja aastaaeg on. Viskasin kiiresti koti kokku, et õhtupoole soojemad riided saaks selga panna. Muidu olin heledas lillemustrise kleidiga Mohitost. Sõitsin taksoga ema juurde ja imelikul kombel oli kl 13.30 taksode tariif poole kallim, kui muidu, sest olevat tipptund(?!). Laupäeval..

Jõudsin ema juurde, tegin talle meigi ning seda ka endale ja olimegi üsna valmis minema. Pidime kohal olema täpselt kl 16.00.

Juubel toimus Uuemõisa villas ning programm oli päris lahe. Mind oli pandud nn videograafiks ehk siis käisin vahepeal ringi ning filmisin paar klippi. Õnneks ma ei olnud ainus inimene selle töö peal. Kokkuvõttes monteerin mina ikka terve video ära ning saadan onu Vellole. Panen selle siis ka siia üles, mälestuseks või midagi sellist.

Väga tore oli taaskord oma sugulastega koos olla. Seda juhtub viimasel ajal õnneks juba tihedamini ning näeb ära ka need, keda pole ammu näinud. 

Kuna meie ei võtnud Haapsallu mingit hotelli, hakkasime hilisõhtul Tallinna poole tagasi sõitma. 

Nüüd jääb üle vaid video monteerida ning üles laadida. Be there or be square, kui video tuleb, hahaha :D

[merekaru]

Are you dressed as pirate or emir, enjoy the party as a king. Style party's on boat in Tallinn. Ole piraat või emiir kuid pidutse stiilselt..Stiilsed juubelid ja jõulupeod ootavad sind Kalasadamas, Naissaare peo-ja reisilaev Monica pardal. http://www.monica.ee/peoruumid-tallinnas #firmaüritused #firmapidu #jõulupidu #jõuluvana #joulukuu #peoruum #juubelipidu #firmapeod #kalasadam #sünnipäevalaps #kalamaja #jõulud #sünnipäevapidu #sünnipäev #juubel #partyintallinn #visttallinn #tallinnparty #peokoht (at Naissaare peo-ja reisilaev Monica.ee)

[servicepoint-blog1]

Изготовление брелоков с фотографиями или символикой võtmehoidjade valmistamine fotoga või logoga @servicepoint.ee #servicepoint #pulmad #souvenir #narva #jõhvi #sillamae #tartu #tallinn #wedding #pidu #juubel #võtmehoidja #65aastatjuhilube #firma #брелок #брелоки #сувениры (at ServicePoint Narva)

[saskiahollandis-blog]

Kooli algus ja muud

Läbi raskuste ja mitmete läbirääkimiste alustasin ma kooli reedel, 1.septembril. Juhuslikult oli just mu esimene koolipäev minu kooli, Roncalli, 60. juubel. Selle raames toimusid suurejoonelised pidustused. Oli korraldatud festival, sisse sai ainult käepaelaga, terve päeva toimusid erinevad töötoad, kohal olid foodtruckid ja peale päevaseid tegevusi oli väljas suurel laval mitu kontserti.

Roncalli on väga tore. Teen 4. klassi VWO astmes (kui see mõnele eestlasele midagi ütleb), seega on enamik klassikaaslasi minust aasta-paar nooremad. Sellest pole aga üldse hullu, siin on kõik inimesed vaatamata vanusele ääretult  toredad. Tõesti, Eesti inimesed on ka nii ägedad, aga hollandlased ongi lihtsalt nagu nii sõbralikud, et täitsa naljakas on lausa.

Koolis teen kaasa järgmistes ainetes: ajalugu, hollandi keel, inglise keel, kunst, CKV (see on natuke nagu kunstiteooria ja -ajalugu), bioloogia, geograafia, matemaatika, filosoofia, kehaline kasvatus, ja ANW (mis on põhimõtteliselt loodusteadus vms). Olen ka Interactis, mis on natuke midagi õpilasesinduse sarnast, aga tegeleb rohkem välajspool kooli või rahvusvaheliste asjadega. Siiamaani pole kool absoluutselt raske, sest nendes ainetes, kus ma vähegi midagi jagan, teevad nad kas 8. või 9. klassi materjali. Kool asub kodust umbes 20minutilise rattasõidu kaugusel, kui on esimeseks tunniks siis lähme koos Roosiga, kui mitte, siis lähen üksi. 

