sotsioloogiablogi - Tumblr blog

[sotsioloogiablogi]

Kas sotsioloogia teeb õnnelikuks? Magistrikava vilistlased vaatavad õpingutele tagasi

„Inimene planeerib, Kõiksuse Looja naerab, öeldakse õigusega. Maailm on läinud keerulisemaks ja ennast haritakse üha kauem. Mõned räägivad isegi elukestvast  õppest. Aga see, et leiad töö samal erialal, mida õppisid, on üha vähemate inimeste privileeg. Või õnnetus, mine tea,“ arutleb sotsioloog ja filmi režissöör Peeter Vihma.

„Pool mu enda tööst on seotud klassikalise sotsioloogiaga. Õpetan seda distsipliini sealsamas Tallinna Ülikoolis, kus 2008. aastal magistratuuri lõpetasin ja õpin Helsinki ülikooli doktorantuuris. Aga teise poole oma ajast teen ma dokfilme. Nii et teoreetiliselt olen ma siis poolenisti õnnelik. Tegelikult sobivad need kaks eriala väga hästi kokku. Mulle vahel isegi tundub, et sisu on nendel täiesti sama, ainult väljendusvahendid – keel – on erinev. Ilma analüüsi ja üldistuseta dokfilm, olgu kuitahes poeetiline, ei kanna. Muidugi, sotsioloogias on üksikinimene ja tema emotsioonid sageli nähtamatud, aga see on just see, mida dokumentalist otsib,“ rääkis sotsioloog.

„Küsisin teistelt sotsioloogia magistratuuri lõpetanutelt, kuidas nemad oma hariduse ja tööga rahul on. Mõned on minust vanemad, mõned kursakaaslased, mõned mu õpilased. Tuleb välja, et mitte keegi neist ei tööta erialal, mille nimi on “sotsioloog”. Aga tundub, et nad kõik on õnnelikud. Miks?“ küsis Vihma.

Suurbritannia firma Auto Trader digitaalandmete analüütik Agnes Altmets

Igapäevatöös näen, kuidas sotsioloogiline mõtlemine ja kujutlusvõime annab andmeid analüüsides ja probleeme lahendades väga hinnatud panuse – ma olen meie analüütikute tiimis (meid on kümne ringis) ainuke sotsiaalteadlane. Õpime teiste distsipliinide taustaga inimestelt vastastikku pidevalt: mina näiteks SQLi ja matemaatiliste mudelite kirjutamist, ning nemad, et on vajalik aru saada, mis on valim ja populatsioon juba enne andmete kogumist ja analüüsimist. Tänapäeval on igas suuremas firmas analüütikud, kes tihti ei ole sotsiaalteadlased, kuid mulle tundub, et peamiselt on see nii seetõttu, et sotsioloogid ei ole teadlikud, et nende oskused on hirmus vajalikud. Ka mina avastasin oma praeguse analüütiku töökoha kogemata, sest sotsioloogia kui selline polnud töökirjelduses kirjas, kuigi töökirjeldus vastas sotsioloogi omale. Big Data, Data Science ja Computational Social Science on terminid, millel tasuks silma peal hoida. Data is the new oil ja sotsioloog on keegi, kes mitmete teiste seas oskab andmetega ka midagi asjalikku peale hakata.

Laulja, EMTA doktorant Hannaliisa Uusma

Kuulun huntkriimsilmaliste hulka ja mul on seitse ametit. Ilmselt kõlab mu nägu mõnele tuttavalt, kuna olen 10 aastat laulnud ansambel HU?-s. Samas sünteesin muusika tegemist ja kohvikupidamist pidevalt tööde-tegevustega, mis seotud sotsioloogiaga. Tegelen üsna konstantselt mõne sotsioloogilise uurimuse läbiviimisega (valdavalt soouuringutega), lektoritööga, kirjutan muusikasotsioloogilist doktoritööd jne. Sotsioloogia magistriõpingutest olen saanud oskuse maailma tundlikumalt hinnata, seoseid luua, selle põhjal vajadusel ka maailma suunata ja kujundada. See on eluliselt konstruktiivne ja põnev! Seega sotsioloogiline taju, maailma mõtestamise viis on kasuks tulnud kõikides minu tegevustes, sh muusikuna. See oli vist esimest korda magistriõpingute alguses, kui registreerisin, et ma ju enam-vähem tean, millise reaktsiooni minu esitatud muusika, lavaesteetika jne kaasa tuua võib. Sain aru, kui põnev on tegeleda enesereflektsiooniga. Teisisõnu, saada aimu naise rollist ja tähendusest postsovetliku Eesti ühiskonna popmuusikamaastikul ning tajuda ka iseenda tähendust (sh. problemaatikaid) selles süsteemis. Just sellest kirjutasingi kunagi oma magistritöö.

Põlva Vallavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja (hetkel lapsehoolduspuhkusel) Gerti Karilaid-Vidder

Magistriõpingute käigus omandasin oskused hankida informatsiooni ning - minu jaoks ehk kõige olulisemana - kriitiliselt mõelda. See aitab eristada vajalikku ebavajalikust ja vahel ka õiget valest. Kriitiline mõtlemine käib aga käsikäes analüüsivõimega. Lisaks andsid sotsioloogia magistriõpingud mulle võimaluse keskenduda süvendatult huvipakkuvale teemale ning on tekitanud soovi sellega ka edaspidi tegeleda. Ma leian, et õpingud töö kõrvalt on andnud mulle tunduvalt rohkem kui bakalaureusetaseme õpingud – magistriõpingute ajal oskasin valida just endale sobivamad ja huvipakkuvamad ained ning leidsin rohkem seoseid „päriseluga“. Õpingutel saadud teadmised on paratamatult mõjutanud minu maailmapilti ja kogemust ning, luues ühtse terviku, saanud minu elu lahutamatuks osaks.

Swedbanki Rahaasjade Teabekeskuse juht, TLÜ sotsioloogia doktorant Lee Maripuu

Minu ametinimetus ei ole minu tööalase karjääri jooksul tõesti kunagi olnud „sotsioloog“, kuigi minu tööülesanded nii avalikus kui ka erasektoris töötades on sotsioloogi põhioskusi – ühiskondlike probleemide määratlemine, andmete kogumine ja analüüsimine, uurimisraportite kirjutamine, uurimistulemuste  interpreteerimine ja kommunikeerimine  – peaaegu alati eeldanud. Ka oma praegusel ametikohal kasutan ma kõiki neid oskusi igapäevaselt. Kuna ma olin gümnaasiumis pigem humanitaarist hipi ja koolis eelistasin alati haikusid matemaatikale, oleks ma 15 aastat tagasi kindlasti päris kõvasti naernud, kui keegi oleks öelnud, et ma töötan tulevikus finantssektoris. Aga eks see oli pigem seotud minu eelarvamustega. Tundus, et põhierinevus erinevate sektorite vahel seisneb selles, et panganduses on kitsaste ülikondadega, ministeeriumis halvastiistuvate ülikondadega ja ülikoolis kampsunitega inimesed. Elu jooksul on muidugi selgunud, et tänapäeva suurtes ja mitmekesistes organisatsioonides töötab igasuguste oskuste, kogemuste ja pintsakulõigetega inimesi.  Seejuures on kindel, et vähemalt professionaalide ja tippspetsialistide tasemel on üheks olulisemaks ressursiks tööturul lahtine ja loov mõtlemine ja kohanemisvõime. Kui sul on uudseid vaatenurki näiteks soolise või haridusliku ebavõrdsuse või tööturu segregatsiooni või mis iganes teise probleemi lahendamise osas, siis enam-vähem kindlasti suudad sa neid samu oskusi rakendada ka teiste probleemide lahendamisel sotsioloogiast kaugeteski valdkondades. Seetõttu võib-olla on just stambivaba mõtlemise õpetamine ja õppimine ülikooli puhul kõige tähtsam asi, ja just seda ma TLÜ sotsioloogia magistratuurist sain.

