#Airi-Alina Allaste

[sotsioloogiablogi]

LAPS RÄÄGIB SIIS, KUI KANA PISSIB?

Annika Ader raporteerib:

1. juunil, lastekaitsepäeval, toimus Telliskivi loomelinnakus Foody Allenis projekti MYPLACE tulemusi esitlev diskussioon ja esitlus.

 Projekt MYPLACE (www.fp7-myplace.eu) oli Euroopa Komisjoni rahastatav suuremahuline uurimisprojekt (toetuse kogusumma 7.9 miljonit eurot), mis algas 2011. aasta juunis ja lõppes 2015. aasta mais. Projekt keskendus noorte ühiskondlikule, poliitilisele ja kodanikuaktiivsusele neljateistkümnes riigis.

 Meie instituudist lõid kaasa projektis Raili Nugin, Airi-Alina Allaste, Reelika Pirk ja Marti Taru. Projekti empiiriline uurimistöö kombineerib küsitluse, süvaintervjuu ja etnograafilise juhtumiuuringu. Eestis viidi küsitlust läbi Tartus ja Ida-Virumaal (sotsiaalselt, majanduslikult ja kultuuriliselt erinevad piirkonnad) noorte seas vanuses 16-26.

 Airi-Alina Allaste tõi välja peamised/huvitavamad tulemused. Uuringu jooksul märkasid uurijad, et nende ning noorte arusaam (poliitilisest) aktiivsusest on väga erinevad ning noored ei teadvusta endale, et nad tegelikult osalevad ühiskonnas. “Poliitika” on negatiivse konnotatsiooniga ning ei taheta end sellega seostada. Noorte seas levib pigem “igapäeva aktivism” – tarbimisvalikud, juhuslik osalemine protestides ning internetis vestlustes osalemine. Allaste tõi välja muutuse, et kuigi noored kardavad, et ühiskonnas osalemisest ei ole neile kasu ning pigem mõeldakse isikliku kasu peale, siis selline neoliberalistlik mõtlemine hakkab vaikselt muutuma. 

Raili Nugin esitles uuringus välja tulnud eesti-ja venekeelsete noorte erinevused ja sarnasused. Ajalugu mängib siin suurt rolli ning venekeelsete noorte puhul tõi Nugin välja, et koolis õpetatava ajalooga ei ole paljudel sidet. Soovitusena tõi Nugin välja, et ajaloo õpetamine võiks olla nendele tasakaalustatum, kuna keele tõttu (ajaloo tunnid on eestikeelsed) saavad venekeelsed noored väga lihtsustatud variandi. Samas näitab uuring, et vene-ja eestikeelsete noorte arvamused ei erine väga palju, kuigi Ida-Virumaa noori võib pidada passiivsemateks.

Marti Taru tõi välja küsitluse tulemusi, millest tuleb välja, et noored osalevad ühiskonnas pigem konventsionaalselt. Kõige populaarsem osalemise viis oli hääletamas käimine ning kolmandal kohal oli erakonda kuulumine. Samuti toodi huvitava faktina välja, et nii Taru kui Ida-Virumaa noorte hääletusaktiivsus oli protsendiliselt kõrgem nn täiskasvanutest.

 Lõpuks esitles Tallinna Ülikooli doktorant Katrin Tiidenberg uut noorsoouurimuste raamatut “'In Search of …' New Methodological Approaches to Youth Research", mis on toimetatud Airi-Alina Allaste ning Katrin Tiidenbergi poolt. Raamat koosneb viieteistkümnest peatükist, kus tutvustatakse nii uusi kui vanu meetodeid noorte uurimiseks. Tiidenberg toob välja, et noorte uurimiseks peab varuma aega, olema lugupidav ning kasuks tuleb ka sellesse maailma sukeldumine. Raamat on saadaval internetist tellides ning jõuab varsti ka Eesti raamatupoodidesse.

Esitlusele järgnes laudkondade arutelu ning paneeldiskussioon noorte võimalustest ühiskonnas kaasa rääkida. Paneelis osalesid lasteombudsman ja õiguskantsler Ülle Madise, õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonna juhataja Andres Aru, näitleja Henrik Kalmet, Ivo Visak Eesti Noorteühenduste Liidust ja EÜLi juhatuse esimees Katrina Koppel.

 Diskussiooni alustati küsimusega: kellele on valimisea langetamine kasulik? Aruteluga jõuti välja küsimuseni, kes peaks seisma selle eest, et noored oleksid kaasatud ühiskonnas olevasse arutellu. Noorte kui ka kõikide kaasamisega peab arvestama, et sunniviisiliselt ei saa kedagi kaasata ning lisaks osalemiseks tingimuste loomisele peavad ka kaasatavad olema selleks valmis.

