#teaduspoliitika

[nurkseschool]

Miks ja kuidas peaks teadusesse rohkem maksumaksja raha investeerima?

Erkki Karo, Rainer Kattel ja Veiko Lember (TTÜ Nurkse instituut)*

Eesti teadus- arendustegevuse ja –innovatsioonipoliitika (TAI poliitika) on vähemalt ühes strateegilises küsimuses juba pikka aega lati alt läbi jooksnud: riiklikud strateegiad on pea kümnendi (nii “Teadmistepõhine Eesti” 2007-2013 kui ka 2014-2020) lubanud tõsta riiklikku TAI investeeringute mahu 1%ni SKP-st, mida ka EL teadusruumi ja innovatsiooni strateegiad peavad heaks miinimumtasemeks, kuid selleni pole siiani jõutud. Viimased projektsioonid ennustavad pigem selle suhtarvu langust. Sisuliselt pole TAI kogukond suutnud ei poliitikuid ega valijaid veenda TAI investeeringute kasvatamise põhjendatuses ning otsustajad ja maksumaksjad ei ole olnud valmis investeerima rohkem raha süsteemi, kus teadlased otsustavad isekeskis mis on hea ja huvitav teadus ning mida, kus ja kuidas uurida.

Käesolevas mõtteharjutuses pakume välja alternatiivse viisi kuidas võiks riik püüda oma strateegilist TAI rahastamise lubadust täita keskendudes seejuures Eesti TAI süsteemi peamistele nõrkustele: kasvatada tuleks ennekõike rakendusuuringute rahastamist (tehes seda nt e-riigi ja ressursi väärindamisega seotud valdkondades) luues selleks Eesti jaoks uudseid ettevõtetel ja riigiasutustel põhinevaid koostvõrgustikke, mis sõnastavad riigi või majandussektorite ülesed ühised probleemid või väljakutsed, moodustavad ettevõtete, riigiasutuste ja ülikoolide üleseid TAI konsortsiume ning koordineerivad ja kontrollivad nende tegevusi, et riigi raha eesti ei rahuldata ei üksikute teadlaste uudishimu ega üksikute ettevõtete argimuresid.

TIPS uuringuid arvestades võib kokkuvõttes tõdeda, et Eesti teadus-, arendustegevuse ja innovatsiooni (TAI) poliitikates ja rahastamises on täna kolm keskset väljakutset:

1)      Inflatsiooni arvesse võttes on teaduse baasrahastamine ajas vähenev, millega ei ole kaasnenud teadlaste või teadusgruppide vähenemist. See on toonud kaasa kasvava rahulolematuse teadlaste seas ning potentsiaalse ohu just noorte tugevate teadlaste püsivaks väljarändeks.

2)      Peamised rahastusmeetmed on olnud konkurentsi- ja ekstsellentsusepõhised, mistõttu kinnistavad rahastamismehhanimid olemasolevaid teaduse tugevusi ning keeruline on suunata teadustegevust sotsiaal-majanduslikult oluliste probleemide lahendamiste suunas.

3)      Konkurentsi- ja ekstsellentsusepõhised poliitikameetmed, mis on ka peamised riigi tööriistad ka 2014-2020 Teadmistepõhise Eesti strateegia rakendamisel, suudavad ainult piiratud määral otsustavalt suurendada ülikoolide ja ettevõtete tegevuse koordineeritust ja TAI süsteemi sotsiaal-majanduslikku mõju.

Järgnevad ettepanekud käsitlevad kahte viimast aspekti, kuivõrd baasrahastamise kasvu on viimastel aastatel kõik TAI süsteemis osalejad soovitanud, kuid pelgalt baasrahastamise ja konkurentsi- ja ekstsellentsusepõhise rahastamise suurendamine ei suuda suure tõenäosusega suurendada TAI süsteemi sotsiaal-majanduslikku mõju. Nende eesmärkide saavutamiseks oleks aga sisuliselt on vaja TAI poliitikaid senisest veelgi enam mitmekesistada eesmärgiga tekitada dünaamilisemaid ettevõtlikku avastusprotsessi toetavaid koostöö ja riskide jagamise vorme. TAI poliitika mitmekesistamise juures tuleks lähtuda kolmest aspektist: millist lisaressurssi on vaja, kuhu on seda mõistlik suunata ning kuidas seda korraldada. Mitmekesistamise eeldus on, et muudetakse kõiki kolme aspekti korraga, vastasel korral ei teki süsteemset muutust, ja pigem kinnistuvad tänased tugevused ja nõrkused.

1.       Millist lisaressurssi on vaja?

Erinevad TIPSi uuringud on näidanud, et peamiseks Eesti TAI süsteemi nõrkuseks on rakendusuuringute vähene rahastamine nii riigi kui ettevõtete poolt. Seda illustreerivad järgmised tendentsid:

1)      Viimaste aastate TA rahastamise kogumahtude kõikumine näitab, et erasektori TA rahastamine on üsna ebastabiilne ja sõltub majandustsüklitest. Eesti ettevõtted on liiga väikesed ja tegutsevad liiga ebastabiilses keskkonnas, et üksinda süsteemselt TA-tegevusega tegeleda. Seetõttu on ka suur osa ettevõtete TA-tegevusest klassifitseeritav pigem “eksperimenteeriva arendustegevusena”. “Rakendusuuringutega” (tegevus, millesse ka ülikoolid saaksid panustada) tegelevad vähesed ettevõtted pigem omakeskis (sh riigiettevõtted, teaduspõhised ettevõtted biotehnoloogias, väliskapitalil põhinevad ettevõtted). See ei ole aga soodne keskkond pikaajaliseks TA-põhiseks koostööks ei ettevõtete vahel ega ka ülikoolidega.  

2)      Viimastel aastatel ei ole oluliselt muutunud “erarahade” osakaal ülikoolide TA eelarvetes. Sisuliselt teenivad ülikoolid erasektorist ca 6 MEUR aastas (see on samas suurusjärgus ühe terve ELi rahastatud Horisont 2020 projektiga), milles omakorda on suur riigi omanduses ja spetsiifilise avaliku missiooniga olevate ettevõtete panus (ennekõike Eesti Energia konsortsium). Teisisõnu ei ole senised poliitikameetmed oluliselt mõjutanud ülikoolide ja ettevõtete koostöö praktikaid ja ulatust ning Eesti ettevõtete ja avaliku sektori TA asutuste spetsialiseerumine on endiselt väga erinev (erinevate stiimulite, finantseerimisinstrumentide jm tulemusena tegeletakse väga erinevate tegevustega), mille tulemusena tekib loomulikke koostöökohti vähe.

3)      Nagu ka TE 2014-2020 sedastab, avaliku sektori laiemad (sh valdkondlike ministeeriumite ja teiste riigiasutuste) võimekused TA-koostööd Eestis soodustada ja koordineerida on siiani piiratud ning neid võimekusi alles hakatakse arendama.

Keskne probleem on siin seega teineteist täiendavate TA-võimekuste tekitamine ja arendamine samaaegselt nii ülikoolides kui ettevõtetes ja riigiasutustes. Ühelt poolt vajavad uurimisgrupid stabiilset institutsionaalset keskkonda (rahastus, karjäärimudel), kus neil on mõttekas spetsialiseeruda rakenduslike uuringute tegemisele. Täna aga spetsialiseeruvad head uurimisgrupid ellujäämiseks pigem Horisont 2020 tüüpi 3-4 a kestvusega projektidele, mis reeglina ei haaku otseselt Eesti majanduse väljakutsetega; viimased on täna pigem 3-6 kuuliste lepingute põhised.

Teiselt poolt on vaja pikaajalise TA nõudluse (milliseid probleeme peaks rakendusuuringud lahendama?) selget sõnastamist ja koordineerimist, mis lähtuks Eesti-siseste väärtusahelate huvidest ja välistaks kitsaste huvigruppide domineerimise. Kui ideaalis võiks eeldada, et nendele küsimustele peaksid vastuseid andma ettevõtted ise läbi oma esindusorganisatsioonide, klastrite ja muude koostöövormide, siis Eesti ettevõtete väiksus ja spetsialiseerumises globaalsetes väärtusahelates ning Eesti väiksusest tulenev majanduskeskkonna ebastabiilsus kipuvad takistama pikaajalise ja TAI-le keskenduva vaatega ühiste visioonide teket.

Seega on ülikoolide ja ettevõtete koostöö ja TAI sotsiaal-majanduslike mõjude suurendamisel kaks olulist barjääri, millele tänane TAI rahastamissüsteem ja poliitikmeetmed oluliselt ei keskendu: ettevõtluse TAI riskide osaline jagamine (sotsialiseerimine) ja TAI-ühistegevuse suunatud koordineerimine. Näiteks tehnoloogiaarenduskeskuste (TAK) meede on küll tekitanud üksikud toimivad ettevõtete-vahelised eraõiguslikud võrgustikud, kuid tegemist on üsna “suletud” võrgustikega, millesse on nii riigil kui teistel ettevõtetel raske siseneda. Lisaks ootavad rahastajad neilt võrgustikelt 2014-2020 perioodil kasvavat majanduslikku iseseisvust, mis tähendab enamikel juhtumitel ka strateegilise fookuse nihkumist rakendusuuringutelt teenuspõhistele tegevusmudelitele ning vähenevat ülikoolide rolli nendes võrgustikes. Samamoodi on nutika spetsialiseerumise rakendusuuringute programm oma ülesehituselt nö “alt-ülesse” konkurentsipõhine (kuna nutika spetsialiseerumise valdkonnad on väga üldsõnalised), mis võimaldab küll eeldatavasti tagada ideede mitmekesisuse taotluste hindamise ja valimise etapis, kuid piirab ettevõtete-vahelise koostöö ja ühistegevuse võimendamist peale seda, kui esimesed taotlusvoorud on läbiviidud ning toetused välja jagatud.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et poliitilise otsustamise koht on kas ja kuidas suurendada rakendusliku fookusega TA ning ühistegevuse rahastamist.

2.       Kuhu lisaressurss suunata?

Lisaressursi suunamisel tuleks lähtuda sellest, kus on täna olemas a) TA võimekused majandussektorites (ja seega perspektiiv selle jõulisemaks kasutamiseks), b) potentsiaalne võimekus pikaajalise nõudluse (lahendamist vajavate probleemide) sõnastamiseks, või c) strateegiline vajadus rakendusliku TA võimekuse arendamiseks. Uute rakenduslike fookustega tegevuste ellukutsumine ilma nõudluse sõnastamise ning kasutuselevõtu võimekusega arvestamata ei suuda tõenäoliselt laiemaid sotsiaal-majanduslikke ootusi täita. Teisisõnu tasuks kaaluda mitte lihtsalt üksikute ja tänaste tegevuste (teadusgruppide, ettevõtete, rakendusuuringute) rahastamise suurendamist, vaid teadlikult uut tüüpi “innovatsiooniprogrammide” või “innovatsioonivõrgustike” käimalükkamist.

Konkreetsete näidetena võiks välja tuua järgnevad valdkonnad, kus võiks luua uut laadi koordinatsiooniplatvorme, mis hõlmavad fokuseeritult erinevaid tegevusi (ülikoolide uurimisgruppide toetamisest, rakendusuuringute ning turutestimiseni) ja milles juhtroll – fookuste sõnastamisest tegevuste elluviimiseni – oleks TAI väljundite kasutajatel/rakendajatel (ettevõtted, riigiasutused):

a.       e-riigi tehnoloogiad, -lahendused (siia alla jääb palju erinevaid rakenduslike valdkondi e-tervisest küberturvalisuseni, lisaks veel potentsiaalsed võimalused arendada piiriüleseid teenuseid Soomega jne, ja globaalses mastaabis unikaalse rakendusuuringute infrastruktuuri loomist nn asjade x-tee näol; samuti jääks siia alla tärkavad jagamismajanduse valdkonnad). Sisuliselt tähendaks see eelarvevahendite suunamist Eesti e-riigi ja IKT poliitikat kujundavatele üksustele, kelle TA võimekuste arendamise loogika lähtuks nii avaliku sektori efektiivsuse kasvatmisest kui ka e-teenuste/toodete ekspordist, riigi prestiiži/imidži võimendamisest ning küberjulgeoleku kasvatamisest.

b.      targa spetsialiseerumise nn. ressursi väärindamise valdkonnad, kus eesmärgiks peab olema  näiteks tänaselt energiasüsteemilt ja -väärtusahelalt uuele ülemineku võimaldamine; samuti puidu jt sektorite lisandväärtuse, ekspordi kasvatamine. Kui siiani pole Eestis väärtusahelate-põhist majandus- ja TAI poliitikate väga teadlikult arendatud ja riigil puuduvad IKT valdkonnaga võrreldavad poliitikakujundamise võimekused, siis MKMi tööstuspoliitika rohelise raamatu töögruppi kaasatud erialaliidud on tänaseks palju eeltööd oma sektorite raames teinud ning just selline erialaliitude ühistegevus – nt tööstuse rakkerühm – võiks olla strateegiliste valikute ja tegevuste sõnastamise eestvedaja ning tegevuste koordinaator.

Loomulikult on selliste fookusvaldkondade seadmine osaliselt poliitiliste valikute küsimus. Need kaks näidet illustreerivad aga koostöövõrgustike loomise erinevaid dünaamikaid – rohkem riigikeskne vs ettevõtete/erialaliitude põhine juhtimine ja eestvedamine – ning riigi ja ettevõtete TAI-ga seotud võimekuste mitmekesisust valdkondade lõikes. 

3.       Kuidas lisaressursi suunamist korraldada?

Riigi oma maksutulude-põhist rahastamist ei tasuks tänasel päeval siduda olemasolevate EL-toetuste põhiste meetmetega, sest viimaste administratiivsete reeglite raames on äärmiselt keeruline luua paindlikke ja dünaamilisi ühistegevusi. Küll aga võiks üheks lisasihiks olla ühiste Horisont 2020 rahade taotlemise võimekuse arendamine (Horisont 2020 kogumaht on ca 80 miljardit eurot).

Loodavate innovatsioonivõrgustike investeeringud peaksid erinema senistest rakendusuuringute ja TAK meetmetest selle poolest, et ühelt poolt peaks investeeringud minema küll reaalselt koostöös erasektoriga tehtavatele uuringutele (lisaks inimressursi arendamisele läbi välis-spetsialistide, post-doc’ide värbamise toetamise jne), turutestimisele, tehnoloogiate levitamisele; kuid teiselt poolt peaks riigi poolt toetatud tegevuste fookuses olema mitte üksikute ettevõtete huvid/vajadused (nagu tänastes konkurentsipõhistes meetmetes), vaid laiemad Eesti majanduse struktuuri ja väärtusahelate väljakutsed (st kuidas sektorid tervikuna saaksid läbi ühise TA-tegevuse liikuda väärtusahelates kõrgemale). Muuhulgas tähendaks see seda, et teatud osa tegevustest saaks olla ettevõtete sisemine TA, kuid oluline osa sellest saaks toimuda nt ülikoolide laborites ja uurimiskeskustes. Ettevõtete koordineeritud ühised strateegilised eesmärgid ja vajadused oleks ka selge signaal ülikoolide spetsialiseerumise ja fookuste arendamisel.

Poliitikakujundamise seisukohalt ei peaks fookuses olema mitte niivõrd tegevuste etteplaneerimine ja formaliseerimine, vaid just ettevõtliku avastusprotsessi ja ühistegevuste jaoks vajaliku “ruumi” ja paindlikkuse tagamine ja säilitamine.

Oluline on seejuures sisulise nõudluse seostamine erinevate tegevustega (programmid, meetmed) tehes seda nt läbi Riigikantselei/TANi juurde loodavate strateegiliste rakkerühmade, kuhu on kaasatud ennekõike ettevõtjaid – nii nõuandjatena kui ka eestvedajate ja tegevuste juhtidena (tehes seda nende kasvõi riigi palgale võtmisega piiratud tähtajaks, nt 2-5 aastat, nö resident entrepreneurs) – ning ka ülikoolid ja tehnoloogiat potentsiaalselt rakendavad ja levitavad organisatsioonid. Sellised rakkerühmad ei peaks olema mitte lihtsalt nõuandvad kojad (nagu on olemas pea kõikidel tänastel meetmetel), vaid peaksid olema sisuliste funktsioonide, vastutuse ning võimekustega: kontroll oma strateegiliste tegevuste ja eelarvete üle, analüütiline ja administratiivne tugi.

Rakkerühmade kesksed ülesanded oleks:

a) sõnastada ja koordineerida ettevõtjate ja tehnoloogiate kasutajate eestvedamisel strateegilisi eesmärke;

b) rahastada (vähemalt otsustada rahastamise üle) ülikoolide ja ettevõtete ühistegevusi: rakendusuuringud, tööstusprofessuurid ja post-docid, ühishuvidest lähuvad laborid ja keskused;

c) toetada tehnoloogiate levitamist riigisiseselt ja rahvusvaheliselt (sh teadlikkus, demonstreerimine, ekspordi soodustamine; aga ka regulatiivse keskkonna monitooring ja muudatuste eestvedamine nii Eestis kui EL tasemel);

d) hoida avalikku huvi ja kontrolli tegevuste üle (sh otsustada operatiivselt ebaedukate teemade sulgemine, uute avamine).

Siinjuures tuleks vältida tavapärase riigisisese dubleerimise vähendamise retoorika lõksu sattumist, sest eesmärgiks on poliitika mitmekesistamine, mis eeldab ka organisatsioonilist mitmekesisust ja eksperimenteerimist.

* Autorid on Teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (TIPS; www.tips.ut.ee)  liikmed, mille uuringute tulemustele käesolev mõtteharjutus toetub. Tegemist ei ole TIPS programmi ametliku seisukohaga.

[nurkseschool]

Kuidas teenib Eesti teadus Eesti ettevõtete ja avalikkuse huve?

Värske Nurkse instituudi koostatud Teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogrammi (TIPS) analüüs käsitleb Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitika ühte peamist väljakutset: kuidas toimub teadmiste ülekanne teadusest ettevõtlusesse ja ühiskonda, millised on peamised kitsaskohad ning kuidas saaks teadus- ja innovatsioonipoiitikaid selles osas paremini korraldada. Analüüs näitab, et sotsiaal-majanduslikult olulise mõjuga teadmuse ülekanne toimub Eestis valdavalt mittekodifitseeritult ning inimeste liikumise ja omavahelise suhtlemise kaudu. Nende kanalite rolli on aga teadus- ja innovatsioonipoliitika diskursuses siiani alahinnatud, osaliselt seetõttu, et neid on keeruline otseselt siduda (ja toetada) konkreetsete poliitikameetmetega ning osaliselt seetõttu, et neid on raske mõõta ja seirata.

