mallemihkelsoo-blog

[mallemihkelsoo-blog]

Odense - 50 esimest päeva

But just to keep alive is not enough. To live you must have sunshine, freedom and a little flower to love. Life itself is the most wonderful fairy tale. Hans Christian Andersen, kes on pärit just sellest imelisest Taani väikelinnast.

25.augusti õhtul läksime Andreasega lennujaama. Ühelt poolt olin ma kõige õnnelikum. Mõned asjad lähevad alateadlikult täide. Kirjutasin oma elu 100 eesmärki esimest korda üles 2014.a sügisel ja juba seal oli umbes 5 eesmärki Taani kohta. Mõnes mõttes harjumusest olen seda korranud igal sügisel ja praegu kirjutasin neljandat korda listi 100 eesmärkgist, mida ma sooviksin teha. Võib-olla töötasin ma teadlikult, võib-olla mitte, aga ma tahtsin nii väga Taani kolida. Teiselt poolt oli tühi tunne, sest ma ausalt ei tea, millal ma jälle Eestis elan ja kas ma saan hakkama inglisekeelse magistrantuuriga tarkade inimeste keskel. Isegi USAsse minna on palju lihtsam, sest seal juhtub, mis juhtub, ma olen 3 kuu pärast tagasi kodus. Aga ma olen tugevam kui mu emotsioonid ja ma ise ju tahtsin. Ma olen oma elu üle juba praegu õnnelik ja tänulik, aga challenged ja uued võimalused on alati parimad ja Eestisse jõuan ma alati tagasi kolida. Tuttav marsruut Kopenhaagenisse, mida lendasin neljandat korda (praeguseks juba 5 korda, käisin oktoobris 4 päevaks Eestis), aga edasine tee oli mõlemale uus. Edasi veetsime 2 imelist päeva Odenses, siis läks tema koju tagasi.

Odense on Taani suuruselt 3.linn.Siin on palju tudengeid, sest ülikool paarikümne tuhande tudengiga asub siin, linn asub pealinnast 160 km kaugusel Fyni saarel, elanikke on ligi 177 000. See on H.C.Anderseni linn, kesklinnas asub ka kirjanikud majamuuseum, käisime seal tudengitega ekskursioonil. Siin on palju jalgrattureid, olen kuulnud isegi, et see kõige rohkem Taanis (inimeste protsentides ma pakun). Usun, et see on nagu Tartu - suviti inimtühi tudengilinn. Mind tõi siia soov saada targemaks, elada välismaal ja kogeda seda taanlaste seas tuntud hygge - õnnelikkust ja nautida elu täpselt sellisena nagu see on.

Vaade meie rõdult

Tänav vihmavarjudega

30.augustil alustasime ilusat kooliteed, 2 esimest päeva olid lihtsalt introduction days, suurem osa päevast mängisime seltskonnamänge, seal on ESN, kes mitmeid üritusi korrladab. 31.aug tegin residence permiti, milleks kulus reality  5,5 tundi. 1.septembril läksin kooli ja ka väikse kohaga tööle, hoian korras 3 pere kodu ja kannan posti laiali – asjad, mida ma Eestis tõenäoliselt never ei teeks, on siin nii huvitavaks muutunud. Eestis töötasin aprillist augustini Salutaguse Pärmitehases ja Lallemandi tehas asub ka Taanis. Sain küsimata soovituse kandideerida Taani, aga seda võimalust ei kasutanud, sest pole väga reaalne käia 43h kuus 209 km kaugusel Grenaa linnas. Taani riigis on poolkohustuslik käia tööl ja 43h – Taani riigilt saab väga korralikke stipendiumeid (800 EURi/kuus lisaks palgale), aga tingimused on, et pead olema full-time student, töötama 43h/kuus ning omama resistence permitit.

University of Southern Denmark, peahoone

Hetkel on mul täpselt 30 EAPd – not less, not more nagu esimesel päeval rõhutati. Baka lõpetasin ma rõõmsalt 229 EAPga (milleks kulus ka 4 aastat), siis seekord on aega max 2,5 aastat ja exactly 120 EAPd – not less, not more.

