seiklused - Tumblr blog

[seiklused]

Kütioru matkarada

Tervitused!

Ilm on viimasel ajal kuum teema- tundub eestlaslik siinkohal ka kiruda: noo kus kohas see kevad on, kui üle päeva lund sajab? Nii, isamaaline kohus täidetud, saab edasi minna. 

Teame, et oleme kaua pildilt kadunud olnud. Kui keegi tahab mõnda isikut meie kadumise eest vastutusele võtta siis võiks see olla härra Murphy, sest ausalt- meie südamed kibelesid ammu juba uutele radadele, kuid seiklemiseks sobivatel päevadel sadas tavaliselt vihma ja lund. 

Eks me ise ole ka veidi lihtsad- oodata ilusat ilma või lumevaba aprilli, keda me lollitame. 

Kuid hiljutisel nädalavahetusel sai mõõt täis ja otsustasime maksku mis maksab ikkagi matkama minna. Maksis see meile lõpuks meie saapad ja püksid (hehe, kõik nüüd kujutavad mind ja Taavit matkalt paljajalu ja ilma püksata tagasi tulemas). 

Hommikul aknast välja vaadates valitses üsna trööstitu olukord- vihm, hallid pilved ja tuul. Aga me oleme südames vaprad ja nii me krimpsus nägudega aga väga vapratena sinna autosse ronisime. 

Otsustasime seekord minna avastama Kütiorgu, mis asub Võru külje all. Link rajale on siin:

https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/kaitsealad/haanja-looduspark/1216

Paarkümmend minutit sõitu (olime eelneval õhtul juba Võrru tulnud, lihtsalt selgituseks, et keegi ei arvaks, et ma Tallinnast Võru külje alla paarikümne minutiga sõitsin) ja meile avanes üsna kõhe vaatepilt. 

Mudase tee ääres seisis hiiglaslik tondiloss, mis tundus igast otsast lagunev. Maja juurest kostus erinevaid hääli- tuul, mis läbi selle kihutades aegajalt huikas ja plaksud, mida lõi akende ees lehviv kile. Sellest möödunud, jõudsime parkimisplatsile, mis asus vähem laguneva maja juures. Kiikasime majja sisse, et küsida, kas ikka võime auto sinna parkida. Kaminas oli küll tuli ja maja korras, aga ühtegi inimest me seal ega lähiümbruses ei näinud. Maja kõrval olevalt vaateplatvormilt paistis org ning sinna minevad vanad suusatõstukid, mis tundusid justkui lihtsalt päeva pealt seisma jäetud ja hüljatud. Maja ees seisis tühjade rehvidega auto.

Ma küsiks nüüd teilt- kõlab justkui nagu mõni nendest kannibalidega õudusfilmidest, kas pole? Minu süda enam nii vapper ei olnud, aga nägu oli ikka krimpsus.  

Edasi me läksime, hoolimata mu veendumusest, et tagasitulles on ka meie auto rehvid tühjad ja me saame seda kaminatuld veidi liiga lähedalt vaadata. 

Rada algaski Kütioru suusakeskuse juurest, mis praeguseks ei ole olnud minu andmetel mõnda aega tegev- sellest ka kergelt räämas välimus.

Raja alguses oli kohe vaja läbida org, mis oli päris järsk. Edasi kulges rada põldude ja metsade vahele, kust me leidsime erakordselt paksu kuuse. See kuusk oli nii paks, et mina mõtlesin kohe kui tore oleks selle sisse ronida. Mul ei õnnestunud see eriti hästi.

Metsast leidsime üsna huvitava pesakasti- me seekord sinna peatuma ei jäänud, aga pesapunujatel on võimalus seda veel teha. 

