LÄTI ABSURDNE ANKEET
Selline ankeet esitatakse neile, kes tulevad Venemaalt ja taotlevad elamisluba Lätis:
— Ja kas sa näe!
Ankeedi täitja ei peagi elamisloa saamiseks kinnitama, et ta pole mitte kunagi osalenud Afganistani või Iraagi okupeerimises või sõjas Serbia vastu või Kosovo võõrandamises.
Õiglus võidab ja mulle meeldivad ausad ning õiglased inimesed.
Kõik asjad on kas mustad või valged
Tähelepanu väärib see, et selle ankeedi on nähtavasti koostanud keskhariduseta inimesed, kelle jaoks tõenäosuse mõiste on sama mõistetamatu ja müstiline nagu üldrelatiivsusteooria või kvantmehaanika.
Igatahes ilmselt ei ole nad konsulteerinud mitte ühegi vastutustundliku ja professionaalse psühholoogi või sotsioloogiga.
Nimelt küsitakse selles ankeedis:
"Kas te usute, et A?"
ja seejärel antakse ainult kaks vastusevarianti:
"Jah";
"Ei".
Puudub vastusevariant
"Ma ei tea".
Ja kui ma ei usu kindlustundega, et A ning vastan "Ei", siis loomulikult tõlgendavad niisugused obskurandid seda vastusena: "Ma usun, et mitte-A".
Nende tõlgenduses oleks vastuse polariseeritus garanteeritud.
Kuid tegelik vastus võib olla ka:
"Ma ei usu, et A ja samuti ma ei usu, et mitte-A."
Sel juhul on ainsaks võimaluseks märkida valena mõlemad pakutud vastusevariandid.
Ent tõenäoliselt tõlgendaksid küsitlejad seda ankeedi rikkumisena.
Nad nõuavad, et vastajal oleks kindel seisukoht küsimuses, mille kohta tal ei pruugi olla piisavalt palju usaldusväärset informatsiooni, et oma arvamust välja kujundada.
Provotseerimata sõda
Lätis elamisloa saamiseks peab Venemaalt tulnu andma allkirja, mis muuhulgas kinnitab, et ta usub, et Venemaa kallaletung Ukrainale ei olnud provotseeritud. [1]
Paraku kõik, kes asjassepuutuvaid olulisi fakte tunnevad, teavad seda, et see kallaletung oli provotseeritud.
Mitte kunagi pole esitatud mitte ühtegi tõsist argumenti veenmaks, et see sõda ei olnud provotseeritud.
Ainus seni esitatud "argument" on Bideni deklaratsioon, et see invasioon oli provotseerimata. Deklaratsioon, dogma, mis on vastuolus paljude teadaolevate kindlate faktidega.
Seega Lätis elamisloa saamiseks peavad venelased teadlikult valetama.
Nad peavad Lätis oma allkirjaga kinnitama, et nad pimesi usuvad USA president Bideni loosungit, mis on ilmselt vale ja vastuolus hästituntud faktidega.
Neid sunnitakse selleks.
[1] Vt ankeedi küsimust nr 2. Seejuures on siin oluline teada, et "provotseeritud sõda" ja "õiglane sõda" on erinevad mõisted.
Kuhu põgeneda?
Näiteks, kui mina elaksin Venemaal, siis peaksin sealt põgenema, sest ma avalikult kahtlen selles, kas Venemaa kallaletung Ukrainale ikka oli õigustatud.
Ma ei saaks aga alaliselt Lätisse põgeneda, sest Lätis nõutaks minult, et ma kinnitaksin oma allkirjaga, et ma usun, et see kallaletung oli provotseerimata.
Sellise allkirja andmise asemel protesteeriksin ma aga valjuhäälselt:
"No kuulge, teie enda ajalehed avaldasid ju piisavalt palju materjale, mis näitavad ilmekalt, et Venemaad provotseeriti sõda alustama."
Ja võimalik, et mõtlevale ja ausale inimesele oleks ohutum põgeneda mitte esimesest riigist teise vaid teisest esimesse.
Mine sa tea.
Eesti on samasugune
Samasse kategooriasse kuulub ka selline kvantnähtus:
"Välisministeerium kutsus välja Iraani suursaadiku",
DELFI, 01. veebruar 2023
Eesti välisminister Urmas Reinsalu kutsus välja Iraani suursaadiku ja teatas talle muuhulgas, et Venemaa invasioon Ukrainasse on põhjendamatu ja provotseerimata:
"Eesti kutsub Iraani valitsust lõpetama täielikult igasugune toetus sellele põhjendamatule ja provotseerimata agressioonile."
