#vahetusõpilane

[stefinutah]

16/12/18

Detsember, detsember, detsember! Juba aasta viimane kuu?? Saan tõdeda, et olen selle postituse kirjutamist väga korralikult edasi lükanud - lausa nii palju, et detsembri lõpp on lähenemas. Koolis on semester kohe lõppemas & vaheajani on jäänud kõigest 4 koolipäeva. Olen tähele pannud, et mu blogipostitused algavad alati sarnaselt- ehk räägin, kui üllatunud olen sellest, et taaskord üks kuu on möödunud ja, mis imekombel see aeg meil ikkagi lendab. Jällegi saan öelda, et KUIDAS juba jälle uus kuu on? KUIDAS? Ülimalt veider on mõelda, et järgmine postitus, mille kirjutan, postitan järgmisel aastal, 2019!

Novembri lõpu poole sain meili oma tagasituleku kuupäevaga. Nimelt lendan vahetuspere ja oma osariigist ära juba 3. juunil, suunaga Washington, D.C.-sse, mis on Ameerika pealinn. Viibime seal praeguse informatsiooni kohaselt kaks päeva ja viiendal lendame kodumaale. Ükski vahetusõpilane ei eeldanud, et me nii vara koju tuleme, kuna eelneval aastal tuldi kõigest paar päeva enne jaanipäeva. Saab peaaegu terve juuni kodus olla!

Paar meenutust veel ka oktoobrist - terve novembri kuu vältel saime kõvasti Halloweeni komme jääke süüa. Oeh, seda magusahullust! Siin on ka pilt minust ja Loganist (14) ja Merekist (4).

Traditsiooniliselt kõrvitsaid graveerimas.

Vahetusisa, Merek ja Aidah (3) Halloweeni kostüümides.

Ühel päeval 4-aastane Merek teavitas õhtusöögi lauas, et abiellub minuga, kui suureks kasvab. Saime kõik kõhutäie naerda selle üle. Vahetusisa küsis selle peale: “Kuhu sa siis elama lähed? Kolid Eestisse või?”

Koolis Ameerika ajaloo tunnis tegeleme hetkel üpris suure projektiga, milleks on History Day. Kõik õpilased on kohustatud osalema, sest see moodustab enamus teise trimestri hindest. Igal aastal on erinevad põhiteemad, see aasta on selleks “Triumph and Tragedy” ehk triumf ja tragöödia (ajaloos). Selle põhiteema alusel pidime mingi ajaloosündmuse leidma ning sellest projekti kirjutama ja lõpuks otsustama, kas teha sellest veebileht, video vms. Minu teemaks on aatomipommi loomine, ehk peamiselt on juttu sellest, kuidas Ameerika kahele Jaapani linnale - Nagasakile ja Hiroshimale tuumapommi rünnaku tegi. Loomulikult ka sellest, kuidas see alguse sai. Manhattani projektist, kus president Roosevelt oli kuulnud kuulujuttu sellest, kuidas Saksamaa oli sarnase pommi loomisele mõelnud.

Inglise keele ja matemaatika tundides oleme just lõpetanud CIA ehk State (Osariigi) testide tegemise.

Nüüd, aga ühest peamisest novembri kuu sündmusest, või, kui veelgi täpsem olla, pühast. Eelmise kuu neljandal neljapäeval tähistasime tänupühi. Seda tähistatakse väga suurejooneliselt; valmistati suures koguses toitu, kuna meile tulid ema ja isa õed-vennad oma lastega külla. Ma ei liialda, kui ütlen, et inimesi oli kokku üle kahekümne.

Tänupüha puhul pandi kuu alguses ka üles Thanksgiving Tree, ehk plakat, kuhu lisasime kõik iga päev lehti, millele omakorda kirjutasime mille üle tänulikud oleme.

Novembri teine nädal oli International Education Week, rahvusvaheline haridusnädal, millest võtavad kõik vahetusõpilased osa. Selle pea eesmärgiks on oma kultuuri jagamine, seega koostasin esitluse Eestist ja esitlesin seda oma hispaania keele -ja inglise keele klassis ning ka kirikus. Üllatavalt tahtsid õpilased väga uudishimulikult ja entusiastlikult uuest kultuurist ja riigist rohkem teada. Või, kui päris aus olla, ei teadnud keegi, kus Eesti isegi asub.  

Veel pilte sellest kuust:

Parim sõõriku kohvik Ameerikas, KRISPY KREME!! Suus sulavalt võrratud!

Pilt väikesest matkast, mis on kõigest 15 minuti kaugusel meie kodust. Kahjuks ei jõudnud rada lõpuni kõndida, kuna päike oli kohe-kohe loojumas.

Meie linna, Ogdeni linnapea auks pandi kahe mäe vahele suur Ameerika lipp. Ta suri Afganistaanis missioonil. 

[agnejaapanis]

Pühapäev Hiroshima kesklinnas (5月16日)

Pühapäeval toimus Hiroshima kesklinnas YFU Hiroshima orientatsioon. Kõik 6 vahetusõpilast ja nende vahetuspered said üheskoos kokku ja arutasid, kuidas siiamaani läinud on. Pärast orientatsiooni pakkus üks saksa vahetusõpilastest välja idee, et läheksime üheskoos välja sööma ja ringi vaatama. Ameerikast vahetusõpilane Bruno meiega kampa ei võtnud ja Taist Paw oli meiega ainult lühikest aega, nii et veetsime enamik ajast pärast orientatsiooni neljakesi: mina ja kolm Saksamaalt pärit õpilast.

Käisime koos kohvikus söömas ning hiljem käisime läbi ka ühest mängusaalist, kus mängisime kõik koos Mario Carti. Kohvikuhinnad polnudki nii kallid, kui kartsime, mõeldes, et kohvik oli täpselt Hiroshima rahu mälestuspargi kõrval. Kuna olin grupis kõige parem jaapani keele valdaja, pidin kohvikus kõigi eest töötajatega jaapani keeles rääkima. Olin väga õnnelik, kui kuulsin töötajatelt kiidusõnu, kui hea mu jaapani keel on :D

Jalutasime mälestuspargis, kus üks mees tuli meiega uudishimulikult rääkima. Küsis, kust me pärit oleme ja kinkis meile üliarmsaid endatehtud origami linde. Külastasime ka Hiroshima lossi ja seal juures olevat Gokoku pühamut, millest ma kahjuks pilte ei teinud. Päev oli tõsiselt lõbus ning olen õnnelik, et sain teiste vahetusõpilastega päeva koos veeta.

[miajaapanis]

vaba aeg

hei!

Nagu paljud juba teavad, siis elan Jaapani pealinnas Tokyos. Sellisesse suurlinna kolimine oli minu jaoks suur muutus, kuna Eestis elasin tillukeses maakohas keset metsa. Seal veetsin oma vabad päevad enamasti kodus, sest sõbrad ja linn olid kaugel. Tokyo aga vastupidiselt on tuntud kui maailma ühe populaarsema ja inimrohkeima linnana. See tähendab, et valik, kuhu minna ja mida teha on piiritu.

Kuna ma olen vahetusõpilane, siis koolis pole mul koormus väga suur ja nädalavahetused ning ka mõned koolipäevad on vabad. Tavaliselt käin väljas oma vahetusõpilastest või Jaapani sõpradega. Hetkel jääb peale küll esimene, kuna kõik mu jaapanlastest sõbrad on hõivatud raske koolitööga, aga õnneks kohe-kohe algab suvevaheaeg ja meil on plaanid juba tehtud.

Need pildid on tehtud, kui käisin sõprade Shibuyas, mis on väga populaarne noorte seas. Käisime karaokebaaris laulmas (esimene pilt). Eestis ei ole karoke eriti levinud, aga siin on see peamine tegevus, kui sõpradega välja minnakse. Nii palju kui mina tean, siis see on üpris vana traditsioon, kuid siiski pigem noortele mõeldud.

