valguseasjad - Tumblr blog

valguseasjad · 1 year

Text

seitse aastat tagasi… in memoriam sally kempton durgananda

see oli hareesh, kes kirjutas oma pratyabhijñāhrdaya tõlke kommentaarides*, et mida suurem on õpilase armastus õpetaja suhtes, seda laiem on ülekandekanal. see tähenab, et seda rohkem õnnistusi saab voolata õpetusliinist õpilaseni ja seda tõhusam on vaimne praktika. voolamise ja jõe metafoor on kohane, kuna see on loodusseadus, mida inimesed oma tahte ja meeldimistega muuta ei saa, kuigi mõnikord tahaks.

nimelt õpetajad on ebatäisulikud inimesed, kes teinekord käituvad küsitavalt. see, mis meile vaimse õpetaja juures muljet avaldab, ei sisalda endas alati eetikat ja/või psühholoogilist küpsust ning küllalt tihti pigistatakse punaste lippude ilmudes silm kinni, sest mingis muus aspektis tahetakse olla väga õpetaja moodi, saada seda, mis tal on... või tundub olevat… ja see soov on siiras ning ka eesmärk on puhas. mitte keegi ei liitu sektiga meelega. võetakse lihtsalt mittetäiuslike hulgast parim variant, mis hetkel käeulatuses on, mõeldes: olgu, olen nõus seda hinda maksma. mina olen siinjuures olnud õnnistatud, et täieliku lollina, oskamata näha ohtusid ja ennast kaitsta, pole ma suurelt ämbrisse astunud. ma vaatan oma minevikku suure hämmelduse ja tänuga, olen olnud hoitud.

üks küsimus, millega ma olen ennast viimastel aastatel aeg-ajalt testinud, on olnud: „kas ma tahan olla oma õpetaja moodi tema elu kõigis aspektides?” kas ta meeldib mulle inimesena? kuidas avaldub tema vaimne praktika tema isiklikus elus? kas ma võtaksin ta endale sõbraks? pereliikmeks? kas ta on psühholoogiliselt küps inimene? kuidas on lugu tema sotsiaalse närviga? kas tema eetika vastab minu omale? kas miski tekitab minus kognitiivset dissonantsi? kas siin ollakse iseenda vastu aus? kas sõnad ja teod lähevad omavahel kokku? täiuslikkust ei maksa kelleltki nõuda ja seda ma polegi teinud, aga ülevaade oma ressurssidest ja sellest, kui suurt karmalist hinda on sul võimalik teenuse eest maksta, see teadlikkus ei tee paha.

seitse aastat tagasi tuli minu ellu sally kempton. ma tundsin ennast ära nii selles, mis ta kirjutas, kui ka selles, kuidas ta oli. need ajud, see huumorimeel, see poliitilisus, see terasus, see uudishimu, see süvenemine, see pühendumine, see aru saamine iseenda väärtusest, see ajakirjaniku ja feministi mõistus ja südametunnistus… ja loomulikult kandis ta seda kõike suures armastuses, mida temast kiirgas igale poole. pisike ja habras 73aastane naine, kes täidab ruumi armastusega, mida saan vastu võtta ilma, et peaksin tegema intellektuaalseid kompromisse… mul ei olnud valikut, ma tundsin ära enda, selle kuidas ma lootsin olla ning et see on tõesti päriselt võimalik. ülekandekanal oli kohe lahti. seda ma ei oleks saanud üheltki india vanamehelt.

seitsme aasta tagune mina ei oleks elu sees valinud roosa kaanega jumalannaraamatut*, no way, tal oli selleks nina liiga püsti. aga käis pauk ja järsku oli ta kühvli ja harjaga platsis: las ma aitan sul koristada. tuleb tõdeda, et me ei vali ise. „see on isevaliv traditsioon. teda ei saa valida. tema valib sinu.” („it’s a self-selective tradition, you don’t choose it, it chooses you.”) need sõnad ütles sally ühel londonis triyogas peetud istumisel. ja need on minuga jäänud, kuna nii see tõesti tundub olevat.

need sõnad kinnitasid muuhulgas vastuvõttu, mida olin londonisse saabudes kogenud. nimelt läksin ööbima enda jaoks täiesti võõraste inimeste koju, kelle taustast ma ei teadnud mitte kui midagi, ja oma magamistuppa kohale jõudes pidin istuma natukeseks ajaks põrandale rahunema, sest mu voodi oli põhimõtteliselt altar - ümbritsetud igast küljest sally liini õpetajate baba muktananda ja gurumayi piltidega. ning üldse oli maja täis kõikvõimalikke õpetusliini raamatuid ja kirtaniplaate. „tere tulemast klubisse” või nii. järgmisel päeval kohtasin sallyt esimest korda ka silmast silma.

