koonus

[koonus]

Individuaalne refleksioon ehk koolituse iseseisevtöö

Tänasest sai stardi koolitus “Veebipõhise distantsõppe ning põimõppe rakendamine”. Osalen seal õppijana ning plaanin kõik refleksioonid sellest ka siia talletada. Esimese päeva lõpuks saime kodutööks refleksiooniharjutuse. Sobib siia nagu rusikas silmaauku, eks. Seega järgnevalt siis sellest, mitte koolituspäevast üleüldiselt. 

Ülesandeks: Oma koduse ja töökoha ruumi ja tehnilise võimekuse kaardistamine.

1. Tee foto (lisa see pilt ka refleksiooni juurde) enda õpiruumist ja mõtiskle selle põhjal kirjalikult: Mida tähendab Sinu jaoks võimestav õpiruum? Mida peaksid selleks tegema, et luua endale selline ruum? 

2. Selgita, millised on tehnilised vahendid (eraldi kaamera, eraldi mikrofon, arvuti, tahvel, digitaalne pliiats, tarkvara, äpid jne), mida praegu kasutad. Põhjenda, mida ja miks on nendest vaja kasutada, et õppimist toetada.

3. Põhjenda, kuidas need vahendid aitavad õppimist toetada.

4. Nüüd selgita, mis vahendeid ja miks kasutad oma videotunni ajal (lisavalgustid, seisulaud, mugavam tugitool, muud ruumis olevad elemendid - taimed, pildid  vms ).

Mõeldes oma õpiruumi peale, siis see oli esimene pilt, mis mul silme ette lõi. Nali naljaks, aga see tõesti kirjeldab seda ilmselt üsna kenasti - pilla-palla, natuke siit, natuke sealt, ise tulihingeliselt püüdes endale kinnitada, et vabalt on võimalik mitmes valdkonnas korraga hangeldada.  Jõudes selleni, milline on minu jaoks võimestav õpiruum, siis see loob endas eelkõige pehmet mugavustsoonist välja viimist, vaheldusrikkust ja tulemuslikkust. Ideaaltingimustes on võimestavas õpiruumis arvestatud kõigi õpilaste eripäradega või vähemalt loodud võimalused, et õppijad saaksid oma eripäradest lähtuvalt toimetada. Võimestav õpiruum suunab õppijat leidma erinevaid lahendusi ja vastuseid tõstatatud teemadele ning suurendab mõistmist õigete ja valede arusaamade mitteeksisteerimisest. Keskmes on mõtestamine ja koos loomine, mis inspireerib.  Endalegi üllatuseks selgub, et kasutan õpiruumi loomiseks väga vähe tehnilisi vahendeid. Mu põhitööriistaks on loomulikult arvuti, kuid ma ei ole seni näinud absoluutselt vajadust eraldi kaamera ja/või mikrofoni järele. Mida ma küll väga oluliseks pean, on see, et igal õppeteekonnal oleks üks õppestaap. Pean selle all silmas keskkonda, kus on olemas ühes kohas kõik materjalid, ülesanded, lisamaterjalid, võimalusel kommunikatsioon jne. Staabi eesmärk on, et õppija jaoks oleks kõik materjal mugavalt kättesaadav ning süsteemselt struktureeritud. 

Digitaalne pliiats on küll midagi, mille kasutamine aitaks nii mõnegi protsessi oma töös digitaliseerida. Täna kasutan tehnilistele vahenditele lisaks pabertahvlit, markereid, mis kindlasti pole õpiruumi loomise seisukohalt kõige tulemuslikum variant. 

Enda õppijate puhul püüan jälgida, et kõigi teemade puhul, mida käsitleme teeksime seda nii läbi selle, et verbaalselt edastan neile infot, kui et visualiseeriksin neile infot ja et nad saaksid ise läbi teha/tõlgendada. Seega õpiruum on üles ehitatud viisil, et need oleksid kaetud. Digipliiats aitaks toetada visuaalse info edastamist väga hästi.  Kogu oma “videotundide-karjääri” jooksul (nii õppija kui õpetajana või lihtsalt kolleegina) olen väga palju tähelepanu pööranud oma veebipildile. Hoian tausta alati võimalikult puhta ning võimalusel leian valge seina taustaks. Sätin enda asukoha enne videotunni algust paika, et paigutuksin kaamerapildi keskel ning ülevalt ja külgedelt jääks piisavalt ruumi. Jälgin, et kaamera asetseks võimalikult otse (mitte alt-üles või ülevalt-alla). Taustal segavad elemendi lihtsalt elimineerin seniks teise toanurka. :) 

Harjumuseks on saanud alati üks oluline detail - mu kohvitass - endaga videopilti kaasa võtta. 

