#mütoloogia

[brrrrrism]

"Suzume. TO1" - Makoto Shinkai, Denki Amashima

Kirjastus: Vertical Comics Lehekülgi: 196 Ilmumisaasta: 2024 Esmalt nägin reklaame, mis lummasid on värvikülluse ja mine-metsa-kui-nunnu kassiga. Siis nägin animatsiooni, mis üllatas nii sügava süžee kui ka joovastava värvigammaga. Ja viimaks avanes mul võimalus lugeda mangat, täpsemalt kolmosalise seeria esimest osa! Tutvustus: The journey begins with this all-new adaptation of the Golden…

[lookingfortruthh]

https://www.folklore.ee/folklore/dat/floretabel.htm

[kaantevahel]

Prometheus

Prometheus oli kreeka mütoloogias titaanide Lapetose ja Klymene poeg, inimkonna kaitsja. Tõi inimestele tule, mille ta oli varastanud jumalatelt.

"Kurvalt uitas mööda maad Prometheus, kes pärines titaanide jumalikust suguvõsast, ja asjata otsis ta elusolendeid, kes oleksid püstikäijad nagu tema ja kes sarnaneksid temaga. Aga ta nägi savi, mis annab elu rohule, taimedele ja puudele, ja ta märkas tihedat vihma, mis sajab maa peale. Vihmavesi hoidis looduses elu alal, ja seal, kus ei sadanud vihma, surid nii puud kui ka põõsad ja võimust võttis kõrb. Kui Prometheus oli maa ja vee jõudu tundma õppinud, segas ta savi vihmaveega ja vormis esimese inimese. See sarnanes jumalatega. Pallas Athena, selge mõistuse ja tarkuse jumalanna, puhus elutule kujule hinge sisse ja hall savi muutus roosaks, selles hakkas tuksuma süda ja senini liikumatud jalad ning käed tegid esimesi liigutusi. Nõnda saatis Prometheus maailma peale esimesed inimesed"

"Prometheus läks inimeste sekka ja õpetas neid maju ehitama, õpetas neid lugema, kirjutama ja arvutama ja loodust mõistma. Ta õpetas inimesi loomasid ikestama ja vankreid meisterdama, et inimesed ei peaks koormaid turjal kandma. Ta näitas neile, kuidas ehitatakse laevu ja kuidas purjed kergendavad sõudjate tööd. Ta viis nad maapõue peidetud aarete juurde. Kaevurite usinate käte läbi hakkasid vask, raud, hõbe ja kuld maa-alustest maardlatest välja rändama."

Prometheus vedas Zeusi ninapidi ja jumalatele hakati ohvriks tooma konte, mitte liha kontide peal, kuid Zeus ei jätnud Prometheuse tegu karistamata. Zeus võttis inimestelt tule. Seepeale hiilis Prometheus ööpimeduses Olümpose mäele ja võttis Zeusi koldest tule ja peitis selle õõnsa kepi sisse. Ta viis inimestele tule tagasi. Zeus saatis siis Hermesega maa peale Prometheuse venna Epimetheuse juurde Pandora. Kuigi Prometheus oli Epimetheust alati hoiatanud, unustas teine ilusat Pandorat nähes kõik nõuanded. Tema uudishimu ajendas teda paluma Pandoral oma laegast avama. Kui hädad ja mured ja õnnetused olid laekast väljas, kohkus Pandora ja lõi kaane jälle kinni. .

"Aga hädad olid laekast kõik välja lennanud ja alles oli jäänud ainult lootus. Haigused ja õnnetused olid ta vastu põhja surunud ja seepärast pääses teda ainult nii vähe laia maailma."

Zeus käskis Prometheuse kõige tugevamate ahelatega kõrge kalju külge neetida.

"Kõrgel kuristiku kohal, milles ujusid udujooned, rippus Prometheus maa ja taeva vahel, aga ta ei alistunud, ei palunud Zeusilt armu. Kui Zeus nägi, et Prometheus ei palu armu ja talub uhkelt oma saatust, saatis ta hiiglasliku kotka Kaukasusse Prometheust piinama. Kotkas lendas iga päev aheldatud Prometheuse juurde, rebis terava nokaga tal ihust maksa välja ja sõi seda. Öösel kasvas Prometheusele maks uuesti tagasi ja hommikul oli kotkale valmis uus söömaaeg."

