#väikelinn

[newestmusic]

Rattlecan Paintjob - Väikelinn

[suvineseikleja]

Kiire kõrvalepõige Kallastel. Kallaste on samuti Peipsiäärne ala, kus ma kunagi varem peatunud ei olnud. Selline lugu, et olin vahepeal vanaisa juurest juba ära läinud ning järjekordne Tartumaale minek toimus Tallinn-Kallaste bussiliiniga. Sõitsin siis lõpp-peatus Kallastele, kus mul oli 10 minutit kuni järgmise bussini millega Alajõele sain. Aga see 10 minutit oli minu jaoks ideaalselt piisav, et näha ära enam vähem kõik, mida Kallaste kesklinn pakkuda suudab. Mis tegigi mulle natuke nalja, et küll on tore, et väikese linnaga tutvumiseks piisab täpselt kümnest minutist. Jalutasin siis keskväljakule, nägin hoonet, mis lubas Ajareisi Nõukogude Eestisse. Nägin tänaval pensionärist vanapapit. Nägin noort ema vankriga ja keskealist naist. Mingisugust venekeelsete tekstidega monumenti, millest ma midagi aru ei saanud. Ja imeilusat vaadet Peipsi järvele. Käidud, tehtud, nähtud! Oligi aeg järgmisele bussile minna ning Kallaste ekskursioon oli edukalt sooritatud.

[arhitektuurimuuseum]

Small-town postmodern: Jõgeva shopping center, designed by Ants Raid (:D) and built in the latter half of 1980s. Now used as the parish center. #arhitektuurimuuseum #arhitektuur #architecture #jõgeva #antsraid #1980s #1980sarchitecture #väikelinn #jõvevamaakond #pyramid #estonianarchitecture #pyramidroof #coolarchitecture #archdaily #archidaily #archilovers #smalltown #postmodernism #postmodernist #postmodernistarchitecture #publicbuilding #architexture #archistory #architect #postmodernarchitecture (at Jõgeva) https://www.instagram.com/p/B7V-FI1pDyA/?igshid=1rm8ubagy1w3f

[meiesiinkaugemal]

Madriid

Prado Museum, see pilt on muuseumi kõrvalkirik, maja ise oli suht igav väljast ja ei hakanud pilti tegema. Kõige ägedam kunstimuuseom kus käinud olen, soovitan külastada Madriidis.

Madriid

Toledo, seda väikelinn on Madriidi lähedal põhi koht kuhu minna, võib käia aga nii väga vapustav see ei olnud kui räägiti.

Põhitoit siin on salami ja sink, igast tostad ja võikud, või noh see on keeletundmatule kõige arusaadavam asi menüüst :)

Üldse Madriidis on nii palju kohvikuid ja õlle kohti, aga kui otsid söögikohta siis pead veidi otsima. Eriti õlu ja söök poest on siin odavamad kui Eestis.Restoranis on hinnad kallid, sama nagu  Eestis. Hea odav ja suure valikuga toidupood on Lida.

Diego Velázquez, seepärast neid kujusid Madriidis palju ongi, kuna see on tema järgi tehtud.

[professionallimits-blog]

EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise identiteedikriis.

Vaatasin läbi 2016-2017 aasta EKA Arhitektuuri- ja linnaplaneerimise magistritööd.

Läbivaatus oli üsnagi pealiskaudne, vaatasin tööde planšette, lugesin sissejuhatust ja kokkuvõtet ning ainult mõne intrigeerivama töö puhul süüvisin sisusse. Esimeses osas selles postituses arutlen üldistema teemade ning erialaliste probleemide üle, teises osas vaatlen mõnda huvipakkuvamat tööd lähemalt.

Lihtne on üldistada ja ütelda, et arhitektid jäägu hoonete, urbanistid hoone ja funktsioonide paigutuste, maastikuarhitektid hoonete vahelise ruumi ja sisearhitektid hoonete sisese ruumikujunduse juurde. Tegelikkus on aga hoopis midagi muud. Ruum on kõigi jaoks üks, ruumi jaotus, aga iga inimese jaoks tunnetuslik ning piirid tihti väga ähmased. Hetkel tundub, et hoonearhitektuur proovib enda käes hoida võtmeisiku rolli, kuid päriselt on ta selle ammu minetanud. Pakun välja, et tegelikult on meil üks eriala - Ruumiloome, mis on jagunenud võrdseteks spetsialiseerunud suundadeks. Iga haru on küll omaette teadusliku ja praktilise suunitlusega, kuid tihedalt kõrvalharudega seotud ning läbi põimitud. Eesmärk, nii sise-, välis-, linna- ja hoonearhitektidel on kõigil üks - muuta ruum mingit eesmärki täitvaks paigaks. Olgu siis selleks eesmärgiks siis inimeste õnn, ühiskonna sidusus või mis iganes. Kokkuvõtvalt seob ruumiloojaid lootus, et nad suudavad inimeste sisemaailma parandada/mõjutada läbi välismaailma.