Vahepeal olen igasuguseid lahedaid asju teinud ja näinud. Näiteks sattusin jälle Bredasse, kus meil oli teiste lähedalolevate provintside vahetusõpilastega kokkusaamine. Siis käisime veel perega ühe kohviku 20. sünnipäeva peol, vahetusema sõbranna sünnipäeval, vahetusisa tennisetiimi grillipeol, jne jne

Vasakult paremale: Mardi (Austraalia), mina, Juan Pablo või JP (Mehhiko), Gaya (Itaalia), Camila (Argentiina) ja Thibaud (Prantsusmaa).

Gaya, mina ja Hedi. Saan nende mõlemaga väga hästi läbi ja õnneks asuvad meie kodulinnad üsna lähestikku. 

[kummikvillu]

love.love.love.

Ma ikka tuletan endale meelde, et tuleb ikka kirjutada. Pärast on nii hea lugeda ja aru saada, kus ma mingi hetk olin. Koristasin kappe ja leidsin oma vanaf dear diary’d. Päris huvitav oli lugeda. Või noh, ma pigem tahan neid lugeda kui ma 80 olen. Et kui fucking rumal ma sain ikka olla. Ma endiselt olen.. aga noh... varemalt oli veel hullem. jeebus küll.

Täna on mu EluArmastusel sünnipäev. 30. Juubel, jee! Aga selline koroonasünnipäev. Aga ma olen nii tubli olnud. Tegin napoleoni kooki, sushit ja kõik vegan. Ja eile tegin seene Wellingtoni.. anywho.. 

Nii tore on. Meil on nii raskeid aegu olnud või noh.. kui mitu korda ma (me mõlemad) oleme mõelnud, et ... fucking ei. Aga kui hea praegu on. Meil on vist hea aeg. Stressi pole, saab rahus kodus olla. Mõnus. Eks meil on koguaeg erimeelsusi, aga see hetk kui ma mõistsin, et see on normaalne, see on ok! Nii peabki olema, sellest hetkest alates on lihtsam olnud. See ongi tobe, et väiksest peale kasvad üles arvates, et suhe on üks suur fairytale, aga reaalne elu on, et 2 täiesti erinevat inimest saavad kokku ja actually peavad koos elama. Ja tuleb aktsepteerida, et me oleme erinevad. Et kui me mõlemad nagu rahunesime maha ja lihtsalt olime, et ok.. kõik teevad oma thing’i, et sellest hetkest on kõik chillim. 

Ja üldse kuidagi praegu on nagu uus armastus peale tulnud. Väga mõnus ja tore. Ma ei kujutaks ette, et ma kellegi teisega oleksin sellise teekonna ette võtnud. Ja ma siiralt loodan, et see teekond jätkub kaua-kaua. Kui ma silmad kinni panen, siis ma näed meid koos vanana (ja olen koguaeg näinud). 

Ah, tore on. 

[luuletus-ee]

- Mari Uri

[gertublogi]

Uued mõtted ja suunad/11.1.2019

Jälle ma jätan selle kirjutamise viimasele minutile. Ilmselgelt on see mu üks halb komme jätta asju üleüldiselt viimasele minutile. Peaks mingisuguse normaalse kava tegema, et iga kolmap ja pühap postitan midagi siia. SIis on 2x nädalas asjad tehtud.

Aga uued mõtted ja uued suunad. Siin ma taaskord olen. Jälle mõtlemas ja jälle siinsamas Saaremaal verandavoodis vaatega merele. See üks mõte on mul üsna pikalt peas olnud juba, aga ma lihtsalt ei julge end kätte võtta ja miskit tegema hakata.

