#kas nad seda ka loevad

[salakavald]

Jaan Tallinn: “Minu eesmärk tehisintellekti valdkonnas on pumbata tõenäosust düstoopiast utoopiasse”

Mure elu kestlikkuse pärast – kas AI võtab planeedi üle? Tehnoloogia ülikiire areng on pannud ka tehisintellekti arendamisega tegelevaid inimesi muretsema. Millised riskid meid AI-ga seoses ähvardavad, mille üle on meil põhjust muretseda ja millele on meil loota? Kristjan Port vestles meid ees ootavast tulevikust maailma ühe informeerituma AI-temaatikat valdava eksperdi ja investori Jaan Tallinnaga. Tema sõnul on AI arendamine majanduslikult kasulik, mistõttu on väga raske seda peatada. Et negatiivsed riskid ei realiseeruks, on oluline olla AI-d arendavate ettevõtete omanikeringis, et pääseda nende kööki ja rääkida ka AI riskidest. “Minu AI-investeeringud, nende ettevõtmiste juures olemine ja nende inimestega suhtlemine ongi suunatud teadlikkuse tõstmisele,” ütleb Jaan Tallinn.

Kui käia tänaval ringi inimeste seas, keda me ei tunne, siis igaühes neis on mingi potentsiaal, mida me ei tea. Selles peitubki inimlik rikkus. Ja sinus on üle keskmise potentsiaali, vähemalt mõjupotentsiaali, mida enamus inimesi ei tea, ei oska hinnata ega arvatagi. Kusjuures see potentsiaal ei ole kuidagi seotud majandusliku mõjukusega, vaid inimliku hoolivusega.

Ma olen sellele mõelnud ja kõige fundamentaalsem iva, milleni ma jõudnud olen, on see, et ma üritan olla usaldusväärselt neutraalne ja katsun teha asju, mida tuleviku generatsioonid tahaksid, et ma praegu teeksin.

Keda sa tuleviku generatsioonide all silmas pead?

Seda on raske defineerida. Ilmselt tuleb sinna sisse lugeda ka inimesed, keda tõenäoliselt ei sünni, kuna maailm saab hukka. Need on inimesed, kes tegelikult sünnivad, ja inimesed, kes võiksid sündida, kui asjad läheksid paremini. Ma kuulun sellisesse liikumisse nagu efektiivne altruism. Just eelmisel nädalavahetusel oli meil Eesti seltskonna kogunemine (intervjuu toimus 28.07 – toim). Seal võib eristada ajalist ja ruumilist dimensiooni. Üks, mida efektiivsed altruistid eesotsas liikumise algataja Peter Singeriga ütlevad, on see, et me ei tohiks teha inimestel, kes on meie kõrval ja kes me kõrval pole, nii tugevalt vahet, nagu inimesed intuitiivselt teevad. Loevad ka nende elud, kellega me võib-olla kunagi kokku ei saa, sest nad elavad mõnel teisel kontinendil. Seetõttu on oluline hoolida üle terve planeedi. See on n-ö ruumipõhine hoolivus. Ajapõhine hoolivus tähendab hoolimist ka inimestest, kes ei ole veel sündinud. Neil on praegu veel vähem hääleõigust kui inimestel, kes on küll praeguseks juba sündinud, aga kahjuks mõnda kolmandasse riiki, millel pole eriti suurt mõju. Tuleviku generatsioonide all mõtlengi ma inimesi, keda siis, kui asjad lähevad hästi, on palju, ja keda siis, kui asjad lähevad halvasti, võinuks olla palju.

Sa mõjutad maailma vähemalt kahe organisatsiooni kaudu. Üks on Cambridge’i Ülikooli juures tegutsev Eksistentsiaalse Riski Uuringute Keskus ja teine Bostonis hajusalt asuv Elu Tuleviku Instituut. Minu jaoks on just see viimane huvitav. Kuidas sa määratled elu, kas see on vaid inimeste elu?

Need on süsteemid, mis on võimelised omama teadvuslikke kogemusi.

Teadvusena käsitled sa enim enesemääratlust?

Teadvus on siiamaani midagi, mille olemusest me täpselt aru ei saa. Aga see tundub oluline. Olen enda väärtuste puhul tähele pannud, et mind väga huvitab see, et kui ma võtan mingisuguse isoleeritud aegruumi tüki, siis kas seal on teadvuslikke kogemusi või mitte. Kui need pole inimesed, vaid loomad (efektiivse altruismi üks mõtteid ongi, et me kohtleme loomi liiga halvasti), siis kas seal on midagi, mille suhtes empaatiline olla või mitte. Juhul kui seal pole ühtegi teadvuslikku kogemust ja see on isoleeritud aegruumi osa, siis minu praeguse arusaama kohaselt on täiesti ükskõik, mis seal juhtub.

Kuidas sa eksistentsiaalset riski määratled, on see terminaalne või pikk kannatus?

Kõige põhjalikum definitsioon selle kohta on Toby Ordi raamatus “The Precipice”, kus ta ütleb, et inimkonna eksistentsiaalne risk on inimkonna potentsiaali järsk katastroofiline vähenemine. Inimkonnal on hetkel põhimõtteliselt potentsiaal jõuda tähtedeni ja muuta universum õitsvaks. Juhul kui selgub, et sel või järgmisel aastakümnel tuleb üks aasta, mil see tulevik muutub võimatuks, siis see on eksistentsiaalne katastroof. Lihtsamalt öeldes on kõige suurem tõenäosus eksistentsiaalse riski kategoorias sellel, et inimesed surevad välja. Ja seal omakorda on kõige suurem tõenäosus sellel, et nad surevad välja, kuna keskkond muutub elamiskõlbmatuks – kiiresti.

Inimkonna potentsiaal ise on ju selle kahjustamise põhjuseks. Kuidas head potentsiaali halvast eristada?

Kui teed asju, mis inimkonna potentsiaali kahjustavad, on nad ka enamiku inimkonna väärtuste seisukohalt negatiivsed, kuigi alati leidub ka igasugu veidrikke. Need, mis seda ultimatiivset potentsiaali säilitavad, on positiivsed. Ütleme nii, et eesmärk on pumbata tõenäosust düstoopiatest utoopiatesse.

Minu jaoks on huvitav, et see on enneaegne inimese või potentsiaali otsasaamine. Mida tähendab enneaegne? Inimene ei ole ju määratud igavesti elama ja eksisteerima. Kuidas see sinu käsitluses on?

Need on küsimused, kus oluliseks saab kvantiteet.

Isegi kui inimkond või universum ei kesta igavesti, siis on vahet, kas me kestame veel 40 aastat või 1040 aastat.

See vahe on väga suur.

Kas praegu oleme me liiga vähe aega kestnud?

Jah, isegi imetajana oleme me väga noor liik. On imetajaliike, kelle vanus on mõõdetav kümnetes miljonites aastates.

Elu Tuleviku Instituut ja Eksistentsiaalse Riski Uuringute Keskus on suhteliselt hilised, paigutuvad sellesse sajandisse. Oxfordi juures tegutseb ka Inimkonna Tuleviku Instituut. Kas me peaksime olema rohkem huvitatud inimesekesksest visioonist?

Neid nimesid ei maksa liiga üle tõlgendada, ent need on selgelt erinevad organisatsioonid. Inimkonna Tuleviku Instituut on üks vanimaid, kui mitte vanim eksistentsiaalsete riskidega tegelev organisatsioon. Ja ta on filosoofiliselt kõige kompetentsem. Tegeleb selliste küsimustega nagu mis on elu, mis on väärtus, kuidas seda kaitsta, kas suremine on hea või halb.

See tärkas nii nagu tuhandetel teistel inimestel – peale seda, kui lugesin Eliezer Yudkowsky kirjutisi. Ma hakkasin teda lugema, kui ta kirjutas veel sellises kohas nagu Overcoming Bias, nüüd on sellest saanud LessWrong, järjest prominentsem oluliste teemade arutelu keskkond.

Yudkowsky positsioon oli pigem pessimistlik.

Ta on kirjutanud sellest, kuidas tema silmad avanesid. Kuidas ta algul noorena oli selgelt sellel positsioonil, millel paljud siiamaani on: AI on lihtsalt üks hüpe progressis ja meil on vaja see kiiresti ära teha, enne kui me selle võime järgmist etappi alustada kaotame. Ja siis ühel hetkel jõudis ta selleni, et oot-oot, mida see inimestele tähendaks.

Kas elu või intellekt on üldse materjalist sõltuv? Kas ta võiks olla materjalist invariantne ja me võimegi olla teel sellise tehnilise kandja poole?

Võimalik. Aga siin on mitu nüanssi. Kui väga suurelt mõelda, siis üks küsimus on, et kui me teame, et tegemist on teadvusliku kogemusega, siis kuidas neid võrrelda. Juba praegu on trade-off’id olemas – näiteks kui vaatame, kuidas kanade teadvuslikku kogemust võrreldakse, mitme kana kannatus on võrdne ühe inimese kannatusega. Tõenäoliselt 1:1 see ei ole, aga mis see number siis on?

Kana käest küsides oleks tema arvamus teada.

Jah, võib-olla küll. Aga kuidas seda mõõta? Kas neuronite arvuga või mingil muul viisil? See pole ka ainult puhtalt filosoofiline küsimus, see on ka küsimus sellest, et kui me käituksime moraalselt õigesti, siis kui palju me peaksime näiteks kanaliha maksustama. See aga põhjustab väikest kannatust paljudele inimestele, kuna kanaliha on üks populaarsemaid valguallikaid üldse. Ja need trade-off’id lähevad veel hullemaks, kui rääkida mitte süsiniku baasil olevatest süsteemidest.

Üks küsimus, mis mind ennast väga huvitab, on see, et kui mul on kaks programmi, mis jooksevad silikoonis või muus keskkonnas ja neil mõlemal on teadvuslikud kogemused, nad on täpselt identsed, igale hetkele järgneb hetk, mis on täpselt samasugune, nad on sünkroonis, siis kas neid lugeda üheks või mitte. Kui neid mitte üheks lugeda, siis kuidas neid kaaluda. Need on teemad, mis on ühel hetkel väga olulised. Ma loodan, et nad hetkel veel ei ole olulised, kuna me ei tea neile vastust.

Aga praegu on õige aeg neile mõtelda. Robin Hansoni “Age of Em” on enam-vähem samasugune. Seal on kaks ajalist dimensiooni: digitaalne aeg, kus kõik kulgeb väga kiiresti, ja inimese bioloogiline aeg. Me tajume maailma muutust hoopis teises tähenduses ja kontekstis.

Selle kohta ma saadan tavaliselt inimestele, kes räägivad AI-ga kokku kasvamisest, ühe video seeriast “Stainless”. Seal on kunstnik filminud maailma umbes 50 korda kiiremini ja näitab seda normaalkiirusena – milline näeb maailm välja AI jaoks, kes on ainult 50 korda kiirem. Tegelikult on AI miljon kuni miljard korda kiirem. Inimesed on põhimõtteliselt liikumatud kujud, kes seisavad aastakümneid ühe koha peal.

Ja tahavad väita, et nad kontrollivad protsessi.

Just, et meie nüüd merge’ime. Võrdluseks võib tuua selle, et sulle pannakse mingi kompanjon juurde, kes jookseb sinust miljon korda aeglasemalt, mis tähendab, et ta suudab öelda ühe sõna aastakümne jooksul, ja sa juba tead, mis see sõna on. Pole ju eriline partnerlus.

See on ka üks võimalik seletus sellele, et teised tsivilisatsioonid on olemas. Nad on lihtsalt veel aeglasemad kui meie ja magavad praegu, seepärast polegi me neid märganud. Nende eksistentsiaalne tempo on teistsugune.

Siin tekivad kohe küsimused, et kui meil on üks universum, siis ta ei saa olla aeglasem, kui universumi vanus lubab.

Kui mõtleme eksistentsiaalsele riskile, siis sel on kolm parameetrit. Esiteks, mingi jama juhtub ja sel saab olema kergem või raskem tagajärg. Teiseks, jamal on mingi tõenäosus. Kolmandaks, see jama peab olema meie poolt kontrollitav, vastasel juhul ei saa me rääkida riskist, vaid tegu oleks saatuse või millegi muuga.

Need ongi põhimõtteliselt efektiivse altruismi kolm peamist kriteeriumi: kas asi on oluline, tähelepanuta jäetud, lahendatav.

Ma saan aru, et riski olemuse institutsionaalsed lähenemised saab jagada enam-vähem neljaks: kliima, tehnoloogiline, sõjaline, tehisintellekt. Kas sina oled kõige enam tehisintellekti riski poole vaadanud?

Jah, kuigi neil on kattuvusi.

Üks, mida ma kogu aeg räägin, on see, et meie jaoks on enamus eksistentsiaalseid riske keskkonnakatastroofid. Drastiline näide – AI-l ei ole päikest vaja.

Veelgi enam, juhul kui teda huvitab optimaalne energiakasutus, on tema huvides päikeses toimuv energia raiskamine lõpetada. Me oleme bioloogilised olendid, kes on harjunud kosmilises mõttes väga veidra keskkonnaga ja iga väike muudatus selles keskkonnas on meile saatuslik. AI-l ei ole mingit huvi hoida seda keskkonda selliste parameetrite vahemikus, mis sobib bioloogiliseks eluks.

See toob teemani, et inimene on meile teadaolevalt kõige kõrgem elu kandja, aga pole endaga kunagi rahul ning see sunnib end muutma. Kui võtame sipelga või kaelkirjaku, siis nad ei püüa end muuta. Nad küll kohanevad, aga nad pole aktiivsed enda muutjad. Kas inimesel on ülejäänud eluslooduse suhtes mingi saatuslik vastutus, teistsugune roll antud, et me peamegi teiste eest ka otsustama?

Huvitav küsimus, ma pole niimoodi mõelnud.

Kui oleme lennukis, siis seal öeldakse, et jama korral pane kõigepealt endale mask pähe ja siis hakka teisi päästma. Paistab, et me oleme siiski need, kes suudavad midagi teha.

Jah, juhul kui me väärtustame teadvusel olevate olendite kogemusi ja meie tegevusest sõltub meie, teiste loomade, olendite teadvusliku kogemuse jätkumine ja positiivsus. Kuid seal on ka väga palju probleeme. Efektiivse altruismi kogukond on süstemaatiliselt hakanud mõtlema, kuidas vähendada loomade kannatusi, ja jõudnud järeldusele, et valdav enamus kannatusi saavad osaks metsloomadele.

