#Huvitav

[seasidejuniper]

Oh before the day ends let me share with you this children’s song my grandma used to sing to me as a lullaby

Lapsed tuppa, tali tuleb

Lumelell on õues ju!

Linnud läinud lõunamaale

Lilledel on surmakuu

Lapsed tuppa, Juts kus aabits?

Koolipapa ootab ju

Mees peab tarkust taga nõudma

Noorus on ju külvikuu

(Inside, children, winter is coming

The man of snow is outside

The birds have gone to southern lands

It’s the dying month of flowers

Inside, children, Juts where’s your (alphabet) book?

The teacher is waiting already

A man has to strive for wisdom

After all youth is the sowing month)

[aaghht]

vaatan 2st korda etv-st laulupeo otsesaadet ja uskumatu aga vihm nii oaks et taust on valge (ja nii kõva, et heli läheb aegajaöt ära haha)

[etruski]

Kle mis ekre sisu auku sa oled kukkunud oled? Kõige pealt helme ingliluulud nüüd see arbuusikiivri sonksiga tüüp

(Pilguta kaks korda, kui abi vajad)

Millegi pärast on selle aasta valimiste kohta palju rohkem meeme? Või vähemalt inimesed saadavad mulle neid rohkem, peaksin nende käest küsima, et mis toimub xd

[beardisable]

Tänkjuu @anamericaninestonia inspiratsiooni eest oma toidukuritegusid laiema maailmaga jagada <3

[pppisikeee]

Virtuaalne maailm on Sul huvitav - kuidas reaalses elus oled? Sama wild?

Pigem jah

[unofficial-estonia]

Austraalia ei leidnud parkimiskohta :(

huvitav palju nad importi selle pealt maksid

[eesti-keel-on-lihtne]

Mu lemmik Abrukaga seotud trivia on, et Fred Jüssi on sündinud Arubal, aga mingid nõukogude ametnikud ei mõistnud/tahtnud uskuda seda ja kirjutasid kuhugi dokumentidesse, et ta on sündinud Abrukal.

Oh ma suutsin lugeda Aruba ka Abrukaks seega olin väga segaduses 😅

Uurisin huvi pärast tema kohta veel natuke triviat ja esimene eluloo lõik vikipeediast on juba huvitav...

Fred Jüssi sündis 29. jaanuaril 1935 Kariibi meres asuval Aruba saarel. Fred Jüssi sündis abieluvälisest suhtest. Tema bioloogiline isa oli endine USA pesapalli profiliiga mängija Jim Bluejacket (sünninimega William Lincoln Smith), kelle isa oli iiri päritolu farmer ja kelle ema oli tšerokiide sekka elama asunud šooni või (vähem tõenäoliselt) tšerokii.

[officialestonia]

The Norwegian King spotted at the Ülemiste Rimi checkout! We wonder what he bought!

Norra kuningas nähtud Ülemiste Rimis! Huvitav, mis ta ostis?

[2ngjaentusiasm]

Natukene mõnedest dokumentalistika vormidest

Olen kasvanud üles Pärnu Filmifestivali filme vaadates ning nullindate vasakpoolsetes meeleoludes, kus üheks põhiliseks autoriks oli Michael Moore. Kõige südamelähedasem on mulle olnudki osalev dokumentalistika, mis seob isikliku ja poliitilise. Teisalt on mulle huvi pakkunud antropoloogiline film ja viimasel ajal ka ajalugu käsitlevad dokumentaalfilmid. Järgnevalt tahangi tuua välja minu jaoks olulised lähenemised ning teemad lootusega leida mõttekaaslaseid edasisteks aruteludeks.

Etnograafiline jäädvustus

Olin enne filmikooli televisiooni kaudu vaadanud omajagu Pärnu Filmifestivali filme ja mind huvitasid juba tol ajal erinevad kultuurilised nähtused (religioonidest subkultuurideni). Seetõttu on mul algusest peale olnud soov erinevaid kultuurilisi väljendusi uurida ja jäädvustada. Kohe pärast filmikooli lõpetamist tegin Muhu Muuseumile klippe kohalikest leiutajatest. See oli huvitav kogemus ja tahaksin midagi sarnast veel teha. (Hetkel on mul mõttes mõned disaini, muusika ja tantsuga seotud muuseumiprojektid.)

Miks on etnograafiline jäädvustamine üldse oluline? Etnograafiline jäädvustamine aitab hoida ajaloolist järjepidavust, aga isiklikult tahaksin ma jäädvustamisest edasi liikuda. Vaatlevate dokkide puhul jääb minu jaoks enamasti puudu selgitustest, mis aitaksid nähtut paremini mõista. Samuti on sellised filmid tihti liiga laisad vaataja mõtlemisele ärgitamisel. Mind huvitab nähtava materjali konteksti asetamine ja interpreteerimine. Erinevate eluviiside, praktikate ja maailmatunnetuste jäädvustamine peaks viima mõtisklusteni sellest, kuidas elu korraldada ja millist kultuuri luua.

