taiegaseiklus - Tumblr blog

[taiegaseiklus]

TAIEGA SEIKLUS S01E06 - KUIDAS HANSA ITAALIAS KOMANDEERINGUS KÄIS, 4000 PEALISE PUBLIKU EES KÕNET PIDAS JA LÕPUX LIIVIMAALE NAASES

Hello, it’s me! Mina, kes ma pole juba mitu nädalat tihanud vaba aega tubaselt veeta, et mõned pildid ja sõnad ritta seada. Just see mina! Kui olen varem mõelnud, et oi küll ma ikka palju teinud siin, siis teate, otsatu-ääretu on see taiega seiklus. Alustades sellest, et erinevalt teistest minul kindlat graafikut ei ole - õhtuti magama minnes ei julge kindlaid panuseid ühelegi positsioonile panna, sest viimase sekundini enne tööpäeva algust on minu elu seiklus. 

Olen natuke see lükata-tõmmata vend siin ehk kvalifitseerun igasse osakonda. Multifunktsionaalsus on igati kasulik aga oma matkasid on sedasi jube keeruline organiseerida. Vajan emotsionaalset ettevalmistusaega drindli kandmiseks. 

Tegelikult oli see juba enne eelmise postituse avaldamist aga kuna too oli juba peaaegu valmis siis ei tihanud sinna seda enam lisada. Graafik näitas, et mul on baaripäev, see tähendab, et terve päev vaba ja õhtu-öö tööl. Reegel number 1 - ära kunagi usalda graafikut! 

Tavaliselt algab meil õhtusöögiteenindus kell 18 aga pidime 17 kokku saama, et väike koosolek. Läksin päeval jalutama ja arvestasin, et 17ks lähen hotelli. Telefoni ma ei vaadanud ja 16.45 olin tagasi ja mõtlesin, et lähen käin ikka toast läbi... ja siis nägin sõnumit

“Tsau! Mul täna sulle enne pufi veel spetsiaalne töö organiseeritud. Oleks hea kui tuled ikka teeninduse riietusega kell 17 siia. Lähete Katharinaga linnavalitsusse ja seal apero 15 inimesele”

Okei. Pole probleemi. Põnev ju. Drindl selga, sõitsime Jose ja Katharinaga linnavalitususse. Mina jäin uksevalvesse kuniks nad veel korra tagasi hotelli kanapeede järgi tulid. Seal garaažis oli ratastega kontoritool. Te ei pea isegi küsima, kas sõitsin sellega seal ringi ja veetsin lõbusalt aega, sest otseloomulikult ilmselgelt 110% kindlapeale tegin ma seda. Apero tehtud ja kui kella 20 paiku tagasi jõudsime ja enne kui püfi tööle läksin teatas Daniel mulle, et...

“Tomorrow you have to be here at 8, wear paintingclothes.”

Okei, morgen?! Olin ju öösel veel baaris tööl ja paintingclothes misasja. Okei.

Niipalju informatsiooni sain veel, et lähen poistega seiklema. Vau, küll see kõlas hästi! Hommikul olin kell 8 ilusti oma 3 tunnise unega platsis ja totally ready to paint. Sõitsime siis “poistega” (ehk Daniel, Bernardo ja Jose) Itaalia piiri äärde ühte külla värvima. Paintingclothes on and superready to paint. Jälle. Ärge saage valesti aru, mulle väga meeldib värvida ja see oli üks vahva päev aga natuke ikka naljakas ka, et misasja, miks ma?!  Ahjaa, lükata-tõmmata. 

2 tundi värvisime ja siis sõitsime edasi Itaaliasse, lõunale. Ma terve aeg nina vastu aknaklaasi jälle vaatan hullult ringi mingid wasserfallid ja mäed ja majad ja oo siin saaks matkata ja siin ja omg. See koht kus söömas käisime - megavinge, sellel majal oli oma koobas!!!!!

Jõudsime tagasi Silvaplanale ja ega mu tööpäev veel läbi ei olnud, jätkus see Bernardo (keskel) ja Josega (paremal) hotelliümbruses haljastustööde tegemisega. Nemad viskasid mulda ja mina rehaga silusin. Bernil olid käed juba täitsa villis ja koguaeg kurtis ka. Vahetasime ära - mina viskasin, tema silus. Jubehead viilijad on nad ikka, ainult jutustaks ja vaidleks. Küll on tore, et ma neist aru ei saa ja mulle väga meeldib kühveldada.

See küla kus värvimas käisime, seda enam ei ole. Paar nädalat tagasi oli maalihe ja suur laviin ja mägedest tuli alla 4 miljonit kuupmeetrit muda ja kive. Pool küla läinud, ka see samune maja kus meie olime. Tol hetkel oli oodata veel ühte miljonit jama ülevalt alla, praegust olukorda ma ei tea aga kui enne äratulekut esmaspäeval sealt läbi sõitsime oli vaatepilt kohutav. Mõtle nüüd, kui üks päev oled kenasti kodus, kõik on okei ja siis tullakse sind evakueerima ja öeldakse, et tõenäoliselt teie kodu enam ei ole varsti. Mida kaasa võtad? 

Video 1

Video 2

Ühe korra käisin veel Itaalias ja seda täitsa juhuslikult. Jälle. Milja kirjutas mulle, et kas ma homme tööl ja samaaegselt kirjutas Malvika, et olen homme pool päeva vaba. Jubehea ajastus. Alustasime päeva kell 8 hommikuse ujumisega Lej Marschil ja sõitsime Livignosse. Tax free zone, Itaalia - odav(am kui Šveits). Nii tore päev jälle! Enne tagasitulekut käisime seal ka veel ujumas, jubekülm aga nii vajalik, sest seal on ikka sada korda soojem kui siin üleval ja helesinine vesi muudab sulistamise kohustuslikuks. Täitsa suvi ja nägime kaamleid.

Sellest pre Italy ujumisest sain taiega motti, et tõesti, ujuda. Hakkasin hommikuti ja lõunapausidel järves käima. Mitte selles kohalikus sinises siin, see ülemõistuse külm, vaid poole tunnise jalutuskäigu kaugusel Lej Marschil. Ja just vihmasadudes. Vahepeal ööbib meie kondiiter Arianna ka siin (muidu ta Itaaliast, Chiavennast, 45 minutilise autosõidu kaugusel) ja ükspäev kui köögis tööl olin siis rääkisin, et jaa homme hommikul enne tööd lähen. Ta oli ka kohe in! Läks ta küll õhtul veel Mortizasse peole ja ega ma ei arvanud, et ta üldse tuleb... aga hommikul 6.30 kirjutas mulle “I’m awake”. Isegi mitte “tere hommikust”. Ta oli väga valmis. Ma ärkasin 20 minutit hiljem ja sõitsimegi järve äärde - päike tõusis ja org oli pilvi täis, väga muinasjutt.

Isegi mina ei tee nii palju pilte kui tema seal tegi, aga tal oli ju vaja tõendusmaterjali, et ikka käisime... tegi veel facebooki selle kohta postituse ja pani 6-7 pilti üles ka. Ütles, et pole nii palju reaktsioone ja vastukaja nii lühikese ajaga veel saanud. Ta oli ika väga uhke. Ja tal oli veel neid seiklusi selle järvega. Ekstaas.

Ühel hommikul sokke jalga pannes olid mul valikus villased, lustakad ja üksik sokk. Võtsin siis need lustakad Daisy Duck’i näoga ja tõmbasin sedasi vahvalt pükste peale ka veel - hea päeva garantii!

“Do you think these are the proper socks to wear in the kitchen?!” (Baretta, 2017)

Jah.

“Anna-Liisa you are one funny girl!” (Baretta, 2017)

Samal päeval tegime veel diili, et järgmisel nädalal (töötasin terve Engadin Wind’i aja köögis) kanname ainult vahvaid sokke. Kandsimegi. + demonstreerisime neid teistele töötajatele ka ja ma ütleks, et sokid tõid tõesti väga häid vibe’e hotelli! Kõik said natuke naeratada ja naerda ja mulle niiii meeldis see!

30. augustil oli siin järve ääres Silvaplana elanikele suur uhke üritus - bändid, kõned, tasuta toit jne. Tähendab kõigile neile, kellel siin korter on. Mina ja Salome tegime seal tööd - kandsime kohalikke rahvariideid ja panime väravas inimsetele märke rinda. Just smile and wave. Aga lehvitada ma nuud küll ei saanud, sest nende 100 aasta vanuste riiete jaoks olin ma nüüd küll liiga suur. Seelikuäär lõppes täpselt seal kus so(u)kk algas ja jaki haakide haakuvus oli napp. Muidugi väga uhke ja megavinge, et sain siin sellise võimaluse aga jube ebamugav oli olla ja aitäh geenid, et ma nii pikk olen - veel pikemad inimesed saaksid märgi naba peale mitte rinda, sest mu käed lihtsalt ei tõusnud kõrgemale. Ega kuskile mujale.

Ma ise tundsin ennast nii halvasti, sest ma teadsin, et ma ei ole väga korrektne sedasi aga küll käisid vanemad tädid siidi katsumas ja tikandeid uurimas ja no super schön super schön! Tundub, et adi toss ja pitsitav kõik jäi märkamata. Üks noormees käis mult midagi küsimas ja kui vastasin ta supersegase kohalikus keeles lause peale, et “sorry, but do you speak english?” sain vastuseks, et “why are you speaking english if you’re wearing the Engadin dress?”. Sama küss, sama küss, poiss. Pildistada taheti ka meiega palju-palju, üleval ongi meie suurimad fännid - Max ja Moritz! #eestipoisid

1. august on Šveitsis suuuur pidupäev ehk iseseisvuspäev. Järve äärsel meie Festa Grandal tegime Seraina ja Salomega 12 tundi kõvasti tööd. Suure telgi all oli kuskil 20 kohalikku ettevõtet oma toidu-joogiga väljas ja nii ka meie oma Tai toiduga. Nemad ees võtsid tellimusi ja kupüüre, mina tegin Bernardoga taga süüa (Tai toitu valmistasid eestlane ja portugaallane, audentne). Nii tore päev! Need vibe’d ja emotsioonid mis sealt igaltpoolt tulid olid niiii ägedad! Ülivinge kogemus ja mul nii hea meel, et sain seal olla!! Võitsin loosiga kübel (0.5l) õlle kujulise küünla ka ja see on mu tulevase kodu must have decorative element. Päriselt ka.