Prometheuse päästis Zeusi poeg Herakles, kes tappis vibuga õela röövlinnu. Ta purustas Prometheuse ahelad ja kinkis talle vabaduse. Zeusi lepitamiseks kandis needuse täitmiseks Prometheus raudsõrmust, millesse oli kinnitatud kivikild Kaukasuse kalju küljest. Nii jäi ta igaveseks ajaks aheldatuks, nagu Zeus oli määranud. "Ja sellest ajast peale kannavad inimesed Prometheuse teo mälestuseks kiviga sõrmuseid. Kannavad tänapäevani, ehkki nad on juba ammu unustanud Prometheuse, kes ei tahtnud alistuda jumalatele ja jäi õnnetuseks truuks inimestele."

Kasutatud katkendeid Eduard Petiška raamatust "Vanakreeka muistendid ja pärimused".

[etruski]

Just submitted my first creative writing assignment nobody look at me

[unofficial-estonia]

Suur Vanker (Ursa Major)

Pilvitul öösel tähistaevasse vaadates oskab enamus inimesi suhteliselt kiiresti üles leida Suure Vankri ehk Suure Karu. Suur Vanker koosneb seitsmest tähest: Dubhe, Merak, Phad (Phecda), Megrez, Alioth, Mizar, Alcor ja Alkaid (Benetnash). Tähtkuju heledaim täht, Alioth, on heleduselt 33. täht taevas.

Liikudes Suure Vankri viimase kahe tähe (Dubhe ja Merak) abil viis ühikut (üheks ühikuks võtta Dubhe ja Meraki vaheline kaugus), Dubhe suunas, leiad taevast Põhjanaela (Polaris), mis on väga lähedal taeva põhjapoolusele. Põhjanaela järgi on võimalik umbes määrata põhjasuund.

Tähtkujude nimed tulenevad tavaliselt lugudest ja müütidest. Lisan siia eestlaste versiooni Suure Vankri legendist.

Ennemuiste läinud talumees nimega Peedo oma härjavankriga läbi metsa. Hunt tuli metsast, hüppas härjale selga ning tahtis teda ära süüa. See oli aga vanade eestlaste eluolu üle valvava Vanaisa seaduste vastu – tööle minevat, töötavat, töölt tulevat looma ega inimest ei tohtinud murda. Karistuseks pani Vanaisa hundi härja kõrvale vankrit vedama.   Hunt nagu hunt ikka ei taha aga tööd teha ning vahib metsa poole. Taevas on selle koha peal kaksiktäht, üks hele ja teine nõrgem. Inimene, kes näeb Hundi tähte võib rõõmustada, tema silmanägemine on kaugele vaatamise mõttes normaalne. (Tartu Observatoorium)

Sellele legendile toetudes saab igale Suure Vankri tähele (1. pilt) anda rolli. Dubhe, Merak, Phad ja Megrez kujutavad vankri rattaid, Alioth vankri aisu, Mizar ja Alcor vastavalt härga ja hunti, ning Alkaid talumeest.

Kreeka mütoloogias on lugu hoopis teistsugune:

Kreeka mütoloogia kohaselt sünnitas Arkaadia kuninga tütar Kallisto peajumal Zeusile väljaspool abielu poja nimega Arkas. Zeusi abikaasa Hera sai sellest teada ning maruvihasena muutis Kallisto karuks ja pani ta taevasse - sellisesse kohta, kus ta kunagi ei looju, seega ei saa ta ka oma kasukat “Suures ookeanis” pesta. Kallisto peab pesemata iga päev oma lühikest ja igavat teed käima. Suure Karu lähedal on Karjuse tähtkuju, kus hele täht Arktuurus oli tuntud kui “Karuvalvur”, tegelane, kes pidi valvama, et Karu oma trajektoorilt ei lahku. (Tartu Observatoorium)

Kuid ometigi ei kutsuta Suurt Vankrit igal pool ühte moodi. Veel nimesid Suurele Vankrile:

Inglismaa - ader maa kündmiseks.

