Tai no, ehkä kuitenkin jätetään se silli syömättä. Kala on kaveri ja silleen. Sillin pitäisi päästä nauttimaan aprillipäivästä kaikkien muiden kanssa. Ja ehkä kuitenkin jätetään se kuravesi juomatta myös. Ties mitä lapamatoja siellä on.
….HETKINEN, HYVÄ TURSKA! Miksi se on suomeksikin ”aprilli”? Tämä kuuhan on helvetti huhtikuu!! Tuleeko tämäkin englannista tai ranskasta tai ruotsista jotain kautta? Vasta äsken tajusin!
Vettünk ki szállást amíg itthon vagyunk, a családi békesség megőrzése érdekében, de valamilyen érthetetlen okból (= nem néztem meg rendesen a foglalást) Csillebércen. Elég nehéz volt feljutni, amíg hó volt, de ma láttunk vaddisznókat, juhuu!
Maybe these people are just jealous of your success and Jesse liking your arts? Come on, he's literally the captain of our Jeest ship. Juhuu! Love you!
Juhuu @sandy007 – es ist Wochenende 🥂🍾die Sonne scheint und der Frühling ist da!! 🌼🌤🐦🐇 City spielt gegen Luton und hoffentlich punktet unser Goldjunge 🤞⚽️🌟 Entspann dich und genieße meinen Freund 🤗💞
Hab inzwischen 5 Hummeln für die Hummelchallenge vernünftig fotografieren können und es sind 4 verschiedene Arten. Ich hab noch eine weitere Art gesehen, aber die war zu schnell für mich
yay juhuu!!! 🥳 I love you Hummeln!!!
Ich muss zugeben ich hab gar keine Hummeln fotografiert (ok eine, aber die war total verschwommen), aber dafür ganz viele Bienen lol. Bringt halt leider nix für die Hummel Zählung :(
Heute mal kurz und knapp. Es gab einen Ortswechsel für unseren Ofen. Juhuu, es gab nach nach ganz viel Chaos einen neuen Fernsehschrank. Den zeige ich euch demnächst und einen zufälligen neuen Schuhschrank. Das Chaos lies grüßen und daher kam ich auch nicht dazu, bei den letzen Friday-Flowerdays mitzumachen. Aber heute bin ich bei Astrid wieder dabei.
Ostergrüße
Kurze Ostergrüße wollte ich euch…
Hazautazsunk elott par nappal talaltam ra a kardamonos kulfira, amibol annyit zabaltam, h lazzal jaro torokgyulladasom lett. Indiaban akkor kezdodott a koronajarvany, es egy ket napra ra, h mi el tudtunk jonni, le is zartak az orszagot.
Na en megusztam az orvosi ellenorzest delhiben akkora volt a kaosz, igx jutottam haza, de a kulfi miatt majdnem mayapurban lettem apolo. (Utobb visszagondolva, tuti mumkat vallaltam volna egy korhazban, mig ott vagyok)
Szoval van kulfi becsben, juhuu betaraztam a hutomet
17. jaanuaril sain sellele peatükile oma elus punkti panna – see oli üsna keeruline teekond.
Alustasin roosa ja rõõsana 2018 aasta sügisel magistrikraadi omandamist, kõik oli tore – toredad uued tutvused, põnevad loengud, tüütud loengud, palju viimasel hetkel tehtud kodutöid, väljas käimised kursakatega, kõik oli fun. Kuni hetkeni, mil magistritöö tegemine tõstis pead. See on siiani mu elu suurim saavutus vist.. midagi muud küll hetkel pähe ei tule. Kokku kulus mul selle tegemiseks vist 3 aastat. Aga ikka tegin suurema osa viimasel hetkel, nagu ikka mul asjadega läinud on. Lõpuks oligi see lihtsalt ära tegemise küsimus, mingit hinnet ma taga ei ajanud, sest see ei muuda mu elus mitte midagi. Küll aga muutis see, et ma sain selle üldse tehtud. Panustasin hindele E, aga sooritasin hindele D. Kõik see, mida ma need aastad läbi elasin, olen D üle väga õnnelik ja uhke. Mitu korda ma mõtlesin, et annan alla, mitu korda ma nutsin selle pärast, et oleks see ometi tehtud. Kõik need aastad ma justkui vedasin suurt kivi endaga koguaeg kaasas, ma reaalselt mõtlesin sellele 24/7. Öö enne kaitsmist ma kirjutasin kaitsekõne ja nutsin vaheldumisi. Mul vist oli isegi paanikahoog, ma olin täiesti kindel, et ma kukun läbi. Aga siiski ma võtsin end kokku, sain kõne ja slaidid valmis – hommikul Tallinnasse bussiga sõites muudkui lugesin kaitsekõne mitu korda läbi. Ma usun, et mind aitas väga palju see, et ma esitasin oma töö esimesena. Ma olin mega närvis aga õige pea, kui ma hakkasin oma tööst rääkima ja tuli küsimuste voor, tundsin ühtäkki, et ma ei ole närvis ja ma ei põe. Suutsin kõikidele küsimustele ammendava vastuse anda. Üks mu hirmudest oli, et ma ei suuda küsimustele vastata – vahel ju juhtub, et kiilud täiesti kinni. Aga õnneks mitte tookord. Komisjon oli üsna range ja kriitiline. Praegu mõtlen, et küll on hea tunne, et see on tehtud. Muidugi 100% pole see veel kohale jõudnud, diplomile lähen järgi märtsis, ehk siis tundub asi natuke reaalsem ka.
Kogu selle aja kui ma hullult lõpus vaeva nägin, toetas mind mu parim sõbranna, kellele ma olen selle eest väga tänulik. Kui tema poleks minusse positiivsust süstinud, ma arvan, poleks mul nii hästi läinud.
Pärast töö kaitsmist, avaldasid töökaaslased, et inspireerisin neid ka magistrikraadi omandama minema, nad on pikalt selle peale mõelnud. Kui keegi peaks minult küsima, et kas tasub ära vms. Siis ma vastan ausalt, et see oli stressirohke. Töö ja kool ühel ajal ja kui sul peaks ka pere olema, siis see on ülemõistuse. Samas hiljem on kindlasti hea tunne, et ma sain hakkama – ma olen kõikvõimas! Aga ütlen ausalt, et otseselt ma kellelegi seda ei soovita :D Kui sa tõesti tunned, et tahad seda teha, siis muidugi anna minna. Aga kui mõni kahtleb endas, siis mina kindlasti ei pushiks, et mine ikka – küll on lõbus. Ei ole. Ausalt. Nüüd kui ma olen sellest raskest kivist lahti saanud, mõistsin, et mul on nii palju vaba aega ja ma ei oska seda alati õigesti äragi kasutada. Kas magistrikraad tõstis mu palka? – küsisid mitmed mu lähedased. Ei see ei tõstnud mu palka käesoleval töökohal. Kuid see annab suuremad võimalused uue töökoha leidmisel. Kas ma otsin uut tööd? Otseselt mitte, aga kui midagi huvitavat silma jääb, siis miks mitte proovida!?
Mul on sotsiaalteaduste magister – kui kedagi huvitas :D
Dagens låge; Endnu et indblik fra væggen, men en af de mere positive slags😁 Fra opvarmningen til Antons første 7b’er i Omis - som han selvfølgelig lukkede!
Vi er pt. i Tirana i Albanien, venter på tørvejr (forhåbentlig i morgen), så vi kan komme ud og prøve de albanske klipper! Juhuu!
Alt godt og husk: snuden i sporet og jul på vejen! Håber I har det dejligt derude, derinde, derhjemme - hvor end I er❤️🙏