#vankris

[hurtmehurtmeluv]

signless thoughts

[sapphiel]

A friend and I wanna play Black Desert again but we hate its UI and other shit so much

[sundown-phoenicis]

art dump part 2

[nikkimidorima]

My part in a collaboration with @adeline-vankris

Part 2

[salakavald]

Tiit Maran: rohekasv on sama tehtav kui keskajal otsitud igiliikur.

Suure kiirenduse ajastu on majanduses läbi. Aga erinevalt pärmiseentest pole inimkond määratud hukkuma

Tiit Maran

ökoloog

Lõputu kasvu asemel tuleks keskenduda elukeskkonnale.

FOTO: Tehisaru (Midjourney.com), Ester Vaitmaa | Delfi MeediaKuula artiklit

Sõna „rohe“ ülekasutus on muutnud selle sisutühjaks ja paljudes vastumeelsust tekitavaks. Sama lugu on väljendiga „rohepööre“, mis on ingliskeelse green deal’i ehk roheleppe üsna ebaõnnestunud eestindus. Kui esimese puhul on rõhk millegi pööramisel, mis on olemuselt vägivaldse alatooniga, siis teine peaks keskenduma milleski kokkuleppe saavutamisele.

Ka Euroopa Liidu sõnakasutus („rohelepe“) on tegelikult eksitav, sest sisuliselt ei üritata ju ühiskondlikku lepet saavutada, vaid ühiskonda majanduskeskselt ülalt alla süsinikuneutraalsusesse pöörata. Selles mõttes on eestinduse sisu isegi asjakohasem.

Üha kiireneva kasvu tarbeks on kulunud aastas keskeltläbi umbes sama palju energiat, kui kunagi taimed akumuleerisid üle 100 000 aasta jooksul.

Ühiskonna pelgalt administratiivsete vahenditega kestlikuks muutmise võimalus tundub ülimalt kahtlane. Pigem saab seda teha ühiskondliku leppe teel. Viimane on aga võimalik, kui seda ümbritsev laiem kontekst on küllaldaselt lahti mõtestatud ja muutusevajadus läbini mõistetav. Vastasel korral võib sõnas peituvad sisu ja eesmärk muutuda iseenda vastandiks. See risk on ilmselgelt hakanud realiseeruma.

Proovin seda põhjendada.

Suur pilt ja elurikkus

Alustan väga üldisest, nimelt imeõhukesest Maad katvast kilest, mille paksus on võrreldav kooligloobust katva lakikihiga. See on biosfäär. Omavahel seotud eluvormide mitmekesisus on selle sisu ja vorm. Inimesed on selle lahutamatu osa ja neid ei saa ilma selleta olemas olla sõltumata sellest, millistes illusioonides elu inimtekkelises tehismaailmas meid hoiab.

Biosfääri üldine toimimismuster on tegelikult lihtne: kasutades päikeseenergiat loovad klorofülli sisaldavad taimed-vetikad orgaanilisi süsinikuühendeid, millest koosnevad kõik eluvormid. Süsinikuühendeisse kätketud energia on kogu ülejäänud elu alus, kuniks elu ringkäigust vabanenud energia soojusena universumisse hajub.

Biosfäär oma umbes 3,5 miljardi aastase eluea kestel on läbinud arvukaid järske katastroofidena käsitletavaid muutusi, aga viimased 10 000 aastat on olnud erakordselt stabiilsed, mis on võimaldanud meie praegusel tsivilisatsioonil tekkida. Stabiilsuse põhjus peitub sellessamas elurikkuses, mis taasloob iseennast ning tagab endale vajaliku stabiilse kliima ja elutingimused.

Needsamad elutingimused on vajalikud ka inimesele. Seetõttu on ekslik pidada elurikkuse alalhoidu „mingisuguseks friikide esteetiliseks veidruseks“, mida pakilisemate (loe: majanduslike) kaalutluste puhul tahaplaanile lükata. Elurikkuse püsimisel on eksistentsiaalne tähtsus või õigemini on eksistentsiaalne tähtsus selle mõistmisel.

