2ngjaentusiasm

[2ngjaentusiasm]

Vintage Combinations vol. 1

Here, I want to point out different sources that could inspire the combination of various kinds of music and dances for vintage dance parties.

Developments in the USA

a) Black Musicians before Jazz

Many black and mixed-race musicians also used to play forms of European dance music before jazz became very popular. Here, I want to add two quotes from Wikipedia:

"In the southern United States at the start of the 20th century, the schottische was combined with ragtime; the most popular "ragtime schottische" of the era was "Any Rags" by Thomas S. Allen in 1902. In New Orleans, Buddy Bolden's band and other proto-jazz groups were known for playing hot schottisches."

"Pianist Sid LeProtti, an important Oakland-born early jazz musician on the West Coast, stated that before jazz took off, he and other musicians in Barbary Coast clubs played mazurkas in addition to waltzes, two-steps, marches, polkas, and schottisches."

b) One-step and Foxtrot Variations

One-step was danced to ragtime and early jazz music but is (in my opinion) also related to ballroom blues styles like Stride & Strut.

The swing dance scene is now dominated by lindy hop, but foxtrot is older than lindy hop. Its popularity continued during the original lindy hop wave, and in those days, both dances were danced in the same place.

There were also further developments of one-step and foxtrot in New York. The Peabody, a more advanced version of one-step, danced to fast music. Peabody and foxtrot were also danced at the Savoy Ballroom, where they were called The Walk with two variations: one for fast swing music (The Swing Walk) and the other for blues (the Savoy Walk).

c) The 1920s Charleston and Solo Jazz

I am not a fan of the 1920s Charleston and authentic jazz dance, but having these skills is useful if one wants to dance to early jazz and swing music.

d) Dance Bands

Although the big band format is rightfully mainly associated with swing music, it wasn't the only style big bands played. Dance ensembles were also dedicated to more particular—local and ethnic—flavours.

Although artists in the USA incorporated Cuban influence into their music before the 1930s, this wasn't accompanied by any dance craze. The 1930s were marked by the rhumba craze, which was followed by the mambo craze in the 1940s and the cha-cha-cha craze in the 1950s.

So-called polka bands usually had roots in different Central-European ethnic communities in the USA. Besides polka, they have been playing other kinds of dance tunes (the 19th-century European ones but also swing and rock'n'roll). Their peak popularity was in the 1950's.

Many Western swing groups had an eclectic repertoire. In addition to their jazz interpretations, they played blues, waltzes, polkas, schottisches, etc.

Developments in Europe

a) France: bal musette, jazz manouche and bal folk

France and the Francophonic world have interestingly interpreted the dances and music from other lands. Those interpretations and inventions deserve more attention and integration into the repertoire of vintage dance parties.

Bal-musette is a music style that became popular in Paris in the 1880s. Italian immigrants introduced new rhythms and the accordion, which later became the essential characteristic of bal-musette music. Besides integrating other dance forms with its music style, bal-musette also gave birth to an original dance - java.

The 1930s was the time of the development of gypsy jazz or jazz manouche, as it is nowadays known in France. Jazz manouche also drew on musette styles, and bands could play besides swing music, for example, some waltzes.

Bal folk is a dance event format comprising various folk dances. Belgium has also had a significant role in developing Bal folk culture. The mazurka of Bal-folk, also known as mazurka clandestina, deserves to be highlighted separately.

b) Italy: liscio (or ballo liscio)

Liscio, or ballo liscio, is a music style/genre that originated in the 19th century in the northern Italian region of Romagna. It first comprised popular European dances, such as mazurka, waltz, polka, and schottische. Later, the mix became even more eclectic, especially among Italian immigrants in California.

c) Finland

Finnish dance culture modernised the music for popular 19th-century dances and added South—and North-American dances (tango, foxtrot) to its repertoire. Finland also gave birth to humppa music, which has roots in early jazz and dances like two-step and one-step.

I hope that in the following years, I can bring different Estonian and Finnish dance scenes into dialogue with each other. I am sure that Estonian dance culture would benefit enormously from learning from Finnish dance culture.

[2ngjaentusiasm]

Contextualising Folk Dancing

Dancing has been my hobby for less than three years, and my focus has not been on folk dancing. Still, I want to learn some free-form partner dances rooted in the 19th century. My other goal is to develop dance pedagogy in Estonia and cooperate with partners from abroad. 

I want to share some materials and ideas that could further a dialogue between dance enthusiasts.

RESEARCH IN THE BALTIC STATES

In July last year, I attended Rijas balle, where Oskars Patjanko gave a fascinating lecture about social dancing in Latvia in the 1920s and 1930s. His lecture is also available on YouTube. Unfortunately, I am unfamiliar with other Latvian and Lithuanian dance researchers. 

Among Estonian researchers, I can suggest Sille Kapper's articles. She has also published some articles in English. For example, “Continuity and Reinvention: Past Round Dances in Present Estonia” in the book “Waltzing Through Europe” is a good starting point. Her other articles are listed in the Estonian Research Information System. She also wrote the text for a good introductory video of Estonian Traditional Dances. 

GAMMALDANS

The Nordic countries have the concept of gammaldans/ gammeldans - a small set of dances that became broadly popular in the late 19th century. Despite the name (which translates to "old dance"), gammaldans is a comparatively recent addition to the Nordic folk dance tradition. I hope that in the future, the book “Gammaldans i Norden” (1988) will be translated into Estonian, and dance teachers from Nordic countries will give more workshops here. That would expand the general understanding of folk dancing.

BALFOLK

Estonia does not have a balfolk dance scene like other Baltic states. Learning from good balfolk dance teachers would significantly enhance the local dance culture.

Besides reading the article on Wikipedia, one can also watch those videos to learn more about balfolk:

What is Bal Folk?

What is Balfolk? | SAMDANCE 2023

FROM FOLK TO VINTAGE

My impression is that in Estonia, for a long time, how a dance looks was more important than how it feels.

Folk dancing is still dominated by figure dances, pre-given choreographies and the goal of holding a national identity. The main alternative to that is the local folk dance clubs.

Social dances (seltskonnatansud) are mainly understood as standardized dances from the international dance sport repertoire. So, the understanding that there is not only one right way to dance and one does not have to look like a high-class person or a professional dance performer is hard to come.

The swing dance scene has some excellent dancers, but it is too hermetic - I have not seen a significant interest in workshops and parties that involve more than three typical swing dances (lindy hop, balboa, shag). Next time, I will give inspirational examples of combining 19th-century and 20th-century partner dances at one party.

[2ngjaentusiasm]

Resources for Dance Research

I want to share some resources for dance research, which can help you learn different moves and understand the history behind specific dances. The latter is also essential if you want to be involved in developing dance culture. In the future, I want to invite some of these researchers to give lectures and workshops in the Baltic states.

Richard Powers works at Stanford University, owns a large collection of dance books, and has conducted extensive field research. Besides his homepage, the website Brief Histories of Social Dance is worth mentioning. Also, check out his YouTube channel.

Richard Powers has also mentored Nick and Melissa Enge, who teach at the University of Texas at Austin (UT). Their website, Library of Dance, has over 1800 videos of different dance moves. While one can get a general idea of various dances, one should check out other dance enthusiasts to understand what kind of “vibe” a specific dance has. 

Walter Nelson has been researching and teaching the dances of the first half of the 20th century. Although his homepage seems broken, he has a YouTube channel with many clips from old films and lectures about dances of different ages. In his channel introduction, he says there are enough good resources about swing dances, and he will discuss all the other stuff that happened in parallel or before the swing.