Hea, et ta veel ei ütelnud, et see rünnak on provotseerimatu.
Sama hästi oleks ta aga võinud Iraani suursaadikule teatada, et Venemaa invasioon Ukrainas on põhjendamatu ja Maa on lapik; või siis, et see invasioon on põhjendamatu ja 2 + 2 = 5.
Nii või naa jätab see välisminister mulje, et tal on lõpetamata põhikooli haridus.
0 notes
Vana ankeet
Nimi:
Isabel
Sünniaeg:
20. november 2000
Kasv ja kehakaal:
174,5cm / 59 kg
Mis kooli lõpetasid:
Tartu Jaan Poska gümnaasiumi
Kellena ja kus oled töötanud:
Minu esimene töökoht oli mu enda kodukülas, Eesti kümnenda kõige suurema järve ääres paadilaenutajana. See oli vahva koht, kus kohtasin erinevaid seltskondi, kuid sain enamus ajast üksi olla, muusikat kuulata ja raamatuid lugeda.
Pärast seda olen suviti töötanud Soomaa rahvuspargis turismitalus majapidaja, giidi, koristaja ja muid (kõiki) töid tegeva sulasena. Tööülesanded hõlmasid võõrustamist, koristamist, kokkamist, kanade toitmist, erinevaid viimistlustöid nagu maja värvimine ja onnide tõrvamine, istutamist-kastmist-väetamist, muru pügamist, taaskord paadilaenutust, marja- ja õuntekorjamist, kuivatamist ja mahlategu… Pea et kõiki talutöid, kus lihaveistega tegelema ei pidanud, sest neid meil ei ole.
Keskkooli ajal töötasin modellina Konrad Mägi ateljees, Tartu kunstikoolis ja Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallases.
Paar kuud töötasin esimese paadilaenutuse kõrval külapoes müüjana ka, aga see töö mulle väga ei istunud, sest mulle ei meeldi päevast päeva istuda. Tore osa selle kõige juures oli, et regulaarne poetädi (ja omanik) Helgi sai paar kuud puhata - võimalus, mida tal enne seda umbes aastake ei olnud.
Viimane töökoht oli mul Tartus ühes spordikeskuses administraatorina, aga sealgi ei meeldinud mulle õhkkond ja seesamune istumine. Õnneks, kui nii saab öelda, lõpes mu ametiaeg ennetähtaegselt, sest elasin üle jalatrauma, mille tõttu olin novembrist märtsini kõndimis- ja istumisvõimetu - voodirežiimil.
Osalus kooliteatris:
Kui mina keskkoolis käisin, siis veel Poska näitetruppi olemas ei olnud, küll aga iga-aastased temaatilised jõulupeod, mille jaoks pidi esitama oma klassiga tehtud jõuluvideo. Nende jaoks kirjutasin ma stsenaariumid, täitsin operaator-režissööri rolli, ja olin muidu kõva käpp. Kaks videot on leitavad minu veebipõhisest portfooliost.
Osalus isetegevuses:
Kõik mu tegevused on iseseisvad ja endaalgatuslikud. Ma ei saa hästi küsimusest aru. Kui räägime huvitegevusest jms, siis käisin noorena paljudes ringides: lauatennis, muusikakool (flööt, kitarr), käsitööringid, maletrenn, väitlemine, filosoofia talvekool, iluvõimlemine, koorid…
Teatri kohalt piirdub mu isetegevus kahjuks kahe etteastega. Üks neist RUUM, lavastusalgatus sõpradega paar aastat tagasi, ja “Lembitu - kuningas ilma kuningriigita”, kus osalesin taustanäitlejana. RUUM algas hoogsalt ja optimistlikult, esitasime etüüde, lõime süžee, proovisime ja katsetasime. Mõlemad tegevused olid ülimalt silmaringiavardavad ja olen kogemuste eest tänulik.