Quantum chemistry     on üks mu lemmikuid so far, sest me tegelikult lahendame seal mata     ülesandeid, võtame tuletisi ja tuletise tuletisi, tõestame teoreeme ja nii     tunnist tundi. Väga tihti öeldakse, et tehke nüüd grupis või paaris     ülesandeid, selle asemel kui Eestis pidime me kõik 1,5h vaikselt loengus     kuulama. Mis tegelikult oli huvitav, aga üldse mitte produktiivne meetod. Siin     on lihtsalt nii hea õppejõud, et isegi mina saan aru.

Inorganic chem.     Siin lahendame d-orbitaali ülesandeid, tegime kohe alguses     presentatsiooni. Tean nüüd, mis on Massbauer Spectroscopy. Lisaks oleme     olnud 24 tundi (6 korda 4 tundi) laboris. Kõige hullem eksam ootab     jaanuaris.

Spectroscopy. NMR     COSY diagramm, relaxation, lots of exercises.

Med. chemistry.     See on biokeemia sarnane. Imestan, et sellise asja vabatahtlikult võtsin,     aga siin palju e-teste ja ka praktiline õpe, 13.nov on minu ettekanne.     Loeme siin artikleid ka, nii et paar inimest loeb samal teemal ja siis     tuleb võtta paari kellegagi teisel teemal ja arutada, miks ja kuidas     teatud geenid/molekulid Maailma aitavad.

Organic chem.     Ainult labor, loenguid siin ei ole, algab alles novembris, 8-tunnised     praktikumid. Ainus aine, mis ei lõppe eksamiga.

Nanochemistry.     Õpime keemilisi sidemeid ja teeme presentatsioone. See alles algas.

Kevadsemestril saan teha kõike, mida soovin – kas või ajalugu või filoloogiat ja lõpetan ikka rõõmsalt keemia. 25% õppekavast on täielikult õpilaste valik. Saab teha ka välismaal või siis praktika mõnes firmas või viibida täiesti teises teaduskonnas. Kõik on lubatud, ainult I semester ja lõputöö peab teemas olema, rohkem  nõudmisi pole. Lõputöö on 60 EAPd.

Elame 4-toalises korteris, Birkeparkeni ühes majas 6ndal korrusel. Koht iseenesest on ilus ja tore ja siin on palju peresid, siis räägitakse sellest kogu aeg lugusid, et ära öösel üksi õue mine ja pane ratas korterisse ja siin on niii ohtlik. Ei tea, so far so good. Otseselt ei karda selliseid asju, isegi USAs koputasin rõõmsalt õhtuti linnaosadesse, kuhu isegi pizzasid ei deliverdata, sest et kuritegevus. Sain 2 kurikaähvardust ja olen jooksnud palju kordi põtrade eest (need kõik on minu vead). Sellega võrreldes ausalt ei karda mingit Taani väikelinna getot. Meil on kõigil oma tuba, suur rõdu. Kaks kaaslast on sakslased, Beatriz on Portugalist. Tema on elanud Taanis täpselt sama kaua, kui mina. Saabusime isegi suht samal tunnil. Õpib midagi molekulaargeneetika sarnast. Poola tüdruk (pildil vasakul all), ta elab kõrval majas, õpib biomeditsiini, tema tunnid asuvad haigla kämpuses. Ta on nii armas ja tore ja sõbralik ja alati olemas. Sakslastest nii palju ei tea, sest üks on kogu aeg kodus ja teine kogu aeg väljas. Vaid korra käisime Annaga jooksmas, aga ta on parim helper, kui mul on vaja pangakaart teha, koolipabereid ajada, mingit eset rattale, mingi klass koolist üles leida. Ta teab lihtsalt kõike korralduslikku, aga tal on juba neljas aasta ka siin.