Fossiilsete kütuste teke

Eelmiste ajastute elurikkus on jätnud oma jäljed Maale. Elutegevuse tulemusel on alati maakoorde ladestunud orgaanilist ainet, aga umbes 360–65 miljonit aastat tagasi sadade miljonite aastate jooksul kuhjusid kokku uskumatult suured kogused orgaanilist massi, mis paljude protsesside käigus muundus selleks, mida tänapäeval nimetatakse fossiilseteks kütusteks.

Fossiilne kütus on ääretult energiatihe. Näiteks üks liiter bensiini sisaldab sama palju energiat, kui kulutab töömees ühe töönädala jooksul, või siis kohvitass naftat sisaldab sama palju energiat, kui kulutab inimene 100 km läbimiseks. Raske kui üldse võimalik on Maa peal leida tihedamat energiaallikat.

Suur kiirendus ja pärmiseene maailm

Umbes kakssada aastat tagasi avastas lääne ühiskond fossiilse energia võimalused ja see rakendus tööstusrevolutsiooni vankri ette. Avanesid hoomamatud ning näiliselt lõputud võimalused kasvada ja laieneda. Ja nii me kasvasime ja laienesime üha kiirenevas tempos, ehitasime üles üha keerukama ühiskonna, kasutades selleks järjest suuremas koguses ära taastumatuid maavarasid ja muutes elukeskkonda. Üha kiireneva kasvu tarbeks on kulunud aastas keskeltläbi umbes sama palju energiat, kui kunagi taimed akumuleerisid üle 100 000 aasta jooksul. Seda hullumeelselt kiirenevat kasvu ja laienemise ajastut on hakatud nimetama suure kiirenduse ajajärguks (the Great Acceleration). Sellest ajast pärinevad meie praegused maailmakäsitlused, majandusmudelid ja suhted, rahandusmudelid, administratiivne korraldus, isegi arusaam kultuurist, ühiskonna toimimisest, haridusest ja teadusest. Selle kõige taga on usk lõputu kasvu ja laienemise võimalikkusesse kõikides inimtegevuse valdkondades. Olles suure kiirenduse ajastu lapsed keset pöörast kasvu ja laienemist, on meil raske mõista oma olukorda.

Lõbusa õllepruulija igapäevaelu pakub meile võimaluse sarnast olukorda kõrvalseisja pilguga vaadelda. Kui pärmiseened viiakse suhkrurikkasse õllevirdesse, siis leiavad need end suhkrute energiarikkas keskkonnas. Pärmiseened hakkavad paljunema ja laienema, ikka kiirenevas tempos kuniks lõpuks jõuavad suurde kiirendusse. Kiirenev paljunemine ja laienemine on järjest pöörasem ja näib lõputu, aga ühel hetkel see kõik kängub, kuniks seiskub hoopis. Miks? Selleks on kaks põhjust. Otsas on rikkalik energiaallikas – suhkur –, ja elukeskkond sedavõrd saastunud pärmiseene elutegevuse jääkaine alkoholiga, et see teeb seene edasise elu võimatuks.

Inimene pole pärmiseen

Kuigi paralleelid on ilmselged, peegeldab see näide meie praegust olukorda vaid osaliselt.

** Esiteks, biosfäär on iseennast taasloov süsteem ja seetõttu ei toimi inimkond suletud süsteemis nagu pärmiseened. Eeldusel, et toimime kooskõlas biosfääri tervikuga, on meil sisuliselt piiramatu energiaallikas – päike. Samas, nagu kõik liigid nii saame ka meie toimida elukeskkonna etteantud ökoloogilise kandevõime piirides ja mitte üle selle, isegi kui praegune suure kiirenduse aeg on meile sellise illusiooni tekitanud.

** Teiseks, valdav osa praeguse tsivilisatsiooni vajatavat energiat ja aineid ei kulu mitte inimese kui liigi bioloogiliste ja sotsiaalsete vajaduste tarbeks, vaid järjest keerulisemaks ja suuremaks muutuvate tehislike kultuurilis-tehnoloogiliste struktuuride ülesehitamiseks ja alalhoiuks.