On üks huvitav Oxfordi argumentatsiooni auhinna saanud väitlus teemal, kas elu võimalus, õigus eluks on moraalselt õigustatud. Jah, on küll. Farmiloom elab oluliselt paremat elu kui metsloom ja sureb tähenduslikult, kuna ta süüakse ära. Metsloom arvatavasti kannatab kogu elu ja sureb traagika läbi. Moraalselt õige oleks metsast kõik loomad kõrvaldada ja farmidesse tuua. Kas me seda olemegi tegemas?

Kindlasti me ei tee seda teadlikult. Kui me seda teadlikult teeksime, siis teeksime seda palju paremini, mitte ei tekitaks farmides kannatusi.

Selge see, et meil on halbu farme ka.

Enamus farme on halvad. See on selgelt inimkonna häbiplekk. Õnneks toimub praegu väga hea progress intensiivse farmikasvanduse vastu, eriti Ameerikas.

Aga kui inimkond on edukas, siis saab see ju toimuda ainult loomade, ülejäänud eluslooduse arvelt.

Ma jätan selle suure probleemi praegu lauale. Aga selle üle tasub mõelda.

Üks oluline asi, mida ma usun, on, et evolutsioon ei ole automaatselt hea. Paljud arvavad, et evolutsioon on selline heatahtlik vanake, kes ainult järjest positiivsemat tulevikku loob. Ei ole. Evolutsioon teeb ka tohutuid jäledusi. Evolutsiooni kui pimedasse tegevusse on meil moraalne kohustus sekkuda, aga samas on vist õieti öeldud küll, et enne pane hapnikumask endale pähe ja siis hakka teisi aitama. See aga ei tähenda, et eri inimesed ja organisatsioonid ei võiks nendega paralleelselt tegeleda.

Kas meie hapnikumaskiks on tehisintellekt? Me oleme praegu teel sinnapoole, kas me peaksime pidurit panema? Kas me peaksime lennukis ütlema, et see seltskond siin on vale, inimkonna päästmise nimel võiksime kõik hukkuda?

Üldine probleem on, et mida võimsamaks muutub tehnoloogia, seda levinumaks saab see, et tehnoloogia arendajad võtavad riske teiste arvelt. Eksternaalsus ehk mõju teistele, välistele, kolmandatele osapooltele (nt kui mina teen lõket, siis naabrid kannatavad suitsu või vabanevad sääskedest (st võib olla hea või halb eksternaalsus); internaalsus seevastu oleks mõju mulle kui tegijale – K.P.) läheb üha suuremaks, samas planeet ei lähe suuremaks. See on minu meelest selgelt ebamoraalne. Nüüd on küsimus, kas positiivne pool kaalub üles riskide võtmise teiste arvelt. Juhul kui tehisintellekti katastroofis hukkuks vaid tehisintellekti arendajad, oleks tehisintellekti arendamine praegu täiesti kangelaslik. Aga nii see ei ole. Küsimus on, kui palju positiivsust me peaksime ootama.

Praegu arutatakse, kas pandeemia puhul oli tegemist laborilekkega. Ühe seisukoha järgi ei saa me võib-olla kunagi teada, kas oli laborileke, aga see võis vabalt nii olla. Järelikult gain of function research (uudikfunktsioonide uuringud) vist ikkagi ei ole positiivne asi. On vähe argumente selle kasuks, et me peaksime neid uuringuid jätkama. Mis praegu AI valdkonnas toimub, on AI gain of fuction research. Võetaks järjest suuremad mustad kastid, pannakse katseliselt järjest rohkem elektrit sisse ja vaadatakse, kas tekkis mingi uus huvitav funktsionaalsus, kas ta läks nii palju targemaks, et saaksime uut funktsionaalsust kasutada. See on mõnes mõttes isomorfne bioloogilise gain of function research’iga. Minu arvates AI gain of function research ei ole moraalne, samadel argumentidel nagu pole moraalne gain of function research bioloogias. Probleem on tohutus majanduslikus surves sellist asja teha, mistõttu ongi reaalsus see, et me peame sellega elama, et niisugused eksperimendid toimuvad, ja mõtlema, kuidas positiivset poolt suurendada. Minu üks viimaseid investeeringuid ongi just Anthropic, kes mõtleb, kuidas me saaksime AI-ga maailmas, mis läheb järjest suuremate eksperimentide suunas, võimalikult palju tulevikku säilitada.

Sa oled AI rakendamise kui lahenduse suhtes optimistlik? Ütlesid, et moraalselt õige oleks need AI arendajad musta kasti panna ja ära uputada.

Seda kindlasti mitte. Ma arvan, et õigem oleks teha AI eksperimente, kus katsetajad saavad aru, mida nad teevad, mitte ei pane lihtsalt rohkem elektrit sisse, vaadates, mis juhtub. Üldiselt ma arvan, et tehnoloogiast on inimesel kasu olnud, nii et üldine tehnoloogia arendamise peatamine on kindlalt ebamoraalne. Küsimus on, millist tehnoloogiat me eelistame. Kui meil oleks võime tsivilisatsioonina eelistada AI-d, millest tegijad kui protsessist aru saavad, siis peaksime sellist piirangut AI arendamisel kasutama. Kahjuks meie tsivilisatsioonil ei ole võimekust AI-arendust piirata.

Siin tekib dilemma. Selleks et paremini teada, peaksime kasutama paremaid tööriistu, aga neid kasutades me libastume. Miks me AI-d kasutame, me tahame seda teha kasvõi natukene endast paremaks, et ise paremaks muutuda. Siis meil tekib selline ärajooksev protsess.

Üks kuulsamaid AI-skeptikute hüüdlauseid on Andrew Ngi “AI pärast muretsemine on sama hea kui muretseda Marsi ülerahvastamise pärast 300 aasta pärast”. Stuart Russelli, ühe prominentsema AI-turvalisuse pärast muretseva inimese vastus sellele on, et juhul kui me kulutame aastas kümneid või sadu miljardeid Marsi ülerahvastamiseks, siis me tõesti võiksime mõned miljonid kulutada ka sellele, et mõelda, mis juhtub, kui ta ülerahvastatakse. Reaalsus on, et need kümned miljardid lähevad praegu AI arendamisse. Me oleme jõudnud olukorda, kus AI arendamine on majanduslikult kasulik, mistõttu on väga raske seda peatada.

Samas Stuart Russell on pööranud tähelepanu ka sellele, et me ei peaks AI-d arendama oma olematus või vähekontrollitavas fantaasias, majanduslikus motivatsioonis, vaid laskma AI-l jälgida, mida meie teeme. Kui me ei oska ise oma väärtusi kirjeldada, siis võib-olla AI oskab neist aru saada.

Sellest teemast võib väga pikalt rääkida. Aga üldine probleem on, kuidas ehitada AI-d, mille arusaam heast tulevikust oleks võimalikult sarnane sellega, milline meie arusaam peaks olema. Me ei tohiks arvata, et 2021 on täpselt see hetk, kus inimene sai aru, milline on hea tulevik ja seda tuleb nüüd lõpmatuseni toetada. Me oleme ikkagi moraalselt arenev liik.

Kas oleme? Me oleme inimkonna arenguloos praegu arvatavasti kõige kaugemale jõudnud, aga kui vaadata, millised vastuolud meie väärtussüsteemis on, siis see on traagiline. Kas me oleme üldse suutelised?

See on väga väiklane seisukoht, et 2021 on parem kui 21. Samas on väga selgelt olemas mittesümmeetrilised arengud, näiteks empaatia laienemine. Kassi põlema panemine oli aastal 21 mõnus ajaviide, selles midagi ebamoraalset ei tundunud olevat.

Pehmem ja õigem väide on, et ringkond olenditest, kelle heaolu pärast me muretseme, on suurenenud. Mulle tundub, et moraalifilosoofia seisukohast on see selgelt progress, mitte tagasiminek.

Moraalifilosoofidel puudub ka ühine kokkulepe, mis on õige, mis on vale. Moraalietaloni pole, ilmselt seda ei eksisteerigi.

Tihtilugu inimesed ülehindavad meie erimeelsusi. Meie ajud on tegelikult instrumendid, mis on loodud erimeelsuste võimendamiseks ja poliitilise profiidi lõikamiseks väikeses 50–100-liikmelises kogukonnas. See, et päikest kolme aasta pärast välja ei lülitataks – see küsimus ei tõuse niisugusele tasemele, et me sellest kui väärtusest räägiks. Stuart Russell on öelnud, et meil ei ole rahvusvahelist eetikute konverentsi, kus arutatakse parema jala väärtuse üle. See on praktiliselt kõigi jaoks väärtuslik, selle üle ei ole mõtet vaielda.

Me seisame iga päev justkui mingi sotsiaalse või poliitilise kuristiku äärel ja kardame, aga kui tuleb suur kriis, siis me unustame need vastuolud.

Absoluutselt. OpenAI juht Sam Altman on öelnud, et huvitav, mis juhtuks, kui me saaksime teada, et meie poole on tulemas tulnukate laev ja me teame, et nad on inimkonnast tehnoloogiliselt kõvasti arenenumad, ja me ei tea, mida nad inimkonnast arvavad. See tõenäoliselt oleks ühendav jõud. Aga võib-olla mitte.

Tehisintellekti areng ja see, mida me tehnoloogiaga teeme, on ju samasugune tehiskaaslase lähenemine meie ellu. Ja see toimub ületamatul kiirusel, kuna me ei näe seda ette. Ootamatused on ootamatused just seetõttu, et me ei näe neid ette. Millise riski sa eksistentsiaalses kalendris kõige lähemale sätid?

AI gain of function’i eksperimendid. Parameetrite arv kasvab praegu eksponentsiaalselt. Inimajul on umbkaudu 100 triljonit parameetrit, praegused AI eksperimendid on juba 15 triljoni juures. On jäänud vaid loetud aastad esimese AI gain of function’i eksperimendini, mis on võrreldav inimaju võimsusega. Nvidia asepresident ütleb, et tema arvates toimub viie aasta jooksul vähemalt üks eksperiment, mille maksumus on miljard dollarit. Keegi kulutab miljard dollarit AI gain of function’i eksperimendile.

Kust see kvalitatiivne hüpe tuleks?

On raske öelda, mis juhtub, kui panna inimaju jagu neuroneid kokku, lükata elekter peale ja oodata tulemust.

Me näeme ju tänapäeval, mis juhtub. Meil on mingisugused reeglid.

Need AI-d, mis mustas kastis praegu on, ei ole inimesega sarnasemad kui ämblikuga. Tim Urban kirjutas mõned aastad tagasi oma “Wait But Why” blogis AI riskist nii: kui sa kujutad ette intelligentset AI-d, ära kujuta ette intelligentset inimest, kujuta ette intelligentset ämblikku. AI on inimesega veelgi vähem sarnane kui ämblik inimesega. Ämblik on oma olemuselt AI-ga kõvasti sarnasem.

Meil on multiagentkeskkond, kus on 7–8 miljardit inimest tsivilisatsiooniks organiseerunud. Ja nüüd me hakkame lisama agente, kes on ultrakompetentsed ühes või mitmes dimensioonis ja kes pole inimesed. Kui kaua selline tsivilisatsioon vastu peab, enne kui ta nende mitte-inimeste lisandudes rebeneb?

Kas tehisintellekti teeb neutraalne teadus või motiveeritud majandusüksus?

Motiveeritud majandus. Enamus eksperimente on majanduslikult motiveeritud.

Meie seda ei kontrolli, vaid see lihtsalt juhtub.

Mõned asjad on ka päris poliitilised.

Majandus on üks poliitika dimensioonidest. Stuart Russellil on näide, et kas gorilla unistab inimeseks saamisest. Ta näeb, et inimesel on asju rohkem. Kas ta tunneb end inimese kõrval turvaliselt? Sellele teisele küsimusele on meil arvatavasti lihtsam vastata – tal ei ole põhjust end turvaliselt tunda.

Stuart Russellil on ühes kõnes slaid kolme mõtlikus poosis gorillaga ja ta ütleb, et see on gorillade vastav konverents. Mida me teeme nende inimestega, kes siia tulevad.

Nagu sa mainisid, peaksime mõtlema tehisintellektist pigem kui ämblikust, mitte mingist supertegelasest. Ta on ettearvamatu.

Tal on inimestest täiesti ükskõik – see on üks oluline AI ja ämbliku ühine omadus. Ja tal on hoopis teistsugune maailmavaade ning väärtused.

Mis need poliitilised lahendused oleks? Kas reguleerime majandust ja info liikumist, kes mida teab? Ohu tõttu ollakse selle arengust huvitatud ka militaarse poole pealt.

Ma ei tea, kuivõrd suur võimekus on riikidel piirata arvutusvõimsust, mis läheb AI eksperimentidesse.

Hiinal kindlasti on see võimekus. Ma olen Hiinas mõned korrad käinud ja suhteliselt mõistlikud on need AI riskide arutelud. Kohati isegi mõistlikumad kui läänes. Kultuuriliselt eemal olevana ma siiski tegelikult ei tea, mis seal päriselt toimub.

Aga ma kardan, et läänes ei ole võimekust reguleerida arvutusvõimsust.

Nii et igal juhul peame me valmis olema jama realiseerumiseks? Nagu kalendri näites gain of function’i puhul sa paigutad selle esimeseks, et siit me saame mingisuguse korraliku laksu. Riski hinnates võime selle ühe riski esile tuua.

Ma ei tea. Kui väita, et väga suur jama tuleb järgmise viie aasta jooksul, siis ma olen suhteliselt kindel, et see tuleb AI gain of function research’ist. Aga ma ei tea, võib-olla ei tule. Stuart Russell ütleb, et lähitulevikus midagi halba ei juhtu, ja tema vaimukas põhjendus on, et kui me anname lapsele aabitsa kätte, siis seal ei ole 10 miljonit kaelkirjaku pilti, et õpetada lapsele, mis kaelkirjak on. Aga AI-l on vaja 10 miljonit kaelkirjaku pilti. See tähendab, et tal on mingi oluline intellektuaalne puue. See on ka üks oluline argument, miks seda jama ei peaks tulema.

Samas selles digitaalses ajus toimub kõik superkiiresti.