Kerteminde rannas (17km kaugusel, käisime rattaga)

Sedeni rand & meie maja Birkeparkenis

Kool on hiigelsuur. Ma pole TTÜsse kordagi ära eksinud, siin olen tervelt 3 korda, aga need kõik olid väga alguses. Suurt loogikat klassinumbritel pole. Peamajas lähevad numbrid järjest, aga väikestel külgenevatel majadel olen lihtsalt meelde jätnud. Mitte midagi ütles on auditorium numbriga T8, mis asub ühe väikse majaosa keldris, üksi polekski kohale jõudnudki. Hindamissüsteem on 2,4,7, 10 ja 12. Saab saada ka 0 ja negatiivseid hindeid olen kuulnud. Tunniplaan on impressive. Igal nädalal on uus tunniplaan, kõik 15 nädalat on erinevad. Kohe alguses juulis sain kõik kätte. Minul ükskõik, sobib selline plaan ka, aga esimest korda näen, et keegi nii palju toota viitsiks. Raamatukogu on ka korralik. Iga tudeng saab igal semestril 250 lk tasuta printida. Meil on koolis suur bassein ja saun, mis on ka lihtsalt parimad. Võime kasutada seda nii palju, kui soovime.

Rattakultuur on parim. Siin on 3 teed – üks autodele, teine ratastele ja kolmas jalakäijatele ning kõik lihtsalt toimib. Parimal päeval väntasin 43 km, tavalisel päeval 18-25 km ja väga harva üldse mitte. Kool asub juba ligi 7 km kaugusel, töökoht veel veidi rohkem. Käisin USAs ka 2 suve rattaga, aga next time olen nõus küll ainult autoga (mul on ARKi sõidueksam siiani tegemata, kuigi olen roolis istunud üle 4600 km, suurem osa sellest isaga ja varsti saan ma load niikuinii kätte), siis on ka see lõputu rattasõit ja õhtused jooksmised parimad ja rattaga on palju nalja saanud. Kui me Beatriziga International dinnerile sõitsime, suutsin tee peal peopesad ja vasaku põlve katki kukkuda, teipisin kinni ja läksime ikka; üks öö otsustas rattakumm kesklinnas katki minna ja isegi Agnieška (Poola tüdruk) pump ei aidanud ja pidin tühja kummiga veel 9 km sõitma (koju ja hommikul rattapoodi) ja kuidas me kõik oma rattaid iga päev 6 korrusele veame, õnneks liftiga. Elu on ikka ilus.

Olen kohanud inimesi Toronotost, Ohiost (USA osariik), Soomest, Norrast, Venemaalt, Saksamaalt, Singapurist, Mehhikost, Süüriast ja paljudest kohtadest Lõuna-Euroopast. Lisaks elab siin vähemalt 5 inimest Eestist. Mu kursusekaaslased on suuremas osas taanlased, vaid 2 poissi on Singapurist, Sarah on sakslane (oli mu laboripartner, aga prax sai läbi juba), räägib tihti, kuidas ta inglise keeles arenenud on, minu arust on ta algusest peale väga ok. Üks tüdruk on Norrast, üks Medical chemistry student on lätlane, üks Süüriast. Võib-olla teeb see international seltskond ühiskonnaelu kuidagi vabamaks. Kui Eestis on kõik veidi rangem, siis siin võib vabalt tunnis arutleda (õigel teemal ikka) ja siin on lubatud tundides süüa. Õpetajatele öeldakse eesnimi. Loengute asemel ongi pigem arutelud, praktikumid, ettekanded, suulised eksamid, projektid. Eestis sain ma sõna peale “õpetaja” vastuseks: “Ma pole õpetaja, ma olen professor.” Suhtumine õpilastesse on Taanis veidi vabam, aga vahel läheb see vabadus liiga kaugele. Siin oli mess paar päeva, suuruseks umbes 1/2 Võti Tulevikku mahust. Siin olid ka firmad ja organisatsioonid jms koos. Igatahes rõõmsalt jagati ülikooli fuajees õllepurke, kondoome jms välja, lisaks sai 5 min loomatapmise video vaatamise eest šokolaadi (taimetoitlased), sellise cräpi koht ei tohiks minu arust kooliseinte vahel olla, aga Welcome to Denmark. Tegelikult tore mess oli, paar lauda ainult olid täielikud “taanlased.” 