Asi, millele samuti palju tähelepanu pööran on valgus. Reeglina katsetan enne kõnesse sisenemist läbi selle, kus kõige sobivam antud hetkel istuda oleks, et piisavalt ja mitte liiga palju valgust minuni jõuaks. Viimase poole aasta vältel on minu “kodukontoriks”, kus õppida ja õpetada saanud mu budaarilaud, mis ühest küljest paikneb täpselt katuseakna all, kus vähemalt päeva peale on hea loomulik valgus ja vajadusel päästavad meigilambid, mis asetsevad kahel küljel, alati päeva. 

Enda õpiruumi mõnusaks muutmiseks on mul väike armas tumba, mis ei ole liiga mugav, et seal unne suikuda, aga hoiab su alati mõnusalt virgena. Ma väga naudin, kui õpiruum on müravaba ning kõik pereliikmed ning nendega seotud mõtted on elimineeritud teisele korrusele või teise “kasti” peas. Vahel kasutan kõrvaklappe lihtsalt selleks, et mitte kuulda mujalt tulevaid hääli, mis keskendumist segavad. 

Kokkuvõtvalt olen ise (vähemalt senini) pidanud end ettevalmistatud, eesmärgistatud, vaheldusrikka, puhta ja selge õpiruumi loojaks. Eks peagi paistab, mis järgmisel koolituspäeval selgub, kas see ka nii on. :) 

[koonus]

Tänase päeva mõte:

do something today that your future self will thank you for

[koonus]

arenguseisak! help!

Ma tunnen, et seisan taandarengutrepil. Samal ajal endale sisendades, et see ei ole nii, vaid ainult tundub. Minus on kaduma läinud tuhin, mis paneb asju kätte võtma ja nui neljaks ära tegema. Appi! Ma tunnen, et tahan kirjutada valmis oma uurimistöö, tahan õppida uut eriala, tahan alustada midagi, mis kütkestab nii, et ei suuda seda käest panna ja leiad iga sekundi, et sellele pühenduda. Oota, aga mis see siis on, mida ma teha tahan? Ma ei tea... Äkki ma ei tahagi midagi teha? Võib-olla. Aga miks ma siis tunnen, et tahaks? Äkki ma teen valesid asju? Aga ma vist ei tea, mis õiged asjad on?

[koonus]

Tänase päeva ilus mõte:

Kui tahad, et su lapsed oleksid intelligentsed, siis loe neile muinasjutte. Kui tahad, et nad oleksid veel intelligentsemad, siis loe neile veel rohkem muinasjutte. (Albert Einstein)

[koonus]

Juba nii mõnigi nädal loen ma igal õhtul muinasjuttu või mõne muu loo. Ei, siiski mitte endale, vaid mul on üks helesinine unistus kasvatada raamatulast.

Mõeldes korraks iseendale, siis mulle on lapsena alati palju loetud, kuigi ma kuulasin ka kassette ja sealt lugusid (Onu Remuse jutte näiteks), siis vähemalt sama palju mäletan ma unejuttude saatel uinumist. Olenemata sellest oli mul mingil hetkel siiski trots raamatute lugemise vastu ning ma ei nautinud seda. Õnneks tänaseks päevaks on see muutunud ja armastan jälle õhtuti lugeda ning eriti meeldib mulle raamatute saatel uinuda.

Niisiis püüan ma lapsele juba sünnist saadik (reaalselt - esimesed raamatud olid must-valged beebiraamatud juba) raamatuid loomulikuks elu osaks kujundada ja nende lugemisest saadavat rõõmu kasvatada.

Soovitused, millest raamatulapse kasvatamisel lähtun:

- Olen isiklik eeskuju - meie kodus on palju raamatuid ja loen neid ise samuti.

- Hoian ta mänguasjade seas beebiraamatuid alates sünnist. Vaatame neid algusest peale koos ning lasen tal nendega ka iseseisvalt mängida.

- Loen lapsele unejuttu. Jah, igal õhtul. Kujundan selle unerituaaluks. Aeg, et rahuneda, koos olla ja minna mänguajast uneajale.

- Loen lugusid, mis on päevakajalised (eriti edaspidi). Näiteks lasteaed minekuga loen Sinivandi lasteaeda mineku lugu jne. Usun, et laps saab niimoodi enda tundeid töödelda ning on sobivas olukorras õpetlikud.

Kasvatan raamatulast, jess!

[koonus]

miks ma pean, kui sa ise ei tee?

Iga jumala kord, kui mul tekib elus olukord, kus keegi ootab minult midagi, mille suhtes ta ise (mitte üks kord, aga sageli) eksib, siis tõstab minus pead miski, mida kutsun ebaõigluse tundeks. Ja siit tuleb kogu see emotsionaalne vaht!