mida see roosa jumalannaraamat mulle siis andis? tegi trika šaivismi ukse lahti. mis see tähendab? kui peaks ühe sõnaga kokku võtma, siis see sõna oleks „elujaatamine”. ja kui peaks võtma selle kokku ühe ametliku psühholoogiateaduse sõnaga, siis see sõna oleks „enesekaastunne”. see on vundament, mille peale saab ehitada mida iganes, kaotamata ennast ja mõnu oma tegemistest. seitsme aasta taguse enda ma siiski kaotasin. selle enda, kes oli pime ja kurt ja tuim ega uskunud imedesse isegi siis, kui need temaga juhtusid. vaatan tema peale suure armastusega. töö jätkub.

täna ma ütlen nagu mingi jeesus kristus, et: vaadake, sigatüüka kutsed vedelevad igal pool maas, maailma parimad õpetajad ja maailma salajasimad õpetusliinid, maagia on kõigi käeulatuses. elada 21. sajandi infoühiskonnas on õnnistus, siin on kõik võimalik. sellegipoolest inimene on inimene - ta ei saa valida tahta, ei saa valida, et huvitaks. ka see on loodusseadus ja seega on see ka okei. aga minu imes sigatüügas sisse nagu vana vene tolmuimejaga, tõesti ma ei valinud. ja sally durgananda hoidis väga armasalt tomuimeja vart. olen tänus näoli põrandal. või noh vähkren unetuna voodis, sest laususin tema antud mantrat ja olen nüüd energiat nii täis, et ei jää magama.

sally kempton suri eelmisel esmaspäeval*** 80aastasena.

*raamatusoovitused: sally kemptoni „awakening shakti” ja „meditation for the love of it”, sally sõbra ja õpilase hareeshi / christopher wallise „the recognition sutras” (ei ole algajaraamat) ja enne jõule ilmuv "near enemies of the truth" (algajaraamat).

**kes soovib lugeda korralikku persoonikat väga huvitava elukäiguga inimese elust ja the new york timesi nekroloogi, saab seda teha linkidel klikates.

***kirjutasin selle asja juulis.

#my yoga #sally kempton #my writing

0 notes

valguseasjad · 1 year

Text

Joogapodcastid algajale edasijõudnule: sissejuhatus klassikalisse tantrasse

THIS LIFE IS A MANSION OF FUN. Minu käest uuritakse vahel, et mis joogat ma teen ja mis värk on. Mul tuleb selle peale hapu nägu pähe, sest tahaks hästi vastata. Et vastus annaks ühe pisikese ahhaa, ühe pusletüki õigesse kohta langemise tunde, kuid jätaks uudishimu üles. Sest see vastus ei mahu ühte lausesse, ja tegelikult keelde üldse... Samal ajal mu vastused ja teadmised, mis mind üsna pikalt nii väga toitsid, sulavad ja imbuvad maapinda nii, et ühelt poolt oleks pilt justkui selge, teiselt poolt ma ei saa neile enam näppu peale ja kõige tähtsam tundub kastekann minema visata, sisse ja välja hingata ja kevadet nautida... Enne kui mälestus teadmistest on täiesti tuhm, jagan selle siia ehk mu hetke parim vastus joogaküsimusele on järgmine: "Mitteduaalne šaiva trika jooga. See muidugi ei ütle normaalsele inimesele mitte midagi, aga mul on Spotifys joogapodcastide playlist - kuula sealt midagi näiteks ja kui selle pealt tekib küsimusi, siis ma vastan midagi - hea meelega." See pusletükk, mis võimaldas mul teekonda jätkata ja maanduda veendumusse, et rohkem pole otsida vaja, on kuskil siin playlistis sees:

