miexchangeyear

[miexchangeyear]

040219

Ilusat aprilli algust, ma kahe kuu pärast tulen koju!

Hirmus ikka mõelda, et aeg nii kiiresti möödub. Ma ei ole valmis veel kõigile ja kõigele head aega ütlema.

Minu nädal aega kestnud kevadvaheaeg sai läbi ja alates eilsest olin tagasi koolipingis. 

Vaheaeg oli päris vahva! Esimesed mõned päevad midagi erilist ei teinud, olime niisama kodus ja tegime oma tegemisi. Ühel õhtul (kolmapäeva vist) käisime Laura töökaaslase juures grillimas. Tore oli, sain enda oskusi lauajalgpallis ja lauatennises proovile panna.  Vaheaja lõpu poole sattusin ma aga Chicagosse. Nimelt planeeris mu koordinaator pisikese trip’i vahetusõpilastele ja otsustasin ka sellest osa võtta. Neljapäeva õhtul pärast kirikut (käisin enda vabatahtliku töö tunde saamas, vaatan host-õega lapsi) viskas Kenna mind koordinaatori juurde ja juba reede hommikul kell kuus alustasime sõitu Chicago poole.  Tee peal võtsime peale ka vahetusõpilase kes elab Grand Rapids’is (minust ca 3 tunni kaugusel) ja einestasime Chick-Fil-A’s. Sõit oli üsna pikk ja ma enamus ajast üritasin unne vajuda. Kui me Chicagosse jõudsime, viisime kõigepealt asjad hotelli ja siis läksime juba linna avastama. Plaanis oli kõigepealt kuskil midagi söödavat haarata ja siis vaatamisväärsusi uudistada.

Käisimegi kõigepealt lõunatamas kuskil võileiva kohvikus (???? unustasin ära mis selle nimi oli aga võileiva ma sealt igatahes sain koos piimakokteiliga) ja siis suundusime mööda linna jalutades Shedd’i akvaariumi poole. Pean mainima et isegi kui see kõik seal vahva oli, siis ringi kõndisin valutava südamega. Need kalad ja kõik kes seal pisikeses kohas kinni olid ei väärinud seda ja peaksid olema enda päris elukohtades, ookeanis jne. Täitsa kurb oli olla kui ma neid delfiine ja vaalu seal nägin, ma pole vist just kõige parem inimene keda akvaariumisse viia (rääkisin paar päeva hiljem enda päris emaga ka sellest külaskäigust ja ta oli minuga ühel nõul!). 

Pärast akvaariumi käisime sellises kohas nagu Skydeck. Kõige paremini saab seletada seda kohta nii - KÕRGE!!!! Tegemist on Willis Tower’iga, mis on Chicagos asuv pilvelõhkuja. Vaade oli imeline ja kuna meil avanes võimalus ka kõndida klaaspõrandal mille all saad Chicago linna näha, siis oli tegu väga vinge kogemusega! Mulle meeldis väga, välja arvatud see osa kus me liftiga rohkem kui 100 korrust sõitma pidime. See ei meeldinud. Liftid on vastikud asjad. Fuh.

Pärast terve pärastlõunat jalutamist olid kõigil kõhud tühjad ja me käisime söömas, taaskord ma nime ei mäleta, aga head Caesar’i salatit sain ma nautida. Hotelli jõudsime tagasi kuskil kella kümne paiku.

Laupäeval algas hommik pannkookidega IHOP’is. Megahead olid!  Esimesena külastasime too päev kuulsat Millennium Park’i, mis on avalik park Chicagos ja seal on võimalik näha seda maailmakuulsat uba. Ma ubadest muidu midagi erilist ei arva, aga see oli küll täitsa lahe!  Sealt edasi suundusime kunstimuuseumisse, mis minule isiklikult nii-nii väga meeldis. Ma nägin nii palju lahedaid ja ilusaid kunstitöid ja no ma ikka ei suuda ära imestada kui andekaid inimesi siin maailmas leidub. Oleks siis mul ka enam-vähem veidike kunstiannet, aga ei!  Kunstimuuseum külastatud, kõndisime niisama linna peal ringi ja avastasime erinevaid kohti. Käisime lõunatamas Five Guys kiirtoidurestoranis kus mina maasika maitselist piimakokteili jõin (väga hea oli) ja siis külastasime kaubanduskeskust, kus tegelikult mitte midagi erilist ei leidnudki.  Käisime too päev ka 360 Chicago’s. Nimelt tegu jälle hiiglama kõrge ehitisega, kus oli võimalik imetleda vaadet Chicagole. Taaskord kõik meeldis, välja arvatud liftiga sõitmine.  Laupäeval olime kõik omadega nii läbi, et hotelli jõudsime kuskil üheksa paiku ning koordinaator tellis pitsat meile. Nautisime üksteise seltskonda ja käisime basseinis ujumas.

Pühapäeva hommikul helistasin enda emale ja rääkisin talle mis me teinud oleme siiani ja kuidas mul üldiselt läheb. Ma ei suuda uskuda, et juba kahe kuu pärast on mul võimalik teda jälle näha!! Meil ju nüüd enda kuldne retriiver ka kodus, kes mu küll arvatavasti ära sööb kui ma koju lähen sest olen ju siiski võõras tema jaoks, aga ma ei jõua ära oodata millal seda nummipalli ka näen! Uskumatu, et mu seiklus siin kaugel juba varsti lõppeb, silmad lähevad märjaks kui selle peale mõtlema hakkan.. Igatahes, kaldusin teemast veidi kõrvale. Pühapäeval kuskil kella 11 paiku hakkasime tagasi Michigani poole sõitma. Autosõit oli pikk ja väsitav ning koju jõudsin kuskil poole seitsme paiku. Tegin ära oma kodutöö, mida mul tegelikult terve nädal oli aega teha, aga ma olen ju mina. Loomulikult jätan asja viimasele minutile.  Esmaspäev koolis oli üsnagi vahva. Tore oli jälle kõiki näha ja nüüd saab taaskord rutiini sisse. USA kool on ikka palju vingem kui Eesti koolid, lihtsalt mainin.

Aga see ongi vist minu poolt praeguseks kõik, midagi muud erilist mul rääkida ei ole. Järgmine postitus vist tuleb juba paari nädala pärast äkki... Ma ei ole enda postitamise plaaniga eriti kursis, aga eks näis mis tulevik toob. Kallidpaid! <3  (ps! ma ei jaksanud seda postitust enne avaldamist üle lugeda sest kell saab kohe-kohe üksteist ja mul suur uni peal, seega vabandust vigade pärast :D)

(032919, Chicago. Ma ei jõua ära oodata, mil taaskord sinna saan.)

(032919, AKVAARIUM!!!)

(032919, Skydeck’ilt oli nii ilus vaade linnale.)

(032919, kuna jõudsime Skydeck’i alles õhtu poole, siis päike loojus üsna kiiresti seega sai linna pildistada pimedas. Vaade oli imeline.)

(032919, ilmselgelt vaatasin läbi klaaspõranda kuidas autod mu jalge all sõidavad. Uhkustan nüüd veidi ja ütlen, et minul ei hakanudki süda hirmust kiiremini lööma, kui jalg klaaspõrandat puudutas. Mega-super-hüper vinge!)

(033019, kõndisime Trump Tower’ist mööda...)

(033019, no ütle nüüd, et see pole üks vinge uba.)

(033019, hehe..)

(033019, ma oleksingi võinud neid maale vaatama jääda.)

(033019, 360 Chicago näitas meile taaskord kui suursugune linn Chicago on. Kõik hooned on nii kõrged, et kõndides seal tänavatel tundsin end nagu pisike sipelgas.)

[miexchangeyear]

“Being an exchange is letting your heart be divided into several small pieces and let them be taken to every corner of the world .. and hope that one day they all meet again.”

— exchange students

[miexchangeyear]

031319

Tsauki! Pole kaks kuud postitusi kirjutanud, või noh, mul postitused kirjutatud aga ma olen laisk ja ei jaksa pilte juurde lisada seega ma täna olen tubli ja lõpuks teen seda!

Jaanuarikuu möödus nii kiirelt ja nüüd on juba veebruar ka läbi ehk ma tulen juba kolme kuu pärast koju?!?!

Nimelt rändan ma tagasi Eestisse viiendal juunil. Kolmandal juunil lendan pere juurest ära, siis veedame vahetusõpilastega päeva Washingtonis ja siis suundume kõik juba kodu poole! Kurb on mõelda tegelikult kui kiiresti see aeg siin läinud on ja ma ei kujuta ette, kui raske mul äraminek saab olema.