Venemaa - suur koorem.

Soome - püsiv vitstest punutud kalavõrk jõgedes.

Kesk-Euroopa - suur kopsik/kulp vee tõstmiseks (Big Dipper)

Leedu - maneež, koht, kus hobuseid jooksutati.

Araabia - matuserong, vankri osa on kirst ja kirstu kandjad ning vankri ais on kolm nutunaist.

Veel pilte Suurest Vankrist:

autor: Akira Fujii

Pildil näha Suurt Vankrit koos Väikese Vankriga

autor: Akira Fujii

"Starry Night Over The Rhone" Vincent van Gogh

Kunagi pole halb hetk väikses self promoks, niiet siin minu tehtud pildike ka, no väga hea kvaliteediga see just pole, aga parim mis ma telefoniga kätte saan linnaoludes.

[boomstve]

Percy and Nico. (Dorks.) “Percy Jackson and the Olympians” ja “The Heroes of Olympus” on raamatuseeriad, mis on äsja minus üles äratanud talveunne jäänud kirgliku fantaasiažanri lugeja. Vana-Kreeka kohati vägeva ning kohati rohkem kui kohtlase mütoloogia sidumine tänapäeva maailmaga on geniaalne idee — kahtlen, et kunagi selle kogemuse unustan.

[worldcircuit]

Kõige tähtsam taevakeha on meile Päike. Legendi järgi tõusis Titicaca järvest Inka päikesejumala Inti poeg Manco Capac, kes lõi Cusco linna ja Inkade dünastia. Titicaca järves on kaks saart - Päikesesaar ja Kuusaar. Päikesesaarel on ketšua ja aimaraa mütoloogias tähtis koht - seda peetakse Manco Capac ja Mama Ocllo sünnikohaks. Titicaca järv asub Peruu ja Boliivia piiril ning on maailmas kõige kõrgemal asuv laevatatav järv. Selle maailma kõrgeima laevatatava mägijärve kõrguseks merepinnast on 3820 meetrit ja ümbruses asuvad mäetipud ulatuvad 4100 meetri kõrgusele. Inkade dünastia valitses Lõuna-Ameerikat rohkem kui kolme sajandi jooksul enne hispaanlaste vallutusretke 16. sajandil. Päikese jumalast Intist sai neile hõimukaitse jumal. Kuna Inti kartis, et Mancol hakkab üksinda liiga igav, siis ta tegi Mancole seltsiks ka naise Mama Ocllo, kes oli samal ajal ka tema õde. Inkadel kujunes välja päikesekultus, läbi mille oli neil seotud 12 püha aastas. Neljast usupühast, mida Inka keisrid nelja ilmakaare ja maailma naba riigi Tahuantinsuyu pealinnas Cuzcos pühitsesid, oli tähtsaim Inti Raymi, mida peeti juunis ja mis oli pühendatud päikesejumal Intile. Sõna Raymi tähendab ketšua keeles pidustust, Inti aga päikest. Inti Raymist võtsid osa kõik curacad, kes olid alistatud rahvaste pealikud, kõik sõjapealikud, ülikud ja teised kõrgest soost isikud kogu riigist. Kellel ei olnud võimalik tulla Cuzcosse, saatis sinna oma poja või mõne teise tähtsa esindaja. Kindlasti juhatas pidustusi inkade keiser, kui ta parajasti sõjakäigul ei olnud. Inti Raymi kestis söömise, joomise ja tantsudega kümme päeva. Seejärel läksid külalised täis rõõmu ja tänumeelt koju tagasi. Mitte ainult Inkad ja Maiad pole olnud läbi ajaloo Kesk-ja Lõuna Ameerika mandri kultuurikeskmes. Saaremaa Päike ja Suvi kultuuriürituste raames loome sõprussidemeid ka Mehhiko Azteca rändhõimu, olmeegide, tolteegide, sapoteegide ja teiste loodus- ja põlisrahvaste järeltulijatega. Meie sõprussidemete loomise põhieesmärgiks on jõuda Ameerika mandri kadunud tsivilisatsioonide elutarkuse ja iidsete saladuste jälile. Ideaalse stsenaariumi korral tantsib Mexico City Azteca päikesekummardajate parim tantsutrupp 2018 aasta Saaremaa Mehhiko päikesepeol, Salme rannapargis. Siis õpime kõikide huvilistega koos Aztecade, Inkade ja Maiade iidseid elutarkusi ja traditsioone, püüame tajuda erinevaid maagilisi rütme, viime ellu tähenduslikke rituaale ning õpime trummipõrina saatel iidset tantsutehnikat Azteca põlisrahva päikesekuninga juhendusel. Nüüd teavad paljud nii Mehhikos kui maailmas, kus asub Saaremaa, Salme rannik ja rannapark. See on koht maamunal, kus kusagil võib peidus olla isegi Viikingite poolt röövitud Aztecade või Inkade kuld. Tule ka Sina 23. juuni Saaremaa "Inti Raymi'le" Salme rannapargi mändide alla! Meie katsume läbi saada kolme päevaga. Juhul kui sa meie pidustustest osa võtta ei saa, siis saada kohale mõni teine tähtis esindaja - poeg/tütar, vend/õde, sõber või töökaaslane! Võibolla muutub Saaremaa kunagi maailmakuulsaks Põhjamaa Päikesesaareks? Kui see sulle meeldiks, siis oled oodatud meie pidustustele. "Mexican Hammock Party 2017" https://www.facebook.com/mexicanhammockparty

