kidin - Tumblr blog

[kidin]

Tulbivarte krudin kuulutab kevadet.

[kidin]

Nii palju, kui ma oma lugu mäletan, siis… ma olen alati olnud ümbritsetud loodusega. Mängud said mängitud õues. Aias, heinamaal, õunapuude all, mere ääres, kaevu kõrval vana tamme all, kraavis, männimetsas, jōe ääres, mudas ja vees. Meenuvad pildid lapsepōlvest, kus koos emaga randuvate vahuste lainete eest ära jooksime ja kuidas vennaga lumetormis hangedesse tunneleid kaevasime. Vanaema lemmiklooks minust oli alati see, kuidas ma olevat väiksena süües ainiti aknast välja vaadanud ja imetlenud tuule käes õõtsuvaid puid. Minu jaoks on olnud looduses viibimine kōige loomulikum asi üldse. Sain sellest vist siis aru, kui elu mind Helsingisse tōi ja ma betooni maitse suhu sain. Naabrid, lift, prügiauto, kaubaauto, kuumust ōhkav asfald, baarist koju minevad jollerjolleri-hii-hii. Päästke mind siit… Abiks ei olnud rōdu ega ka seitsmendalt korruselt avanev vaade. Kolimine. Oma aed! Ma mäletan seda kergendustunnet ja vabadust! See rōōm, kui päike paistab täpselt hommikukohvi ajaks terassile. Ōues kuivatatud pesu lōhn. Vaarikapōōsas, mis väljanägemiselt polnud paljulubav, aga saaki andis korjata. Mets. Imelised rattasõiduteed ja jooksurajad. Siiski siiski, vaja oli sõpra, kes koos minuga teed mõõdaks ja asja sajaga naudiks. Ei läinud kaua kui mul oli Elli ja piiiiikad jalutuskäigud. Need on siiani. Igapäevased ja vähemalt tunnised. Ja ega enam teisiti ette ei kujuta. Vahel pimeduses ja plögas ringi toimetades tahaks küll esivanematelt küsida, et mis kuradi pärast just siia juured aeti? Miks mitte Aruba vōi Kuuba vōi üks kōik mis SOE maa? Aga siis meenub meie kliimavöötme kōige kōige suurem vōlu- neli aastaaega. Mumst ikka täielik vedamine. Vaadake, ma ei oska näiteks öelda, et mis minu lemmik aastaaeg on. Talv? Jaaa! Lumi. Krudisev. Puuder. Sula. Tuisk. Sobib! Kevad? Jaaa! Linnud. Ōied. Ōhk. Valgus. Sobib! Suvi? Jaaa! Mul tōusevad ihukarvad nagu üks mees püsti, kui mōtlen maagilisele jaaniööle ja sumedatele augustikuu ōhtutele. Sügis? Jaaa! Värvid. Saak. Lehed. Sobib! Ma ei vahetaks mitte ühtegi murul peetud pikniku, äikesega ujumas käidud ööd, kesksuve soojas vihmas seismist, tuisu sees lumeingli meisterdamist, jalgupidi ojas sulistamist, allikaveega näo pesemist, lōkkeōhtut mere ääres, telkimist Lōuna-Eesti metsas, jalutuskäiku kirsiōites tänaval MITTE MILLEGI vastu. Ausōna.

[kidin]

Et see video monttimine meelest ei läheks. Mōnus vaikne nokitsemine ja ajataju... nägemist! Seda siin profid ei kiidaks, aga abiks ikka. :)

[kidin]

