Tumgik
kidin · 7 years
Photo
Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media
Tulbivarte krudin kuulutab kevadet.
0 notes
kidin · 8 years
Photo
Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media
Nii palju, kui ma oma lugu mĂ€letan, siis
 ma olen alati olnud ĂŒmbritsetud loodusega. MĂ€ngud said mĂ€ngitud Ă”ues. Aias, heinamaal, Ă”unapuude all, mere ÀÀres, kaevu kĂ”rval vana tamme all, kraavis, mĂ€nnimetsas, jƍe ÀÀres, mudas ja vees. Meenuvad pildid lapsepƍlvest, kus koos emaga randuvate vahuste lainete eest Ă€ra jooksime ja kuidas vennaga lumetormis hangedesse tunneleid kaevasime. Vanaema lemmiklooks minust oli alati see, kuidas ma olevat vĂ€iksena sĂŒĂŒes ainiti aknast vĂ€lja vaadanud ja imetlenud tuule kĂ€es ÔÔtsuvaid puid. Minu jaoks on olnud looduses viibimine kƍige loomulikum asi ĂŒldse. Sain sellest vist siis aru, kui elu mind Helsingisse tƍi ja ma betooni maitse suhu sain. Naabrid, lift, prĂŒgiauto, kaubaauto, kuumust ƍhkav asfald, baarist koju minevad jollerjolleri-hii-hii. PÀÀstke mind siit
 Abiks ei olnud rƍdu ega ka seitsmendalt korruselt avanev vaade. Kolimine. Oma aed! Ma mĂ€letan seda kergendustunnet ja vabadust! See rƍƍm, kui pĂ€ike paistab tĂ€pselt hommikukohvi ajaks terassile. ƌues kuivatatud pesu lƍhn. Vaarikapƍƍsas, mis vĂ€ljanĂ€gemiselt polnud paljulubav, aga saaki andis korjata. Mets. Imelised rattasĂ”iduteed ja jooksurajad. Siiski siiski, vaja oli sĂ”pra, kes koos minuga teed mÔÔdaks ja asja sajaga naudiks. Ei lĂ€inud kaua kui mul oli Elli ja piiiiikad jalutuskĂ€igud. Need on siiani. IgapĂ€evased ja vĂ€hemalt tunnised. Ja ega enam teisiti ette ei kujuta. Vahel pimeduses ja plögas ringi toimetades tahaks kĂŒll esivanematelt kĂŒsida, et mis kuradi pĂ€rast just siia juured aeti? Miks mitte Aruba vƍi Kuuba vƍi ĂŒks kƍik mis SOE maa? Aga siis meenub meie kliimavöötme kƍige kƍige suurem vƍlu- neli aastaaega. Mumst ikka tĂ€ielik vedamine. Vaadake, ma ei oska nĂ€iteks öelda, et mis minu lemmik aastaaeg on. Talv? Jaaa! Lumi. Krudisev. Puuder. Sula. Tuisk. Sobib! Kevad? Jaaa! Linnud. ƌied. ƌhk. Valgus. Sobib! Suvi? Jaaa! Mul tƍusevad ihukarvad nagu ĂŒks mees pĂŒsti, kui mƍtlen maagilisele jaaniööle ja sumedatele augustikuu ƍhtutele. SĂŒgis? Jaaa! VĂ€rvid. Saak. Lehed. Sobib! Ma ei vahetaks mitte ĂŒhtegi murul peetud pikniku, Ă€ikesega ujumas kĂ€idud ööd, kesksuve soojas vihmas seismist, tuisu sees lumeingli meisterdamist, jalgupidi ojas sulistamist, allikaveega nĂ€o pesemist, lƍkkeƍhtut mere ÀÀres, telkimist Lƍuna-Eesti metsas, jalutuskĂ€iku kirsiƍites tĂ€naval MITTE MILLEGI vastu. Ausƍna.