EKA arhitektuuri eriala lõputöid lugedes jääbki pigem tunne, et ei teata täpselt millises suunas tuleks liikuda või millele täpsemalt rõhku pöörata. Ühest küljest võib see olla hea, et kool annab võimalikult laialdase suunavaliku, kuid negatiivse poole pealt jääb sellisel juhul kindlasti puudu teemade süvakäsitlusest. Juba eriala nimetus ”Arhitektuur ja linnaplaneerimine” annab ettekujutuse väga laiast ja suurest ettevõtmisest. See, et tudengid ei suuda sellisele laialdasele erialale viie aastaga spetsialiseeruda annab ka nende lõputöödes tunda. Magistritööde pealkirjad/eesmärgid on seinast-seina, seal on nii hoonete arhitektuuri, linnaplaneerimist, materjalitehnoloogiat, maastikuarhitektuuri, tervishoiu-, ja militaarteemasid.

Ma lootsin läbitöötatud lõputöödes näha uut ja huvitavat arhitektuurset vormi ja võibolla selle vormi sidumist läbi uudsete materjalide, või siis arhitektuuri sobituvust erinevatesse keskkondadesse. Selle asemel sain hoopis enamjaolt keskpäraseid väliruumikujundusi.  

Suur osa lõputöödest keskendub, võib tegeleb, maastikuarhitektuuriga ja tänu oma erialasele suunitlusele oskan neile kõige paremini hinnangut anda. Kahjuks tuleb tõdeda, et tase on nõrk. Seatud eesmärgid ebaselged ja lahendused jäävad pigem sinna keskmise baka maastikuarhitektitudengi tulemuse juurde. Avastasin ennast juurdlemast, et kas EKA arhitektitudengid õpivad valet eriala või kas neile hoopis õpetatakse valet eriala? Miks neile proovitakse õpetada absoluutselt kõike ruumiloomest, kuigi see arusaadavatel põhjustel ei ole viie aastaga võimalik.

Ruumiloome eriala on väga laialdane hõlmates nii füüsilisi, emotsionaalseid, sotsiaalseid ja tehnoloogilisi kihistusi. Endastmõistetavalt tuleb antud erialal omada nii üldteadmised, kuid ka spetsialiseeruda. Kui me proovime teha kõike, siis keegi teeb kindlasti ühte osa, sellest meie kõigest, paremini. See keegi on spetsialist ja tema käest küsitakse nõu siis, kui endal mõistus kokku jookseb. Hoone arhitektuursele probleemile oskab lahendust pakkuda arhitekt mitte selline poolkõva arhitekt/maastikuarhitekt. Spetsialiseerumine on tänapäevases ühiskonnas väga oluline. Kahjuks EKA arhitektuuri lõputöid sirvides jõudsin selgusele, et laias laastus ei saa ma nende poole pöörduda ei arhitektuursete ega maastikuarhitektuursete probleemidega, sest mõlemas valdkonnas jääb ekspertteadmistest vajaka.

Mõned tööd on tõesti arhitektuursed selles kõige otsesemas mõistes. On ilusasti lahendatud koolihoone ning mõned meditsiiniasutused. Arusaadavalt on arhitektidel nendes valdkondades veel tööd palju ja väga hea, et selliseid lõputöid on, muidu oleksin tõesti pettunud. Matkaradade paigutus, kogukondade aktiveerimine, vaateplatvormide asukohad ja lauspommituse eest kaitsvad varjendid ei ole lihtsalt nende teetass. Tore on, et katsetatakse, aga kas magistritöö on just see katsetuse koht või pigem teadmiste proovilepanek. Sooviks, et isegi kui see EKAle vastukarva on, siis et nad pigem jääks hoonete arhitektuuri juurde.

Tooks välja mõned tööd.

MERILIN JÜRIMETS Õppimisruum

Peale vaadates on aru saada, et tegemist on arhitektuurist huvitatud tudengiga. (Huvitav et pean seda lauset kasutama arhitektuuri õppesuuna juures) Minu jaoks on nagu kõik paigas. Seda loodakski arhitektide töödest näha. Vanadele rajatistele funktsioonide leidmine, rajatiste uuendamine ning nende sidumine ümbritsevasse väliruumi. Ilusti vormistatud planšetid kuid sisu pool jääb minu jaoks tiba nõrgaks. Kokkuvõte on ka puudu, nüüd ei teagi, kas autor tuli oma tööga endaarust toime ka :)

JOHANNA JÕEKALDA Elamusandmed ruumi kujundajana

Laborikatsetega proovitakse kindlaks teha kuidas mingid erinevad visuaalsed kogemused meile ruumis mõjuvad. Mida vaatame, mida hindame ning kuidas me aju reageerib. Huvitav lähenemine.

“Katsekeskkonna väljatöötamise näol oli tegu katsega luua universaalset ruumi mõjude hindamise meetodit, mis võimaldaks testida mis tahes ruumi kelle peal tahes ja lasta seejuures lahti universaalsetest tõdedest, mis taandavad iga kasutaja keskmisele, keda tegelikkuses ei eksisteeri.”