Jah, ja kui sa talle 10 miljonit kaelkirjakut näitad, õpib ta ikkagi ära, mis kaelkirjak on. Ühe argumentatsiooni kohaselt on see puue nii oluline, et sealt inimesele üldist konkurentsi pakkuvat süsteemi välja ei tule, sest see puue on totaalselt piirav. Teine argumentatsioon ütleb, et lennukid pole ka kunagi olnud nii efektiivsed kui linnud, aga samas teevad lindudele pika puuga ära. Sama võib juhtuda gain of function research’iga – me kindlasti ei saa inimesega sama efektiivset süsteemi energiakasutuses, aga saame piisavalt efektiivse, mis on võimeline planeedi hävitama.

See on just sellise arengu näide, kus me internaalsust kontrollime, aga eksternaalsust ei kontrolli. Me arendame seda eriti, kui jõuvektoriks on majanduslik huvi. Siis me optimeerime ja oleme konkurentsi tingimustes isegi sunnitud optimeerima.

Ehkki meil on majanduspoliitiline huvi, on AI-sid, mida on võimalik nüüd kasumlikult rakendada. Ma arvan, et näiteks Tesla saab väga tugeva konkurentsieelise tänu oma AI-le. Ja see on majanduslikult mõõdetav eelis.

Kas sa pead silmas seda, et Tesla saab kõikidest autodest tagasisidet? Kaelkirjakuid on neil hästi palju.

Teslal on praegu vaieldamatult kõige parem autopilootsüsteem. See pole täiuslik, kaugel sellest – ise oleksin selle pärast peaaegu avarii teinud nädal tagasi. Aga ta on konkurentidest selgelt parem, mistõttu on neil AI tiim, mis loob Tesla aktsiale majanduslikku väärtust juurde. Paljud AI eksperimendid pole puhtalt majanduslikud – et teed eksperimendi ja saad kohe mingit kasumit. Vaid sa teed eksperimendi ja selle tulemusel tõused maailmas liidripositsioonile kui kõige suurema eksperimendi omanik. Selle tulemusena saad juurde noort talenti, kes tahab sinu juures töötada. Siis omakorda saad teha teisi AI projekte. See pole üksühene majanduslik mehhanism, vaid majanduse, brändi, kasumi segu.

Seda raskem on seda kontrollida, me ei näe otseselt kvantitatiivset mõõdikut, vaid see paigutub kuidagi halli tsooni.

Jah, see on keerulisem ja hägusam mehhanism.

Riski realiseerumine. Tehisintellekti puhul ennustatakse inimese tasemele jõudmisest 30, 60, 130 aasta vahemikku. Kuhu sina selle tunnetuslikult paigutad? Ma ei saa küll võtta sinult garantiid, aga ikkagi.

On tõenäosus, et järgmise viie aasta jooksul toimub mittetriviaalne ärevushetk, millest see sõltub. Mõtlemapanev sündmus.

Kas see on suurusjärgult midagi COVID-i sarnast? COVID on gain of function’iga seotud. Midagi on toimunud ühe viiruse hüppamisest looma omast inimese peale. Kaotus kontrollis – poliitiliselt ei suudetud kokku leppida ja ka ei usutud selle raskusastet.

Tõenäosus, et järgmise viie aasta jooksul kaotab inimkond kontrolli planeedi üle, kuna toimub gain of function’i eksperiment, mis läheb valesti, ei ole siiski tohutult suur, aga siiski oluline – võib-olla kuskil 2–4%.

Meie tehnoloogiline andmevahetusstruktuur on suhteliselt rabe. See peab olema tehnoloogiast endast tulenev risk, realiseerub mingi keemiatehase sündmus. Tehisintellekt ei tule meile pähe ronima ega jääkappi tühjaks tegema, vaid käivitab mingi keskkonnatraagikaga seotud sündmuse. Ultrakiire pankadevahelise transaktsiooni puhul on ju ka pandud lõppude lõpuks mingisugused stop cap’id, et see natukenegi kontrolli alla saada. Arvatavasti see ei saa olla andmepõhine traagika, vaid kõrgelt arenenud automaatne seade.

Scott Alexander on Slate Star Codexis andnud vaimuka vastuse inimestele, kes ütlevad, et AI-l ei ole ju käsi, ta ei saa midagi olulist teha. Vastus on kahesõnaline – Satoshi Nakamoto. For all we know, tegemist oli AI-ga. Ja ta on miljardär. Ning kui sa oled juba miljardär ja sul on internetiühendus, saad sa juba päris palju asju teha.

On üks fantaasiat avardav raamat “Avogadro Corp”, kus AI hakkab segama inimestevahelist meililiiklust. AI võtab inimeste teadmata meili, kirjutab selle ringi ja saadab edasi. Raamat kirjeldab väga huvitavalt kaost, mis selle tagajärjel toimub. Keegi ei saa enam suurt aru, tekib mingi militaarvõimekus mitmetes kohtades, inimesed kaovad, olukord väljub suhteliselt kiiresti kontrolli alt. See on üks võimalik näide, mida inimesed suudavad välja mõelda selle kohta, mis võib juhtuda.

Suhteliselt reaalne. Kui võtta bitcoin’i-miljardär, siis oma rahaga saab ta teha head ja halba. Ja me arvame, et ta teeb halba, sest inimene on niivõrd rikutud.

Eliezer kujutas juba kümmekond aastat tagasi ette, mida võib teha AI, kes on lihtsalt eksperimendi tulemusena üles ärganud, aga kogu maailma interneti info põhjal treenitud. Ta võib saata juhised laboritesse, kus ta tõestab, et võib krüpto eest maksta, ja käsib välja trükkida teatud organismid.

Halb inimene apelleerib teiste inimeste halvale küljele. Raha on sisuliselt töö ekvivalent. Bitcoin aga spekulatiivne raha, mil pole garanteeritud väärtust. Ta tekib õhust, aga võib muutuda reaalseks, likviidseks. Ja kui sa oled paha inimene, siis pöördud laborisse, kus on ausad inimesed, aga teevad ohtlikke asju, ja maksad neile. Nad ütlevad, et igal asjal on oma hind, okei, sa maksad, ja lõpuks nad teevadki raha eest ohtlikku asja ja stsenaarium realiseerubki.

Ei, see käib nii, et sa saadad tellimustöö välja trükkida. Nemad vaatavad, et on hea tasu ja mis sest ikka.

Tagajärg on, et inimene oma halva külje kaudu realiseerib teiste nõrkusi.

Scott Alexander on kirjutanud elegantse, jube pika essee “Meditations On Moloch”, milles kirjeldatakse olukorda, kus keegi halba ei taha, aga tulemus on ikkagi väga-väga halb.

Kui meil puudub moraalne võrdlusalus – universaalset moraali ei paista olemas olevat, vähemalt pole leitud, ei suudeta kirjeldada – siis paratamatult juhtub nii.

Üks lootuskiir mul on.

Ava seda, ma tahaks ka lootust saada.

Just täna hommikul oli mul sel teemal väga põnev vestlus researcher’itega. Inim-moraali juured on mänguteoorias. Harvardi psühholoog Joshua Greene on kirjutanud raamatu “Moral Tribes”, mis kirjeldab, kust moraalsed väärtused alguse said. Algus on suguharude vahel toimuvas võistluses, kus suguharud, milles kehtis aukoodeks, vastastikune aitamine ja kokkuhoidmine, olid lihtsalt konkurentsivõimelisemad kui need, kus moraalikoodeksit polnud. Moraalsus sai alguse loodusliku, sotsiaalse valiku tulemusena. Nüüd on huvitav küsimus, et juhul kui moraali olemuses on mitme agendi interaktsiooni olukorras üksikute agentide käitumist piirata, nii et üldine kasu sellest tõuseks…

Mitte ühekordses mängus, vaid mitmekordses mängus, sest muidu see ei toimiks. Ühekordses mängus tasub ju tüssata.

Ma väidan, et see ei ole õige. Ühe- ja mitmekordse mängu vahe on palju väiksem, kui arvatakse. Agendid ei pea tegema mingit käiku selleks, et teada saada, millega teine vastab. Vaja on hoopis mõelda, mida see teine agent teeb, kui ma selle käigu astuksin. See on usalduse küsimus, kas ma usaldan seda. See pole üldse abstraktne asi, kui sa oled reaalselt niisuguses olukorras, siis teed täpselt seda – mõtled, mida teine plaanib.

Koordinatsioonimäng sisuliselt. Kuskilt väljastpoolt peab tulema vihje, kultuuris olevad vihjed peavad ütlema, mida arvatavasti teine ka arvab. See toob su algupärase lähtekoha juurde, et bioloogilises süsteemis peab ikkagi hea asi olema see, mille vastu me arvame, et ka vastane teeb seda, mis on talle hea.

Inimühiskonna eeliseks on, et inimesed on suhteliselt sümmeetrilised. Kui ma satun teise inimesega vangidilemmasse, on mul palju infot selle kohta, mida teine inimene mõtleb, kuna me oleme väga sarnasest DNA-st koos, tihtilugu kultuuriliselt sarnases keskkonnas kasvanud.

Meie kultuuriloost on teada ka päriselt halbu inimesi, kel on näiteks kesknärvisüsteemiga nõnda, et ta ei mõista teiste valu ega talu ise valu.

Sotsiopaate on kindlasti olemas.

See tähendab, et suures teoreetilises mängukombinatoorikas suur hulk inimesi mingi aja jooksul kannatavad. Tekib küsimus, et kui kannatus on piisavalt suur, siis kas tasub elada. Kas see pole ka üks eksistentsiaalse riski allikaid?

Suures kompleksses süsteemis on ka palju vastuolulisi inimesi – mitte ainult need, kes optimeerivad end moraalselt paremini, vaid on ka neid, kes on valmis halvasti käituma. Pika aja jooksul tekib summaarselt suhteliselt suure hulga inimeste jaoks suhteliselt kehv seisund. Me näeme praegu ka, et maailm ei ole kuigi õnnelik, on düstoopilises meeleolus. Tohutust arengust hoolimata ei ole mitte kõik rõõmsamaks muutunud, vaid rõõmutut seisundit on üsna palju.

Steven Pinker kõlab siin. Oma raamatus “The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined” väidab ta, et elu on ajapikku paremaks läinud.

Tema vastu võikski vaielda. Ajaloolased ütlevad, et ta pigem tõlgendab.

Ma olen ise laval Pinkeriga vaielnud.

On vaja ka neid, kes rõhutavad optimistlikku nägemust jne. Aga kui kannatused lähevad piisavalt suureks, siis kas elul on mõtet? See on ka eksistentsiaalne risk, kannatused ise moodustavad eksistentsiaalse riski.

X-riskide (existential risk) kogukonnas on mingi väike kildkond, mis muretseb S-riskide pärast (suffering risk). X on see, et inimesi enam ei ole. S on see, et inimesed on, aga nad on sellises seisundis, kus nad eelistaks mitte olla.

Tegelikult inimeste lõplik tapmine on suhteliselt raske. Ajaloos on vahepeal olnud ka 6000–7000 inimest alles.

Sõltub, kes proovib tappa.

Jaa, aga väga kerge see pole. Kannatuste tekitamine on palju kergem. Tõenäosusruum kannatuste jaoks on palju suurem.

Sellega ma pole absoluutselt nõus, lihtsalt füüsika tõttu. Inimese elus hoidmiseks on vajalik väga delikaatse keskkonna tasakaalu hoidmine. Kui temperatuuri liigutada 20 kraadi üles või alla, surevad inimesed ära, nad ei jää lõputult kannatama.

Üleminekuprotsessis on suhteliselt pikk periood, mille jooksul kannatatakse. Surrakse enne ära, kui bioloogiliselt enam ei suuda ses temperatuuris vastu pidada. Enne sooritatakse pimedas keldris enesetapp.

Umbes nii jah. Üldiselt ma olen nõus, et maailmas on tulevikus hullemaidki võimalusi kui inimeste hukkumine.

On kaks AI turvalisust käsitlevat koolkonda. Üks ütleb, et me peame oma kodutööst AI-le võimalikult palju üle andma, et AI ülesanne oleks välja mõelda, mida inimesed tahavad, ja siis seda ka teha. Mitte et meie peaks välja mõtlema, mida AI peaks meie heaks tegema. Sel juhul tekib AI-l väga hea arusaam sellest, mis inimesed on ja mida nad tahavad. Probleem on aga, kas tal tekib motivatsioon, et täide viia seda, mida ta õpib. See on S-riskide oht – kui tekitada AI, mis saab täpselt inimesest aru, on piisavalt motiveeritud inimesi elus hoidma, saab eesmärgile pihta, aga mitte päris. Kui mõelda, siis milline on kõige tüüpilisem düstoopia retsept? Võta utoopia ja muuda üks nüanss ära. Me võime saada sellise düstoopia, kui teeme AI, mis üritab teha utoopiat, aga paneb natukene mööda, siis on ka S-riskid selgelt olemas.

Teine koolkond ütleb, et me ei tohi AI-le anda mitte mingeid andmeid, mis annaks talle lihtsa võimaluse järeldada, et inimesed on üldse olemas. Tuleb ehitada AI-d, mis ei tea inimese olemasolust, aga on siiski kasulik tööriistana – andmata sellele teadmisi inimpsühholoogiast.

Inimene tahab säilitada kontrolli just käskude kaudu.

Selleks et kontrollmehhanism töötaks, peab kontrollitav olema võimetu kontrollmehhanismi mõjutama. Või siis peab eksisteerima mingi veider tasakaal tema ja kontrollija mõju vahel.

Hetkel me oleme ajajärgus, kus mängime ideega, et oleme selleks võimelised. Aga me seda ju ei tea. On kaks koolkonda. Üks ütleb, et laseme sel masinal kasvada, las ta jälgib ja teenindab meid. Teine ütleb, et me niisama metsikult ei lase sel kasvada, me mängime ideega, et me kontrollime, mis andmeid talle anname.

Juhul kui sa ehitad AI, mis on võimeline välja raalima, milline peaks olema õige AI, ja kehastuma selleks AI-ks, siis oled permanentselt võitnud. Aga sel teel on väga palju karisid, mis võib juhtuda ja valesti minna. Kui võtta konservatiivne lähenemine ja luua AI, mis on võimas, aga jääb oma liistude juurde ja on pigem tööriist…

Raha on töö ekvivalent. Rahaga saab rohkem või vähem tööd esile kutsuda. See pole mitte ainult vara, vaid ka instrument, sekkumisvahend. Sinu investeeringud tehisintellekti on ikkagi ajendatud soovist kontrollida, mis see protsess on. Mis on su peamised juhtmõtted nende valikute tegemisel?