1 note · View note
kidin · 8 years
Video
youtube
Et see video monttimine meelest ei lĂ€heks. Mƍnus vaikne nokitsemine ja ajataju... nĂ€gemist! Seda siin profid ei kiidaks, aga abiks ikka. :)
1 note · View note
kidin · 8 years
Photo
Tumblr media
JĂ€lle on juhtunud nii, et mu sĂ”nad pole jĂ”udnud laia ilma vaid kolistanud ringi mu peas. MĂ”ned sĂ”brad on saand teinekord osaks mu mĂ”tetest, aga enamik on siiski jÀÀnud varjule. Nagu nĂ€iteks ka see, et paljud ei tea, millist tohutut... arengut/muutust (?) ma oma elus praegu lĂ€bi elan. Tegelikult ma ei oskagi sellele ajajĂ€rgule miskit nimetust anda. Ärkamisaeg? Naljaviluks ehk veerandsaja kriis. Ehk ongi. Kes seda teab. Aga tegelikult, mis vahet seal on. KĂ”igele ei peagi andma nimetust. Piisab ka teadmisest, et ma olen okei. Ma ei ole peast pĂ”runud. Ma ei ole segi. Ma ei ole vaimuhaige. Ma ei ole teistsugune. Ma olen tĂ€iesti okei. Mul on praegu lihtsalt sihuke aeg. Mihuke? Vaikne. Step by step. Minust on kadunud see “ma pean selleks eluaastaks olema saavutanud seda ja seda” paanika. Ma ei ole kinni mingis idees, et elu peab olema just selline. Elu ei pea olema nagu Ă”nnestunud foto peal- ilusad vĂ€rvid ja rÔÔm. Ma olen andeks andnud, lahti lasknud ja edasi liikunud. Ma olen andeks andnud oma minevikule. Oma “maagilisele esimesele seitsmele elusaastale”. Inimestele ja olukordadele, kes ja mis on mind mĂ”jutanud rohkem kui arvata oskaks. TĂ€nu kĂ”igele sellele olen ma iseendale lĂ€hemale jĂ”udnud. Ma olen aru saanud, millest on tingitud minu praegused hirmud ja “pidurid”. Ma jĂ”uan iga pĂ€evaga iseendale ainult lĂ€hemale. KĂ”ige kĂ”ige suurem uus teadmine minu jaoks on olnud see, et ma olen ĂŒlitundlik inimene. Selle termini ja teadmiseni jĂ”udsin ma tĂ€nu huvile teada saada, et mis mul viga on? Miks ma olen just “selline”? Miks ma vĂ€sin nii ruttu? Miks mulle ei meeldi rahvarohked koosviibimised? Miks mul ei ole laelampe ja telekat? Miks mulle alatasa öeldakse, et ma vĂ”tan kĂ”ike nii hinge? Miks ma analĂŒĂŒsin nii palju? Miks ma ei saa magama jÀÀda, kuigi pĂ€ev on olnud tihe ja vĂ€sitav? Miks ma nĂ€ljasena Ă€rritun nii kiiresti? Miks ma kogu aeg mĂ”tlen sellele, et kuidas keegi ennast tunneb? Miks ma tunnen pidevat sĂŒĂŒd, et ma ei ole piisavalt hea? MIS MUL VIGA ON? KĂ”ikidele nendele ja paljudele teistele kĂŒsimustele sain vastused pĂ€rast seda, kui olin lĂ€binud meeletu valu. Nii vaimse kui fĂŒĂŒsilise. Sellise valu, mis algab varba otsast ja lĂ”ppeb pea peal. Üksteisele jĂ€rgnevad paanikahood. Minestamised. Juuste meeeeeletu vĂ€ljalangemine. Stress. UnehĂ€ired. Teate, need kĂ”ik asjad, millest olen lugenud raamatutest ja mĂ”elnud, et minul kĂŒll nii hull ei ole. Aga vĂ”ta nĂ€pust. Endalegi teadmata oli seekordne lowpoint elumuutev. Uuringute jĂ€rgi on 