#innovatsioonipolitika

[nurkseschool]

Teadus kui Eesti arengumootor?*

Erkki Karo, Rainer Kattel ja Veiko Lember

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast, aga roogitakse ikka sabast. Gunnar Oki “think piece” andis ette ühe suuna Eesti teadussüsteemi rookimiseks sabast, et see ettevõtjatele ja ühiskonnale kiiremas korras müüdavamaks ja söödavamaks saaks. Samas, selles debatis ei ole veel tõstatatud kriitilisi küsimusi kala pea kõlblikkuse ja realiseerimistähtaja kohta. Teisisõnu, kui head ja potentsiaalikad me üldse oleme teadus- ja innovatsioonipoliitikate kujundamisel ja elluviimisel ning teadussüsteemile uue suuna andmisel?

Teadmistepõhine Eesti 2014-2020: ehk teadus kui Eesti arengumootor

Eesti kolmas teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014-2020 (TE-3) on seadnud klassikaliste teaduspoliitika eesmärkide – kõrgetasemelisus ja mitmekesisus ning rahvusvaheline nähtavus ja aktiivsus – kõrval olulisele kohale ka teaduse ja majanduse/ühiskonna suhete tihendamise, et teadus- ja arendustegevus (TA) toimiks ühiskonna ja majanduse huvides ning, et TA muudaks majandusstruktuuri teadmistemahukamaks.

Rääkida ja arutada nende eesmärkide kontekstis pelgalt ülikoolide arvust, õppekavade dubleerimise vähendamisest ja tööturu vajadustele vastavusest (kesksed ettevõtluse huvid) või teadusrahade vähesusest ja liigsest projektipõhisusest (kesksed teadlaste huvid) võib olla lühinägelik: heal juhul muutub teadussüsteem seeläbi õhemaks ja odavamaks, teadlaste argipäevas väheneb bürokraatia ja administreerimise osakaal. Kuid TE-3 sõnastatud “suuremate” eesmärkide – mõjutada teaduse strateegilisi suundi ja seeläbi ka ettevõtluse võimekusi ehk lähendada TA süsteemi ja majandust/ühiskonda – saavutamiseks ei pruugi nendest administratiivsetest ja TA-süsteemi sisestest muudatustest piisata.

Just nende TA süsteemi ja majanduse/ühiskonna lähendamise eesmärkide elluviimiseks tõstis TE-3 esile ka vajadust teha riigist “targem tellija” (innovaatiliste riigihangete jms kaudu) ning parendada sotsiaal-majanduslikel eesmärkidel tehtava TA korraldust (suurendada valdkondlike ministeeriumite rolli ja vastutust TA korraldamisel, nõudluse sõnastamisel). Lisaks seab ka nutika spetsialiseerumise kontseptsioon eesmärgiks lähendada poliitikakujundajaid ja ettevõtjaid innovatsioonipoliitikas.

Strateegilistel eesmärkidel ja visioonidel on küll suur jõud, kuid mitte alati samaväärne kui rahal ja seadustel. TE-3 “suured” eesmärgid on Eestis võrdlemisi uudsed ja põrkuvad süsteemi ajaloolise mälu ja seniste suundadega. Siinkohal võiks laiem debatt teaduse rollist Eesti majanduses ja ühiskonnas ning teaduse rahastamise, õppetegevuse jms reformidest tähelepanu pöörata kolmele olulisele aspektile mis mõjutavad mistahes katseid TA süsteemi ja majandust lähendada.

Esiteks, määrav osa teadusrahadest motiveerib ja premeerib oivalisust (ekstsellentsust) ehk väärtustab publitseerimist, rahvusvahelist koostööd ja globaalsete arengute jälgimist ja nendega kaasaskäimist. Ülikoolid ja teadlased, kes tahavad nendes tegevustes edukad olla, tähtsustavad ja arendavad oskusi, struktuure, käitumistavasid. Need on aga üsna erinevad sellest, mida on vaja ettevõtete ja riigiasutustega igapäevaseks suhtlemiseks ja koostööks, ühistegevuseks.

Teiseks, nõudlus ja vajadused, mida teadlaskond peaks teenima on Eestis erinevate innovatsiooniuuringute ja muude analüüside alusel kas lihtsakoeline või sõltuv välismaistest tootmisahelatest (erasektori puhul) või hägune (avaliku sektori puhul). Mõlemat tüüpi tellijad ootavad ülikoolidelt ka tihti nende igapäevase töö ärategemist (“võtmed kätte” või “vastused ette” lahendusi) kui abi oma igapäevase töö pideval arendamisel või ei vaja üldse kodumaiste ülikoolide teenuseid, sest parimad teadusalased-arendajad on Google otsingu kaugusel. Võtmed kätte tegevust ei taha aga ülikoolid ja teadlased rahastamise reeglite tõttu osata ega teha (ja üldjuhul ei peakski).

Kolmandaks, selline olukord aga tähendab, et nii ettevõtluse kui ka avaliku sektori signaalid ja nõudlus TA-süsteemile on olnud pea olematu, või heal juhul üldsõnaline ja üsna kitsa fookusega: vaja on tööturu vajadustega paremini sobituvaid lõpetajaid, mis iganes ka need vajadused peaksid olema. Nii on teadusrahasid viimase 20 aasta jooksul jagatud teadlaste omavahelisest konkurentsist lähtuvalt. Kuigi ülikoolid peaksid lähtuma sektori/valdkonna üldistest vajadustest ja ettevõtte tehnoloogiate ja protsesside põhine koolitus peaks olema ettevõtte ülesanne, siis “tööturu vajaduste” all kiputakse ikka mõtlema konkreetse ettevõtte tänaseid vajadusi. Veelgi enam, teadusuuringute jms vajadustest ei räägi täna pea keegi (eriti kuna 90% ettevõtete TA kulutustest teeb ca 70 või vähem ettevõtteid ja enamus neist ei tegele ka rakendusuuringutega, vaid esitab innovatsioonikulutuste all asjade ostmist, inimeste koolitamist jne; lisaks on nende 70 ettevõtte hulgas märkimisväärne roll riigiomanduses olevatel ettevõtetel).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et meie innovatsioonisüsteemis on tugev retoorika ja praktika vastuolu. Retoorikas tahame, et meie TAI süsteem oleks selline nagu Saksamaal: see on korporatiivne innovatsioonisüsteem, kus toimub tihe ja pidev teadus- ja õppetegevuse koostöö ülikoolide ja ettevõtete vahel, kus riigi ja erialaliitude ning muude ettevõtlusühenduste koordineerimisel seatakse pikaajalisi strateegilisi eesmärke, lepitakse kokku fookusteks ning tööjaotustes (st nii ülikoolid kui ettevõtjad panustavad olulisel määral õpetamisse ning TA tegevustesse). Praktikas näeb aga meie innovatsioonisüsteem välja pigem selline nagu Suurbritannias: nii majandust kui TA süsteemi veab sisulise koostöö asemel finantskalkulatsioonidest veetud konkurents, mistõttu usaldust on nii riigi kui ametnike, ettevõtete ja teadlaste vahel (aga ka nende gruppide sees) suhteliselt vähe, mistõttu omakorda suudetakse kokkuleppida lihtsates ja üldsõnalistes asjades ning ei julgeta seada ei riigiüleselt, sektorite ega ka ettevõtete sees väga pikki TA-ga seotud eesmärke. Tulemuseks on innovatsioonisüsteem, kus vahel tekib midagi radikaalselt uut (Skype, CrabCad, Taxify jms), millel tundub esmapilgul olevat vähe seost TA-ga (kuigi enamik ettevõtete esimesi töötajaid tulevad Eesti ülikoolidest ehk inimeste liikumine on peamise teaduse ja ettevõtluse vahelise teadmuse liikumise allikas) ning mis Eesti väiksust arvesse võetakse liigub või müüakse kiirest välismaale maha.

Kuidas saada sellest vastuolust ja nõrkusest üle?

Kõiki neid probleeme ja retoorika ja reaalsuse lõhesid ei saa lahendada ülikoolid ja teadlased üksi – lahendused saavad tekkida ennekõike läbi Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitika juhtimise, seatavate eesmärkide ning kokkulepete. Teisisõnu peaksime kriitiliselt läbi mõtlema ka innovatsioonisüsteemi “pea” rollid ja fookusest, alustades Riigikogu nõustavast Arengufondist, valitsust toetavatest Teadus- ja Arendusnõukogust (TAN) ja Riigikantseleist kuni ministeeriumite ja sihtasutusteni (ETAG, EAS).

Täna on nende organisatsioonide paradoksaalseks tunnuseks nende üllatav sarnasus ehk kõik nad arutavad ja planeerivad abstraktsetes ja üldsõnalistes terminites: majanduse ja teaduse konkurentsivõime. Lisaks analüüsivad ja diagnoosivad nad innovatsioonisüsteemi samade mõõdikute alusel: lisandväärtus töötaja kohta, publikatsioonid/patendid elanike kohta jne. Ehk kogu innovatsioonisüsteemi vaadatakse sisuliselt kui tööstusettevõttele sarnanevat süsteemi, kus on olemas universaalsed tootlikkuse mõõtmise ja kuluefektiivsuse saavutamise viisid (konsolideerimine ja standardiseerimine).

Kõikide nende organisatsioonide tegevusest paistab, et justkui ei oleks meil erinevaid alternatiive – ei ole konflikte. Samas on Eesti innovatsioonisüsteemi peamiseks nõrkuseks just konfliktide mitte lahendamine ja isegi nende sõnastama jätmine. Selge on see, et meie majanduse ja ettevõtete valdkondlikud vajadused on üsna mitmekesised, aga nendest ei taheta avalikult rääkida. Tänases debatis peame me mööblitootmist, põlevkivist elektri jms tootmist, IT-abil panganduse, transpordi jms muutmist ja vähiravimite arendamist kõiki ühtemoodi väärtuslikuks ja perspektiivikaks (lisandväärtuse, ekspordi, töökohtade kasvu jms tähenduses) ettevõtluseks ja teadlikult ühte teisele avalikult ei eelistata. Samas valdkondlikud vajadused (riigi sekkumiseks), aga ka lisandväärtuse, ekspordi- ja töökohtade loomise/hoidmise potentsiaalid on väga erinevad. Ehk Eesti majanduspoliitikas võitjaid ei valita, kuna arvatakse, et väikeriik seda teha ei saa ning parem oleks kui igas valdkonnas tekiks võitjaid. Majanduskonkurents valib tõepoolest võitjaid, aga nagu ülal väitsime, neil võitjatel pole suurt vajadust Eesti teadus-, innovatsiooni, ega varsti ilmselt ka haridussüsteemi järele. Samas üritame järjekindlalt poliitikate kaudu ettevõtjaid teiste innovatsioonisüsteemi osadega rohkem kokkuviia.

Euroopa Liit on selle vastuolu domineeriva majanduspoliitilise retoorika ja TA poliitika vajaduste lahendamisel olnud üsna kaval: kui võitjaid ei saa valida ja kedagi teise üle eelistada (ehk kellegi probleemide ha vajadustega konkreetselt tegeleda), siis fookuste seadmiseks ja valdkondlike erinevustega arvestamiseks on Horisont 2020 rahastamisel otsustatud keskenduda ühiskondlikele väljakutsetele (nö “grand challenges”).

Lisaks on Euroopa Liidu ametnikud suutnud nutika spetsialiseerumise ja sellega kaasneva ja suhteliselt legitiimsena kõlava ettevõtliku avastusprotsessi kontseptsiooni (mis tähendab, et visiooneerimise võimekusega ettevõtjad, teadlased ja ka ametnikud püüavad sõnastada ja kokkuleppida konkreetsetes aga ambitsioonikates TA ja innovatsiooni toetamise prioriteetides) taha peita valdkondlike/sektoraalsete vajaduste esiletoomise innovatsioonipoliitika debattides. Mõned nimetavad seda ka osaks nö uuest tööstuspoliitikast. Eestis julgevad täna tööstuspoliitikast aga avalikult rääkida ainult sotsid. Kokkuvõtvalt on tegemist ühe suhteliselt segase ideega, mille paigutamine senistesse poliitilistesse narratiividesse on suur väljakutse enamikes Euroopa regioonides. 

Kui ekspordi, lisandväärtuse jms kasvu tahavad kõik ettevõtjad ühtemoodi enda pärusmaaks kuulutada ja väljavalitud võitjad olla (ehk ei luba poliitiliselt võitjaid valida), siis ühiskondlikke väljakutseid nagu kliimamuutused, elanikkonna vananemine ja rasvumine ei taha ega saa päriselt keegi enda asjaks või äriks kuulutada. Lisaks on nendel probleemidel ja väljakutsetel ka konkreetsem ja arusaadavam tähendus, probleemistik, võimalike lahenduste otsimise trajektoorid, ühiskondlikud ja ärilised võimalused. Ning põhjused miks riik läbi avalike poliitikate nendega tegeleb ei ole mitte lihtsalt majandusteoreetilised (turutõrge), vaid ennekõike väärtuspõhised.

Väljakutsetepõhise teadus- ja innovatsioonipoliitika beebisammud

Ka Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitikasse kuluks senise ühetaolise ja üldsõnalise retoorika kõrvale ära ühiskondlike väljakutsete põhine vaade ja fookus vähemalt arutelude mitmekesistamiseks, fookuste seadmiseks ja ülalmainitud TA rahastamise, nõudluse ja tagasidestamise probleemide lahendamiseks ära. Sisuliselt peame suutma sõnastada meie enda ühiskonna suured väljakutsed; need väljakutsed on algselt kindlasti omavahel konfliktis – poliitilise juhtimise tasand peab õppima neid konflikte lahendama läbi toetusmeetmete jms.

Võimalusi suurte väljakutsete sõnastamiseks on mitmeid:

TANi tänased alakomisjonid on oma fookuselt horisontaalsed (teadus- ja ettevõtluspoliitika), aga miks mitte nende asemele või kõrvale luua Eesti jaoks strateegiliselt oluliste ühiskondlike väljakutsete (nt sise- ja välisjulgeolek, energeetika, tervis) alakomisjone, kuhu koondatakse kokku teadlased, vastutavate riigiasutuste juhid, ettevõtjate erialaliidud. Seda selleks, et panna erinevad osapooled koos probleeme sõnastama ja lahenduste otsimist koordineerima, millest võiks loodetavasti välja hargneda sarnased initsiatiivid ka innovatsioonisüsteemi madalamatel astmetel (EAS, ETAG, ülikoolid jne). Neil komisjonidel võiks olla vetoõigus vastava valdkonna poliitikate arendamisel. Seega peavad need komisjonid ise suutma kokkuleppida, mida vetostada ja mida mitte. TANi toetav Riigikantselei võiks lisaks tegeleda teadlikumalt ka innovatsiooni soosimisega avalikus sektoris: Eestis on avalik sektor juba täna vähemalt samatähtis TA-süsteemi rakendusuuringute tellija, teadmuse tarbija ja lahenduste testija kui erasektor. Samas on avaliku sektori (valdkondlike ministeeriumite) kokkupuuted tehnoloogia ja TA-sektoriga seotud mitte niivõrd valdkonna väljakutsete lahtimõtestamisega läbi tehnoloogia, kuivõrd olemasolevate tegevuste toetamisega uute andmetega (seire, konsultatsioon).