Forrest Outman Phoenix is a professional dance instructor and social dance historian. Many consider him to be a leading expert on Fox Trot, Peabody, Shag, and Collegiate dances of the 1920s-30s, though his research covers a much greater scope. Like the authors mentioned above, he also has a YouTube channel.

Susan de Guardiola is a social dance historian and teacher. She has written extensively about recorded variations of the foxtrot from its early years (until the 1920s). Here, one can find her YouTube channel.

I hope to find more vintage and folk dance resources for my next post.

[2ngjaentusiasm]

Natukene mõnedest dokumentalistika vormidest

Olen kasvanud üles Pärnu Filmifestivali filme vaadates ning nullindate vasakpoolsetes meeleoludes, kus üheks põhiliseks autoriks oli Michael Moore. Kõige südamelähedasem on mulle olnudki osalev dokumentalistika, mis seob isikliku ja poliitilise. Teisalt on mulle huvi pakkunud antropoloogiline film ja viimasel ajal ka ajalugu käsitlevad dokumentaalfilmid. Järgnevalt tahangi tuua välja minu jaoks olulised lähenemised ning teemad lootusega leida mõttekaaslaseid edasisteks aruteludeks.

Etnograafiline jäädvustus

Olin enne filmikooli televisiooni kaudu vaadanud omajagu Pärnu Filmifestivali filme ja mind huvitasid juba tol ajal erinevad kultuurilised nähtused (religioonidest subkultuurideni). Seetõttu on mul algusest peale olnud soov erinevaid kultuurilisi väljendusi uurida ja jäädvustada. Kohe pärast filmikooli lõpetamist tegin Muhu Muuseumile klippe kohalikest leiutajatest. See oli huvitav kogemus ja tahaksin midagi sarnast veel teha. (Hetkel on mul mõttes mõned disaini, muusika ja tantsuga seotud muuseumiprojektid.)

Miks on etnograafiline jäädvustamine üldse oluline? Etnograafiline jäädvustamine aitab hoida ajaloolist järjepidavust, aga isiklikult tahaksin ma jäädvustamisest edasi liikuda. Vaatlevate dokkide puhul jääb minu jaoks enamasti puudu selgitustest, mis aitaksid nähtut paremini mõista. Samuti on sellised filmid tihti liiga laisad vaataja mõtlemisele ärgitamisel. Mind huvitab nähtava materjali konteksti asetamine ja interpreteerimine. Erinevate eluviiside, praktikate ja maailmatunnetuste jäädvustamine peaks viima mõtisklusteni sellest, kuidas elu korraldada ja millist kultuuri luua.

Teemad: Mind paelub väga inimkogemuse spekter (kehalisest spirituaalseni) ja selle kultuuriline väljendus. Endiselt huvitavad mind erinevad subkultuurid ja kogukonnad ning nende praktikad. Kogukondade puhul huvitavad mind nii toetavatel suhetel põhinevad kooslused kui ka kogukondade sisesed konfliktid.

Ajaloo mõtestamine

Kuna ajaloodokid kuuluvad enamasti oma lähenemiselt teledokumentalistika valdkonda ning filmitegijate seas on televisiooni peetud madalaks meediumiks, ei ole Eestis eriti tehtud ka häid arhiivimaterjalidel põhinevaid ajaloodokke. Üks põhilisi teledokkide tegijaid on Vahur Kersna. Kindlasti võib tema stilistilist lähenemist kritiseerida, sest need filmid on mõeldud laiadele massidele ja üpris tabloidsed. Samas on Kersna väga hea lugude jutustaja ning tema portreelood toovad vaatajateni möödunud aegade essentsi – need lood loovad jällegi võimaluse olnu üle reflekteerida.

Õnneks viimasel ajal on Eestis tehtud ka mõned kõrgel tasemel ajaloodokid. Pean just silmas filme „Rodeo“ ja „Ahto“. Selleks aga, et Eestis rohkem häid ajaloodokke sünniks, peaksid kohalikud filmitegijad rohkem õppida välismaistelt meistritelt, kes oskavad hästi lugu jutustada (näiteks Ken Burns) või tegeleda kriitilise diskursuseanalüüsiga ja nö vaimuarheoloogiaga (näiteks Adam Curtis). Filmid võiksid uurida milline oli elutunnetus mingis ajas ja kuidas midagi käsitleti ning kuidas me oleme arenenud tänasesse päeva. (Heaks näiteks, kuidas asetada ühe inimese lugu suuremate ajalooliste protsesside ja sündmuste taustale, on doki-Oscari võitnud seriaal „O.J.: Made in America“.)

Eesti ühiskonnas on liiga vähe kriitilist reflektsiooni meie ajaloo üle. Puuduvad ka kooskäimise kohad, kus filmitegijad saaksid mõnusas atmosfääris vestelda erinevate mõtlejatega (filosoofide ja kultuuriteoreetikutega, humanitaar- ja sotsiaalteadlastega).

Teemad: Twitterist on kujunenud allikas, kust saab väga palju huvitavat ajaloo kohta teada. Mind paeluvad seal lõimed või viited artiklitele Ida-Euroopa ja soome-ugri rahvaste ajaloost. Sõda Ukrainas on endise idabloki akadeemikuid motiveerinud post-kolonialistlike maade rahvaste hääli rohkem kuuldavaks tooma. Minul on peas mitmeid ideid rahvusvahelisteks koostööprojektideks, mis käsitleksid näiteks eesti põllumajanduse ajalugu, vennastekoguduse liikumist, Ida-Euroopa humanistlikku vasakpoolsust jne.

Poliitilised teemad

Ühiskonnakriitilist, veel vähem otseselt poliitilist, dokumentalistikat ei ole Eestis peaaegu üldse. Tehes kunagi filmi „Prohvet“ tahtsin pöörata tähelepanu ilmajäetusele, aga olin omast ajast 5 aastat ees. Alles pärast EKRE valitsusse jõudmist hakati sel teemal tõsisemalt rääkima.

Eestis ei ole huvitavat kriitilist mõtlemist ja Lääne trendide vastuvõtt on pinnapealne ning matkiv. Alusvastuolude läbimõtlemine ongi väga raske, sest see nõuab palju aega, tööd ning tekitab sisemisi pingeid. Samas just nendega tegelemine loob tugevamad eeldused heade filmide loomiseks.

Poliitilisemate filmide jaoks on loomulikult raskem saada rahastust. Poliitilised filmid aga ei pea olema labane propaganda ning filmide finantseerimiseks on tänapäeval mitmeid lahendusi. Näiteks rumeenlased teevad väga julgeid koostööprojekte. Ma arvan, et esmalt on vaja end rohkem harida ning vaja oleks ka teravamat filmikriitikat, mis osutuks eesti dokumentalistikas leiduvale naiivsusele.

Teemad: Võõrandumise ja ilmajäetuse teemad jäävad edasi aktuaalseks, sest digitaalse majandussektori kasvuga kaasneb ühiskonna edasine atomiseerumine. Kuigi suur osa ühiskonnast muutub liberaalsemaks ja multikultuursemaks on palju inimesi, kes jäävad majanduslikust eduloost kõrvale ega saa ennast teostada. Materiaalse kitsikuse ja ebastabiilsuse kõrval on tähtsad teemad üksildus ja tähendusrikaste suhete puudumine. Samuti jätkub liberaalide ja konservatiivide vastasseis, sest puudub vasakpoolsus, mis suudaks pakkuda suurt narratiivi ning organiseerida inimesi tööks ühiste hüvede nimel erinevatel tasandil.