Taani keelt kahjuks üle algtaseme ei valda, aga on plaanis paremaks saada, aga keeleõpe nõuab minu puhul palju aega, eriti æ, ø, å sisaldavad sõnad, iseseisvalt teen teste iga päev. Loodan alustada jaanuaris ametliku kursusega, sest keelteoskus on nii vahva. Ei mõista inimesi, kes 5 keelt valdavad, mul võttis inglise keelgi aastaid ja endiselt võiksin rohkem sõnu teada. Sest mind üllatas küll, kui üks välismaalane ütles: „Sa oled Eestist, sul on käe peal eestikeelne kiri.“  (viide mu ainsale pisikesele tätoveeringule vasakul käel kirjaga „Elu on kingitus“)

�CѠN�

[mallemihkelsoo-blog]

Minu imeline Alaska

Kõik algas juba 2013.a oktoobris, kui liitusin SW-ga, väga-väga suur soov oli minna ja näha Maailma ja teha müügitööd ja õppida inglise keel korralikult ära. Mu vend julgustas mind igas mõttes selleks, ilma temata oleks vastus olnud kindlasti ei. Aastalõpp jõudis kätte ja kiire otsus tuli teha: ma lihtsalt pean proovima, saagu, mis saab. Hakkasin paberimajandusega peale, käisin 4 intervjuul, kirjutasin mottkirja ja kõike, mida teevad algajad. Koolitused olid täitsa põnevad, kahju ainult, et mu inglise keel sel korral veel väga nõrk oli, julgus suht olematu, aga ma teadsin, et ma saan. Vahet pole kuidas, aga ma saan. Väga ruttu oligi käes märtsikuu ja päris suureks üllatuseks ütles vend üks päev, et pane endale Skype intervjuu aeg. Mis asi? Miks? Teadsin kompaniist nii palju ikka, et GEC on mu viisasponsor ja Southwestern hariduslike raamatute kompanii ja ajalugu ja vajalikke fakte. Anyway oli see 17.märts 2014, kui pidin selle ära tegema. Kuri tädi (ja reaalselt liiga kuri isegi), küsis, miks ja mida tahan, kuhu elus jõuda, mis ma tegema hakkan. Olin motivated juba siis, väga kohe olin. Igatahes vastasin kõik küsimused ära, saatuseks see, et olin ääretult ebakindel ja kartsin rohkem, kui asi väärt oli, mu funny accent ei läinud kohe üldse peale. Aga mind saadeti uuele katsele, mis ei lõppenud üldse paremini, lohutuseks otsustas GEC mulle 100% makstud rahast tagasi kanda. Aprilli alguses võeti mu dokumendid lihtsalt maha. Sel hetkel nutsin ennast mitu päeva tühjaks, kõik mu 4 kuu töö ja paberid võeti lihtsalt maha, mu suur unistus kadus hetkega, sest ma polnud sobiv, aga tagantjärele olen 100% kindel, et nii oligi parem, lihtsalt vara oli veel ja see kõik pidigi nii juhtuma.

Aga ma ei loobunud. Mitte millestki,  jäin Eesti SW-sse alles, käisin koolitustel vahelduva eduga edasi, lugesin ülichoole raamatuid, mida minust targemad ja paremad müümas käivad. Aga ma teen alati edasi, no mater what. Jõudsin mõne päevaga Estyesi kontorisse, kes saatis mu juuni alguses Taani vabatahtlikuna ümber ilusa järve teed ehitama. Taani oli muidugi minu valik, sest see on nii minu riik, kus ma tahaksin veeta kindlasti veel mõne ilusa aasta oma elust, parimal juhul soovin saada sealt magistrikraadi. Loodetavasti üsna varsti. Sõitsin kaugele Helsingori linna, kus sain palju vahvaid asju teha ja suhelda inglise keeles ja maailma nunnuma Korea tüdrukuga tuttavaks. Järgmisena tegin mõne väikse asja BEST-Estonias, mis on headele projektidele suunatud koht. Sain ühe pisikese projekti, mille võtsin vastu lihtsalt tegemise pärast, see pole nagunii lihtsalt mina. Aga mulle meeldib asju hästi teha, st võtsin mõni kuu hiljem veel ühe uue sarnase projekti – otsustasin vastutuse lõpuks enda kätte võtta ja teha üks hea projekt, tulemus oli kohe parem. Võrreldes SW-ga on need asjad täiesti lapsemäng. Aga mitte kummaski (BESTis ega Estyes-s) ei saanud ma midagi suuremat teha ja need ei täitnud üldse mu soovi. Ehk siis, uus ringi ja uus aasta, SW!