Praegu juba mõtlen, et kui lõpuks on aega enda hostpere ja siinsetele sõpradega hüvasti jätta, siis pisaratest vist puudust ei teki. Loodame, et järgnevad kuud lähevad vähe aeglasemalt kui eelnevad.

Rääkides jaanuarist, siis minu jaanuarikuu (ja veebruar ka tegelikult) oli üpris produktiivne. 

Jaanuari alguses oli mu sõbrannal sünnipäev, mida tähistasime pidšaamapeo ja külastusega SkyZone’i (batuudikeskus). Mega vahva olI!

Jaanuari keskel olid meil koolis ka igas aines eksamid kuna esimene semester oli läbi saamas. Ei taha nüüd küll uhkustada, aga suutsin kõikides tundides eksami hindele A teha, nii et olen selle üle täitsa uhke (kuid samas Ameerika koolisüsteem on minu jaoks üsna kerge võrreldes sellega mis meil Eestis on, seega...).

Aasta esimese kuu jooksul oli meil ka vahetusõpilastega kokkusaamine jälle! Käisime vabatahtlikutena supiköögis ja siis läksime Frankenmuth'i jääskulptuure vaatama! Hästi tore päev oli!  Peaksin vist ka mainima, et jaanuaris saime koolist lausa terve nädala puududa, sest ilmad olid nii külmad! :D Vahvad ajad, vahvad ajad.

Ahjaa, nagu eelmises postituses mainisin, siis otsustasin siin olles korvpalli mängida. Asi hakkas juba täitsa hästi minema, suutsin mängudel ka mõned punktid meie tiimi jaoks skoorida! Aga igas heas on ka midagi halba ja nagu me kõik teame, olen ma üsna koba inimene ja õnne mul eriti ei ole, seega kirjutan nüüd siiagi kuidas ühes trennis läks asi veidi aia taha ning minu korvpalluri karjäär jäi katki. Nimelt suutsin trenni ajal endale peapõrutuse saada ja olin korvpallist paar nädalakest eemal! Ma ikka oskan, ma tean.

Aga see ei ole veel kõik!

Nimelt on meie koolis selline tants nagu Snow Glow, mis on sarnane Homecoming’ule. Igast klassist valitakse kaks esindajat (poiss ja tüdruk) ja nende seast hääletatakse kuninganna ja kuningas. Mina ja üks vahetusõpilane Hiinast, Shao, olime kümnenda klassi esindajad, kuna saime kõige rohkem hääli (iga klass valib enda klassist kaks, kui see enne segaseks jäi). Samuti olime ka Snow Glow Queen ja Snow Glow King 2019!! Päris vahva, et nii paljud inimesed terve kooli peale kokku meie poolt hääletasid, kindlasti muutis vahetusaasta kogemuse veel vahvamaks.

Aga rääkides siis sellest kuidas see üritus ja minu halb õnn kokku puutuvad omavahel. Kuna Snow Glow on samuti tants, siis loomulikult läksime ka mina ja Faith sinna (ma pidin minema, olin ju Snow Glow Queen ja pean ühe aeglase tantsu Shao’ga tantsima (ps! peab mainima, et see oli tsipakene piinlik aga me naersime selle üle, et meil see kõige paremini välja ei tulnud, seega it’s ok!)). 

Kahjuks minu tants aga ei möödunud kõige paremini... Esimese kahekümne (jah, kahekümne) minuti jooksul suutsin endale haiget teha ja nikastasin enda põlve (nii vähemalt öeldi mulle järgmise päeva hommikul EMO’s, kuhu minema pidin, sest olin valmis valu pärast minestama ja jalga eriti liigutada ei saanud). Samas nemad ütlesid et mu põlv on “sprained” ja ma tean mida see tähendab, aga eesti keelde mina seda tõlkida ei suutnud ning google translate ütles et see nikastus, seega :DD). Vahva eks!!! Olen kindel, et kellelgi teisel sellist kogemust ei ole nagu mul. 

Muidugi, kangekaelne nagu ma olen, üritasin sellest valust mitte välja teha ja üritasin enda õhtut nautida nii palju kui võimalik. Tantsisin teistega kaasa tooli peal istudes, Shao’ga tantsisin selle tantsu ära nii kuidas võimalik mul oli, tegin semudega pilte ja nautisin niisama seltskonda ja muusikat, mis sest, et DJ ei teinud kõige paremaid laulu valikuid.

Minul oli kohe kindlasti meeldejääv õhtupoolik ja isegi kui ma enamus ajast valus olin, siis see ei seganud mind seda kõike nautimast. Sellist asja ma enam ju kogeda ei saa. 

Igatahes, siin kohal lõppes minu korvpalluri karjäär. Õnneks hooaeg pidi nii või naa juba veebruari lõpus läbi saama, seega väga paljust ma ilma ei jäänud.

Ülejäänud veebruarikuu möödus tavaliselt. Kandsin enda põlveortoosi paar nädalakest, käisin koolis nagu tubli ja eeskujulik õpilane ma olen, käisin korvpallimängudel (nii meie tiimi kui ka poiste tiimide), käisin veel ühte koolibändi kontserti kuulamas ja olin niisama. 

Märtsikuu algas minul aga sellega, et neljandal märtsil sain tähistada enda seitsmeteistkümnendat sünnipäeva. Jesss, olen ka nüüd 17 tuul ja torm ;) 

Sõbrad õnnitlesid koolis, Eesti pere ja semud saatsid õnnitlusi ning käisin enda vahetusperega väljas söömas! Hästi vahva oli ning pean ka ära mainima et naabritüdruk tegi mulle koogi, kuhu ta oli pannud ka pisikese sildi mis ütles “Palju õnne sünnipäevaks, Angela!” ja see oli minu arvates nii armas, et võttis lausa silmad märjaks.

Reedel, 8. märtsil, tähistasin sõpradega sünnipäeva ning veetsime õhtupooliku kõik koos Applebees. Sain ka mõned kingitused mille üle ma nii-nii tänulik olen, kuigi ütlesin küll, et pole vaja midagi kinkida, peaasi et kohale tuled! 

Pean ära mainima siin kohal paar pisikest kingitust, mis minul südame soojaks tegid. Hailey kinkis mulle albumi kus on pildid meist ja pildid mis ta minust igal korvpallimängul tegi. Ashlyn kinkis mulle suuresuure paki Sour Patch Kids’e (võtan koju vist, sest ma ei suuda neid siin selle ajaga ära süüa :D) ning samuti sain pop tart’se ja veel kommi. Nii meeldiv, koju tulen diabeediga!

Ei suuda sõnadesse panna kui tänulik tegelikult olen. Mul on tõesti nii vedanud kõigega ja kõigiga. Polekski vist paremat soovida osanud.

Rohkem midagi väga erilist pole juhtunud, käin koolis ja võtan kõigest viimast. Tulen ju ometigi vähem kui kolme kuu pärast koju (poetame paar pisarat siin kohal). 

Ahjaa, eile käisin Petoskey’s! Nimelt, meie kooli poiste Varsity korvpalli tiim suutis end quarterfinal’isse mängida ja meie kooli poolt oli kaks “fännibussi” õpilastele, kes tahtsid neile kaasa elama minna. Eks ma läksin siis ka! Sain kolm tundi sinna sõita, nautida Michigani ilusat loodust läbi bussiakna, veeta aega enda sõpradega, toetada meie kooli tiimi ja enda hääle peaaegu suutsin samuti ära karjuda (tuleb ju kaasa elada enda koolile, pole minu süü)! Peab tõdema, et kurk oli pärast mängu üsnagi valus ja uni oli suur, sest koju jõudsin alles kella üheteistkümnest. Aga see kõik oli seda väärt!!!! :) 

Rohkem ma praegu kirjutada ei oskagi, kui miskit juhtub, eks ma siis üritan märku anda! :)

Tsauki-tsau <3 (PS! Ma ei jaksanud üle lugeda seda mis kirjutasin, seega vabandust kirjavigade pärast. Olen üpris kindel, et kuulen nende kohta homme hommikul enda emalt (eesti omalt ikka, tsau emps!) Head ööd, ma nüüd lähen magama!)

(011119, Ashley sünnipäev! Pildil olen Ashley, Tana, Sarah’i ja Ashley’ga.)

(See pilt kirjeldab Jaanuarikuud Michiganis nii hästi, sest koolid olid kogu aeg ilma tõttu kinni :D)

(012619, vahetusõpilastega Frankenmuthis!)

(020219, siis kui sõbrannaga hängisin ja kolledži korvpalli vaatama läksime)

(020819, Ben, mina ja Jack. Riietusi saab kirjeldada kahe sõnaga: Snow Glow. Ehk pane selga kõik mis UV valguse all helendama hakkab.)