Seetõttu peaksidki dokumentalistid uurima, nii oma filmides kui ka isiklikes eludes kuidas teistmoodi koos elada. Arutelu all ei peaks olema ainult see, mida ja kuidas kujutada vaid ka see, kuidas elada ja filme toota. Kas oleks võimalik luua toetavatel suhetel põhinevaid kollektiive? Kas filmide tootmine võiks toimuda loomeühistutes? Kus on inimesed, kes tahaksid elada ja luua teisiti, kui hetkel eeldatakse?

Personaalne lähenemine

Poliitiliste filmide kõrval olen tahtnud teha ka filme nii öelda intiimsematel teemadel, et inimesed hakkaksid neist omavahel rohkem rääkima ja meie kultuuris toimuksid muutused. Tehes filmi „Appi, ma vajan armastust“, mis keskendus minu armastuse-otsingutele, olin ma liiga kogenematu filmitegija. See ei olnud ka päris minu film, sest ma ei saanud seda enda vaatepunktist kokku panna. Siiani ei ole ma saanud veel teha selliseid autobiograafilisi filme, mille pärast ma filmikooli üldse läksin.

Esimese isiku perspektiivi ja inimestevahelisi suhteid saab lähedalt käsitleda ka nii, et filmi autor ise ei ole peategelane. Sel puhul on vaja palju kannatust ja osavust, et jõuda tegelastele väga lähedale. Oluline on filmitegija ja tegelaste vaheline suhtlus, mitte ainult jälgimine. Seda on aga enamus kohalikke filmitegijaid peljanud (ekraanil näidata) ning nõnda lastakse tihti käest võimalus saada vaatajal tegelastega lähedasemaks.

Eesti dokumentalistika põhiline probleem on pikalt olnud see, et filmitegijatel puudub julgus – julgus mõelda, eksperimenteerida ja teravaid teemasid ette võtta.

Isegi vormiliselt ollakse tihti kinni mingites dogmades ja huvitavaid lahendusi tuleb kohati hoopis väljastpoolt „professionaalsete“ dokumentalistide ringkonda. Näiteks Levila keskkonnas ilmunud „Kuidas ma vihkama hakkasin“ on huvitav näide, kuidas läbi lavastamise rääkida personaalne lugu ja liikuda traditsioonilisest dokumentalistikast kaugemale. Dokumentalistid võiksid rohkem piiluda teistsuguste vormide poole ja katsetada rohkem eksperimentaalfilmi, animatsiooni, performance’i ja muu taolisega.

Õnneks filmikooli dokumentalistika magistrantuuris on üks semester pühendatud osaleva dokumentaalfilmi loomisele ja sealt on tulnud mõningaid huvitavaid töid. Täispikkadest dokumentaalfilmidest on Carlos Lesmese „Üht kaotust igavesti kandsin“ suur samm personaalse dokumentalistika vallas ning Anna Hints oma filmiga „Savvusauna sõsarad“ on viinud eesti dokumentalistika maailmatasemele. Seega seisab eesti dokumentalistikal ees sama väljakutse, mis kogu maailma dokumentalistikas: küsimus ei ole enam selles, kas dokumentalistid julgevad intiimseid teemasid käsitleda, vaid selles, kas filmitegijal on võimekust olla ka mõtleja, kes suudab kogetu ja nähtu üle reflekteerida ning tegelastega tõsisesse dialoogi astuda.

Teemad: Olulised teemad on nii üksildus kui toetavate suhete loomise keerukus. Indiviidi konflikt teda ümbritsevaga ja sellest tulenevad traumad ning vaimse tervise probleemid on kindlasti ajatu teema. Kuigi seksist, suhetest ja vaimsest tervisest räägitakse meedias väga palju, võiks nii inimese ihulist kui ka vaimset olemist käsitleda palju sügavamalt (intellektuaalsemalt) ning sotsiaalses kontekstis. Tahaksin näha kriitilisemaid seisukohti nii riikliku vaimse tervise hoiu süsteemi kui kogu psühholoogia- ja esoteerikaäri suhtes. Ka religiooni võiks käsitleda kriitilisemalt ja tuua välja religioonides sisalduvaid vastuolusid.

Nagu kogu eelnevast tekstist aimata võib on minu jaoks hetkel äärmiselt oluline, et dokumentalist oleks mõtleja. Nii sellest kui maailmavaatelistest konfliktidest ja ideoloogiakriitikast kirjutan oma järgmises postituses. Lugemiseni!

[2ngjaentusiasm]

Dancing to Soul Music

I have not come across a book that gives a historical overview of soul dances. So I decided to write a short text myself where I rely on the material that I have read online. I don’t claim a total truth; my main goal is to give some good threads for further research.

Although some local scenes have concentrated on specific types of soul music, the artists themselves recorded very different music throughout their careers. For example, Irma Thomas and Etta James recorded lots of ballads that are perfect for blues dancing, but one can find other kinds of music from their repertoire that are suitable for the northern soul, boogie-woogie, shag etc.

Some other scenes have also embraced newer music, but I am personally mainly into soul music from the 1960s. Soul music from the ‘70s is not so much my cup of tea and I find a lot of soul music from the ‘80s very bad. 

Partner dances

In the 1940s swing music started developing in different directions. Some bands started making bebop which is more sophisticated and meant for listening. Others played jump blues - straightforward dance music. Jump blues developed into rhythm and blues, which in the ‘50s meant mainly just black rock’n’roll. While in the 1950s people kept dancing lindy hop to the new music, other kinds of regional swing dances developed out of lindy-hop. 

For the ‘50s fast r&b suits east-coast swing very well. In Europe, boogie-woogie is danced to this kind of music. (An interesting thing that I have noticed about boogie-woogie is that, although it is connected with the rock’n’roll scene, many dancers are not in a hardcore way into the rock’n’roll/ rockabilly subculture.) For the very fast music, one can also dance collegiate or St. Louis shag.

When the music changed to slower and/or smoother, the dancing also changed. One of the expressions of this is the DC hand dance which for a long time was solely a phenomenon of the black community in Washington D.C. Nowadays it is also danced at different, mainly west-coast swing competitions. Here is a very good overview of the history of hand dance.

The west-coast swing could be danced to almost any music which is written in 4/4 time. I would like to experiment to see how it feels to dance WCS to the ‘60s soul music. 

Another style that suits slower r&b is the Carolina shag which has also been called west-coast swing on the east coast. Like the west-coast swing, it is danced to a slower tempo and in slots (back and forth on an almost straight line) but the steps are more similar to the east-coast swing. One of the main differences between the two is in that, which partner has fancier footwork - in west-coast swing, it is the follower, in Carolina shag the leader. The Carolina shag has been elected as a state dance in both South and North Carolina, but the hotspot for this dance has been Myrtle Beach in South Carolina. Carolina shag even has its musical style/ spectrum called beach music. Unfortunately, the quality of music fell hugely in the ‘80s and even the best bands from the ‘50s made very bad music. Fortunately, there are also enthusiasts dedicated to old beach music (similar to the fans of northern soul and Belgian popcorn sound) who like to collect obscure R&B records, especially from the 1960s.

Here are some youtube videos about Carolina shag: 1) Celebrating the South Carolina Shag 2) Shag Nation 3) Shag Dancing in North Myrtle Beach.

The Belgian popcorn scene also largely relies on slower soul music and they call their dance style slow swing. What connects popcorn and beach music besides a slower tempo, is that many popcorn parties took place at the beach or even in the countryside. Unfortunately, there is not much info in English about the popcorn scene and what exactly is slow swing. Here is a short documentary about popcorn music and two good articles from The Guardian and Frieze.

Soul music also has a lot of ballads and since the late ‘60s, some musicians have tried to fuse soul with blues. Blues dancing suits those kinds of music very well. Unfortunately, most people don’t know this and that is why DJs don’t play ballads at soul parties. One of my goals is to explore this possibility to see if there could be a larger interest in this kind of practice. 

