#otto meiling

[pela-schmidt]

Vista desde el Refugio Otto Meiling, C°Tronador, Bche, ARG

Pela Schmidt, ƒotografíaXinstinto

[landscapesscenerypeopleplaces]

Mordor Like Moonrise - by Ezequiel Bengochea

Refugio Otto Meiling, Patagonia Argentina.

[meiesiinkaugemal2]

Reisi viimane nädal ja kojuminek

Tere taas!

Meie viimase postituse teevad visuaalmeedia õpilased Otto, Annabel, Margaret, Markos, kes töötasid kohas nimega Rete Chiara ja Evelyn, Katja, Jost, kes töötasid kohas nimega FinMedia. Olime kahes erinevas kohas tööl, aga amet oli sarnane. Nimelt olime mõlemad teleuudistemajades. Meie ülesanded olid erinevad, tänu millele saab igaüks meist kordamööda kirjutada ühe päeva kohta oma kogemuse.

Esmaspäev (8.07)

Reisi 23. päev. Kuumus enam ei heiduta meid üldse, käime julgelt rannas ja tatsame linna peal ringi nagu kohalikud. See oli esmaspäev, ehk tööpäev. Kui tulime väsinuna tagasi töölt, hakkasime pesumasinaga maadlema, see kuidagi üldse ei taha teha meie riideid puhtaks. Peale selle sõime täisväärtuslikku ja kosutavat lõunasööki, ehk McDonalds. Muud midagi väga ei juhtunud, kuigi õhtu tipphetk oli, kui Hans proovis endale mu pükse jalga ja läks nendega terve grupi ette uhkustama.

Teisipäev (9.07)

9.07 oli tavaline rahulik päev. Hommikul me kõik käisime tööl ning kui jõudsime koju, siis n-ö chillasime terve päeva. Mõned magasid ning mõned läksid randa. Mina läksin randa õhtul, kuna tahtsin vaadata ka päikeseloojangut. Peale seda me läksime mahajäetud maja katusele, mis on meie hotelli territooriumil. Seal me sõime pitsat ning mõtlesime selle üle, kui tore on see, et me saime siia Gelasse ning kui lahe Erasmus+ projekt on. Seejärel tuli meie juurde üks julge kiisu ning me veetsime temaga aega, toitsime teda ja paitasime ka!! Kokkuvõteks: teisipäev oli rahulik, nö regenereerimisepäev.

Väike julge must kass meiega katusel istumas.

Kolmapäev (10.07)

Päev algas rahulikult. Hommikul saime mina ja Otto kauem magada, sest oli Margareti ja Annabeli kord hommikul tööle minna. Meil läks paremini ja pidime alles kell üks kohal olema. Tööl sättisime kohe esimese asjana paika kaameranurgad ja fookuse, panime lambid ja telekad tööle ja siis liikusime edasi režiipulti, kus juhitakse uudiste ülekannet, ning panime sisse arvutid ja helipuldi. Peale selle olime me abis otseülekande ajal kontrollruumis. Peale seda sõidutati meid Promimpresa kontorisse, kus toimus meie viimane itaalia keele tund. Saime teada Gela kuulsa mahajäetud restoran La Conchiglia kohta ja mis temaga juhtus, samuti tutvustasime Luciale (meie keele õpetajale) Eestit, Tallinnat, laulu-ja tantsupidu ning muidugi nagu ka varem meie kuulsat delikatessi kohukest. Peale tunde ei saanud me kahjuks tema autoga tagasi hotelli, sest tal oli mingi kokkusaamine. Tegime siis kand ja varvas hotelli poole tagasi. Muidugi jäi teepeale meie lemmik pood SuperConveniente ja me kohe pidime läbi astuma. Peale seda läksime tagasi hotelli, puhkasime natuke ning siis läksime randa, et ameeriklastega võrkpalli mängida. Mina muidugi istusin ja nautisin veel seda mõnusat sooja. Tagasi läksime varakult, et jõuaks veel süüa osta ja puhata aga juhtus see, et Nico pidi Googoo'i järgi olema lahti kella kaheteistkümneni aga kui meie mingi pool üksteist umbes läksime siis oli koht oma uksed juba sulgenud ja süüa ei saanud, sest La Brace oli ka juba kinni. Õnneks sõin ma Katja pitsat ja mul oli tagavarakas veel paar topsi nuudleid nii, et mina elasin õhtu ilusasti üle :)

Neljapäev (11.07)

Neljapäeval käisime hommikupoole tööl. Alustasime hommikut kohviga meie monteerijaga, Williamiga, väikses ilusas tänavavahelises kohvikus. Siis läksime stuudiosse ja monteerisime muu aja. Pärast tööd käisin ostsin endale puuvilju ja siis veetsin aega poolakaga, kes elas meiega samas hotellis. Õhtupoole läksime mõnedega randa ja kolasime niisama linna peal ringi pildistades. Öösel sõime parimat Gela pitsat ja vaatasime filmi. Mõnus päev!

Päikeseloojang meie lemmikus rannas.

