#nagu selle kõla on ka nii imelik

[riteofashkente]

jsjasjdb @ that one “love in english vs in native language post” is sounds so wrong to say it in estonian it’s unrealistic that that’s a word people use to describe romantic love it doesn’t sound right

yeah like it feels so artificial in some way, yet it’s defs not platonic, it’s like something Betti Alver once wrote about and we’re all just ‘aah. that thing. okay, let’s make it into a choir song arrangement and never use the word in everyday language ever again’

[kirkeerbi]

Perth, me ajutine “kodu”, on lai mõiste, ikkagi 2mln inimest

Väike meenutus veel tollest esimesest õhtust, mil kohale jõudsime. Mainisin, et magama jäime nelja teki all, kuid aeg uneni oli igavikuline. Lebasime ja jutustasime, kananahk ihul. Oli pime, vesi vulises eemal, imelikud kolksud käisid vastu akent. Uni oli, aga magama ei jäänud, lihtsalt oli imelik tunne sees. Sama tunne, kui läheks uude kohta tööle, aga peaks sinna olude sunni ööseks jääma. Nii paariks päevaks, paariks aastaks. Mitte, et me Austraaliasse vastumeelselt oleks tulnud, kuid tunne oli selline. Aga väsimus võttis lõpuks võimust ja uus päev jõudis kohale.

Oli hommik, kolmapäev. Keegi kolistas köögis. Kõlas koputus uksele ja Rainer lausus energiliselt: “Me oleme läinud (tööl), olete nüüd omapäi, te parim sõber on google, võti on ukse taga posti peal.” Päike paistis ja meil polnud tilkagi juua, süüa, polnud võimalust helistada, sõnumeid saata. Õnneks oli wifi ja sedasi seadsime esimese asjana sammud lähima kaubanduskeskuse poole esialgu ühte kõnekaarti ostma (sest olime eelmine õhtu lennujamas ka tegelikult kaks kõnekaarti ostnud, mis osutusid jamaks, õnneks vaid 2$ tk). HUVITAV FAKT! Me olime teinud kaks sammu majast välja, kui üks naaber, kes parasjagu majandas midagi oma kastmissüsteemiga hakkas meiega rääkima. Ta oli kindlasti selle tänava silmad ja kõrvad ning nagu ta jutust selgus, on see maja, kus elame, olnud tänava kurikuulsam eestlaste peomaja. Nojah, see selleks, poodi jõudnud olime nii ametis oma kõnekaardi ostmisega (30$ 20GB), et kui olime “koju” tagasi jõudnud avastasime, et juua ja süüa meil ikkagi pole. Tühi kõht ja janu jäid sel hetkel tagaplaanile, sest hakkasime kõnekaardiga pusima ehk see pole päris nii nagu Eestis, et paned kaardi sisse ja töötab. Mingid koodid ja enda andmed ja lõpuks peab kuni 4 tundi ootama, millal kaart aktiveeritakse. Hakkas tööle 15 minutiga! Korras! 

Nüüd oli aeg söögiks, sest olime viimati midagi söönud ja joonud lennukis. Seadsime sammud ainukese tuttava nime poole - McDonald’s. Kui hea ja maitsev ja rasvane ja kaloririkas pealelõunane söök. 

(Kui ma peaksin elu lõpuni ühte ja sama asja sööma, siis oleks see juustuburger)

Kõhud täis oli järgmine suund panga poole. Olime välja vaadanud, mis panka kõige enam soovitatakse. Meile avati seal kontod, telliti pangakaardid, kuid loomulikult ei lähe kõik nii hästi kui võiks. Ma üritasin endale kontot juba Eestis olles avada (pidi saama), aga keerasin midagi tuksi ja nüüd ma siis olen küll pangakontoga, kuhu ei saa sisse logida... Tore lugu, aga ehk laheneb esmaspäeval, sest lõpuks mu konto sundpeatati ja lubati avada mõne päeva pärast uuesti. Vahepeal olime ka Anderile kõnekaardi ostnud ja tagasi koju jõudnud. Ning meil läks tegelikul “hästi”, sest minul tuli probleem interneti pangaga ja Anderil kõnekaardiga. Tal lihtsalt ei aktiveerunud see. Ei netti, ei wifit väljaspool maja, ei google mapsi. Õnneks oli meil kahepeale üks telefon, millega sai helistada ja netis käia, ja kahepeale üks pangakonto, kuhu eurod dollariteks kanda. 

Päeva lõpus tegime veel jalutustiiru, vaatasime veidraid kooretuid puid, imelikke hääli tegevaid linde ja käisime poes. Plaanisime õhtuks süüa midagi püreesupilaadset. Kõik õnnestus imeliselt, kuni kogu juurvilja segu oli püreestatud ja me avastasime, et meil oli seal kopitama läinud küüslauk. Ütleks nii, et kõht korisema ei jäänud, aga jah.. Supi pealmise kihi, juustu ja saiakuubikute segu, sõime ära ja ülejäänud kraam leidis oma tee vetsupotis. 

