#matkamine

[nooredmuudavadmaailma]

Koordineerisin Vitalaager Haapsalus

Meil oli:

-Ekskursioonid

-Matkamine

-Meskonnatöö

-Kultuur õhtu

-Filmi Õhtu

-Orienteerumine

[dredched]

Relaxing view . . . . #loodus #loodusfoto #loodusfotograafia #matkamine #matka #daba #luonto #nature #naturephotography #photography #photo #travel #travelphotography #hiking #adventure #camping #travelling #naturelovers #nature_perfection #путешествие #природа #фото #поход #природапрекрасна #eesti #eestifoto #estonia #wildlife #meri #sea (at Laulasmaa, Harjumaa, Estonia) https://www.instagram.com/p/CClsff4jmu-/?igshid=1vujssbfjn2mz

[pyou]

If anyone is done with Norwegian nature shots please hack into my Instagram and unfollow the unreasonable amount of Nordic accounts I follow. Still proud having climbed that. Still planning to do this again and go further. 🙇 . . #ulriken #mountains #Norway #hiking #matkamine #norra #Bergen #visitnorway #visitbergen #nature #loodus #mäed #challenge #travelling #autumn #sügis #active #trip #vacation #holiday #reisimine #norge #norgebilder #sky #taevas #puhkus #reis #vsco #vscocam #tb #throwback (at Ulriken)

[seiklused]

Kiidjärve- Taevaskoja- Kiidjärve matkarada

Heihoo seiklejad!

Tänased lood pärinevad 28. jaanuarist, kui olime Taavi vanematel Võrus külas ja otsustasime kasutada ära Lõuna-Eesti võlusid, seades sammud Kiidjärve- Taevaskoja-Kiidjärve matkrajale. Rada kulgeb mööda üht Ahja jõe kallast, jõudes sillani ning mööda teist kallast tagasi.

Link:

https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/kiidjarve-kooraste-puhkeala/kiidjarve-taevaskoja-kiidjarve-matkarada

Eelmises postituses rääkisime sellest, kuidas RMK kilomeetrid on pikemad kui tavakilomeetrid. Seekordki saime tõestust- 11 kilomeetrit kujunes hoopis 15- neks kilomeetriks. 

Aga kus alles olid 15 kilomeetrit! 

Rada sai alguse, nagu ikka, parklast. Seal leidus, nagu ikka, suur legend rajast. Nagu kaks eeslit heinakuhjade vahel, mõtlesime me mõnda aega kummalt poolt jõge rajaga algust teha. Alustage sellest otsast kuhu esimesena satute, ehk siis esimene algus on kohe parkla juurest üle tee, teine natuke mööda autoteed edasi kõndides. 

Me valisime parklale lähima. Rada algas jõe kõrvalt suundudes metsa, pannes matkajad proovile esimese kerge tõusuga. Sealt kulgesime edasi mööda üsna tasast teed metsa ja jõe piirimail, mis pakkus vilksatusi liivakivipaljanditest. Olen aru saanud, et liivakivipaljandid on millegipärast palju kutsuvamad minusugusele põhjaeestlasele. Lõunaeestlasele tundub liivakivipaljandist vaimustuses põhjaeestlane ilmselt nagu linnalaps, kes satub vaimustusse karjamaal söövatest lehmadest. 

Peale mõningast kulgemist keeras rada metsa poole sisse. Seal oli kindlasti rohkem tunda inimese kohalolu kui mõnel muul rajal, sest hiljuti oli tehtud metsaraiet ning matkarada ristus mitme metsaveoteega (koht, kus tuleb jälgida raja kulgemist, et mitte kogemata mööda metsaveoteed edasi minna). Samas pakkus selline kant ka üllatusi- leidsime loomavaatlustorni ning sellest samast tornist veidi eemal loomade söötmiskoha, kus olid puu küljes ka kaamerad. Ehk siis eesti rahva saladus paljastatud- RMK loomavaatluskaamera asub Taevaskojas! Olgem ausad, meil oli kerge soov saada oma 5 minutit kuulsust ja korra kaamera ette astuda aga meile tuli kahjuks meelde, et me vist ei ole põdrad. Siinkohal tervitused mu Soomes elavale ristiemale, kaamerad ootavad!

Metsast pööras rada üsna pea tagasi jõe kaldale ning siis hakkas suurem ronimine pihta. Tõuse ja langusi oli tõesti palju, ehk siis kui te ei plaani väga füüsilist pingutust nõudvat retke, ei ole see rada parim valik. Või siis oleme me lihtsalt erakordselt halvas vormis ja tegelikult on see rada superlihtne. 

