tartuvegan-blog - Tumblr blog

[tartuvegan-blog]

Lemmikpuder

Mul pole tihti hommikuti väga palju aega aga tervislikku ja toitvat hommikusööki tahaks ikka. Selleks, et hommikul head putru teha peab lihtsalt eelmisel õhtul natuke ette mõtlema ja toortatratangu likku panema ja see ongi kõige suurem töö. 

Mida vaja on? 

Toortatratangud äkki 50 g, ma panen neid selle arvestusega kaussi, et hommikus on nad paisunud umbes poole võrra

Vett nii palju, et toortatra peal oleks 2 cm veekiht

Banaani või datleid, suure magusasõbrana võib panna ka mõlemat

Seemneid, näiteks päevalille, lina või kõrvitsa 

Marju, minu lemmikud on astelpajud, jõhvikad ja kirsid

Soovi korral maapähklivõid, lisan seda lihtsalt seetõttu, et siis on kõht kauem täis

Hommikul kui toortatar on saanud üleöö liguneda  viskan toortatra koos veega blenderi, lisan banaani, marjad ja seemned kui soovin, vahepeal panen seemned hoopis pudru peale. Siis panen blenderi tööle ja blenderdan nii kaua kuni puder on mõnus siidine 

Mango

[tartuvegan-blog]

Ütle: HERNESUPP!!!

Tsauki kõik! Pole ammu kirjutanud, paar päeva tagasi uudistasin blogis ja peale seda on näpud sügelenud, nii et siit ta tuleb, üle pika aja üks postitus. 

Suvel oli mul kombeks minna pinteresti ja valida sealt välja uhked road mida valmistada, kui pinteresti toite ei teinud sõin aga rämpsu mille ruttu kätte sain ja mis oma tervislikkuse või maitse poolest just ei hiilanud. Viimasel ajal tunnen, et tahaksin süüa lihtsaid, koduseid toite mis on maitsvad ja tervislikud. Ja nii tekkiski mõte, et teeks ühe lihtsa hernesupi. Hernesupp on kindlasti üks mu lemmikutest juba lapsepõlvest aga veganina olen seda väga harva teinud. 

Mina kasutasin:

kuivatatud herneid 300 g

4 porgandit

1 sibul

2 küüslaugu küünt

odrakruupe 100 g

loorberilehti äkki 5 või 7 

natuke pipart ja soola 

Alustuseks panin herned ja kruubid likku, et supi tegu rutem läheks. Plaan oli leotada neid 6 tundi aga suppi tegin lõpuks järgmine päev, nii et üle 24 tunni ligunesid. 

Esimesena panin keema herned, pannil pruunistasin porgandi ja sibula, lisasin hernestele kui nad olid äkki 15 minutit keenud. Siis läksid patta ka küüslauk ja loorber. 15 minutit hiljem läks kruup sest 24+ tundi leotamist oli need juba väga pehmeks teinud. Kõige lõpus läks sool ja pipar ja maitsev supp oligi valmis!!! 

Mango 

[tartuvegan-blog]

Berliin-Riia

[tartuvegan-blog]

Berliini kraam

[tartuvegan-blog]

Nullprügindus

Mind kummitab üks mõte juba paar nädalat ja mõtlesin, et jagan seda teiega. 

Olen püüdnud pakendeid vältida ja nullkululiselt elada juba paar kuud. Alustasin jaanuari keskel ja kõik läks väga hästi kuni veebruari lõpuni. Õmblesin endale ise kotikesed kuhu produkte panna ja kasutasin neid väga usinalt. Kotid olid alati kaasas ja pakendeid koju ei toonud. Märtsi alguses tundsin isu salati lehtede vastu aga nad kõik on pakendatud mitmekordsesse pakendisse. Eirasin oma soovi ja püüdsin elada nullkululiselt edasi, hakates siis aga analüüsima oma toidulauda, avastasin, et see on nüüd väga ühekülgne ja tundsin muret kättesaadavate toitainete pärast. Salati lehed, brokkoli, spinat on kõik pakendis. Marjad on pakendis ja suvel korjatud marjad on juba otsa saanud. Hetkel saangi osta ainult kuivaineid (pasta, riis, läätsed, jahu), köögivilju, puuvilju ja seemneid. Samas valik köögivilju ja puuvilju, mis osta saan on piiratud, sest ka enamik neist on juba pakendatud. 

Viimasel paaril nädalal on aga minuni jõudnud mõned infokillud, mis on pannud mõtlema, kas sellel on mõtet kui üksi üritan. Kõik algas sellest kui sõbranna rääkis kuidas ta kalevi poes oli näinud kuidas müüja valas väikestest pakenditest šokolaadis mandleid suurde kastikesse ümber, et minusugused saaks nö nullkululiselt kommi osta. See pani küll mõtlema. Ma usun, et andes vastutuse teisele üle käitun veel vastutustundetumalt, jätan lihtsalt prügi poodi aga teistele kuulutan, et ei tekita üldse prügi ja olen väga keskkonnasõbralik. Tegelikkuses tekitan küll prügi, lihtsalt ei tassi seda koju, müüja viskab pakendi minu eest prügikasti. 

Pilt

Nädal tagasi sirvisin instagrammi, silma jäi üks zerowaste kasutaja postitus, kus rääkis samast tähelepanekust. Ta oli käinud poes lahtiselt riisi ja makarone ostmas ja oli näinud kuidas müüja täitis kastikesi. Kallates sinna väikestest pakenditest toodet ümber. Ta ei näinud selles probleemi, soovitas lihtsalt uurida müüjatelt kuidas kaste täidetakse. Ma aga ei taha koguaeg uurida kuidas midagi tehakse, Juba veganina on mul ebamugav ettekandjalt paluda, et ta kokale edasi ütleks, et mingi toiduaine välja jäetaks, või uurida, kas kohvikus sojapiima on jne.. Nüüd peaks hakkama ka siis näiteks Biomarketi müüjalt uurima, et kuidas nad siis oma kaste täidavad. Tahaks usaldada inimesi ja firmasid. Tundub ju loogiline, et kui juba pakkuda alternatiivi, siis see on läbimõeldud ja tõekspidamistega kooskõlas. 

Sõbrannaga teemat arutades jõudsime lahenduseni, et kõige mõistlikum oleks osta ise pakendis toiduaineid aga võimalikult suures pakendis. Poole kilose makaroni paki asemel 5 kilone, sama riisi ja läätsede kohta. Jahu saaks otse möldri juurest tuua. Nüüd kerkib aga see probleem, et kuhu kõik see toit panna. Hetkel on nokk kinni, saba lahti olukord. Kindel on see, et pakendite tootmist ma toetada ei taha. Püüan endiselt võimalikult vähe pakendeid koju tassida aga praegu on küll tunne, et tekkiva prügi lasen kellelgi teisel ära visata. Ma lihtsalt ei too seda enda koju ja oma prügikasti. 

Kahe aasta prügi?!

Möödunud nädalavahetus vaatasin ühte youtube videot, kus neiu rääkis, kui halb on taaskasutus ja kuidas see saastab keskkonda isegi rohkem kui uuesti tootmine. Kogu ta jutt põhines aga Ameerika näitel, Eestis elades ja nähes kuidas meil see süsteem töötab tundsin, et kõik need faktid mis ta välja toob käivad äkki tõesti USA kohta aga mitte Eesti. Samas ma pole väga uurinud kuidas meil Eestis taaskasutus süsteem toimib. Tean ainult nii palju, et enamik prügi põletatakse meil ära ja sellest toodetakse soojust. Pudelid lähevad pakenditagastusse, poest kaovad peagi ühekordsed kilekotid, prügi sorteeritakse pakenditeks, paberiks, biojäätmeteks, taaraks ja metalliks. Muu prügi jaoks oma koht. 

Viimane murekoht minu jaoks on hind. Toit ilma pakendita on mitu korda kallim kui toit pakendis. Tudengina, kes kooli kõrvalt tööl käib, on mul iga sent arvel aga praegu tundub, et prügivaba elustiil on pigem rikkamate inimeste jaoks. Näiteks 100g tatart maksab biomarketis 40 senti ja peale, poes saab kilose paki alla kahe euroga kätte, tavaliselt 1,50 midagi. Lahtiselt ostes tuleks kilo aga 4 eurot ja sendid peale.

Lühidalt öeldes prügi tekitamine on mulle vastumeelt aga hetkel ei näe ühtegi head lahendust, Kõikidel asjadel on omad head ja halvad küljed aga paregu ei näe ka kuldset keskteed. Kui teil on häid mõtteid või oskate mulle paremini selgitada, siis ootan suurima heameelega teie tagasisidet. 

Kavatsen end antud teemaga rohkem kurssi viia ja hoian ka teid asjade kulguga kursis. Üsna pea räägiksin ka positiivsetest tähelepanekutest ja toredatest toodetest, mida olen kasutusele võtnud, et vähem prügi tekitada. 

Mango 

[tartuvegan-blog]

Miu käis Poolas konverentsil

Suvi on täies hoos ja meie pisike blogi puhkab, et sügisel uue hooga paigalt võtta. Teatavasti toimub aga suvel palju põnevat ja häid kogemusi peab ju jagama!