(020919, siis kui oled eelneval õhtul nii tõsine tantsulõvi, et pead järgmise päeva hommikul lausa Ameerika EMO üle tšekkama.)

(021819, band concert ning pidin jälle kõigiga pilti tegema. Siin pildil olen Ashlyn’iga :))

(022819, meil oli viimane mäng :( Veidi kurb oli.)

(030419, 17 tuul ja torm!)

(031219, Petoskey’s oli vahva! Allison tegi mulle sinise käejälje põsele, olin ka nüüd nagu kõik teised. Pildil olen Izaro ja Ashley’ga. (Fun story, üritasin just sõna handprint kuskil kümme minutit google translate’i abiga eesti keelde tõlkida, sest mulle ei tulnud meelde mis see eesti keeles on ja lõpuks pidin ikka inglise-eesti sõnastiku peale minema ja sealt vastuse saama sest google translate tõlkis seda sõna inglise keelest INGLISE KEELDE. Uskumatu.)

[miexchangeyear]

010119

Kõige paremat uut aastat teile kallikesed! :)

Olen tagasi siin, sellel veebilehel  kus ma pole viimased kaks kuud enda nägu näidanud. Nii kurb kui see ka poleks, pole mul miskit vabanduseks ka tuua - ma mõned korrad kirjutasin postitust, aga kustusid ära ja noh, viitsimist ja motivatsiooni ka eriti ei olnud.. (Üritan end parandada, vabandust.)

Niisiis, mis vahepeal toimunud on?

Oktoobri lõpus tähistasin Halloweeni! Megavinge kogemus, nii kurb et Eestis sellist asja ei ole. Jagasin identiteeti too päev Post Malone’ga. Käisin trick or treat’imas ka Kenna ja Faithiga - komme on siiani alles.

November möödus ka vahvalt! Kuu alguses käisime local coordinator’i (minu kohalik tugiisik) ja teiste vahetusõpilastega Lansing’us, mis on Michigani pealinn. Külastasime State Capitol’i ja muuseumi. Pitsat käisime ka söömas!

Alustasin korvpalli trennidega - imekombel sattusin meie kooli Junior Varisty tiimi. Nüüd aga selle loo toredam pool - ma pole kunagi varem korvpalli otseselt mänginud. Mis te arvate, kui osav ma olen? Mitte väga, aga ma õpin!!! Elu ongi uusi võimalusi täis ja nagu ütles mu hostema, kui ma tryouts’idele läksin: “You have nothing to lose.”

Novembris tähistasime ka Tänupüha. See toit - lihtsalt võrratu. Olen üsna kindel, et võtsin kaalus juurde pärast seda. Seda toitu jätkus reaalselt mitmeks päevaks. Hästi vahva oli!

November oli üldkokkuvõttes selline rahulikum kuu ja seda oli ka detsember.

Detsembris käisin enda esimesel Ameerika keskkooli "field tripil" (käisime Biomed'i klassisega Mid Michigan Health Center'is ja see oli tore!) ja sain sõita kollase koolibussiga! Faith ja teised ei saanud aru, miks ma koolibussiga sõitmisest nii vaimustuses olin, aga c'mon, KOLLASED KOOLIBUSSID!!!!!!

Detsembris oli meil koolis ka band concert, kus minu õde samuti esines. Nende esitus oli fenomenaalne, ausalt ka! Pärast kontserti otsisin Faithi üles ja tegin tema ja veel paari inimesega pilti, sest esiteks - nad tegid imelist tööd ja teiseks - nende pintsakud olid nii ägedad!

Detsembris saime samuti kohaliku tugiisiku ja teiste vahetusõpilastega kokku. Käisime bowlingut mängimas (ma kaotasin - suprising? not at all) ja olime vabatahtlikud kiriku korraldatud üritusel "Breakfast with Santa". Nii tore oli!

Pärast ühte minu korvpallimängu käisime perega ka jõuluvanaga kokku saamas. Nimelt on pere suguvõsas päris jõuluvana (nalja kah, aga jõuluvana moodi näeb Laura onu tõepoolest välja. Nagu kaksikud!) ja see oli hästi südant soojendav. Jõuluvana majake oli nii armsasti ära kaunistatud!

Muidugi üheks suursündmuseks detsembrikuus olid ka jõulud! Sain seda see aasta lausa õigel päeval tähistada.

Jõululaupäeval käisime kirikus, mis oli minu jaoks teine kord üleüldse, kui kirikusse olen sattunud. Mulle meeldis! Eriti lõpp, sest kõigile kohalolijatele anti kätte küünlad, kustutati tuled ja lauldi üheskoos "Püha ööd". Midagi uut minu jaoks, aga kindlasti miskit, mis elulõpuni meelde jääb.

Järgmine päev aga oli samuti imeline ja appi, ma vist pole elusees nii palju kingitusi kuuse all näinud. Hommikul kell pool kaheksa ärgates oli uni küll suur, aga uudishimu selle vastu mis pakikesed sulle kuuse all mõeldud on oli kindlasti surem.

Kingitused avatud (olen ülimalt tänulik kõige üle, kuid siiani arvan, et oleks olnud õnnelik ka ilma kingitusteta. Siin olemine on juba kingitus!) veetsime perega niisama aega. Sõime koos jõululõunat ning õhtupoole nautisime õhtusööki. Mulle meeldis kõik väga, toit oli hea ja enesetunne samuti. Jõulufilmid mis telerist tulid olid ka super!

Olen terve talvevaheaja veidi tõbine olnud ja ma ütlen ausalt ära, et see ei ole meeldiv. Praeguseks on enesetunne parem ja loodan et kolmapäevaks läheb haigusepisik üldse ära. Kes see siis tahaks haigena kooli minna?

Vana-aasta õhtu veetsin perega rahulikult aega veetes ja nüüd ma siin praegu istun voodis, punane pleed ümber ja mõtlen, et täitsa lõpp kui väsinud ma olen. Uni saab minust varsti võitu ja seetõttu jätan postituse ka sellise pikkusega. Loodan et te pikka viha ei pea selletõttu et siia kaks kuud ei sattunud, üritan seda olukorda edaspidi vältida.

Soovin teile kõigile taaskord ilusat uut aastat ja loodan, et 2019 on teie jaoks täis õnne ja kõike head!

Armastan ja saadan kallistusi, näeme juba juunikuus ;)

(103118, Halloween!!!!!)

(111018, State Capitol’i lage olekski võinud vaatama jääda. Imeline!)

(111018, mina ei tea mis värk neil nende lagedega seal State Capitolis on, aga need on nii ilusad!)

(112218, mul läks praegu kõht tühjaks seda pilti vaadates. Thanksgiving! Ahjaa, kas ma mainisin, et ma lõikasin juuksed lühikeseks? Hehe..)

(112718, käisin esimest korda korvpallimängu vaatamas. Kui nüüd õigesti mäletan, siis meie Varsity tiimi poisid võitsid ära.)

(121218, jõulukontsert läks neil küll hästi. Kes ära ei tunne, siis mu kõrval seisab Faith. Ma pole kindel, kes pilti tegi, aga vist oli Dana?)

(121418, mina vist ei lähe enam kunagi bowlingut mängima, aga vahva oli sellegi poolest! Photo by: Gene Smith)

(121718, VAADAKE!! JÕULUVANA!!!! Photo by: Laura Clark)

(122518, sain kuuse külge ka enda tehtud ornamendi lisada. Kirjutasin ühele küljele “Häid jõule!” ja teisele “Angela 2018”)

(010119, head uut! Ma nüüd rändan unemaailma.)

[miexchangeyear]

102618

Esimese asjana sooviksin vabandada oma eesti keele oskuse pärast, sest minu ema tõi pärast eelmise postituse lugemist välja, et ma ei oska enam eriti eesti keelt rääkida. (Grammatika pärast vabandan ka.)

Teiseks aga sooviksin öelda, et TÄITSA LÕPP KUI KIIRESTI AEG MÖÖDUB!!!

Nimelt olen juba kaks kuud siin kaugel ookeani taga olnud.

Alles oli suvelõpp ja nüüd on juba ilmad nii jahedaks läinud, et ma ei imesta, kui varsti lumi maha tuleb (käisime pühapäeval perega pisikesel roadtripil ja lund hakkas sadama!! Samas olime Michigani põhjapoolses osas ka.)  Appi, jõulud on juba varsti käes! Ma ei jõua ära oodata, aga enne seda saan veel tähistada Halloween’i ja tänupühi. Olen hästi elevil, midagi uut siiski. 

Koolis olen käinud juba veidi üle kuu aja ja mulle nii meeldib! Mõned tunnid kipuvad vahepeal keeruliseks minema, aga enamasti on see ainult keele pärast. Inimesed koolis (minu klassikaaslased, õpetajad ja kõik teised, kellega rääkinud olen) on ka hästi vahvad ja sõbralikud (vähemalt minuga).