20% protsenti elanikkonnast ĂŒlitundlikud. Eestis on see termin/teema vĂ€ga uus ja toores. Peamiselt aetakse ÜTI (ĂŒlitundliku inimest) segamini autisti vĂ”i introverdiga kuigi need on tĂ€iesti eraldiseisvad teemad. ÜTI on inimene nagu inimene ikka. Lihtsalt ta on ĂŒmbritseva suhtes kordades tundlikum kui nö tavainimene. Mina nĂ€iteks olen helide ja valguse suhtes ĂŒlitundlik. Ma absull ei salli, kui Ă”htuti laelamp pĂ”leb ja telekas valjult töötab. ÜTI-le vastavalt vĂ€sitab mind inimestega suhtlemine, ma analĂŒĂŒsin tohutult palju, vĂ€sin kiiresti, vajan rohkesti ĂŒksi olemise aega, keha on haiguste ja söögi suhtes eriti tundlik ja kas ma juba ĂŒtlesin, et ma analĂŒĂŒsin toohuutult palju? Minu isiklikul teekonnal on mind aidanud psĂŒhhoteraapia, ĂŒlitundlike inimeste koosviibimised (!), kirjandus, aja maha vĂ”tmine ja endaga töö tegemine. Teekond kestab veel. Olen vist tegelikult alles alguses. Praegu ahmin teemakohast informatsiooni ja olen nagu uuesti elama hakkav inimhing. Vaikselt on hakanud paika loksuma, et mida ja kuidas vĂ”iks edasi liikuda. See kĂ”ik on minu jaoks nii uus ja huvitav. Hirm ja paanika minus on asendunud rahuga. Teadmine, et ma ei ole mingi psĂŒhhopaat vaid inimene, kellel on kaasasĂŒndinud nĂ”rgem nĂ€rvisĂŒsteem, on mind tohutult rahustanud. Ma ei karda seda valjult vĂ€lja öelda ja samas ei pea ma seda ka vabanduseks elus mitte toime tulemise ees. See olen mina. TĂ€iesti okei mina. ps! siia ei saa kommentaare jĂ€tta, aga nii hea oleks teada, kas ja kes mind loeb. andke endast mĂ€rku, pliis! :)
3 notes · View notes
kidin · 8 years
Photo
Tumblr media Tumblr media
No ja siis mul tuligi paar pĂ€eva, kus ma... Magasiiiiin. LĂ”putu uni on mind piinanud juba kuid. Ärgates olen olnud tunni ehk ergas ja siis lĂŒlitub keha sÀÀstuprogrammile. Elu toimub poolunes. Ilma unenĂ€gudeta uni on teinud pai. SĂ”in kerget toortoitu. Keha kuulamine on tegelikult lihtne. Tuleb teha vahet isul ja vajadusel. Minu keha vajas smuutit. Ja uskumatutes kogustes vett. Sidruniga. Laimiga. Liitrite viiiisiiii. Lugesin. Loen hetkel umbes kolme eri raamatut korraga. Kui raskem psĂŒhholoogiline tekst Ă€ra vĂ€sitab sukeldun ilukirjandus maailma. KĂ€isin Elliga pikkadel jalutuskĂ€ikudel. KĂ”ige vĂ€rskendavam oli paduvihmaga mustikaid metsas pugida. JĂ€tsime Elliga vist tĂ€itsa naljaka mulje. Noh, kui keegi oleks nĂ€inud, kuidas Elli kraavis palliga solberdas ja mina kraavipervel paduvihma kĂ€es kĂŒkitades olin Ă”nnerÔÔmus, sest mustikaid oli niiiiiii palju. Koju jĂ”udsime ligumĂ€rgadena, aga rahulolevatena. KĂ€isin vannis. Maskid, koorimised... KĂŒĂŒnlad, hea muusika. Vajab sĂ”nu? No ja siis hiljem puhaste linade vahele. Reaalne lÔÔgastus. Minge metsa oma klubis vĂ€lja elamisega. Hing saab toitu lihtsatest asjadest.