Disclaimer ka. Pean väga oluliseks, et jooga kui kannatustest vabanemise vahend oleks turvaline ja tõhus. 1000 aastat vastu pidanud traditsioonid on seda suurema tõenäosusega kui 10-20-30-40-50 aastat vanad, sest on olnud aega eksperimenteerida ja välja timmida optimaalne tehnoloogia, mis võtab arvesse kogu elukaart. Tegelikult ei ole olemas salapraktikaid - toimiva õpetusliini raames lihtsalt ei õpetata algajatele asju, milleks nad valmis pole. Õpetatakse kõige kiiremtat teed tulemuseni jõudmiseks - vahepeal ennast ägeda ja huvitava praktikaga traumeerimise ning sellest paranemise peale aja raiskamisest hoiudumine kiirendab tulemuseni jõudmist. Traditsiooniline kiire tõhususe kontroll algajale on epistemoloogiline (kuidas ma tean, et see mida ma tean, on päris?) kolmik: omavahel lähevad kokku õpetaja sõnad, traditsiooni tekstid ja sinu isiklik kogemus. Ehk et kui õpetaja juures õppides kuue kuu möödudes pole praktika vilju näitama hakanud, otsi uus õpetaja. Kaasaja õpetajad lisavad kolmikule ka neljanda - teaduse.

"Uhhuu" ja teaduse vastandamine on lihtne, aga loodetavasti vaid ajutiselt vajalik vaheetapp. Vastandujaid ei saagi ehk muudmoodi ennast aitama õpetada, kui et tuleb nad ära petta, öeldes, et professorid kraapisid selle imeliku sotsiaalkultuurilisajaloolispoliitilise konteksti meeletreeningu tehnika pealt maha ja ülikool kinnitab mõju. Kui selline lähemine teeb psühholoogikabinettides, korporatiivkoolitustel ja koolides minuti kaupa mediteerimise õpetamise lihtsamaks ja õpitav alandab inimeste veres stressihormoonide taset (alandab küll, Tartu ülikool on mediteerivaid Eesti koolilapsi mõõtnud), siis olgu see õnnistatud, elan projektile südamest kaasa. Mind on lihtsalt alati huvitanud kontekst ka - teised kultuurid, keeled, ajalugu, minust erinevad nähtused, üllatused, seiklused ja sellised maailma mõtestamise viisid, mille peale ma oma peaga ringiratast mõeldes ise ei tuleks.

Sellepärast olen ma ka haaranud võimalusest õppida iseenda tundma õppimise asju koos nende kontekstidega - kohapeal, looduses, kloostris, aašramis, õpetaja kodus... Kuni olen uuesti põkkunud teadusega - inimestega, kes teevad joogast oma elu õppides, uurides ja õpetades joogasse puutuvat lingvistikat, indoloogiat, antropoloogiat, ajalugu, filosoofiat, tehes välitööd, tõlkides tekste keeltest, mis on surnud, aga ometi nii-nii elus, kirjutades raamatuid, luues kunsti, muusikat, õpetades algajaid, vastates samadele küsimustele kannatlikult uuesti ja uuesti ja uuesti, pühendudes täielikult.. Hea meel on näha esile kerkimas scholar-practioner'e - inimesi, kellel on akadeemiliselt ambitsioonika kontekstitundmise kõrval olemas aastakümnetepikkuse viljaka joogapraktika kogemus ning isiklik suhe õpetusliiniga (ja nad ei pea neid akadeemilise lugupeetavuse säilitamiseks maha salgama). Seal pleilistis pesitsevad mul mitmed sellised kirglikud doktorid-professorid. Nad on targemad ja kogenumad kui mina, sõnastavad tõdesid, mille sõnastamise vajaduse peale ise ei tulekski, ja vastavad küsimustele, mida ise ei oskaks küsidagi. Maitsestamise mõttes on seal hulgas ka vähemalt üks sorts, aga vist mitte ühtegi retuusikandjat.

Jääb üle küsida, kas jooga koos kultuurilise kontekstiga on tõhusam kui ilma. Mustvalge vastanduse asemel on minu vastuseks ikka sinna ja tagasi kõikuv pendel. Igaüks alustab iga päev täpselt sealt, kust see tema jaoks võimalik on ja see on täielikult piisav. Baby steps. Suures plaanis on iga õpetuse kübe püha õnnistus. Samal ajal ei saa meenutamata jätta seda, mida ütles üks vana munk: mindfulness on nagu ilma ratasteta auto - võid ju mootori käima saada ja isegi käiku vahetada, aga päriselt ei vii see auto sind kuhugi. Kohane müsteeriumidesse sissejuhatav filmisoovitus ka: viimati Docpointil linastunud dokkfilm "Tukdam - maailmade vahel". Kogu tõeliselt siira lugupidamise juures - teadusel on veel palju asju uurimata.

vimeo

Tukdam: Between Worlds from Journeyman Pictures on Vimeo.

Hari OM

#yoga #playlist #Vimeo #my yoga #my writing

0 notes