#ronidas

[sailfish-serum]

Homos on horses

[jeintalu]

Ühendkuningriik eraldab Ukrainale oma ajaloo rekordilise militaarse abipaketi

Relvi ja laskemoona ning muud saadetakse umbes 617 miljoni dollari väärtuses.

Ühendkuningriigi peaminister Sunak väidab seejuures, et kui Venemaad Ukrainas ei peatata, siis tungib Venemaa üle Poola piiri.

Venemaa ohustavat ka Ühendkuningriigi julgeolekut.

Oma sissetungi Ukrainasse õigustades teatas Venemaa 2022. a. muuhulgas aga täpselt sama loogikaga, et kui NATO laienemist ei peatata, siis tungib NATO lõpuks üle Venemaa piiri.

Minu poolest võiks see Sunak puu otsa ronida.

Miks ta sealt üldse alla tuli?!

[setokaubamajapakkumised]

Ronimisköis Astmete Ja Istmeplaadiga, 200 Cm

Platvormide ja istmeplaadiga ronimisköis sobib suurepäraselt nii kiikumiseks kui ronimiseks, pakkudes palju meelelahutust ja treenimist nii poistele kui tüdrukutele. See soodustab ka lapse tasakaalu, koordinatsiooni ja enesekindlust! Puuoksa külge kinnitatav kiik on piisavalt suur ja tugev, et lapsed saaksid sellel kiikuda, seista ja ronida. Lisaks aitavad platvormid haarata ja ronida ilma abivahenditeta. Lukustatav karabiin võimaldab seda hõlpsasti kiigekomplekti või puuoksa külge kinnitada.- Värvus: pruun - Materjal: PE - Mõõtmed: 30 x 200 cm (läbimõõt x K) - Platvormi läbimõõt: 4 cm - Sisaldab istmeplaati ja 4 platvormi - 1 lukustatava karabiiniga - Seda saab kasutada puu küljes ning mängukomplektide kiigena - HOIATUS: ainult õues kasutamiseks. - HOIATUS: maksimaalne kasutaja kaal: 100 kg - HOIATUS: Ei sobi alla 36 kuu vanustele lastele. - HOIATUS: Üksnes koduseks kasutuseks. Read the full article

[kummikvillu]

Ma ei oska ema olla.

Ma tahan olla oma lastele olemas. Ma tahan neid kuulata, ma tahan suuta rääkida nendega. Ma ei suuda. Ma ei suuda. Nagu midagi on ees ja ma ei suuda. 

Kuidas sellest seinast üle ronida? Ma olen kohutav. Ma pole isegi veerand seda ema, kes võiks olla. Miks ma ei oska ema olla? Mul on 3 last ja ma ei oska ema olla! Ma ei oska. 

..ma tahan osata, aga ma ei oska. 

[ratanartcraft]

#Bombomvole #harharmahadevॐ #ratanartcraft #ronida #ratanart (at Kolkata) https://www.instagram.com/p/CMSa3ztlMvd/?igshid=78718wimy76m

[theresa-mielich]

Besser Sterben- Eine Kaffeefahrt mit dem Tod 

Behrmann/Koch/Mielich

Sommerblutfestival 2021

Busfahrer: Habib Mejri

Grafikdesign: Nele Solf

Interaction Designer: Robert Läßig

Kamera: Hannah Platzer

Kostümbild, Künstlerische Leitung, Szenografie:Theresa Mielich

Künstlerische Leitung, Regie: Ruby Behrmann

Künstlerische Leitung, Regie: Liliane Koch

Lichtgestaltung: Lars Elliger

Maske: Ronida Alsino

Mitarbeit Kostümbild:Sarah Haas

Mitarbeit Kostümbild:Christine Köck

Outside-Eye: Stawrula Panagiotaki

Performance, Text, Violine: Akiko Ahrendt

Performance, Text: Pia Blome-Drees

Performance, Text:Claudia Jäckel

Produktionsassistenz, Regieassistenz, Statist:in: Kerstin Neuwirth

Produktionsleitung: Katharina Becklas

Schnitt: Dolunay Gördüm

Song-Arrangement: Simon Rummel

Sound Design, Statist:in: Josephine Stamer

Statist:in, Statist:in: Ise Dederichs

Ton: Tim Gorinski

Fotos: Nathan Dreessen

Haben Sie sich schon einmal Gedanken über Ihre eigene Beerdigung gemacht? Die Frage nach der letzten Ruhestätte ist zutiefst persönlich geworden. Beerdigungen gehen auf individuelle Vorlieben ein, sind vielgestaltig. Zugleich entstehen für die Angehörigen oft unerwartet hohe Kosten, was die Entscheidung wie man beerdigt werden möchte, zusätzlich beeinflusst. In BESSER STERBEN – Eine Kaffeefahrt mit dem Tod nimmt das Kollektiv Behrmann/Koch/Mielich das Publikum mit auf eine virtuelle Busreise.

Jede:r Zuschauer:in bekommt vorab ein Paket zugeschickt. Darin befindet sich u.a. eine Hochglanzbroschüre, die mithilfe eines interaktiven Fragebogens durch die Performance leitet und ein „Vorsorgegespräch“ zur Bestattung simuliert. Sarg oder Urne? Friedhof, Friedwald, Seebestattung? Welche Art von Musik? Im Videostream spricht die Bestatterin Claudia Jäckel zum Publikum und moderiert die Kaffeefahrt mit dem Tod. Wo geht die Reise hin?

[mtyelukas]

Tartu lasteialapsed panid uude kogukonnaaeda esimesed taimed kasvama

Augusti lõpus ja septembri alguses käisid Emajõe kogukonnaaias seitsmel erineval päeval koos MTÜ Elukaga Tartu seitsmest erinevatest lasteaiast pärit lasteaiarühmad (Lasteaed Karoliine, Tartu Lasteaed Kelluke, Tartu Lasteaed Pääsupesa, Tartu Lasteaed Tripsik, Tartu Lasteaed Tõruke, Tartu Lasteaed Krõll, Tartu Lasteaed Naerumaa).

Lapsed said Elukate juhendamisel teha kõrgpeenart ning tutvuda toidutaimede kasvatamisega. Töötubade käigus prooviti kompostmulla sõelumist, otsiti mullast vihmausse ja keldrikakandeid. Prooviti ära, kuidas käib seemnete külvamine ning taimede istutamine.