Käisin eelmisel nädalavahetusel ühel eriti põneval loomaõiguste konverentsil Varssavis. Kõike see kompott kokku oli eriti armas. Mõned lägapildid on ka illustreerimiseks, sest telefon on helistamiseks, mitte pildistamiseks (said no-one ever). Siit ähvardab tulla üks tohuvabohu rant, aga bear with me! Toidust tuleb palju juttu, nii et kui toit ei paku pinget, siis jäta rahuliku südamega siin lugemine pooleli.

Pakkisin siis oma kolm kompsu kokku ja sõitsin Tallinasse, et sõita edasi Riiga. Green Bakery sattus natuke tee peale ja tegin seal “väikse” lunchi. Jutumärgid, sest ma olen saiasõltlane, aga vaat see brownie oli üks kõige gigantsemaid koogitükke, mida olen nosinud. Oli maitsev ja puha gluteenivaba! Roheline smuuti oli ka nunnu!

Pärast kosutavat 18h bussis jõudsime hostelisse ja kinnitasime enne tihedat päeva keha. Hommikusöögiks olid bussisõidu-jäägid. Siin ka esimene läbupilt :) Muide, ma ei tea, kas te kujutate ette, kui MÕNUS on reisida veganitega - saab kõigilt toitu rottida! Ja enda oma lahkelt jagada. 

Pärast brekkiet lidusime CARE konverentsile, mis toimus ülikooli ühes teaduskonnas. Ees ootas kolm päeva tulvil loengud, head toitu ja inspireerivaid inimesi! Kohale jõudes pidime loomulikult rüüstama snäkilauda, sest poole tunniga läheb ju kõht kindlasti tühjaks. Millal sa veel saad võtta vabalt snäkilaualt küpsiseid, mille koostisosade pärast ei pea muretsema?

Korraga toimusid loengud kolmes eri ruumis, kahes eri keeles. Kuulajaid jagus kõigile. Teemad olid kõik loomade õigustest, nii organisatsiooni juhtimisest, flaierite jagamisest kui vegantoidu tänavafestivalist. 

Lõuna oli konverentsi hinna sees ja meie rõõmuks üsna pagana maagiline. V.a. lihatükid, mida hoolsad sööklakokad olid valmis teinud ja taimse kõrvale pannud. Terves hoones toimuski ainult konverents ja omnisid oli ilmselgelt vähemuses. Ma ei kujuta ette, mis sellest “toidust” sai. Igatahes, kuna kõige eest on ju makstud, siis kuhjasid isegi kõige pisemad meist taldrikule korralikud hunnikud ja asusid seda visalt hävitama. Minu kandikule jõudsid: tomatipüreesupp (mm!), eri salatid (seller, iu!), pierogi (seentega-omg!), ahjukartulid, täidetud paprika, kikerhernekarri, tangud, hautatud köögiviljad ja kartulipuder. Ja kõige tipuks kompott, mis oli täitsa tavaline morss! Kõik pakutu oli nii mõnusalt kodune toit, mida võiks teha näiteks vegan-vanaema. Äkki hakkab GÖÖK ka sama stiili viljelema, oleks nunnu. Ja muide, mina ei olnud see kõige suurem õgard, kõigil olid suured vaagnad ees, ausalt! Lisaks, tugitoolis istumine ja ägedate inimeste kuulamine võtab metsikult energiat, eksju... 

Esimene päev möödus kiiresti. Aa, ma sain ju vahepeal tööd ka teha veidi. Panin mõne loengu ajal kaamera tööle ja salvestasin heli. Pärast lülitasin välja ka! Nii tore on nii andekas olla :) Pärast rasket tööpäeva läksime koju (=hostelisse), et vajuda kooma. Ma juba peaaegu vajusin, aga siis pidin ikka minema kööki tähtsaid teemasid arutama, kuidas siis muidu. Muljeid oli palju ja juttu jätkus. Lisaks sain ma teada, kui vähe ma üldse tean loomade olukorrast. Päris piinlik... Aga seda annab õnneks parandada!

Uni oli mmmagus, kuni kellegi telefon maandus mu nina peal. Pärast seda tragöödiat oli uni kui peoga pühitud. Pärast värskendust võtsime ette retke kohalikku kaubandusmaastikule. Nagu korralikule kapitalistlikule ühiskonnale kohane, siis oli suur toidupood lahti kella seitsmest hommikul. Üle kivide ja kändude jõudsime sinna kella kaheksaks. Pärast ma näitan ka, mis ma sain, palju head ja paremat. Pood oli miskit Kaufman, selline odavamat tüüpi tundus.

Hommikusöögiks olid võikud hummuse ja kurgiga, kõrvale ka kananagitsaid (kas seda kirjutatakse nii? O.o). Omnina ma ei olnud eriline nagitsafänn, aga need isendid oli küll jumalikud. Samal ajal ka hirmutavalt realistlikud, kuidas ometi saab seda sama tekstuuri?? Ühes minipoes müüdi hummusekombot - klassikaline, tomati ja paprika. Oijahh, see paprikamaitseline on vist peaaegu kõige parem hummus, mida olen saanud!

Konverentsil ootasid meid loengud "Dirty cash" - why we need to embrace fundraising in the animal rights movement ja Lobbying for a fur farm ban in the Czech Republic. Esimesele jäime lootusetult hiljaks ja teine oli üsna põnev ja teemakohane, sest oleme ju Eestiski karusnahatööstusega võitlemas. Varsti võidame, sest maailmas on normaalseid inimesi!

Pausidel sai uudistada kohalikku vegan-kraami, näiteks neid lihatooteid. Oli peekonit, pepperonit ja ühte asja veel. Tekstuurilt olid need hirmutavalt vintsked, pidi ikka hambaid ka kasutama. 

Vorst lahtilõigatuna näeb veel okei välja, aga lattides ja suurte tükkidena olid need tooted küll päris hirmsad, no vaadake vaid neid kindaid!

Siis kuulasime veel põnevat juttu, näiteks Vegan food festival – the tasty road to effective vegan outreach, kus slovakk rääkis Bratislavas korraldatavast festivalist, mis oli nende üllatuseks juba algusest peale väga populaarne. Muide osalejad olid 1/3 veganid, 1/3 vegataarlased ja 1/3 omnid. Õnneks meil saab taimetoidupäev ka aina populaarsemaks.

Pärast seda oli loeng sellest, kuidas Iisrael sai riigiks, kus on elanike kohta kõige rohkem veganeid, isegi Saksamaa jääb alla! How to bring 15000 people to an animal right protest with only 5000$ - point oli pmst kasutada näoraamatut ja kasutada seda täiega, sheerides kõike kõigile! Sinna kuulus ka eraldi inimestele kirjade saatmine, et nad ikka kohale tuleksid ja oma sõpradega ka infi jagaks. Nagu näha, siis toimis! Vahepeal see video levis feisbukis ka, hetkel ei õnnestunud üles leida.

Kaks loengut kuulatud, oli jälle aeg süüa! Nüüdseks oli tellitud catering ja pärast 15min järksi saime oma portsud kätte. Kaussides on kookospiimasupp nuudlitega (mida sõime eriti lamedate puidust lusikatega) ja taldrikutel karri köögiviljadega ja riis, natuke saia ka lisaks. Täitsa muhe eine oli!

Pärastlõunal saime jälle targemaks. PETA inimene tegi loengu Animal Rights: Looking beyond one‘s plate. Oli väga põnev ja pani mõtlema. Pärast sain aru, mida teised mõtlesid, et PETA tõi ainult õigustusi oma käitumisele, nt provokatiivsed kampaaniad. Samas on see tõsi, et kui keegi klikib palja Pamela Andersoni pildile, siis jõuab ta saidile, kus avastab, et tegelikult toimub loomade ärakasutamine väga paljudel elualadel ja parimal juhul leiab, et temagi saab midagi ära teha.

Teise päeva viimase loengu jätsime vahele, sest Tobias Leenaertit olime juba korduvalt kuulnud. Kuigi kindlasti on tegemist väga hea esitlusega, aga kolmas kord hakkab end juba veidi kordama :)

Selle asemel läksime linna peale tuuritama. Jalutasime Praga linnaosas, mida kirjeldab päris hästi allolev netist saadud pilt. Juhuslikult toimus sellel samal tänaval laat, kus müüdi ilusaid ja veel ilusamaid asju, ehteid ja raamatuid ja mänguasju, polnud isegi Hiina kaup. Lisaks oli seal 100% vegan toidukoht, mille hinnad jäid meie jaoks veidi krõbedaks, aga tundus muidu väga armas koht olevat.

Trippisime ka vanalinna ja kõige turistikamasse kohta ehk siis raekojaplatsile. Olid vanad head mullitajatüübid ja karupoeg Puhh. Depressioonis panda oli puhkusel. Üritasime leida vegan-jätsi, sest palav ja igal teisel jorsil oli jäts käes. Ma läksin siis lõpuks riskile ja uskusin müüjat, et sorbetis on ainult puuviljad ja vesi. Kas teile ka tundub, et pildilolev granaatõuna sorbett on sutsu liiga kreemine? Maitsesime ja mekutasime kõik ja ei mõelnudki välja, kas on vegan või ei ole. Otsustasin, et lasen kõhul otsustada ja sõin edasi, ise samal ajal väga paranoiline. Kõht oli õnneks rahul ja õhtus möödus armsalt.