Line dances

Although nowadays line dances are largely associated with country music, they only started to gain bigger popularity among country music fans in the ‘80s. Before that line dancing was also done to disco, r&b and jazz. For example, one very cool jazz tune for a line dance is “Madison Time”.

There is a slow rock’n’roll dance from the late ‘50s called The Stroll. In the ‘70s it became an integral part of the dance TV series Soul Train and the show creator Don Cornelius called it the “Soul Train Line”. 

A dance called stroll is nowadays quite popular in the rock’n’roll scene but the one danced in Europe is quite different from the ‘50s stroll. I like that dance and it perfectly suits many r&b/ soul music pieces. I would just like to know the history of the stroll danced at rock’n’roll parties.

Solo dances

The ‘50s and ‘60s saw a lot of dance fads. The ‘60s were overall marked by the turn to free-style solo dancing. Many clubs hired go-go dancers so the partygoers could choose moves from dance fads and also imitate go-go dancers (who also used moves from different dance crazes). One of the primary sources to learn dance moves was television. For many African-American teenagers in the Washington, D.C. area the most important dance show was Teenarama, (which still showed a lot of partner dances). Teenarama could be seen as one of the precursors of the ‘70s Soul Train, which had a much wider reach and larger popularity. 

Besides soul music, I also like very much ‘60s rock music. So it would be good to know some dance moves to have more fun at the parties. Although I am not much into ‘70s soul music, I still think that learning the aforementioned dance moves is a good way to become more comfortable in one’s body and get into dancing in general. Partner dances are a good way to connect with other people but solo dancing allows you to enjoy music on your own. I think that the popularity of solo dancing in the ‘60s grew out of the wish to freely improvise on the dance floor and not be restricted and pressured by specific rules. On the other hand, knowing a bunch of different moves could be helpful for improvisation.

Here are two reportages about go-go dancing: from Australia and Germany.

The most stylish solo dance that has grown out of the love of soul music comes from the northern soul scene. In the beginning, the playlist of northern soul parties consisted mainly of rare records of fast-tempo ‘60s soul music. Later newer music with suitable speed and 4/4 beat was included, but that also caused a division between traditionalists and so-called modern soul fans. Northern soul dancing is quite athletic and one needs a lot of stamina. Although both the northern soul and popcorn scenes concentrated on rare soul records, the party atmospheres were quite different. Popcorn music is slower and many popcorn parties took place at the beach or in the countryside where people were consuming Belgian beer. The northern soul scene was located in the industrial towns of northern England where people danced to fast music and quite a lot of amphetamines were consumed. Here is a short article about how people learn northern soul dancing nowadays.

What possibilities does soul music offer, and how differently could the culture of soul parties look in the future? I will write about that in my next blog post.

EXAMPLES

Here are some more videos of the dances listed above.

DC hand dance

Good examples of different moves and sub-styles of DC hand dance

One more example of DC Hand Dancers

Carolina shag

Ellen Taylor and Michael Norris dance Carolina shag in 2008, introduction by Norma Miller

Charlie Womble and Jackie McGee dance Carolina shag in 1998

Dance crazes

Go-go Instruction with Maureen

Hitchhike

Monkey - Major Lance/ the Miracles

The Twist - Chubby Checker/ compilation

Mashed Potato

The Loco-Motion

Some examples of popcorn/ slow swing

Popcorn deel 1 en 2

Popcorn 3 in Hechtel dansschool

Popcorn Dansclub Mello

Popcorn Dansclub Mello part 2

popcornles1

C'EST LA VIE FANS DE POPCORN OLDIES ( DJ LUCIEN) FACE (1)

C'EST LA VIE FANS POPCORN OLDIES ( DJ LUCIEN) FACE ( 2)

Northern soul 

There are so many videos about northern soul dancing. One can find them on their own, but I will share two important channels here.

Levanna

Aranivah

[2ngjaentusiasm]

Õnnesepad ja üksildased kauboid

Kuigi kätte on jõudnud aasta 2022 on meie kultuuris ülbete 90ndate mentaalsus siiani kindlalt kohal, kuigi oma muteerunud kujul. Samas on edukate õnneseppade kõrval ringi rändamas ka üksildasi kauboisid – trubaduure, kes vestavad lugusid möödunud aegadest ning unistavad sügavamatest suhetest.

 Mul on olnud kombeks jõulud veeta perega ja aastavahetuseks minna sõpradele külla. Kuigi minu sõbrad on põhiliselt meeldivad kultuuriinimesed, on nendel aastavaheduse pidudel alati ka mõni tüütu jõmm. Sel ajal kui mina igatsen intellektuaalset vestlust hakkab keegi jaurama sellest, kuidas vange tuleks maha lasta või naisi jõuga krabada. Üldiselt esindavad sellised tüübid maailmanägemust, mille järgi iga üks on oma õnne sepp ja tugevamad võivadki teistest üle sõita.

Kasvasin üles 90ndatel, mil selline jõmlus oli ühiskonnas valdav. Elasin maal ja kuigi mulle ei istunud ka kitsarinnaline kogukonnaelu, ei suutnud ma kunagi omaks võtta edukultust, mille järgi elu on sport ning kõige õigem on raha ja kuulsuse nimel lolli kanti rügada. Kuigi tänapäeval teenin ma igapäevaselt leiba füüsilise tööga, olen ma alati tahtnud olla eelkõige intellektuaal, aga ma ei ole leidnud omale sobivat kohta ei töölisklassi ega kultuuriringkondade hulgas. Samas olen juba teismeliseeast alates huvitunud just vasakpoolsest maailmavaatest. Arvatavasti on see tulenenud minu rahulolematusest oma eluga ja ümbritseva ühiskonnaga ning lootusest, et parem maailm on võimalik. Asi on ka selles, et olen lapsepõlvest peale olnud üpris kehva kehaehitusega ning mitte kunagi populaarne. Hilisemas elus on mul olnud palju läbikukkumisi ja ebakindlust. Ma ei ole suutnud uskuda, et suudan end ise juukseidpidi soost üles tirida. Pigem olen püüdnud kuidagi hakkama saada ning rahateenimise kõrvalt otsinud toetavaid inimsuhteid ja teistsuguseid eneseteostusvõimalusi. 

Võib-olla tänapäeval olen ise üks tavaline jorss, sest ma ei ole suutnud uute trendidega kohaneda. Kuulan näiteks IDA-raadiot, kus kõik on väga liberaalsed ja tundlikud, väärtustakse vaimset tervist ja sallivust, kosmopoliitsed noored influencer’id räägivad estonglishit, teemadeks sooline fluidsus ja iluoperatsioonid. Ajad on muutunud. Või kas ikka on? Tegelikult on libertaarne enesekesksus ja ühemõõtmelisus võtnud lihtsalt uue vormi. Self-made man’ide asemel on girlboss’id. Ikkagi väärtustakse autonoomset eneseloomist – igaühel on võimalik kujundada enda identiteet ja siis sellega turul konkureerida.

Loomulikult ajab paljusid selline jutt närvi ning nad nõuavad mult enda privileegide tunnistamist (valge heteroseksuaalne paiksooline mees). Sellega aga kaitstakse tegelikult enda klassipositsiooni: marginaalsema/ rõhutuma sotsiaalse identiteediga inimesed, kes on saavutanud edu, arvavad, et nende isiklikud saavutused ongi piisav sotsiaalne progress. Samal ajal jäävad paljud naised, kväärid, etnilised vähemused, puuetega inimesed ja teised sellest edust kõrvale.