Nädal enne ütles Daniel mulle, et esimesel augustil pean kõnet pidama. Okei. Eesti keeles, väga timm. Asjad millest rääkima pidin öeldi ette ja pole probleemi, kus on mu mikrofon laske mind lavale. Lõpuks jõudis see päev kätte ja ega ma väga ei valmistunud, inimesi kes must aru saaksid on üritusel max 5 ja semukad kõik. Lamp, mida põdeda? Tunne hea, taiega tahaks juba rääkida. Sekund enne lavale astumist öeldi mulle, et noh, räägi siis kõigepealt oma keeles ja siis tee inglise keeles ka. Aha. Et. Sellest me nagu varem ei rääkinud aga mis seal ikka kein problem. 

Inimesi kohapeal umbes 4000 (neli tuhat, kolm nulli, 40x100) ja Anna-Liisa lava peal ootab oma korda. Tädi, kes enne mind oli, ei tahtnud kohe üldse lõpetada. Astusin juba sammu edasi, et jaasss minu kord ja mikrofon palun aga tema pööras ainult lehte ja mitte ei tahtnud lõpetanud. Okei siis. Lõpuks sain jaole ja rääkisin oma eestikeelse ära. Mitte keegi ei kuulanud ja nagu üldse tähelepanu ei saanud, jama. Siis hakkasin inglise keeles rääkima ja te ei kujuta ette kuidas justkui laine käis üle rahvamassi ja kõik pöörasid pead minu poole ja jäid tasa. See ehmatas veits ja oli nii naljakas. Megavinge. Hiljem kui oma baari jõudsime siis päris mitu inimest tulid mu juurde ja hakkasid täitsa jutustama, et jaa kuulsin sind rääkimas niiäge mis teed siin jnejne. Üks onu ütles, et minu kõne oli kõige parem, sest see tõmbas tähelepanu. Jess.

Peale seda õhtut sain veel rohkemate kohalikega tuttavaks ja mitte keegi enam ei alustanud minuga vestlust saksa keeles vaid ikka inglise keeles. Järgmine hommik kui tööle läksin sõitis keegi rattaga mööda ja ütles “good morning!” mitte “guten morgen” ja sõbrad ma ütlen teile see juba on midagi!!!

Üldse sain väga VÄGA palju sõpru! Ja mitte ainult oma töökaaslaste seas, üldiselt ka ikka - kohalikud kitesurferid, kaugemad kitesurferid, teiste hotellide ja restode töötajad jne. Mustad-valged, tatoveeritud-needistatud, lokkpäised ja kiilakad. Piiritud lollused, naermised pisarateni ja kustumatud kohvikruusid. Õnneks on elu nii spontaanne, et ükskord me kuskil superrandom kohas jälle kohtume, sedasi on ja olema peab. 

Arianna auto on parkla targeim parkija!!! (tal on smart ja siis nagu “your car is the smartest parker” lol we superfunny):)))))

Mul on neid kondiitriõhtuid ikka veel olnud. Ükspäev jälle olin ja suht palju tööd oli. Sain siis ühe suure tellimuse, et 30 magustoitu vist. Hakkasin kohe vorpima ja siis järsku tuleb teenindaja (Nathalie), et ega need minu lauale ole? Ütlen, et jaa on küll, et sain selle “abruf” tšeki (mis siis tähendab, et nüüd on gogo). Tema sai kohe pahaseks, et eii mida sa jamad see ei tähenda, et nüüd neid vaja on. Ütlesin talle siis, et sorri aga tähendab küll ja enne alustamist küsisin veel päris köögilt üle, et on see ikka gogo?! Tšikk sai megapahaseks mu peale aga täiesti ilma asjata, sest ta ise tegi vea. I’m just doing my desserts and enjoying my time as a patisser pls keep your bad mood to yourself :))))

Kondiitris on hullult hea olla, sest Stüva restorani kassamasin on seal samas ja siis saan vahepeal ikka mingeid nalju teha teistega või tüki mangot musisse pista neil. Selline chill ja stress so close yet so far, sest ma ei ole teeninduses. Imehea!

Ühel õhtul tuleb Daniel jälle...

“On Saturday you have this special thing, Malvika will tell you.”

Okei, special on alati huvitav. Räägitakse mulle siis kuidas ma teen õhtusöögi teenindust Danieli meeste klubile (vanuses 50+) ja mõtlen, et no mida, megavinge ju! Jälle ebatraditsiooniline tööpäev, saan uusi tutvusi ja noh eks paistab mis sellest välja tuleb. Ei oska nagu midagi oodata väga.

Hommikuti olen nõudepesija, õhtuti teen private dinnereid, that’s how i roll. Sellel õhtul oli väga palju kommunikatsiooniprobleeme, sest öeldi mulle, et oota neid saunas ja kui ma seal veinidega kenasti neid vastu tahtsin võtta oleksin tegelikult pidanud hoopis köögis olema aga palju veini ja probleemid - sau, pakaa. Päästerõngas. Ühele onule valasin valge veini peale vett aga ta ütles, et hoiab saladust. Hiljem kui kuskil jälle kohtusime kinnitas mulle endistel, et our secret is safe.

Ja see veinipudel, millest nad seal toitusid, oli täpselt niiiiiiii suur! Hotellis tagasi olles kõik küsisid, et noh, kuidas oli? Nende jaoks oli see väga hirmutav mõte olnud - kes see ikka tahab ülemusele toitu serveerida? Pinge ju. Pigem nagu vinge! Kogemus hea ja tutvustele ei ütle ma kunagi ära. Pildil järjest minust taha poole lugedes Alexandra, Nathalie, Julia, Salome, Claudia, Seraina, Giulio. Lisame veel Saphira, Tamara ja dishwasherdude Mario ka ja saamegi meie vinge noore vere kokku. Need seiklused ja lollused mis meelest ei läe! 

Ülemisel pildil on jälle meie teeninduspersonal veinikoolitusel. Kõik oli saksa keeles, midagi väga ei mõistnud aga selles veendusin jälle, et veini ma juua ei oska ega taha. Ei näe mingit võlu selles. Maitsesin ja valasin pange. 

SERAINA!!!!! Sain sellise erilise sõbranna, kellega esimest korda jalutama minnes rääkisime 3h elust ja saime tõmmata ainult ühiseid jooni, sest meie ajude funktsioneerimise protokoll kulgeb samu punkte mööda ja lisaks jagame ühist armastust meega juustu vastu. Imeline (Soosalu, 2016). Läbipaisval järvel paddleboardimine on parim puhkus kahe vahetuse vahel ja koos oleme best barkeeperid, kellest üks oskab kraanist perfektset õlut lasta (fingerscrossed xd) ja teine saksa keelt. Päris hea mu arust. Ta lõpetas nädal enne mind ja 29ndal tuli mulle veel Zürichi lennujaama lehvitama + tal oli halb olla niiet sain ta packed lunchi endale, winwin ja ootan külla!

“See on MILJA. Miljale meeldib taiega matkata ja instastorysid teha. Milja ei karda hommikuti ujumas käia. Ole nagu Milja.”

Käisime ükspäev pikal-suurel matkal. Tavaliselt matkan üksi, sest vaba aeg ei klapi kellegagi ja selline tõeline rahu sissehingamine on edukas ainult iseenda seltskonnas. Sõitsime rongiga üles Muottasele (hotell-restoran-vaateplats oru tipus, pärl), ronisime üles kuskile, nägime hästi palju ümisejaid ja jalutasime alla Celerinasse. Telefon ütles, et 15km, jalad ütlesid, et vinge ja mõistus tippis vaid paradiis!

Ühel õhtul ronisin Silsist üles, et loojangut vaadata. Aheliku taga oli full küla ja vaade hoopis teine millega harjunud, imeline taaskord! Oma arust lähed matkama ja siis jõuad täiesti asustatud kohta, kus kutid ns hängivad külateedel, et sau ema lähen välja. Jõudsin kunagi külmas-pimedas koju tagasi alles aga see mägede ilu ja loodus ja taevas ja kõik mida tol õhtu nägin oli nii amazunger! As usual - totally worth it. 

Vahepeal olin päris pikalt, umbes nädala, toakoristuses ja pesumajas. See oli hea, et minu tööpäev lõppes enne seda kui teised õhtusöögiteenindusse tööle jõudsid ja siis mul oli õhtu vaba. Sain matkata ja kõiki neid ilusaid õhtuid inhaleda <3 Aga üldiselt mulle tubades olla ei meeldinud... Esiteks, inimesed kellega koos töötasin rääkisid ainult itaalia keelt, ja väga rakse on päev otsa mitte kellegagi rääkida. Eriti minul. See oligi ainukene tegelt. Koristada mulle meeldib ja hea workout on ka see linade vahetamine ja kärude lükkamine.

“Be with the people who wake you up at 5.30am to go do yoga and watch the sunrise at the freezing cold lake... and if that kind of wakeup call makes you smile then you know that they are made to stick with you for a really reallly long time.”

See samune Seraina tegi just sellise wakeup calli. She coolio.

Viimane päev enne Liivimaad oli eepiline. Läksime Milja ja Saphiraga Itaaliasse Ariannale külla. Alustasime jälle hommikuse ujumisega, sõitsime Chiavennasse ja natuke edasigi ja no epic mida kõike me seal tegime! Tal on mägedes Paiedos ühes majas, mis pärineb 300ndatest aastatest, korter. Epic, kui ma seda juba öelnud ei ole.

Külas on laste ülesandeks kell 12 kirikukelli lüüa. Arvake ära kelle nad endaga köisi tõmbama kutsusid :)))) Lõunaks tegi Arianna isa meile traditional italian foodi ehk pizzoccherit (pmst pasta kartuli, kapsa ja kärutäie juustuga). Itaalia söögikordade programm on hullus ja ma ei peaks seal vastu - nii palju peab sööma! Ja kõik mida sa sööd on fat ja carbs ehk superfilling food. 