Juhul kui ma AI seltskondadesse investeerin, siis minu jaoks on peamine, et mis vahe on tulemusel võrreldes maailmaga, kus ma ei investeeri. Tihtilugu kritiseeritakse mind, et kui ma AI pärast mures olen, siis miks ma AI-sse investeerin. Selle kriitika eelduseks on justkui, et kui mina ei investeeriks, siis teised ka ei investeeriks. See on selgelt vale eeldus. Anthropicuga me just tegime nii, et nad käisid riskikapitalistidelt investeeringuid küsimas, ja oli selgelt näha, et kui mina ei investeeri, siis saavad nad rahastuse neilt.

Naljatamisi olen öelnud, aga tegelikult nii on olnud ka, et

ma olen AI ettevõtetesse investeerinud ja kasutanud seda investeeringut kui piletit pääsemaks nende kööki, et rääkida AI riskidest.

Ma arvan, et sellel, mida me siin praegu teeme – üldise teadlikkuse tõstmine – on suhteliselt väike mõju. Võib-olla sel on mingi mõju, aga ma ei näe otseselt mehhanismi, kuidas sellise asja positiivne mõju realiseeruks. Kuid kui ma räägin sedasama juttu AI inimeste köögis, siis on sel oluliselt tugevam mõju.

AI investeeringud, nende ettevõtmiste juures olemine ja nende inimestega suhtlemine on suunatud teadlikkuse tõstmisele.

Kas see tähendab, et tegemist on ka eetiliselt, moraalselt, mitte ainult majanduslikult mõtlevate inimestega? Sundolukord on ka nende jaoks majanduslik optimum. Nad võivad ju öelda, et rääkisin Jaaniga ja saan temast aru, aga…

Üks huvitav trend, mida Anthropicu lahkulöömine OpenAI-st näitab, on see, et kõrgtehnoloogia ja AI-ga tegelevates ettevõtetes toimub teatav jõuvahekordade muutus. Traditsiooniline ettevõtete jõuhierarhia on hierarhiline puu, kus on ülemused ja alluvad. Ülemuste jõud tuleb sellest, et neil on allkirjaõigus, õigus esindada organisatsiooni, teha majanduslikke tehinguid, mille tulemusel nad kontrollivad rahavooge organisatsiooni sees.

Energiat kontrollivad.

Kõrgemal olevad inimesed on kraanile lähemal. Olukorras, kus tehnoloogia on järjest väärtuslikum, on metallile (st arendatavale tehnoloogiale) lähemal olevaid inimesi raskem kontrollida. Seepärast on ka raske kontrollida insenere, kes ehitavad AI-d. Kui sul on start-up ja ühel hetkel on su inseneridel võimalus jalutada sinu juurest minema, olles kohe miljardärid, võides tõsta saja miljardi pealt raha oma uude ettevõttesse.

Kas sina mängid siis selle n-ö köögis oleva seltskonna peale, mitte neile, kes on seal paar trepiastet kõrgemal?

Põhimõtteliselt mõlema peale, aga köögis olev seltskond on neil teemadel nupukam.

Nende jaoks olulisim aspekt ehk crux ei ole siis majanduslik, vaid arvatavasti teaduslik või intellektuaalne. Nad teostavad midagi, nagu teadusele tihtipeale ette heidetakse, teie tegite ja nüüd on meil aatomipomm.

Väga hea võrdlus. Lugesin suurepärast Richard Rhodesi raamatut “The Making of the Atomic Bomb”. Käib tõsine uurimistöö, mis täpselt aatomipommi juhtimises juhtus, kuna paralleelid AI-ga on väga tugevad. Samamoodi nagu need teadlased olid päriselt ka mures, mis maailmast saab, on praegu AI insenerid maailma pärast mures.

Vahe on selles, et aatomipommi tegemine on suhteliselt keeruline. AI tegemiseks on lugematu arv nutikaid IT-inimesi kasvõi kodus garaažis. Raudvara pole piirav tegur. Pole üldse nii kontrollitav. Keemiarelv on suhteliselt hästi kontrollitav, kemikaale ikka jälgitakse, eriti kui tegu on suurte kogustega.

AI puhul on jälgitav vaid energiakulu. Järjest suuremate gain of function’i eksperimentide puhul on neid võimalik satelliitidelt näha.

Seda ei heida keegi ette. AI arendamisse suhtutakse praegu väga positiivselt.

Kusjuures ei ole nii. Oxfordi Interneti-instituut tegi eelmisel aastal küsitluse, kust selgus, et enamus inimesi läänes peab AI-d negatiivseks.

Inimesed on reaktiivsed. Nad on negatiivselt meelestatud, kuna nad ei tea. Ja kui ei tea, on hirmud.

Jah, aga nad pole õigel põhjusel hirmul.

Üldist optimismi AI osas enam pole. Hiinas on. Siin on selge vahe ida ja lääne vahel.

Ühes rahvusvahelises küsitluses küsiti, millal AI vähemalt inimese tasemel realiseerub. Kogu Aasia vastas, et enam-vähem kohe.

Mu hea tuttav Katja Grace tegi selle mõjuva küsitluse AI-teadlaste hulgas.

Mis see kultuuriline erinevus võib olla? Et ka Eesti tunnetuslikku maailma paika panna. Me oleme nagu kahe maailma vahel. On see majanduslik või kultuuriline?

Läänes ollakse tuleviku suhtes järjest ebakindlamad.

On kaugemale jõutud ka, nähakse tunneli lõppu.

AI-evangeliste usaldatakse üha vähem, kuna nad on majanduslikult või muul moel silmaklapistatud. Kuid miks hiinlased optimistlikud on, seda ma ei tea.

Seal ollakse muinasjutu faasis kauem.

Ma pole küll Hiinas nüüd kaks aastat käinud, aga üldiselt on näha, et AI riskide teemaline diskursus on seal mitmeid aastaid maas. Argumendid, millest seal räägitakse, on läänes juba mitmeid aastaid tagasi läbi käidud. Samas on Hiina selles osas avatum kui lääs. Viis või kümme aastat tagasi pidi läänes ruumis ringi vaatama, et kes neist ütleb, et see on jama science fiction, millest sa räägid, lõpeta ära, piinlik kuulata. Hiinas sellist asja pole, et keegi ütleks, ära räägi AI ohtudest.

See, kui vabalt end väljendada saab, tuleneb ka kultuurist. Kuna kõik on kuss ja arendavad AI-d, siis tundubki, et kõik läheb ilusasti. Lääne pool on düstoopiakirjandust ja kõike muud.

Kirjanduses ja kultuuris on raudselt selge vahe näha. Cambridge’i Ülikooli juures olev Leverhulme’i-nimeline Tuleviku Intellekti Keskus tegi antropoloogilise uuringu, kuidas kirjeldatakse tehissüsteeme läänes ja idas. Jaapanis on see valdavalt positiivne. Kui fantaasiakirjanduses räägitakse robotitest, on nad valdavalt positiivsed tegelased.

Neil pole suurt validagi. Rahva taastootmise piiri seal ei rahuldata ja leitakse, et immigratsioon on halvem kui see, et rahvast asendavad robotid, piiksuvad seadmed. Selline traagika, aga nende valik ilmselt.

Kas sa tajud, et oma investeerimisinstrumendi kasutamisel sa puudutad seda rooli või sul on pigem juurdepääs arusaamadele ja väärtustele? Organisatsioonid, mille loomise juures sa oled olnud, on tegelikult roolikeeramise organisatsioonid, mis tekitavad dialoogi, väärtussüsteeme, kujundavad raamistikku, aga investeering on juurdepääs köögipoolele.

Mul on “tsivilisatsioonimängus” kolm ressurssi: mu aeg, vara ja bränd. Brändi olen ma sihilikult tehnoloogiamaailmas arendanud nüüd enam kui kümme aastat. Olen loonud sellise brändi, kus ma olen vahelüli. Kui on AI pärast muretsev seltskond ja AI-d arendav seltskond, siis ma üritan neid kokku panna ja vahendada vestlust ja samas ise tehnoloog olles, mõistes tehnoloogide-inseneride motivatsiooni, olen nende poolel rohkem kui riskikapitalist.

Brändi positsiooni väljatoomine on huvitav. Meil on tihtipeale sotsiaalmeedia tõttu pinnapeale maailm, kus vaid kuvandiga tegeletaksegi. Sinu kuvand Eestis – sind eriti ei teata. Isegi see, et me inimkonda puudutavatel teemadel praegu eesti keeles räägime – kas seda dialoogi peaks lokaliseerima või huvitatud peaksid uurima ingliskeelset materjali? Kas sa peaksid olema kohapeal nähtavam? Eesti ei saa ju midagi ära teha.

Ma ei näe praegu põhjust olla Eestis sekkuvam, et sel mingi oluline väärtus oleks.

Eesti väärtus minu jaoks seisneb selles, et ta on selgelt ida ja lääne vahel olev neutraalne punkt. Hiljuti toetasin üht Shanghai uurimisinstituuti, mida mu palju rikkamad kolleegid USA-st ei saaks toetada, sest sedasi tekiks toetuse vastuvõtjatel võimudega probleeme.

Väljaspool on Eestil riigina väga hea kuvand ikka veel alles.

Tasub säilitada teatud vaoshoitust. Seda, et sa oled küll eestlane, aga toimetad jube tugevate jõujoontega maastikul, me ise ei teadvusta, aga võib-olla see ongi meie enda huvides. Kui me ei suuda ise palju tehnoloogiliselt ja majanduslikult kaasa rääkida, siis meil tasub olla justkui hall kardinal ja protsessi vaoshoitumalt juhtida.

Olen viimasel ajal tihti suhelnud Singapuri administratsiooniga. Seal on huvitavalt sarnane olukord. Nad on kahe kultuuri vahel, samas pisike, neutraalne, mitte kedagi ähvardav tegija. Mingeid kontakte on mul ka Šveitsis ning viimasel ajal Uus-Meremaal. Need kolm riiki on geograafilised Schelling point’id (mänguteooria termin, mis on nime saanud Thomas Schellingi järgi ja mis viitab lahendusele, mida inimesed kipuvad valima üksteisest sõltumatult – toim). Kui seda ringi laiendada, siis Eesti oleks neljas või viies.

Šveits, Singapur ja Uus-Meremaa on iseseisvad, samas mitte kedagi ohustavad riigid. Nende puhul on selgelt välja joonistunud kaalukeele roll maailmas. Eestil on sarnane positsioon, aga nõrgem.

Kui mingis riigis peaks toimuma mingi üleilmne AI projekt, näiteks turvaprojekt, siis Singapur võiks olla nii Hiina kui Ameerika teine valik.

Kuidas sa näed Venemaa AI arengut? Kus nemad praegu selles vallas on?

Venemaa on väga tugeva teadustraditsiooniga riik, aga ei hooli oma teadlastest, mistõttu pole neid sinna eriti palju jäänud.

Nad on nähtavad mujal maailmas.

Kel on olnud võimalus lahkuda, on lahkunud. Võib-olla ma alahindan Venemaad, aga ma pole kuulnud sealt midagi vapustavat.

Eestiski on mõtet dialoogi arendada, et inimesed mõtleksid rohkem ka väärtustele. Otsuseid teeme me väärtuspõhiselt, mitte andmepõhiselt, aga kogu tehisintellekt on andmetele rajatud.

Kuna Eesti on väike riik, siis inimesed on riigile lähemal.

Kui eestlased oleks selles valdkonnas nutikamad, kas sellest oleks kasu?

Jah, juhul kui Eestis teadlikkus suureneb, tekib teadvushüpe neil teemadel, siis see oleks suurema potentsiaaliga kui sama hüpe miljonil inimesel Ameerikas.

Miljon keskmist inimest Ameerikas ei saa midagi teha. Miljon inimest Eestis saab aga kõike juhtida.

Arvamus kõlab rohkem, kuigi maailma mastaabis läheb korda vaid siis, kui me seda väga kõvasti ei räägi, kombineerime rohkem, oleme tammsaarelikud.

Kaalukeele roll on paratamatult Eesti peamine jõud.

Lõpetuseks ütle, kas sa oled üldiselt optimist.

Ma olen pragmaatiline optimist.

Informeeritud pessimist siis või?

Maailma tuleviku võib jagada kolmeks variandiks. Üks on see, kus kõik läheb hästi sõltumata sellest, mida ma teen – seda võib ignoreerida. Teine, kõik läheb halvasti sõltumata sellest, mis ma teen – seda võiks ka ignoreerida. Jääb variant, et tulevikus läheb hästi, kui me pingutame, ja sellele ma keskendun.

See eeldab julgust. Mugavam oleks mitte.

Jah, isegi endiste Skype’i kolleegidega rääkides olen kohanud suhtumist, et ah mis mina ikka suudan sellise asjaga ära teha.

Elon Musk on öelnud, et viie aasta pärast läheb kõik tuksi, nagu sinagi pead võimalikuks väikest musta sündmust viie aasta jooksul. Ta on huvitav tüüp, võib öelda mida iganes. Paistab, et suurt süsteemi juhib ta siiski pragmaatilisemalt, aga ta ütles hiljuti, et inimkonna arengu põhjuseks on Toxoplasma gondii, et me oleme julgemad kui peaks. (Toxoplasma gondii on kesknärvisüsteemi mõjutav parasiit, mida on uuritud 10–15 aastat, seotud kassi-hiire ainevahetussüsteemiga, muudab hiire julgemaks. Üks Prantsusmaa uuring on isegi näidanud, et autoavariisse sattunud inimestel on tugevalt üle juhuslikkuse taseme kodus nakkust vahendavad kassid – toksoplasmoos avaldab mõju). Kas sa oled selle väitega nõus, et inimene on optimistlikum, kui peaks olema?

Musk on liiga loosunglik minu maitse jaoks.

Ma olen nõus sellega, et kogu progressi on loonud inimesed, kes on püüdnud võimatut ja sealjuures suuri riske võtnud. Probleem on selles, et sel sajandil võetakse riskid teiste arvelt. Kuidas seda dünaamikat parandada, on suur küsimus. Kui õnnestuks teha olukord, kus AI katastroofis hukkuvad vaid AI arendajad, siis oleme võitnud. AI risk praegusel kujul haihtuks.