Taasavatud permakultuuri põhimõtteid praktiseerivas kogukonnaaias said lapsed imetleda ka sealset murukatusega majakest, ronida pajuvitstest punutud vaalaskala ja konna sisse ning võtta allikast oma taimede jaoks kastmisvett.

Mahapandud taimed olid esimesed toidutaimed, mis mõnisada meetrit ümber kolinud ja 2020 aasta juuli lõpus taasavatud kogukonnaaias kasvama hakkasid. Iga rühm tuli kohale isetehtud sildiga, mille lapsed mängulise toidutaimede istutamise, külvamise ja peenrateo lõppedes oma isikliku peenralõigu juurde maha said torgata.

Lapsed on oodatud ikka ja jälle aeda uuesti külastama, et uurida, kuidas nende külvatud ning istutatud toidutaimed kasvavad, ning et noppida põõsaste ja taimede küljest omaenda kasvama pandud toidupoolist.

Lapsed said kogeda toidutaimede kasvatamist Tartu linna sotsiaal- ja tervishoiuosakonna eestvedamisel, projekti rahastas PRIA.

[lastetoamoobel]

5 parimat nippi mugava ja praktilise lastetoa loomiseks

Milline peaks olema lastetoa mööbel, et see oleks sobilik nii heaks mänguks, koolitööks kui ka puhkamiseks ja lõõgastuseks? Milline võiks olla värvide valik või hoopiski missuguseid mööbiesemeid oleksid vajalikud? Ja kuidas ja kas arvestada lapse soovidega või otsustada siiski ise kõik meie laste eest? 

Siin tahamegi teieni tuua parimad soovitused ja nipid, et luua just see parim lastetuba!

Siis kui meie mudilased on veel väikesed, võib olla lihtsam valida vajalikke mööbliesemeid, kuna siis ei tule arvestada paljude erinevate soovidega, mis võivad valiku keeruliseks teha.

Samamoodi pole pisikestele lastele üldsegi vaja palju mööbliesemeid, eriti veel kui nad iseseivalt ei tegutse.

Iga vanuse jaoks on võimalik leida vastavaid tooteid ja esemeid, näiteks kui teie lapse jaoks on vaja uut voodit, peaksite valima beebivoodi, lastevoodi või noortevoodi vahel. Igaüks neist on tehtud just sobivaimaks oma eagrupile.

Kuid teismeeas hakkab teie laps veelgi rohkem oma magamistoas aega veetma, sest sellises eas on esiteks välja kujunenud paljud iseseisvad tegevused, millega teie lapsed tegelevad ning kõigele lisaks on ju vaja ära teha kodutööd ning võimaluse korral ka kutsuda külla sõpru või siis lihtsalt muusikat kuulata. Sellepärast on tähtis, et oleks olemas nii hea õppimisala, kuid me ei tohi kunagi ära unustada ka mugavad lõõgastus- ja magamisala. 

Ka voodi osas tuleb lapse kasvades selle suurust vahetada. Eriti, kui olete ostnud väiksema hälli oma beebile või lihtsalt lühemat sorti voodi mudilasele. Väiksemad voodid on suurepäraseks valikuks kuna need tagavad ka vastava turvalisuse ja kõrguse vastavalt lapse pikkusele ja eale. 

Noored eelistavad tihti noortevoodit, mille all peetakse enamasti silmas voodit, mille all on ka mugavad sahtlid või voodikastid. Samas kui peaksite soovima osta sellise voodi juba varasemas eas, saab tavaliselt sellele lisada ka spetsiaalse turvapiirde, mis tagab parima turvalisuse. 

1. Valige sobiv vooditüüp  

Puhkamine on meie elu üks tähtsaimatest osadest. Voodis veedame peaaegu ühe kolmandiku oma elust ning sellepärast on ka tähtis teada une väärtust ja mitte alahinnata hea voodi olemasolu. Ning seda enam, kui jutt käib meie laste voodist, sest nende jaoks me teeksime ju kõik, et neil tõesti ohutu, mugav ja ühe sõnaga öeldes, lihtsalt parim elu oleks! 

Lastetubade jaoks on tihti võimalik valida erinevate vooditüüpide vahel, näiteks kui lapsi on rohkem kui üks, valitakse tihti narivoodi, mille suurimaks plussiks on ruumi kokkuhoid, mille arvelt saate ruumi ka lisada kas suure riidekapi või hoopiski jätta lastele rohkem ruumi suurema mänguala jaoks. Samuti on narivoodite kõrval ka tihti lisariiulid, mis on ideaalsed raamatute ja muude asjade paigutamiseks ning kompaktse, kuid sisuka toa loomiseks. 

Narivoodi võib olla mitmekülkseks lahenduseks 

Ka narivoodeid võib leida erinevates variantides. Mitmetel narivooditel käib alumine voodi kokku ja see muutub diivaniks. Samas on ka variante, kus alumist voodit üldsegi ei ole ja selle asemel on kas kirjutuslaud, kapp või mänguala. 

Sellised kahekorruselised voodid on tõesti kompaktsed, mis aitavad teil sisukalt ära kasutada täiesti iga kuupmeetri toas. See on veel eriti meeldiv, kui teie lapsed kutsuvad külla ka oma sõbrad, sest neile kõigile saab mänguala olema veelgi laiem ja mugavam. 

Samas peame meeles pidama, et nari ei pruugi sobida kõigile lastele. Esiteks peaks teie laps olema piisavalt vana, et olla iseseisev ja eelkõige peab ta oskama ronida alla ja üles narivoodi treppidest, seega on narivoodi parim lastele, kes on vähemalt 5-6-aastased. 

Ülemine korrus loob ka mõnusa ja rohkem eraldatud ala, mis võib tunduda tõelise privileegina, kuid kas sellises olukorras oleks ka alumisel korrusel magav laps õnnelik?

Sest tihti võib juhtuda, et vooditrepid on väga lähedal alumisele voodile, mis ei tahaks seal magavale lapsele üldsegi privaatsust ning ta võib tunda end sellest häirituna.