Kõigepealt süüakse pastat, siis salatit, siis saia, juustu ja vorsti (jubepalju juustu) ning otseloomulikult ei puudu ei magustoit ega ka joogid. Toidu kõrvale on muidugi vein ja hiljem vähe kangem kraam - grappad, liköörid, viskid jne. Kui keeldusin kohvist ja kangest, siis pakuti mulle viina, et noh, russia = vodka. Võtsin parem veel juustu, et aasta hostid rahulikuks jääksid. Pizzoccheri oli imehea aga juberaske oli olla ka.

Pärast seda feasti läksime üles “jõe” juurde. Seal on sellised natural water slidesid, millest saadki actually slideda! Ja lõpus on veel hüpekas ka!!!! Vesi on karge ja kõik on kivine aga superfun! Uskumatult vinge kogemus! Ülevalt pildilt on näha see slide ja maandumislomp aga peale seda läks full kuristik alla - wasserfall ja jube kivine teema... aga kõik see mis jäi kõrgemale on endiselt supermegafun! 

Mulle täiega meeldib see kuidas seal lastel lastakse omapäi kõike teha. Vanemad saadavad oma võsukesed vanavanematega nädalateks üles mägedesse, kus nad saavad koos eakaaslastega ringi möllata ja elu proovida. Aga need lapsed on väga targad ja tublid - peavad reeglitest kinni ja teavad kus-mis on ja kuidas käib. Mis ok, mis mitte. Täisväärtuslik childhood ja see andis lootust, et kõik noored polegi hukas. Respekt!

Arianna ja Joel andsid pisematele käsu külla tagasi minna, et vanad saaksid siis seenele minna. Läksime seenemäele. See on üks ülijärsk nõlv, mis väidetavalt on full of mushrooms! 

Ma leidsin kaks seent. Kumbki neist ei olnud õige. Seenelkäik.

Teised mõned ikka leidsid ja hiljem Arianna ja Joeli 6-aastane poeg Jose lausa nõudis, et tema saaks need ära puhastada. Ta on selles väga hea. Nende lapsed räägivad nii itaalia kui ka inglise keelt ja on hullult vahvad! Sunshine ja Jose. 

Nõlva mööda üles ronides oleksime pidanud jõudma ühe rajani, mis viib meid lagendikule, kust terve org näha. Meie leitud rada ei osutunudki rajaks ja seiklesime hullult okkaliste ja mitte nii okkaliste põõsaste vahel, kuhu suutsin pead-jalgupidi kinni jääda. Üleni verine ja lehti täis. Arianna muudkui ütles, et “the trail is there, the trail is there!” Lõpuks kõndisime lihtsalt kuskilt lehmakaka vahelt lagendiku poole, üle ja ümber puude. Aga kõik oli väga worth it!

Teisipäeva hommikul saatis Salome mind St. Moritzasse, sõitsin rongiga Zürichisse, kallistasin Serainaga, lendasin Riiga, olin final call Tallinna lennule... olgugi, et mu aeroplaan oli kohe sealsamas kõrval aga kõigepealt pead bussiga lennujaama teise otsa sõitma, et saaksid ikka paar kiiremat sammu seal vahepeal teha, muidu jääb istmik haigeks. Tallinnas ootas mind mu pannkoogisupportsquad ja Kompressor ning see imeline diivan, milleta ükski mu unforgettable seiklus ei alga! 

Hansa & Liivimaa reunited (but for how long?:))

Kuna see on viimane postitus, siis esimese poolajaga saad end visuaalselt ja vaid 2 minutiga kurssi viia >SIIT< või lihtsalt allapoole vanemate lugude juurde scrollides. Liikuvale pildile tuleb lisa, sest kas üks saab hakkama ilma teiseta? (- ei). Koos on ikka vingem ja putru peab jagama!

Kniks ja kraaps TÜ Pärnu kolledžile, et selliste vingete asjade tegemise eest EAPsid jagate, musid-kallid Albana Hotel & Lodge Silvaplana ‘le ning kõigile selle sees, ümber ja peal - see suvi oli eepiline! <3

Stay tuned for season 2 and some more epic adventures with epic people in epic places that my super random life will take me to! 

Hansa

+++

( Kirjutamist jupitasin, seetõttu on ka ajavormid megalt pudrus aga loeb ju emotsioon, eksole! Avaldamise hetkeks olen juba kolm nädalat kodumaa õhku ja vibe’i nautinud aga see superbusy ja random augustikuu muudmoodi lihtsalt ei võimaldanud. Lugesite ju isegi, kuidas ühel hetkel leian end ilma igasuguse informatsioonita “postega” Itaaliasse katust värvima sõitmast ja elu on seiklus ja kõike ei saagi teada. Ja kõike ei taha ka teada. Spontaansus on üks epic komponent! )

+++

[taiegaseiklus]

TAIEGA SEIKLUS S01E05 - REAALNE EPISOOD

Poolaja täitumise puhul näitan laia maailma Eesti rahvale liikuvaid pilte.

Enjoy ja stay tuned, sest üks ei saa ilma teiseta!

 Hansa

[taiegaseiklus]

TAIEGA SEIKLUS S01E04 - KUIDAS HANSA TORMIGA 2600 MEETRI KÕRGUSEL MATKAMAS KÄIS JA PÄÄSTEKOPTERIT OOTAS

Teretore kas näete kui kiiresti see pilt liigub? Ja just sama käppelt käin ja tuuseldan ma erinevate üksuste vahel, üritades keelebarjäärile nii palju kui võimalik 1 : 0 ära teha ja taiega kasulik olla. Juulikuu on so far olnud väga epic, olen korda saatnud suuri tegusid… magasin 17 tundi jutti!

See bike giro nädalavahetus millest eelmine kord rääkisin oli täitsa väsitav ja kui olin 4 õhtut järjest hommik-õhtu tööl olnud siis veits nagu hakkas kuskilt poolt tunda andma see kõik. Pühapäeva õhtul käisime veel Liivimaa parimate kokkadega veinitamas ja kui esmaspäeva hommikul kell 7 tööle minnes nägin, et 16.30 alles lõpetan siis mõtlesin küll, et nonii, hullunud naer, tere. 4-tunnine uni lubas mul siiski tööpäeva väga edukalt mööda saata ja kõik sai juba 2 tundi varem tehtud. Ilm oli paradiisile kohaselt I M E L I N E (Soosalu, 2016) ja jäin peaaegu õues pingile magama, sest kui päikest on antud peab võtma. Eriti kui elad Eestis. Läksin powernapile ja panin isegi õhtusöögi ajaks äratuse aga kui silmad lahti tegin oli kell juba uus päev 7 hommikul. Ma olen enda üle väga uhke.

Põhimõtteliselt avasime nüüd teise resto ka ja meil on vist juba kuus uut tüdrukut teeninduses, endiselt väga toredad kõik. Väga okei klapp, lõbus on ja ikka veel on nad üllatunud, et mulle meeldib nõusid ja kõike muud pesta-koristada.

“You know, I don’t mean it in a bad way, but you are slightly a bit odd” (Chan, 2017)

“She is the best window cleaner and if that would be an Olympic sport, she would get the gold!” (Rupacher, 2017)

Ma olen alati tahtnud baaris töötada, jube huvitav mu arust.

“Tsau kuule kas sa baaris oled kunagi töötanud? Kas tahaksid nädalavahetusel meie keldribaaris asjatada?”

Sel hetkel, kui seda uuriti olin oma maailmapikas unes ja kui hommikul sõnumit nägin oli graafik juba tehtud ja mind Püfi pandud. Ay! As usual, I know nothing aga vahva paariline Salome vastas kõigile mu miljonile küsimusele ja aitas igatepidi. Teine õhtu läks juba libedamalt aga see kell 5 hommikul koju jõudmine mulle nii väga ei sümpatiseerinud, sest see tähendas ju poole päeva maha magamist and I’ve got none to waste! Laupäeval olin veits mures, et Salome mulle mitte kuskil ei vastanud ja kui 19.30 paiku talle ukse taha läksin, et sau elad v, sain talle lisaks öelda veel Guten morgen, sest sekund tagasi avas ta silmad ja tuli teki alt välja. Ta oli väga lost, see oli niii naljakas! Ja kui 10 tundi hiljem töölt koju läksime ütles mulle, et jaa tead ma lähen veel St. Moritzisse peole edasi - nii palju energiat on! Ja ta töötas veel pühapäeva öösel ka Püfis, haige vana.

Work in a bar ✔

Pidin selle praeguse nädalavahetuse ka baaris töötama aga kuna Marite jäi haigeks ja ma olen sellise say yes to everything soone peal, siis asendasin teda reedel toakoristuses. Julgen anda sellele raskeima tööpäeva tiitli. Füüsiliselt väga okei, hea workout võiks isegi öelda. Tädid on linad ikka korralikult voodiääre vahele toppinud ja selline köieveo laadne üritus toimus igas toas, kolmel korrusel. Väga okei kõik muu ka. 

Suurimaks tõukeks oli see, et paariline Angela oli mul itaalia keele kõnelejaskonnast ja ma ei saanud 7.30st 16.30ni mitte kellegagi jutustada. Mitte, et ma nüüd jutustaks koguaeg tööl ja kohustusi üldse ei täidaks aga teate see on selline töö, kus jutustamine on pigem kohustuslik ja nagu Arianna, the queen of dolces, eile baaris fakti kinnitas, siis tööl peab lõbus olema. Olen miljon protsenti nõus. Muidugi sedaviisi, et kõik saab tehtud ka aga teate ju küll kuidas heas seltskonnas aeg lendab ja vahetunnid koolis alati kõige rutem otsa saavad... isegi need kõige pikemad. Lõbus peab olema. Isegi fekalist olla võib sedasi vahva.