Kas me üldine üleskutse on pigem, et olge passiivsed ja vaadake, või proovige midagi teha? Kõik halvad asjad juhtuvad ju siis, kui midagi tehakse. Kõrvalt vaadates ei juhtu midagi.

Kindlasti on meil tsivilisatsioonina vaja praegusest rohkem ideid, lahendusi probleemidele, mille lahendusi me hetkel ei tea. Kuidas see seostub riskimisega, ma ei oska öelda.

Risk on selles, kui sa mõtled kastist välja, mitte konventsionaalselt. Uued asjad on kastist väljas.

Kui risk seisneb mõtetes ja karjääriga riskimises, siis kindlasti.

Investeeringutes ka. Sa ei investeeri riskivabalt.

Just. Aga kui see on teiste eludega riskimine, siis see pigem pole positiivne.

Aitäh! Sõnaga “positiivne” panekski siinkohal vestlusele punkti.

[jeintalu]

EESTI STATISTIKA UKRAINA SÕJA HOIAKUTE KOHTA

49% neist, kes räägivad kodus vene keelt, ei poolda Ukraina konfliktis kumbagi poolt. Ukrainat pooldab 28%.

80% neist, kes räägivad kodus eesti keelt, pooldavad Ukrainat.

Huvitav on ajakirjanduse usaldamise teema.

65% neist, kes räägivad kodus eesti keelt, on arvamusel, et Venemaa riiklik meedia kajastab Ukraina sõja sündmusi täiesti ebaobjektiivselt.

Huvitav on see sellepärast, et ma ei leia sellest uurimusest küsimust, kas need 65% (kodus eesti keelt rääkijaist) üldse vene keelt oskavad, üldse kunagi venekeelseid kanaleid loevad või vaatavad.

Samuti ei leia ma praegu sealt märkust, et paljud neist venekeelseist allikaist on Läänes, kaasaarvatud Eestis, ju blokeeritud ning nende lugemistki peetakse surmapatuks.

Mille põhjal need inimesed, kes neid ajalehti ei loe ja neid saateid ei vaata, seda TEAVAD, et selline meedia kajastab Ukraina sõja sündmuseid täiesti ebaobjektiivselt?

Vastus on ilmne: need inimesed, kes loevad eestikeelset peavoolumeediat ja usaldavad seda, saavad sellest eestikeelsest peavoolumeediast "teada", et venekeelne peavoolumeedia valetab.

Aga tegelikult ei saa nad mitte midagi teada, sest see eestikeelne peavoolumeedia toodab sellist propagandat, et ta isegi ei tsiteeri ega anna kirjandusviiteid.

Sellised eestlased ei tea, MIDA Venemaa valetab, aga nad usuvad teadvat, ET Venemaa valetab.

Ja huvitav kokkusattumus:

Seda, et Venemaa ajalehed valetavad, teavad kõige kindlamalt just need, kes neid ajalehti mitte kunagi ei loe.

Uurimusest on siiski välja tulnud sisuline fakt, et tegelikult ei ole nii, et enamus venekeelsest elanikkonnast Eestis toetaks Ukraina sõja küsimuses Venemaad.

Või siis nad lihtsalt ei julgenud ausalt vastata.

Selle statistilise uurimuse üheks autorite poolseks järelduseks on, et Eestis elav venekeelne vähemus on Lääne suhtes ikka veel kahtlustav. Kolmanda peatüki pealkiri:

"LOOKING TOWARDS THE WEST: STILL SUSPICIOUS"

Ent see on tõlgendus ja tundub olevat poliitilise tellimusena sündinud tõlgendus.

Pigem näitavad saadud statistilised andmed seda, et Eestis elav venekeelne elanikkond pole ikka veel "piisavalt" umbusklik venekeelse meedia suhtes.

Niisiis teen ma sellest statistilisest uurimusest hoopis niisugused järeldused:

Eestis elavad venekeelsed inimesed ei ole eriti ajupestud.

Eestis elavad eestikeelsed inimesed on juba väga tugevasti ajupestud.

Ent vähe sellest, et see uurimus tõlgendab saadud andmeid kallutatult.

See statistiline uurimus ISE esitab valeinformatsiooni.

Tsiteerin (lk 13):

"When looking at Russia’s arguments justifying the war, the difference between the Russian-speaking minority and the Estonians could not be bigger. Whereas 61% of the Russian-speaking minority believe that Russians and Ukrainians are one nation, 83% of the Estonians oppose that argument. Almost 40% of the Russian-speaking minority believe that Western countries and Ukraine threaten Russia’s security, while 87% of the Estonians disagree. And whereas 52% of the Russian-speaking minority do not agree with the claim that Ukraine is a territory taken from Russia, 93% of the Estonians disagree with this statement (figure 14)."

See on võltsing! Esitatud argumendid EI OLE need argumendid, mida Venemaa esitas, õigustamaks invasiooni Ukrainasse.

(Ainus selles uurimuses kirjeldatud argument, mis kuidagi Venemaa argumentidele vastaks, vastaks Venemaa argumendile, et NATO laienemine Ukrainasse kujutab endast Venemaale julgeolekuohtu.)

Tuleb nii välja, et selles sotsioloogilises uurimuses on uuritud, kes ja kui palju usaldab Venemaa riiklikku ajakirjandust, kusjuures ka uurimuse teostajad ISE ei tea, mida selles Vene ajakirjanduses kirjutatakse ja mida mitte; milliseid argumente Putin esitas ja milliseid mitte.

Tegemist on poliitilisel tellimusel teostatud pseudoteadusliku propagandistliku tekstiga.

PS

Friedrich Ebert Stiftung on Saksamaa sotsiaaldemokraatliku erakonna fond.

[unofficial-estonia]

Õpetajad praeguseses eriolukorras

[fridanoor]

die Schule - kool

Siia tulles mul ausalt öeldes ei olnudki isegi mingisuguseid ootuseid või eelarvamusi saksa kooli kohta. Ma olin nii üht kui teist varasematelt vahetusõpilastelt kuulnud, aga tõtt-öelda oli kool suhteliselt viimane asi mu mõtteis. Teadsin vaid, et minu kool on enamikest koolidest erinev, sest me kasutame iga tund tahvelarvuteid.

Nüüdseks võin juba pidulikult öelda, et olen Willhelm-Bracke-Gesamschule õpilane, mul on lausa õpilaspilet ja puha. Mu host-õde käib minuga samas koolis, aasta vanemas lennus. See on hästi tore, ta aitas algul mul õpetajateda jutud selgeks saada ja nii saame hommikuti koos kooli minna.

Kool ise asub minust teisel pool linna ehk kooliminek on parajalt pikk ja tüütu teekond, aga vaikselt hakkan juba kell 5.45 üles ärkamisega ära harjuma. Enamasti läheme kooli nii, et kõige pealt sõidame kodust jalgrattaga trammipeatusesse, siis sõidame trammiga kooli, aga vahepeal linnas peame veel trammi vahetama ning lõpuks jalutame koolimaja juurde. Vahel kui läheb hästi, saame õega hommikul ema auto võtta (Mirjamil on juhiload olemas), mis tähendab, et saab tund aega kauem magada!! Need hommikud mulle meeldivad.

Mina käin siin 11. klassis, mis on Alam-Saksi Bundeslandi süsteemi järgi Abitur-i ehk saksa gümnaasiumi esimene klass. Minu klassis on 26 õpilast, mis on palju väiksem, kui minu 41-õpilaseline klass Eestis oli. Siin on isegi selline kooliseadus, et ei tohi olla rohkem kui 30 (vms) õpilast klassis.

Koolisüsteemist ma päris täielikult veel aru ei ole saanud, aga põhimõtteliselt on nii, et peale 10. klassi lõpeb kohustuslik kool ära ning sealt edasi saad valida, kas tahad teha Abitur-i (gümnaasium), mis on ülikooli jaoks vajalik või teed Ausbildung-it (ing.k internship), mis tähendab ettevalmistus ametiks (kestab u. 3 aastat vist). Ka Abitur kestab 3 õppeaastat ehk siin kestab kool 13 aastat kokku. Tavaliselt on ka Abitur kuidagi kolmeks jaotatud, aga mina olen koolis, kus kõik kolm osa on kuidagi koos. 11 klass on üleminekuklass, kus vaadatakse, et kõik samale tasemele jõuaksid ja juba siin saab endale ise aineid valida. Valida sain bioloogia, füüsika, keemia ja informaatika vahelt endale kolm ainet. Minul jäi informaatika välja. Sai ka valida endale võõrkeele ja mina võtsin vene keele, mis toimub koos õpilastega, kelle kodus räägitakse vene keelt. Nii ei lähe mul vene keel täitsa kaotsi. 11. klassis on veel nii, et enamus ained on oma klassiga koos, aga valikulised ained on lennu peale gruppidesse jaotatud. Sellepärast on ka igaühel erinev tunniplaan. Ma põhimõtteliselt vanuse järgi peaks olema 12. klass, aga seal kaob oma klass ära ja algab täielik lennusüsteem pihta.

Tunniplaanis on mul üldiselt vähem tunde, kui mul Eestis oli ja siin on ka minu jaoks kool palju kergem, kui eesti kool. Tunnid on enamasti paaris ja kahe tunni vahel on 5min pikkune paus, kus saab korra puhata, ruumist väljas käia vms. Peale paaristundi on 20min vahetund. Söömise jaoks on alati 7. tund vaba ehk 1h aega. Süüakse kaasavõetud võileibu või midagi säärast tegelikkuses lihtsalt millaliganes. Ise olen sööklasse sööma jõudnud vaid kaks korda ja toit ei olnud isegi väga hull. Koolis on ka kiosk, aga see on suht mõttettu - 90% toidust on erinevad saiad ja ülejäänud on kommid või mingid limonaadid. Kuigi leidsin, et nurga taga oli paar õuna peidus - vähemalt sedagi. 21K koolipuhvet - igatsen sind!

Asi, mis ma veel märganud olen, on see et, meil on väga palju vabu tunde ja palju tunde jäävad lihtsalt ära. Meil on lausa koolisüsteemis eraldi tabel tundide jaoks, mis iga päev ära jäävad. Seda pead iga päev ise vaatama ja aru saama, mis toimub, mis mitte. See on vahel päris mõnus. Üks päev jäid mul lihtsalt kogu päeva tunnid ära, see oli ka reede ehk sain lihtsalt pika nädalavahetuse! Vahel on aga päris tüütu, kui peab lihtsalt ootama järgmist tundi koolis. Mul on nii, et iga kolmapäev on keset koolipäeva 3 vaba tundi, sellel ajal ma tavaliselt käin lihtsalt jõusaalis.

Nagu mainisin, siis minu kool on veidi eriline selle poolest, et me kasutame kõikides tundides iPad-e. Kõigil peab olema iPad ja kui ei ole, siis toetab kool v riik vms rahaliselt ja tasub osa iPadi hinnast kinni. Kõikide õpilaste tahvelarvutid on ühendatud kooli süsteemiga, mis ka samas tähendab, et õpetaja näeb kõike, mis sa teed, isegi kui sul iPad lahti ei ole. Sellest sain ma nii teada, et mängisin rahus poliitika tunnis oma mängu ja siis õpetaja lukustas järsku mu iPad-i kinni nii, et ei saanud seda ise enam avada. Õpikuid mul ei ole ühtegi, kõik töölehed ja raamatud on iPadis.

Tunnitööga üritan nii palju kaasa teha, kui oskan. Siin ei võeta teemasid eriti hooga ja tunnid toimuvad väga arutlevalt. Õpetajad väga harva loevad uue teema lihtsalt ette, pigem on nii, et õpetajad tahavad, et küsimuste küsimisega ja arutlemisega jõuavad õpilased teemani ise. Kodutööd ei ole ka eriti palju ja kuna enamasti saan aru, mis vaja teha, siis teen ka need ära. Matemaatika, füüsika ja keemia on minu jaoks siin päris lihtsad ja ausaltöeldes ka natuke igavad. Nad on siin nende ainetega suhteliselt maas ja tihtipeale pean ise klassikaaslastele teemasid lahti seletama. Pinginaabrile näiteks pean iga mata tund sulgude avamist lahti seletama. Samas poliitika, ajalugu, saksa keel ja bioloogia on minu jaoks rasked. Need on tunnid, kui toimub väga palju arutamist ja pean hästi palju süvenema, et midagi aru saada. Nendes tundides ei tee ma palju kaasa, üritan lihtsalt mõista, mis toimub. Nüüd just viimases poliitika tunnis rääkisin esimest korda arutelus natukene kaasa. Pärast tundi kiitis veel poolitika õpetaja ja ütles, et “Nii tore, kui ka räägid”. Üldiselt saan ma temaga õpetajate seast

 kõige paremini läbi. Tihtipeale kooli peal nähes küsib ta kuidas mul läheb ja räägime veidi juttu. Minu jaoks on ka vene keel väga keeruline, kuna käsitleme tunnis vene satiiri. Ütleme nii, et kui mul vanaema ei aitaks tõlkimisega, siis oleksin omadega hädas (aitäh Mamma!).

Minu jaoks on suureks abiks siin see, et mul on ka koolis lisa saksa keele tund koos paari teise õpilasega, kes on välismaalt siia elama tulnud. Teised räägivad küll minust palju paremini saksa keelt, aga õpetaja on väga vastutulelik ja annab mulle alati eraldi töölehti ja seletab lahti grammatikat, millest aru ei saa.

Koolisüsteem ja kõik on siin küll Eesti koolist väga erinev, aga üldiselt olen ma siinse kooliga väga  rahul. IPadidega tunnis töötamine on minumeelest väga äge ja klass on mul ka mega-vahva sattunud. Võrreldes eesti kooliga on nende õpimaht küll palju väiksem, aga minu jaoks ongi see parem, sest saan siis tunnis paremini aru. Koolitöö ja õpetajatega mul probleeme ei ole, kõik on väga mõistvad ja ei oodeta liiga palju ja ka mitte liiga vähe.

Minu kool

Minu klass

Tschüss!

[peakuknr1org]

Proper chuffed to be here!

Tere tere kõigile, kes seda blogi loevad!

Palavad tervitused teile kodumaale ja kõikjale mujale ka PEAK orgi poolt!