Ma tahaksin hakata youtube’i videosi tegema. Ei. Ma ei tee neid sellepärast, et a’la 15 minuti kuulsust saada. Ma teeksin neid pigem endale kui tagasivaateks, mis imelised ajad mul olnud on. Jah, ma võin ju kõik läbi elada ka läbi pildi, kuid mina usun, et video annab kätte suurema ja parema emotsiooni. Ma usun, et ma üks hetk võtan end kokku ja teen selle nalja ka ära.

Aa. Ja ma tegin kolm päeva tagasi endale ninaneedi. Jah, vot. Tegingi. Ja olen uhke selle üle. Mulle nii meeldib. Hetkel on veel veidi valus, aga muidu on täiesti okei. See on mul teine kord, kui ninaneeti tehti. Ma usun, et pean nüüd kauem vastu, kui eelmine kord vaid kuu aega.

Samuti töötan ka oma esimese treenitava kallal, kelleks on minu kullakallis Madli, kes näeb aasta lõpuks välja nagu Pamela Anderson! See on tema ütlus ning mina võtsin sõnaotsast kinni ning lasen sellel ka juhtuda. Ma usun, et kui korralikult tööd teha, on kõik võimalik. Peaks ennast ka kokku võtma. Polegi ammu trenni jõudnud. Kahju hakkab kohe..

Tegin ka enda kaks logo varianti valmis. Üks tumeda ja teine heleda taustaga, sest ma juba tean, et minu väikevend Kris ei kanna heledaid pluuse ega pusasid, seega heleda taustaga logo jääks musta peale selline naljakas. Juba tean ka paari inimest, kes seda sooviksid. Tasapisi uurin tootmise ning hindade kohta ning ehk juba varsti on need saadaval. Aga see kõik on alles algusfaasis nagu see aastagi!

Homme on Marika 70. juubel. Eks näis mis seal saama hakkab. 

Love, G

[merekaru]

MONICA Kakumäe sadamas. Kõige ilusam sadam kuhu Tallinna kesklinnast tunni ajaga kruiisida. Ideaalne siht 3-4h meresõiduga oeo või väljasõidu jaoks. Lainemurdja tipust sadama restorani ideaalne ~1km promenaad. Jaga ja täägi sõber kellel juubel või pulmad tulemas või küsi kruiisi pakkumist info@monica.ee Best 3-4h cruising destination marina from center of Tallinn. Marina Kakumäe have nice sea promenade and restaurant. Book a sunset sea cruise to the paradise marina. Contact from bio or info@monica.ee #havenkakumäe #tallinndaytrip #sünnipäev #juubelituur #firmapidu #väljasõit #naissaar #pulmad #merelonmõnus #kruiisime #visittallinna #visittallinn #northestonia (at Haven Kakumäe)

[servicepoint-blog1]

Изготовление печатных аксессуаров для мероприятий ürituste jaoks rükkiaksessuaaride valmistamine @servicepoint.ee #servicepoint #pulmad #souvenir #narva #jõhvi #sillamae #tartu #tallinn #wedding #pidu #праздник #свадьба #игра #mang #юбилей #juubel #peojuht #ведущийнасвадьбу #ведущаянапраздник #ведущаянакорпоратив (at ServicePoint Narva)

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter

[merekaru]

View this post on Instagram

A post shared by Naissaar ja Aegna (@naissaarereisid)

Otsid merevaatega restorani kus tähistada väärikat tähtpäeva, 30-50 külalisega ning Tallinna kesklinnas? Vaata tuunitud salongi ja terassiga peolaev Monicat. http://www.monica.ee/peoruumid-tallinnas/ info tel. 5145118 #juubel #jõulupidu #firmapidu #stiilipidu #peoruum #пwроект1430 #pidu https://www.instagram.com/p/BozoU_YFQ-8/?utm_source=ig_tumblr_share&igshid=nwzmywin0fhi