Meie terve päeva suhtlus Angelaga meenutas “Armastus kolme apelsini vastu” neiukese stseeni, kus Pantalonel kolmelt poolt kivaga see sama näitsik tuli. Ütles ta mulle, et vii käru esimesele korrusele. “Du *näitab käru peale* uno.” Mina selle peale, et ahaa okei, et toon alt pesumajast teise käru üles. “No-no, dos, uno.” Mhmh, kaks käru, lingeria. “No-no! *käru* tres, dos, uno, lift.” Aaa, vii käru esimesele korrusele. Selge, selge. Miks ma üldse mõtlen selle peale, et oo meil oleks alt teist käru vaja, sest meid ju täna nii palju tööl (me olime kahekesti ainukesed) ja ühe korra ma juba läksin käruga alt üles ja pärast korrus alla poole ka. Aju, mida teete?

Ma olen alati tahtnud köögis töötada, jube põnev mu arust.

“Kuule, vaata tee siin Marioga (dishwasherdude) natuke aega koos nõusid, et siis näed kuhu potid-pannid ja muud asjad käivad, et tal tuleb nüüd 3 vaba päeva ja siis meil on siin keegi olemas kes teab kus-mis käib. Ja siis saad Priidul ja Janekul ka abis olla hommik-õhtu.”

Teile võib see väga lamp tunduda, et lol mida nõudepesijaks nüüd v? Aga see on hommikusöögi teeninduses mu lemmikosa… Päris mitu korda on mind saali kutsumas käidud, sest jään nõusid pesema aga ma ei saa seda kaost seal mustade nõude laual vaadata! Call me weird, but that’s how I roll. Kui ma ise neid nõusid sinna viin siis natuke tundub nagu minu kohustus need ära ka pesta. Teistel suht savi ja nad teavad, et üks hetk ma niikuiniii imbun sinna taha ja 9st tuleb päris nõudepsija ka tööle. Aga ma pean enne seda disasterit seal natuke kontrollitavamaks muutma. Igatahes, nõude pesemine on täiega vahva ja kui teised tüdrukud mind seal nurgas juba näevad, siis cheerivad, et jee saad oma lemmiktööd teha!

Köögis töötamine pole klickbait, vaid ma reaalselt ka olen köögi vend nüüd. Nõudepesu hansa on lihtsalt üks üksus seal vahepeal. Meil on kaks kööki - tavaline ja Tai. Tais on Teerapol ja Upbut, kelle english on jube terrible ja ega keegi neist väga aru ei saa… tsau ja help on õnneks selged. Teerapool on selline vend, kes segab kastet ja teeb samal ajal sellest facebookis live’i. Ootan huviga, kas ka mina ükskord pilti pääsen. Tema peab tuliseid-naljakaid vestlusi meie portugaallasest nõudepesupoisiga aga mõlemad räägivad omas emakeeles ja tundub, et nad saavad üksteisest kas väga-väga hästi aru või üldse mitte. Upbut saab väga pahaseks kui teda sedasi kutsuda - ta nimi on Pat. Tema hommikused sumedad tsaud ja tumedad, aga samas lustakad, sorryd ja thank youd võtavad lühisõnaliselt kokku kogu meie suhtluse nende nelja nädala jooksul.

Teises köögis on kaks eestlast ja üks itaallanna (ja nüüd mina ka ay). Oma kolme päevase köögihansa karjääri jooksul olen hästi palju porgandeid koorinud, mõned peedid ja kartulid ka, hommikusöögi võikutaldrikuid viilutanud ja voltinud, õhtusöögibuffee meloneid singiga kokku viinud, mozzarellat ja tomatit segundanud, võililli purki pannud ja suvikõrvitsat paneerinud ja friteerinud. Kaks õhtut panin magustoite ka taldrikule jebbaa. Neljapäeva õhtul pidin dolcebuffee Ariannat nusstortede tegemises aitama aga siis viimasel hetkel tehti mu õhtu vabaks ja selle üle ma kull vaga rõõmus polnud, sest nusstorteee ja ma tegin kolmapäeval kondiitri köögi veel maxpuhtaks ka. Jama värk aga uuel nädalal fingerscrossed, et löögile saaksin.

Kui mõtlete, et jaa hansa ja tordid - ta tahab sinna, et neid süüa. Ei, ma tahan sinna, et uusi asju õppida ja teha ja siis kunagi kodus üksinda terve basiiliku semifreddo ära süüa. Ja maasika tiramisu. Ja brownied. Ja lemoncurrdi cupsid. Jah. Seal on hullult vahva kah.

Work in a kitchen ✔

KUIDAS SURVIVEDA ŠVEITSIS KAKS NÄDALAT NII, ET NEED VIIMASED 5 EURI SU PANGAKONTOLT EI KAO? -learn life with hansa-

Ma ostsin paar nädalat tagasi kojusõiduks lennupileti ka ära, 29. augustil maandub Liivimaa parim nõudepesija jälle natukeseks ülikooliaurasse. Üldiselt ma olen väga kokkuhoidlikult siin need kuu aega mööda saatnud… poes ikka paar korda käinud aga kuna ma toidu peale ei pea miskit väga kulutama siis suurem osa on päästetud. Ja toit ei ole siin üldse odav. 15€ eest ostsin pesupulbrit ja siiamaani on see lennupileti järel mu suurim väljaminek. Speculoosi ka ükspäev. No regrets. Jäätist olen mitu nädalat cravenud aga kui üks totsik maksab siin 8-9 franki ja kodus on vau tops 2.50€ siis väga nagu ei kisu seda ostma.

Juulikuu alguses vaatasin ükspäev panka, et kas palk on juba tulnud. Ei polnud ja arvel oli 5€ ja natuke sente. Võibolla natuke ehmatas, sest tõesti pole midagi väga ebavajalikku või kohutavalt kallist siin ostnud (lennupilet xd) ja teate kui hea, ma ei käinud vist 2 nädalat poes. Isegi ei tulnud mingeid isusid, sest ma teadsin, et raha mul nagunii ei ole! Nii lihtne oli olla. Siis tuli palgapäev ja nüüd nagu hingel koorem juures, sest kui on raha siis on ka isudel võimalus.

Aga ma olen tugev. Reeded on ju pühad - Arianna 1000 dolce buffee. Jama on ainult selles, et ma ei ole 2 nädalat sellel päeval töötanud ja Giulio lubadust mulle hiljem Püfi miljon browniet kaasa pakkida ei ole meie professionaalsel nextdoor karaokeartistil veel õnnestunud. Aga elan ta karjäärile siiski kaasa - X-factori järgmine kivialune staar, Giulio kuulsax!

Seda 15€ ja kõige odavamat-mõistlikumat pesupulbrit ostes mõtlesin, et ei tea, Pärnus pesin mingi kord nädalas pesu, et peaks terveks suveks ikka jätkuma. Ma pesen siin vähemalt kolm korda nädalas pesu. Töövormi puhul ikka ei kannata väga iga päev ühte ja sama särki kanda ja kui kuskile välja lähed, baari-kluppi, siis on full suurpuhastus. Siin on enamustes kohtades suitsetamine siseruumides lubatud ja koju jõudes oled nagu koni. Pikkade juustega koni. See dislikeb mulle kõige rohkem. Masinad on sellised natuke naljakad. Alguses ma ei saanud aru no dios mio miks ta nüüd tööle ei lähe?! Aga trikk on selles, et paned pesu sisse, ukse kinni, vajutad ühte nuppu, lähed 4 sammu eemale ja küll ta siis varsti keerutama hakkab. Esimesed kaks nädalat võttis mul masina tööle panek umbes 15 minutit aega, nüüd on olukord paranenud. Kvalifitseeruksin olümpiale.

See polegi väga hull keelekeskkonna muutus. Okei, töökaaslastega suhtlen enamjaolt ikkagi inglise keeles ja mujal ka, natuke vb pursin deutchi aga vahepeal olen toas ja kuuled kuidas akna all lapsed eesti keeles räägivad ja muidu siin ka ikka tere hommikust-head isu saab lausa neljas keeles öelda. Epic. Ma olen täiesti kindel, et see oma keele rääkimine teeb asja palju lihtsamaks. Kui oleksingi siin üksi ja kõik teised deutchikad-italianokad siis oleks ikka täiesti teine teema. Kindlasti palju raskem ja kogu suvi oleks suurem challenge. Praegu on selline väga timm ja väga väga timm.

Ma olen siin taiega palju ikka õppinud. Kui esimeses postituses kirjutasin, et mu teadmised teenindusest ja kogu selle värgi toimimisest piirduvad vaid kolledži loengutes mõningate teoreetiliste faktidega siis nüüd nende nelja nädala baasil võin sedasi normaalselt edukalt teenindaja, baaridaami, toakoristaja, nõudepesija ja köögiabina hakkama saada. Pesumajast tean ka juba päris palju. Tõesti, iga päev midagi uut! Ja also ka seda, kuidas mõni masin või asi on ikka täitsa bullshit, mõne venna jutt on ka paras bullshit ja mida ikka on vaja teha ja mille tegemine on tõsine bullshit (Baretta, 2017).

Ühel ultimate hike dayks pühitsetud pühapäeval, kui oma silmad pärastlõunasel ajal (13) avasin, lõi õues välku ja vihma kallas. Mõtlesin, et no nii palju siis sellest - õnn peab jälle ootama. Poole kolmeks oli kogu kontsert läbi ja mõtlesin, et hike4life ja läksin. Milja ütles, et sinna üles suure järve juurde on 3h üles ja teiselt poolt 2h alla. Minu arvates igati mõistlik vaba päeva täide. Olin juba 2.5h matkanud ja polnud ikka veel kohal aga eks mul oli vahepeal ju vaja pilte-snappe ka teha, sest mu miljon jälgijat (ise olen muidugi suurim fänn) tahavad ju ka näha seda mis mina. Oru ja kodu poole vaadates, kõik supper schön, päike, mõned pilved, sinine taevas, rohelus, lilled jne ja kui sinna eesmärgi poole pea pöörasin siis olid ainult äiksepilved. No pagan. Alla ka nagu minna ei tahtnud, sest see oleks sama kaua aega võtnud kui järveni ja teiselt poolt alla. Ronisin kõrgemale ja äiksele järjest lähemale, mürinad siin on ka sedasi pikemad ja tugevamad.