Jälle on juhtunud nii, et mu sõnad pole jõudnud laia ilma vaid kolistanud ringi mu peas. Mõned sõbrad on saand teinekord osaks mu mõtetest, aga enamik on siiski jäänud varjule. Nagu näiteks ka see, et paljud ei tea, millist tohutut... arengut/muutust (?) ma oma elus praegu läbi elan. Tegelikult ma ei oskagi sellele ajajärgule miskit nimetust anda. Ärkamisaeg? Naljaviluks ehk veerandsaja kriis. Ehk ongi. Kes seda teab. Aga tegelikult, mis vahet seal on. Kõigele ei peagi andma nimetust. Piisab ka teadmisest, et ma olen okei. Ma ei ole peast põrunud. Ma ei ole segi. Ma ei ole vaimuhaige. Ma ei ole teistsugune. Ma olen täiesti okei. Mul on praegu lihtsalt sihuke aeg. Mihuke? Vaikne. Step by step. Minust on kadunud see “ma pean selleks eluaastaks olema saavutanud seda ja seda” paanika. Ma ei ole kinni mingis idees, et elu peab olema just selline. Elu ei pea olema nagu õnnestunud foto peal- ilusad värvid ja rõõm. Ma olen andeks andnud, lahti lasknud ja edasi liikunud. Ma olen andeks andnud oma minevikule. Oma “maagilisele esimesele seitsmele elusaastale”. Inimestele ja olukordadele, kes ja mis on mind mõjutanud rohkem kui arvata oskaks. Tänu kõigele sellele olen ma iseendale lähemale jõudnud. Ma olen aru saanud, millest on tingitud minu praegused hirmud ja “pidurid”. Ma jõuan iga päevaga iseendale ainult lähemale. Kõige kõige suurem uus teadmine minu jaoks on olnud see, et ma olen ülitundlik inimene. Selle termini ja teadmiseni jõudsin ma tänu huvile teada saada, et mis mul viga on? Miks ma olen just “selline”? Miks ma väsin nii ruttu? Miks mulle ei meeldi rahvarohked koosviibimised? Miks mul ei ole laelampe ja telekat? Miks mulle alatasa öeldakse, et ma võtan kõike nii hinge? Miks ma analüüsin nii palju? Miks ma ei saa magama jääda, kuigi päev on olnud tihe ja väsitav? Miks ma näljasena ärritun nii kiiresti? Miks ma kogu aeg mõtlen sellele, et kuidas keegi ennast tunneb? Miks ma tunnen pidevat süüd, et ma ei ole piisavalt hea? MIS MUL VIGA ON? Kõikidele nendele ja paljudele teistele küsimustele sain vastused pärast seda, kui olin läbinud meeletu valu. Nii vaimse kui füüsilise. Sellise valu, mis algab varba otsast ja lõppeb pea peal. Üksteisele järgnevad paanikahood. Minestamised. Juuste meeeeeletu väljalangemine. Stress. Unehäired. Teate, need kõik asjad, millest olen lugenud raamatutest ja mõelnud, et minul küll nii hull ei ole. Aga võta näpust. Endalegi teadmata oli seekordne lowpoint elumuutev. Uuringute järgi on 20% protsenti elanikkonnast ülitundlikud. Eestis on see termin/teema väga uus ja toores. Peamiselt aetakse ÜTI (ülitundliku inimest) segamini autisti või introverdiga kuigi need on täiesti eraldiseisvad teemad. ÜTI on inimene nagu inimene ikka. Lihtsalt ta on ümbritseva suhtes kordades tundlikum kui nö tavainimene. Mina näiteks olen helide ja valguse suhtes ülitundlik. Ma absull ei salli, kui õhtuti laelamp põleb ja telekas valjult töötab. ÜTI-le vastavalt väsitab mind inimestega suhtlemine, ma analüüsin tohutult palju, väsin kiiresti, vajan rohkesti üksi olemise aega, keha on haiguste ja söögi suhtes eriti tundlik ja kas ma juba ütlesin, et ma analüüsin toohuutult palju? Minu isiklikul teekonnal on mind aidanud psühhoteraapia, ülitundlike inimeste koosviibimised (!), kirjandus, aja maha võtmine ja endaga töö tegemine. Teekond kestab veel. Olen vist tegelikult alles alguses. Praegu ahmin teemakohast informatsiooni ja olen nagu uuesti elama hakkav inimhing. Vaikselt on hakanud paika loksuma, et mida ja kuidas võiks edasi liikuda. See kõik on minu jaoks nii uus ja huvitav. Hirm ja paanika minus on asendunud rahuga. Teadmine, et ma ei ole mingi psühhopaat vaid inimene, kellel on kaasasündinud nõrgem närvisüsteem, on mind tohutult rahustanud. Ma ei karda seda valjult välja öelda ja samas ei pea ma seda ka vabanduseks elus mitte toime tulemise ees. See olen mina. Täiesti okei mina. ps! siia ei saa kommentaare jätta, aga nii hea oleks teada, kas ja kes mind loeb. andke endast märku, pliis! :)

[kidin]