Nende mõne nädala jooksul, mil ma ei postitanud (vabandust sellepärast) olen teinud nii mõndagi.

Seitsmendal oktoobril käisime hostema ja Faithiga metsarajal, mis just avati, kõndimas. Ilm oli küll vihmane, aga mulle meeldis seal ikka. Sügis on üks mu lemmikutest aastaaegades ning jalutada meeldib mulle ka. Kohal oli ka üks telekanal (uudiste inimesed äkki?? ma ei tea) ning ka minul õnnestus tänu mu hostemale nendega veidi rääkida ja seetõttu sattusin ka paariks sekundiks (pigem nagu üheks sekundiks) nende pool tehtud uudistesse selle metsaraja kohta. Tore hommikupoolik oli ja nüüd kui mõtlen selle peale, siis peaksin tegema ettepaneku, et võiksime sinna veel minna.

Kaheteistkümndendal oktoobril oli viimane jalgpalli homegame ning samuti oli see pink out game (pink out ehk kõik kandsid roosaks, kuna oktoober on breast cancer awareness month). Kuna liitusin Relay For Life Club’iga, siis sain mängu ajal müüa paari asja (ühed olid roosat värvi kaelakeed, aga ma ei mäleta mis seal veel oli, heh). Müüsime ainult poolajani ning pärast seda vaatasin koos sõpradega mängu. Olen isegi natukene rohkem jalgapallist aru hakanud saama, aga kahjuks on nüüdseks juba jalgpalli hooaeg läbi.

Kuna olen ka Yearbook Club’i liige, sain eelmise nädala kolmapäeval (101718) käia Marching Band Showcase’il (’kontsert’, kuhu tulevad mitme kooli marching bandid kokku ja esitavad paar lugu) enda kooli bändi pildistamas. Õues oli küll hästi jahe, aga vahva oli sellegipoolest! 

Pühapäeval (102118), nagu eespool mainisin, käisin enda perega ühel päevasel tripil. Alustasime sõitu hommikul kell viis ja rändasime Michigani põhjapoolsesse ossa (ma ei oska seda paremini sõnastada, ma vabandan). Saime näha kuidas puude lehed värvi olid muutnud, mis muideks oli hästi kaunis vaatepilt, nägin Lake Michigan’i ja sain alpakadele pai teha! Käisime ka kuskil linnas, kus oli muul (või midagi selle sarnast?) ja see tuletas kaugelt vaadates natukene Pärnut meelde. Too hetk, kui sellel kõndisime,  hakkas ka lund sadama, mis oli tegelikult minu jaoks üsna meeldiv üllatus. Poleks arvanudki, et nii vara lund siin näen! Külm talv pidi ka tulema, vähemalt nii olen kuulnud. 

Eile oli koolis selline üritus nagu “Truck or Treat”, kus kooli ees on tuletõrjeautod ja ma olen üpris kindel, et mingid autod olid veel, aga ma ei pannud eriti tähele, iga Advisory klass enda klassiruumi ära kaunistas (meie klassi teema oli “Space Jam” + Haunted House) ning väikesed lapsed said tulla ja küsida kommi. Ma ei tea, kas te mu seletussest hästi aru saate, aga, see kõik on seotud Halloweeniga ja ma olin nii sellest kõigest nii hämmastuses, et kui koolimajja enne kella seitset õhtul jõudsin ja uksest sisse astusin, siis ütlesin enda klassivennale, kellega eriti suhelnud ei ole ja kes pileteid ukse juures jagas (olid äkki piletid, ma pole kindel), et “HEY I AM SO AMAZED!”. Minu näol oli too hetk suur naeratus ja silmad särasid, sest see kõik oli nii äge, kuid tema silmis oli näha tsipakene segadust, aga ometigi muigas õrnalt. Kas ma tundsin piinlikust, kui selle peale hiljem mõtlesin? Natukene, aga mu emotsioonid olid too hetkel laes. Koolimaja oli nii ägedasti ära kaunistatud, kõikidel olid seljas kostüümid ja see oli lihtsalt nii lahe ja uus mu jaoks. 

Ma vist ütlesin 4-5 korda selle õhtu jooksul, kui hämmastuses ma sellest kõigest olen ja kui väga see kõik mulle meeldib. Peas mõtlesin seda omaette muidugi mitukümmend korda rohkem. 

Koolis meil see nädal vaheaega ei olnud, küll aga oli täna half-day, mis tähendas seda, et meil toimusid ainult pärast lõunasööki toimuvad tunnid, mis kestsid vähem kui tavaliselt. Pärast kooli käisime Kenna ja Faithiga poodides ning taaskord täitus üks minu unistustest (võib-olla on see teie arvates veidi tobe unistus), nimelt külastasin esimest korda enda elu jooksul Barnes&Noble raamatupoodi ja vau! Ma olekski võinud sinna poodi jääda. See vastas kõikidele mu ootustele ja isegi kui ma sealt täna midagi ei ostnud, siis teen ma seda enda vahetusaasta jooksul kindlasti. 

Midagi muud erilist vist juhtunud ei olegi, kool on ikka nagu kool on ja vabal ajal ma midagi super põnevat ei tee ka kogu aeg, et sellest kõigest tihti kirjutada. 

Ma olen vaikselt sellesse kõigesse siin ära kiindunud ja ma ei väsi korrutamast, kui väga mulle siin meeldib. Mul on selle kõigega nii vedanud. Mu perekond on super, kool on minu jaoks vahva ja huvitav, sõbrad olen ka endale leidnud ja üleüldse on Michigan hästi ilus osariik. Olen nii-nii tänulik, et sellise võimaluse sain ja ma ei kahetse üldse, et siia tulin. 

Isegi, kui mulle see kõik siin nii väga meeldib, siis vahepeal kipun mõtlema, et tahaks Eestis enda perega olla.

Olen tähele pannud, et Eestis olles ei saanudki ma aru, kui kallis see riik mulle on. Nüüd kui sellest kõigest aga nii kaugel olen, siis pean tõdema, et Eesti on ja jääb üheks kõige kallimaks asjaks mulle. See riik on mu kodu, mul on seal pere ja sõbrad ja üleüldse on see kõik hästi südamelähedane. 

Aga siin, Ameerika Ühendriikides, on ka mega vahva!! 

Ma ei oskagi midagi rohkemat eriti kirjutada, vaid jätan teile siia mõned pildid. 

Loodan, et teil kõigil oli ilus sügisvaheaeg (kui oli vaheaeg)! Üritan ennast parandada ja rohkem postitada, aga eks näis kuidas sellega läheb. 

Tsauki-tsau <3 

(100718, Canopy Walk in Midland.)

(101218, jalgapallimäng. Kas teile meenutavad ka vastastiimi mängijad minione, või olen see ainult mina, kes seda arvab?)

(102118, lihtsalt vaadake kui kaunis Michigan on!!)

(102118, Pärnu, ma võib-olla isegi igatsen sind veidi. Kõndisime seal ja hea oli, et lained minema ei viinud.)

(102118, “Meri on, meri jääb, meri olema peab. Laine laksudes rannale lööb.”)

(102118, MA ARMASTAN ALPAKASID NII VÄGA!)

(102518, “Truck or Treat” möödus vahvalt. Kuna meie klassi teemaks oli siis “Space Jam” ja haunted house, pidime riietuma nagu korvpallimängijad. Ilmselgelt oli see sinine pluus mulle liiga suur, ma oleks võinud terve korvpalli sinna sisse ära mahutada. Vasakult paremale: Allison, mina, Ashtyn ja Preston.)

(102518, hehe, spooky.)

(102618, ma nii armastan seda poodi.)

(102618, loomulikult pidin vinüülplaatidest ka pilti tegema. PS: Emps, kui sa seda loed, siis ma loodan, et hoiad mu plaadimängijat nagu enda last.)

[miexchangeyear]

100218

Kätte on jõudnud oktoober! Uskumatu, kui kiiresti aeg ikka lendab. Alles oli august.

Minu septembrikuu lõpp möödus imeliselt. Koolis oli Homecoming Week (oli stiilinädal, reedel toimus Pep Rally (klassidevahelised võistlused, kisakooritüdrukud ja jalgpallipoisid tantsisid jne.), reede õhtul oli paraad ja  Homecoming jalgpallimäng ning laupäeva õhtul oli Homecoming dance).