Väga lühike kirjatöö.

MARK GRIMITLIHT Hääbumise kureerimine (Ruumi strateegiad Eesti väikelinnade näitel)

Teistmoodi lähenemine arenguprotsessile. Antud kirjatükis muidugi läheb hääbumine kasvuga sassi. Asi hääbub pigem siis kui me sellele tähelepanu ei pööra. Kui aga hakata rakendama lõputöös välja käidud tehnikaid siis vaevalt, et antud väikelinn hääbuma hakkab. Väikelinna hääbumist saab vist ikka juhtida väga kaugelt ja kõrgelt, tavaliselt Toompealt, sekkumine võib pigem hääbumise vastupidiseks pöörata.

Priit Ingver

[janne35]

22.august 2017

Juhhhuuu vaikne öö äärelinnas või oli see tõesti seoses esmaspäevaga. Osad sätivad end juba 5:30 teele. Lihtsalt siis on jahedam käia, kuigi pimedas rada läbides ei näegi seda lummust ja toredaid vaateid ja ehtsat elu ja võlu. Ostsime eile Sinnele uued plätud kuna tal läksid olemasolevad katki. Riide poed on avatud 9:30-14 ja 16:30-21:30 . Vahepealne 2,5 tundi, kui on kõige soojem poevad  inimesed viludasse ja tänavad on vaiksed…on siesta. Tänane tee ja kulgemine on kiirelt läinud. Viinamarju on, aga nagu ei tahagi eriti. Kui esimestel päevadel püüdsid iga marjakese aia vahelt/üle kätte saada, siis nüüd kus on pikad alleed viinamarjadest … võta palju tahad. Siis nüüd hakkad valima… oh hapud…oh toored…ah seda sorti ei soovi…ähhh need on suurte seemnetega…ohhh kõvade kestadega. “Kellele vähe on antud -hoiab seda südame kohal. Kellele palju on antud - pillab kõik käest maha.”

Jalad on kuumast ja kõndimisest ümarad. Jala talla võlvikaar või mis iganes see õnarus on…on väga valus….igal sammul annab tunda…on nagu täis kasvanud. Siis jalgu ette loopides on parem käia. Otsid ikka kohta kuidas astuda, sest villimoodustised on ju ka olemas. Plaasterdamine kuulub igahommikuste tegevuste juurde. Kui niisama hell, siis tõmban teibi-plaastri peale, kui juba villi tunne siis läheb villiplaaster. Niii.lihtne.see.ongi! Nüüd tuli meelde et eile käisime keset linna termaalvee vannis jalgupidi. Pärast olid jalad nii mõnnad siledad. See oli siis ikka väga soe vesi 30+ kraadi. Nii nagu õues! Hommikul läksime ka mööda, aga peatust ei teinud, set just jalad plaasterdatud. See soe vesi tulevatki kohe otse maast ja mägedest. Tänane kodu on nagu rongis magamine. Aga ikka selline mugavustega rong. Igal on oma sahtel/kapp…tõmba kardin ette ja ole omaette. Hommikul hakkab kapist välja tulek :) . Õhtu ooteks sink, juust, vein ja maasikad. Sõime jõe kõrval pargis. Õhtusöögiks kaheksajalad ja rohelised piprad. Vaikne väikelinn. Pidu ei paista olevat. Lapsed mängisid  mänguväljakul kell 22 väsimatult. Nüüd koikul  kuuleme lahtistest akendest hispaniakeelsed kõvahäälset juttu. See pole pidu…lihtsalt tiksuvad all väljas söögikohas. Täna sai kokku tipitud 36021 sammu 25.6km. Kui rajal kohalik vastu tuli ja ütles BUOENO SERA SENIORITA, siis hakkas kummitama laul….ümiseme seda juba mitu päeva: https://youtu.be/3n4TNlgWnRc

P.s. tore oleks teada, kes mu blogi veel (peale ema) loeb...ole hea anna endast privaatselt märku, kui loed :)

[madmadaasia]

Ameerika unistused praetud kana ja Trumpiga /American dreams with fried chicken and Trump

Kui pakutakse võimalust tasuta maailma teise otsa minna ja makstakse veel peale ka, siis kes ütleks ei?! Madli igatahes ei öelnud ja suundus eelmisel suvel unistuste USAsse, mille eesotsas oli siis palavalt armastatud Obama.

Alustuseks väike maratonsööming lennul USAsse (sest well kui USA lennufirmaga lendad siis suu käib nii kaua kuni lennuk õhus püsib ja kui sa kogemata mälumise lõpetad, siis on stujardess uue juustukäntsakaga platsis) ning siis olimegi juba pesuehtsas lõunaosariigis Tennessees. 

When you’re offered a chance to go to the other side of the world for free then who would say no?! Madli didn’t and headed to USA last summer where beloved Obama was still on the lead.

For starters I had a food marathon on the flight to USA (cause if you’re flying with US airlines then you’ll eat as long as the plane is in the air and if you accidentally stop chewing then the air hostess is back with another chunk of cheese).