Asi ei ole lihtsalt materiaalses edus vaid ka üldisemalt väärtustes. Miks peavad need inimesed, kes sooviksid rohkem toetavaid suhteid ja mitmemõõtelisemat kultuuri, selles banaalses võidujooksus osalema? Geist filmitegijat Derek Jarman’i võib pidada selles osas prohvetiks. Oma 1990.aasta filmis „The Garden“ kasutas ta natuke „kvääritud“ versiooni laulust „Think Pink“, mis omakorda pärineb 1957.aasta muusikalist „Funny Face“. Sellist lüket võib tõlgendada geikonsumerismi kriitikana, mis näitab, et roosa lamedus jääb ikkagi lameduseks.

Seniks kuni puuduvad toetavad kollektiivid, annavad lootust stagnatsioon üle elada ja elu mõtestada kirjutamine ning rändamine. Rändamise all ei pea ma silmas kalleid puhkusereise vaid suhtlemist erinevate inimestega, et leida mõttekaaslaseid või oma maailmapilti avardada. Sellistest kohtumistest võibki areneda solidaarsus ja sõprus erinevate identiteetidega inimeste vahel. Seetõttu soovin nii endale kui teistele uueks aastaks huvitavaid kohtumisi.

Mis puudutab kirjutamist siis selle aasta tahan pühenduda mineviku ja oleviku mõtestamisele ning pakkuda välja väikeseid lahendusi lähitulevikuks. Kui ei toimu mineviku üle reflekteerimist siis jääb see tagaplaanile piinama ega ole võimalik edasi minna. Samas ei peitu minevikus mitte ainult kummitused vaid ka inspiratsioon. Võib-olla oma kirjutiste kaudu leian minuga sarnaseid inimesi, kes ei ole rahul neid ümbritseva kultuuriga, kes tunnevad ängi ning kes tahavad enda sees töötada läbi erinevaid vastuolusid. Seniks kuni ei ole võimalik luua eneseteostust ja kultuuriarengut toetavaid ruume, ei jää luuser-kauboidel üle muud kui edasi rännata. Uued seiklused on ootamas ees.

[2ngjaentusiasm]

5 Important Bands

Music plays a big part in my life and I wanted to tell you about 5 music groups that are important to me. Although in recent years I have been listening to a lot of ‘50s-style rock’n’roll and different kinds of country music, my sense of the world is still much more influenced by punk culture.

The Sonics - garage rock pioneers who had a big influence on later punk rock and garage rock bands. I really like how they take the ‘50s rhythm & blues into a more aggressive direction but they still have a saxophone in their band which helps to maintain catchy melodies.

The Clash - although they were sometimes naive in their politics, they were still pioneers in trying to offer a positive program in a time where a lot of punk was quite nihilistic. The thing that I value in The Clash besides their political message and activism, was their willingness to go beyond punk rock and experiment with other styles of music. The Clash might actually be one reason why I nowadays also like to listen to a lot of Jamaican music and ‘50s-style rock’n’roll.

I actually want to dig deeper into the history of The Clash and maybe in the future, I will write a special post about this band. At the moment I would just add that if I could form a left-wing rock’n’roll appreciating bicycle club, I would name it Dialectical Clashicists. The point would be to take The Clash as a so-called classical band, a centre-point in history and discuss how different things lead to The Clash and how the band influenced further developments in music history. At the same time, it would be also interesting to discuss which were the shortages of The Clash.

The Specials - there are other good two-tone ska bands, but The Specials are really the gold standard in that field. They were the best ones in giving danceable ska music its more modern form and using it to express intelligent social criticism. My impression is that they have also been an important band in fostering integration between different ethnic groups in Britain.

The Smiths - they are probably the band whose music expresses in the best way my melancholic and romantic nature. There are also good critical materials about The Smiths and Morrissey. I understand that Morrissey is a reactionary character, but The Smiths will probably be forever one of my favourite bands. 

Fugazi - last but not least a band that again melted together different influences. It is interesting that both Joe Strummer from The Clash and Johnny Marr from The Smiths appreciated Fugazi. I think the Fugazi has characteristics from both of these bands and that is why I like them so much. On the other hand, Fugazi developed out of the American hardcore punk scene. So the mixture of DIY ethics, left-wing politics and expressions of melancholy comes out of there and ain’t probably directly influenced by the two aforementioned bands.

OK. That is it for today. Feel free to contact me if you also appreciate those bands. In the future, I will write more about my taste in music because I want to find people with similar tastes with whom to have interesting discussions and visit different events together.

[2ngjaentusiasm]

Ökosotsialism või barbaarsus

Kirjutasin kunagi Eesti Päevalehe arvamuslugude võistlusele ühe artikli ja mõtlesin, et see on siiani piisavalt hea, et kõlbab ka siinses blogis avaldada.

20.sajandil levinud loosung „Sotsialism või barbaarsus“ on aktuaalne ka tänapäeval, eriti kui sotsialismile lisada eesliide öko-. Keskkonnakriisi aina aktuaalsemaks muutudes püüavad erinevad ideoloogiad välja pakkuda oma maailmavaatest tulenevaid lahendusi, aga nii liberalism kui konservatism ei käsitle keskkonnaprobleeme koos globaalse sotsiaalse ebavõrdsusega, mis on erinevate barbaarsete nähtuste peamine põhjus. Kahjuks on ka vasakpoolsus ise kriisis, selle erinevad suundumused takerduvad liberaalide ja konservatiivide püstitatud vastandustesse ning  ei suuda seetõttu välja käia häid toimivaid lahendusi.

Konservatiivsed tehnopessimistid seisavad vastu keskkonnale negatiivselt mõjuda võivatele tehnoloogilistele arengutele nagu näiteks Rail Baltic. Radikaalsemad ökokonservatiivid näevad lahendusena tagasipöördumist tehnoloogiliselt primitiivsema ja kultuuriliselt konservatiivsema kogukondliku elu juurde. Kui arengute käigus toimub läbikukkumisi ning tuntakse, et midagi on kaotatud, siis on loomulik, et tagajärgedeks võivad olla ettevaatlikus ja retro-romantism. Seda tendentsi kohtab ka Eesti konservatiivses vasakpoolsuses: modernistlikud avangardistid, kes kuulutasid kommunismi, transgressiivseid kunste ning individualistlikku ekstravagantsust, pöördusid heaoluriigi šovinismi, post-kolonialistlikusse enesehaletsusse ja nostalgilisse looduromantismi. Soovis hingelisemate suhete järgi keskkonna ja teiste inimestega ei ole iseenesest midagi halba, aga probleem tekib siis kui hüljatakse emantsipatsioon – püüd individuaalse vabaduse ja kultuurilise arengu poole – ning seda toetav tehnoloogiline areng. Sellist käitumist võib võrrelda konservatiivsete usklike omaga, kes ei suuda oma religioossust integreerida kaasaegsete arusaamadega ning vihases fundamentalismis labastavad ka usulise kogemuse. Keskkonnaaktivismi vallas on Eestis selle näiteks Haabersti hõberemmelga kaitsmine: ühest puust tehti fetišistlik objekt, sest puudus vaimne võimekus kodanikuühiskonnana intellektuaalselt kaasa rääkida oma kodukandi keskkonnasõbraliku, esteetiliselt nauditava ja inimsuhteid toetava haljastuse kujundamisel. 