[karlmartson-blog]

Külastasin KUMU-s Ülo Soosteri, Juri Sobolevi, Tõnis Vindi, Raul Meele näitust “Sümmeetrilised maailmad – peegeldatud sümmeetriad”. Näitus käsitleb Moskva ja Tallinna kunstikontakte 1960.–1980. aastatel. Vaatluse all on kõnealuse kunstitelje kõige krestomaatilisemad esindajad Ülo Sooster, Juri Sobolev, Tõnis Vint, Raul Meel ning nende loomingu uuenduslikum osa, mis seondus nõukogude ajas omaette fenomeniks tõusnud populaarteadusliku kirjandusega, aga ka spetsiifiliste audiovisuaalsete lahenduste kasutamisega. Näitus ei meeldinud mulle üldse. Väga raske oli nendest teostest valida mingine, mis mind oleks vähimalgi määral kõnetanud. Kuidas saab täiesti reeglipäratu ning tavaline kritseldus, mida võik pidada lasteaia lapse poolt tehtud kunstiteoseks pidada, kõnetada üldse kedagi? Neid teoseid vaadates jääb tunne, et mitte millestki ei saa aru mis toimub. Võibolla just sellest leiavadki inimesed sürrealismis ilu, et seal see täiesti puudub. Näituse sõnumiks oli avada vaatajaile inimese tõelist olemust nii tema ilus kui ka inetuses. Inimese ilu ei sõltu tema näe sümmeetriast ega ta mõtete ja sõnadest. Valisin oma kunstinäituse asukohaks KUMU kuna pole elus enne seal kordagi käinud ja leidsin, et oleks tore ka seda hoonet külastada. Näitust aitas valida mul klassiõde kellega koos ma seal käisin. Valikuks langes sürrealism. Võimalik, et nii algajale kunsti hindajale ja vaatajale oli see tõeline kunstishokk.