Rada kulges pikalt läbi metsa, kuni jõudsime mõne üksiku maja juurde ja nende lähedal jäi meie teele Tammetsõõr. Tegemist siis tammedest ringiga, kuhu tohib siseneda vanade uskumuste kohaselt vaid peale saunas käiku. Seal ei tohi suitsetada ega juua alkoholi ning kombeks on teha ohvriand. Vanasti ei lubatud koertel seal käia sest arvati, et nad kaevavad luud välja (nagu see rada ei oleks juba piisavalt hirmus olnud). Me riskisime oma õnnega ja läksime ringi ikkagi sisse, kuigi me saunatanud veel ei olnud. Ringi sees oli kivi, kuhu inimesed olid peamiselt raha jätnud aga mõni ka ehteid, piibu ja kaks viinamarja kah (kellel siis seda raha üle, et metsa jätta).  

Peale Tammetsõõri läks rada edasi Tohkri külla, mis kujutas endast mõnda elumaja. Ometi on Tohkri küla tähtis koht, sest sealt on pärit kirjamees Hindrik Prants (lohutuseks lugejatele, kes ei ole temast kuulnud- ma ka ei olnud). 

Külast edasi läks tee mööda nõlvakut alla, mille ääres trotsisid ilma koos meiega vasttärganud sinililled. Nii vahva!

Rajal jätkates leidsime ilusa oja, millest läks üle väike sillake. Minu lemmikvaatepilt seekord. Möödusime ka vesiveskist, kuid too hetk sadas juba päris paduvihma ja pilti teha ei saanud. 

Lisaks metsadele, tõusudele ja langustele, ojadele ja veskitele tekkisid hetked, kus sai piiluda lainurgaga vaateid üle põldude. 

Viimane vaatamisväärsus lõpusirgel oli jändrik mänd, mis tee ääres kõrgus. Mänd oli täpselt nii paks, et me saime Taaviga selle ümber kätest peaaegu kinni. Männi juures peaks legendi järgi olema aare, seitsme sõdurisineli kaugusel, seal kuhu langeb teatud täiskuu ööl puu vari. RMK ei olnud lisanud, millal see teatud täiskuu olla võiks- ahnepätsid. Lisaks olevat mänd viimane seal kunagi seisnud Hiiest, kus elasid haldjad. RMK aga arvab, et männi alles jäänud eluaastad on loetud ja meie soovisime omalt poolt puule palju jõudu tulevateks aastateks.

Parklasse tagasi jõudes olin õnnelik, et rehvid olid veel täis ja keegi meid supiks süüa ka ei tahtnud. Üllatuseks oli seekord fakt, et RMK järgi on rada 9,6 km pikk ja umbes-täpselt nii palju mõõtsime ka meie selle pikkuseks.

Top tips:

Ära ehmu õudusfilmi välimusest!

Arvesta, et rada on pigem väljakutsuv (tõusud, langused).

Pane tähele, kus liigud ja loe raja ääres olevat infot, see on üsna põnev (haldjad ja hiied ja ohvriannid ja noo kuulge, HINDRIK PRANTS).

Mine sinna matkama siis kui on loota, et muda on vähem kui poolde säärde. 

Ahjaa, ja järgmine päev paistis Võrus päike…

Ja nagu ikka, pildid leiat alt poolt!

[seiklused]

[seiklused]

[seiklused]

Kiidjärve- Taevaskoja- Kiidjärve matkarada

Heihoo seiklejad!

Tänased lood pärinevad 28. jaanuarist, kui olime Taavi vanematel Võrus külas ja otsustasime kasutada ära Lõuna-Eesti võlusid, seades sammud Kiidjärve- Taevaskoja-Kiidjärve matkrajale. Rada kulgeb mööda üht Ahja jõe kallast, jõudes sillani ning mööda teist kallast tagasi.

Link:

https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/kiidjarve-kooraste-puhkeala/kiidjarve-taevaskoja-kiidjarve-matkarada

Eelmises postituses rääkisime sellest, kuidas RMK kilomeetrid on pikemad kui tavakilomeetrid. Seekordki saime tõestust- 11 kilomeetrit kujunes hoopis 15- neks kilomeetriks. 

Aga kus alles olid 15 kilomeetrit! 