Reede (12.07)

Reede oli meil rahulik. Otto ja Markos olid hommikuses vahetuses, nii et meie Annabeliga olime lõunasel ajal tööl ja saime seega rohkem magada. Tegime oma tava ülesandeid – kaamerad sisse, paika ja fookusesse ja lambid tööle. Kusjuures, mina sain viimasel päeval alles aru, et poistele oli natuke rohkem näidatud, mida ette valmistada enne otseülekannet. Meie teadsime ainult valgustitest, kaameratest ja telekast taustal, aga poisid panid iga kord ka kontollruumis arvutid jms ka tööle, millest Markos kolmapäeva jutus ka rääkis. Aga see selleks. Otseülekanne läbi, tehnika kinni ja meid viidi lahkelt autoga hotelli tagasi. Pärastlõunat olid inimesed laiali, igal oma seiklus selleks päevaks ja mul oli too päev kerge rannas käik ja niisama chillamine. Kusjuures rannas nägime mingit pulma laadset olukorda. Koht, kus me tavaliselt saia ja gelatot sõime oli järsku valge vaiba ja päiksevarjudega kaetud. Siis aga koju, väike söömine ja nautisin rahulikku päeva.

Huvitav pulmalaadne vaade rannas.

Laupäev (13.07)

Laupäeval, 13. juulil, ei teinud me palju muud, kui läksime väikese seltskonnaga Peccati Di Golasse – kohvikusse, mis asub meie hotelli lähedal. Hiljem õhtul otsustasime koos süüa koorest pastat kanaga. See oli väga maitsev! Parim toit on see, mida seltskonnas jagad. Ei olnud tunnet, et kohe läheme kodumaale tagasi. See oli nii tavaline oma rühmaga elada ühes kohas, nagu oleks see alati nii olnud.

Pühapäev (14.07)

Viimane pühapäev Sitsiilias.... juba? Oh sa heldeke, aeg liigub kiirelt.

Tänast päeva alustasime ühiselt brunchiga „Peccati di gola“ nimelises kohvikus, mis asus üpris hotelli lähedal. Kõigile meeldis seal pakutav Bomba sandwich ehk midagi peene kanaburgeri sarnast. Koha valisime, kuna mitmed meist olid reisi jooksul seda külastanud, kuid ka sellepärast, et meie üks esimesi brunche oli just seal.

Päeval läksid kõik omasoodu kas randa, linna peale või tagasi hotelli.

Õhtu oli aga põnev. Ostime kõik „Nico“ nimelisest restoranist endale pitsat, sest sealt sai väidetavalt parimat. Seejärel vaatasime hotellis ühiselt pitsati süües UEFA finaali, kus omavahel võistlesid inglismaa ja hispaania. Enamus reisiseltskonnast oli hispaania poolt. Hispaania võitis mängu 2-1 skooriga. Kuid jalka vaatamisest saadud adrenaliinilaksust meile ei piisanud, me tahtsime ROHKEM! Sellepärast otsustasimegi vaadata õudukat. Kollektiivselt otsustasime „Lights out“ nimelise õuduka poolt, sest idee deemonist, kes saab sind vaid pimedas rünnata, tundus piisavalt hirmus. Film oli.... suht kehv. Jah, oli veits põnevaid kohti, kuid enamus ajast naersime filmi jaburuse ja Markose kiljumise üle. Markos kiljatas ja lausa kargas püsti iga väiksemagi jumpscare’i peale.

Selline oligi siis meie põnev viimane pühapäev Sitsiilias.

Esmaspäev (15.07)

ReteChiara seltskonnaga saime oma töökohaga kokku leppida, et viimasel päeval tuleme kõik koos tööle. Selle päeva jooksul saime me teha oma tavalist tööd ning ka natuke uut lisa. Otseülekande jaoks saime minna jällegi stuudiosse ka kontrollruumi tehnikat valmis panema. Selle ajal olime abiks, kaks inimest stuudios ja kaks kontrollruumis. Pärast saime taas tehnika välja lülitada. Terve päeva jooksul tegime aga video klippe enda tegemistest meie enda lõbuks, aga ka meie töökaaslase palvel.

Kuna see oli meie viimane tööpäev ka FinMedia seltskonna jaoks, siis viis meie mentor meid hommikul kohvikusse tassi kohvi jooma ja croissant'i sööma. Pärast seda naasime stuudiosse ja saime ülesandeks filmida klipid, kus igaüks meist räägib oma siinsetest kogemustest. Meil kulus filmimiseks umbes 2 tundi. Olles ülesande täitnud, naasime tagasi stuudiosse, kus saime toimetamiseks failid ja jätsime kolleegidega soojalt hüvasti. Nad ütlesid, et neil on hea meel, et me siin oleme, ja ootavad meid järgmisel aastal tagasi. Samuti mainisid nad, et meie Eesti šokolaad, mille kinkisime, oli väga maitsev.

Pärast tööd olid tavalised reisitegevused – rannas peesitamine ja ujumine, shoppamine ja õhtusöök. Aga oli taas teemaks ka filmivaatamine.

Kuna eelmise õhtu „õudukast“ oli halb maitse suhu jäänud, siis usaldasime täna Peterit. Peter pakkus välja filmi „Conjuring“. See film oli palju parem, kui eelneva õhtu oma. Film polnud nii jabur, kui eilne ja selle retrohõng oli teistsugune ja värskendav. Muidugi ei puudunud ka sellest filmist jumpscare’id, mis Markose diivanil hirmust kargama panid.