Osaliselt ka eelnevast sõltumatult vajavad TE-3 eesmärgid nagunii innovatsiooniga tegelevate inimeste rolli kasvu valdkondlikes ministeeriumites ja valitsemisala asutustes. Sisuliselt on enam vaja ekspertharidusega (energeetika, tervishoiu jne haridusega) inimesi innovatsioonipoliitikat elluviima. Senised kogemused on näidanud, et tänase kuluefektiivsuse ja kärpimise mantras ei teki avalikus sektoris innovaatilist mõtlemist iseseisvalt alt-ülesse: pigem on selle jaoks vaja kaasata kas tugevaid välise legitiimsusega eksperte (a la endised pankurid MKMi valitsemisalas) või tähtsustada innovatsiooni ja tehnoloogiaid ministeeriumite strateegilise juhtkonna tasandil. Kui me e-riigi kõrvale mõnda teist avaliku sektori innovatsiooni lipulaeva ei taha/saa lubada, siis ehk piisab ka sellest kui seada innovatsiooni toetamise/ eesmärgiks tavalisest kärpimisest veelgi suurem kokkuhoid või parem produktiivsus. Juba aastaid domineerinud avalikkuse tagasiside avalikule sektorile stiilis “vait olla ja kokku tõmbuda” jõuab ühel hetkel oma loomuliku piirini või muutub liiga demotiveerivaks lõhkudes avaliku sektori hääbuvaid võimekusi veelgi.

Selleks, et teadus muutuks ettevõtluse jaoks relevantsemaks ei saa üle teaduse rahastamise loogikate mõjust ja nende muutmisest. Lihtsustatult peab järk-järgult kasvama rakendusliku uurimistegevuse läbimõeldud rahastamine (alustuseks avaliku sektori poolt, kes on täna TA-süsteemi mängureeglite kehtestaja) ning seejuures ettevõtluse ja ennekõike erialaliitude (aga ka valdkondlike ministeeriumite) osalemine sellise uurimistegevuse sisustamisel (kas rahastades ettevõtete TA projekte, ülikoolide rakenduslikke TA projekte läbi ettevõtete või kaasates ettevõtjaid, erialaliite ja valdkondlike ministeeriume rakenduslike TA programmide korraldamisse ja hindamisse). Siinkohal on oluline ka MKMi, EASi ja Arengufondi senisest läbimõeldum ja valdkondlikke ootusi arvestada püüdev tegevus: nutikas spetsialiseerumine pideva ja eksperimentaalse protsessina annab selleks tegelikult ka võimaluse, kuigi täna ei taha/oska veel keegi (mitte ainult Eestis) sellest päriselt kinni võtta. Kui aga selline fookus ei sobi Eesti majanduspoliitika narratiivi, siis oleks ehk mõistlik muuta innovatsiooni toetamine tervikuna HTMi eestveetavaks tegevuseks. See aga tähendab, et HTM-le ja ETAG-le antakse aega ja võimalust areneda ning valdkondlike vajaduste ja väljakutsete rägastik endale selgeks teha ning valitsemisala organisatsioonides vastavaid muudatusi teha (nt valdkondlike ministeeriumite ja erialaliitude esindajate kaasamine ETAGi hindamisnõukogudesse jne).

Läbi institutsionaalsete reformide on ka võimalik luua tugev tööstuspoliitilise orientatsiooniga üksus, nt liites Arengufondi, Kredexi ja EASi üheks Arengupangaks, mille eesmärk on investeerida nii start-up kui ka tööstusettevõtetesse. Taoline pangana – ja mitte toetusmeetmete konkursside läbiviijana – toimiv organisatsioon võiks muutuda ettevõtluspoliitika lipulaevaks.

Kokkuvõtvalt valitseb Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitikas suhteliselt tugev retoorika ja tegelike rahaliste ja ka regulatiivsete motivaatorite lõhe. Kui mõni teadusgrupp või ülikool võtaks päriselt kuulda tänast suhteliselt üldsõnalist ja samas pihustunud ettevõtjate tagasisidet, kriitikat ja TE-3 retoorikat, siis oleks tegemist üsna altruistliku ja aatelise, kuid võrdlemisi enesetapjaliku sammuga, sest lühiajaliselt ja rahaliselt nad pigem kaotaksid kui võidaksid sellest. Kui tahta, et teadus oleks rohkem ühiskonna tänaste ja lähituleviku vajaduste teenistuses, siis peavad ka selle retoorika esindajad korraks peeglisse vaatama ja järele mõtlema.

* Mitmeid esiletoodud ideedest võib leida ka Teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (http://tips.ut.ee) erinevatest uuringutest, kuid antud mõttearendus esindab autorite isiklikke vaateid.

[nurkseschool]

Oki raport Eesti teaduse ja kõrghariduse tulevikust: kas Eesti Ülikool lahendab kõik probleemid?

Rainer Kattel, Erkki Karo, Veiko Lember

Esmalt on igati tervitatav, et teaduse ja kõrghariduse arutellu on tulnud nö väline vaade. Saab ainult soovida, et see raport ärgitaks ka teisi igapäevaselt teaduses või kõrghariduses mittetöötavaid inimesi avaldama arvamust nende valdkondade arengu ja visioonide kohta ning teadlasi ning poliitikuid ja ametnikke neile vastama.

Kuna tegemist on äärmiselt kompleksse temaatikaga, siis ei saa oodata, et üks raport suudaks kõike lõpuni haarata. Teaduse ja kõrghariduse süsteemi seest vaadates võib nn Oki raportis näha kohati nii lahtistest ustest sissemurdmist kui ka tõstatatud uusi ideid, mille üle oleks kindlasti vaja laiemat arutelu. Samas võib tuua välja ka olulisi katmata teemasid, millede eiramine võib ka Oki raporti ideedest alles jätta pelgalt näilise või retoorilise radikaalsuse.

Lahtised uksed

Oki raport on suures pildis ja esmapilgul küll radikaalne (soovitades konsolideerida kogu Eesti teaduse ja kõrghariduse kolme ülikooli), kuid detailides soovitab teha palju asju, mida tegelikkuses on juba aastaid vähem või rohkem edukalt tehtud, või juba korduvalt soovitatud. Mõned näited raportist:

“viime läbi Eesti ülikoolide õpetamiskvaliteedi ja teadusasutustes tehtava uurimus- ja teadustöö kvaliteedi valdkondliku sõltumatu rahvusvahelise hindamise”. Juba tehakse: teaduse evalveerimine, hariduse akrediteerimine on juba aastaid Eestis süsteemne ja rahvusvaheline; pigem ei tehta nende tulemustega suurt midagi (st ei edukate ega keskpäraste jaoks ei muutu nendest hindamistest suurt midagi).

“võimaldame igal aastal kindlale arvule Eesti üliõpilastele sihtotstarbelist õppelaenu õpinguteks maailma tippülikoolides”. Osaliselt juba tehakse: SA Achimedes on juba aastaid jaganud nii riigieelarvelisi kui Euroopa Liidu tõukefondidel põhinevaid stipendiume nii lühemateks perioodideks kui ka terve õppekava läbimiseks (mh teatud juhtudel ka Eestisse tagasitulemise nõudega).

“Moodustada riiklik fond (rahastu) mis rahastaks individuaalsete toetusprogrammidega maailma tippõppejõudude toomist Eesti ülikoolidesse.” Juba tehakse: erinevate programmide (nt DoRa, Mobilitas) kaudu on siiani Eestisse toodud nii lühiajaliselt kui pikemaks perioodiks päris arvukalt maailma juhtivaid teadlasi (kusjuures eelistatud on olnud tehnoloogia valdkonnad).

“muudame ülikoolide teadusrahastuse proportsioone, tõstes baasfinantseerimise osakaalu.” Alles selle aasta alguses jõudis sama soovituseni HTMi juures tegutsenud töörühm. Ilmselt ei olegi keegi sellise soovituse vastu, pigem on sisuline/põhimõtteline küsimus selles, kas seda teha teaduse eelarve suurendamise või olemasoleva ümberjagamise kaudu.

Kindlasti on positiivne nende ideede ja tegevuste ülerõhutamine, kuid edasises debatis peaks arutelu liikuma juba senise kogemuse süstemaatilise analüüsini. Mõned näited, küsimustest, mida tuleks siin edasi lahata: kas üksi rahast piisab, et tõeliselt häid tippteadlasi Eestisse tuua ja kas me tegelikult riigina oleme valmis seda ka rahastama (eriti peale ELi vahendite vähenemist)?; kas laen on hea viis õpingute rahastamiseks Eestis ja välismaal (sh arvestades, et eriti andekaid püüavad endale võita erinevad riigid/ülikoolid ka otsesemate toetusmeetmete abil)?; kas ülikoolidel on piisav strateegiline suutlikkus baasfinantseerimise suurendamisel ressursse paremini suunata ja võimalikke konflikte lahendada?; kes ja kuidas peaks arvestama olemasolevate evalveerimiste ja akrediteerimistega? 

Raporti uued ideed ja nende võimalikud kitsaskohad 

Nö uued ettepanekud Oki raportis seonduvad kõige selgemini Eesti kõrgharidusmaastiku konsolideerimisega. Need ettepanekud on omakorda kolmel erineval tasandil:

ülikoolide maastik kui tervik, kus raport paneb ette koondada kõik senised ülikoolid ja asutused kolme ülikooli;

tugifunktsioonide konsolideerimine, konkreetsemalt Eesti ülikoolidele kolme ühise ettevõtte loomine, mis peaksid: esiteks, haldama kogu kinnisvara; teiseks, tegelema tehnoloogiasiirdega ning kolmandaks ühise turundusega välismaal;

õppetegevuse tasemel dubleerimise ja õppekavade arvu vähendamine.

Kui siin hästi järele mõelda, siis soovitab raport sisuliselt Eesti Ülikooli loomist kolme campusega (mis on üsna levinud väikeriikides, nt University of West Indies, mille campused asuvad Barbadosel, Trinidadis). Peamiseks põhjuseks, miks selliseid konsolideerimise protsesse läbi viia on soov vähendada Eesti-sisest konkurentsi ja suunata konkurentsi teravik rahvusvahelisele turule. See on kindlasti oluline mõttekäik, sest just turuosa suurendamine – eriti kõrghariduse pakkumisel – on olnud ülikoolide viimase 15 aasta peamine arengustrateegia.

Samas püüab konsolideerimise idee lahendada ühe tööriistaga probleeme kahes täiesti erinevas maailmas. Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi tunnuseks on see, et ühelt poolt on riigil ja ülikoolidel olemas juba täna olulised hoovad kõrghariduse ja õpetamistegevuse suunamiseks (mida küll riik ei ole aktiivselt kasutanud ja ülikoolid on pigem keskendunud turuosa maksimeerimisele), kuid teaduse detsentraliseeritud ja konkurentsipõhise rahastamise puhul on nii riigi kui ülikoolide strateegilised hoovad teaduse arenguid, tööjaotust ja spetsialiseerumisi suunata olnud pea olematud (ning nt Jüri Allik väidab – vt nt hiljutises Akadeemias – siinjuures, et see on olnud Eesti teaduse rahvusvahelise konkurentsivõime kasvu üheks võimaldajaks).

Ehk teadus ja kõrgharidus töötavad täna suhteliselt vastakate loogikate alusel: kui riik ja ülikoolide juhtkonnad on üldse midagi suunanud, siis on see kõrghariduse pakkumine; teadus on juba niigi arenenud pigem teaduse rahvusvaheliste mõjurite hoovustes. Ka ideed konsolideerida, vähendada dubleerimist jms on kantud ennekõike nö ülalt-alla vaatest kõrghariduse pakkumisele. Nii Oki raport kui nende ideedega seotud laiem diskursus puudutab palju pealiskaudsemalt nende ideede mõju teadusele ja teadus- ja kõrgharidussüsteemile tervikuna (nt kas konsolideeriderimine peaks toimuma õpetamis- või teadusvõimekuste alusel?).

Lisaks tõstatuvad konsolideerimise ideede juures kolm kriitilist teemat, mis ei ole siiani väga põhjalikult käsitlemist leidnud:

Esiteks, konsolideerimise ja dubleerimise vähendamise võimalikuks pahupooleks on see, et kui Eestis ei ole enam teadusgruppide ja teadlaskonna omavahelist konkurentsi, siis on uutel tulijatel ainus võimalus minna ja jääda välismaale tööle. Tegelikult on see ka juba täna osaliselt meie teadussüsteemi probleemiks, sest uued ideed ja uurimisgrupid – st noorem põlvkond teadlasi – saavad rahastust peamiselt siis kui rahastus tervikuna kasvab või kui mõned teadusgruppide juhid pensioneeruvad. See aga tähendab seda, et teadussüsteemi potentsiaal käia kaasas tehnoloogia ja majanduse kiirete arengutega võib-olla üsna pärsitud.

Lisaks on ka valdkondi (nii sotsiaalias kui mujal), kus on väga erinevad koolkonnad, spetsialiseerumised ja kus nende vaheline diskussioon on ühiskonnale ja majandusele väga oluline. Nii võib ka argumenteerida, et võib-olla peaksime toetama vähem erialasid, aga valdkond, mida rahastame, seal tagame siseriikliku konkurentsi, mille eesmärgiks on tagada ideede mitmekesisus ja uuendusmeelsus? Kui me ettevõtluses ei taha võitjaid valida, siis miks me seda teaduses tahame teha ja mille alusel me seda üldse teeksime? Sama paradoks on seostatav ka kõrghariduses: kui me ettevõtluses usaldame üksikisikute (ettevõtjate) otsuseid, siis miks me ei saa usaldada nende üksikisikute valikuid erialavalikute tegemisel (lapsevanematel on uuringute järgi väga oluline roll haridusvalikute suunamisel ka kõrghariduses)?

Teiseks, Oki raport näeb õigesti teaduse ja kõrghariduse keskmes väga andekaid ja loomingulisi inimesi. Kuidas need inimesed väga suurtes organisatsioonides oma potentsiaali teostavad on aga hoopis iseküsimus. Edukad tippteadlased, kes on võimelised leidma rahastust nii Eestist kui välismaalt, vaatavad tänaseid ülikoole kui pigem frantsiise, mis annavad neile “nimesildi” ja samas ka vabaduse laias maailmas tegutsemiseks. Suurte organisatsioonide loomulik tendents on sellist vabadust ja tegutsemisruumi üha rohkem piirata ja reglementeerida.

Siit koorub välja ka peamine konsolideerimise loogika: selleks ei ole mitte tippteadlaste või kõrghariduse kvaliteedi arendamine, vaid nõrkade välja sõelumine. See on kindlasti mõistlik eesmärk, samas on just seda üritanud teaduse rahastamises teha viimane teaduse reform, nn IUT ehk institutsionaalse rahastamise reform. 

