#Eestimaa | Explore Tumblr Posts and Blogs

salakavald · 1 year

Text

Peeter Volkonski 65: mind teeb kurvaks see, et on kadunud au- ja häbitunne

Kuidas sul on tänapäeva Eestis elada, kas sa tunned end siin hästi ja turvaliselt?

Loomulikult mitte.

Mis on need asjad, mis murelikuks teevad?

Kuna ma ütlesin selle otse mürtsti välja... Tegelikult ma usun, et olenemata hetkesituatsioonist, ei tohigi rahul olla. Ükskõik, mis oleks. Aga mis mind häirib? Mind teeb kurvaks see, et on kadunud au- ja häbitunne.

See on naeruvääristatud sinnamaani, et isegi demagoogiast ei saa enam rääkida. See oli vanasti omamoodi petukunst, nüüd on see asendunud valetamisega... Sa oled läbi aja olnud poliitiliselt aktiivne, on nii juhtunud lihtsalt. Praegu sa ei suhestu sellega?

Kuidas nii? Ma saan siiamaani Facebookiski sõimata.

On sul sellepärast paha tunne, kui lollid sõimavad?

See teeb nalja rohkem. Aga tegelikult ... mina võin seda ju naljana võtta, aga kui terves ühiskonnas levib niisugune vihalaine. Päris jube on, kui Goebbels ise räägib sulle, et te kasutate Goebbelsi võtteid! Enda häälega.

See on küll natuke valus. Mingid asjad on ju ilusad ja hästi. Kui poliitikast väljapoole võtta.

Muidugi! See suurprojekt, millega ma praegu tegelen – „Sünnipaik”. Ma teen seda koos Eesti Rahva Muuseumiga ja selle tulemusena tekib nende koduleheküljele n-ö virtuaalnäitus, mis koosneb väikestest videoklippidest, kuni minuti pikkused, mis on üles võetud kõigis Eestimaa peal tähistatud sünnipaikades – noh, kus on mingi kivi või tahvel, et „siin sündis...”. Ja nendes klippides astuvad üles kohalikud kooliõpilased, kes loevad selle inimese teksti ette, kuus-seitse rida. Kui see klipp on lõppenud, tulevad lingid, kes see inimene oli. Juhatatakse informatsiooni juurde.

Kust sa selle imeilusa mõtte leidsid?

Võin öelda! Üle kahekümne aasta olen igal nädalal sõitnud Tartust Viljandisse loenguid pidama, TÜVKAsse (Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia – toim). Ja alati sõidan ma mööda pruunist viidast – "Jaan Tõnissoni sünnipaik, 3 km". Neid viitu on terve Eesti täis! Me oleme kõik neid näinud, ja peaaegu keegi meist ei keera sinna kunagi sisse.

Lisaks sellele, et ERMi kodukale tuleb see materjal, paneme ka kõigisse nendesse sünnikohtadesse QR-koodi, see on see kribu. Kui huviline jalg juhtub sinna sisse pöörama, siis võib ta panna oma telefoni selle kribu vastu ning kivi hakkab elama! Talle ilmub kõnelev kooliõpilane! See kõlab läilalt, aga aegade side, mis tekib, kui praegune kooliõpilane loeb Konstantin Pätsu või Laidoneri või Vilde või Bornhöhe teksti... Ja need kooliõpilased saavad ise ka midagi teada.

Minu praegune töö ongi see, et ma otsin neid tekste, mida seal lugeda. Loen sulle ette 1933 Rakkes sündinud Ernst Birnbaumi katke – ta oli esimene stratonaut! Küll Nõukogude Liidus, aga mis siis: „Lennu ajal tegime vahetpidamata mitmesuguseid vaatlusi. Kaks huvitavat asjaolu: kogu lennu kestel jälgisime pidevalt Maad. Isegi 19 000 meetri kõrguselt võis palja silmaga eraldada jõgesid, järvi, külasid, metsi. Teaduste akadeemia andis mulle ühe ülesande. Mõned teadlased oletavad, et suures kõrguses on taevas hoopis teist värvi. Mulle anti kaasa mitut värvi riideskaala. Selle skaala järgi pidin jälgima taevavõlvi värvi. Teadlaste oletus osutus õigeks. Tegin kindlaks ja fikseerisin skaalal, et 19 kilomeetri kõrgusel tundub taevas violetsena.” See on ju vapustav! Esimene inimene, kes kirjeldas taevast ülevalt! See on ilus, niisuguseid asju saab avastada.