 Rakendusuuringute Keskus CentAR, haridus- ja töövaldkonna analüütik, TLÜ sotsioloogia doktorant Mari Liis Räis

Bakalaureuseõppes jõudis vaadata vaid jäämäe tippu, saades igast teemast ja meetodist kerge ülevaate, palju huvitavam on aga vee alla jääv osa. Magistriõpe võimaldas süveneda huvipakkuvasse uurimisvaldkonda laiapõhjalisemalt ja tunda raskest maailma mõtestamise tööst naudingut. Magistriõpe on paindlikum ja veidi praktilisema suunitlusega ning õppejõud on huvitatud, et saaksid kursuselt midagi endale kasulikku, mitte ei õpiks vaid tuimalt teooriaid ära. See võimalus iseendale ülesandeid püstitada ja siis neid lahendada on tõeliselt mõnus! Lisaks valdkondlikele teadmistele laiendasid magistriõpingud minu oskusi erinevaid uurimismeetodeid rakendada. Töötan igapäevaselt sotsiaaluuringute valdkonnas ja ilma sotsioloogia töövahenditeta -- meetoditest ja andmetest kuni maailma mõtestamise viisini -- ei kujutakski analüütiku ega projektijuhi tööd ette. Sotsioloogi töö on üks suur pusle teise järel, kus tükke on alati rohkem kui pildile mahub. Praktikas on vaja süvitsi tunda kõiki uurimistöö etappe alustades olemasolevatest andmetest ja nende kogumisest ning lõpetades uurimistöö tulemuste kirjapaneku ja ettekandmisega, et leida just sobivad tükid oma pusle lahendamiseks. Magistriõpingute jooksul sain ka motivatsiooni ja julgust, et minna edasi doktorantuuri, kuna mõistsin, kui palju mul on veel õppida!

Kutsekoda analüütik, TLÜ sotsioloogia doktorant Anneli Leemet

Sotsioloogia on osutunud minu jaoks õnnestunud valikuks eeskätt seetõttu, et õpingute käigus omandatud erialased oskused on suurel määral olnud ülekantavad erinevates tööelu-situatsioonidesse. Võin kogemusele tuginedes kinnitada, et süstemaatilised teadmised uurimis- ja analüüsimeetoditest, koos oskustega neid kasutada (andmete tõlgendamine ja seostamine, kontseptuaalne mõtlemine jne), on iseenesestmõistetavalt kesksel kohal nii sotsioloogi kui analüütiku igapäevastes ülesannetes. Aga mõneti üllatavalt on needsamad mõtlemisega seotud „tööriistad“ osutunud täiesti asjakohasteks ka ministeeriumiametniku rollis, kõikvõimalikes olukordades, kus on tegemist nö uue teadmise loomise ja sünteesimisega – alates mõjude hindamisest strateegilise planeerimise või õigusloome protsessis, kuni ülevaatlike memode kirjutamiseni. Miks ma hindan just sotsioloogi erialaste kompetentside ülekantavust ühelt alalt teisele? Sellepärast, et loomulikult oleks väga mugav, kui saaks omandada konkreetse eriala ja õppida „terveks eluks ette“, kuid arvatavasti on ainus asi, mis ei muutu, just see teadmine, et kõik ümberringi muutub kasvava kiirusega. Sotsioloogia võimekus kohaneda annab selleks suurepärase “kapitali”.

 Uuendatud sotsioloogia magistrikavale sisseastumiseks saab dokumentide esitada 25. juunist kuni 5. juulini.

Lähem info: http://www.tlu.ee/et/opingud/oppimisvoimalused/magistriope/Sotsioloogia või meiliaadressil laura.mere@tlu.ee

[sotsioloogiablogi]

SIDUS ÜHISKOND? INFOT STRUKTUURIMUUDATUSTE KOHTA JA MIDA SEE SOTSIOLOOGIDELE TÄHENDAB

17. septembril toimus Tallinna Saalis sotsioloogiaõpilastele suunatud infotund, et seletada natuke lähemalt koolis toimunud struktuurimuudatusi ning kuidas need meie õppimist mõjutavad.

 Kõige tähtsam info tudengitele: meie uus õppekoordinaator ehk õppenõustaja- ja spetsialist  on Laura Mere (laura.mere@tlu.ee), kelle ruum asib nüüd Mare majas viiendal korrusel.

Struktuuri kohta aga lähemalt. RASI kui instituuti ei eksisteeri enam ning selle asemel on Ühiskonnateaduste Instituut. Selles instituudi on meiega koos ka riigiteadlased, õigusteadlased, sotsiaaltöötajad ning mõned demograafid ja Katariina Kolledzi erialad.

 Mis aga eksisteerib on Rahvusvaheliste Sotsiaaluuringute keskus, mis on teaduspõhine üksus. Seega seal tegeletakse edasi RASI teadusprojektidega.

 Kui varem sai RASI kodulehelt tunniplaane ning muud infot, siis nüüd on see info liikunud vastavalt Ühiskonnateaduste Instituudi kodulehele (Vaata tlu.ee - > Üksused -> Instituudid).

 Näiteks, tunniplaanid saab Õppetöö alt. Kui oled tunniplaanide lehel, siis alla kerides, kus tulevad erinevad bakalaureuse – ja magistriõpped, oleme meie sotsioloogid Sidusa ühiskonna all. See on meie õppesuuna nimetus.

Sama kehtib ka muude juhendite ja dokumendite kohta. Kui soovid üles leida, siis otsi Sidusat ühiskonda.

Infotunnis tekkis küsimusi lõputööde juhendamisega. Instituudi laienemisega kaasneb küll instituudis leiduvate juhendajate hulk kuid tudengid võiksid ikkagi juhinduda enda lõputöö sisust ning sellest, kas juhendaja on võimeline seda teemat juhendama. Samuti lubati meile lõputööde ja juhendamise kohta ka rohkem infot jagada.

Loodame, et ka see aasta korraldatakse  potentsiaalsete juhendajatega kohtumine.

[sotsioloogiablogi]

Mis toimub Süürias?

http://www.upworthy.com/trying-to-follow-what-is-going-on-in-syria-and-why-this-comic-will-get-you-there-in-5-minutes

[sotsioloogiablogi]

LAPS RÄÄGIB SIIS, KUI KANA PISSIB?

Annika Ader raporteerib:

1. juunil, lastekaitsepäeval, toimus Telliskivi loomelinnakus Foody Allenis projekti MYPLACE tulemusi esitlev diskussioon ja esitlus.

 Projekt MYPLACE (www.fp7-myplace.eu) oli Euroopa Komisjoni rahastatav suuremahuline uurimisprojekt (toetuse kogusumma 7.9 miljonit eurot), mis algas 2011. aasta juunis ja lõppes 2015. aasta mais. Projekt keskendus noorte ühiskondlikule, poliitilisele ja kodanikuaktiivsusele neljateistkümnes riigis.

 Meie instituudist lõid kaasa projektis Raili Nugin, Airi-Alina Allaste, Reelika Pirk ja Marti Taru. Projekti empiiriline uurimistöö kombineerib küsitluse, süvaintervjuu ja etnograafilise juhtumiuuringu. Eestis viidi küsitlust läbi Tartus ja Ida-Virumaal (sotsiaalselt, majanduslikult ja kultuuriliselt erinevad piirkonnad) noorte seas vanuses 16-26.

 Airi-Alina Allaste tõi välja peamised/huvitavamad tulemused. Uuringu jooksul märkasid uurijad, et nende ning noorte arusaam (poliitilisest) aktiivsusest on väga erinevad ning noored ei teadvusta endale, et nad tegelikult osalevad ühiskonnas. “Poliitika” on negatiivse konnotatsiooniga ning ei taheta end sellega seostada. Noorte seas levib pigem “igapäeva aktivism” – tarbimisvalikud, juhuslik osalemine protestides ning internetis vestlustes osalemine. Allaste tõi välja muutuse, et kuigi noored kardavad, et ühiskonnas osalemisest ei ole neile kasu ning pigem mõeldakse isikliku kasu peale, siis selline neoliberalistlik mõtlemine hakkab vaikselt muutuma. 