Kantriosariik Tennessee y’all. / Country music state Tennessee.

Sihtkohtaks oli “väikelinn” Chattanooga, kust leidis iga nurga pealt praetud kana, kiriku ja mõne ülekaalulise orava. Tennessee on kohalike seas tuntud kui “The buckle on the bible belt”, mis tähendab et tegu on ühe usklikuima osariigiga, st palju vabariiklasi ja Trumpi pooldajaid. Hmm, kõlab usuleigele eestlasele nagu hea väljakutse eks? 

My destination was a “small town” called Chattanooga where you could find some fried chicken, a church and an (overweight) squirrel on every corner. Tennessee is also known as “the buckle on the bible belt” which means it’s one of the most religious states in USA (and alongside with that has lot of Republicans and Trump supporters). Hmm, sounds like an interesting challenge for a non-religious Estonian right?

Superman Trump tuleb alati appi./ Superman Trump always helps.

Chattanooga, TN.

Ja väljaspool linna ei lennanudki ringi vaid põhupallid, päris mets oli. / And outside of the city there weren’t just balls of hay rolling around, they had some real forest there!

Tegu polnud aga üldse lõbureisiga, vaid läksin suvel USAsse õppima, sest jälle why not? Toimus sotsiaalse ettevõtluse suveülikool Tennessee ülikoolis Chattanoogas, kus töötasime grupi Euroopa noorteliidritega välja maailmapäästvaid plaane ja aitasime kohalikku kogukonda (värvisime maju, töötasime toidupangas jne).

But it wasn’t just a trip for fun. I actually went to study there, cause why not? I took part of the social entrepreneurship summer program in the Tennessee University at Chattanooga where young leaders from all over Europe designed world saving plans and helped the local community (we helped at the food bank, painted some houses etc.).

Noored maailmaparandjad Euroopast. / Young world improvers from Europe.

Seni kuni teised leitsakus maja ülemisi osi värvisid, suutsin mina end tugevale eesti naisele kohaselt sokutada värvimistööd tegema veranda alla, kus ma endale mustmiljon putukasõpra sain... Jee! / At the same time when others were painting the upper part of the house I got a fun job to paint the area under the porch. Needless to say on that day I made friends with millions of bugs:).

Tegelikult oli lõbu ka päris palju, sest kui sul on grupp eurooplasi 16st riigist ja ameeriklasi, siis see igavust küll ei tähenda. Omal nahal sai kogeda tõelist USA ühika- ja tudengielu: SUURED ühikakortereid (kus konditsioneer suutis välja võluda tõelise talveilma), punaste topsidega peod, Starbucks’id iga nurga peal. Ja “kodu/spordi/tuduriided” sobisid igal pool käimiseks, sest tundub, et ameeriklased on “all about comfort”. Koduriietega olid kodus, poes, koolis, peol, kusiganes...

Actually there was also lots of fun. When you’ve a group of Europeans from 16 different countries and a bunch of Americans then you’ll never feel bored for sure. I got to experience the real American dorm and student life. BIG student apartments (where the AC could fill the rooms with winter breezes), famous red cup parties, Starbucks on every corner. And the clothes you wore at home or in the gym suited for every occasion: for shopping, parties, school etc. 

Starbucks on tudengielu keskpunkt./ Starbucks is the center of student life.

Ja toit, uuh. Tennessee asub otse KFC-osariigi Kentucky all, seega ei tule üllatusena, et ka praetud kana vintsutatakse siin kõige rohkem. Tegelikult ükskõik mida, mis on praetud, frititud või muud moodi õlis leotatud. Aga need portsjoinid ja kogused… Kohalikus söö-palju-jaksad ülikoolisööklas alla 10 erineva toiduleti pole küll vastuvõetav. On salatilett, võileivalett, pizzalett, burksi/nugget’i lett, praelett, pastalett, koogi/magustoidulett, joogilett, supilett, jäätiselett… Võta kõike, mida hing vaid ihaldab! Üllatuslikult polnud praetud kana letti, seega arenguruumi veel on. Tegime omakeskis nalja, et kui ameeriklased Euroopasse tuleksid, siis nad jääksid nälga, sest tavaliselt panevad söögitädid sulle portsjoni taldriku peale valmis, mis USAga võrreldes on täiesti miniatuurne kogus.

Oh and the food. Tennessee is situated just under the KFC-state Kentucky which means fried chicken is widely loved in there too. Actually people love everything that is fried, deep-fried or in any other way soaked in oil. And the portions.. In the local all-you-can-eat university diner you could find so-so many service areas: for salad, for sandwiches, for pizza, for burgers/nuggets, for hot main, for pasta, for cakes/cookies, for drinks, for soups, for ice-cream.. And you could take everything what you wanted! Surprisingly there wasn’t a special place for fried chicken so there’s still some room for progress. We joked that if Americans would come to Europe they would starve because there are mostly plates with standardized meal sizes and compared to USA they’re miniature.

Üks tavaports. / One regular meal.

Lemmiksöögitädi./ Favourite diner lady.