 Teos mille valisin lähemaks analüüsimiseks kuulus sarja Ülo Sooster - “Sürrealismi personaalne mütoloogia”. See teos ei kuulu tema kuulsamate teoste hulka vaid on lihtsalt üks osa suuremast sarjast. Minu esimene reaktsioon nähes neid töid, nagu ka ülejäänut näitust, oli see, et nad on kas skisofreenikud või väga kõvast seeni tarbinud, et suudavad välja mõelda selliseid absurdsusi kui siiski nii kindlal käel need paberile kanda. (Tean, et see on väga karmilt öeldud, kuid see on minu arvamus, et normaalse närvikavaga inimene selliseid asju välja ei mõtle) Kuid siiski oli nende teoste uures, et käies läbi terve näituse tõmbas mind tagasi just sinna. Nendes tajusin ma justkui mingit sügavamat mõtet. Vaadates oma valitud teost ei saa ma aru mida ma vaatan, kuid ometi tundub see nii selge ja lihtne. Mind ilmselt haaraski selle juures selle suurepärane lihtsus. Kuid selle lihtsuse kohta ei saa öelda, et selles peitub võlu... Pigem peitub selles lihtsuses midagi väga rahutut... midag iülimalt vastuolust reaalsusega. Teosest jääb tunne, et selles puudub igasugune tehnika, ta oleks kui kiiruga valmistatud. Siuh-säuh jooned siia sinna natuke sodimist siin-seal ja valmis. Üks ainus värv terve tose jaoks – punane. Teos isegi ei proovi meenutada inimest nii nagu ta on. Minu arvates puudub selles teoses igasugune ilu, kuid siiski on tal olemas mingisugune võlu. Selle töö omadused ja väljanägemine ei sõltu millestki muust kui ainult tema vaataja psüühikast

 Sellel teosel näen ma ühte sõnumit. “Kõik on väär ning meie meeled on ühenduses”. Mina tõlgendaks seda teost nii, et kui vaadata kuidas on meie meeleelundid paigutatud sellel maalil – suu on silma asemel, silm on suu asemel, kõrvad on tagurpidi ja  silm on vertikaalses asendis – siis jääb tunne, et autor on proovinud öelda, et me räägime sellest mida ma näeme ja me näeme seda millest me räägime. Seda võib võtta palju sügavama mõttelistlt. Näiteks nii, et kui me räägimemidagi mis on vale – nagu sellel pildil paljud bioloogilised andmed – siis me ise justkui näemegi seda on silmis “valesti/teise nurga alt”. Kõrvad tagurpidi – tähendaks minu jaoks just kui seda, et me ei kuule seda mida meile tegelikult räägitakse. Pigem kuuleme me seda mida me ise tahame. Üleüldiselt see teos mõnitab inimese meeli ja toob välja selle kuidas me ise töötleme oma infot ja näeme, kuuleme asju nii nagu me ise tahame. Me tahame asjadest lihtsalt aru saada ning sageli kui asjad on keerukad siis me muudame selle enda jaoks. Sellest võib tuleneda ka stiili valik, et jääb tunne, et tegemist on kiirelt valminud kritseldusega. Kokkuvõtteks jääb mul sellest teosest kaks mõtet. Kas mina olen kõrgema intelligentsi tasemega ja suudan leida täiesti mõttevabast teosest selliseid mõtteid või on Sooster teinud tõeliselt geniaalse teose, mis on samal ajal nii keerukas ja detaile täis kui on ta lihtne ja ajuvaba

 Sürrealism keeras mu ajud ikka päris kõvasti sassi. Kui ma üldse midagi sellest näitusest kaasa võtma pean siis on see see, et sürrealism ei ole minu lemmik žanr.

[marshartin]

MINU JA SINU MÜTOLOOGIA

kõik mulle

ma olen näinud neid pulle

klaasitäis veel

ma ei karda hulle

ma olen üks neist

veel ja veel

seda ja teist

kas ka sina näed lihaveist

oma teel

oled sa kuulnud sellest haist,

kes neelab terveid inimesi

ta ei tee välja paist

kus oled sa näinud päris naist?