Raili Nugin esitles uuringus välja tulnud eesti-ja venekeelsete noorte erinevused ja sarnasused. Ajalugu mängib siin suurt rolli ning venekeelsete noorte puhul tõi Nugin välja, et koolis õpetatava ajalooga ei ole paljudel sidet. Soovitusena tõi Nugin välja, et ajaloo õpetamine võiks olla nendele tasakaalustatum, kuna keele tõttu (ajaloo tunnid on eestikeelsed) saavad venekeelsed noored väga lihtsustatud variandi. Samas näitab uuring, et vene-ja eestikeelsete noorte arvamused ei erine väga palju, kuigi Ida-Virumaa noori võib pidada passiivsemateks.

Marti Taru tõi välja küsitluse tulemusi, millest tuleb välja, et noored osalevad ühiskonnas pigem konventsionaalselt. Kõige populaarsem osalemise viis oli hääletamas käimine ning kolmandal kohal oli erakonda kuulumine. Samuti toodi huvitava faktina välja, et nii Taru kui Ida-Virumaa noorte hääletusaktiivsus oli protsendiliselt kõrgem nn täiskasvanutest.

 Lõpuks esitles Tallinna Ülikooli doktorant Katrin Tiidenberg uut noorsoouurimuste raamatut “'In Search of …' New Methodological Approaches to Youth Research", mis on toimetatud Airi-Alina Allaste ning Katrin Tiidenbergi poolt. Raamat koosneb viieteistkümnest peatükist, kus tutvustatakse nii uusi kui vanu meetodeid noorte uurimiseks. Tiidenberg toob välja, et noorte uurimiseks peab varuma aega, olema lugupidav ning kasuks tuleb ka sellesse maailma sukeldumine. Raamat on saadaval internetist tellides ning jõuab varsti ka Eesti raamatupoodidesse.

Esitlusele järgnes laudkondade arutelu ning paneeldiskussioon noorte võimalustest ühiskonnas kaasa rääkida. Paneelis osalesid lasteombudsman ja õiguskantsler Ülle Madise, õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonna juhataja Andres Aru, näitleja Henrik Kalmet, Ivo Visak Eesti Noorteühenduste Liidust ja EÜLi juhatuse esimees Katrina Koppel.

 Diskussiooni alustati küsimusega: kellele on valimisea langetamine kasulik? Aruteluga jõuti välja küsimuseni, kes peaks seisma selle eest, et noored oleksid kaasatud ühiskonnas olevasse arutellu. Noorte kui ka kõikide kaasamisega peab arvestama, et sunniviisiliselt ei saa kedagi kaasata ning lisaks osalemiseks tingimuste loomisele peavad ka kaasatavad olema selleks valmis.

[sotsioloogiablogi]

 VAATA OTSE! 

[sotsioloogiablogi]

DOKFILMIÕTHU: EUROPE’S IMMIGRATION DISASTER (2014) JA ITALY’S MEDITERRANEAN MASS GRAVE (2015)

Eilse Euroopa päeva taustal vaatame seekord dokumentaalfilme, mis lahkavad Euroopa Liidu üht suurimat muret – immigratsiooni.

Kuigi 2009.aastal kasutusele tulnud Euroopa Liidu sinine kaart võimaldab arengumaade oskustöölistel kergemini Euroopasse tööle ja elama pääseda, on vähestel immigrantidel olnud ligipääs kõrgemale haridusele ning seetõttu ollakse odavatel ja ülerahvastatud paatidel valmis illegaalselt Vahemerd ületama ning seeläbi oma eluga riskima. Alates 2000.aastast on Vahemerd ületada proovides hukkunud enam kui 27 000 põgenikku. Viimane suurõnnetus juhtus kõigest kolme nädala eest, kui Liibüast Itaaliasse teel olnud põgenikelaev ümber läks ning saatis märga hauda enam kui 400 inimest.

Põgenike sihtpunktiks on tavaliselt Itaalia lõunapoolseimaks punktiks olev väikesaar Lampedusa, kuhu on Liibüa pealinnast Tripolist ligikaudu 300 kilomeetrit. Liibüa on Aafrikat ja Euroopat eraldavat Vahemerd ületada soovivatele põgenikele praegu parim võimalus, sest 2011.aasta ülestõusude tagajärjel ei ole Liibüas siiani funktsioneerivat valitsust ning võimu nimel võitlevad relvastatud rühmitused on avatud ideele inimkaubitsejate ja smugeldajate läbi raha teenida

. Enne Liibüasse jõudmist on Kesk-ja Lõuna-Aafrika riikidest pärit põgenikud aga tihtipeale müünud maha kogu oma maise vara ning saadud raha (enamjaolt vahemikus 2500-7000 dollarit) eest maksnud inimkaubitsejatele, kes neid erinevate transpordivahenditega üle kogu Aafrika kokku toovad. Kogu emigreerumisprotsess võtab mõnel juhul aega kuid, mõned põgenikud ei jõua isegi Liibüani. Ohtlik reis Tripolist Lampedussase kestab 36 tundi. 2015.aasta jooksul on Lampedusasse jõuda üritades hukkunud ligikaudu 1600 põgenikku.

Zed Nelsoni Europe’s immigration

Disasteri peategelaseks on noor Eritrea põgenik Fanus, kes oli üks 152 ellujääjast 2013.aasta oktoobris 366 elu nõudnud laevahukult Itaalia ranniku vahetus läheduses. Nelsoni dokumentaalfilm jälgib Fanus’i teekonda Lampedusalt, kuhu ellujääjad toimetati; Rooma ning edasi Stockholmi, kus Fanus loodab endale uue elu rajada. Teekond ei ole aga kergete killast, sest Euroopa Liidu seaduste kohaselt peavad immigrandid end registreerima esimeses riigis, kuhu nad illegaalselt saabuvad – kuigi Itaaliasse on Vahemerd ületavatele põgenikele veidi kergem pääseda kui Hispaaniasse või Kreekasse, on Itaalias immigrantide võimalused nõrga sotsiaalabisüsteemi ja väheste haridus- ja töövõimaluste pärast vägagi piiratud.

Vice’i dokumentaalfilm Italy’s Mediterranean Mass Grave: Europe or Die on viimane osa Vice’i neljaosalisest immigratsioonisarjast. Selles dokumentaalis on vaatajal võimalik näha, millised on Itaalia merepiirivalve igaöised ülesanded ning kuidas elavad põgenikud, kes on küll elusalt suutnud Vahemere ületada, kuid peavad neid puudutavaid otsuseid ootama ülerahvastatud kinnipidamisasutustes. Itaalia olukorda tutvustavale osale eelnesid Hispaania, Kreeka ja Bulgaaria eriosad, mida on võimalik näha Itaalia episoodi tutvustuses olevatelt linkidelt.

 http://www.theguardian.com/world/2014/mar/22/lampedusa-boat-tragedy-migrants-africa

http://www.theguardian.com/world/2015/apr/24/libyas-people-smugglers-how-will-they-catch-us-theyll-soon-move-on

http://www.bbc.com/news/world-middle-east-32386370

[sotsioloogiablogi]

Andmeportaal Statista.com

Alates 24. aprillist 21. maini on Tallinna Ülikooli andmevõrgust võimalik ligipääseda andmeportaalile Statista.com. Statista on maailmas üks suurimaid statistikaportaale, võimaldades ligipääsu paljudele olulistele andmetele, sealhulgas finants-, meedia- ja tarbimisalasele statistikale. Andmeid saab portaalist alla laadida PowerPointis ja Excelis kasutatavates andmevormingutes ning ka PDF- ja PNG-formaadis. Andmeallikateks on turu-uuringute kompaniid, kaubandusraportid, teaduslikud ajakirjad ja riiklikud andmebaasid. Portaalilt leitavad andmed on kasulikud mitmete koolitööde tegemisel kui ka lihtsast huvist end statistikaga kurssi viimisel.

