#hüljatud

[minestland]

Kiviõli goo.gl/vgRuzFhttps://flic.kr/p/HrPXvp

[etruski-art]

I am reaching, but I fall And the stars are black and cold As I stare into the void Of a world that cannot hold

So i saw les mis for the first time (at Vanemuine)  a few days ago and it was amazing! There were so many details I liked :) Also It made me understand and appreciate Javert a lot more, hence the painting.

[kohisev]

Went to watch “Les Miserables” in the theatre in my native tongue on Saturday. It was still so good. I am usually fairly sceptical about songs being translated, but this was actually very well made and sounded pretty good.

[midautumnnightdream]

Dammit, I went over the Vanemuine musical post and only now realised I forgot to add the best picture.

Merry Christmas! :D

[mavajansind]

Ma ei suuda neile andestada.

valu. Katki. Hüljatud.

[mikkparg]

Laine.

Ma upun Sinu sisse, vankumatult kui poi. Kerin käised üles ja hüppan pea ees vette. Sinust hapnik tekib, pikalt olen vee all.  Lasen kanda end lainel kuniks leian su hüljatud ranna.  Asustan tundmatu metsa, ehitan sinna oma elu, kodu ja aseme, kus saan tunda rahus Su tundmatust.  Iga hommik Su vees end karastan. Pea helge ja keha virgub, uus päev võib alata. Õhtuti teed Su veest keedan.  Ma upun Sinu sisse, keha ja vaimuga. Viimaks üheks saan ja lasen lõputult kanda Su lainel.  M.

[potip6llumajandus]

Praegusel momendeil paistab, et roosi pistikud, mis mulda panin, on kasvama minemas, vanad lehed on hüljatud ja tulemas on uued võrsed😍 seal siis ca 5 suure punase roniroosi oksakesed 🙈

[fideofest2018]

Heavens Underground

Nordic Program Pärnu Town Gallery (Uus 4) & Artist House (Nikolai 27) 

21.07 – 11.08.2018

Marionette, 2017, 11 min 13 sec, 4K

Synopsis:

Antti Laitinen (FIN): “ I have turned a tree into a marionette. With strings, I tried to imitate real wind.”

Antti Laitinen: "Ma muutsin puu marionetiks. Nööridega üritasin jäljendada tõelist tuult."

Antti Laitinen (b. 1975) lives and works in Somero Finland. His works combine performance, video, photography, and sculpture. Exhibitions include The Art Gallery of Alberta, Canada 2017; EMMA, Espoo, Finland 2016; MAC/VAL, France 2015; Venice Biennal 2013; Nuit Blanche, Paris, 2011; Liverpool Biennal, UK, 2010; Museum of Contemporary Art Kiasma, Helsinki, Finland, 2010; Athens Biennial 2009; GSK Contemporary, Royal Academy of Arts, London, 2009.

https://vimeo.com/242445597

Oye, 2017, 2 min 41 sec

Marita Isobel Solberg & Trond Ansten (NOR)

Marita Isobel Solberg is an international performance artist, musician, and visual artist from Tromsø and Manndalen, Norway. She is working in the borderline between art, life, and science, focusing mainly on sound, performance art, and installation. Experimenting with different media in her work and interweaving elements from the surroundings, Solberg’s work is often site-specific and relational, reinforced by a strong performative tension. The works explore a world of challenge, strangeness, melancholy, and desire sometimes with narrative passages or content, mixing with more symbolic and ritual elements.

maritaisobelsolberg.virb.com/

Trond Ansten, b.1984, is a Norwegian artist based in Tromsø who primarily works with fine art, video, and brew. He received his education from the State Academy of Fine Arts Karlsruhe, Baden Württemberg, and previously studied biology and expedition guiding. In his practice, he is exploring the relationship between man and nature through various media. His works are shown internationally in galleries and film festivals such as Gallery Mustanapa, Rovaniemi, Anthology Film Archives, New York, CCA-gallery, Glasgow, I-Factory, Shenzhen, China, Alternative Film/Video Festival, Belgrade.

https://vimeo.com/trondansten

Ragnarök - Urdur Verdandi Skuld, 13 min 33 sec

Guðrún Lina Thoroddsen (ISL)

Professional filmmaker; editor, visual artist, videographer, director, producer - Owner and manager at VALA Motion Pictures.

Synopsis: A video-art installation - a narrative nihilism evolving around the three witches of destiny - who rule the destiny of gods and men - in Nordic religion. 

Director / videographer / editor / VFX artist: Lína Thoroddsen Actors: Tanya Pollock, Kolbrun Jonsdottir, Eva Dögg Atladóttir Music by: Tanya Pollock A.D. / B-cameraman: Jóhannes O. Jónsson

www.vala.is

Hidden Faces, 2016, 15 min 53 sec

Jóhan Martin Christiansen (Faroe Islands): “The three subject areas have met each other in the work; modern dance, theater, and visual arts. It is subjects that operate with different attitudes and platforms, and it has been a very productive negotiating situation. Language and memory are closely linked to body, rhythm, and movement, so dance points back to history, rituals and traditions. I like to explore through art how the past is stored in materials, in bodies, and in nature.”

Jóhan Martin Christiansen (Fääri saared): "Kolm teemat on üksteisega seotud; kaasaegne tants, teater ja visuaalne kunst. Tegemist on erinevate hoiakute ja platvormidega ning see on olnud väga produktiivne läbirääkimiste situatsioon. Keel ja mälu on tihedalt seotud keha, rütmiga ja liikumisega, nii et tants näitab näpuga tagasi ajaloole, rituaalidele ja traditsioonidele. Mulle meeldib kunsti kaudu uurida, kuidas minevikku hoitakse materjalides, kehades ja looduses. "

21.07.2018 ABANDONED HOUSE GALLERY - Window Sculptures

Watch the Stream 24/7 LIVE (Pärnu Artists House / Nikolai 27)

Abandoned House Gallery is a secret location somewhere in Estonia. Even the artists don't know where they perform or exhibit - they are taken to the secret place blindfolded and smartphones confiscated.

Hüljatud maja galerii on salajane asukoht kuskil Eestis. Isegi kunstnikud ei tea, kus nad esinevad või eksponeerivad - nad viiakse salajasse kohta kinnisilmi ja nutitelefonid konfiskeeritakse.