Ja selle käigus ilmnes päris omapärane probleem: Eestis on palju keskmiselt head teadust, eriti võrreldes teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Olemasolevate ressursside juures ei ole aga võimalik rahastada teadusrühmi, kes on näiteks saanud IUT taotluse hindeks 4 punkti 5st (väga heal rahvusvahelisel tasemel; hindajateks on oma valdkonna rahvusvahelised eksperdid). Selliseid teadusrühmi on ja mitte vähe. Kui ettevõtted lähevad nt Kredexisse, EASi või mõnda rahvusvahelisse panka, kus ettevõte seis ja äriplaanid hinnatakse “väga heaks” ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks, aga laenu ressursside puudusel ei anta, siis me räägime mitte sellest, et häid ideid ja ettevõtteid on Eestis liiga palju, vaid sellest, et meie finantssüsteemis on innovatsiooni toetavaid investeeringuid liiga vähe ning riik peaks seda “turutõrget” leevendama 

Vaadates Eesti teaduse arenguid peaks võibolla reformidele hoopis teistmoodi mõtlema: kas me ei peaks riigina ja ülikoolide võrgustikena ennekõike tegema kõik selleks, et väljast (kuna oma raha ei jätku) leida ja tuua raha neile “väga headele” teadlastele? Ehk on tugiteenuste haldamise ettevõtte kõrval või asemel hoopis rohkem vaja ühist taotluste kirjutamise ja välisinvesteeringute otsimise “ettevõtet” ülikoolidele (eriti kui vaadata, et Eesti ülikoolid jäävad Euroopa juhtivatest ülikoolidest per capita arvestatuna maha eelkõige võimekuses tuua Eestisse sisse EL konkurentsipõhist TA raha – vt nt analüüsi TTÜ kohta)? See on, muuseas, levinud praktika lääne ülikoolides. 

Kolmandaks, oluline küsimus, mida taaskord on pikemalt viimastel aastatel lahatud, on teaduse ja kõrghariduse panus majanduse arengusse. Siin väidab raport: “Kriteeriumid, mis käsitleksid panust Eesti sotsiaal-majanduslikku arengusse, on sisuliselt puudunud.” Kes on Eestis teaduse raha taotlenud, teab et see on ilmselgelt vale. Need kriteeriumid on, nendega lihtsalt ei ole arvestatud, sest selleks puudub süsteem.

Õigemini on selles süsteemis üks suur auk: ettevõtjate nõudmised ja soovitused teaduse ja kõrghariduse arendamiseks. Selle augu põhjus ei ole ideede puudus, vaid pigem ettevõtluse süstematiseeritud vaadete ja ootuste (erialaliitude jms näol) nõrkus või üldsõnalisus. Reljeefselt öeldes, kõrgharidus- ja teaduspoliitikate kujundamisel ei huvita kedagi ja ei peagi huvitama, mida üks ettevõtja arvab (samamoodi ei piisa selles debatis ka kõikide ettevõtjate ootuste üldistamisest üheks universaalseks imelahenduseks); oluline on, mida ja miks konkreetne erialaliit või mõni muu ettevõtete huve koondav legitiimne organisatsioon (nt klaster) arvab. Ja lihtsasti võib juhtuda, et see arvamus on konfliktis sellega, mida teadlased arvavad – oluline küsimus ongi selles, kes ja kuidas selle konflikti lahendab (ehk kellel on “õigus” või kellel on oskus kompromisse leida)? Täna me aimame, et on konflikt eksisteerib, kuid meil puuduvad selgete ja legitiimsete alternatiivide sõnastused, maksumused jne.

Lisaks on Eesti suuremate ülikoolide ettevõtluslepingute mahud vägagi võrreldavad rahvusvahelise tasemega (vt ühte analüüsi siin). Jällegi tekib küsimus, kas selle asemel, et Eestist veel mõni leping välja pigistada, ei peaks me leidma rahvusvahelisi ettevõtteid koostööks? Mis seda takistab?

Probleem ei ole otseselt ettevõtluse nõrgas tasemes (kuigi Eestis on teadus- ja arendustegevusega ka organisastiooni siseselt tegelevate ettevõtete arv väga väike ja pidevalt kontsentreeruv – alla saja ettevõtte teeb 90% TA investeeringutest). Pigem on probleem selles, et ettevõtete ja ülikoolide spetsialiseerumised on väga erinevad (vt ühte analüüsi siin), mis torkab eriti hästi silma Eesti-suguses väikeriikides, kus puuduvad suurte majandusarengut suunavate rahvusvaheliste korporatsioonide peakorterid, TA-keskused ja nendega seotud innovatsioonivõrgustikud. Seetõttu on olemasolev koostöö vähekeerukas ja ei oma oodatud mõju reaalmajanduses. Lihtsalt öeldes: probleem ei ole ettevõtetes ega ülikoolides eraldiseisvalt, vaid selles, et nad on kui väga erineva hambumisega hammasrattad, mis on paraku ühes süsteemis koos ja nende koostöö seetõttu nõrk ja ilmselt olemuslikult piiratud.

Seda strukturaalselt probleemi ei lahenda ühepoolselt ka ülikoolide-vahelise tehnosiirde ettevõtte moodustamine, sest täna on Eesti ettevõtted valmis “tarbima” ennekõike kodifitseerimatut teadmust, mis liigub koos inimestega (teadlased, lõpetajad) või inimeste vahel (ehk mitte läbi ülikooli kui organisatsiooni, vaid läbi ülikooli frantsiisi kasutavate teadusgruppide) ning patentide, litsentside jm otseselt “kaubastatava” ülikoolide teadmuse mõju Eesti reaal-majandusele on väga väike.

Üritades selles küsimuses reformida ainult teaduse ja kõrgharidusmaastikku – ja seda peamiselt konsolideerumise kaudu – tegeleme lõppeks peamiselt nööri enda ees lükkamisega. Vaja on vaadata laiemat maastikku (innovatsioonisüsteemi), kus erialaliitude roll tugevneks (miks ei võiks olla  ETAGi teadlaste taotluste hindajate hulgas erialaliitude esindajaid?) ja teiste poliitikainstrumentide roll kasvaks (millised on finantsregulatsioonid Eestis, mis soodustavad TA-d?). On selge, et lisandväärtust luuakse energeetikas teistel alustel kui biotehnoloogias või elektroonikas, samas tänane ettevõtluspoliitika sellist väärtusahela-põhist vaadet ei oma. Võib utreeritult öelda, et teaduse ja kõrghariduse reformimine ilma tööstuspoliitikata (kuidas iganes seda ka ei nimetata) ei ole Eesti väljakutseid arvesse võttes kuigi viljakas ettevõtmine.

Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi põhimõttelised dilemmad

Kokkuvõtvalt näeme, et Eesti teaduse ja kõrghariduse juures on terve rida põhimõttelisi dilemmasid:

Kas kodumaine konkurents on üldse (kus ja mis tingimustel) vajalik, või peaksime eelkõige ühiselt rahvusvaheliselt konkureerima? Kui viimane, siis mil moel senisest paremini tagada Eesti ülikoolide suurem sotsiaal-majanduslik mõju Eestis (kodumaine lühiajaline rakenduslikkus/relevantsus ja rahvusvaheline konkurentsivõime ei asu Eesti majanduse arengutaseme juures samades teadusgruppides, aga ka teadusvaldkondades laiemalt)? Milline roll oleks siin tööstus- jt poliitikatel?

Millises teaduse ja kõrghariduse süsteemi osas on vajakajäämised kõige suuremad ja olulisemad: teaduse ja/või õppe kvaliteedis, tugiteenustes, ettevõtjatega koostöö platvormides? Millisel moel me neid vajakajäämisi mõõdame, ja kes seda teeb, ning millised on kõige sobilikumad lahendused neile väga eritahulistele võimalikele probleemidele?

Kuidas muuta teaduse ja kõrgharidussüsteemi juhtimist ja sisulist otsuste tegemise protsesse mitmekülgsemaks, kas nt erialaliitude arendamise ja kaasamise kaudu või ülikoolide juhtimiskultuuri muutes? Kumb on olulisem, kas erialaliidu pikaajaline analüütiline võimekus ja aktiivsem roll teadus- ja kõrghariduspoliitikate ja strateegiate kujundamisel või koht mõne ülikooli kuratooriumis (erialaliitude ja ettevõtjate võimalus mõjutada poliitikaid ning anda tagasisidet on nendel juhtudel vägagi erinev)? 

Selliseid dilemmasid raport kahjuks ei lahka, aga kui millegi üle poliitilisel tasemel vaielda, siis just selliste põhimõtteliste küsimuste üle. Kas Eestis on 3 või 5 ülikooli on küsimus, mida saab küll poliitiliselt lahendada, kuid selle kasulikkust võib ette nullilähedaseks pidada kui ülaltoodud dilemmasid ei lahendata.

Kokkuvõttes annab Oki raport kohati hea ja värske nägemuse teaduse ja kõrghariduse mõningatest valukohtadest, kuid sisulised dilemmad jäävad kohati näilise radikaalsuse alla peitu.

Oki raporti aluseks olevate Eesti teadus- ja kõrghariduspoliitika tunnetuslike probleemide lahendused ei seisne mitte üksnes teaduse- ja kõrghariduse rahastamise reeglite, ülikoolide struktuuride jms muutmises, vaid laiemalt ka riigi (poliitikud ja poliitikakujundajad), teadlaste ja ettevõtjate tänaste võimuliinide (kellel on võim mille üle) ja kommunikatsioonikanalite (kes räägib kellega ja millest) ümberkujundamises.

[nurkseschool]

Kas riik peaks Siim Kallase palga Nortalis kinni maksma?

Erkki Karo & Veiko Lember, TTÜ Nurkse instituut          

Siim Kallase uut töökohta Nortalis võib vaadata tulenevalt tema muudest poliitilistest rollides kui võimalikku eetikaküsimust ja huvide konflikti või ka kui Eesti e-riigi ekspordivoliniku auväärt ametit. Ehk sisuliselt kui igati loogilist “turundusinnovatsiooni” Nortali poolt. Või on isegi tegemist laiema tööstuspoliitilise mõtlemise kapist väljatulemise väikeste sammudega?

E-riigi eksport kui poliitiline väljakutse 

E-riigi lahenduste, kogemuste ja võimekuste eksportimine saab ja jääb olema äärmiselt keeruline ja tugevalt poliitiline tegevus, isegi kui seda teevad Nortali-sarnased ettevõtted omal algatusel. E-riigi lahenduste turg on alati poliitiline, sest äri teisel poolel tegutsev importija on alati ühel või teisel kujul riik. See tähendab, et  importija valikud meie e-riiki importida või mitte ei saa pea kunagi olema pelgalt majandusliku ratsionaalsuse või tehnoloogilise võimekuse põhised. Riigid ja poliitikud peavad neid valikuid põhjendama ja legitimeerima ka poliitiliste reeglite ja loogikate alusel.

Siin võib avalduda ka e-riigi eksportimise tehnoloogilis-majanduslik ja moraalne paradoks. Tehnoloogiliselt arenenumad riigid võivad poliitilistel ja majanduslikel kaalutlusel pigem ise oma e-riigi lahendusi arendada või oma ettevõtetelt sisse osta (nagu oleme teinud ka meie). E-riigi importijateks võivad seega suurema tõenäosusega olla madala tehnoloogilise võimekusega ning tihti ka mittedemokraatlikumad (või n-ö üleminekufaasis olevad) riigid. Nende riikidega suhtlemine ja neile millegi müümine on tihti aga väga poliitiline ja keeruline – poliitiliste otsustuskogude uksi on keerulisem avada ja/või nende taga on pikad järjekorrad arenguabi, demokraatia arendamise jms nõustajatest (ja järjekorranumbreid jagab tihti hoopis Ameerika või mõni suurem EL-i riik).

Endine eurovolinik ja peaminister oleks selles järjekorras kindlasti väga seksikas külaline, kellele avatakse uksi kiiresti, eelisjärjekorras ja hea meelega. Moraalne küsimus oleks siin kas riigi seiskohalt on see aktsepteeritud kui "meie" e-riik muutub vahendiks ebademokraatlike režiimide kindlustamisel, kodanike järel nuhkimisel, nende elu kontrollimisel ja nende represseerimisel (nt sõjavarustust ja muid võimu võtmetööriistu igaühele tavaliselt ei müüda).

Peidetud tööstuspoliitika Eestis 

Väljaspool selliseid moraalseid valikukohti (või kui neid ei teki või me ei pea neid lihtsalt moraalselt probleemseks) võib Nortali ja Siim Kallase koostööd vaadata ka kui klassikalise tööstuspoliitika loogika kasutamist (seekord ettevõtjate omal initsiatiivil), mis on eriti mitte-Euroopa turgudele sisenemiseks äärmiselt vajalik - täpselt samamoodi nagu Oliver Kruuda sai Jaapani piimaturule sisenetud osaliselt tänu toonase minister Anne Sullingu poliitilise staatuse toele. Sellistes mitte-lääne kultuurides on poliitilised sümbolid ja nende oskuslik kasutamine ka ärisuhetes tihti tähtsamad kui ettevõtte toode või ettevõtja enda majanduslik positsioon ja staatus.

Ehk tänased ja eilsed poliitilised positsioonid (Siim Kallas oli ja on poliitiku kuvandiga ja Eesti riigi ja EL-i tunnus- või kvaliteedimärkide kandja) ja nende ettevõtete huvides töölepanek on oluline eksporditurgude avamise vahend, mis on ka klassikalise tööstuspoliitilise mõtlemise element. Kui e-riigi lahenduste sisseostmine kodumaistelt ettevõtetelt ja seeläbi nende võimekuste ja spetsialiseerumiste suunamine oli tööstus- ja tehnoloogiapoliitika esimene samm, siis nende ekspordivõime toetamine on lihtsalt loogiline järgmine samm.

Seega, ehk on meie majanduspoliitikal aeg loobuda võitjate valimise skisofreeniliselt eitamisest - me valimine ja toetame neid ühel või teisel viisil nagunii ja kogu aeg (nt iga kuidagi arendusega seotud hange mõjutab hankepartneriks valitud ettevõtete puhul nii nende käivet kui ka võimekuste ja oskuste arengusuundi) - ning tööstuspoliitikutel tulla kapist välja ja panna riik koos oma kõikide vahenditega ning riigi poliitilise kuvandi kandjad (tänastest ja eilsetest poliitikutest diplomaatideni) süsteemselt ja sihiteadlikult kõikide arendajate ja eksportijate huvides tööle. Tänaseks oleme põllumajanduskriiside tingimustes näidanud üles valmisolekut seda teha, küsimus on, et kas ka üldine tehnoloogiapoliitika on meie jaoks piisavalt tähtis, et seda teha?

Vastasel juhul - kui me võitjaid avalikult endiselt ei vali - oleks õiglane, et riik maksaks Nortalile Siim Kallase palga kinni (vähemalt mingisuguse tulemustasuna ja juhul kui Kallase poliitiline staatus toob uusi ekspordilepinguid), sest miks muidu Oliver Kruuda valiti võitjaks ja sai riigilt eriteenuseid?

[nurkseschool]

Innovatsiooni riiklikud meistrivõistlused?

