eksiil

[eksiil]

Spotid kogunevad: lisaks murakaspotile on nüüd olemas ka oma kindla peale seenespott.

[eksiil]

Parim aasta-aeg hakkab looma. Saime 9 pudelit eriti head sõstramahla.

[eksiil]

Kempsust mööda lookleval rajal on ennast sisse seadnud sellised ilusad seened. Selle raja katsime vana lae soojustusega, mis koosnes peamiselt saepurust ja linaluust. 

[eksiil]

Mis teoksil? Lühidalt -- elu nagu ehitusplats ja sellest segadusest pilte postitama ei kipugi. Aga vahepeal on siiski õnnestunud ka marjal käia. Taustal uus veel viimistlemata ahi, mida nüüd juba ettevaatlikult kütame.

[eksiil]

Eelmisel aastal kui Eksiil 2′ välisukse valmis sain, lubasin, et see on mu esimene ja viimane uks. Et liiga palju nikerdamist... Samas Eksiil 1′s juba mitu aastat lagunenud hoovivärav ei andnud rahu. Võtsin kätte, tegin ära. 

[eksiil]

Ilusaid ilmasid on juba olnud küll, aga õige suve tunne tuleb siis kui paat on lõpuks vette pistet.

[eksiil]

Täna oli ametlikult 2017 aasta esimene lühikese-püksi-ja-tee-särgi-ilm. Naabritädi tõi rabarberit ja kõik talve üle elanud taimed said ka endale poti ja uue kodu kivivare otsas.

[eksiil]

Kevad algas uue vahelaega, mis ei paista enam läbi, ei pudise enam saepuru ja mis kõige olulisem – ei lase toasoojal tuulde minna. Lae kaudu kaob väidetavalt kõige rohkem sooja. Puistevillamehikesed tulid puistasid sinna 40cm-paksuse vanadest ajalehtedest kasuka. Kaanetasime kasuka ära ja meeldiva kõrvalsaadusena saime 50+ ruutmeetrit siledat pööningupõrandat, kus saab edaspidi kola hoida. 

[eksiil]

Märtsikellukesi on nii palju, et pole jalga kuskile astuda ja mesilased on asunud viivitamatult korjele. Alumisel pildil naaseb vapper kauboi arboristlikult soorituselt – sikutas alla õunapuuharu, mis harvendamisel okstesse takerdus.

[eksiil]

Arvasite, et talvel eksiilis elu seisab? Vale puha! Talvel käib just kõige vilkam tegevus. Nt otsustasime paar kuud tagasi, et just nüüd on kõige õigem aeg vahelagi ära soojustada. See töö oli nimekirjas juba ammu ja terve suve vaatasime elutoa laes õnnetut putukaist puretud tala, kust alatasa mingit ollust pudises... Pildid päripäeva: 

Detsembris viskasime vana saepuru-liiva-põhu segu lae pealt ära 

Lagi lahti. Loft nagu maast leitud. 

Töö lendab, selg aurab.

Tappühenduse testimine pealtallamise teel. 

Kui esialgu paistis, et on vaja paigata üks tala, siis pärast lae puhastamist oli selge, et ühte ei ole vaja ja kõiki teisi on. Nagu ikka.

Tänaseks on kõik paigad paigatud ja uus must lagi, mis hakkab kandma tselluvilla on peaaegu paigas. Ees ootab rihtimine, lisatalade lisamine ja laagide ladumine. Lisaks veel üks õnnetu sarika ots tuleks asendada. Muide -- kõiki tolmuseid ja sitaseid töid tasub teha just nimelt talvel. Pole paljast higist nahka, s*tased riided saab koos s*taga seljast, pole janust kärbest higises silmaaugus kui sa parasjagu pliiats-hambus-käed-kinni enda raskust puutükki liigutad, pole pööningu põrgupalavust ja tolm, mis üle õue lendab, on kevadeks kadunud.

[eksiil]

Veel veidi nädalavahetuse lumberjackkimist. Pisi-tasa paari ruumi kaupa sikutame kütet välja. Traktorit pole. Hobut pole. Rege pole. Ree võiks muidugi teha, aga kuna “rege rauta suvel”, siis õnneks lükkub hetkel edasi. 