Panu Ollikainen & Juho Pöysti (FIN) 

www.gallerywindow.com

[zhark666-blog]

Vanemuise teatri muusikal “Hüljatud” Nordea Kontsertimajas

Seekord ei saanud ma ise V. Hugo “Hüljatud” muusikali vaatamas, vaid saatsin oma vanaema, kes on olnud aastaid koolis kirjanuseõpetaja.

  Loodetavasti on Tema tähelepanekud ja arvamused samasse kanti kus minul.

Osatäitjad:

Lavastaja Samuel Harjanne (Soome) Kunstnik Karmo Mende Muusikajuht ja dirigent Martin Sildos Dirigent Taavi Kull Koreograaf Gunilla Olsson (Rootsi) ValguskunstnikPetri Tuhkanen…

[enesevaimuvang]

Saatan ise korraldas mu Lõpu

Tervitusi maalt ja merelt!

Minu viha, äng, hullumeelsus ja kõik teised omadused, mida elurõõmsale ja õnnelikule inimesele omastada ei saa, on jõudnud oma haripunkti. Mul puuduvad täielikult selged hetked, mille ajal ma end inimesena tunneks. Mu viha on tõusnud enneolematutesse kõrgustesse, sellist vihkamist ei leia sa kellegi teise hingest. Ma olen vari sellest, kes ma kunagi olin. Parem oleks isegi öelda, et minus ei ole säilinud midagi inimlikku peale minu välise kesta, mis samuti juba aastaid on drastiliseks vastandiks sellele veetlevale noorele neiule, kes ma olin aastate eest. Ma eksisteerin, mitte ei ela. Ma olen üksi ja hüljatud, Jumal on mulle täielikult selja pööranud ja loobunud minu abistamisest ja paremale teele aitamisest. Oh, miks on selline saatus määratud just mulle? Miks ei võiks minu asemel olla Edward, kes ei vääri siin maailmas midagi peale negatiivse ja keda ma kogu südamest jälestan?

Ma olen teinud lõpliku otsuse: ma lõpetan enda ja teiste siinsete elanike piinad. See elu siin ei ole mitte mingil kujul väärt elamist ja teised siinsed elanikud, eesotsas Mister Rochesteriga, isegi ei vääri õigust elule!

Minus kinnitunud mõru juur on valmis haarama Grace Poolelelt võtit, et kogu maja põlema panna. Põlegu kogu see maja! Põlegu nii, et sellest jääks alles ainult tuhk, mina seda päeva enam ei näe! Pärast süütamist ronin kõrgemale, kui viimaste aastate jooksul mulle on võimalikuks osutunud ja hüppan alla. See on kindel.

Kallid daamid, kes te nii visalt minu kirjutisi lugenud olete, soovin teile elus kõike head ja paremat, ma loodan, et Jumal juhatab teid paremale teele, kui ta mind juhatas. Ärge usaldage mehi, nad on salapärased ja valelikud ja ei too teie ellu midagi peale mürgi! Hoiduge kõigest halvast, mis teie teele satub ja astuge vastu kiusatustele, valelt teelt tagasi saada on tulevikus pea võimatu. Leedid ja daamid, noored ja vanad, elage hästi.

Hüvasti.

[minestland]

Kiviõli goo.gl/vgRuzFhttps://flic.kr/p/HrPYJr

[eluluulu]