(Imelikd kooreta, natuke isegi pehmed, puud)

Noh, ega õhtu söögitegemisega ei lõppenud, töökuulutusi vaatasime läbi, saatsime oma andmeid, kolasime netis, rääkisime kodustega jne. Aga ega kui juba kell kuus kottpime on, siis tahaks nagu kerra tõmmata ja magama minna, kuid ainuke asi mida pole on uni, ka kell 23 või 24. Uni mängib meiega peitust.

Ma ei ütleks, et see vinge avastusi täis päev oleks olnud, on kordades paremaid päevi ette tulnud. Usun aga, et igal keskmisel seljakotiränduril, kes Austraaliasse tuleb, on esimene päev siin maal säärane nagu meil: kohmetu, sest inimesed on liiga sõbralikud; ärev, sest pole õrnaaimugi, mis saab edasi ja ohtlik, sest liiklus on vasakpoolne. 

KUID KÕIGE TÄHTSAM ASI, MIDA TEGIME JÄI RÄÄKIMATA! Me tulime Austraaliasse ja ostsime soojapuhuri! Sest nii külm on. Vot nüüd on hea soe! :)

(Päeva kõige soojem hetk)

[siiks]

Pesapunumine: meist sai mina

Olen eelnevates postitustes maininud väikest elumuutust, mis sai alguse umbes kuu tagasi. Olgugi, et tegemist on olnud ühe suure emotsioonide virrvarriga, tahaksin ma selle nüüd jätta ühele poole. AGA kogu krempliga käis kaasas üks suur küsimus ja teema ise: see oli ju meie kodu.

Mäletan hetke, mil ma (mitte päris karjudes, aga valjuhäälsemalt) esitasin riburadapidi kõiki argumente ja küsimusi, mis mul sülg suhu tõi. Ja need olid umbes stiilis, et mille pärast me käisime koos kööki valimas, lauda otsimas, voodit proovimas? Miks me veetsime koos siin kõik oma lõunad, kui muud kohustused olid tehtud ja oli aeg teha kodust kodu.

Sest ühel hetkel tundus, et see oli ainult meie kodu, aga mitte minu. Ja kuidas ma elangi edasi kodus, kus kõik asjad on meie valitud.

Aga elangi. Ja ühel hetkel jõudis mulle kohale, et see kodu - nimetagem teda võib-olla siinkohal emotsioonitult lihtsalt korteriks - on minu oma. Koht, kus ma pean tegema end egoistlikuks ja ütlema, et mind muu ei huvita, sest see on minu. Ma usun, et need pilvedel elavad, siit maailmas lahkunud, inimesed täpselt nii tahtsidki ja olgugi, et inimeste kaotus on karm ja mõõtmatu hind, mida ühe korteri eest maksta, siis see on see, mis mul on praegu olemas ja see on fakt.

Ja nii sündiski arusaam, et see on minu kodu. Koht, kuhu ma lähen peale oma päeva ja olen ning see on minu kõige turvalisem koht.

Mingil hetkel see viimane lause kõlas nagu lääge klišee. Aga pean siinkohal tagasi minema paarinädala tagusesse hetke, kus veetsin vist neli ööd oma vanas kodus. Kuna ma olin magamata, sõidutas isa mind ise ja läksime läbi minu korterist, et võtta mulle riideid juurde. Pärast vanasse koju minnes küsiti, et kas mul oli kurb ka seal olla. Et noh, D'd ju seal enam pole ja meie asjad ikkagi on ja jälle üks...virrvarr. Aga ei olnud. Ja tookord ma ütlesingi, et mul oli isegi imelik olla - ma justkui olen reetnud praegu selle koha, kus ma peaksin olema alati, vahet pole kas kõik on hästi või väga-väga halvasti.

Täna ütlen, võin kas või käe südamele panna, et ongi minu kodu. Minu pesa, kus on minu asjad. Kuhu ma ise ostan iga nädal uued tulbid, sest ma ootan kevadet. Kus ma vahepeal vihastan, et seinal on uus plekk (oh valged seinad), aga siis jällegi mõistan, et mina olengi see, kes selle pleki sealt ära peseb või siis paneb tapeedi seina. Ma jalutan kaubanduskeskustes rohkem sisse kodupoodidesse ja lasen silmadega üle uued kevadtooted. Olen rõõmus, kui ostan uue laudlina või kui koristan nädalavahetusel kodu ära. Kõik on minu jaoks.

Ning just see, et see ongi minu, on nii uus mõtteviis. Aga mul on ääretult hea meel, et ma selleni jõudnud olen.