Igal juhul tuleb edaspidi seda protsessi veidi optimeerima. Sest kui paari ruumi jaoks kulub 2h autosõitu, mitu rügamistundi, siis lõpuks ei raatsi nii hinnalist halgu ahju pista.

[eksiil]

Soojustamata kivimajas hakkas viluks kiskuma ja mõned nädalad tagasi taganesime seega talveresidentsi. Talv tuligi, ootamatult. Sikutasime purjeka välja ja käisime maal akndaid mõõtmas. Maal jäid kõik õunad lume alla, sest Pärnu aed andis sadu kilosid õunu + kümneid liitreid mahla ja moosi. Siidri katsed käivad ka juba. Järgmiseks aastaks peaks mingi adekvaatsema õunatöötlemise võimekuse tekitama, sest selline vaatepilt tekitab minusuguses ihnsas uus-korilases alati... ee.. ahnusevärinaid. Hea kraam, kasvab ise, ole ainult mees ja vormista ära. Koogist kalvadoseni.

[eksiil]

Vahepeal on ilmad külmaks läinud, toas aga saab lõputult õunamoosi keeta, õunamahla kuumutada ja õunakooki küpsetada või lihtsalt õunu süüa, õunu kasti korjata, õunu pööningule vinnata. Sellepärast on hea kui saab käia ka metsas. Esimene riit on enda saetud, lõhutud ja välja veetud. Riitasi tuleb veel aga tasa ja targu, et midagi jääks talveks ka teha.

[eksiil]

Tere hommikust sügis!

[eksiil]

Vahepeal ladusime maja ette väikse paekivist terrassi. Seal saab nüüd rügamise vahepausidel vahepausitada. Maja läks kohe visuaalselt suuremaks (300m2 pole ju piisav). Hanna värvis seina ka ära. Aknad veel punased, aga järgmiseks aastaks peab ka midagi jätma. See väike puhmas seal sees on sõnajalg. Tuleb kevadel tagasi.

[eksiil]

De-sambleerisime täna puitosa katuse ja vahetasime katkised plaadid. Sellega said enamik selle aasta talveks valmistumise/ konserveerimise töid tehtud. Nüüdseks oleme siis juba kaks pikka redelit ehitanud. Võib varsti redelipoe teha. ;)

[eksiil]

Fanfaarid!

Läksime täna hommikul maja vana aidaosa peale ühte lahtist sarika penni kohendama. See on see väike uks, naljaka kivist trepi kohal. Paar-kolm korda oleme seal katuse seisukorda inspekteerinud, aga üldiselt ei satu sinna just tihti. Penn sai kinnitatud. 

Senikaua kui mina redeliga lae all rippusin, kolas Hanna põhus ringi ja korjas sealt pudi-padi välja. Ette jäi väike silindrikujuline plekist topsikene.

Õigemini olin ma ise ka varem seda topsikest korra toginud, et ega mürsu hülss pole. Kuna ei olnud, siis suuremat tähelepanu ei pööranud. Aga Hanna hakkas urgitsema. Alustuseks paistis topsi otsast räbaldunud ajalehe seest mingi kalts. 

Alles pärast viite sekundit, räbalat lahti rullides ja lootes selle seest midagi väärtuslikku leida, registreeris aju ära, millega tegu... Räbal polnud pakend vaid asi ise! Silmad punnis. Isamaaline hetk.

Niisiis, daamid ja härrad, meie majal on tänasest algupärane, selle talu rajajate poolt selles talus koha peal õmmeldud eriti väärikas sinimustvalge. Uskumatu. 72 aastat oli see seal ajalehe “Eesti Sõna” 44nda aasta numbrisse keeratuna oodanud.

Viimasel pildil on perekond Kallas. Selle talu rajajad ja põliselanikud. Kuna lipp oli rullitud 44nda aasta ajalehte, võib arvata, et selle peitis aida peale toona 37-aastane noorperemees Osvald (pildil seisab keskel). Vana peremees Jaan oli selleks ajaks juba mulla all. Vaat selline lugu. Kuigi meie seinu kaunistanud külakroonik Vello andmetel oli Osvald Kallas tubli põllumees, pillimees, õllemeister ja seltsimees, tuleb välja, et ta siiski ei olnud ‘tõeline seltsimees’, vaid ootas siin oma elupäevade lõpuni Vabariigi uut tulemist.