 Pärast liikusime ametlikule festivali peole, mis toimus kohas, mille nime ma enam ei mäleta. Igatahes seal pakuti hummust ja vegan hot dogi, mis oli üsna okei. Ma tegin selle vea, et ei jõudnud ära oodata pool tundi ja sõin enne krõpsu ja muud head kraami. 

Öö jäi lühikeseks, sest pidime ikka Varssavi ööelu ka ära proovima. Üldiselt tundus väga vaikne, ainult kultuuri- ja teadustepalees toimus pidu. Selleks ajaks olime omadega üsna läbi, nii et erksamad mälestused on vegan märgistusega kombucha, tüdruk avokaadokleidiga ja metsikult habemeis hipstereid. Kui satute laupäeva öösel Varssavisse, soovitan kindlasti sinna peole minna!

Hommik oli uimane ja sõin üsna tõrksalt oma viimased jäägid ära. Vabandan selle plastikuhila pärast, jätsin hug bagid Eestisse :( Never again! Also, nektariinid on parimad puuviljad ever, ühed mu lemmikud luuviljalised <3 Nosisin siin vintskeid võikusid ja sõin magustoiduks puuvilja.

Ülikoolis tegin endale väikse kohvi, otsisin kõige mugavama tugitooli ja asusin kuulama esitlust Animals as Characters Demanding Their Rights: From Black Beauty to Watership Down or From Literature to Activism. Teema oli põnev, aga esitlus meh, sest tehnilised probleemid ja esitaja segaduses olek ei ole hea kombo. Vähemalt sain oma to-read listi raamatuid juurde. Kas teadsite, et Virginia Woolf kirjutas raamatu, mis on kokkerspanjeli vaatepunktist?

Päeva teine loeng seevastu oli väga nauditav, sest esitas eriti karismaatiline inimene, kes kohe oskas rääkida. How we're getting Germany cage-free and more vegan-friendly - esitlus sellest, kuidas saada asjad tehtud nö sõbralikult. Kui nii mõnedki esitlejad pooldasid väga otsekohest tegutsemist, siis Albert Scweitzeri ühendus teeb asju veidi rahulikumalt. See tähendab siis helistamist ja inimestega rääkimist, mõeldes just firmadele. Nad võtsid järjest firmad ette ja pakkusid, et “ärge kasutage enam puurikanade mune, pls” ja kui keegi tõrkus, siis tehti pressikampaania, kui nõme see firma on ja ähvardati see avaldada, mille peale ettevõte leebus. Esitlustest selgus, et riigiti on meetodid ning ka tulemused väga erinevad. Kui Saksamaal on mõned loomaõiguslased väga roosamannad, siis Austrias keelustab parlament karusloomakasvandused, AGA saadab kohe pärast seda alustanud aktivistid sõna otseses mõttes trellide taha.

Peale liha olid konverentsil kohal ka makroonid, mis olid umbes täpselt väga mega head. Gdanskist oli kohale tulnud pagaripood Physalis, kes pakuvad peale makroonide ka muud head ja paremat.

Minu valikuks osutus pistaatsia-makroon, oli väga maitsev. See sinine tops, mis pildil on, selle peal on korraldava organisatsiooni nimi - Otwarte Klatki ehk Open Cages. Nad on väga lahedad ja said ürituse korraldamisega väga ilusti hakkama, kiitus! Neid imeilusat värvi topse said kõik kasutada ja ühe euro eest sai selle lausa koju kaasa võtta, nii vahva idee!

Vaarikamakroon tumeda šokolaadiga - I can’t even, nope

Pärast kohvipausi rääkisid usakad üldisel teemal, oli üsna mittemidagiütlev esitlus.

Esitlus pärast seda oli aga hoopis teisest puust, esitledes loomaõiguste olukorda akadeemias - Animal Studies: how to bring activism into academia. Mul tuli kohe isu kooli minna ja kõike õppida, mis võimalik! Panin kõik lingid ka kirja ja kunagi lähen ma Berliini seda õppima, ausalt. Isegi kui Berliinis seda ei õpetatagi, ma lähen ikka. Ja õpin ise, sest kui on olemas selline ala nagu antrozooloogia, siis ma tahan teada, mis see on!

Lõunast üks väike läbupilt, söögiks oli tangupuder (?) ja köögiviljapada ja supp. Oli kodune ja maitsev. 

Konverentsi lõpetasid kaks loengut, mis olid head, aga uut infi väga sealt ei saanud -  Maximizing our impact: Tools and strategies that can change the world for animals ja Pressure Campaigns: How to defeat the largest corporations on Earth in the battle for animal rights. 

Okei, tõele au andes oli teine loeng üsna metsik. Selles mõttes, et rääkis The Human League juht Aaron Ross, kes jagas nende MTÜ tehnikaid, kuidas saada kanakasvatused puurivabaks. Nende meetod oli üsna rets - ähvardamine ja agressioon. Nende põhimõte oli ette võtta kõige suuremad korporatsioonid ja panna puid alla. Minna nendega rääkima, neid vajadusel ähvardada, et nad ei kasutaks enam puurikanade mune. Ühel juhul firma ei olnud nõus. Humane League ümbritses ettevõtte peakontori reklaamidega, mis viitasid, et nad piinavad loomi. Ettevõtte sai metsikult spämmi, et “mis mõttes te piinate loomi?!?”. Ainult seda oligi vaja ja firma muutis poliitikat :)

Olime kogu Varssavis oldud aja jooksul häbiväärselt vähe väljas söömas käinud ja nüüd nälgisime sutsu, et proovida Varssavi parimat burksi. Trippisime kesklinna ja leidsime Krowarzywa, pakutakse põhiliselt vegan burksi. Kõrvale saab nt smuutit, kapsasalatit või koogikest.

Varssavi parim burks, ta-daa! 

Kui nüüd päris aus olla, siis ootasime midagi enamat. Kummaliselt kombel oleme vist juba Eestis nii ära hellitatud. Selles mõttes, et Aparaadi burks on ka tihti sama hea. Vähemalt maksis see burks vähe, god bless Poland for that! 3,24€ on ju väga nunnu!

Poetripi tulemused: piparmündi-šokolaadi tahvlikesed, tume šoks, sojapasteedid (mm, nom!), grillvorstid (pärast sain teada, et Veggos müüakse ka neid) ja nagitsad, mida veel paar tk kodus olemas. Aga mitte kauaks, muahahaa... Kõik need tooted olid üsna tavaliselt toidupoest, polnud mingi öko-möko, selles suhtes päris hea tulemus.

Varssavi on tore ja odav ja hipsterjas, soovitan soojalt! ;)

[tartuvegan-blog]

Berliin, neljas päev

Kui keegi arvas, et oleme oma sõbrapäevase Berliinireisi kirjeldustega juba ühele poole saanud, siis... nii see päris ei ole. Küll oleme juba jõudnud eelviimase päeva juurde, nii et on lootust, et jõuame enne külmasid lõpusirgele. :)

Kui alguses oli meie neljanda päeva plaanides sees variant, et läheme kuhugi linna serva ilusa lossiga pilte tegema, siis need plaanid muutusid üsna ruttu. Nimelt vaatas hommikul aknast vastu kergelt sombune suurlinn, mis vihjas sellele, et peaks hoopis jälle sööma minema.

Miu tubli reisikorraldajana oli juba eelmisel päeval suurema eeltöö ära teinud ning meile brunchikoha sebinud. Valituks osutus Pele Mele ning toit meenutas vägagi seda, mida Tallinnas Blissis pakutakse. Isegi minu lemmikmagustoit - hästi marjane vahukoorekreem - on mõlemas olemas. :) 

Nii et me sõime veel...

ja veel...

...ja veel...

ja natuke veel.

Põnevamatest asjadest oli menüüs esindatud suur hulk erinevate köögiviljade/seentega maitsetofusid, mis olid ülihead. 

Nagu pildid kergelt viitasid, oli erinevaid toite, mida proovida, tõsiselt palju, nii et kogemata sai taaskord liiga palju söödud.

Pärast brunchi andsime võõrustajatele vaba aja ja läksime omapäid rikkamasse linnaossa kolama ja Eestisse postkaarte saatma. 

Kuna Berliin oli meid selleks hetkeks juba päris ärahellitanud oma sõbralikkusega, sai kaarte saatma mindud täiesti juhuslikku kohvikusse Fat Bean eeldusel, et taimse piimaga lattet ja vegankooki ikka saab. Ja saigi! Valikus oli nii imehead vegan juustukooki, kui ka After Eight maitselist veganlattet. Omanikeks olid kohalikud venelased, kes hoolimata sellest, et kell oli palju ja külastus jäi pühapäeva, olid siiski üliarmsad ja -vastutulelikud. :)

Õhtul viisid meid jalad pubisse Jäääär. Hoolimata pubi eestikeelsest nimest, oli kohapeal valdavalt kõmisemas saksa keel. Nii sai ka klienditeenindajaga õllevalikust igaks juhuks inglise keeles kõneldud, Miu ja võõrustaja kõrval imestasid küll, miks kaks eestlast inglise keelt pursivad, selle asemel, et emakeeli kõnelda, kuid viisakate inimestena lasid meil endil juhuslikult avastada, et vestluskaaslane on eestlane.