Viimastel aastatel on nii avalikus kui erasektoris kasvanud innovatsiooni hoogustamiseks korraldatavate “konkursside” (challenge/prize) populaarsus. Sisuliselt korraldatakse rahaliste ja mitterahaliste auhindadega võistlusi, mille eesmärgiks on hoogustada erinevaid innovatsiooniga seotud tegevusi uute ideede genereerimisest kuni uute tehnoloogiliste lahenduste väljatöötamise ja kasutuselevõtuni. Hästi korraldatud konkurss on iseenesest geniaalne vahend innovatsiooniprotsesside kulude kokkuhoiuks ja riskide jaotamiseks. Auhinna võitmiseks investeerivad mitmed ettevõtted, teadlased, “võistkonnad” oma oskusi, teadmisi ja aega. Hästi korraldatus konkursi tulemuseks võib olla mitte üks (nagu tavalise tellimuse või grandi puhul) vaid mitu head ideed või töötavat lahendust. Halvasti korraldatud konkurss on aga tihti lihtsalt raha ja aja raiskamine. Ka Eesti avalikus sektoris on esile kerkimas esimesed plaanid sellised konkursse innovatsioonipoliitikas kasutama hakata. Kas oleme selleks valmis ja piisavalt võimekad?

Auhinnakonkurss kui innovatsioonipoliitika instrument

TTÜ Nurkse instituut viis Eesti tervise teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2015–2020 „Teadus ja innovatsioon tervise teenistusse” koostamise ajal läbi lühikese eelanalüüsi auhinnakonkurssi kui innovatsioonipoliitika meetme sobilikkuses ja kasutamise võimalustest tänases Eesti tervisesüsteemis. Töö tulemusena valmis ka Nurkse instituudi Tehnoloogia & valitsemine seeria poliitikaanalüüs.

Poliitikaanalüüsis vaadeldakse ning auhinnakonkursi kui poliitikameetme kasutamise loogikaid ja disainimise küsimusi kui ka meetme seoseid muude poliitikainstrumentidega. Lisaks kaardistatakse ka erinevate auhinnakonkursi tüüpide – tehnoloogiate arendamise ja leviku auhinnad, organisatsioonide innovatsiooni­ võimekuste arendamise auhinnad ning individuaalset käitumist mõjutavad auhinnad – praktikaid erinevates poliitika- ja tervisesüsteemides.

Lihtsustatult võib öelda, et konkursside ja auhindadega on võimalik tõsta teadlikkust innovatsioonist ja innovaatilistest lahendustest, mõjutada teadus- ja arendustegevuse suunda (ja nõudlust) ning jaotada innovatsiooniga kaasnevaid riske riigi ja teiste osapoolte vahel: head/töötavad lahendused leiavad stabiilse avaliku sektori turu ja edasise arengu võimalused, halvad lahendused ja arendused kukuvad läbi enne kui riik nendesse liigselt raha paigutab. 

Samas, viimased kaks auhindade ja konkursside kasutamise loogikat eeldavad silmapaistvaid rahalisi ressursse ja sisulisi võimekusi ka auhinnakonkursi korraldajalt – ennekõike innovatsiooniprotsesside mõistmisel konkreetses valdkonnas ning nõudluse/vajaduse konkreetsel sõnastamisel, et anda adekvaatseid signaale ja suuniseid ettevõtjatele, teadlastele ja arendajatele. 

Teadus ja innovatsioon tervise teenistusse 

Eelnevad baasil ja võttes arvesse, et tervisevaldkonnas hakkas sotsiaalministeerium alles hiljuti süstemaatiliselt innovatsiooni rolli ja võimalusi enda jaoks lahti mõtestama, tegi Nurkse instituudi analüüs sotsiaalministeeriumile järgnevad soovitused:

Auhinnakonkursi meetme esmakordsel kasutamisel tasuks kaaluda ex post tüüpi mitterahalisi indiviidi- ja organisatsioonide teadlikkuse ja võimekuste arendamise auhinnakonkursse, mis annavad ka olulise võimaluse riigi kui innovatsiooniprotsesside suunaja võimekuste arendamiseks ning valdkonna teiste osapoolte innovatsioonivõimekustest ülevaate saamiseks ning tegevuste koordineerimiseks.

Alles piisava kogemuse kasvades tasub liikuda pigem rahaliste ex ante auhindade suunas (n-ö ühiskondlikud ja tehnoloogolise arengu ning innovatsiooniga seotud väljakutsed, challenges), et suunata arendustegevusi ning innovaatilist käitumist indiviidide ja organisatsioonide/ettevõtete tasemel vastavalt auhinnakonkursi korraldaja ehk antud juhul innovatsioonipoliitika kujundaja prioriteetidele ja vajadustele.

Arvestades, et enamikes poliitikavaldkondades on innovatsioon alles täna muutumas võimalikuks poliitikainstrumendiks (sarnaselt nt regulatsioonidele) sisulise muutuste ellukutsumisel, kehtivad nii need kui ka detailsemad soovitused (vt täpsemalt poliitikaanalüüsis) ka teiste ministeeriumide ja poliitikavaldkondade tegevuste kohta.

[nurkseschool]

Tänapäeva ülikool: elevandiluutornist ettevõtlikuks või bürokraatlikuks ülikooliks?

Erkki Karo, Nurkse instituudi teadur 

Viimastel aastakümnetel on ülikoolide juhtimises ja riiklikes teaduspoliitikates viidud läbi olulisi reforme, mille tulemusena pidid ülikoolide kui elevandiluutornide asemele tekkima dünaamilised ja ettevõtlikud ülikoolid, kuid välja on tulemas hoopis pidurdamatu kasvuga bürokraatlikud masinad. Nii juhtub tõenäoliselt iga professionaalse organisatsiooniga, kui seda suunatakse ja juhitakse bürokraatiale omase mõtlemise ja juhtimispõhimõtete alusel. Kui "hästi" läheb Eestil bürokraatlike ülikoolide edetabeli tippu pürgimisel?

Organisatsiooniline mitmekesisus või bürokraatlik standardiseeritus?

Juhtimisteaduste nö küünilise või enesekriitilise koolkonna üks tuntumaid esindajaid Henry Mintzberg on oma klassikaks saanud raamatus Mintzberg on Management (1989) käsitlenud strateegilist juhtimist (strateegilist planeerimist peab ta üldse võimatuks ja lootusetuks) läbi organisatsioonilise mitmekesisuse prisma.

Mintzberg väidab, et kuigi tänapäevases juhtimises domineerib ennekõike bürokraatlik mõtteviis, mis põhineb protsesside ja üha enam ka väljundite standardiseerimisel (mis loob võimalused delegeerimiseks, koordineerimiseks, strateegilise planeerimise ja elluviimise eraldamiseks jne), siis tegelikkuses on meid ümbritsev organisatsiooniline maastik palju mitmekesisem.

Mintzberg eristab viite tüüpi organisatsiooni konfiguratsioone: ettevõtlik, bürokraatlik, divisionaalne, professionaalne, innovaatiline. Igal konfiguratsioonil on oma kesksed rutiinid (käitumistavad ja –harjumused) ja võimekused (st asjad, milles ollakse eriti osavad). Nende konfiguratsioonide sisemisi arenguid võivad omakorda mõjutada erinevad “kultuurilised” tegurid: ühiseid väärtusi ja koostööd soodustav missioon vs organisatsiooni sisest vastandumist (või konkurentsi) tekitav politiseerumine. Loomulikult on tegemist nö ideaaltüüpidega, mida praktikas puhtalt kujul esineb harva, sest organisatsioonid on ise pidevas arengus ja liiguvad ühest konfiguratsioonist teise.

Kõik tänapäeva vanemad ja suuremad organisatsioonid (nii avalikus kui erasektoris) kipuvad arenedes muutuma tahes-tahtmata bürokraatlikeks konfiguratsioonideks (või divisionaalseteks, kus erinevaid tegevusi kipub juhtima bürokraatlik juhtimistasand), kus juhid domineerivad töötajate üle, üritatakse standardiseerida protseduure (strateegia, arengukava tegevuskava, tööjuhend, päevakava, tööajatabel) või tulemusi (väljundindikaatorid, tulemusindikaatorid jne) ning nende kaudu organisatsioone juhtida. 

Samas, erasektoris peetakse tänapäeval üha iseenesest mõistetavamaks, et just organisatsioonilise mitmekesisus tagab majandusliku dünaamilisuse. Mida suuremaks ja bürokraatlikumaks on kasvanud näiteks Apple, Google või Facebook, seda olulisemaks on nende strateegilises käitumises muutunud uusi ideid ja lahendusi arendavate idufirmade ülesotsmine (samasse loogikasse kuulub ka teenuste disaini jms konsultatsioonitegevuse kasvav populaarsus). Idufirmades ei ürita aga keegi standardiseerida protsesse ja väljundeid: idufirmad väldivad seda iga hinna eest (paradoksaalselt, et üldjuhul mõelda välja uusi ja paremaid või kasumlikumaid protsesse ja väljundeid); st nad on pigem ettevõtliku või innovaatilise konfiguratsiooniga.

Vaatamata meid ümbritsevale organisatsioonilise mitmekesisusele on tänapäeva domineeriv “hea juhtimise” mõttevool ikkagi väga tugevalt kinni bürokraatlikus mõttelaadis: mida ei saa keskselt standardiseerida ja mõõta, seda ei saa juhtida.

Viimastel aastakümnetel toimunud avaliku ja erasektori juhtimise lähenemine on sellise mõtlemise toonud ka riigivalitsemise ja administreerimise südamesse. Samas, Mintzberg on aastakümneid väitnud, et selline juhtimine on avalikus sektoris eriti keeruline, sest paljudes valdkondades ei ole tulemusi (st mitte konkreetsete tegevuste väljundeid, vaid nende mõju reaalses elus) mitte lihtsalt raske mõõta, vaid ka pea võimatu standardiseerida. Kui avaliku sektori ülesandeid oleks lihtne sisuliselt mõõta ja standardiseerida, siis oleks need ülesanded juba ammu erasektori täita (ühiskonna muutuvad ootused ja tehnoloogiline areng loovad aeg-ajalt üksikute tegevuste kaupa ka võimalusi avaliku ja erasektori piiride ülevaatamiseks).

Ülikool kui professionaalne organisatsioon 

Kuigi enamus avaliku sektori organisatsioone on tõepoolest bürokraatliku ja divisionaalse konfiguratsiooniga, siis esineb avalikus sektoris ka teistmoodi mõtlemise ja rutiinidega organisatsioone. 

Innovaatilisteks konfiguratsioonideks võime pidada erinevaid “innovatsioonilaborite” tüüpi organisatsioone – nt NESTA Suurbritannias (kui ta loodi), Mindlab Taanis, Sitra Soomes (Eestis nn rakkerühmi ja Arengufondi tüüpi mõttekodasid) – mille peamine ülesanne peaks olema avaliku sektori protsesside ja teenuste pidev uuendamine ja arendamine, mida siis klassikaline bürokraatia kuluefektiivselt rakendaks. 

Lisaks esineb avalikus sektoris ka professionaalseid konfiguratsioone. Võime öelda, et professionaalsed on kõik need organisatsioonid, mis teevad midagi “päriselt” (õpetavad, ravivad, kaitsevad ja tagavad turvalisust jne) vs organisatsioonid, mis loovad keskkonda, süsteeme, reegleid, strateegiaid nende tegevuseks või reguleerivad avalikkuse ligipääsu riigi ressurssidele (raha, võim).

Professionaalsete organisatsioonide keskseks arengujõuks on professionaalide erialased teadmised ja arusaamad ehk standardiseerimine ning seeläbi ka areng ja juhtimine toimub läbi erialase ekspertiisi ja teadmiste, mida omandatakse ja arendatakse “omasuguste” seltsis. Igas suures professionaalses organisatsioonis on professionaalse kaose tasakaalustamiseks muidugi mõistlik ka minimaalselt vajalik bürokraatlik administreerimine.

Üheks suure professionaalse organisatsiooni klassikaliseks näiteks on tänapäevane ülikool, mis on segu erinevatest erialastest professionaalsetest kogukondadest (humanitaarid vs täppisteadlased, rahvusteaduste uurijad vs globaalse ulatusega teadusvõrgustikud jne). Ülikooli olemuslik ülesanne on seejuures keskenduda unikaalsete kompetentside arendamisele (teaduslik ja akadeemiline mõtlemine ja selleks sobiliku keskkonna arendamine) ning nende rakendamisele spetsiifiliste probleemide (teaduslikud “pusled”, ühiskondlikud probleemid) lahendamiseks. Kui neid ülesandeid ja probleeme suudaks lahendada mõni teise konfiguratsiooniga organisatsioon (nt bürokraatlik ministeerium või innovaatiline idufirma), siis oleks ülikoolid ammu unustuste hõlma vajanud (nagu me täna sulgeme postkontoreid).

Tänapäevase teadussüsteemi üheks lahendamatuks väljakutseks on aga kasvavad ja mitmekesistuvad ootused, mida ülikoolidele seatakse. Teadlane ja ülikool peab teenima nii teadust (st looduse ja ühiskonna baasprotsesside mõistmise pidev täiendamine) kui ka ettevõtlust ning ühiskonda (tänaste praktiliste probleemide lahendamises osalemine). Seda kõike peab ülikool tegema lähtudes teaduse ootustest (kontrollitav läbipaistev, põhjalik, avatud protsess), ettevõtluse ootustest (kiire, konkreetne, praktiline, asjalik), kui ühiskonna ootustest (nii kiiresti rakendatav kui ka tänapäevases mõtlemises ennekõike “kuluefektiive”). 

Viimaste kümnendite teaduspoliitika reformid (projektipõhine rahastamine, teaduse tulemuslikkuse mõõtmine bibliomeetriliselt, erasektori juhtimispraktikate rakendamine ülikoolides) on üha rohkem keskendunud ettevõtluse ja ühiskondlike ootuste – ennekõike kuluefektiivsus – forsseerimisele jättes tahaplaanile teaduse ja teadlase missiooni kui ülikooli professionaalsuse ja olemasolu aluse.

Samas, isegi erasektoris ei ole suudetud välja mõelda ja hoida toimivana organisatsioonilisi konfiguratsioone, mis kõiki neid erinevaid ootusi korraga tagavad. Nagu mainitud, tänapäeval ostavad suured firmad üle idufirmasid ja rakendavad nö avatud innovatsiooni strateegiad (lihtsustatult ostavad ja müüvad innovatsioone). Tänase IT-buumi üheks algpunktiks olid Xerox Park ehk Xeroxi kui suure korporatsiooni eraldiseisev üksus, mis toimis kui bürokraatlikest reeglitest vaba teadus- ja arendusüksus (samamoodi on täna Google’l oma Google X). Ka Mintzberg pidas loomulikuks, et bürokraatlikud konfiguratsioonid, mis aitavad maksimeerida kuluefektiivsust, on väga halvad arendustegevuses ja innovatsioonis.