Ja ärme unusta, et linade vahetus on tavaliselt lapsevanema ülesanne, nii et iga kord kui on vaja linu vahetada, tuleks ka lapsevanemal just sinna üles ronida, samas võib alati küsida ka lapse abi, kuid parimal juhul oleks hea, kui te ka ise suudaksite ja eelkõige tahaksite sinna üles ronida. 

Lastevoodi mugavused  

Narivoodiga võrreldes, on tavalised ühekohalised lastevoodid palju turvalisemad, sest jääb ära igasugune ronimine ning nii saavad ka väikesed mudilased sellistes voodites magada. 

Lastevoodeid tehakse erinevate kõrgustega, sellele võiks suuremat tähelepanu panna just eriti kui teil on väiksemad lapsed. Madala voodi korral saavad pisikesed lapsed olla palju iseseisvamad, kuhu nad saavad vaevata ise peale ronida ja ka sealt maha tulla. Selliseid voodeid kasutatakse ka erinevates lastekasvatusprogrammides, mis just soosivad laste iseseisvust. Näiteks Montessori kasvatusmeetodis, mis on üks tuntumaid iseseisvusprogramme laste jaoks, soovitatakse osta üldsegi ilma jalgadeta voodi, kus isegi väike beebi saab ise liikumisega hakkama. 

2. Arvesta nii enda kui ka oma lapse eelistustega 

Kui tahaksite anda ka oma lapsele võimaluse otsus teha sobiva mööbli valikul, sirvige temaga ajakirju, viige ta mööblipoodidesse, suunake teda vastavatele veebilehtedele, viidates millised on õiged kombinatsioonid oma toa edukaks kaunistamiseks, jäädes ka eelarve piiresse, sest laste unistused on tihti suuremad kui nad ise.

Kuid kindlasti võiksite te anda võimaluse valida värve või mustreid, mida meeldiks neile oma toas näha. Võite öelda oma lapsele, et ta joonistaks oma unistustetoa koos oma lemmikvärvide või just sobivate asjadega, mida tema tahaks näha oma toas. Näiteks kui laps tahaks valget tooli, saaksite te teha lahti mõne veebilehe ja sealt avada ka teie jaoks sobivad valged lastetoolid ning küsida, millist valget tooli tema nendest kaheks eelistab. Nii saab nii laps kui ka lapsevanem oma tahtmise ja soovid täidetud. 

Palun arvestage, et see on täiesti loomulik, kui imekaunis tuba, mis teie armsal lapsel on olnud, ja mis ka talle endale meeldis, tuleb täielikult muuta, kuna on muutunud ka eelistused ja maitsed. Beebidele tehakse tavaliselt neutraalsetes toonides toad, mudilastele ja väikestele lastele aga pigem erksavärvilised.

 Nooruki- ja teismeiga on aga tihti suur muutuste aeg ning sel ajal muutuvad ka eelistused, võib juhtuda, et värvid ja stiil, mis varem toas olid, ei meeldi talle enam üldsegi ning üsna kindlalt ei vali teie nooruk sellisel ajal pastelltoone, mis võib-olla oli just see, mida teie olete nii väga lootnud ja armastanud.

3. Vajalikud mööbliesemed parima lastetoa jaoks  

Kui lastetoas on olemas juba mugav voodi, laiad riiulid ja mahukas riidekapp, tuleks lisada juurde veel paar praktilist eset, et toas olemine oleks tõesti hubane ja meeldiv. 

Korraliku õppetöö jaoks on kindasti vaja head kirjutuslauda, millel oleks suur tööpind, kuid ka palju sahtleid, et kõik oma asjad ilusti ära mahutada. Tihti on paljud lapsevanemad leidnud, et kirjutuslaua asetus akna lähedal, aitab nende lastel saada esiteks rohkem päevavalgust ning teiseks ka olla loovamad, kuna nii saab pilk vahetevahel ka puhkust ning tihti rohkem inspiratiooni väljas toimuva kaudu. 

Ning lõpuks, ärge unustage ka head valgustust. Tuled lisavad ruumile stiili ning aitavad reguleerida selle hubasust. Ilus laualamp võib anda toale mõnusa õdusa valguse, kuid samas võib ka see väga vajalik olla õppetöö jaoks. Omamoodi atmosfääri loovad ka seinalambid, mis annavad uudse ja ilusa valguse just siis, kui nende valgus peegeldub tagasi seintelt. Nii ei tule lambivalgus teile kunagi otse silma, kuid tänu seintele levib valgus hästi edasi, mis annab hajutatud, kuid piiravas koguses valguse tervesse tuppa.

4. Toa kordaseadmine peab olema lihtne  

Nüüd pole küll vaja häbi tunda, kui teie lapse tuba on harva ideaalselt korras. See on ju tuba, kus teie laps tegeleb paljude erinevate tegevustega! 

Mänguasjad, mis on laste õnn, tekitavad sageli ahastust vanematele, kes näevad neid sünnipäevadel, jõulude ja muude tähtpäevade ajal aina kuhjumas. Mängukonsoolid, pehmed mänguloomad või lauamängud, need kõik tuleb ju kuhugi panna. Parimaks valikuks toa korrashoiuks on kasutada kaste ja karpe. Õpetades lastele juba noorest east alates, et ka asju tuleb sorteerida, võib see neil aidata terveks eluks olla rohkem organiseeritud. 

Asjade kastidesse panek on tegelikult ka kõige kergem ja kiirem viis, et asju korda seada. Kui on piisavalt aega ja tahet, saab asjad ilusasti sättida kastidesse, aga kui teil on väike laps, kes pidevalt mänguasju jälle ja uuesti laiali ajab, siis on asjade kasti panemine tõeliseks leevenduseks, sest see käib väga kiirelt: asjad tuleb vaid kokku korjata ja sisse panna, ning terve tuba saabki juba puhta ilme! Need samu kaste või karpe võib ka ilusasti hoiustada riiulitel, kappides või suuremate kastide korral põrandal.

Kaheotstarbeline mööbel, nagu ka varem mainitud narivoodid aitavad hoida ka rohkem korda, sest paljudes sellistes esemetes on lisa panipaiku ja sahtleid, kuhu lapsed saavad kõik oma mänguasjad ja ka koolimaterjali asetada. Need hoiavad väga palju ruumi kokku ning tavaliselt on ka erinevad mööbliesemed kõik ühes tükis, nii et teil pole enam vaja vaeva näha kokkusobitamisega või otsida ja mõistatada, kus ja kuidas tuleks kõik toas asetada. 