** Kolmandaks, erinevalt pärmiseenest määrab inimese kui eluvormi käitumist valdavalt tema arusaam maailmast, tema kultuuriline maailmapilt, teda juhtiv suur lugu ehk kosmoloogia. See on inimkultuuriti olnud väga erisugune. Muutes arusaama maailmast ja oma kohast selles, oleme hea tahtmise korral võimelised oma käitumist jätkusuutlikuks muutma. See pole kaugeltki lihtne, aga on võimalik.

Suure kiirenduse ajastust siseneme suure aeglustumise ajastusse. Uus aeg vajab uut moodi mõtlemist ja toimimist. Kas see on võimalik? Ikka on, kuigi varasemast pärit mõtteetalonid seda pärsivad. Põhiküsimus ei saa siin olla mitte lõputu kasv, vaid jätkusuutlikus etteantud piirides.

Rohepöördest

Oma praegusel ideoloogilisel kujul püüdleb rohepööre sarnaselt varasemaga ajaga samuti lõputule eksponentsiaalsele kasvule kõiges, arvestamata keskkonna ja ressursside piiratust, ainus tingimus on nn süsinikuneutraalsus. See uus nn rohekasv on sama palju võimalik kui keskaegsed püüdlused luua igiliikur – perpetuum mobile. Samamoodi on meelepete ka nn roheline tööstusrevolutsioon, sest hüpet tööstuses ja uut kasvu piiratud ruumis loodetakse saavutada märkimisväärselt väiksema tihedusega taastuvate energiaallikate baasil, suurendades selleks hüppeliselt elukeskkonna häiringuid, mis on juba niigi kriitilisel tasemel.

Eeltoodu valguses saab kriitiliselt hinnata ka Eesti praegust rohepööret. See kopeerib Euroopa Liidu ekslikku rohepöörde ideoloogiat ja on üles ehitatud arusaamale, et suure kiirenduse ajastu saab lõputult kesta, vaja vaid muuta energiaallikat, rakendades uut veelgi keerukamat tehnoloogiat. Sellest ka rohepöörde väljakutse taandamine suurtööstuskeskseks nn roheliseks tööstusrevolutsiooniks.

Rohepöörde olulisus

Sellest hoolimata on rohepööre nähtusena ääretult oluline, sest esimest korda on võimu tasemel sisuliselt vaadatud otsa meie ees seisvale eksistentsiaalsele väljakutsele ja pakutud lahendus, isegi kui see on ebaõnnestunud. Küsimus on, mis saab edasi. Sisuliselt on kaks võimalust. Kindlasti võib esimeste takistuste ees jaanalinnuna pea liiva alla peita ja teeselda, et probleemi pole. Seda muidugi seniks, kuni see endast karmilt meelde tuletab – pärmiseene uni lõppeb nii ehk naa. See tundub praegu olevat suund, mis realiseerub nii Euroopa Liidus tervikuna kui ka kitsamalt Eestis.

Rohepöörde teine võimalus

Teine võimalus on mitte heituda ning vabastades end suure kiirenduse ajastu mõttemallide silmakaest reaalselt luua olukorrast ülevaade ja selle põhjal otsida lahendusi.

Kahtlematult on see äärmiselt keeruline ülesanne, kuna eeldab väljakujunenud majandus-, rahandus-, õigus-, teadus-, haridus ja kultuuriarusaamade ja -mudelite kriitilist ülevaatamist, eelkõige aga hüppelist muutust meie väärtushinnangutes. Viimase saavutamine eeldab tagasipöördumist põhiküsimuste juurde ning nendele vastuste otsimist mitte ainult kitsastes filosoofilistes ja akadeemilistes debattides, vaid ühiskonnas laiemalt. Need on küsimused, nagu näiteks, mis on elu eesmärk. Mis on ühiskonna eesmärk? Mis on majanduse eesmärk? Mis on hariduse eesmärk? Kus on piirid? Mis on püha? Neid küsimusi on palju ja neid saab esitada, lähtudes üksikisikust, kogukonnast ja tervest ühiskonnast.