Viimasel ajal on ka YFU korraldatud üritusi toimunud. Esimesed kaks pilti on hiljuti tehtud Jaapani kultuuri tutvustamise päeval. Vahetusõpilased said osa võtta teetseremooniast, kanda yukatat ja proovisime kätt ka origamis ning kalligraafias. Viimane pilt on ajast, kui käisime kabukit vaatamas. Kabuki on tantsu-draama, mis on üks kolmest Jaapani traditsioonilisest teatrivormist. See sai alguse 17. sajandil ning alguses olid näitlejateks naised, kuid prostitutsiooni tõttu asendati naised meestega ja nii on see püsinud tänapäevani. Kabuki on vanas jaapani keeles ning sellepärast ei saanud ma suurema osa ajast midagi aru, aga sellegipoolest oli väga põnev kogemus. Suve jooksul on veel tulemas YFU üritusi ja ma ootan huviga.

⬆️

Veidikene suvalisi pilte Jaapanist.

-Mia

7/10/2019

[mellireisid]

29.09-04.10.2022

Neljapäeval sõitsime bussiga Phuketi saare lõunaossa, et käia Phrom Thepi neemil. Juba hommikul ärgates oli taevas pilvine ja bussisõidu ajal käis ka mitu vihmasahmakat üle. Teel neemini sõitsime mitmest suuremast turistirannast läbi (tuntud rannad, kuhu enamik rannaturiste lähevad) ja tundsime kergendust, et meie tervet oma Tai puhkust Phuketis ei otsustanud veeta, vaid saime ikka päris taimaad ka näha. Kuigi praegu ei ole veel see päris turismihooaeg, olid nood tänavad paksult välismaalasi täis, kõik sildid olid inglise, vene, jaapani või hiina keeles, tänavaputkad pakkusid ainult mangokleepriisi või phad thaid (kõige tavalisemad Tai toidud, mida turistid teavad). Meie peatus oli viimane, sealt kõndisime paar kilomeetrit neemini. Õnneks polnud palav ja too hetk ei sadanud veel vihma ka. Rannik oli väga ilus ja tuuline, sama tuuline kui too linnuvaatluspunkt Noarootsis. Käisime ikka neemi tipus ära ja vaade oli väga mõnus. Kuigi tegemist on Phuketi ühe tuntuima vaatepunktiga, olime meie tänu vihmasele ilmale ainukesed inimesed seal. Lained olid suured mürakad, aga õnneks on neem piisavalt kõrge, et märjaks saamise ohtu polnud. Tagasiteel randa, kus bussipeatus on, peatusime ühes kohvikus, mis on ühtlasi ka keraamikastuudio. Väga nunnud Tai müüjad tegid meile head kohvi ja saime ilusat keraamikat vaadata. Siis jalutasime bussipeatuse suunas mööda randa ja hakkas sadama. Panime aga keebid selga ja käisime tühjal rannal edasi, vahepeal märgadel kiikudel istudes.

Reedel ootasime põhimõtteliselt terve päev lennukit. Hommikul pidime hotellitoa vabastama, õnneks saime kotid administraatori juurde jätta, ja läksime randa jalutama. Siis tuli aga õudsalt suur sahmakas vihma kõva tuulega ja läksime hoopis kohvikusse ootama. Lend lükati tund aega edasi ka, aga õhtuks saime ikka tagasi Bangkokki. Laupäeval läksin mina üksinda Hiinalinna, et Omiga kokku saada. Om oli minuga samal ajal Akitas vahetusõpilane, ta oli ka Kanto klubis ja me saime hästi läbi. Teel hiinalinna võtsin kurikuulsa bussi nr 8, mis pidi õudsalt kihutama. Minu buss oli õnneks või õnnetuseks nii vana ja logu, et kihutamisjõudu tal enam ei olnud. Logises ja kägises küll kõvasti ja põrandas oli auk. Hiinalinnas sain Omiga kokku, tal oli üks ameerika sõber Tim ka kaasas ja kolmekesi käisime mööda tänavalette ja kohvikus. Om töötab praegu oma perefirmas (tegelevad kaevandusega) Bangkoki lähedal, aga detsembris läheb ta Kanadasse äri õppima. Talle nimelt meeldib väga külm, lumi ja lumelauaga sõitmine. Pärastlõunal võtsin üksi bussi jälle Nami poole tagasi, tookord oli piletimüüjaks umbes 12-aastane poiss. Hästi tubli oli ta küll, suunas inimesi vabade istmete suunas, kui peale tuli vana naine u. 3-aastase lapsega, siis ta aitas last bussitrepist üles ja pärast maha minnes tõstis ta maha ka. Tal oli vist väike vend ka kaasas, üks pisike sarnase näoga poiss istus terve aeg ees juhi juures ja vaatas rõõmsalt ringi. Silja ja Nam käisid too päev turu peal. Õhtul sõime tänava peal nuudleid ja riisi ja nägime rotti ja konna.

Pühapäeval võtsime ette noorte tailaste lemmik vabaaja veetmisviisi - kohvikute hüppamine. See tähendab, et käid päev otsa ühest kohvikust teise. See linnaosa, kus Nam elab, on tuntud trendikate kohvikute poolest, nii et õnneks me ei pidanud kaugele minema. Kõigepealt läksime Porcupine kohvikusse, kus mina tellisin nende erijoogi - kohv piimaga koos karamelli jääkuubikutega. Mida rohkem jää sulab, seda karamellisemaks kohvi läheb. Oli päris hea. Siis ostsime poest saia ja läksime parki kalu toitma. Tiigi ääres päevitas üks varaan ja vees ujusid sägad, karpkalad ja kilpkonnad. Veel oli palju tuvisi ja oravaid. Teiseks kohvikuks oli kohvik-pagariäri-keraamikapood-prügivabapood. Sealt võtsime limonaadi ja kooki. Kolmandaks läksime kohvikusse, kus kõik toidud ja joogid sisaldasid avokaadot, seal oli kõige mõnusam: mõnus sisustus, atmosfäär, söök ja jook.

Esmaspäeval oli Nam kodukontoris, nii et me siljaga läksime kohvikusse Jaapani keelt õppima. Kõigepealt olime kohvikus, mis asus vanas laboratooriumis ja kohvikuteema oli ka labor. Sisustus oli nagu laboris ja joogid serveeriti katseklaasides. Lõunat sõime vegan restoranis ja õhtu otsa sadas vihma, nii et tollest päevast pole palju muud öelda. Täna pakime uuesti kohvrid, et öösel Jaapanisse lennata.

[unofficial-estonia]

Sina, eestlane: laenetustähtaegadeta Mina, vahetusõpilane: Lainusttähtaegadätta #peaaegu

[miexchangeyear]

031319

Tsauki! Pole kaks kuud postitusi kirjutanud, või noh, mul postitused kirjutatud aga ma olen laisk ja ei jaksa pilte juurde lisada seega ma täna olen tubli ja lõpuks teen seda!

Jaanuarikuu möödus nii kiirelt ja nüüd on juba veebruar ka läbi ehk ma tulen juba kolme kuu pärast koju?!?!

Nimelt rändan ma tagasi Eestisse viiendal juunil. Kolmandal juunil lendan pere juurest ära, siis veedame vahetusõpilastega päeva Washingtonis ja siis suundume kõik juba kodu poole! Kurb on mõelda tegelikult kui kiiresti see aeg siin läinud on ja ma ei kujuta ette, kui raske mul äraminek saab olema.

Praegu juba mõtlen, et kui lõpuks on aega enda hostpere ja siinsetele sõpradega hüvasti jätta, siis pisaratest vist puudust ei teki. Loodame, et järgnevad kuud lähevad vähe aeglasemalt kui eelnevad.

Rääkides jaanuarist, siis minu jaanuarikuu (ja veebruar ka tegelikult) oli üpris produktiivne. 

Jaanuari alguses oli mu sõbrannal sünnipäev, mida tähistasime pidšaamapeo ja külastusega SkyZone’i (batuudikeskus). Mega vahva olI!