Kohapeal oli mõnusalt palju vanemat eestikeelset kirjandust nagu see esimese vabariigiaegne luulekogu. Jääääres toimuvad vahepeal uuemate eesti filmide õhtud, nii et Berliinis elades tasub nende veebilehel silm peal hoida. :)

Viimase täispika Berliinipäeva öösöök sai söödud Vapianos - see oli lihtsalt ainus teadaolev vegantoitu pakkuv söögikoht, mis pühapäeva hilisõhtul veel avatud oli. 

Toidud maitsesid seal nagu Vapianos ikka - olid täitsa maitsvad, aga ei midagi erilist.

Ees ootas viimane hommik...

[tartuvegan-blog]

Kuidas Mango leivaga juukseid pesi

Ma olen suur blogi nullkulu austaja, kõik postitused on loetud ja jälgin, et oleksin alati kursis kõige uuemate postitustega. Millalgi ta kirjutas, et pole šampoonile head alternatiivi leidnud ja ostab kõige suurema šampooni, mis võimalik. Selle peale meenus, et kunagi mu ema pesi melassi ja munaga juukseid, kuna muna pole vegan hakkasin teisi alternatiive lugema ja jõudsin ühele lehel, kus katsetati erinevaid looduslikke juuksepesijaid ja testijale meeldis väga just leivaga pesemine. 

http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-11688/NÄDALA-KOMMENTAAR%3A-Leivaga-juuste-pesemise-tulemus-pani-juuksuri-imestama

Kogusin siis julgust paar kuud ja eelmine nädalat proovisin ära. Valmistasin oma “šampooni” viilust leivast ja kuumast veest, panin juurde ka eeterlikku õli. Duši all hõõrusin segu  pähe ja käitusin samamoodi nagu tavalise šampooniga pestes. Leiva sain ilusti peast ära, sest olin eelnevalt selle kahvliga väga pudruks teinud. Mögin meenutas leivasuppi aga natuke vedelamas olekus. Kui juuksed olid kuivanud olid nad kohevad ja pehmed aga neid katsudes oli tunda, et need on rasused, näha aga polnud nagu oleksid nad mustad. Päev otsa oli aga imelik tunne, tundsin nagu peanahk ei hingaks ja juuksed oleks väga peadligi ja ma ei tea, kuidagi ebameeldiv oli. Võib olla peaks seda kauem tegema, et toimuks mingi üleminek jne... 

Igatahes olen endiselt hea šampooni otsingutel, mis oleks vegan ja toidaks mu lokke ja teeks nad hästi käsitlevaks. Kui teil on oma lemmikšampoon siis andeke teada, hakkan vaikselt lootust kaotama. 

[tartuvegan-blog]

Mango räägib praksist ja toidust.

Mul oli praktika 1.-3. juuni Järvseljal, mis on koht in the middel of nowhere ja eelnevalt tuli meilile mitmeid kirju kus soovitati sööki kaasa võtta ja räägiti mis nõud kõik olemas on. Mul oli plaanis igasugu lahedaid asju kaasa võtta aga mis teha, mai lõpp läks väga kiireks ja järsku oligi käes 31.mai õhtu, pidin hakkama juba Järvselja poole liikuma aga mitte midagi polnud veel ostetud. Nii palusingi emal midagi ruttu Elva konsumist võtta kuni ise asju pakkisin. 

Kahjuks telefon kukkus Kvartali eest maha kui ratast lukku panin, nii et ma ei saanud pilte teha ja praktikumi ajal ei tulnud isegi pähe, et võiks äkki kellelgi teisel lasta pilte teha. Nii, et kahjuks ma ei saa pilte lisada oma vegavingest söögist. Ja kuna ükspäev mõtlesin, et blogid võiksid ausamad olla lisasin juurde ka alkoholi, mis kaasa ostsin, kuna eks me kõik tea, et ega tudengid ei lähe praktikumidesse ainult õppima. No okei, pinge on juba üles krutid, keegi ei viitsi enam niisama loba lugeda, nii et asume asja kallale. 

Mis mu toidukotti rändas? 

Kaks kobarat banaane

3 apelsini

2 kg pirni

Suvikõrvits

Tofu

2 purki kikerherneid

Baklažaan

2 pudelit veini 

Hiljem käisime kursaõega Võnnu poes ja sealt ostsin mango sorbeti ja kaks õlut. 

Praktikum algas alles 1.juuni hommikul kohe metsa minemisega, nii et sööma hakkasin alles lõuna paiku. Leidsin ühest kapist panni ja lõikasin sinna peale tofut ja baklažaani, maitseaineid ei olnud, muidugi ei võtnud ma neid ka kaasa. Aga vahet pole, ikka oli maitsev ja sai minna edasi metsa kondama. Õhtuks sõin puuvilju ja päris õhtul sai ära joodud kaks õlut ja pudel veini. 

Järgmisel päeval tuli juba vara ärgata ja tundus, et päev kujuneb pikaks, nii siis sõin ära kobara banaane, seal oli vist seitse tükki neid aga kõht oli ikka tühi. Lõunaks panin pannile kikerherned, nendega oli üldse hull jama, sest muidugi ei võtnud ma kaasa konserviavajat ja kuskil polnud ka paremat nuga kui tavaline leivanuga, aga õnneks lõpuks leidsin ühe poisi, kellel oli uhke suur nuga ja konserv sai avatud. Nii siis pannil olid kikerherned, lõikasin juurde veel suvikõrvitsat ja eilsest üle jäänud baklažaani, keegi jagas minuga veel tomatipastat ja pipart ja kolmas inimene jagas spagette. Ja üli hea söök oligi sündinud. Õhtuks olid jälle puuviljad ja täitsa õhtul sai viimane pudel veini joodud. 

Viimase päeva hommikul sõin ära veel viimased puuviljad, mida oli ikka üli vähe. Kõigest kaks banaani ja pirn. Kõht õnneks väga tühi ei olnud, sest kui arvestus sai tehtud võis kohe koju minna. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et järgmine kord pean rohkem sööki kaasa võtma, sest ilmselgelt jäi sellest väheseks ja ega see polnud ka just kõige toitvam. Kindlasti tasub aga minna ühiskööki süüa tegema, isegi kui sa oled imelik vegan, kes millegipärast ei taha normaalseid asju süüa, sest... 

Kui sa sööd kuskil nurgas omaette arvavad inimesed, et sa oled veel imelikum. Ma olen tähelepannud, et palju parem on koos teistega süüa isegi kui nad grillivad su ümber lihhi, sest siis on sul endal mõnus, et saad teistega koos olla ja inimesed näevad, et saab ka teistmoodi toituda ja endiselt seltskondlik olla. Mitmed inimesed, kes hakkavad taimetoitlaseks eraldavad end teistest, kes liha söövad ja nii jääbki mulje, et nad on imelikud ja veidrikud. 

Köögis on alati parimad jutud. Tuli välja, et üks tüdruk oli kunagi aastaid vegan olnud ja eelmine kevad katsetas ka toortoitlust aga nüüd katsetab paleo dieeti. Mul oli nii hea meel, kuna ma pole veel kohanud inimest, kes hakkaks peale vegan elustiili uuesti liha sööma, nii et sain kohe oma küsimused ära küsida ja ta oli üli lahe. Põhjus, miks ta enam vegan pole, on see, et tal oli eesmärgiks ainult endale tõestada, et ta saab sellega hakkama. 

Võid saada rikkalikuma toidulaua. Nagu ma ka eelnevalt kirjutasin ma sain enda kesisele söögile köögist juurde spagette ja tomatipastat, mis tegi toidu kohe paremaks. Jagasime omavahel toidu ilusti ära ja kõik ainult kiitsid ja hakkasid rohkem uurima veganluse kohta. 

[tartuvegan-blog]

Miu Mulgimaal ja suvepealinnas

Eelmisel nädalavahetusel sai Miu väikese võimaluse Tartust välja saada ja veidi suvepealinnas trallitada. Taskusse seebikarp, turvavöö peale, roadtrip - woo!

Esimese peatuse tegime päikselises Viljandis. Astusime sisse Rohelise maja kohvikusse, aga kahjuks ei leidnud midagi meelepärast süüa. Ausalt öeldes tundus veidi kallis ja täpselt meie tulles sai päevasupp ka otsa... Aga kindlasti lähen veel ja leian endale miskit head hamba alla! (Ausalt öeldes ma täpselt ei osanud oodata, et seal midagi veganitele oleks ja seega polnud tol hetkel väga kahju mujale vaadata).

Paari sammu järel jõudsime Vaga Mamasse, kus ma ausalt öeldes pole päris ammu käinud, sest kogemus Tartus on seni veidi vildakas olnud... Võtsime siis taimetoitlasest sõpsuga kahe peale ühe riisi ja köögiviljad magushapus kastmes. Väga vahva oli see, et teenindaja teadis täpselt, millega mingi asi on paneeritud (kiitus!!!). Köögiviljad olid ainukesed, mis polnud paneeritud munaga. Lisaks pakuti, et mee saab asendada suhkruga. Lõpuks saimegi tärklise ja suhkruga köögivlijad, mis oli päris head, ühtegi halba sõna pole öelda. Kahe peale sai kõhu täitsa hästi täis : )

Õhtul tegime rannas piknikku, sõin mingit toitu, vist olid kaasa võetud maiused, nt nektariinid, banaanid ja küpsised, rüüpeks limps.