Tuli uuesti november, aeg, kus esimesed SW-kad hakkavad suveks valmistuma. Mul oli üks päev vennaga jutuajamine kõigest, võib-olla ma poleks rohkem proovinud USAsse saada, võib-olla oleks lihtsam see kõik lihtsalt jätta ja minna tavalise tudengieluga edasi. Igatahes oli see otsus sama kiire nagu eelmine kord. Saagu, mis saab. Ma lähen USAsse kas nüüd või never ever. Aga teen paremini ja võtan kõik enda kätte. Ma lihtsalt pean julgemaks saama, ma ei jõua nii elus mitte kuskile. Igatahes see otsus oli 100% õige ja pani mu silmad särama iga päev järjest rohkem. Mul oli eesmärk, mille poole püüelda. Käisin koolitustel ja olin igal teisipäeval rõõmsalt kohal.

Ma ei tea, kas elu on lihtsamaks muutunud või olen mina tugevam, aga seekord läks kõik kergemini. Juba märtsi alguses tegin intervjuu, mis oli lihtsam, kui ootasin. Rääkisin väga entusiastlikult oma suurtest eluplaanidest ja mida kõike SW mulle tähendab. Mõne minutiga sain vastuse: „Väga tore, meie poolt oled vastu võetud, näeme Nashvilles.“ So thankful, pidin õnnest nutma hakkama, olingi sammu võrra edasi seal, kus ma veel kunagi pole olnud. Edasi veel viisa ja lennupiletid. Nädal enne sõitu sain teada, et sõidan osariiki, kus 20st kõrgeimast USA tipust asub seal 17 ja max temperatuur on 37,5C. Jälle üks ilus Põhjariik, see on midagi mulle: olen olnud Norras, Rootsis, Taanis, Islandil, Soomes ja nüüd siis Alaskal, aga kunagi mitte ühelgi soojal maal. Mõni päev enne sõitu rääkisin isaga, kes oli seriously mures mu pärast. Ta on pigem terve elu olnud suhtumisel, et ma pean oma valikud ise tegema ja kõigega ise hakkama saama. Läksin Kose lähedal asuvast kodust pühapäeva õhtul Tallinnasse ja ütlesin umbes nii, et olen sügisel jälle siin tagasi, ta oli kindel, et näeb mind palju varem, enamus inimesi ei uskunud, et ma hakkama saan, aga mul oli ükskõik, see on minu elu ja ma saan kõigega hakkama. Igatahes see oli üks hetk, kus olin kindel, saagu, mis saab, ma teen selle suve lõpuni ja keegi ei näe mind enne sügist ja ma tulen kõige õnnelikumana tagasi.

27.mail istusingi Egoni ja Victoriaga laevale, ise väga mõistmata, kuhu suunas ma liigun või mis minust saab. Aga ma olin õnnelikum kui kunagi varem ja muud vaja polnudki. Esimese öö olime Victoria isa juures Helsingis, järgmine varahommik istusime juba lennukis, mis sõitis Taani, edasi sooja Washingtoni. Sinna jõudes olid meie viimased lennupiletid kehtetud, sest Euroopast tulime SAS-ga, edasi sõitsime ühe Ameerika siseliiniga ja mingi arusaamatus oli seal süsteemis. Natuke segadust, palju ajaraiskamist, aga 2 lennufirmaga suheldes saime asjad jälle ilusti korda. Hilisõhtul maandusime siiski Nashvilles, see oli juba nii ilus. Tundsin meeletut vabadust juba siis, ma olin oma ülejäänud elu täiesti maha jätnud. Päev vabadust, algaski saleschool. Harjutasime, harjutasime, harjutasime lõputult. Alles nüüd mõistsin, kui maas ma kõigega olen ja ei kujutanud oma suve enam ettegi. Mu suurim trump oli alati hea attitude ja kiirus ja ma kavatsesin neid kasutada. Minu eesmärk oli teha elu õnnelikuim suvi – ja see täitus peaaegu igas mõttes.