Hetk videost, kus Otto räägib meie tööknurgakesest ReteChiaras.

Margaret tegemas ReteChiara kontrollruumis tööd viimast korda.

Teisipäev (16.07)

Viimasel terviklikul päeval Sitsiilias pidi ReteChiara grupp veel korraks enda töökohta minema, et teha üks suurem grupipilt oma meeskonnaga. Pärast seda läksime viimast korda randa suurem osa kambaga, viimased shoppamised pärast seda ja õhtul pärast söömist mängisime kõik koos Reaalsuskontrolli kaardimängu, mida mängisime ka esimesel õhtul. Pärast mängu läksime osadega veel öösel kõige viimast korda randa. Kusjuures, viimasel õhtul nägime rannas kahte krabi ka liikumas. Edasi jagunes meie grupike kaheks, meie läksime tagasi hotelli, teised tegid öise einestamise McDonald’sis.

ReteChiara seltskond kohalike töökaaslastega viimast korda.

Kolmapäev (17.07)

Viimane päev. Hommikul vara algas rännak kodu poole. Enne hotellist lahkumist kaalusime oma kohvreid ja võtsime paar ampsu jogurtist või cornettost (sarvesai), mis meie hotelli omanik Marco lahkelt meile toonud oli. Kell 8.30 väljus meie buss lennujaama suunas. Marco ja üks teine turist pärit Poolast saatsid meid bussile ja ütlesid viimased Ciao’d meile. Bussis sai vist tõesti seekord igaüks kas või korraks silma looja. Lennujaamas otsisime oma värava üles, sõime kallist lennujaama toitu ja ootasime lendu. Vahepeatus oli seekord Šveitsis, Zürichis. Seal saime kokku umbes viis tundi vist oodata. Kuigi meie esimene lend lükkus edasi, siis lükkus ka Tallinna lend edasi, nii et ooteaeg jäi umbes samaks, mis ta algselt olema pidi. Seal vahetus ka meie värav vahepeal. Lõpuks, kui oli aeg minna viimast korda lennukile, olid kõik juba elevil, et lõpuks taas koju jõuda. Eesti lennujaamas käisid rõõmuhõiked kodus olemise üle. Lennujaamast välja pääsesime umbes kell kaks öösel, nii et magama enne kella kolme keegi ei saanud.

Zürichis ootamas viimset lendu Tallinnasse.

Lõpusõnad

Meie poolt kõik.

Grazie e arrivederci!

[millennialshqs]

reservas vigentes:

k3 + go yoonjung + didi.

g4 + fc a definir + seven.

l4 + fc a definir + seven.

reservas con extensión de tiempo ( 24 hs ):

j2 + cari fletcher + belu.

g2 + jessica alexander + belu.

k1 + lizeth selene + val.

f4 + george mackay + val.

a1 + florence pugh + daisy.

b2 + timothée chalamet + daisy.

j5 + hero fiennes-tiffin + nunu.

faceclaims liberados recientemente:

banita sandhu.

emily alyn lind.

cupos liberados recientemente:

i4.

formularios en buzón:

n1 + kwon eunbi + serena.

f5 + alex fitzalan + serena.

cuentas que esperamos en las siguientes 24 hs:

feray hayri.

juniper bailey.

kang aeri.

carmela camacho.

otto klobertanz.

shin minjeong.

kang hari.

noelle margraff.

levi kim.

xu meiling.

yoon jae-hyeong.

total: 19 personajes + 14 audiciones + 10 reservas. 42 total.

amores, no duden en corregirnos si de pronto algún datito está mal. estamos felices y no podemos esperar a iniciar!!! sepan los 18 personajes mencionados son aquellos de los que tenemos las cuentas, el primer follow va a publicarse el día de mañana con la intención de acumular todas las cuentitas posibles. ante cualquier consultita, estamos por acá. gracias, gracias y más gracias por este hermoso recibimiento y todo su interés. ♡

[andreainesfotografia]

Refugio Otto Meiling - Bariloche, Rio Negro, Argentina

[hiddenwashington]

mw by members?