Oleme kõik nüüdseks laekunud Inglismaale, kust saab peagi alguse meie üks kõige meeldejäävamaid seiklusi. Hetkel oleme Londonis karantiinis, harjutame ennast mõtetega ustele koputamisest, õpime, areneme, teeme koos trenni ja harjutame seda üsnagi pead ja ka keelt murdvat inglise ja Yorkshire aktsenti/dialekti. Ütleme nii, et nalja saab! West Yorkshire on siis meie lõppsihtkohaks, kus hakkame tööd tegema.

Kes me oleme ja palju meid üldse on? Mis on PEAK?

PEAK on tipp, maksimum, kõrgeim level. Üks on selge - me oleme nr 1 organisatsioon UKs. Vähemalt seda me läheme sihtima. Meie Organizational Leader ehk OL (paljud ütlevad ka orgi paps, isa) on Taavi Arula. Taavi on mees, kellel on kõrged standardid ja selle tõttu peavad kõik endast maksimumi andma ja oma potensiaali täielikult ära kasutama. Taavi ütles kohe alguses, et pole mõtet pool kõvaga peale lennata, vaid tuleb panna ALL IN! Taavi on suur impact olnud meie kõigi eludes - ilma temata poleks paljud seal, kus nad on. Aitäh sulle selle eest!

Vanematest olijatest on meiega kaasas veel Rait Kooser, kes on samuti mitu suve juba raamatuid müünud. Oma chilli olemisega annab ta orgile palju juurde. Rait on meist kõigist kõige rohkem elu näinud ja kogenud. Erinevaid olukorrad bookfieldil ei üllata teda enam ja ka see mitte, et ta õhtuti maffiat mängides alati külaelaniku kaardi saab. Meil kõigil on talt midagi õppida!

Tiimis on eelmisel aastal kõva suve teinud Elis Seeland, Julius Hiie, Jaanika Kersalu ja Randel Suurkask - sõbrad kogu eluks, silmad ette teinud paljudele teistele. Neil on tänavu teine raamatute müümise suvi.

Elis on väike päiksekiir ja oma naeruga paneb ka teised naerma. Ta on kõva motivational girl, meie cheerleader. Tema paneb meid hommikul kätekõverdusi tegema ja võtab kõike pigem kaine mõistusega kui teeb otsuseid emotsiooni pealt. Elis on endaga kaasa võtnud UKsse Merili ja Marise ning annab endast parima, et olla good example.

Julius ehk Jull - pullivend. Jull on seltskonnahing, kes paneb oma ettevõtmisesse palju effortit. Ta on jalgpalli mängimisest kaasa võtnud laitmatud meeskonnatöö oskused. Tõmbab hommikuti oma attitudega kõik ärkvele ja on samal ajal nõu ja jõuga abiks kõigile igas olukorras. Julius on pidevalt naerusuine, kuid suudab ka väga professionaalselt asju ajada.

Jaanika on üks kõva mutt. Naised, võtke temast eeskuju, et olla sama enesekindel ja otsekohane kui tema. Jansa figurdab kõik välja, no matter what. Jaanika lendab lihtsalt oma energiaga peale ja suudab iga idee maha müüa. "It's a numbers game" nagu talle meeldib öelda. Jaanika tiiva all on veel Triin, kellega koos löövad nad lahti iga ukse ja jätavad endast maha lõbusa meeleolu ja mõnusa energia.

Randel... esmalt näed sa ta laia naeratust, siis tema suurt südant ja tahtmist areneda ning kasvada. Randel on vend, kes oma muheda olemisega võib chillida igas seltskonnas. Lisaks on tal hea kuulamisoskus, mis on tiimile väga oluline väärtus. Randel esmalt naeratab ja siis lahendab iga obstacle, mis tal tee peal ees on. Randel on SMiks Kaurile.

Lisaks neile ägedatele inimestele on meil tiimis palju First Year'e ehk FYe. Neid on kokku koguni 7. Neli totsi ja kolm poissi, kes hüppavad tundmatus kohas pea ees vette.

Juhan Loorits ehk meie comedian, kes veel kogub ennast, et mõni õhtu stand up'i teha, on UKs Taavi FYna. Juhan tahab areneda ja saada endale juhiomadused ning oskused, mis aitaksid tal elus laitmatult läbi lüüa. Tal on juba praegu enda business Wokecustoms, mis tegeleb jalanõude disainiga. Uskuge mind, kõige lahedamad Vansid või AirForced saate te sealt!

Marek Kütt sattus SWsse küll läbi Jan'i, kes meiega kaasas pole, kuid otsustas, et see teda ei takista. Marek on südamlik ja kohusetundlik kutt, kes aitab alati kõiki. Ta siiras olemine ja abivalmidus on paljudele väga armsaks saanud ja sellega poeb ka kindlasti Inglismaa empside südamesse. Marek võtab elu nii nagu ta on, lihtsalt!

Merili Tamm liitus SW programmiga alles märtsis, kuid oli valmis endast maksimumi andma, et USAsse minna. Nüüd on ta küll Inglismaal, kuid ei lase ennast sellest heidutada. Merili ei karda kellelegi eestlastele kohaselt puid alla panna ja meeleolu üleval hoida. Ta on hommikuti esimesena külma duši all ja tema suust võid juba enne äratust kuulda: "Best day ever!"

Kauri Riivik, Randeli FY, viskab random fakte siia ja sinna. Kauri võtab jutuotsa üles ka kõige väljasurnumast vestlusest. Tal on suurepärased analüütilised oskused ja teadmised ning seltskonnaski on ta kõigiga suur sõber. Fun facts: Kauri peseb hambaid kuivalt, hambaharja enne märjaks tegemata ja ta naudib tee joomist klaasist, mitte tassist - omapärane, kuid lahe!

Merilin Mänd on orgi uustulnuk, sest liitus meiega alles mõni päev enne Inglismaale jõudmist. Ta on FY algselt ühest teisest tiimist, kuid sai PEAK'i soojalt vastu võetud. Saaremaalt pärit neiule on oluliseks inimeste inspireerimine. Õppides Tallinna Ülikoolis Inglise keelt ja Kultuuri on Merilin jõudnud oma eluga igati õigesse kohta. Welcome to fam!

Triin Nõmm - tema ongi Pärnu. Jaanika FY, kes naeratab sulle vastu ja juba tunned päikest ja soojust. Triin on aktiivsus ise. Ta teeb kõike: naerab, suhtleb, kokkab, jookseb, tantsib, püüdleb oma eesmärkide poole, loeb, viskab nalja, laulab nublu kaasa, you name it! Triin ei karda väljakutseid, sest ta on harjunud olema mugavustsoonist väljas. Vinge naine!

Ja siis olen mina. Maris Kiel, Elise FY, ühtlasi ka blogi kirjutaja, et hoida teid up to date! Ütlen kohe, et arvatavasti oli see esimene postitus blogi kõige pikem postitus. Kui tööle hakkame, siis hakkab siia blogisse tulema miskit igal pühapäeval. Praegu aga teeme rohkem contenti ja näitame, kuidas veedame oma aega karantiinis.

Aye lads, sithee! (Goodbye, see you later!)

[jagades]

Some things never change

Karge õhk. Tänavavalgustuslambid. Tühjad tänavad. Tempokas muusika. Tavaliselt üks ja sama lugu repeatil. Samm, samm, samm. Mõtteis laulan kaasa. Mõtteis kõnnin tantsikledes. Õhk on värskendav. Pea, mis hetk tagasi oli kui suur sasipundar hargneb lahti ja mõtted marsivad igaüks oma koju. Pea selgineb. Ja kui kõnnitud on sedavõrd, et ka jalgades on jalutuskäiku tunda, siis tekivad uued mõtted. Mõtted, mis väärivad kirja panemist.

Selliseid jalutuskäike sai Tartu päevil tehtud mitmeid. Peamiselt õhtuti, pimedas, ebapopulaarsel ajal. Tartu, kus muidu alati mõnele tuttavale otsa jooksin, oli inimtühi. Ja kogu päevane rahmeldus, mis rammestas oli teinekord tarvis leevendada ühe intensiivse jalutuskäiguga.

Selliseid jalutuskäike tuleb neil päevil harva ette. Kõrvaklapidki tulevad kasutusse nii hirmus harva. Aga elu on tulnud peale. Täiskasvanuelu. Nii, et isegi muusikat ei jaksa kuulata. Tahan vaid vaikust. Muusika, mis varem energiat andis, on viimastel aastatel olnud väsitav. Sõber tuli kevadel külla ja päris mult uute muusikasoovituste järele. Märkasin, et päriselt-päriselt pole ammu avastanud ühtegi artisti, mis vaimustaks. Jah, on muusika, mis täidab, paneb tantsima ja kaasa laulma. Aga that’s it. Täna aga. Olen üle pika aja üksi kodus. Anders on Rootsi meistrivõistlustel orienteerumises ja mina ”üksi” Sundsvallis. Jah, väga lihtne oleks sellele nädalavahetusel planeerida palju kokkusaamisi, mis muidu alati toimumata jäävad sest kusagil orienteerumas oleme. Aga ei. Päris värskendav on üldse mitte suhelda. Või siis õigemini, ainus suhtlus, mis ette tuleb on poemüüjaga. Sellest viimasest oleks ka ära öelnud, aga Anders sõitis reisile meie ainsa hambapastatuubiga ja tuli poes ikkagi ära käia. Ja poemüüjad siin riigis on suhtlusaltid. Ka siis kui oled üks viimastest klientidest. Eriti just siis, sest siis sain kõigi kolme poemüüja tähelepanu osaliseks, kes naljatledes ja energiliselt pikka päeva lõpetasid.

Mäletan ka Tartu päevilt, et sai omajagu rohkem kirjutatud blogisse. Ja palju mõtteid, mida soovisin talletada blogisse tuli just neilt jalutuskäigult. Nõnda, et teinekord ei võtnud jopetki seljast kui koju jõudsin, avasin vaid arvuti ja kirjutasin. See oli kõige nauditavam tunne üldse. See, kui sõnad vaid voolasid. Ei olnud tarvis pausi pidada. Millalgi kui oli pikem paus postituste vahel, siis mu armas blogisõber küsis, et kuidas mul läheb. Tal oli ju ilmselgelt õigus. Pikem paus tuli siis kui oli raskem aeg ja sõnad ei jooksnud peas parasjagu selgelt. Ma olen mõelnud sellele tagasi, et huvitav kas nüüd on miskitmoodi raskemad ajad, et kirjutisi vähem kokku sean. Ma ei usu, et on raskemad ajad. On teistmoodi ajad. Tähelepanu on mujal. Enamasti väga toredatel tegemistel. Enamasti mu hingesugulasel ja parimal sõbral Andersil. Niigi palju aega ”kulutan” arvuti lähedal, et seepärast arvutil kirjutamine on natuke nagu eemaletõukav. Aga kirjutamine kui selline on mulle oluline. Kirjutades olen nii kaua kui mäletan enda mõtteis selgusele saanud. Ja kui teinekord oma tunde olen suutnud kirja panna parjas tempos ja õigete sõnadega, siis - mis seal salata - on selline tunne küll nagu looks kunsti ja oleks loominguline. Väljendada ennast sõnas on mulle sobinud. Ma ei väida, et see, mida kirja panen, on midagi suurejoonelist, aga mulle pakub rõõmu. Väiksena unistasin kirjanikuelust. Suuremana aga olen rohkem kriitilisem, et mida ometi siia maailma rohkem vaja luua on, kõike on niigi külluses. Ja kuigi on hirmus tore teinekord blogikirjutistele vastukaja kuulda, siis minu jaoks on tähtsam selle kirjutamine kui lugemine. 

Ei ole miskit härivamat kui kaotada üks mõte. Kaotada üks mõte, mida mõeldes otsustan, et see on kirja panemist väärt, aga kui selle mõtte kirja panemise kord, siis on ta kadunud. Teinekord on ta peaaegu katsutav, aga tervikuna ennast enam näole ei anna.

Kuigi kirjutan mõeldes sõpradele, siis olen alati kirja pannud postitused iseenda jaoks. Mäletan, et Tartu päevil meeldis mulle teinekord kirjutada veidi krüptilisi sissekandeid, mis sõpradele teinekord peadmurdmist valmistas ja minu pärast muretsema pani. Jah, eks neil päevil oli ka murtud südant sagedamini kui südamerahupäevi. Aga tagasi vaadates on see nii tore, nii õpetlik ja nii piinlik.

Üks põhjusteks, miks siia nõnda harva kirjutisi ilmub, on ka ilmselgelt selles, et mitte miski ei pane mind seda blogi rootsi keeles edasi kirjutama. Või siis veel hullem, inglise keeles. Seda viimast teed olen läinud oma miniblogis ja praeguses ainukeses väljendusviisis, instagramis. Kirjutan inglise keeles, sest siis saavad sõbrad siin ja seal võrdselt aru. Aga no, võrdselt my a**. Inglise keeles ennast väljendades tunnen, et ei väljenda end ei nii ega naa. Samas aga mõtlen ja räägin siin 100% rootsi keeles. Jaa, saan tavaliselt kiita kõigilt, kes esimest korda kuulevad, et ma siin riigis üles pole kasvanud. Arvasin, et need kiidusõnad saavad aastatega otsa, aga ei, jätkuvad veidike veel. Huvitav siiski, millal nad otsa saavad. Sest no, kui keegi siin kümme aastat ealnud on, siis ei saa see ju väga kiiduväärt enam olla, et keele ära õppinud on. Naudin aga seni kuni kestab. Kõigel on aga oma hind. Eesti keeles ennast nõnda harva väljendades tunnen end veidi kohmakalt. Ja märkan ka täna õhtul kirjutades, et nii mõnigi kord on aju pakkunud rootsikeelset sõna eestikeelse asemel. Aga ma ei anna alla. Mõnikord olen mõelnud, et võtaks õige mingi kirjutamisväljakutse vastu. Mõne lihtsama, et kirjutada iga õhtu enne magama minemist paar päeva parimat mõtet üles. Kuigi see oleks pigem mõtte- kui kirjutamisülesanne. Hoopis uhkem oleks end mingile kirjutamiskursusele kirja panna. Aga oh ei, läheb hetk aega enne kui vabatahtlikult mõnele kursusele end kirja panen. Nimelt need viis aastat siin on olnud kursuste ja koduülesannete rohked. Ja kuigi õppida on tore, siis kõigel on mingi piir. Iga päev ringi käia peas nimekiri kõigest mida-peaks-lugema-aga-ei-jaksa-ja-muud-lugeda-ei-saa-kuniks-pole-kodutööd-ära-teinud. Ütleme nii, et ilukirjandust loen harva. Eile lugesin raamatut üle pika aja. Terve õhtu lugesin. Ja väga põnev raamat oli. Ma nüüd äkki lähengi selle raamatuga voodisse ära, et ärgata ilma äratuskellata.

