Bonito & barato ehk meie reis Kolumbiasse: mõned päevad ajaloolises Cartagena linnas
Päev pärast Tayrona imeilusat, kuid väsitavat matka pakkisime uuesti kõik oma kohvrid kokku ning istusime bussi peale, et mööda rannikut Cartagenasse jõuda.
Eelnevalt olime ostnud piletid firma Marsol (https://www.facebook.com/transportesmarsol/) bussi peale, mis pidi 4 tunniga Santa Martast Cartagenasse sõitma. Olime enne juba majutuse broneerinud booking.com lehe kaudu ja pidime kokkulepitud kellaajaks õiges kohas olema. Bussi mahtus umbes 15-20 inimest, enamuses turistid. Kohapeal jäeti õnneks meid kõiki riburada pidi õigete majutuste ukse ette.
Buss väljus üsna õigel ajal ning esimesed paar tundi kulgesid rahulikult, muusikat kuulates ja aknast välja vaadates. Läksime mööda rannikut Santa Martast Barranquilla poole. Enamus maju tee peal olid erinevatest kättejuhtuvatest materjalidest kokku klopsitud - puidust lauajupid, plastkile või kartoon, natuke metalli ja telliskivisid siin-seal... Tee ääres oli ka näha igasuguseid putkasid, kioske ning käsitsi tehtud silte. Ühes kohas müüdi isegi haikala rasva!
Barranquillasse jõudes aga kõik muutus. Majad läksid uhkemaks ja kõrgemaks ning autosid tuli suurel hulgal juurde. Pea koheselt linna sisenedes sattusime ka ummikusse. Meie bussijuhiga rääkides sai selgeks, et tavaliselt ongi linn autosid paksult täis, kuid mitte nii palju nagu tol päeval. Selle asemel, et kuskil 45 minutiga linnast juba jälle väljas olla, olime seal üle pooleteise tunni, oodates ja liikudes heal juhul pool meetrit iga viie minuti tagant.
Alguses arvasime, et tegemist oli mingisuguse õnnetusega, aga hiljem selgus, et ummiku põhjuseks olid hoopis 10 inimest, kes teel liikluse katkestasid, sest neil polnud juba mitmendat päeva elektrit (ausalt öeldes sealse igapäevase palavuse peale mõeldes saan ma neist täiesti aru). Meie bussijuht tegi siis sada erinevat manöövrit, üritas mööda ühte ja siis teist tänavat minna, kuid kõik oli samamoodi umbes. Isegi mootorrattad ei pääsenud läbi, kujutage siis ette seal bussiga ringi keerutamist. Kuna me olime Rodaderos ühed viimastest, kes peale võeti, siis ema-isa sattusid kõige ette bussijuhi kõrvale istuma. Neile oli see manööverdamine sealt esireast vaadatuna ilmselt üsnagi meelejääv kogemus... Pärast pikka pusimist, ma ei tea kuidas, aga ilmus kuskilt üks pisike asfalteerimata kõrvaltänav. Seal olid aga pisikesed põnnid juba oma tarkuse tööle pannud. Nimelt olid erinevad lapsed (5 - 12/13 aastased) oma tänavakese ka kinni pannud erinevaid kive ja puuoksi tee peale visates. Kõik, kes mööda tahtsid minna pidid neile nii öelda improviseeritud teemaksu maksma. Siis kamandati pisemad teed puhtaks kraamima ja sõit võis jätkuda. Õnneks saime nende pisikeste bandiitite küüsist kiiresti minema ja ees ootas täiesti tühi mitmerealine sõidutee.
Mida Cartagena poole edasi, seda ilusamaks ja lopsakamaks loodus läks. Jõudsime kohale paar tundi hiljem kokkulepitud ajast just päikseloojanguks. Õnneks polnud meie majutuse omanik veel ära läinud, kui lõpuks kohale jõudsime. Näitas meile kõik asjad ära ja läksime basseini, pessu ja siis välja uudistama.
Vaade meie elutoa aknast. Mööda seda tänavat toimuski kogu turistielu.
Vaade teisele poole, Cartagena sadamale. Sedakorda aga juba basseini äärest, 15dal korrusel.
Päikseloojang Kariibi merre, ka basseini äärest.
Vaade Cartagena ajaloolisele vanalinnale.
