ebatavaline

[ebatavaline]

Vee all

Sina kaldal

Teised ka

Vee all ei ole õhku

Ma ei saa siin hingata

Tuhat ankrut

Nagu seotud

Oleks jala külge

Vaatan teid seal kalda peal

Mul hakkab aina külmem

Rabelen 

Võiks karjuda

Kuid keegi mind ei kuuleks

Või hoopis arvaksid nad minu hääle

Valjuks tormituuleks

Upun siis 

Ma upun vaikselt

Keegi mind ei märka

Ning homme enam mind ei ole

Su kõrval kui sa ärkad

[ebatavaline]

Ma ei viitsi sinu

internetist varastatud

publiku jaoks ehitatud

põhjalikult viimistletud

laigitud ja lakitud

veatuks poleeritud

aukude ja kühmudeta

mõrade ja muhkudeta

ideaalset identiteeti uskuda

Näita mulle päris sind

toorest sind

kellel tuksleb valust rind

päris sind

ausat sind

kel põsed pisaraist vettind

Tahan tutvuda 

päris sinuga

kes ei arva, et mind armastab

[ebatavaline]

Kohtusime laupäeval ööpimeduses 

Põimusid me kehad kui sidusime keeled

Kiirenes me hingamine, uduseks sai peegel

Esmaspäeva õhtul on mul ikka veel su nimi meeles

Reede, päev on jõudnud õhtusse, kuid väljas pole pime

Tahan viimast korda meenutada sinu nime

Tulek sinu juurde polnud valus nagu minek

Sellest jäänud maik mu suus on tänaseni kibe

[ebatavaline]

Helgelt vaatan su poole

Kuid vahel ma näen

Su pea kohal tumedaid pilvi

Püüdlikult proovid

Minu eest peita

Oma läikivais pisarais silmi

Ma ikka jään mõtlema

Kust nad tulevad? 

Miks nad ära ei lähe? 

Kas mina saan öelda

Et kurjad pilved

Ei tuleks enam su pähe? 

Kui saan, siis ütlen

Et mustad pilved

Kaoks kauaks-kauaks ära

Ja sinu pehmele peopesale

Toon rõõmu ja päikesesära

Linnulaulu, armastust, soojust

Need su sokkidesse koon

Kõike, mida sina kuhjaga

Minu südamesse tood

[ebatavaline]

Olen laotatud Tallinna tänavail laiali

Kes aitaks küll kokku korjata?

Enne kui mu saapad sest linnast lahkuvad

Need hirmudest puhtaks veel harjata?

Pean leidma oma sadama üles

Kas leian ta mitmes või ühes?

Mu süda on seal ja keha veel siin

Mind minust lahutab riigipiir

[ebatavaline]

Mind äratab esimene laululind

Ta ei näe, et magan siin veel

Minu juustest on saanud sammal

Puude varjus sissetallatud teel

Minu sõrmed kohevas samblas

On sulanud männipuu juureks

Maha kukkunud okste raksudes

Mets on kasvanud suureks

Silmist langevad piisad on rasked

Mu ümber laiali valgund kui järv

Sest järvest saab meri, siis taevas,

Kust õhtuks kaob sinine värv

[ebatavaline]

Hallil merel, mis vaikusest valutab

Õhk hingates lõppenud otsa

Veel hoian sind

Kui valguvat udu oma sõrmeotstel

Näen sinus ikka veel sind

Varjuna, mis valgust ei leia

Jälitad mind tubadesse,

Kust olen juba välja kolinud

[ebatavaline]

Me ranna ääres kahekesi istusime koos

Kus maalitud sai taevas kaunilt inglite poolt

Liblikas me ümber lendles, ta tuli minu kõhust

Armastust võis hingata seal ranna ääres õhust

Kui meri hall ja tuul nii jäine lõikasid mu põski

Ei taibanud, et hunt võib kanda lambanahast vesti

Pidasin sind kallimaks kui maa ja kuu ja tähed

Kuid nüüd koos liblikatega mu juurest ära lähed

Ma ranna äärde istuma ei lähe enam iial

Võib meri kasvõi lainetega ranna kaasa viia

Kui sina lahkud minu juurest, randa vaja pole

Sest liblikate surnuaial taevas on nüüd kole

[ebatavaline]

On see tõesti nii

Või vaid mulle näib

Et surm ähvardavalt

Minu kandadel käib

Möödub nii lähedalt

Käest mul ei haara

Sosistan vaikselt

Võta mind kaasa

[ebatavaline]

Hoia kramplikult kinni sest valust

Naudi, piinle ja kõigile kuuluta

Muidu ei ole kellelgi alust

Sind armastada või kuulata

Las nad tunnevad kaasa

Las hoiavad sind

Las kõnnivad kikivarvul munakoortel

Las kardavad sind

Kui sa ei armasta elu

Miks peaks elu armastama sind?

[ebatavaline]

Ekslen ja ei leia asu

Tühimik on südames

Mis või kes küll seda täidaks

Misiganes kesiganes

Kõikehõlmav üksildus

Mul kraabib hinge seest

Vajun põhjatusse auku

Ümber tuhat inimest

[ebatavaline]

Taevas õhetab koidust

Ja rada mu ees paistab ilus

Meri on vohavais lainetes

Rannagi puhtaks silund

Liiv mu jalge all heliseb

Kui sireenide laul

Vaid hetkeks veel sulen silmad

Kui maapind mu jalge alt kaob

[ebatavaline]

Vaikusse visatud sõnad

Jäänd ekslema rahutult tuules

Ei püüa kinni neid sõnu ma täna 

Veel hommegi oled mu juures

Ning lõputult on meil aega 

Su kahetsus otsa ei saa

Seni su magusailt huulilt

Võin seda hingata

[ebatavaline]

Tule, ole minuga

Suudleme õhtud kasteheinas hommikusse

Talved suurvetes kevadeks

Unustan end su embusse

Mängime teineteise peal läbi kõik minevikust kaasa võetud valu

Öödest ja videvikust saab me lemmik osa päevast

Sosista mulle kõrva tagaaias soovikaevu visatud väikeseid unistusi, mida sa kunagi täita ei saanud

Tule, mängime teineteise peal

Kõik need unistused läbi

Et meil oleks midagi

Enne minemist

[ebatavaline]

Ma tahan sind emmata

magusast vahtrasiirupist

läbi imbunud kätega

Et need salamisi

Sulle külge kleepuksid

sest siis ei ole sul enam

kuhugi joosta mu juurest

[ebatavaline]

Täna puhkan depressioonist

Päikeselt sain kaitse

Juba vaikselt meenub

Elus olemise maitse

[ebatavaline]

Ei pea varjuma päikeselaikude eest 

Tumeduse kõhedasse rüppe

Kõiksus me ümber niigi

On igavese pimeduse kütkes

Kuidas kutsuda elu, mis pole elamist väärt

Paistab nii kauge haljendav aas

Keegi ei kuule enam mu häält

Ses lõputus ängis nii rusuvas

Niimoodi saamegi vabaks

Kui hääl enam ei kaja

Kui surm saab elu osaks

On elatud üle aja