Tallinna Ülikool alustas Statista portaali testkasutust, sest mitmed tudengid olid avaldanud soovi portaalile ligi pääseda. Tudengite jätkuva huvi korral on suurem võimalus, et Tallinna Ülikool võimaldab ligipääsu Statistale ka peale testkasutuse perioodi.

Juurdepääs portaalile toimub nii ülikooli arvutivõrgust kui ka kaugligipääsu kaudu.

www.statista.com

[sotsioloogiablogi]

RASI kevadpidu 2015

22. aprillil toimus hubases Piip ja Tuut Mängumajas struktuurreformi eel viimane RASI täitsa enda kevadpidu. Peokülalised olid end üles löönud justkui hüppaksid välja mõnelt ajakirja kaanelt aastast 1980. Temaatikaks oligi seekord perekonnatraditsioonide kaitsmine ENSV stiilis. Peo käigus kuulutati välja ka käesoleva aasta RASI parim metoodik, kelleks osutuks Peeter Vihma. Eve-Liis Roosmaa valiti kõige abivalmivaks õppejõuks. RASI tarkpea tiitli sai aga Jüri Kruusvall. Tänud osalejatele ning korraldajatele RASI ÜN-ist.

Ülejäänud Martin Laidla tehtud piltidega saab tutvuda siin.

[sotsioloogiablogi]

KANDIDEERI SUVEKOOLI PRAHAS!

Sotsioloogiablogisse saabus info 4-11. juulil Prahas toimuva suvekooli kohta. Teemad on seinast seina, kõikidele leidub midagi huvitavad. 

Vahendame kirja: 

We are launching Prague Summer Schools 2015 and would be grateful, if you could forward the information below to those who might be interested. Prague Summer Schools are seven-day academic programs designed to bring together undergraduate and graduate students of various nationalities and academic backgrounds to enjoy their summer holidays in a unique academic and cultural environment.

The Prague’s NGO SCHOLA EMPIRICA is pleased to announce the forthcoming Prague Summer Schools on the following topics:

European Summer Institute on the Future of Europe: Lobbying in Brussels Summer School on Crime, Law and Psychology Summer School on European Politics: Interests versus Culture? Summer School on China: A World Superpower - Myth or Reality? Summer School on New Development Cooperation: Breaking the Chains of Poverty Summer School on Education: The Future of School Summer School on Globalization 3.0: Production and Consumption Summer School on Behavioral Economics and Psychology

When? 4-11 July 2015 Where? Summer Schools will take place in Prague, Czech Republic

We invite you to visit our website http://www.praguesummerschools.org to discover the details about the upcoming programs. The website will direct you to the individual page of each summer program containing information on academics, logistics, photos, alumni feedback, guidelines to application process, and online application.

We also encourage students to submit their applications to Prague Summer Schools 2015 by the prolonged deadline of April 30, 2015. Should you have any questions regarding the Prague Summer Schools or application process, please do not hesitate to contact us. We are looking forward to your application!!!

[sotsioloogiablogi]

VIIS SOOVITUST RAAMATU “CULTURAL SOCIOLOGY” LUGEMISEKS

Sain hiljuti teha tutvust teosega “Cultural Sociology” (LynSpillman, 2001.Malden; Oxford: Blackwell), mis avardas suurel määral minusilmaringi kultuuri seostatusest ühiskonna köögikatlas. Raamat koosneb 31-st esseest, mis on autori poolt lahterdatud peatükkide jaotusega sujuvateksüleminekuteks. Algab see kultuuri vundamenti käsitlevatest esseedest, jätkatesühiskonnakultuuri arengu ja eripärasustega, lõpetades ühiskonna perifeersemateteemade käsitlusega (uuema aja suunad ja käsitlused). Antud esseed on erinevate(sotsioloogiaringkonnas tuntud) autorite poolt kirjutatud kultuuri käsitlevadanalüüsid, mis on kaasatud sotsioloogilisse käsitlusse. Lisatud on autori enda kommentaarid ja lisamaterjali soovitused antud teemadega edasiseks tutvumiseks. 

(Ülal: raamatu autor, Lynette Spillman)

Esiteks: Kui olete sotsioloogia alustaladega juba tutvunud (Marx, Becker, Bourdieu jt.), alustage lugemist tagant ettepoole. Raamatu viimased peatükid räägivad tänapäevasemast kultuurisotsioloogia arengusuundadest (võttes arvesse, et teos pärineb aastast 2001). Lugedes harjumatult nö. paremalt vasakule, liigute minevikku, mis võimaldab luua uusi seoseid sündmuste vahel ja näha ajas toimuvate muutuste seoseid teise nurga alt, tulemuseks on huvitavam lugemine.

Teiseks: Tutvuge autori enda bibliograafiaga ja kultuurisotsioloogia “A” on teile garanteeritud - päriselt.

Kolmandaks: Vajadusel kirjutage märksõnu peatükkide kohta, et oleks hiljem lihtsam meenutada. Mina kasutan daatumeid, mida seostada sotsioloogiliste muutustega, näiteks: Durkheimi kultuuriline käsitlus sotsiaalsetest liikumistest 70ndatel. Võrdluseks võib tuua näite: 1970ndal aastal ülendas President Nixon esimest korda USA relvajõudude ajaloos kaks naist kindraliteks (sellega tervitan meie feminist-staarõppejõudu Katrin Tiidenbergi). ☺ 

Neljandaks: Tegemist ei ole peavoolumeedia trükiga, nii et ärge hakake seda kell 11 õhtul lugema, esseede arutelude mõtestamiseks on vaja natuke enamat, kui silmadega üle sirvimist.

Viiendaks: Iga peatüki lõpus on soovitusi edasiseks lugemiseks. Soovitusi on palju, aga võtke eesmärgiks teha lähemalt tutvust vähemalt ühe lisakirjandusega. Mitte ainult silmaringi avardamise pärast, vaid siis on tulevikus lihtsam osaleda erinevatel seminaridel, aruteludel ning kirjutada põhjendatuid ja arutlevaid esseesid. Lisaks omandate sellega rohkem teadmisi õppejõududega vaidlemiseks, st. tahtsin öelda arutlemiseks. ☺

#AutorAgoKitsemets

[sotsioloogiablogi]

“PEAME TEGEMA VALIKUID,” EHK TIIT LAND RASI ÜLDKOOSOLEKUL

Täna, 7. aprillil toimus RASI üldkoosolek, kus peale professorite, teadurite, õppeassistentide ja meie armsa instituudi direktori ka Tallinna Ülikooli rektor Tiit Land. Üliõpilasnõukogust olid kohal Sanna ja Ago, kes said samuti küsimusi küsida ja tulevat struktuurireformi veidi mõtestada. Kokkuvõtte koosolekul läbi käinud teemadest anname ka Sulle, armas lugeja. 

MIS MUUTUB ÜLIÕPILASE JAOKS?

RASI muutub eraldi instituudist teaduskeskuseks ja õppesuunaks loodava Ühiskonnateaduste instituudi all (ÜTI). Seega asuvad üliõpilased uues üksuses õppima. Ehkki muutuvad õppeainete koodid, suuri muutusi hetkel õppivate tudengite jaoks see ei tähenda. Vähemalt alguses. Ivika Nõukas selgitas, et 2016. aastal plaanitud õppekava muutusi asutakse pea arutama. Suure tõenäosusega muutub üldainete konseptsioon loengupõhisest grupiprojektipõhiseks, mis ei ole ühe ainega seotud, vaid on interdistsiplinaarne ja praktilise suunitlusega. Keelenõuded jäävad alles, tõenäoliselt muutuvad isegi karmimaks, kuna instituudi juhid näevad, et kahe keele oskamine tõstab tudengite konkurentsivõimet. Enam teavet muutustest saame teada, kui arutlusele tulevad muutused õppekavas. See toimub lähema aja jooksul. 