Vastuste ühisosa põhjal saab hakata üles ehitama ka ühiskonda kooshoidvat ühist arusaama, teiste sõnadega Oma Lugu, mis toimib olevikus, kuid tuleb minevikust ja määrab tulevikku. Sellist lugu, mis vastandumise asemel ühendab. Sellist lugu ei saa võim ülalt alla anda, küll aga saab ta sellise loo tekkeks võimalusi luua.

LAHENDUS | Rohkem rõõmu vabast ajast

Minu isikliku veendumuse põhjal on vajalik liikuda praeguselt tööstuskeskselt administratiivselt lähenemiselt (majanduse eesmärk on majanduskasv ja tarbimise piitsutamine) inimese-, kogukonna- ja elukeskkonnakesksele lähenemisele (majandus on vajalik inimese ja kogukondade vajaduste rahuldamiseks üle põlvkondade – majandusel on piirid). Ühiskonnal on vajalik nügida ühiskonda sellise jätkusuutlikkuse poole.

Viimane tooks kindlasti kaasa ootamatuid elukorralduse muutusi, aga mitte ainult piirangutena vaadeldavaid, vaid ka ootamatute vabadustena käsitletavaid. Näiteks võiks olla lõputu rabelemise asemel vaba aja tekkimine elust rõõmu tundmiseks, võõrandumise asemel kuuluvustunde ja oma tähenduse leidmine. Viimased on aga olulisemad tegurid pikaajalise rahulolu ja hea elu tunde saavutamises vastupidi sellele, mida pakub tarbimisiha hetkeline rahuldamine.

Väljakutsed

Muutuste ees on loomulikult palju suuri väljakutseid. Näiteks teeb tänapäevane ülimalt läbipõimunud maailm väikeses Eestis millegi põhjalikult muutmise ülimalt raskeks, eriti kui tundub, et suurem osa maailma ei taju eesseisva muutuse keerukust. Siiski jõuab varem või hiljem kõikjale tõdemus muutuste paratamatusest ning siis on oluline, et siinne ühiskond on jätkusuutlikule rajale minemiseks valmistunud ja selles suunas juba liikunud. See oleks meie püsimise eeliseks.

Suur väljakutse on maailmas sotsiaalsete ja geopoliitiliste pingete kasv. Hiljutise Nature artikli põhjal on aastatel 2006–2020 hüppeliselt sagenenud protestiaktsioonid ja väljaastumised, väljendades pingete ja vastandumise kasvu ühiskonnas. Samuti suurenevad järjest geopoliitilised pinged, mis peegeldavad ambitsioone jagada võim maailmas ümber. Pingete kasv võib ositi olla suure kiirenduse ajastust suure aeglustumise ajastusse ülemineku peegeldus, aga see kindlasti takistab aeglustumisega kohanemist. Eesti vaates on sellises olukorras oluline jätkusuutlikus ja püsimine, milleks on ühiskonna koondumine ühise loo ümber ja mitte lagunemine suurtes vastandumistes.

[unofficial-estonia]

Suur Vanker (Ursa Major)

Pilvitul öösel tähistaevasse vaadates oskab enamus inimesi suhteliselt kiiresti üles leida Suure Vankri ehk Suure Karu. Suur Vanker koosneb seitsmest tähest: Dubhe, Merak, Phad (Phecda), Megrez, Alioth, Mizar, Alcor ja Alkaid (Benetnash). Tähtkuju heledaim täht, Alioth, on heleduselt 33. täht taevas.

Liikudes Suure Vankri viimase kahe tähe (Dubhe ja Merak) abil viis ühikut (üheks ühikuks võtta Dubhe ja Meraki vaheline kaugus), Dubhe suunas, leiad taevast Põhjanaela (Polaris), mis on väga lähedal taeva põhjapoolusele. Põhjanaela järgi on võimalik umbes määrata põhjasuund.

Tähtkujude nimed tulenevad tavaliselt lugudest ja müütidest. Lisan siia eestlaste versiooni Suure Vankri legendist.