Teisisõnu, ainuke “professionaal”, kes lähtub ideest, et “mida ei saa mõõta, seda ei saa juhtida” on juht (või juhtimisteadlane). Iga mõnes valdkonnas midagi päriselt tegev professionaal (ülikoolis töötav teadlane, ettevõttes töötav insener) teab, et mõõdetavate asjade kõrval on väga palju ja olulist (olulisemat) mittemõõdetavat ehk standardiseerimatut ning formaliseerimatut.

Kuidas tappa professionaalset organisatsiooni?

Kõige lihtsam viis tappa professionaalset organisatsiooni on lasta selles domineerida masinbürokraatlikul mõtlemisel ja juhtimisel. Viimaste kümnendite teaduspoliitika reformid – sh kuidas erinevad ministeeriumid mõistavad ülikoolide rolli ja edastavad oma ootusi – on kogu maailmas seda väga hästi toetanud.

Tänapäevase mõtlemisega teadusministeerium ei ütle teaduspoliitikat kujundades väga täpselt, mis on teaduses sisulist tähtis/oluline, vaid eeldab, et professionaalne organisatsioon leiab ise "õige tee"; ehk ülikoolile kui professionaalsele organisatsioonile antakse autonoomia leida see õige tee.

Hea teadusministeerium mõistab ka ülikooli kui professionaalse organisatsiooni eripärasid, sest üldjuhul töötab seal kõige rohkem kõige pikema ülikooli kogemusega inimesi kogu avalikus sektoris. Hea teadusministeerium seisab  teaduse ja ning ettevõtluse/ühiskonna ootuste vahel ning püüab erinevaid ootusi tasakaalustada (nt kaitstes poliitika loogikat, et riigi ülesanne on ennekõike rahastada pikaajalise vaatega alusteadust). Hea teadusministeerium püüab tihti ka tasakaalustada ülikoolide sisemisi professionaalseid võitlusi mõistes teadusharude – nt loodusteadus vs inseneeria – erinevusi ning arvestades neid ka poliitikate kujundamisel ning teaduse rahastamisel.

Samas, iga teadussministeerium püüab samal ajal ka lähtuda endale omase bürokraatliku konfiguratsiooni rutiinidest ja/või juhtida ennast ja oma valitsemisala moes olevate juhtimispõhimõtete alusel. Seetõttu püüab tänapäevane teadusministeerium mõjutada ülikoole läbi standardiseeritud protseduuride (kuidas värvata üliõpilasi, teadlasi, kuidas taotleda raha jne) ning tulemusnäitajate (patentide arv, publikatsioonide ja tsitaatide arv jms) "õige tee" otsingutel.

Samas, iga ülikoolis töötav professionaal peab neid kriteeriume oma taustast tulevalt jaburaks (v.a. teadlased, kes peavad tulemuste mõõtmist ja hindamist huvitavaks teaduslikuks pusleks), sest hindab oma tööd teiste (ise kutsub neid “sisulisteks”) kriteeriumite alusel. Vaatamata süsteemi avalikule kritiseerimisele mängib professionaal seda mängu siiski kaasa, et saada masinabürokraatiast kätte raha selleks, millele ta tegelikul peab õigeks teadustöös keskenduda. Professionaali ei huvita üldjuhul reeglite vastu võitlemine, vaid oma erialase teemaga tegelemine.

Samas aitab standardiseeritud süsteem osaliselt vähendada ka ülikoolide ja teadlaskonna politiseerumist, sest standardiseeritud projektitaotlused ning valikuprotseduurid, mis tänaseks on kasvanud konkurentsipõhiseks teaduse rahastamise süsteemiks, vähendavad esmapilgul poliitiliste otsuste rolli. Otsuseid ei tee ametnik või juht, vaid konkurentsipõhine süsteem (sisuliselt kunstlik turg), mis tegelikult põhineb endiselt standardiseeritud näitajatel ja anonüümsete ekspertide (professionaalide) hinnangutel, aga need on vähem nähtaval (poliitilised) ja raskemini vaidlustatavad.

Tänapäevase mõtlemisega majandusministeerium ei ütle teaduspõhises majandus- ja innovatsioonipoliitikas, mis on tähtis/oluline (võitjate avalik valimine ei ole tänapäeva majanduspoliitikas aktsepteeritud), vaid eeldab, et ülikool kui professionaalne organisatsioon leiab ise "õige tee"; eeldades siiski, et keskendutakse ettevõtluse huvide teenimisele.

Hea majandusministeerium teeb seda kõike ettevõtete nimel ja nende ootuste tõlkimiseks, et suunata teadlasi ja ülikoole ettevõtete ja ühiskonna otsesema ja kiirema teenimise suunas. Euroopaliku majanduspoliitika puhul on siin sisuliseks küsimuseks kas poliitika keskmes olevad standardiseerimise viisid – lisandväärtuse, tootlikkuse jms statistilised näitajad – on kõikide regioonide ettevõtteid aitav hea tõlge. Nutikas spetsialiseerumine on Euroopa Liidu üks uusimaid katseid leida teistsuguseid vise riigi rolli lahti mõtestamiseks.

Samas, iga majandusministeerium püüab lähtuda endale omase bürokraatliku konfiguratsiooni rutiinidest ja/või juhtida ennast ja oma valitsemisala moes olevate juhtimispõhimõtete alusel. Seetõttu püüab tänapäevase mõtlemisega majandusministeerium mõjutada ülikoole ja ettevõtteid läbi standardiseeritud protseduuride (taotlusvoorud jms) ning tulemusnäitajate (ülikooliga koostööd tegevate ettevõtete arv, toetuse mõju ettevõtte lisandväärtusele, ekspordile jne). 

Iga ülikoolis ja ettevõtluses tegutsev professionaal (sh ka ettevõtja toetuste taotlemisel) peab ainult nende mõõdetavate indikaatorite järgi toimimist jaburaks, sest hindab oma tööd teiste (“sisuliste”) kriteeriumite alusel. Ta mängib aga seda mängu kaasa, et saada raha, mida hiljem oma parema äranägemise järgi tegelikult kasutada.

Taaskord on nende mängureeglite võlu ka selles, et võitjate valimine ei ole poliitikute ja ametnike vabadus ja suva, vaid seda teeb konkurentsipõhine taotlusvoorude süsteem (ehk jällegi esmapilgul vähem politiseeritust), mis põhineb ikkagi kellegi poolt väljamõeldud standardiseeritud indikaatoritel ja anonüümsete ekspertide/professionaalide hinnangutel.

Tänapäevase mõtlemisega rahandusministeerium ei ütle, mis on tähtis/oluline vaid eeldab, et professionaalne organisatsioon leiab ise "õige tee"; eeldades siiski, et keskendutakse rahva ja avaliku huvi teenimisele, mis täna tähendab ennekõike kuluefektiivsust.

Oma bürokraatlikust konfiguratsioonist tulenevalt püüab rahandusministeerium suunata/mõjutada ülikoole läbi standardiseeritud protseduuride (riigihangete reeglid, tööajatabelid jms). Teisisõnu on rahandusministeeriumitel kõige vähem öelda majandus- ja teaduspoliitika sisu ja suuna kohta, aga kõige rohkem ja detailsemalt selle vormi ja protseduuride kohta. Seetõttu on ka tänapäevase avaliku sektori juhtimisega kaasnev rahandusministeeriumite võimu kasv üks peamisi bürokraatliku mõtteviisi ja juhtimistavade kinnistumise allikaid.

Iga ülikoolis töötav professionaal peab ka ainult nende indikaatorite järgi toimimist jaburaks, sest hindab oma tööd teiste kriteeriumite alusel. Lihtsustatult, teadlase professionaalsuse aluseks on huvi lahendada oma valdkonna probleeme ja teaduslikke puslesid ning see paneb teadlasi iseenesest sobilikust kohast kokku hoidma ja võimalikult kuluefektiivselt tegutsema. Igas organisatsioonis on loomulikult laisklejaid ja skeemimeistreid. Kui professionaalses organisatsioonis on aga neid juba veenev enamus või kriitiline mass, siis muutub see organisatsioon nagunii juba millekski muuks ja kaotab oma missiooni. Seega ei saa sellist organisatsiooni ka tegevusi ja protsesse veelgi rohkem või kuidagi teisiti standardiseerides oluliselt muuta/parandada; lihtsam ja mõistlikum on panna organisatsioon kinni või lasta mittesobivad inimesed lahti.

Iseenesest pole need kolm esiletoodud fookust ka fundamentaalselt halvad või vigased. Oluline on see, kui hästi need fookused teineteist tasakaalustavad ning kuidas selles keskkonnas professionaalne organisatsioon areneb ja oma olemust suudab säilitada.

Ülikoolide enesetapjalikud kalduvused

Professionaalse organisatsioonina peaks ülikool olemas olemuslikult sellise juhtimissüsteemi suhtes küüniline ja sellele pidevalt vastanduv (kuigi minimaalselt vajalik standardiseeritus on professionaalse kaose vältimiseks kasulik). 

Samas tahavad ka ülikoolid ja nende juhtkonnad näida tänapäevastena (suurendada enda legitiimsust) ning kasutada “parimaid” juhtimispraktikaid. Seetõttu pannakse ülikoolide bürokraatlikku poolt (tugiteenused) juhtima tihti suurte (erasektori) organisatsioonide juhtimise kogemusega inimesi ning ülikoolide strateegiates püütakse oma legitiimsuse tagamiseks peegeldada riiklike strateegiaid ja mõtlemist (sh tulemusnäitajad jms). See avab aga ukse bürokraatliku mõtlemise (st standardiseeritud ja skaleeritavate eesmärkide) domineerimisele nii ülikoolide strateegilises mõtlemises kui ka igapäevases juhtimises.

Selle tulemuseks on ka see, et ülikoolide erinevate professionaalsete üksuste (erinevad teadusdistsipliinid ja teadusgrupid) spetsiifilisi probleeme hakatakse üha rohkem lahendama läbi bürokraatlike vahendite – standardiseeritud süsteemide teel ja tsentraalselt. Ühe teadlase, teadusgrupi, teadusdistsipliini probleemi lahendamiseks muudetakse süsteeme ja reegleid, mis mõjutavad aga kõiki ning seejärel hakatakse selle lahendusega kaasnevaid uusi probleeme lahendama jne jne jne. 

Just see ongi mitmekesise professionaalse organisatsiooni enesetapu kõige parem retsept, sest ülikoole iseloomustavas professionaalses mitmekesisuses ei ole kunagi ühte head keskset juhtimismudelit ja kõigile sobivat strateegiat. Bürokraatlikust mõtlemisest lähtuvad reformid suurendavad pea alati “juhtimise” (protseduuride, standardiseerimise jms) osakaalu organisatsioonis ning muudavadki professionaalse organisatsiooni lõpuks bürokraatlikuks masinaks. 

Eesti ülikoolid kui bürokraatia lipulaevad?

Teaduse ja ettevõtluse paralleelse teenimise probleemidest (erinevad ajaperspektiivid, majanduse ja teaduse struktuuri erinevused, finantsvõimalused jms) on tänaseks Eestis juba aastaid räägitud (vt ka varasemaid postitusi siin ja siin). Häid lahendusi pole siiani suudetud leida, sest taaskord püütakse nii riiklike poliitikate kui ka ülikoolide strateegiate tasemel leida universaalseid/standardiseeritud lahendusi, mis ei olegi võimalik.

Viimastel aastatel on teaduspoliitika ja ülikoolide juhtimise keskmes üha olulisema rolli võtnud ka bürokraatliku/administratiivse standardiseerituse vohamise problemaatika.

Viidates Euroopa Liidu reeglitele  (tihti põhjendamatult või neid pigem protseduuriliselt kui sisuliselt tõlgendades) on bürokraatlikud masinavärgid – ministeeriumitest ülikoolide tugiteenuste ja juhtkondadeni – loonud loodetavasti kogemata süsteemi, mis nõuab sarnaseid riigihankelisi protseduure, kus olulisel kohal ei ole enam ei sisu ega ka majanduslik efektiivsus, nii arvuti- ja laborihiirte ostmisel kui ka maailma juhtivate (nt näriliste kaudu levivate nakkushaiguste uurimisega tegelevate) teadlaste Eestisse kutsumisel, mis ei ole meie majanduslikke võimalusi ja sallivuskeskkonda arvestades ilma nende reeglitetagi väga lihtne.

On halenaljakas, et ühe protsendi maailma enimtsiteeritud teadlaste hulka kuuluvast ning Eesti ühest esimesest ERC grandi (ELi kõige hinnatum teadusgrant) hoidjast akadeemik Ülo Niinemetsast saanud ühesendiste riigihangete spetsialist. Sama halenaljakas on see, et Eesti teadlased allkirjastavad juba aastaid tööajatabelid, mille aluse kinnitavad, et töötavad just täpselt 40 tundi nädalas, kuid anonüümsetes intervjuudes väidavad, et ei tea teadlast, kes teaks teadlast, kes on edukas teadlane ainult 40 tunniseid töönädalaid tehes. Kurbnaljakas on aga see, et tänases “hea juhtimise” mõttevoolus (mitte ainult ministeeriumites, aga ka ülikoolides ja ettevõtluses) nähakse sellele probleemile peamise ja tihti ainsa lahendusena parendada/täiendada olemasolevat strateegiat, arengukava või mõnda protseduurireeglit või indikaatorit.

Selles osas jääb viimase sõna õigus seekord Henry Mintzbergile (Mintzberg on Management, 1989, lk. 192; autori tõlge):

“Professionaalses organisatsioonis ei saabu muutus läbi laiaulatuslikke reforme lubavate ametisse astuvate administraatorite või läbi riigiametnike katsete professionaale tehnokraatliku kontrolli alla allutada. Pigem, muutus imbub sisse läbi professionaalide muutmise aeglase protsessi – muutes seda, kes esmalt sisenevad professiooni, mida nad omandavad oma erialal (väärtused, oskused, teadmised) ning seejärel kuidas nad pidevalt arendavad oma oskusi.” 

Teisisõnu, bürokraatliku masinjuhtimise vohamise vastu ülikoolides aitavad ennekõike paremad professionaalid (loe: teadlased), mitte parem juhtimine. Juhtimise üks keerulisemaid paradokse on aga see, et kõige muutumisvõimetumad on organisatsioonid, mis teevad halbu/valesid asju väga hästi.

[nurkseschool]

Valimised 2015: erakondade lubadused teadus- ja arendustegevuse ergutamiseks

Urmas Varblane, Tartu Ülikooli professor, akadeemik; Erkki Karo, TTÜ Nurkse instituudi teadur

 Viimastelaastatel on koos olnud mitmeid poliitikuid, ametnikke, teadlasi ja ettevõtjaid ühendavaid töörühmi ja aruteluringe teadus- ja arendustegevuse (T&A) rahastamise ja korralduse parandamiseks. Teaduste akadeemias, haridus- ja teadusministeeriumi töörühmades, teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (TIPS) raames, sh eelmise aasta novembris Riigikogus toimunud konverentsil Eesti teadus meie riigi kestlikkuse hoidjana: väljakutsed ja võimalused, on poliitikutele edastatud justkui sõnum: ‘mis toond on meid siia, see edasi enam ei vii’. Vaja on teadus- ja arendustegevuse süsteemi struktuurseid ümberkorraldusi ennekõike ülikoolide ja ettevõtete koostöö ning teaduse sotsiaal-majandusliku mõjususe tugevdamiseks. Kuid ilma rahastuse kasvuta ei kannata Eesti T&A süsteem tõenäoliselt järjekordset raha ümberjagamise reformi välja. Head teadlased lähevad lihtsalt minema. Kas erakondade valimislubadused on seda sõnumit arvesse võtnud?