alright so after throwing this in the group discord this is what we got! henry, gansey, kavinsky, orla, piper greenmantle, and neeve from the raven cycle, peter pettigrew, tom riddle, petunia evans, severus snape, daphne greengrass, astoria greengrass, lavender brown, and ted tonks from harry potter, romeo and benvolio from romeo and juliet,  peter pevensie from narnia, anyone from overwatch, christian ozera from vampire academy, ryder lynn, kitty pryde, sugar motta, artie abrams, tina cohen-chang, mark chang, mercedes jones, blaine anderson, sebastian smythe, and jesse st. james from glee, snow white, jefferson, and charming from once upon a time, jake otto, troy otto, nick clark, madison clark from fear the walking dead, lola, narcisse, francis, bash from reign, angel, spile, dawn summers, and willow rosenberg from buffy the vampire slayer, hiccup, astrid, fishlegs, snotlout, ruffnut, tuffnut, dagur how to train your dragon, hiro, tadashi, honey lemon, wasabi, fred from big hero 6, merida’s brothers from brave, syaoran, meiling, tomoyo, kero, touya, yukito from cardcaptor sakura, kate marsh, victoria chase, stella hill, warren graham, and nathan prescott from life is strange, elijah mikaelson, freya mikaelson, kol mikaelson, stefan salvatore, bonnie bennett, roman sienna, finn, ester, mikael, vincent, and mg from the vampire diaries universe, charles xavier, erik lehnsherr, nico minoru, gert yorkes, chase stein, molly hayes, alex wilder, and old lace from marvel, maui and pua from moana, rajah from aladdin, the mad hatter, the queen of hearts, the white queen, the white rabbit, the caterpillar, the cheshire cat, and the march hare from alice in wonderland, edward cullen, jasper hale, and emmett cullen from twilight, captain hook and harriet hook from descendants, kyo, yuki, shigure, momiji, hatsuharu, hatori, kisa sohma from fruits basket, chandler and joey from friends, rory williams, martha jones, the twelfth doctor, the thirteenth doctor, jack harkness, clara oswald, the master, and yasmin khan from doctor who, zuko, ty lee, suki, mai, azula, sokka, aang, korra, asami, bolin, and mako from avatar the last airbender/legend of korra, alice quinn, julia wicker, kady orloff-diaz, penny adiyodi, fen, and marina from the magicians, and leo valdez, frank zhang, jason grace, hazel levesque, reyna avila ramírez-arellano, hades, zeus, poseidon, demeter, hestia, and any of the others gods from percy jackson! in addition members absolutely feel free to comment and add on to this!

[thepineappleexperience]

Cerro Tronador, Refugio Otto Meiling, glaciar Castaño Overo. Febrero 2022. (at Cerro Tronador) https://www.instagram.com/p/CZj9-JIu96i/?utm_medium=tumblr

[pela-schmidt]

Refugio Otto Meiling, 2000msnm, Bariloche, ARG

Pela Schmidt, ƒotografíaXinstinto

[biluen-blog]

Refugio Otto Meiling, Cerro Tronador 

[gonzalobubillo]

Refugio Otto Meiling, Bariloche 2016

[toss-the-coin]

Naturaleza 1 - Hombre 0

El 29 de diciembre de 2017 mi generación estaba en Bariloche para celebrar el egreso. No se trataba del típico viaje de egreso con joda y sexo sino de uno con misas diarias. Esto implicaba una vida subiendo montañas a pata, entre otras cosas.

La generación entera estaba dividida en cuatro grupos: "Alfa", "Beta", "Gamma" y "Delta". Ese día, Gamma debía descender y Beta ascender el famoso Paso de las Nubes; así como Alfa y Delta debían hacerlo con el Cerro Tronador. En el Paso de las Nubes nos quedaríamos en el refugio Agostino Rocca y en el Tronador en el Otto Meiling. Sólo podré narrar mi experiencia en Beta.

El Paso de las Nubes es un paso entre montañas en la provincia de Río Negro a 1430 metros del nivel del mar. Está bañado en ríos y su nombre se debe a que, al ser la zona tan húmeda, a veces pareciera que por lo senderos hay nubes. Este clima nos desencadenó un pequeño percance que, hoy día, dos semanas después, me invita a escribir.

La mañana del 29 fue un tanto calurosa para la temperatura usual de Bariloche, tropical con la lluvia gentil que nos distraía. Dos guías -mujer y hombre- nos dieron indicaciones sobre la cantidad de abrigo, el modo para cargar las mochilas enormes y otras cuestiones similares. Partimos.

El comienzo fue cansador pero tal como estaba previsto. Luego de los primeros 40 minutos comimos "manipasas" y tomamos agua. Cuando seguimos perdí mi referencia horaria. Había mucho barro, era un monte impenetrable por el que sólo podíamos avanzar en fila por senderos maltrechos, cruzando puentecitos y saltando charchos.

Al llegar a la mitad del camino nos detuvimos. Un pequeño arroyo se había transformado en parte del río y había quebrado su puente. No podíamos avanzar, su profundidad y cauce era demasiado importante. Pensar en el hecho de volver era tan desgastante que nos resignamos, debía haber alternativas. Mis compañeros fueron en busca del tronco de algún árbol para darle el uso de puente. Acá escuché las palabras de la guía, palabras que me helaron la piel por primera vez en el viaje.

Chicos, suban al tronco con la mochila desprendida así se se caen ella no hace que se ahoguen tan rápido.

Tenía miedo y no era la única. Decidí bloquear las emociones porque ellas suelen jugarme malas pasadas. Si me caía al río había altas chances de que muriera. Entonces comenzaron a olerse gestos de grupo, cuando comenzaba a resbalarme alguien estaba para agarrarme, aunque ello pusiera en riesgo también su vida.

Una vez que todos pudimos cruzarlo (algunos sollozando), continuamos. Hasta que ya no pudimos continuar más. Todos los caminos ahora formaban parte del río. El agua, a una temperatura muy baja, estaba siempre por encima de los tobillos sin importar qué hiciéramos. Debimos volver. Aunque tampoco podíamos. Debajo ocurría lo mismo.

Encerrados en el Paso de las Nubes, varios empezaron a llorar y había un gran clima de desconsuelo. Estábamos asustados. Tan rápido había crecido el agua que tal vez abajo era el infierno. Ya no había barro ni senderos, ahora sólo había agua que nos quedaba por las caderas por momentos. Como el suelo era irregular, a algunos le quedó por el pecho. El tiempo se escuchaba latente, cada segundo de quietud significaba una menor probabilidad de supervivencia a posteriori.

