englishgerda-blog

[englishgerda-blog]

Puhkus Eestis - 3.päev

Pühapäevaks oli meil emaga kokku lepitud, et läheme Kohilasse kus on kohvikute päev. Sealses koguduses pidi pakutama näiteks Gruusia toitu. Nii sättisimegi me ennast minema millalgi kella kaheksa paiku, ja olime peale kümmet Kohilas. Läksime rongiga nagu tavaliselt ikka, kuigi sellel korral viimane osa teekonnast läbida asendusbussiga, sest rongiteel oli Kiisa-Kohila teelõigul parajasti käimas parandused. 

Tore oli tegelikult jälle rongiga sõita, sest vanasti sai seda ju Tartu ja Tallinna vahet pidevalt tehtud. Minu viimasel ülikooliaastal tuli mul nii bussi- kui ka rongisõite ette lausa mitu korda nädalas. Elroni rongid on üsna ruumikad, vaiksed ja seal on stepslid ning hea netiühendus, mis pakub igasugu võimalusi rongis aja veetmiseks. Rongis sõitmine võiks mulle närvidele käia alles siis, kui ma peaksin seda igapäevaselt tegema.

Tallinnast lahkudes oli tegelikult väga külm ilm: taevas oli pilves ja tuul üsna vali. Isegi vihma tuli veidike. Selline ilm oli ka Kohilas. Õnneks oli kogudusemaja ainult paari minuti kaugusel rongijaamast, nii et me ei pidanud kuigi kaua külmetama. Selleks ajaks, kui me sealt väljusime, oli ilm juba palju ilusam.

Kiriku taga aias oli külaliste jaoks valmis pandud väikene Gruusia kohvik. Tellisime emaga sealt igasugu põnevaid asju, millest meile kõige rohkem maitsesid juustupirukad. Hiljem liitusid meiega ka mu õde ja tema pere. Õelapsega tegime siis muidugi kohustuslikus korras selfie ka.

Sel päeval nägin lisaks õele ja tema perele ka onu ning tädi, nii et juba nende kolme päeva jooksul õnnestus mul ära näha enamik mu perest. Mõned mu sõbrad küll mainisid, et miks sa nii vara juba Eestisse tagasi lähed, ent sams pole ma seda otsust seni veel kahetsenud. Esiteks on mul plaanis tööd vahetada niipea, kui see on võimalik, ning uues töökohas ei saaks ma puhkust veel niipea välja võtta. Ühtlasi tundsin, et mul oli tõesti puhkust vaja, ja seda plaanitust varem.

Kuigi ma väärtustan seda, et mu töö võimaldab mul kaalust alla võtta ning ma ei ole pidevalt kusagil ühes kohas kinni nagu vanasti, olen ma iga tööpäeva lõpuks ikka parajalt väsinud. Lisaks olen juba pikk aega tundnud, et toateeninduses töötades ei kasuta ma piisavalt oma oskusi (kasvõi näiteks inglise keelt jms). Ma ei läinud Inglismaale plaanidega, et kohe tuleb leida mingi eriti noobel töökoht, ent samas tunnetab inimene ju selgesti, kui talle mingi töökoht ei sobi. Alguses lihtsalt oli vaja töökohta ja ma ei saanud olla liigselt valiv, ent nüüd plaanin seda olla varasemast rohkem. Kui vähegi vaeva näen, siis on mul loodetavasti sügiseks juba midagi uut olemas.

Aga see selleks. Kohilast saime ema ja isaga viimaks tulema alles kella seitsme paiku. Selleks ajaks olid teetööd lõppenud ja me saime minna rongiga otse Balti jaama. Tee peal lugesin veel Stigi raamatut, mis mul kotis oli. Stigist oli justkui saanud minu hea sõber, kes mulle oma minevikust pajatas. Mulle tegelikult meeldib selline jutustav stiil nagu tal on. Kogu tekst läheb sellises ühtlases jorus, ja jutumärke pole dialoogi puhul üldse kasutatud. Samas on see raamat küllaltki lihtne lugemine ja pakub küllalt põhjust nostalgiaks. Eks meie, Lasnamäel üles kasvanud lapsed oleme ühel või teisel viisil elanud läbi samasuguseid asju. Muidugi ei mängi lapsed praegu enam väljas nii tihti, kui nad seda minu lapsepõlves tegid. Nüüd on kõigil ju tahvelarvutid ja nutitelefonid, mille kasutamine võtab terve päeva. Inimeste tähelepanuvõime harveneb järjest, ning sellised tegevused nagu kirjutamine ja lugemine pole muidugimõista kuigi populaarsed. Mina kes ma ikka veel truult ostan paberile trükitud teoseid hakkan ennast mingil moel tundma juba vanakooliinimesena. Aga mulle meeldib raamatute lõhn, ja see, et teos on mul reaalselt käes kui ma teda loen. Mulle meeldib vaadata raamatute kaanepilte ja neid lehitseda. Ma tean, et kunagi jõuab kätte see aeg, kui raamatukogud ei ole enam vajalikud ja inimesed käsitsi ei kirjuta, kuid ma ausalt loodan, et mina sellist asja oma eluajal veel ei näe.

Eks on selle Inglismaal elamisega ka rohkem päevakorda tõusnud teatud asjade säilitamine üleüldse. Olgu selleks siis oma keel, või oma kultuur või muud sellist. Ei tasu sugugi imestada, kui mul on mõne aasta pärast kodus kuhjaga oma keedetud moosi ja enda valmistatud leiba, ning lisaks veel isetehtud kohupiima. Inglismaad on kindlasti olnud vaja selleks, et ravida haavad, mis Eestis olles on tekkinud. Ma naasin siia palju õnnelikumana ja lisaks oli mu tervis ka palju parem kui enne. Distants tõesti aitab, sest olles eemal nii oma kodumaast kui ka lähedastest hakkad sa neid rohkem väärtustama. Õnneks pole ma oma kodumaast ka liiga kaugel, sest kui midagi peaks juhtuma, oleks mul võimalik kohal olla vaid paari tunniga. Eestlane peaks minu meelest jääma ikkagi euroopasse, sest siinne kultuur ja traditsioonid sobivad meile kõige paremini, ja nii pole me kodust liialt kaugel. Näiteks Ameerikas elades ei saaks ma Eestis käia üldse, ent Inglismaalt saaksin siia tulla umbes paaril korral aastas. Eks näis, kuidas seoses Brexitiga reisimine olema saab, ent vähemalt iga poole aasta tagant tahaksin ma korra ka kodumaal ära käia. Inglismaa on küll mu jaoks tohutu tähtsusega, ent Eestil on siinkohal väga eriline roll, mida ta minu silmis kunagi ei kaota.

[englishgerda-blog]

Puhkus Eestis - 2.päev

Ärkasin päris väsinuna millalgi kaheksa paiku, sest magamata tunnid enne Eestisse tulekut andsid end veel tunda. Pidin oma sõbranna Nelega kokku saama kümnest, et minna Solarise Lidosse sööma nagu meil ikka tavaks on olnud. 

Läksime emaga koos linna ja kui ma Solarise uksest sisse kõndisin, nägin Nelet pea kohe. No tema oli selle vahepealse ajaga jäänud ikka samaks, ent mina olin ikka üsna palju muutunud. Sams olingi ju mina meist kahest alati see, kes natuke ülekaaluline oli.

Nele oli vaid üks neist inimestest, kes mu kaalu kohta kommenteeris. Võib-olla teeb see mind veidi pinnapealseks, aga minu arvates on selline tähelepanu tore. Kui sa oled ikka nii pikka aega midagi tahtnud ja viimaks sinna jõudnud, on seda tunnet sõnadesse panna üsna raske. See ei ole vähemalt minu jaoks midagi, mis mind uhkeks teeks, ent samas on mul ju põhjust rõõmus olla küll ja veel. Suur töö on ju tehtud, ja vaid väikene osa veel ees.

Nelega laterdasime küll vist maast ja ilmast nagu alati. Käisime poodides, kust me alati midagi ei ostnud - kuigi kui me Apollosse nina pistsime, siis ma lihtsalt ei suutnud Stig Rästa “Minu Kennedy’t” ostmata jätta. Asusin õhinal toda raamatut juba bussis lugema, ja üsna pea leidsin end üsna tuttavast maailmast (või noh, Stigi lapsepõlve Lasnamäe on õigupoolest 10 aastat minu omast varasem). Lugedes tema kommentaare ühepajatoidu ja piima-juurviljasupi kohta tekkis ikka paras nostalgia ja muigamist oli oi kui palju. Stig võib ju muusik olla, aga minu arvates võiks ta veel kirjutada, sest ta oskab seda üllatavalt hästi.

Tegelikult tunnen ma viimasel ajal ennast lugejana ikka päris kehvasti. Dan Brown on üks mu lemmikautoreid, ent tema “Inferno” lugemine venib mul juba nii pikka aega, et lihtsalt häbi hakkab. Ma olin ülikoolis lugeja, kes suutis terve nädala sisse pressida 10 klassikalist maailmakirjanduse tippteost (kaasa arvatud Dante “Jumaliku komöödia” Põrgu osa ning “Vanem Edda”), ent nüüd hoian ma raamatut vahel käes haruharva. Mitte et mul aega ei oleks, aga vahel lihtsalt on pärast väsitavat päeva raske millelegi keskenduda. Nii ma siis laman oma suures kaheinimesevoodis, kõrval arvuti kust mängib jälle mõni Netflixi sari nagu “Orange is The New Black” - tegevus, mis liialt mõtlemist ei nõua. Kirjandus aga käib ju mõtlemisega käsikäes.