2 notes · View notes
kidin · 9 years
Video
youtube
See saade. See on nii ilus. Minu meelest on seekordses saates kaamera ette sattunud ĂŒks pĂ€ris naine. VĂ”i tĂ€hendab naine, kes lubab olla iseendal naine. Ma ei tunne Kajat ja ehk see pole olulinegi. Oluline on minu meelest see, kuidas ta on oma elu tööle pannud. Ta on pakkinud kokku oma kire ja ettevĂ”tlikuse ja suunanud selle loomisse. Naine on ju teadupĂ€rast looja. Uue inimese, kodusoojuse, emotsioonide, ilu... Kaja loodud looming on ĂŒdini naiselik, sest noh... mis saab veel naiselikum olla, kui kleidimaailm ise?  Ja see, kuidas naine hoiab oma kodu. Oma energia allikat. I-me-li-ne. See, kuidas Kaja kirjeldas kĂ”iki neid negatiivseid tundeid, mis tekkisid siis, kui ta oli kaotamas kodu. LapsepĂ”lve kodu. Isiklikult rohkem kui tuttav tunne. Naine ilma koduta on nagu puu ilma juurteta. Kui naisel pole oma kodu, siis mis ruumi ta armastusega tĂ€itma peab? Kust tuleb tema turvatunne? Kuhu ta ennast vahel peita saab? Seda saadet analĂŒĂŒsides ei saanud ma ĂŒmber ĂŒhest mĂ”ttest. Nimelt, miks naised ei luba endal olla naised? Kuidas on lĂ€inud nii, et kleit on asendunud Adidase retuusidega ja peegli ees kuuspakkide pildistamine on muutunud normiks? Vahel sotisaalmeedias ringi rullides tekib tunne justkui naised vĂ€gisi sooviksid olla mehed. JĂ”usaali klubikaart on pea igal naisel ja fitness staari staatus on ilmselt paljudel mĂ”tteist lĂ€bi kĂ€inud. Ei, mul ei ole treeningu ja ilusa keha vastu midagi, aga kas liibuva pitskleidi alt vĂ€ljapaistvaid muskleid vĂ”ib pidada naiselikuks? Mumst vĂ”iks kilode tĂ”stmine jÀÀda siiski meeste pĂ€rusmaaks. Naised kandku uhkusega kleiti ja hoidku kodu. Kasutagem oma loovat energiat millegi ilusa loomisel. 
0 notes
kidin · 9 years
Photo
Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media
Aeg kui kompliment. Mulle kohe ĂŒldse ei istu arvud ja arvutused, aga siiski... Kiire arvutus nĂ€itab, et vĂ€hemalt 90% minu vaba ajast möödub ĂŒksi. Iseenda seltsis. Kindlasti ma olen ise ka sĂŒĂŒdi, aga suurelt jaolt on juhtunud elu. Elu ja tuul on sĂ”brad mööda ilma laiali pildunud. Minu enda vĂ€ljamaale kolimine on ehk main reason, miks olen paljud kallid silmapiirilt kaotanud. JĂ€rjest vĂ€iksemaks on jÀÀnud ring, sĂ”prade ring. Ega ma seepĂ€rast niivĂ€ga kurb pole, sest eelistan kvaliteeti. Olen pigem kurb, kui ei suudeta leida aega. Mumst ĂŒks suurimaid komplimente sĂ”prade poolt on aeg. Koosveetmiseks leitud aeg. Minu jaoks ĂŒks suur energialaeng on see, kui nĂ€iteks lĂ€hen ĂŒheks pikemaks nĂ€dalavahetuseks Eesti ja veedan sealse aja sĂ”prade seltsis. Kas siis nĂ€iteks minu pool sĂŒĂŒes ja diivanil aeledes vĂ”i siis kuskil kohvihoolitades. Ilusate ilmade puhul ilmselt kuskil Ă”ues jĂ€nnates. Kes siis ei mĂ€letaks neid tohutu pikki jalutuskĂ€ike vanalinnas, rannas... Kui ma nĂŒĂŒd lasen silmade eest lĂ€bi pildi, mida sĂ”pradega korda on saadetud, siis esimesena (ja ainsana) meenuvad need pĂ€evad millal oli aega. Istuda pool kogu pĂ€eva NZ veini juues VallikÀÀru plotil. KĂ”lkuda magamistoa aknal ja sĂŒĂŒa kirisitorti. Kuulata, kuidas sĂ”branna mu köögis muffeneid lauldes valmistab. PĂ€rast teatrit voodis Napoleoni kooki sĂŒĂŒa. JaanipĂ€eva veeta inimtĂŒhjas Tallinnas ja Patarei vanglas. Vihmasel suvepĂ€eval sohval lugedes ja hiljem loetud arutades. Tundide kaupa maailmaasju paika tagudes, taustaks Arvo PĂ€rt. SuveĂ”htud PĂ€rnu jĂ”e ÀÀres pĂ€ikeseloojangu ja jazzi saatel. Laulupeo pĂ€eval rukilille pĂ€rjad peas uhkelt ringi jĂ”lkumine. Katusepiknikud. Lakas heinakuhjas koos Ă€rkamine. Need on hetked, mis panevad elama.  