No ja siis mul tuligi paar päeva, kus ma... Magasiiiiin. Lõputu uni on mind piinanud juba kuid. Ärgates olen olnud tunni ehk ergas ja siis lülitub keha säästuprogrammile. Elu toimub poolunes. Ilma unenägudeta uni on teinud pai. Sõin kerget toortoitu. Keha kuulamine on tegelikult lihtne. Tuleb teha vahet isul ja vajadusel. Minu keha vajas smuutit. Ja uskumatutes kogustes vett. Sidruniga. Laimiga. Liitrite viiiisiiii. Lugesin. Loen hetkel umbes kolme eri raamatut korraga. Kui raskem psühholoogiline tekst ära väsitab sukeldun ilukirjandus maailma. Käisin Elliga pikkadel jalutuskäikudel. Kõige värskendavam oli paduvihmaga mustikaid metsas pugida. Jätsime Elliga vist täitsa naljaka mulje. Noh, kui keegi oleks näinud, kuidas Elli kraavis palliga solberdas ja mina kraavipervel paduvihma käes kükitades olin õnnerõõmus, sest mustikaid oli niiiiiii palju. Koju jõudsime ligumärgadena, aga rahulolevatena. Käisin vannis. Maskid, koorimised... Küünlad, hea muusika. Vajab sõnu? No ja siis hiljem puhaste linade vahele. Reaalne lõõgastus. Minge metsa oma klubis välja elamisega. Hing saab toitu lihtsatest asjadest.

[kidin]

See saade. See on nii ilus. Minu meelest on seekordses saates kaamera ette sattunud üks päris naine. Või tähendab naine, kes lubab olla iseendal naine. Ma ei tunne Kajat ja ehk see pole olulinegi. Oluline on minu meelest see, kuidas ta on oma elu tööle pannud. Ta on pakkinud kokku oma kire ja ettevõtlikuse ja suunanud selle loomisse. Naine on ju teadupärast looja. Uue inimese, kodusoojuse, emotsioonide, ilu... Kaja loodud looming on üdini naiselik, sest noh... mis saab veel naiselikum olla, kui kleidimaailm ise?  Ja see, kuidas naine hoiab oma kodu. Oma energia allikat. I-me-li-ne. See, kuidas Kaja kirjeldas kõiki neid negatiivseid tundeid, mis tekkisid siis, kui ta oli kaotamas kodu. Lapsepõlve kodu. Isiklikult rohkem kui tuttav tunne. Naine ilma koduta on nagu puu ilma juurteta. Kui naisel pole oma kodu, siis mis ruumi ta armastusega täitma peab? Kust tuleb tema turvatunne? Kuhu ta ennast vahel peita saab? Seda saadet analüüsides ei saanud ma ümber ühest mõttest. Nimelt, miks naised ei luba endal olla naised? Kuidas on läinud nii, et kleit on asendunud Adidase retuusidega ja peegli ees kuuspakkide pildistamine on muutunud normiks? Vahel sotisaalmeedias ringi rullides tekib tunne justkui naised vägisi sooviksid olla mehed. Jõusaali klubikaart on pea igal naisel ja fitness staari staatus on ilmselt paljudel mõtteist läbi käinud. Ei, mul ei ole treeningu ja ilusa keha vastu midagi, aga kas liibuva pitskleidi alt väljapaistvaid muskleid võib pidada naiselikuks? Mumst võiks kilode tõstmine jääda siiski meeste pärusmaaks. Naised kandku uhkusega kleiti ja hoidku kodu. Kasutagem oma loovat energiat millegi ilusa loomisel. 

[kidin]

