#nullkulu

[tartuvegan-blog]

Nullprügindus

Mind kummitab üks mõte juba paar nädalat ja mõtlesin, et jagan seda teiega. 

Olen püüdnud pakendeid vältida ja nullkululiselt elada juba paar kuud. Alustasin jaanuari keskel ja kõik läks väga hästi kuni veebruari lõpuni. Õmblesin endale ise kotikesed kuhu produkte panna ja kasutasin neid väga usinalt. Kotid olid alati kaasas ja pakendeid koju ei toonud. Märtsi alguses tundsin isu salati lehtede vastu aga nad kõik on pakendatud mitmekordsesse pakendisse. Eirasin oma soovi ja püüdsin elada nullkululiselt edasi, hakates siis aga analüüsima oma toidulauda, avastasin, et see on nüüd väga ühekülgne ja tundsin muret kättesaadavate toitainete pärast. Salati lehed, brokkoli, spinat on kõik pakendis. Marjad on pakendis ja suvel korjatud marjad on juba otsa saanud. Hetkel saangi osta ainult kuivaineid (pasta, riis, läätsed, jahu), köögivilju, puuvilju ja seemneid. Samas valik köögivilju ja puuvilju, mis osta saan on piiratud, sest ka enamik neist on juba pakendatud. 

Viimasel paaril nädalal on aga minuni jõudnud mõned infokillud, mis on pannud mõtlema, kas sellel on mõtet kui üksi üritan. Kõik algas sellest kui sõbranna rääkis kuidas ta kalevi poes oli näinud kuidas müüja valas väikestest pakenditest šokolaadis mandleid suurde kastikesse ümber, et minusugused saaks nö nullkululiselt kommi osta. See pani küll mõtlema. Ma usun, et andes vastutuse teisele üle käitun veel vastutustundetumalt, jätan lihtsalt prügi poodi aga teistele kuulutan, et ei tekita üldse prügi ja olen väga keskkonnasõbralik. Tegelikkuses tekitan küll prügi, lihtsalt ei tassi seda koju, müüja viskab pakendi minu eest prügikasti. 

Pilt

Nädal tagasi sirvisin instagrammi, silma jäi üks zerowaste kasutaja postitus, kus rääkis samast tähelepanekust. Ta oli käinud poes lahtiselt riisi ja makarone ostmas ja oli näinud kuidas müüja täitis kastikesi. Kallates sinna väikestest pakenditest toodet ümber. Ta ei näinud selles probleemi, soovitas lihtsalt uurida müüjatelt kuidas kaste täidetakse. Ma aga ei taha koguaeg uurida kuidas midagi tehakse, Juba veganina on mul ebamugav ettekandjalt paluda, et ta kokale edasi ütleks, et mingi toiduaine välja jäetaks, või uurida, kas kohvikus sojapiima on jne.. Nüüd peaks hakkama ka siis näiteks Biomarketi müüjalt uurima, et kuidas nad siis oma kaste täidavad. Tahaks usaldada inimesi ja firmasid. Tundub ju loogiline, et kui juba pakkuda alternatiivi, siis see on läbimõeldud ja tõekspidamistega kooskõlas. 

Sõbrannaga teemat arutades jõudsime lahenduseni, et kõige mõistlikum oleks osta ise pakendis toiduaineid aga võimalikult suures pakendis. Poole kilose makaroni paki asemel 5 kilone, sama riisi ja läätsede kohta. Jahu saaks otse möldri juurest tuua. Nüüd kerkib aga see probleem, et kuhu kõik see toit panna. Hetkel on nokk kinni, saba lahti olukord. Kindel on see, et pakendite tootmist ma toetada ei taha. Püüan endiselt võimalikult vähe pakendeid koju tassida aga praegu on küll tunne, et tekkiva prügi lasen kellelgi teisel ära visata. Ma lihtsalt ei too seda enda koju ja oma prügikasti. 

Kahe aasta prügi?!