5. Avasta maailma läbi oma lapse silmade 

Kuidas saada aru, kas tuba on tõesti teie lapse jaoks sobilik, kas sealsed mööbiesemed on just õige kõrgusega? Vaadake kogu tuba läbi oma lapse silmade! Asetage oma silmad oma lapse silmade kõrgusele ning nii võib teile avaneda isegi täiesti uus maailm.

Kas sahtlid on piisavalt turvalised, et ka kõige pisemad näpud sinna vahele ei jääks? Kas kapiuksed on üldsegi vajalikud? Kas tooli ja laua kõrgus on ka vastav lapse pikkusele? Kas laps saab raamatud ja oma mänguasjad ise kätte? Kas laps üldse teab, kus asuvad tema mänguasjad? 

Läbi õige lastetoamööbli saate teha toa võimalikult mugavaks ja eelkõige sobivaks just teie lapsele! Kuid esmalt, eemaldage kõik ebavajalik ning proovige kõik teha nii lihtsaks kui võimalik. Sest lõppude lõpuks jääb parimaks nipiks alati, et mida lihtsam, seda uhkem!

[wienerielu]

Teine nädal (28.09-4.10)

Postituse jagan kaheks: ülevaade sellest, mida teinud olen ja teiseks suvalised tähelepanekud Viini elu kohta.

Teine nädal möödus sotsialiseerumise tähe all. Käisin kahte sorti üritustel: need, mida korraldas Erasmus Student Network (ESN) ja juurakate oma üritustel. Viinis on mul vedanud, et juuratudengid tegid ühise Whatsappi grupi ja leppisime kohe kokku kohtumise, mida eelmises postituses mainisin. Juba esimesel kohtumisel jäi mulje, et tegemist on huvitavate ja mõistlike inimestega ja edasised kohtumised on seda ainult kinnitanud. Nüüdseks on meist kujunenud umbes 15-20 inimesega sõprusgrupp, kellega on huvitav rääkida nii juurast kui ka muidu mõnusalt aega veeta. Natuke huvitavat statistikat ka: tuleb välja, et enamus meist on 23 ja enamik meist on juuraõpingute viimasel aastal. See on mulle suureks kergenduseks, kuna Erasmuse programmil üldiselt on tugev noorte pidutsejate maine, mille jaoks ma tunnen, et hakkan juba veidi vanaks jääma. :D 

28.09

Aga alustan sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi. Päev peale esimest üritust ja toidufestivalil käimist osalesin järgmisel päeval ESN-i Photo Challenges üritusel, mis hõlmas väikeste gruppidega (vana)linna peal erinevate kohtade otsimist ja seal piinlik-naljakate ülesannete täitmist ja nende pildistamist. Sellest suurt rohkem rääkida pole, põnevam on ülejäänud päev, kui kõigepealt käisin juurakatega esimest korda ehtsas Viini kohvikus: Kaffee Alt Wien. Autentne ajalooline kohvik, kus viisakalt riietatud (mees)kelner kliente teenindab. Esimest korda proovisin ka viinipärast kohvi melange, mis ausalt öelda maitseb nagu tavaline cappuccino. Väga meeldib, et Viinis tuuakse kohvi kõrvale alati tasuta klaas vett!

Sealt edasi liikusime paari teise juurakaga hoopis Itaalia restorani, nimeks Via Toledo. Kogemuse tegi meeldejäävaks see, et seltskonnas olid enamik inimesi pärit Itaaliast või vähemalt selle lähedalt. Eriti naljakas oli, kui jutt läks rahvusliku toidukultuuri juurde ja mult küsiti, mis on eestipärane söök ja ega ma muud huvitavat ei osanudki öelda, kui et suht sama, mis Saksamaal - ikka liha ja kartulid. Moka otsast vist poetasin, et kala sööme ka. Samal ajal kõrval šveitslane selgitas, milline on ikka õige fondüü ja kust Viinis korralikku gruyère juustu saab. Via Toledos aga saab tõesti head pitsat ja seda kinnitasid isegi itaallased. Väidetavalt on tegu lausa Austria parima ja Euroopa teise koha auhinna saanud pitsarestoraniga. 

29.09

Kuna eelmisel päeval veetsime kohvikus vaid põgusalt aega, võtsin suuna taas ühe Viini kohviku poole, seekordseks valikuks osutus Cafe Jelinek - taaskord üks kena traditsiooniline Viini kohvik. 

Õhtul läksin ESN-i korraldatud keelekohviku üritusele, mille sisuna ma lihtsalt oma tuttavate ja vähem tuttavate juurakatega paar tundi saksa keeles juttu puhusin. Nüüdseks olen keeleoskusega jõudnud sinnapaika, kus grammatika ja õigesti rääkimine teeb vähem muret ja kõige suuremaks probleemiks on väike sõnavara, eelkõige igapäevased sõnad. Üritus toimus kohas nimega Cafe Votiv.

Sealt edasi liikusin juba tuttavate juurakatega ühte tudengite seas populaarsesse iiri pubisse Dick Mack’s. Nüüdseks on mulle selgeks saanud, et see koht mulle üldse ei meeldi ja ausalt öeldes ma ei mõista, miks inimesed niivõrd imelises linnas nagu Viin, kus on sadu huvitavaid kohti, ikka geneerilisse iiri pubisse tikuvad. Ega hinnadki nii palju kohtade lõikes ei erine.... 0.5l õlut maksab igal pool keskmiselt 4€. Aga vähemalt üks meeleolukas pilt:

30.09

Vot see oli üks taoline päev, mille nimel ma Viini tulingi. Nimelt on Viini lähedal arvukalt veiiniistandusi, kus asuvad heuriged. Vikipeedia võtab asja kontseptsiooni hästi kokku:  

 In eastern Austria, a heuriger is a tavern where local winemakers serve their new wine under a special licence in alternate months during the growing season. The Heurige are renowned for their atmosphere of Gemütlichkeit shared among a throng enjoying young wine, simple food, and - in some places - Schrammelmusik.