Teemad: Mind paelub väga inimkogemuse spekter (kehalisest spirituaalseni) ja selle kultuuriline väljendus. Endiselt huvitavad mind erinevad subkultuurid ja kogukonnad ning nende praktikad. Kogukondade puhul huvitavad mind nii toetavatel suhetel põhinevad kooslused kui ka kogukondade sisesed konfliktid.

Ajaloo mõtestamine

Kuna ajaloodokid kuuluvad enamasti oma lähenemiselt teledokumentalistika valdkonda ning filmitegijate seas on televisiooni peetud madalaks meediumiks, ei ole Eestis eriti tehtud ka häid arhiivimaterjalidel põhinevaid ajaloodokke. Üks põhilisi teledokkide tegijaid on Vahur Kersna. Kindlasti võib tema stilistilist lähenemist kritiseerida, sest need filmid on mõeldud laiadele massidele ja üpris tabloidsed. Samas on Kersna väga hea lugude jutustaja ning tema portreelood toovad vaatajateni möödunud aegade essentsi – need lood loovad jällegi võimaluse olnu üle reflekteerida.

Õnneks viimasel ajal on Eestis tehtud ka mõned kõrgel tasemel ajaloodokid. Pean just silmas filme „Rodeo“ ja „Ahto“. Selleks aga, et Eestis rohkem häid ajaloodokke sünniks, peaksid kohalikud filmitegijad rohkem õppida välismaistelt meistritelt, kes oskavad hästi lugu jutustada (näiteks Ken Burns) või tegeleda kriitilise diskursuseanalüüsiga ja nö vaimuarheoloogiaga (näiteks Adam Curtis). Filmid võiksid uurida milline oli elutunnetus mingis ajas ja kuidas midagi käsitleti ning kuidas me oleme arenenud tänasesse päeva. (Heaks näiteks, kuidas asetada ühe inimese lugu suuremate ajalooliste protsesside ja sündmuste taustale, on doki-Oscari võitnud seriaal „O.J.: Made in America“.)

Eesti ühiskonnas on liiga vähe kriitilist reflektsiooni meie ajaloo üle. Puuduvad ka kooskäimise kohad, kus filmitegijad saaksid mõnusas atmosfääris vestelda erinevate mõtlejatega (filosoofide ja kultuuriteoreetikutega, humanitaar- ja sotsiaalteadlastega).

Teemad: Twitterist on kujunenud allikas, kust saab väga palju huvitavat ajaloo kohta teada. Mind paeluvad seal lõimed või viited artiklitele Ida-Euroopa ja soome-ugri rahvaste ajaloost. Sõda Ukrainas on endise idabloki akadeemikuid motiveerinud post-kolonialistlike maade rahvaste hääli rohkem kuuldavaks tooma. Minul on peas mitmeid ideid rahvusvahelisteks koostööprojektideks, mis käsitleksid näiteks eesti põllumajanduse ajalugu, vennastekoguduse liikumist, Ida-Euroopa humanistlikku vasakpoolsust jne.

Poliitilised teemad

Ühiskonnakriitilist, veel vähem otseselt poliitilist, dokumentalistikat ei ole Eestis peaaegu üldse. Tehes kunagi filmi „Prohvet“ tahtsin pöörata tähelepanu ilmajäetusele, aga olin omast ajast 5 aastat ees. Alles pärast EKRE valitsusse jõudmist hakati sel teemal tõsisemalt rääkima.

Eestis ei ole huvitavat kriitilist mõtlemist ja Lääne trendide vastuvõtt on pinnapealne ning matkiv. Alusvastuolude läbimõtlemine ongi väga raske, sest see nõuab palju aega, tööd ning tekitab sisemisi pingeid. Samas just nendega tegelemine loob tugevamad eeldused heade filmide loomiseks.

Poliitilisemate filmide jaoks on loomulikult raskem saada rahastust. Poliitilised filmid aga ei pea olema labane propaganda ning filmide finantseerimiseks on tänapäeval mitmeid lahendusi. Näiteks rumeenlased teevad väga julgeid koostööprojekte. Ma arvan, et esmalt on vaja end rohkem harida ning vaja oleks ka teravamat filmikriitikat, mis osutuks eesti dokumentalistikas leiduvale naiivsusele.