Aeg kui kompliment. Mulle kohe üldse ei istu arvud ja arvutused, aga siiski... Kiire arvutus näitab, et vähemalt 90% minu vaba ajast möödub üksi. Iseenda seltsis. Kindlasti ma olen ise ka süüdi, aga suurelt jaolt on juhtunud elu. Elu ja tuul on sõbrad mööda ilma laiali pildunud. Minu enda väljamaale kolimine on ehk main reason, miks olen paljud kallid silmapiirilt kaotanud. Järjest väiksemaks on jäänud ring, sõprade ring. Ega ma seepärast niiväga kurb pole, sest eelistan kvaliteeti. Olen pigem kurb, kui ei suudeta leida aega. Mumst üks suurimaid komplimente sõprade poolt on aeg. Koosveetmiseks leitud aeg. Minu jaoks üks suur energialaeng on see, kui näiteks lähen üheks pikemaks nädalavahetuseks Eesti ja veedan sealse aja sõprade seltsis. Kas siis näiteks minu pool süües ja diivanil aeledes või siis kuskil kohvihoolitades. Ilusate ilmade puhul ilmselt kuskil õues jännates. Kes siis ei mäletaks neid tohutu pikki jalutuskäike vanalinnas, rannas... Kui ma nüüd lasen silmade eest läbi pildi, mida sõpradega korda on saadetud, siis esimesena (ja ainsana) meenuvad need päevad millal oli aega. Istuda pool kogu päeva NZ veini juues Vallikääru plotil. Kõlkuda magamistoa aknal ja süüa kirisitorti. Kuulata, kuidas sõbranna mu köögis muffeneid lauldes valmistab. Pärast teatrit voodis Napoleoni kooki süüa. Jaanipäeva veeta inimtühjas Tallinnas ja Patarei vanglas. Vihmasel suvepäeval sohval lugedes ja hiljem loetud arutades. Tundide kaupa maailmaasju paika tagudes, taustaks Arvo Pärt. Suveõhtud Pärnu jõe ääres päikeseloojangu ja jazzi saatel. Laulupeo päeval rukilille pärjad peas uhkelt ringi jõlkumine. Katusepiknikud. Lakas heinakuhjas koos ärkamine. Need on hetked, mis panevad elama.  Sõbrad ei ole vajalikud ainult siis, kui peiks maha jätab ja kiirelt on vaja kriisiveini lürpida. Või kui laps/koer on vaja nädalavahetuseks hoidu anda. Või kui raal katki läks ja uue jaoks raha napib. Või kui sõpsipäeval vaja kingitustest instasse pilt laadida. Sõpru pole vaja ainult murede jagamiseks. Sõpru on vaja selleks, et nendega vahel lihtsalt ka koos olla. Ilma vaeva ja mureta. Kompliment on see, kui sõber ütleb, et ta tuleb mulle Soome või Pärnu koju külla. Kompliment on see, kui sõber ütleb, et “tule läbi, ma ootan ja mul on aega maa ja ilm”. Kompliment on see, kui sõber on valinud minu enda sõbraks. On valinud oma elu, aega (!) ja isikliku kasvamist minuga jagada. Aitäh! 

[kidin]

Unistustest unistamine. Olen viimasel ajal hästi hästi palju mõelnud unistamisele. Just mõelnud, aga mitte ise niiväga unistanud. Pigem olen iseendale sisendanud, et roosa pilve peal elades kaugele ei jõua. Tuleb ikka olla realist ja rügada, rügada... millegi nimel. Kurat seda siis teab, mille nimel. Aga noh, unistamine ei sobi tänapäeva maailma. Kuskil kohvikus jalga kõlgutada ja mõtlikul pilgul aknast välja vaadata on mingi hägune maailm, millest "päris maailm" üle sõidab. Olen püüdnud aega tagasi kerida ja mõelda, millal see nii hakkas olema, et ma enam ei unistanud. Ehk oli see siis, kui esimesed suured unistused läksid katki nagu roosad õhupallid? Või siis, kui suurte inimeste kohustused ei andnud enam aega ja ruumi? Või siis, kui minult ühel suveõhtul pärnapuude all küsiti, et mis on minu suurim unistus? Ei, siis ma ei osanud juba vastata ja mõned minutid hiljem sai mu sisemaailm suuremat sorti šhoki, sest... mul ei olnud enam unistusi! Mitte ühtegi! Täielik nulliring! Ma püüdsin mõttes kähku mõnda genereerida, aga kõik tundusid nii tobedad ja lapsikud ja... Issand, MA EI OSKA unistada! Nüüd, mitu aega hiljem olen ma püüdnud. See on nii kummaline. Ma nagu ōpiks uuesti omandama midagi, mis oli kunagi nii elementaare. Nii igapäevane ja loomulik. Vahel tundub nagu see oleks ajaraisk, sest "unistused ju ei täitu- mine pese parem nõud ära". Minuni on jõudnud inglikaardid. Lihtsate meeldetuletustega. Tänane kaart palus mul unistada. Milline kokkusattumus, onjo. Nagu miski motivaator mu "õpingutel". Kaart ütles, et tuleb leida julgust, et unistada (????). Aaah, kuidas see küll nii hull sai, et unistamiseks tuleb leida julgust? Kui nii, siis siin maailmas on midagi päriselt ka katki. Küsige viie aastaselt, millest ta unistab ja ta võib teile öelda asju, mille peale te iialgi poleks tulnud. Abiratastega raamaturiiul näiteks (true story). Ja siis küsige ühelt täiskasvanult ootamatult sama küsimus ja ta sipleb õhku ahmidea teie küsimuse käes. Paremal juhul saate vastuse. Lootma ei jääks. Loo moraal? Kätlin, õpi unistama.