Esmaspäev, 092418, algas Spirit Week’i esimese päevaga. Iga päev oli erinev stiil, reedel toimusid ainult need kolm tundi, mis meil pärast lõunasööki toimuvad ning needki olid ainult 30 (või oli see 35) minutit pikad. Pärast tunde toimus saalis Assembly (Pep Rally) ja poole kaheteistkümnest olin juba kodus.

Homecoming Spirit Week:

o    Monday – 09/24: Color Day (Igal klassil oli oma värv.)

Freshmen – Green/roheline

Sophomores – Black/must (MEIE KLASS!!)

Juniors – Red/punane

Seniors - Orange/oranž

o    Tuesday – 09/25: Frat Day (Teate ju küll neid filmidest pärit ülikoolis õppivaid kutte, kes kannavad triiksärke ning khaki lühikesi pükse.)

o    Wednesday -09/26: Athletes vs Mathletes (Atleedid ja “nohikud”)

o    Thursday – 09/27: Camo Day (Kamuflaaž)

o    Friday – 09/28: Blue and White Day (Koolivärvid on meil sinine ja valge, seega kõik pidid neid kandma. PS! Lisage must juurde ja saate Eesti lipu ;))

Reede õhtul toimus paraad, kus ka mina osaleda sain! Kõndisin koos plakatikandjatega ning jagasin väikestele lastele, kes ka vaatama olid tulnud, kommi. Hästi lahe oli!

Pärast paraadi läksin koju, kus sain kiirelt enne kooliminekut veel ühe pähklivõi ja moosi saia ära süüa. Sai ära söödud, sõitsime hostema ja hostisaga mängu vaatama.

Mina aga sain mänguajal natukene vabatahtlikkutööd teha, nimelt aitasin näomaalinguid teha. Midagi erilist me ei joonistanud, aga tänu mulle ja veel paarile inimesele, kaunistasid paljude nägu sinised ja valged “M” tähte (Meridian Mustangs!) ning need täpikesed, mis kisakooritüdrukud endale vahepeal joonistavad näole.

Väljas oli küll jaheda võitu, aga minul oli sellegipoolest imeline õhtupoolik!

Laupäeva hommik aga hakkas minul ja Faithil juuksuritoolis. Homecoming’u jaoks oli vaja ju soeng pähe teha!

Kui soengud valmis, tulime tagasi koju ning Kenna tegi mulle meigi. Tulemus oli super ning nõustun enda emaga, kes ütles, et Kenna võib ettevõtte püsti panna. Ta teeb meigiga imesid!

Soengud peas, meik näos ning kleidid ka seljas, suundusime Kenna ja Faithiga Dow Botaanikaeda, kus tegime pisikese “photoshooti”. Rahvast oli seal tohutult palju (kõik olid tulnud Homecoming pilte tegema) ning kõik nägid imelised välja. Väga kaua me seal ei olnud, sest väljas oli üsnagi jahe ja kleidiga ei soovinud just väga kaua külma õhu käes olla.

Koju tagasi jõudes veetsime paar tundi lihtsalt niisama olles ning kui kell kaheksa hakkas saama, viis Kenna mind ja Faithi kooli juurde, kus see kõik aset võttis.

Homecoming on vist siiani üks minu kõige vägevamatest kogemustest vahetusaasta jooksul, mulle meeldis see kõik nii-nii väga! Tants kestis kella üheteistkümneni, kuid minugi poolest oleks võinud see kesta veel paar tundi. It was really fun!

Pühapäeva hommikut alustasin kahe videokõnega - esimesena rääkisin enda kahe parima sõbrannaga ning teisena rääkisin enda kullakalli emaga. Vendadega ka, kuigi nendega just väga palju rääkida ei suutnud. Minu kõige pisemal vennal, Renetil, oli pühapäeval kolmas sünnipäev ja võttis pisara silma, et temaga koos seda tähistada ei saanud. Aga ei ole hullu, ta sai ainult kolmeseks ja neid sünnipäevi tuleb veel ja veel!

Pühapäeval käisime perega ka kõrvitsafarmis, kus sain näha palju erinevaid loome ja linde, juua kuuma kakaod ja läbida maisilabürinti. Olgu, selle läbimisega me kõige paremini hakkama ei saanud, andsime poole tee peal alla ja leidsime tee tagasi sissepääsuni. See oli raske, okei?!

Õhtu veetsin toopäev koolitükke tehes ja niisama olles.

Eilne ja tänane koolipäev olid ka mingil põhjusel täitsa väsitavad, aga vahvad. Esmaspäeval sain enda Ameerika ajaloo tunnis terve klassi ees enda perekonna ajalugu tutvustada (pidime tegema sellise asja nagu Family Genealogy Report ning minu oma näidati klassi ees) ning see oli ka üpris tore kogemus. Ärevus tuli küll korraks sisse, aga kui juba rääkima sain, siis kuidagi sain hakkama.

Praegu on kell juba kaheksa ja siin kohal ma ka lõpetan, olen üsna väsinud ja kirjutada ei jaksa (lihtsalt et te teaksite, ma kirjutan seda blogipostitust juba kolmandat korda. Ma vist ei meeldi sellele veebilehele.).

Üritan see nädal veel vähemalt ühe postituse kirjutada. 

Ilusat oktoobrit! <3

(092818, Pep Rally!)

(092818, meie klassi plakat! Vahva, eks?)

(092818, jalgapllimängu ajal oli nii ilus päikeseloojang, et ma lausa pidin sellest pildi klõpsama!)

(092918, mina ja Faith. Photo by: McKenna Clark)

(092918, mina ja Kenna. Photo by: Faith Clark)

(092918, midagi väga naljakat oli tol hetkel toimumas, ilmselgelt. Photo by: McKenna Clark)

(093018, kummitustega sõbrapilt. It’s finally spooky season!)

(093018, see laama, kes eespool on,oli mu lemmik.)

(093018, KITSEEEEEEEEEEEEED!!!!!)

(093018, käisime maisilabürindis.)

[miexchangeyear]

092118

Üks kuu.  Täpselt üks kuu on möödas sellest päevast, mil saabusin siia Michigani osariiki, enda vahetuspere juurde. 

Uskumatu, kui kiiresti aeg läheb. 1/10 minu teekonnast on läbitud.  Mäletan 21.augustit nagu see oleks olnud eile.  Mäletan, kuidas istusin Chicago O’Hare lennujaamas ja ma olin nii ärevil, et ei suuda ise ka uskuda. Elevil ka. Olin ju teel enda vahetuspere juurde, kellega koos veedan kümme kuud.

Kümme kuud. Päris pikk aeg, kui mõtlema hakata.

Kas Sina võtaksid täiesti võõra ja teisest riigist pärit 9. või 10.klassi õpilase enda juurde kümneks kuuks elama? 

Mina ei oskagi sellele küsimusele vastata, aga ma olen tohutult õnnelik, et minu vahetuspere sellele küsimusele jaatavalt vastas.

See kuu aega, mis ma siin nende juures elanud olen, ma ei oskagi midagi muud selle kohta öelda, kui vaid seda, et mul vedas nendega tohutult. Nad on tõesti väga imelised inimesed ja ma olen nii-nii tänulik, et nad mind enda juurde vastu võtsid. Aitäh teile, perekond Clark, et mu vahetusaasta juba selle ühe kuuga, nii ägedaks ja toredaks muutnud olete!

Selle ühe kuu jooksul olen ma siin ära suutnud teha nii mõndagi. Olen käinud kahel jalgpallimängul, avastanud Michigani osariiki, saanud uusi tutvuseid, veetnud niisama enda vahetusperega aega ja mis peamine, koolis olen ka juba kolm nädalat käinud! Olgu, kas just päris täpselt kolm nädalat, sest viimased kolm päeva olen olnud haigena kodus, aga enam-vähem kolm nädalat tuleb täis.