Ja siis oled seal, tõusnud 1815 meetri pealt 2616 peale ja mõtled, et tubli ikka küll, et nii kõrgele-kaugele tulnud aga jube ruttu tahaks siit alla saada. Alguses ei olnud ma päris kindel milline see järv on siis mille juurde ma tulin, sest neid oli seal vähemalt 10. Välku lööb ja vihma sajab ja kui olin üpris veendunud, et okei see ongi see järv (Lej da la Tscheppa) suri mu telefon ära. Happy day! Allaminek oli järsk, kivine ja libe. Miljon korda mõtlesin kõik võimalikud stsenaariumid peas läbi, et mida teha kui ma nüüd kuskil midagi ära kukun. Teadis ju ainult üks inimene, et sinna matkama lähen. Kopteri päästeoperatsioon? Kas kindlustus maksab selle kinni?

Emotsioonid olid mul juba enne minekut vägevad aga rikastust said need selliste kergelt paaniliste mõtete alusel. Siiski, taiega vinge kogemus! Kahju on mul aga sellest, et ma seal full tormis ühtegi pilti ei teinud. Tõsise paanika vältimiseks ja olemise natuke lõbusamaks muutmiseks tegin terve tee alla tulles goproga videosid sellest, kuidas ma iseendaga räägin. Kõik on ok. Küll nendest ka midagi kokku teen, see on eesmärgiks seatud juba. Õhtul poole 9 ajal alla jõudes olin full läbimärg ja kui meenus, et tänased suured teod on korda saadetud vaid hommikusöögi toel otsustasin, et vajan veel ühte hommikusööki. Sa tead, et päev on hea kui sööd kaks korda brekkiet. Epic!

Ühel õhtul käisin rattaga kõrvalkülas Silsis. Supper schön village, selline vanem, väiksem ja kohe oli tunda täielikku rahu seal. Tõeline vanalinn ja puhas silmailu. Täiesti erinev Silvaplanast ja Moritzist. Väga goals küla!

Pesin koera, sest tema oskab ise rihma kaelast võtta ja vette joosta. Hüppas nagu Loch Nessi monster seal, lõbu laialt. Tagasi jõudes näen sõnumit “Ära koera vette lase, värskelt pestud!”. Well, see nüüd küll hästi ei läinud aga koju pole mind veel saadetud. All good!

Tihedamini näete seda minu ninaga inimlooma instagramis ja snapchatis (kamatahvel7), üldiselt on kapuuts peas, juuxed näos ja nägu naerul, sest see on taiega ok. Kortse on ka palju. 

Uni on hea, sest süda on rahul!

Hansa

[taiegaseiklus]

TAIEGA SEIKLUS S01E03 - MÕNED VALED JA JOSED

Life’s a mess aga mäed liigutavad võimatut ja siin on kõik väga okei. Mu esimene töönädal (ja natuke pealegi) on taiega läbi but the show must go on ja ütlen, et neid tuleb veel.

Esmaspäevane 9 to 5 kujutas endast ühte toredat päeva veinikeldri ja restorani vahel jooksmist. Eesmärgiks oli luua vähe loogilisem süsteem veinikappidesse, et numbrid oleksid in Ordnung järjekorras, mitte jätkuvalt sarnaselt messyd ja kontrollimatud nagu mu juuksed. Inglise keele praktika läks miljon % koheselt tööle, sest Nathaliga tegime mõttetööd kolmkeelselt. Keeruline aga lõpuks saime kõik tehtud ja nüüd ainult fingers crossed, et midagi segamini ei ajanud.

Nathali on pärit Austriast ja fun fact - ta ei suusata ega sõida lumelauda ega tegele mitte ühegi % väärselt talispordiga. Selle peale küsisin talt, et what are you? Siis naersime. Ta on taiega sõbralik tüdruk, üldse kõik siin on vääga sõbralikud, ja ta alati märkab kui ma midagi valesti teen ja kohe parandab. A true blessing, sest minu eelnevad teadmised restorani teenindusest ja funktsioneerimisest on võrdväärsed arvuga, mis on sama ümar kui kolledži amfikas (0).

Nii me siis terve päeva strollisime selle kastikesega seal üles-alla-üles-alla. Õnneks veinid sõitsid liftiga. Miljoneid olekski raske kanda. Aga vaatad seda veinikaarti ja näed 2000 frangist (u 1800 eurost) veini ja mõtled, et

mitu nädalat saaks selle raha eest Austrias suusatada?

ei tea, kas see oleks piisav, ühe doktoriproua ära ostmiseks, et kogu see transformerlus mu jalast juba sügisel välja võtta?

kas see maitseb siis nagu raha või on see kullast?

mis sellega veel kaasa tuleb, et kas saan kümme korda kuulsamaks?

palju taara eest saab?

Mida teeksid Sina 1800 euroga? Kas ostaksid selle veini, mis ilmselgelt maitseb nagu kaka võii funktsioneeriksid vähe teisiti? Let me know ;)

Teiste välispraktikale minejate blogisid lugedes ja sotsiaalmeediat jälgides näen, et toimuvad suuremad toidupoodide tripid ja väga palju süüakse väljas. Well, siin maksab toit peaaegu sama palju kui elamine ja mu goal on pigem teenitu viia laia ilma vaatama. Pealegi saame me siin väga head toitu ja eks need reedesed Arianna dinner buffee desserdid on sama paradiissed nagu see koht siin. Aga ma luban, et ma söön kõigi teie eest ka. Üks kõigi kookide eest, eksole.

Teisipäeva saime vabaks, sest need kuulsad ehitustööd siin natuke venivad ja me ei saanud enne koristama hakata kui mingi osa jälle valmis. Pole väga ehitustolmu fänn, sest mu aevastused on sellised vähe teistmoodi ja need pakuvad alati kõigile palju nalja. Siinpool suurt Poolat ka. Aga see frei päev oli jubeigav, midagi ei osanud teha. Ma olin juba töölainele saanud selle esmaspäevaga ja matkama ka nagu ei tahtnud minna, sest pühapäevane 13 kilomeetrine Corvatchi hike andis teada, et mul on kuskil mingid lihased, vist. Jalutasin järve äärde, lahendasin kaks tundi sudokusid ja lihtsalt olesklesin. Sain mesilaselt varba vahele nõelata ja võtsin seda kui märki, et mine koju, palun.

Vale nr 1. Siin ikka mõni sääsk on, aga kindlasti mitte rohkem kui 4. So far.

Nädala keskpunktile kohase jubekuuma ilma veetsime tubaseid töid tehes ehk koristades. Seda tolmu on tõesti igal pool ja hõõru palju tahad, otsa ei saa. Koristasime Nathali ja Tamaraga Spunta restorani (Stüva Engiadina nüüdsest) ja hotellitube ka umbes miljon. Mina olin aknapesu ekspress, siiani olen. I like that.

See keelebarjäär on ikka päris huvitav, sest tulin siia teadmisega, et saksa keel saab kõige suuremaks takistuseks aga tegelikult peaks Duolingos hoopis itaalia keelt harjutama, sest koristajatädid räägivad justnimelt sellises keeles ja nendest sa pigem tahad aru saada. Muidu on süsteem katki.

Vale nr 2. Need sonnenterrasse piirded mida me kolm päeva värvisime olid tegelikult tubade uued rõdupiirded. So yes, jagasin valeinfot. Forgive me, ples :)

Õhtul läksime piirkonna turismikonverentsile kogu kambaga - Malvika, Salome, Katharina, Tamara, Nathali, Gulio ja Rachel. Üritus oli muidugi full deutch aga ma sain üllatavalt palju aru. I am amazed. Põhimõtteliselt räägiti Engadini äppist, kus erinevad kaardid matkamiseks, mountainbikemiseks, suusatamiseks jne... Suur pluss on see, et töötab ka ilma internetita, mis tähendab, et tõmban endale ka, sest ma ju matkasell, kellele meeldib ilma kaardita ringi käia ja kes alles kriitilisel hetkel mapsi lahti võtab ja avastama hakkab. Niisama interneti kasutamiseks metsas pead maha müüma oma hinge, sest me pole ju Euroopa liidus.

Konverentsi tõttu jäi meil õhtusöök vahele, mis tähendas seda, et meid viidi välja sööma. Käisime ühes hästi mõnusas kohas kuskil kaugel (Piste 21), mis meenutab natuke Mr. Jakobi restokat Otekal - selline mõnnakas. Maitsev toit, söögilauajutud deutchis, mõnus õhtu, 2 sääske ja hommikune halb enesetunne, sest õhtusöök jäi nii hilja peale. Hinnad - sõgedad.

Neljapäeval koristasime Thailando restot, Kamino baari ja retseptsiooni. Taaskord katkematu tolm, muud midagi. Õhtul degusteeriti meile uut menüüd ja Arianna (kondiiter) dolced on to die for. Päriselt ka.

BASILIKUM SEMIFREDDO ehk basiiliku semifreddo värskete vaarikatega - basiiliku intensiivsuse värskus vaarikate mõrkjate kambrite maitseplahvatustega kombineeritud kokku jäiseks massiks muretaignapõhjale. Amazing.

TORTINO DI CASTAGNE ehk Maroni (?) tort valge shokolaadi vahu ja leedrimarja želeega - muffinilaadne ja miski magus. Ma olin semifreddost nii vaimustuses, et kõik muu oli pigem meh.

TIRAMISU le ARIANNA ehk full maasika tiramisu - perfektne kombinatsioon maasikatest, kreemist ja küpsistest, mis tekitavad suus täieliku harmoonia ja rahulolu tunde. Kui klassikalist tiramisut leotatakse kohvis ja alkoholis, siis tema kasutas selleks maasikamahla ja kakao asemel pani kõige peale värskeid maasikaid ja maasikaželee. Go strawberry, or go home. Põhimõte meenutab natuke seda tavalist maasika kaalukooki, mida Konsumites jne müüakse aga kui sa Arianna oma sööd, siis tead, et see pole mingi tavaline maasika-kohupiimakas - see on tõeline twistiga tiramisu.