Lisaks järskudele tõusudele oli tihti probleemiks ka jäätunud rada, ehk siis raja lõpu poole andsin mina alla ja hakkasin end tagumiku peal alla libistama. Naljakas vaatepilt. Sellistel hetkedel väärtustad metsas olemise isolatsiooni- vähem tunnistajad su veidrustele.

Raja keskpunktiks sai Saesaare pais ja jõelaev Lonny sadam. Arvestades seda, kui palju oli selles punktis inimesi, kelle juustes ei rippunud oksakesi, kelle ninad ei olnud külmast punased, kes ei ahminud hapnikku ning kelle jalad iga teise sammuga viltu ei astunud, jäi mulje, et sinna saab ka lühemat teed pidi. 

Seal sai kuulda veemühinat ning näha väikest hüdroelektrijaama. Lisaks oli platsi keskel nii umbes miljon viita, kus meil tekkis kerge segadus kuhu poole liikuma peaks (uued lugejad- me ei orienteeru eriti hästi). Tegelikkuses ei näidanud ükski silt meile tuttavat sihtkohta. Loogika aga ütles, et tuleb minna üle silla teisele poole jõge ja mööda kallast tagasi suunduda. Selles suunas me ka raja leidsime. 

Tublimad matkajad saavad selles punktis minna edasi Suure Taevaskoja poole, tehes veel pikema ringi. Meie seda ei teinud, sest avastasime võimaluse alles nüüd, seda postitust kirjutades (kaardi lugemisoskused on meil nullilähedased). 

Sinna jõudes avastasime, et olime kõndinud juba enam-vähem 7 kilomeetrit. Ehk siis ideepoolest oleks pidanud teine jõekallas olema vaid 4 kilomeetrit pikk. Lootus neljale kilomeetrile kadus, kui kohtasime silti, mis ütles, et meie lõpp-punktini on jäänud 8 kilomeetrit. Oleks Taavi mu näost tol hetkel pilti teinud, saaks sõnaraamat pildidefinitsiooni sõnale frustratsioon.

Optimismi aitas mingil määral säilitada fakt, et tagasiteel liikusime mööda teist jõekallast, mis oli tunduvalt kõrgemal. See tähendas, et üha tihedamini sai puude vahelt piiludes näha vaatepilti, mis hõlmas endas udusse mattunud kõrgeid põlismetsa puid, jäätunud jõge ja liivakivipaljandeid. Kindlasti üks vaatemängulisemaid radu kus käinud oleme.

Samas kaasnes vaadetega ka palju tõuse ja langusi ning väsimus kippus neid veelgi raskemaks muutma, vead olid kerged tekkima. Ehk siis esimest korda tundsin RMK rajal, et pean tõsiselt ettevaatlik olema ja liigutused läbi mõtlema, sest tihti oli mägi järsk ja jääs, ning tee peale olid langenud puud, mille teravad oksad olid ilmselt suurimaks ohuks kui libisemisema peaks. Hea meeldetuletus, et iga matk ei saa olla jalutuskäik pargis ega peakski olema. 

Väljusime metsast täpselt viimasel hetkel enne hämariku saabumist. Tunne oli mõnus, lihased väsinud ning põsed õhetamas. Kindlasti rada, mis väärib külastamist!

Top tips:

Arvesta 15-16 kilomeetriga.

Varu vett, õiged saapad ja päevavalgust.

Vali aastaaeg, kus on vähem jääd.

Ole hoolikas ning ära kiirusta.

Piilu aeg-ajalt raja kõrval olevad vaateid, kuid arvesta sellega, et seisad liivakivil ning varisemisoht on suur.

Pildid leiate alt poolt!

[krriiiissss]

Matkablogi kõigile, kes on huvitatud Eestimaa looduses ringi tatsumisest.