Osalus spordis:
Spordi osas on mu kõige silmapaistvam saavutus lauatennises paarismängus Tartu meistriks tulemine - kuldmedal ja puha. Ülejäänud sporti teen aga hobikorras. Olen kirglik rattasõitja ja sulgpallur. Mulle meeldib ujuda, olen järve ääres kasvanud. Meeldib palli toksida, korvi visata, kurikaga lüüa… Võib öelda, et iga spordiala pakub mulle pinget ja panen ennast meeleldi uutes asjades proovile.
Eelmise aasta sügisel elasin üle karmi jalatrauma, mille tõttu olin novembrist märtsini kõndimisvõimetu. Nüüdseks kõnnin juba hästi, aga siiani püüdlen hüppamise ja jooksmise poole. Õnneks edenen füsioteraapiaga kähku, aga vabaajasporti veel täies mahus teha ei saa. Samm-sammult!
Kas laulad:
Endamisi ikka, võistluslikult mitte.
Mis pille mängid:
Kitarri. Oma muusikaõpinguid alustasin kandle ja plokkflöödiga, edasi õppisin ristflööti ja seejärel kitarri. Muusikaline algharidus on aga andnud mulle piisavalt tööriistu, et oskan klaverilgi kuulmise järgi paljusid palasid mängida (mitte hämmastavalt, väga algeliselt).
Missugused on hobid:
Ütlen otsekoheselt, et mu hobid ja huvialad on kohutavalt seinast seina. Näiteid leiab ka minu portfooliost. Teen loetelu, et seda oleks lihtsam hoomata.
Poliitika ja sotsioloogia: mind huvitab maailm meie ümber, erinevad poliitilised protsessid, mis seda kõike mõjutavad (nii ajaloos kui tänapäeval). Huvitun erinevatest poliitilistest teooriatest ja ideoloogiatest. Pean oluliseks, lausa kohustuslikuks, poliitika kohal sõna võtta, kuna poliitiline aktiivsus (nii füüsiline kui filosoofiline) on empaatilise ja ekstrospektiivse inimese tundemärk. Aitasin korraldada “Karusnahk pole luksus” meeleavaldust Tartus. Hõlman oma kirjutistesse alati aktuaalseid globaalseid protsesse.
Loodus: mulle meeldib matkata, tunda erinevaid linde, loomi (taimedest pole ma niivõrd põnevil, aga leidsin kunagi ühe puuseene, mis ära praadides maitses nagu kana. Selle nimi on vääveltorik). Meeldib olla looduses, mõelda loodusest, kogeda loodust. Vaatan loodusdokke, leian loodusest rahu.
Ajalugu: oman valdkonna kohta palju teadmisi, jääb loomupäraselt meelde ja tuleb mälumängudes tihti kasuks.
Tehnoloogia: hoian end maailma tehnoloogiliste arengutega kursis, olen arvutiasjades pädev. Ehitasin eelmisel aastal nullist omaenda lauaarvuti.
Ehitamine/restaureerimine/käsitöö: teen tihti vanu asju korda, ehitan pisemaid asju (nt koerakuut), teen ehteid ja muidu nikerdan. Praegu keskendun puidule, aga ühel hetkel soovin oskustepagasit laiendada ka metalli/klaasi/naha poole. Oma kätega asjade valmistamine annab alati dopamiinilaksu, kui tehtud töö valmistulemus on näha.
Lugemine: meeldib raamatuid lugeda.
Muusika kuulamine: meeldib muusikat kuulata.
Fotograafia: naudin visuaalse põnevuse leidmist linnaruumist, selle jäädvustamist.
Graafiline disain: disainin menüüsid, flaiereid jms. Leitavad portfooliost.
Kitarrimäng
Arvutimängud: minu meelest üks põnevamaid ja kiirestiarenevamaid audiovisuaalse meedia ilminguid, mille potentsiaal laieneb järgmiste kümnendite jooksul ka laiema publikuni. Videomängud on minu arvatesinoovaatiline viis jutustada kaasahaaravaid lugusid.
Kogumine: kogun nuge, käekellasid, mängukaarte, vanu münte ja välismaa paberraha.
Kirjutamine
Joonistamine, maalimine
Kes on lemmiknäitlejad:
Vaieldamatult kõige raskem küsimus ankeedis. Jätsin selle viimaseks, et midagi asjalikku välja mõelda, aga kõik, mis mul pähe tuli on kergeltöeldes iba. Mul ei ole lemmiknäitlejaid, mul on lemmikesitused. Nii kui lemmikbänd või -laulja sõltub ka iidoli isiksusest ja tegudest väljaspool tööd, on nii ka lemmiknäitlejatega. Ma ei ole kursis ühegi näitleja kogupaketiga, mis hõlmab nende elu väljaspool professionaalset kutset. Mulle meeldivad esitused, milles näen autentsust.