Jaanuari keskel olid meil koolis ka igas aines eksamid kuna esimene semester oli läbi saamas. Ei taha nüüd küll uhkustada, aga suutsin kõikides tundides eksami hindele A teha, nii et olen selle üle täitsa uhke (kuid samas Ameerika koolisüsteem on minu jaoks üsna kerge võrreldes sellega mis meil Eestis on, seega...).

Aasta esimese kuu jooksul oli meil ka vahetusõpilastega kokkusaamine jälle! Käisime vabatahtlikutena supiköögis ja siis läksime Frankenmuth'i jääskulptuure vaatama! Hästi tore päev oli!  Peaksin vist ka mainima, et jaanuaris saime koolist lausa terve nädala puududa, sest ilmad olid nii külmad! :D Vahvad ajad, vahvad ajad.

Ahjaa, nagu eelmises postituses mainisin, siis otsustasin siin olles korvpalli mängida. Asi hakkas juba täitsa hästi minema, suutsin mängudel ka mõned punktid meie tiimi jaoks skoorida! Aga igas heas on ka midagi halba ja nagu me kõik teame, olen ma üsna koba inimene ja õnne mul eriti ei ole, seega kirjutan nüüd siiagi kuidas ühes trennis läks asi veidi aia taha ning minu korvpalluri karjäär jäi katki. Nimelt suutsin trenni ajal endale peapõrutuse saada ja olin korvpallist paar nädalakest eemal! Ma ikka oskan, ma tean.

Aga see ei ole veel kõik!

Nimelt on meie koolis selline tants nagu Snow Glow, mis on sarnane Homecoming’ule. Igast klassist valitakse kaks esindajat (poiss ja tüdruk) ja nende seast hääletatakse kuninganna ja kuningas. Mina ja üks vahetusõpilane Hiinast, Shao, olime kümnenda klassi esindajad, kuna saime kõige rohkem hääli (iga klass valib enda klassist kaks, kui see enne segaseks jäi). Samuti olime ka Snow Glow Queen ja Snow Glow King 2019!! Päris vahva, et nii paljud inimesed terve kooli peale kokku meie poolt hääletasid, kindlasti muutis vahetusaasta kogemuse veel vahvamaks.

Aga rääkides siis sellest kuidas see üritus ja minu halb õnn kokku puutuvad omavahel. Kuna Snow Glow on samuti tants, siis loomulikult läksime ka mina ja Faith sinna (ma pidin minema, olin ju Snow Glow Queen ja pean ühe aeglase tantsu Shao’ga tantsima (ps! peab mainima, et see oli tsipakene piinlik aga me naersime selle üle, et meil see kõige paremini välja ei tulnud, seega it’s ok!)). 

Kahjuks minu tants aga ei möödunud kõige paremini... Esimese kahekümne (jah, kahekümne) minuti jooksul suutsin endale haiget teha ja nikastasin enda põlve (nii vähemalt öeldi mulle järgmise päeva hommikul EMO’s, kuhu minema pidin, sest olin valmis valu pärast minestama ja jalga eriti liigutada ei saanud). Samas nemad ütlesid et mu põlv on “sprained” ja ma tean mida see tähendab, aga eesti keelde mina seda tõlkida ei suutnud ning google translate ütles et see nikastus, seega :DD). Vahva eks!!! Olen kindel, et kellelgi teisel sellist kogemust ei ole nagu mul. 

Muidugi, kangekaelne nagu ma olen, üritasin sellest valust mitte välja teha ja üritasin enda õhtut nautida nii palju kui võimalik. Tantsisin teistega kaasa tooli peal istudes, Shao’ga tantsisin selle tantsu ära nii kuidas võimalik mul oli, tegin semudega pilte ja nautisin niisama seltskonda ja muusikat, mis sest, et DJ ei teinud kõige paremaid laulu valikuid.

Minul oli kohe kindlasti meeldejääv õhtupoolik ja isegi kui ma enamus ajast valus olin, siis see ei seganud mind seda kõike nautimast. Sellist asja ma enam ju kogeda ei saa. 

Igatahes, siin kohal lõppes minu korvpalluri karjäär. Õnneks hooaeg pidi nii või naa juba veebruari lõpus läbi saama, seega väga paljust ma ilma ei jäänud.

Ülejäänud veebruarikuu möödus tavaliselt. Kandsin enda põlveortoosi paar nädalakest, käisin koolis nagu tubli ja eeskujulik õpilane ma olen, käisin korvpallimängudel (nii meie tiimi kui ka poiste tiimide), käisin veel ühte koolibändi kontserti kuulamas ja olin niisama. 

Märtsikuu algas minul aga sellega, et neljandal märtsil sain tähistada enda seitsmeteistkümnendat sünnipäeva. Jesss, olen ka nüüd 17 tuul ja torm ;) 

Sõbrad õnnitlesid koolis, Eesti pere ja semud saatsid õnnitlusi ning käisin enda vahetusperega väljas söömas! Hästi vahva oli ning pean ka ära mainima et naabritüdruk tegi mulle koogi, kuhu ta oli pannud ka pisikese sildi mis ütles “Palju õnne sünnipäevaks, Angela!” ja see oli minu arvates nii armas, et võttis lausa silmad märjaks.

Reedel, 8. märtsil, tähistasin sõpradega sünnipäeva ning veetsime õhtupooliku kõik koos Applebees. Sain ka mõned kingitused mille üle ma nii-nii tänulik olen, kuigi ütlesin küll, et pole vaja midagi kinkida, peaasi et kohale tuled! 

Pean ära mainima siin kohal paar pisikest kingitust, mis minul südame soojaks tegid. Hailey kinkis mulle albumi kus on pildid meist ja pildid mis ta minust igal korvpallimängul tegi. Ashlyn kinkis mulle suuresuure paki Sour Patch Kids’e (võtan koju vist, sest ma ei suuda neid siin selle ajaga ära süüa :D) ning samuti sain pop tart’se ja veel kommi. Nii meeldiv, koju tulen diabeediga!

Ei suuda sõnadesse panna kui tänulik tegelikult olen. Mul on tõesti nii vedanud kõigega ja kõigiga. Polekski vist paremat soovida osanud.

Rohkem midagi väga erilist pole juhtunud, käin koolis ja võtan kõigest viimast. Tulen ju ometigi vähem kui kolme kuu pärast koju (poetame paar pisarat siin kohal). 

Ahjaa, eile käisin Petoskey’s! Nimelt, meie kooli poiste Varsity korvpalli tiim suutis end quarterfinal���isse mängida ja meie kooli poolt oli kaks “fännibussi” õpilastele, kes tahtsid neile kaasa elama minna. Eks ma läksin siis ka! Sain kolm tundi sinna sõita, nautida Michigani ilusat loodust läbi bussiakna, veeta aega enda sõpradega, toetada meie kooli tiimi ja enda hääle peaaegu suutsin samuti ära karjuda (tuleb ju kaasa elada enda koolile, pole minu süü)! Peab tõdema, et kurk oli pärast mängu üsnagi valus ja uni oli suur, sest koju jõudsin alles kella üheteistkümnest. Aga see kõik oli seda väärt!!!! :) 

Rohkem ma praegu kirjutada ei oskagi, kui miskit juhtub, eks ma siis üritan märku anda! :)

Tsauki-tsau <3 (PS! Ma ei jaksanud üle lugeda seda mis kirjutasin, seega vabandust kirjavigade pärast. Olen üpris kindel, et kuulen nende kohta homme hommikul enda emalt (eesti omalt ikka, tsau emps!) Head ööd, ma nüüd lähen magama!)

(011119, Ashley sünnipäev! Pildil olen Ashley, Tana, Sarah’i ja Ashley’ga.)

(See pilt kirjeldab Jaanuarikuud Michiganis nii hästi, sest koolid olid kogu aeg ilma tõttu kinni :D)

(012619, vahetusõpilastega Frankenmuthis!)

(020219, siis kui sõbrannaga hängisin ja kolledži korvpalli vaatama läksime)

(020819, Ben, mina ja Jack. Riietusi saab kirjeldada kahe sõnaga: Snow Glow. Ehk pane selga kõik mis UV valguse all helendama hakkab.)