[conciousliving]

Minu lugu: Olen Taavi taimetoidu kokk ning toitumis -ja elustiili nõustaja/treener. Õpetan inimesi, kuidas toiduga sõbraks saada. Teen tervisliku toidu töötubasid ja toitumiskoolitusi. Olen läbinud maailma tasemel vegan ja taimetoidu kursused Balil Sayuri Healing food restoranis ning New Earth elustiili ja toitumis koolis,  lisaks olen läbimas 6 kuulist rahvusvahelist Integrative Nutrition toitumis -ja elustiili kursust, et saaksin inimesi aidata nende toitumis ja elustiili teekonnal veelgi rohkem.  Kogu elu on mul olnud seotud toiduga. 12 aasta jooksul olen näinud elu k;;gis ja v’ljaspool k;;ki. Alustasin street foodi ning catering teenuse pakkumisega, pidasin oma ettevõtet ning praegu tegelen valdkonnaga, mis mind tõeliselt inspireerib. Jagan oma loomingut läbi toidu valmistamise ning elustiili nõustamise.  Mulle meeldib luua silmailu läbi toidu ning jagada seda teistega, lisaks oluline osa on sellest, et toit oleks tervislik ning maitsev. Minu koka teekond on olnud väga mitmekesine ja selle aja jooksul olen teinud väga erinevat stiili toitu. Viimased 8 aastat on mind huvitanud just tervislik ja jätkusuutlik elustiil. Minu elus oluline osa on teadlikkusel. Kuidas suhelda toidu ja loodusega ning nad omavahel ühendada. Toidu valmistamine on minujaoks eneseväljendus, teraapia ning meditatsioon, kus kogu maagia sünnib hetkes. Mind inspireerivad loodus, värvid, maitsed, tekstuurid.  Olen läbinud enamus etapid toitlustus valdkonnas alates kokkamisest, serveerimisest, teenindamisest, inspireermisest, kuni inimeste nõustamiseni välja. Võin olla abimeheks köögis või  poes ning samuti treeneriks, kes motiveerib ja inspireerib oma elustiiliga.  Teadliku elustiili juurde kuuluvad veel, jooga, meditatsioon, liikumine ja trenni tegemine, mägedes matkamine, reisimine, uute kultuuride avastamine ning veel palju muud.

[materjal]

Matka vorm | Loodusega koos | RMK Matka vorm | Loodusega koos | RMKPin / Albumid/ Matkamine/ Allikas Allikas

[jekajalutab]

August ja taaskohtumised Norras

Selle postituse võiks tegelikult kokku võtta ühe mõttega - mul on siiralt hea meel olla tagasi Norras. August ja suvi hakkab tasapisi läbi saama ja kuigi juuni ja juuli Hollandis olid meeldivad, siis kool ning praktika ei tekitanud otsest puhkamise tunnet. Norra ja Loen on nagu kuurort. Väike, vaikne koht, kuhu on suurepärane naasta. Siin veedetud aeg on hea mõtlemiseks, plaanide tegemiseks, unistamiseks, lugemiseks, puhkamiseks ja igasugusteks väikesteks tegevusteks, mis on muudel aegadel edasi lükatud, sest kiire noh. Kuigi ma olen peaaegu igapäevaselt köögis tööl, keskmiselt kusagil kaheksa tundi ja vahetevahel on päevad päris väsitavad, siis keset ilusat loodust ei ole sellel tegelikult tugevat mõju. Võib-olla on asi ka selles, et ma olen enamasti alati teises vahetuses, mis algab kella kolmest. See lubab mul meeldivalt kümme tundi magada. 

Üks lühike jalutuskäik tippu ja siis mööda mäeseljakuid edasi. Ma olen see väike täpp pildi keskel.

Alates sellest hetkest, kui ma siia jõudsin, siis sain aru, et Norras on suvi läbi. Enamus päevadel kui aknast välja vaadata, siis upub fjord pilvedesse, udusse, sajab vihma, vesi voolab ojadena väikestest küngastest alla ja ega ilma jope ja pusata välja ei taha astuda. Ma veel vaikselt soovin mõnda sooja ja päiksepaistelist päeva. Sellele vaatamata olen ka kehvema ilmaga ennast soojalt riide pannud ja metsa põiganud. Kilekott näpus, taskunuga kotis ja silmad metsaalust kammimas. Siin on korralikult seeni. Vahel naased tagasi viie või kaheksa kiloga, sööd kohe nendest kaks ära ja siis nuputad, mida ülejäänutega teha. Suurema osa olen hispaanlastele andnud või kokanud suurema hulga kukeseenepastat ja siis kogu ümbruskonna sööma kutsunud. 

Hommik fjordis

Kjendalsbreen või teisisõnu Kjendalli liustik. Pildil on ka üks grupp inimesi, kes on aga nii väikesed, et neid on raske leida. Vihjeks, nad seisavad jõe ääres.