Rada sai alguse, nagu ikka, parklast. Seal leidus, nagu ikka, suur legend rajast. Nagu kaks eeslit heinakuhjade vahel, mõtlesime me mõnda aega kummalt poolt jõge rajaga algust teha. Alustage sellest otsast kuhu esimesena satute, ehk siis esimene algus on kohe parkla juurest üle tee, teine natuke mööda autoteed edasi kõndides. 

Me valisime parklale lähima. Rada algas jõe kõrvalt suundudes metsa, pannes matkajad proovile esimese kerge tõusuga. Sealt kulgesime edasi mööda üsna tasast teed metsa ja jõe piirimail, mis pakkus vilksatusi liivakivipaljanditest. Olen aru saanud, et liivakivipaljandid on millegipärast palju kutsuvamad minusugusele põhjaeestlasele. Lõunaeestlasele tundub liivakivipaljandist vaimustuses põhjaeestlane ilmselt nagu linnalaps, kes satub vaimustusse karjamaal söövatest lehmadest. 

Peale mõningast kulgemist keeras rada metsa poole sisse. Seal oli kindlasti rohkem tunda inimese kohalolu kui mõnel muul rajal, sest hiljuti oli tehtud metsaraiet ning matkarada ristus mitme metsaveoteega (koht, kus tuleb jälgida raja kulgemist, et mitte kogemata mööda metsaveoteed edasi minna). Samas pakkus selline kant ka üllatusi- leidsime loomavaatlustorni ning sellest samast tornist veidi eemal loomade söötmiskoha, kus olid puu küljes ka kaamerad. Ehk siis eesti rahva saladus paljastatud- RMK loomavaatluskaamera asub Taevaskojas! Olgem ausad, meil oli kerge soov saada oma 5 minutit kuulsust ja korra kaamera ette astuda aga meile tuli kahjuks meelde, et me vist ei ole põdrad. Siinkohal tervitused mu Soomes elavale ristiemale, kaamerad ootavad!

Metsast pööras rada üsna pea tagasi jõe kaldale ning siis hakkas suurem ronimine pihta. Tõuse ja langusi oli tõesti palju, ehk siis kui te ei plaani väga füüsilist pingutust nõudvat retke, ei ole see rada parim valik. Või siis oleme me lihtsalt erakordselt halvas vormis ja tegelikult on see rada superlihtne. 

Lisaks järskudele tõusudele oli tihti probleemiks ka jäätunud rada, ehk siis raja lõpu poole andsin mina alla ja hakkasin end tagumiku peal alla libistama. Naljakas vaatepilt. Sellistel hetkedel väärtustad metsas olemise isolatsiooni- vähem tunnistajad su veidrustele.

Raja keskpunktiks sai Saesaare pais ja jõelaev Lonny sadam. Arvestades seda, kui palju oli selles punktis inimesi, kelle juustes ei rippunud oksakesi, kelle ninad ei olnud külmast punased, kes ei ahminud hapnikku ning kelle jalad iga teise sammuga viltu ei astunud, jäi mulje, et sinna saab ka lühemat teed pidi. 

Seal sai kuulda veemühinat ning näha väikest hüdroelektrijaama. Lisaks oli platsi keskel nii umbes miljon viita, kus meil tekkis kerge segadus kuhu poole liikuma peaks (uued lugejad- me ei orienteeru eriti hästi). Tegelikkuses ei näidanud ükski silt meile tuttavat sihtkohta. Loogika aga ütles, et tuleb minna üle silla teisele poole jõge ja mööda kallast tagasi suunduda. Selles suunas me ka raja leidsime. 

Tublimad matkajad saavad selles punktis minna edasi Suure Taevaskoja poole, tehes veel pikema ringi. Meie seda ei teinud, sest avastasime võimaluse alles nüüd, seda postitust kirjutades (kaardi lugemisoskused on meil nullilähedased). 