JA meile tuli uus tüdruk - Saphira! Samamoodi praktikant ja kokku on meid 7 lõpuks. Kambodžiast algselt pärit aga elab ka Austrias ja armastab matkamist (!). Mul on niiii hea meel, et ta tuli, sest me saame nii hästi läbi ja ta on nii avatud ja vaba ja tore ja see teeb mind nii onnelikuks. Ta nägi Instagramis seda wasserfalli pilti, mis eelmises postituseski oli, ja esimene asi mis ta mulle hommikul ütles, oli you have to take me there! That’s what I did, sest pidime pühapäeval ainult hommikusöögil tööl olema. Ta oli amazed + sai igale poole uued profiilikad ja mina sain need teha! Win-win ütleks ma.

Tervet shoodi galeriid näeb ---> SIIN <---

Nädala oodatuimat päeva alustasime koos kukega ja õppisime frühstücki (hommikusöögi) tegemist Saphiraga. Drindl selga, saiad ahju, lusikad jogurtitesse, muusika 80% peale ja...

Guten morgen! Was möchen sie gerne zum trinken? Koffee oder tee?

Mu saksa keel saab iga päev täiendust ja mina julgust neid sõnu kasutama. Ja kui midagi vastatakse ja ma aru ei saa siis “do you happen to speak english?” on kerge tulema. Olime mõlemad õhtusöögiteeninduses ka ja see on minu arust nii äge, kuidas koguaeg on action ja nii see-see-see sealt, okei, jne. Aga mina olen ju see vend kes lauast tellimust ei võta, vaid aitab toite lauda viia, koristada ja katta, buffeel silma peal hoida ja beebidele väikseid lusikaid viib. Teistel on palju suurem vastutus ja pinge peal...

Kill me! (Nathali, 2017) I hate this job! (Saphira, 2017)

Terve nädalavahetuse (ja ilmselt ka edaspidi juba igapäevaselt) oli mul iga päev kaks vahetust - hommik ja õhtu. Nende vahel 6 tundi siestat, väga okei. Jalad on küll õhtuks väga-väga läbi ja hommikul kumbki pahkluu ei paindu kuskilepoole ja tundub nagu kõnniks legodel aga see pidev tegutsemine ja ringi jooksmine on täpselt minu teema. Töökaaslased on ka väga tublid ja toredad + küsivad kogu aeg, et kas kõik ok ja kuidas mu päev on läinud jne. Meil on vahva!

“Hey, Estonia! Alles gut?” (Giulio, 2017)

Laupäeval läksime õhtul peale tööd veel St Moritzisse paari baari tüdrukutega. Siin on selline värk, et inimesi on pmst ainult siis, kui mingi üritus toimub ja sellel nädalavahetusel ei olnud ühtegi. Muusika oli väga ok, selline chill indiekas veits ja inimesed on ikka väga sõbralikud. Uuel nädalavahetusel tuleb siin üks suurem rattavõistlus ja rahvast peaaegu sama palju kui rattaid koos varuratastega. Hotell samuti fullis ja mina kõik vahetused tööl aga ma usun, et Tamara veab ikkagi kõik välja. Nii see käib.

Meil oli 10 last majas ja siis nad ikka tulid midagi rääkima või näitama või küsima ja ma muidugi aru neist ei saa ju... aga the key is vastata neile lihtsalt ja-jaa! Ja siis nad lähevad ära. Nipp eluks.

Ma ütlen väga kindlalt, et naeratused ja naeratamine aitab igast olukorrast läbi üle välja. RAUDPOLTKINDLALT. Klient küsib midagi keeles, mida sa miinus miljon % mõistad, siis kõigepealt naeratad, sest sa said täpselt samamoodi miinus miljon % temast aru, ütled “do you happen to speak english?”, naeratad jälle, sest kui ta sinust aru ei saanud siis vähemalt sai ta sellest aru et sa ei saanud midagi aru ja igaks juhuks ühe korra suunurgad kõrvalestadeni veel, sest better safe than sorry. Lifehack 2.

Uus nädal algas vähe vaiksemalt. Esmaspäeval oli väike koolituselaadne seminar, kus leppisime Malvikaga kokku, et ta räägib saksa keeles ja kui ma millesti aru ei saa, siis küsin ja ta tõlgib mulle eestisse. Jaa, ta oleks võinud kohe inglise keeles kõike teha aga mu naabripoiss, kelle südames õitseb vaid Iglesias, ei valda seda just väga hästi. Aga mina ju deutchi oskan, ja-jaa.

Ma olen täiega frühstück express. Mulle sobib see, et esimene äratus käib kell 6 ja oma pahkluud saan liikuma pool tundi hiljem ja siis lähen tööle. Natuke enne kella 12t lõpetan, söön lõunat ja lähen kuueks tunniks oma jalgu ravima ehk kas magama või matkama. Medikament igaljuhul. Õhtune vahetus algab pool 6 õhtusöögiga ja siis hakkab trall pihta. Meil on vaja ära õppida 7 half-pension ja kaks restorani menüüd, millest üks on (mahukas) Tai köök ja teine niisama 15 lehekülge pikk + veinid. We can do this!

Teisipäev oli mul vaba, niiet sain matkama minna, fav! 4 tundi, palju pilte, uus wasserfall, märjad varbad ja taaskord sain elektrikarjuselt särtsu. That’s me. Õhtul käisime Saphiraga veel nightwalkil ja ta on täiega sõbranna.

Nädalavahetusel tuleb meil 88 hommikusööki mõlemal päeval ja õhtusööke võib isegi natuke rohkem tulla. Sportlased on lihtsad kliendid - nendega hea harjutada ja vigu teha ja õppida, sest neil on eesmärgiks saada süüa ja palju. PALJU. Ja üritus tähendab uuuusi inimesi! + actionit. Ma taiega redis.

Igatahes, nüüdseks olen peaaegu kaks nädalat siin paradiisi Engadinis olnud ja ma miljon protsenti kindel, et naeratamisest on ühed kortsud, silmade kissitamisest 322 päikselise päeva pärast teised ja iga kord kui itaallased midagi ütlevad kolmandad.

Siin on taiega amazunger!

Hansa

[taiegaseiklus]

TAIEGA SEIKLUS S01E02 - EEPILISUSE LÜLITI

Nüüd, kus olen saanud teie tähelepanu köita jumalikkuse prototüübiga, tahaksin rääkida oma kolmest esimesest päevast asukohas paradiis.

Silvaplana asub seal paremas servas, keskjoonest ühe pika peetri võrra madalamal. Siseõueks on mägijärv, mille koloriit on kombinatsioon olümpiarõngaste rohelisest ja sinisest ehk täpset-nimetust-ei-oska-anda-aga-jube-kena-on. Oru ääristavad mäed, mis sisimas tunnevad end püramiididena, kuid miskipärast kutsuvad kõik neid Alpideks...

Esimesel hommikul skippisin hommikusöögi ja läksin kohe lõuna juurde - ain’t got no time to waste, there’s a big world waiting to be discovered! (Teisisõnu: magasin kaua ja jalutuskäik on peaaegu sama hea algus päevale kui puder). Tutvusin lõunal mõndade kolleegidega. Pigem vanemad inimesed ja itaallased, mis tähendab, et nad sprechevad ainult italianot + paar sõna deutchi. Kaks minust veidi vanemat tüdrukut ja üks Võrumaa naine, kes hetkel bosside lapsi hoiab, on ka siin. Ja hotelli koer. Ma pole temast veel pilti saanud teha aga kui see võimalus tuleb siiis oi-oi. Kuna maja ja tänav on remondis ja külastajaid pole, siis on enamus personal puhkusel või lihtsalt tubades peidus. 

Lehmadel on kõigil siin kellad kaelas ja neid on tõesti kaugele kuulda. Esimesed pildid ja juba sain karjuselt särtsu. Võiks nagu kuidagi minevikust õppust võtta ja teada, et need nöörikesed karjamaade ümber pole sugugi kahjutud. Siin on kombeks möödudes alati ‘tere’ öelda ja minu jaoks oli see alguses nii harjumatu, et mismõttes, kõnnin metsas ringi ja kõik tervitavad. Nagu kuningas või kuulsus oleks. Aga tegelikult on see väga tore komme - inimesed märkavad sind ja selle lihtsa tervitusega justkui kiidavad või teadvustavad, et sa pole mittekeegi. Eestis ikka niisama ‘tere’ ei öelda võõrastele ja isegi kui kõik on OK vaadatakse ikka imelikult. Sellega on selline värk ka, et seda teevad ainult kohalikud ja need, kes ‘tere’ ei ütle on siis järelikult kuskilt mujalt pärit. Eestlasi on siin väga hea ära tunda sedasi. Näiteks, kui sellel samal hommikul Marittest (Võru naine) ja Maxist (noorem laps) mööda kõndisin, siis tema sai kohe aru, et ma olen kuskilt mujalt pärit. 

Mis mulle siin veel hullult meeldib on see, et kõik on kuidagi nii carefree - inimesed, kodud, aiad, loodus üldse. Kui Eestis on kõik hoovid ja aasad ja pargid siledaks niidetud ja piinlikult puhtaks kraamitud, siis siin on selline mõnusalt messy värk. Järve, hotellide, kohvikute, keskuste ümbrused on täisväärtuslikud aasad, mis täis lilli ja rohelust. Kõik on muidugi korras ja puhas aga loodusel lastakse olla tema ise ja kõige kasvu piiratakse minimaalselt. Metsa ikka noorendatakse ja puhastatakse, see on loogiline aga tavapärast muru, nagu kodus igalpool on, on siin väga vähe. Ja kõik materjalid mida arhidektuuriliselt kasutatakse on ülimalt looduslähedased ning pigem ei aeta taga perfektselt sirgeid puid ning siledaid kive, vaid just natuke rohmakust, pragusid, oksakohti ja lihvimata teemanteid. Niiiii ilus ja silm puhkab igas ilmakaares.