Samas ehk on just Stigi teos see, mis mind sellest august välja aitab. Kuna mul tuleb selle puhkusenädala sees ette nii mõningaidki sõite Tallinnast välja, plus lisaks veel tagasisõit Manchesteri, peaks mul olema piisavalt aega, mida võib lugemisega sisustada. Ehk jõuan selle ajaga “Infernogi” läbi lugeda, sest seda pole mul enam palju järele jäänud.

Nelega käisime veel Sadamapäevadel. Kui ma algul kesklinna jõudsin, oli ilm ikka üsna kole, ent sadama juurde jõudes oli päike juba nii palav, et ma praadisin oma mustas nahktagis nagu viiner ahjus. Eks on ka selline muutlik ilm põhjuseks, miks ma Inglismaale hästi sobin. Eestlasena olen ju näinud praktiliselt kõike: leitsakut, lund, jääd, lörtsi, paduvihma ja tibutamist ja mida kõike veel. Manchesteris oli meil näiteks ühe päeva jooksul nii lörtsi, pilvisust kui ka viimaks päikest. Ka Eesti ilmad võivad olla üsnagi muutlikud.

Sadamamarketil müüdi igasugu toredaid asju, kuigi ma midagi ise ei soetanud. Kõlleste tumedat šokolaadi (ehk Kuressaaret mis on parim tume šokolaad üldse) oleksin tõesti tahtnud, ent kuna see seal omajagu kallim oli, otsustasin, et lähen ostan seda hoopis mujalt. Samas oli seal ikka igasugu toredat käsitööd, ja sellepärast mulle sellised turud väga meeldivad. Paraku ei saa ma ostmisega väga liiale minna hetkel, ja eks mul on juba mitu suveniiri juba olemas ka. Sellel korral plaanin näiteks kaasa võtta oma Raekoja kujukese, mille ma millalgi aasta alguses ostsin.

Ma olin Nelega lõpuks kokku midagi 5 tundi, mille keskel sai Tallinna kesklinnas ikka päris korralikult ringi käidud. Tore oli jälle Lidos söömas käia, eriti kuna seal müüakse minu armastatud Prantsuse õunakooki, mille sarnast ei oleks Manchesteris kusgilt võtta. Ma pole Eesti järgi küll alati igatsenud, ja kui olen, siis peale lähedaste peamiselt ikka toidu järele. Eks seda teevad kõik, kes välismaal elavad.

Koju jõudes vajusin ma viimaks Stigi raamatut lugedes magama. Veidi kahju hakkas, et ma pole veel leidnud aega kirjutamiseks või joonistamiseks - ent samas on enamik päevi mu puhkusest veel alles, ja eks selle aja jooksul jõuab ju veel nii mõndagi teha.

[englishgerda-blog]

Puhkus Eestis - 1. päev

Olen Eestis praeguseks viibinud juba natuke rohkem kui 24 tundi. Asusin Tallinna poole teele juba kell 3 hommikul, kui takso mu meie Manchesteris asuva kortermaja eest peale võttis. Minu üllatuseks polnudki mu uni kuigi suurt, sellest hoolimata et olin sel ööl saanud magada vaid 3-4 tundi.

Minu lennuk pidi Manchesterist Amsterdami minema kell 5:55. Lennufirmaks oli KLM mis minu arvates vähemalt on üks hästi kihvt lennufirma. Ma pole lennufirmade suhtes tavaliselt liigselt kriitiline, aga sugugi mitte kõik neist ei meeldi mulle nii väga kui KLM.

Enne lendamist olin endale kaasa ostnud ka ühe raamatu (”Me Before You”) ja ka natukene näksimist, kuigi ma väga näljane polnudki. Lugemisega alustasin juba veidi enne lendu ja minu suureks rõõmuks osutus mu äsja ostetud raamat väga heaks kirjandusteoseks, mille ma arvatavasti oma Eesti nädala jooksul täielikult läbi loen. Ega ma muidugi ei kulutaksi raha millegi peale, kui teaksin, et tegemist on täieliku jamaga, ent samas ei garanteeri see, et tegemist on populaarse teosega seda, et see just mulle meeldiks. “Twilight” ja “50 Shades of Gray”, olgem ausad, on ju täiega jamad raamatud.

Mul peabki sellisel reisil ikka alati raamat kaasas olema, sest lihtsalt niisama aknast välja vahtimine ja suvaliste mõtete mõlgutamine on ikka väga igav - ja seda eriti siis, kui su kaks lendu kestavad ühtekokku rohkem kui 3 tundi. Vahepeal kippusin ma ka magama jääma, kuigi mul õnnestus siiski nende lühikeste uinakute vahepeal lugeda läbi lausa 80 lehekülge oma uuest raamatust.

Amsterdami jõudsin ma üsna varakult ja tundsin selle üle head meelt juba sellepärast, et Schipholi lennujaam on minu meelest üks hullemaid kus ma viibinud olen. Ei, ma ei taha siinkohal sugugi väita, et tegemist oleks kohaga, kus on kohutavalt halb teenindus või täielikku rämpsu müüvad poed (ma sain sealt üsna mitu ilusat suveniiri), kuid seal on vahel ikka väga raske midagi üles leida kuna see lennujaam on niii suur ja seal on tohutu hulk väravaid. Muidugi polnud mul pileti peale mu värava numbrit trükitud, ja nii pidin ma otsima taga seda suurt teleekraani, kus on kuvatud tulevad lennud ja nende väljumiskohad. Minu väravaks osutus B5, mis tähendas sisuliselt seda, et ma pidin minema lennujaama teise otsa. Mul oli õnneks aega natuke alla kahe tunni - ja oleks see olnud vähem kui tund aega nagu ükskord Nordica hilinemise pärast, oleks ma olnud täielik närvipundar.

Nordicast ma ei hakkagi siinkohal rääkima, sest usun, et me kõik oleme kuulnud kui kehva lennufirmaga on tegemist. Õnneks pidin seekord lendama AirBalticuga, mis on päris okei lennufirma. Lend kestis midagi kaks ja pool tundi, mis näisid ülipikkadena, kuna ma juba üsna kibelesin koju. Lennust soetasin endale ka spetsiaalsed läätsed, mis võimaldavad telefoniga kvaliteetsemaid pilte teha. Eks minus seda fotopisikut on nagu mu õeski, ja lisaks tahan ma juba selle blogi jaoks rohkem pilte jäädvustada. Tõesti, mu fotokas pole mul mitte alati kotis olemas  - ja telefoniga üldiselt sellist probleemi pole.

Igatahes, pärast neid väsitavaid tunde olin ma viimaks Eestis ja seda millalgi natuke enne kahte. Vastas oli mul isa, kellega koos jõudsime koju vist midagi natuke enne kella kolme. Algselt oli mul olnud plaanis minna sõbrannaga välja, aga paraku sai mu väsimus minust võitu ja peagi vajusin ma magama. 

Kui ema koju jõudis, sai temaga üsna palju laterdatud maast ja ilmast. Sõime muidugi traditsioonilist kartulisalatit, millesarnast Inglismaal no mitte kusagilt võtta ei ole. Mis aga oli vast üks õhtu kõige erilisemaid hetki - ta oli mulle valmis teinud lapiteki, mille ma peatselt Inglismaale kaasa võtan. Ma tean ise, et see võttis tal ikka kuid aega aga et ta seda just mulle tegi oli üllatuseks siiski. Tekk ise siis selline:

Esimene päev on seni olnud tore, kuigi ka väga väsitav. Ega järgnevad päevad vist vähem väsitavad olema saa, sest selle lühikese aja jooksul tuleb mul ära näha mitte ainult mu pere vaid ka omajagu sõpru. Loodetavasti jõuan ma kõik olulised inimesed ikkagi ära näha, sest siis saaksin siit lahkuda rahuliku südamega.

[englishgerda-blog]

Kirjutaja igapäevatööst

Mul oli täna vaba päev. Kuna mu töö on füüsiliselt väga väsitav, veedan ma suurema osa oma esimesest vabast päevast voodis koos läpakaga, vahtides kas mõnda uut sarja Netflixist või niisama Buzzfeedis surfates. Pärast sellist üsnagi laiska 24-tunnist perioodi tunnen ma järgmisel päeval, et tahaks kangesti midagi kasulikku ära teha. Täna oli selleks siis kirjutamine.

Käisin millalgi lõuna paiku kirjutajate kokkusaamisel. Nagu ma ühes varasemas postituses mainisin, kasutan ma saiti nimega Meetup, mille kaudu võib saada tuttavaks paljude erinevate inimestega. Seal on palju gruppe, kes käivad näiteks iga nädal pidutsemas, aga on ka neid, kes lihtsalt saavad kokku selleks, et koos kirjutada, joonistada või musitseerida. Ma olin ühte kirjutajate gruppi tahtnud minna juba ammu, ent paraku kohtuvad nad pühapäeviti mis on mu töökohas kõige hõivatum päev. Õnneks seekord sain ma selle vabaks ning mul õnnestus minna.