Tundub, et sul on ideaalne töö – saad otsida pea kõige põnevamat materjali Eestis. Kuigi sulle selle eest ehk ei makstagi, nii et on see üldse töö...

Ikka on. Kulka toetab, Alexela tuli appi, ja Topauto, kes andis spetsiaalse Suzuki maasturi, et me saaks käia neis kohtades, sel on ilusasti me kirjad peal...

Mind rõõmustavad need inimesed, kes mind aitavad üle Eesti, kes otsivad neid õpilasi välja – kohalikud maa soolad – issand jumal! Sa näed, kuidas inimesed tegelikult armastavad oma kodupaika, tulevad kaasa selle mõttega. See on nii vahva. Mulle väga meeldib Eestis elada, sest siin on ikka selliseid inimesi!

See paneb mõtlema, et asjadel on tähendus. Italo Calvino ütleb ühes raamatus, et kirjandusel on tähendus, aga elul ei ole, elu on kaootiline. Sa tõlkisid Armeenia pühaku Grigori värsid („Nutulaulud”) eesti keelde. Mul on tunne, et sinu jaoks – kas või selle kaudu – on elul ka tähendus.

No ikka!

Milline see on?

See on nii lihtne ju! Mis on elu mõte – elu! See pole minu välja mõeldud, see on ammu teada.

Miks Grigor sulle tähtis on, vana armeenia luule...

Ei oska öelda. See on müstika. Selline tunne, et sa oled välja valitud, sa pead seda tegema. Paljudes keeltes Grigori värsse pole, näiteks saksa keeles...

Eestis märgati seda raamatut palju rohkem, kui arvata oli. See ei jäänud armeenlaste või usuringkonna või luulehuviliste kitsasse ringi.

Mind ka hämmastas see! „Nutulaulude” esitlus ei olnud lihtsalt puupüsti täis, vaid see oli kirjanike maja musta laega saali kõikide aegade publikurekord!

Osa on seetõttu, et lisaks sellele kõigele, mis teed, oled rokenrollstaar. Inimesed tulevad juba üksiti su pärast kohale... Sa olid 25–26aastane, kui tõid Eestisse pungi.

Mina ei ole olnud punkar, kunagi! Propeller ei olnud mingi punkbänd.

Muidugi, kõik teist oskasid pilli mängida, kõik teadsid, mis nad teevad. See polnud nagu inglise või New Yorgi punk, aga igal juhul teadlik meelsuseavaldus. Kas sul oli pärast nende lauludega välja tulekut, pärast tollaseid noorterahutusi, raske ka tööd leida ja olemas olla? Läks palju kanaleid kinni? Paljudele tekitati tõsiseid probleeme ju.

Teatavasti see statakontsert oli aastal 1980. Sellist käskkirja või ametlikku korraldust, et ansambel Propeller on keelatud, ei antud. Küll aga vesteldi ansambli Propeller liikmetega riiklikus julgeolekukomitees. Välja arvatud liikmega Volkonski.

Miks sinuga ei vesteldud?

Sest et minuga vesteldi KuKus. Teised kutsuti asutusse välja. Neile öeldi niimoodi, et kui tahate edasi mängida, palun mängige ilma Volgita. Tänu millele sündis suurepärane džässrokiansambel Kaseke. See oli tegelikult Propeller, aga instrumentaalne. Võib-olla poleks seda tekkinud, kui poleks toda vestlust olnud...

Aga esinemiskeelu sain ma alles 1984. aastal, kusjuures keelati kõik esinemised. Mitte ainult televisioon ja raadio, vaid ka teatrilava. Siis ma pidin töötama oma elu ühes lõbusamas ametis üldse, olin Tallinna Puhkeparkide Direktsiooni mänguautomaatide sektori vaneminsener. Esimene minu allkirjaga väljastatud dokument oli suunatud kultuuriministeeriumile, kes mulle selle keelu andis, ja kõlas: palun eraldada meile mänguautomaatide puhastamiseks 200 liitrit meditsiinilist piiritust. Direktsioon asus laululava all ning minu ülesanne oli selle laululava ja väljaku korrashoidmine, pinkide paigaldamine ja virna ladumine jne. Siis tulid mul pungitutvused kasuks. Sõitsin Varblase kohvikusse ja punkarid ning näitlejad tulid hea meelega tööle. Kümme rutsi päevas, mõtle ise!