(020919, siis kui oled eelneval õhtul nii tõsine tantsulõvi, et pead järgmise päeva hommikul lausa Ameerika EMO üle tšekkama.)

(021819, band concert ning pidin jälle kõigiga pilti tegema. Siin pildil olen Ashlyn’iga :))

(022819, meil oli viimane mäng :( Veidi kurb oli.)

(030419, 17 tuul ja torm!)

(031219, Petoskey’s oli vahva! Allison tegi mulle sinise käejälje põsele, olin ka nüüd nagu kõik teised. Pildil olen Izaro ja Ashley’ga. (Fun story, üritasin just sõna handprint kuskil kümme minutit google translate’i abiga eesti keelde tõlkida, sest mulle ei tulnud meelde mis see eesti keeles on ja lõpuks pidin ikka inglise-eesti sõnastiku peale minema ja sealt vastuse saama sest google translate tõlkis seda sõna inglise keelest INGLISE KEELDE. Uskumatu.)

[hannakaisveitsis]

Faktid šveitsi elu kohta

Ma ausalt ei oska väga enam millestki kirjutada, mõtlen küll, et no nüüd postitan blogisse midagi, aga mis iganes muu tegemine on lihtsalt liiga ahvatlev. Ma ei saa isegi öelda, et mu elu jube rutiinne ja igav on, vastupidi, iga nädal teen endiselt midagi uut ja huvitavat, aga ainult neist kirjutada on igav, ma kardan. Ehk, ma proovin panna kirja mõned huvitavad faktid ja harjumused, mida olen Šveitsis ja oma hostperega elades märganud.

- Hommikuti süüakse tihti saia või ja moosiga. Mina seda ei tee, aga nt kui Eestis ma ei pannud kunagi võid moosi alla, siis siit olen selle harjumuse külge saanud.

- Enamik šveitslastest läheb vahetusaastale kas USA-sse või Saksamaale.

- Koolis on koolikapid! Ja garderoobe pole, jalanõusid ei vahetata isegi talvel, väliriided kantakse enamasti endaga kaasas.

- Koolis teietatakse õpilasi ja see on väga veider.

- Kõik rahvused on segamini, eriti palju on portugallasi ja albaanlasi. Minu klassis on näiteks üks albaanlane, neli portugallast, üks tuneeslane, üks Filipiinidelt, üks Tšiilist, peale minu ka veel üks vahetusõpilane Argentiinast.

- Rongid on niii täpsed! Eestis pidin ikka kindel olema, et oleksin kohal neli minutit varem, et mitte bussist kogemata maha jääda, sest too sõidab varem ära. Siin olen ainult ühe korra kogenud seda, et rong jõuab varem ja see oli ka ainult ühe minuti võrra. Samas, hilinemistega ma nii rahul ei saa olla xd

- Šokolaad on tõsiselt hea. Seda jään kindlasti igatsema.

- Šveitsi prantsuse osa inimestele ei meeldi väga saksa osa inimesed, veel hullem lugu on aga prantslaste osas. Mis parata.

- Väga paljudel šveitsi peredel käib kodus koristaja. Ka meil, kahjuks aga mitte minu toas.

- 'Apéro' ehk väike snäkk enne õhtusööki on siin väga teemas. Tavaliselt näiteks pähklid, kartulikrõpsud guacamolega või juust ja vorst, kõrvale vein. Ma küll ausalt öeldes väga ei mõista, kuidas mu hostpere jaksab süüa seda, siis eelrooga (salat või supp), siis pearooga ja seejärel magustoitu. Muidugi ei ole see iga õhtu nii, aga siiski.

- Rongis, on kahekohaline iste ja keegi neist istub juba ühel. Kuigi on ilmselge, et kõrval oleval kohal ei ole kedagi, küsitakse ikkagi, kas see koht on vaba enne istumist.

- Šveitslased on üldises pildis tagasihoidlikud, aga väga viisakad, samuti alati väga abivalmid ja naeratavad. Aga eks see ka stereotüüp, oleneb ikka inimesest.

- Tüüpiline šveitslaste vestlus algab nii:

- Rongipiletid on niii kallid 😞 Toome näite:  Tallinn-Tartu, 2 tundi rongisõitu ja 198 km. Pileti saab umbes 11 euroga. Fribourg-Winterthour, 2 tundi rongisõitu ja 173 km. Pilet 68 franki (väärtus on põhimõtteliselt sama mis euro).

- Oleneb kantonist, aga mina enda omas rattaga ei sõida, kuna pind ei ole absoluutselt tasane.

- Siiamaani kõikidel šveitsi inimestel, kellel külas olen käinud, on väga kena ja elegantne maja.

- Šveitslastel (või vähemalt minu koolis) pole vihikuid, nad kirjutavad kõik A4 lahtistele ruudulistele paberitele.

- Fribourgis on vahetusõpilased väga tavaline nähtus. Juba meie koolis on neid kuskil 10 kanti ja peaaegu igas klassis on vähemalt üks inimene, kes on kuskil vahetust teinud.

- Aasta kordamine pole siin nii suur hirm kui Eestis. Kasvõi juba vahetusaastale minemise koha pealt, paljud eestlased ei taha seda teha, sest nad ei taha aastat korrata, siin seda üldiselt probleemina ei nähta. Väga palju õpilasi jääb ka istuma.

- Prantslaste r-i on väga raske hääldada. Seda tuleb kurgust hääldada ja kui liiga intensiivselt teha, kõlab see väga halvasti.

- Siin pole nii palju koeri.

- Väga tihti pole õpetajat koolis ja tund jääb ära, vähemalt nädalas korra tuleb seda ette. Midagi sellist, nagu asendusõpetaja, pärast põhikooli enam ei ole.

- Väga paljud šveitslased teavad, et Eesti eksisteerib ja vahest isegi, kus see kaardil asub, aga sellega asi ka enamasti piirdub.

- S'il te plaît, mis üldiselt tähendab palun, tähendab otseselt tõlkides kui sulle meeldib.

- Lehmad lampi kuskil ringi tuiamas on täitsa normaalne nähtus.

- Leiba lõigatakse alati ise, masina poolt viilutatud leiba ei osteta peaaegu üldse.

- Jalgratast ei lukustata posti külge, vaid nii, et ratas ei liigu ja sõita ei saa. Jalgratastel on isegi oma parkla, kus nad üksteise kõrval seisavad.

- Tunnis on õpilased väga kuulekad, korralikud ja töökad. Väga paljud ka ei ole mitte kunagi spikerdanud.

- Kui šveitslased tahavad kellelegi jää vait öelda, siis nad ütlevad ta gueule mis tähendab otsetõlkes su suu.

- Gümnaasium ei ole nii popp kui Eestis, väga palju minnakse ka kas siis juba ametit õppima või mingi konkreetse suunaga jne.

- Päris paljud täiskasvanud sõidavad tõukerattaga.

- Šveits on üldiselt üsna ohutu, ka pimedas tunnen end kindlalt.

- Õpilased ostavad kohustusliku kirjanduse raamatud iga kord oma raha eest raamatupoest ja tööde jaoks teevad isegi markeritega märkmeid sisse.

Hetkel rohkem midagi meelde ei tule, kui tuleb, eks siis lisan 🙂

A plus

[shioksingapore-blog]

Mängime üheksast südaööni!?

Kui keegi oleks minult seda küsimust enne Singapuri tulemist küsinud, oleks ma arvanud, et ta on peast segane. Kuid juba esimesed neli päeva Singapuris muutsid mu arvamust täielikult ja ma sain aru kui lahe see on!

Esimesed neli päeva toimus meie kolledži orientatsioon, kus meile määrati grupid ja enamik neist päevadest veetsime me enda grupiga. Suurema osa grupist moodustasid kohalikud, aga minu grupis oli ka üks teine vahetusõpilane: Anne, Taanist. 