Cartagena de Indias asub Kariibi mere ääres ning on Bolivari maakonna pealinn. Seal elab umbes miljon inimest, mis teeb Cartagenast suuruselt viienda linna Kolumbias. Cartagena asutas1. juunil 1533 Pedro de Heredia (hispaanlasest maadevallutaja). Kiiresti muutus värske linn üheks Ladina-Ameerika tähtsaimaks sadamalinnaks. See staatus tõi aga endaga kaasa mitmeid piraatide rünnakuid Euroopast, mille tõttu hakati ümber Cartagena ehitama suuri kivist kaitsemüüre (vanalinna tuntakse nime all “la ciudad amurallada” ehk “müüridega ümbritsetud linn”).
11. novembril aastal 1811 kuulutas Cartagena end Hispaania impeeriumist iseseisvaks. Too päev on Kolumbias rahvuspüha ning Cartagenas tähistatakse seda sündmust 4 päeva pikkuse iseseisvuspeoga.
Aja jooksul on Cartagenast saanud tuntud turistilinn (eriti palju kuulsust on just viimasel ajal Kolumbia valitsuse ja FARCi vahelise rahuprotsessiga saavutanud). Nagu Tayrona rahvuspark on ka Cartagena vanalinn UNESCO poolt Maailmapärandi nimekirja kantud.
Küll on hea vaatega töökoht. Kuna Cartagena on uus ja moodne turistilinn, siis käis seal ehitamine täies hoos - uusi kortermaju kerkis nagu seeni metsas pärast vihma, üks ligemal rannale kui teine.
Vaade elutoa aknast õhtul, kui tuled juba põlesid. See katus, mida all paremal nurgas näeb, on Burger Kingi hamburgeriketi oma. Kujutage ise ette kui õnnelik mu väikevend oli, kui seda teada sai.
Juba järgmisel päeval sai meile kiiresti selgeks kui turistilik see Cartagena tegelikult ikka on. Polnud meil võimalik kahte sammugi teha kui juba taheti mingit uut asja pähe määrida (sealt ongi pärit blogi pealkiri - Bonito & barato ehk “hea & odav”). Üks müügimees tahtis mu 13-aastasele vennale suitsu müüa ning kui vastasin talle hispaania keeles, et ta on liiga noor veel selleks, too imestas, vaatas venda ülalt alla ning teatas, et ta kasvab sama pikaks kui ta seljataga olev 15-korruseline maja...
Just neil päevil, mis Cartagenas veetsime, oli Kariibi merel möllamas suur orkaan. See aga tähendas, et kõik mereäärsed tänavad olid üleujutatud ning ühtegi ligidalasuvasse randa ei saanud ujuma minna suurte lainete pärast.
Ka rannas korraks ringi kõndides ei saanud me müügimeestest (ja naistest) rahu. Mind hakkasid seal taga ajama kaks masseerijat. Üks ühel hetkel haaras lihtsalt käest kinni, pani sinna mingit kreemimoodi asja peale ja hakkas pihta. Reaalselt võttis kõigepealt ühe näpu ja siis haaras terve käe. Mingil hetkel polnud mul võimalik temast enam lahti ka saada. Ja mulle üldse ei meeldigi massaažid!!!
Kohalikud linnaliini bussid surfavad seal lainetes...
Meie tänav kõik vett täis...
Vaade Bocagrande linnaosale. Sellised lained lõid vastu rannaäärset kivimüüri. Mingisuguse kindla maa tagant oli ranna ääres ka vette ulatuvaid vaateplatvorme, kuid tol päeval oli sinna võimatu ligi pääseda nii, et vahepeal lained pea kohal kokku ei lööks...
Vanalinnas oli olukord õnneks rahulikum ja kuivem. Kollane Hotell Charlston ja veelgi kollasem takso.
Selliseid uksi oli igal pool.
Koloniaalstiilis rõdud...
... ja terved tänavad.
Selliseid kaabusid ja ehteid müüdi põhimõtteliselt igas linnas iga tänavanurga peal.
Tädike istus varjus kohalike rahvariietega, puuviljakorv kõrval. Kui nägi, et fotokatega turistide grupid tulid, hüppas kähku püsti, puuviljad peas, et nad pilti saaksid teha. Raha eest, loomulikult.