Seltskond on eelmisest aastast natukene muutunud. Uued näod on köögis, kuid päris palju on ka tuttavad eelmisest aastast. Seltskond on tore ja töö erinevate meeskondadega sujub päris ladusalt. Vahetevahel tuleb ette erinevaid lahkarvamusi, kuid need lahendatakse kiiresti ja töö võib rahulikult edasi minna. Ülesanded köögis on põhimõtteliselt samad, mis eelmisel aastal. Toidud pole ka vahepeal muutunud. Paar asja on juurde tulnud, aga nende valmistamine pole teab, kui keeruline. Esimene nädal läks väheke aeglasemalt, sest oli vaja meelde tuletada, mis eelmine aasta õpitud. Aga see tuli kiiresti. Mulle anti ka mõned uued ülesanded. Nüüd olen päris tihti õues ja valmistan süüa ameerika turistidele, kes on alati vaimustuses ning ahhetavad ja ohhetavad igasuguse toidu peale. Mulle meeldib see uus ülesanne, sest vastupidiselt köögis töötavatele kokkadele istun mina õues, värske õhu käes ja toidu valmistamine keset fjordi on päris kaunis ja meeldiv tegevus. Ükskõik, mis inimesed arvavad ameeriklaste kohta või mis eelarvamused meil nendest on, need turistid siin on väga lahked, avameelsed ja jutukad. Paaril korral olen saanud kingitusi, millest vast kallim või väärtuslikum on väike kullast dollar, mille andis mulle vana paarikene pärast seda, kui ma reetsin kuidas me lõhet valmistame. Mündil oli Lady Liberty, seega … was I liberated by Americans now? 

Väike osa seltskonnast

Avastasin, et ma polnud eelmine aasta ühtegi korralikku pilti hotellist siia lisanud, seega - viga parandatud.

Elukoht on mul sama, isegi maja on sama. Tuba on teine, aga siiski väike ja pime. Vaade pole ka enam fjordile vaid sisehoovi. Seetõttu olen iga vaba hetk toast väljas ja lemmiktegevuseks kodus olles on ikka võtta tugitool, tõsta see maja ette ja väikese kohvi, sigareti (kuidagi peab nendest paarist tubakapakist ju lahti saama) ja raamatu või sarjaga ennast mõni tund lõbustada. Muidugi on siin ka mõned natukene nutused elemendid. Esiteks ja taaskord, alkohol on köhima panevalt kallis. Üks suvalaager, kõige odavam lake on poes kolm või neli eurot ja pubis seitse eurot ja seitsekümmend senti. Pits kanget algab kümnest eurost. Rohelise aeg on ka otsas. Aasta aega pahvimist ja muhvigi pole muutunud. Ikka samasugune edasi, kusagil nurgas ei värise, ega kangema peale pole ka kukkunud. Mis teha, ela oma elu edasi. Aga mis sa siis oma vaba ajaga teed? Alustasin hispaania keele õpinguid. Köögis ja hotellis töötab nii palju hispaanlaseid, et pärast igat tundi on hea nendega harjutada ja õppida. Varsti oskan juba ennast tutvustada ja pidada lihtsat vestlust teemadel: söök, jook ja kuidas kiiremas korras meditsiinilist abi saada. Teisisõnu elutähtsad teemad on kaetud – nüüd tuleb kiiremas korras selgeks õppida, kuidas neiudega tutvust teha ja oma ühistest huvidest rääkida. Aega on kõvasti, sest seekord on plaan jääda siia kuni detsembrini. Ootan suure huviga sügist, sest siis pidavad kogu kohalik loodus muutuma mitmevärviliseks ja matkamine soojal oktoobrikuul sügiseses metsas keset Norrat on päris vägev. Võibolla annab detsembris ka natukene lumelauatada. Senikaua aga laenan kusagilt ratta ja sõidan erinevaid liustike vaatama. Ah jaa, alles see aasta sain teada, et siinsamas on ka mandri euroopa suurim liustik. Väike märkus siia lõppu. Eile langes suur koorem mu õlult ja ma olen nüüd ametlikult magister. Utrechti Ülikool sai lõpetatud ja lõputöö, pärast kolme parandust, kaitstud. Oktoobris korraks siis uuesti Hollandisse.    

Vihm, päike, tuul, palavus ja lõikav külm, kõik samal ajal või poole tunnise vahega.

Seekordne matkasõber Davidas naudib vaadet.