Preguntamos por llamar rescatistas pero nos dijeron que ahí no había señal. Los guías nos confesaron que, habiendo vivido de subir montañas desde los 14 años, nunca habían estado en una situación similar. Nos dijeron que ahora ellos no eran los guías, éramos todos. No había tiempo ni soluciones. No había caminos, si queríamos salir debíamos construir uno propio.

Hacia abajo caminábamos sin despegarnos del de adelante ni del de atrás. A cada rato contábamos cuantos éramos. Debíamos ser 36. En un momento contamos 35. Ahí mi bloqueo hacia las emociones flaqueó, ¿habíamos perdido a uno?

Apareció en el agua, aún vivo. Vivo como una que, más atrás, se desmayó por hipotermia. Del frío, desasosiego y desesperación algunos no podían seguir. Más de uno fueron los que no se animaron a continuar, gélidos de cuerpo y mente. Los consolé, pero en realidad yo estaba fría de alma. Sabía que me estaba burlando de la muerte.

Si me quedo acá me muero seguro. Si sigo caminando capaz no. Sólo tengo que mirar para abajo y caminar. Tenemos que llegar todos vivos.

Esa frialdad fue necesaria en el momento en el que casi me fui. Era un árbol trunco que interrumpía el único pasaje posible. Hacia un lado era vegetación indomable y hacia el otro una especie de precipicio con el río abajo. Colgándose de este tronquito uno podía rodearlo, con el cuerpo entero junto a la madera, hasta llegar al otro lado del mismo y seguir. En el camino de ida no fue muy difícil, el agua todavía no lo había terminado de cubrir. Ahora el panorama era diferente, tan diferente que resbalé y mis piernas quedaron colgando. Si nadie me daba la mano iba a morir de forma segura. Fue la mano de un casi cura la que me salvó.

Todos vimos a la muerte de muy cerca.

Y llegamos abajo, ya cerca de las 17 hs. Seguía la tormenta y no teníamos hacia dónde ir. Esa noche la pasaríamos en el Agostino Rocca y con la tormenta no podíamos dormir en carpa. Los curas y los que aún están en el noviciado fueron caminando por Bariloche pidiendo alojamiento. Hasta que un refugio nos recibió.

El grupo Gamma a las 18 hs debía llegar abajo pero se hicieron las 19 hs sin que tuviéramos noticias. Ahí estaban dos de mis más amigas. Con otra amiga nos largamos a llorar. Ambas habíamos reprimido nuestras emociones pero ahora ya no era necesario. Apenas ahí nos cayó el baldazo de agua fría.

Boluda, estuvimos por morir. Y las imágenes horribles que tenemos en la cabeza son lo que ellas están viviendo en este instante, incluso peor porque el agua ha de haber crecido aún más. Encima Gamma viene desde la cima, con nieve incluida.

Cuando los vimos llegar nos deshicimos.

Tuvimos una misa opcional a la que ni uno faltó (y en la mitad somos altos ateos), ni uno faltó porque necesitábamos estar juntos. Acá conté requeches, pero fueron tantos los que me ayudaron que tuve que agradecerles la vida personalmente. Gente con la que nunca había hablado ahora solo la miraba a los ojos y ya compartía mil historias y sentimientos.

Más tarde nos enteramos de tres cosas. La primera: como la lluvia era tropical ergo constante e invisible, el nivel del agua aumentaba a ritmo imperceptible; además, se había roto un glaciar en la cima de una montaña, la cual se transformó en aun más agua. La segunda: una mujer que estaba de vacaciones con su esposo y sus tres hijos murió de hipotermia en el mismo instante pero a unos metros de en donde habíamos estado hacía unas horas. La tercera: una tragedia similar ahí no sucedía desde el 1960, con la muerte de siete personas.

De noche pocos pudieron dormir. A mí una amiga me tuvo que sacar de la cama porque estaba con manifestaciones psicóticas. Veía, sentía y escuchaba que estaba por caerme de la montaña, con el río rugiendo en mi oído. Se me cerró el pecho de la angustia. Me hice inhalador y me mandé pastillas para calmarme.

Pensaba en la mujer, en lo injusto y en cómo eso podría habernos ocurrido a cualquiera de nosotros. ¿Por qué justo a ella que tenía tres hijos chicos? Cinco minutos bajo esa agua bastaba para morirse de hipotermia, y nosotros habíamos estado dos o tres, como máximo. Por unos minutos.

Esto nos desarmó a todos pero unió un montón al grupo. Si pudiera viajar en el tiempo no elegiría volver a vivirlo pero ahora que ya lo hice voy a explotar mi aprendizaje. Me sorprendió que luchara por vivir cuando ese escenario es el ideal para mí en muchas ocasiones.

Gracias por leerme. Les pido que, si son religiosos, recen por ella y su familia; y si no lo son, como yo, nomás los tengan en su pensamiento.