[kidin]

Kaos ja koristus. Vahel tuleb hirmus tahtmine kraamida. Ma ei tea, kas teil tuleb selline tunne peale, aga mul justkui poob, kui ma näen oma tagurpidi elamist. Eile oli üks sellistest päevadest. Kõik nurgad ja nurgatagused said tolmulapi halastamatut niiskust tunda. Peeglitelt kadusid näpujäljed ja Elli ninakunst. Vaipadele tähendas eilne mitte ainult tolmuimeja silitust vaid lumepesu. Ah, seda kõige karastavamat! Magamistoa aken sai uued kardinad ja voodipesu läks vahetusse. Kas ma juba ütlesin, et kõige selle ajal olid lahti aknad ja tuuletus toimis sajaga? Jaa siis, kui kõik oli puhas, kasisin ennast, süütasin küünlad, rullisin ennast sohvale sooja teki alla ja olin maailmarahu ise. Mõistsin jällegi, kui vabastav tegevus võib olla koristamine. Minu jaoks ei kaasne koristamisega mitte ainult puhas ruum vaid ka sisemine meelerahu. Kraamimise ajal kaon justkui omasse mulli, kus sätin oma sisemisi sahtleid. Täna tabasin ennast mõttelt, et äkki see on mingisugune meditatsiooni haru? Kui veel pole, siis ma olen ilmselt selle leiutanud. :D Meenub teooria, et inimesed, keda ümbritsev ruum on alatasa sassis, neil on kalduvus stressile. Nende sees on kõik nii sassis, et nende jaoks on loomulik, kui nende kodu on segamini. Ehk on koristamine mingil määral minu püüdlus vältida/vähendada stressi? Kuigi mulle pakiti juba sünnitumajas tugev koristusgeen kaasa ja juba lasteaias pakkusid kasvatajad minu tulevaseks elukutseks koristaja, siis usun, et siin on tegemist ka mingisuguse sisemise instinktiga hoida asjad enda kontrolli all. Naljakas fakt on veel see, et olen koristamise ajal ka telefoni hääletu peale lükkanud. Noh, et keegi ei segaks. Uus meditatsiooni haru ma ütlen. Raudselt on. 

[kidin]

Telekavaba elu. Minu kodus ei ole telekat. Mul on küll telekalaud, aga sellel on muu tähendus kui värvilise pildikasti hoidmisel. Sellest on justkui saanud minu altar, kuhu on ilma igasuguse vaevata kolinud esemed, mida ma siis iga päev sohvalt vaatan. Ise naeran, et minul on iga õhtu sama programm. Riiuli keskmisel kohal on suur raamitud pilt ühe minu lemmik ütlusega. Selle ümber on tulepallid (?), mis juba pikemat aega mingil teadmata põhjusel ei põle. Selles hoolimata on need mumst nunnud. Sama nunnud, kui see jõuluingel, kes ennast raami külge rippuma on sättinud. Loomulikult leiab riiulilt tohutult hulgal küünlaid. Nii kingituseks saadud, kui ise muretsetud. Võin vist vabalt öelda, et mulle ikka meeldib oma raha maha põletada. Aga elu ilma küünaldeta poleks lihtsalt nii valge ja zen.  Raamatuid on riiulile miskipärast vähe saanud, kuid see-eest on need väärt teosed. Ilmselt ühed lemmikud ja seega niiviisi seal ka ilutsevad. Inglikujud ja inglikaardid. Minus on viimasel ajal tekkinud tohutu huvi inglite vastu. Ehk seepärast on neid mu lähedusse ka nii palju kogenud. Riiuli uustulnukateks võib pidada kaht väärt kivi, mille Erko mulle mu tervenemise teekonnale kaasa kinkis. Kui muidu tuleb neid endaga kaasa võtta, siis mulle justkui tundub, et neid silme ees hoides on neil mulle suurem mõju.  Telekaigastust mul pole. Ausalt. Vahel küll rullin netis ETV kodukal ja klõpsin millegile, aga sellist sohvalt puldiga kanalite tapmist nagu vanasti... sellist asja minu pesas lihtsalt ei näe. Minu ajud ja ma pesen neid ise. :)

[kidin]

Su pikad käed on olnud minu ümber Ja mina olen olnud ümber Sinu Ma vahel tajun, et ka aeg on ümber -- Ma mõõdan meie esimesi linu Su suured silmad piiravad mind ümber Ja järsku näen, et ma ei näe Sust enam See mets ja maa, mis alati me ümber... Kõik mis on olnud, nõnda ongi kena Su pikad käed on alati mu ümber Ja mina olen jäigalt ümber Sinu See mets ja maa ja aeg on meie ümber Ja meie nende keskel mõõtmas linu...