5.9.2017

ma olen seda tänavat pildi lauldes läinud

see sillutis on punane lõng, mis tõmbab meie kõigi rajad siia kokku

täna kõnnib mu süda seda lõnga pidi

balansseerides, kaalutledes, ootusärevuses

edasi ja tagasi

ilmud õhtu jahedast pimedusest ja ulatad mulle oma sooja käe

ja me sulgeme silmad ja kuulame maailma

kuni alles jääb vaid heli

ja sõna

kinnitus meie olemasolu mitte-erilisusest

ühtaegu hirmutav ja kaunis

6.9.2017

ere halastamatu hommikuvalgus

mis liugleb sisse mustade kardinate tagant

ja maandub meie mõlema suletud laugeile

akende taga on linn ammu virgunud

on veider ja ilus ja natuke kohmakas olla

üle pika aja

ärgata kahekesi

juues päeva esimest kohvi

jagada lugusid unes rännatud teekondadest

uksest koos välja astuda

esimesed pehmed septembripäevad

päike tervitab meid

tähti ei saja enam ja

suve poleks nagu kunagi olnud

langevate lehtede hääl

kõrvulukustav

7.9.2017

ise tunneb end nagu

maikuus hoolikalt mulda külvatud seemned

armastusega juuni alguses kastetud

ja siis unustusehõlma vajunud septembris

piiluvad põlvekõrguse heina vahelt välja

tibatillukesed peedid

kadunud poeedid

ülekasvanud rukola

metsik ja puitunud

kolletuvad unenäod maltsamere sees

mul on tunne nagu poleks enda sisse vaadanud

maikuust saadik

nüüd avastada ehmatusega endast

mingi uus kohalolu

umbrohi

harjumustesse siginenud puitumus

ülekasvanud ja kontrollimatu maneer

põlvili külma ja märja heina sees

otsin metsikuse vahelt suve unustatud vilju

jõelt tõuseb udu

külmad sõrmed ja

lootus, et edaspidi kukub paremini välja

tahan elu

kus ei unune külvatud taimed ega unistused

ega ma ise

8.9.2017

ärkan kõrbeunenägudest

kodudest koopas

otsimistest

magasin liiga magusalt

liiga kaua

keegi on mu voodi kõrvale asetanud

klaasi vett

ja mündibuketi

kas tead, kuidas lõhnab hallis hommikus

kimp šokolaadimünti

mille aroomi ei saanudki eile kellelegi kinkida

veel eile öösel

sai kiigatud jumalike jookide põhjadesse

unustatud trepimademel tantsides

maske näole tõmmata

muutuda kellekski teiseks

kellekski

perfektseks

tantsiskleda noaserval

pillata pokaale kildudeks

uinuda tondilugude saatel karusnahkadel

udune ulm

täidetud punaste piimjate meloodiatega

ja veinikarva valgusega, mis venib sulamee kombel

meie avatud akendest välja pimedasse septembriöösse

***

kui öö on oma mustad tiivad üle linna heitnud

pagen ma oma hubasesse tuppa

ja mõtlen sinust

sellest, miks sa järsku nii huvitav

ja kättesaamatu tundud

***

roosa enne ööd

kiigul istudes

üksinda kogukonnaaias

upun leitud luuleraamatusse

draakoni lend

loojuv päike laotab oma kuldse valguse üle linna

nüüd ma tean, mis on

õhtute kollane tolm

9.9.2017

kõik sõbrad on pudenenud mööda ilma laiali

kirsiõied kevadtuules

kaselehed sügismarus

aga mina olen ikka veel siin

armunud tartusse

hallid hommikud

sissepoole kasvav kõiksus

põhjatu emajõgi

sumepärased salatänavad

mustmiljon inimpesa

meenub unenägu kus

kõndisin pikalt läbi põhjala püha metsa

jalad väsinud

avasin ugri targa ukse

tõmmu, lühike, käbe vana naine

võttis mind soojalt vastu

hoiatas, et ma ei saa sinna jääda

venitasin äraminekuga

nõid vaatas mulle hingepõhja ja ütles ainult:

kui minema hakkad, ära viivita

11.9.2017

linn, mis ühel hetkel on õnne ja rõõmu allikas

on teisel hetkel õhuke ja räbaldunud

mu sammud köidavad linna risti-rästi kokku

minu astutud rajast põimunud kangasse

rebenevad augud

räbalduv september

haigutavad kuristikud armsate puust majade vahel

millest voolab välja krigisevaid hääli

ja üksildust

need on hetked, kui Tartust tuleb põgeneda

muidu hävitab ta meid kõiki

viimane Tallinna poole minev rong on tühi

mul on kotis ainult pintslid ja värvid

kavatsen pealinnas maalida uue reaalsuse

ja kolme päeva pärast sealt naasta

nagu oleksin ära olnud kolmsada aastat

***

istun peeglitest toas põrandal ja võtan riideid seljast ära.

mul on vaja end iga nurga alt vaadata

et endale kinnitada

mul ei ole midagi viga

olen piisavalt ilus

oma alastuses rahulikult iseendale silma vaadates

leida üles oma telg ja tegelik olemus

mis nii kergesti kõikuma lööb

sõnadest, mida sa ei öelnud

ja kohalolust, mida sa mulle neil kaosepäevil

ei kinkinud

***

tunnen, kuidas mu müütilised metsad ja mered

jäävad üha kaugemale

ürglaas, kus luuletustes seigelnud olen

ei ilmuta end mulle enam

ja mu unenägudes haigutavad betoon ja klaas ja põgenemised

on saabumas aastaaeg, kus koos lindudega

lendab ära osa minu hingest

ehk seekord saan tal kannast kinni hakata

ja tema tiivul lõunasse sõita

rüübata mustast karikast

lagunenud unenägusid

püüda pehkinud pihkudega

äralibisevat lumma

pianistiga möirgavas öös

meenutab uneleval urinal seda, kuidas

igalühel meist on üks parim hetk elus

kus looming voogab sujuvalt

ühendused taevaga on lahti ja

kaunid kunstid ilmutavad end vaevatult

ja kuidas see kõik võib järsku lõppeda

kosmiline kraan keeratakse kinni

sädelus hääbub

ainult hall jääb alles

aga mina mõtlen:

Jodorowsky.

Duane Michals.

Arvo Pärt.

Terry Pratchett.

Viimase hetkeni elus ja olemas.

15.9.2017

meie rahva keel laseb mul ulatuda enda südamest

teise südamesse

küünitada üle lummusekuristiku sinuni pihud

äsja nopitud põllulilledega

leian äratundmist

ka võõras autos võõraste inimestega

oleme äsja kohtunud õed

muusika on keel

mille dialooge peame ilma sõnadeta

teineteist tunnistades

nii rääkis hommikul melodist

õhtupoolikul vean pastakast sõnu välja

ükski ilmutus ei tule täna

loodetud kulda jäängi ootama

leinan äratundmist

kiirustan mediteerima

täna mängin võimatutel väljamõeldud maadel

ja panen aja seisma

munk istub mäetipul

ümberringi mõtete parv, kraaksuvad varesed

pekslevate tiibadega

munk tõstab käe.