Olen hiljuti kirjutanud novelle mitmete võistluste jaoks ja krabasin ühe neist teistele ette lugemiseks kaasa. Olin väga rõõmus, kui minu loo ettelugemisele järgnes äärmiselt positiivne vastukaja ja tundsin pärast seda, et tahaks tagasi koju minna ja terve päeva lihtsalt kirjutamisele kulutada.

Seda olengi ma tänase päeva jooksul valdavalt teinud, ent valmis pole saanud ma midagi. Mul on pooleli üks novell, üks essee ja peagi ka üks luuletus, mis ma kõik võistlusele tahan saata. Raskeks teeb asja see, et mul võib algul olla väga hea idee, ent kusagil mingi koha peal saab mul inspiratsioon otsa ja siis nõuab edasiminek juba väga suurt tahtejõudu. 

Kirjutamisega on paraku nagu kaalu langetamisega, ja nii mõnigi kirjatükk saab valmis pikaajalise pingutuse tagajärjel. Vähemasti lohutab mind see, et on teisigi aeglasi kirjutajaid peale minu, ja mitmed neist kordades hullemad kui mina. Siiski olen ma viimasel ajal märksa rohkem ennast motiveerinud ja kirjutamine tuleb lihtsamalt. Ühe töö ma juba võistlusele saatsin, ja kui hästi läheb, saab peagi ka teine selleks tarbeks valmis. Motivatsioon on üllatavalt kõrge, mida võib näha juba sellest, et siinne blogi saab postitusi juurde sagedamini kui varem. Kes teab, ehk hakkan ma tõesti oma mustast august viimaks välja rabelema.

[englishgerda-blog]

Manchesteri suved

Juuli on kestnud juba midagi 9 päeva, mis tähendab, et peagi on juba pool suvest läinud. Samas pole mul selle aja vältel praktiliselt kordagi olnud tunne, et suvi on tõesti käes. Jah, eks ka siin tuleb päike aeg-ajalt pilvede tagant välja, ent peamiselt kallab iga päev vihma. Üsna mitmel korral on juhtunud, et keset päeva hakkab järsku niimoodi kallama, et ma saan läbimärjaks ja mu kingad haisevad pärast seda ikka üsna korralikult. 

Õnneks pole uued kingad väga kallid, sest varsti pean ma neid ilmselt üsna tihedasti ostma hakkama. Kuid jah, varem sai Eesti suvesid ikka väga kritiseeritud, ent praegu hakkab mulle tunduma, et Manchesteri suved on poole hullemad. Tegelikult pole siin ju suve praktiliselt ollagi.

Eks on sadanud Eestis ka vihma, kuid minu andmete järgi on seal siiski olnud soojem suvi kui siin. Lähen peagi sinna külla ka, ja kuigi selle lühikese ajaga ilmselt mingit päevitust külge ei saa, siis vähemasti saab ehk paar korda rannaski käidud. Rannas pole ma käinud midagi paar aastat vähemalt, ja seda juba sellepärast, et ma vahepeal päris palju kaalus juurde võtsin. Kui ma tugevalt ülekaaluline olin sai minust paadunud suvevihkaja, ja ma ei sallinud kleitide ja seelikute ja muude selliste asjade kandmist. Kuid nüüd kus ma olen lõpuks ometi suutnud endale hea figuuri tagasi saada, tuleb paratamatult koos suvega peale ka rannaigatsus. Eks näis kuidas sellega läheb, ent juba sel kuul on mul plaanis teha väikene trip ka Pärnusse.

[englishgerda-blog]

Kaalust ja kõigest muust sellega seonduvast

Vaatasin täna mitmeid pilte umbes aasta tagusest ajast mil ma olin rohkem kui 20 kilo raskem. Kohati raske uskuda, et ma kunagi selline olin, eriti kuna ma nüüd peeglisse vaadates näen hoopis teistsugust inimest.

Mulle on justkui ajusse puuritud see hetk, mil ma oma Tartu ühikatoas kaalule astusin ja nägin sealt üüratut kaalu: tervelt 116 kilo! Mind tabas suur masendus, sest ma polnud oma elus kunagi varem nii palju kaalunud. Muidugi olin ma hea isuga olnud kogu aeg, ent selle kõige juures püsisin ma ikkagi kusagil 96 kilo kandis. Paraku ei aidanud suvel tanklas töötamine ning väga väike liikumine sellele kaasa, ja nii need kilod tulid - ja kusjuures üsnagi märkamatult, sest kogu juurde tulev kaal lisandus mitte ainult ühele kehaosale vaid igale poole.

Ma olin iseendas pettunud ja teadsin kindlalt, et midagi tuli ette võtta. Sellise söömise ja vähese füüsilise aktiivsuse juures on ju kaal kerge lisanduma. Nii alustasingi ma oma vaevalist teekonda sidrunidieetide ja Caesari salatiga, ning eelmise aasta jooksul sain pea 20 kilost lahti.

Inglismaal olen varsti juba pea sama palju kaotanud. Olen pea kõik oma siia toodud riided juba kapist eemaldanud, sest nad lihtsalt on mul seljas liiga kottis. Hetkel külastan üsna palju selliseid poode nagu Primark ja H&M sest sealt lihtsalt saab kõige odavamalt uusi riideid. Õnneks on Inglismaal valdavalt riided üsna odavad, ja mul on neid viimasel ajal praktiliselt alati vaja. Hetkel näen siis selline välja:

Mul on selles osas vedanud, et mul on füüsiliselt aktiivne töö ja lisaks ka suurepärane personaaltreener. Esimesed neli kuud käisin ma ühes üsnagi odavas jõusaalis mis on mu kodust umbes 15 minuti kaugusel, ent olen nüüdseks edasi liikunud teise jõusaali. Enesetunne on hea ja motivatsioon kõrge, ja kuna ma olen personaaltreeneri järelvalve all ning ei ole ekstreemsete dieetide peal nagu vanasti usun, et suudan seekord oma kaalu eesmärgini jõuda. 

Sinna on tegelikult jäänud veel midagi 15 kilo. Kui oled kaotanud juba pea 40 kilo siis tegelikult ei ole see enam midagi. Viimase nädalaga sain maha lausa 2 kilo nii et loodame, et suve lõpuks saan end vähemasti 70ndate algusesse. Kui kaalun 75 kilo siis on igati põhjust tähistada, sest see oli see punkt, kus mul viimane kord asjad Herbalife’iga pooleli jäid. Kui tubli olen, siis võin sinna lähedale jõuda juba selleks ajaks, kui juulis Eestisse külla lähen.

[englishgerda-blog]

Kust sa pärit oled?

Üks peamisi asju, mis inimesed minu puhul kipuvad märkama on see, et mu inglise keel on väga hea. Vast ei olegi muud võimalust, kui oled mingit keelt 20 aastat õppinud ja praktiseerinud - ja eks on need viimased neli kuud aidanud mu juba üsna ladusa keele saada veelgi paremaks.

Naljakas on aga see, et mu aktsendi järgi kiputakse väga erinevaid järeldusi tegema. No näiteks olen ma mõne inimese arvates väga ameerikaliku aktsendiga (mis on ka suht tõsi). Mõni üskik on ka arvanud, et olengi Suurbritanniast pärit, ent on pakutud ka Saksamaad ja isegi Leedut. Viimase peale ma itsitasin veidi, sest see on esimene ja ka vast viimane kord, kui keegi mind leedukaks peab.

Omamoodi on selline äraarvamismäng ka põnev, kuigi ma ei salga seda, et ma kunagi tahaksin ka Briti aktsendiga kõnelda (ja kui küsite, missuguse Briti aktsendiga, siis ikka selle peenega ehk siis a la Benedict Cumberbatch). Mulle meeldib, et mu aktsent ei reeda mu tegelikku päritolu - kuigi tegelikult ei häbene ma oma rahvust sugugi. Olen ka ühele oma sõbrale, kellega oleme arutlenud selle üle, et ma aina enam räägin ja käitun nagu britid öelnud, et tegelikult ei tulnud ma siia inglaseks saama. Eestlane olen, ja eestlaseks jään - isegi, kui ma peaksin siin oma sada aastat ära elama. Aga no võtke näpust, mulle eesti aktsent lihtsalt ei meeldi!

Mäletan üsna hästi, kuidas mulle enne siia tulekut öeldi: sa ei sulandu seal kunagi sisse. Sa lähed riiki, kus immigrante omaks ei võeta. Ma ei oska seda muidugi analüüsida mõne teise nahavärvusega inimese seisukohast, ent minul pole sulandumisega mingeid probleeme olnud. Samas on mullle ka öeldud, et ma ei erine välimuse poolest teistest Briti tüdrukutest just eriti palju.

Ehk on asi ka selles, et ma elan väga elavas linnas. Manchester on tuntud oma nooruslikkuse ja kireva ööelu poolest, ja siin juba jagub igasugu pubisid ja ööklubisid kuhu õhtuti minna. Nagu Londonis on siin rohkelt inimesi eri riikidest, ja keegi ei tunne end teiste seltsis veidralt. Eks aeg näitab, kuidas mu sissesulandumine siin jätkub. Kuid üks on kindel - ma ei ole juba praegu enam sama inimene, kes ma olin Eestis.