Teemad: Võõrandumise ja ilmajäetuse teemad jäävad edasi aktuaalseks, sest digitaalse majandussektori kasvuga kaasneb ühiskonna edasine atomiseerumine. Kuigi suur osa ühiskonnast muutub liberaalsemaks ja multikultuursemaks on palju inimesi, kes jäävad majanduslikust eduloost kõrvale ega saa ennast teostada. Materiaalse kitsikuse ja ebastabiilsuse kõrval on tähtsad teemad üksildus ja tähendusrikaste suhete puudumine. Samuti jätkub liberaalide ja konservatiivide vastasseis, sest puudub vasakpoolsus, mis suudaks pakkuda suurt narratiivi ning organiseerida inimesi tööks ühiste hüvede nimel erinevatel tasandil.

Seetõttu peaksidki dokumentalistid uurima, nii oma filmides kui ka isiklikes eludes kuidas teistmoodi koos elada. Arutelu all ei peaks olema ainult see, mida ja kuidas kujutada vaid ka see, kuidas elada ja filme toota. Kas oleks võimalik luua toetavatel suhetel põhinevaid kollektiive? Kas filmide tootmine võiks toimuda loomeühistutes? Kus on inimesed, kes tahaksid elada ja luua teisiti, kui hetkel eeldatakse?

Personaalne lähenemine

Poliitiliste filmide kõrval olen tahtnud teha ka filme nii öelda intiimsematel teemadel, et inimesed hakkaksid neist omavahel rohkem rääkima ja meie kultuuris toimuksid muutused. Tehes filmi „Appi, ma vajan armastust“, mis keskendus minu armastuse-otsingutele, olin ma liiga kogenematu filmitegija. See ei olnud ka päris minu film, sest ma ei saanud seda enda vaatepunktist kokku panna. Siiani ei ole ma saanud veel teha selliseid autobiograafilisi filme, mille pärast ma filmikooli üldse läksin.

Esimese isiku perspektiivi ja inimestevahelisi suhteid saab lähedalt käsitleda ka nii, et filmi autor ise ei ole peategelane. Sel puhul on vaja palju kannatust ja osavust, et jõuda tegelastele väga lähedale. Oluline on filmitegija ja tegelaste vaheline suhtlus, mitte ainult jälgimine. Seda on aga enamus kohalikke filmitegijaid peljanud (ekraanil näidata) ning nõnda lastakse tihti käest võimalus saada vaatajal tegelastega lähedasemaks.

Eesti dokumentalistika põhiline probleem on pikalt olnud see, et filmitegijatel puudub julgus – julgus mõelda, eksperimenteerida ja teravaid teemasid ette võtta.

Isegi vormiliselt ollakse tihti kinni mingites dogmades ja huvitavaid lahendusi tuleb kohati hoopis väljastpoolt „professionaalsete“ dokumentalistide ringkonda. Näiteks Levila keskkonnas ilmunud „Kuidas ma vihkama hakkasin“ on huvitav näide, kuidas läbi lavastamise rääkida personaalne lugu ja liikuda traditsioonilisest dokumentalistikast kaugemale. Dokumentalistid võiksid rohkem piiluda teistsuguste vormide poole ja katsetada rohkem eksperimentaalfilmi, animatsiooni, performance’i ja muu taolisega.

Õnneks filmikooli dokumentalistika magistrantuuris on üks semester pühendatud osaleva dokumentaalfilmi loomisele ja sealt on tulnud mõningaid huvitavaid töid. Täispikkadest dokumentaalfilmidest on Carlos Lesmese „Üht kaotust igavesti kandsin“ suur samm personaalse dokumentalistika vallas ning Anna Hints oma filmiga „Savvusauna sõsarad“ on viinud eesti dokumentalistika maailmatasemele. Seega seisab eesti dokumentalistikal ees sama väljakutse, mis kogu maailma dokumentalistikas: küsimus ei ole enam selles, kas dokumentalistid julgevad intiimseid teemasid käsitleda, vaid selles, kas filmitegijal on võimekust olla ka mõtleja, kes suudab kogetu ja nähtu üle reflekteerida ning tegelastega tõsisesse dialoogi astuda.

Teemad: Olulised teemad on nii üksildus kui toetavate suhete loomise keerukus. Indiviidi konflikt teda ümbritsevaga ja sellest tulenevad traumad ning vaimse tervise probleemid on kindlasti ajatu teema. Kuigi seksist, suhetest ja vaimsest tervisest räägitakse meedias väga palju, võiks nii inimese ihulist kui ka vaimset olemist käsitleda palju sügavamalt (intellektuaalsemalt) ning sotsiaalses kontekstis. Tahaksin näha kriitilisemaid seisukohti nii riikliku vaimse tervise hoiu süsteemi kui kogu psühholoogia- ja esoteerikaäri suhtes. Ka religiooni võiks käsitleda kriitilisemalt ja tuua välja religioonides sisalduvaid vastuolusid.