4.juulil (iseseisvuspäev) otsustati Euroopa külalised sokutada pesapallimängu VIP-tsooni, kus jällegi, no surprise olid ilmatusuured toidukuhjad ja parim vaade pesapallipoistele. 

On 4th of July (Independence Day) we were invited to watch a baseball match! In the VIP zone! With tons of food again and the best view of the game! 

Pesapallipoisid. / The baseball boys.

Legendaarne 4.juuli ilutulestik. / Legendary 4th of July fireworks.

Mängu lõpus kutsuti välismaised staarid (aka meie) keset väljakut superhitte laulma:

In the end of the game the foreign superstars (aka us) were invited to the middle of the field to sing some superhits:

Veel viidi välismaised külalised Coca-Cola pealinna Atlantasse, 

They also took us to Atlanta - the city of Coca-Cola,

kantripealinna Nashville’i, 

to the country music capital Nashville,

kosmosekeskuselinna Houston’i 

to the space center in Houston

ning põhjapool asuvatesse linnadesse nagu, tippülikoole Harvardit ja MIT’d majutav Boston, kus käisime külas JFK-l, 

And to the northern cities like Boston, where we visited JFK,

ja Paul oli ka seal!

and Paul was there too!

ning siis Washington D.C.-sse.

and then to Washington D.C.

Lincoln Memorial.

Kõige suurem üllatus oli raudselt see, et kohati tundus Lõuna-USA-s valitsevat täiesti teine reaalsus kui see ühes eeskujulikus Lääne riigis peaks olema. Pimedas ei tohiks üksinda väljas käia (nt oli ühikate juures iga teatud vahemaa taga üks helkiv “politseipost”, mille nuppu sai hädaohus olles vajutada, et abi kutsuda), tänavatel võitlevad gängid (kes sind õhupüssiga võivad tulistada), siiani on laialt levinud rassism, relvad on kättesaadavamad kui alkohol (relva saab omada al 18a ja alkoholi 21a) ja laiuvad toidukõrbed (ehk vaesematest ühiskonnagruppidest asuvad toidupoed üsna kaugel). Mingis mõttes muutis see, et USA pole musterlaps ja ka nemad võitlevad väga suurte probleemidega selle riigi minu jaoks palju inimlikumaks.

The biggest surprise of all was definitely the feeling that at times the Southern-USA felt like a totally different reality compared to what the perfect Western country should be. You shouldn’t go out in the dark alone (e.g. there are shining “police poles” around and when you’re in danger you can push a button on these poles and it’ll automatically call the police), the are gangs fighting on the streets, racism is still very much alive, guns are very accessible and there are food deserts around the city (which means that the grocery stores are sometimes very far away for some of the poorer segments of the society). In a way the feeling that USA wasn’t flawless and they also struggled with major problems made this country much more humane and relatable for me.

Samas on halva kõrval on alati ka palju head. Üks omadus, mida kohalike juures tõsiselt imetlen on nende äärmine leidlikkus võluda mittemillestki välja nii palju. Võtame nt Chattanooga - kord üks saastatumaid linnu USAs on nüüd rohelinnade musternäidis. Ameeriklased haaravad härjal sarvist ka siis kui sarved vahepeal puuduvad, aga tulevad ikkagi toime ja saavutavad enamgi veel. Ma arvan, et seda tasub meil eurooplastel küll neilt õppida. Ja nii elabki ameerika unistus edasi.

At the same time everything’s not always bad and there’re also many good things. One aspect that I really admire is the ability of Americans to make something great out of almost nothing. Even when there’s not a lot of chance to succeed. Let’s take Chattanooga for example. Once it was one of the most polluted cities in USA and now it becoming an example of successful green cities. Americans take the pull by the horns even if the bull doesn’t have any horns and they somehow manage the situation and even achieve success. I think that’s something Europeans can definitely learn from them. And that’s how the American dream keeps living on.

Uute seiklusteni!

Until new adventures!

Madlike

[meiesiinkaugemal]

Maria IV ja V

Seekord mitte laiskusest, vaid ökonoomsusest jätsin nädalavahetusel vahekokkuvõtte tegemata, sest viimane nädal on siin nagunii selline poolik, seega asendasin vahesõnad lõpusõnadega päris reisi lõpus.

Nii et mis on vahepeal juhtunud?

Kolisin külalistemajast ühe kolleegi, Maria Manueli korterisse päris kesklinnas Vera Cruzi kiriku juures. Oh seda korterisaagat! Sest mäletatavasti pidime pärast esimest nädalat Olinda juures saama kolmetoalisse korterisse, mida parajasti renoveeriti. Ei ole see korter siiamaani valmis. Ana, nagu võitlev emalõvi, nõudis siis aeglaselt remondimehelt raha, et mingis ulatuses kompenseerida minu hostelid. Mees pidi mulle helistama, aga ei ta helistanud. Ütles Anale, et mul oli telefon kogu aeg väljas, aga ma arvan, et tegelikult ta isegi ei proovinud. Siis pidime Anaga koos temaga kokku saama, aga juhtus see ja juhtus too ja igal juhul kokku me ei saanud. Lõpuks andis Ana mulle raha ära ja ütles, et see mees teeb talle pangaülekande. No ma tõesti loodan, et teeb! Ja natuke kahju ka, et seda nii kummalise elusaatusega meest näha ei õnnestunud. Kuidas mõnel ikka kogu aeg juhtub.