Ehk võtsime juurakatega suuna linnapiiri suunas, et metroopeatusest veidi edasi künka otsa kõndida ja mõnes heuriges kohalikku veini mekkida. Veetsime seal paar meeleolukat tundi. Künka otsast oli kena vaade, seltskond suurepärane ja vein... ka okei - mida veel elult tahta?

Peale veinitrippi läksime tagasi linna ja kuna olime juba pärastlõunal veinijoomisega algust teinud, tundus paslikum samaga jätkata. Peale väikest kebabipausi läksime tagasi Dick Mack’s pubisse ja olime seal õhtu lõpuni. Õhtust mäletan kõige eredamalt seda, kuidas üks šveitslane mulle väga kirglikult seletas, kuidas Euroopa Liit on ebademokraatlik ja küllaltki autoritaarne institutsioon (kuivõrd Šveitsis ju otsedemokraatia suure au sees on). Peale mõningast diskussiooni oli ta siiski nõus möönma, et Balti riikide jaoks toob EL rohkem kasu kui kahju.

01.10

Neljapäeval ma ühelgi ESN-i üritusel ei käinud, aga kuna eelmisel päeval värskes õhus veedetud aeg mulle nii sügava mulje jättis, otsustasin ise ka väikest viisi matka ette võtta ja mõne kohaliku künka otsa ronida. Viini on olemas linnasisesed matkarajad, koondnimetusega Stadtwanderweg. Igal matkarajal on oma number ja kokku on neid kümne kanti. Mina võtsin eesmärgiks läbida Stadtwanderweg 4a. Kuna ma polnud väga hästi kursis, kuidas selle raja jälgimine käib (vahel märkasin vaid puudel ähmaseid teed juhatavaud värvitriipe), siis tegin omajagu kõrvalekaldeid, aga lõpuks jõudsin taas ühe väikse mäetipu otsa. Kuna matk tuli ühtekokku üle 10km ja esimeses pooles üsna järsu tõusuga, siis olin ma lõpuks koju jõudes küllalt väsinud ega rohkem suurt midagi ette ei võtnudki.

02.10

Kasutasin ära enda kunstimuuseumi aastakaarti ja käisin pärastlõunal taas ühte näitust vaatamas. Seekord oli tegemist Beethovenile (Beethoven bewegt) pühendatud näitusega - heliloojal on sel aastal 250. juubel. Näha sai nii Beethoveni käsikirjas noote, tema kuuldetoru ja tema testamenti, mida oli ausalt öeldes üsna kurb lugeda. Aga samas oli seal ka teoseid nt Turnerilt, Friedrichilt, Goyalt ja Berninilt, seega igati mitmekesine värk.

Õhtupoole võtsin suuna Praterile. Kasutan taas Vikipeedia abi:

Prater on avalik park Viinis Leopoldstadtis. Pargis asub lõbustuspark Wurstelprater, mida tihti ka lihtsalt Prateriks kutsutakse. Park on kõigile külastajatele avatud alates 1766. aastast. 1873. aastal toimus seal maailmanäitus.

Sain juurakatega kokku lõbustuspargi külje all asuvas traditsioonilises Biergartenis Schweizerhaus. Tegemist oli ilmatu suure asutusega, millel oli aga lahe kohalik atmosfäär. Enamik külastajatest tundusid kohalikud (kuigi nagu varem öeldud, turiste paistab siin praegu üldse vähe olevat).

Spontaanselt liikusime Schweizerhausist edasi Prateri lõbustusparki, kus isegi sellise karuselliga tiiru tegin:

Kuna see tõusis üsna kõrgele, pelgasin sõitu alguses korralikult. Aga kui paar spritzerit on juba keres, tunduvad paljud asjad mõistlikumad, kui nad muidu tunduksid.

Õhtut jätkasime traditsioonilise Viini meelelahutusega ja läksima Doonau kanali äärde istuma. 

Kui liiga külmaks läks, liikusime edasi ühte lähedalolevasse pubisse Pickwick’s, mis õnneks oli siiski veidi mõnusama atmosfääriga kui Dick Mack’s.

03.10

Päeva esimeseks märkimisväärseks sündmuseks oli ESN-i korraldatud jalutuskäik Viini Zentralfriedhofis ehk surnuaias. Tundub ehk veider, aga tegemist on ühe Viini olulise vaatamisväärsusega. Ja surnuaed on tõesti suur: 2.5 ruutkilomeetrit ja vähemalt 3 miljonit kadunukest. Täpselt selline koht, kus võiks mõnda õudukat filmida:

Pärast surnuaia külastust liikusin edasi siiani viimasele ESN-i üritusele, mis toimus Stadparkis. Veetsime seal paar tundi, aga tegelikult ootasin juba ülejäänud õhtut. Olin teistele juurakatele ette pannud, et lähme minu kodukanti ehk Neubaud ehk 7. Bezirki avastama, sest siin on palju omapäraseid baare/pubisid/kohvikuid. Pargist lahkudes aga järgnes meie seltskonnale veel 15 suvalist Erasmuse tudengit, mis tekitas minule kui “grupijuhile” aga paraja peavalu, sest 1. laupäeva õhtul on keeruline leida üheski kohas istekohta 20+ inimesele ja 2. koroona tõttu tohib Viinis praegu ühes lauas istuda max 10 inimest. Igatahes ajasime Neubausse jõudes kontvõõrad viisakalt minema ja istusime oma tuttavatega maha kohas nimega Ulrich. 

Kui nälg hakkas näpistama, kõndisime minu kodu lähedal kuulsasse kebabikohta Berliner Döner, kus ma tegin ohtliku avastuse, et igati maitsev falafel sandwich maksab ainult 3€. Kahtlustan, et hakkan seal rohkem käima...

Sealt liikusime edasi (mitte minu valikul!) järjekordsesse iiri pubisse nimega The Lizzard, mis muidu polnudki nii kohutav, aga sai koleda lõpu, kui meie olime viimased baari jäänud inimesed ja selgus, et muud Erasmuse matsid (kelle me esialgu olime enda seltskonnast minema ajanud) jätsid maksmata 25€ arve, mille jaoks meie pidime rahad kokku panema. Igatahes on The Lizzard minu blacklistis ja meelsamini korraldan üritusi vaid juurakatega vm inimestega, keda ma päriselt tean.