Sinna jõudes avastasime, et olime kõndinud juba enam-vähem 7 kilomeetrit. Ehk siis ideepoolest oleks pidanud teine jõekallas olema vaid 4 kilomeetrit pikk. Lootus neljale kilomeetrile kadus, kui kohtasime silti, mis ütles, et meie lõpp-punktini on jäänud 8 kilomeetrit. Oleks Taavi mu näost tol hetkel pilti teinud, saaks sõnaraamat pildidefinitsiooni sõnale frustratsioon.

Optimismi aitas mingil määral säilitada fakt, et tagasiteel liikusime mööda teist jõekallast, mis oli tunduvalt kõrgemal. See tähendas, et üha tihedamini sai puude vahelt piiludes näha vaatepilti, mis hõlmas endas udusse mattunud kõrgeid põlismetsa puid, jäätunud jõge ja liivakivipaljandeid. Kindlasti üks vaatemängulisemaid radu kus käinud oleme.

Samas kaasnes vaadetega ka palju tõuse ja langusi ning väsimus kippus neid veelgi raskemaks muutma, vead olid kerged tekkima. Ehk siis esimest korda tundsin RMK rajal, et pean tõsiselt ettevaatlik olema ja liigutused läbi mõtlema, sest tihti oli mägi järsk ja jääs, ning tee peale olid langenud puud, mille teravad oksad olid ilmselt suurimaks ohuks kui libisemisema peaks. Hea meeldetuletus, et iga matk ei saa olla jalutuskäik pargis ega peakski olema. 

Väljusime metsast täpselt viimasel hetkel enne hämariku saabumist. Tunne oli mõnus, lihased väsinud ning põsed õhetamas. Kindlasti rada, mis väärib külastamist!

Top tips:

Arvesta 15-16 kilomeetriga.

Varu vett, õiged saapad ja päevavalgust.

Vali aastaaeg, kus on vähem jääd.

Ole hoolikas ning ära kiirusta.

Piilu aeg-ajalt raja kõrval olevad vaateid, kuid arvesta sellega, et seisad liivakivil ning varisemisoht on suur.

Pildid leiate alt poolt!

[seiklused]

[seiklused]

[seiklused]

Paunküla mägede matkarajad

Saabus üks nädalavahetus, kui imelisel kombel ilmutas end kaua kadunud taevakeha- päike. Hommikul neid kiiri kardina tagant märgates alustasime päeva teadmisega, et tuleb matkama minna.

Seekordseks valikuks sai Paunküla mägede matkarada. RMK link all:

https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/aegviidu-korvemaa-puhkeala/1226

Paunküla radadega on hea see, et neid radu ongi seal mitu. Igaüks saab endale sobiva pikkusega teekonna valida. Meie olime esialgu ambitsioonikad ning mõtlesime, et pikim rada on parim valik. Kui me oleks kogu raja läbi teinud, oleks pidanud pikkuseks tulema 12 km, samas kahtleme me selles tõsiselt, sest me jõudsime läbi käia vaid radade keskel oleva ringi ning meie targad telefonid näitasid meile teekonna pikkuseks juba siis 8 km ( võin kerge vihjena öelda, et praeguseks oleme me läbinud ka teise matka, mis tõestas et RMK kilomeetrid on pikemad kui tavalised kilomeetrid). 

Matk sai alguse kerge mäkketõusuga. Jõudnud mäe otsa, hajus me tähelepanu mõneks ajaks. Seisime kahekesi põõsastes ja üritasime mõlemad külmunud veepiiskadest kuuseokstel häid pilte saada. Meil ei õnnestunud see...aga nad olid päriselt ka ilusad, nagu klaasist ehted, millest päike läbi säras. Vabandame siinkohal oma puudulike fotograafia oskuste eest ja loodame, et teil on piisavalt elav kujutlusvõime, et neid külmunud veepiisku vähemalt vaimusilmas sillerdamas näha.