Hommikul tervitas meid koolitoit! Täitsa huviga ootasin, et mis nad mulle välja mõtlesid. Pean mainima, et tuli ära: “Ma ei teadnud, kas te leiba sööte...” Mhm, leib on nüüdsest loom, selge. Igatahes jõudsid kandikule veega keedetud puder, milles oli mõnusalt seemneid; leib ja sai kurgi-, tomati- ja rediseviiludega (soola, pls); õun ja must kohv (normaalselt läbipaistev). Kõhu sain tuugalt täis, võiku ja õun jäid lõunaooteks. Päris ausalt öeldes oli seda kõike minu kõhukesele liiga palju, Pärnu mõjus mulle ikka väga kummaliselt, kes siis toidust ära ütleb...

Lunchile läksime La Bocasse, mille suhtes mul olid väga suured ootused, sest nende vegan-menüü oli lihtsalt nii paljulubav. (Kohale minnes sain teada, et ametlikult on tegemist liharestoraniga, lol). Rõõmuga saan öelda, et La Boca ei valmistanud pettumust! Nii mõnusalt juustust pitsat pole ma väga ammu söönud. Lõpuks ometi üks pitsa, kus juustu ei pea luubiga taga otsima! Lisaks, hinnad oli VÄGA normaalsed. Mul hakkab suu vett jooksma, kui selle peale mõtlen...

Pildil on Vegan Verdure - päiksekuivatatud tomatid, paprika, zuccini, šampinjonid, mozarella ja pitsakaste.

Kreemine seene- ja spinatipasta. Ühe ampsu järgi söödav, aga meh.

Vegan Marconi - sojahakkliha, tomat, sibul, paprika, mozzarella, pitsakaste. Oli väga hea, aga minu jaoks veidi paprika üledoos. Vaatamata sellele ostaks kindlasti veel, supermaitsev!

Mulle meeldis see väike hüüumärgike arvel! 

Järgmisel hommikul olin juba valmistunud ja tulin enda piimaga. Lisaks sain tatraputru (kunagi ei söö seda hommikuks), võiksi ja melonit (nom!!!). Ikka oli liiga palju süüa, toppisin omnidele. Raske see vegani elu.... 

Pärast jalutuskäiku rannas vedasin kamba Kohvik Krooni, kus kõlakate järgi pidi head ja paremat süüa saama. Tuli välja, et saigi! Boonuseks oli tasuta kannutäis piparmündi-vett.

Jääkohv sojapiimaga, soovitan!

Köögiviljapihviga burger india pähkli majoneesiga ja röstitud porgandipulgad. Maitsesin ja tundus hää. Ca 5 euri eest väga korralik ports toitu. Sõbranna sõnul oli maitsev, aga nothing special. Küllap tuleb siis ikka ära proovida ja teada saada! 

Värske salat suvikõrvitsaspagettide ja kikerhernekrõpsudega, klopitud kurgi ja hummusega

Maitsesin kikerhernest ja peedihummust, tundus hea. Laudkond sekundeeris! 

Minu kõhukesse jõudis taimne suupistevalik, kus olid röstitud porgandipulgad, küüslauguleivad, paprika, sibulad (?), tofuribad ja friikartulid. Kastmeks oli mingit laadi sojakaste, meenutas veidi taimetoitlaste kastet. Minu jaoks oli tegemist täitsa klassikalise pubitoiduga, lihtsalt taimne versioon. Üsna rasvane oli, võrreldes just Aparaadi taimse suupistevalikuga. Mulle meeldib rammus, aga see oli mu jaoks veidi liig, ülejäänud võtsin karbiga kaasa. Maitsev oli see kindlasti, aga terviseveganid võivad heaga eemale hoida. Kaste oli päris hea, kui olla majoneesifänn. Sibul oli minu arvates seal veidi kummaline valik, ma ei sööks kunagi lihtsalt niisama sibulat, enamasti ikka toidu sees

Õhtuks oli kõht jälle tühi (imelik, eksju?). Kuulasime veidi naiste lõõritamist ja tegime Vallikäärus piknikku. Minu valikus oli vinegrett, väsinud banaan, küpsised, šoks, porgandid, krõpsud, õun ja maapähklivõi. Ikka pidin suure osa omnidele annetama, no Pärnus kohe ei tahtnud süüa. Paar ampsu kõigest ja kõht täis!

Üks asi tuli veel meelde, õhtul võtsime osa peost, kus oli ette teatatud, et soovitakse vegan-toitu. Pidu oli Kentuki Kõrtsis, mis juba nime järgi tundub klassikaline pubike. Läksime siis kohale, kõik jooksid toidule tormi, mis oli rootsi laua stiilis, termostes (kuidas neid metallist toidunõusid nimetada?). Meie kolmekesi pidime saame toitu eraldi. Põhimõtteliselt pidime ise välja mõtlema, mida tahame. Mis mõttes nagu? Kõige raskem küsimus maailmas ju! Mõtlesin siis välja pastaroa, kus oleks seeni ja suvikõrvitsat ja köögivilju ja tomatikastet. Täitsa söödav oli!

Peagi oli siis sammud Tartu poole seada ja taas viis tee läbi Viljandi. Vedasin sõpsud suure hurraaga Amritasse, endal kõht isegi mitte väga tühi. Kohale jõudes selgus, et hetke eelarve jaoks on sealne pakutu mulle veidi liig. Piirdusin kohviga, mis oli täitsa tavaline ja normaalne kohv sojapiimaga. Olen juba liiga ära hellitatud, maksta 7-eurosele pitsale lisaks 2 eurot, et saada vegan-juustu, veidike šokeeriv...

Sõpsude eine ajal läks kõht ikka tühjaks ja suure pusimise peale leidsime Viljandi (ainsa) sushikoha Sushi City, kust tellisin endale posu makisid, mis said koduteel ka nositud. Sushi pole veel suutnud mulle pettumust valmistada, woop!

Miul oli üks tore ja vahva pikk nädalavahetus!

[tartuvegan-blog]

Berliin, kolmas päev

Oleme Berliini memuaaridega jõudnud kolmandasse päeva. Kolmas päev oli väga tähtis, sest tähistas minu, Miu jaoks ühte olulist punkti elus. 

Hommikul nosisime taas eelmisel õhtul ostetud kraami, sest keegi pidi ju ometi need maitsvad road hävitama. Tegelikult võibki kogu Berliini-tripi kirjeldada pideva täiskõhutundega.

Pesitsesime rahulikus piirkonnas, kus oli palju pensionäre, vaikust ja mõned toidukohad. Õnneks üks neist meie lähedal oli taimetoidukoht Happiness Heart Cafe  ja sinna läksimegi hommikusöögile. Minu jaoks oli hinnad veidi kirved, aga valik see eest suur.

Eelmisest õhtust oli kõht täis ja nii langes valikusse roheline smuuti, mis oli nagu üks täitsa tavaline smuuti, mitte midagi erilist. Hommikuti kulub aga üks smuuti täiega ära, eriti kui selle teeb keegi teine.

Teised võtsid ciabatta avokaadoga. See võiku ühe avokaado ja väikse tomatiga maksis 4,90 (!!!). Okei, me oleme Berliinis, aga no mis hind see on? Hiljem selgus, et taimetoidupealinnas maksab üks avokaado ca 2 eurot (omg) ja seda arvesse võttes on tegemist väga normaalse hinnaga (never ei maksaks nii palju avokaadovõiku eest)...

Pärast kehakinnitust võtsime taas suuna kesklinna. Ilm oli mõnus ja Alexanderplats kihas inimestest. Tegime veel paar turistikat maailmakella juures, käisime kaubanduskeskuses, et ära väsida ja reisisime järgmisse toidukohta (mis muu suund meil veel võis olla)

Nagu pildilt näha, siis jõudsime omadega Ida-Berliini. Seal pidi olema ohtralt vegan-kohti ja me ei pidanud pettuma. Üks hipsterjas kohake ajas teist taga, sealhulgas biopoed.

Kas kujutate ette elamist linnaosas, kus iga teine toidukoht on vegan? Kui te just Berliinis ei ela, siis mina ka mitte... Ja kui minna tõotatud linna vaid loetud päevadeks, no siis ühe vegani kõhukesest lihtsalt EI PIISA, et mahutada sinna kõik see hea ja parem, mis ühel linnal pakkuda on. Ida-Berliin tundub olevat üks oaas, kuhu võiks lihtsalt igavesti jääda ja pugida ja siis puhata ja veidi end liigutada, et uuesti pugida... (this is why I can’t have nice things)

Kohal! Juttude järgi parim vegan döner linnas - Vöner!

Vöner pakub AINULT vegan-toitu, mis on lisaks ka veel üsna rämpsukas (samas, kui rämps saab olla ainult taimedest tehtud kiirtoit?). Lisaks on hinnad VÄGA mõistlikud, nt bio-burger või döner 4,50

Loomulikult ei puudu ühest korralikult vönerist varda küljes lihakäntsakas, mis ausalt öeldes ajas veidi õõvastama, sest no isegi pildilt näeb, kui “päris” see tundub. 