[ralisa1718-blog]

Skitour auf den Pico Argentino 3’187 MüM (Tronador)

Bereits in der Schweiz haben wir 1-2 Kontaktdaten gesammelt und somit bekam ich auch diejenige von Ella Alpiger. Ursprünglich aus Wildhaus, wohnt sie nun seit längerem in Bariloche, verbringt jedoch den Frühling in Chamonix um Touren zu leiten. Denn zusammen mit ihrem Freund Federico betreiben sie http://patagoniatiptop.ch/de/

Bereits in Kolumbienn hat mir Ella zugesagt und versichert, dass es dieses Jahr genügend Schnee hat um eine “Sommer-Skitour” auf den Tronador (span. Donner —> fallende Séracs) zu machen. Genau gesagt auf einen der 3 Gipfel des Tronadors den Pico Argentino (3’187 MüM).

Am 10.12 war es dann soweit. Federico kam am Abend kurz vorbei und brachte mir das komplette Material, welches er liebenswürdigerweise für die Tour organisiert hatte. (Schuhe, Stöcke, Steigeisen, Pickel,…) Noch zusätzlich 1-2 Infos und die Tour konnte losgehen.

Am nächsten Tag fuhren wir mit dem Auto von Bariloche auf einer Schotterpiste durch traumhafte Landschafte im Nationalpark Nahuel Huapi. Die Anfahrt dauerte ca. zwei Stunden, vorbei an der Wasserscheide (Pazifik/Atlantik) von Rio Negro, nach Pampa Linda.

Mein “superlight” Camp Rucksack (bereits verstärkt) war noch nie so schwer bepackt und wurde regelrecht einer Zerreissprobe unterstellt. Bereits beim ersten Schritt knirschte es auf dem Rücken. Nach 2,5h gehen war es aber nicht der Rucksack, sondern meine Schultern welche langsam den Geist aufgaben. Federico war aber auch froh, als der erste Schnee (ca. 1’600 MüM) in Sicht war und wir die Skis anschnallen konnten. Die letzten Schritte bis zur Hütte Otto Meiling konnten wir also mit Blick auf das morgige Ziel geniessen.

Nach einer ausgiebigen kalten Platte (Made by Federico) und 1-2 Bier zauberten die Jungs von der Hütte noch eine Gulasch auf den Tisch. Abgehalten vom Schlaf wurden wir nur noch durch die geniale Stimmung am abendlichen Farben-Himmel.

Um kurz nach 04:00 Uhr nach einem Frühstück mit Müesli, Brot, Dulce de leche,… gings los auf die Skis. Über den Gletscher Castaño Overa liefen wir durch die Dunkelheit immer dem Orion entgegen. Die erste kurze Steilpassage erreichen wir bei Sonnenaufgang. 50 m Abstieg mit Steigeisen/Pickel und eine zusätzliche Gletscherspalte zwangen uns (vor allem mich) ans Seil. Anschliessend war aber bis zum Sattel des Haupt- und Nebengipfels wieder alles gut eingeschneit. Von nun an ging es ohne Skis und nur mit den Eisgeräten/Seil weiter in Richtung Gipfel. Nach einer Querung, einem kurzen Eisfeld und Felskletterei standen wir dann bereits um 08:00 auf dem Pico Argentino.

Fast windstill und mit einer atemberaubende Aussicht konnten wir (+ zwei weitere Argentinier Paolo&Mauro mit Schneeschuhen/Steigeisen) den Blick nach Chile/Argentinien geniessen.

Gestärkt von der Rundsicht seilten wir uns ab, schnallten anschliessend die Skis an und carvten auf dünnem Sulzschnee in Richtung Hütte. Immer mit einem riesen Lächeln auf dem Gesicht und dem Gedanken an Paolo&Mauro. Die Armen hatten nochmals 4h Fussmarsch vor sich…

In der Hütte angekommen nochmals eine kalte Platte und ein Mate-Tee zur Stärkung für den letzten Rest hinunter nach Pampa Linda. Uffff… Den Wanderweg hoch ist ja ok aber den Weg runter mit Vollpackung ein Genuss für die Oberschenkel. Dieses Mal waren es aber nicht meine Schultern welche schmerzten sondern das Loch im Rucksack welches immer grösser wurde. Er hat gehalten was er konnte, aber Alles erwarten kann man von einem solchen “Rucksäckli” nicht.

Mit Aufhydrieren und sehr feinen Gnocchi’s / Empanadas ging die geniale Tour zu Ende. Dank Federico und Ella lässt sich der Winter in der Schweiz gut überbrücken. :-)

14/12/2017

[christianremchen]

Über die Akademie wurde in Berliner russischsprachigen Nachrichten Portal berichtet !!! ))) Im November 2019 eröffnete Christian-Konstantin Remchen in Bad Neustadt die Klassische Kunstakademie Remchen, in der er Menschen jeden Alters und Berufs unabhängig vom sozialen Status der traditionellen Malerei ausbildet. Remchen zufolge sind die Künstler mit abstrakten und modernen Tendenzen übersättigt und kehren zu ihren Ursprüngen zurück, und in der Malerei sind die Ursprünge eine Zeichnung. Es bestand also Bedarf an Menschen aus dem postsowjetischen Raum, die eine künstlerische Ausbildung erhielten. Mit seinen Workshops und öffentlichen Aktionen macht der Künstler diesen Trend bei der deutschen Bevölkerung bekannt, die sich an ihre Meister wie Dreber, Dürer, Spitzweg, Metzel, Förbach, Farenkrog, Otto Runge, Rimenschneider, Böcklin und viele andere Namen erinnert, die Remchen eingeführt hat in seinem Buch „Sieben Brücken der Malerei“, das kürzlich mit einer Videoanwendung veröffentlicht wurde. Für die Organisation von Workshops und den Erwerb von Produkten können Sie sich an Christian-Konstantin Remchen wenden: Meile: figurenbau@gmail.com Tel .: 01729373352 https://www.facebook.com/ChrRemchen/ https://www.instagram.com/p/B8WA0hgCKHB/?igshid=1esfxbarfxa2i

[elwincastro901-blog]

Which hiking trails are best  in the world?