Liberaalsed tehnooptimistid näevad keskkonnaprobleemide lahendustena indiviidide tarbimisharjumuste muutumist, sellele vastavaid ökotooteid ning uudseid tehnoloogiaid vabal turul. Sellised meetmed ei ole iseenesest valed, aga liberaalide probleem on see, et nad tahavad jätkusuutliku arengut teostada ilma radikaalsete süsteemsete muutusteta ja sel juhul jääb keskkonnasõbralik käitumine eliidi pärusmaaks ega motiveeri laiu masse teistmoodi elama, sest klassihierarhiatest tulenevalt on nad muudetud lihtsalt tööloomadeks üldises tootmise masinavärgis. Heaks näiteks vastuhakust vähemate võimalustega inimeste nurka surumisele on kollavestide mäss kütuseaktsiisi tõusu vastu Prantsusmaal. Klassivahede süvendamine ehk barbaarsus ülevalt poolt killustab inimrühmi ja kui etnotsentrismile puudub elujõuline rohujuuretasandilt solidaarsust ehitav alternatiiv on tulemuseks barbaarsus altpoolt, mille näiteks on jällegi Prantsusmaa ja Marie Le Peni populaarsus seal.

USA-s ja Euroopas viimastel aastatel populaarsust koguv idee Rohelisest Uuest Kursist (Green New Deal) põhineb arusaamal, et ühiskond peab muutuma nii keskkonnasõbralikumaks kui ka sotsiaalselt õiglasemaks. Selleks, et Roheline Uus Kurss ei manduks lihtsalt tsentrist veidi vasakule jäävaks liberaalseks lahenduseks, kus tegeletakse ainult maksude ja investeeringutega, on vaja kollektiviseerida ka omandit, sest ainult sel juhul on suuremal hulgal rahvast sellest tõeliselt kasu. Näiteks taastuvenergiale üleminek on väga vajalik, aga elektritootmise vahendid ei pea kuuluma ainult vähestele eraettevõtetele, kes selle kaudu rikastuvad, vaid nende omanikuks võib olla ka ühistu, kohalik omavalitsus või aktivistide kommuun. Selliselt toimivaid näiteid on juba Põhjamaades olemas.

Eestis seostub sõnaga sotsialism eelkõige nõukogudeaegne nüri autoritaarsus, aga tegelikult on vasakpoolsete poliitiliste meetmete spekter väga lai. Kaasaegse demokraatliku sotsialismi eesmärk võiks olla just see, millega liberaalid ja konservatiivid hakkama ei saa: toetada nii suuremat individuaalset vabadust kui ka kogukondlike suhteid. Näiteks mitmetes maapiirkondades on loodetud liiga palju vaba turu mehhanismidele ning nõnda on jäetud munitsipaalne kinnisvara hooletusse. Samas nõudlust nii korralike munitsipaalkorterite (individuaalne vabadus ehk „Ei pea ämma perse taga elama.“) kui kultuurimajade (toetavad kogukondlikud suhted) osas on olemas.

Omandiküsimustest veelgi teravam probleem on see, kuidas organiseerida tööd ehk kuidas jõuda kokkuleppele teha koostööd ühiste eesmärkide nimel. Tootmise automatiseerimine võimaldab küll vähendada inimtööjõu vajadust selles vallas, aga tööd, mille sisuks on keskkonna ja inimeste hoidmine ning nende eest hoolitsemine jäävad endiselt alles. Selleks, et vastutust nende tööde eest ühiskonnas võrdsemalt jagada on vaja erinevaid lahendusi alates kommuunidest kuni riikideülese tsiviilteenistuseni.

Loomulikult ei kõla loosung  „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!” (2Ts 3:10) nii ahvatlevalt kui kuulutus varsti saabuvast täisautomatiseeritud luksuslikust kommunismist, aga see, kes ei ole valmis panustama ühistesse hüvedesse vaid tahab teiste nahal liugu lasta, pole praktikas mitte sotsialist vaid kodanlik liberaal. Siin peitub ka üks põhjus, miks Eestis puuduvad tõsised vasakpoolsed arutelud. Aastakümneid on Eestis vasakpoolsuse all peetud silmas individualistliku eneseupitamist, moraliseerimist ja ülbitsemist. Kui mingid haritlaste lapsed karjuvad pidevalt „Mendid! Mendid“ siis peetakse neid kõvadeks mässajateks, aga keegi ei osuta sellele, et need tüübid on ise osa kodanlikust establishMENDist. Kohalikus feminismis ülistatakse kunstisaalides roosat puuksu laskvaid printsesse, küsimata seejuures, miks me elame endiselt ühiskonnas, kus on au sees printsessid ja snobism. Tõsist arutelu klassisuhete üle kardetakse, sest selle käigus võib paljastuda ka rääkija enda positsioon ning tõstatuda ebamugav küsimus: „Mis on need ühised eesmärgid, mille nimel me peaksime koos töötama?“

Ajastul, kus igapäevaselt hirmutatakse läheneva apokalüpsisega, tuleks legendaarne ütlus, et kergem on ette kujutada maailma lõppu kui kapitalismi lõppu, sõnastada ümber küsimuseks: „Milleks hoolida maailma lõpust kui ajalugu on juba lõppenud?“ Mis tähtsust on sellel, et EKRE on valitsuses ja kliima soojeneb, kui oleme vaimselt surnud ehk teistsugune, elav vaimsus meie sees ja meie vahel ei ole enam võimalik? Mis mõte on maailmal, kus puuduvad sügavad inimsuhted mille kaudu areneda ning kus ei ole võimalik koos olnut mõtestada ning entusiastlikult uut kultuuri luua?

Liberaalsete ja konservatiivsete vasakpoolsete puhul ei ole probleemiks ainult see, et nad ei ole piisavalt materialistid, vaid ka see, et nad ei ole piisavalt idealistid – nad on kaotanud usu kultuurilise arengu jätkumisse. Siiski üks tont käib ringi mööda Euroopat, aga see ei ole hallitanud mehhanistliku ja anti-humanistliku kommunismi tont. Sellest hoolimata on liberaalid ja konservatiivid sulgunud tubadesse, mille nad on hirmust muutuste ees täis pasandanud. Kaunishingedest konservatiivid on mattunud nostalgiasse, sest nad tunnevad alaväärsust Lääne kultuuri ees ega suuda läbi organiseerumise ühendada kohalikku tasandit kaasaegsesse globaalsesse vasakpoolsesse mõtlemisse. Liberaalid/ libertaarlased on soovist oma moraalset üleolekut tõestada teinud kogu poliitika sisuks enese näitamise ja teistele näpuga vibutamise. Kui aga soovitakse enda identiteeti ülemaks pidada, eitatakse enda inimlikkust ja nõnda lõhutakse võimalused erinevateks solidaarsusteks.

Hetkel mil ühiskonnas valitseb konsensus, et ajalugu (historia) on lõppenud, on aga vaja hüsteerikuid, kes ei suudaks sellega leppida ja riskiksid teha akna lahti, et värske õhk saaks ergutada mõtlemist ning Püha Vaim saaks tulla meie peale ja meie elu uueks luua.

[2ngjaentusiasm]

Väike muusikaline vahepala. Kahetsen natukene, et ma ei käinud Hamburgis Charley Crockett’i kontserdil. Ta tundub päris hea artist olevat. Igatsen kontserte, aga veelgi rohkem igatsen lihtsalt koosistumisi, kus saaks muusikat kuulata ja muusika üle arutleda.

[2ngjaentusiasm]

Toetavate suhete arendamine

Rääkides hiljuti ühe sõbraga tollest plaanitavast lugemisgrupist, kerkis esile küsimus, et mis hoiaks seda gruppi käimas? Selleks, et selline tegevus saaks ühiskonnale mingit märgatavat mõju avaldada, peaks see kestma aastaid.

Ma arvan, et lihtsalt teoreetilise uudishimu kõrval peab grupis olema piisav maailmavaateline ühisosa ehk mingid ühised alusväärtused, mille nimel tahetakse koos käia. Esimese semestri jooksul peaks selles osas juba päris palju selgust saama.