Nagu kogu eelnevast tekstist aimata võib on minu jaoks hetkel äärmiselt oluline, et dokumentalist oleks mõtleja. Nii sellest kui maailmavaatelistest konfliktidest ja ideoloogiakriitikast kirjutan oma järgmises postituses. Lugemiseni!

[surnumanaja]

ma hakkasin uuesti vaatama queen of the damnedi aga siis ma sain aru et ma tahtsin lihtsalt selle osti kuulata ega tegelt tahtnudki tervet filmi vaadata aga peale tänast vampiiri intervjuu osa on forsaken ehk see laul mille lestat esimesena oma bändiga välja laseb väga huvitav laul im over it hmmm jaa lestat muidugi muidugi ajaa siis veel need nosferatu ja varajase kino refid ja kurat kui see muusikavideo lavakujundus pole ka ref ühele bauhausi täpsustus kool mitte bänd ega pood kujundusele aga see selleks

[youweremyridehome]

"väga huvitav, aga. saade on läbi. head õhtut"

[letthefairyinyoufly]

I posted 1,183 times in 2022

43 posts created (4%)

1,140 posts reblogged (96%)

Blogs I reblogged the most:

@silviaprt

@netflixdramas

@fgadfanpage

@jaceswayland

@frodo-sam

I tagged 1,175 of my posts in 2022

Only 1% of my posts had no tags

#0 - 38 posts

#the rings of power - 208 posts

#lotr - 59 posts

#love between fairy and devil - 54 posts

#hotd - 40 posts

#galadriel x sauron - 38 posts

#my gifs* - 37 posts

#catronac7 - 34 posts

#stranger things - 31 posts

#the expanse - 28 posts

Longest Tag: 116 characters

#huvitav kas ta on süüdi või mingi ebasobib poliitiline vaade või mõne poliitiku sugulane kes praeguse asemele kipub.

My Top Posts in 2022:

#5

The Dark Lord Sauron

858 notes - Posted October 14, 2022

#4

See the full post

895 notes - Posted September 3, 2022

#3

See the full post

922 notes - Posted October 16, 2022

#2

See the full post

1,229 notes - Posted October 15, 2022

My #1 post of 2022

See the full post

1,670 notes - Posted October 23, 2022

Get your Tumblr 2022 Year in Review →

[viplala-things]

See on huvitav kuidas vabadus, mis on käes, ei ole enam ahvatlev ega poolt nii magus kui vabadus mis on kättesaamatu.

Nagu ka kõige muuga. Miks ma arvasin et vabadusega on kuidagi teisiti?

Need töö kõrval varastatud päikese nautlemise hetked on nii imeliselt maitsvad, pikitud süütunde torgetega et ma peaks praegu midagi muud tegema. Lootsin et vabadus annab mulle süütundevaba nautimise võimaluse. Aga see andis terve südamevalu enda turvatunde, kuulumise ja tuleviku pärast, kujutades ette viite musta stsenaariumit iga päikeselise kohta.

Oh. Ma vahel ikka oskan kirjutada.

[unofficial-estonia]

Just wondering - are you gonna share this Important News to the Estonian tumblr? kroonika. delfi. ee /artikkel/120139956/ fotod-omamoodi-kova-skulptuur-tartusse-ilmus-jaast-peenis Especially, perhaps, this bit? "Jääskulptuur asub Kalevi 23 tagaaias. Huvitaval kombel on see püstitatud just koguduse kõrvale." I just RIGHT NOW found out that my IRL acquaintance hadn't heard, and the news is almost 4 days old.

The tsunami of pornbots following this blog would not be worth it

[eesti-keel-on-lihtne]

ma nägin unes et kõik õnnitlesid sind kohukese puhul ja tumblris oli uus feature et kui keegi posti editis siis seda mida kirjutati oli laivis näha

Shhh, kohukestest hetkel ei räägi

See feature oleks päris huvitav tegelikult. Sellega tehatks nii palju huvitavaid postitusi. Kindlasti keegi mõtleks välja kuidas see igavesti liikuma panna. Bad apple oleks tehtav. Morse kood? ARG-d?

Mõnikord on raske ette kujutada, et see koht saaks olla veel kaootilisem, aga tõde leiab meid alati.

[brrrrrism]

"In Search of the Missing Eyelash" - Karen McLeod

Kirjastus: Muswell Press Lehekülgi: 272 Ilmumisaasta: 2024 Tegin midagi, mida pole varem veel teinud. Valisin lugemispala puhtalt vaid kaanekujunduse, sisututvustuse ja Goodreadsi eelnevate arvustuste põhjal. Kui kahe esimese tingimusega olen vahepeal täitsa hullu pannud, siis viimane tingimus/tegur on uudne. Tulemus – täitsa huvitav! Tutvustus raamatu tagakaanel: First published in 2008 by…