Eesti teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitika (TAI) retoorika ja eesmärgid (nt Teadmistepõhine Eesti 2014-2020) rõhuvad üha rohkem teaduse sotsiaal-majandusliku mõju suurendamise vajadusele läbi ettevõtete ja ülikoolide tihedama koostöö ning riigi kui targa tellija võimekuste arendamise, kus olulist rolli mängib teadusliku ja rakendusliku teadmuse ülekandumine ehk siire. Teadmuse siire omakorda sõltub nii teaduse võimekustest vajalikku teadmist pakkuda kui ka ettevõtluse võimekustest seda absorbeerida. See võimekus ei ole mitte ainult tehnoloogiline (tehnoloogiate võimaluste mõistmine), vaid ka organisatsiooniline (kuidas organisatsioonid võimaluste ärakasutamiseks ennast kohandavad). Teisisõnu, innovatsioonisüsteemi arengutase ja struktuur määrab ära nii teadmuse ülekandumise potentsiaali kui ka ülekandumise viisid/mustrid.

Eesti teadus- ja arendustegevuse (TA) süsteemi rahastamine ja juhtimine on siiani keskendunud ennekõike teadusliku ekstsellentsuse kui peamise innovatsioonisüsteemi võimekuse arendamisele. Sellega seonduvalt on ilmnenud avaliku sektori TA asutuste ning ettevõtete (kui nende TA tulemuste potentsiaalsete kasutajate) vahel oluline TA võimekuste ja ka spetsialiseerumiste lõhe. Nii TA asutused, ettevõtlus kui ka avalik sektor on arendanud oma innovatsioonivõimekusi, sealhulgas organisatsioonilisi võimekusi kui ka tehnoloogilisi kompetentse, eraldiseisvalt.  Selle tulemuseks on tagasihoidlikkus nii TA süsteemi valmisolekus rakendusliku teadmuse ülekandmiseks kui ka nõudluses Eesti TA süsteemis loodud teadmuse rakendamise järele.

Värskes Teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogrammi (TIPS) raames tehtud analüüsis (analüüs on kättesaadav siin) otsisime vastust küsimusele: kas ja kuidas on erinevad nõudluskeskkonnad mõjutanud TA süsteemist väljakasvanud teadmuse levikut Eesti majanduses ning ühiskonnas?

Analüüsi põhiteesid

Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni (TAI) diskursus omab üsna lihtsustatud vaadet teadmuse ülekandest ülikoolide ja ettevõtete vahel: peamiselt eeldatakse, et teadlased kas loovad ise oma teadustöö baasil põhimõtteliselt valmis tehnoloogiaid ja lahendusi, mis jõuavad teadlaste ettevõtlikkuse või publikatsioonide, patentide, spin-off ettevõtete kaudu turule, või “turg” tuvastab arenguvõimalusi, mille ärakasutamiseks esitatakse teadlastele konkreetne tellimus. Riigi roll on siinjuures peamiselt soodustada osapoolte kokkusaamist.

Samas on erasektori, aga ka avaliku sektori, nõudlus tänase teadus- ja arendustegevuse (TA) süsteemis loodud teadmuse järele vähekeerukas ning rahvusvahelises võrdluses madal, mis piirab teadmuse ülekande mahtu ja intensiivsust ning seega ka TA süsteemi otsest (ja mõõdetavat) sotsiaal-majanduslikku “mõju” ning vähendab eelmainitud lineaarse vaate relevantsust. Teisisõnu, eksisteerib võimekuste ja spetsialiseerumiste lõhe ehk tänased TA süsteemi ja ettevõtete (ka avaliku sektori) tehnoloogilised ja ka organisatsioonilised võimekused ja spetsialiseerumised on erinevad, mistõttu lineaarsest loogikast lähtuvaid koostööpunkte tekib loomulikul teel võrdlemisi vähe.

Läbiviidud seire ja analüüsitud kaasuste pinnalt saab väita, et olulise sotsiaal-majandusliku mõjuga teadmuse ülekannet läbi formaalsete ja kodifitseeritud protsesside (patendid, litsentsid, spin-off’id) on Eestis vähe, piirnedes üksikute patentide kasutamisega ettevõtete poolt ja üksikute spin-off ettevõtete edulugudega. Sotsiaal-majanduslikult kasuliku teadmuse ülekanne toimub Eestis lõviosas mittekodifitseeritult ning inimeste liikumise ja suhtlemise kaudu. Nende kanalite rolli on TAI poliitika diskursuses siiani alahinnatud.

Ettevõtjad, kel on reaalne kogemus uute ärimudelite ja teenuste loomisest ülikoolidest välja kasvanud teadmuse baasil, on kohati kriitilised tänase suhteliselt lihtsustatud ülikoolide ja ettevõtete koostöö võimendamise retoorika suhtes. Mõistetakse, et ülikoolid ja ettevõtted on oma ülesannetelt, organisatsiooniliselt ülesehituselt ja kultuurilt väga erinevad.Ülikoolide rolli nähakse peamiselt üldiste teadmiste ja inimkapitali (lõpetajad) pakkujana ning ideede/lahenduste testimise platvormina.

Olulise mõjuga teadmussiire Eesti TA süsteemist Eesti avaliku ja erasektori tegevustesse toimub läbi vähemalt kuue erineva protsessi: a) lõpetajad rakendavad iseseisvalt oma TA süsteemist saadud teadmust uute lahenduste arendamisel turul või avalikus sektoris, b) tudengid/lõpetajad rakendavad iseseisvalt teadmust, kuid TA süsteem pakub läbi rahastuse, paralleelse töökoha ja võrgustike olulist tuge oma nišši leidmisel ja arendamisel, c) pikemaajalise TA kogemusega/karjääriga ettevõtlikud teadlased katsetavad oma (uurimisgrupi) loodud teadmust turul või avalikus sektoris, TA süsteem pakub läbi rahastuse, paralleelse töökoha ja võrgustike olulist tuge oma nišši leidmisel ja arendamisel, d) TA süsteemist lahkuvad teadlased, kel säilib TA süsteemiga mitteformaalne kontakt ja mõningane teenuste tellimine, e) teadmus jõuab era- või avaliku sektori kasutusse läbi TA tellimuse, f) teadmus levib kodifitseeritud kujul läbi spin-off’de/litsentside/patentide. Enamike protsesside puhul on teadmuse ülekandumine pigem mitmepoolse ja mitmetasandilise suhtlemise tagajärg.

Tehnoloogiavaldkondade küpsusastmed ning muud erinevused (nt globaalsete standardite, ärimudelite, finantseerimisvõimaluste eripärad) mõjutavad oluliselt mida ja kuidas TA süsteemist üle kantakse. Uuringus vaadeldi kolme tehnoloogia näidet. Kui biotehnoloogia valdkonnas on loodud kõige süsteemsemalt kodifitseeritud teadmuse ülekande eeldusi (patendid, spin-off firmad, teadlaste ettevõtted jms), siis siiani on sisuline teadmuse ülekanne olnud (üksikute eranditega) olulisel määral pigem kodifitseerimatu oskuste/kogemuste põhine (teadlaste/lõpetajate roll ettevõtetes). IKT sektorit on veelgi selgemalt iseloomustanud inimeste teadmiste/kogemuste põhine teadmuse ülekanne (lõpetajate liikumine ülikoolidest ettevõtetesse) ning kodifitseeritava teadmuse ülekande loogikaid peetakse veelgi vähemtähtsamaks (raske teadmisi patenteerida ja formaliseerida). Energeetika on tänaseks kõige küpsem (kuigi selles on tekkinud ka uusi tehnoloogiate nišše) ja kahest eelmisest valdkonnast palju “politiseeritum” (palju vastuolulisi huvisid), mistõttu on ka teadmuse ülekanne kõige komplekssem (toimub pigem seniste tehnoloogiate ja ärimudelite ümberkujundamise kaudu ja mitte niivõrd uute niššide ja tegevuste avastamise kaudu) ning killustunud.

Tänased ülikoolide uurimisgrupid toimivad erinevate rahastamisloogikate mõjusfääris (konkurentsipõhine TA rahastus, õpperaha ja ettevõtete/avaliku sektori tellimused), milledest ettevõtete/avaliku sektori tellimused on oma olemuselt kõige ebastabiilsemad ja lühiajalisemad. Selle tulemusena spetsialiseeruvad tugevamad ja potentsiaalselt olulise sotsiaal-majandusliku mõjuga uurimisgrupid peamiselt lähtuvalt TA rahastuse loogikast. Ülikoolide ja ettevõtete lühiajaliste koostööprojektide rahastamine võib lahendada lühikese aja jooksul konkreetseid sotsiaal-majanduslikke probleeme, ent ei suuda pikas plaanis muuta osapoolte toimeloogikaid ja rutiine ega loo eelduseid võimekuste ja spetsialiseerumiste lähendamiseks.

Peamised poliitikasoovitused

Teadmiste ülekande sotsiaal-majandusliku relevantsuse suurendamiseks peaks valdkonnapoliitika senisest enam lähtuma olemasolevatest pigem mittekodifitseeritud ja mitteformaalsetest teadmuse ülekandumise praktikatest ning arvestama nõudluskeskkondade ning tehnoloogiavaldkondade eripäradega. Valdkonnapoliitiliste fookuste osas tuleks senisest enam keskenduda ülikoolide, ettevõtete ja avaliku sektori spetsialiseerumiste mõjutamisele (mis looks aluse koostöö tekkele) ning mitte keskenduda pelgalt koostöö kui eraldiseisva protsessi soodustamisele. Selleks tuleks kaaluda järgmisi tegevusi:

Haruministeeriumite TA nõudlusega seotud võimekuste jätkuv arendamine (rakendusuuringute programmide jms kaudu), mis viiks stabiilse, ent senisest otsesemalt avaliku sektori väljakutsetest (julgeolek, tervis, vananemine, energia jms) kantud rakendusliku TA tegevuse suunamiseni ja rahastamiseni. See annaks vastavaid signaale ja looks motivatsiooni ka ülikoolidele ja uurimisgruppidele oma strateegiate ja fookuste kohandamiseks ja arendamiseks. Mh looks see aluse turulähedaste võimekustega teadusgruppide arenguks ja spetsialiseerumiseks. Samas see eeldaks nihet ka avaliku teenistuse personalipoliitikas, sh süsteemset ja suurema hulga ekspertharidusega (energeetika, tervishoiu, IT jne haridusega) inimeste kaasamist valdkondlikke innovatsioonipoliitikaid ellu viima.

Ettevõtluse kui TA nõudluskeskkonna (st rakendusliku TA-ga tegelevate ettevõtete) kandepinna laiendamine toetades ettevõtetes toimuva rakendusuuringute osakaalu kasvu (nt mõeldes läbi TAK meetme roll teadmiste ülekande võimendajana erinevate sektorite sees ning avades TAK tüüpi meetmeid suuremale hulgale ettevõtetele), kaaludes senisest põhjalikumat ettevõtete rakendusuuringute otsetoetamist kaasfinantseerimise läbi või andes ettevõtetele suurema rolli ülikoolide ja ettevõtete ühisprojektide sisu ja fookuse sõnastamisel. Ka innovaatiliste riigihangete poliitikat tuleks vaadata kui TA nõudluskeskkonna kujundamise meedet.

TA süsteemis tervikuna (ennekõike rahastamis- ja teaduse hindamissüsteemide kaudu) ja ülikoolides rakenduslikele uurimisgruppidele stabiilsete arengutingimuste loomine, mis võimaldaks süsteemsemat rakendusuuringute jaoks vajalike rutiinide ja võimekuste tekitamist. See tähendaks ka strateegilise fookuse nihutamist kitsalt ja ennekõike kodifitseeritud tehnoloogiasiirde toetamiselt laiemale teadmussiirde toetamisele, järgides ja võimendades juba väljakujunenud praktikaid. Siin võiks kaaluda ülikoolides ettevõtluspuhkuse ja ettevõtlusprofessuuride sisseviimist, TA töötajate fikseeritud tähtajaga palkamine avaliku sektori poolt (vastupidiselt lepinguliste analüüside tellimisele), ettevõtlusdoktorantuuri- ja praktika laiendamist, koostöö institutsionaalne evalveerimine (lisaks lepingutele ja nende mahtudele hinnatakse ka mitteformaalset kokkupuudet, rahulolu jne) jms.

Tehnoloogiasektorite eripärasid arvestavate TA poliitikate kujundamine. Energeetikasektoris tähendab see seda, et mõeldakse süsteemsemalt läbi riigi strateegilised huvid (sh riigiettevõtete ja ka klassikaliste avaliku sektori organisatsioonide – ministeeriumid, ametid, inspektsioonid – tasandil) energeetikasektori tehnoloogilises arengus ning koordineeritakse selle kaudu erinevate osapoolte täna kohati vastukäivaid strateegiaid ja tegevusplaane. IKT sektoris tähendab see ennekõike tööturu ootustele vastamist, mis lühiajaliselt tähendab küll töökäte puuduse probleemi lahendamist, kuid pikemas vaates (sh nutika spetsialiseerumise eesmärkide võtmes) ka interdistsiplinaarsema hariduse soodustamist (mida saab toetada/suunata ka interdistsiplinaarsust soosiva TA tegevuse soodustamise kaudu). Samas võivad ka IKT sektoris avaliku sektori TA ootused ja vajadused (e-riigi ja e-residentsuse jms kontekstis) olla oluliseks teadmise ülekande protsesside soodustajaks. Ka biotehnoloogia sektori mitmekesisusega arvestamine just rakendusvaldkondade lõikes (meditsiin, põllumajandus, toidutööstus) toob esile üsna eritahulisi probleeme ja väljakutseid, millede mõistmine ja milledele vastamine eeldab senisest palju mitmekesisemat poliitika meetmete süsteemi.

Eelnevast lähtuvalt tuleks kaaluda ka struktuurseid ümberkorraldusi TAI süsteemi strateegilises juhtimises. Nt Teadus- ja arendusnõukogu (TAN) tänased alakomisjonid on oma fookuselt horisontaalsed (teadus- ja ettevõtluspoliitika), nende asemele või kõrvale võiks luua Eesti jaoks strateegiliselt oluliste ühiskondlike väljakutsete (nt sise- ja välisjulgeolek, energeetika, tervis) alakomisjone, kuhu koondatakse kokku teadlased, vastutavate riigiasutuste juhid, ettevõtjate erialaliidud. Seda selleks, et panna erinevad osapooled koos probleeme sõnastama ja lahenduste otsimist koordineerima, millest võiks loodetavasti välja hargneda sarnased initsiatiivid ka innovatsioonisüsteemi madalamatel astmetel (EAS, ETAG, ülikoolid jne). Neil komisjonidel võiks olla vetoõigus vastava valdkonna poliitikate arendamisel. Seega peaksid need komisjonid ise suutma kokku leppida, mida vetostada ja mida mitte. TANi toetav Riigikantselei võiks lisaks tegeleda teadlikumalt ka innovatsiooni soosimisega avalikus sektoris: Eestis on avalik sektor täna vähemalt samatähtis TA-süsteemi rakendusuuringute tellija, teadmuse tarbija ja lahenduste testija kui erasektor.

Tutvu lähemalt analüüsiga SIIN!

Analüüsi koostasid Veiko Lember, Erkki Karo, Margit Kirs, Piret Tõnurist, Kaija Valdmaa, Rauno Mäekivi ja Raul Hanson.

[nurkseschool]

Teadus kui Eesti arengumootor?*

Erkki Karo, Rainer Kattel ja Veiko Lember

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast, aga roogitakse ikka sabast. Gunnar Oki “think piece” andis ette ühe suuna Eesti teadussüsteemi rookimiseks sabast, et see ettevõtjatele ja ühiskonnale kiiremas korras müüdavamaks ja söödavamaks saaks. Samas, selles debatis ei ole veel tõstatatud kriitilisi küsimusi kala pea kõlblikkuse ja realiseerimistähtaja kohta. Teisisõnu, kui head ja potentsiaalikad me üldse oleme teadus- ja innovatsioonipoliitikate kujundamisel ja elluviimisel ning teadussüsteemile uue suuna andmisel?

Teadmistepõhine Eesti 2014-2020: ehk teadus kui Eesti arengumootor

Eesti kolmas teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014-2020 (TE-3) on seadnud klassikaliste teaduspoliitika eesmärkide – kõrgetasemelisus ja mitmekesisus ning rahvusvaheline nähtavus ja aktiivsus – kõrval olulisele kohale ka teaduse ja majanduse/ühiskonna suhete tihendamise, et teadus- ja arendustegevus (TA) toimiks ühiskonna ja majanduse huvides ning, et TA muudaks majandusstruktuuri teadmistemahukamaks.

Rääkida ja arutada nende eesmärkide kontekstis pelgalt ülikoolide arvust, õppekavade dubleerimise vähendamisest ja tööturu vajadustele vastavusest (kesksed ettevõtluse huvid) või teadusrahade vähesusest ja liigsest projektipõhisusest (kesksed teadlaste huvid) võib olla lühinägelik: heal juhul muutub teadussüsteem seeläbi õhemaks ja odavamaks, teadlaste argipäevas väheneb bürokraatia ja administreerimise osakaal. Kuid TE-3 sõnastatud “suuremate” eesmärkide – mõjutada teaduse strateegilisi suundi ja seeläbi ka ettevõtluse võimekusi ehk lähendada TA süsteemi ja majandust/ühiskonda – saavutamiseks ei pruugi nendest administratiivsetest ja TA-süsteemi sisestest muudatustest piisata.

Just nende TA süsteemi ja majanduse/ühiskonna lähendamise eesmärkide elluviimiseks tõstis TE-3 esile ka vajadust teha riigist “targem tellija” (innovaatiliste riigihangete jms kaudu) ning parendada sotsiaal-majanduslikel eesmärkidel tehtava TA korraldust (suurendada valdkondlike ministeeriumite rolli ja vastutust TA korraldamisel, nõudluse sõnastamisel). Lisaks seab ka nutika spetsialiseerumise kontseptsioon eesmärgiks lähendada poliitikakujundajaid ja ettevõtjaid innovatsioonipoliitikas.

Strateegilistel eesmärkidel ja visioonidel on küll suur jõud, kuid mitte alati samaväärne kui rahal ja seadustel. TE-3 “suured” eesmärgid on Eestis võrdlemisi uudsed ja põrkuvad süsteemi ajaloolise mälu ja seniste suundadega. Siinkohal võiks laiem debatt teaduse rollist Eesti majanduses ja ühiskonnas ning teaduse rahastamise, õppetegevuse jms reformidest tähelepanu pöörata kolmele olulisele aspektile mis mõjutavad mistahes katseid TA süsteemi ja majandust lähendada.

Esiteks, määrav osa teadusrahadest motiveerib ja premeerib oivalisust (ekstsellentsust) ehk väärtustab publitseerimist, rahvusvahelist koostööd ja globaalsete arengute jälgimist ja nendega kaasaskäimist. Ülikoolid ja teadlased, kes tahavad nendes tegevustes edukad olla, tähtsustavad ja arendavad oskusi, struktuure, käitumistavasid. Need on aga üsna erinevad sellest, mida on vaja ettevõtete ja riigiasutustega igapäevaseks suhtlemiseks ja koostööks, ühistegevuseks.