Üks asi mis ma veel selle kuu aja jooksul kogenud olen, on koduigatsus. Eelmise nädala teisipäeval oli esimene kord, kui mind tabas reaalsus, et pean veetma kümme kuud siin kaugel. Ei näe enda ema, sõpru ja kõiki teisi kümme kuud, jään ilma enda vendade ja teiste pereliikmete sünnipäevadeset, ei ole pühadel enda perega ja üleüldse olen eesti keelsest kommuunist väga kaua eemal. AGA SEE ON OKEI! Koduigatsus on täiesti normaalne asi, see võib, aga samas ei pruugi tulla. Kõik inimesed on erinevad, kellel tuleb see varem ja kellel hiljem.  Minu koduigatsus kestis päevakese, hommikul ärgates keerlesid mõtted ainult enda ema ja Eestimaa ümber. Pisarad silmas, rääkisin siis enda hostemaga ka sellest, või noh, üritasin. Endal sõnu suust välja ei tulnud, aga õnneks sai ta ise aru mis toimub ja lohutas mind. Muutis tunde tsipakene paremaks tõesti, aga kõik muutus paremaks alles siis, kui olin koolist koju tulnud ja tegin enda emaga videokõne. Enamus ajast mul pisarad voolasid ja rääkida ei suutnud, aga nii-nii hea tunne oli näha enda kahte venda ja ema. Pärast seda kõne, oli mul tuju juba palju parem.  Kuhu ma nüüd selle koduigatsuse tekstiga aga jõuda soovin - see on normaalne asi. See tunne tuleb nii või naa (oleneb tegelikult inimesest) ja see on okei! See on üks asi, mis vahetusaastaga kaasneb ja ma olin sellest teadlik. See ei takistanud mind lennukile astumast, sest lõppude lõpuks tulen ma ju ikka koju tagasi.  Kõik, kes te praegu vahetusaastal olete või plaanite vahetusaastale minna, ärge laske end koduigatsusel häirida. See on inimlik ja et seda kõike paremaks muuta, rääkige enda vahetusperega sellest, see aitab! Ära hoia enda tundeid endas kinni, muidu läheb see tunne liiga suureks ja pärast sellest lahti saada on raske. It’s going to be okay!

Niisiis, tagasi peamise jutu põhimõtte poole. Kui nüüd aus olla, siis ma ise ei tunnegi, et olen kodust eemal olnud kuu aega (tegelikult isegi kaks päeva rohkem, sest hüvasti jätsin enda perega Ülemiste hotellis juba 19.augustil). Tunnen, et justkui oleks sellest kõigest möödunud heal juhul vaid nädalake. 

Aeg läheb lennutiivul. Kahjuks või õnneks, kuidas kunagi.

Mina olen aga ülimalt uhke enda üle. sest kui aus olla, siis ma poleks kunagi uskunud et just mina olen see, kes läheb kümneks kuuks kodust nii kaugele. Olen üpris kindel, et ka mõned minu tuttavad arvavad seda sama, et “Mis asja, Angela ja kümneks kuuks Ameerikasse?”. Aga ennäe, siin ma ju olen ja tervelt kuu aega juba siin olnud.

Ma ei suuda sõnadesse panna, kui tänulik ma olen, et sellise võimaluse sain ja ma loodan, et minu järgmised üheksa kuud siin kaugel lähevad sama hästi kui see üks kuu, mis nüüdseks juba möödas on.

Seekord mul kahjuks pilte siia lisada ei ole (kui soovid pilte näha, siis viska pilk peale minu Instagrami kontole, äkki leiad sealt midagi @/angelal4ge).  Sellega lõpetangi tänase postituse, soovin teile kõigile ilusat päeva (kuigi Eestis on juba õhtu, kui seda kirjutan) ja loodan, et septembri lõpp läheb teil imeliselt! (Imelik on mõelda, et kohe-kohe on oktoober käes.)

Järgmises postituses näeme <3 

[miexchangeyear]

090918

Esimene koolinädal on läbitud ja oh sa poiss! Ma ei olnud selleks valmis.

Esimesel päeval (teisipäeval, 090418) ärkasin üles ja ainuke emotsioon mida tundsin oli ärevus. Uus kool, uued inimesed, uued õppeained ja kõik muu. See kõik tekitas minus ärevustunnet, aga samas olin ka elevil.

Kool kus käin on Meridian Early College High School ja lubage ma ülten - see on suur kool. Õpilasi on vist kuskil 300-400 (ma võin selles eksida) ja koolimaja on suur.

Esimesel päeval suutsin juba ära eksida. Nimelt oli mul esimeseks tunniks Ameerika ajalugu ja pidin poole tunni pealt klassiruumist väljas käima, et enda arvuti parool saada, sest mina seda ei teadnud, aga arvutit kasutada oli vaja.

Niisiis, otsisin seda ruumi (pidin minema commons roomi ehk siis täiesti tavalisse puhketuppa põhimõtteliselt, vist), kus ma parooli saan. Selleks, et sinna jõuda, pidin ma juba ühe inimese käest abi küsima.

Igatahes, kui parool käes oli, pidin tagasi esialgsesse klassiruumi minema. Ruum 308, mida mina leida ei suutnud.

Ma eksisin kolm korda ära, kõigepealt suutsin valesse koridori minna, siis - kujutate pilti - kõndisin ma sellest klassiruumist mööda, aga ma arvasin, et olen vales kohas (üks minu piinlikumaid hetki too päev, peale selle, et suutsin kohe tunni alguses puhtas eesti keeles “siin” öelda, kui õpetaja kontrollis, kes kohal on) ja siis kui olin sellest samast ruumist mööda kõndinud, kõndisin uuesti valesse koridori ja siis küsisin juba paari inimese käest abi ning nad juhatasid mu õigesse kohta.

Veidi piinlik oli, aga ei ole hullu!

Õnneks on mul kuni lõunani oma host-õega koos tunnid, nii et ära ma ei eksinud enam. Pärast lõunat läheb asi aga veidi keerulisemaks, mul on temaga alles viimane tund koos nii et kolm tundi on mul täitsa üksinda. Ka need klassiruumid leidsin väheste raskustega, aga tundidesse ma jõudsin ja õigeks ajaks ka!

Olge mu üle uhked, mul oli terve päev ärevus sees ja ma vist pole kunagi nii väga tundnud, et mu inglise keele oskus on omadega täitsa miinustes. 

Mitte et ma millsetki aru ei saanud, sest aru sain põhimõtteliselt kõigest, aga inglise keelt rääkida kohas, kus see kõikide teiste emakeel on - just see paneb tundma, et tuleb inglise keelt uuesti algusest peale õppima hakata.

Aga too päeva õhtul, kui sellest enda hostema ja hostõdede kuuldes rääkisin, siis sain küll kiita, et mu inglise keel on täitsa hea ja ma ei peaks selle pärast muretsema. See muutis küll meele heaks, aga siiani siiski ebakindel selle pärast.

Kui nüüd tagasi kooli juurde pöörduda, siis esimene koolipäev sai mul läbitud, küll läbi väikeste kivide ja kändude, aga hakkama sellega ma sain! 

Järgnevad kolm päeva möödusid juba vähe paremini, ära ma ei eksinud ja täitsa vahva oli. Kolmes klassis jagati meid juba gruppidesse ja Ameerika ajaloos oli reedel esimene test, mille täitsa edukalt tehtud sain.

Minu tundideks on

1. U.S. history

2. 10th Grade English

3. Intro to Engine

4. Geometry

5. Civics (ühiskonnaõpetus)

6. Intermediate Art (kunst)

7. Principles of Biomed Science (biomeditsiini põhimõtted)

8. Focused Instructional Time / Career Exploration

Esimesed kaks tundi moodustavad mul koos klassi American Studies (inglise keel ja Ameerika ajalugu ühendatud) ning kolmas ja neljas tund moodustavad koos Geo Desing’i (ma ei ole 100% kindel, mis see endast kujutab, aga see on igatahes geomeetriaga seotud). Viimane tund on mul esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti Focused Instructional Time ehk FIT, kus saame enda koolitöid lõpetada ning teisipäeviti ja neljapäeviti on see Career Exploration (karjääriõpetus).

Tunniplaaniga olen üsna rahul, hetkel on lemmikuks tunniks kunst ja ma südamest loodan, et mu tunnid väga raskeks ei muutu. Eriti biomeditsiini tund, sest bioloogia ja meditsiiniga mul inglise keelseid kokkupuuteid eriti ei ole. 

Tunnid algavad mul igal hommikul kell 08:05 ja päev lõppeb täpselt kell kolm. Kooli ning koolist koju sõidutab mind ja Faithi mu hostema.

Samuti lisasin end Yearbook Club’i (aastaraamatu klubi??) nimekirja.

Üldiselt olen ma kooliaasta pärast elevil ja ma ei jõua ära oodata, mis see kõik mulle toob. Ära ma igatahes kooliga veel pole päris ära harjunud, sest see on minu jaoks ikka väga teistsugune - ma tulen koolist, kus oli ainult 70 eesti keelt rääkivat õpilast, kes ei teinud nii palju lärmi ning klassid olid üksteise läheduses ja ma teadsin kogu aeg, kuhu minna. 

Aga küll ma ära harjun!

(Pean ka mainima, et kui esimesel nädalal õpetajad kontrollisid, kes kohal on, siis ma sain alati aru, et kui neil oli nimega raskusi, siis olin selleks mina. Nimelt nad ütlevad mu eesnime küll Ameerika päraselt, sest nii on lihtsam, aga mu perekonnanimega tekib raskusi. Ei oska öelda, miks nad lihtsalt ka seda Ameerika moodi ei ütle, aga mulle sobib ka see, kui nad üritavad seda eestipäraselt hääldada - nädalalõpus tuli neil see juba täitsa hästi välja! :)) 

Nüüd aga jätame korraks koolielu selja taha ja keskendume sellele, mis vahepeal niisama toimunud on.