Aga kui välja arvata kogu see mure, mis Ana selle protsessi pärast tundis, olen korteritevahetusega üldjoontes väga rahul. Igas toas ja korteris on mingi erinev tunne ja annab mingi teistsuguse perspektiivi linnale ja inimestele. Näiteks nüüd see Maria Manueli korter, kus ta elab oma kahe kassiga. Igal pool on vanad perekonnafotod, igasugused nipsasjad jms, mis lisaks Maria Manueli enda isikule avab natuke ka nö “tüüpilist portugallast”. Usume seda või mitte, kindlasti loovad meie Eesti-kodud ka “tüüpilise eestlase” koondportree, kui tahes erinevad nad ka ei ole.

Möödunud nädala reedel pidi Ana koos oma abikaasaga sõitma mööda Portugali ringi ja nad võtsid minu kaasa. Kõigepealt Taroucasse, mis on imepisike linnake (umbes 3400 elanikku ja linnaks sai ka alles 2004. aastal) Viseu maakonnas. Minu pilku köitsid linnaäärsed mäekesed – vat ei ole eesti keeles head sõna selliste kõrgendike kohta – ja kui olin kerge hommikusöögi söönud ja veidi kaardil orienteerunud, hakkasingi nende suunas jalutama.

Õige pea asendus väikelinn päris külaga – kuked kirevad, koerad hauguvad, tänavad muutuvad järjest kitsamaks ja käänulisemaks, üle väravate koolduvad viinamarjad. Ja siis lõpuks – umbes 700m merepinnast – saab ka küla otsa ja on mets. Aga metsikud viinamarjad kaljuseinal, KUI magusad ja mõnusad, kohe kurb on, kui nende liigikaaslastele Rimi puuviljaletis mõtlen.

Seejärel sõitsime Lamegosse, kus on imelised kirikud ja katedraalid; seal oli mul surnuks lüüa umbes kolm tundi ja ma muudkui jalutasin ja jalutasin, püüdes ühtaegu silmad lahti hoida ka jõulukingituste osas – mis teha, koju Eestisse jõudes ei jää enam aega enne jõule.

Ja pärast Lamegot väisasime veel maakonna pealinna Viseud, mis on tõesti äge linn, aga selleks ajaks olin end juba korralikult ära väsitanud ja jube külm oli ka, nii et tegin pisikese tiiru ja siis einestasin väikeses saiakohvikus pitsalõigu kallal.

Aga kui äge, et on olnud võimalus erinevaid linnu näha!

Esmaspäeval sõitis koolist delegatsioon Lissaboni ja mind võeti jälle kaasa. Lissabon on väga vahva linn! Portost kuidagi ei saanud midagi aru, kuigi portugallastele endile näib Porto rohkem meeldivat; kindlasti peab tagasi tulema. Aga Lissabonist tekkis üsna kiiresti mingi arusaam, mh on metroosüsteem eriti loogiline ja lollikindel. Nii et 6:30 pidime väljuma Aveirost AEVA eest (no tegelikult väljusime 6:50) ja Lissaboni jõudes, ei teagi, mis mõte mul siis turgatas, läksin okeanaariumisse, mis pidi olema Euroopa suurim. Igasugused kalad ja mereloomad, vahele informatiivsed tekstid, mis panevad südamele, et kogu ökosüsteem on üks ja plastikut ei tohi kuritarvitada jne. Iseenesest hästi tore, ainult et kuna inimesi oli seal omajagu palju, siis ikka sattus nende hulka lollakaid, kes karjusid, trügisid või tegid akvaariumi ees endast välguga selfisid (välguga pildistamine oli kategooriliselt keelatud, aga lollakatel inimestel on kalduvus teiste olenditega mitte arvestada). Ja pärast okeanaariumit inspireerusin teise rändegrupi kogemustest ja käisin MAAT-is ära (enamus muuseume on teadupärast esmaspäeval kinni, aga MAAT mitte). Ja kuna Lissabon on maru suur ja mul õnnestus valida just kaks üksteisest eriti kaugel asuvat sihtpunkti, mida ühendas kolmveerand tundi bussisõitu, siis saigi aeg üsna kiiresti otsa. Kell neli (más o menos) pidin olema tagasi seal, kus hommikul bussist maha tulin. Kiirustasin, mis ma kiirustasin, jäin ikka 7 minutit hiljaks. AGA NOH, PORTUGAL. Lõpuks sõitis buss ikka välja alles pool kuus, nii et ma oleks võinud julgelt tund aega kauem Lissaboni peal hulkuda. No mis seal ikka.