Teiseks, nõudlus ja vajadused, mida teadlaskond peaks teenima on Eestis erinevate innovatsiooniuuringute ja muude analüüside alusel kas lihtsakoeline või sõltuv välismaistest tootmisahelatest (erasektori puhul) või hägune (avaliku sektori puhul). Mõlemat tüüpi tellijad ootavad ülikoolidelt ka tihti nende igapäevase töö ärategemist (“võtmed kätte” või “vastused ette” lahendusi) kui abi oma igapäevase töö pideval arendamisel või ei vaja üldse kodumaiste ülikoolide teenuseid, sest parimad teadusalased-arendajad on Google otsingu kaugusel. Võtmed kätte tegevust ei taha aga ülikoolid ja teadlased rahastamise reeglite tõttu osata ega teha (ja üldjuhul ei peakski).

Kolmandaks, selline olukord aga tähendab, et nii ettevõtluse kui ka avaliku sektori signaalid ja nõudlus TA-süsteemile on olnud pea olematu, või heal juhul üldsõnaline ja üsna kitsa fookusega: vaja on tööturu vajadustega paremini sobituvaid lõpetajaid, mis iganes ka need vajadused peaksid olema. Nii on teadusrahasid viimase 20 aasta jooksul jagatud teadlaste omavahelisest konkurentsist lähtuvalt. Kuigi ülikoolid peaksid lähtuma sektori/valdkonna üldistest vajadustest ja ettevõtte tehnoloogiate ja protsesside põhine koolitus peaks olema ettevõtte ülesanne, siis “tööturu vajaduste” all kiputakse ikka mõtlema konkreetse ettevõtte tänaseid vajadusi. Veelgi enam, teadusuuringute jms vajadustest ei räägi täna pea keegi (eriti kuna 90% ettevõtete TA kulutustest teeb ca 70 või vähem ettevõtteid ja enamus neist ei tegele ka rakendusuuringutega, vaid esitab innovatsioonikulutuste all asjade ostmist, inimeste koolitamist jne; lisaks on nende 70 ettevõtte hulgas märkimisväärne roll riigiomanduses olevatel ettevõtetel).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et meie innovatsioonisüsteemis on tugev retoorika ja praktika vastuolu. Retoorikas tahame, et meie TAI süsteem oleks selline nagu Saksamaal: see on korporatiivne innovatsioonisüsteem, kus toimub tihe ja pidev teadus- ja õppetegevuse koostöö ülikoolide ja ettevõtete vahel, kus riigi ja erialaliitude ning muude ettevõtlusühenduste koordineerimisel seatakse pikaajalisi strateegilisi eesmärke, lepitakse kokku fookusteks ning tööjaotustes (st nii ülikoolid kui ettevõtjad panustavad olulisel määral õpetamisse ning TA tegevustesse). Praktikas näeb aga meie innovatsioonisüsteem välja pigem selline nagu Suurbritannias: nii majandust kui TA süsteemi veab sisulise koostöö asemel finantskalkulatsioonidest veetud konkurents, mistõttu usaldust on nii riigi kui ametnike, ettevõtete ja teadlaste vahel (aga ka nende gruppide sees) suhteliselt vähe, mistõttu omakorda suudetakse kokkuleppida lihtsates ja üldsõnalistes asjades ning ei julgeta seada ei riigiüleselt, sektorite ega ka ettevõtete sees väga pikki TA-ga seotud eesmärke. Tulemuseks on innovatsioonisüsteem, kus vahel tekib midagi radikaalselt uut (Skype, CrabCad, Taxify jms), millel tundub esmapilgul olevat vähe seost TA-ga (kuigi enamik ettevõtete esimesi töötajaid tulevad Eesti ülikoolidest ehk inimeste liikumine on peamise teaduse ja ettevõtluse vahelise teadmuse liikumise allikas) ning mis Eesti väiksust arvesse võetakse liigub või müüakse kiirest välismaale maha.

Kuidas saada sellest vastuolust ja nõrkusest üle?

Kõiki neid probleeme ja retoorika ja reaalsuse lõhesid ei saa lahendada ülikoolid ja teadlased üksi – lahendused saavad tekkida ennekõike läbi Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitika juhtimise, seatavate eesmärkide ning kokkulepete. Teisisõnu peaksime kriitiliselt läbi mõtlema ka innovatsioonisüsteemi “pea” rollid ja fookusest, alustades Riigikogu nõustavast Arengufondist, valitsust toetavatest Teadus- ja Arendusnõukogust (TAN) ja Riigikantseleist kuni ministeeriumite ja sihtasutusteni (ETAG, EAS).

Täna on nende organisatsioonide paradoksaalseks tunnuseks nende üllatav sarnasus ehk kõik nad arutavad ja planeerivad abstraktsetes ja üldsõnalistes terminites: majanduse ja teaduse konkurentsivõime. Lisaks analüüsivad ja diagnoosivad nad innovatsioonisüsteemi samade mõõdikute alusel: lisandväärtus töötaja kohta, publikatsioonid/patendid elanike kohta jne. Ehk kogu innovatsioonisüsteemi vaadatakse sisuliselt kui tööstusettevõttele sarnanevat süsteemi, kus on olemas universaalsed tootlikkuse mõõtmise ja kuluefektiivsuse saavutamise viisid (konsolideerimine ja standardiseerimine).

Kõikide nende organisatsioonide tegevusest paistab, et justkui ei oleks meil erinevaid alternatiive – ei ole konflikte. Samas on Eesti innovatsioonisüsteemi peamiseks nõrkuseks just konfliktide mitte lahendamine ja isegi nende sõnastama jätmine. Selge on see, et meie majanduse ja ettevõtete valdkondlikud vajadused on üsna mitmekesised, aga nendest ei taheta avalikult rääkida. Tänases debatis peame me mööblitootmist, põlevkivist elektri jms tootmist, IT-abil panganduse, transpordi jms muutmist ja vähiravimite arendamist kõiki ühtemoodi väärtuslikuks ja perspektiivikaks (lisandväärtuse, ekspordi, töökohtade kasvu jms tähenduses) ettevõtluseks ja teadlikult ühte teisele avalikult ei eelistata. Samas valdkondlikud vajadused (riigi sekkumiseks), aga ka lisandväärtuse, ekspordi- ja töökohtade loomise/hoidmise potentsiaalid on väga erinevad. Ehk Eesti majanduspoliitikas võitjaid ei valita, kuna arvatakse, et väikeriik seda teha ei saa ning parem oleks kui igas valdkonnas tekiks võitjaid. Majanduskonkurents valib tõepoolest võitjaid, aga nagu ülal väitsime, neil võitjatel pole suurt vajadust Eesti teadus-, innovatsiooni, ega varsti ilmselt ka haridussüsteemi järele. Samas üritame järjekindlalt poliitikate kaudu ettevõtjaid teiste innovatsioonisüsteemi osadega rohkem kokkuviia.

Euroopa Liit on selle vastuolu domineeriva majanduspoliitilise retoorika ja TA poliitika vajaduste lahendamisel olnud üsna kaval: kui võitjaid ei saa valida ja kedagi teise üle eelistada (ehk kellegi probleemide ha vajadustega konkreetselt tegeleda), siis fookuste seadmiseks ja valdkondlike erinevustega arvestamiseks on Horisont 2020 rahastamisel otsustatud keskenduda ühiskondlikele väljakutsetele (nö “grand challenges”).

Lisaks on Euroopa Liidu ametnikud suutnud nutika spetsialiseerumise ja sellega kaasneva ja suhteliselt legitiimsena kõlava ettevõtliku avastusprotsessi kontseptsiooni (mis tähendab, et visiooneerimise võimekusega ettevõtjad, teadlased ja ka ametnikud püüavad sõnastada ja kokkuleppida konkreetsetes aga ambitsioonikates TA ja innovatsiooni toetamise prioriteetides) taha peita valdkondlike/sektoraalsete vajaduste esiletoomise innovatsioonipoliitika debattides. Mõned nimetavad seda ka osaks nö uuest tööstuspoliitikast. Eestis julgevad täna tööstuspoliitikast aga avalikult rääkida ainult sotsid. Kokkuvõtvalt on tegemist ühe suhteliselt segase ideega, mille paigutamine senistesse poliitilistesse narratiividesse on suur väljakutse enamikes Euroopa regioonides. 

Kui ekspordi, lisandväärtuse jms kasvu tahavad kõik ettevõtjad ühtemoodi enda pärusmaaks kuulutada ja väljavalitud võitjad olla (ehk ei luba poliitiliselt võitjaid valida), siis ühiskondlikke väljakutseid nagu kliimamuutused, elanikkonna vananemine ja rasvumine ei taha ega saa päriselt keegi enda asjaks või äriks kuulutada. Lisaks on nendel probleemidel ja väljakutsetel ka konkreetsem ja arusaadavam tähendus, probleemistik, võimalike lahenduste otsimise trajektoorid, ühiskondlikud ja ärilised võimalused. Ning põhjused miks riik läbi avalike poliitikate nendega tegeleb ei ole mitte lihtsalt majandusteoreetilised (turutõrge), vaid ennekõike väärtuspõhised.

Väljakutsetepõhise teadus- ja innovatsioonipoliitika beebisammud

Ka Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitikasse kuluks senise ühetaolise ja üldsõnalise retoorika kõrvale ära ühiskondlike väljakutsete põhine vaade ja fookus vähemalt arutelude mitmekesistamiseks, fookuste seadmiseks ja ülalmainitud TA rahastamise, nõudluse ja tagasidestamise probleemide lahendamiseks ära. Sisuliselt peame suutma sõnastada meie enda ühiskonna suured väljakutsed; need väljakutsed on algselt kindlasti omavahel konfliktis – poliitilise juhtimise tasand peab õppima neid konflikte lahendama läbi toetusmeetmete jms.

Võimalusi suurte väljakutsete sõnastamiseks on mitmeid:

TANi tänased alakomisjonid on oma fookuselt horisontaalsed (teadus- ja ettevõtluspoliitika), aga miks mitte nende asemele või kõrvale luua Eesti jaoks strateegiliselt oluliste ühiskondlike väljakutsete (nt sise- ja välisjulgeolek, energeetika, tervis) alakomisjone, kuhu koondatakse kokku teadlased, vastutavate riigiasutuste juhid, ettevõtjate erialaliidud. Seda selleks, et panna erinevad osapooled koos probleeme sõnastama ja lahenduste otsimist koordineerima, millest võiks loodetavasti välja hargneda sarnased initsiatiivid ka innovatsioonisüsteemi madalamatel astmetel (EAS, ETAG, ülikoolid jne). Neil komisjonidel võiks olla vetoõigus vastava valdkonna poliitikate arendamisel. Seega peavad need komisjonid ise suutma kokkuleppida, mida vetostada ja mida mitte. TANi toetav Riigikantselei võiks lisaks tegeleda teadlikumalt ka innovatsiooni soosimisega avalikus sektoris: Eestis on avalik sektor juba täna vähemalt samatähtis TA-süsteemi rakendusuuringute tellija, teadmuse tarbija ja lahenduste testija kui erasektor. Samas on avaliku sektori (valdkondlike ministeeriumite) kokkupuuted tehnoloogia ja TA-sektoriga seotud mitte niivõrd valdkonna väljakutsete lahtimõtestamisega läbi tehnoloogia, kuivõrd olemasolevate tegevuste toetamisega uute andmetega (seire, konsultatsioon).

Osaliselt ka eelnevast sõltumatult vajavad TE-3 eesmärgid nagunii innovatsiooniga tegelevate inimeste rolli kasvu valdkondlikes ministeeriumites ja valitsemisala asutustes. Sisuliselt on enam vaja ekspertharidusega (energeetika, tervishoiu jne haridusega) inimesi innovatsioonipoliitikat elluviima. Senised kogemused on näidanud, et tänase kuluefektiivsuse ja kärpimise mantras ei teki avalikus sektoris innovaatilist mõtlemist iseseisvalt alt-ülesse: pigem on selle jaoks vaja kaasata kas tugevaid välise legitiimsusega eksperte (a la endised pankurid MKMi valitsemisalas) või tähtsustada innovatsiooni ja tehnoloogiaid ministeeriumite strateegilise juhtkonna tasandil. Kui me e-riigi kõrvale mõnda teist avaliku sektori innovatsiooni lipulaeva ei taha/saa lubada, siis ehk piisab ka sellest kui seada innovatsiooni toetamise/ eesmärgiks tavalisest kärpimisest veelgi suurem kokkuhoid või parem produktiivsus. Juba aastaid domineerinud avalikkuse tagasiside avalikule sektorile stiilis “vait olla ja kokku tõmbuda” jõuab ühel hetkel oma loomuliku piirini või muutub liiga demotiveerivaks lõhkudes avaliku sektori hääbuvaid võimekusi veelgi.

Selleks, et teadus muutuks ettevõtluse jaoks relevantsemaks ei saa üle teaduse rahastamise loogikate mõjust ja nende muutmisest. Lihtsustatult peab järk-järgult kasvama rakendusliku uurimistegevuse läbimõeldud rahastamine (alustuseks avaliku sektori poolt, kes on täna TA-süsteemi mängureeglite kehtestaja) ning seejuures ettevõtluse ja ennekõike erialaliitude (aga ka valdkondlike ministeeriumite) osalemine sellise uurimistegevuse sisustamisel (kas rahastades ettevõtete TA projekte, ülikoolide rakenduslikke TA projekte läbi ettevõtete või kaasates ettevõtjaid, erialaliite ja valdkondlike ministeeriume rakenduslike TA programmide korraldamisse ja hindamisse). Siinkohal on oluline ka MKMi, EASi ja Arengufondi senisest läbimõeldum ja valdkondlikke ootusi arvestada püüdev tegevus: nutikas spetsialiseerumine pideva ja eksperimentaalse protsessina annab selleks tegelikult ka võimaluse, kuigi täna ei taha/oska veel keegi (mitte ainult Eestis) sellest päriselt kinni võtta. Kui aga selline fookus ei sobi Eesti majanduspoliitika narratiivi, siis oleks ehk mõistlik muuta innovatsiooni toetamine tervikuna HTMi eestveetavaks tegevuseks. See aga tähendab, et HTM-le ja ETAG-le antakse aega ja võimalust areneda ning valdkondlike vajaduste ja väljakutsete rägastik endale selgeks teha ning valitsemisala organisatsioonides vastavaid muudatusi teha (nt valdkondlike ministeeriumite ja erialaliitude esindajate kaasamine ETAGi hindamisnõukogudesse jne).

Läbi institutsionaalsete reformide on ka võimalik luua tugev tööstuspoliitilise orientatsiooniga üksus, nt liites Arengufondi, Kredexi ja EASi üheks Arengupangaks, mille eesmärk on investeerida nii start-up kui ka tööstusettevõtetesse. Taoline pangana – ja mitte toetusmeetmete konkursside läbiviijana – toimiv organisatsioon võiks muutuda ettevõtluspoliitika lipulaevaks.

Kokkuvõtvalt valitseb Eesti teadus- ja innovatsioonipoliitikas suhteliselt tugev retoorika ja tegelike rahaliste ja ka regulatiivsete motivaatorite lõhe. Kui mõni teadusgrupp või ülikool võtaks päriselt kuulda tänast suhteliselt üldsõnalist ja samas pihustunud ettevõtjate tagasisidet, kriitikat ja TE-3 retoorikat, siis oleks tegemist üsna altruistliku ja aatelise, kuid võrdlemisi enesetapjaliku sammuga, sest lühiajaliselt ja rahaliselt nad pigem kaotaksid kui võidaksid sellest. Kui tahta, et teadus oleks rohkem ühiskonna tänaste ja lähituleviku vajaduste teenistuses, siis peavad ka selle retoorika esindajad korraks peeglisse vaatama ja järele mõtlema.

* Mitmeid esiletoodud ideedest võib leida ka Teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (http://tips.ut.ee) erinevatest uuringutest, kuid antud mõttearendus esindab autorite isiklikke vaateid.

[nurkseschool]

Oki raport Eesti teaduse ja kõrghariduse tulevikust: kas Eesti Ülikool lahendab kõik probleemid?

Rainer Kattel, Erkki Karo, Veiko Lember

Esmalt on igati tervitatav, et teaduse ja kõrghariduse arutellu on tulnud nö väline vaade. Saab ainult soovida, et see raport ärgitaks ka teisi igapäevaselt teaduses või kõrghariduses mittetöötavaid inimesi avaldama arvamust nende valdkondade arengu ja visioonide kohta ning teadlasi ning poliitikuid ja ametnikke neile vastama.

Kuna tegemist on äärmiselt kompleksse temaatikaga, siis ei saa oodata, et üks raport suudaks kõike lõpuni haarata. Teaduse ja kõrghariduse süsteemi seest vaadates võib nn Oki raportis näha kohati nii lahtistest ustest sissemurdmist kui ka tõstatatud uusi ideid, mille üle oleks kindlasti vaja laiemat arutelu. Samas võib tuua välja ka olulisi katmata teemasid, millede eiramine võib ka Oki raporti ideedest alles jätta pelgalt näilise või retoorilise radikaalsuse.

Lahtised uksed

Oki raport on suures pildis ja esmapilgul küll radikaalne (soovitades konsolideerida kogu Eesti teaduse ja kõrghariduse kolme ülikooli), kuid detailides soovitab teha palju asju, mida tegelikkuses on juba aastaid vähem või rohkem edukalt tehtud, või juba korduvalt soovitatud. Mõned näited raportist:

“viime läbi Eesti ülikoolide õpetamiskvaliteedi ja teadusasutustes tehtava uurimus- ja teadustöö kvaliteedi valdkondliku sõltumatu rahvusvahelise hindamise”. Juba tehakse: teaduse evalveerimine, hariduse akrediteerimine on juba aastaid Eestis süsteemne ja rahvusvaheline; pigem ei tehta nende tulemustega suurt midagi (st ei edukate ega keskpäraste jaoks ei muutu nendest hindamistest suurt midagi).

“võimaldame igal aastal kindlale arvule Eesti üliõpilastele sihtotstarbelist õppelaenu õpinguteks maailma tippülikoolides”. Osaliselt juba tehakse: SA Achimedes on juba aastaid jaganud nii riigieelarvelisi kui Euroopa Liidu tõukefondidel põhinevaid stipendiume nii lühemateks perioodideks kui ka terve õppekava läbimiseks (mh teatud juhtudel ka Eestisse tagasitulemise nõudega).

“Moodustada riiklik fond (rahastu) mis rahastaks individuaalsete toetusprogrammidega maailma tippõppejõudude toomist Eesti ülikoolidesse.” Juba tehakse: erinevate programmide (nt DoRa, Mobilitas) kaudu on siiani Eestisse toodud nii lühiajaliselt kui pikemaks perioodiks päris arvukalt maailma juhtivaid teadlasi (kusjuures eelistatud on olnud tehnoloogia valdkonnad).

“muudame ülikoolide teadusrahastuse proportsioone, tõstes baasfinantseerimise osakaalu.” Alles selle aasta alguses jõudis sama soovituseni HTMi juures tegutsenud töörühm. Ilmselt ei olegi keegi sellise soovituse vastu, pigem on sisuline/põhimõtteline küsimus selles, kas seda teha teaduse eelarve suurendamise või olemasoleva ümberjagamise kaudu.