[englishgerda-blog]

Veidi Brexitist

Nüüd on see siis lõpuks juhtunud. Ma olen eelmisest suvest saadik olnud Brittide euroreferendumist teadlik, ent olin samas täiesti kindel et, otsustatakse pigem Euroliitu jääda. Paraku läks teisiti.

Olen viimaste päevade jooksul saanud üsna palju sõnumeid oma Eesti sõpradelt, kes on mures minu ja siinse olukorra pärast üleüldse. Olen praegust olukorda arutanud üsna palju nii erinevate inglaste kui ka eurooplastest immigrantidega ja nemadki on mures. Juba enne hääletust andsid paljud immigrandid avaldused sisse passi saamiseks, kartes, et vastasel juhul palutakse neil riigist lahkuda.

Tegelikult sellist asja otseselt karta pole vaja. Mitte miski ei viita veel sellele, et siia legaalselt tulnud ja siinsete seaduste järgi elavad inimesed peaksid oma kohvrid pakkima. On ju britid ise öelnud, et tahetakse liidust lahkuda pigem sõbralikul viisil, ja miljonite inimeste emigratsioon oleks suurte tülide alguseks.

Siiski mõistan ma mures olevaid immigrante. Kuigi minul passi veel hankida võimalik pole, on mul tegemisel residence card (mis põhimõtteliselt tõestab seda, et olen siia elanikuks registreeritud). Õnneks on veel aega ka teistel immigrantidel hankida vajalikud dokumendid, sest Euroopa Liidust lahkumine võib võtta kuni kaks aastat.

Millegipärast on osad inimesed väljaspoolt arvamusel, et oleme juba liidust väljas. Tegelikult ei saa selline protsess kindlasti toimuda ühe päeva jooksul. Suurbritannia on liidus olnud ju 43 aastat, ja selline lahkuminek ei saa toimuda kiiresti. Seda aeglustab omakorda fakt, et kogu Suurbritannia pole rahul tehtud otsusega. Kui liita Euroopa Liidu immigrantide arv liitu jäämist soovivate inglastega siis on see enamik siin elavatest inimestest, ja neist paljud on õnnetud, mitmed isegi vihased.

Selleks on ka põhjust, sest on üsna kindel, et Suurbritannia ei pruugi lahkuda liidust ühtse riigina. Näiteks on Šotimaa täiesti kindel, et soovib Euroopa Liidu edaspidi jääda, mis tähendaks Inglismaast lahkulöömist. Lahku võivad lüüaka mitmed teised Suurbritannia osad. Kui arvestada seda, kui suur see riik kunagi oli ja et ta mõju ulatus nii kaugele kui seda oli India ja Austraalia, siis on see ju täiesti katastroofiline.

Kõige hullem kogu selle asja juures on teadmatus, sest mitte keegi ei oska hetkel öelda, mis täpselt tulemas on. Paljud üritavad taodelda ka teist referendumit, kuigi see ilmselt läbi ei lähe. Vähemasti praegu teame, et meie jaoks ei muutu oluliselt midagi järgmise paari aasta jooksul, sest praegu kehtivad endiselt veel vanad seadused ja uusi pole veel arutluselegi võetud. Võimalik on, et tulevikus peame meiegi hakkama viisasid ja töölube taotlema, mis poleks samas pooltki nii hull kui äraminek. 

Eks on ka neid, kes on nüüd Suurbritannias nii pettunud et lähevadki koju tagasi. Mina seda kindlasti teha ei kavatse. Kui mul on vähegi võimalik siia jääda, siis ma teen seda. Olen siin Inglismaal olnud väga vähest aega, kuid selle perioodi jooksul on see riik mulle väga armsaks saanud. Mulle meeldivad siinsed inimesed ja õhkkond üleüldse, siinne loodus ja vaatamisväärsused, siinne keel ja kultuur, ajalugu ja kunst ja muusika ja mis iganes veel. Ma pole kunagi varem tundnud ühegi teise riigi vastu sellist huvi. Olen täielik anglofiil.

Samas ei ole ju mingit mõtet elada riigis, mille kultuuri vastu sa üldse huvi ei tunne. Sa võid ju kolida väga rikkasse riiki, aga kui sulle sealne eluolu kohe üldse ei meeldi, siis sa ei ole ju õnnelik. Minult on palju küsitud miks ma just Inglismaa valisin ja mu vastus on alati üks: väga suur isiklik huvi selle riigi vastu. See on säilinud ka pärast sellel nädalal toimunud referendumit. 

Eks näis, mis tulevik toob - praegu on seda raske täpselt ette ennustada. Mina ise tean, et kui mind just ei sunnita, ei lähe ma ise küll kusagile. 

[englishgerda-blog]

Sõbrad!

Ma mäletan nii hästi oma aastaid Tartus, kus ma elasin peaaegu neli aastat. Need olid toredad ajad, kuigi minu jaoks ka äärmiselt üksikud. Muidugi tekkis mul ka Tartus sõpru, ent mingi aeg jäin ma rohkem omaette. Seda eriti ajal, kui ma hakkasin juba lõpetama ja ei teinud vahepeal muud, kui õppisin.Viimaks ei jäänudki mul kuigi palju sõpru alles.

Enne Inglismaale tulekut andsin ma endale lubaduse, et olen siin palju seltskondlikum kui Eestis. Ma olin tüdinud üksindusest ja teadsin, et kui ma midagi selles osas ette ei võta, siis ootab mind ka siin sama saatus mis Eestis. Üksindus ei lähe kunagi ise minema, ta tuleb ära ajada. Kui sa lihtsalt ootad, et keegi tuleks ja sinuga suhtleks ei jõua sa tegelikult kusagile.

Ja nii hakkasin ma netist otsima viise, kuidas ma saaks endale Manchesteris sõpru leida. Esmalt leidsin ma saidi nimega citysocializer, kus sa käid erinevatel üritustel ja makstad umbes 10 naela iga kord. Hiljem aga avastasin ma saidi nimega Meetup, kust võib leida sadu erinevaid gruppe kes üle Manchesteri kokku saavad.

Esmalt hakkasin ma otsima erinevaid kunstnike gruppe ja seejärel leidsin juhuslikut ühe grupi, mille liimed saavad pea iga pühapäev kokku et kohvi juua ja juttu rääkida. Enne sinna minekut olin ma omajagu närvis, kuid otsustasin siiski südame rindu võtta ja minna. Järgmise paari tunni jooksul rääkisin ma vähemalt viie erineva inimesega ja mulle meeldis seal väga. Nii hakkasin ma seal käima pea iga nädal, ja järgmise paari nädala jooksul oli mul juba omajagu tutvusi tekkinud. Ühtlasi hakkasin ma ka lauatennist mängimas käima ning käisin ka teistel üritustel. Praeguseks on mul juba omajagu sõpru nii seal grupis kui ka tööl ja ausalt, ma ei tunne ennast enam üldse üksikuna. Üle pika aja olen ma jälle õnnelik.

[englishgerda-blog]

Olen taas tööinimene

Alustasin tööotsingutega märtsi alguses kui me oma uude korterisse sisse kolisime. Kuna mul oli selleks ajaks juba omajagu raha kulunud ning peagi oli vaja ka üüri maksta, tahtsin ma uue töökoha leida nii ruttu, kui võimalik. Eestis elades olin ma üsna harjunud sellega, et mul kulus töö leidmiseks kõigest nädal aega - ja mõnikord isegi vähem. Muidugi ei oodanud ma seda, et ma Inglismaal nii kiiresti tööd leiaksin, sest kuigi mul on Eestis olnud umbes kaheksa erinevat töökohta, olen ma selle riigi mõistes täiesti puhas leht.

CV valmimiseks kulus oma mitu päeva, ja kui ma viimaks sellega valmis sain, asusin seda igale poole saatma. Inglismaal tuleb lisaks CVle tihti juurde lisada ka cover letter, mis on siis selline kiri, kus sa põhimõtteliselt räägid sellest, miks just sina oled selle töö jaoks hea kandidaat ning kuidas sinu õpingud, varasemad töökogemused, isiksuseomadused jne on sind selles firmas töötamiseks valmistanud. Ühesõnaga siis - seal kirjutad sa asjadest, millest muidu tuleks rääkida tööintervjuul. Kuna iga töökoha jaoks tuleb kirjutada eraldi cover letter, siis võtab see pahatihti omajagu aega ning 15 CVd viie minutiga saata nagu Eestis kohe kuidagi ei õnnestu.

Lõppkokkuvõttes saatsin paari järgneva nädala jooksul avaldusi umbes kahekümnesse erinevasse kohta. Osad firmad nagu McDonald’s vastasid mulle kohe, ent oli omajagu neid, kellelt tuligi jääda vastust ootama. Juba esimeste intervjuude käigus võis näha, et tööotsijaid on hetkel palju. Osalt on see kindlasti nii sellepärast, et viimase paari kuu jooksul on siia tulnud terve hulk uusi immigrante nii Euroopast kui ka mujalt. Ühtlasti käivitus 6. aprillil seadus, mille kohaselt peavad sellest hiljem tööle asunud inimesed rohkem tööd rabama, enne kui võivad saada toetusi. 