Vahele veidi ka tööst. Üldiselt olen ikka pidanud tegema mingeid fotosid (vahepeal ka hirmsa koolikaameraga, millega häid pilte teha ei suuda) jne, aga ilmselt suurima tunnustuse oma tööle sain siis, kui minu juhendaja ning teised kolleegid palusid mul neile teha Photoshopi töötuba. Ajend selleks oli üks grupipilt, millel olin pidanud tausta muutma: inimeste taga oli kapirivi, mis aga lõppes liiga vara ära, nii et ühte nurka oli vaja veel paar kappi photoshoppida. Nüüd tuli mul see oskus edasi anda. Aga eriti läksid prouadel silmad põlema siis, kui näitasin neile, kuidas inimese näost vistrikuid või kortse eemaldada ja kuidas äärmisel vajadusel kasutada liquify filtrit.

Kolmapäeva õhtul sattusin Mercado Negrosse, kus eri riikidest noored vabatahtlikud korraldavad Language Exchange’i. Jäin seal kogemata rääkima ühe asiaadist prouaga, kes aga tegelikult oli pärit Venemaalt ja kui ta sai aru, et mina olen Eestist, siis ülejäänud õhtu pidin vene keelt purssima (leedu poiss oli talle juba mingi varasemal korral selgeks teinud, et ei räägi vene keelt üldse).

Ja neljapäeval viisid kolleegid Ana, Maria Joao ja Cristina mu päeval Costa Nova randa, ning õhtul pärast tööd läksime Ana ja Mariaga korraks kohvikusse, jõime klaasi veini ja sõime tapasid ja hüvastijätt oli väga südamlik. Nad lausa tahtnuks, et ma igavesti Portugali jääks! Ja ma valetaksin, kui ütleksin, et kiusatust ei ole. Võib-olla olekski aeg Aveiros püsti panna korralik trükitööstus, nii et enam ei trükitaks png-faile ega powerpoint slaide…

Aga kodu ootab. Tore on olnud lugeda, mis teistel välismaal teoksil. Ja jõulud tulevad peale.

Kui seda satub lugema keegi, kes on kahevahel, kas minna välispraktikale või mitte, siis põgusad märkused:

karta ei ole midagi vaja. Portugalis hoolitsetakse su eest väga hästi. Eks muidugi pahu inimesi on igal pool, aga isegi täiesti võhivõõrad inimesed tänavatel, klienditeeninduses jne on äraütlemata abivalmid.

arvestada tuleb küll, et erialast töötampi ei pruugi saada, aga sellist varianti, et tööga hakkama ei saaks, ei ole KINDLASTI mitte.

inglise keele oskus Portugalis on üldiselt madalam, kui ma ootasin, aga ühtegi lahendamatut olukorda sellest ka ei tekkinud.

tasub nii palju kui võimalik selle praktikakuu jooksul ringi sõita – lõpuks just neid asju jääd kõige rohkem mäletama.

minul läks rahadega küll halvasti, aga see oli mu oma viga (kaotasin rahakoti ja kui pere külas oli, eks siis laristasime ka). Tegelikult piisab Erasmuse rahast korralikult kõigeks.

reisimine ja välismaal käimine, eriti pikemaks ajaks, on ülioluline ja ülivajalik, sest aitab paremini mõista maailma ja ka Eestit. Tihtipeale tunduvad ühe koha peal paigal olles paratamatusena mingid asjad, mis seda üldse ei ole.

Pilte ei jõua praegu panna, aga jutt juba pikavõitu nagunii.

[professionallimits-blog]

EKA interior architecture

Analysis of interior architecture Master's thesis of Estonian Academy of Arts. There are 10 papers that are available for public access.

date of release: 2016

Title: Kohvi morfoosid

Autor: Annika Kaldoja

Magistritöö eesmärk oli uurida autorimaterjalide nähtust ning läbi praktiliste katsete  terialiseerida oma loodud visioon. Püstitatud küsimus, kas disainimetoodikat ja tunnetuspõhist lähenemist  sutades on võimalik luua füüsiline materjal. Disainerite, arhitektide jm füüsilise maailma loojatena  oleme otseselt vastutavad ringlusesse sattuvate materjalide eest. Sünteetiliste plastikute jt mittelooduslike materjalide kasutamise tagajärjed ei ole lühikese tootmisperioodi järel veel lõpuni mõistetavad. Teaduslikult on küll mõne sünteetilise aine negatiivset mõju tõestatud, kuid siiani on uuritud ainult väga marginaalset osa tervest sünteetiliste ainete nimekirjast. Sünteetilised  materjalid on võimaldanud meile tänast külluslikku maailma, kuid nende kasutamine pole igal pool  põhjendatud. Ressursipotentsiaaliga jäätmetele tuleks madala väärtusega utiliseerimise   asemel leida tasuvam rakendus. Kohvijääde, kuid ka teised vältimatud toidujäätmed, on aineliselt kvaliteetsed toorained. Kui disainer või arhitekt ei mõista materjali, selle omadusi ja iseärasusi, ei suuda ta luua ka inimtajudele ja materjalidele baseeruvat keskkonda. Ruumi kogemine on suuresti materjalide kogemine. Inimesed tunnevad lõhnu, näevad, katsuvad, kuulevad ja maitsevad neid  ümbritsevat maailma. Info- ja ekraanide ajastu on inimese ja erinevate materjalide vahelist suhet lõhestamas. Seda nii ruumi loojate kui ka ruumi kogejate suhtes. Sõrmeotsad on inimese kõige tundlikumad kehaosad, seega peaks ruumis liikumine ja materjalidega kokkupuutu-mine olema füüsiline ja meeleline elamus. Tuleb mõista, et materjale ja nende omadusi on võimalik ise luua ja kontrollida. See ei tähenda seda, et kõik selle valdkonna inimesed peaksid hakkama oma materjale ise valmistama, enamikel juhtudel see polekski võimalik, kuid  need teadmised, mis materjalidega katsetamisest tulevad, muudavad nad kahtlemata ruumiteadlikumaks. 