[kidin]

Vahel see maailm ikka hirmsat moodi hirmutab.

[kidin]

Hingeummik vajab puhastust.

[kidin]

Reisipäevik

Rooma lennujaamast välja astudes pidin mitu korda sügavalt hingama, et aru saada, kas hapniku pakutakse. Kuum-niiske õhk muutis naha minutitega kleepuvaks. Samuti kleepus meie külge too rohelise vestiga "taxi service" tüüp, kes tegi meile selgeks, et taksoga on linna kõige mõistlikum seigelda. Ei läinud kaua, kui leidsime ennast hotellist, kus meid oodati nagu vanu tuttavaid. Tuba polnud küll veel valmis, aga me ei lasknud ennast sellest heidutada. Ehk seepärast, et meid oli tabanud keskpäeva siesta, mis lihtsalt ei lubanud muretseda. Jätsime kohvrid hotelli ja suundusime hundinälga kustutama. Kui algne plaan oli hankida kerge salat, siis selleks hetkeks kui olime esimese ettejuhtuva pizzeria uksest sisse astunud, oli selge et pizzata me ei lahku. Grandiooselt suuri ja isuäratavaid pizzasid ei pidanud kaua ootama ja maitses ei pidanud ka pettuma. Üllatav oli aga see, et noor näitsik teenindaja oli hädas inglise keelega. Õnneks tuli ta olukorrast mängleva kergusega välja. Hetkel näitab kell poolt nelja päeval. Õues kummitab äikesetorm, mis sundis väsinud kuid õnnelikke reisiselle tuppa jääma ja väikese unepausi tegema. Hiljemalt natukese aja pärast on siiski mõistlik päkad kuumaks kütta ja ennast Rooma ajalooga üle kasta.

[kidin]

Ma arvan, et kui seda tegelast poleks, siis näiteks mu elu oleks ikka tunduvalt igavam.

[kidin]

Täna pean tõdema, et täiesti kohutav on elada millegi ootuses. Parema päeva nimel näiteks. Õnneks olen aru saanud, et see parem päev tuleb alles siis, kui ise olen oma käpad pepsi alt välja vadanud ja tegutsema hakanud. Mitte ainult mõtetes vaid ka tegudes. Enne tegusid tuleb loomulikult säilitada kaine meel ja ületada oma hirmud. Mul on neid viimaseid tosin. Valetan- kuradi tosin. Hingavad otsuste tegemisel kuklasse nagu see augustituul, mis juba vaikselt sügist kuulutab. 

[kidin]

Minus pulbitseb praegu selline tunne, et ma tahaks ennast tühjaks kirjutada. Ma tahaks kirja panna KÕIK, mida ma mõtlen, tunnen... Kõik, mida ma olen endas hoidnud. Ühesõnaga KÕIK. See oleks vast üks suurpuhastus. Ma mõtlen, et... mõned ajad tagasi.. noh, näiteks aasta või tegelikult isegi kaks aastat tagasi oli kirjutamine minu  igapäevane tegevus. Vajadus. Ma lihtsalt pidin. Isegi siis, kui mul midagi öelda polnud. Tänu kirjutamisele ma analüüsisin oma elu ja tegevust. Ma hoidsin elu enda käes. Siis tuli teistsugune elu. Elu, mis oli ilus, aga mis sõitis minust üle. Nagu need Elroni rongid. Ilusad, kenad, aga nendega on nii palju probleeme. Nüüd ma olen teadvustanud,et kirjutamine ON minu teema, aga ma olen olnud niivõrd laisk-hõivatud-loll, et ma olen jätnud selle sinnapaika. Ma olen kirjutanud üles tsitaate, teiste mõtteid. Mul on nende jaoks isegi mitu märkmiku. Aga ma ei ole kirjutanud üles enda mõtteid. Ma ei ole neist välja teinud. Ma ei ole kuulanud iseennast.Ja ma olen selle üle ääretult kurb. Ma andsin endale lubaduse, et ma püüan rongile (mis värk, mul nende rongidega on?) tagasi saada. Ma püüan, ausalt, ma püüan panna kirja kasvõi mi-da-gi-gi. Ma tean, et kirjutamine on minu hingetoit. Minu õhk. Minu päästerõngas. Ma lihtsalt pean meid tagasi kokku viima. Ma lihtsalt pean.