Kõik need neli päeva alustasime me hommikusöögiga umbes 9/10 paiku ja enne kella ühte öösel ei olnud magamisest juttugi. Nende päevade jooksul mängisime me nii palju mänge: nii enda grupiga kui ka võisteldes teiste gruppidega. Kõige huvitavam oli minu jaoks see, kui me ootasime, et mängida erinevaid mänge või võistlusi, siis me istusime ringis ja mängisime omavahel mänge. See on nii üllatav, kui palju mänge nad teavad ja kui palju erinevaid mänge saab mängida lihtsalt ringis istudes.

Need esimesed päevad tekitasid nii hea ja sooja tunde, sest kõik olid nii sõbralikud ja lahked. Kõik seletasid erinevaid singlish’i (keel mida nad siin omavahel räägivad mis koosneb inglise, malaisa, hiina ja india keeltest) sõnu, millest ma alguses midagi aru ei saanud. Kõik üritasid tutvustada erinevaid toite ja rääkida, mis on kohad kuhu kindlasti peab minema ja kõik olid väga avatud rääkima erinevatest Singapuri kommetest ja tavadest. 

[agnesargentiinas]

Märtsi lõpp ja Aprill...

... mis samuti on möödunud, nagu ka mu vahetusaasta...

23. märtsil läksin uude kooli. Kooli nimi on Colegio Don Orione ja olen eesti mõttes 12.klass, mida siin nimetatakse Promoks. Promo on väga tähtis ja suur asi, saame ise oma koolivormi disainida jne (pluusi ja pusa tegelikult, kuid siiski). Esimene päev oli imelik nagu alati, eriti imelik oli see veel selle pärast, et Maggie ei tulnud kooli ja olin närvis. Aga mind võeti õnneks hästi vastu, asi selles lihtsalt, et väga ei suheldud alguses. Küsiti ikka Eesti ja minu kohta, aga kauaks rääkima ei jäädud (mai seisuga võin öelda, et asi on paranenud). 

25. märtsil oli Paula sünnipäev, mille kodus veetsime. Kõik ta sõprade grupp tuli kokku ja samuti oli meil külas teine vahetusõpilane Resistenciast. Mind küll kutsuti ka samal päeval klassipeole, kuid ma otsustasin koos Luisega jääda, meil oli palju rääkida. Veetsime öö suhteliselt hästi, tegime igasuguseid lollusi nagu alati ja läksime varahommikul magama. 

Samal nädalavahetusel läks Paula Rosariosse, kus ta nüüd ülikoolis õpib. Järgmine koolinädal sujus rahulikult, mulle meeldib väga mu klass ja mu õppesuund (milleks on kommunikatsioon). Kõik on päris mures mu pärast, et ma õpin ja teen tundides kaasa, sest see pole normaalne hahaha. Aga ma ei tea, Eesti on mind õpetanud õppima ja ma tulin siiski haridusliku programmiga nii, et miks mitte. 

Ühel nädalal olid mul probleemid tervisega, kuid see sai korda, polnud midagi hullu. 

7. aprillil oli Beleni sünnipäev, kuid ta pidas seda 8ndal. Tegime igasuguseid lollusi, ma ei suuda uskuda ka. Alguses ikka sõime nagu tavalised täisvasvanud inimesed ja rääkisime, naersime, tegime nalja. Kuna Belen oli sünnipäevaks kaks “2″ numbrit heeliumi täis pannud ja seinale kleepinud siis Maggiel tuli mõte seda heeliumi tõmmata. Mõeldud, tehtud. Tõmbasime heeliumi kõik koos rõõmsalt ja rääkisime nagu 5-aastased, peaaegu naersime ribadeks ennast, nii naljakas oli. Ma polnud kunagi teinud seda seega mul endal oli ka huvitav. Tüdrukud läksid edasi klubisse, kuid kuna mina minna ei saanud oma tervise pärast jäime Maggiega koju. 

Järgmisel koolinädalal ma ühel päeval kooli ei läinud, kuna meil oli perekriis ja ma ei olnud kohustatud minema. Samuti tuli Paula koju ja käisime ühel päeval loomaaias (mis muideks on suurim Ladina-Ameerikas). Tervet loomaaeda me läbi ei käinud, kuid huvitav ja lõbus oli ikkagi, samuti oli üks vahetusõpilane Rosario lähistelt oma perega külastamas, kuna meie pered on suguluses. Samuti oli sellel nädalal “Semana Santa” ja me ei pidanud ei neljapäeval ega ka reedel kooli minema, sest see on üks suur püha siin. Samuti olid lihavõttepühad. Sellel nädalavahetusel käisime ka ühes rongide muuseumis, mis oli küll väike väljapanek (kui välja arvata see, et rongid olid suured) aga huvitav, kuna rongid olid väga vanad ja Buenos Airesest pärit. Maggie jäi meie juurde ööseks ja tegime empanadasid. Pühapäeval oli suur perekondlik söömaaeg ning peale seda läksime lennujaama* terered jooma. 

* - seda suurt platsi/parki kutsukatse lennujaamaks, sest see on lennujaama lähedal. Seal lennujaamas ei transpordita inimesi, vaid kaupe jne. 

Ma pean tunnistama, et koolinädalad veetsin ma enamus ajast kool-siesta-õppimine-magamine ehk siis päris mõttetult, kuid ühel päeal, kui Maggie mind tangosse kutsus otsustasin ma (jumal tänatud) minna. Ma otsustasin tangos edasi käima hakata, kuid pean tunnistama, et siiamaani ma sinna jõudnud ei ole, sest vahepeal käisime reisil ja siis jäid tunnid ära.

21. aprillil oli kauaoodatud värvide pidu, mis oli lõpuklassi ja üheteistkümnenda klassi ühine üritus. Läksin alguses Maggie juurde, panime ennast korda ja liikusime siis teise tüdruku juurde, kus me plaani järgi oleksime pidanud sööma kuid seda ei teinud. Tema isa viis meid ürituse toimumispaika. Me jõudsime üpris vara, inimesed hakkasid alles sisse minema ja kogunema. Kuna mina ja Maggie oleme osa ürituse korraldajatest saime me tasuta ja kiiremini sisse, kui teised. Peale ühte tundi tantsimist ja seltskonda nautimist oli inimesi juba rohkem ja kõik tantsisid või rääkisid omavahel juttu. Kuna üritus oli vabas õhus oli mul endal mugavam, sest mul tavaliselt klubides hakkab kohutavalt palav. See oli vist parim pidu, kus ma terve vahetusaasta jooksul käisin. Millegipärast tundsin ma ennast seal päris mugavalt, mida ei juhtu peaaegu kunagi pidudel. Hakkasin ka tihedamalt oma klassiga suhtlema. 

Järgmises postituses räägin sellest, kuidas me Iguazus käisime.  (tegelikult on vahetusaasta juba läbi, ma olen lihtsalt kohutav blogija ja mul oli probleeme arvutiga seega...) 

Pildid ma panen hiljem kõik ühte postitusse ja kirjutan alla mis kus toimub. 

Bare on with me, Agnes

[stefinutah]

1/11/18

Tere taas ja ilusat novembri algust!

Üks kuu on jällegi möödunud ja väga šokeeritult saan öelda, et see on minu kolmas kuu siin. Aeg loomulikult möödub, kui linnulennul. Tõesti tundub nagu alles istusin lennujaamas, teel kõige pikemale lennule üle Atlandi Ookeani. Uskumatu on mõelda, et täna algas aasta eelviimane kuu ning, et seitsme kuu pärast kõik tagasi koju lendame.

Selle kuu jaoks planeerisin, aga veidi teistsuguse postituse, nimelt kirjutan kaheksa asja, mis on mul Ameerika/ameeriklaste puhul silma jäänud. 