Õhk oli karge, päike säras ja rada oli täis igasugu seiklevaid vennikesi, loomakesi, lapsukesi ja naisukesi. Üks vahva komme mida tihti matkaradadel kohtab, on kaasmatkajate teretamine. Olgem ausad, võhivõõralt eestlaselt tere saada on ikka üsna eriline juhtum. Ilmselt tuleneb see tere-tuhin värske õhu ja looduse energiast. Aitäh kõigile teretajatele!

Mõni aeg jalutasime tõusude ja langustega metsas, jõudes välja Paunküla lõkkekohta. Seal on olemas grilliga tuletegemise koht ja isegi pann ripub majakese küljes. Lõkkekohast mitte eriti kaugel asub esimene järv. Lõkkekoha juures tekkis ka esimene hetk, kus pidi hakkama mõtlema, et kuhu edasi minna. Sel hetkel on valikuid kolm ning edaspidi tuleb veel mõni valik ka juurde. 

Meie jätkasime mööda kunagist laudraja teed, mida hetkel enam ei eksisteeri. Aga RMK lubab, et varsti on seal tuttuus laudtee. Hoolimata raja kõrvale hunnikusse laotud laudadest, oli rada käidav ja vaated ilusad. Mitte-eksisteeriv laudtee sai oma lõpu järsu tõusu juures, millest mina üles ei kõndinud, vaid pigem roomasin. Taavi oli härrasmees ja tegi samal ajal pilti. 

Ka sellel hetkel saad valida, kas suundud paremale pikale ringile või vasakule pikale ringile. Me otsustasime paremale minna. Mõnda aega jätkus rada mööda künka harja, mõlemal pool mõnusad orud. Jõudsime välja Punamäe järveni. Sel hetkel hakkasime me kaardis kahtlema. Kui te vaatate Paunküla mägede kaarti, siis näete, et ida poolne osa rajast peaks moodustama peaaegu sama pika ringi kui lääne poolne rada. Samas on RMK kodulehel oleval kaardil pandud osa ida raja peale kaardilegend ning kohapeal oleval kaardil lõppeb ida poolne ring järsku looduskaitseala piiriga, ehk siis ei moodusta ringi, vaid jääb poolikuks. Kas siis tegelikult tuleb ring kokku või ei tule, me ei teadnudki. 

Me otsustasime mitte riskida ja kõndisime Punamäe juurest tagasi ning võtsime uue teeotsa tagasi, tehes tunduvalt väiksema ringi. Ka sellisel juhul suutsime mingi hetk oma suuna kaotada ja ekslesime mõnda aega kuni raja uuesti kätte saime. Üldiselt hakkab nüüdseks tekkima tunne, et ehk on probleem meie kaardilugemise oskustes ja mitte RMK märgistuses. Kuigi, tuleb tõdeda, et märgistus ei olnud ka siin rajal ideaalne (või me kõndisime väga valesti). 

Lõkkekohta tagasi saime mööda täitsa eksisteerivat laudteed, kus kohtasime ka noort Sammalhabet. Jõudnud siis ringiga tagasi lõkkekohta, tegime me lõkkekoha juures olevale järvele ringi peale ja siis seadsime sammud kodu poole. Päike hakkas ära kaduma ja arvestades asjaolu, et me ka valges suudame ära eksida, ei olnud mõtet oma õnnega pimedas riskima hakata. 

Top tips selle raja puhul:

Päike teeb kõik ilusaks, ehk siis minge matkama kui päike väljas.

Tehke endale kaart ja valitud ring selgeks, sest seal on valikuid palju. 

Olge valmis juurikatel komistama ja tõusudel roomama. 

Arvestage, et kogupikkus neil radadel ilmselt ei ole 12 km, vaid rohkem. 

Mapsis juhatab kohale sihtkoht Paunküla matkarajad. 

Olge mõnusad!

[seiklused]

[seiklused]

Marimetsa matkarada

Tervitused matkasellidele!