Ennemuiste läinud talumees nimega Peedo oma härjavankriga läbi metsa. Hunt tuli metsast, hüppas härjale selga ning tahtis teda ära süüa. See oli aga vanade eestlaste eluolu üle valvava Vanaisa seaduste vastu – tööle minevat, töötavat, töölt tulevat looma ega inimest ei tohtinud murda. Karistuseks pani Vanaisa hundi härja kõrvale vankrit vedama.   Hunt nagu hunt ikka ei taha aga tööd teha ning vahib metsa poole. Taevas on selle koha peal kaksiktäht, üks hele ja teine nõrgem. Inimene, kes näeb Hundi tähte võib rõõmustada, tema silmanägemine on kaugele vaatamise mõttes normaalne. (Tartu Observatoorium)

Sellele legendile toetudes saab igale Suure Vankri tähele (1. pilt) anda rolli. Dubhe, Merak, Phad ja Megrez kujutavad vankri rattaid, Alioth vankri aisu, Mizar ja Alcor vastavalt härga ja hunti, ning Alkaid talumeest.

Kreeka mütoloogias on lugu hoopis teistsugune:

Kreeka mütoloogia kohaselt sünnitas Arkaadia kuninga tütar Kallisto peajumal Zeusile väljaspool abielu poja nimega Arkas. Zeusi abikaasa Hera sai sellest teada ning maruvihasena muutis Kallisto karuks ja pani ta taevasse - sellisesse kohta, kus ta kunagi ei looju, seega ei saa ta ka oma kasukat “Suures ookeanis” pesta. Kallisto peab pesemata iga päev oma lühikest ja igavat teed käima. Suure Karu lähedal on Karjuse tähtkuju, kus hele täht Arktuurus oli tuntud kui “Karuvalvur”, tegelane, kes pidi valvama, et Karu oma trajektoorilt ei lahku. (Tartu Observatoorium)

Kuid ometigi ei kutsuta Suurt Vankrit igal pool ühte moodi. Veel nimesid Suurele Vankrile:

Inglismaa - ader maa kündmiseks.

Venemaa - suur koorem.

Soome - püsiv vitstest punutud kalavõrk jõgedes.

Kesk-Euroopa - suur kopsik/kulp vee tõstmiseks (Big Dipper)

Leedu - maneež, koht, kus hobuseid jooksutati.

Araabia - matuserong, vankri osa on kirst ja kirstu kandjad ning vankri ais on kolm nutunaist.

Veel pilte Suurest Vankrist:

autor: Akira Fujii

Pildil näha Suurt Vankrit koos Väikese Vankriga

autor: Akira Fujii

"Starry Night Over The Rhone" Vincent van Gogh

Kunagi pole halb hetk väikses self promoks, niiet siin minu tehtud pildike ka, no väga hea kvaliteediga see just pole, aga parim mis ma telefoniga kätte saan linnaoludes.

[siiks]

Hiiumaa

Päikesekreemi lõhn. Natukene kõrvetav tunne nahal. Eriti kõrgel olev päike. Lause, et “ülehomseks lubab 29C”. Sumin. Ebameeldiv. Igaks juhuks põgenen.

Tunnen, et palav on. Ei, ei tea, kas sel aastal rohkem päikest ikkagi tuleb. Laman edasi. Laman. Laman. Kurat, nii palav on. Kastan lilli. Jalutan aias. Palav.

Piibelehed lõhnavad. Sirelid lõhnavad. Peenrad on kuivad, aga ehitud õitsvate lilledega. Õhtul korjan vaasi ka. Kindel värk.

Toas kulub vett rohkem kui muidu. Külmkapist on puudu nii mõnigi vajalik asi, aga jaksu pole, et poodi minna. Suva. Uni tuleb peale hoopis. Lähen magan. Poolteist tundi.

Päike ikka paistab. Laman natukene edasi. Pikutan. Lähen sauna. Jälle nii kuradima kuum. Aga siis on jahe dušš. Ja siis on hirmus hea. Kell on 22.20 ja uni on suur. Olenemata lõunauinakust. Lähen magama.