SISULINE MUUTUS?

Koosolekul kuulsime ka skeptilisemaid noote. Martin Aidnik, RASI doktorant ja õppejõud, väljendas mõtteid, et struktuurimuutuse tähendus on laiem, sümboleerides ja tehes teed kõrghariduse allumist turumajanduse reeglitele ja vajadustele. Aidnik on kirjutanud sellest ka artikli, millega huvilised võivad tutvuda siin. Land vastas sellele mõtetega, et teadus ja kõrgharidussüsteem ei tohiks olla kui elevandiluust torn, muust ühiskonnast eraldi ja isoleeritud, vaid peaks siiski sellega suhestuma. Murekohtadena toodi välja ka võimalikud vallandamised või “tööjõukadu” ning rahastamisprobleemid, mis puudutavad hetkel eksisteerivate instituutide ebaühtlaseid palgasüsteeme loodava instituudi all. 

Palju on siiski lahtist ning uute arengute ja täpsemate kokkulepete tekkimisel püüame neid veidi ka meie veergudel kajastada. 

[sotsioloogiablogi]

How to read a professor’s door…

Thanks PhD Comics!

[sotsioloogiablogi]

KATRIN TIIDENBERGI ANKEET: “MIND VÕLUB MEIE DISTSIPLIINI PÜHENDUMUS METODOLOOGILISUSELE, EMPIIRIAPÕHISUS JA RIKKALIKE TEOORIAKAANONITE OLEMASOLU.”

1. Millistes ainetes olite põhikoolis kaheline ja millistes viieline?

Kaheline ei ole õnnestunud üheski aines olla, valdavalt ikka viieline.  Kui rääkida sellest, millised ained meeldisid, siis võõrkeeled, kirjandus - rohkem humanitaarained. Kuigi see sõltus ilmselt rohkem õpetajatest ja nende õpetamisstiilidest kui ainest. Näiteks matemaatikast aitasid mul aru saada loogikust vanaisa ja matemaatikust isa ja kui  juba aru saad, on matemaatika väga nauditav. Võib vist öelda, et füüsika ja keemiaga olid mul kõige külmemad suhted

2. Mis on teie iseloomutüüp Myers-Briggs’i järgi? “The Protagonist” (ENFJ-A)

Ehkki ma pean ütlema, et mulle tundub mõistlik viimasel ajal psühholoogide seas levima hakanud lähenemine, kus Ekstraverte ja Introverte nii rangelt ei eristata, enamik meist on ekstrovertsed introverdid või introvertsed ekstraverdid, vähesed on ühemõtteliselt eksta või introvertsed.

3. Mis inspireeris teid sotsioloogiks saama?

Kuna minu BA on sotsioloogias ja MA on meedias ja kommunikatsioonis oli see ’sotsioloogiks saamise’ küsimus doktorantuuri astudes üsna päevakohane. Eriti arvestades, et minu uurimisvaldkond on internet ja inimsuhtlus, mis võiks sobituda paljudesse sostiaal-, ja humanitaarteaduslikesse distsipliinidesse. Valisin siiski Sotsioloogia, kuna mind võlub meie distsipliini pühendumus metodoloogilisusele,  empiiriapõhisus ja rikkalike teooriakaanonite olemasolu.

4. Kes on teie lemmikteoreetik?

Lemmikteoreetik millise sotsiaalse nähtuse kirjeldamiseks? Selist üleüldist lemmikut on raske välja tuua, aga kui peab siis klassikutest ehk Foucault. Lisaks huvitab mind relatsiooniline sotsioloogia, nii et näiteks Kenneth Gergen.  Sotsiaalmeedia valdkonnast Jose van Dijck.  Epistemoloogilises mõttes narratiiviuurija Catherine Riessman.

5. Millised ülikoolivälised tegevused toetavad teie tööd sotsioloogina?

Mulle tundub, et sotsioloogia on üks sellised alasid, mida toetavad kõik tegevused - sotsiaalmeedias surfamisest ümber maailma reisimiseni. Kuna ma kirjutan ilukirjandust siis sellega kaasnev reflektsiooniharjumus ei tee kindlasti halba.

6. Milline on ideaalne Katrin Tiidenberg 10 aasta pärast?

Ideaalsetesse inimestesse ma ei usu, nii et seda ohtu õnneks pole, aga ma oleks rahul kui 10 aasta kaugune Katrin Tiidenberg oleks ennastteostav teadlane ja kirjanik, ning rahulolev inimene endiselt õnnelikus peres.

[sotsioloogiablogi]

KATRIN TIIDENBERG: “NORMAALNE ON ALATI KONTEKSTUAALNE.”

Milliseid olulisi asju õppisid lapsena?

Mul on väga hea perekond, väga aktiivsed vanavanemad, kes hästi palju tegelesid meiega. Mingi teatav loomingulisus... vanavanematelt tuligi mingi teatav tahtmine teha asju, mis tunduvad huvitavad või ägedad ja teha neid südamest ning mitte lasta end häirida sellest, kui need ei ole tüüpilised või tavapärased.

Ajaliselt edasi minnes küsiksin - kas teismeline Katrin oli pigem hull mässaja, rebel või vanemate unistus?

Pigem ikka mässaja. Sain oma vanematega väga hästi läbi, nad on äärmiselt mõistvad olnud, aga mul olid ikka rohelised juuksed vahepeal. Nii et sellest valikust vist pigem ikka mässaja.

Kuidas jõudsid sotsioloogiani? Milline oli tee sisseastumiskatseteni?

Tean, et andsin avalduse kahte kohta Tartu ülikoolis:  sotsioloogiasse ja inglise keelde ja kirjandusse. Enne seda olin kaalunud suhtekorraldust, aga see oli õppekavana üsna uus. Rääkisin oma isaga ja tema abiga jõudsin seisukohale, et kuna see on nii uus, siis ehk ei ole see haridus, mis esimeste lendudega saadakse, nii läbimõeldud või nii hea kui mingi programm, mis on mitu aastat käimas olnud. Ja siis tundus mõistlik see suhtekorraldus hoopis kõrvalerialaks võtta. Ja põhiliseks valida selline eriala kust saab mingid baasteadmised, erudeerituse. Sotsiaalteaduste valdkonnas on selleks sotsioloogia. Endast targemate inimestega tasub alati rääkida, eriti kui ise oled 18.

Lugesin, et oled aasta USA-s sotsioloogiat õppinud. Milline see kogemus oli?

See oli Sorose stipendiumiga, mina käisin viimasel aastal, millal seda Eestile veel anti. See on üks nendest asjadest siiamaani, et kui ma mõtlen, mis mu elus on olnud olulised hetked või sündmused, siis see oli kindlasti üks võtmesündmusi minu jaoks. See kool ja nende hariduse ülesehitus oli hästi suure suunaga iseseisvale tööle - kõik toimus seminaride vormis, maksimaalselt kümme inimest ja hästi palju pidi lugema.  Selline intensiivne iseseisev töö aitab hästi mõista, milles oled hea või millele sul andeid on, milline mõtlemis- ja õppimis-, omandamise ja asjadest aru saamise stiil sulle omane on. Ma tunnen, et seal õppisin rohkem kui klassikalises suure lektorisaali mudelis eelneva kahe aastaga. Maailma avatamise, maailma nägemuse jaoks on kuskil ära käimine samuti hindamatu  kogemus. Olla võrdlemisi noorena kodust kaugel on hea ka seetõttu, et siis tead, et sa oled selleks võimeline ja saad sellega hakkama. See annab terve hulga sotsiaalseid oskusi. Paljud asjad, mida olen edasi teinud või kuidas, on tulnud selle kogemuse pealt.