Oleme täitsa teadlikud, et meil on siin seiklustest väike paus olnud. Me oleme seigelnud küll, lihtsalt vahepeal rohkem köögis ja söögilauas, nagu pühadele kohane. Läks natuke aega enne kui me olime piisavalt pühadest taastunud ja suutsime punktist A punkti B kõndida, mitte veereda. 

2017 aasta esimeseks matkaks osutus Marimetsa matkarada, mis asub Risti maantee ääres, eelnevalt Tallinnast Haapsalu poole sõites. Siin ka juba esimene märge: kui tahate Marimetsa matkama minna ja lähete sinna Google Mapsi abil, pange sihtkohaks Marimetsa matkaraja parkla, mitte Marimetsa matkarada. Google Maps juhatab viimase sihtpunkti korral teid külla kellegi koduaeda. 

Olen nüüd aus ja tunnistan, et seekord matk erilisi emotsioone ei tekitanud. Nii nagu enamus eestlased, oleme ka meie tüdinud hallist ja pimedast, mudast ja poolsulanud lumest. Ning see matk esindas kõike seda nagu te piltidelt võite näha.

Kuigi me eriti vaimustuses ei olnud, tahame kogutud info siia siiski kirja panna.

Rada ise on edasi-tagasi kõndimine, kokku 9 km. Alguse saab see liinide alusest sihist, liikudes metsa. Veidi aega kõndimist metsas, kus on peamisteks vaatamisväärsusteks kuivenduskraavid, jõuab rada põllu äärde, kus oli näha esimesi pajutibusid (kevad, palun tule juba). 

Põllult edasi minnes on veel veidi metsa, ja siis jõuab kätte viimane lõik, mis kujutab endast pikka laudteed üle raba ja lõppeb vaatetorni juures. 

Rada tundus üsna populaarne, arvestades, et ilm oli kehv, kuid sellepoolest nägime nelja erinevat seltskonda. Nina ütles, et nii mõnigi oli rabas rohkem pohmakat leevendamas kui loodust nautimas. 

Nagu öeldud, talvel ei avaldanud rada eriti muljet. Samas kujutame ette, kuidas laudtee ja mitmed väiksed sillad koos kevadvetega kerkivad ja elu tühermaale tagasi tuleb. Ilmselt läheme ka ise siis seda sama rada uuesti uudistama.

Seniks aga jõudu kõigile talve üle elamisega ning loodan, et hiljutised paar päikselist päeva on kõigi energiat tõstnud. 

Pildielamused leiate alt poolt!

[seiklused]

[seiklused]

Liivase ranna-Peraküla õpperada

Ütlen siinkohal pidulikud tervitused Sulle, kallis lugeja! Oled kas tahtlikult või kogemata sattunud meie, ehk siis Kristiina ja Taavi, seikluste blogi peale. Siin lehel saad sa lugeda meie matkalugusid, mis on sündinud Eesti RMK radadel. Seiklused on need meie jaoks alati ja siinne blogi on sündinud osalt tahtest enda jaoks need mälestused tallele panna, osalt soovist jagada kogemusi teiste vandersellidega, kes tahavad Eestimaa ilu koos meiega hoielda.

Olles nüüd esimesed avasõnad öelnud, asumegi kohe asja kallale. Esimene seiklus, millest siin räägime, viis meid Nõvale, Liivase ranna-Peraküla õpperajale, mille pikkuseks 4,4 km.

Link rajale on järgmine: https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/nova-puhkeala/1459

Mõned märkmed siinkohal: esiteks, Google Mapsis rada sellise nimega ei leia. Samas on Mapsis olemas Peraküla telkimisala, kust ühtlasi saab alguse ka õpperada. Tallinnast on õpperajani 85 km. Kuigi see tähendab veidi üle tunni ajast sõitu, on tee sinna üsnagi maaliline, selle äärde jääb ka näiteks Padise mõis ja klooster. Autosõidu nautlejatele pakub elamusi kurviline tee ja ilusad vaated.