Ahja. Pean ju mainima ka, et mis oli see artist, mis mind täna tollele Tartu lainele viis. Nimelt vaatasin pärast tööd rootsi telekanalilt saadet Finomani, kus lahatakse soomelikkust ja rootsilikkust. Nii tore oli mõlemast keelest aru saada subtiitreid lugemata. Ja see on ikka pöörane, kuidas ühe keele kuulmine mälestustes sobrab ja tundeid tekitab. 

Yoko Bono - Greatest Hits oli see, mis kõrvaklappidest repeatil voolas täna.

Millalgi Tartu aegadel leidin ka mõtte, et iga inimene on kõigi nende inimeste summa, keda ta oma elus seni kohanud on. Mulle meeldis see mõte. Mulle meeldisid mu toonased sõbrad. Ja mulle meeldis, et kõigist neist killu endaga alati kaasas saan kanda. Ja mulle meeldis see mõte ka see pärast, et see oli tõsi. Ja ma polnud sellele ammu mõelnud, aga nii see on. Samas märkan ka, kuidas võtan inimestest erinevalt palju kaasa. Ja ilmselt ei valeta kui ütlen, et varem võtsin rohkem kaasa. Iseaasi, kas see sõltub sellest, et mind on rohkem või et kohatud inimestest on vähem võtta, mine võta kinni.

*

Üks põhjustest, miks harvemini kirjutan on, et tahaksin omada paremat kontrolli, kes minu kirjutisi loevad. Usun ju, et enamik teist, on sõbrad. Aga maailmas, kus me elamine, olen õppinud olema ettevaatlik. Nii, et kes teab, võibolla kolin blogi (taas) uuele aadressile. Küll, siis annan teada.

Ühe maratonblogipostitusega (kellel neid tänapäeval aega lugeda on?) ei saa ju lahata kogu viimast aastat isegi kui tahaks. Ehk kirjutan taas jälle. Järgmise postituse pealkirjaks saab olema “Kesiganes eikusagil” ja inspireeritud rohkem Rootsist kui minust.

“Kadri on tagasi” (detsember 2010 kirjutasin siia esimest korda)

[morningsideavenue]

Aeglaselt on jõudnud ka siia sügis. On soe, aga on vihma ja on tuult. Aeg on halastamatu ja minu pool sellest siin on läbitud. 48 imelist möödas ja 42 veel ees.

Olen siin nii kohal, nii kodus, nii kullaga kaetud, et on kadunud igasugune jagamisvajadus või laikide kogumine, sest kõik kogemuslik on sealpool eheduse piiri, mis ei kannata sotsiaalmeedia tähelepanu. Kogemuste väärtus nendel hetkedel on kaugelt suurem. Inimesed arvavad, et kõiki huvitab iga nende samm, aga keegi ei märka, kui teine pildilt kaob. Tean, et jagatakse erinevatel põhjustel ja ka scrollimissõltuvused on erinevatel põhjustel, aga minul tekib sotsiaalmeediaga alati konflikt, kui tõelisus intensiivistub. Päris on päris ja alla selle on liiga vähe. Ega ma pole suurem asi pildistaja ka, et tabada hetki nii nagu nad seda vääriksid. Las need pildid jääda ja arhiiv iseendale tekib siia lehele.

Märkmikus (google keep-is) ripub mul eelmisest talvest naerunäoga lause:  “What have you done to celebrate life today?:)”. Ja siin ma võin öelda, et elan tähistamisenergias. “Energy of celebration” võtab selle tunde hästi kokku.

Ma olen tugevalt loomisenergias ja siin hinnatakse mu võimeid - lugu, mida kirjutame, ei ole oma peaga välja mõeldav, see tuleb ise ja on suurem kui meie. Ja mina olen kirjutatud kellegi teise loosse. Ehk ühel hetkel kirjeldan, kuidas see kõik alguse sai ja kuidas ma NYC oma ellu lõin. Ma käin nõiakoolis, kus direktori kaksikvend on maailma mõjukamaid inimesi, elan tervendajate ja nägijatega, taskus õnnemünt ja tulevik helevalge. Inimesed mu ümber loevad mind vigadeta, suunavad õrnalt parimas võimalikus suunas ja koovad mu ümber turvavõrku, mille sees saab juhtuda ainult maagia.

Eelmisel nädalal käis meil koolis üks Harvardi teadlane, kellega arutati ühe teadusliku uurimuse üle, mis viiuldajate seas läbi viidi. Uus tehnoloogia, mis näeb läbi kõigist viiest lihaskihist ja millega viiakse läbi vastavad mõõtmised. Ma ei ole kunagi midagi nii suurepärast näinud kui minu õpetaja ja meie doktorantide tundide pikkune arutelu selle teadustöö tulemuste üle. Lihtsalt vai-mus-tav. Mul on väga palju õppimist ees. Ma ei usu, et ma tulen tagasi enne doktorikraadi. Ja ma näen juba uksi avanemas, mis selle kõik võimalikuks teeb. Tähendab, selle võimalikkus on juba mu avatud peopesadel. Raamatutes mu laual, muusikas mu köögis ja kallistustes mu nõiakoolis. Kõik säriseb ja hingab, hing laulab.

Sügis on käes.

[jeintalu]

RAHVUSLUSEST NII JA NAA

Jüri Eintalu, filosoof 23. mail 2021

Äsja teatas ennast õpetlaseks nimetav Rein Raud televisioonis, et erakond EKRE ja selle liidrid olevat “neonatsid”. Anti Poolamets teatas seepeale EKRE ajalehes Uued uudised, et Rein Raud on juunikommunistide järeltulija, tema vanaisa oli vekslivõltsija ja kuulus punaste hävituspataljoni, mis põletas eestlaste talusid:

“Juunikommunistide järeltulija pillub jätkuvalt sõnu” Uued uudised, 23. mai 2021

Rein Raual puudub mõtlemisvõime ja aeg on näidanud, et ka õppimisvõime. Võimalik, et ta on seda alati meelega teinud. Ta kasutab ebamääraseid mõisteid, varjates seda rohkete tsitaatidega. Tal puudub igasugune ettekujutus, milliste meetoditega hangitakse teadmisi. Tema arvates vist saab teadmisi paksudest raamatutest, mille autorid samuti ei tea, millise metodoloogiaga väiteid empiiriliselt kontrollitakse.

Praeguses kontekstis: milline on “natsi” või “neonatsi” piisavalt täpne definitsioon? Kui palju ja missuguseid avaldusi peab tegema, selleks et saada selle definitsiooni alla klassifitseeritud? Kuna ka Rein Raua enda ja tema jüngrite mõned avaldused (näiteks Facebookis või Kirjanike Liidus) on üsna järsud, kas sel alusel saaks klassifitseerida näiteks Kirjanike Liidu ekstremistlikuks organisatsiooniks?

(Ma ei välista selle sõnavõtuga võimalust, et mõned Eesti konservatiivid on niisugused või naasugused. Mida ma öelda tahtsin on see, et Rein Raud omistab teistele inimestele igasuguseid asju täiesti meelevaldselt ja ta on seda alati teinud.)

Muide, Rein Raud ja Anti Poolamets mõlemad kasutavad ajaloolisi argumente.

Raud kasutab mõistet “neonatsid” ja kostitab selle terminiga EKRE-t. Mõiste jäi tal lahti seletamata ja mõiste ise on ajalooline. Niipalju võib selles tõtt olla, et mõned rahvuskonservatiivid loevad ise ajaloolisi raamatuid ja otsivad mõttelõnga minevikust.

Poolamets seostab Rein Raua käitumist tema vanaisaga, kes oli punaste hävituspataljonis ja põletas talusid. Arusaamatuks jäi, kas see on Poolametsal tagantjärele tähelepanek, et näe, käbi ei kukkunudki kännust kaugele, või on see sageli esinev võte seostada inimest tema esivanematega.

Poolamets on poliitik ja ta teeb selliseid asju teadlikult. See on tal propaganda. Ta vastas Rauale Raua enda rauaga.

Õpetlasena ei tohiks Raud endale selliseid mõttekäike aga lubada.

Eristada tuleks näiteks rahvuslust ja marurahvuslust nagu eesti keeles kombeks. Iseloomulik on see, et sellist terminoloogilist eristust pole ma kohanud saksa keeles ega inglise keeles.

Tähelepanu võiks pöörata sellele, et isegi Lenin eristas mõnedes oma artiklites suurrahvuslikku šovinismi ja väikerahvaste enesekaitset. Lenin tunnistas oma artiklites rahvusliku enesemääramise õigust. Hiljem tema toon muutus, sest ta oli kommunist. Rahvuslikust iseseisvusest oli ta rääkinud ainult tsaari–Venemaa nõrgestamiseks. Pärast revolutsiooni oli rahvuslus tema jaoks juba tööliste internatsionalismi vaenlane.

Sama lugu läänega. Janukovitši võimult kukutamiseks sobisid läänele suurepäraselt Ukraina neonatsid ja äärmusparempoolsed. Nõukogude Liidu lammutamiseks sobis rahvuslik vabastusliikumine suurepäraselt. Pärast endiste nõukogude liiduvabariikide astumist Euroopa Liitu on aga nende igasugune rahvuslus järsku ülimaks patuks tunnistatud.

Õpetlased peaksid analüüsima, millised rahvuslikkuse vormid on kahjulikud ja millised mitte. Rahvuslastele peaksid nad tegema etteheiteid, kui need lubatud piiri ületavad. Näiteks on oluline vahe sees, kas lihtsalt piirata immigratsiooni või suhtuda teatud rändavatesse rahvastesse halvustavalt. Rein Raua sugused kirjatsurad seda vahet kunagi ei tee ja sellepoolest teevad nad rahvuslastega ühiseid loogikavigu. Ühed peavad igasugust rahvuslust ohtlikuks ja kahjulikuks — ja sellele vastavalt ei tee ka rahvuslased vahet erinevatel rahvusluse liikidel.

Muide, Churchillile sageli omistatud tsitaat

“Kui fašism tagasi tuleb, siis teeb ta seda lambanahas.”

on küll geniaalne, aga see ei kuulu Churchillile. Churchill oli piisavalt intelligentne et aru saada, et “fašism” on ajalooline nähtus ega ole kasutatav loogiliselt selge üldmõistena. Loogiliselt selge mõiste on näiteks “totalitarism”.

Enne teist maailmasõda elas Eestis alla 5% võõramaalasi. Pärast teist maailmasõda võõramaalaste arv kasvas kiiresti.

Mäletan, et 1980ndate alguses tegin Tartu Riikliku Ülikooli teadusliku kommunismi seminaris ettekande immigratsiooni statistikast. Õppejõud küsis, kust ma need andmed sain. Vastasin, et kommunismikateedri raamatukogust vaat sellest raamatust. Kaks nädalat hiljem avastasin, et seda raamatut (venekeelset, muide) enam ei olnud seal ja perfokaartki oli kataloogist välja rebitud.

Praeguseks on umbes pool Tallinna elanikkonnast venekeelsed. Eesti Taasvabariigi ajal on majanduslikel põhjustel sajad tuhanded noored välismaale elama kolinud. Euroopa Liidu sisepiirid on lahti. Samas ei suuda ega vist ka taha Euroopa Liit oma välispiire immigrantide eest kaitsta. Miljonid ja miljonid immigrandid on Euroopasse sisse tulnud. Kui palju ühele väikerahvale siis vaja on? Mitmed väiksemad ugri-mugri rahvad on juba välja surnud, mõned on veel alles, ent räägivad valdavalt vene keeles ega ei oska enam oma põlist emakeelt.

Rein Raua taolised pseudointelligendid ise toodavad ekstremismi. Mida enam nad ignoreerivad tegelikke probleeme, mida enam nad laimavad neid, kes neid probleeme näevad, seda suuremad on šansid, et rahvuslus saab populeeritud madala haridusega isendeist ja seda suurem on tõenäousus, et pead tõstavad liikumise äärmuslikud vormid.

Kui Eesti intelligents täiesti ebamõõdukalt materdab rahvusmeelsust, siis tekitab ta ise kunstlikult olukorra, kus rahvuslus ei saa olla mõõdukas.

[jeintalu]

MÕNED HAJAMÕTTED INFOSÕJAST

WIKIPEDIA JA INFOSÕJAD 

Jah, nüüd saab Wikipediat sada korda ümber kirjutada seoses Douma väidetava keemiarelva rünnakuga, mille OPCW ekspertiisi lõppraportit võltsiti ja millise võltsingu paljastas Wikileaks; Valged Kiivrid olid seal ka mängus ja andsid tunnistusi hiljem - ja äkki sai Valgete Kiivrite juht Istanbulis salapärastel asjaoludel surma, aga Wikipedias hakkasid leheküljed muudkui aga muutuma, keegi muutis neid 24 tundi ööpäevas ja keegi teine jälgis seda ja kirjutas sellest. 

“Narratiivijuhtide väntvõll pärast Valgete Kiivrite üksuse rajaja surma” 

Caitlin Johnstone 

Consortium News,  November 30, 2019 (https://consortiumnews.com/2019/11/13/narrative-managers-in-overdrive-after-death-of-white-helmets-founder/?fbclid=IwAR1VrODsjePAs8CHVPxA2GdOq4Tx_GCgOwZomE-auo1BAjE_cyN4YBweHAc) 

Või siis näiteks see teema, kuidas Wikipedias tõrjutakse alternatiivmeditsiini. 

Esmapilgul võib Lääne keskmisele haritlasele ju tunduda kõik õige. Milleks need teooriad, mis õigustavad näiteks vaktsineerimisest keeldumist? - Ent selle taga on ravimitööstuse hiigelkorporatsioonid. Selle taga on rahvuskultuuri hävitamine, kultuuriline hegemonism, globalism ja näiteks Brasiilia vihmametsade indiaanlaste peal sisuliselt teostatav genotsiid. 