Wasserfall. 0 sääske, 0 puuki, miljoon sipelgat. See pilt on 50mm objektiiviga tehtud, mis tähendab, et kaadrisse mahtus väga väike osa sellest, mis eepilisus seal tegelikult valitses. Kohin oli pigem müra ja vett pritsis täiega. Vinge! Ülesminek oli päris järsk aga läbi paksult samblase okasmetsa ja no niii ilus. Jalutasin ümber järve, peatusin, pildistasin, nautisin. Väga suvitaja tunne oli, sest enamus kes vastu tulid olid ikkagi pikkades riietes. Nad ei ole Eestis käinud. 

Tagasi jõudsin siis garaažis itaallased lakkisid sonnenterrasse piirdeid ja küsisid siis, et kas ma hielfen ka. Ütlesin, et käin korra büroos ja siis tulen. Uno momento. Küsige, kas nad midagi aru said. Tagasi minnes onu kohe vehkis pintsliga ja kui hakkasin seda haarama, siis vastas, et no-no. Okei. Mulle väga meeldib värvida muidu. Läksin oma tuppa ja tunni pärast tuli sommermutter ja ütles, et nad lihtsalt ei saanud must aru ja väga meeldiks kui appi läheksin. Jaaassss paintingg! Lakkisime ja üritasime omavahel seal suhelda - nemad oma keeles ja mina eesti-inglise-saksa kuidagi miskit. Vanem meesterahvas, kes pidi bossi parem käsi olema, ei suutnud kohe kuidagi mu nime meelde jätta.. Natali ja Mona Lisa tulid meelde vaid ja lõpuks kui ta õigesti ütles, siis korra kahtles ja kohe tõstis käed püsti, et jess ÕIGE! Samas ütlesin neile et olen 90. See ok.

Värvin seal ja mõtlen, et no nii valesti teevad nad neid asju ikka. Täiesti lollus. Kuivama ladusime need ritta nagu domino kivid ja hetkest, mil seda rodu nägin, olin miljon % kindel, et üks kord need kukuvad. 10 puntki mulle, sest see vanem meesterahvas ajas need viis korda ümber ja edasi ma enam järge ei pidanud, sest tal kukkusid need absoluutselt ko-gu-aeg pikali. Iga kord jätsin oma töö sinnapaika ja läksin talle appi ning ma ei saagi aru kas tema arust tuli mul siis see ladumine paremini välja kui tal, sest ta lasi mul enda osa ka veel uuesti paika panna. Üks tädi oli veel seal, kes ei teinud mitte ühtegi pintslitõmmet ega viinud kuivama ega midagi muud, vaid ainult jutustas. Vahepeal vedas laudu ette ja see oli päris hea aga kogu protsess oleks kiirem olnud kui ta oleks ka pintslivennaks hakanud. Neid liiste oli ikka päris palju. Üldiselt väga toredad inimesed, lihtsalt nendega koostööd tehes võib enda mõistuse koju magama jätta, sest ainult nemad tohivad mõelda - sina pead lihtsalt tegema ja valesti ja mitu korda uuesti. Vahet pole, kas tead paremat moodust või oled varem kuidagi teisiti teinud ja seda edukalt - ainult nemad teavad, mis on õige. Need päkapikud on full kilplased. Ja neid liiste värvisime kolm päeva.

Söömisega on meil selline süsteem, et hommikusöögi vaatab igaüks hotelli külmkapist ise. Seal on ülihea puuviljasalat, mis on tehtud reaalsetest värsketest viljadest siin samas köögis. Imeline. Suve toit 2017 ja kuigi ma olen #teamporridge number üks siis ütlen ausalt, et puder ei maitse isegi kodus nii hästi kui Pärnus. Ootan septembrit, et uuesti miljon % pühendumusega klubiliige olla. Lõuna- ja õhtusöögi teeb keegi köögist kui seal kedagi on. Kui puudub siis see suur külmkapp on meie päralt. Ja muul ajal ka. Seal on peamiselt puu- ja köögiviljad, juustu, võid ja jogurtit and free fruits are all I need to function properly.

Nädalavahetuseks saime Marittega mäepiletid ja sõitsime bussiga St. Moritzisse, et gondliga mäkke sõita. Juhtus nii, et me ei leidnud seda õiget jaama üles ja tulime Corvatchile, mis on meil üle järve täpselt. Seiklesime linnas natuke enne, jalutasime ja sõitsime valede bussidega aga jubehea ilm oli ja tore ka. Corvatchi tipus, millel kõrgust 3303 meetrit, Best. Kind. Of. Altitude (Turner, 2017) on lumi ja liustikud ja kõikse parem vaade ümbrusele. Naabrivalve punkt. Õhtul käisin veel korra jalutamas ja leidsin siit hotelli lähedalt veel ühe wasserfalli. Amazing.

Viimane pre-workslave päev oli hike day. Sõitsin koos gondlitäie Jaapani turistidega vahejaama ja hakkasin sealt alla jalutama. Kivine värk. Pildistasin, eksisteerisin hetkes ja nautisin siiski miljon %. Natuke tuuline ja külm aga taevas 0 pilve ja full päike. Mõnu (Tõnisson, 2017). Ei taha üldse kirjeldada millist ideaalsust mu silmad nägin, sest see ei tuleks üldse hästi välja. Ühe kivi otsas istudes tundsin esimest korda, et silm puhkab, reaalselt - kõik muu kadus - lihtsalt vaatad ja oled. Täiesti hetkes. Amazing.

Matkasin umbes neli tundi alla ja vahepeal oli nõlv ikka päris järsk, varvastel- põlvedel oli ebamugav, mitu korda libisesin kruusa peal ja termostaat oli täiesti paigast ära - ühe kivi taga külm, teisel kuum. Sain lund ka katsuda, yay! Totally worth it. Siis kui puud jälle kasvama hakkasid, tundus nagu oleks täiesti teises maailmas. Niiii ilus. Ja pinke oskavad nad väga hästi paigutada. Imelised vaated järvele, kõik täiesti perfektne. Ühes kohas mõtlesin küll, et miks keset metsa aed on. Läksin vaatama ja see imelik aed oli piirdeks kuristikule ning läbi puudest moodustunud raami nägi täpselt surfaritest tulvil järve. Alla jõudes oli täielik rahu tunne ja mõte, et now I’ve seen everything. Amazing.

Mul on full camera gear kaasas ja kõik pildid on minu enda tehtud. Vahepeal mõne kivi peal kuskil kuristiku veerel ühe jala peal seisad või hüppad siis käib korraks mõte läbi küll, et what if… aga jaa olen iseenda parim fotograaf! Öeldi, et minu toas on kõige kehvem internet. See nüüd küll hea ei ole, sest pildid laevad üles miljon aastat, blogis on tekst valmis aga visuaalide järel peab ootama ja no vaga halb. Sellepärast nüüd ongi saanud nii, et kahel järjestikusel päeval postitus, sest eelmine ‘PILOT’ lihtsalt laadis 40 tundi. Ebareaalne.

Olen terve nädala iga päev tööl. Esmaspäev algab soliidse 9 tunniga aga rahvas tuleb majja alles reedel ja nädalavahetus pidi fullilt fullis olema. Ees ootavad vist suuremad koristustööd, sest siin ju remont ja kõik full lape. Üldiselt olen siiski teeninduses tööl nagu ma aru olen saanud. Ma pole varem midagi sellist teinud aga kui turismimessi koolis teenindasime siis oli küll vahva ja taiega meeldis. Eks paistab, kas mu vahukoorelossid purustatakse võii saavad need hoopis lisa.

Instagram ja snapchat (kamatahvel7) annavad ehk kõige paremat ülevaadet, mis teen ja kus käin. Päris mitu inimest on mulle juba kirjutanud ka, et kamoon, ma kadedusest roheline juba jne. Siirad vabandused aga jagamise rõõõm :))))))  + ma juba näen milline mess ma homme õhtul olen, sest kõik on väga multilingual ja mitte midagi ei saa aru aga lõbus on. Ja samal ajal kui seda siin kirjutasin tuli naabertoa Gulio tagasi. Tundub, et Iglesias on tema sümpaatia, sest karaokepidu 3000, palun. 

Wish me luck, because sh*t just got real!

Hansa

[taiegaseiklus]

TAIEGA SEIKLUS S01E01 - PILOT

See udukogu seal olen mina, kes ma oma esimest lendu ootasin ja banaani objektiivi alla kõrgenduseks panin.

Sõitsin juba kolmapäeval lõunast põhja, et need ühed Kompressori kondentspiima-vaarika pannkoogid ära süüa ja korraks sõpradega veel hängida. Ja ärgem unustagem hambapastat - see oli ilmselgelt kogu õhtu rambivalguses.

Neljapäeva hommiku elasin suures tumedas teadmatuses ja 8.45 olin lennujaamas. Lennuk läks alles 2h pärast aga ilmselgelt on meil vaja aega varuda - see teada värk, et Hansa peab pilte tegema, juttu rääkima, kohvri miljoon korda ümber pakkima, kiletama ja check-in’is teenindajaga vaidlema, kui raske ta pagas nüüd õieti ongi ja turvakontrollis piiksuma. Brit, Pets ja Kerli tulid mind veel lennujaama ära ka saatma ja tegid ühe jubehea kingituse - pildi! Need meeldivad mulle umbestäpselt sama palju kui banaanid (lavs!). Kallid ja lehvad ja turvakontrolli tehnikat kastidesse laduma. Olen ühe jalaga transformer ja see oli reaalselt esimene kord kus ma EI piiksunud. Kordan, turvavärav ei teinud ühtegi vilgutust ega häält. Jõudsin sealt läbi ja vaatasin küsivalt nendele kontrolli tädidele-onudele otsa, et misasja te ei otsigi mind läbi??  Amazing, yet weird.