SĂ”brad ei ole vajalikud ainult siis, kui peiks maha jĂ€tab ja kiirelt on vaja kriisiveini lĂŒrpida. VĂ”i kui laps/koer on vaja nĂ€dalavahetuseks hoidu anda. VĂ”i kui raal katki lĂ€ks ja uue jaoks raha napib. VĂ”i kui sĂ”psipĂ€eval vaja kingitustest instasse pilt laadida. SĂ”pru pole vaja ainult murede jagamiseks. SĂ”pru on vaja selleks, et nendega vahel lihtsalt ka koos olla. Ilma vaeva ja mureta. Kompliment on see, kui sĂ”ber ĂŒtleb, et ta tuleb mulle Soome vĂ”i PĂ€rnu koju kĂŒlla. Kompliment on see, kui sĂ”ber ĂŒtleb, et “tule lĂ€bi, ma ootan ja mul on aega maa ja ilm”. Kompliment on see, kui sĂ”ber on valinud minu enda sĂ”braks. On valinud oma elu, aega (!) ja isikliku kasvamist minuga jagada. AitĂ€h! 
1 note · View note
kidin · 9 years
Photo
Tumblr media
Unistustest unistamine. Olen viimasel ajal hĂ€sti hĂ€sti palju mĂ”elnud unistamisele. Just mĂ”elnud, aga mitte ise niivĂ€ga unistanud. Pigem olen iseendale sisendanud, et roosa pilve peal elades kaugele ei jĂ”ua. Tuleb ikka olla realist ja rĂŒgada, rĂŒgada... millegi nimel. Kurat seda siis teab, mille nimel. Aga noh, unistamine ei sobi tĂ€napĂ€eva maailma. Kuskil kohvikus jalga kĂ”lgutada ja mĂ”tlikul pilgul aknast vĂ€lja vaadata on mingi hĂ€gune maailm, millest "pĂ€ris maailm" ĂŒle sĂ”idab. Olen pĂŒĂŒdnud aega tagasi kerida ja mĂ”elda, millal see nii hakkas olema, et ma enam ei unistanud. Ehk oli see siis, kui esimesed suured unistused lĂ€ksid katki nagu roosad Ă”hupallid? VĂ”i siis, kui suurte inimeste kohustused ei andnud enam aega ja ruumi? VĂ”i siis, kui minult ĂŒhel suveĂ”htul pĂ€rnapuude all kĂŒsiti, et mis on minu suurim unistus? Ei, siis ma ei osanud juba vastata ja mĂ”ned minutid hiljem sai mu sisemaailm suuremat sorti ĆĄhoki, sest... mul ei olnud enam unistusi! Mitte ĂŒhtegi! TĂ€ielik nulliring! Ma pĂŒĂŒdsin mĂ”ttes kĂ€hku mĂ”nda genereerida, aga kĂ”ik tundusid nii tobedad ja lapsikud ja... Issand, MA EI OSKA unistada! NĂŒĂŒd, mitu aega hiljem olen ma pĂŒĂŒdnud. See on nii kummaline. Ma nagu ƍpiks uuesti omandama midagi, mis oli kunagi nii elementaare. Nii igapĂ€evane ja loomulik. Vahel tundub nagu see oleks ajaraisk, sest "unistused ju ei tĂ€itu- mine pese parem nĂ”ud Ă€ra". Minuni on jĂ”udnud inglikaardid. Lihtsate meeldetuletustega. TĂ€nane kaart palus mul unistada. Milline kokkusattumus, onjo. Nagu miski motivaator mu "Ă”pingutel". Kaart ĂŒtles, et tuleb leida julgust, et unistada (????). Aaah, kuidas see kĂŒll nii hull sai, et unistamiseks tuleb leida julgust? Kui nii, siis siin maailmas on midagi pĂ€riselt ka katki. KĂŒsige viie aastaselt, millest ta unistab ja ta vĂ”ib teile öelda asju, mille peale te iialgi poleks tulnud. Abiratastega raamaturiiul nĂ€iteks (true story). Ja siis kĂŒsige ĂŒhelt tĂ€iskasvanult ootamatult sama kĂŒsimus ja ta sipleb Ă”hku ahmidea teie kĂŒsimuse kĂ€es. Paremal juhul saate vastuse. Lootma ei jÀÀks. Loo moraal? KĂ€tlin, Ă”pi unistama.