Kes on teadlasi kuulanud?

Peaaegu kõik erakonnad, v.a Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, on oma valimisprogrammis pühendanud kõrgharidusele ja teadusele suhteliselt suure osa. Kõik need erakonnad nõustuvad praegu kehtiva ‘Teadmistepõhise Eesti’ strateegia ja peaeesmärgiga suurendada T&A rahastamist kolme protsendini SKTst (sh riik suurendab rahastust ühe protsendini ning loob stiimuleid ja võimalusi erarahastuse kasvuks kahe protsendini). Samuti on kuulda võetud teadlaskonna killustatud, projektipõhise riikliku rahastuse probleeme. Pea kõik erakonnad lubavad praegust süsteemi tasakaalustada, suurendades baasrahastamise osakaalu. Hea on ka mitme erakonna soov luua paremad tingimused teadlaste järelkasvule – Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Keskerakond lubavad suurendada doktoranditoetust 80 protsendini keskmisest palgast (ka Reformierakond lubab doktoranditoetusi suurendada, kuid jätab arvud täpsustamata).

Samal ajal ei ole teaduse rahastamise suurendamise puhul tegemist kuigi suurte lubaduste ja programmiliste muudatustega. Juba kolmandat ‘Teadmistepõhise Eesti’ perioodi järjest räägime samast eesmärgist, kuid alates 2009. aastast kuni 2015. aasta alguseni ei ole riiklik (loe: mitte Euroopa Liidu tõukefondide põhine) teaduse rahastamine suurenenud (inflatsiooni arvesse võttes on hoopis vähenenud). Skeptilisemad teadlased või teadusest hoolijad võiksid seega poliitikutega kohtudes küsida: kas tõesti? Millal ja mille arvelt teaduse rahastamise kasv tuleb? (Jõudmine ühe protsendini SKTst tähendab teaduse rahastamise kiiremat kasvu kui SKT-l.)

Kes on ettevõtjaid kuulanud? 

Samamoodi on peaaegu kõik erakonnad võtnud üheks prioriteediks ülikoolide ja ettevõtete koostöö ning (riigi majanduse huvides) tehtavate rakenduslike uuringute korralduse parandamise. Vabaerakond pakub välja üsna tervikliku vaate ettevõtete ja ülikooli koostöö edendamiseks: ‘Loome kahepoolse motivatsioonisüsteemi teaduse ja ettevõtluse koostööks. Arendame välja mõlemale osapoolele kasutatava andmebaasi teaduse võimaluste (laborid, spetsialistid, õppekavad jms) ja ettevõtete vajaduste (praktikakohtade pakkumised, tööjõuvajadused, arengusuunad jms) valdkonnas.’ 

Leidub ka konkreetseid ettepanekuid. Näiteks Sotsiaaldemokraatlik Erakond pakub välja: ‘Erakapitali tõhusamaks kaasamiseks teadus- ja arendustegevusse loome riikliku teadusosaku. Osakut saab taotleda konkreetsete teadus- ja arendusprojektidega tegelev ettevõte.’ Ega ka IRLi soovitus palju erine: ‘Rahastame ülikoolide teadustööd osaliselt ettevõtjate kaudu ehk eraldame innovatsiooni toetamiseks mõeldud raha ettevõtjatele, kes tellivad teadusasutustelt teenuseid.’ Lisaks räägib IRL tehnoloogiapaktist, mis tuleks sõlmida era-, avaliku ja kolmanda sektori vahel, et tuua rohkem noori tehnoloogiavaldkonna erialadele õppima ja töötama. Kui Reformierakonna soov luua ülikoolide ja ettevõtete koostöö soodustamiseks ‘Euroopa riikide parimaid kogemusi arvestades lisamotivaatoreid erakapitali kaasamiseks teadus- ja arendustegevuse rahastamisse’ on üldsõnaline, siis idee algatada ‘arvestatava auhinnafondiga ideekonkursid Eesti teadlastele ja ettevõtjatele ärilahenduste leidmiseks millenniumiprobleemidele (globaalne rahvastikukasv, vananemine, kliimamuutused ja migratsioon, ressursidefitsiit, ebavõrdsus jm)’ on juba Euroopa hea praktika ülevõtmine.

Heakskiitu väärib siin see, et mitu erakonda hakkab üle saama senisest lihtsustatud arusaamast, millised on riigi võimalused ‘oma’ T&A asutuste ja ettevõtete koostöö soodustamiseks.

 Kes lubavad teadus- ja arendustegevuse kilbile tõsta?

Euroopa T&A poliitikas on rahastusperioodil 2014–2020 tekkinud uus paradigma: investeeringud teadus- ja arendustegevusse peavad olema selgemalt suunitletud, peab toimuma nutikas spetsialiseerumine ning ka suurem keskendumine n-ö ühiskonna megaprobleemide (grand challenges) lahendamisele. Kõik erakonnad lubavad siin suuremat pühendumist. Kui programmide ‘Teaduse’ peatükkides on see tihti pigem üldise lubadusena leppida kokku nutika spetsialiseerumise valdkondades (IRL) või suurendada nendes valdkondades rakendusuuringute rahastamist (Reformierakond), siis programme tervenisti lugedes leiame muude teemade alt valdkondi, kus erakonnad lubavad konkreetselt teadus- ja arendustegevust tähtsustada või isegi suurendada rahastust.

Reformierakond lubab seda teha meditsiiniuuringutes ning pühenduda ka tulevikuvaldkondadele, nt taastuv­energia. Keskerakond rõhutab põllumajandust, toiduainete töötlemist, kaitsevaldkonda (viimast rõhutavad ka rohelised). Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubab toetada rakendusuuringuid põllumajandusmaastike kaitsealuste liikide säilimiseks ning arendada välja taastuvenergia innovatsioonisüsteem. Kõige põhjalikumalt on suutnud prioriteete sõnastada ja ka sisuliselt põhjendada IRL, kes tähtsustab loodusvarade, põllumajanduse, energiasektori teadus- ja arendustegevuse potentsiaali.

Eranditult kõik erakonnad lubavad ka hoida-toetada-tugevdada eestikeelset kõrgharidust ning teadus- ja arendustegevust. Viktoriiniküsimus: kellelt tuleb selles valdkonnas kõige konkreetsem lubadus – suurendada ‘Eesti Keele Instituudi eelarvet vähemalt 50%, sest tegemist on maailma ainsa teadusasutusega, mis arendab eesti keelt’?*

 Kes lähevad teadus- ja arendustegevuse poliitika pärast tülli?

Üldistatuna võib öelda, et valimisprogrammid on kehtiva 'Teadmistepõhise Eesti' suundade ja eesmärkidega kooskõlas. Ainsana on töö jätnud tegemata EKRE. Vabaerakond ja rohelised on suutnud oma üldised suunad ja eesmärgid küllaltki hästi edasi anda. Riigikogu neli suurt erakonda on läinud kõige detailsemaks, osaliselt seetõttu, et võrreldes uute tulijatega ollakse lähemal poliitika ajamisele ja ametkonna igapäevategevusele ning osatakse häid juba töös olevaid või töösse minevaid ideid oma programmi loominguliselt üle võtta. IRL on opositsiooniaastat hästi kasutanud ning suutnud pakkuda kõige analüütilisema seisukoha (millega valija ei pea muidugi nõustuma).

Kui enamik erakondi lubab strateegia teostamist (valija otsustada on, kes on lubaduse täitjana kõige usaldusväärsem), siis ainult Reformierakond lubab, et ‘algatab Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 ‘Teadmistepõhine Eesti’ eesmärkide täpsustamise’, kuid ei täpsusta, mida on vaja täpsustada. Seega, jälle hea küsimus, mida valmisdebattides ja kohtumistel riigikokku pürgijatelt küsida.

Kokkuvõtvalt võib välja tuua, et teadus- ja arendustegevuses on vähemalt kaks põhimõttelist valdkonda, kus erakondade vahel võib tekkida sisulisi vastandumisi.

Üks selliseid valdkondi on küsimus teaduse ja kõrghariduse seostest ning kõrghariduse rahastamisest. Reformierakond lubab kaaluda erarahastamise tagasitoomist kõrgharidusse, seega vastanduda IRLi tasuta kõrghariduse mudelile. See omakorda võib aga tekitada probleeme teaduse ja kõrghariduse eesmärkide sidumisel, sh ülikoolide vastutusvaldkondade, dubleerimise jms küsimustes.

Teine suuremaid võimalikke konfliktikohti on energeetika- ja põlevkivisektori tulevik, sest on erakondi, kes näevad seal olulist potentsiaali (nt IRLi rõhuasetus põlevkivisektoris õlitööstuse arendamisele), kuid enamik erakondi näeb põlevkivis pigem keskkonnaprobleemi kui unikaalset, kodumaiselt kontrollitud-juhitud ja suure arengupotentsiaaliga väärtusahelat.

 * Vastus: Keskerakond.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Sirp.

[nurkseschool]

Külalispostitus: Teadm…?...põhine Eesti.

Toivo Maimets, Tartu Ülikooli professor

Eesti seaduseandja – Riigikogu – võttis lõppeva aasta alguses vastu strateegia “Teadmistepõhine Eesti 2014-2020”. See dokument seab ühiskonnale ambitsioonikad eesmärgid ja annab ka ülesanded nii riigiametitele kui teadusasutustele, et nende eesmärkideni jõuda. Muidugi ei saa seda teha ilma rahata, nii et seaduseandja sätestas ka finantsplaani: “Teadus- ja arendustegevuse rahastamine riigi- ja kohalikust eelarvest tõstetakse 2015. aastaks 1%-le SKPst ja edaspidi hoitakse seda sel tasemel.” Eesti riigi täidesaatev võim – valitsus – aga seda seadusandja tahet ei täida.

2. detsembril esines peaminister Riigikogus ettekandega Teadus- ja arendustegevuse olukorrast Eestis. Andres Herkeli asjakohasele küsimusele kõlas vastus: “Käesoleva aasta panus on 0,86% ja järgmisel aastal see tõuseb 0,89%-ni ehk me liigume 1% suunas suhteliselt väikeste sammudega, aga me liigume selles suunas.” Ilmselt võiks paralleeli tuua tavalise maksumaksjaga, kes leiaks, et ehkki Riigikogu on seadusega ette nähtud 21%-lise tulumaksu määra, võiks sel aastal maksta vaid näiteks 18%. Aga see on ju ikkagi parem kui eelmisel aastal makstud 15%. Ei lähe läbi? Tõepoolest, mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale.

Üsna selgelt tunnistab peaminister oma ettekandes, et ka järgmiste aastate finantsperspektiiv ei anna lootusi Riigikogu seatud 1% sihtmärgini jõuda. Tõsi see on: praeguses riigieelarve strateegias langeb riigipoolne teaduse finantseering 2015. aasta 0,89-lt 2016. aasta 0,81 ja 2017. aasta 0,75 protsendini SKP-st.

Eesti on võtnud endale partnerite ees kohustuse jõuda TA kogurahastamisega 3%-ni SKP-st, kusjuures 1% sellest peaks tulema riigieelarvest ja 2% ettevõtlusest. Tegelikkus on aga karm: aastal 2011 oli see protsent 2,4, aasta hiljem 2,1 ja eelmisel aastal 1,79. Langus eelmisel aastal oli Euroopa Liidu liikmesriikidest suurim – 19%. On selge, et ettevõtlus jälgib riigi tegemisi selles valdkonnas tähelepanelikult ning kui TA ei ole oluline valitsuse jaoks (näiteks sel määral, et Riigikogu otsuseid täita), siis ei ole ka neil usaldust TA-sse investeerida. Rääkimata sellest, et erasektori panuse mõõtmine on praeguse statistikameetodi põhjal niigi üsna “loominguline” – sellele on juhtinud tähelepanu näiteks ettevõtete esindaja Eesti Teadusagentuuri nõukogus. 

Ühena vähestest positiivsetest muudatustest järgmiseks aastaks oli peaministril välja tuua doktoranditoetuse kasv 10%. Vaieldamatult on see saavutus. Ent kümme aastat on see summa püsinud samal tasemel, nii et 1% kasv aastas ilma inflatsiooni arvestamata tähendab selgelt doktorandide sissetuleku reaalset langust. Kui doktoranditoetus loodi, oli ta võrdne veidi keskmisest kuupalgast suurema summaga. Eesmärgiks oli see, et doktorand saaks pühenduda täielikult oma põhitegevusele ega peaks otsima muid tegevusi, mis äraelamist võimaldaksid. Täna on toetuse ja keskmise palga vahe suur.

Ent vaatame pilti veidi laiemalt. Statistikaamet “lohutab”, et ehkki me jääme EL keskmisest (2%) oma TA finantseeringutega ikkagi maha, “platseerus Eesti liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse intensiivsuse pingereas teise kümne algusesse.” See lause tuletab meelde Tallinna Ülikooli rektori lausutud kalambuuri hiljutisel konverentsil Tartus: “Statistik uppus jõkke, mille keskmine sügavus oli 1 meeter.”

Euroopa tänane teaduse ja innovatsiooni areng ongi kahekiiruseline ning ka poliitilisel tasemel on sellega lepitud. On liidrid ja on “mahajääjate liiga”, kusjuures lõhe kahe grupi vahel suureneb aasta-aastalt. Lõhe suurenemise kohta on andmeid kogunenud mitme analüüsi jagu, millest ühe, Euroopa Liidu Teaduse ja Innovatsiooniruumi Nõukogu (ERIAB) hiljutise raporti kirjutamisel olen ka ise osalenud. Esimesse gruppi kuuluvad näiteks Soome (3,6% SKP-st aastal 2012), Rootsi (3,4%) Taani (4,0%) ja Saksamaa (2,9%). Teise gruppi näiteks Bulgaaria (0,64%), Läti (0,66%), Kreeka (0,7%) ja Ungari (1,3%). Probleem on veelgi suurem – olulised ei ole mitte vaid protsendid, vaid ka absoluutsummad.  On selge, et mahajääjatel on ka SKP palju väiksem kui liidritel ning seetõttu on rahalises väärtuses vahe palju suurem. Meie artiklid, mis maailma 1% enamtsiteeritavamate hulka kuuluvad (ning mille üle koos meiega ka peaminister uhkust tunneb) on tehtud kordades väiksema raha eest kui meie konkurentide omad. See ei saa pikalt kesta.

Eesti on liidritest maha jäämas ja teel tagumisse gruppi. Kui vaadata viimaseid TA poliitika arenguid Euroopa Liidus, siis on ilmne, et liidritel on saanud villand mahajääjate tuimast toetamisest, millest tolku ei tõuse. Ei taheta enam oma kiirrongis kaasa vedada “piletita sõitjaid”. Seda väljendab Brüsseli teadusanalüütikute ja –ametnike seas üha enam kõlav tõdemus: “Ei ole mõtet kõrbetesse katedraale ehitada”.