[sotsioloogiablogi]

28 märtsil toimus Kalamaja kohvikus Elutuba Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi intellektuaal-meelelahutuslik salongiõhtu, mis loodetavasti kujuneb traditsiooniks. Ürituse korraldaja, prof. Airi-Alina Allaste avas õhtu tsiteerides Johan Huizingat. "Kui juba kultuur sünnib mängu käigus," ütles Allaste: "siis on ehk loota, et ka käesoleva mängulise õhtu käigus sünnib häid ideid kultuuri kohta." Nii see kahtlemata läkski. 

Õhtu juhtisid lühikeste, ent sisukate sõnavõttudega sisse  filosoofiaprofessor Tõnu Viik, ajaloodoktor Marek Tamm, kirjanik ja sotsioloog Katrin Oja Tiidenberg ja nooremsotsioloog Martin Meitern. Katrin Oja Tiidenberg sidus oma kogemuse kirjaniku ja sotsioloogina väites, et mõlemas rollis otsitakse  lugusid. Kui lood on kõikjal, siis mis on ühist sotsioloogilistel lugudel ja näiteks ilukirjanduslikel lugudel? Ja kuidas need erinevad igapäevasest n.ö narratiivireziimis mõtlemisest?" küsis Oja Tiidenberg. Ta väitis, et kirjanikel on midagi, mida nimetatakse loomingulisuseks,  heldemal juhul andeks. Sotsioloogidel aga C. Wright Millsi 1959 aastal väljapakutud  ‘sotsioloogiline kujutlusvõime’. Ta lisas, et psühholoogide väitel pärineb nii kujutlusvõime kui loomingulisus  uudishimust, mis omakorda on sel mitte-teadmise ning teada saada tahtmisega kaasnev ärevusseisund. Ta lõpetas üleskutsega kõiki oma uudishimu rakendama. Järgmisena võttis jutujärje üle sotsioloogiatudeng, ise end afro-ameerika kultuuri fänni, anti-rassisti ning anti-kapitalistina määratlenud Martin Meitern, kes rääkis loo oma suhtest ühiskonna mõtestamisega ja ühiskonna teooriatest arusaamisega.  Kui alguses jäi talle teooriate olulisus mõistmatuks, siis sotsioloogiaõpingute edenedes, eriti Jüri Kruusvalli sotsioloogia klassikute kursuselt saadud teadmised aitasid luua silla ühiskonnateooriate ja 'reaalse elu' vahele. Ku varem oli Meiterni elus olnud seosetu faktide kogum ja teisel pool mingi abstraktne ühiskond, sai ta ühe vestluse käigus aru, et kõik, mis ta teeb on ühiskonnale kasvõi mingilgi määral tähtis. Sellest tekkis ka tunne, et tal on vastutus ühiskonna eest.

Salongiõhtu publiku ja osalejate kommentaaride ja küsimuste järgselt liigus mikrofon ajaloodoktori ja kultuuriuurija Marek Tamme kätte, kelle sõnavõtt sotsioloogide seas omajagu elevust tekitas. Tamm nimetas end ajalooliste inimteaduste viljelejaks, milleks on kõik need, mis jäävad humanitaar ja sotsiaalteduste vahel. Kõiki neid ühendab see, et need uurivad inimmõtlemist ja inimkäitumist selle ajaloolisuses. Peatudes Durkheimi, Weberi ja Eliase lähenemisel sotsioloogiale, väitis Tamm, et kui sotsiaalteadused uurivad inimest kui homo socialist, siis kultuuriteadused kui homo culturalist – seda ei defineeri mitte suhted, vaid tähendused. Et vastata teemapüstitusele: “Kuidas ma uurin ühiskonda?” leidis Tamm, et lihtsam on alustada eitusest. Esiteks arvas ta, et küsimus on püstitatud valesti ning peaks küsima hoopis ’Mida ühiskonnas uurida?’ Sotsioloogide muiete saatel lahterdas ta Luhmanni ja Bourdieu kõikeseletatavateks makrosotsioloogideks, millega tema ise pigem ei tegeleks. Kui ta sotsioloogiks oleks. Ta jäi pooleldi nõusse Liisi Keeduse torkega, et ta eelistaks näha sotsioloogiat pigem kultuuriteadusena ning väitis, et kingiks oma tähelepanu fenomenoloogiale.