Kindlasti on positiivne nende ideede ja tegevuste ülerõhutamine, kuid edasises debatis peaks arutelu liikuma juba senise kogemuse süstemaatilise analüüsini. Mõned näited, küsimustest, mida tuleks siin edasi lahata: kas üksi rahast piisab, et tõeliselt häid tippteadlasi Eestisse tuua ja kas me tegelikult riigina oleme valmis seda ka rahastama (eriti peale ELi vahendite vähenemist)?; kas laen on hea viis õpingute rahastamiseks Eestis ja välismaal (sh arvestades, et eriti andekaid püüavad endale võita erinevad riigid/ülikoolid ka otsesemate toetusmeetmete abil)?; kas ülikoolidel on piisav strateegiline suutlikkus baasfinantseerimise suurendamisel ressursse paremini suunata ja võimalikke konflikte lahendada?; kes ja kuidas peaks arvestama olemasolevate evalveerimiste ja akrediteerimistega? 

Raporti uued ideed ja nende võimalikud kitsaskohad 

Nö uued ettepanekud Oki raportis seonduvad kõige selgemini Eesti kõrgharidusmaastiku konsolideerimisega. Need ettepanekud on omakorda kolmel erineval tasandil:

ülikoolide maastik kui tervik, kus raport paneb ette koondada kõik senised ülikoolid ja asutused kolme ülikooli;

tugifunktsioonide konsolideerimine, konkreetsemalt Eesti ülikoolidele kolme ühise ettevõtte loomine, mis peaksid: esiteks, haldama kogu kinnisvara; teiseks, tegelema tehnoloogiasiirdega ning kolmandaks ühise turundusega välismaal;

õppetegevuse tasemel dubleerimise ja õppekavade arvu vähendamine.

Kui siin hästi järele mõelda, siis soovitab raport sisuliselt Eesti Ülikooli loomist kolme campusega (mis on üsna levinud väikeriikides, nt University of West Indies, mille campused asuvad Barbadosel, Trinidadis). Peamiseks põhjuseks, miks selliseid konsolideerimise protsesse läbi viia on soov vähendada Eesti-sisest konkurentsi ja suunata konkurentsi teravik rahvusvahelisele turule. See on kindlasti oluline mõttekäik, sest just turuosa suurendamine – eriti kõrghariduse pakkumisel – on olnud ülikoolide viimase 15 aasta peamine arengustrateegia.

Samas püüab konsolideerimise idee lahendada ühe tööriistaga probleeme kahes täiesti erinevas maailmas. Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi tunnuseks on see, et ühelt poolt on riigil ja ülikoolidel olemas juba täna olulised hoovad kõrghariduse ja õpetamistegevuse suunamiseks (mida küll riik ei ole aktiivselt kasutanud ja ülikoolid on pigem keskendunud turuosa maksimeerimisele), kuid teaduse detsentraliseeritud ja konkurentsipõhise rahastamise puhul on nii riigi kui ülikoolide strateegilised hoovad teaduse arenguid, tööjaotust ja spetsialiseerumisi suunata olnud pea olematud (ning nt Jüri Allik väidab – vt nt hiljutises Akadeemias – siinjuures, et see on olnud Eesti teaduse rahvusvahelise konkurentsivõime kasvu üheks võimaldajaks).

Ehk teadus ja kõrgharidus töötavad täna suhteliselt vastakate loogikate alusel: kui riik ja ülikoolide juhtkonnad on üldse midagi suunanud, siis on see kõrghariduse pakkumine; teadus on juba niigi arenenud pigem teaduse rahvusvaheliste mõjurite hoovustes. Ka ideed konsolideerida, vähendada dubleerimist jms on kantud ennekõike nö ülalt-alla vaatest kõrghariduse pakkumisele. Nii Oki raport kui nende ideedega seotud laiem diskursus puudutab palju pealiskaudsemalt nende ideede mõju teadusele ja teadus- ja kõrgharidussüsteemile tervikuna (nt kas konsolideeriderimine peaks toimuma õpetamis- või teadusvõimekuste alusel?).

Lisaks tõstatuvad konsolideerimise ideede juures kolm kriitilist teemat, mis ei ole siiani väga põhjalikult käsitlemist leidnud:

Esiteks, konsolideerimise ja dubleerimise vähendamise võimalikuks pahupooleks on see, et kui Eestis ei ole enam teadusgruppide ja teadlaskonna omavahelist konkurentsi, siis on uutel tulijatel ainus võimalus minna ja jääda välismaale tööle. Tegelikult on see ka juba täna osaliselt meie teadussüsteemi probleemiks, sest uued ideed ja uurimisgrupid – st noorem põlvkond teadlasi – saavad rahastust peamiselt siis kui rahastus tervikuna kasvab või kui mõned teadusgruppide juhid pensioneeruvad. See aga tähendab seda, et teadussüsteemi potentsiaal käia kaasas tehnoloogia ja majanduse kiirete arengutega võib-olla üsna pärsitud.

Lisaks on ka valdkondi (nii sotsiaalias kui mujal), kus on väga erinevad koolkonnad, spetsialiseerumised ja kus nende vaheline diskussioon on ühiskonnale ja majandusele väga oluline. Nii võib ka argumenteerida, et võib-olla peaksime toetama vähem erialasid, aga valdkond, mida rahastame, seal tagame siseriikliku konkurentsi, mille eesmärgiks on tagada ideede mitmekesisus ja uuendusmeelsus? Kui me ettevõtluses ei taha võitjaid valida, siis miks me seda teaduses tahame teha ja mille alusel me seda üldse teeksime? Sama paradoks on seostatav ka kõrghariduses: kui me ettevõtluses usaldame üksikisikute (ettevõtjate) otsuseid, siis miks me ei saa usaldada nende üksikisikute valikuid erialavalikute tegemisel (lapsevanematel on uuringute järgi väga oluline roll haridusvalikute suunamisel ka kõrghariduses)?

Teiseks, Oki raport näeb õigesti teaduse ja kõrghariduse keskmes väga andekaid ja loomingulisi inimesi. Kuidas need inimesed väga suurtes organisatsioonides oma potentsiaali teostavad on aga hoopis iseküsimus. Edukad tippteadlased, kes on võimelised leidma rahastust nii Eestist kui välismaalt, vaatavad tänaseid ülikoole kui pigem frantsiise, mis annavad neile “nimesildi” ja samas ka vabaduse laias maailmas tegutsemiseks. Suurte organisatsioonide loomulik tendents on sellist vabadust ja tegutsemisruumi üha rohkem piirata ja reglementeerida.

Siit koorub välja ka peamine konsolideerimise loogika: selleks ei ole mitte tippteadlaste või kõrghariduse kvaliteedi arendamine, vaid nõrkade välja sõelumine. See on kindlasti mõistlik eesmärk, samas on just seda üritanud teaduse rahastamises teha viimane teaduse reform, nn IUT ehk institutsionaalse rahastamise reform. 

Ja selle käigus ilmnes päris omapärane probleem: Eestis on palju keskmiselt head teadust, eriti võrreldes teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Olemasolevate ressursside juures ei ole aga võimalik rahastada teadusrühmi, kes on näiteks saanud IUT taotluse hindeks 4 punkti 5st (väga heal rahvusvahelisel tasemel; hindajateks on oma valdkonna rahvusvahelised eksperdid). Selliseid teadusrühmi on ja mitte vähe. Kui ettevõtted lähevad nt Kredexisse, EASi või mõnda rahvusvahelisse panka, kus ettevõte seis ja äriplaanid hinnatakse “väga heaks” ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks, aga laenu ressursside puudusel ei anta, siis me räägime mitte sellest, et häid ideid ja ettevõtteid on Eestis liiga palju, vaid sellest, et meie finantssüsteemis on innovatsiooni toetavaid investeeringuid liiga vähe ning riik peaks seda “turutõrget” leevendama 

Vaadates Eesti teaduse arenguid peaks võibolla reformidele hoopis teistmoodi mõtlema: kas me ei peaks riigina ja ülikoolide võrgustikena ennekõike tegema kõik selleks, et väljast (kuna oma raha ei jätku) leida ja tuua raha neile “väga headele” teadlastele? Ehk on tugiteenuste haldamise ettevõtte kõrval või asemel hoopis rohkem vaja ühist taotluste kirjutamise ja välisinvesteeringute otsimise “ettevõtet” ülikoolidele (eriti kui vaadata, et Eesti ülikoolid jäävad Euroopa juhtivatest ülikoolidest per capita arvestatuna maha eelkõige võimekuses tuua Eestisse sisse EL konkurentsipõhist TA raha – vt nt analüüsi TTÜ kohta)? See on, muuseas, levinud praktika lääne ülikoolides. 

Kolmandaks, oluline küsimus, mida taaskord on pikemalt viimastel aastatel lahatud, on teaduse ja kõrghariduse panus majanduse arengusse. Siin väidab raport: “Kriteeriumid, mis käsitleksid panust Eesti sotsiaal-majanduslikku arengusse, on sisuliselt puudunud.” Kes on Eestis teaduse raha taotlenud, teab et see on ilmselgelt vale. Need kriteeriumid on, nendega lihtsalt ei ole arvestatud, sest selleks puudub süsteem.

Õigemini on selles süsteemis üks suur auk: ettevõtjate nõudmised ja soovitused teaduse ja kõrghariduse arendamiseks. Selle augu põhjus ei ole ideede puudus, vaid pigem ettevõtluse süstematiseeritud vaadete ja ootuste (erialaliitude jms näol) nõrkus või üldsõnalisus. Reljeefselt öeldes, kõrgharidus- ja teaduspoliitikate kujundamisel ei huvita kedagi ja ei peagi huvitama, mida üks ettevõtja arvab (samamoodi ei piisa selles debatis ka kõikide ettevõtjate ootuste üldistamisest üheks universaalseks imelahenduseks); oluline on, mida ja miks konkreetne erialaliit või mõni muu ettevõtete huve koondav legitiimne organisatsioon (nt klaster) arvab. Ja lihtsasti võib juhtuda, et see arvamus on konfliktis sellega, mida teadlased arvavad – oluline küsimus ongi selles, kes ja kuidas selle konflikti lahendab (ehk kellel on “õigus” või kellel on oskus kompromisse leida)? Täna me aimame, et on konflikt eksisteerib, kuid meil puuduvad selgete ja legitiimsete alternatiivide sõnastused, maksumused jne.

Lisaks on Eesti suuremate ülikoolide ettevõtluslepingute mahud vägagi võrreldavad rahvusvahelise tasemega (vt ühte analüüsi siin). Jällegi tekib küsimus, kas selle asemel, et Eestist veel mõni leping välja pigistada, ei peaks me leidma rahvusvahelisi ettevõtteid koostööks? Mis seda takistab?

Probleem ei ole otseselt ettevõtluse nõrgas tasemes (kuigi Eestis on teadus- ja arendustegevusega ka organisastiooni siseselt tegelevate ettevõtete arv väga väike ja pidevalt kontsentreeruv – alla saja ettevõtte teeb 90% TA investeeringutest). Pigem on probleem selles, et ettevõtete ja ülikoolide spetsialiseerumised on väga erinevad (vt ühte analüüsi siin), mis torkab eriti hästi silma Eesti-suguses väikeriikides, kus puuduvad suurte majandusarengut suunavate rahvusvaheliste korporatsioonide peakorterid, TA-keskused ja nendega seotud innovatsioonivõrgustikud. Seetõttu on olemasolev koostöö vähekeerukas ja ei oma oodatud mõju reaalmajanduses. Lihtsalt öeldes: probleem ei ole ettevõtetes ega ülikoolides eraldiseisvalt, vaid selles, et nad on kui väga erineva hambumisega hammasrattad, mis on paraku ühes süsteemis koos ja nende koostöö seetõttu nõrk ja ilmselt olemuslikult piiratud.

Seda strukturaalselt probleemi ei lahenda ühepoolselt ka ülikoolide-vahelise tehnosiirde ettevõtte moodustamine, sest täna on Eesti ettevõtted valmis “tarbima” ennekõike kodifitseerimatut teadmust, mis liigub koos inimestega (teadlased, lõpetajad) või inimeste vahel (ehk mitte läbi ülikooli kui organisatsiooni, vaid läbi ülikooli frantsiisi kasutavate teadusgruppide) ning patentide, litsentside jm otseselt “kaubastatava” ülikoolide teadmuse mõju Eesti reaal-majandusele on väga väike.

Üritades selles küsimuses reformida ainult teaduse ja kõrgharidusmaastikku – ja seda peamiselt konsolideerumise kaudu – tegeleme lõppeks peamiselt nööri enda ees lükkamisega. Vaja on vaadata laiemat maastikku (innovatsioonisüsteemi), kus erialaliitude roll tugevneks (miks ei võiks olla  ETAGi teadlaste taotluste hindajate hulgas erialaliitude esindajaid?) ja teiste poliitikainstrumentide roll kasvaks (millised on finantsregulatsioonid Eestis, mis soodustavad TA-d?). On selge, et lisandväärtust luuakse energeetikas teistel alustel kui biotehnoloogias või elektroonikas, samas tänane ettevõtluspoliitika sellist väärtusahela-põhist vaadet ei oma. Võib utreeritult öelda, et teaduse ja kõrghariduse reformimine ilma tööstuspoliitikata (kuidas iganes seda ka ei nimetata) ei ole Eesti väljakutseid arvesse võttes kuigi viljakas ettevõtmine.

Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi põhimõttelised dilemmad

Kokkuvõtvalt näeme, et Eesti teaduse ja kõrghariduse juures on terve rida põhimõttelisi dilemmasid:

Kas kodumaine konkurents on üldse (kus ja mis tingimustel) vajalik, või peaksime eelkõige ühiselt rahvusvaheliselt konkureerima? Kui viimane, siis mil moel senisest paremini tagada Eesti ülikoolide suurem sotsiaal-majanduslik mõju Eestis (kodumaine lühiajaline rakenduslikkus/relevantsus ja rahvusvaheline konkurentsivõime ei asu Eesti majanduse arengutaseme juures samades teadusgruppides, aga ka teadusvaldkondades laiemalt)? Milline roll oleks siin tööstus- jt poliitikatel?

Millises teaduse ja kõrghariduse süsteemi osas on vajakajäämised kõige suuremad ja olulisemad: teaduse ja/või õppe kvaliteedis, tugiteenustes, ettevõtjatega koostöö platvormides? Millisel moel me neid vajakajäämisi mõõdame, ja kes seda teeb, ning millised on kõige sobilikumad lahendused neile väga eritahulistele võimalikele probleemidele?

Kuidas muuta teaduse ja kõrgharidussüsteemi juhtimist ja sisulist otsuste tegemise protsesse mitmekülgsemaks, kas nt erialaliitude arendamise ja kaasamise kaudu või ülikoolide juhtimiskultuuri muutes? Kumb on olulisem, kas erialaliidu pikaajaline analüütiline võimekus ja aktiivsem roll teadus- ja kõrghariduspoliitikate ja strateegiate kujundamisel või koht mõne ülikooli kuratooriumis (erialaliitude ja ettevõtjate võimalus mõjutada poliitikaid ning anda tagasisidet on nendel juhtudel vägagi erinev)? 

Selliseid dilemmasid raport kahjuks ei lahka, aga kui millegi üle poliitilisel tasemel vaielda, siis just selliste põhimõtteliste küsimuste üle. Kas Eestis on 3 või 5 ülikooli on küsimus, mida saab küll poliitiliselt lahendada, kuid selle kasulikkust võib ette nullilähedaseks pidada kui ülaltoodud dilemmasid ei lahendata.

Kokkuvõttes annab Oki raport kohati hea ja värske nägemuse teaduse ja kõrghariduse mõningatest valukohtadest, kuid sisulised dilemmad jäävad kohati näilise radikaalsuse alla peitu.

Oki raporti aluseks olevate Eesti teadus- ja kõrghariduspoliitika tunnetuslike probleemide lahendused ei seisne mitte üksnes teaduse- ja kõrghariduse rahastamise reeglite, ülikoolide struktuuride jms muutmises, vaid laiemalt ka riigi (poliitikud ja poliitikakujundajad), teadlaste ja ettevõtjate tänaste võimuliinide (kellel on võim mille üle) ja kommunikatsioonikanalite (kes räägib kellega ja millest) ümberkujundamises.

[nurkseschool]

TTÜ rahvusvahelises võrdluses

Rainer Kattel, Nurkse instituudi professor, TTÜ kuratooriumi liige

TTÜ areng on viimasel kümnendil olnud muljetavaldav, mida kinnitas ka 2014 aasta lõpus toimunud institutsionaalne akrediteerimine. Samas on TTÜ visioon olla “Läänemere regiooni üks juhtivaid tehnoloogiaülikoole”. Kui kaugel või lähedal oleme Läänemere regiooni juhtivatest tehnoloogiaülikoolidest? Alljärgnev lühike analüüs vaatleb TTÜd meie regiooni ning paari Euroopa juhtiva tehnoloogiaülikoolide kontekstis ning arutleb TTÜ strateegiliste valikute üle.

Võrdlus numbrite keeles

Tabel 1 toob ära võrdluse aluseks valitud ülikoolid ning nende positsioonid kahes laialt kasutatud rahvusvahelises ülikoolide edetabelis. Ülikoolide valiku aluseks oli nende reputatsioon, erinev kultuurikontekst ning ka andmete kättesaadavus. 

Tabel 1. Võrdlusülikoolid ja nende koht rahvusvahelistes edetabelites

Times Higher Education edetabelis ei ole ühtegi Eesti ülikooli. QS-i edetabelis on Tartu Ülikool 379 ja TTÜ 501-550 kohal. Ida-Euroopa (sh endine NSVL) maade hulgas on Tartu Ülikool QS edetabelis 8, TTÜ 17.

Kõik võrdlusülikoolid on pärit selgelt erinevast kultuurilisest kontekstist ning kolme ülikooli puhul on tegemist mitte-inglisekeelse töökeskkonnaga, kust teadlaste jõudmine rahvusvahelisele areenile peaks olema sama raske kui Eesti teadlastel.

Edasise võrdluse allikad on järgnevad: ülikoolide aastaaruanded ning finantsraportid 2013 aastast, kuna need sisaldavad andmeid ka ELi finantseerimise (struktuurivahendeid ei kuulu siia alla) ja ettevõtluslepingute kohta (nende kogumist abistas Rauno Mäekivi). Andmete võrreldavus sõltub mainitud aruannete kvaliteedist ning võrdlust tuleb käsitleda pigem indikatiivsena. Eriti raske on hinnata teadlaste (researcher) arvu võrreldavust, seetõttu on siin kasutatud ISI Web of Science InCites andmebaasi 2010-2012 keskmist teadlaste arvu iga ülikooli kohta. Samamoodi ei ole päris üheselt mõistetavad aruannetes ELi rahastuse summad, TTÜ puhul on kasutatud 2015 aasta eelarve materjale, kuna seal on ELi rahastus kõige selgemini väljatoodud. Teadustulemused (artiklid ja tsiteeringud) pärinevad ISI Web of Science andmebaasist InCites ja käsitlevad 2012 aastat.