mõtted vajuvad mäekülge mööda

mustade sulgedena

laiali

17.9.2017

päevad mõnu heledais keerutustes

roosa udu malbuses

verandadel sõbrad ja šokolaadikoogid

pikad embused

kotkasuled juustes ja pühade puude hõng

pihlakapuna taevasina

aga õhtul puhkevad kõhukoopas õide

valgust neelavad mustad kroonlehed

eesootava teadmatu pimeduse tundmus

eelaimdused eelarvamused

hinge hallituse tume tekk

ei tea kas sai söödud liialt nõiapuu marju

või korjatud kuuseriisikate sekka mõni veider metsavaim

kas öösel tähesära lummas tõesti ei näinud

kuidas pimedus sauna tagant külge hakkas

18.9.2017

läksid täna vara ja mulle ei öelnud

võib-olla valvasid hetke mu und

ega tahtnud äratada

võib-olla sind ei olnudki täna öösel siin

21.9.2017

pööripäev

täna seisame naishingedega keset viljakat aeda

meie määrdunud käed maalivad musta maja seintele

vanu väesümboleid

iidsemad kui arvatagi julgeme

nõiamärgid ja loitsud

mis hoiavad kurja eemal

ja lasevad hea sisse

verevad kaheksakannad nõgistel seintel

muldvärv ja

sügisesse hääbuva aia

kaitsev mandala

meie ümber

pööripäev

23.9.2017

pööripäev pöörab seekord korralikult

sukelduja kuristikus

lennurežiim

hämaras toas

keerlevad nõiad me ümber

ja manavad trummidest ürghelisid

me ei ava silmi

vaid vaatame sügavale iseendasse

mu suletud laugude taga kohiseb laas

avaneb allikas

alustan oma rada

kõndides paljajalu liivakiviüsast välja voogavas

jääkülmas algvees

trummi kõmin saadab mu igat sammu

vaimumetsas leidub

smaragdsammalt, millesse viskuda

see neelab kõik helid

lõõtsutades, kiljudes, korisedes

elan läbi ühe surma

ühe sünni

ühe sünnitamise

ning siis veel ühe surma

rooman päikse eest varjule

suure puu õõnsusse

ja uinun selle kaitsvas koopas

igaveseks

kui mina olen läinud

teevad pääsukesed mu hüljatud silmakoobastesse oma pesa

mul pole neid vanu konte enam vaja

ma ulun ja kuskilt ulutakse vastu

ma naeran ja kuskilt naerdakse vastu

ma naeratan ja pole tähtis, kas keegi veel naeratab

kuskil kõhu sügavuses

vaagnaluu kohal

puhkeb helepunane päike

hirvenahast trummi

tegi mu hinge õde

selle kõueraksakad raputavad segi taeva ja maa

ei taha ärgata

ei taha tagasi tulla

aga keegi ei jää

jäätunud maale

maha

ürghelide valitsejad

toovad meid kõiki tagasi

24.09.2017

pühapäeva hommik

ärkan ilma ootuse

ja lootuseta

tahan suruda näo rohelisse samblasse

ja puhata, selg vastu tüve

lasen end kanda

sõber linnutiivul

teine sõber trummitiivul

kolmas sõber seitsmepenikoormasaabastel

surm kannul

teleporteerume iidsesse väepaika

tammetsõõr

otsin suletud silmadega rada

ümber vanadest puudest ringi

sööme mullu murdunud pihlakahiiu pealt marju

päevitanud käsi puukoort silitamas

küsin suurte tammede käest

kas teie ei karda? 

kas te ei karda masinaid, hirmsaid inimesi ja teadmatust?

kas teie ei karda, sest mõned teist on juba langenud

ja nende murdunud tüved on siinsamas teie juurte peal?

saan sama vastuse nagu ikka

vaikselt

kõrguvad tammed mu pea kohal

võimsad

rohelised oksad sinasse sirutumas

iidvanad

tüved iga suvega paksemaks paisumas

juured

sügaval maapõues

embusena üksteise ümber põimunud

“vaata meid

miks peaksime me kartma

seni, kuni oleme olemas

oleme me olemas

ja kui meid enam ei ole

ka siis pole hirmu.

alati on keegi, kes on sinust suurem

ja keegi, kes on sinust väiksem, kes ehk kardab sind

võta nad mõlemad

sõpradena vastu”

matan oma murekivi maha ja

annan andeks

sulle andeks, sulle ja sulle ka, ja sulle

ja siis järsku

poolkogemata

saan hoopis ise andeks

26.09.2017

ma ei tea, kas ma usun teid mu kallid

kui räägite kanaldatud informatsioonist

gurudest ja

võõralt maalt toodud kivide tervendavast väest

usun, et see toob teie silma sära

mis omakorda teeb mind rõõmsaks

teie rõõm

mitte võõrad rituaalid

ja soovmõtlemine

ehk see, mida teie

seal kogete

tuleb minuni

tartu-taguse

metsa rohelises katedraalis

kui paljad varbad jänesekapsas

selg toetab sammaldunud kuusejuurt

juure kaar sobitub perfektselt selja kumerusega

kui kukal vastu üraskitest puretud tüve

mida toksib üleval rähn

tunnen, nagu keegi sahistaks tüve sees

nagu keegi sahistaks tüve seest mulle kuklasse ja seljaajju

sõnumeid

maa, mida tunnen ja mille vägi

voogab läbi minu

maailma

ilu

ülev

elav

27.9.2017

mõnel päeval saan

mitte alluda maailma kiirustamisele

ruttavate hingede kihinale kahinale

lebada keset päeva alasti voodis

kellegi kaunid käed mu ümber

püüda pilguga päiksejänkusid

üürikorteri kulunud seintel

vaadata aknast

kuidas päikese kuldne ketas

veereb aeglaselt üle supilinna katuste

puistades oma kollast

õuekase lehtedesse

31.9.2017

pärast päevatööd

kui suleme sõnad

süttib teiselpool põldu märgutuli

hiiglasuur lõke

mille tulesõõri imbub pimedusest

ujedaid olejaid

tõmbame ületeadvusele täheteki peale

me sööme, naerame ja vaatame leeke

mõned meist laulavad

ja kui laul on jäänud vakka

lööb mu sõber trummi ja

naabri-andrese karusest südamest

kostab ürgset siberi joigu

millele liituvad meie õhkõrnad hääled

sellel hetkel

lahustub mu viimasel ajal kuhjunud skeptitsism

viha naeratustega läbi viidava ajupesu

ja paaniliselt positiivse suhestumise vastu

jääb ainult joig

leelotavad hääled

sahisevad üle kõrrepõllu

luues silla esivanemateni

mitte ükski võõramaa kaevandusest pärit kristall

või youtube guru kanaldatud maaväline olend

vaid naabri-andrese joig

praegu siinsamas selle lõkke ääres

kuulake

see on maa enda hääl

1.10.2017

olemasolemise võimalikkused

palee kõrgete lagedega või hoopiski

sõprade kätega ehitatud

ümmargune savionn

ümmarguste akendega

naeratavale maastikule

varahommik lahkuva suve õuemurul

kõrvitsad ja

uudishimulik mära

kes hirnub esimese ärkaja

hommikuvõimlemist

***

peas settib üha tugevamalt teadmine

et linnas on võimatu

ja elutu

olla

tahan

kivi

kivi

haaval

lappida kokku

haavad

kivi

kivi

haaval

ehitada omale

KODU.

***

ei jaksa olla

kogu aeg kõige parem

kas nendel hetkedel ma siis ei vääri teid?

ei suuda olla

kogu aeg värske.

ei ole alati

kõigega nõus.

kas me siis ei ühti üldse?

ei saa

kogu aeg naeratada

kuigi teie naerusuude nimel ma elan.