Näiteks sa ootad, et ma aitaks teha osa sinu “tööst” ja sa soovid seda tähtajaks kätte saada. Ma kommunikeerin sulle, et ma tegelen sellega kindlal kuupäeval ja kindlal kellaajal ning palun sinu sisendit selleks ajaks. Kui see aeg kätte jõuab, siis ma olen ettevalmistused ära teinud, maha istunud ja arvuti avanud ja siis .. ja siis .. selgub, et mul siiski ei ole seda sisendit! Esiteks, ma ei viitsi sind tõesti koguaeg taga ajada, et meil on tähtaeg see ja tähtaeg teine. Teiseks, mul oli päev planeeritud ja just nimelt tegeleda sellega sellel ajal, mitte mingil muul ajal. Kolmandaks, tõdedes, et fain, mõttetu oma närvirakke kulutada ja asudes tegelema mingi muu asjaga (tehes oma plaani ringi), siis ma ei taha poole uue tegevuse pealt kuulda, et aga tee siis nii ja naa ja kolmandat pidi, et sul mu sisendit vaja ei ole.

Ja pärast seda... paku kolm korda, kui palju ma tahan sinu asjadega tegeleda? Null. Suur ümmargune null. Palun, palun, planeeri oma tegevusi (vähemalt neid, mille osa on teised inimesed) nii, et nemad saavad ka oma plaani järgi elada! Või ... ära oota minult, et sa asjad õigeks ajaks kätte saad. Fair enough

[koonus]

5 kuud rolli pealkirjaga “ema”

Tänaseks olen ma kandnud 5 kuud mänginud siin elus rolli pealkirjaga "ema". Mulle meeldib vahel öelda, et lapsed toovad meis välja kõik need nõrkused ja ära peidetud arengukohad, mida igapäevaelus tihti tulihingeliselt varjame. Ega minagi siis mingi erand selles osas pole. Ma toon välja kolm enda arengukohta, mis mulle kõige enam rahulolematust tekitavad ning proovin pärast igale arengukoha juurde tuua välja enda +1 sammu, mida edaspidi teisiti teen, et oma käitumist muuta.

Olla rohkem hetkes ja kohal. Mulle tundub, et see on viimasel ajal ühiskonnas mingi lõputu probleem. Ma isegi tahaks endale öelda: "Jumal, jäta see klišee küll kirja panemata." Tegelikkuses on see aga väga oluline probleem. Ma tajun (kui hull see asi peab olema, kui sa seda juba ise tajud?), et lapsega tegeledes ja mängides rändavad tihti mõtted hoopis selle juurde, mida pärast seda teha vaja oleks ja jumal teab mille peale. Veel hullem, tihti tõuseb mu käsi siiski telefoni järele, et mõni asi samaaegselt seal ära teha.

Ignoreerimine kui kaitse. Mingites olukordades väsin ma nutust ja suutmatusest midagi teha nii väga, et see kutsub mu egos esile kaitsereaktsiooni. Veidral kombel on selleks reaktsiooniks ignoreerimine ehk ma lasen olukorral olla nii nagu ta on ning ei püüa seda enam kuidagi parandada. Reaalses elus tähendab see seda, et laps nutab terve tee autos, kuna vihkab oma turvahälli ning esialgu ma     rahustan teda, annad talle üha uuesti ja uuesti lutti jne, aga lõpuks     loobun. Tõstan käed püsti ja ütlen, et midagi ei ole teha.

"Ära nuta!", "Mis sa nutad?", "Kõik on hästi!" jne väjendite     kasutamine. Mind jubedalt häirib, et ma kasutan väljendeid, mis annavad lapsele sõnumit, et emotsioone ei ole okei välja näidata või üks emotsioon on kuidagi parem või halvem kui teine. Ma tahan, et mu laps teaks tulevikus, et kõiki emotsioone tunda on sobiv ja oskaks neid konstruktiivsel viisil väljendada. Lisaks ma tahan, et ta teaks, et olenemata sellest, kas ta nuttab või naerab, siis mina aktsepteerin ja armastan teda ikka. Teatavasti need sõnumid seda püüet väga hästi ei teeni.

Hugh. Ma tunnen, et tegelikult need kolm arengukohta on kõik väga suured ja sügavad teemad. Seetõttu olen enam kui veendunud, et lihtsalt hops välja käidud lahendusega neid ära ei lahenda. Küll aga olen otsustanud iga arengukoha kohta sõnastada enda +1 sammu, mida juba homsest hakkan rakendama, et vähe haaval muutuste teekonnale asuda.

Minu +1 sammud:

Veedan igal õhtul vähemalt 1h viisil, et olen kontaktis lapsega ning selle jooksul oma telefoni ei puutu.