1 note · View note
kidin · 9 years
Photo
Tumblr media
Kaos ja koristus. Vahel tuleb hirmus tahtmine kraamida. Ma ei tea, kas teil tuleb selline tunne peale, aga mul justkui poob, kui ma nĂ€en oma tagurpidi elamist. Eile oli ĂŒks sellistest pĂ€evadest. KĂ”ik nurgad ja nurgatagused said tolmulapi halastamatut niiskust tunda. Peeglitelt kadusid nĂ€pujĂ€ljed ja Elli ninakunst. Vaipadele tĂ€hendas eilne mitte ainult tolmuimeja silitust vaid lumepesu. Ah, seda kĂ”ige karastavamat! Magamistoa aken sai uued kardinad ja voodipesu lĂ€ks vahetusse. Kas ma juba ĂŒtlesin, et kĂ”ige selle ajal olid lahti aknad ja tuuletus toimis sajaga? Jaa siis, kui kĂ”ik oli puhas, kasisin ennast, sĂŒĂŒtasin kĂŒĂŒnlad, rullisin ennast sohvale sooja teki alla ja olin maailmarahu ise. MĂ”istsin jĂ€llegi, kui vabastav tegevus vĂ”ib olla koristamine. Minu jaoks ei kaasne koristamisega mitte ainult puhas ruum vaid ka sisemine meelerahu. Kraamimise ajal kaon justkui omasse mulli, kus sĂ€tin oma sisemisi sahtleid. TĂ€na tabasin ennast mĂ”ttelt, et Ă€kki see on mingisugune meditatsiooni haru? Kui veel pole, siis ma olen ilmselt selle leiutanud. :D Meenub teooria, et inimesed, keda ĂŒmbritsev ruum on alatasa sassis, neil on kalduvus stressile. Nende sees on kĂ”ik nii sassis, et nende jaoks on loomulik, kui nende kodu on segamini. Ehk on koristamine mingil mÀÀral minu pĂŒĂŒdlus vĂ€ltida/vĂ€hendada stressi? Kuigi mulle pakiti juba sĂŒnnitumajas tugev koristusgeen kaasa ja juba lasteaias pakkusid kasvatajad minu tulevaseks elukutseks koristaja, siis usun, et siin on tegemist ka mingisuguse sisemise instinktiga hoida asjad enda kontrolli all. Naljakas fakt on veel see, et olen koristamise ajal ka telefoni hÀÀletu peale lĂŒkkanud. Noh, et keegi ei segaks. Uus meditatsiooni haru ma ĂŒtlen. Raudselt on. 