Mina (Miu) võtsin üheks eesmärgiks proovida ka võimalikult palju lahedat limpsi ja igas kohas võtsin midagi uut. Ingver üks mu uutest lemmikutest ja BioZisch ei valmistanud pettumust. Sellest vönerist ma ei hakkaks rääkimagi, aga see oli nii hea, et ma teen seda ikkagi. See oli nagu vana hea laadaburks, aga veel parem, sest seal oli metsikult salatit ja sojaliha (vb oli seitan) ja igasugu häid kastmeid. Seda sai ainult nii süüa, et terve nägu oli koos <3 Igatahes, Vönerisse peab üks vegan elu jooksul minema! 

Nüüd vaatasime veel veidi Friedrichshainis ringi võtsime suuna Veganz poodi, mis on teatavasti vegan-poodide kett. Juba sinna suundudes oli teada, et läheb kaua. Poe kohal oli veel Avesu vegan-kingade kauplus ja vegan-toidukoht The Bowl. Avesu vaatasime üle, ilastasime veidi, saime oma vaesusest aru ja läksime Veganzi shoppama. Kõik, mida oodata taimselt supermarketilt, oli seal olemas. Samas on tõsi see, et paljud asjad on rämeda juurdehindlusega ja kõrvalt biomarketist saab sama asja euro odavamalt kätte. Aga no nimi maksab! Poes väga pilti teha ei tahtnud, aga seal oli metsikult igasugu piimatooteid, s.h. juustu; lihatooteid ja ka kohvikuosa, kus oli kooke ja saiakesi ja chia pudinguid ja igasugu muud taimset head ja paremat.  

Ühe pildikese koukisin ikkagi välja telefoniavarustest. Vat selliseid asju oli ka, hinnad sama krõbedad kui nende pitsade servad ahjust välja tulles. Samas kapis oli ka jäätiseid ja igasugu poolfabrikaate, mida tahaks maitsta, aga mida iga päev süüa pole ilmselgelt mõistlik. Eriti šeff on see, et nüüd tundub olevat ja tulevat ka Läätse samalaadset vahvat kraami, mida vahel endale lubada.

Veganzi kohvikus hoidsime end tagasi, et mitte osta lette kookidest tühjaks. Hellitasime endiselt lootust, et leiame Berliini parima vegan kondiitriäri. Üks meist lubas endale ühe väikse magustoidu ja meie siis vaatasime pealt ja ilastasime, jälle.

Meie sihiks oli Ohlala - vegan kohvik ja kondiitriäri. Praegu vaatan, et nende looming on ka gluteenivaba, mon dieu!

Kohake ise oli hästi armas ja päris avar. Kujundus oli kohati üsna roosamanna. Kujutan juba ette, kui mõnus võib selle ees ühel päikselisel kevadpäeval juua cappucinot ja süüa kõrvale bounty-kooki...

No vaadake vaid seda kreemivahust tupsutorti! Me jõudsime napilt enne sulgemist ja ikkagi oli meil päris palju valikut. Oeh jah, meelde tuleb Werner, kui ma veel manustasin rinnapiimatooteid ja valikut oli nii, et silme eest võttis kirjuks!

Veidi kohvikus ringi vaadates nägin palju vihjeid straight edge elustiilile. Pärast seda ma enam ei imestanud, et meeleolumuusikaks oli metal  : ) (Mental note: uuri täpselt välja, mis on straight edge veganlus)

Peale koogikeste (oleme ausad, need on tortide meistriklass, ülemine pilt on väga hea näide) pakuvad nad ka creppe ja veel mingeid küpsetisi, mille nimesid ma ei oska välja hääldada (croque monsieur ja flammkuchen O.o), aga mis on kindlasti hõrgutavad, sest need on ju ikkagi vegan JA gluteenivabad!  Ahjaa, peaaegu oleks meelest läinud, nende juures saab süüa ka brunchi (brunchidest räägin lähemalt järgmises postituses), mis tundub taevalik!

Üheks meie seltskonna valikuks osutus selline kuhjake nimega Trésor (oui, trés belle!), mis oma olemuselt oli šokolaadisiirup šokolaaditoru sees, ümbritsetud šokolaadivahuga ja kaetud šokolaadipuruga. Piinlikkusega pean tunnistama, et olen end ennatlikult nimetanud šokohoolikuks, sest kamraadile appi tõtates suutsin võtta vaid paar ampsu ja pidin juba jõudu koguma (=ohtralt vett kurgust alla). Inger tuli appi ja ajas probleemi diskreetselt korda.

Mina valisin ilusa Bounty-koogi, mis oli täpselt nii vahune kui tundub. Tükike oli täpselt paras, jõudsin ära süüa ilma magusamürgituseta (see saabus Trésori ajal).

Ingeri ette jõudis miskit mango-maius (häbi, häbi! pärast kolme kuud loomulikult ei mäleta enam nime). Kindel on see, et kook oli hea ja kreemine ja suhkruvahune . Üldse meenutasid need mõlemad mulle tekstuurilt veidi sefiiritorti, selle vahega, et neid oleks jõudnud süüa rohkem kui imalat sefiiritorti.

Jälle üks koht, kuhu lähen KINDLASTI tagasi, sest nii palju kooke jäi proovimata ja brunch ja croque monsieur! Päriselt ka, kui olete Berliinis, siis käige seal ära, te ei kahetse!!!

Äkki te veel ei märganud, aga kogemata oli meie retk Saksamaale kujunenud toiduorgiaks. Asja ei teinud paremaks meie võõrustaja õhi näidata meile KÕIKI enda lemmikumaid toidukohti. Lisa sinna veel meie enda guugeldatud paigad ja tulemuseks on kakukesed, kes veerevad ühest linna otsast teise ja söövad tee peal kõike, mis ette satub. 

Teel koju tekkis meil uitmõte otsida üles vegan-baar, mis sattus olema kurikuulsa Berghaini taga. Tiirutasime kahtlases piirkonnas mõnda aega ja olime juba valmis nuga saama, kui jõudsime järeldusele, et meie otsitud koht oli vahepeal lihtsalt kinni pandud. Okastraadi ületamise jätsime järgmiseks korraks ja tegime selle asemel hoopis mõned pildid #turistid

Rääkides lemmik-kohtadest, siis päeva (peaaegu) viimane eine leidis aset sushi-baaris, mis asus mugavalt kodu läheduses.

Kuna mul isiklikult oli kõht veel koogist puha täis, siis väga suurt maitseelamust viimne õhtusöömaaeg ei pakkunud. Sushikolmnurk sai kotti pistetud ja tunnike hiljem sisse sunnitud.

Kolmas päev Berliinis möödus edukalt ja taas oli põhiteemaks toit. Nii juhtub, kui veganid lastakse linna, kus inimesed tahavad nende raha vastu võtta ja anda vastutasuks toitu, mis on söödav...

[tartuvegan-blog]

Kuis nii siis?

Õues on juba ammu suur kevad ja kõik, kellel on võimalik ja vajalik, on näpud mullaseks saanud. Nii ka mina, Kaktus.

Mul on hästi tore naabritädi, kes varustas mind juba märtsis oma ettekasvatatud tomatitittedega. Võtsin kasvandikud rõõmsal meelel hoolimata kroonilisest ruumipuudusest vastu ja vaatasin, kuidas nad muudkui kasvavad ja venivad….ja venivad veel….kuni lõpuks olid nad lootusetult pikad vibalikud, kes ammu suuremasse mulda igatsesid. Öökülma kartes poputasin neid päeval õhuvannides, ööseks vedasin tuppa tagasi.

Talvel oli lumi kasvuhoone katuse ära lõhkunud. See ootab siiani parandamist. Samas oleks loll enne vihma see üldse ära parandadagi, sest milleks vinnata vett sisse, kui see võiks vabalt ise sinna sadada.

Sügavasse kasvuhoonemulda pistsin taimed alles 2 nädalat tagasi. Enda üllatuseks nägin nüüd, et naabritädi taimed juba ÕITSEVAD!!! Samas kui minu taimed alles toidavad oma õblukest vart.

Naabritädil on üldse imelised käed vist….Või kanakakaga tugevdatud maa versus minu kompostihunnikumuld. Või rohkem hoolt ja kastmist ja kobestamist…

Igatahes ei saa mainimata jätta ka seda, et peaaegu koos maha pandud tippsibul on temal juba 10 cm ladvad peale visanud. Minu sibulad mõtlevad alles. Mis mõttes?! Mõni üksik on suutnud 4 cm rohelise nina välja pista, aga ei midagi enamat. Praak sibul vist.

Aga üks taim on mul hoopis võimsam kui naabritädil- NAAT! On teine tädi aia poolel selline arg ja väike, minul aga lokkab uhkelt! Tõesti imeline taim!

[tartuvegan-blog]

Sandra Vungi uus kokaraamat

Ma olen suur Sandra Vungi fänn. Kui teda eelmisel sügisel taimetoidu messil nägin ja ta ütles, et mul on väga ilusad juuksed, pidi mul hing kinni jääma. Minu meelest ma ei vastanudki midagi, olin nii pilvedes,sõnu suust ei tulnud lihtsalt. Väga piinlik, oleks võinud tänada ja komplimendi vastu teha ja nutma hakata nagu õige fänn ikka. Aga....