Samas mulle isiklikult on sellest vähe kui need väärtused ei realiseeru praktilises tegevuses ja sügavamates inimestevahelistes suhetes. Seetõttu loodan ma väga, et osalejate seas tekib soov ka midagi koos luua ning koostegemisest tulevad positiivsed muutused inimeste isiklikesse eludesse.

Paljud viimase 20 aasta alternatiivsed kogukondlikud ettevõtmised on kokku kuivanud. Kõige lihtsam on selles süüdistada kaubastumist ja tsentrifikatsiooni, aga selline käsitlus ei pööra piisavalt tähelepanu nõrkustele visioonis ja organiseerumises, mille tõttu ei suudetud sellistele nähtustele vastu seista ehk ise paremat alternatiivi luua. Anarhism ja romantiline kommunitaarlus on viimastel aastatel oma populaarsust kaotanud ning saanud õigustatud kriitika osaliseks. Kasvanud on entusiasm  heaoluriigi ja riigisotsialismi järele, sest igatsetakse riigi tuge, mis annaks rohkem turvalisust ja vabadust turusurvest. Selle entusiasmi puhul jääb aga tähelepanuta riigi nõrkus pakkumaks tähendust isiklikes suhetes.

Olen siin blogis juba natukene kirjutanud oma unistustest seoses ühistegevusega. Unistan aga ka sellest, et need väikesed grupid (ühiskorterid, salongid, kommuunid, klubid, organisatsioonid) moodustaksid rahvusvahelise võrgustiku. Selline tugivõrgustik aitab kehvades oludes paremini hakkama saada, ennast realiseerida, luua uut kultuuri ning mõjutada ühiskonda laiemalt.

Kõige rohkem lähevad mulle hetkel korda erinevad kooselumudelid, mis annaksid igapäevase tööelu kõrval nii majanduslikku kui emotsionaalset tuge ning rahuldust koos ühiste huvidega tegelemisest. Seetõttu loodan, et lisaks poliitikale saame lugemisgrupis vestelda ka erinevatest isiklikest huvidest ja kultuurist laiemalt.

Hetkel on mul raskusi enda ootuste väljendamisega, aga loodan, et läbi näost näkku suhtluse tekib selgem üksteise mõistmine.

[2ngjaentusiasm]

Idee vasak-humanistlikuks lugemisgrupiks „Äng ja entusiasm“

Miks on sellist lugemisgruppi vaja?

Bernie Sandersi ja Jeremy Corbyniga esilekerkinud liikumised andsid lootust, et ajastu, mil domineerisid kapitalistlik realism ja kultuurisõjad, hakkab läbi saama ning nüüd toimuvad tõelised muutused. Nende juhtide kaotustega on aga ka nende liikumiste energia tohutult vähenenud. See aga ei tähenda, et kõik oleks nii nagu ennem. USA-s on mitmeid uusi progressiivseid poliitikuid ja neid toetavaid liikumisi. Väga palju on erinevat vasakpoolset meediat ning isegi üldistes aruteludes on diskursus muutunud: majanduslikke probleeme ei ole enam nii lihtne vältida ning vasakpoolseid mõtlejaid kaasatakse ka peavoolumeediasse.

Sandersi ja Corbyni liikumisi võib nimetada vasak-populismiks või traditsiooniliseks sotsiaaldemokraatiaks, aga nende esilekerkimisest tekkinud entusiasm elavdas väga erinevaid vasakpoolsuse ilminguid. Algse entusiasmi raugedes on aga langetud omavahelistesse konfliktidesse ning esil on kõik vastandused, mis on vasakpoolsuse ajaloos olnud.

Eestis on aga täielik stagnatsioon, sest siin elatakse nagu eespool mainitud arenguid ei oleks toimunudki. (Probleem ei ole ainult Eestis või Ida-Euroopas, sest suurem osa Mandri-Euroopast on unes.) Eestis ei ole tõsiseltvõetavat vasakpoolsust, sest siin ei ole selliseid diskussioone ega organiseerumist materiaalsete muutuste nimel. Tallinnas ei ole enam eriti isegi kooskäimise kohti, kus võiks neil teemadel arutleda.

Eestis elatakse ikka 90ndates, sest siin domineerivad:

post-modernism – akadeemilises ja kunstimaailmas valitseb endiselt kultuuriline pööre ehk vasakpoolsuse all peetakse silmas diskursuse analüüsi; räägitakse, kuidas midagi väliselt käsitletakse, aga sellistes analüüsides puuduvad materiaalsetes tingimustes elavad subjektiivsust ja agentsust omavad inimesed

liberaalne legalism ja moralism – ühiskondlike muutusi püütakse läbi viia ainult õiguslike regulatsioonide (abieluvõrdsus, vihakõne keelustamine) ning moralistlike kampaaniatega (ole salliv ja demonstreeri seda igal võimalusel)

libertaarne kõvatamine/ elustiilipoliitika – kuigi esmapilgul võivad agressiivsed sõnavõtud ja provokatiivsed etteasted tunduda radikaalsetena, on nad lihtsalt individualistliku moralismi teistsugune väljendus: indiviidid peavad muutma oma käitumist ja mõtteviisi, kuskilt peavad tulema mingid muutused, aga kollektiivselt ei olda nende nimel valmis töötama

naiivne romantism/nostalgia – lootus, et globalistlikust individualismist päästab tagasipöördumine orgaanilisse kogukondlikku „maherahvuslusse“ või suletud piiridega heaoluriiki

Kelle jaoks on lugemisgrupp mõeldud?

Lugemisgrupp on mõeldud neile, kes soovivad end harida erinevate ühiskonna- ja inimesekäsitluste osas ning leida mõttekaaslaseid, et midagi ka praktikas korda saata. Osalejatel tuleb arvestada, et lugemigrupi läbiviimine on amatöörlik. Samas ei paku keegi teine hetkel eesti keeles midagi paremat ning isegi korraliku akadeemilise taustaga inimestel võib olla neist tekstidest ja aruteludest mõndagi õppida.

Mis on lugemisgrupi eesmärgid ehk kuhu võiksid meie tegevused areneda?

1) Humanistliku vasakpoolse maailmakäsitluse tekitamine

Kõige esmane eesmärk on luua ruum aruteluks, et meie ühiskonnas saaks üldse vasakpoolne diskursus kasvada. Esmaseks väljundiks väljaspool enda gruppi võiksid olla liikmete avalikkusele mõeldud kirjutised, sõnavõtud meedias ning erinevates debattides osalemine.

Kui selgub, et sobime omavahel hästi ja tahame rohkem sügavuti minna siis võib lugemigrupp kunagi areneda isegi tõsiseltvõetavaks mõttekojaks. Vahepealne etapp sellele võib olla oma meediakanal, näiteks podcast. Kõik oleneb sellest, kui paljud inimesed lugemisgrupis leiavad piisava ühisosa, et eneseharimisest edasi liikuda. 

2) Toetavate suhete arendamine

Turusuhted võivad küll anda võimaluse vabaneda ahistavatest tagurlikest kogukondlikest suhetest, aga samas viib ühiskonna atomiseerumine ka suure üksilduseni. Inimene ei jää mitte ainult oma majanduslike muredega üksi vaid võõrandumine seab kahtluse alla ka elamise tähenduse. See ongi olukord, milles võiks püüda vastata küsimusele, et mis meid ühendab ja millist kultuuri tahame koos luua. Selleks aga tuleb analüüsida eelnevate kollektiivsete ettevõtmiste luhtumist.