date of release: 2016

Title: Enneaegsete laste perekeskne ravi. Ühisalad - ruumilised võimalused emadele ja peredele.

Autor: Mari Põld

 Käesolev magistritöö uuris haiglas elavate emade situatsiooni - mida emad tunnevad, kuidas nad olukorraga päev päeva kaupa hakkama saavad. Mis on see, mis neile rõõmu valmistab või stressi tekitab.  Inervjuudest ja analüüsist järeldus, et emadel puuduvad võimalused ja kohad teha tavaelu mõistes argiseid toimetusi. Samuti ei ole emad aktiivsed suhtlejad ja ei otsi teiste emadega tihedat kontakti. Tegelikult on inimene loomu poolest sotsiaalne ning suhtlemise võimaldamiseks puudub lihtsalt sobiv ruumiline keskkond. Enamikele inimestele on haiglad oma steriilsusega koht, kus pigem ei soovita aega veeta.  Töö ülesanne seisneb selles, kuidas tuua emad oma mugavustsoonist välja (täna on selleks nende ainuke turvaline koht, nende oma voodi koos öökapikesega) - panna emad omavahel sotsialiseeruma, jagama üksteisega muresid ja rõõme. Magistritöö teoreetilisema osa eesmärk on esile tuua emade emotsionaalsed seisundid ja sellest tulenevad vajadused, mis oleksid aluseks nö projektiosa ruumilise raamistiku ehitamisel. Kuidas saab ruum siin abiks olla, pakkudes läbi tegevuste ja erinevate tunnetuste ruumi kasutajale turvatunnet ja meelerahu. Rojekti raames luuakse täpse disaini asemel hoopis struktuur, mis loob ettekirjutuse võimalike ühisalade erinevatele ruumidele.  Töös pakutud välja 5 erinevat üldalade ruumi: vaikusetuba, kööktuba, aktiivne puhketuba, siseaed ja töötuba. Nendest moodustub justkui „lähteülesanne“ tulevasele projekteerijale. Eesmärk on tuua välja ruumi primaarsed vajadused ja anda ette teatud hulk valikuvõimalusi.

 date of release: 2016

Title: Võimalus väärikaks vananemiseks: seenioride üürikorteritest koosnev sotsiaalkeskus Väike-Õismäel

Autor: Elina  Steinpilm

Magistritöö esimese osa eesmärk oli välja selgitada, mida tähendab praegune demograafiline seis Euroopas ja Eestis eakate majutusasutuste seisukohast ning millised programmid seoses selle küsimusega eksisteerivad. Autor uuris, kui paljusid inimesi need küsimused puudutavad ning millised uuringud on seni selles valdkonnas läbi viidud. Autor Proovis mõista, kuidas suhtub ühiskond vananemise küsimusse ning seadsin esiplaanile eakate inimeste põhilised vajadused eluruumide osas.  Sisearhitektina näen probleemi lahendust kvaliteetses ja taskukohases elupaigas, mis peab  võimalusel olemas olema igasugustes piirkondades, on see siis linn, elurajoon, väikelinn  või küla. Magistritöö teine osa pakubki üht võimalust, kuidas saaks korraldada Tallinna  elurajooni sees säästliku ja kvaliteetse elamise ning sotsiaalse aktiivsuse kõikidele  ühiskonna liikmetele, mitte ainult eakatele. Selleks lõin sotsiaalse keskuse Väike-Õismäe siseringi rohelises pargialas. Eakas inimene saaks seal üürile võtta endale sobiva 51  elamispinna, mis vastab ka võimalikele eritingimustele ja mida saab vajadusel kohandada  ning luua endale sobiva elukeskkonna üürikorteris suurema keskuse sees. Selles elades  saab ka eakas inimene olla aktiivne ja samas panustada ühiskonda. Selline keskus pakub  turvatunnet ja suhtlemisvõimalust.  Väga tähtis on elamise asukoht, selle ümbrus – elukeskkond. Eluruumides tuleb pöörata tähelepanu vannitubade ja köökide tehnilisele varustusele – need on ruumid, mille kasutamine ilma kellegi teise abi tarvitamata annab võimaluse olla iseseisev.

Elina L