2.10.2017

linn tõmbub krimpsu

ja läheb mu ümber hallitama

näotu hommik

ilmetu päev

silmnägu tunnistamas

kodulinn jookseb

lugudest tühjaks

süda on kaitsetu

kosmosekülma ees

7.10.2017

une

vaegus

rõõmuta

öö

täis

jumalik kuu

valgus

läks kaduma

lambad armutu täiskuu all

suitsetaja iidsel kivimüüril

kividest hambad irvitavad

uneleva kruusatee käänudel

kolm tarka ja

üks rumaluke

servadest jäätuvas sügisemaailmas

keegi

ei

toeta

kui

vajud

tasa

keegi

ei

tule

kui

sa

ei

hüüa

enese

haletsus

kõik hirmud ja eksimused

meel avali

sellele, mida uksest sisse kutsume

10.10.2017

päevad venivad mööda

meeldiva üksinduse

meditatiivses kaisus

vihma viha möllab

teispool aknaruutu

tolstoi tänav

muutub kollaseks

õhtuti

kottpimedas

tulevad naabrid koju

ja kolistavad seina taga

müdistavad meie uksest sisse

müravad toidu valmis

kütavad mul ahju ära ja

ajavad naerma

aitäh

et oleme

11.10.2017

hoovus kannab

unistused täituvad

aitüma

***

kahe päiksetõusu vahel

ajan sõrmed

südame pragudesse

kolmkorda

astun deemoni uksest sisse

vanad nõidused tuleb käsile võtta

kui pole halbu loitse

ei tule ka häid

lapselik plikalik energia ja teadmised

kahe maailma vahel jalgu kõlgutav näitsik

vette vajunud

kus on

metsik hõimkond

uttu haihtunud

nõid rahustas

see kõik tuleb spiraalina tagasi

see tunne tuleb taas kord

su hõim tõuseb veelkord

võimsamana

täiuslikumana

vägevamana

***

võtan kätte

dekadendi luulekogu

kobamisi

liigun pimedas paigas ringi

ja leian sealt suletud raamatu

oodates tuld, tõrva ja needmist

olen valmis selle maha pillama

et silmad kõrvetada ei saaks

et ta kummitused

läbi silmade minu ssssisse ei tuleks

avan kaaned

ja näe

lehtede vahelt kiiskab säravat valgust -

pilguheit

habras kristallsüda

kastepiiskadest pärg ämblikuvõrgul

õrna maru puudutus

me muutume

me kasvame

mõtisklen:

siis ei tahtnud

aga nüüd tahan

***

tillukeses pesas

paljajalu ringiratast joosta

kuhjata mõtteid

ühest toanurgast teise

õhus on elektrit

õhus on täna plaane, potensiaale, koordinaate

lennupileteid, initsiatsioone

lahendamata labürinte

taas üles leitud loitse

sinu luulet lugedes oli mul tunne,

nagu oleksin piilunud seinapraost midagi imekaunist

mida poleks tohtinud mitte kunagi näha

nüüd olen nakatunud su unetusega

igatsen neid, kes ammu ära läksid

ja neid, kes veel pole tulnud

päev, mis algas verepiisaga

on püha

***

12.10.2017

kadunud

on armastus

mis tuleb peale raskelt ja kleepuvalt

toob vihma ja kõleda tuule ja lõputu tahtmise

saada, võtta, omada

minuga on jäänud armastus

mis on kerge ja karge

nagu hane udusulg

tabamatu ja kaunis justkui

sädelus järveveel

koju kaasa ei saa võtta

ei ihkagi

sädelust veeklaasi

lihtsalt hea meel

et ikka veel olemas oled

14.10.2017

tunne

on alati vastastikune

lihtsas embuses

öö ei lase uinuda

keha on karm ja valju

tahab

et end ümber pööraksin ja sind suudleksin

ma tean, et ka sina ei ole suikvel

vaid kinnisilmi ärkvel

see puhtus

on nii veetlev

seekord ütleme oma kiskjainstinktile

ei

poeme lihtsalt üksteisele kaissu

kümme tekki ümberringi

külma eest peidus

orkaani seljas sõidab

saharast tulnud tolm

taevas pimeneb

keset päeva

naerame

sest meil on hea

16.10.2017

eestlased on

terve riigitäis rahvast

kellel on probleeme

vestluse alustamisel võõraga

liiga palju

alustamata vestlusi

liiga palju rongisõite

vältides pilku, mida tahaks

püüda

hei sina, no tere

kuhu sõidad?

18.10.2017

õndsad liblikad

kõhuõõnes

su käed mu rinnakorvil

luban neil õõnestada

su peopesade alla

libliklinna jagu labürinte

hõljuda

kaks sentimeetrit maapinna kohal

pitskergeid argitoimetusi

ah kui magus

ah kui julge

üks siidpehme mälestus

jagatud unetusest’

***

metsaonnis voodil lebades

saadan oma vaimu

kaarnana heljuma tuledes linna kohale

mustsulgsena

otsin sinu hundikasukat

suurlinna kalliskividena miilavate tänavate vahelt

kus möirgab öö

aga vaimukiirtee on pisut roostes

väravad kääksuvad ja rattad krigisevad

eks homme võtan südame rindu

hoopis kirjutan sulle

küsin su telefoninumbrit

ja seda,

mis teed

19.10.2017

midagi juhtus. ma kaotasin oma ebakindluse ära. sain asemele ainult sära ja enesekindluse. ma olen seda nii kaua oodanud. ma olen sellest nii ammu tahtnud osa saada. elu on minu oma, ja nüüd ma tohin sellega isegi mängida ja nalja teha. kui huvitav!

hommikud on nüüd minu omad. ja mu keha on minu oma. mu tantsivad jalad on minu, ja maapind, millel ma tantsin, on minu. ja hommikud on maailma omad, ja mina olen maailma oma, mu keha on maailma oma. Mu tantsivad jalad kuuluvad maailmale, ning maapind, millel mu paljad jalatallad tantsivad, kuulub maailmale.