Fenomenoloogiaga jätkas viimase sooloesinaejana filosoofiaprofessor Tõnu Viik, kelle sõnul tema kolleegid ikka talt küsivad, miks ta selle sotsioloogia ja kultuuriga nii palju tegeleb, miks ei ole tema filosoofia puhas? Et sellele küsimusele vastata, alustas Viik ülestunnistustes, et nii nagu kõik noored filosoofid, arvas ka tema 20 aastat tagasi, et kõige tähtsam on küsimus olemisest ja olemise mõttest.  Hiljem püstitas ta endale küsimuse olemise teema tähtsuse põhjustest, jõudes seeläbi tähenduslikkuseni. Tähenduslikkus on Viigi jaoks see, mis maailma ära liigendab. Kasutades kirjeldamiseks von Uexkülli tüdruku-, lehma-, ja sipelga omailma mõisteid ning sümbolistliku kujutlusvõime mõistet väitis ta, et ühiskonnateaduste poole on teda liigutanud just see soov eemalduda  nähtuste vaatlemisest n.ö jumala pilguga. Õhtut osavalt kätkenud dokumentalist ja sotsioloog Peeter Vihma kostitas külalisi sel kohal suurepäraste vastustega oma hiljuti läbiviidud uuringus: "Mitut sotsioloogi on vaja, et keerata sisse uus lambipirn?" Need ja ürituse tähtsündmus - laudkondlik ja mänguline keskustelu sellest, kuidas sotsioloogia õppimine erinevaid rohkem ja vähem tõenäolisi elulisi olukordi lahendada aitab toome teinei juba järgmistes blogipostitustest. Hoidke silm peal!

[sotsioloogiablogi]

Muusikud ja sotsioloogid räägivad homme Von Krahlis subkultuurist

Homme, 9. jaanuaril kl 16 arutlevad muusikud ja sotsioloogid Von Krahlis teemal, et mis on subkultuur, selle eripärad Eestis ning millised on piirid kultuuri, subkultuuri ja massikultuuri vahel.

  Arutelu aluseks on Tallinna Ülikooli Kirjastuses ilmunud kogumik „Subkultuurid. Elustiilide uurimused“, mis tutvustab sotsioloogilisi uurimusi Eesti subkultuuridest. Kas subkultuur on hälvikute vastuhakk või ühiskonna eesliin ja katsepolügoon? Oma kultuuri avangard või Lääne massikultuuri ekspansiooni tagajärg? Kogumiku üheks eesmärgiks on olnud täita termin „subkultuurid” eesti keeles sisuga ja analüüsitud on üsna erinevaid nähtusi alates artistide ühiskonnakriitilisest eneseväljendusest kuni seadusega pahuksis olevate teismeliste vägivaldsete suhtlusnormideni.

  Raamat keskendub paljuski Eestile omaste nähtuste analüüsile  „Eestis on olnud subkultuuriliste trendidega seotud ka nooremad kultuuriprofessionaalid,“ kommenteeris raamatu koostaja, TLÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi professor Airi-Alina Allaste. „Näiteks hipide subkultuur oli Eestis Nõukogude ajal palju väiksema ulatuse ning ühiskondliku tähendusega kui Lääne riikides. Kuivõrd aga loominguline eneseväljendus oli sel ajal piiratud, oli loomeinimeste kontsentratsioon vastukultuuris tugevam kui mujal. Väidetavalt selle põhjalt sai ka punkkultuur juba alguses intelligentsemad juured.“

  Arutelus osalevad Liisi Ree aka DJ L.Eazy; Villu Tamme, Marko Atso ja Lennart Lundve aka Abraham. Järgneb vabam vestlus muusika ja veiniga. Plaate mängib DJ L.Eazy.

[sotsioloogiablogi]

Raamatusoovitus: Subkultuurid. Elustiilide uurimused.

Subkultuurid on 2013. aastal Tallinna Ülikooli Kirjastuse poolt välja antud kogumik, mille koostajaks on RASI professor Airi-Alina Allaste. Raamat on mitmete Eesti autorite töö tulemuseks, lugeda saab Airi-Alina Allaste, Peeter Vihma, Pirjo Turk, Lii Araste, Maarja Kobin, Madis Altermann, Lee Maripuu, Rene Mäe, Maarin Ektermann, Hannaliisa Uusma ja Kadri Ann Salla töid.