Esmalt saame vaadelda sisendeid: kui palju on teadlasi ja millised on eelarvete mahud ning allikaid, seda kajastab Tabel 2. Tabel 3 taandab omakorda need sisendid suhtarvudeks.

Tabel 2. Ülikoolide teadlaste arv, rahastuse allikad (miljonites eurodes)

Tabel 3. Ülikoolide sisend suhtarvudes (tuh eurodes)

Järgnevalt saame sama lühidalt vaadelda ülikoolide tulemusi: kui palju kraade kaitstakse, kui palju publitseeritakse, jne. Tabelid 4 ja 5 annavad lühiülevaate ülikoolide tulemustest ning sisendite-väljundite suhetest.

Tabel 4. Ülikoolide tulemused: kaitstud kraadid, patenditaotlused, välistudengid, artiklid, tsiteeringud

* Intellektuaalomandiga seonduvat temaatikat tuleks käsitleda eraldi analüüsis, milleks siinkohal ruumi ei ole.

Tabel 5. Ülikoolide sisend-väljund suhted (rahalised näitajad on miljonites eurodes)

Seni äratoodud andmed ei arvesta võrdlusülikoolide asukohamaade jõukust ja majanduse arengutaset. Majanduse arengutaset näitab võrdlemisi robustselt SKT jooksevhindades, käsitletuna ostujõustandardi alusel ning vaadelduna elaniku kohta. Selline näitaja arvestab nii erinevat arengu- kui hinnataset. Selliselt mõõdetud SKT on Sveitis 2,21, Rootsis 1,73, Soomes 1,54 ning Inglismaal 1,48 korda suurem kui Eestis. Tabelis 6 on ära toodud mõned võtmetähtsusega suhtarvud, mis on läbi jagatud SKT erinevusega. Sellisel kujul arvestavad need suhtarvud majanduse arengu- ja hinnatasemete erinevustega. Ehk teisisõnu näitab Tabel 6 kui palju peavad ülikooli tulemuste saavutamiseks kulutama.

Tabel 6. Majanduse arengu- ja hinnatasemega arvestav ülikoolide võrdlus

TTÜ tugevused ja nõrkused

Ülaltoodud tabelite põhjal võime teha järgnevad järeldusi. 

1. TTÜ kasvuruum on eelkõige ELi rahastuses

Majanduse arengutaset arvestades on TTÜ eelarve teadlase kohta mõnevõrra väiksem kui Aaltos, ja 2-3 korda väiksem kui ETHs, KTHs ja Imperial College’s. Samasugune vahe on ELi rahastuses, mis on TTÜs väiksem kui kõikides võrdlusülikoolides. TTÜst 2 kuni 2,5 korda suurema ELi rahastamisega (teadlase kohta) ETH, Imperial College ja KTH märkimisväärselt suuremad kulutused teadlase kohta ongi ilmselt seletatavad nende suurema ELi rahastamisega.

ETH ja KTH puhul on ettevõtluslepingutest saadav tulu 5-6 korda suurema mahuga, kuigi näiteks Aaltot ületab TTÜ juba täna selles osas ning ka Imperiali mahud on võrreldavad. Seega võib ettevõtluslepingute puhul olla oluliseks ümbritseva majanduse struktuur ning kui suur on nõudlus T&A järele erasektoris ning kuidas seda finantseeritakse (s.h millised on riiklikud erasektori T&A investeeringuid toetavat mehhanismid, nt Inglismaal on olulisel kohal maksusoodustused, Soomes need aga sisuliselt puuduvad).

Võib väita, et eelarve kasvuks on TTÜ peamiseks allikaks eelkõige ELi erinevad rahastusmehhanismid, teatud määral ka ettevõtlustulud. Samas ettevõtluslepingute osakaal kogueelarvest on TTÜs juba täna konkurentsivõimeline, eriti Aalto ja Imperial College’ga võrreldes.

2. Teadustulemuste konkurentsivõime on märgatavalt nõrgem TTÜs

Kui teadlase kohta publikatsioonide arvus on TTÜ mahajäämus võrdlusülikoolidest selge, siis tsiteeringute osas teadlase kohta on mahajäämus taaskord suurusjärgu võrra suurem. Siit võime järeldada, et TTÜ teadlaste rahvusvaheline konkurentsivõime – kui palju TTÜ teadlaste publikatsioonid leiavad käsitlemist mujal – on madalaim võrdlusülikoolide hulgas.

Võib spekuleerida, et näeme seost tsiteeringute ja ELi rahastuse  vahel: ETH, KTH ja Imperial College tsiteeringud teadlase kohta on kõige kõrgemad ning samades koolides on ka ELi rahastus teadlase kohta kõige suurem. Lisaks on ETHl ja KTHl 5-6 korda rohkem ettevõtluslepingute tulu teadlase kohta kui TTÜl. 

3. PhD haridus on TTÜs märkimisväärselt kallis, MA haridus on üks efektiivsemaid, patenditaotlustes on TTÜ konkurentsivõimeline

PhD hind on TTÜs konkurentsitult kõige suurem, st ühe PhD saamiseks kulutame oluliselt rohkem kui võrdlusülikoolid. Magistrikraadide osas on aga olukord peaaegu vastupidine, TTÜ suudab neid kraade päris efektiivselt väljastada. Samas kui soovida suurendada ELi rahastust, siis pole magistrikraadid kuigi olulised (erinevalt PhDst); küll aga on need oluline panus ühiskonna ja majanduse arengus. (Antud võrdlus ei ütle midagi kraadide ega õppetöö kvaliteedi kohta). 

Patenditaotluste hinna poolest on TTÜ sarnasel tasemel kui võrdlusülikoolid, mis aga ei ütle veel midagi selle kohta, kui palju neilt tulu teenitakse ja milline on nende majanduslik potentsiaal.

Võrreldes Euroopa juhtivate tehnoloogiaülikoolidega on TTÜ tänased 

1. Tugevused: ettevõtluslepingute osakaal ja magistritaseme õppe efektiivsus, kus TTÜ on juba praegu suhteliselt konkurentsivõimeline.

2. Kitsaskohad ja samas ka potentsiaalsed kasvukohad:  ELi rahastamine ja kaitstud doktoritööde arv (mingil määral ka ettevõtluslepingutest saadav tulu). Mõlemad sõltuvad eelkõige tugevatest teadusrühmade juhtidest (professorid, vanemteadurid). Just viimaste rahvusvahelise konkurentsivõime osas on TTÜ mahajäämus kõige märkimisväärsem. Teaduse konkurentsivõimel on ka oluline panus erinevates ülikoolide edetabelites.

Kuidas edasi?

Siit võiks kooruda TTÜ peamine strateegiline rõhuasetus järgnevaks perioodiks ehk uuele rektoraadile: teadusrühmade juhtide kvaliteedi tõstmine läbi sihipäraste tegevuste (nt oluliselt kõrgema kvaliteediga konkurents akadeemilistele kohtadele; järeldoktorantuuri kaudu globaalsete talentide TTÜsse toomine, jne) ning uue struktuurivahendite perioodi võimaluste maksimaalne kasutamine nendeks tegevusteks.

Lõpetuseks, kuna TTÜs on toimumas rektorivalimised võime vaadata ka võrdlusülikoolide rektoreid. Mõneti üllatavalt on silmatorkavaks ühiseks jooneks siin võrreldavate ülikoolide tänaste juhtide puhul nende väga kõrge teaduslik tase ja asjaolu, et enamasti ollakse pärit samast ülikoolist, mida juhitakse (kuigi kõigil on ka mujal õppimise-töötamise kogemus). 

ISI Web of Science andmebaasi alusel on võrdlusülikoolide juhtide h indeksid järgnevad:

Peter Gudmundson (KTH): 20

Lino Guzzella (ETH): 27

Tuula Teeri (Aalto): 63

Alice Gast (Imperial): 14

TTÜ rektoriks kandideerinud teadlaste h-indeksid on järgnevad: Aaviksoo 10, Kübarsepp 9, Salupere 9 ja Ustav 23.

Tegelikult ei tohiks tulla üllatusena see, et tippülikoole juhivad eelkõige tippteadlased. Tänased tippteadlased pole ammu enam elevanditornis vaiksed nohikud, enamasti peavad tippteadlased olema suurepärased finantsistid ehk teadus- ja rakendusuuringute projektide juhid ning globaalsed võrgustujad parimate talentide otsimisel. Tegemist on heas mõttes väga ettevõtlike inimestega, kes töötavad igapäevaselt globaalses konkurentsis (mida omakorda kinnitab edukate ülikoolide suur ELi projektide rahastus). Teisalt on tippteaduse juhtimine tänaseks nii spetsialiseerunud tegevus, millega ilmselt on väljast tulijatel (st mitte-teadlastel) keeruline hakkama saada.

[nurkseschool]

Tänapäeva ülikool: elevandiluutornist ettevõtlikuks või bürokraatlikuks ülikooliks?

Erkki Karo, Nurkse instituudi teadur 

Viimastel aastakümnetel on ülikoolide juhtimises ja riiklikes teaduspoliitikates viidud läbi olulisi reforme, mille tulemusena pidid ülikoolide kui elevandiluutornide asemele tekkima dünaamilised ja ettevõtlikud ülikoolid, kuid välja on tulemas hoopis pidurdamatu kasvuga bürokraatlikud masinad. Nii juhtub tõenäoliselt iga professionaalse organisatsiooniga, kui seda suunatakse ja juhitakse bürokraatiale omase mõtlemise ja juhtimispõhimõtete alusel. Kui "hästi" läheb Eestil bürokraatlike ülikoolide edetabeli tippu pürgimisel?

Organisatsiooniline mitmekesisus või bürokraatlik standardiseeritus?

Juhtimisteaduste nö küünilise või enesekriitilise koolkonna üks tuntumaid esindajaid Henry Mintzberg on oma klassikaks saanud raamatus Mintzberg on Management (1989) käsitlenud strateegilist juhtimist (strateegilist planeerimist peab ta üldse võimatuks ja lootusetuks) läbi organisatsioonilise mitmekesisuse prisma.

Mintzberg väidab, et kuigi tänapäevases juhtimises domineerib ennekõike bürokraatlik mõtteviis, mis põhineb protsesside ja üha enam ka väljundite standardiseerimisel (mis loob võimalused delegeerimiseks, koordineerimiseks, strateegilise planeerimise ja elluviimise eraldamiseks jne), siis tegelikkuses on meid ümbritsev organisatsiooniline maastik palju mitmekesisem.

Mintzberg eristab viite tüüpi organisatsiooni konfiguratsioone: ettevõtlik, bürokraatlik, divisionaalne, professionaalne, innovaatiline. Igal konfiguratsioonil on oma kesksed rutiinid (käitumistavad ja –harjumused) ja võimekused (st asjad, milles ollakse eriti osavad). Nende konfiguratsioonide sisemisi arenguid võivad omakorda mõjutada erinevad “kultuurilised” tegurid: ühiseid väärtusi ja koostööd soodustav missioon vs organisatsiooni sisest vastandumist (või konkurentsi) tekitav politiseerumine. Loomulikult on tegemist nö ideaaltüüpidega, mida praktikas puhtalt kujul esineb harva, sest organisatsioonid on ise pidevas arengus ja liiguvad ühest konfiguratsioonist teise.

Kõik tänapäeva vanemad ja suuremad organisatsioonid (nii avalikus kui erasektoris) kipuvad arenedes muutuma tahes-tahtmata bürokraatlikeks konfiguratsioonideks (või divisionaalseteks, kus erinevaid tegevusi kipub juhtima bürokraatlik juhtimistasand), kus juhid domineerivad töötajate üle, üritatakse standardiseerida protseduure (strateegia, arengukava tegevuskava, tööjuhend, päevakava, tööajatabel) või tulemusi (väljundindikaatorid, tulemusindikaatorid jne) ning nende kaudu organisatsioone juhtida. 

Samas, erasektoris peetakse tänapäeval üha iseenesest mõistetavamaks, et just organisatsioonilise mitmekesisus tagab majandusliku dünaamilisuse. Mida suuremaks ja bürokraatlikumaks on kasvanud näiteks Apple, Google või Facebook, seda olulisemaks on nende strateegilises käitumises muutunud uusi ideid ja lahendusi arendavate idufirmade ülesotsmine (samasse loogikasse kuulub ka teenuste disaini jms konsultatsioonitegevuse kasvav populaarsus). Idufirmades ei ürita aga keegi standardiseerida protsesse ja väljundeid: idufirmad väldivad seda iga hinna eest (paradoksaalselt, et üldjuhul mõelda välja uusi ja paremaid või kasumlikumaid protsesse ja väljundeid); st nad on pigem ettevõtliku või innovaatilise konfiguratsiooniga.

Vaatamata meid ümbritsevale organisatsioonilise mitmekesisusele on tänapäeva domineeriv “hea juhtimise” mõttevool ikkagi väga tugevalt kinni bürokraatlikus mõttelaadis: mida ei saa keskselt standardiseerida ja mõõta, seda ei saa juhtida.

Viimastel aastakümnetel toimunud avaliku ja erasektori juhtimise lähenemine on sellise mõtlemise toonud ka riigivalitsemise ja administreerimise südamesse. Samas, Mintzberg on aastakümneid väitnud, et selline juhtimine on avalikus sektoris eriti keeruline, sest paljudes valdkondades ei ole tulemusi (st mitte konkreetsete tegevuste väljundeid, vaid nende mõju reaalses elus) mitte lihtsalt raske mõõta, vaid ka pea võimatu standardiseerida. Kui avaliku sektori ülesandeid oleks lihtne sisuliselt mõõta ja standardiseerida, siis oleks need ülesanded juba ammu erasektori täita (ühiskonna muutuvad ootused ja tehnoloogiline areng loovad aeg-ajalt üksikute tegevuste kaupa ka võimalusi avaliku ja erasektori piiride ülevaatamiseks).

Ülikool kui professionaalne organisatsioon 

Kuigi enamus avaliku sektori organisatsioone on tõepoolest bürokraatliku ja divisionaalse konfiguratsiooniga, siis esineb avalikus sektoris ka teistmoodi mõtlemise ja rutiinidega organisatsioone. 

Innovaatilisteks konfiguratsioonideks võime pidada erinevaid “innovatsioonilaborite” tüüpi organisatsioone – nt NESTA Suurbritannias (kui ta loodi), Mindlab Taanis, Sitra Soomes (Eestis nn rakkerühmi ja Arengufondi tüüpi mõttekodasid) – mille peamine ülesanne peaks olema avaliku sektori protsesside ja teenuste pidev uuendamine ja arendamine, mida siis klassikaline bürokraatia kuluefektiivselt rakendaks. 

Lisaks esineb avalikus sektoris ka professionaalseid konfiguratsioone. Võime öelda, et professionaalsed on kõik need organisatsioonid, mis teevad midagi “päriselt” (õpetavad, ravivad, kaitsevad ja tagavad turvalisust jne) vs organisatsioonid, mis loovad keskkonda, süsteeme, reegleid, strateegiaid nende tegevuseks või reguleerivad avalikkuse ligipääsu riigi ressurssidele (raha, võim).

Professionaalsete organisatsioonide keskseks arengujõuks on professionaalide erialased teadmised ja arusaamad ehk standardiseerimine ning seeläbi ka areng ja juhtimine toimub läbi erialase ekspertiisi ja teadmiste, mida omandatakse ja arendatakse “omasuguste” seltsis. Igas suures professionaalses organisatsioonis on professionaalse kaose tasakaalustamiseks muidugi mõistlik ka minimaalselt vajalik bürokraatlik administreerimine.

Üheks suure professionaalse organisatsiooni klassikaliseks näiteks on tänapäevane ülikool, mis on segu erinevatest erialastest professionaalsetest kogukondadest (humanitaarid vs täppisteadlased, rahvusteaduste uurijad vs globaalse ulatusega teadusvõrgustikud jne). Ülikooli olemuslik ülesanne on seejuures keskenduda unikaalsete kompetentside arendamisele (teaduslik ja akadeemiline mõtlemine ja selleks sobiliku keskkonna arendamine) ning nende rakendamisele spetsiifiliste probleemide (teaduslikud “pusled”, ühiskondlikud probleemid) lahendamiseks. Kui neid ülesandeid ja probleeme suudaks lahendada mõni teise konfiguratsiooniga organisatsioon (nt bürokraatlik ministeerium või innovaatiline idufirma), siis oleks ülikoolid ammu unustuste hõlma vajanud (nagu me täna sulgeme postkontoreid).

Tänapäevase teadussüsteemi üheks lahendamatuks väljakutseks on aga kasvavad ja mitmekesistuvad ootused, mida ülikoolidele seatakse. Teadlane ja ülikool peab teenima nii teadust (st looduse ja ühiskonna baasprotsesside mõistmise pidev täiendamine) kui ka ettevõtlust ning ühiskonda (tänaste praktiliste probleemide lahendamises osalemine). Seda kõike peab ülikool tegema lähtudes teaduse ootustest (kontrollitav läbipaistev, põhjalik, avatud protsess), ettevõtluse ootustest (kiire, konkreetne, praktiline, asjalik), kui ühiskonna ootustest (nii kiiresti rakendatav kui ka tänapäevases mõtlemises ennekõike “kuluefektiive”). 

Viimaste kümnendite teaduspoliitika reformid (projektipõhine rahastamine, teaduse tulemuslikkuse mõõtmine bibliomeetriliselt, erasektori juhtimispraktikate rakendamine ülikoolides) on üha rohkem keskendunud ettevõtluse ja ühiskondlike ootuste – ennekõike kuluefektiivsus – forsseerimisele jättes tahaplaanile teaduse ja teadlase missiooni kui ülikooli professionaalsuse ja olemasolu aluse.

Samas, isegi erasektoris ei ole suudetud välja mõelda ja hoida toimivana organisatsioonilisi konfiguratsioone, mis kõiki neid erinevaid ootusi korraga tagavad. Nagu mainitud, tänapäeval ostavad suured firmad üle idufirmasid ja rakendavad nö avatud innovatsiooni strateegiad (lihtsustatult ostavad ja müüvad innovatsioone). Tänase IT-buumi üheks algpunktiks olid Xerox Park ehk Xeroxi kui suure korporatsiooni eraldiseisev üksus, mis toimis kui bürokraatlikest reeglitest vaba teadus- ja arendusüksus (samamoodi on täna Google’l oma Google X). Ka Mintzberg pidas loomulikuks, et bürokraatlikud konfiguratsioonid, mis aitavad maksimeerida kuluefektiivsust, on väga halvad arendustegevuses ja innovatsioonis.

Teisisõnu, ainuke “professionaal”, kes lähtub ideest, et “mida ei saa mõõta, seda ei saa juhtida” on juht (või juhtimisteadlane). Iga mõnes valdkonnas midagi päriselt tegev professionaal (ülikoolis töötav teadlane, ettevõttes töötav insener) teab, et mõõdetavate asjade kõrval on väga palju ja olulist (olulisemat) mittemõõdetavat ehk standardiseerimatut ning formaliseerimatut.