04.10

Suure plaanina pidime sõpradega minema taaskord matkama ja mõnda heuriget külastama, aga plaanile tõmbas kohe hommikul vee peale see, kui üks noormes meie seltskonnast teatas, et tal on külmetuse sümptomid ja et ta sõbral on koroona. Jätsime muidugi ürituse ära. Ootame siiani ta testi tulemusi, aga igatahes võib öelda, et ülejäänud päev möödus mustemas meeleolus. Kahju, sest ilm oli superilus - päikseline ja 20+ kraadi. Jalutasin omaette linnas ringi ja istusin lõpuks Prateris maha ja lugesin pargis raamatut.

05.10

Täna midagi märkimisväärset toimunud pole, olen vähese eduga üritanud oma magistritöö kallal nokitseda ja õhtupoole käisin Schönbrunnis jalutamas. 

Suvalised märkused kohaliku elu kohta:

1. Toidupoed jms kaubandus - esimese negatiivse asjana võin märkida, et enamikus toidupoodides (eelkõige siiski odavamates) on ikka üsna kehv valik. Põhilised asjad on olemas, aga heal juhul 1-2 sorti, Eestiga võrrelda ei anna. Teise asjana, mis mind isiklikult närvi ajab, on poodide lahtiolekuajad: nädalapäevadel pannakse kõik (toidu)poed kl 20 kinni, laupäeval kl 18 ja pühapäeval ei tee nad üldse uksi lahti. See küll ei tähenda, et keegi pühapäeval nälga jääks - restoranid, kohvikud jne on lahti -, kuid üleüldine šoppamine võimalik ei ole ja seaduse järgi tohib linnas lahti olla vaid paar üksikut poodi.

2. Kohalikud valimised - pühapäeval toimuvad Viinis kohalikud valimised ja seetõttu on terve linn valimisplakateid täis. Teoreetiliselt saaksin mina ka siin valida, aga selleks oleksin pidanud oma peamise elukoha juba juulis Viini registreerima. Ühe eredama näitena tooksin välja Bierpartei ehk õllepartei valimisplakatid:

3. Tipi andmise kultuur - siin peaks teoorias suht igal poolt tippi jätma sh nt baarist jooki ostes. Küll aga ei ole siin viisakas jätta tippi laua peale nagu Eestis, vaid öelda teenindajale kohe, kui palju maksta tahad. Nt kui arve on 8.50€, siis ütled, et palun 9€. Järjekordne asi, mis omajagu harjumist vajab.

4. Sularaha, igal pool - paljudes kohvikutes ja baarides sh kesklinnas (sic!) saab maksta ainult ja ainult sularahas, mis on jällegi omajagu tüütu. Poodides saab õnneks pangakaarti viibata, aga kuuldavasti oli olukord paar aastat tagasi veel hullemgi.

5. Spordikursused - ülikooli spordiinstituut pakub odava hinnaga spordikursusi, mina valisin endale ühe trenni - HIIT-Tabata, mis minu Eesti kogemuse järgi kujutab endast intervallide kaupa intensiivset liigutamist.

6. Ülikooli bürokraatia - eelkõige ainetele registreerimine. Siin on küll olemas ÕIS-i taoline süsteem, kus ennast ainetele registreerida saab, aga kuidagi pole võimalik enne ainele registreerimise lõppu teada saada, kas oled üldse kursusel koha saanud. Ja selleks ajaks, kui teada saad, et võibolla pole ainesse kohta saanud, on jällegi teistele ainetele registreerimine kinni. See toidab süsteemi, kus tudengid kõikvõimalikele ainetele lihtsalt igaks juhuks registreerivad ja ainete registreerimisnimekirjad täituvad kiirelt ja sageli inimestega, kes ei pruugi tahtagi ainel tegelikult osaleda. Semester käib juba 1. oktoobrist alates, aga mina olen siiani ametlikult registreeritud vaid kolmele ainele. Absurd, ma ütlen!

Sel nädalal algavad mul ka esimesed ained, loodame, et mu sõbral ja omakorda mul koroonat ei ole ja saan õppetööd karantiinita alustada!

[sailfish-serum]

Two mimir

[reameestanel]

AlertX

Räägin ära teisipäevase päeva kiirelt - ärkasime, sõime hommikust, me ei pidanudki vanasse kasarmusse kolima, mis oli positiivne, pikutasin pooleldi kapis lõunani.

Käisime lõunat söömas, peale lõunat tõsteti häiretaset seega võtsime välja relvad ja käime varustuses ringi. Anyway, peale lõunat muutus ainult muasukoht, kuna telefoni aku hakkas tühjaks saama siis kolisin seina äärde maha istuma, vaatasin ühe, siis tuli õhtusöök ja peale seda jällegi tegevus teada. Vaatasin selle ühe päevaga vähemalt 10 osa "PrisonBreaki".

Kolmap äratati mind üles kuna pidin ust valvama minema, millest ma midagi ei teadnud. Tiksusin seal poolteist tundi, läksin sööma ja hakkasin seriaali edasi vaatama. Tean, et kella kümneks oli mul juba kaks osa vaadatud. Peale lõunat tegin korrusel kiire relvavalve pool tundi, lahendasin sudokusid jne. Selle ajal küsiti kas tahan märulirühma minna, mu vastus oli ilmselge. Nüüd siis pikutan võõras toas lebomatil ja mõtlen, miks oli vaja siia ronida, sest kell on 20:21 ja ma pole siiani midagi teinud. Lihtsalt laman ja ootan, et äkki tuleb häire ja saan kilbi ning nuiaga välja joosta aga kuna osad tegevad läksid juba koju siis kahtlen, et see tuleb.

Täna oli pataljonirivistus, iga rühm peab olema kaks päeva puhkusest sees, oi kuidas ma palvetasin, et jõulud ja aastavahetus vabad oleksid. Seekord joppas, 3-5 pean sees olema ehk siis puhkuselt veits varem naasma. Teine rühm peab aastavahetusel sees olema ehk siis Ed, Sandro ja Marko, mdea, edu vms.

[helenaarela-blog]

Hatton - kolkaküla või siiski mitte?