Mõned filmid, mis meelest ei lähe, on “Seitsmes pitser” (1957), “The Room” (2003), “From Dusk ‘till Dawn” (1996), “Full Metal Jacket” (1987), “Memento” (2000), “Tõlkes kadunud” (2003), “Olles John Malkovich” (1999). Rohkem hetkel ei meenu.
Olen näiteks nautinud lavastusi “Ilus on noorelt…” (kehaline liikumine, klapp trupi vahel, sõnum), “Praktiline Eesti ajalugu” (lavaline liikumine, muusika, kirju sümbolikasutus), Renate Keerdi “TAHE” (kehakeel ja selle võlud), Vanemuise “Kaukaasia kriidiring” (lavakujundus, ruumilisuse ja tasandite kasutamine, lugu) ning samuti “Beatrice” Vanemuiselt (videolahenduste kasutamine, lugu, muusika ja tänapäevasus).
Kes on lemmikkirjanikud:
Hinge on pugenud näiteks Kurt Vonnegut, Amelie Nothomb ja Dalton Trumbo.
Kokkupuude filosoofiaga:
Filosoofia on mind noorest saati huvitanud, alates kolmeosalise väljaandega “Filosoofia ajalugu”, mille lugesin läbi umbes 13-aastasena. Pärast seda uurisin iseseisvalt Nietzschet ja Kanti ning huvi filosoofia vastu suunas mind ka pärast keskkooli semiootikat õppima. Kaks aastat semiootikatudengina arendasid mind tohutult, alustades filosoofia ja märgikeelega ja lõpetades kasvanud huviga mitmekülgse eneseväljenduse vastu. Kahjuks jäi õppevaldkond minu jaoks pisut kuivaks ning motivatsiooni väheks -- olen küll igati võimeline ja valmis pidevalt tekstiga töötama, kuid maailm on laiem kui teooria. Soovin oma teadmisi väljendada mitte vaid kirjutades, aga ka visuaali, heli ja lugude kujul.
Kokkupuude psühholoogiaga:
Minu jaoks peegeldab mingil määral kogu filosoofia ja poliitikateooria, millega olen kokku puutunud, inimpsühholoogiat. Esteetika, riiklus, moraaliküsimused, semiootika -- on kõik valdkonnad, mis olenevad, tulenevad ja eksisteerivad vaid tänu psühholoogiale ja tajule. Nii kui kõikide põnevate asjadega maailmas, on need teadused inimloomusega tahes tahtmata kokku kootud.
Mida pead vajalikuks veel endast teatada:
Käisin 2019. aastal eelkatsetel ja sain sealt mingisugust aimu ja hea kogemuse, kuid tundsin ka, et hetk polnud õige. Mind saatsid ebakindlused ja veider alaväärsuskompleks, mille tõttu jätsin eelkatsed poolikuks ja otsustasin semiootika kasuks. Kahetsen oma valikut, kuid idee on siiani püsinud ja võimust ainult juurde võtnud ning tahan uuesti löögile saada.
11. klassis töövarjupäeva raames käisin Ugalas Vallo Kirsi juures vestlemas ja jälgimas. Too hetk osales ta Tanel Ingi “Meistrite liigas” ning töötas Jim Ashileviga “HAPKOMAHi” kallal. Vaatlemiskäik ja Vallo Kirsi lõputöö “LAVASTAJA ROLL TÄNAPÄEVA TEATRIS: ISIKLIKU KOGEMUSEGA VÕRDLUSES” andis mulle tõuke ja süvendas huvi teatrimaailma vastu. Pärast seda lugesin läbi lavastajaraamatud ning mu asutus ja arusaam lavatöö vastu suurenes tohutult. Tol hetkel mõistsin, et see on asi, millega soovin tulevikus tegeleda. Põhjalikumat põhjendust peate leidma minu põhjapanevast motivatsioonikirjast.
Kui ei õnnestu lavastajaks õppida, siis valin muu ala:
Vabatahtlikult ma muud ala ei vali, mul on siht olemas. Olude sunnil ehk tisler.
0 notes