   Mars

[brrrrrism]

"The Salt Grows Heavy" - Cassandra Khaw

Kirjastus: Titan Books Lehekülgi: 128 Ilmumisaasta: 2023 Võiks öelda, et tegemist on minu esimese tõelise horror raamatuga. Olen kindlasti ka varem õuduslugusid lugenud, kuid ükski pole olnud niivõrd tume, sünge ega sellise kaanekujundusega nagu käesolev teos. Sa vaatad peale ja juba tead, mis siit tuleb… Tutvustus raamatu tagakaanel: From USA Today bestselling author Cassandra Khaw…

[brrrrrism]

"Ettemääratuse mõõk" - Andrzej Sapkowski

“Ettemääratuse mõõk” – Andrzej Sapkowski

Kirjastus: Tiritamm

Lehekülgi: 380

Ilmumisaasta: 2013

Sarja viimane eesti keelne osa ehk kolmas raamat tuli ja läks kiiresti. Sest kui kord pea ees sisse sukeldud, on keeruline kaante vahelt välja saada. Vaadates oma voodi kõrval asetsevat raamatu virna ma veidi kahtlen, et kohe ülejäänud osade kallale lendan, kuid noh… Loodetavasti selle aasta numbris teen veel mõne Witcheri raamatuga tutvust.…

[brrrrrism]

"Viimane soov" - Andrzej Sapkowski

“Viimane soov” – Andrzej Sapkowski

Kirjastus: Tiritamm

Lehekülgi: 320

Ilmumisaasta: 2011

Peale tihedat ent nauditavat põnevike lugemist otsustasin tagasi pöörduda pooleli oleva nõiduri sarja juurde ning lõpetada oma lubadus ehk lugeda ka teised kaks eesti keelset osa läbi. Esimene ja teine kui täpne olla. Ehk kust sai Geralti lugu alguse ning kuidas kohtus valgepäine nõidur eluarmastuse Yenneferiga. Loodetavasti olen võimeline…

[brrrrrism]

"Haldjate veri" - Andrzej Sapkowski

“Haldjate veri” – Andrzej Sapkowski

Kirjastus: Tiritamm

Lehekülgi: 304

Ilmumisaasta: 2017

Viimaks ometi sain ka mina ühe osaga Witcheri ehk Nõiduri sarjast maha. Olgugi, et otsustasin alustada hoopis kolmanda osaga, siis leian, et sel pole mingisugust vahet, mis osaga sa pihta hakkad. Tõttöelda on see kolmas alles sarja esimene romaan, eelmised pidavat olema hoopis proloogid jutukogude näol. Kindlasti jõuan ka peagi nendeni, on…

[brrrrrism]

"Verevalla varandus" - Helga-Johanna Kuusler

“Verevalla varandus” – Helga-Johanna Kuusler

Kirjastus: Tänapäev

Lehekülgi: 304

Ilmumisaasta: 2018

Minnes edasi noorteromaanide suunaga, võtsin ette ka teise samal aastal ilmunud Tänapäeva noorsooromaani. Liis Karu (üks minu meelest parimaid Eesti raamatu kujundajaid üldse!) kujundatud kaantega raamat jäi mulle nii oma lummava välimuse kui ka põneva sisuga kohe silma. Kodumaised müstilised lood on minu puhul alati teretulnud ning meeldinud.

[brrrrrism]

"Värav" - Kersti Kivirüüt

“Värav” – Kersti Kivirüüt

Kirjastus: Fantaasia

Lehekülgi: 126

Ilmumisaasta: 2018

Üks kiire üheõhtune lugemine, peale mida tekib meeletu tahtmine nüüd ja kohe ise mööda Eestimaad seiklema minna. Eelkõige selleks, et otsida huvitavaid mütoloogia ning paranormaalsusega seotuid kohti. Lausa paganama kahju, et raamat nii kiiresti läbi sai.

Seekordses Kivirüüdi raamatus tuleb juttu nn karuperses asuvast külakolkast, mida igal…

[brrrrrism]

“Tuulte linn” – Kersti Kivirüüt

“Tuulte linn” – Kersti Kivirüüt

Kirjastus: Pilgrim

Lehekülgi: 160

Ilmumisaasta: 2018

Olles varem lugenud Kersti Kivirüüdi Okultismiklubi raamatuid, oskasin enam vähem juba eeldada, et mind ootab ees üks mõnus lugemine, täis noori, ajalugu ning mütoloogia müstikat. Ning ma ei eksinud. Alustasin lugemisega poole üheteist paiku hommikul, sõin, pesin pesu, koristasin ning kella poole kaheks sai raamat lupsti läbi. Aeg justkui…