UHKE SUGUVÕSA Viimane vürstVikipeedia

Peeter Volkonski pärineb Volkonski vürstisuguvõsast. Tema isa oli helilooja, vürst Andrei Volkonski ja ema on kirjanik Helvi Jürisson.

Peetri vanavanaisa vürst Pjotr Volkonski oli Laulasmaa mõisa üks omanikest. Volkonskite suguvõsale on varasemalt kuulunud Keila-Joa, Käesalu ja Meremõisa mõisadest koosnenud majoraat.

Vikipeedia

Sa olid väga noor ja hull ja julge. Mis sulle selle andis, selle teadmise või tunde, et – mis mul kaotada on!

Ilmselt ikkagi see au- ja häbitunne. See on mul dekabristidest, tead, Sergei Grigorjevitš Volkonski. Dekabristid saadeti ju Siberisse. Kolmanda osakonna ülem, KGB eelkäija looja, Benckendorff, kes ta siis Siberisse saatis, oli Keila-Joa mõisnik. Aga miks Keila-Joad nimetatakse Volkonskite lossiks? Sellepärast, et dekabrist Volkonski poeg abiellus tema isa Siberisse saatnud mehe lapselapsega. Tegemist oli tollal aumeestega. Neil olid omad põhimõtted, 180 kraadi erinevad, aga nad mõlemad austasid teineteise põhimõtteid. See on tähtis, et sul on omad põhimõtted, aga et sa austad teiste omi... (Naerdes.) Mis ei tähenda, et ma täna mõningate meeste põhimõtteid austaks, sest minu arust neil ei ole mingeid põhimõtteid.

Kui mingi partei nimetuses on „konservatiivne” – ma pean ennast ka klassikaliseks konservatiiviks –, aga neil ei ole konservatismiga midagi pistmist... Kui praegu küsida neilt, mis see on, siis nad ütlevad, et peded on pahad ja immigrandid on ilged.

Ja feministid ei seksi minuga!

...ja kõik! See ongi siis konservatism? Andke andeks. Nimigi on varastatud. Eesti Konservatiivses Erakonnas olid kunagi ju Kama ja Heinapuu ja...

Rahulikud targad inimesed. Kas sul on tunne, et rahulikud ja targad inimesed ei löö enam läbi, et suisa peab lärmama?

Vaata, mis toimus Vabaerakonnaga. Ma ei olnud selle liige, kuigi kandideerisin nende nimekirjas. Aga nad hääbusid. Nad röögiti üle.

Mis sa nondest Trapeeži tekstidest arvad praegu, mida Propelleri lugude vahele lugesid toona... Kolm korda võidi arvata...

See on minu tekst, mitte Trapeež!

Ohoo... Ma arvasin, et need on kõik Trapeeži tekstid sääl.

See on tehtud Keila–Tallinna rongis, tamburis suitsetades 10. klassi õpilase Peeter Volkonski poolt, kes sõitis Tallinnasse poppi tegema.

Kas sulle praegu Propelleriga väljas esinemas käimine ikka midagi tähendab?

Loomulikult! Propelleri eesmärk on kogu aeg olnud – vähemalt minu jaoks – võitlemine mõtteloiduse vastu. Et need Trapeeži luuletused seal vahel ju innustasid ka noori kirjutama... Sindki!

Seda küll, kuigi ma olin pisut noorem, leidsin need natuke hiljem. Kuidas sa said tulla tollal rokenrolli luulega? Ja miks on mul siiamaani lugemata Peeter Volkonski oma luulekogu?

Ühene selge vastus. Ma kirjutan tüdrukutele luuletusi. Kõik tüdrukud teavad ainult neid luuletusi, mis neile on pühendatud. Aga ma ei saa neid ju kokku koguda ja avaldada. Nad hakkavad siis arutama: kellele see on, miks temale on sihukene jne.

(Loeb. Sel pärastlõunal loeb Volkonski veel mõnegi oma poeesi. Need on hea vormikooliga, iroonilised, kavalad värsid, nõtke keel, rahutukstegev vaim. Riimid pole neis vormi pärast, vaid kannavad tähendust. Talle meeldivad sonetid, klassikaline vorm.)

Kuhu sa kirjutad praegu, kas kladesse-märkmikusse või arvutisse?Ma kirjutan kõigepealt pähe. Siis kirjutan üles ja annan tüdrukule. Siis tulen koju ja löön selle sisse...