Iga kord kui antud olukord juhtub tuletan endale kas olukorras olles või äärmisel juhul p��rast seda meelde, mida ma oleksin pidanud selles olukorras tegema (olema toeks ja talle turvatunnet pakkuma).

Iga kord kui ütlen mõnda neist fraasidest sõnastan kohe, kui aru saan, et olen seda kasutanud, lause ümber nii, et see toetaks emotsioonide väljendamist ja aktsepteerimist.

 Aitäh, pisike, et  aitad seda märgata! Ainult nii saangi ma nende muutmiseks midagi ette võtta. :)

[koonus]

uus aasta, uus mina! ..või mis see oligi?!

Väga mitmel viimasel aastal olen ma mööduva aasta lõpus või käesoleva aasta hakul pannud kirja, mida järgmisel aastal saavutan, kuhu liigun või mis on aasta lõpuks tehtud. Loomulikult lisandub aasta jooksul eesmärke, muutub fookus, aga sellele vaatamata meeldib mulle esmased märgid maha panna, millest lähtuda või õigem oleks öelda, mida endale aasta jooksul meelde tuletada.

2021. AASTAL...

... hoian oma tusatsemise endale ning ei vala seda olulistele inimestele kaela. Juhul, kui midagi mind nende käitumises häirib, siis annan neile konstruktiivselt ja hinnanguvabalt sellest märku. 

... loen iga kuu (vähemalt) 1 raamatu.

... teen iga nädal arenguportfooliosse 1 sissekande.

... leian endale ühe uue hobi/tegevuse, mis mind iga päev sütitab.

... käin (vähemalt) kolm korda nädalas trennis.

... alates lume sulamisest käin (vähemalt) kaks korda nädalas vankriga jooksmas (rulluisutamas).

... leian võimaluse, kuidas Võsule (või sinna kanti) suvepesa luua.

... hoian partneri peresuhetes esikohal. 

... vähendan ekraaniaega (sh võtan oma rutiinidesse nutinetivabad laupäevad ja pühapäevad). 

... suurendan enda sissetulekuid vähemalt 40% võrra. 

... loon konkreetse plaani uurimuse kirjutamiseks.

... olen hinnanguvabam nii oma peas kui välja ütlemistes. 

[koonus]

Whaaat?

Enesearengu koonus? What? Mis koonus? Mis arengu? 

Mul on hea meel, et sa oled siia jõudnud. Võib-olla sa veel ei saa päris täpselt aru, kuhu, aga ma püüan sulle kohe selgitada. 

Sa loed neid ridu seetõttu, et ma olen selline veider tegelane, kellel kusagil kuklas koguaeg kipitab ja kõmiseb: “Kuidas see oskus omandada? Kuidas saada veel paremaks? Kuidas teha järgmine kord teistmoodi? Mida ma sel korral hästi tegin? Kuidas seda ka veel teha? Milline ma veel tahaksin olla? Mis veel võimalik on?” Mul ei ole skisofreenia, ausalt. Või vähemalt keegi pole veel kindlaks teinud, et oleks. Küll aga armastan ma areneda ning teisi sellel teekonnal samuti toetada! 

Mõtted üksi on head küll, aga olles süüvinud ka enesearengu teaduslikumasse maailma, siis selgub, et palju tulemuslikum on seda kõike teha teadlikult ning suunatult. Selleks, et iseennast tagant torkida ning pühenduda enesearengule teadlikult kutsusin ma ellu selle koonuse siin.  Miks koonuse? Minu silmis on enesearengu parimaks metafooriks koonus. Kunagi, kui ma hakkasin teadliku enesearenguga tegelema, siis hiilisin ma vaikselt mööda koonuse ülemist äärt. Iga kogemus, iga refleksioon ja õpikoht viib mind selles koonuses aina sügavamale ja sügavamale. Vahel tundub, et see koonus on lõputu (tegelikult ma usun, et ongi). Koonus läheb järjest kitsamaks, sest mida sügavamale ma jõuan, seda rohkem on see areng seotud minu identideediga ning keeruline on üht valdkonda teisest eristada. Just sellepärast ma vaatan siin enesearengut tervikuna. Minu kui inimese eneseareng. Eristamata valdkondi või rolla oma elus.  Sa võid mu teekonda vaikselt kõrvalt jälgida või minuga kaasa tulla. Sa võid anda mulle tagasisidet ja jagada minuga oma mõtteid, sest see annab minu arengule veel rohkem võimalust esile tulla!

1.. 2.. 3.. GO! Näita, mis sellel teekonnal mulle pakkuda on!

[koonus]

mida rohkem ma tean, seda vähem ma tean