1. Olen tähele pannud, et siinne kliima, täpsemalt selle osariigi kliima on väga huvitav. Ameeriklased ise nimetavad seda ‘kõrbe kliimaks’, samas ümbritsevad meid suured mäed ja talvel on ka lumetaati oodata. Eelmises postituses sai mainitud, et saime veidi ka jahedamat kliimat, aga üllatus-üllatus, vahepeal on jälle 18 kuni 23 kraadi olnud. Kui ühel päeval said juba hommikuse -1 kraadi tõttu talvejope kapist välja võtta, oli väga võimalik, et järgmisel päeval olid hoopis särgi või pusaga. Nüüd, aga terve esimese punkti peamõtteni - ma olin üks vähestest, kes alla 10 kraadiga jopet kandis. Kõik vaatasid justkui laia kaarega külmast üle ja olid ikkagi t-särgi väel. 

PS! Seetõttu jäid ka paljud väga märgatavalt kiiresti haigeks ja olid pea nädala köha ja nohu lõksus!

2. ‘’Hi, how are you?’’ ‘’Hi, good, and you?’’ On Ameerikas iga vestluse algus. Samal ajal, kui välismaallastele tundub see imelikuna, siis siin on see kõige tavapärasem viis vestlust alustada ja sealt ka seda edasi arendada. Tegelikult oleneb ka olukorrast, samamoodi tervitatakse sind ka toidupoes kassapidaja poolt, aga nendega tavaliselt pikemat vestlust ei teki. Kui, aga tutvud kellegi uuega, või näed koolis õpetajat, siis oodatakse sealt pikemat vastust ja päriselt tuntakse huvi selle vastu, kuidas sul läheb. Teistel tingimustel, vastatakse alati automaatselt ikkagi ‘’good’’, ehk hästi. 

3. Oh, seda patriootlikkust! Teisi sõnu, Ameerika lipp siin, Ameerika lipp seal ja Ameerika lipp iga nurga peal! See ei ole mingit moodi halb asi, aga see oli kindlalt miski, mis juba paari esimese päevaga kõige enam silma jäi. Pea iga inimese hoovis, autodel kleepsuna või mini lipp lehvib auto otsas, iga asutuse ees, toote karbi peal, igal pool! Ei saa märkimata jätta ka seda, et koolis igas klassiruumis on tahvli kõrval lipp, millele iga teine päev sest iga teine päev truudust vannutakse: ‘’I pledge allegiance to the flag of the United States of America, and to the republic for which it stands, one nation under God, indivisible, with Liberty and justice for all.’’ Tõlkes: ‘’Ma vannun truudust Ameerika Ühendriikide lipule - ja riigile, mida ta esindab ühtse maana Jumala ees, ja mis kindlustab vabaduse ja võrdsuse kõikidele kodanikele.’’

4. Õhukonditsioneer! Õhukonditsioneer! Augustis oli siin tõesti ülimalt kuum ning konditsioneer oli igati elupäästja, kuid see imemasin ei tööta neil ainult suvel, vaid ka sügisel ja eeldavalt ka talvel, kui MAJA ON JAHE! Ah, mis sellest, paneme konditsioneeri käima, siis pole külm! Laes olevad propellerid tiirutavad põhimõtteliselt kogu aeg, kuid sisse ehitatud konditsioneerist tuleb nn külmal ajal hoopis sooja õhku välja. Just saigi mingi aeg mõeldud, et kas neil siis mingit küttesüsteemi polegi. Tuleb välja, et külma õhu asemel saab sügisel/talvel hoopis sooja õhu osaliseks ja nii saabki tuba soojendatud. (Ühtegi radiaatorit pole ma kohanud!)

5. Ameeriklastele on suureks üllatuseks see, kui mainisin, et Eestis küll tänaval võõrastele inimestele naerusuiselt tere ei öelda. Nii tihti, kui olen jalutamas käinud, või kõnnin koolist tulles bussipeatusest kodu poole, on isegi teisel pool kõnniteed liikuv inimene sõbralikult lehvitanud ja üle tänava ‘’Hi!’’ hõiskanud.

6. Mis asi see meetermõõdustik veel on? Nemad kasutavad hoopis Fahrenheiti skaalat ja see on kõige segadust tekitavam asi eales! Õnneks keemia tunnis kasutame samuti meetermõõdustikku ja te ei kujuta ette seda rõõmu, kui mu keemia õpetaja teada sai, et me, eestlased, ei kasuta Fahrenheiti. 5 yards? 8 feet? 72 miili? 100 kraadi? Tõepoolest, kõige enam tekitas segadust siia jõudes, kui muuseas mainiti, et tead, homme on 100 kraadi. 100 kraadi? Eks siis pidi kohe uurima palju see siis celciuses on. (37 kraadi)

7. Samal ajal, kui noored sõidavad juba 16-aastaselt autodega ringi, võivad nad seaduslikult alkoholi tarbida alles 21. eluaastal. Väga veider vaatepilt oli esimesel koolinädalal, kui pea igal õpilasel kõlises autovõti käes ja enamus parkimiskohad hoopis õpilaste poolt hõivatud olid.

8. Eelmise kuuga paeluv sündmus- neljanda kategooria orkaan Michael täie jõuga purustamas Floridat ja Georgiat. Uudistes oli see tol ajal kõige kuumem uudis, kuid koolis polnud paljud sellest midagi kuulnudki, kuna ‘’see pole üldse meile lähedal’’, ‘’ah, see on kuskil lõunarannikul’’, ‘’ega see siin Utahis pole’’ või ‘’orkaan? Kus, mis, millal?, ‘’Kus see Florida ja Georgia veel on?’’

Lõppu lisan paar pilti sellest kuust:

Oktoobri tipphetkeks saan pidada hooaja suurimat jalgpalli mängu, mis oli ühtlasi ka esimene jalgpalli mäng, kus käisin. See toimus Ironhorse nädalal, kus igal päeval oli koolis erinev riietumisstiil, nt: esmaspäev- Twinning day, ehk kanna sõbraga midagi samasugust. Teisipäev- Koolivärvid (meie koolil must ja orantš.) Mängiti kooli suurima rivaali vastu ja me võitsime suure edumaaga!

Koduteel oli näha, et mägede tipus on juba lund sadanud. Nüüd vahepeal soojade ilmadega on ära sulanud, aga ilmad hakkavad uuesti jahedamaks minema.

Taaskord koduteel pildistatud. Sügise värvid võtavad ikka põlvest nõrgaks!

Ühel päeval oli kõikidel 11-ndikel teine ja kolmas tund vaba, kuna külas oli meie linna ülikool, Weber State University. Saime kõik ühe lehe, mille pidime lõpuks ära täitma, et näidata, mis töötubades käisid ja, mis sealt teada said. Viimaseks töötoaks valisin ‘suuna’, mis mulle kõige enam huvi pakub, ehk Business & Economics (Äri ja Majandus). 

Halloween, Halloween, Halloween!!

Näeme juba detsembris!

[agnejaapanis]

Suvevaheaeg! 2/2 (8月21日)

Kaheksandal augustil käisime vahetusõpilastega Hiroshima rahumälestamise tseremoonial. Tseremooniale pääses ainult kutsetega ning näidatati ka telekast. Istusime kohe esireas, nii et vaade oli väga hea. Kuulasime erinevaid kõnesid, näiteks Jaapani peaministri oma. Paaris kohas tuli küll nutt kurku kuulates kõiki neid õudusi, mis 77 aastat tagasi juhtus. Kõige paremini jäi meelde kahe lapse poolt esitatud rahu kinnituskiri. Tõlkisin teksti eesti keelde, kellel on huvi, lugege. Nõrganärvilistel soovitan võib-olla pigem lugemise vahele jätta.

*Aatomi pommi poolt mõjutatud inimesed

Pärast tseremooniat käisime vaatamas traditsionaalset teetseremooniat ning proovisime ka tehtud Maccha teed, mis vist ainult Saksamaalt Marcole meeldis :D Tee oli väga mõrumaitsega. Käisime ka Hiroshima rahumälestamise muuseumis ning sõime koos lõunat.

Suvevaheajal veetsin enamik enda päevadest kas sulgpallitrennis või jaapani keele õpetaja juures JLPT N2 (B2-C1 vahepealne tase) testi jaoks õppides.