On tõsi, et ei Euroopa Liit ega keegi teine saa meid sundida teadmistepõhise ühiskonna arenguteed valima. Võime vabalt ühineda paljude teadmatusepõhiste riikide mitmekesise perega. Ent siis tuleks meie valikud ka selgelt välja öelda. See oleks aus näiteks nende noorte inimeste suhtes, keda me täna oleme Eesti maksumaksja raha eest üle maailma õppima suunanud, lootes neid Eestisse pärast õpingute lõppu tagasi tulevat. Aus ka nende ettevõtjate suhtes, kes saavad väga hästi aru, et innovatiivse ettevõtlusega tegelemine on mõistlikum näiteks Saksamaal kui Bulgaarias. Riigikogu on justkui oma otsustava sõna öelnud - ja põhjendatult. Ainult et keegi ei paista teda kuulavat.

[nurkseschool]

Tavapärasuse kaitseks

Rainer Kattel (Nurkse instituudi professor)

Selmet unistada järgmise skaibi sünnist, peaksime toetama heas mõttes keskpäraseid ettevõtteid, kus toodetakse tavapäraseid tooteid metallustest puitmajadeni. Just nemad moodustavad jõuka ühiskonna selgroo. Kas Eesti riik saaks neid ettevõtted paremini toetada?

Tapjarakenduste majandus?

Majandusajakirjandus ja -blogid toodavad arusaama, et majanduse ja tehnoloogia areng on messianistlik protsess, kus ootame üha järgmisi tapjarakendusi. Eesti kontekstis tähistas seda ootust 1990. aastatel oma Nokia otsimine ning tänases kontekstis uue globaalselt laineid lööva start-up’i ootus.

Meie majanduslik unistamine on seletatav taasiseseisvunud Eesti algsete majanduspoliitiliste lähtekohtadega ‒ kõik, mis oli omane nõukogude majandusele ja tehnoloogiale, on halb. Taoline totaalne amneesia tõmbas paljudelt pinna jalge alt, kuid lõi ka uue põlvkonna lootusrikkaid ettevõtjaid, kes justkui ei saanudki eksida – sest uus oli alati parem kui nõukaaegne. Tekkis viljakas pinnas suurelt unistamiseks, millele Skype ja teised edulood rammusaks väetiseks said.

Tavaliste ettevõtete tähtsus

Samas on Eesti suurimaks tööandjaks, lisandväärtuse tootjaks ja maksumaksjaks töötlev tööstus, kus toodetakse nii Eesti kui maailma mastaabis tavapäraseid tooteid metallustest puitmajadeni. Need on heas mõttes keskpärased ettevõtted, kus innovatsioon seisneb sageli pisiasjade paremini tegemises, oma vigadest õppimises ning töö paremas organiseerimises. Sellised ettevõtted ei ole uue revolutsiooni algrakukesed, nad ei loo kunagi peakontoreid Londonisse ja nende töötajad kasutavad lifti korruste vahel liikumiseks, mitte uute äriideede müümiseks.

Just taolised ettevõtted moodustavad jõuka ühiskonna selgroo, sest nemad maksavad palka, mis loob eelduse keskklassi tekkeks. Kui meie mediaanpalk on 700 euro kandis (enne tulumaksu tasumist), olles mitu korda madalam arenenud riikidest, siis on veel vara rääkida Eestist kui keskklassi ühiskonnast.

Loomulikult on keskklass igav, ta ei loo idufirmasid. Keskklass on kõhklev uuendaja ja muutja. Selles seisnebki tema suurim väärtus ühiskonnale: keskklass soovib uusi ja paremaid lahendusi (poliitikas, kultuuris, majanduses), kuid mitte liiga kiiresti ja kui võimalik, siis enam-vähem õiglaselt. Keskklass tahab arutada, kuhu ja miks peaks rajatama uus ostukeskus, kool ja trammiliin. Keskklass on seadus-, kuid mitte populismikuulekas.

Aga mis saab (majanduslikust, kultuurilisest) erakordsusest, uutest ideedest, loovusest?

Vaadates veidi kaugemale nii ruumis kui ajaloos, näeme, et keskklassi tavapärasus ongi ajalooliselt erakordne saavutus. Radikaalsed innovatsioonid on teinud rikkaks vaid üksikuid. Võime defineerida edukat majanduspoliitikat selle järgi, kui hästi suudab see radikaalseid uuendusi sellisel moel massidesse viia, et inimesed nälga ei sureks, minema ei koliks ega üksteise tagant ei varastaks.

Rahu, ainult rahu

Messianistlikus majandusutoopias oleme sageli unustanud, et paljud meist ei soovi pidevalt ja kiiresti muutuda, ümber õppida, teise linna või riiki kolida. Ameerika filosoofil John Rawlsil on kuulus mõttekonstruktsioon arutlemaks selle üle, milliseks soovime ühiskonda kujundada. Kui kujutleme, et me ei tea, milliste füüsiliste ja vaimsete annetega, soo- ning muude tunnustega (nahavärv, seksuaalsed eelistused, vanemate jõukus, sünnikoht jne) me sünnime, siis milline on see ühiskond, kuhu soovime sellises täielikus teadmatuses sündida ja kus tunneksime end igal võimalikul juhul enam-vähem hästi?

Me võiksime kõik korraks sellise teadmatuse loori enda ette manada ning siis uuesti majanduslikke protsesse ja -poliitikaid vaadata. Tavapärasusel põhinev piisavalt jõukas ja suhteliselt igav ühiskond on ilmselt see koht, mis tolereerib ja toetab nii avangardset kunsti kui ääremaade põllumajandust, ühistransporti ja ooperit, spordiringe ja kirikut. Teadmatuse loori taga soovime ilmselt kõik, et meid ootaks ees tavapärane keskklass, kes töötab tavapärastes tootmis- ja teenindusettevõtetes.

Täna on meie ühiskonnas teadmatuse loori taga liiga palju kriitilisi auke: näiteks on meil Euroopa suurim sooline palgalõhe; vähemusrahvustel on selgelt madalam oodatav eluiga kui eestlastel; meil on Euroopa üks suurim vangide ning uute HIVsse nakatumiste arv. Me pole suutnud luua küllalt head keskkonda selleks, et piisav hulk ettevõtjaid kasutaks Eestit uute kasumlike ettevõtete ja kõrgepalgaliste töökohtade loomiseks.

Mis takistab tavalist ettevõtet?

Kui tahame, et Eesti oleks üha elamisväärsem koht, kus me ei pea kartma selle pärast, millised on meie sünnipärased tunnusjooned, siis on meie majanduse ja majanduspoliitika peamine väljakutse pakkuda tavapärastele, keskklassi 'tootvatele' ettevõtetele paremat pinnast, keskkonda ja ressurssi.

Nende ettevõtete sünnil ja kasvul on täna laias laastus järgnevad piirangud.

Esiteks on Eestil juba traditsiooniliselt puudunud majanduspoliitiline fookus. Ka täna tõrjume selliseid diskussioone demagoogiliste väidetega, kuidas riik ikka võitjaid otsib. Seda pole keegi kunagi soovitanudki. Järgneval kuuel aastal katsetame Euroopa Liidult meile ettekirjutatud nutika spetsialiseerumisega kui võimalusega senist majanduspoliitilist ühetaolisusest veidigi muuta ja rohkem majanduspoliitiliselt spetsialiseeruda.

Siin on peamine oht langeda taas messianistliku revolutsiooni ootusesse, selmet kasvatada ja arendada tänaste eksportijate kohalikke tarneahelaid, mis looksid töökohti ning kasvataksid eksporti. Ehkki lõviosa eksportijaid ei tarni Eestist peaaegu midagi, ei arenda me nende väärtusahelaid, vaid loodame, et kohalikest ülikoolidest kasvab välja teadagi mis ‒ mõni tapjarakendus. Esimene samm siin peaks olema peaministri telefonis kontaktide uuendamine peamiste eksportijate numbritega selleks, et küsida: milliseid tarnijaid oleks mõistlik ja võimalik teie jaoks Eestisse tuua?

Teine oluline takistus on heal tasemel rakendusuuringute puudus. Eesti juhtivatel tööstusettevõtetel puudub sageli kokkupuude kohalike ülikoolidega. Kui need ettevõtted üldse tellivad rakenduslikke (täna ja homme, mitte ülehomme kasutoovaid) lahendusi, uuringuid ning projekte, siis teevad nad seda kas oma tarneahela sees või globaalsetelt teadusturgudelt. Ka siin peaksime julgemalt ja jõulisemalt haarama endale ahelate ja turgude osakesi, mis kasvatavad siin lisandväärtust, töökohti ja palka. Siingi on oluliseks takistuseks riik, mis ei tegutse just kõige nutikamalt.

Kolmas takistus ongi riigi madal rõhuasetus innovaatilistele lahendustele. Riigihankeid tehakse ca 11 miljoni euro eest päevas, see on ligi kolmandik päevasest ekspordist. Täna on meil 31 riigiosalusega äriühingut, ligi 70 sihtasutust, rääkimata kohalike omavalitsuste osalusega ettevõtetest, sihtasutustest ja allasutustest. Eraettevõtete puhul räägime vähesest ambitsioonikusest, mugavusest, ent riigitasandil viime lati hoopis madalale ja kõneleme peaasjalikult vajadusest kokku hoida ja sellest, kui halb peremees riik on. Ka siin peaksime oma tegevusi julgemalt ja ambitsioonikamalt mõtestama ning innovatsiooni ka riigi(-hangete, -ettevõtete) üheks peamiseks eesmärgiks seadma.

Neljandaks oluliseks takistuseks on nii kvantiteedilt kui ka kvaliteedilt puudulik inimvara. Juba aastaid pole tootmisettevõtetel piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu, teisalt on, eriti suurematest linnadest väljaspool, raskusi töökohtade leidmisega. Siin oleks lahenduseks tänaste töötuabirahade süsteemi põhjalik ümberkorraldus. Tööta jäänud inimene tuleks suunata stipendiumi toel (kutse-)haridussüsteemi ning sealt edasi tööstuspraktikale. Samuti on meil suuri probleeme tööjõuturu ülemises otsas: akadeemilistele töökohtadele puudub sisuliselt konkurents. Siin saaks olla lahenduseks rahvusvahelise järeldoktorite programmi jõuline suurendamine.

Viies pudelikael on kehv ruumiline planeerimine, mis on üks olulisi takistusi kõrgema lisandväärtusega teenindussektori arendamiseks. Lugeja võib mõtteliselt läbi teha tavalise Eestisse tuleva turisti teekonna Tallinnas jt linnades. Siin on väga palju arenguruumi, ent teenuseid ei saa pakkuda, kui taristu on puudulik. Samuti mõelgem sellele, kuidas tööl käime ja vaba aega veedame, kui palju kulub aega tühikäigule ehk autos istumisele. Linnaliku elukeskkonna tiheduse puudumine (vaadake näiteks Pärnu kesklinna pärast suvehooaega) on üks olulisi takistusi teenindussektori arengul.

Kuues takistus on meie madal mediaanpalk ja kasin miinimumpalk, mis kammitsevad lisaks tarbimisele ka meie mõttemalle – oleme harjunud mõtlema, et odav on hea. Väikeriigina jõuka Skandinaavia külje all viib see paratamatult kasvava väljerändeni, mis omakorda vähendab kvalifitseeritud tööjõu, potentsiaalsete tudengite ja tarbijate hulka ning teeb teenindussektori arengu veelgi keerukamaks. Meil on paradoksaalne valik: kas avada piirid odavale tööjõule või maksta koha peal rohkem palka.

Ka siin saab riik olla suunanäitaja ning murda juurdunud mõtteharjumusi. Mitte liiga jõuliselt ja kiiresti, vaid tavapärasele ettevõtjale ja keskklassile ruumi ja aega andes.

Postitus ilmus algselt Arengufondi mõtteraamatus.

[nurkseschool]

Eesti Energia tulevik: kas riigiettevõte saab ja oskab olla innovaatiline?*

Piret Tõnurist (Nurkse instituudi nooremteadur), Erkki Karo (Nurkse instituudi teadur)

Ühes eelmises postituses näitasime, et Eesti innovatsioonisüsteem on võrdlemisi riigikeskne nii teadus- ja arendustegevuse rahastamise kui ka elluviimise tähenduses. Ülikoolide kõrval on selle süsteemi üheks oluliseks osaliselt Eesti Energia, mis on nii strateegiliselt/poliitiliselt (julgeolek ja säästev areng) kui ka majanduslikult (töökohad ja maksutulud riigieelarvesse) kõige olulisem riigiettevõte Eestis. Mõneti üllatuslikult on viimase aja kriitika ettevõtte suhtes ning ettevõtte juhtimismuutuste põhjendused olnud osaliselt seotud tehnoloogiaarendusega – Enefit tehnoloogia arendamine ning selle baasil maailmas (USA, Jordaania) uute turgude vallutamine – kui muude küsimustega. Kas riigiettevõte üldse saab ja oskab olla innovaatiline? Kuidas ühe riigiettevõtte edukust hinnata?

Riigiettevõtte segased ülesanded ja juhtimisväljakutsed

  Erinevalt eraettevõtetest on riigiettevõtete areng oluliselt määratletud neile poliitiliselt antud ülesannetest. Seetõttu ei tasu ka riigi- ja eraettevõtteid lihtsalt kõrvutada ja võrrelda. Pigem tuleks nende ettevõtet strateegiliste fookuste ja juhtimise analüüsimisel arvesse võtta kahte olulist aspekti. 

Esiteks, riigiettevõtete loomisel võib eristada kahte-kolme eesmärki: turutõrgete ületamine (sh loomulikud monopolid ning klassikalised tööstuspoliitika argumendid), sotsiaalsed eesmärgid (sh töökohad, teenuse/toote hinna kontroll) ja/või üldise heaolu (public value) tagamine. Need eesmärgid on vastuolulised, kuid erinevates ettevõtetes tihti kattuvad. See tekitab omakorda keerulisi juhtimisväljakutseid. Näiteks on Eesti Energiaga seotud Riigikogu ja avalikes debattides alates 1990ndatest domineerinud energia julgeolek ja elektri hind, kuid vahel on arutelud puudutanud ka säästvat arengut; viimastel aastatel on lisandunud tehnoloogiaarendusega seotud riskid ja väljakutsed. 

Teiseks, riigiettevõtete juhtimisväljakutsete keerukus avaldub omakorda kahel tasandil. Suurem osa riigiettevõtete juhtimiskäsitlustest keskendub ennekõike ettevõtete mikrotasandi ehk sisemisele juhtimisele – läbipaistvus, vastutus, corporate governance, sotsiaalne vastutus – ning nende võrdlemisele erasektori ettevõtete struktuuride ja toimimismehhanismidega. Poliitiliselt loodud ja valitsetud organisatsioonidena on riigiettevõtete puhul aga sama kui mitte isegi rohkem oluline makrotasandi ehk riiklik juhtimine: riigiettevõtete eesmärkide ühtsuse ja selguse tagamine ning nende ülekandmine sisemisse juhtimisse. Riiklik juhtimine tähendab sisuliselt strateegiate ja poliitikate selgust ning ettevõtte valitsemise ja järelevalve kvaliteeti.