Ärkan. Teen perele süüa. Koristame. Lähen uuesti õue lamama. Laman. Palav. Nahk kõrbeb. Seesama päikesekreemi lõhn. Ei, kaua ikka ei suuda. Lähme sööma, Ungrusse. Mis sest, et nii 35km eemal. Söödud. Hea oli. Lähme venna juurde. Kõik on roheline, õitsev, ilus. Ainult sääsed pinisevad. Kell on saanud 4 päeval. Väike kadakas magab vankris. Hästi rahulik.

Aeg minna koju. Kasta lilli. Natukene jälle päikese käes lamada. Minna metsa ja korjata lilli. Võtta asjad, sulgeda aknad ja majauks. Minna Tallinnasse. Vaadata merel päikeseloojangut. Sõita koju nii, et ikka veel on valge. Ikka veel on soe.

Jõuda koju. Panna korjatud lilled vaasi. Lõhnab nagu Hiiumaa. Nahk on punane. Kreemitan. Ja ostan piletid Hiiumaale.

[kummikvillu]

good life

Mu beebi magab linas mu rinnas ja mina saan kirjutada. Eluarmastus ja pisi-poeg on kuskil lennus. Oh, nii hea on kodus olla. Nii imelised on väikesed lapsed ikka. Ma mõtlesin paar päeva juba, miks ma nii väsinud olen. Sest ma olen täiega üritanud kõike teha.. kõike ei jõua teha. Nagu absoluutselt mitte. Ja koristamine on mul ka unarusse jäänud.. 

Sari Workin’ Moms on mu tähelepanu vist hõivanud. Aga niiii hea sari! Väga humoorikas. Ja seal on erinevad emad, mis on positiivne.

Pisi-beebi sai täna 3 kuuseks. Uskumatu, kui kiiresti läheb aeg! 3 kuud tähendab ju, et nüüdsest alates hakkab tast saama inimene! Ja tagantjärgi ütlen, et 3 kuud oli pisi-beebi üliideaalne ja lihtne. Ausalt, väga lihtne beebi. Ma ei tea, kas asi oli minus, et 2. laps või et ma olin nii chill.. Ei tea, mis, aga uskumatu. Mul ei ole mitte ühtegi ööd olnud, kus ma oleksin pidanud kordagi üleval olema. Ta sai nagu sünnist saadik aru, millal on päev ja millal ööl. Täiega team-player on ta olnud! For sure! Võib-olla on asi ka selles olnud, et ma pole üritanud teda sekundikski kuskile voodisse üksi magama panna. Et ma olen reaalselt kõik teinud selleks, et mul oleks mugav. Ja mul tõesti on väga mugav. Ta jääb väga listsalt magama vankris ja igasugustes kõhukottides/linades. Samuti kui kiigutada teda, ka autos magab nagu nott, Isegi põrandal on ta magama jäänud.. :) (ja oma selles babybjörn toolis) Ja absoluutselt kasutan ma oma rindu ära, igal võimalikul hetkel kui vaja. 

Ma tõesti ei usu, et nii väiksega peab elu keeruline olema. Küll tulevad keerulised ajad ja keerulised asjad. Ise ma neid ei hakka endale tooma. Mul on natuke kahju, et ma esimest poega natuke ikka väntsutasin. Et ei kuulanud alati oma südant, vaid ikka.. oi oi, äkki ta ikka peab oma voodis magama vms.. Fuck no! Ja kõige olulisem asi on - armastus! Armastus! Armastus! 

Ah.. nii mõnus. :) Võib-olla homme enam ei ole, peab nautima seda sekundit. ;) 

[nikkimidorima]

Café Time

a little part 2 to my comic collab with

@naomi-kazuya

Part 1

[mugavuspagulased]

Martal läks vankri esiratta siserehv katki, mõtlesime et oleme nüüd ühes suures jamas, aga õnneks ühes kohalikus motogaraažis oli imekombel sobivad siselohvid olemas ja 5min ning 5€ ja asi tehtud :) Robinile oli seal muidugi uudistamist pikemaks.