Kuidas tappa professionaalset organisatsiooni?

Kõige lihtsam viis tappa professionaalset organisatsiooni on lasta selles domineerida masinbürokraatlikul mõtlemisel ja juhtimisel. Viimaste kümnendite teaduspoliitika reformid – sh kuidas erinevad ministeeriumid mõistavad ülikoolide rolli ja edastavad oma ootusi – on kogu maailmas seda väga hästi toetanud.

Tänapäevase mõtlemisega teadusministeerium ei ütle teaduspoliitikat kujundades väga täpselt, mis on teaduses sisulist tähtis/oluline, vaid eeldab, et professionaalne organisatsioon leiab ise "õige tee"; ehk ülikoolile kui professionaalsele organisatsioonile antakse autonoomia leida see õige tee.

Hea teadusministeerium mõistab ka ülikooli kui professionaalse organisatsiooni eripärasid, sest üldjuhul töötab seal kõige rohkem kõige pikema ülikooli kogemusega inimesi kogu avalikus sektoris. Hea teadusministeerium seisab  teaduse ja ning ettevõtluse/ühiskonna ootuste vahel ning püüab erinevaid ootusi tasakaalustada (nt kaitstes poliitika loogikat, et riigi ülesanne on ennekõike rahastada pikaajalise vaatega alusteadust). Hea teadusministeerium püüab tihti ka tasakaalustada ülikoolide sisemisi professionaalseid võitlusi mõistes teadusharude – nt loodusteadus vs inseneeria – erinevusi ning arvestades neid ka poliitikate kujundamisel ning teaduse rahastamisel.

Samas, iga teadussministeerium püüab samal ajal ka lähtuda endale omase bürokraatliku konfiguratsiooni rutiinidest ja/või juhtida ennast ja oma valitsemisala moes olevate juhtimispõhimõtete alusel. Seetõttu püüab tänapäevane teadusministeerium mõjutada ülikoole läbi standardiseeritud protseduuride (kuidas värvata üliõpilasi, teadlasi, kuidas taotleda raha jne) ning tulemusnäitajate (patentide arv, publikatsioonide ja tsitaatide arv jms) "õige tee" otsingutel.

Samas, iga ülikoolis töötav professionaal peab neid kriteeriume oma taustast tulevalt jaburaks (v.a. teadlased, kes peavad tulemuste mõõtmist ja hindamist huvitavaks teaduslikuks pusleks), sest hindab oma tööd teiste (ise kutsub neid “sisulisteks”) kriteeriumite alusel. Vaatamata süsteemi avalikule kritiseerimisele mängib professionaal seda mängu siiski kaasa, et saada masinabürokraatiast kätte raha selleks, millele ta tegelikul peab õigeks teadustöös keskenduda. Professionaali ei huvita üldjuhul reeglite vastu võitlemine, vaid oma erialase teemaga tegelemine.

Samas aitab standardiseeritud süsteem osaliselt vähendada ka ülikoolide ja teadlaskonna politiseerumist, sest standardiseeritud projektitaotlused ning valikuprotseduurid, mis tänaseks on kasvanud konkurentsipõhiseks teaduse rahastamise süsteemiks, vähendavad esmapilgul poliitiliste otsuste rolli. Otsuseid ei tee ametnik või juht, vaid konkurentsipõhine süsteem (sisuliselt kunstlik turg), mis tegelikult põhineb endiselt standardiseeritud näitajatel ja anonüümsete ekspertide (professionaalide) hinnangutel, aga need on vähem nähtaval (poliitilised) ja raskemini vaidlustatavad.

Tänapäevase mõtlemisega majandusministeerium ei ütle teaduspõhises majandus- ja innovatsioonipoliitikas, mis on tähtis/oluline (võitjate avalik valimine ei ole tänapäeva majanduspoliitikas aktsepteeritud), vaid eeldab, et ülikool kui professionaalne organisatsioon leiab ise "õige tee"; eeldades siiski, et keskendutakse ettevõtluse huvide teenimisele.

Hea majandusministeerium teeb seda kõike ettevõtete nimel ja nende ootuste tõlkimiseks, et suunata teadlasi ja ülikoole ettevõtete ja ühiskonna otsesema ja kiirema teenimise suunas. Euroopaliku majanduspoliitika puhul on siin sisuliseks küsimuseks kas poliitika keskmes olevad standardiseerimise viisid – lisandväärtuse, tootlikkuse jms statistilised näitajad – on kõikide regioonide ettevõtteid aitav hea tõlge. Nutikas spetsialiseerumine on Euroopa Liidu üks uusimaid katseid leida teistsuguseid vise riigi rolli lahti mõtestamiseks.

Samas, iga majandusministeerium püüab lähtuda endale omase bürokraatliku konfiguratsiooni rutiinidest ja/või juhtida ennast ja oma valitsemisala moes olevate juhtimispõhimõtete alusel. Seetõttu püüab tänapäevase mõtlemisega majandusministeerium mõjutada ülikoole ja ettevõtteid läbi standardiseeritud protseduuride (taotlusvoorud jms) ning tulemusnäitajate (ülikooliga koostööd tegevate ettevõtete arv, toetuse mõju ettevõtte lisandväärtusele, ekspordile jne). 

Iga ülikoolis ja ettevõtluses tegutsev professionaal (sh ka ettevõtja toetuste taotlemisel) peab ainult nende mõõdetavate indikaatorite järgi toimimist jaburaks, sest hindab oma tööd teiste (“sisuliste”) kriteeriumite alusel. Ta mängib aga seda mängu kaasa, et saada raha, mida hiljem oma parema äranägemise järgi tegelikult kasutada.

Taaskord on nende mängureeglite võlu ka selles, et võitjate valimine ei ole poliitikute ja ametnike vabadus ja suva, vaid seda teeb konkurentsipõhine taotlusvoorude süsteem (ehk jällegi esmapilgul vähem politiseeritust), mis põhineb ikkagi kellegi poolt väljamõeldud standardiseeritud indikaatoritel ja anonüümsete ekspertide/professionaalide hinnangutel.

Tänapäevase mõtlemisega rahandusministeerium ei ütle, mis on tähtis/oluline vaid eeldab, et professionaalne organisatsioon leiab ise "õige tee"; eeldades siiski, et keskendutakse rahva ja avaliku huvi teenimisele, mis täna tähendab ennekõike kuluefektiivsust.

Oma bürokraatlikust konfiguratsioonist tulenevalt püüab rahandusministeerium suunata/mõjutada ülikoole läbi standardiseeritud protseduuride (riigihangete reeglid, tööajatabelid jms). Teisisõnu on rahandusministeeriumitel kõige vähem öelda majandus- ja teaduspoliitika sisu ja suuna kohta, aga kõige rohkem ja detailsemalt selle vormi ja protseduuride kohta. Seetõttu on ka tänapäevase avaliku sektori juhtimisega kaasnev rahandusministeeriumite võimu kasv üks peamisi bürokraatliku mõtteviisi ja juhtimistavade kinnistumise allikaid.

Iga ülikoolis töötav professionaal peab ka ainult nende indikaatorite järgi toimimist jaburaks, sest hindab oma tööd teiste kriteeriumite alusel. Lihtsustatult, teadlase professionaalsuse aluseks on huvi lahendada oma valdkonna probleeme ja teaduslikke puslesid ning see paneb teadlasi iseenesest sobilikust kohast kokku hoidma ja võimalikult kuluefektiivselt tegutsema. Igas organisatsioonis on loomulikult laisklejaid ja skeemimeistreid. Kui professionaalses organisatsioonis on aga neid juba veenev enamus või kriitiline mass, siis muutub see organisatsioon nagunii juba millekski muuks ja kaotab oma missiooni. Seega ei saa sellist organisatsiooni ka tegevusi ja protsesse veelgi rohkem või kuidagi teisiti standardiseerides oluliselt muuta/parandada; lihtsam ja mõistlikum on panna organisatsioon kinni või lasta mittesobivad inimesed lahti.

Iseenesest pole need kolm esiletoodud fookust ka fundamentaalselt halvad või vigased. Oluline on see, kui hästi need fookused teineteist tasakaalustavad ning kuidas selles keskkonnas professionaalne organisatsioon areneb ja oma olemust suudab säilitada.

Ülikoolide enesetapjalikud kalduvused

Professionaalse organisatsioonina peaks ülikool olemas olemuslikult sellise juhtimissüsteemi suhtes küüniline ja sellele pidevalt vastanduv (kuigi minimaalselt vajalik standardiseeritus on professionaalse kaose vältimiseks kasulik). 

Samas tahavad ka ülikoolid ja nende juhtkonnad näida tänapäevastena (suurendada enda legitiimsust) ning kasutada “parimaid” juhtimispraktikaid. Seetõttu pannakse ülikoolide bürokraatlikku poolt (tugiteenused) juhtima tihti suurte (erasektori) organisatsioonide juhtimise kogemusega inimesi ning ülikoolide strateegiates püütakse oma legitiimsuse tagamiseks peegeldada riiklike strateegiaid ja mõtlemist (sh tulemusnäitajad jms). See avab aga ukse bürokraatliku mõtlemise (st standardiseeritud ja skaleeritavate eesmärkide) domineerimisele nii ülikoolide strateegilises mõtlemises kui ka igapäevases juhtimises.

Selle tulemuseks on ka see, et ülikoolide erinevate professionaalsete üksuste (erinevad teadusdistsipliinid ja teadusgrupid) spetsiifilisi probleeme hakatakse üha rohkem lahendama läbi bürokraatlike vahendite – standardiseeritud süsteemide teel ja tsentraalselt. Ühe teadlase, teadusgrupi, teadusdistsipliini probleemi lahendamiseks muudetakse süsteeme ja reegleid, mis mõjutavad aga kõiki ning seejärel hakatakse selle lahendusega kaasnevaid uusi probleeme lahendama jne jne jne. 

Just see ongi mitmekesise professionaalse organisatsiooni enesetapu kõige parem retsept, sest ülikoole iseloomustavas professionaalses mitmekesisuses ei ole kunagi ühte head keskset juhtimismudelit ja kõigile sobivat strateegiat. Bürokraatlikust mõtlemisest lähtuvad reformid suurendavad pea alati “juhtimise” (protseduuride, standardiseerimise jms) osakaalu organisatsioonis ning muudavadki professionaalse organisatsiooni lõpuks bürokraatlikuks masinaks. 

Eesti ülikoolid kui bürokraatia lipulaevad?

Teaduse ja ettevõtluse paralleelse teenimise probleemidest (erinevad ajaperspektiivid, majanduse ja teaduse struktuuri erinevused, finantsvõimalused jms) on tänaseks Eestis juba aastaid räägitud (vt ka varasemaid postitusi siin ja siin). Häid lahendusi pole siiani suudetud leida, sest taaskord püütakse nii riiklike poliitikate kui ka ülikoolide strateegiate tasemel leida universaalseid/standardiseeritud lahendusi, mis ei olegi võimalik.

Viimastel aastatel on teaduspoliitika ja ülikoolide juhtimise keskmes üha olulisema rolli võtnud ka bürokraatliku/administratiivse standardiseerituse vohamise problemaatika.

Viidates Euroopa Liidu reeglitele  (tihti põhjendamatult või neid pigem protseduuriliselt kui sisuliselt tõlgendades) on bürokraatlikud masinavärgid – ministeeriumitest ülikoolide tugiteenuste ja juhtkondadeni – loonud loodetavasti kogemata süsteemi, mis nõuab sarnaseid riigihankelisi protseduure, kus olulisel kohal ei ole enam ei sisu ega ka majanduslik efektiivsus, nii arvuti- ja laborihiirte ostmisel kui ka maailma juhtivate (nt näriliste kaudu levivate nakkushaiguste uurimisega tegelevate) teadlaste Eestisse kutsumisel, mis ei ole meie majanduslikke võimalusi ja sallivuskeskkonda arvestades ilma nende reeglitetagi väga lihtne.

On halenaljakas, et ühe protsendi maailma enimtsiteeritud teadlaste hulka kuuluvast ning Eesti ühest esimesest ERC grandi (ELi kõige hinnatum teadusgrant) hoidjast akadeemik Ülo Niinemetsast saanud ühesendiste riigihangete spetsialist. Sama halenaljakas on see, et Eesti teadlased allkirjastavad juba aastaid tööajatabelid, mille aluse kinnitavad, et töötavad just täpselt 40 tundi nädalas, kuid anonüümsetes intervjuudes väidavad, et ei tea teadlast, kes teaks teadlast, kes on edukas teadlane ainult 40 tunniseid töönädalaid tehes. Kurbnaljakas on aga see, et tänases “hea juhtimise” mõttevoolus (mitte ainult ministeeriumites, aga ka ülikoolides ja ettevõtluses) nähakse sellele probleemile peamise ja tihti ainsa lahendusena parendada/täiendada olemasolevat strateegiat, arengukava või mõnda protseduurireeglit või indikaatorit.

Selles osas jääb viimase sõna õigus seekord Henry Mintzbergile (Mintzberg on Management, 1989, lk. 192; autori tõlge):

“Professionaalses organisatsioonis ei saabu muutus läbi laiaulatuslikke reforme lubavate ametisse astuvate administraatorite või läbi riigiametnike katsete professionaale tehnokraatliku kontrolli alla allutada. Pigem, muutus imbub sisse läbi professionaalide muutmise aeglase protsessi – muutes seda, kes esmalt sisenevad professiooni, mida nad omandavad oma erialal (väärtused, oskused, teadmised) ning seejärel kuidas nad pidevalt arendavad oma oskusi.” 

Teisisõnu, bürokraatliku masinjuhtimise vohamise vastu ülikoolides aitavad ennekõike paremad professionaalid (loe: teadlased), mitte parem juhtimine. Juhtimise üks keerulisemaid paradokse on aga see, et kõige muutumisvõimetumad on organisatsioonid, mis teevad halbu/valesid asju väga hästi.

[nurkseschool]

Valimised 2015: erakondade lubadused teadus- ja arendustegevuse ergutamiseks

Urmas Varblane, Tartu Ülikooli professor, akadeemik; Erkki Karo, TTÜ Nurkse instituudi teadur

 Viimastelaastatel on koos olnud mitmeid poliitikuid, ametnikke, teadlasi ja ettevõtjaid ühendavaid töörühmi ja aruteluringe teadus- ja arendustegevuse (T&A) rahastamise ja korralduse parandamiseks. Teaduste akadeemias, haridus- ja teadusministeeriumi töörühmades, teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (TIPS) raames, sh eelmise aasta novembris Riigikogus toimunud konverentsil Eesti teadus meie riigi kestlikkuse hoidjana: väljakutsed ja võimalused, on poliitikutele edastatud justkui sõnum: ‘mis toond on meid siia, see edasi enam ei vii’. Vaja on teadus- ja arendustegevuse süsteemi struktuurseid ümberkorraldusi ennekõike ülikoolide ja ettevõtete koostöö ning teaduse sotsiaal-majandusliku mõjususe tugevdamiseks. Kuid ilma rahastuse kasvuta ei kannata Eesti T&A süsteem tõenäoliselt järjekordset raha ümberjagamise reformi välja. Head teadlased lähevad lihtsalt minema. Kas erakondade valimislubadused on seda sõnumit arvesse võtnud?

Kes on teadlasi kuulanud?

Peaaegu kõik erakonnad, v.a Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, on oma valimisprogrammis pühendanud kõrgharidusele ja teadusele suhteliselt suure osa. Kõik need erakonnad nõustuvad praegu kehtiva ‘Teadmistepõhise Eesti’ strateegia ja peaeesmärgiga suurendada T&A rahastamist kolme protsendini SKTst (sh riik suurendab rahastust ühe protsendini ning loob stiimuleid ja võimalusi erarahastuse kasvuks kahe protsendini). Samuti on kuulda võetud teadlaskonna killustatud, projektipõhise riikliku rahastuse probleeme. Pea kõik erakonnad lubavad praegust süsteemi tasakaalustada, suurendades baasrahastamise osakaalu. Hea on ka mitme erakonna soov luua paremad tingimused teadlaste järelkasvule – Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja Keskerakond lubavad suurendada doktoranditoetust 80 protsendini keskmisest palgast (ka Reformierakond lubab doktoranditoetusi suurendada, kuid jätab arvud täpsustamata).

Samal ajal ei ole teaduse rahastamise suurendamise puhul tegemist kuigi suurte lubaduste ja programmiliste muudatustega. Juba kolmandat ‘Teadmistepõhise Eesti’ perioodi järjest räägime samast eesmärgist, kuid alates 2009. aastast kuni 2015. aasta alguseni ei ole riiklik (loe: mitte Euroopa Liidu tõukefondide põhine) teaduse rahastamine suurenenud (inflatsiooni arvesse võttes on hoopis vähenenud). Skeptilisemad teadlased või teadusest hoolijad võiksid seega poliitikutega kohtudes küsida: kas tõesti? Millal ja mille arvelt teaduse rahastamise kasv tuleb? (Jõudmine ühe protsendini SKTst tähendab teaduse rahastamise kiiremat kasvu kui SKT-l.)

Kes on ettevõtjaid kuulanud? 

Samamoodi on peaaegu kõik erakonnad võtnud üheks prioriteediks ülikoolide ja ettevõtete koostöö ning (riigi majanduse huvides) tehtavate rakenduslike uuringute korralduse parandamise. Vabaerakond pakub välja üsna tervikliku vaate ettevõtete ja ülikooli koostöö edendamiseks: ‘Loome kahepoolse motivatsioonisüsteemi teaduse ja ettevõtluse koostööks. Arendame välja mõlemale osapoolele kasutatava andmebaasi teaduse võimaluste (laborid, spetsialistid, õppekavad jms) ja ettevõtete vajaduste (praktikakohtade pakkumised, tööjõuvajadused, arengusuunad jms) valdkonnas.’ 

Leidub ka konkreetseid ettepanekuid. Näiteks Sotsiaaldemokraatlik Erakond pakub välja: ‘Erakapitali tõhusamaks kaasamiseks teadus- ja arendustegevusse loome riikliku teadusosaku. Osakut saab taotleda konkreetsete teadus- ja arendusprojektidega tegelev ettevõte.’ Ega ka IRLi soovitus palju erine: ‘Rahastame ülikoolide teadustööd osaliselt ettevõtjate kaudu ehk eraldame innovatsiooni toetamiseks mõeldud raha ettevõtjatele, kes tellivad teadusasutustelt teenuseid.’ Lisaks räägib IRL tehnoloogiapaktist, mis tuleks sõlmida era-, avaliku ja kolmanda sektori vahel, et tuua rohkem noori tehnoloogiavaldkonna erialadele õppima ja töötama. Kui Reformierakonna soov luua ülikoolide ja ettevõtete koostöö soodustamiseks ‘Euroopa riikide parimaid kogemusi arvestades lisamotivaatoreid erakapitali kaasamiseks teadus- ja arendustegevuse rahastamisse’ on üldsõnaline, siis idee algatada ‘arvestatava auhinnafondiga ideekonkursid Eesti teadlastele ja ettevõtjatele ärilahenduste leidmiseks millenniumiprobleemidele (globaalne rahvastikukasv, vananemine, kliimamuutused ja migratsioon, ressursidefitsiit, ebavõrdsus jm)’ on juba Euroopa hea praktika ülevõtmine.