Hiking is my hands-down favorite travel activity. There’s just so much that you can see in this world that’s only accessible by foot, over mountaintops, glaciers, and through canyons and gorges. Over the past five years, these have been my favorite hikes from all around the world. They range in difficulty and length, though they all have one thing in common: They’re stunning.

From Kyrgyzstan to Patagonia, South Africa, the Swiss Alps, the American Southwest, and so many amazing things in-between, here are a few of the best hiking trails in the world.

1. Ala Kol Lake, Kyrgyzstan: Moderate (57 km, 35.4 mi)

This gem in Central Asia is the country’s most popular trek, though still flying well under the radar of similarly beautiful treks elsewhere in the world. The trail is blanketed with wild flowers in just about every color, and once you get to the top of the pass, the views in every direction are just magical.

Some parts of the trail are incredibly steep, though overall, no technical know-how is needed and the trail is clearly marked, unless you want to add on extra days in either direction in which case there is no trail. Make friends with the locals along the way, sleep in a yurt for a night, and experience why Kyrgyzstan is the Patagonia of Central Asia. Read more about the trek here. what to wear on a hike and still look cute http://www.savvyhiking.com/what-to-wear-on-a-hike-and-still-look-cute

2. Inca Trail, Peru: Moderate (33.7km, 21 miles)

The Inca Trail is unquestionably a bucket list hike with gorgeous Incan ruins all along the way, culminating at Machu Picchu, one of the ancient Wonders of the World. The amazing thing about the trail is it’s still 85% intact exactly the way that the ancient Incans built it. It’s also the only trail that takes visitors into Machu Picchu the way that the Incans visited themselves.

The trail takes about four days to complete and guides are required. Most tour companies bring a huge team of porters, big tents, and fresh veggies and food for elaborate meals. If you’re used to backpacking on your own, eating instant camp meals, prepare to be spoiled.

I’ll be leading a tour group in Peru next April, as well as visiting the Amazon and Rainbow Mountain, and much more! Read more about it here.

3. Wrangell St. Elias, Alaska, USA: Difficult, Varies

If you want raw, rugged, unadulterated nature, then look no further than Alaska. Apart from Denali and the popular cruise route, most of the state is devoid of people and full of adventures. keto hiking food http://www.savvyhiking.com/tips-to-choosing-keto-hiking-food-for-a-multi-day-hike

Wrangell St. Elias is the biggest national park in the US, yet it seems like nobody has ever heard of it! This 8-day trek over glaciers, multiple passes, through tundra, marshes, and moraine isn’t for solo hikers or first-timers, as it requires route finding with a map and compass, and a bush flight in and back out. Yet this is what makes it so wonderful – you’re unlikely to see anyone else out there, though you might spot some bears and moose! You can read more about the trek here.

4. Annapurna Circuit, Nepal: Moderate, Varies between 160–230 km (100-145 mi)

The Annapurna circuit is the slightly less crowded, more picturesque, but equally challenging cousin of Everest Base Camp. It’s a tea house trek, meaning that you can leave the tents, cooking equipment, food, and basically everything but clothing and snacks behind.

More of the trek is becoming accessible by road, and what was once a minimum 14-day trek can be shrunk down depending on your time constraints. Though at 5416 meters (17,769 feet) in altitude, the Thorung La Pass is not to be taken lightly. The highest season is in November with April following in popularity. For an added bonus, tack on the Sanctuary Trek and Poon Hill at the end. For more on how to prepare, click here and here for a day-by-day breakdown. ecotek outdoors hybern8 http://www.savvyhiking.com/top-3-sleeping-pads-for-hiking-great-value-for-your-money

5. Huemul Circuit, Argentina: Difficult (60 km, 37 mi)

The Southern Patagonian Ice Field. This is one of the best views I saw in Patagonia. So amazing

The Huemul Circuit out of El Chalten, Argentinian Patagonia, is one of only four trails in Patagonia that provides a view of the Southern Patagonian Ice Field, the third largest frozen body of fresh water in the world.

This hike isn’t easy. You’ll need to carry along all of your gear and provisions for four days, bring along a map with the GPS points routed ahead of time since the trail can be unclear, pull yourself across two rivers with a harness and pulley, and prepare for one of the craziest downhills around. It’s nearly three hours of a steep descent on loose dirt, however the view is unmatched in Patagonia, and that’s saying a lot!

The difficulty is what keeps most visitors away, so if you’re feeling adventurous, read about how to do it here.