Pärast teisipäevast rongisõitu olime jõudnud väiksesse linna nimega Hatton. Olime sunnitud siia jääma kaheks ööks, et siis neljapäeval sõita Dalhousiesse, kust plaan ronida Adams Peaki (Sri Pada) tippu. Algselt tahtsime seda teha juba kolmapäeva hommikul, kuid sellele päevale sattus Poya Day (igakuine täiskuu päev, mis on riigipüha). See on vaba päev ning sellele eelneval ja järgneval päeval ronivad ka paljud kohalikud tippu, seega võib mägi olla ülerahvastatud. Poya päeval on kõik asutused kui ka paljud kohalikud ärid suletud.

Kuna esmasel uurimisel Hattoni kohta jäi mulje, et siin linnas palju teha pole, mõtlesime, et võtame omale vähe mõnusama elamise. Üleüldine majutuste valik oli pigem kesine. Lõpuks me midagi ette ei broneerinud ning läksime ühte Heleni valitud majutusse kohale lootuses, et saame kõvasti parema hinna kaubelda. Mingil määral see õnnestus, aga lõpetasime meie eelarvet arvesse võttes hirmkallis toas (ca 49 € öö, koos hommikusöögiga). Algul veidi kahetsesime, kuid kohta sisse elades olime mõlemad väga rahul, sest saime eelnevatest matkadest korralikult välja puhata ning toast ümbritsevaid vaateid nautida. Tegu oli läbi kahe korruse ulatuva toaga (video järgneb). Kuna enamiku ajast viibisime toas ja puhkasime, siis nende kahe päeva jooksul suurt raha ei kulunudki ja eelarvet lõhki ei ajanudki :)

Vaated toast olid võrratud.

Hatton ise oli küllaltki räpane ja vaene linnake, kus tõesti midagi teha polnud. Kuid linnast veidi välja sõites avanesid ilusad vaated teeistandustele (nagu meie toastki).

Kolmapäeval linnas ringi kolades ning linnaga tutvudes õnnestus Siimul leida ideaalne juuksurisalong, kus lõikuse eest küsiti tagasihoidlik 1 €. 

Mida kauem siin linnas olime olnud, seda enam hakkas siin olemine ka meeldima. Inimesed tundusid kuidagi väga sõbralikud, eriti just Siimule. Kõik, kes mööda läksid viskasid käppa, isegi tuk-tuki juhid, kes tavaliselt nahka üle kõrvade üritavad pigem tõmmata. Lisaks märkasime asjaolu, et kui keegi meie poole pöörduda soovis või midagi küsida tahtis, siis esmalt pöörduti Heleni poole (varasemalt pigem just Siimu).

Pealkirjas esitatud küsimusele nüüd vastates võib öelda, et nii ja naa, kuid üldmuljed jäid lõpuks ikkagi head. 

[agnejaapanis]

Juulikuu lühikokkuvõte (7月26日)

Juunikuu lõpus suutsin ma saada koolihommikul bussiootamisest kuumarabanduse. Nimelt ootasin 30 minutit päikese käes ja nii lihtsalt see juhtuski. Tempetuur oli sel päeval arvatavasti 35°C lähedal. Lisaks oli sel hetkel Jaapanis õhk väga niiske, mis teeb temperatuuri tunduvalt soojemaks, kui see tegelikult on. Olin 40°C palavikus, kuid õnneks palavik läks üpriski ruttu mööda ning enesetunne paranes kiirelt.

Juuli alguses külastasin Saksamaalt vahetusõpilase Marcoga Hiroshima traditsionaalset Shukkei-en aeda. Park oli hulga suurem, kui ma olin ette kujutanud, veetsime seal vist üle tunni. Pärast külastasime nelja erinevat templit ning sõime botamochisid, mis olid mega maitsvad!! Tahaks praegugi botamochit süüa. Botamochi on tavaliselt punase oa paks kreem, mille sees on riis. On ka erinevaid teisi, näiteks rohelise tee botamochi, mille ma ka ära proovisin.

Sel kuul oli meil koolifestival. Iga klass korraldas enda klassiruumis kas näiteks mingi mängutoa, õuduste maja, kasiinolaadse koha või ennustasid tulevikku. Minu klass, 5-2, tegi õuduste maja, mis osutus väga populaarseks. Kõik õpilased veetsid üle nädala pärast tunde üritamise organiseerimiseks tunde koolis. Meil jäi näiteks isegi sulgpalli trenn ära igapäev selle tõttu. Saime enda klassiga kõik napilt õigeks ajaks valmis.

Lisaks esinesin bändiga koolifestivalil. Bändi nimeks valisime SOE SUVI. Jah, eestikeelne nimi :D Harjutasime sõbrannadega iganädalaselt kaks korda söögivahetundidel ja nädalavahetuseti käisime stuudiotes bändiproove tegemas. Minu klubikaaslane Nanaka laulis ja mängis ühes loos elektrikitarri, õppeklassikaaslane Nasa-chan akustilist kitarri ning mina trumme. Kuigi eelproovis olid mõned apsud, läks meie esinemine publiku ees imehästi! Ülejäänud sõbrad sulgpalli klubist tulid meid toetama ja tegid meile kaasaelamiseks lehvikud.

Festival kestis 3 päeva, teisel päeval külastasime sõbrannadega teisi klasse. Kõige enam jäi mulle meelde 4. aastate “Lelulugu”-teemaline õudustetuba, kus järsku kapist hüppas mingi poiss välja. See ehmatas mind nii hullult, et kukkusin kiljudes selili pikali. Naerda sai kui palju!

Koolifestivalil klassiga koos töötades sain palju uusi sõprusi, mille üle olen väga õnnelik. Ka esimese aasta õpilased (kuues klass) on julgelt tulnud see kuu minuga rääkima, ning küsima, kas saaksime sõpradeks hakata.

Eelmine nädalalõpp sain teiste Hiroshima vahetusõpilaste kokku, kellega koos käisime maitsvaid pannkooke söömas ning niisama jutustasime. Pühapäeva hommikul ajasin end vara üles, et klassivenna Rio-kuniga uuesti Bishamondai mäkke ronida. See kord me alla ei andnud ja ausalt öeldes, tundus see kord mägi poole lühem. Ronisime lisaks veel ka ühe teise mäe tippu, mis oli umbes 600 meetri kõrgune. Pärastlõunal saime teiste lähedal elavate koolikaaslastega kokku, kellega koos jõe ääres pool päeva veetsime. Koolivennad õpetasid mulle lutsu viskama ning õhtul põletasime tohutult palju säraküünlaid.