Heakskiitu väärib siin see, et mitu erakonda hakkab üle saama senisest lihtsustatud arusaamast, millised on riigi võimalused ‘oma’ T&A asutuste ja ettevõtete koostöö soodustamiseks.

 Kes lubavad teadus- ja arendustegevuse kilbile tõsta?

Euroopa T&A poliitikas on rahastusperioodil 2014–2020 tekkinud uus paradigma: investeeringud teadus- ja arendustegevusse peavad olema selgemalt suunitletud, peab toimuma nutikas spetsialiseerumine ning ka suurem keskendumine n-ö ühiskonna megaprobleemide (grand challenges) lahendamisele. Kõik erakonnad lubavad siin suuremat pühendumist. Kui programmide ‘Teaduse’ peatükkides on see tihti pigem üldise lubadusena leppida kokku nutika spetsialiseerumise valdkondades (IRL) või suurendada nendes valdkondades rakendusuuringute rahastamist (Reformierakond), siis programme tervenisti lugedes leiame muude teemade alt valdkondi, kus erakonnad lubavad konkreetselt teadus- ja arendustegevust tähtsustada või isegi suurendada rahastust.

Reformierakond lubab seda teha meditsiiniuuringutes ning pühenduda ka tulevikuvaldkondadele, nt taastuv­energia. Keskerakond rõhutab põllumajandust, toiduainete töötlemist, kaitsevaldkonda (viimast rõhutavad ka rohelised). Sotsiaaldemokraatlik Erakond lubab toetada rakendusuuringuid põllumajandusmaastike kaitsealuste liikide säilimiseks ning arendada välja taastuvenergia innovatsioonisüsteem. Kõige põhjalikumalt on suutnud prioriteete sõnastada ja ka sisuliselt põhjendada IRL, kes tähtsustab loodusvarade, põllumajanduse, energiasektori teadus- ja arendustegevuse potentsiaali.

Eranditult kõik erakonnad lubavad ka hoida-toetada-tugevdada eestikeelset kõrgharidust ning teadus- ja arendustegevust. Viktoriiniküsimus: kellelt tuleb selles valdkonnas kõige konkreetsem lubadus – suurendada ‘Eesti Keele Instituudi eelarvet vähemalt 50%, sest tegemist on maailma ainsa teadusasutusega, mis arendab eesti keelt’?*

 Kes lähevad teadus- ja arendustegevuse poliitika pärast tülli?

Üldistatuna võib öelda, et valimisprogrammid on kehtiva 'Teadmistepõhise Eesti' suundade ja eesmärkidega kooskõlas. Ainsana on töö jätnud tegemata EKRE. Vabaerakond ja rohelised on suutnud oma üldised suunad ja eesmärgid küllaltki hästi edasi anda. Riigikogu neli suurt erakonda on läinud kõige detailsemaks, osaliselt seetõttu, et võrreldes uute tulijatega ollakse lähemal poliitika ajamisele ja ametkonna igapäevategevusele ning osatakse häid juba töös olevaid või töösse minevaid ideid oma programmi loominguliselt üle võtta. IRL on opositsiooniaastat hästi kasutanud ning suutnud pakkuda kõige analüütilisema seisukoha (millega valija ei pea muidugi nõustuma).

Kui enamik erakondi lubab strateegia teostamist (valija otsustada on, kes on lubaduse täitjana kõige usaldusväärsem), siis ainult Reformierakond lubab, et ‘algatab Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 ‘Teadmistepõhine Eesti’ eesmärkide täpsustamise’, kuid ei täpsusta, mida on vaja täpsustada. Seega, jälle hea küsimus, mida valmisdebattides ja kohtumistel riigikokku pürgijatelt küsida.

Kokkuvõtvalt võib välja tuua, et teadus- ja arendustegevuses on vähemalt kaks põhimõttelist valdkonda, kus erakondade vahel võib tekkida sisulisi vastandumisi.

Üks selliseid valdkondi on küsimus teaduse ja kõrghariduse seostest ning kõrghariduse rahastamisest. Reformierakond lubab kaaluda erarahastamise tagasitoomist kõrgharidusse, seega vastanduda IRLi tasuta kõrghariduse mudelile. See omakorda võib aga tekitada probleeme teaduse ja kõrghariduse eesmärkide sidumisel, sh ülikoolide vastutusvaldkondade, dubleerimise jms küsimustes.

Teine suuremaid võimalikke konfliktikohti on energeetika- ja põlevkivisektori tulevik, sest on erakondi, kes näevad seal olulist potentsiaali (nt IRLi rõhuasetus põlevkivisektoris õlitööstuse arendamisele), kuid enamik erakondi näeb põlevkivis pigem keskkonnaprobleemi kui unikaalset, kodumaiselt kontrollitud-juhitud ja suure arengupotentsiaaliga väärtusahelat.

 * Vastus: Keskerakond.

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Sirp.

[nurkseschool]

Külalispostitus: Teadm…?...põhine Eesti.

Toivo Maimets, Tartu Ülikooli professor

Eesti seaduseandja – Riigikogu – võttis lõppeva aasta alguses vastu strateegia “Teadmistepõhine Eesti 2014-2020”. See dokument seab ühiskonnale ambitsioonikad eesmärgid ja annab ka ülesanded nii riigiametitele kui teadusasutustele, et nende eesmärkideni jõuda. Muidugi ei saa seda teha ilma rahata, nii et seaduseandja sätestas ka finantsplaani: “Teadus- ja arendustegevuse rahastamine riigi- ja kohalikust eelarvest tõstetakse 2015. aastaks 1%-le SKPst ja edaspidi hoitakse seda sel tasemel.” Eesti riigi täidesaatev võim – valitsus – aga seda seadusandja tahet ei täida.

2. detsembril esines peaminister Riigikogus ettekandega Teadus- ja arendustegevuse olukorrast Eestis. Andres Herkeli asjakohasele küsimusele kõlas vastus: “Käesoleva aasta panus on 0,86% ja järgmisel aastal see tõuseb 0,89%-ni ehk me liigume 1% suunas suhteliselt väikeste sammudega, aga me liigume selles suunas.” Ilmselt võiks paralleeli tuua tavalise maksumaksjaga, kes leiaks, et ehkki Riigikogu on seadusega ette nähtud 21%-lise tulumaksu määra, võiks sel aastal maksta vaid näiteks 18%. Aga see on ju ikkagi parem kui eelmisel aastal makstud 15%. Ei lähe läbi? Tõepoolest, mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale.

Üsna selgelt tunnistab peaminister oma ettekandes, et ka järgmiste aastate finantsperspektiiv ei anna lootusi Riigikogu seatud 1% sihtmärgini jõuda. Tõsi see on: praeguses riigieelarve strateegias langeb riigipoolne teaduse finantseering 2015. aasta 0,89-lt 2016. aasta 0,81 ja 2017. aasta 0,75 protsendini SKP-st.

Eesti on võtnud endale partnerite ees kohustuse jõuda TA kogurahastamisega 3%-ni SKP-st, kusjuures 1% sellest peaks tulema riigieelarvest ja 2% ettevõtlusest. Tegelikkus on aga karm: aastal 2011 oli see protsent 2,4, aasta hiljem 2,1 ja eelmisel aastal 1,79. Langus eelmisel aastal oli Euroopa Liidu liikmesriikidest suurim – 19%. On selge, et ettevõtlus jälgib riigi tegemisi selles valdkonnas tähelepanelikult ning kui TA ei ole oluline valitsuse jaoks (näiteks sel määral, et Riigikogu otsuseid täita), siis ei ole ka neil usaldust TA-sse investeerida. Rääkimata sellest, et erasektori panuse mõõtmine on praeguse statistikameetodi põhjal niigi üsna “loominguline” – sellele on juhtinud tähelepanu näiteks ettevõtete esindaja Eesti Teadusagentuuri nõukogus. 

Ühena vähestest positiivsetest muudatustest järgmiseks aastaks oli peaministril välja tuua doktoranditoetuse kasv 10%. Vaieldamatult on see saavutus. Ent kümme aastat on see summa püsinud samal tasemel, nii et 1% kasv aastas ilma inflatsiooni arvestamata tähendab selgelt doktorandide sissetuleku reaalset langust. Kui doktoranditoetus loodi, oli ta võrdne veidi keskmisest kuupalgast suurema summaga. Eesmärgiks oli see, et doktorand saaks pühenduda täielikult oma põhitegevusele ega peaks otsima muid tegevusi, mis äraelamist võimaldaksid. Täna on toetuse ja keskmise palga vahe suur.

Ent vaatame pilti veidi laiemalt. Statistikaamet “lohutab”, et ehkki me jääme EL keskmisest (2%) oma TA finantseeringutega ikkagi maha, “platseerus Eesti liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse intensiivsuse pingereas teise kümne algusesse.” See lause tuletab meelde Tallinna Ülikooli rektori lausutud kalambuuri hiljutisel konverentsil Tartus: “Statistik uppus jõkke, mille keskmine sügavus oli 1 meeter.”

Euroopa tänane teaduse ja innovatsiooni areng ongi kahekiiruseline ning ka poliitilisel tasemel on sellega lepitud. On liidrid ja on “mahajääjate liiga”, kusjuures lõhe kahe grupi vahel suureneb aasta-aastalt. Lõhe suurenemise kohta on andmeid kogunenud mitme analüüsi jagu, millest ühe, Euroopa Liidu Teaduse ja Innovatsiooniruumi Nõukogu (ERIAB) hiljutise raporti kirjutamisel olen ka ise osalenud. Esimesse gruppi kuuluvad näiteks Soome (3,6% SKP-st aastal 2012), Rootsi (3,4%) Taani (4,0%) ja Saksamaa (2,9%). Teise gruppi näiteks Bulgaaria (0,64%), Läti (0,66%), Kreeka (0,7%) ja Ungari (1,3%). Probleem on veelgi suurem – olulised ei ole mitte vaid protsendid, vaid ka absoluutsummad.  On selge, et mahajääjatel on ka SKP palju väiksem kui liidritel ning seetõttu on rahalises väärtuses vahe palju suurem. Meie artiklid, mis maailma 1% enamtsiteeritavamate hulka kuuluvad (ning mille üle koos meiega ka peaminister uhkust tunneb) on tehtud kordades väiksema raha eest kui meie konkurentide omad. See ei saa pikalt kesta.

Eesti on liidritest maha jäämas ja teel tagumisse gruppi. Kui vaadata viimaseid TA poliitika arenguid Euroopa Liidus, siis on ilmne, et liidritel on saanud villand mahajääjate tuimast toetamisest, millest tolku ei tõuse. Ei taheta enam oma kiirrongis kaasa vedada “piletita sõitjaid”. Seda väljendab Brüsseli teadusanalüütikute ja –ametnike seas üha enam kõlav tõdemus: “Ei ole mõtet kõrbetesse katedraale ehitada”.

On tõsi, et ei Euroopa Liit ega keegi teine saa meid sundida teadmistepõhise ühiskonna arenguteed valima. Võime vabalt ühineda paljude teadmatusepõhiste riikide mitmekesise perega. Ent siis tuleks meie valikud ka selgelt välja öelda. See oleks aus näiteks nende noorte inimeste suhtes, keda me täna oleme Eesti maksumaksja raha eest üle maailma õppima suunanud, lootes neid Eestisse pärast õpingute lõppu tagasi tulevat. Aus ka nende ettevõtjate suhtes, kes saavad väga hästi aru, et innovatiivse ettevõtlusega tegelemine on mõistlikum näiteks Saksamaal kui Bulgaarias. Riigikogu on justkui oma otsustava sõna öelnud - ja põhjendatult. Ainult et keegi ei paista teda kuulavat.

[nurkseschool]

Kelle asi on ja kelle asi peaks olema teadus- arendustegevus ja innovatsioon Eestis?

Erkki Karo, Nurkse instituudi teadur (erkki.karo@ttu.ee)

Tööandjate Manifest 2015 tõdeb, et Eesti lähiaja suurimad väljakutsed tulenevad sellest, et ‘oleme ühiskonnana jõudnud nii kaugele, et odavat tööd me enam teha ei taha, aga kallist veel ei oska. Keskmise sissetuleku lõksuna tuntud olukorrast väljamurdmine on Eesti uue arenguetapi suurim väljakutse’.

Targema ja kallima töö tegemine ei saa toimuda ilma seda toetava teadus-, arendustegevuse ja innovatsioonita (TAI). Lisaks Tööandjate Manifestile rõhutab ‘teaduse’ ja ‘töö’ senisest tihedamate seoste olulisust ka Eesti teadus- arendustegevuse ja innovatsiooni strateegia Teadmistepõhine Eesti 2014-2020 (TE-3). TE-3 näeb TAI poliitika sotsiaal-majandusliku mõjususe tõstmiseks kahte strateegilist teed: 1) teaduse ja ettevõtluse koostöö tõhustamine läbi nutika spetsialiseerumise, mis sisuliselt tähendab nii poliitikakujundamise kui riigi-ülikoolide-ettevõtluse suhete senisest avatumat korraldust ning konkreetsemaid TAI poliitika eesmärke ja fookust; 2) senisest sisukam avaliku sektori ülene vaade TAI poliitikale ennekõike läbi haruminiseeriumite TAI võimekuste kasvu, et riik oleks senisest targem ja aktiivsem rakenduslike uuringute tellimisel ja rahastamisel.

Eesmärk suurendada TAI poliitika sotsiaal-majanduslikku mõjusust läbi nende kahe strateegilise tee eeldab Eesti TAI poliitika ja süsteemi korraldamise terviklikku ümbermõtestamist. Selleks on täna ka väga hea aeg, sest lisaks ettevõtjatele ning poliitikakujundajatele nõuab ka teadlaskond aktiivselt põhimõttelisi muutusi teaduse rahastamises ning teadussüsteemi korralduses. Viimati toimus 5. novembril Riigikogus Teadus- ja innovatsioonipoliitika seire programmi (TIPS) eestvedamisel konverents Eesti teadus meie kestlikkuse hoidjana, kus üritati lahti mõtestada tänase TAI süsteemi probleeme ning otsida kõiki osapooli rahuldavaid lahendusi. Millised on võimalikud arengusuunad?

TAI ‘omandisuhete’ paradoks

Nii mainitud konverentsi kui ka varasemate arutelude baasil võib sõnastada TAI ‘omandisuhete’ paradoksi, mis on üheks peamiseks barjääriks TAI rahastamise ning TAI poliitika sotsiaal-majandusliku mõjususe suurendamisel.

Nii ülikoolides kui ka ettevõtetes tehtavate alus- ja rakendusuuringute rahastamine (vs statistikas eristatav ‘eksperimentaalne arendustegevus’, mis on peamine Eesti ettevõtete rahastatud TAI tegevus) on siiani olnud ennekõike riigi ja EL ülesanne (läbi ETAGi grantide ja EASi toetuste). Sellise TAI rahastuse edasiseks suurendamiseks on tänases majanduskeskkonnas raske leida poliitilist legitiimsust. Nii TAI rahastamise kui TAI ühiskondliku staatuse tõstmiseks oleks vaja teaduse ja ettevõtluse sidemete tihendamist ning rakendusuuringute senisest suuremat rahastamist ennekõike erasektori aga ka riigi poolt. Kuna aga nii alus- kui ka rakendusuuringute rahastamisel jääb kõige suurema rolli kandjaks pea alati riik (nii rahaliselt kui ülikoolide ja teadlaste kesksete käitumisrutiinide kujundamise tähenduses), siis paradoksaalselt peab just riik läbi oma TAI poliitikate ja rahastamispõhimõtete arendamise suunama alus- ja rakendusuuringuid tegevate teadlaste, ülikoolide ja ka ettevõtete käitumisrutiine selliselt, et TAI muutuks laiemale hulgale ettevõtetele ‘huvitavaks’ ja ‘kasulikuks’ oma konkurentsieeliste ja võimekuste arendamisel.

Teisisõnu, nii Tööandjate Manifesti ja TE-3 eesmärgid vajavad TAI rutiinide põhjalikku auditit, mis ei keskendu ainult rahastamise uute allikate otsimisele, seniste ‘rahapottide’ ümberkujundamisele, vaid süsteemsele eesmärkide, rollide ja käitumisrutiinide lahtimõtestamisele ja ümberkujundamisele. Eesmärgiks peab olema nii riigi kui teadlaskonna suurema fookus ‘rakenduslikkusele’ ning ettevõtluse veelgi suurem fookus ‘teaduslikkusele’.

  Miks ei ole neid TAI poliitika eesmärke siiani väga hästi saavutatud?*

Vaadates tagasi varasemale kahele teadmistepõhise Eesti strateegiaperioodile, võib tõdeda, et Eesti TAI poliitikat on püütud pidevalt parendada lähtudes parimatest kavatsustest ning olemasolevatest võimalustest. Samal ajal on mitmed väliskeskkonna faktorid – ennekõike 2008+ majanduskriis ning sellega kokkulangev EL struktuuritoetuste osakaalu oluline kasv Eesti TAI poliitikas – koos Eesti enda teaduse, ettevõtluse ja riigivalitsemise arengusuundadega loonud mitmeid vastandlikke poliitikakujundamise rutiine ning institutsionaalseid korraldusi, mis on teadmistepõhise Eesti arendamist üha keerukamaks muutnud.

Esiteks, kui Eesti TAI poliitika retoorika on viimasel kümnel aastal põhinenud süsteemsel TAI käsitlusel, mis rõhutab määramatuse (uncertainty), positiivsete tagasisidemehhanismide, pideva vastastikkuse õppimise jms olulisust, siis selle poliitika elluviimine (meetmete, regulatsioonide, tulemusindikaatorite jms tasandil) on põhinenud pigem lineaarsel arusaamal innovatsioonist (lihtsustatult saab innovatsioon alguse alusuuringutest, millele järgneb omakorda rakendusuuring ning sellele uute praktiliste lahenduste rakendamine ettevõtetes ja majanduses). Selline vastuolu avaldub tegelikult enamike Euroopa riikide TAI poliitikates ja ka EL tasemel – lineaarne käsitlus põhineb lihtsakoelisemal ja traditsioonilisemal TAI poliitika elluviimise süsteemil, mis keskendub turu- ja süsteemitõrgete lahendamisele läbi horisontaalsete poliitikate ning kus eksisteerivad selged rollijaotused ning vastutajad (ennekõike HTM ja MKM).