Nimelt toimus laupäeval (090818) kohas kus ma elan, Sanfordis, Founder’s Day paraad! Tähistati Sanfordi asutamist ja see tähistamine kestis lausa tänaseni (090918).

Käisime ka paraadi vaatamas, sest seal esines meie kooli Marching Band, kus on ka minu hostõde Faith! 

Rahvast oli üsna palju ja sõita sõi ka karusselliga (esimesel päeval ma sinna ei jõudnud, aga kui täna uuesti Lauraga (mu hostema) seal ringi jalutasime, siis sain ka sellega sõidetud - tundsin ennast nagu väike laps, aga täitsa tore oli!

Lisan siia veel mõned pildid ja siis kohtume juba järgmises postituses! :) 

(Minu kool, pilt ei ole kõige parem, sest tegin selle augustikuu lõpus, kui koolimajast mööda sõitsime.)

(Selle imelise pildi eest võite tänada google.com’i. Mina paremat pilti ei leidnud, aga äkki teie leiate, kui teid tõesti väga huvitab milline see kool välja näeb.)

(090718, tegime väikese lõkke. Oli meeldiv õhtupoolik.)

(090818, paraaaaaaad!!)

(090818, meie kooli Marching Band.)

(090918, selline vahva karussell oligi.)

(090918, muuseumis oli ka mudelrongide näitus, mille autoriks oli meie oma naaber. Mega vinge!)

[miexchangeyear]

Mõned pildid veel.

(082818, vaadake, Kanada paistab!)

(082818, Bishop Baraga tree. Üks kahest - kas puu on liiga suur või olen mina liiga väike. Photo by: Laura Clark)

(083018, tuletorni juures oli pisike muuseumi osa ka ja leidsin sealt selle vinüülplaadimängija ka. Mega äge!)

(083018, pisikene maiasmokk! Host-ema Laura vasakul, host-õde Faith keskel ja mina paremal. Pilt on tehtud inimese poolt, kes seal töötas, nime ma öelda ei oska.)

(083018, vikerkaare leidsin ka Tahquamenon’i jugade juures üles!)

(083018, sellel matkarajal leidus nii mõndagi huvitavat.)

(083018, neli miili kõndisime läbi metsa. Ainult kaks tundi läks. Photo by: Laura Clark)

(083018, leidsin Lower Falls’ide juurest enda nime ka.)

(083118, Mackinac’i sild paistab. Need linnud olid ka täitsa vinged.)

(083118, teel kodu poole peatusime mingil kail. Ilus oli!)

[miexchangeyear]

090218

Nagu lubasin, siis siin on see kauaoodatud (kas just kaua, sest tagasi jõudsime sellelt pisikeselt puhkuselt juba reedel) positus meie reisist Upper Peninsula'sse.

Esimene päev ehk teisipäev (082818) - Alustasime sõitu juba hommikul kell pool kuus hommikul. Kuna hommikusööki kodus süüa ei jõudnud ja nii vara väga midagi ei taha ka, siis tegime mõned tunnid hiljem peatuse Big Boy restoranis. Kõhud kõigil täis, rändasime edasi Sugar Islandi’i poole, kuhu jõudsime kuskil kella kahe paiku (kui ma ei eksi). Kes ei tea, siis Sugar Island on pisike saar, mis asub kusjuures täpselt Kanada kõrval - neid eraldab üksteisest ainult üks väike järv (vähemalt minu meelest oli tegu järvega). Sel saarel oli meie peatuspaigaks mu host-ema sugulase hoov. Kuna maja asus täpselt järve kõrval, siis käisin ma koos oma host-õe Faithiga ka esimest korda kanuutamas. Oli natuke hirmus, sest kui nüüd päris ausalt välja öelda, ei ole ma just kõige parem ujuja (minu ujumisoskused on miinustes), aga õnneks läks kõik hästi ja meie kanuutamine möödus ilma vette kukkumiseta. Väga vahva oli! Esimesel päeval me midagi erilist väga ei teinudki, sõitsime saare peal ringi, nautisime seda kaunist loodust seal ja olime niisama. Õhtusöögi ajal üritasime Faithiga lõket teha, aga sellest ei tulnud midagi välja.  Ilmaga ka meil eriti ei vedanud, sest tol õhtul sain magama jääda vihmasaju saatel. 

Teine päev ehk kolmapäev (082918) - Ilm oli jälle paha - väljas sadas pea terve päev vihma. See oli see päev, kus pärastlõunal saarelt minema sõitsime ja natuke Sault Ste Marie linna avastasime. Seal linnakeses on üks huvitav koht - The Soo Locks. Eesti keeles on mul seda raske kirjeldada, nii et peate inglise keelest aru saama (vabandust, google translate ka mind siinkohal aidata ei oska - aga samas, äkki olen ainult mina see, kes arvab, et on imelik kirjutada “laev” läheb läbi luku). The Soo Locks (sometimes spelled Sault Locks, but pronounced "soo") are a set of parallel locks which enable ships to travel between Lake Superior and the lower Great Lakes. They are located on the St. Marys River between Lake Superior and Lake Huron, between the Upper Peninsula of the US state of Michigan and the Canadian province of Ontario. (Aitäh sulle, Wikipedia, oled elupäästja. https://en.wikipedia.org/wiki/Soo_Locks) Nägime ka meie, kuidas see kõik toimus. Väga äge oli! Teisel päeval väga rohkem midagi ei teinudki, käisime paaris suveniiripoes ja siis suundusime hotelli poole.

Kolmas päev ehk neljapäev (083018) - Üks väga tegude rohke päev. Alustasime hommikut nagu ikka hommikusöögiga ja siis suundusime juba edasi Point Iroquois Light’i poole, mis on tuletorn Lake Superior’i ääres. Väga-väga ilus koht, mulle nii meeldis seal! Sealt edasi rändasime sellisesse kohta nagu Oswald’s bear ranch ehk siis karurantšo (????). Karusid oli seal päris palju, neile sai söögiks õunu visata ja ma sain aru, et karud on tegelikult täitsa armsad loomad. Pisut hirmutavad, aga hästi armsad. Armsad on ka karupojad, kellega sai seal koos pilti teha. Mina, mu host-ema ja host-õde tegime ka pilti. Mulle anti isegi kätte lusika sarnane objekt, et karule pildistamise ajal moosi sööta. Täiesti uus kogemus minu jaoks ja ma arvan, et ma ei unusta kunagi fakti, et sain karupojale pai teha. Sellist asja ei juhtu just iga päev, või mis? Karud nähtud, käisime lõunatamas ja siis sõitsime edasi Tahquamenon’i jugade poole. See on koht, mis mind täiesti sõnatuks võttis. See on nii-nii kaunis!  Seal on upper falls (ülemised joad?) ja lower falls (alumised joad?), ning nende vahele on tehtud nelja miiline (kuue kilomeetrine) matkarada läbi metsa, mille mina ja Faith läbisime. See oli väsitav ja ma pole päris kindel miks ma seda tegin, aga ma ei kahetse seda otsust (mis sest, et jalad järgmisel päeval valusad olid)! Tee peal saime näha mitmeid hingetuks võtvaid vaatepilte - ma ei väsi seda korrutamast, loodus siin on imekaunis! Kui me lõpuks lower falls’ideni jõudsime, ootasid mu host-isa ja host-ema meid juba seal. Külastasime ka seal suveniiripoodi, kus skoorisin endale ühe T-särgi ja võtmehoidja enda nimega.  Pärast jugade külastamist, viis tee meid tagasi hotelli. Uni tuli mul too öö kiiresti.

Neljas päev ehk reede (083118) - Päev, mil hakkasime tagasi kodu poole liikuma. Hommikusööki sõime too päev kohas nimega Frank’s Place. Pean ära mainima, et need šokolaaditükkidega pannkoogid, mis ma seal sõin, olid imehead. Kui kunagi sinna sattuma peaksite, siis soovitan neid soojalt! Pärast hommikusööki hakkasime tagasi koju sõitma, aga loomulikult tegime mitmes kohas peatusi.  Üheks neist oli Castle Rock. Castle Rock’i peetakse üheks vanimaks vaatetorniks (kuivõrd vaatetorn see just oli, aga kõrgele sai ronida küll) St Ignace'i lähedal. Vaade sealt oli mega! Kuna kõrgete kohtade vastu ei ole mul midagi, siis mulle meeldis see pisike seiklus väga. Peatusime ka Sea Shell City’s, mis on üks väga suur suveniiripood. Sain sealt endale kolm postkaarti, mis tuleb mingi aeg teele panna.  Pisikesed peatused tegime ka Mackinac’i silla ja ühe pisikese oja ääres, käisime õhtusööki söömas ja külastasime ka Salvation Army’t. Kui lõpuks kella kaheksast õhtul kõju jõudsin, olin väsinud, aga see reis oli minu jaoks imeline kogemus. Michigan on tõesti üks väga kaunis osariik ja ma olen õnnelik, et siia sattusin! 