3) Rahvusvaheline koostöö

Selleks, et areneda ja midagi suuremat korda saata on kindlasti vajalik rahvusvaheline koostöö teiste organisatsioonidega. Rahvusvaheline suhtlus on ainuke viis, kuidas saada välja Eestis valitsevast kolkamentaliteedist. (Mitmed ettevõtmised Eestis on nii naaberriikides kui ka mujal Euroopas juba kontakte loodud. Neid saab nüüd ära kasutada ja ka uusi liitlaseid otsida.)

4) Survekampaaniate korraldamine

Eesti ei ole hetkel veel valmis uueks vasakpoolseks parteiks ja vaadates mujal maailmas toimuvat, tuleks esmalt üldse läbi mõelda milline peaks üks kaasaegne vasakpoolne partei olema. Samas oleks ehk Eesti kontekstis võimalik sotsiaaldemokraate survestada olema rohkem oma nimeväärilised ja isegi Keskerakonda olema rohkem vasakliberaalid.

Selleks aga, et korraldada erinevaid survekampaaniad muutusteks nii munitsipaal- kui ka riigitasandil, peab lugemisgrupp arenema tõsiseltvõetavaks poliitiliseks organisatsiooniks. Kas selleni kunagi jõuame näitab aeg.

[2ngjaentusiasm]

Gardening - My Current Profession

I thought I will write about my current profession and hobby: gardening. It would be cool to find new friends in the Berlin area who want to learn more about plants too. I also hope that I will find opportunities to do practical gardening experiments: grow interesting plants and create beautiful environments.

Why did I want to learn gardening (horticulture)?

I studied film arts with a specialisation on directing at university. I wanted to make documentaries, but unfortunately, I didn’t find like-minded companions with whom to do that. So I decided to learn something practical that could be useful for my personal life and also help me find a job abroad. First I was mostly interested in growing food - fruits and vegetables. I am still very much interested in food culture - growing different kinds of plants and making interesting products of these, but I have experienced commercial food production a little bit and I found it too dull. Nowadays I am more interested in producing and selling plants to private customers. Besides that, I am interested in how to create environments that give support, freedom and joy.

What kind of difficulties have I encountered in this profession?

Many people have a romantic view of gardening. It is actually physically hard labour and requires also a lot of knowledge about plants. This profession has been difficult for me because I am not so strong, fast and skilful as often required. This job can often be very monotonous and boring. The intellectual side of gardening has also been difficult for me. I am still trying to improve my knowledge of botany and improve my plant recognition skills.

What are my professional plans?

At the moment I want to concentrate on horticulture - the production of different plants. I want to learn more about how to grow and sell different edible and decorative plants. One of my end goals in that is to provide private customers and communities with material to improve there living environments. In the future, I want to learn myself how to create cosy environments. I am especially interested in British and Nordic garden culture - from cottage gardens to the forest gardens.

What do I want to do hobby-wise?

This year I would like to become a part of a small collective who works on a community garden or on a shared allotment. This would give me a chance to experiment with different interesting varieties. I also hope to build strong friendships and enjoy working together with other people. I know that I have great difficulties matching with people but I still dream of having good companions with whom to create something cool together. 

We create an environment and environment supports our relationships. This my ideal.

[2ngjaentusiasm]

Language exchange (Deutsch)

I was planning to write about another topic, but then I had an idea to make a short announcement. I am looking language exchange partners. At the moment I want to improve my German, but in the future I also want to perfect my English. So if there are native German speakers in Berlin who would want to learn Estonian, please get in contact with me.

[2ngjaentusiasm]

Doing stuff together

I decided to write this text in English because for next 10 years I am planning to live abroad, that means outside of Estonia. I want to share this text with some of the new persons that I meet because I hope to find like-minded people.

Flatshare

At the moment I dream about a flatshare in Berlin. (I like how a flatshare is called in German: Wohngemeinschaft, shortly WG.) This place should be cosy with basic needs (kitchen, washing machine, good internet connection) and quick connection to my workplace. I would like to live with people with whom I share similar interests and values. I miss deep and mutually supportive relationships. I want to share my life and do nice things together with my friends.

Salon

If I already have a well-functioning flatshare then it might also become a salon. Salon sounds very old-fashioned, but maybe there are also other people who miss that kind of opportunities for intellectual life and intimate connections that a salon can give. Berlin is becoming increasingly commercialized and gentrified.  Despite of its left-wing atmosphere it is actually a very individualistic place and a lot of people feel very lonely. A salon could be a good chance to get out of from that stagnation. 

Ideally that flatshare would have one empty room for a visiting scholar. That way we could host different intellectuals who would teach us. Nowadays there are good virtual means that can help to connect with other people around the world. So it would be very cool if we could have some kind of a network together with other similar communities.

Commune

A big step further from a shared flat would be a shared house with a garden. Maybe it is just a naive dream but I would like to live in a commune where I share a house with kindred spirits. Maybe it would be even a bigger house where people have there private apartments, but there are also communal rooms. This commune would also have a lovely garden where we can grow tasty and beautiful plants. 

Before creating a commune myself, I want to study other communes. Although I believe in this kind of communal practices, I am also critical of past experiments. So it is important to gain experience by other communes and thinks things thoroughly through.

Club-hostel

Another thing that interests me is a club-hostel: a place for events and accommodation. I miss well-organized place for different kinds of events and workshops. I appreciate places that are meant to support communities, not just earn money.

[2ngjaentusiasm]

Kirjandusest ja kooskäimisest

Põhikooli ajal lugesin ma palju ilukirjandust, aga alates keskkoolist olen ma mitmetel põhjustel lugenud peamiselt nö non-fiction’it. Samas olen end kirjandusringkondades tundnud tihti palju kodusemalt kui filmiringkondades, rääkimata kunstiringkondadest. 

Tartus on mulle meeldinud käia Kirjanduse Maja ja Veljesto üritustel, aga kahjuks on Tartus ka liiga palju joomist ja lihtsalt töllmoklust. Tallinnas aga ei olegi enam eriti huvitavaid kooskäimise kohti. Üks viimaseid huvitavaid kohti Tallinas oli Kraam, mis lõpetas aasta aega tagasi oma tegevuse. Teised kohad on veelgi varem oma uksed sulgenud.

Loodan, et kunagi on mul ka võimalus rohkem intellektuaalsele elule keskenduda. Samuti tahaksin luua erinevaid kooskäimise, -olemise ja -elamise kohti. Järgmises postituses kirjutangi ehk ühiskorteritest, kommuunidest, salongidest ja klubidest.

[2ngjaentusiasm]

7 aastat seda blogi

Ma ei tea, kas see vastab tõele, aga sain postkasti tumblr-ilt teate, et see blogi siin sai täna 7-aastaseks. Huvitav, et võtsin selle just täna jälle käsile. Ehk siis on tõesti mingi 7-aastane elukaar mööda saanud.

Ma ei tea kui hea see keskkond üldse on potentsiaalse publikuni jõudmiseks, aga vähemalt saan sõpradele ja tuttavatele oma blogi linki jagada, et nad saaksid minu ideedega tutvuda.

[2ngjaentusiasm]

Filmimaailm

Neli aastat tagasi alustasin töötamist aianduse valdkonnas ja sellest ajast saadik olen ma filmimaailmast eemal olnud. Samas sisemas on mul ikkagi ka soov filminduse teemadel kirjutada. Kas ma selleni ka tegelikult jõuan on hoopis teine asi. Hetkel on peas sellised teemad: 1) minu filmikooli kogemus 2) filmikunsti vabadus (kuidas nö kogukondlik kultuur saaks filmitegemiseks rohkem vabadust anda) 3) filosoofilisi küsimusi dokumentalistidele (tegin selleteemalise ettekande ükskord Veljestos, aga peaksin seda asja edasi arendama) 4) erinevad lähenemised dokumentalistikas