Esimestel tööintervjuudel oli kohal veel üsna vähe inimesi. Näiteks oli minuga koos McDonald’sis intervjuul kaheksa inimest. Samas kui ma läksin ühte hotelli intervjuule, selgus, et sinna oli kohale tulnud ligi viiskümmend inimest. Olin selleks ajaks saanud mitmest kohast juba vastuse, et mind tööle ei võeta, ja olin juba päris tõsiselt mures. Hotelli saabudes polnud ma just kõige paremas tujus, ja kui ma seda suur kandidaatide armeed nägin, siis vajus mu süda hetkega saapasäärde.

Meile teatati kohe alguses, et tööle võetakse kümme inimest, mis tähendas seda, et ühele kohale kandideeris vähemalt viis isikut. Pärast lühikest firma tutvustust ning väikest ringkäiku oligi aeg intervjuudeks. Mina olin üks viimaseid, keda sellest pundist intervjueeriti, ja kui mind viimaks sisse kutsuti, olin endalegi üllatuseks juba märksa vähem närviline. Olin endale vahepealse aja jooksul sisendanud, et tegelikult polnud mul ju midagi karta - mul oli Taanis omandatud varasem hotellikogemus ning kui ma suudan endast jätta hea ja enesekindla mulje, peaks ju kõik korras olema. Ja viimast ma teha suutsingi, sest intervjuu lõpuks teatati mulle, et mind võetakse tööle.

Praeguseks olen ma selles hotellis töötanud juba umbes kaks nädalat. Eks ma ikka vahel igatsen vabu päevi veidi taga, kuid mulle meeldib märksa rohkem see, kui on püsiv sissetulek. See pidev raha vähenemine ning tegevusetult kodus istumine mõjub mulle teatud aja möödudes üsnagi rusuvalt. Nüüd olen ma samas osa toredast kollektiivist ning olen leidnud nii oma uuest töökohast kui ka mujalt uusi sõpru. Viimastest kõnelen veidi hiljem.

Kuid jah, nüüd olen ma oma elule Inglismaal suutnud ehitada päris korraliku vundamendi, ning nüüd ei jää mul üle muud, kui ülejäänud maja ehitamist jätkata. Elu siin pole kindlasti kohe kuidagi ideaalne, kuid võin praeguseks juba öelda, et olen siin ka halvematel päevadel kordades õnnelikum kui olin Eestis.

[englishgerda-blog]

Inglastest

Ma olen varasemalt mitu korda maininud seda, et mind kritiseeriti enne siiatulemist omajagu palju. Igal inimesel on asjast oma arvamus, ja millegipärast kippusid korduma just sellised üsna negatiivsed vaated inglaste ja Inglismaa suhtes. Seda märkasin ma juba siis, kui näiteks lugesin Inglismaal elavate eestlaste lugusid Delfis ja mujal. Nende seas oli ikka käputäis inimesi, kes kurtsid selle üle, et neile vaadatakse siin nende rahvuse pärast viltu ja et inglased üleüldse ei salli idaeuroopa inimesi ning kipuvad sealseid rahvusi ühte patta panema.

Otse loomulikult esines ka inimesi, kelle arvates inglased on kõik külmad ja mitte kuigi sõbralikud. Samas - kas saab sellist asja väita terve rahvuse kohta? Muidugi mitte. Näiteks võiksin ma siinkohal kõigile eestlastele ette heita, et nad on väga kidakeelsed, ent nii teeksin ma liiga jutukamatele eestlastele - ja nad tõesti on olemas.

Oma elu jooksul olen õppinud seda, et ei tasu teha üldistusi asjade kohta, millest sul täielikku ülevaadet pole. Näiteks pole mõtet hakata paari teose abil üldistama terve perioodi kirjandust. Jah, kindlasti saab seal mingeid järeldusi teha, ent igal perioodil on olnud neid kirjanikke, kelle teosed erinevad teistest. Näiteks kui Siurust rääkida, siis erines August Gailit oma loominguga teistest sealsetest kirjanikest ikka väga palju - ent selle perioodi kirjandusest rääkides ei saa teda mitte kuidagi mainimata jätta.

Mida ma selle kõigele lõppkokkuvõttes öelda tahan on see: ei tasu üldistada üht rahvust. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et mina pole siiani küll kohanud mingisugust diskrimineerimist oma rahvuse pärast, ning inimesed on olnud pigem sõbralikud ja abivalmid kui külmad ja kauged. Pigem just tuntakse huvi selle vastu, kes ma olen ja kust ma tulen. Kui ütlen, et ma olen pärit Eestist, siis on reaktsioon olnud pigem positiivne. Senimaani meeldivad mulle inglased rahvusena väga ja olen suutnud endale leida juba omajagu häid sõpru. 

Muidugi on ka siin olemas jobud ja muud sorti tegelased, kuid kus neid ei oleks? Neid on absoluutselt iga rahvuse hulgas. Ma ei pea nüüd inglasi mingit sorti ülirahvuseks, ent samas usun, et minu tulevik koos nendega saab olema tore. 

[englishgerda-blog]

10 asja mida välismaale kolimise kohta teadma peaks

Nagu me kõik ilmselt teame, on eestlaste seas üsna palju neid, kes on välismaale kas mõneks ajaks või lausa päriseks kolinud. Minu tuttavate seas on neid vähemalt käputäis, ning omajagu ka neid, kes veel kolinud pole kuid sellest mõtlevad. See pole tegelikult mingi ime, eriti kui me arvestame milline õhkkond Eestis on ja kui väikesed palgad on võrreldes muu maailmaga. Kes meist poleks kuulnud tuhkatriinu sarnaseid lugusid eestlastest, kes oma kodumaa tolmu on jalgelt pühkinud ja edukalt välismaal teenindajast mingit sorti ülemuseks saanud? Viimati kuulsin ka lugu ühest torumehest, kes samuti välismaal mõnusa elu peal olema pidi. Minul küll ajasid sellised lood pea vähekene sassi vahepeal, kuigi mina tegelikult mingit paradiisi otsima ei tulnud.

Fakt on see, et isegi kui sa kolid riiki, mida sa hästi tunned, ei saa su elu seal kindlasti olema täpselt selline, nagu sa praegu ette kujutad. Mõne jaoks võib välismaine elu osutuda küllaltki suureks pettumuseks - kasvõi juba sellepärast, et loodeti rohkem kui saadi. Mida siis peaks tegema, et ühest riigist teise kolimine enda jaoks vähem valutuks teha?

1. Teise riiki kolimine on väga kallis.

Näiteks siin kus mina elan algab kõik elukohast. Sa ei pea endale kohe mingit kinnisvara soetama, küll aga rentima. Rentimiseks on sul omakorda vaja töökohta, ja kui sul seda pole, siis pead sa ilmselt maksma vähemalt kuus kuud üüri ette. Mina tulin Inglismaale rahaga, mida ma olin kõrvale pannud ligi aasta aega, ja ma ei suutnud ise ka uskuda, kui kiiresti see kahanema hakkas. Kui ma poleks nii palju raha kogunud, oleksin ma praeguseks ilmselt juba tõsises hädas.

2. Töökoha leidmine võib kaua aega võtta.

Jah, lugu mingist eesti tüdrukust kes välismaal poeteenindajast mingit sorti ülemuseks sai on tõesti inspireeriv, kuid pahatihti ei maini need lood kunagi seda, kui kaua sellel inimesel esialgse töö leidmine aega võis võtta. Mina tulin Inglismaale suhteliselt muretult, taskus CV kus oli palju juttu mu äsja soetatud bakalaureusekraadist ning kaheksast erinevast töökohast. Mu inglise keele oskus on palju kiita saanud, ning saab endiselt - ja nii olin ma täielikult kindel, et töö leidmine ei tohiks kaua võtta. Ent samas osutus see oluliselt raskemaks, sest praegusel perioodil otsivad tööd väga paljud inimesed ning kuna ma Inglismaa mõistes olen puhas leht, siis võtabki esimese töö leidmine rohkem aega. Lõppkokkuvõttes kulus mul töö leidmiseks ligi kuu aega.

3. Veendu, et sa kolid õigetel põhjustel.

Olen korduvalt rääkinud mitmete inimestega, kes tahavad välismaale ära saada lihtsama elu peale. Muidugi teeniksid nad seal rohkem kui Eestis, selles polegi küsimus. Ent kas suurem palganumber tagab ilmtingimata õnne? Ei usu. Mina näiteks kolisin Inglismaale juba sellepärast, et mind see riik ise ja siinne kultuur ning keel ja inimesed huvitasid. Mul oli Inglismaale kolimiseks vähemalt kümme erinevat põhjust, ja ma võin puhtast südamest öelda, et ma ei kahetse, et siia tulin. Muidugi võib sulle praegu tunduda, et näiteks Austrias oleks lahe elada, sest palgad on kordades suuremad - aga oled sa kindel, et sulle sealne kultuur ja inimesed üldse meeldiksid? Tee väheke uurimistööd enne, kui sa oma uue kodumaa valid.

4. Ära kuula liiga palju teiste inimeste lugusid.

Ma olen nii oma tuttavatelt kui ka Delfist lugenud, et Inglismaal suhtutakse immigrantidesse halvasti - ja eriti puudutab see muidugi idaeurooplasi. Samas pole mina sellist suhtumist kordagi kohanud. Kui ma ütlen, et olen Eestist pärit, siis pigem öeldakse mulle midagi sellist nagu “Oh, Estonia - I heard people are really friendly there” või “I’ve heard of Estonia! Your capital is Tallinn, right?”. Mitte keegi pole mulle mu rahvuse pärast viltu vaadanud, vaid pigem hinnatakse näiteks mu head inglise keele oskust ning teadmisi Inglismaa kultuuri, kunsti, kirjanduse jms kohta. Seega - ära lase teiste inimeste lugudest ennast häirida. Mine ise ja uuri välja, kuidas asi on.