 Kunagi kui soov oli taimetoitalseks hakata aga ei teadnud mida süüa tuli just tema blogi taimetoit.ee abiks. Ja ma olen igavesest ajast igaveseni talle tänulik selle eest. Siis ei leidunud poes veel nii palju alternatiive ja maal olles poleks olnud ka võimalik. Nii juhtuski, et minu toidulaud on kujunenud väga lihtsaks ja valmistan tihti toite, mis esimestel kuudel tema blogist õppisin. Suured lemmikud on peedi kotletid, avokaado-kikerherne salat, muffinid, panni šašlõkk ja põldõa määre. Sandra blogis olevad toidud on kättesaadavatest koostisosadest ja odavad, peale selle veel väga maitsvad. Tema toite saab igal pool valmistada, võiksin kolida kasvõi Himaalajasse, ikka saaksin tema raamatute toel kõju täis. Paljud välismaa blogid eeldavad berliini vegan supermarketi olemasolu, Sandra toite saab valmistada ka ainult Illuka AjaO olemasolul. 

Lemmik lemmik raamat, ei müüks maha ka tuhande euro eest. Pilt pärit siit: https://www.rahvaraamat.ee/p/taimsed-magustoidud-lihtsast-luksuslikuni/587221/et?isbn=9789985331620

Kuna ma olen nii andunud Sandra fänn, olen alati kõik tema kokaraamatud ostnud, youtubes kõiki tema videoid vaadanud, lugenud ajakirju kus temast lugu tehtud ja kunagi lähen kokakoolitusele ka kindlasti. Tema kõige esimene kokaraamat on mul korralikult läbi töötatud, igale poole olen täiendusi teinud või sarnaseid retsepte juurde kirjutanud. Tema taimsete magustoitude raamat on aga üks mu lemmikumaid üldse. Sealt on umbes pooled magustoidud järgi tehtud ja kõik on väga väga head tulnud. Lemmikud on trühvlitort, ja astelpaju-šokolaadi kook ja muidugi Napoleoni kook, seda valmistan iga sünnipäev ja kui nüüd aus olla siis igal võimalusel. Tema retseptis ei ole moosi kirjas aga ma panen alati jõhvika moosi ka vahele. Sandra kindlasti ei pahanda. 

Pilt on pärit siit: http://www.taimetoit.ee/2016/05/minu-uus-kokaraamat-taimsed-ohtusoogid.html

Uus kokaraamat on keskendunud aga õhtusöökidele. Raamat on minu arvates senistest kõige ilusam, fotod on värvilised ja kutsuvad, kujundus on samuti mõnus. Pooled retseptidest on gluteeni vabad, raamatulõpus on näidismenüüd koos poenimekirjadega. 

Kahjuks on raamat minumeelest aga liiga basic. Ma oleks nagu selliseid toite juba ta blogis näinud. Mõtlesin raamatu hoopis ema juurde viia, sest ta alati kurdab, et ei oska midagi taimset valmistada (kuigi tütar iga toidukorra ajal räägib talle kuidas ta midagi valmistas). Selle raamatu järgi oleks tal aga väga lihtne midagi oma kallile tütrele valmistada, sealsed toidud on maitsvad, lihtsad, odavate koostisosadega mis on kättesaadavad.  

Soovitan siiski kõigil see raamat osta, sest Sandra on üli lahe ja teda tuleb toetada, muidu ta ei tahagi äkki enam meile lahedaid retsepte teha :( 

Mango 

[tartuvegan-blog]

Mango võitlus hemoglobiiniga

Paar nädalat tagasi sain gmaili peale kirja verekeskuselt, kus öeldi, et minu veregrupi verd on hetkel väga vaja ja kas ma saaksin tulla ja natuke verd loovutada. Kuna viimasel ajal on mul hemoglobiin madal olnud ei julgenud ma minna ja viskasin selle oma peast välja. Eile aga helistati sõbrannale, et kas ta saaks tulla verd andma ja nii otsustasin ikkagi minna. 

Enne eilset sain viimati doonor olla eelmise suve juulis või augustis ja siis oli mu hemoglobiin 133. Sõin sel ajal palju värsket ja järgisin low fat high carb elustiili. Siis tuli aga sügis ja ülikool ja järsku muutus kõik, ma ei teadnud kuidas oma rahadega toime tulla ja aega planeerida ja nii sõin asju mis said ruttu valmis ja olid naeruväärselt odavad. Tihti valmistasin näiteks valget riisi sojakastmega, suhteliselt mõttetu toit, hea oli kui jõudsin süüa, koguaeg oli vaja kuskil olla ja teha või õppida. Nii juhtuski, et ainult kolme kuu pärast oli mu hemoglobiin langenud juba 117 peale ja arstis olid väga mures ja uurisid kas ma ikka verivorsti söön. Ma ei julgenud öelda, et olen taimetoitlane, nägin juba pealkirju Eesti Ekspressis kus jälle üks taimetoitlane on aneemik ja kukub kokku ja näljutab oma lapsi ning terroriseerib inimesi enda ümber. 

Peale seda võtsin toitumise luubi alla ja täitsin igapäev hoolsalt cronometrit ja lugesin igasuguseid toitumis nippe. Hakkasin sööma igasuguseid seemneid ja vältisin teed, sest siis pidi ainult murdosa rauast imenduma, sõin palju tumerohelisi köögivilju ostsin igasuguseid super foodse aga järgmine kord doonoriks minnes oli hemoglobiin ainult 121. Peale seda mõtlesin, et vahet pole, jäägu nii nagu on. Ma ei viitsi enam stressata sellepärast, kui olen saamatu toituja siis olgu. Siis taasavastasin aga ühe oma lemmik youtuberi Bonnyrebecca ja mul meenus kui hästi ma end enne ülikooli tundsin kui järgisin veel HCLF toitumist. Õppsin rahaga nii ümber käima, et söögile läks kuus ainult 50 eurot ja mul oli kõik vajalik olemas. Tundsin end hästi ja alustasin jällegi trenniga. 

Eile pingi peal istudes, saadeti sõbranna tagasi, sest tal oli hemoglobiin liiga madal. Peale seda tuli endal ka närv sisse ja kardsin, et jälle saadetakse mind tagasi. Õnneks oli mul hemoglobiin aga 140 ja sain vabalt verd anda ja pärast veel müsli pakiga koju jalutada. Wohooo!

Kes tahaks asja edasi uurida soovitan kiigata vegan.ee lehele ja veganipäevaraamatu blogisse. 

Ja varsti teen kindlasti ka postituse sellest kuidas on võimalik, et kuus läheb ainult 50 eurot söögile. 

Ja lõpetuseks. Tehke ka testi, mis köögivili te olete? 

http://spirit.dirt.online 

Ma olen purple kohlrabi (the debater)

[tartuvegan-blog]

Berliin, teine päev

Suvel pannakse ikka talveasjad ära, seega on viimane aeg rääkida Miu ja Ingeri talvetuurist. Te unustasite juba kindlasti ära, aga ennemuistsel aal käisid Inger ja Miu Berliinis jauramas. Oleme jutuvestmisega jõudnud teise päevani, kus oli palju melu ja maitsvaid elamusi.

Hommikusöögiks oli eelmisel õhtul soetatud toidukraam, näiteks Alpro kohupiimakreem/jogurt. Meie sõime mustikamuffini maitselist, mis oli eriti maitsev ja rammus. Tegelikult pidi õunastruudli-oma parem olema, seda peab siis järgmine kord noolima.

Selline joogike oli ka väga maitsev ja eriti lahe oli, et neid oli poes ikka päris mitu valikut (!), näiteks sojalatte ja kakao.

Trippisime bussiga Brandenburgi värava juurde, tegime posu endleid ja seadsime sammud Alexanderplatzi poole. 

Teel sinna nägime ohtralt Starbuckse, Dunkin’ Donut’se ja muid kohti, kus endale üks ebatervislik ja maitsev snäkk haarata (saime teada, et mõnes Starbucksis on nüüdsest lausa hea vedamise korral vegan-snäkke!).

Aleksanderplatzil hüppasime metroo peale ja suundusime Kreuzbergi toidujahile. Kreuzbergis on teatavasti kõige suurem valik vegan-kohti ja üldse on tegemist hipsterliku linnaosaga, kus toimub palju põnevat. Tasub ka mainimist, et meie võõrustajad ei julge seal öösiti käia. Ühel suvel käis küll Miu täitsa üksi Kreuzbergis ringi ja ei saanud isegi nuga. Samas oli tegemist päevase ajaga ja mõned rotid jõe ääres tegid küll kahtlasi lähenemiskatseid.

Metroosõit tegi meid näljaseks, tulime maha Südsterni peatuses, Kreuzbergis astusime sisse kohta nimega Seerose, mis meie pettumuseks ei olnudki full-vegan. Selle eest oli seal niisama mõnus olla ja võtsime Ingeriga väikseid kohvid, mis maitsesid küll hästi. Armas kohake oli, veidi vanakraami-poe maiguline. Veganite jaoks on muidu linnas paremaid kohti, teist korda sinna vist enam ei sihiks.

Kosutasime end veidi ja kuna Miul oli saiaisu, siis hüppaski nurga tagant välja üks vegan-kohvik Kiez Vegan, kus oli küll väga suur valik igasugu head ja paremat. Esmapilgul tundus seal olevat enamjaolt kõikvõimalikke saiatooteid, s.h. kooke ja torte. Lisaks oli seal ka vegan-brunchi võimalus, mis tundub olevat üldse Berliinis popp einestamisviis. 10/10 läheks uuesti.