Elu tundub ilus.

[jagades]

Asjad

Liiga palju asju.

Olen siin juba pikemat aega arvamusel, et mida vähem asju seda parem. Näiteks kui me asusime teele 3-nädalasele suveseiklusele, mis hõlmas endas väga erinevaid tegevusi (mäejooksulaager, telkimine, orienteerumisvõistlused, konverentsipäevad Genfis, matkamine Chamonix), siis nende paremaks nautimiseks oli raske autot mitte liialt täis pakkida. Pluss osa puhkusest veetsime ilma autoga roadtrippimata, vaid lendasime Shveitsi. Tagantjärgi võib ju tunnistada, et kuigi enne reisi ikka arvan, et väsin mingitest riietest ära ja hea kui on vaheldust, siis tegelikult kulub palju vähem riideid kui arvata võib. Pluss, meil oli ju kaks peatust pesumasinaga. Aga suvi on lühike ja mõtlesin siis, et kasutan siis kõiki neid suveriideid, mis ülejäänud aastast kapinurgas seisvad.

Jah, kuigi mulle meeldiks end kätte võtta ja “asjades” sorteerida, et vähendada liiga paljude asjade omamist, siis mulle väga meelt mööda ei olnud kui keegi teine seda valikut minu eest ähvardas teha. Nimelt lendasime saksa suuruselt teise lennufirmaga Stockholmi poole ega julge seda kellelegi soovitad. Kaos. Olen reisinud omajagu, aga harva kogenud sellist reisiaegade muutmist, lendudele lisamaandumise juurde panemist, lendude hilinemist, info vähesust, inimtühjale infoletile viitamist. Nüüd ei julge midagi väga põhjapanevat väita, aga läheb hetk aega enne kui uuesti nendega lennata tahan. Kui, siis igastahes vaid käsipagasiga. Sest...

Kui viimaks Stockholmi jõudsime, siis keegi meie kottidest midagi ei teadnud. Ei teadnud poole lennu täiest kottidest. Et ja, ei tasu seda pisikest kleepsu ära kaotada, mis sulle millalgi check-in’is piletile kleebitakse. Keskkonna vaatenurgast püüan lennata sedavõrd vähe kui võimalik ja kui on valida, siis pigem otselend. Aga nüüd oli see ju lennufirma, kes meie lennu ühe vahemaandumise asemel kahe vahemaandmisega lahendas. Kotid võisid olla kusagines Euroopas. Keegi miskit ei teadnud. “Täida ära avaldus ja me võtame sinuga ühendust kui kotid kohal,” lubas noormees infoletis. Mu vanemad on korduvalt hädas olnud, et kotid kohale ei tule, aga nende sihtkohas maandudes on alati teada olnud, kus nad asuvad ja millal tulevad.

Mina ei aimanud esialgu miskit halba. Küll laheneb. Kui aga paar päeva teadmatust oli mööda läinud, siis tekkis veidi kõhe tunne - äkki on aeg head aega öelda mu asjadele ja kotile. Õppisin, et esimesed 5 päeva tegeleb lennujaam kottide otsimisega, seejärel läheb vastutus lennufirma kanda. Ja 21 päeva möödumisel kuulutatakse kott kadunuks. Tähtis, et lennujaamast PIR-numbri saab (kõlab ju nagu RIP, eks). Toksisin siis selle koodi aeg-ajalt worldtracing-leheküljel sisse, et uurida, kas meie kottidest on midagi teada... Andersi kott saabus kolme päeva möödumisel. Rõõm selle üle, samas segadus: kuidas nad teineteisest eraldi läinud on? Läks veel paar päeva. Teadmatus. Viie päeva möödumisel sain lennufirmalt kirja, nüüd on asi nende kanda.

We deeply regret the mishandling of your baggage and would like to apologize for the inconveniences caused.

Sain ka lingi, kus sai lisainfot koti kohta jätta, et aidata kaasa nende dektetiivtöös. Kahjuks tegin saatusliku vea. Ei soovita ju kellelegi googeldada haigussümtomeid, sest kõik võib viidata surmale. Sama kehva on google-sse panna lennufirma nimi ja pagas. Põhimõtteliselt leidsin rea artikleid, kus kirjeldati, et neile pagasi äraandmine võrdub sellest ilma jäämisega. Jah, heas usus ulatad oma kokkupakitud asjad lennujaama töötajale ja ta kaotab selle lihtsalt ära. Päriselt, ma tean, et elu on lihtsam kui on vähem asju, aga seekord valisin kaasa võtta kõik need, muuhulgas uued matkasaapad, mis ostsin Genfis ja mis toredat reisi meenutama pidid jääma. Ja ka kõik need toredad suvekleidid, mis aastate pikku leidnud olen.