Kohale jõudmisest annab märku mere kohin ja liivane küngas otse parkimisplatsi ees. Samuti on seal väga ilusti välja ehitatud ala, kus saab grillida, pikniku pidada või lihtsalt lõkke ümber juttu rääkida. Soojemal ajal on rand ka ujujate sõbralik, koos riietuskabiinidega (ussikese mängu rannarätiku all riideid vahetades saaks sel juhul vältida).

Ranna juures on ka suur infotahvel koos raja kaardiga. Üks soovitus alustajatele, tehke kaardist pilti enne kui suurest entusiasmist rajale tormate. Võite uskuda, kui ütlen, et oleme rajakaardi vajalikkust omal nahal korduvalt tunda saanud.

Nii, tagasi seikluse juurde. Rada saab alguse veidi rannast uuesti metsa poole jalutades ja juba alguses suutsime meie mööda panna. Seetõttu ka mu üsna hägune seletus, et kust see rada siis algabki. Me alustasime valest teeotsast ning jõudsime üks hetk nelja tee risti, mida rajal tegelikult olema ei pidanud (esimene märk halvast kaardilugemisest). Sel hetkel tuli kasuks kaardist tehtud pilt, et ristilt enne minema saada, kui Vanapagan meile isiklikku Kratti pakkuma tuli.

Peale väikest tiirutamist saime ikkagi õige otsa kätte ja jätkasime mööda tõelist rada. See viis meid läbi armsa männiku, kust õigel aastaajal saaks kindlasti palju mustikaid ja muud head paremat. Mõne aja pärast hakkas puude vahelt vilksatama lagedaid kohti, mis esialgu tundusid kui pisikesed härmas välud. Tegelikkuses olime jõudnud esimese järve juurde kolmest raja ääres olevast. Minu meelest oli see neist ka kõige ilusam.

Peale järvekest said me jalad tatsuda I Maailmasõja aegsel kiviteel. Vot sulle, loodus ja kultuur üheskoos.

Vähe põnevam ajalooline väärtus sellel matkarajal seisnes hoopis kunagi seal asunud salajases raadiojaamas. Siinkohal jätan närvide kõdistamiseks muu salajase info selle salajase raadiojaama kohta salajaseks. Ja salajas võin öelda, et seda salajast infot saab matkarajal olevalt infotahvlilt salaja lugeda.

Edasine tee viis meid kahe järgmise järveni, mõlemad postkaardi mõõtu.

Kõige suurema järve juures sai kõndida väikse poolsaare tippu, ja väikse all ma mõtlen miniatuurne poolsaar. Aga tippu jõudes olime mõlemalt poolt veega ümbritsetud. Kui kellelgi on kunagi soovi tunda end kui Mooses Punasest merest läbi kõndides, siis seal tekib üsna sarnane tunne.

Viimase järve juurest tagasi tulles tuleb taaskord olla tähelepanelik, et jätkata mööda õiget rada. Meie seda näiteks ei teinud. Olime umbes pool tundi kõndinud kui Taavi avastas, et oleme jälle valesti läinud (erinevalt minust, kelle pea suutis mõelda vaid soojale autole. Vahel on mehi ikka vaja.). Nii venis 4,4 kilomeetrit meie jaoks 8-ks kilomeetriks.

Sellegipoolest, Nõva rand loojunud päikse kumas ja tõusnud kuu selges taevas pakkus väärilist finišit.

Ehk siis top tips selle raja puhul:

Tee kaardist pilti või lae see endale telefoni.

Jälgi pidevalt, kuhu lähed, kui soovid kindlalt vaid 4,4 kilomeetrit kõndida. Lisaks õpperajale jooksis seal kandis veel vähemalt kaks teist rada. Tuleb tõdeda, et rajamärgistus oli peaaegu sama kehv kui Eesti suvi.

Kõnni rada kindlasti lõpuni, et näha kõiki salajasi järvi ja salajasi raadiojaami ja salajasi kiviteid.

Pildikesi saab nautida all pool.

Ilusat matka,

Kristiina ja Taavi

[seiklused]