Kirjastuse veebileht kirjeldab raamatut nii:

Subkultuure võib käsitleda kui ühiskonna eesliini ja katsepolügooni, samuti võib neid näha Lääne massikultuuri ekspansioonina Eestis. Subkultuure võib vaadelda kui hirmutavat ja hälbivat vastuhakku. Aga neid võib käsitleda ka kultuuri avangardi või pärisosana. Vastilmunud raamatu puhul on tegemist sotsioloogilise lähenemisega subkultuuridele nii teoreetiliselt kui ka empiiriliselt. Kogumikus on analüüsitud üsna erinevaid nähtusi – artistide loomingulisest eneseväljendusest ja ühiskonnakriitikast kuni seadusega pahuksis olevate teismeliste vägivalla kontrollimisel põhinevate suhtlusnormideni.  Kogumiku üheks eesmärgiks on olnud täita termin „subkultuurid” eesti keeles sisuga ning seepärast on kaasatud erinevad nähtused, mida subkultuuriks nimetada võib. Raamat algab teoreetiliste käsitlustega, aga koosneb lõviosas empiirilistel uurimustel põhinevatest artiklitest, mis räägivad subkultuuriliste stiilide kohanemisest Eestis, subkultuuri ja kultuuri piiridest ning struktuuride mõjust subkultuuridele.

Raamatu saab endale soetada näiteks siit.

[sotsioloogiablogi]

Põhjamaade Noorsoouuringute Sümpoosium (NYRIS) Tallinnas

Enam kui 30 riigi noorsoouurijad peavad Tallinnas sümpoosiumi

12.-14. juunini Tallinna Ülikoolis toimuva 12. Põhjamaade Noorsoouuringute Sümpoosiumi (NYRIS) fookuses on noortega seotud digitaalajastu sotsiaalsed ja kultuurilised muutused. Sessioonide teemadeks on online osalus ja kooslused, põlvkondade ülesed suhted, subkultuurid, haridus, migratsioon ja mobiilsus ning palju muud. Suure tähelepanu all on noorema põlvkonna üha halvenev seisund ja sellest tulenevad ulatuslikud ülemaailmsed protestilained.

„Kujundlikult võib öelda, et kui kuuekümnendatel mässasid noored sellepärast, et soovisid elada teisiti kui nende vanemad, siis täna lähevad noored tänavale sellepärast, et nad saa enam elada samamoodi kui nende vanemad,“ rääkis sümpoosiumi peakorraldaja, professor Airi-Aliina Allaste. „Suurel osal nooremast põlvkonnast pole võimalik jätkata viimaste dekaadide elustiili. Noorte töötus on täna globaalne probleem ning näiteks Lõuna-Euroopas võib rääkida juba pea poolest nooremast põlvkonnast, kellel ei ole tööd.“

Allaste sõnul lasub noorsoo uurijatel väga suur vastutus, kuna noored pole täna enam piiratud oma riigi ega kultuuriga, vaid on vähemalt interneti vahendusel ühendatud. „Sellistes tingimustes on järjest olulisem ka rahvusvaheline diskussioon noorsoo uurimuses. Noortega seotud teemasid tuleb globaalsel tasandil teadvustada, analüüsida ning probleemidele lahendusi otsida.“

Esmakordselt Põhjamaadest väljaspool toimuv Põhjamaade Noorsoouuringute Sümpoosium (Nordic Youth Research Symposiums, NYRIS) on erakordne mitmes mõttes. Alates 1987. aastast toimuv NYRIS on juhtiv noorsoouuringute konverents Põhjamaades. NYRIS konverentsid on mänginud olulist rolli noorsoouuringute multidistsiplinaarse valdkonna väljakujunemises ning selle metodoloogilistes ja teoreetilistes arengutes. Praeguseks hõlmab konverents mitte vaid Põhjamaade, vaid Euroopa üleseid ja globaalseid küsimusi ning osalejate arv kasvab iga aastaga.

Tänavu esmakordselt Tallinna Ülikoolis toimuval sümpoosiumil osaleb üle kahesaja uurija enam kui 30 riigist üle kuue kontingendi. „Tegemist on Eesti jaoks nii sisuliselt kui märgiliselt olulise sündmusega, mis ühelt poolt võimaldab kohalikel nooruurijatel ning praktikutel osaleda mõttevahetustes valdkonna absoluutsete tipptegijatega, teisalt teadvustab Eesti noorsoouuringuid rahvusvahelise teadustöö olulise osana,“ märkis Allaste.

Kolmapäeval, 12. juunil kl 11.30 avab  sümpoosiumi Astra maja Auditorium Maximumis (ruum A002) haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Sama päeva õhtul on kõik oodatud osalema filmiõhtul Viru Katusekinos. Filmiõhtul tulevad näitamisele  filmid The awakwening of the squares (Ll. Güell & J. Oriola) ning Erhal: a diary of Tahrir square (Marc Almodóvar). Filmiõhtut juhib professor Carles Feixa, kes on uurinud noorte liikumisi Lõuna-Euroopas, Araabia maades, Lõuna-Ameerikas ja USAs.

Täpsem konverentsikava ja osalejad: www.tlu.ee/nyris12