Ühel õhtul õpetaja pool olles helises järsku uksekell. Kuulsin uksepealt “久しぶり！(pole ammu näinud!)”. Tuppa astus pikk poiss reisikohvriga. Tegemist oli 5 aastat tagasi Hiroshimas vahetusaastal käinud Vietnamist pärit Duc-kuniga. Hetkel õpib ta Jaapanis Yokohama ülikoolis. Saime Duc-kuniga kohe sõpradeks ja veetsime lausa kolm päeva koos. Sain proovida erinevaid Duc-kuni tehtud Vietnami roogasid, rääkisime enda vahetusaasta kogemustest ning käisime koos yakinikut söömas. Duc-kun käis vahetusaastal olles samas koolis, kus hetkel minagi, nii et juttu jätkus lõpmatuseni. Ta lubas talvevaheajal jälle Hiroshimasse tulla, mida ma ei suuda juba ära oodata. Tohutult lõbus oli eelneva vahetusõpilasega kohtuda.

Pildil on praetud muna hakklihaga ning teises taldrikus keedetud munad ja sealiha koos kastmega. Duc-kun tegi igapäev mingi uue Vietnami roa. Selle kõrvale sõime riisi ja Vietnami suppi, mis tohtult meenutas Eesti vanaisa suppe. Ainult sinep oli veel puudu (kusjuures on Jaapanis sinep, mis maitseb ja näeb välja täpselt nagu Eesti oma!)

Kuna sulkatrennist mulle ei piisanud, käisin sõpradega viiekesi vabalajal veel koos mängimas. Peale minu olid pundis mu vahetusvend Ibu-kun, klassivend Rio-kun, Taist vahetusõpilane Paw-kun ning Paw-kuni vahetusvend Hideaki-kun, kes käis see aasta Saksamaal vahetusaastal. Ma polnud varasemalt Hideaki-kuniga eriti rääkinud, nii et oli tore jälle uue sõbraga tuttavaks saada. Kusjuures, Hideaki käib sammuti oma kooli sulgpalliklubis.

Ühel nädalavahetusel käisin perega Fukuyamas. Enne isapoolsete vanavanemate külastamist, käisime Tomo-nimelises külas. Tomo küla on tuntud Gibli multika “Ponyo” tõttu. Külastasime uhiuut muuseumi ning käisime ka väikses templis.

Pärast keskkooli lõpetamist tahan tulla Jaapanisse ülikooli õppima. See on muidugi, kui ma N2 keeletesti detsembris läbin. Sest ilma keeleoskuseta ülikooli sisse ei saa. Suvevaheaja viimasel nädalal käisin koos Nanaka ja kõrvalklassist Yume-chaniga Hiroshima Ülikooli avatud uste päeval. Kuulasime kahetunnilist loengut valitud kursuse kohta ning sõime sööklas lõunat. Mina valisin karii šnitsliga, mis oli mega maitsev. Koolihoov on umbes 3,2 ruutkilomeetrit suur. Alal on peale hiiglaslike koolihoonete mitu raamatukogu, sööklat ja muid vajalikke hooneid. Siuke tunne oli, nagu koolihoov oleks täiesti oma linn.

[miajaapanis]

Kool // School

Räägin siis veidike oma koolielust. Ma käin Jumonji keskkoolis, mis asub mu praegusest kodust päris kaugel. Jumonji on erakool ainult tüdrukutele ning see on minu jaoks üpriski uus kogemus. Samuti pean kandma koolivormi, mis on tavaline peaaegu kõikides Jaapani koolides. Koolis käib üle 1500 õpilase ning minu klassis on koos minuga 26. Mu Eesti koolis käis kokku 40 õpilast ja võib öelda, et muutus on suur.

Nagu ma juba mainisin siis kool asub kodust kaugel. Hommikuti ärkan kell 5.00, umbes 5.30 söön ja veidike peale 6 hakkan rogijaama kõndima. Kokku pean sõitma 3 rongiga, mis teeb kokku veidike üle 1h. Kooli jõuan 8 paiku ning 8.15 on igahommikune võimlemine/venitus ning peale seda algavad tunnid. Tunnid kestavad 45min, mis on sama mis Eestis. Kuna ma olen vahetusõpilane, siis on ka mu tunniplaan vedike erinev teistest, näiteks ei ole mul matemaatika, muusika, klassikalise jaapani keele jne tunde. Peaaegu iga päev on mul ka vabad tunnid ja need ma veedan raamatukogus.

Enamasti lõppevad tunnid olenevalt päevast 14.30 või 15.30 ning laupäeviti 12.15 (jah, laupäevad on koolipäevad). Koolis on võimalik ka osa võtta klubitegevusest ning mina valisin kunstiringi. Algselt tahtsin võtta osa tantsuklubist, kuid see osutus liiga keeruliseks minu jaoks ja kuna mulle meeldib kunst ning selles kunstiringis oli juba paar mu sõpra, siis otsustasin hoopis selle kasuks. Päevadel, mil on klubi, saan koolist ära umbes 18.00. Päevad on küll pikad, kuid mul ei ole suurt koormust ning olen leidnud palju sõpru, nii et mind ei häiri, et jõuan hilja koju.

//

I'm going to talk a little bit about my school life. The school I'm going to is Jumonji high school and it's kind of far from where I live now. Jumonji is all-girls private school and that makes it a whole new experience for me. I also have to wear the school uniform which is pretty common in Japanese schools. There are over 1500 students in school and 26 including me in my classroom. My school in Estonia had 40 students in total so you could say it's a big change.

As I said previously the school is far from my house. I have to wake up 5am every morning, eat breakfast at 5.30am and leave the house around 6am. In total I take 3 trains which is a little over an hour. To school I arrive at about 8am and 8.15 is daily morning exercise, after that the classes begin. Each class lasts 45mins (tha same as in Estonia). As I am and exchange student I have a different schedule from others, for example I don't have maths, music, classical Japanese etc. Almost every day I also have free classes which i have to spend in the library.

Depending on the day, the day ends at 2.30pm or 3.30pm and 12.15pm on Saturdays (yes I have school on Saturdays). There are also available some club activities and I'm joining the art club. At first I wanted to take part of the dance club but that was way too difficult for me and I like drawing, painting etc. and I already had few friends in art club so in the end I chose that. On those days I leave school at around 6pm. The days are long but I don't have much load on me and I've made lots of friends so I don't mind arriving home late.

Pildid mu kooli ümbrusest ja koolivormist (viimane pilt on tehtud muumimuuseumis).

Some pictures of the school area and the uniform (the last picture is taken at the moomin museum).

- ミア

04/27/2019

[mellireisid]

20.11

04.11. Oli minu jaoks teine ja viimane kanto esinemine. Hästi võimas oli. Pühapäeval 5.11. käisin Akitas talvemantlit otsimas. Ei leidnud. Õhtul tegime Nozomi ja Machikoga söömapeo.

Eelmisel reedel läksime jaapani keele klassiga sake tehasesse vaatama, kuidas saket tehskse. Kooli jõudes abistasin vahetusaasta laadal, rääkisin Aberdeenist. Õhtul läksime mina, Mincha, Zeke ja Melvin nädalavahetuseks Odatesse, mis on üks väike linn Akitast 2 tunni kaugusel. Juba septembris oli ülikoolis kuulutus, et Odate linnavalitsus organiseerib vahetusõpilastele võimalust veeta nädalavahetus kohalikus talus. Peale transpordi oli kõik tasuta. Me olime ühe toreda vanapaari külalistemajas. Nad tegelevad õuna- ja pirniistandusega. Kuna mina oskan meist neljast kõige paremini jaapani keelt, siis olin tõlkja rollis. Teel Odatesse kohtasime rongis üht Šveitsi poissi, kes on YFU vahetusõpilane Akitas. Odates sõime rikkaliku õhtusöögi ja siis magama. Laupäevaks oli talutöö planeeritud, aga kuna nii vihmane oli, siis me läksime taluturule. Too nädalavahetus toimus linna festival ja selle raames oli ka see turg. Müüdi palju kohalikke tooteid ja saime tasuta süüa. Sõime Zekega kahepeale üle 20 šokolaadi kastetud banaani. Seal saime ka mochit teha. Vahepeal sõitsime ilusat vaadet vaatama. Siis läksime oneseni. Talus sõime kiritampot, siis läksime kontserdile ja siis oli tore õhtusöök koos meie kostitajatega. Pühapäeval enne koju minekut saime kotitäie õunu ja Akita tõugu koera silitada.