ja see kõik algas siitsamast

***

selleks ajaks, kui sina ärkad

olen ma juba kaevuvees sulistanud

ja juuksed lasknud kuivatada

teraval kuldsel oktoobripäiksel

mida näevad ainult need,

kes ärkavad vara

ja ei pea paljuks

enne päevatööd majatrepil

teineteisele luuletusi lugeda

19.10.2017

kuulan ärasõitnute laulu

pikali pehmetel patjadel

lasen sellel laulul keha sees ringi siuelda

sõnatud meloodiad

ajavad mu keha nii kuumaks

et ase hakkab suitsema

ning padi lahvatab põlema

ammu ammu pole lausunud

seda loitsu

kutsumise loitsu

möödub tunde tuhandeid, või ainult kaksteist

loits töötab jälle trikiga

külgetõmme toimib

kuid vale mees jäi võrku hoopis

pole lugu

täna öösel hüppan läbi kuldse sõrmuse

ja jahin teda libahundina

nii ei jää mu enda nahale

ühtegi plekki

20.10.2017

päevad voolavad mööda

nagu sulašokolaad

täis eredaid värve

kiiskavkollane peadpööritava taevasina taustal

unenägude värv kolm tundi enne koitu

öötaeva värv Luunja kumas

joovastavate jookide värelev värv kumiseval kesköötunnil

tähed

ugri ööde süvenevas pimeduses

tunnen end öisest nahavahetusest

pisut räpasena

kuid sest pole lugu -

täna öösel hiilis esimest korda maa seest välja

härmatis

tõusva päikese valguses on aed täis

haldjablingi

hommikul aiast arooniaid korjates

kohtan ringitantsisklevaid

häid hingi

tahaks pesta

kõige külmema jõeveega

su lõhna

oma kehalt

aga sellest pole lugu

olen õnnelik sellest hoolimata

21.10.2017

olen hoidja ja elluärataja

elulepuhuja

turgutaja

olen näljastel sõpradel kõhutäissöötja

kuulaja ja hingetoetaja

ja hea sõna pakkuja

22.10.2017

lume alt sirutub põuavalgeid käsi

mis püüavad esimesi

külmaliblikad

õrnu talvetiibu

kristall-liblikas

algava talve südamel

***

kaduvikuvärv

rohelise maja kulunud trepilt nähtud

kiiskavkollane

mida söövad peadpööritavad hommikusinad

varsti jääb ainult pehme kulupruun

kaduvikutunne

on sõrmed

mis hoiavad külmas hommikus

veel kuuma kohvitassi

ja läbilugemata luulekogu

kaduvikuheli

on õuel haukuv must sabatäht

kes ei tea, mille peale ta haugub

kaduvikukinnitus

on rännupilet

lennusõber

sügislehtede eluohtlik varingukõmin

25.10.2017

ootamatu külaskäik

valab tassid sooja rõõmu täis

väge täis päev

varesesuled juustes

valjult helkiv meloodia üle linna

kaks malbelt rohetavat pärnalehte

mille isa maast korjas

aknad külmale valla

tolm taeva alla

nii eksootiline see

põhjamaa kargus

***

kui mina olen

ärakuulaja

kätejasüdamesoojendaja

kehajahingetoitja

ja

valusatelihastelihastevaluleevendaja

siis kes hoiab mind

kui tervekssaanud tiivulised on mu baldahhiini alt

läbi avatud akna

lauldes välja lennanud?

hei

kes?

pole viga

ise hoian

soen siledaks sassiaetud suled

kohendan räsitud tiivakonte

ajan selja sirgu

ja hingan

rõõmu

26.10.2017

eriline tunne

on ärgata

ja esimesel hetkel silmade avanedes teada

et lumi on tulnud

sest toas on lumevalgus

täna sukeldun sügavamale

patjade ja suletekkide vahele

et ei peaks paljaste jalgadega puudutama

jäätunud põrandalaudu

et ei peaks talvega tutvust tegema

tahaks hoopis

kaneelisaialõhna peale ärgata

ja igavest kuldkollast sügist

õhtu toob minuni võõra

pimeda lumise metsa

ja tunde, nagu suve

poleks kunagi olnud

alati ainult lumi võrades

igikelts

jääaeg

lõkke ääres istudes tundub talv aga hoopiski

mõnus ja elurõõmus

elutsükli aktsepteerimine

öösel ootavad mind kodus

majahaldja küpsetatud

kaneelisaiad

31.11.2017

sellelt rebaserkarva maalt

põgenen

linnutiivul

novembrivareste tuules

seal mere taga ma sünnin ja saan uueks

tiivuline rahvas

lõunasselendajad

talvepakku

taevapeitu

igilumega peitust mängida

teispool su silmakera

ilmakera

kummastavat kaart

sellele rebasekarva maale

on laskunud vaimude öö

nemad mäletavad

kasukaspunaseid merepõhju

valge sabaotsana helendavaid

veel loomata tähti taevas

meie, elavad

ei tea sellest midagi

ruuge liivakivi uinub meie jaoks

me kiirustavate jalge all

rästikuselja sinusoid

justkui kirjeldaks me vonklevat eluteed

kaunis

aga salvab

põgene, päästa

jookse

rebasekarva maa usjad vormid

tõusevad aja tõusulainega kõrgele

ja voolavad malbelt alla tagasi

maastiku rästikute

horisondil kummuvate küngaste

siluette sõrmega vean

see on

minu elu meloodia

2.11.2017

täna saavad ära pandud noad

ja kuu murtud pooleks

täna süütame akendele küünlad

ja mäletame surnuid

täna lahvatavad suitsuks me hinged

ja lahustuvad üle linna lõõtsuvasse tuulde

osakesed meist rändavad tagasi

sinna

kust nad kunagi tulid

ürgookeani üssa

see laiub kõikjal meie ümber

kogu aeg

***

kuskil siin linnas

elab veel üksildaste romantikute unustatud tõug

nad jätavad treppidele punaseid roose

õnneuimas

kirjutavad teineteise nimesid valesti

õhkavad toomemäel üksinda jalutades

ja vaatavad kuud

[seiklused]

Kütioru matkarada

Tervitused!

Ilm on viimasel ajal kuum teema- tundub eestlaslik siinkohal ka kiruda: noo kus kohas see kevad on, kui üle päeva lund sajab? Nii, isamaaline kohus täidetud, saab edasi minna. 

Teame, et oleme kaua pildilt kadunud olnud. Kui keegi tahab mõnda isikut meie kadumise eest vastutusele võtta siis võiks see olla härra Murphy, sest ausalt- meie südamed kibelesid ammu juba uutele radadele, kuid seiklemiseks sobivatel päevadel sadas tavaliselt vihma ja lund. 