5. Ole valmis selleks, et sind kritiseeritakse palju.

Nagu arvata võib, ei rõõmusta eestlased selle üle, et nende rahvuskaaslasi kodumaal aina vähemaks jääb. Ega minagi selle üle rõõmusta, ent samas mõistan ma neid, kes ära lähevad. Neid inimesi mugavus- või lodevuspagulasteks nimetada on lihtsalt solvav. Oma kodumaa, perekonna ja sõprade mahajätmine on igal juhul üks valulik protsess, ja ma olen täiesti kindel, et paljud seda ei teeks, kui neil muud võimalust oleks. Mina sain juba alguses suure kriitika osaliseks, kuid ma otsustasin, et ei lase end sellest häirida. Ja õigesti tegin, sest juba selle lühikese aja jooksul on mu elu olnud siin kordades parem kui Eestis.

6. Ära mine riiki, kus sul mõnda tuttavat, sõpra või pereliiget juba ees pole.

Juhul, kui asjad ei peaks nii olema, ei tähenda see muidugi automaatselt seda, et sa läbi kukud. Ei sugugi. Ma tean mitut inimest, kes on välismaal ka üksinda hakkama saanud. See ei ole võimatu, kuid see on märksa raskem. Kui mina Inglismaale koos oma õega saabusin, oli tema sõbranna juba siin ees ja tänu temale teadsime me, mida me tegema pidime, et oma paberid siin korda ajada. Lisaks on mõne tuttava inimese olemasolu juba oluline sellepärast, kuna sa säästad nii ka raha, sest ei pea näiteks mõnes hotellis ööbima. Omast kogemusest võin öelda, et ma pole sugugi kindel, kui hästi ma oleks siin üksinda hakkama saanud. “I get by with a little help from my friends” nagu the Beatles kunagi laulis.

7. Ära soeta kõike uut välismaal - võta kaasa asju, mis sul säästa aitavad.

Nagu tüüpilised naised ikka, võtsin ma kaasa tohutul hulgal ilutooteid. See võib näida mõttetusena, ent samas pole ma siinse kahe kuu jooksul pidanud eriti mingeid tooteid juurde ostma. Lisaks võtsin ma näiteks kaasa oma isiklikud küpsetustarbed, õmbluskomplekti, ravimid jms et ma ei peaks ise kõike siit soetama. Alguses läheb niikuinii palju raha rentimise, toidu jms sellise peale, nii et pole mõtet neid kulutusi ülemäära suureks puhuda.

8. Ole valmis selleks, et palju asju võib valesti minna.

Välismaale kolimine ei ole sugugi nii glamuurne, kui filmides ja mujal näib. Juba paari esimese nädala jooksul tabas mind omal moel siin ebaõnn: näiteks kukkusin ma lennujaamas põlvili, siis läks mul Londoni reisi ajal käekott katki, siis kukkusin ma asfaldile ja vigastasin nii oma käsi kui ka telefoni. Lisaks unustasin ma omajagu asju Eestisse ning kõige lõpuks pidin ma sinna tagasi lendama oma passi järele. Kõige esimesed kuud välismaal on täis erinevaid väljakutseid, kuid ma usun, et need teevad sind aina tugevamaks.

9. Ära jäta oma passi või muid tähtsaid dokumente maha!

See punkt paneb mind veidikene ennast lollina tundma, sest minuga tõesti nii juhtus. Me kõik ju teame, et Euroopa piires saab vabalt ringi reisida ID kaardiga, ent see ei tähenda sugugi seda, et sa kogu paberimajanduse kõigest selle ühe kaardiga aetud saad. Ma avastasin umbes kolm nädalat enne kolimist, et mu pass on aegunud ja nii juhtuski viimaks, et pidin ilma selleta Inglismaale tulema. Mu algne plaan oli tulla sellele järgi suvel, ent paraku pidi mul juba korteri üürimiseks see kaasas olema ja nii ei jäänud mul üle muud, kui Eestisse paariks päevaks naasta. Tagasi tulles avastasin ma, et passi oleks mul läinud vaja veel mitmes teiseski kohas: pangas, uues töökohas jne. Seega - kõik dokumendid olgu kaasas, kui sa just ei taha soetada uusi lennupileteid Eestisse.

10. Ära põgene oma probleemide eest välismaale.

Jah, uues riigis on uued võimalused, uued inimesed, uus keskkond - kuid samas on seal ka sinu probleemid ja kõik muu, mis sa endaga kaasa võtad. Näiteks kui sa ennast Eestis olles vihkad, siis teed sa seda ka välismaal olles. Mina näiteks olin Eestis hästi üksik, ja sellepärast teadsin ma, et ma pean Inglismaale tulles olema seltskondlikum - vähemalt siis, kui ma tahan, et midagi muutuks.

Mida ma selle kõigega lõpuks öelda tahan, on see - välismaale kolimine on vahva, kuid see ei saa kindlasti olema täpselt selline, nagu sa praegu arvad. Ent kuigi see saab olema omajagu raske, siis võin vähemalt oma kogemuse põhjal öelda, et Inglismaale kolimine oli üks mu elu parimaid otsuseid.

[englishgerda-blog]

Kuu aega uues kodus

Ma ei suuda ise ka seda uskuda, et olen juba üle kuu aja Inglismaal elanud. See aeg on läinud mööda väga kiiresti, ja mul on praeguseks tunne, justkui oleksin ma alati siin olnud. Praeguseks ajaks olen täielikult ära harjunud siinse eluolu ning süsteemiga, ning mõne päeva pärast saab kuu aega täis sellest, kui me oma uude korterisse sisse kolisime.

Nagu ma enne mainisin, oli see järjekorras kolmas korter, mida me vaatamas käisime. Esialgu plaanisime me üürida üht korterit, kus polnud keegi kunagi sees elanud ja kus oli kõik täiesti uus ning modernne. Meie praegune korter aga võlus meid esmalt oma asukohaga, ning lisaks oli siin rohkem värve ning karakterit. Pärast sisse kolimist lisasime me siia veel värvi, soetades mitmeid uusi mööbliesemeid, kaunistusi ja muud sellist. Praeguseks on sellest korterist kujunenud hubane pesa, mida tõesti saab koduks nimetada. Lisaks on siit kõik jalutuskäigu kaugusel: näiteks kõnnin ma siit oma jõusaali umbes 15 minutit, ning kesklinna natuke rohkem kui 20 minutit. Ühtlasi on meil lähedal suur toidupood ning lisaks palju erinevaid restorane ja poode. Bussi- ja trammiteenuseid, mida varem kasutasin tihti, läheb mul nüüd väga harva vaja.

Mis mulle aga veelgi enam meeldib, on siinne ümbrus. Meie aknast võib näiteks näha Manchesteri kõrgeimat hoonet ehk Beetle towerit (mis on ühtlasi 10 Suurbritannia kõige kõrgeima hoone hulgas) ning mitmeid teisi lähedalolevaid maju. Meie maja juurest jookseb läbi Bridgewater’i kanal, mille juures võib tihti silmata erinevaid linde nagu parte ja ka luiki. Lisaks on siin palju erinevaid paate. Praegu, mil puud hakkavad vaikselt lehte minema ning linnulaulu kuuleb juba üsna tihti, on siinkandis eriti kaunis.

Mina olen siiani oma eluga siin väga rahul. Miks mul olekski vaja kurta, kui mul on esimest korda elus nii suur voodi, et sinna mahub ära kaks inimest? Ühtlasi on minu päralt ka üks vannituba, suur riidekapp, nahast tugitool ning kolm kappi, mis mahutavad ära rohkem asju, kui mul kaasa võetud oli. Meil on ühtlasi kaks korda kiirem internet, kui minu kodus Eestis, ning samuti kasutan ma elus esimest korda Netflixi. 

Ma tean! Gerda, kus sa elanud oled? Kuidas sa seni ilma Netflixita hakkama oled saanud?! Viimast küsis mult üks minu sõber, kellele rääkisin, et Inglismaale minnes Netflixi hankida kavatsen. Ma pole siiani selle vastu erilist huvi tundnud, ja kuigi Eestis mingisugune Netflixi variant olemas on, siis pole see vähemalt minu tutvusringkonnas üldse levinud. Nüüdseks olen ma aga siinsest Netflixist üles leidnud pea kõik oma lemmiksarjad, ning kui mul just väljas pole vaja olla, siis on Netflix minuga pea kogu aeg. 

Praeguseks olen ma siin korteris valmis teinud ka oma esimesed muffinid, nii et minu poolest on siinne elamine korralikult “sisse õnnistatud”. Ma usun, et minu elu siin saab ilus olema.

[englishgerda-blog]

Ebaõnn

Ma ei ole kunagi olnud inimene, kes oleks mingit ebausku, kuid mu esimestel nädalatel Inglismaal näis mulle vahel tõesti, justkui oleks mind tabanud ebaõnn. No näiteks läks mul juba Londonis katki üks mu käekottidest, ja seda siis, kui ma olin alles teel tagasi hotelli. Lisaks unustasin ma üsna mitu asja Eestisse, nagu näiteks arvutikoti ning läätsevedeliku. 