Ja lisaks sain sealt sõbrad, kellega suhtlen ka 15 aastat hiljem. See oli lihtsalt ka väga lahe, kuna see kool oli väike, väga kallis liberal arts college, kus siiski umbes 40% õpilasi olid erinevate annete/oskuste stipendiumitega, ehk siis palju andekaid kunstnikke, palju inimesi siniste juustega ja kooli president, kes arvas, et kanep tuleks legaliseerida - see oli kummaline kooslus hipi-keskkond ja väga intensiivsest õppimisest.

Milline on huvitavam seik varasest ülikooliajast?

Esimesel kursusel otsustasime, et peaks korraldama ürituse, mis oleks tervele instituudile, kuhu peaks kutsuma nii professorid kui tudengid ja otsustasime, et teeme seda Max Weberi sünniaastapäeval. Korraldasime ürituse: meil olid Max Weberi nimelised tordid ja muuhulgas mõtlesime, et mingid etteasted peaksid ka olema. Minu ülemäära läbimõtlemata idee oli, et võtaksime Leelo Tungla lasteluuletuse “Vana vahva lasteaed”, mis on hästi pikk ja räägib sellest, millised erinevate ametite pidajad lapsena olid. Seal on küll lendur, traktorist ja direktor, aga võtsime selle luuletuse ja tegime sellest remix’i. Asendasime kõik ametid õppejõudude nimedega. Luuletuses olid väited siis, et kes jonnis, kes imes näppu jne. Mina ja üks minu kursakaaslane lugesime selle ette ja mäletan hästi, kuidas selle peale tõusis püsti Henn Käärik ja ütles talle omaselt kuiva huumoriga, et “Noh, Oja ja Rosenberg on vist otsustanud, et nad ei lõpeta sotsioloogiat!” Esmakursuslasele oli see päris adrenaliinirohke. Kahjuks mul ei ole seda luuletust enam alles.

Uuringud veebiavarustes paljastasid, et oled kirjutanud ka raamatuid. Mis sind on toonud kirjutamise rajale just mitteakadeemilises mõttes?

Seda olen alati teinud. Esimese “raamatu” kirjutasin, kui ma olin 7-aastane. See oli kosmonaudist. See oli ikka terve vihiku pikkune, 24-lehekülge, võimas! Kui olin põhikoolis, kirjutasin mingi loo klassikaaslastest, mida kõik lugesid. Kirjutada tahtsin ühesõnaga alati, see on taustaks alati teema olnud.

Esimese romaani (Muusa) kirjutasin siis, kui sain emaks. See on üsna suur elumuutus väga mitmes mõttes ja ilmselt kirjutamine pakkus ühest küljest teatavat eskapismi igapäevaasjadest ja teisest küljest oli intellektuaalses mõttes stimuleeriv - olles beebiga kodus, ei tee sa igapäevaselt midagi hüperintellektuaalset ja ilmselt tundsin sellest puudust. Olin varem alustanud ühe romaani käsikirja, mida ma ei lõpetanud.  

Siiski kirjutasin mõlemad raamatud, kuna pidin. Mulle tundub, et inimesed ei kirjuta raamatut,  lihtsalt kui nad otsustavad raamatu kirjutada. Võibolla mõned kirjutavad. Mina kirjutan raamatu selle pärast, et raamat on valmis väljuma minust.

Milline on kirjutamise protsess? Saan aru, et oled pigem metoodiline, struktureeritud kirjanik?

Kui kirjutan lühikesi asju, siis mitte. Olen elus hästi palju kirjutanud ka lihtsalt mingiks vabastuseks või selleks, et endast midagi välja saada. Eks pika vormi puhul on sellel samuti äärmiselt oluline roll, aga pikk vorm, vähemalt minul - ma ei tea, kuidas see käte vahel ära ei sure, kui sul ei ole plaani. Mul on enamasti enne kirjutamist pikk periood, kus ma mõtlen, mida ma tahan kirjutada, kes on tegelased, miks nad mida teevad ja ma tavaliselt püüan paika panna mingi struktuuri või puu, mis muidugi muutub ja venib kirjutades, aga on siiski üsna selge. Vastasel juhul minu isiklik kogemus ütleb, et on suur tõenäosus, et on pool romaani või kolmandik romaani, mitte rohkem.

Esimese romaani saatsin Tänapäeva kirjastuse romaanivõistlusele ja see valiti avaldamiseks. Kuna mul oli Tänapäeva kirjastusega juba suhe olemas, siis saatsin neile ka teise (Helleri hind) ja küsisin, kas nad tahavad seda avaldada ning nad ütlesid, et annavad välja küll. Aina popim on muidugi ka ise avaldada.

Sotsioloogiablogi toimetus käis kuulamas ka Su doktoritöö eelkaitsmist. Mõistan, et see on liigselt lihtsustav, aga kui peaksid valima kolm olulisimat või huvitavamat tulemust, milleni Su doktoritöö kirjutamine viis, siis mis need oleksid?

Oluline on see, et selfie-dele ei saa omistada mingit ühest tähendust, mis nendega kaasneks platvormilt platvormile või inimeselt inimesele. Nagu väga paljud teised eneseväljenduse viisid internetis, on ka selfie-d äärmiselt tundlikud. Isegi samasisuline selfie võib kanda erinevat tähendust mitte ainult erinevatel platvormidel, aga ka samal platvormil kasutajate jaoks. Akadeemiliselt, aga ka praktiliselt on see üsna oluline. Tüüpiline on rääkida selfie-dest äärmiselt reduktsionistlikul viisil.

Teiseks võivad selfie-d, kui kontekst seda soodustab, olla väga sügavalt tähenduslikud identiteeditööriistad, mitte üldse sellised pealiskaudselt nartsissistlikud nähtused, milleks neid sageli laiatarbemeedias peetakse.

Kolmas oleks see, et vaadates, millised kontekstid soodustavad seda, et selfie saaks olla selline enesereflektsiooni, eneseavastamise, mina-konstrueerimise vahend, jõudsingi selleni, et oleme Facebooki domineerimise all liikumas sellisesse sotsiaalvõrgustike maailmasse kus valitseb sotsiaalne ja tehniline ühtesulavus, kus kõik kontod on omavahel seotud ning nimelised - sellel on palju laiemad negatiivsed tagajärjed sellele, mida saame internetis teha ja mida see meie minapildiga teeb kui arvatakse. Hästi palju on selle [anonüümsuse kadumise] taga turvalisuse argumente, küünilisemalt ka majanduslik argument, aga identiteeditöö ja kogukonna normide taastootmise, häbirežiimide ja selliste asjade seisukohast ei ole see abiks.

Oled Päevalehes kirjutanud, et “Vaikimine aitab taastoota seksi normatiivset ja müütilist staatust.” Miks oleks hea seda staatust muuta? Miks oleks vajalik seksist rohkem rääkida?

Siin tuleb abiks Foucault ja tema arusaamine häbirežiimidest ja normatiivsusest või normaliseerumisest üleüldiselt. Ilmselgelt on normaliseerimisel ja normatiivsusel oma selged funktsioonid igas ühiskonnas ja meie psühholoogias. Ma ei väida, et peaksime elama mingis anarhistlikus maailmas, aga väidan, et peaksime olema ärksad selle osas, mida peame normaalseks ja mida “sõnakuulelikult alla neelame”, sest see on hetkel normaalne. Normaalne on alati kontekstuaalne.  Ideoloogiana on normatiivsuse üks võtmevõimeid see, et ta muutub märkamatuks ja iseenesestmõistetavaks, et me unustame ära, et see on kontekstuaalne ja sotsiaalne konstruktsioon, hakkame seda pidama loomulikuks koguni mingil looduslikul tasandil. Ja igasugused seksiga seotud normid, näiteks - kes võib seksist rääkida, kes ei või, kellele on midagi lubatud - on samuti konteksuaalsed.