Pilt Victoriaga USA esimesel ja viimasel päeval (28.05 ja 08.09):

3.juuni hommikul istusime juba jälle lennukile, peale 2 vahepeatust ja ajast veel mitu tundi tagasisõitu, maandusime 15 tunni pärast Anchorage lennujaamas – maailma ilus linn, millest sai mu kodu 3 kuuks ja 3 päevaks. Lennujaamast väljudes oli meeletult külm, uskusin, et olen Alaskal. Kuna host family puudus, võtsime 6 peale ühe toa hostelis, et kiirelt asju tegema hakata: paberimajandus, pank, lõputu harjutamine. 4.juuni õhtul kella 17 ajal algasid minu esimesed koputused. See oli megavahva – olin nii exited. Esimene uks jäi suletus, teine uks oli õnneks vana mees, kes midagi ei jaganud ja ütles kiirelt: „No thanks.“ Olin meganärvis. Peale seda jooksin kiirelt mööda linna ja maju ringi, et iga päev ikka 33+ demo teha.

Pühapäeval läksime kirikusse, eesmärk oli leida endale host. Alaska kirikud on ilusad ja seal lauldakse motivatsiooni laule ja laes rippusid kogu maailma lipud – isegi Eesti oma. Pärast pikka kirikuhommikut tulid mitu pere meiega rääkima. Esiteks saime kodu Lõuna-Anchorage ühte suurde majja nädalaks: mina, Eelika, Vallo ja Egon. Samuti oli seal pere, kes pakkus kodu alates järgmisest nädalast – temast saigi minu ja Eli host-ks kogu ülejäänud suveks ja ausalt paremat annab tahta. Meil oli ilus tuba, elasime terve suve tasuta, võisime kasutada kodus pm kõike – vannituba, külmkappi, kööki, pesumasinat, kuivatit, garaaži, klaverit. Pühapäeva hommikuti ootas meid tihti mõni ülihea hommikusöök, 5.juulil saime osa ühest suuremast peost, vahel 22.40 koju jõudes ootas köögis soe pizza ja üldse – kohe näha, et 4 last üles kasvatanud armas Ameerika perekond.

Esimese kliendi otsa sattusin alles 11.juuni õhtul: kohalik õpetaja preili Hodges ostis mult matad. Pärast seda olin liiga exited – mu esimesed ühikud olid teenitud ja tegin õhtul veel mitu ilusat SD. Laupäeval müüsin veel ühele toredale vanaisale laste seti, pärast seda oli mitu päeva 0-päevad. 18.juuni sõitsin Wasillasse, et Mari folloda. See päev andis meeletult, sest 19.juunil müüsin oma suve tugevalt parima päeva (jep, isegi 10 nädalat hiljem samas linnas palju paremate oskustega ei müünud isegi poolt selle päeva müügist enam kordagi, exited olek aitab alati). Järgmised mitu-mitu-liiga mitu nädalat panin ainult lasteka pudi ja mõne üksiku advantage peal, st olid tulemused nii olematud.