0 notes
kidin · 9 years
Photo
Tumblr media Tumblr media Tumblr media Tumblr media
Telekavaba elu. Minu kodus ei ole telekat. Mul on kĂŒll telekalaud, aga sellel on muu tĂ€hendus kui vĂ€rvilise pildikasti hoidmisel. Sellest on justkui saanud minu altar, kuhu on ilma igasuguse vaevata kolinud esemed, mida ma siis iga pĂ€ev sohvalt vaatan. Ise naeran, et minul on iga Ă”htu sama programm. Riiuli keskmisel kohal on suur raamitud pilt ĂŒhe minu lemmik ĂŒtlusega. Selle ĂŒmber on tulepallid (?), mis juba pikemat aega mingil teadmata pĂ”hjusel ei pĂ”le. Selles hoolimata on need mumst nunnud. Sama nunnud, kui see jĂ”uluingel, kes ennast raami kĂŒlge rippuma on sĂ€ttinud. Loomulikult leiab riiulilt tohutult hulgal kĂŒĂŒnlaid. Nii kingituseks saadud, kui ise muretsetud. VĂ”in vist vabalt öelda, et mulle ikka meeldib oma raha maha pĂ”letada. Aga elu ilma kĂŒĂŒnaldeta poleks lihtsalt nii valge ja zen.  Raamatuid on riiulile miskipĂ€rast vĂ€he saanud, kuid see-eest on need vÀÀrt teosed. Ilmselt ĂŒhed lemmikud ja seega niiviisi seal ka ilutsevad. Inglikujud ja inglikaardid. Minus on viimasel ajal tekkinud tohutu huvi inglite vastu. Ehk seepĂ€rast on neid mu lĂ€hedusse ka nii palju kogenud. Riiuli uustulnukateks vĂ”ib pidada kaht vÀÀrt kivi, mille Erko mulle mu tervenemise teekonnale kaasa kinkis. Kui muidu tuleb neid endaga kaasa vĂ”tta, siis mulle justkui tundub, et neid silme ees hoides on neil mulle suurem mĂ”ju.  Telekaigastust mul pole. Ausalt. Vahel kĂŒll rullin netis ETV kodukal ja klĂ”psin millegile, aga sellist sohvalt puldiga kanalite tapmist nagu vanasti... sellist asja minu pesas lihtsalt ei nĂ€e. Minu ajud ja ma pesen neid ise. :)
1 note · View note
kidin · 9 years
Video
youtube
Su pikad kĂ€ed on olnud minu ĂŒmber Ja mina olen olnud ĂŒmber Sinu Ma vahel tajun, et ka aeg on ĂŒmber -- Ma mÔÔdan meie esimesi linu Su suured silmad piiravad mind ĂŒmber Ja jĂ€rsku nĂ€en, et ma ei nĂ€e Sust enam See mets ja maa, mis alati me ĂŒmber... KĂ”ik mis on olnud, nĂ”nda ongi kena Su pikad kĂ€ed on alati mu ĂŒmber Ja mina olen jĂ€igalt ĂŒmber Sinu See mets ja maa ja aeg on meie ĂŒmber Ja meie nende keskel mÔÔtmas linu...
0 notes
kidin · 9 years
Photo
Tumblr media
Vahel see maailm ikka hirmsat moodi hirmutab.
1 note · View note
kidin · 9 years
Text
Hingeummik vajab puhastust.
0 notes
kidin · 9 years
Text
ReisipÀevik
Rooma lennujaamast vĂ€lja astudes pidin mitu korda sĂŒgavalt hingama, et aru saada, kas hapniku pakutakse. Kuum-niiske Ă”hk muutis naha minutitega kleepuvaks. Samuti kleepus meie kĂŒlge too rohelise vestiga "taxi service" tĂŒĂŒp, kes tegi meile selgeks, et taksoga on linna kĂ”ige mĂ”istlikum seigelda. Ei lĂ€inud kaua, kui leidsime ennast hotellist, kus meid oodati nagu vanu tuttavaid. Tuba polnud kĂŒll veel valmis, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. Ehk seepĂ€rast, et meid oli tabanud keskpĂ€eva siesta, mis lihtsalt ei lubanud muretseda. JĂ€tsime kohvrid hotelli ja suundusime hundinĂ€lga kustutama. Kui algne plaan oli hankida kerge salat, siis selleks hetkeks kui olime esimese ettejuhtuva pizzeria uksest sisse astunud, oli selge et pizzata me ei lahku. Grandiooselt suuri ja isuĂ€ratavaid pizzasid ei pidanud kaua ootama ja maitses ei pidanud ka pettuma. Üllatav oli aga see, et noor nĂ€itsik teenindaja oli hĂ€das inglise keelega. Õnneks tuli ta olukorrast mĂ€ngleva kergusega vĂ€lja. Hetkel nĂ€itab kell poolt nelja pĂ€eval. Õues kummitab Ă€ikesetorm, mis sundis vĂ€sinud kuid Ă”nnelikke reisiselle tuppa jÀÀma ja vĂ€ikese unepausi tegema. Hiljemalt natukese aja pĂ€rast on siiski mĂ”istlik pĂ€kad kuumaks kĂŒtta ja ennast Rooma ajalooga ĂŒle kasta.