Ma arvan, et selles konkreetses Päevalehe loos oligi iva selles, et miks seksiskandaalid saavad võimult kukutada mingi poliitiku, seevastu, kui mingid teistlaadi skandaalid, näiteks raha ja varastamine jne, ei saa. Ma ei taha öelda, et poliitikute seksiskandaalid on tähtsusetud, ma tahan lihtsalt öelda, et see kuidas avalikkus neile reageerib viitab meie kui inimkonna mingite teatud normide küsitlemata omaks võtmisele ja see on tegelikult aegunud ja pärineb umbes põllumajandusrevolutsiooniaegsetest ja kristlikest ideoloogiates, mis on oma loomu poolest heteronormatiivsed ja ebavõrdsust taastootvad. Me arvame, et seksuaalne käitumine on inimese moraalsete ja vaimsete võimete olulisem indikaator, kui näiteks see, et ta on varastanud 10 miljonit dollarit. Et kui kellelgi on armuke, siis on ta kaabakas ja valitsemiskõlbmatu, aga kui keegi on varas, siis võiks ta ikkagi meie presidendiks saada.

Kas sa oled feminist? Miks?

Muidugi ma olen feminist! Ma ei saa aru, kuidas üldse keegi saab olla mitte feminist. Selles suhtes, et feminism on ju kõiges uskumus, et naised on inimesed. Sellel tasandil tundub mulle väga imelik, kui keegi tänapäeval ütleb et ta ei ole feminist. Samuti tundub mulle väga imelik, kui tänapäeval mõni priviligeeritud naine ütleb, et ta ei ole feminist, või tal ei ole feminismi vaja, või et feminism on oma olulisuse kaotanud. Näiteks meie kui valgenahalised, funktsioneerivates ühiskondades elavad, keskmiselt jõukad naised oleme nii palju võitnud eelnevate feministide pingutustest. Me saame õppida koolis ja valida ja käia tööl, okei, 30% väiksema raha eest, aga siiski raha eest. See tundub mulle eriti südametu, kui priviligeeritud naised ütlevad, et nende jaoks on feminism ebaoluline ja see oleks ainult mõistetav siis, kui räägime näiteks islami või aafrika naistest, kes peavad võitlema näiteks kividega surnuks loopimise vastu vms.

Feminism on muidugi keerukas silt, sest ta tähedab erinevates situatsioonides erinevaid asju. Näiteks akadeemiliselt ma ei ole feminist, tähendab, minu töö ei ole positsioneeritud feminist scholarship‘ina, mis on eraldi teoreetiline pühendumus feministlikele kriitilistele teooriatele. Olgugi, et paljugi mu dokoritööst tegeleb sarnaste küsimustega, siis ma ei ole feministlik teadlane.

Feminism aktivismina on sarnane termin kui näiteks “roheline” või “loomade õiguste eest seisev”. Ka sellel tasandil ma ei ole feminist, sest ma ei ole käinud kuskil loosungitega vehkimas või rinnahoidjaid põletamas, mis ei tähenda, et kui midagi mind väga kurjaks ajab, et ma seda ei võiks teha. Ütleme nii, et paradigmaatiliselt ma olen raudselt feminist ja mulle tundub kummastav see kramp, mis on Eestis ja paljudes teistes ühiskondades selle sildi ümber, et see endiselt nii paljudele seostub ainult naiste ja meeste vaheliste isiklike suhetega või umbes feministi peetakse meestevihjakaks või seksivihkajaks. See tundub mulle vananenud arusaamana.

Kas sinu kiiresse päevaplaani mahub peale kirjutamise, õpetamise ja doktorantuuri veel midagi? Mis on näiteks su hobid?

Mul on perekond, mis peab by default mahtuma mu kiiresse päevaplaani. Mulle meeldib süüa teha, mul oli kunagi aastaid koguni oma toidublogi. Ma teen endiselt süüa, ja seda naudinguga. Ma teen aegajalt trenni. Mul on ka päris lai sõpruskond, kes on mulle kallis ja armas ja üldiselt inimestega mulle meeldib suhelda ja kokku saada. Mitte et see nüüd igasse päeva mahuks, aga see ikkagi mahub mu ellu regulaarselt. Aga muud midagi, mingisuguse vibulaskmise või ratsutamisega ma ei tegele.

Mis on hetkel käimasolevad tööd, projektid, kirjutised?

Hetkel, ma õpetan Taanis. Siin on magistriprogramm nimega Digital Living, ma õpetan siin sotsiaalmeedia kursust magistrantidele, kriitilisest teooriast filtreeritud nägemust sotsiaalmeediast, mis on väga huvitav ja mulle väga meeldib. Siis ma tulen tagasi ja loodetavasti lähen ühele suurele konverentsile ja siis pean lõplikult kaitsma oma doktoritööd, mis on üsna suur projekt. Ma olen lubanud kirjutada oma doktoritööst eestikeelse raamatu, mis on hetkel nö laual. Ja siis on mingi kolm pooleliolevat akadeemilist artiklit mul samuti hetkel laual. Kindlasti veel mingeid asju, tudengite tööd ja juhendamised.

Arvestades, et oled ema, siis mis on sinu kasvatusfilosoofia?

Lastekasvatamine on äärmiselt keeruline minumeelest. Mul on tohutu respekt nende inimeste vastu, kes suudavad seda teha, kellel on näiteks 3 last ja kellel selle juures silm ei tõmble ja kes paistavad olevat täie mõistuse juures. Mina tajun lastekasvatamist tohutu vastutusena, ja samas on see äärmiselt töömahukas. Ma arvan, et suur osa minu jaoks ongi nagu selle vastutuse ja pingutuse vahel balanseerimine. Kõike ei jõua teha nii hästi kui peaks või tahaks. Ei jõua iga päev tegeleda oma lapse füüsilise, vaimse ja emotsionaalse arendamisega vastavalt viimaste õpikutele. Sellest ei saa aga päris hulluks ka minna, et ei jõua, ja see tasakaalupunkti leidmine enda jaoks on selline keeruline ülesanne. Aga kasvatusfilosoofia, millest ma suudan kinni pidada, on see, et ma püüan oma lapsest lugu pidada. Ta on omaette inimene ja mul võivad olla mingid arusaamad sellest, mis on õige ja vale ja ma annan talle neid edasi, aga ma püüan mitte oma last murda oma tahtmiste järgi.

Mis eseme, inimese ja raamatu võtaksid kaasa üksikule saarele?

Üksikule saarele.. kas ma saan sealt saarelt kunagi tagasi ka tulla?

Ütleme, et 10 aasta pärast.

Siis ma peaksin oma lapse kaasa võtma. Mitte seepärast, et ta niivõrd kasulik oleks, aga 10 aastat ma ei suudaks ilma oma lapseta olla. Kas see on troopiline üksik saar?

Ütleme nii.

Esemetest peaks ma ikka võtma mingi praktilise eseme, mingi taskunoa või kirve või midagi sellist. Ja raamatu, no kui 10 aastat, siis peaks võtma midagi, mis on äärmiselt kihiline, mitmemõõtmeline ja sügav. Ma arvan, et võtaksin midagi, mida ma muidu nii väga ei loeks. Samas, võib-olla peaks mingi kasuliku raamatu hoopis kaasa võtma? Näiteks mingi mürgiste taimede välimääraja. Ma võtaks kas mingi välimääraja või entsüklopeedia, või vastasel juhul kas piibli või koraani või mingisuguse iidse targa teksti, millest saaks alles 10 aastat lugedes aru.

Milliseid nõuandeid oleks sul anda sotsioloogiatudengitele?