Eks me ise ole ka veidi lihtsad- oodata ilusat ilma või lumevaba aprilli, keda me lollitame. 

Kuid hiljutisel nädalavahetusel sai mõõt täis ja otsustasime maksku mis maksab ikkagi matkama minna. Maksis see meile lõpuks meie saapad ja püksid (hehe, kõik nüüd kujutavad mind ja Taavit matkalt paljajalu ja ilma püksata tagasi tulemas). 

Hommikul aknast välja vaadates valitses üsna trööstitu olukord- vihm, hallid pilved ja tuul. Aga me oleme südames vaprad ja nii me krimpsus nägudega aga väga vapratena sinna autosse ronisime. 

Otsustasime seekord minna avastama Kütiorgu, mis asub Võru külje all. Link rajale on siin:

https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/kaitsealad/haanja-looduspark/1216

Paarkümmend minutit sõitu (olime eelneval õhtul juba Võrru tulnud, lihtsalt selgituseks, et keegi ei arvaks, et ma Tallinnast Võru külje alla paarikümne minutiga sõitsin) ja meile avanes üsna kõhe vaatepilt. 

Mudase tee ääres seisis hiiglaslik tondiloss, mis tundus igast otsast lagunev. Maja juurest kostus erinevaid hääli- tuul, mis läbi selle kihutades aegajalt huikas ja plaksud, mida lõi akende ees lehviv kile. Sellest möödunud, jõudsime parkimisplatsile, mis asus vähem laguneva maja juures. Kiikasime majja sisse, et küsida, kas ikka võime auto sinna parkida. Kaminas oli küll tuli ja maja korras, aga ühtegi inimest me seal ega lähiümbruses ei näinud. Maja kõrval olevalt vaateplatvormilt paistis org ning sinna minevad vanad suusatõstukid, mis tundusid justkui lihtsalt päeva pealt seisma jäetud ja hüljatud. Maja ees seisis tühjade rehvidega auto.

Ma küsiks nüüd teilt- kõlab justkui nagu mõni nendest kannibalidega õudusfilmidest, kas pole? Minu süda enam nii vapper ei olnud, aga nägu oli ikka krimpsus.  

Edasi me läksime, hoolimata mu veendumusest, et tagasitulles on ka meie auto rehvid tühjad ja me saame seda kaminatuld veidi liiga lähedalt vaadata. 

Rada algaski Kütioru suusakeskuse juurest, mis praeguseks ei ole olnud minu andmetel mõnda aega tegev- sellest ka kergelt räämas välimus.

Raja alguses oli kohe vaja läbida org, mis oli päris järsk. Edasi kulges rada põldude ja metsade vahele, kust me leidsime erakordselt paksu kuuse. See kuusk oli nii paks, et mina mõtlesin kohe kui tore oleks selle sisse ronida. Mul ei õnnestunud see eriti hästi.

Metsast leidsime üsna huvitava pesakasti- me seekord sinna peatuma ei jäänud, aga pesapunujatel on võimalus seda veel teha. 

Rada kulges pikalt läbi metsa, kuni jõudsime mõne üksiku maja juurde ja nende lähedal jäi meie teele Tammetsõõr. Tegemist siis tammedest ringiga, kuhu tohib siseneda vanade uskumuste kohaselt vaid peale saunas käiku. Seal ei tohi suitsetada ega juua alkoholi ning kombeks on teha ohvriand. Vanasti ei lubatud koertel seal käia sest arvati, et nad kaevavad luud välja (nagu see rada ei oleks juba piisavalt hirmus olnud). Me riskisime oma õnnega ja läksime ringi ikkagi sisse, kuigi me saunatanud veel ei olnud. Ringi sees oli kivi, kuhu inimesed olid peamiselt raha jätnud aga mõni ka ehteid, piibu ja kaks viinamarja kah (kellel siis seda raha üle, et metsa jätta).  

Peale Tammetsõõri läks rada edasi Tohkri külla, mis kujutas endast mõnda elumaja. Ometi on Tohkri küla tähtis koht, sest sealt on pärit kirjamees Hindrik Prants (lohutuseks lugejatele, kes ei ole temast kuulnud- ma ka ei olnud). 

Külast edasi läks tee mööda nõlvakut alla, mille ääres trotsisid ilma koos meiega vasttärganud sinililled. Nii vahva!

Rajal jätkates leidsime ilusa oja, millest läks üle väike sillake. Minu lemmikvaatepilt seekord. Möödusime ka vesiveskist, kuid too hetk sadas juba päris paduvihma ja pilti teha ei saanud. 

Lisaks metsadele, tõusudele ja langustele, ojadele ja veskitele tekkisid hetked, kus sai piiluda lainurgaga vaateid üle põldude. 

Viimane vaatamisväärsus lõpusirgel oli jändrik mänd, mis tee ääres kõrgus. Mänd oli täpselt nii paks, et me saime Taaviga selle ümber kätest peaaegu kinni. Männi juures peaks legendi järgi olema aare, seitsme sõdurisineli kaugusel, seal kuhu langeb teatud täiskuu ööl puu vari. RMK ei olnud lisanud, millal see teatud täiskuu olla võiks- ahnepätsid. Lisaks olevat mänd viimane seal kunagi seisnud Hiiest, kus elasid haldjad. RMK aga arvab, et männi alles jäänud eluaastad on loetud ja meie soovisime omalt poolt puule palju jõudu tulevateks aastateks.

Parklasse tagasi jõudes olin õnnelik, et rehvid olid veel täis ja keegi meid supiks süüa ka ei tahtnud. Üllatuseks oli seekord fakt, et RMK järgi on rada 9,6 km pikk ja umbes-täpselt nii palju mõõtsime ka meie selle pikkuseks.

Top tips:

Ära ehmu õudusfilmi välimusest!

Arvesta, et rada on pigem väljakutsuv (tõusud, langused).

Pane tähele, kus liigud ja loe raja ääres olevat infot, see on üsna põnev (haldjad ja hiied ja ohvriannid ja noo kuulge, HINDRIK PRANTS).

Mine sinna matkama siis kui on loota, et muda on vähem kui poolde säärde. 