See laupäev läksime ühikaga ja osade teistega Nyuuto oneseni, mis on kõige tuntum onsen Akita prefektuuris. Kuna ühikast oli ainult üks poiss, siis kuna tal hakkaks üksi igav, kutsusin Soyogu talle seltsiks. Tee peal sõime pitsat. Kohale jõudes rääkis omanik onseni ajaloost ja ma olin jälle tõlk. Nyuuto onsen on looduslik onsen, hästi vana ja vannid on enamasti õues. Kuna see on mägedes, siis seal sadas lund, mis tegi elamuse veel fantastilisemaks. Selles vees on palju väävlit, nii et see oli ilusat piimjat värvi. Väga väga mõnus oli. Ja see oli tasuta!

Eile käisin Akari ja Soyoguga korvpalli mängu vaatamas.

[unofficial-estonia]

Tsau, ma olen vahetusõpilane saksamaalt ja ma tulin 4 kuud tagasi, sellepärast vabandust, et ma ei räägi eesti keelt nii hästi lmao. Mul on küsimus: kas te teate seda filmi "Dinner for one"? Seda näidatakse vist igal aastavahetusel saksamaal, ja ma tean, et mõni Eestlased seda teavad, aga paljud seda ka mitte. Kas see on mingi traditsioon Eestis ka?

Jaa, seda näidatakse Eestis ka. See tuleb täna 16:40 ETV pealt. :)

[stefinutah]

B2 : 20/08/18

Terekest taas!

Täna oli mu esimene koolipäev. Kool, kus terve selle õppeaasta olen on Ogden High School ning olen seal 11. klassis, ehk kohaliku termini järgi Junior (Freshman- 9. klass, Sophomore- 10. klass, Junior- 11. klass, Senior- 12. klass). Esimest korda tutvusin kooliga eelmise nädala esmaspäeval. Ainsad kohustuslikud ained olid mul inglise keel, Ameerika ajalugu ja matemaatika. Kõik muu oli enda valida. 

Siin on mu tunniplaan. Vasakul on ainetundide ees tähed A ja B. See tähedab seda, et esmaspäeval on mul A tunnid ja järgmisel päeval B tunnid, siis jälle A jne. Alustame A tundidest. Esmalt on mul hispaania keel, matemaatika, inglise keel (LA ehk Language Arts), Food and Nutrition on kokanduse tunni sarnane, keemia ja viimaks Advisory ehk mingi grupp õpilasi igast vanusest saavad ühes ‘’koduruumis’’ kokku, küsivad abi kodutööga jne. Nüüd B tunnid. Esimene on kitarritund!! Selle üle olen ma kõige õnnelikum, mul polnud aimugi, et neil üldse midagi sellist koolis on. Siis on matemaatika, inglise keel, Ameerika ajalugu ning arvuti programmeerimine - sellest nii palju, et mul polnud väga muud valikut. Enamus huvitavamate ainete puhul olid kohad juba täidetud. Pole hullu!

Esimesel päeval olid kõik nii A, kui ka B tunnid, et õpilased saaksid juba esimesel päeval kõikide õpetajatega tutvuda ja vajalike koolitarvete nimekirjad saada. Iga tund oli vaid 20 minuti pikkune, piisav selleks, et kõigiga tutvuda ja klassireeglid üle vaadata. Kool algab iga päev kell 7.45. Mina hakkan kooli ja koju käima kollase koolibussiga, mida kõik igas tüüpilises Ameerika keskkooli filmides näevad. 

Kool on ehitatud Art Deco stiilis ning on väga rikkaliku ajalooga. Selles koolis on lausa filmitud mitu Hollywoodi filmi! Kool pakub palju valikaineid ja sportimisvõimalusi nagu näiteks klassikaline Ameerika jalgpall, pesapall, ujumine, kergejõustik, cheerleading ehk ergutustants (kindlasti olete varem filmides seda kohanud) jms.

Siin on mõningad pildid koolist :

[stefinutah]

B1 : 15/08/18

Päev, mil seda kirjutan, olen siin olnud juba terve nädala. USA-sse maandusin juba eelmise nädala esmaspäeval, oma osariiki jõudsin aga päev hiljem. Teekond siia oli pikk, kuid igati väärt seda. Teekonna all mõtlen nii kandideerimisprotsessi, kui ka pikki väsitavaid lennukis viibimisi.

Nimelt jõudsin ma siia FLEX programmiga. FLEX programm annab võimaluse 9. ja 10. klassi õpilastel minna üheks akadeemiliseks aastaks õppima Ameerika Ühendriikidesse. Mina isiklikult arvan, et sellised vahetusprogrammid on väga vajalikud. Need pakuvad noortele õpilastele erinevatest riikidest (nt: Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Montenegro, Moldova, Gruusia jne) erakordse võimaluse avardada silmaringi, arendada rahvusvahelist suhtlust ning sellega pakkudes võimaluse luua kauakestvaid sõprussuhteid ja sellega veelgi omakorda aidates paremini mõista erinevaid kultuure ja väärtuseid.

Nüüd aga lennu teekonnast.

Esimene lend oli varahommikul 6. augustil Frankfurti. Seal taaskohtusime teiste Baltikumi noortega, keda olime juba varem kohanud Leedus eelorientatsioonil. Edasi lendasime aga juba Ameerikasse. Lennuk, millega sinna lendasime oli hiiglaslik, lausa kahekorruseline! Pärast pikka, pea 9 tunnist lendu, puudutasid lennuki rattad viimaks Ameerikamaad, täpsemalt Virginiat.

Olime lennujaama lähedal hotellis, kus hiljem kohtusime ka teiste FLEXeritega Montenegrost. Minu üllatuseks tutvusin ka kahe neiuga, kes olid samuti Utah osariiki minemas.

Ärkasime hommikul kell pool viis, et tagasi lennujaama minna. Nüüd suundusime, aga kõik juba erinevatesse kohtadesse. Kaks kõige suuremat lendu olid Chicagosse ja Denverisse. Mina lendasin edasi Denver, Coloradosse. Lend sinna oli veidi üle 3 tunni pikkune. Kohaliku aja järgi jõudsime sinna umbes kümne paiku ning järgmine lend Salt Lake City-sse väljus umbes tunni pärast. Olime Denveri lennujaama suurimas hoones ja minu terminal oli lennujaama teises otsas. Õnneks oli aega piisavalt, et sinna õigeks ajaks jõuda. Lend SLC-sse oli vaid tunni pikkune ja seegi möödus kiiresti, kuna terve aeg avardus imeline vaade mägedele. Seal ootas mind juba mu vahetuspere, kes võtsid mu oma imearmsate plakatidega väga soojalt vastu. 

Kohaliku aja järgi olin kohal päeval kell üks (eesti aja järgi õhtul kell kümme). Sõitsime umbes 30 minutit Salt Lake City-st Ogdenisse. Koju jõudes tegin väikese uinaku, pakkisin kohvrid lahti ja esimeseks õhtusöögiks sõime taco salatit.

Vaade minu magamistoast. Tavaliselt on mägesid paremini näha, aga praegu California ja Montana tulekahjude tõttu on kõigest õrnalt piirjooni näha.

Nüüd olen vahepeal saanud juba kooliks vajaliku A-hepatiidi vaktsiini ja oma enda Ameerika telefoninumbri. Kool, aga algab kõigil erinevates paikades, erinevatel aegadel. Osadel algas lausa kohe kohale jõudes, minul aga 20. augustil. Veel lähemalt koolist ja muudest tegevustest saate lugeda järgmises postituses.