22 juuli algas suvevaheaeg, mis kestab umbes kuu aega. Sellegipoolest on peaaegu iga päev trenn ning õpilased käivad koolis iseseisvalt õppimas. Minu suvevaheaja esimene sulgpallitrenn lõppes väga huvitavalt, nimelt väänasin jala välja :D Kojutulemine oli omamoodi kogemus, sest seista rongi peal tehniliselt ainult ühel jalal, ei olnud lihtne. Pidin päris mitu korda peaaegu pikali kukkuma. Õnneks ei tundu mu vigastus väga hull olevat ning proovin juba homme tagasi trenni minna, kuigi pikalt veel paremale jalale toetuda ei saa.

[itaalia2021]

Meil oli plaanis algselt see matk teha ringina, kuid üleval selgus, et teiselt poolt alla siiski ei saa, kuna rada oli lund täis ja laviinioht oli õhus. Seega sammusime sama rada alla tagasi - ja ei jõudnud ära imestada, et kuidas meil õnnestus ikka niiiiiii kõrgele ronida. Allatulek võttis jalad väga läbi, sest pool teed sellest oli libeda killustiku peal.

[ratanartcraft]

#RatanArtCraft #ratanartcraft #ronida #ratandey #ratanarts #ratanart (at Kanchrapara) https://www.instagram.com/p/CLbdBe5D1yc/?igshid=4yoorsowyz86

[naiivitaarium]

UUS ALGUS: 813 PÄEVA VAIKUST ON LÄBI No nii. Klassika! 813 päeva ei ole ma postitanud absoluutselt midagi siia, oma ühel hetkel nii suure innuga loodud blogisse, millest pidi ju saama hobi, millesse suhtun ääretu tõsiduse ja järjepidevusega. Aga läks nii nagu ikka. Vahepeal on minust saanud absoluutselt teine inimene. Nii nad vähemalt ütlevad, et juhtub, kui saad lapsevanemaks. Täna mõtlesin sellele süvitsi ja sain aru, et kuigi olen endiselt mina (sest ega vanale karule uusi trikke ei õpeta ja ega vahel pole vajagi), on minu suhtumine teatud asjadesse niivõrd palju muutunud, et võib kohati nõustuda küll. Sest oma suhtumisega ju loongi oma maailma - maailm teeb, mis ta tahab (jah, see ON vihje, et Smilersi uus laul on mu lemmik), mina seepeale aga vaatlen, reageerin, kogen, teen järeldusi, õpin. Või ei õpi, olen loll edasi. Suhtun. Või tegelikult... Suhtuda võin kuidas iganes, kuid reageerimine on see, mis loeb, kas pole? Ja oma emotsioonide talitsemine on miski, mida olen keevaverelise kaljukitsena terve elu pidanud õppima. Ei ole lihtne olla vihasena maailma vihasem, kurvana maailma kõige kurvem... Rõõmsana on maailma rõõmsaim muidugi tore olla. Aga ka sel on omad tahud - vahel olen nii taltsutamatult, vastikult rõõmus, et kellelgi hakkab lausa ebamugav ning siis on vaja neil mingil põhjusel mind maa peale tagasi tuua. Ja see jälle lihvib minu enesekindluselt ja julguselt end väljendada mõne millimeetri... No kuramus, iga nurga taga on mingi peensus, millest jälle õppida tuleb. Give me a break! See kõik on loomulikult elukestev õpe, kuid uhkusega saan öelda, et samme on astutud küll. Eriti just viimase paari aastaga. Tunnen, et aina vähem huvitab mind minu mullist väljapool olev ning üha raskem on kõigutada minu enesekindlust olla täiesti rahumeelselt mina ise. Kas see polegi mitte õnneliku elu saladus? Tunda end koduselt, enesekindlalt ja armastatuna nii iseenda kui täpselt õigete teekonnakaaslaste poolt? Ei saa ju öelda, et AINULT iseenda poolt, sest ega inimene pole loodud üksikuks. Oma absurdselt armsate pisikeste varvastega, nii õrna ja abitut, looduse poolt minu jaoks vastupandamatust beebilõhnast auravat last rinnal hoides tunnen seda kogu keha ja hingega. Minu maailm keerleb tema ümber ja tema maailm minu maailma ümber ja meie maailmad on nii mõnusasti põimunud, et pole aega põski naeratamisest puhatagi. Just sellest emadusest on mul nii suur kihk rääkida. Rasedana arvasin veel, et nii magedalt juustused on kõik need mampsid, kes emaks saades kogu oma identiteedi lapsevanemaks olemisega seovad, aga nüüd ma saan täitsa aru, milles see võlu on. Endiselt ei ole mul soov seda küll teha, kuid tunnen isegi, et mul on lausa vaja kuskile katusele ronida ja kogu hingest röökida, kui võimas on emaks saamine, kui äge on mu uus elu ning kui eriline on olnud just minu teekond. Olen aru saanud, et olen endal keelanud olla elevil. Sest on juustune? Mage? Just nagu need, keda on mingil hetkel seganud minu taltsutamatu, ülevoolav rõõm millegi üle. Tuleb välja, et olen ise end saboteerinud. “Ole nii sina ise, et kõik teised julgevad ka nemad ise olla,” ütlen ma teistele. Tõstan käed nagu prohvet ja loobin innustavaid mõtteteri sõprade suunas nagu homset poleks, sest teoorias olen ma ju nii tugev. Ometi olen iseendale kõike seda ütlemata jätnud. Aga nüüd ma olen otsustanud, et ma hakkan seda tegema. Mitte ainult heal päeval, vaid ka halval. Ja ma ütlen endale, et küll sa, lollpea, varsti näed. Oota ainult! Ah, jah, emaks saamisest ja olemisest ei jõudnudki veel siin “katusel” röökida. Sellest siis järgmine kord. Ja ausalt, see ei ole 813 päeva pärast.