Sellised juhtumised jätkusid ka siis, kui Manchesteri jõudsin. Näiteks läks mul seal katki üks mu kahest kohvrist, millega olin Inglismaale tulnud. Seejärel sain teada, et mul tuleb Eestisse tagasi minna passi järgi, ent vahetult enne seda kukkusin ma koos telefoniga asfaldile ja mu käed ning põlv said päris korralikult vigastada.

Samas ei olnud minu jaoks see mingi halb oomen või midagi sellist, vaid hoopis meeldetuletus selle kohta, et elu välismaal ei saa kohe kindlasti olema täpselt selline, nagu ma arvasin. Maailmas on küll ja küll inimesi, kes lähevad näiteks Ameerikasse või mujale ja ootavad midagi maapealse paradiisi sarnast. Ma ei saa öelda, et ma ise oleks Inglismaa puhul mingit paradiisi lootnud, ent paremat elu kui Eestis kindlasti. Ja hoolimata neist juhtumistest on mu meel positiivne ja ma olen rõõmus. 

[englishgerda-blog]

Trennis käimisest

Kes mind hästi teab, on teadlik sellest, et ma tahan kaalust alla võtta. Olen ülekaaluline olnud enamik oma elust, ja kuigi see pole mulle mingeid tõsiseid terviseprobleeme tekitanud, on see ikkagi minu jaoks olnud miski, millele olen tahtnud lahendust leida. Pärast aastatepikkusi ekstreemseid dieete nagu Herbalife ja ainult tatra söömine (mille käigus ma tõesti võtsin alla, kuid hiljem sain kaotatud kilod kõik tagasi), otsustasin ma viimaks proovida varianti, millest olen eemale hoidnud kaua: jõusaal.

Mu parim sõber käib näiteks kuus korda nädalas jõusaalis ja on mul soovitanud sinna minna juba üle aasta. Samas ei tahtnud ma Eestis elades sinna minna, sest olin kindel, et tunneksin end seal musklis meeste ja tibide kõrval veheldes veidralt. Ühtlasi on jõusaal Eestis ikka üsna kallis: näiteks läheb MyFitnessis lähebkuu aega maksma sulle juba 80 eurot, samas kui minu jõusaalis on kuu aega läinud mulle maksma midagi 26 euro kanti. Ehk olen ma siin Eesti jõusaale kritiseerides natuke liiga kinni ka stereotüüpides, ent samas ei saa eitada fakti, et Eestis vaadatakse ülekaalulistele viltu. Kui ma olin teismeline tüdruk ja kaalusin midagi 96 kilo kanti, siis öeldi mulle mitu korda tänavalt halvasti ja seetõttu tahtsin ma mingi aeg vähem väljas käia. Kuigi ma ei taha tõesti uskuda, et kõik Eesti jõusaalides käivad naised on peenikesed tibid, siis nii palju kui mina tean, on selliseid naisi seal ikkagi omajagu.

Inglismaale tulles aga panime mind koheselt kirja mu õe parima sõbranna ja ühtlasi mu praeguse personaaltreeneri jõusaali. Nagu arvata võis, tundsin ma end ka seal algul veidi ebamugavalt, kuigi selleks otseselt põhjust ei olnud. Minu uues jõusaalis käib absoluutselt igasuguseid inimesi: pakse naisi ja peenikesi naisi, musklis mehi ja õllekõhuga mehi jne. Kui ma esimene kord oma roosas särgis ja mustades pükstes naiste riietusruumist välja tulin, ei vaadanud mind keegi imelikult. 

Jõusaalis käimist alustasin ma veebruarikuu lõpus ja olen tänaseks seal käinud juba ligi kuu aega. Trenni alustades oli mu kaal ligi 96 kg. Mu personaaltreener nõustas mind toitumise osas, ja näitas mulle erinevaid harjutusi, mida ma tegema peaksin: nelja tüüpi kardiot ja erinevaid harjutusi kätele, kõhule ja jalgadele. Ühesõnaga full body workout. Juba esimesel nädalal kaalusin ma endalegi üllatuseks juba 94,75 kg. Jõusaali juures on väga lahe see, et ma võin end tunda kuitahes halvasti, ent kui ma olen seal korra ära käinud, siis on mul iga kord pärast seda parem tuju. Ma olen praegu tundnud ennast väga motiveerituna ja olen teinud isegi rohkem harjutusi, kui oleks pidanud. Samas on nii hea teada, et ma teen midagi selle nimel, mida ma tahan. Olla oma ideaalkaalus (mis jääks kusagile 60ndate keskpaika) on olnud mu unistus juba väga pikka aega ja ma usun, et võin ükskord selleni ka reaalselt jõuda. Ma olin küll varem ikka selle poolt, et katsuda ise omaette trenni teha ja niimoodi alla võtta - ja kusjuures nii ma kaotasingi eelmisel aastal 20 kg - kuid nüüd näen ma aina enam, et seda on märksa kasulikum teha jõusaalis koos personaaltreeneriga. Personaaltreenerid ei tea ju vaid üksnes seda, milliseid harjutusi sa tegema peaksid, vaid oskavad sind nõustada ka toitumise osas. Minu personaaltreener näiteks ütles mulle, et ma ei tohiks süüa ei mingeid jahu- ega piimatooteid. Jahutoodete osas olin ma muidugi teadlik juba ammu, ent piimatoodete ärakeelamine oli m ulle üllatuseks. Tuleb välja, et kuna lehmadele antakse erinevaid kasvuhormoone, siis on erinevate piimatoodete tarbimine takistuseks kaalulangetamisel. Õnneks on siiski olemas ka erinevaid alternatiive nagu näiteks sojatooted, mandlipiim, kookospiim jne. Mina pole tegelikult ise suur piimatoodete tarbija juba mõnda aega, välja arvatud kui asi puudutab jogurteid. Kuid õnneks on erinevad sojajogurtid küllaltki maitsvad, ja seda eriti koos marjade ja puuviljadega - ja sellepärast usun ma, et mul ei tule sellise toitumisega suuri probleeme.

Nüüdseks, kus ma olen trennis käinud juba ligi kuu aega, olen ma suutnud tervislikult toituda ja seda ka ajal, mil ma Eestis olin. Sellest andis omakorda tunnustust fakt, et Eestist naastes kaalusin ma 93,5. Olen seniste tulemustega väga rahul, sest võtan iga nädalaga kaalust alla ja ei ole seda teinud liiga kiires tempos. Kui ma niimoodi jätkan, siis olen ma suveks juba kindlasti 20 kilo väiksem. Praeguseks hetkeks kaalun juba 91,1 kg. 

Minu praeguseks eesmärgiks on oma sünnipäevaks alla võtta 30 kg, mis on mu praegust tempot arvestades vägagi võimalik. Muidugi saab tulema ka raskeid hetki, ent samas olen ma kindel, et mind ümbritsevad inimesed aitavad mul rajal püsida. Pean ausalt ütlema, et mu praegune allavõtmisviis on senistest kõige parem. Ma näen näiteks iga natukese aja tagant jõusaalis ülekaalulisi inimesi, kes lihtsalt omaette teevad mingit suvalist trenni. Näiteks nägin kord ühte minust umbes kaks korda suuremat naist, kes lihtsalt kõndis aeglases tempos lindimasina peal. Mis mõtet on maksta iga kuu jõusaali liikmemaksu, kuid sa lihtsalt kasutad seda selleks, et käia lindimasina peal aeglases tempos? Sama hästi võiksid sa siis ju lihtsalt Manchesteri kesklinnas ringi jalutada ja niimoodi 20 naela iga kuu säästa. 

Kui sa aga teed trenni koos oma personaaltreeneriga, siis oskab ta sulle täpselt öelda, mis harjutusi sa iga kehaosa jaoks tegema pead. Igal inimesel on näiteks kehaosi, mis ei lähe väiksemaks enne, kui sa neile spetsiifilist trenni teed: näiteks on sellised rinnad ning käed, mis mõlemad vajavad eraldi trenni. Ma olen küll ja küll kuulnud seda, et rindadest ei lähe midagi alla kui sa kaalu kaotad. Läheb küll kui sa selleks spetsiifilist trenni teed. Kuid kõik seda ei tee.

Tegelikult on tõsi see, et isegi nina läheb väiksemaks kui sa alla võtad, kuigi mulle on varem väidetud, et see nii ei ole. Oma senisel teekonnal oma ideaalkaalu poole olen mõistnud seda, kui palju müüte on kaalukaotamise kohta levinud. Kusagilt kuulsin ükskord näiteks seda, et maisihelbed on head, sest nad annavad vähe kaloreid. Tegelikult on see vale, sest 100 g maisihelbeid võib sulle vabalt 400 kcal anda - lisa veel piima ja 500 kcal on garanteeritud. Samas söö sisse sama palju tatart ja sa saad vähemalt kaks korda vähem kaloreid ning sul püsib kõht paremini täis. Mina arvasin näiteks ka seda, et müsli annab vähe kaloreid. Tegelikult on müsli ikka üks päris korralik kaloripomm, ja sama kehtib igasuguste batoonide kohta. Hetkel söön ma peamiselt kana ning puu-ja juurvilju, marju, lisaks ka erinevaid salateid, suppe ja omlette. Lisaks joon ma hästi palju vett. Siiani on mu enesetunne hea ja motivatsiooni palju. Ma usun, et kui ma nii jätkan, siis suudan sellel aastal viimaks oma unistuse ka teoks teha.