Kokkuvõtvalt võib aga öelda, et veidi pärast nädala möödumist tõi postifirma mu koti ära. Rohkem infot ei saanud. Ega enam ei huvitanud ka. Peamine, et kodus tagasi. Selle nädala möödumisel õppisin nii mõndagi. Kuigi esialgu muudkui igatsevalt uusi asju meenus, mis seal kotis oli, siis nädala jooksul jäi nimekiri asendamatutest asjadest järjest lühemaks. Ja tagantjärgi võib öelda, et ega miskit sealt väga asendamatut ei olnudki. See teebki asjast asja, et need asendamatud ei ole. Võivad olla hinnalised, südamelähedased. erakorralised, olulised, aga mitte asendamatud. Natuke loll minust oli muidugi koduvõtmeid sinna kotti unustada. Aga ka need ei olnud asendamatud.

Kui peaksid aga samasse paati sattuma, siis Telegraph andis väga konkreetselt nõu. Või tee nii nagu minu vend soovitas (aga ma seni teda ei kuulanud), et kirjuta suur silt oma nime, telefoni ja aadressiga ja pane kotti. Loomulikult on kotiväline nimesilt ka hea, aga kui lennujaama kleeps ära tuleb, siis võib vabalt ka midagi muud sealt küljest pudeneda. Ja teiseks, tee pilt oma kotist või kirjuta muud moodi üles koti suurus, firma, värv või misiganes seda eristab, et äkki aitab kaasa leidmisel. Ma panin nüüd ühe kleepsu oma kotile näiteks.

[koigekoige]

Matkamess Matkamess Matkamine Mess Eesti Pin / Albumid / Keit Pins / Allikas / Kõige-kõige

[dredched]

. . . . #loodus #loodusfoto #loodusfotograafia #matkamine #matka #daba #luonto #nature #naturephotography #photography #photo #travel #travelphotography #hiking #adventure #camping #travelling #naturelovers #nature_perfection #путешествие #природа #фото #поход #природапрекрасна #eesti #eestifoto #estonia #wildlife #mushrooms https://www.instagram.com/p/CC_K6S4jmal/?igshid=1osyvq4x5zy0x

[dredched]

. . . . #loodus #loodusfoto #loodusfotograafia #matkamine #matka #daba #luonto #nature #naturephotography #photography #photo #travel #travelphotography #hiking #adventure #camping #travelling #naturelovers #nature_perfection #путешествие #природа #фото #поход #природапрекрасна #eesti #eestifoto #estonia #wildlife #forest (at Kallaste) https://www.instagram.com/p/CC8zcgfjyUq/?igshid=9lc0banjyz2y

[dredched]

Be careful... . . . #loodus #loodusfoto #loodusfotograafia #matkamine #matka #daba #luonto #nature #naturephotography #photography #photo #travel #travelphotography #hiking #adventure #camping #travelling #naturelovers #nature_perfection #путешествие #природа #фото #поход #природапрекрасна #eesti #eestifoto #estonia #rakvere (at Rakvere, Estonia) https://www.instagram.com/p/CC8CzYrDgVA/?igshid=1ip58fgsbb6op

[dredched]

. . . . #loodus #loodusfoto #loodusfotograafia #matkamine #matka #daba #luonto #nature #naturephotography #photography #photo #travel #travelphotography #hiking #adventure #camping #travelling #naturelovers #nature_perfection #путешествие #природа #фото #поход #природапрекрасна #eesti #eestifoto #estonia #wildlife #cow #корова https://www.instagram.com/p/CC0h0bnjEnr/?igshid=vfhuafpkdwxn

[pyou]

As a person who has never been on an actual mountain before this was the most challenging thing I have ever done. Cable cars weren't going so I hiked up Ulriken. Wind was so strong rain felt like knives, I kept slipping, my shoe kept leaking and I thought I waa gonna stay there forever. My legs are still shaking and headache is going strong. Now I think it was worth it. . #ulriken #mountains #hiking #Norway #Bergen #mäed #matkamine #experience #view #nature #loodus #puhkus #travelling #vacation #weather #visitBergen #visitNorway #sky (at Ulriken643)