Inger võttis saiatoote spinatiga, mis keerati rulli ja maitses väga hästi, Miu võib kinnitada.

Miu ei saa kunagi ära öelda šokolaadist, nii et valituks osutus šokolaadikook (maksis ca 2,50€ - väga inimlikud hinnad).

Õhtusöögiajaks läksime ühe maja ette seisma, kus pidi saama ühte väga head asja. Läksime sinna pool tundi varem seisma, sest tegemist on miniatuurse asutusega ja kes ees, see mees! Sellest oli kasu, sest napilt viis minutit pärast meie saabumist ootas koos meiega seal juba päris mitu kampa. Need inimesed pildil ei ole hetkel liikumas restorani sisse, nad lihtsalt ootavadki seal ees, kuni teised on ära söönud ja nad saavad liikuda edasi majja ootama : ) Koha nimi on Cocolo Ramen ja tegemist on siis ramen-toidukohaga.

Eelroaks võtsime edamame oad ja riisitee (?). Oad olid nii head ja soolased, täpselt Miu maitse järgi. Tee maitse aga hakkas Miule päris kiiresti vastu, nagu jooks popkorni-teed, võeh! 

Istusime otse leti ääres ja kuna saime esimestena toidu tellitud, siis saime kohe vaadata, kuidas valmivad meie portsud. Selleks ajaks olid juba kõik vähesed istmed me ümber täidetud ja meie taga seisid inimesed, kes sõna otseses mõttes hingasid meile kuklasse. 

Ametlikult menüüs vegan-ramenit ei ole, aga selle sai kokku kombineerida. Ramenis oli siis taimne miso, riisinuudlid, mais, idud, wakame ja bambusevõrsed. Miu polnud kunagi varem ramenit söönud ja vähemalt tema jaoks oli see tõeline elamus! Tuli kohe isu Tokumarusse minna ja sealne kraam ka ära proovida. 

Trippisime veel veidi linnas ringi, õhtul sõime loomulikult veel ja valmistusime järgmise päeva toiduorgiaks!

[tartuvegan-blog]

Stockholmi söögisaagis

Rootsi pealinna valla lastud veganid lähevad ikka esimese asjana süüa otsima, nii ka meie. Käisime ja käisime ja jõudsime lõpuks ühte tacopleissi. Valikus olid miskid taimetoidu-tacod ja pika vaagimise peale saime teada, et teoreetiliselt saab kõike osta ka vegan-variandina, asendades liha sojamassi või ubadega. (Mis sellest toidust siis üldse lõpuks alles jääb, on juba teine teema.)

Inger ja Mango otsustasid oma esimesest Mehhiko köögi elamusest Rootsis välja võluda, kõik, mis võimalik. Nii saigi tellitud Ingeri mäletamist mööda menüü kõige kallim roog: vegan burritod (ca 9 euri).Toit koosnes tortillakestast, mille sees oli sojahakkmass, salat ja tomat (?) ja nachodest, mida sai süüa guacamole ja salsaga. Kuigi koostisosad olid üllatavalt lihtsad, maitses toit väga hästi. Tasub kodus järgi teha küll. :)

Enchilada! Sir Alfred õppis teravaid toite armastama juba sellest ajast saati, kui ta veel tavaline taimetoitlane oli; ja tema ning terava toidu vahelise suhte puhul pole sugugi tegemist Stockholmi sündroomiga. Koostisosad  – nagu oodata – taconahad ja sojaliha. Salatikene kõrval, et toit vähemalt tunduks tervislikum, kuigi tuleb tõdeda, et tegemist on pärisliha toidust tunduvalt tervislikuma ja eetilisema alternatiiviga.

Miu võttis nacho-taldriku, mis oli nachod, salsakaste, sojaliha ja salat. Suht basic, aga maitses päris hea. Tegelikult sattus kõigile üsna samadest toorainetest söök - ikka jahu, tomat ja salat.

Ahlensi poodi otsisime kaua ja intensiivselt. Loomulikult oli see kõige kesksemas kohas üldse, aga meie seda ju ei teadnud. Sinna jõudes vaatasime esmalt üle leti “vegetarisk”, kus oli igasugu juuste, tofut, poolfabrikaate ja taimseid lihatooteid.

Miu leidis endale Rootsimaalt igasugu põnevat kraami, millest natuke nüüd räägingi.

Alkovaba õlu ja miskit alkovaba siidrijook läksid korvi. Sidra oli täitsa numps, üsna limps, õlu veel avamata. 

Kui nüüd päris aus olla, siis piimaleti ees seistes võttis silme eest ikka päris kirjuks. Ma pole eladeski näinud nii suurt valikut taimseid piimatooteid - vegan heaven! (Valetasin just, häbi häbi! Berliinis Veganz supermarketis oli suurem valik) Loomulikult olid ka hinnad taevalikes kõrgustes, aga eelistasin mitte hindu euridesse panna, endal kergem. Mõtlesin pikalt ka oleksin tahtnud umbes-täpselt kõiki asju kaasa osta. Pärast pikka vaagimist otsustasin korvi pista Oatly toorjuustu.

Kaerast tehtud toorjuust maitseb täpselt nii hästi kui see kõlab. (Tegelikult sain alles laeval teada, et tegemist on ikkagi toorjuustuga, kui Mango enda oma pakkus :D ) Kohe kui see meie Prismadesse tuleb (kindlasti!), panen silma peale. Mm, tiramisu ja juustukook!

Sai täidetud ka ammune unistus Alpro kohupiimadesserdist.

Üks sai õele ja teine endale. Täitsa klassikaline ja hea nö kohupiimadessert, kus on moos all. Segad kokku ja siis nom, mis hää pläust :)

Planti mustikajogurt on maitsev. Nii palju, kui veel piimatooteid mäletan, siis üks-ühele. 10/10 ostaks veel. 

Šokolaad sai õele kingitud ja see oli küll üllatavalt väga hea. Polnud üldse tumeda šoksi kibedust, täitsa maitsev ja hea piparmündine.

Ingeri ostukorvi vaieldamatuks täheks oli marineeritud tofu. Kui keegi veel mäletab, siis umbes 7-8 aastat tagasi valmistasSo Soja prantsusepäraseid tofukuubikuid prantsuse kastmes. Kuigi antud toode on palju siidisem, siis maitse poolest oli ta elle kauaigatsetud tootega piisavalt sarnane. Hind oli ka super. Kindlasti jään igatsema!

Alpro kohupiimakreem maitses ka nii nagu ta oleks pärit lapsepõlvest. Ma ei ole kindel, kas ma mäletan õigesti, aga minu meelest maitses see täpselt nagu see toode:

ainult et moos oli teine ja kõik lehmad jäid rõõmsaks. :) Ma oleksin ilmselt ka sellest tootest suurde vaimustusse sattunud, kui ma ei oleks Berliinis juba saanud mustikamuffinimaitselist Alpro Cremosot, mis oli veel parem ja maitses nagu tuubikohupiimakreem. Njom!

Kuigi ma olin nii palju kiidulaulu kuulnud Oatly jogurtite kohta, osutus see kahjuks pettumuseks. Kõige suurem probleem toote juures oli nimelt see, et ilma guugeldamiseta ei oleks ma kunagi teada saanud, mis maitsega jogurtit ma sõin. Nimelt oli kogu pakendil olev info Rootsi keeles ja maitset sellel jogurtil põhimõtteliselt ei olnudki. Samas tekstuur oli mõnusalt kreemjas ja kui moosi sisse segada, sobis jogurtiks küll.

Sir Alfred ostis vorstikesi, mis nägid välja kui... nojah, öelgem otse ja ettevabandavalt, väikesed junnid. Kuid seda enam üllatas Sir Alfredi ning kaaslasi kontrast välimuse ja maitse vahel, kuna tegemist oli nende meeli tõesti mõnusa vahepalaga. Nad avastasid, et eriti sobisid need leiva peale koos hummusega. Kollektiivselt soovitatav!

Mangole ei maitse väga taimsed juustud (välja arvatud Wilmesburgeri oma) ja otsustas hiire pildiga juustule võimaluse anda. Jeezly juust oli tõesti hea ja maitses ka niisama võileiva peal väga hästi, eriti hea combo oli Jeezly juust ja Oatly toorjuust koos röstitud leiva peal. 

Planti mustikajogurt maitses väga hästi ja sai palju kiiremini otsa kui plaanitud oli. Mango plaanis, seda kaua nautida aga pakki jagus ainult pooleks tunniks :(

Oatly kaerakohvikoor oli mõeldud Mango emale, kes väga fännab igasugused kaera tooteid. Kohvi peale see koor ei jõudnudki vaid sai osaleda imelise risoto valmimises, maitse ja tekstuur oli samasugune nagu ka Eestis müüdaval kaerakoorel aga noh, vähemalt oli pakend musta värvi ja selline kena. 

[tartuvegan-blog]

Mangol on hea sõbranna

Mul on üks sõbranna, kes teeb väga hästi süüa (vegan ka peale selle) ja eile öösel tegi ta juustuseid peedi kotlette. Imehead. Ja andis suure hunniku veel kaasa. Mis võiks veel parem olla?!