Ma arvan, et üldiselt, kui sa oled bakataseme tudeng on enda jaoks kõige olulisem läbi mõelda see, et miks sa üldse õpid. Kas sinu jaoks on oluline omandada mingeid praktilisi teadmisi, kas on oluline omandada tasemetunnistus, kas sind tõeliselt huvitab see valdkond ja siis üritada saada sellest võimalikult palju. Kui oled otsustanud oma kolm aastat veeta omandades bakat, siis peaks seda aega kasutama maksimaalselt ära. Ehk siis tuleks üritada olla selline nö nuustik, mis imeb kõik endasse. Iialgi ei ole teada, mis elus hiljem võib osutuda kasulikuks või huvitavaks, tekitada mingeid mõtteid või ideid, mida edasi teha. Ma näen, et see ongi kõige parem nõu.

[sotsioloogiablogi]

We are socialized to confirm our own hypotheses about our nature.

Erving Goffman (via socio-logic)

[sotsioloogiablogi]

Dokfilmiõhtu: Citizenfour (2014) ja Naked Citizens (2013)

Citizenfour R: Laura Poitras A: 2014 Filmimaailma tähtsaimad auhinnad on taaskord välja jagatud ning 2014.aasta parima dokumentaalfilmi Oscari võitis Laura Poitras’i film Citizenfour Edward Snowdenist ja NSA luureskandaalist. 

Laiahaardelistel, meid kõiki mõjutavatel teemadel sügavat ühiskondlikku analüüsi pakkuvatel dokumentaalfilmidel pole Oscarite jagamisel viimastel aastatel just väga hästi läinud – viimane selline film, hiljutise ülemaailmse majanduskriisi tagamaid uurinud Inside Job võitis Oscari 2010.aastal ning enne seda sai 2006.aastal kuldmehikese An Inconvenient Truth, mis keskendus USA endise asepresidendi Al Gore’i püüdlustele inimesi globaalse soojenemise teemadel harida.

Citizenfour on viimane (ning ühtlasi kõige märkimisväärsem ja olulisem) osa Poitras’i 11.septembri rünnakutele järgnenud siseriikliku järelevalve tekkimise triloogiast, mis koosneb peaasjalikult endise NSA(Riikliku julgeolekuagentuuri) töötaja Edward Snowdeni Hong Kongi ja Moskva hotellitubades antud intervjuudest, mille käigus Snowden räägib avameelselt NSA erinevatest jälgimisprogrammidest ning faktist, et ükski maailma kodanik ei ole tema telefonikõnede või internetikasutuse jälgimise eest kaitstud.

Ilmselt on kõik meist vähesemal või rohkemal määral kursis sellega, mida Snowden (samuti ka näiteks Julian Assange jpt) on viimase pooleteise aasta jooksul avalikustanud, kuid ehk ei olda siiamaani jõutud veel rahulikult maha istuda ja selle kõige tähenduse üle mõelda. Citizenfour, enamjaolt filmitud hotellitubades ja kohtusaalides, kuid sellegipoolest põnev nagu spioonithriller, pakub vaatajale võimaluse analüüsida teadmist, et privaatsus ei tähenda enam kunagi kõigi jaoks üheselt mõistetavat ja elementaarset elu osakest.

Naked Citizens Journeyman Pictures A: 2013 Kuna Citizenfouri pole veel kõigil Eesti dokumentaalfilmihuvilistel olnud võimalik näha (film linastus 29.jaanuaril ühekordselt DocPointi festivali raames kinos Sõprus), võib nii-öelda soojenduseks vaadata ka sõltumatu dokumentaalfilmide väljastaja Journeyman Picturesi filmi Naked Citizensi, milles näidatakse küllaltki kõhedusttekitava aususega, kuidas täpselt töötavad tänavanurkadel olevad CCTV kaamerad, millist käitumist need targad masinad peavad ’jälgimisväärseks’ ning kuidas on võimalik inimeste elu nutitelefonide ja sülearvutite kasutamise põhjal üksikasjalikult kaardistada.

Naked Citizens toob vaatajateni ka ühe ehk just sotsioloogide jaoks väga mõtlemapaneva loo Humboldti Ülikooli sotsioloogiaõppejõust Andrej Holmist, kes ärkas ühel hommikul oma Berliini kodus valju uksekolkimise peale. Ukse avanud, väänati Holm relvastatud meeste poolt põrandale ning viidi föderaalvanglasse, kus ta veetis 30 päeva üksikvangistuses. Vabanedes selgus Holmile, et võimud olid teda jälginud juba pikemat aega, sest Holm oli oma akadeemilistes kirjutistes tihti kasutanud termineid nagu gentrifikatsioon ja juhutööd ning nende väljendite kasutamise sagedus viitas võimude meelest tema seotusele vasakäärmusliku sõjalise rühmitusega, mis oli hiljuti võtnud vastutuse Berliinis toimunud pommiplahvatuste eest.

Meetodid, kuidas Holmi jälgiti, oleks justkui pärit paranoilise ulmefilmi stsenaariumist, kuid ometi leidsid need reaalselt aset. Pärast tema nime kaasamist kahtlustatavate nimekirja, lindistati kõik Holmi telefonikõned ja liikumised internetis, kuulati pealt tema perekonna ning tutvusringkonna telefone ning installeeriti kaameraid tema igapäevasele marsruudile. Kui mitme kuu möödudes ei leitud midagi sellist, mis Holmi rühmitusega seoks, jõuti järeldusele, et Holm on oma akadeemilise tausta tõttu lihtsalt väga tark ning oskab järelvalvest osavalt kõrvale hiilida. See, et Holm võiks olla süütu, ei tulnud tema jälgijatele ilmselt mõttessegi.

Sotsioloogi pilk peab muidugi alati olema objektiivne ja vaba kõikvõimalikest kallutustest, kuid selliste paljastavate filmide valguses tuleb mõnikord endalgi tahtmine arvutiparooli sisestades Edward Snowdeni moodi tekk üle pea tõmmata ning teiste inimestega Facebookis või meili teel suhtlemise asemel neile möödaminnes salvrätile jäetud sõnum pihku susata. Mõtlemapanevaid elamusi!  Citizenfouri on iTunesist võimalik näha alates 24. aprillist.  Citizenfouri kodulehekülg      

[sotsioloogiablogi]

LGBT teemaline akadeemiline seminar

Miks Eesti poliitine maastik on LGBT sõbralikum kui Lätis ja Leedus? Michael Pelz Toronto Ülikoolist teab vastust.

Michael Pelz (doktorikandidaat,politoloogia, Toronto Ülikool): „Europeanization, National Party Systems, and the advancement LGBTRights. The Cases of Estonia, Latvia, and Lithuania”

Mida mina ettekandest õppisin?

Riikliku LGBT teemalist seadusloomet arvesse võttes on Eesti, Läti ja Leedu väga erinevad. Ettekande esimeses pooles keskendus Pelz Euroopa Liidu mõjule oma liikmesriike suunata võrdõigusliku seadusloome poole. Ettekandest selgus, et kuigi EL on kehtestanud ranged direktiivid liitu sisenemisel, siis antakse juba olemasolevate liikmete riikliku taseme seadusloomele küllaltki palju vaba ruumi, et kehtestada enda poliitilised hoiakud LGBT küsimuste suhtes. Michael Pelz’i akadeemiline huvi keskendubki põhjustele, miks liikmesriikide poliitiline huvi muutub LGBT õiguste vastu. Vastus küsimustele peitub riiklikes parteisüsteemides. Mida kirjum on poliitiliste parteide maastik, nagu Lätis ja Leedus, kus suur number väikeparteisid ilma selge programmilise kuuluvusega moodustatakse valimistele eelneval perioodil, seda enam kasutatakse häälte korjamiseks just LGBT teemasid (seistes enamjaolt nende vastu). Eesti aga näitab rahulikumat ning stabiilsemat poliitiliste parteide maastikku, mille tulemust ilmestab ka 2014. aasta oktoobris kooseluseaduse poolt hääletamine.