Üks raskemaid päevi oli 4.juuli. Olin nunnu ja positiivne nagu alati, aga sain see hommik slämmi oluliselt rohkem kui tavaliselt. Läksid uksed ja pered ja tänavad, kedagi ei huvitanud, et ma eksisteerin. Üks pere tuleb uksele: „I am not interested.“ Hakkasin ennast kiirelt tutvustama: „I am student from Europe…“ Vastuseks sain: „Awesome“ ja uks löödi kinni. Sel hetkel ma ei suutnud ja hakkasin meeletult nutma. Mul on sellised olukordi olnud sadu, aga sel päeval ma ainult nutsin iga slämmi peale, isegi ei saanud aru, miks? Tagantjärele tean, et see oli päev, kus vahetasin lihtsalt oma levelit – esmane nunnu exited olek, kellele võib kõike näkku öelda ja kes jääb ikka õnnelikuks, ei kesta igavesti, mingil hetkel tuleb see vahetada oskuste ja kogemuste vastu ja see kõik oli nii raske. Ühel hetkel jäin lihtsalt seisma ühele tühjale tänavale, olin nii lost, et ei osanud enam oma pisarate, väga vastiku vihmase ilma ja eluga midagi peale hakata. Lihtsalt seisin ja nutsin 10-15 minutit. Ühel hetkel tuleb mu juurde üks tore natuke vanem tädi ja küsib, kes ma olen ja miks ma siin olen ja üldse. Vastan harjumusest rõõmsalt: „Olen college student from Europe..“ Selle peale kutsub ta mind enda juurde. Rääkisime Jumalast, lastest, elust. Näitasin talle kiirelt piibleid ka, aga mul oli ükskõik, mu päeva oli ta juba päästnud. Suutsin jälle ilma nutmata järgmisele uksele koputada – aitäh tundmatu sõber. Tund hiljem lõunapausil nutsin ennast jälle tühjaks, ma ei saanud aru, mis minuga toimub, aga ma otsustasin, et ma teen selle kõik lõpuni, see on seda väärt, lihtsalt on. Koputasin samamoodi edasi ja peale mõnda koputust müüsin isegi kliendi – wow, põhjust mitte pooleli jätta.  :)

Ülejäänud mitu nädalat, peaaegu juuli lõppu välja läksid lasteka pudi müües, päris mitmeid 0-päevi üle elades, pidevalt nuttes ja lootes, et ma saan kunagi paremaks. Ma ei tahtnud koju, lubasin, et nii ma ei lahku siit iial. Ükskõik, kui kaua see aega võtab, kunagi ma õpin müüma ja saan samalahedaks bookgirliks nagu terve SW. Mul tuleb ilus suvi, mida ma mäletan veel aastaid, ja et SW mind veel järgmine aasta tagasi ootaks, mitte suvi, kus ma nutan mööda tänavaid, et ma ei müü nii palju nagu tahan. See nõudis palju, meeletult palju. Vähemalt olid meil Eelikaga vahelduva eduga võistlused: kes vähem päevas peredega maha istub, saab midagi karistuse õhtul. Näiteks kui ma võitsin, sain Eli läbi kõdistada või jooksime koos 3 ringi paljajalu ümber hosti maja või laulsime õhtul koos salestalki, üks hommik sain tasuta koogi ja üldse  - vähemalt mu päevad lõppesid õnnelikult ja nii tore oli õhtuti näha, et keegi teeb samas linnas jalgrattaga sama tööd ja on umbes samal tasemel nagu mina, aitäh Eelika, et mind välja kannatasid ja õnnelikumaks tegid.

Ükskõik, kui kaua see aega võtab, kunagi ma suudan kõike. See oli juba 8s nädal, kui jõudsin tasemeni: nullipäevi pole olemas, klient iga päev. Ma ei teinud midagi teisiti, vähemalt endaarust, võib-olla nutsin vähem, võib-olla olin enesekindlam, võib-olla nautisin elu natuke rohkem, igatahes polnud lastekate müük minu jaoks enam mingi mure. Augustis ei olnud peaaegu päeva, kus ma mõnda lasteraamatut maha ei müüks, advantagedega ma nii kaugele ei jõudnud (mu müük oleks megalaes, kui need ära õpin). Sain meeletult vastuseid: „Is it the books again, I am not interested, keegi on siin igal aastal.“ Lihtne ja kiire vastus: „Jaa, high five, me olema nagu jõulud, me müüme raamatuid igal aastal.“ Sain nii mõnegi ema naerma ja maha istuma.Hakkasin tunnetama, et inimesed armastavad otsa kl 20.30 ja hiljem. Mul on olnud päevi, kus 20.00 olen nullis ja kella 22ks on juba 2 klienti – wow :) St hakkasin järjest kauem töötama, 2 korda kutsuti politsei välja, aga see oli nii tühine. Olin jõudnud faasi, kus mul oli juba kõigest ükskõik, hea mõttes. Ma lihtsalt otsustasin, et teen nii palju ja nii kaua kui suudan – õhtused tahtsin ikka appointmentideks teha, et külmi koputusi liiga hilja ei teeks.