Kuidas on nii, et sul on kerge olla pikalt kaine, üldse mitte juua? Kas sa pidid endaga süvitsi tegelema?

Ei, üldse mitte. Mul pole aega juua. See oli nii lihtne. Ma sain aru, et ei ole enam niimoodi, et magan öösel välja ja lähen hommikul proovi. Organism ei tööta enam läbi. Ja kui saad sellest aru, siis on kõik.

Vahel vanad joodikud Facebookis kirjutavad mu mõtete peale, et joo vähem või saa kaineks! Kas tabletid on võetud... Heheehee.

Mihkel Raua „Musta pori näkku” kujutis sinust, kus sa tema mälestuses purjus olid – tõsi, vaid väike katke – ei häirinud sind kuidagi? Sest kõik muu jäi ju kõrvale. Tõsi, see ongi siuke raamat.

Ei häirinud! See on ju naljakas. Sõbrad helistasid ja küsisid, et kuidas sa nii lubad end kujutada. Ja ma läksin ja ostsin selle raamatu ja lugesin, ja see oli ju lõbus! Me oleme lähedalt sugulased ju, Eno Raua ema oli minu vanaisa õde.

Sa tulid luulesse mingis mõttes tegelaskujuna, esitasid Majakovski (ühtekokku Majakonski) tekste. Miks sa arvasid, et seda 1980ndatel vaja oli? Valge pluusi ja suure habemega. Miks sa seda tegid? Mu jaoks noorukesena oli see käivitav materjal, ülipoeedi kehastus.

See oli tegelikult juhuste kokkusattumus. Muusika oli tellitud. Raivo Adlas lavastas Majakovski näitemängu ja tellis minu käest muusika. See oli 1987. Iga aasta oli tollal oluline, kõik muutus kogu aeg. Adlase jaoks oli tähtis see, et tegemist oli mingi pöörde või revolutsiooni kui niisugusega. See oli just parajasti õhus. Need Majakovski luuletused, mis ma välja valisin, on ju ärevad.

Mis sulle viimati kõige rohkem valu on teinud või kurvastanud? Või järsku sa ikkagi jaksad õnnelik olla kogu aeg.

Õnnehetked on seotud selle sünnipaikade projektiga. Aga sama asja raames – tõsi, neid on olnud vaid kaks puhku – on juhtunud, et tuleb vennikene ja käratab: eramaa on siin! Silti ei näinud või!

Püss käes?

Mitte päris, aga tunne on sihuke. Et ei, mind ei huvita mingisugune Eesti Rahva Muuseum, see on eramaa, see kivi on ka minu oma siin! Aga neid juhuseid on üldse ainult kaks, umbes sajast, kus ma käinud olen. Aga ikka natuke kurvastab.

Kuidas teatritööga on, sa ei lähe enam iga projektiga kaasa? Ütled rohkem "ei"?

Suvel just Paide teatri noortega tegime. Vargamäel. Muidugi teen kaasa! Mulle meeldib noortega teha – ma pean ju neile õpetama, mis on Black Sabbath. Sabbathit nad isegi teavad, aga King Crimsonist peab küll kõnelema. Ikka teen!

Ülehomme (kõneleme 5. septembril) algavad Vanemuises taastusproovid. Seal on mul sõnatu roll.

Ma mäletan, et olid väga noorena Eesti esimeses „Godot’d oodates” lavastuses. See on paras hullus...

Ei, see on väga loogiline tekst tegelikult. Seda tuleb lihtsalt lause-lauselt lugeda.

Mis sul plaanis on veel lähiajal?

Mul on igasuguseid plaane, ma loodan, et need saavad ka teoks. Oi, kuidas see mind põlema paneb, aga ma ei saa rääkida, ei taha ära sõnuda.

Ilmamaale käisin välja, et võiksin tõlkida Pavel Florenski traktaate. Ta oli füüsikuharidusega mees, kelle tekste peetakse ilukirjanduslikuks õigeusuks, need on sedavõrd poeetilised, kaunid.

Aga poliitiliselt? Nii hulluks ei kisu, et sa tänavatele peaks minema, inimeste ette kõnesid pidama?

Ma arvan, et piisab sellest, kui ma aeg-ajalt Propelleriga esinen. Aga kui väga hulluks läheb, siis ma soovitaksin end presidendiks valida! (Naerab, kaval pilk silmis.)

Mulle väga meeldiks, kui sa oleksid president, sellega ma oleks nõus. Suur tänu!

0 notes