Möödunud nädalavahetus vaatasin ühte youtube videot, kus neiu rääkis, kui halb on taaskasutus ja kuidas see saastab keskkonda isegi rohkem kui uuesti tootmine. Kogu ta jutt põhines aga Ameerika näitel, Eestis elades ja nähes kuidas meil see süsteem töötab tundsin, et kõik need faktid mis ta välja toob käivad äkki tõesti USA kohta aga mitte Eesti. Samas ma pole väga uurinud kuidas meil Eestis taaskasutus süsteem toimib. Tean ainult nii palju, et enamik prügi põletatakse meil ära ja sellest toodetakse soojust. Pudelid lähevad pakenditagastusse, poest kaovad peagi ühekordsed kilekotid, prügi sorteeritakse pakenditeks, paberiks, biojäätmeteks, taaraks ja metalliks. Muu prügi jaoks oma koht. 

Viimane murekoht minu jaoks on hind. Toit ilma pakendita on mitu korda kallim kui toit pakendis. Tudengina, kes kooli kõrvalt tööl käib, on mul iga sent arvel aga praegu tundub, et prügivaba elustiil on pigem rikkamate inimeste jaoks. Näiteks 100g tatart maksab biomarketis 40 senti ja peale, poes saab kilose paki alla kahe euroga kätte, tavaliselt 1,50 midagi. Lahtiselt ostes tuleks kilo aga 4 eurot ja sendid peale.

Lühidalt öeldes prügi tekitamine on mulle vastumeelt aga hetkel ei näe ühtegi head lahendust, Kõikidel asjadel on omad head ja halvad küljed aga paregu ei näe ka kuldset keskteed. Kui teil on häid mõtteid või oskate mulle paremini selgitada, siis ootan suurima heameelega teie tagasisidet. 

Kavatsen end antud teemaga rohkem kurssi viia ja hoian ka teid asjade kulguga kursis. Üsna pea räägiksin ka positiivsetest tähelepanekutest ja toredatest toodetest, mida olen kasutusele võtnud, et vähem prügi tekitada. 

Mango 

[tartuvegan-blog]

Kuidas Mango leivaga juukseid pesi

Ma olen suur blogi nullkulu austaja, kõik postitused on loetud ja jälgin, et oleksin alati kursis kõige uuemate postitustega. Millalgi ta kirjutas, et pole šampoonile head alternatiivi leidnud ja ostab kõige suurema šampooni, mis võimalik. Selle peale meenus, et kunagi mu ema pesi melassi ja munaga juukseid, kuna muna pole vegan hakkasin teisi alternatiive lugema ja jõudsin ühele lehel, kus katsetati erinevaid looduslikke juuksepesijaid ja testijale meeldis väga just leivaga pesemine. 

http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-11688/NÄDALA-KOMMENTAAR%3A-Leivaga-juuste-pesemise-tulemus-pani-juuksuri-imestama

Kogusin siis julgust paar kuud ja eelmine nädalat proovisin ära. Valmistasin oma “šampooni” viilust leivast ja kuumast veest, panin juurde ka eeterlikku õli. Duši all hõõrusin segu  pähe ja käitusin samamoodi nagu tavalise šampooniga pestes. Leiva sain ilusti peast ära, sest olin eelnevalt selle kahvliga väga pudruks teinud. Mögin meenutas leivasuppi aga natuke vedelamas olekus. Kui juuksed olid kuivanud olid nad kohevad ja pehmed aga neid katsudes oli tunda, et need on rasused, näha aga polnud nagu oleksid nad mustad. Päev otsa oli aga imelik tunne, tundsin nagu peanahk ei hingaks ja juuksed oleks väga peadligi ja ma ei tea, kuidagi ebameeldiv oli. Võib olla peaks seda kauem tegema, et toimuks mingi üleminek jne... 

Igatahes olen endiselt hea šampooni otsingutel, mis oleks vegan ja toidaks mu lokke ja teeks nad hästi käsitlevaks. Kui teil on oma lemmikšampoon siis andeke teada, hakkan vaikselt lootust kaotama.