Ahjaa, ja järgmine päev paistis Võrus päike…

Ja nagu ikka, pildid leiat alt poolt!

[slammpoetessmurca]

9/31 prügi ingel

heidan end hüljatud asjadesse tantsin mingi tundmatu teise kiiresti kahetsetud kleidis mõtle - ainult kaks eurot kodustamata hennapunane kasukas kükitab kaltsukanurgas küünisteta, aga taltsutamata seest kihvatab mulle!

mu garderoob on kollektsioon mitmete võõraste meelemuutustest tahtis. enam ei taha lõpuni ära armastamata, ainult natukene kantud kaheksakümmend kaks leid-kleiti julmalt reedetud ja ära antud

ma ei ole isegi päris uus ennegi juba olnud mind on varemgi kahetsetud ja ma olen tagasi tulnud teisele ringile teisele tahtjale koiaugud servades roosa hinnalipik ahvatlevalt paistmas pitsid puru ja litrid luitunud purustatud lubadused ikka veel suul võta võta mind mis siis et teisele vana sinu jaoks ma võin olla uus

[paarkeedus]

Esimesed neli fotoülesannet

Möödunud aasta lõpus, 27. detsembril, alustas Eestimaa kaunid fotod mitme kuu pikkust fotokonkurssi. See ei ole mitte üks teps tavaline fotokonkurss. Asi on selles, et kui tavalisele fotokonkursile laetakse üles mingil konkreetsel teemal teatud arv fotosid kas üksikutena või seeriatena, siis käesolev konkurss koosneb nii-öelda fotoülesannetest. Hetkel on käimas esimene etapp, kus iga 48 tunni järel antakse ette üks teema, millest peab tegema pildi ja selle üles laadima. Pilt ei tohi olla varem tehtud, ehk iga 48 tunni jooksul peab vähemalt korra fotoka kätte haarama ja jahile asuma! Järgmistest etappidest tuleb juttu siis, kui need kätte jõuavad. 

Siin aga esimese nelja ülesande pildid, kaasa arvatud need, mis võistlusele ei läinud.

Esimeseks ülesandeks oli “Kohalik vaatamisväärsus”. Kuna ma olin just üle pika aja haigeks jäänud, siis ei tahtnud palju aega õues veeta. Kokku käisin selle ülesande jaoks kahte kohta pildistamas, mida võib pidada kohalikeks vaatamisväärsusteks - Jägala juga ja Pääsküla kivisild.

Kuna konkursi juhendis on rõhutatud, et oodatakse uudset lähenemist, põnevat kompositsiooni, ebatavalist vaatenurka jne, siis esimesed kaks pilti Jägala joalt mulle ei istunud.

Siis aga leidsin, et üks ebatavaline ja seetõttu natukene huvitavam vaatenurk Jägala joale võiks olla pealtpoolt. Vees peegelduvad pilved andsid natuke veel pildile juurde ja nii saigi esimese ülesande jaoks järgmine pilt:

Järgmisel päeval käisin veel Pääsküla vana kivisilla juures, et oleks üks back-up pilt ka:

Järgmiseks ülesandeks oli "Loomad või linnud inimkeskkonnas", mis osutus parajaks pähkliks... Lootsin Männi pargis mõne toreda orava pildile püüda, aga kõik olid plehku pistnud. Jahtisime Joanniga sealsamas natuke linde ja saime isegi ühe pähkleid maase kaevava hiire pildile, aga ükski neist piltidest ei istunud hästi inimkeskkonda. 

Ühtlasi oli õues juba üsna hämar ja minul võrdlemisi pime manuaalne teleobjektiiv ees, mistõttu sai see fotojaht taaskord parajaks kaamera ja ka minu piiride kompamiseks. Kaamera rabeles kõvasti tema jaoks liiga kõrgete ISOdega (mille tulemusena on pildid üsna mürased) ja mina maadlesin manuaalfookusega :)

Järgmisel päeval läksin väikesele tiirule Balti jaama kanti, et pildistada veel linde (kuna eilsete piltidega ma rahule ei jäänud). Proovisin ühe pardi panna inimkeskkonda, aga ajastust päris õigeks ei saanudki...

Siis märkasin ühte teist (või hoopis sedasama?) parti inimese tekitatud keskkonnas (Šnelli tiik on ikka parajalt reostatud...):

Siis üks kajakas valvepostilt lahkumas:

Ja siis lõpuks see pilt, mis läks konkursile. Passisin natuke peale ja sain pildile ühe Balti jaama tuvipesulas märatseva isendi:

Järgmiseks, kolmandaks teemaks, oli jälle üks paras pähkel: “Aastavahetuse sära”. Tundub esialgu lihtne küll, aga kui kõik teised panevad konkursile oma pildid ilutulestikust, siis peab hakkama mõtlema...

Aga enne mõtlema hakkamist tegin ikka ilutulestikust ka pilti!

Ja siis, pärast mõtlemist, otsustasin konkursile panna pildi õnne valamisest:

Järgmiseks ülesandeks tuli “Hüljatud”. Lõpuks ometi, pähkli asemel kommi ka!

Siin polnud pikka mõtlemist, otsustasime Joanniga minna Maardu fosforiidikaevanduse mahajäetud hoonetesse. Kuna olime seal juba korra käinud, siis teadsime, et sellel kohal on potentsiaali. Jäi üle ainult loota, et see veel ligipääsetav on... Kohati on tekkinud piiravaid aedasid, aga need kohad, mida tahtsime pildistada, olid õnneks vabalt ligipääsetavad.

Maardu fosforiidikaevanduse hooned on ühed ütlemata põnevad kohad. Mahajäetud hooned ja kohad on iseenesest juba huvitavad, aga paraku kipuvad nad olema mitte enamat kui üks grafitiga täis soditud telliskivihunnik. Siinkohal Maardu erineb täielikult - siin on alles vanu dokumente, mööblit, gaasimaske, kiivreid... Sellel kohal on ajalugu. Kuni keegi tuleb ja ka selle koha lõplikult hävitab.

Ja kõige lõpetuseks foto, mille panin konkursile neljanda teema alla:

Pärast järgmise nelja teema lõppu kohtume uuesti!

[laurikoppel]