Ma arvan, et sellised teemad nagu Süüria sõda on propagandasõja või infosõja keskmes. Meedias on liikvel palju võltsinguid, üht ja sama videot näitavad mõlemad propagandasõja pooled, aga erinevate kommentaaridega, jne. Sellistel puhkudel oleks ehk õiglasem, kui oleks Wikipedia 1 ja Wikipedia 2 erinevate poolte nägemuste esitamiseks. 

Entsüklopeediate Ümberkirjutamise Üksus 

Aga võib-olla Wikipedias ei olegi infosõda võimsam kui tavalistes entsüklopeediates, vaid see infosõda tuleb seal lihtsalt paremini ilmsiks. 

Üks võimalus oleks panna ajapiirang, kui palju erinevaid asju samalt kontolt saab etteantud aja jooksul redigeerida. Umbes nagu Wall Streeti börsil on tehisintellektiga börsimängijate tõttu pandud ajapiirang, mitu börsitehingut sekundis tohib sooritada. 

ALTERNATIIVMEEDIA JA KONSPIRATSIOONITEOORIAD 

See, mis on ühe jaoks alternatiivmeedia, on teise jaoks opositsiooniline meedia. See, mis on ühe jaoks peavoolumeedia, on teise jaoks kartellimeedia. 

USA-s on ajakirjanduse monopoliseerumine üha hoogustunud. Paarkümmend aastat tagasi kuulus enamus ajakirjandusest 30-le korporatsioonile. Praegu kuulub 90% peavoolumeediast 6-le korporatsioonile.

See, mis on ühe jaoks peavoolumeedia, on teise jaoks Lääne kartellimeedia propaganda või Kremli propaganda. 

Twitteri juhtkonda oli sisse imbunud Briti luuraja, psühholoogiliste operatsioonide ekspert. Ma usun, et Wikipedias samuti. 

Alguses tehakse Wikipedia. Seejärel tehakse Alternative Wikipedia. Jne. 

Wikipedia peaks kahtlaste asjade korral üles loetlema kõik olulised "konspiratsiooniteooriad" viidetega originaalallikaile. Nii oleks tõe suhtes õiglane.

  ALTERNATIIVMEEDIA JA MAAILMAPILT 

Enamik inimesi, neil pole lihtsalt aega, et süveneda ja allikaid otsida ja uurida. See kehtib ka teadlaste ja filosoofide puhul. 

Sovetiajal paljud Tartu õpetlased ei teadnud Soome televisioonist eriti midagi. Praegu loevad Tartu õpetlased Postimeest. Loomulikult on nende ajud seeläbi rikutud. 

Aga kui keegi tahab lugeda ingliskeelset ajakirjandust ka. Siis läheb tal terve aasta jagu aega, kui ta pingutab, enne kui ta aru saab, millised ingliskeelsed väljaanded on millise propagandaga ja miks. 

Kui ta tahaks uurida nn alternatiivmeediat. Tohutu aeg kulub ja nõuab annet, et selles orienteeruda, mis on mis. Know How on oluline. Ta võidaks ajas, kui keegi talle soovitaks, millised alternatiivmeedia väljaanded on millise suunitlusega ja millised on kvaliteetsed. 

Näiteks, kui paljud Eestis teavad seda, et True Publica on Ühendkuningriigi kvaliteetne alternatiivmeedia ja et seal kirjutavad endised luurajad ja et nad pooldavad Corbyni ja on Brexiti vastu? Jne. 

Inimestel ei ole aega, et selles virvarris orienteeruda. Wikipedia üks pluss on olnud just see, et saab kiiresti teada kirjanduse loetelu ja alternatiivsete teooriate loetelu. Aga mõnedes teemades on Wikipedia nii tsenseeritud, et sealt ei saa ülevaadet. 

NÄITEKS PRESIDENT KENNEDY MÕRV 

Ma ei olegi vaadanud, mida Wikipedia sellest kirjutab ja kuidas. 

Näiteks, kas seal on mainitud sellist alternatiivteooriat, mis Liibüas ja araabiamaailmas oli peavooluteooria, et Kennedy mõrva tellis Iisrael, sest Kennedy segas Iisraelil tuumapommi hankimist? 

Raske on teaduslikult ja akadeemiliselt lähenda küsimusele, mille puhul infot on teadusliku metodoloogiaga töödeldud ja võltsitud. 

Gaddafi teooria Kennedy mõrvast

(https://youtu.be/GVhswRs7qn4) 

Ma ei saa öelda, et see teooria täiesti absurdne oleks.

[jeintalu]

MENTAALSEST KOROONAVIIRUSEST JA INTELLEKTUAALSEST AIDS-ist

Ma olen lõpetanud suhtlemise oma ammuste tuttavatega, kes mõtlevad stiilis, et kui sa ei ole mingi asja A poolt, siis oled sa selle asja A vastu; samuti nendega, kes on mulle sisuliselt ütelnud, et kui ma ei usu riigi A propagandat ja vandenõuteooriaid, siis usun ma vaenlasriigi B propagandat ja vandenõuteooriaid; või et kui ma teatan, et väide C pole veenvalt ümber lükatud, siis järelikult ma usun, et C ja usun, et C on veenvalt tõestatud.

Selliste ajupestud isenditega pole mõtet sõprust pidada.

Sovetiajal pidasid seda tüüpi isendid sõprust nõukogude võimuga ja valvasid, et keegi midagi kahtlast ei ütleks, nüüd samuti teevad seda tüüpi isendid seda sama asja, sest see on neile nende arvates kasulik või siis on nad ise propaganda ohvriks langenud ja usuvad asju, mida pole tõestatud või mis on ilmselt absurdsed.

Tegemist on seda tüüpi seltskonnaga, kellel on säärane loogika, et kui sa näiteks ei usu, et Jumal on olemas, siis järelikult oled sa ateist ja usud, et Jumalat ei ole olemas - kui tegelikult oled sa hoopis kahtlev skeptik või Jumala mitteteadmist väitev agnostik või oled selles küsimuses ükskõikne või mõtled hoopis muudele asjadele.

Selliste fanaatikute ja/või silmakirjatsejate seas, kes mõtlemist lämmatavad, ja kellega olen nende valesüüdistuste tõttu suhted katkestanud, on ka ülikoolide professoreid, filosoofe, doktorante, ajakirjanikke, tuntud kultuuritegelasi jne.

Olen katkestanud suhted ka nende haritlastega, kes on mind süüdistanud sel alusel, et miks ma igasuguseid erinevaid väljaandeid loen ja et miks ma ei loe ainult neid samu ajalehti, mida nemad ise ainsaina loevad.

See on intellektuaalne karantiin.

Massipsühhoosis tegelastele pole tahtmist isegi tere ütelda, sest nende valesüüdistused on üsnagi teravad, ohtlikud ja väsitavad.

[morningsideavenue]

Oktoober algas rahvasterändega kodus. Bruno läks Brasiiliasse, Joanna ja Denisia USA läänekaldale ja Wes tuli tagasi Austraaliast. Portugali keel on vahetunud tugeva ameerika slängi vastu ja naiste võim meeste oma vastu. Just siis, kui ma hakkasin portugali keeles suhtlema ja köögis sai seetõttu nii palju nalja, läksid nad kõik ära..

Denisia on suurepärane õpetaja, kuna ta inglise keelt ei räägi. Meil on ka nii hea klapp, et ma usaldan end katsetama ja ütlen pidevalt tabavaid asju õiges kohas, nii et kõigil on lõbus. Mul ei ole varem keeleõppes nii mõnusat tunnet olnud ja kuigi see mul plaanis polnud, siis ma võtan siit korterist kindlasti portugali keele kaasa. Struktuur on sama, mis itaalia keeles, seega iseloom on mulle tuttav, lihtsalt sõnad tuleb ümber õppida. Ja kui ilusti see kõlab ja üllataval kombel hääldus sobib mulle.. iga sõna laulab.

Juba 5 aastat tagasi tutvustas Gigi mulle brasiilia muusikat. Carolina Bela on minuga senini kaasas käinud. Nüüd pole enam kahtlustki, et üsna pea leian end Brasiiliast. Sellest aga lähemalt siis, kui aeg käes. Wes joonistas pildi, kus tema ema õpetas talle, kuidas kõik on sinu pea kohal, siruta ainult käed üles ja ühendu soovitu energiaga. Nii on talle tulnud kõik, mis ta soovinud on. Mul ongi täpselt selline tunne, korjad unistusi nagu õunu ladva otsast.

Natuke kauemaks teistest jäi Caroline, kellest on saanud mu väga lähedane sõbranna. Ta on täpselt nagu mina - samade kogemuste, põhimõtete, unistuste ja teemadega oma elus, lihtsalt väga lõuna-Brasiiliast. Ja mitte nii, et ah igav, ma juba tean seda, vaid “jaa, ma teaan! ma tean täpselt, mis sa mõtled!” On olnud palju pikki vestlusi köögilaua taga, laste eest hoolitsemist ja ka Harlemis aafrika bändi järgi tantsimist. Caroline on väikelinna tüdruk, kes töötas end üles Rio de Janeiro rikkamate ja kuulsamate tervendajaks. Temas on kogu kirg ja tahe, ta töötab kõige keerulisemate juhtumitega, tema väljakutseks on vähihaiged. Massaaž, akupunktuur, reiki, eeterlikud õlid ja kõik saavad abi ja ka siin on telefon punane.

Hiljuti tegi ta mulle refleksoloogiat ehk jalatallamassaaži ja leidsime, et meil on täpselt ühesugused jalad. Ta on palju kehasid näinud, aga nii sarnaseid jalgu enda omadega mitte kunagi. Seetõttu ongi kogu lugu sama. Ja mina tunnen juba pikemalt, et minu huviobjekt ja spetsialiseerumine on jalad, jalatallad, sest need kannavad kogu keharaskust endal. Ühel päeval tean ma kõike jalgadest. :) Seda tundsin ma siis, kui kõndisin lindil, mis skaneeris mu kõndimist 3D-s. Võid arvata, et meil on niii põnevaid vestlusi olnud! (Tõesti?! Jalad?!) Aga nüüdseks on ka Caroline läinud, peikaga teise korterisse, jäädes õnneks NY-i.

Ning Wes. Wes on kõige ägedam ameeriklane, keda ma tean. Mulle meeldib, kuidas ta lapsi kasvatab, maailma näinud on ja teab, mida teeb. Tark, vaimukas ja meeldiv inimene. Meil on põnevaid vestlusi olnud ja ta on avanud taustainfot ka nende pere osas. Tuleb välja, et ma olengi otseselt õnnistus nende elamisse, arvestades nende lugu. Suur pilt klikib järsku veelgi paremini kokku. Ja ma pean portugali keelt õppima juba kas või sellepärast, et meil oleks Denisiaga nii paljust rohkemast rääkida..

Aga kui Wesi sõbrad Vince ja Victor külla tulevad, siis saab kõige rohkem nalja. Ma ei ole tavaliselt hiline sotsiaalne liblikas, aga need tüübid on nii vaimukad ja midagi selles huumoris on nii sõbralikku ja vahvat, et sa lihtsalt naerad ja naerad ja oled omale hetkega suured sõbrad leidnud. Ja kuidagi tunnen ma end väga “eurooplasena”, mida ma ei oska seletada. Wes on suur Midride “Meeste kutse” fänn, sest et see on nii hiphop ja hiiu kannel meie jämmidel on kõigi lemmik. Ja need jutud, mis nad kaasa toovad, mille üle arutatakse või mis nalja teeb.. no NY-s ikka juhtub asju! Ja kohtab inimesi. Sekeldused ja seiklused ja globaalsus, mis mind köidab. Kuidas nemad kui mustanahalised räägivad rassismist ja muusikast, “black folks white folks all united”, kuidas nad mõtlevad suuremalt kui ma ise mõelda oskaks.

Ja nad teevad päriselt ka asju, mis loevad. Wes tuli tagasi Austraaliast, kus ta töötab mitme-aastase projekti kallal, mis katab kõik teemad, millest ta mõelda oskab. Kliimasoojenemise peatamine, pärismaalaste toetamine, muusika, traditsiooniline maapõletamine metsatulekahjude vastu, Jimi Hendrixi põlev kitarr (Manhattani suurune), bändid igast maailmajaost, tema visioonide järgi loodud äpp, kogu tulu aborigeenidele ja NASA otseülekanne kosmosest. Ta kirjutas alla lepingule, mis rahastab kõike seda. Ma mõtlen, et Burning Man on tore ja väidab, et ühendab inimesi suurelt koostööd tegema ja inspireerima, suunates tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele ja kultuuri/kommuunitunde tugevdamisele kunsti kaudu, aga mina näen ainult paljaid kintse pipipatsides tolmus püherdamas ja tulega mängimas. 

Kui tahad tulega mängida, pane ta siis põlema nii, et kosmosest on ka näha! Ma püüan mitte hinnata, kes parandab rohkem või vähem maailma oma tegemistega, aga tõsi ta on, et ma olen vaimustunud sellest, kuidas inimesed siin mõtlevad ja mille kallal töötavad. Kui sul on võimalus iseennast ükskõik millele pühendada ja sa valid ärgata selliste asjade jaoks.. alates eelmisest talvest on mulle kuklasse hinganud miski, mis tahab rohkem. Ühel ööl ärgates panin unesegasena kirja ingliskeelse lause: “I can stand on hands and have an excellent brain, I want so much more, I want so much more”. Ma lihtsalt ei saanud kauemaks Viljandisse jääda.

Siin on minu ülesanne palju õppida ja mul on juhtumisi parimad õpetajad. Kas ma Eestisse ikka tagasi tulen? Tulen muidugi, aga maailm on suur. Enne käin veel Brasiilias, Aafrikas, Austraalias, Arubal, Peruus, Alaskal, Jaapanis, Balil, Hiinas, Indias, Mehhikos, New Orleansis, Tšiilis, Puerto Ricos, Hispaanias, Mongoolias, Venemaal, Taanis ja Norras. Ma olen ikka liiga vähe näinud.

Mulle tundub, et ma pean elama seal, kus värske basiilik lõhnab nii õnnelikult nagu ta lõhnama peaks. Taustaks Disney soundtrackid või Buena Vista Social Club naabrite aknast. Ilm on senini olnud 20+. Love it.