See oli juba 9-10 nädal, kui linnaalad, kus on maja-maja-maja, uks-uks-uks ja elu nii ilus, otsa said. Hakkasin tööle Alaska mägedes ja metsa vahel, ikka Anchorages, aga elu läks tunduvalt raskemaks. Sõitsin rattaga mägede otsa, mille suuruseid ma pole elus varem näinudki, nägin loomi, keda heal juhul olen varem piltidel või loomaaias näinud. See kõik on õudne, aga see on elu ja neid kogemusi ei vahetaks ma mitte millegi vastu. Igatahes oli see üks sarnane päev Lõuna-Anchorage mäe otsas, kus on palju puid, majad iga 20-25m järel. Kõndisin ühel tänaval, mis oli pm mets. Tulin ühest majast ja järgmiseni olid ainult loetud paarkümmend meetrit. Järsku seisab tee ääres ÜLISUUR MEGAILUS, ja NII HIRMUS PÕDER. Pidin end surnuks ehmatama, aga väliselt jäin rahulikuks ja kõndisin edasi nagu poleks midagi juhtunud. Mõni meeter hiljem hakkasin kiirelt jooksma ja järgmine maja ütles kohe – sa oled Alaskal, siin ongi põdrad, harju ära. Raamatuid see onu ei ostnud. Natuke hiljem jooksin ühe maja ette ja jälle – suur põder sööb ukse ees põõsast :D Jätsin jälle mitu ust vahele, aga see kõik pani mind megakiirelt liikuma ja schedule ilusti paika – olin müünud juba 1 kliendi ja müüsin samal päeval veel 2. Aitäh põder, ilma sinuta poleks ma nii paljusid peresid see päev kohanud.

Nädalavahetused olid ilusad, ma armastasin laupeäva õhtuid ja pühapäevi. Need tegelikult polnud tööpäevadest lihtsamad, lihtsalt väike vaheldus. Ikka tuli käia nädala asju poest ostmas ja uus kaart joonistada ja pesu pesta ja välja magada ja ülitoreda hosti jaoks aega leida ja oma orgiga kokku saada. Käisin Eagle Riveris, Wasillas, Homeris, Sewardis, lõputult paljude mägede otsas (sest Alaska ongi üks mägi ja loomaaed). Sain lüüa Egonile ja Vallole koogi näkku, sain endale success coini, ilusa käevõru kirjaga „The harder I work, the luckier I get,“ sinise SW pudeli ja lõpuks õhupallisõidu (jep, mul oli viimane nädal parim nädal klientide arvus, ühikute poolest jäi parimaks suve algus ja 2.nädal).

Olen nii maailma õnnelik, et sellise suvega hakkama sain. Midagi nii rasket ei tule mul kunagi enam üle elada, sest ma olen tugevam kui iial varem. Ma pole kunagi elanud nii siin ja praegu kui ma suutsin seda Alaskal, eriti augustis. Mul oli suva lõpus müügist, ma polnud mitu kuud ühelgi peol käinud või oma Eesti sõpru näinud, aga ma tundsin end vabamalt ja õnnelikumalt kui iial varem. Mul polnud Internetis elu ja see andis aega kõige muu jaoks. Mul oli suvi ja töö, mida ma tahtsin. Ma nägin ja sain kogemusi, mida enamus ei saa iialgi. Ma sain suhelda inimestega ja näha kodusid onnidest lossideni. Ma olen liige SW-s, kus on nii tublid ja tugevad ja töökad inimesed ja kes ei ütle kunagi halvasti. See kõik tegi mind paremaks ja õnnelikumaks. Muutus on nii mega lihtsalt, loodan, et mind ootab veel üks ilus suvi Ameerikas. Aitäh Teile, kes on kaasa aidanud, mind välja kannatanud ning võõrastega peaaegu rääkima õpetanud. Kindlasti on mul veel pikk tee ees, sest mu unistustel lihtsalt pole piire, aga algus on tehtud ning täna siin ja praegu on mul minna ainult edasi ja kõrgemale ja jõuda kõigeni, kuhu ma soovin. Kalli saab ka, alati :)