6. The O in Torres del Paine, Chile: Moderate (130 km, 80.1 mi) Patagonia’s most loved trek, the circuit in Torres del Paine National Park in Chile, earned its fame for a reason. Picture glacier after glacier, another glimpse of the Southern Patagonian Ice Field for those who do the entire O (rather than the W, which is shorter), and mountain formations that have no equal.

The trail is easy to find, and is moderately difficult. Unless you book prearranged tents and refugios ahead of time, you’ll need to carry all of your own gear for this one. You can read more about how to properly prepare for trekking in Patagonia, known for intense wind and wet, rocky trails here, and how to get the most out of the O in Torres del Paine here.

7. Coyote Gulch, Utah, USA: Moderately Easy (12km, 7.4 mi) Coyote Gulch in Grand Staircase Escalante National Monument can be done over multiple days or, for those willing to rappel down a canyon wall, in just one day.

In comparison to the more popular hikes in Utah like those in Zion, Coyote Gulch has hardly any people at all. You can camp overnight right under the famous Jacob Hamblin Arch, and wander through all day long without seeing more than a few other people along the way. The hike is fairly easy and flat, though it’s mostly through sand and water, so bring along waterproof hiking boots!

This is one of my favorite hikes in the American Southwest. You can read more about how to do it in one day here.

8. Doi Luang Chiang Dao, Thailand: Moderate (12km, 7.4 mi)

Doi Luang Chiang Dao in northern Thailand is the country’s third tallest peak, but it’s easily the most beautiful. The hike is steep in the beginning and the end, and flat in the middle. It takes you through a temperate jungle, full of interesting vines growing through rocks, sakura blossoms depending on time of year, and up to a peak with 360-degree views of undulating mountain after mountain.

I expected this to be a sweaty, buggy affair, but found the hike to be pleasant and even a bit cold. Most people do this hike as an overnight, but it’s possible to do it in one day. You can read more about how to do that here. lattcure outfitters sleeping bag https://www.hikingbay.com/finding-the-best-lightweight-sleeping-bag-for-hiking

9. Kawah Ijen, Java, Indonesia: Easy (8 km, 5 mi)

Kawah Ijen in East Java is in a word, magical. Hiking in with the stars, seeing the amazing blue flames (and trying not to choke from the fumes) and marveling at the local workers who haul sulfur up and down the mountain all day, made this one of my favorite travel experiences to date. It’s a fairly easy morning hike – just make sure to bring a head lamp!

At the time that I did this hike 5 years ago, there was hardly any information about it and there were only a few people who made it to the flames. I understand that the popularity has exploded since (It’s one of my most popular blog posts – sorry!), but I still think it must be an incredible experience. You can’t see blue flames many other places in the world!

10. Cerro Tronador, Argentina: Moderate (36 km, 22 mi)

The Cerro Tronador and Refugio Otto Meiling trek out of Bariloche, Argentinian Patagonia has multiple ‘wow’ factors: The glacier at the top, and this view at the bottom of an area where it cascades over the mountainside.

This hike is best split up into a 2 day, one night hike. The refugio at the top does have some basic sleeping space that one can book ahead of time in town, or it’s possible to bring your own gear and camp at the top. Read more about the hike, and others in the area, here.

11. Edelweissweg, Switzerland: Moderately Easy (varies)

For an incredible panoramic view of the Matterhorn, for those who still want to hike in Zermatt, Switzerland without climbing the actual Matterhorn, the Edelweiss trail is perfect.

From town, take the gondola up to Fury and start from there in the early morning. Some of the trail winds up in switchbacks (and back down of course), but a good portion of it is a panoramic view of the Matterhorn, with plenty of wildflowers to guide your way.

The trail is easy to navigate though it branches off often so bring a map. It’s perfect for a day hike though there are huts along the way if you want to break it up, or make it part of a longer hike. Choose your own adventure. Read more here.

[renerjackson]

hiking Tronador to Otto Meiling – day 2

trip report by site editor Rick McCharles 

day 1 | 2 | video | info page

Happily, the rain quit sometime during the night. It dawned clear though clouds swirled around the high peak.

Beautiful.

I went wandering up towards the glacier as high as I could.

There was no rush getting back down for the 5pm bus. It was a leisurely day in every respect.

On the descent I took a long break overlooking the gorgeous waterfalls.

I also took the side trip to see the bottom of the falls on the Glaciar Castano Overo trail. Beautiful.

Climbing down 1200m was much easier than ascending.

Originally I’d considered doing a second night camped up the other trail out of Pampa Linda. Lake Lion.

But the weather was too uncertain.

I got back to the trailhead at Pampa Linda with about 90 minutes to spare. After dropping my registration confirming my return, I washed up in the river. Then ate the rest of my camping food.

These colourful birds came by seemingly looking for a handout. There are many big, beautiful birds in Argentina.

The shuttle buses left promptly at 5pm. It seemed nobody who had booked was missing.

I couldn’t keep my eyes open for much of the 2 hour ride back to Bariloche.

Click PLAY or watch the video on YouTube.

___

A much better trip report than my own was posted last year by another old Canadian, Ramblin’ Boy:

The Hike To Refugio Otto Meiling – Getting Close To Cerro Tronador

      from besthike.com https://besthike.com/2018/02/23/hiking-tronador-to-otto-meiling-day-2/