[englishgerda-blog]

Oma kodu otsinguil

Kes Inglismaale elama on tulnud on kursis sellega, et siin algab kõik elukohast. Tahad endale pangakontot saada või tööle minna? Siis hangi endale oma elamispind.

Meie otsingud algasid umbes nädal aega peale meie kolimist Inglismaale. Selleks ajaks olime me Manchesteri eluga juba üsna harjunud ja oskasime siin juba paremini liigelda. Seni olime resideerunud Salfordis, kus on teatud kohtades üks kinnisvaraagentuur teises kinni. Meie suureks üllatuseks öeldi meile mitmest agentuurist et neil ei olegi hetkel väga midagi rentida. Mitmetes kohtades taheti ka juba seda, et meil oleks juba töökohad olemas. Siiski meil ka mõnevõrra vedas, sest järgmisel päeval läksime vaatama lausa viite korterit.

Esimene neist oli täiesti uus ning väga modernne korter. See oli saadaval väga mõistliku hinna eest ja paiknes äärmiselt kaunis linnaosas, mis polnud kesklinnast kuigi kaugel. Meile oli asukoht äärmiselt oluline, sest kesklinnas on ju alati rohkem töökohti saadaval ja kui sealt liiga kaugel elada, siis on palju raskem tööle minna. Kes ikka tahaks elada näiteks umbes tunni aja kaugusel oma töökohast kui sul pole oma autotki? Tean mitut inimest kes näiteks Keilast või kusagilt mujalt käivad rongiga tööle Tallinna ja neil on pidevalt tegemist sellega, et rongi peale jõuda.

Õnneks olid kõik korterid, mida me vaatame läksime, küllaltki kesklinna lähedal ja mõned isegi paiknesid seal. Teine korter mida me vaatama läksime ei olnud samas esimesega üldse võrreldav, ja me olime selleks ajaks üsna kindlad et valime ilmselt esimese korteri.

Aga võta näpust! Kolmas korter mida me nägime oli veelgi parem ja suurem. Lisaks sellele ei olnud seal ühtlaselt valge mööbel ja seinad, ning ühtlasi oli palju rohkem ruumi ja ka oma rõdu. Neljas ja viies korter, mida me pärast seda nägime olid väga kehvad ja uskumatult suure hinnaga. Ühes neist olid diivanikatted pooleldi ärarebitud, ja teises nii kehv mööbel ning selline lõhn mis peavalu tekitas.

Õhtu lõpuks olimegi otsustanud kolmanda korteri kasuks. Meil oli selleks ajaks tekkinud ka konkurent, ent meil vedas ja korteriomanik otsustas vastu võtta just meie pakkumise. Kui me viimaks ennast üürnikeks vormistama läksime, selgus aga see, et mina ei saa ennast üürnikuks vormistada sest mul pole passi.

Üks mu Ameerika sõber küsis selle peale: aga kuidas sa üldse reisida said, kui sul passi pole? Meie ei saa ilma selleta riigist väljagi. Euroopa Liidu piires aga saab ju vabalt reisida ID-kaardiga. Oleksin kaasa võtnud ka oma passi, kuid paraku sai selle kehtivusaeg eelmisel aastal otsa ja kuna ma seda Eestis olles üldse ei kasutanud, ei tulnud mul pähegi seda kontrollida. Umbes natuke vähem kui kuu aega enne Eestist lahkumist andsin ma sisse avalduse uue passi saamiseks, ent otsustasin paraku valida tavalise passitegemise variandi. Oleksin pidanud valima hoopis kiirvariandi.

Tegelikult ei lähe Inglismaal enamike asjade jaoks passi vaja, aga võib ikka ette tulla et mõnedel puhkudel on ka seda vaja. Õnneks on mu pass nüüdseks valmis, kuigi see võttis mingil põhjusel üle kuu aja aega. Esialgu plaanisime lasta selle Londoni saatkonda saata, ent see võtaks kuni 30 päeva aega. Nii ei jäägi mul muud üle kui tuleval nädalal Eestisse lennata oma uuele passile järgi. Esialgu ei meeldinud mulle see variant üldse, ent samas on siin ka positiivsem pool: nii saaksin oma vanemaid ning kassi näha ning ühtlasi kaasa võtta natuke rohkem asju. Lennuks läheb juba homme ja ma pean lennujaamas olema juba kell 3:55. Inglismaal on mul siiani olnud palju nn esimesi kogemusi: nt käisin siin esimest korda IKEAs ja Tescos, sain esimest korda jõusaali liikmeks (sellest veidi hiljem), sõin esimest korda guacamolet (uskumatu, ma tean) jne. Ja nüüd saab see olema esimene kord mil ma nii vara lennukiga lendan. Aga mis mul ikka muud üle jääb kui minna.

Eestis olles luban kirjutada veel rohkem oma senistest kogemustest. Olen blogi osas tõesti natuke laisk olnud, ent samas on meil olnud ka üsna palju ringireisimist ning lihtsalt mahaistumiseks ja kirjutamiseks pole alati aega olnudki. Aga sellest kõigest juba hiljem! 

[englishgerda-blog]

Esimene nädal Inglismaal - vol 4

Uskumatu, ent nüüdseks olen ma juba nädal aega viibinud Inglismaal. See aeg on mööda läinud uskumatult kiiresti, ja selle aja jooksul on mul olnud nii palju uusi kogemusi: näiteks käisin ma üleeile esimest korda IKEAs ja eile esimest korda Tescos. Kui sa viibid riigis, kus kõik on nii teistsugune, siis võibki tekkida tunne, et sa oled millestki ilma jäänudˇ. Eestis ei ole ju selliseid asju nagu Starbucks, IKEA jms ja nüüd on need mul igal pool olemas. 

Esialgu oli mul ikkagi küllaltki raske harjuda Inglismaaga, sest siin on lihtsalt kõik nii teistsugune. Enne välisriiki kolimist on paljudel inimestel üsnagi ebarealistlik pilt riigist, kuhu nad minna tahavad - ja seda eriti siis, kui nad seal enne käinud ei ole. Minu puhul ei ole muidugi sellist asja, et kolisin Inglismaale ja tohutult pettusin selles riigis, aga see kogemus on senimaani olnud hoopis teistsugusem, kui ma arvasin.

Tõsi on siiski see, et ma armastan Inglismaad ja juba praegu  tunnen, et tahan võimaluse korral siia päriseks elama jääda. 

Minu esimesed päevad Inglismaal olid absoluutselt fantastilised. London on oma kõrgetest hindadest hoolimata imeline linn, mis minu arvates küll New Yorgile silmad ette teeb. Manchesteri kolides oligi mul üsna raske selle linnaga harjuda, sest see on lihtsalt Londonist nii palju teistsugusem. Esimene kord, kui ma taksoaknast Manchesteri nägin, ehmusin ma isegi veidi. Me sõitsime nimelt läbi üsnagi industriaalse ala, kus polnud just kuigi palju vaatamisväärseid maju. Ühesõnaga - seda kogemust Londoniga ikka päris võrrelda ei andnud. 

See päev, mil me Manchesteri saabusime, oli ka ikka üsna sombune (tegelikult, millal siin sombune pole haha). Võrreldes Londoni vägagi puhaste tänavatega on siin prügi tänavatel omajagu palju. Ühesõnaga - mul tuli peale üsna suur Londoni igatsus.

Esimesel päeval ei näinud ma kuigi palju Manchesteri. Me käisime küll korra pargis jalutamas ja veidikene linnapeal, kuid see oli ka kõik. Samas oleme me nende viimaste päevade jooksul näinud väga palju Manchesteri, ja omal moel on see linn isegi minu jaoks armsamaks saanud. 

Manchester on linn, mis sarnaselt paljudele Taani väikelinnadele koosneb paljudest punastest telliskivimajadest. See on küll väiksem linn kui London, kuid ma ei ütleks et see sellele linnale alla jääb. Siin on kõik olemas ja lisaks on siin märksa odavam elada.

Esimestel päevadel me põhimõtteliselt käisimegi hästi palju mööda linna ringi. Reisisime trammiga ja ekslesime bussiga. Kui me Trafford Centeris, ühes suures kohalikus kaubamajas käisime kulus meil lausa mitu tundi et lõpuks koju saada, sest me lihtsalt ei teadnud, kus maha tulla.

Ka siin on palju kahekorruselisi busse kuid mitte selliseid punaseid nagu Londonis. Enamasti istusime me teisel korrusel, kust on küll parem vaade kõigele, kuid bussilt maha tulemine võtab rohkem aega. Trafford Centerist tulles oli meil igatahes tõeline nn “rüütlibussi kogemus” (Harry Potteri saagas reisivad võlurid ja nõiad lisaks kõigele muule ka kahekorruselise ülimalt kiire bussiga mida kutsutakse ühtlasi rüütlibussiks). Bussist viimaks maha tulles oli ikka natuke paha olla küll.

Muidu on kõik siiani hästi kulgenud. Esimene nädal Inglismaal on olnud tore ja juba praegu tunnen ma, et tahan siia edasi jääda.