Praegu on aga teise septembri õhtu, mis tähendab seda, et kool on kohe-kohe algamas. Minu kool algab teisipäeval, neljandal septembril, ja ma ei jõua ära oodata! See kõik on nii uus ja huvitav minu jaoks ning kindlasti kirjutan ka kooli kohta eraldi postituse. 

Ilusat kooliaasta algust! ♡ Näeme juba järgmises postituses ;) 

(082818, Big Boy - ma kiidan teie seinakaunistusi.)

(082818, kanuuga sõita on täitsa vahva!)

(082918, Sault Ste Marie tänavatel ringi kõndides leidsin sellise ägeda sildi, loomulikult pidin seda jäädvustama.)

(083018, see tuletorni külastus oli väga vahva, väljaarvatud see osa, kui tuletorni tippu jõudsime ja pärast piltide tegemist sealt suured ämblikud avastasin.)

(083018, see karu oli mu lemmik. Pärast pildi tegemist ronis ta selle sama puu otsa ka!)

(083018, Oswald'i karurantšos oli suveniiripood, kus oli ka selline vahva seinake. Eesti keelt ma küll kuskilt ei leidnud, aga meie naabrite keele leidsin lausa esimesena üles.)

(083018, Upper Falls - hingematvalt kaunis koht!)

(083018, Lower Falls - nii kaunis!)

(083118, enne lahkumist, pidin sellest sillast ka pildi klõpsama.)

(083118, Sea Shell City on üks kõige ägedamatest kohtadest, kuhu ma kunagi sattunud olen. Lihtsalt vaadake, kui lahedad asjad seal olid!)

[miexchangeyear]

Pilte, pilte, pilte.

(082218, käisin Faithiga ratastega sõitmas ja sain lähemalt tutvuda kohaga, kus siin olles elan. Loodus siin on nii-nii kaunis!)

(082218, selle raja peal sai ratastega sõidetud. Tee lõppu me küll ei sõitnud, aga üsna pika maa sõitsime siiski maha. Väga vahva oli!)

(082318, te juba teate, et ma pidin enda esimest Walmarti käiku jäädvustama.  Photo by: Laura Clark)

(082418, esimene (Ameerika) jalgpallimäng ja vau! Isegi kui ma mitte midagi enamus ajast aru ei saanud, oli tegemist ülimalt vinge kogemusega.)

(082418, meie kooli Marching Band, kus on ka mu host-õde Faith. Ma pole varem mitte midagi sellist näinud, väga äge!)

(082618, Lake Huron - sa oled imeline.)

(082618, mingil põhjusel mulle nii meeldib see enda tehtud pilt sellest kaist, mis Huron’i järve ääres oli, nii et pean seda ka teie kõigiga jagama!)

(082718, külastasin täna maailma suurimat jõulude teemalist poodi. Ma pole vist varem mitte millsetki nii suures vaimustuses olnud, kui täna sellest poest - see oli nii suur ja nii äge! Tean, et on küll august ja jõulud on alles mitme kuu kaugusel, aga selles poes oli kõik nii lahe ja vahva. Mulle tohutult meeldis!)

(082718, leidsime poest eestikeelsed jõuluornamendid, millega loomulikult koos pilti pidin tegema, sest tuli suure üllatusena leida siit kaugelt Michiganist midagi sellist. Aga samas kui nüüd mõtlema hakata, siis poe ees rippus laest erinevates keeltes häid soove ja seal oli ka eesti keeles kirjutatud “Jumal õnnistagu sind!”, nii et ma ei oskagi öelda, miks see mulle nii suure üllatusena tuli, et me ka poest midagi eestikeelset leidsime. Äge oli see nii või naa! Photo by: Laura Clark)

(082718, veel üks pilt nendest armsatest jõuluornamentidest, mis mul praegu küll ostmata jäid, aga küll ma ka seda teha jõuan!)

[miexchangeyear]

082718

Tere tulemast! (Kas see on see lause, millega iga teine blogija enda esimest blogipostitust alustab?)

Olen praegu siin kaugel ookeani taga, Ameerika Ühendriikides, olnud juba nädalakese. Enda vahetuspere juures saab küll alles homme nädal aega täis, aga kuna Ameerikasse jõudsin juba eelmise nädala esmaspäeval, siis saan öelda, et olen siin unistuste maal veetnud juba tervelt seitse päeva.

Aga kust ja kuidas mu teekond siis alguse sai?

Nimelt, eelmise aasta septemberis tuli mulle meilile kiri mu inglise keele õpetajalt, kus oli informatsioon sellise programmi nagu FLEX kohta.

FLEX ehk Future Leaders Exchange Program on programm, mille kaudu on 9. ja 10. klassi õpilastel võimalik minna üheks õppeaastaks vahetusõpilaseks Ameerikasse.

Niisiis otsustasingi mina, pärast enda vanematega rääkimist loomulikult, ka avalduse saata. (PS! Naljakas on nüüd mõelda, et mul lubati esialgu osaleda ainult seetõttu, et inimesi kes avaldusi saadab, on väga palju ja võimalus finalistiks saada on väga väike. Aga siin ma nüüd ju olen, täitsa USAs kohal ja finalisti staatus käes)

Sellest kuidas toimus kandideerimisprotsess, räägin ma kunagi hiljem!

Tänaseks olen ma jõudnud siin Michigani osariigis ära teha nii mõndagi - külastasime perega Lake Huron’it, külastanud esimest korda Walmarti (imeline kogemus!), proovinud esimest korda kuulsat peanut butter&jelly sandwich’i (mis muideks maitses väga hästi) ning samuti käisin ka enda esimsel jalgpallimängul ja palju muud!

Sõnad saavad mul siinkorral kahjuks otsa, kell on pool kümme õhtul ja peaksin magama hakkama minema, sest hommikul vara alustame perega sõitu UP’sse (Upper Peninsula ehk Upper Michigan, kergem oleks vist öelda, et sõidame põhja poole), kus veedame mõned päevad. Kindlasti teen postituse ka selle reisi kohta!

Praeguseks aga saadan teile kõigile palju päikest ja soovin ilusat suvelõppu! Järgmises postituses näeme! ;)

(082018, Tallinna Lennujaam ehk viimased tunnid Eestimaa pinnal.)

(082018, teekond Frankfurti lennujaamast Washingtoni Dulles’i lennujaama. Sain sellel pikal lennul istuda akna ääres ja minu õnneks istus minu kõrval ka üks teine vahetusõpilane Ukrainast (ka FLEX programmi raames), kes oli hästi vahva ja kellega rääkides ning filme vaadates aeg üsna kiiresti läks.)

(082018, Washingtoni lennujaamas ootas meid Ameerika klassikaline koolibuss, mis meid hotelli sõidutas, kus veetsime ühe öö.)

(082018, loomulikult pidin ka hotelli ees sellest bussist pilti tegema. Pean ütlema, et siiani on olnud see mu elu üks parimatest bussisõidu kogemustest.)

(082118, kas sa oled üldse reisinud, kui sellist pilti teinud ei ole?)

(082118, tegin Washingtoni lennujaamas enne Chicagosse lendamist läbi akna pilti. Lennukid on ikka ühed huvitavad sõiduvahendid küll.)

(082118, Chicagos asuv O’Hare lennujaam oli minu viimane peatuskoht enne enda vahetuspere juurde lendamist. Tohutult suur lennujaam, peaks mainima.)

(082118, tegin selle pildi paar minutit pärast ärkamist. Olin jõudmas MBS’i lennujaama, kus mu vahetuspere mind ootas.)

(082118, sain sooja vastuvõtu osaliseks, kui mu vahetuspere mind kollaste (kollane on üks mu lemmikvärvidest) lillede ja armsa sildiga üllatasid. Pildil olen enda kahe host-õega, Faithi (vasakul) ja McKennaga (paremal). 

Nagu mu näost näha, olen ilmselgelt sellest lendamisest väsinud, aga tol hetkel olin väga õnnelik, sest sain lõpuks enda vahetusperega pärast kõiki neid kohtuda ja praeguseks võin juba öelda, et mul vedas nendega tohutult. Nad on lihtsalt imelised! Photo by: Laura Clark)