  Tikutulega otsitud innovaatilised riigiettevõtted

Eelnevat arvesse võttes on esmapilgul keeruline ette kujutada, et riigiettevõtted saaksid olla väga innovaatilised. Kui väga lihtsustatult on innovatsioon olemuselt valikute tegemine ning riskide võtmine määramatuse (uncertainty) tingimustes, siis peaksid vastuolulised eesmärgid, poliitiline kontroll ja avalikkuse kõrgendatud huvi ning sellest tulenev mitmetasandiline juhtimine loogiliselt piirama innovaatilise käitumise ruumi. Kui näiteks paar aastat tagasi ning majanduskriisi mõjude taustal nägi ajakiri Economist riigiettevõtete kasvavas rollis uut tüüpi riigikapitalismi tekke aluseid, siis täna hinnatakse, et suurema osa riigiettevõtete puhul on just poliitiline kontekst (korruptsioonist sotsiaalsete eesmärkide domineerimiseni) piiramas nende edukust.

Samas leiab maailmast äärmiselt innovaatilisi riigiettevõtteid, mis on olnud nii oma koduriigi majanduse kui ka globaalse tehnoloogilise arengu veduriteks, isegi kui neid on aeg-ajalt pidurdanud poliitiline juhtimise, korruptsiooni jms probleemid.

Energiasektoris on kõige innovaatilisemateks ja edukamateks riigiettevõteteks peetud norralaste Statoili ning brassiillaste Petrobrasi (viimane on küll viimastel aastatel sattunud korruptsiooni ja muu kriitika alla).** Mõlemad ettevõtted olid oma algusaastatel pikka aega tava- ehk turukriteeriumite alusel suhteliselt ebaefektiivsed. Aja jooksul on aga mõlemad arendanud oma unikaalseid tehnoloogilisi võimekusi (nafta ja gaasi ‘puurimine’ ja töötlemine kõige sügavamates ning tormilistes meredes) võttes algselt üle juba toimivaid tehnoloogiaid ning õppides tehnoloogiliselt arenenud eelkäijatelt mujal maailmas. Riigi poliitikate toel õnnestus neil ettevõtetel siduda maailma parimad tehnoloogilised oskused ning oma tegevuskeskkonna ja piirkonna unikaalsed looduslikud ja tehnoloogilised väljakutsed. Arengu käigus on mõlemad ettevõtted panustanud ka oma koduriigi innovatsioonisüsteemi ja innovatsioonivõimekuste arengusse, sest ettevõtete oskuste ja võimekuste kasvades suurenesid ja arenesid ka nende kodumaised tarneahelad. Tänaseks on nende tarneahelate ettevõtted võimelised sisenema ka uutele tehnoloogilistele eksporturgudele. Tegemist on sisuliselt positiivse ‘lumepalliefektiga’. Seetõttu saab/tuleks üksikute riigiettevõtete edukust hinnata ka osana riiklikust innovatsioonisüsteemist.

Võib ka väita, et sellised innovaatilised riigiettevõtted kerkivad esile väga spetsiifilises ja harva esinevas keskkonnas. Süsteemseks mõjuks riigi innovatsioonisüsteemile (kui ettevõtte edukuse näitajaks on nii innovaatilisus kui ka majanduslik edukus) on vajalik nii riikliku tasandi võimekus koordineerida innovatsioonipoliitikat kui ka ettevõtte strateegiline ja tehnoloogiline juhtimisvõimekus ning autonoomia (vabadus poliitilisest sekkumisest) neid võimekusi rakendada. Igas riigis saavutatakse need loogiliselt kohalikke eripärasid arvesse võttes ning ei ole ühte selget edumudelit.

Nii Brasiilias kui ka Norras kasvas energiasektori strateegiline ja innovatsioonipoliitiline tähtsus välja laiematest majanduspoliitilistest väljakutsetest: vähendada sõltuvust välisvaluutal põhinevast impordist Brasiilias ning säilitada kontroll nii loodusressursside kui ka makromajanduslike arengute üle Norras.

Brasiilia tsentraliseeritud ja autokraatlikus poliitilises süsteemis delegeeriti Petrobrasele endale algselt suur osa innovatsiooni ja tehnoloogia arendamise strateegiliste küsimuste lahendamisest. Perobras lõi sisuliselt oma sektori poliitikad, innovatsioonisüsteemi ja tarneahelad ning on ka täna nende äärmiselt oluline suunaja.

Lisamärkusena tasub siin mainida, et poliitilise tsentraliseerituse ja kontrolli osas oli tegemist üsna sarnase süsteemiga Singapurile, mida on nii Eestile tervikuna kui ka riigiettevõtete riiklikule juhtimisele eeskujuks seatud, kuid mida on raske tänases Euroopa Liidus ette kujutada (nt riigiabi, konkurentsi jms reeglite tõttu).

Norra energiasektori innovatsioonipoliitika kujunes aga välja läbi ekspert-võrgustike koostöö, kus erinevad osapoolte rollid (poliitilised valikud, järelevalve ja riigiettevõte igapäevatöö) olid selgelt eristatud ja vastastikku kontrollitud. Statoili tehnoloogiline võimekus on olnud tugevas sõltuvuses teistest innovatsioonisüsteemi partneritest (sh teised ettevõtted) ning riigi ja riigiettevõtte initsiatiivil tekkinud avatud suhtlusest. Seda süsteemi on tihti kirjeldatud sisuliselt kui energiaalast ‘ühiskondlikku kokkulepet’ (mis hõlmab ka energiasektori tulude investeerimise poliitikat). 

Lisaks selgele riiklikule juhtimisele ja koordineerimisele on mõlema ettevõtte eduloo aluseks olnud ka riiklikke poliitikaid arvestav ettevõtete siseste tehnoloogiliste ja strateegiliste  juhtimisvõimekuste arendamine. Kui Petrobrases loodi sisuliselt riiklik energiasektori ‘innovatsioonibürokraatia’ (mh tugevalt tsentraliseeritud hierarhiline töökorraldus ning sisemised oskusi arendavad karjäärimudelid), siis Statoili sisemised võimekused on olnud osa laiemast innovatsioonisüsteemist ning põhinenud tihedal teadmiste-põhisel koostööl ning informatsiooni ja oskuste vahetamisel.

Riigiettevõtted võivad olla aga sisemiselt innovaatilised ka ilma olulise mõjuta riigi innovatsioonisüsteemile (nö üksikud hundid). Sellised ettevõtted tekivad, kui puudub riiklik võimekus koordineerida innovatsioonipoliitikat, kuid ettevõttel on tugev strateegiline ja tehnoloogiline juhtimisvõimekus ning autonoomia. Selline olukordvõib paradoksaalselt tuleneda sellest, et riik ei ole kompetentne/võimeline ettevõtet kontrollima, reguleerima ja suunama.

Väga suur osa riigiettevõtetest ei ole aga võimelised täitma isegi sellist piiratud innovaatilise ettevõtte rolli: nad tegutsevad keskkonnas, kus on äärmisel madal riiklik võimekus koordineerida innovatsioonipoliitikat (nt PDSVA ja kogu Venezuela naftatööstuse politiseerimine Hugo Chavezi poolt 2000ndatel on sisuliselt hävitanud PDSVA senise sisemise innovatsioonidünaamika, mis oli küll ka varem äärmiselt killustatud ja ilma süsteemse mõjuta) ja/või puudub ettevõtetes strateegiline ja tehnoloogiline juhtimisvõimekus ning autonoomia (st ettevõtetes ja poliitikas lokkab korruptsioon või poliitilised eesmärgid ei ole seotud tehnoloogia ja innovatsiooniga jms).

  Eesti Energia kui innovaatori dilemmad***

Kas Eesti Energia käib Statoili ja Petrobrase sammudes?

Ei Eesti riigil ega Eesti Energial ei tundu täna olevat ühtset ja selget strateegiat, kuidas meie energiasektori innovatsioonisüsteemi arendada. Eesti Energia tegutsemises on nähtud osaliselt poliitiliselt suunatud ettevõtte käitumismustreid (Auvere investeeringute sidumine energiajulgeoleku argumentidega kui kõige populaarsem näide). Osaliselt võib aga Eesti Energia strateegiates näha Eesti innovatsioonisüsteemist ennast pigem lahti siduva innovatsiooni-ambitsioonidega ettevõtte käitumismustreid (Enefit tehnoloogia arendamine).

Jättes kõrvale hinnangud ja ennustused Enefit tehnoloogia rakendatavusest ja innovaatilisusest, on siiski oluline võtta arvesse, et selle tehnoloogia arendamine ja testimine, mis võiks endaga kaasa tuua erinevaid positiivseid kõrvalmõjusid (tarneahelate areng, tehnoloogiline õppimine jms), on pikka aega toimunud sisuliselt väljaspool Eesti innovatsioonisüsteemi. 

Eesti Energia on rahaliselt üks suuremaid ja olulisemaid ettevõtluspartnereid Eesti ülikoolidele (ennekõike TTÜle). Samas on selles partnerluses paljude innovatsioonisüsteemi osapoole arvates pikka aega domineerinud pigem vanade traditsioonide jätkumise (ja olemasolevate elektrijaamade remontimise ja haldamisega seotud) kui innovatsioonipõhise koostöö arendamise jooni. Eesti Energia tehnoloogiline arendustöö (ka ettevõtte sisemine arendustöö) on toimunud olulisel määral väljaspool Eesti innovatsioonisüsteemi koostöös välispartneritega Outotec-is ning välismaa laborites ja testimiskeskustes.

Ei olegi otseselt oluline, kas sellise käitumise taga on väidetav kartus sisemaise konkurentsi (ennekõike VKG) ja tehnoloogiliste kompetentside ülekandumise ees ja/või rahulolematus Eesti teaduse kvaliteediga. Mõlemaid probleeme saaksid riiklikud toetavad poliitikad leevendada. Täna on riigi seisukohalt on siinjuures tegemist olulise innovatsioonisüsteemi õppimis- ja arengupotentsiaali kadumisega. Selliselt tegutsedes kaob ära oluline võimalus kodumaiste tarneahelate arenguks, millest võiks välja kasvada uued tehnoloogiad eksportivad ettevõtted. Ning Eesti riigi toel tehtud investeeringutest võivad võita pigem teiste riikide innovatsioonisüsteemid. 

Lisades siia juurde veel Eesti Energia finantsstrateegia tehnoloogiate arendamiseks ja rakendamiseks välisturgudel – st osaluse müümine investeeringute rahastamiseks – siis paradoksaalselt toimib Eesti Energia täna suhteliselt sarnaselt globaalsel turul tegutsevate IT idufirmadega, millede igapäevapraktikas puuduvad ‘koduturg’ ja ‘rahvuslikud huvid’.

Ometi ei ole sellise käitumise ainsaks ja ehk ka peamiseks põhjuseks mitte Eesti Energia sisemised strateegiad ja juhtimisvalikud. Laiemalt on probleemiks ka riigi enda hägusad energiasektori poliitikad ja strateegiad – ennekõike tehnoloogilise arengu ja innovatsiooni küsimustest – ning pigem nõrk võimekus koordineerida riiklikku ja valdkondlikku innovatsioonipoliitikatning seeläbi ka suunata ettevõtte strateegiaid ja valikuid. Eesti Energia üleviimine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalast Rahandusministeeriumi valitsemisalasse on olnud neid koordineerimisprobleeme pigem suurendav suundumus, kuigi selle sammuga võib selgineda nii kontroll ettevõtte finantsjuhtimise üle kui ka riigi enda dividendipoliitika.

Tänane Eesti energiasektori ja Eesti Energia areng on tõenäoliselt kõige markantsem näide illustreerimaks Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonipoliitika sektoraalse vaate puudumisega esilekerkivaid probleeme, mida 2014-2020 perioodi strateegia lubab tõsiselt lahendama hakata.

Kui eeldada, et Eesti Energia strateegilised valikud ja käitumine on täna tingitud vähemalt osaliselt riikliku juhtimise/poliitikate hägususest, siis 2014-2020 perioodil on Eesti energiapoliitika kujundajatel (ja Eesti Energia omaniku esindajal) mitmeid võimalusi siduda omavahel energiapoliitika ja innovatsioon (sealjuures kohaldades pigem Statoili ja Norra kui Brasiilia, Singapuri ja muude eksootiliste riikide kogemusi):

Poliitiliselt ei tohiks olla väga keeruline (eriti tänases rahvusvahelises keskkonnas) siduda omavahel energiajulgeoleku ja tehnoloogilise julgeoleku retoorika, mis annab legitiimse aluse selgemate riiklike sektoraalsete innovatsioonipoliitika sammude seadmiseks ehk riiklike ootuste ja prioriteetide fokuseerimiseks.

Sama retoorika peaks andma ka legitiimsuse, et läbi selgemalt sõnastatud omaniku nõudluse ja eesmärkide püüda suurendada Eesti Energia seotust kodumaise innovatsioonisüsteemiga. Eesmärgiks peaks olema nii Eesti teaduse ja Eesti Energia strateegilise koostöö kui ka Eesti energiatööstuse ettevõtete vahelise koostöö suunamine ja soodustamise just kodumaiste tarneahelate ning innovatsioonivõimekuste arendamiseks. Eesti Energia ei peaks olema lihtsalt kõige konkurentsivõimelisem Eesti energiaettevõte, vaid lisaks ka Eesti kõige koostööaltim ning avatum kodumaise tarneahela arengut soodustav energiaettevõte.

Arengufondi käimalükatud nutika spetsialiseerumise strateegias ja tegevustes peaksid need eesmärgid saama üheks peamiseks prioriteediks (mh ka juba alustatud ENMAK 2030 tegevuste edendamise raames). Arengufond-tüüpi organisatsioon võikski siinkohal mängida neutraalse ja eksperimentaalse koostööplatvormi rolli, mis püüaks Eesti energiasektori seniseid käitumisrutiine murda. Seni on aga nii nutikas spetsialiseerumine kui Arengufond energiasektori ja ennekõike põlevkivi arendamise küsimustes pigem ringiga mööda käinud.

* Postitus põhineb järgmistel allikatel: 

Piret Tõnurist, (2014), ‘Framework for analysing the role of state owned enterprises in innovation policy management: The case of energy technologies and Eesti Energia’, Technovation (2014), http://dx.doi.org/10.1016/j.technovation.2014.08.001i   Piret Tõnurist ja Erkki Karo, (ilmumas) ‘State owned enterprises as instruments of innovation policy’ (huvi korral küsige autoritelt täisteksti). 

** Riiklike energiaettevõtete ‘edukuse’ hindamise analüüse vt nt Victor, D. G., Hults, D. R., & Thurber, M. C. (toim.). (2011). Oil and governance: state-owned enterprises and the world energy supply. Cambridge University Press.

*** Eesti Energia juhtumi aluseks on intervjuud ja analüüsid, mis viidi läbi Teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi raames (http://tips.ut.ee/).