Mulle tegelikult väga ei meeldi lennata. Varem olen ikka paar korda lennukiga Austrias käinud ja Belgias, Hispaanias, Inglismaal, aga no ei feeli seda värki. Rongi vend rohkem. Pidin sõitma Tallinnast Zürichisse, Riias ümberistumine. Esimene lennuk oli väike ja window seat, yaassss! Lühike lend aga ülihea ilm ja istusin terve aeg nina vastu klaasi - epic, kuidas kõik ikka ülevalt välja näeb. Tallinna linn ja põllud ja maanteed ja sood-rabad ja kruusateed ja majad ja merii ja laevad. Eepiline. Varasemalt olen enamjaolt pimedas või pilvise ilmaga lennanud ja siis on keegi teine nina vastu klaasi terve akna blokeerinud. But now it was my turn…

Riiga jõudsime siis öeldi kohe kuhu väravasse minna tuleb aga mu aju genereeris midagi veel paremat - kahest sai kuus. Boarding algas ja vaatan hmm Düsseldorf, see küll õige ei saa olla. Lõpetasin siiski õiges väravas, lennukis ja taaskord oma window seat’il. A true blessing! Üliäge oli see, kui teine lennuk meie alt läbi sõitis. Tundus niiii lähedal aga tegelikkus on ikka erinev. Natuke enne maandumist tulid suuuuured ilusad pilved. Armastus on see ja truly was amazing.

“Tere tulemast Zürchisse, kohalik kellaaeg on 13.35 ja õhutemperatuur on 28 kraadi celciust.”

Thank you, but no thank you. Lennukist maha ja oma beloved douchebagsile järgi. Kole kile ilusate tuuningutega maha ja jess saan nüüd lõpmata palju sellega ringi strollida, sest lennujaam on huge! Kaubanduskeskus, rongijaam ja 100 miljon asja veel aga jubemugav, ei pea kuskile kaugemale trippima vaid kohe trepist alla ja ronksile. But first, oota 2h, sest sinu rong tuleb alles 15.47.

Istusin ja ootasin ja läksin ikka vale rongi peale. Aga olin piisavalt lucker, et see sõitis sinna kus mul vaja oli ja piletionu minuni ei jõudnud. Mul oli pilet olemas. Lihtsalt mitte sellele rongile. Peajaama jõudsin 20 minutit enne Churi rongi, mis andis mulle võimaluse veel ühe hansa-you-have-failed snapi tegemiseks. Õige perroon. Rong tuleb. Ühtegi numbrit pole peal ja samas 10 minutit veel minu andmete järgi väljumiseni aega. Süda ütleb: see on rong, mine peale. Mõistus ütleb: prolly see pole sinu rong aga mine ikka.

Siinsete rongide uksed ei avane perrooniga võrdsel tasandil. Pigem nagu pool meetrit kõrgemal. Ja kaugemal. 21 kg kohver ja 10 kg seljakott. Hea. Vähemalt on mul nüüd süsteem - kaasaskantav kraana või kallutusmehhanism. Transformerjalg, purunemiskindel. Läksin rongile ja küsisin ühelt onult, et kas sellel rongil number ka või midagi on. Vastas, ei tea. Küsisin siis, et kas see totally normal, et see 10 minutit varem kohal on. Yes, toally normal. - that’s my train ladies and gents.

Seiklen üksi ja pean ise endast pilte tegema. Ilmselgelt liiga kõva häält tegevad piiksud ja sarivõtte klõpsukad peaaegu tühjas rongis on täiesti okeid. Ja lennujaamas. Ja metsas.

Kui Zürichis oli 28 plusskraadi, siis kolm rongi hiljem St. Moritzisse jõudes sadas vihma ja valitses soliidne temperatuur, mis soodustab elamist planeedil Maa. Ja teate küll seda tavalist stseeni, kus üks läheb ühelt poolt maja ja teine teiselt? That’s exactly what happened. Sommermutter paremalt, mina vasakult ja kõik kadunud.

Silvaplanas kõik ikka max lappes. Hotelli esine tänav on üks suur auk, maja ise on tellingutes ja sonnenterrasse on ka auk. Optimistlikult vastas Malvika mu küsimusele, et millal see siis valmis saab - reedel. Ma annan teada, kas sai. Töömehed italianod.

Praegune plaan ongi, et esmaspäeval alustan ja teeme koristustöid. Senikaua matkan, puhkan, naudin miljoniga ja tutvun. Esimene epic ümber järve retk on done aga sellest mõni teine päev, sest siinne internet ei kopereeru minuga kohe üldse ja ilma visuaalideta ei saa te teada kui sinine see järv siin tegelikult on. Aga insta- ja snapistoryd (kamatahvel7) annavad natuke aimu ehk ;)

Hansa

[taiegaseiklus]

ÜX ŠVEITSI SUVI, PALUN!

Tere, mina olen Hansa ja mina lähen suveks Šveitsi. 

Elu on umbes sama lamp kui storyline selle taga kuidas see kõik alguse sai. Augustikuu lõpp, üks pidu, sugulased kõik koos (v.a mina, as usual) ja nagu traditsioon on, siis peab ju alati kõigest ja kõigist rääkima. Nii ei jäätud ka seekord minu eluolu lahkamata... (järgneb lühikokkuvõte vestlusest, mis ulatus reaalajas Tartust Sahara kõrbe oaasipõhjadeni)

/---/ Mis see Anna-Liisa teeb? Lõpetas ju gümnaasiumi. Ülikooli läheb, turismi õppima. Ja kas sa kujutad ette, Pärnusse! Misasja, mul ju sõbrannal Šveitsis hotell, ideaalne, läheb sinna! /---/

Ja umbes peaaegu nii lihtne see oligi - 15. juunil lendan Zürichisse, tripin sealt kolme rongiga edasi St. Moritzi kanti Silvaplanale ja veedan ülejäänud suve Albana hotellis ma-päris-täpselt-ei-tea-veel-mida tegemas :) Hotell ise on väga vahva... vier sterne, sonnenterrasse, zwei restaurants, zimmer, suiten, aqua sun club und so weiter. Internet visualiseerib (kliki) Hotel Albana Silvaplana. Siiralt loodan, et mu saksa keele mitte väga hästi oskamise päästab see, et mulle väga meeldivad keeled ja ma tahan palju teada. Reaalne keskkond on parim õpetaja. Palun ole päriselt ka nii.

Aastas on üldjuhul 365 päeva. Talvespordi sünnipaigas St. Moritzis on neist keskmiselt 322 täis päikest ja puhast mõnu. Eks paistab, kas naudin ilusat ilma restorani aknast või pääsen korra, kaks järve äärde surfareid ka piiluma. Tähendab päikest. 

Tegelikult oli mul vahepeal veel üks võimalus enne suvepraktikat sealses paradiisis elu põnevaks teha. Perenaine kutsus mind terveks veebruarikuuks Silvaplanale Liivimaa gruppidele suusa- ja lumelauaõppeid tegema. Once in a lifetime pakkumine, ütlesin JAH! Järgmine päev otsustas elu, et oleks aeg üks pahkluu sodilaoks muuta. Elu mõtles, elu tegi. Südamespordile aastaks EI, kaheksale tuliuuele supersäravale poldile ning kahele vingele metalsele plaadile SUPER JA! Üks kudumisvarda laadne toode ka, boonuseks!

Aga suvine minek oli kargutalitajana siiski miljon % go-go! Üks selline naljakas seik oli veel märtsis, kui sain kooli praktikaspetsialistilt meili...

“Loen just moodlest praktikaga seotud e-kirju ja kirjutasite, et soovite minna välispraktikale, kas see on lihtsalt välja mõeldud kirja jaoks või plaanite tõsiselt minna?“

- Jah, tere, mina olen Anna-Liisa ja võib öelda, et direktor ei olnud meie esimesel koolipäeval veel kõnetki pidanud, kui olin mentaalselt valmis oma 2017. aasta suve Šveitsis veetma. See meil tekitas minus ärevust, sest olin juba sügisel käinud praktikaspetsialistiga nõu pidamas, et kuidas-mis-kus-kuidas pean opereerima ja veebruaris tõin Confoederatio Helvetica-st koju kolmepoolselt allkirjastatud praktikalepingu. Õnneks oli segadus põhjuseta ja Tartu Ülikooli ÕISis said kõik vajalikud korraldused minu kohta registreeritud. 

Tänaseks on mul jäänud Maarjamaa pinda ja head aurat veel neljapäevani ja juba siiis algabki minu TAIEGA SEIKLUS (S01), kus Võrtsjärve vaateline tuba asendub iga suusataja bedroom view goalsiga (e.k unistuste vaade magamistoa aknast) ehk alpidega. Suvised teised küll aga mägi jääb mäeks. Ja matkata meeldib mulle umbestäpselt peaaegu sama palju kui suusatada - alla veeretada saan ikka ju. 

Lennupiletid (aga ainult üks ots ;))   ✔️

Vingete seikluste nõuetele vastav kohver  ✔️

Rongipiletid reaalselt kohale jõudmiseks  ✔️

Adid ja Vansid   ✔️

Camera gear, et kogu seiklus teieni tuua   ✔️

Mental health  ✔️

Röntgenpilt, et mu jalas on päriselt ka metall mitte pomm  ✔️

Lucky charm  ✔️

Emotsionaalne valmisolek  ✔️

Kõik mu sõbrad  ✔️ 

Kehtiv pass ja kindlustus  ✔️

Puhtad sokid  ✔️

Hirm lennukisõidu ees  ✔️

Lusikas, sest kunagi ei tea millal terve topsi jäätist üksi ära sööd  ✔️

Tundub, et kõik vajalik on suht  ✔️. Puudu ainult ettekujutus, mis mind sel suvel ees ootab aga see ongi taiega seiklus ju. 

Ja Sina kes sa seda siin loed ja tahaksid natuke veel rohkem mind suve jooksul näha kui ainult kord nädalas või 10 aasta jooksul, siis on ühed kanalid, mis sisaldavad oma süsteemides sellist imelooma nagu kamatahvel7. Jah, just, follow. 

Enne minekut teen Tallinnas ühed Kompressori pannkoogid (bestikad, mine proovi), ostan hambapastat ja ütlen sõpradele veel kord, et sügisel näeme! 

Hansa