0 notes
kidin · 9 years
Photo
Tumblr media
Ma arvan, et kui seda tegelast poleks, siis nÀiteks mu elu oleks ikka tunduvalt igavam.
1 note · View note
kidin · 9 years
Text
TĂ€na pean tĂ”dema, et tĂ€iesti kohutav on elada millegi ootuses. Parema pĂ€eva nimel nĂ€iteks. Õnneks olen aru saanud, et see parem pĂ€ev tuleb alles siis, kui ise olen oma kĂ€pad pepsi alt vĂ€lja vadanud ja tegutsema hakanud. Mitte ainult mĂ”tetes vaid ka tegudes. Enne tegusid tuleb loomulikult sĂ€ilitada kaine meel ja ĂŒletada oma hirmud. Mul on neid viimaseid tosin. Valetan- kuradi tosin. Hingavad otsuste tegemisel kuklasse nagu see augustituul, mis juba vaikselt sĂŒgist kuulutab. 
1 note · View note
kidin · 9 years
Text
Minus pulbitseb praegu selline tunne, et ma tahaks ennast tĂŒhjaks kirjutada. Ma tahaks kirja panna KÕIK, mida ma mĂ”tlen, tunnen... KĂ”ik, mida ma olen endas hoidnud. ÜhesĂ”naga KÕIK. See oleks vast ĂŒks suurpuhastus. Ma mĂ”tlen, et... mĂ”ned ajad tagasi.. noh, nĂ€iteks aasta vĂ”i tegelikult isegi kaks aastat tagasi oli kirjutamine minu  igapĂ€evane tegevus. Vajadus. Ma lihtsalt pidin. Isegi siis, kui mul midagi öelda polnud. TĂ€nu kirjutamisele ma analĂŒĂŒsisin oma elu ja tegevust. Ma hoidsin elu enda kĂ€es. Siis tuli teistsugune elu. Elu, mis oli ilus, aga mis sĂ”itis minust ĂŒle. Nagu need Elroni rongid. Ilusad, kenad, aga nendega on nii palju probleeme. NĂŒĂŒd ma olen teadvustanud,et kirjutamine ON minu teema, aga ma olen olnud niivĂ”rd laisk-hĂ”ivatud-loll, et ma olen jĂ€tnud selle sinnapaika. Ma olen kirjutanud ĂŒles tsitaate, teiste mĂ”tteid. Mul on nende jaoks isegi mitu mĂ€rkmiku. Aga ma ei ole kirjutanud ĂŒles enda mĂ”tteid. Ma ei ole neist vĂ€lja teinud. Ma ei ole kuulanud iseennast.Ja ma olen selle ĂŒle ÀÀretult kurb. Ma andsin endale lubaduse, et ma pĂŒĂŒan rongile (mis vĂ€rk, mul nende rongidega on?) tagasi saada. Ma pĂŒĂŒan, ausalt, ma pĂŒĂŒan panna kirja kasvĂ”i mi-da-gi-gi. Ma tean, et kirjutamine on minu hingetoit. Minu Ă”hk. Minu pÀÀsterĂ”ngas. Ma lihtsalt pean meid tagasi kokku viima. Ma lihtsalt pean.
1 note · View note