Üks Fernando Botero skulptuuridest. Botero on väga kuulus Kolumbia maalikunstnik ja skulptor. Enamasti on tema töödeks suured pronksist inimfiguurid, üleliialdatud kujus ja vormis, et väljendada poliitilist kriitikat või hoopis huumorit. Ta on pärit Medellinist, aga hetkel elab hoopis Pariisis. Ta töid võib üle maailma näha, nii New Yorgis Park Avenüül kui ka Pariisis Champs-Elyseel.
Tädike tegutsemas.
Santo Domingo kirik seest, asub samanimelisel väljakul.
Üks väga sõbralik vanahärra, kes müüs tänaval värsket mandariinimahla 3000 kolumbia peeso eest.
Siesta Bolivari pargis.
Ühel hetkel ilmusid need kaks tantsijat kuskilt ning tegid uhke etteaste turistidele.
Tolliameti plats.
San Pedro kirik.
Cartagena ajalooline sadam. Sealsamas kõrval asuvas konverentsikeskuses allkirjastati vaid napilt kuu aega varem. Maailma tähtsaimad poliitikud olid seal kohal, kaasa arvatud Argentina president Mauricio Macri ja ta naine Juliana Awada.
Sisenemas ajaloolisse Getsemani linnaossa.
Getsemaní oli kunagi kuulus narkode linnaosa, nüüd, aastaid hiljem on aga hoopis tuntust kogumas oma vanade majade, graffitide ja butiikhotellidega.
Getsemani tänavad on siiamaani kohalikku elu täis.
Tulime mööda Augu tänavat (Calle del Pozo), et jõuda välja Püha Trinidadi väljakule.
Nagu ka pildi peal ütleb on see maailmakuulus Cafe Havana. Isegi Hillary Clinton külastas seda kohta Cartagenas olles. Meie aga kahjuks läksime seekord natuke vara uksetaha...
Geko ja prussaka võimuvõitlus 15ndal korrusel. Etteruttavalt võib öelda, et nende teed läksid sõbralikult lahku.
Juba novembri lõpus olid uhked (võlts)kuusepuud üles panndud Cartagena veelgi uhkemas ja uues lennujaamas.
Meie viimasel Cartagena päeval pidime korteri vabastama juba keskpäeval, meie lend läks aga alles kell 19 õhtul. Et aega parajaks teha läksime kohvritega mõnisada meetrit eemal olevasse Juan Valdez’i kohvikusse (Kolumbia oma Starbucks). Hiljem käisime mõned San Martini tänaval asuvad poed läbi emaga, samal ajal kui poisid kohvreid valvasid.
Ka lennujaama läksime juba varakult. Cartagenas pole üldse probleemi takso leidmisega. Kuna seal on palju turiste, siis on ka palju taksosid. Näiteks kõnnid tänaval ja takso sõidab mööda ning annab signaali. Sellega antakse märku, et auto on vaba, kui peale tahad istuda. Mind saadeti alati ette taksojuhi kõrvale istuma ja kohaliku elu kohta küsima. Tolle sõidu ajal kohvikust lennujaama rääkisime juhiga mõlemad oma elulood ära - mina oma elust Argentinas ja tema enda omast Costa Rical ja sellest, miks Kolumbiasse tagasi otsustas tulla. Pärast jättis isegi oma kontaktandmed, kui kellelgi tulevikus taksot on vaja Cartagenas. Andke mulle teada siis, mul on Rafa number olemas.
Cartagenas on kõik uus ja uhke. Veetsime seal umbes kaks ja pool päeva. Nägime mitmeid erinevaid kohti ning vaatamisväärsusi, kuid seal on veel nii palju teha! Järgmisel korral läheks kindlasti veel korra mööda vanalinna kõndima, käiks vaataks ligemalt ära San Felipe de Barajase kindluse ja linnamüürid, roniks La Popa mäe otsa,et kõrgustest Cartagena linnavaadet imetleda ning võtaks osa Getsemani linnaosa graffitituurist.
Juba eraldi päeva (või lausa mitut) oleks vaja, et minna Baru või Rosario saartele paradiisiranda nautima. Meie selleks valisime aga hoopis San Andresi saare...
Viva Colombia lend San Andresile.
4 notes
·
View notes