Teiseks, seda lineaarset arusaama on TAI süsteemi sees rakendatud silmatorkavalt erinevalt. Nii teadlased kui teaduspoliitika kujundajad (HTM) on keskendunud peamiselt oivalisusel/ekstsellentsusel põhineva teaduse arendamisele, mille üheks oluliseks tunnuseks on olnud teadussüsteemi juhtimine ja suunamine teadlaskonna enda poolt (läbi rahastamisinstrumentide hindamisnõukogude, ülikoolide autonoomia jne). Ettevõtjad ja innovatsioonipoliitika kujundajad (MKM) on keskendunud pigem lineaarse loogika teisele – praktiliste lahenduste rakendamine majanduses – äärmusele ning eeldanud, et TAI süsteemis peaksid teadmised ning teadlaste pakutavad lahendused olema ettevõtluse jaoks operatiivselt olemas; või eeldanud, et ettevõtted on võimelised iseseisvalt rahvusvahelisest teadmus- ja oskussiiret teostama (võib ka väita, et viimane eeldus ongi osaliselt toiminud, kuid Eesti majanduse tootlikkuse kasvu näitajad viitavad, et taoline teadmus- ja oskussiire ei ole olnud piisav).

Lihtsustatult, kui teadlaskonna jaoks on TAI olnud ennekõike ühiskonna ja pikaajalise arenguvajaduste teenija ning seejärel majanduse praktiliste probleemide lahendaja, siis ettevõtjate silmis on prioriteetide järjekord vastupidine. Kuna aga teadlaskond on oma rolli ja strateegilisi vaateid TAIst arendanud ja need on institutsionaliseerunud juba alates 1990ndatest, kuid innovatsioonipoliitika ja ettevõtete teadmispõhise arengu küsimused kerkisid päevakorda alles TE strateegiatega 2000ndatel, siis on teadlaskonna vaated domineerinud Eesti TAI süsteemis ning teadlased on saavutanud võrdlemisi suure autonoomia ning ettevõtluse suunatud innovatsioonipoliitika on olnud kitsama ekstsellentsuse-põhise teadussüsteemi sisemistest debattidest suhteliselt lahus.

Kolmandaks, HTMi ja MKMi poliitikakujundamise rutiine ning institutsionaalset korraldust on teadlaskonna kõrval ning kohalikust ettevõtlusest isegi rohkem mõjutanud EL läbi Lissaboni Agenda, Euroopa2020 ning struktuurivahendite retoorika ja poliitikate, mis on eriti alates 2008+ kriisiaastatest olnud Eesti TAI süsteemi rahastuse peamiseks stabiilsuse tagajaks (või kärbete piirajaks). Kuni vähemalt Euroopa2020 strateegiani järgis ka EL pigem lineaarset TAI poliitikat, mis keskendus kõrgtehnoloogilist arengut toetavate ‘raamtingimuste’ loomisele ning innovatsioonisüsteemi ‘süsteemsete vigade’ parandamisele läbi horisontaalsete meetmete. Struktuurivahendite haldamine on omakorda eeldanud väga selge poliitikat ja haldust eristava institutsionaalse korraldamise loomist.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse roll ettevõtete toetamisel ja nõustamisel ilma selge valdkonnapõhise fookuse ja prioriteetideta (v.a. väga laiad fookused nagu IKT, biotehnoloogia ja materjaliteadused) on olnud selle korralduse kõige selgemaks näiteks. Samamoodi ei ole ka teaduspoliitikas ja ETAGis olnud tugevate valdkonnapõhiste võimekuste arendamine oluline prioriteet. Horisontaalne ja raamtingimustele keskendunud vaade on tähendanud ka seda, et poliitikakujundajate peamiseks tagasisidemehhanismiks on osutunud pigem teadussüsteemi arenguid ning ettevõtete finantsnäitajaid kirjeldav üldine ‘statistika’ (nt publikatsioonide arv, lisandväärtus töötaja kohta) kui süsteemse TAI poliitika aluseks olev tihe ja toimiv võrgustikupõhine koostöö teadlastega, ettevõtjate ja nende ühenduste ning haruliitudega, mis keskendub teadmistepõhisele arengule, tehnoloogilisele õppimisele jms. 

Neljandaks, kõrgtehnoloogiline vaade TAI-le, HTM-i ja MKM-i isegi liiga selged rollijaotused ja prioriteedid ning EL retoorika ja reeglistik on toonud kaasa selle, et TAI roll teistes ministeeriumites (nö haruministeeriumites), kes teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse alusel peavad osalema oma valitsemisala TAI poliitika arendamisel, on jäänud teisejärguliseks ja pigem juhuslikuks ning HTM ja MKM tegevustega nõrgalt koordineerituks. See tähendab ka, et Eesti TAI poliitikas on rakenduslik uurimistöö (sh ka rakendusliku fookusega uurimisgrupid ülikoolides) jäänud vaeslapse ossa. Rakendusliku uurimistöö tegemise ja/või rahastamise rolli pole erinevatel põhjustel enda kanda võtnud ka ettevõtted, kes on välismaiste väärtusahelate osad või kellel puuduvad finantsvahendid ja võimekused pikaajalist uurimistööd ja koostööd teadlastega korraldada ja/või endale lubada.

Viiendaks, EL vahendite (nii struktuurivahendid kui muud allikad) oluline roll TAI süsteemis on tähendanud ka seda, et nii Riigikantselei kui Rahandusministeerium on olnud TAI, aga eriti ettevõtetele keskenduva innovatsioonipoliitika, arengute suunajaks. Kuna need organisatsioonid on aga lähtunud pigem EL-ülesest retoorikast ning võrdlemisi kitsast ‘turutõrgete’ lähenemisest innovatsioonile, siis on nad paradoksaalselt isegi piiranud innovatsioonipoliitika ‘ruumi’ (nt välistades maksud aga ka innovaatilised riigihanked pikka aega innovatsioonipoliitika instrumentidena).

Seega on Eesti TAI poliitika 2014-2020 põhimõtteliste väljakutsete ees, millele ei ole ühtset ja lihtsat lahendust. Kuigi HTM ja MKM on poliitikakujundamises teinud aktiivset koostööd, on nende tänaste väljakutsete allikaks olnud pigem väliskeskkonna (EL reeglid, majanduskriis, Eesti ettevõtete tihedad seosed Skandinaavia väärtusahelatega jms) tugev mõju ning HTM/MKM piiratud siseriiklik poliitika ruum ning vahendid Eesti TAI poliitikat paremini ühendada ja koordineerida. 

  Süsteemi probleeme eirav teaduse ja ettevõtluse edukus ning selle piirid

Vaatamata nendele väljakutsetele ei saa aga öelda, et Eesti TAI poliitika ja TAI süsteem on üdini halb või läbikukkunud. 

Eesti teadlaskond on vaatamata TAI süsteemi probleemidele ja kitsaskohtadele olnud väga edukas.** Täna on teaduspoliitika peamised probleemid osaliselt seotud süsteemi enda edukusega – järjest rohkem teadlasi vastab rahvusvaheliste hinnangute alusel oivalise teaduse kriteeriumitele ning peaks saama rahastust. Kuna aga teadussüsteem on olnud pikka aega ettevõtluse arengutest kas (sõltuvalt vaatepunktist) liiga lahutatud või liiga ees ning EL rahadel ja riigieelarvel on suhteliselt jäigad piirid, mis tõenäoliselt  ei võimalda HTM rahastuse olulist kasvu, siis teaduse rahastuse kasv saab tulla kas läbi välisrahastuse (nii ‘riiklik’ kui ettevõtlus) või muude siseriiklike allikate (nt haruministeeriumid) ning ennekõike läbi teadussüsteemi käitumisrutiinide muutuse (tihedam koostöö ettevõtetega). Kõikide võimaluste arendamine eeldab aga pikka strateegilist vaadet ning senisest kaasavamaid ja avatumaid poliitikakujundamise praktikaid (mh projekti-põhisust ületavaid lubadusi ja institutsionaalseid korraldusi, mis soodustaksid strateegilise vaate muutust ülikoolides, teadusgruppides, ettevõtetes ja ka riigiasutustes).

Samamoodi ei saa öelda, et Eesti ettevõtted ei ole innovaatilised või teadmispõhised – odavast allhanketöötajast on kasvatud järjest nutikamateks globaalsetes väärtusahelates edasipürgijateks ning investeeringud TAIsse (statistiliselt küll peamiselt ‘eksperimentaalsesse arendustegevusse’ versus alus- ja rakendusuuringutesse) on pidevalt suurenenud. Täna on peamiseks väljakutseks saanud kvalitatiivsete hüpete tegemise keerukus globaalselt kiiresti arenevates ning konkurentsitihedates tootmis- ja innovatsioonivõrgustikes. Selleks on vaja senisest tugevamat teadmistepõhist koostööd nii Eesti ettevõtete endi kui ka riigi, ettevõtete ja teadlaste vahel (et koos õppida väärtusahelates veelgi kiiremini arenemist). Need muutused ei saa aga samuti toimuda ilma ettevõtluse sisemiste rutiinide muutuse ning avatumate ja kaasavate poliitikakujundamise praktikate ja õppimisvõime arengu (nt maksupoliitika, regulatsioonide, riigihangete jms osas), mis toetaks ettevõtteid kvalitatiivsete hüpete tegemisel.

  Mugavustsoonist lahkumise väljakutsed ehk kelle asi peaks olema TAI poliitika? 

Kõiki osapooli rahuldavad TAI poliitika muutused eeldavad, et lahkutakse oma senistest mugavustsoonidest ning püütakse oma rutiine muuta ning panustada TE-3 strateegiliste eesmärkide täitmisse. TE-3 viitab, et nii HTM kui MKM on valmis selliseid muutusi käima lükkama. 

HTMi (struktuurivahenditest) rahastatud teaduskoordinaatorid haruministeeriumites ning planeeritav meede haruministeeriumite TAI võimekuste arendamiseks (kus HTM kaas-rahastab haruministeeriumite TAI tegevust) on Eesti TAI süsteemis suhteliselt uuenduslikud/eksperimentaalsed sammud, mis võivad kaasa tuua avaliku sektori siseste rutiinide muutusi ning avada riigieelarves uusi TAI rahastamise allikaid. Nende eksperimentide edukas realiseerumine vajab täiendavaid toetavaid meetmeid.

Esiteks, need katsetused vajavad poliitilist ja huvigruppide (teadlased, ettevõtjad, poliitikate hindajad jne) toetavat keskkonda, mis võimaldab nii läbikukkuvaid eksperimente kui töötavate lahenduste eelarvamustevaba aktsepteerimist. Seda peab toetama ka poliitikate edukuse hindamise nihe, kus üldine ‘statistika’ (nt publikatsioonide arv, lisandväärtus töötaja kohta) kõrval keskendutakse ka teadmistepõhise arengu, tehnoloogilise õppimise jms hindamisele ja väärtustamisele. 

Teiseks, need katsetused eeldavad, et haruministeeriumid mõistavad üha rohkem TAI võimalikku positiivset ja strateegilist rolli oma valitsemisala poliitikate paremaks (sh kulutõhusamaks, kliendisõbralikumaks, kvaliteetsemaks jms) korraldamiseks. Oluline on siinkohal ka pikaajalise (st mitte-projektipõhise) pühendumuse tekkimine haruministeeriumite TAI tegevustes (rakendusuuringute programmid, innovaatilised hanked jms), mis kinnitaks teistele TAI osapooltele (ülikoolid, teadlased, ettevõtted) pikaajalist valmisolekut TAId strateegiliselt tähtsustada, rakenduslikke uuringuid ning innovaatilisi hankeid korraldada ning mis motiveeriks neid osapooli uute koostöö ja rahastamise võimalustega kohanema.

Kui haruministeeriumite võimekuste arendamise tegevused on välja kasvanud pigem Eesti sisemiste poliitikakujundamise protsesside, õppimise ja eksperimenteerimise kaudu, siis nutikas spetsialiseerumine on EL-i poolne eeltingimus 2014-2020 struktuurivahendite kasutamisel, mis ei pruugi Eestisse väga hästi sobida.***

Seega vajab nutikas spetsialiseerumine – mis täna on suhteliselt nišipoliitika laiemas majanduspoliitika raamistikus – kohandamist kohalikku TAI süsteemi ning selle muutmist TAI ja laiema majanduspoliitika keskseks teljeks allutades sellele pragmaatilise arusaama (EL reeglite sees) toetavates poliitikatest, mh maksuküsimustest immigratsioonini. Selleks peavad aga Arengufondi veetavad nutika spetsialiseerumise protsessid ise tänasest palju avatumaks muutuma. 

Mõlemad arengusuunad vajavad lisaks eelmainitule ka järjest tugevamaid poliitikakujundamise võrgustikke, mis on avatud kõigile osapooltele ning mis ei ‘lukustu’ vanadesse teaduse ja ettevõtluse rutiinidesse ning retoorikasse.

Lisaks, ülikoolide ja teadlaste kriitiliseks ülesandeks on muuta ühiskonna teenimine läbi rakendusliku teadustöö üheks ülikooli missiooni ja teadlase ‘edukuse’ keskseks osaks. 

Kokkuvõtvalt, TE-3 eesmärkide saavutamiseks peab TAI poliitika muutuma senisest avatumaks ning teadlikult olemasolevaid rutiine muutvaks nii avaliku sektori sisemises koordinatsioonis kui ka riigi ning ühiskonna suhetes. Täna puuduvad meil head eeskujud, kelle pealt oleks TAI valitsemise detailset disaini lihtne kopeerida – mujal töötavad süsteemid ei ole üldjuhul välja kasvanud lahendustena sarnastele TAI poliitika rutiinidele ja probleemidele. Seega peab TAI süsteemi ja strateegiate ‘valitsemine’ erilist tähelepanu pöörama just avatud ja eksperimenteeriva poliitikakujundamise keskkonna loomisele ning selle hoidmisele ja arendamisele.

  Lühendatud versioon postitusest ilmus ajalehes Sirp.

* Vt täpsemalt ka Karo, E. et al. (2014) Eesti teadusfinantseerimise instrumendid ja teaduse rakendatavus majanduses: poliitikaanalüüs tänase TAI süsteemi väljakutsetest ja võimalustest, TIPS uuring 5.1.

** Vt näiteks Allik, J. (2011) ‘Estonian Science estimated through bibliometric indicators’, Engelbrecht, J. (toim.) Estonian Science. Present and Future, Estonian Academy of Sciences: 456-469.

*** Vt ka Karo, E. et al. (2014) Nutika spetsialiseerumise võimalused ja väljakutsed Eestis teadus-, arendus—ja innovatsioonipoliitika kujundamisel ja juhtimisel 2014-2020. TIPS poliitikaanalüüs Riigikogu Toimetistes.

[nurkseschool]

Eesti teadlase argipäev loteriirattal

Nurkse instituudi professor Ringa Raudla kommentaar uuele poliitikaanalüüsile seerias Tehnoloogia & valitsemine. 

Teadustegevuse rahastamine on Eestis viimased 15 aastat toimunud konkurentsi- ja projektipõhiselt. Kui vaadata Eesti kahe suurema ülikooli (Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli) eelarveid, siis u 50% ülikooli eelarvest moodustavad rahad, mida teadusgrupid on “hankinud” erinevate projektide kaudu. Nende kahe ülikooli “teaduseelarvetest” ca 95% on projektipõhine. Euroopa kontekstis on need vägagi ekstreemsed näitajad. Nende numbrite valguses võikski küsida, kuidas on selline rahastuskeskkond mõjutanud teadlaste käitumist rahastuse hankimisel ning milliseid probleeme on projekti- ja konkurentsipõhine rahastus kaasa toonud finantside juhtimisel ülikoolides. 

Detsentraliseeritud ja konkurentsipõhise rahastuse paradoksid

Domineerivalt detsentraliseeritud ja konkurentsipõhine rahastus on tekitanud ülikoolide sees mitmeid keerulisi väljakutseid.

Esiteks, kuna teadusgrupi ellujäämine ülikoolis sõltub sellest, kui palju grupp suudab endale ise erinevatest allikatest raha hankida, siis on teadlastel tugevad ajendid taotleda raha kõikidest allikatest, kust võimalik – mida rohkem raha suudetakse genereerida, seda tõenäosem on ellujäämisvõimalus. Vaid kõige tugevamad grupid saavad endale lubada luksust “valida”, millistest allikatest raha taotleda. Vajadus pidevalt projekte kirjutada ja raha saamisel projekte administreerida on ressursikulukas ning vähendab tegelikult teadlaste aega sisulise teadusega tegeleda.

Teiseks, projektipõhine teaduse rahastamine tähendab, et teadusgruppidel – aga ka instituutidel ja teaduskondadel – on pea võimatu ette planeerida, kui palju neil on kasutada ressursse keskpikas perspektiivis, kuna rahastuse saamine erinevatest allikatest on ette-ennustamatu. Selline rahaline ebastabiilsus pärsib võimalusi võtta ette uurimusi, mille ajaline perspektiiv on pikem kui projektitsüklid seda võimaldavad. Ebastabiilne rahastuskeskkond teeb raskeks akadeemilise järelkasvu tagamise: paljudele potentsiaalselt andekatele noortele pole sellises keskkonnas töötamine atraktiivne ja nad eelistavad valida muu karjääritee.

Kolmandaks, detsentraliseeritud konkurentsipõhine teaduse rahastamine on tekitanud pingeid ülikoolide sees. Teadusgruppide ajendiks sellises rahastuskeskkonnas on püüda taotleda projektipõhist rahastust nii palju kui võimalik. Ülikooli keskse administratsiooni silmis on projektipõhine teaduse rahastamine aga pannud ülikooli kui terviku eelarve pingsasse seisu. Paljud teadusprojektid katavad vaid osa kaudsetest kuludest ja ülejäänud osa jääb ülikooli keskse eelarve kanda. Struktuurivahenditest rahastatud projektide jooksvate kulude katmiseks peab ülikool võtma arvelduskrediiti ning maksma kinni sellega kaasnevad intressikulud.

Detsentraliseeritud konkurentsipõhine teaduse rahastamine on seega Eesti ülikoolides tekitanud kolm paradoksi:

Mida edukamad on teadlased endale raha hankimisel, seda pingelisemaks muudab see olukorra ülikooli kui terviku eelarve jaoks.

Mida edukam on instituut ja ka ülikool tervikuna projektipõhiste allikate kaudu eelarve kasvatamisel, seda suuremaks muutub finantsiline ebastabiilsus ning vajadus institutsionaalse rahastamise järele.

Mida rohkem teadlased hangivad endale teadusrahastust ise, seda tugevamalt oleks vaja arendada ülikool keskse administratsiooni suutlikkust ülikooli arengut strateegiliselt suunata. Piiratud baasrahastuse tingimustes on aga ülikoolidel keerukas sellist suutlikkust arendada ning kesksel administratsioonil puuduvad rahalised hoovad ülikooli kui terviku arengut suunata.

Vaata täpsemalt Nurkse instituudi Tehnoloogia & valitsemise poliitikaanalüüside seerias (www.ttu.ee/nurkse/analyys) ilmunud poliitikaanalüüsi: Detsentraliseeritud konkurentsipõhise teadusrahastuse mõju finantsjuhtimisele Eesti ülikoolides.

Nendel teemadel toimub 5. novembril Teadus- ja innovatsioonipoliitika seireprogrammi (TIPS),  Riigikogu kultuurikomisjoni, Rektorite Nõukogu ja Eesti Teadusagentuuri koostöös konverents Eesti teadus meie riigi kestlikkuse hoidjana: väljakutsed ja võimalused?.