#vahetusaasta

[stefinutah]

16/12/18

Detsember, detsember, detsember! Juba aasta viimane kuu?? Saan tõdeda, et olen selle postituse kirjutamist väga korralikult edasi lükanud - lausa nii palju, et detsembri lõpp on lähenemas. Koolis on semester kohe lõppemas & vaheajani on jäänud kõigest 4 koolipäeva. Olen tähele pannud, et mu blogipostitused algavad alati sarnaselt- ehk räägin, kui üllatunud olen sellest, et taaskord üks kuu on möödunud ja, mis imekombel see aeg meil ikkagi lendab. Jällegi saan öelda, et KUIDAS juba jälle uus kuu on? KUIDAS? Ülimalt veider on mõelda, et järgmine postitus, mille kirjutan, postitan järgmisel aastal, 2019!

Novembri lõpu poole sain meili oma tagasituleku kuupäevaga. Nimelt lendan vahetuspere ja oma osariigist ära juba 3. juunil, suunaga Washington, D.C.-sse, mis on Ameerika pealinn. Viibime seal praeguse informatsiooni kohaselt kaks päeva ja viiendal lendame kodumaale. Ükski vahetusõpilane ei eeldanud, et me nii vara koju tuleme, kuna eelneval aastal tuldi kõigest paar päeva enne jaanipäeva. Saab peaaegu terve juuni kodus olla!

Paar meenutust veel ka oktoobrist - terve novembri kuu vältel saime kõvasti Halloweeni komme jääke süüa. Oeh, seda magusahullust! Siin on ka pilt minust ja Loganist (14) ja Merekist (4).

Traditsiooniliselt kõrvitsaid graveerimas.

Vahetusisa, Merek ja Aidah (3) Halloweeni kostüümides.

Ühel päeval 4-aastane Merek teavitas õhtusöögi lauas, et abiellub minuga, kui suureks kasvab. Saime kõik kõhutäie naerda selle üle. Vahetusisa küsis selle peale: “Kuhu sa siis elama lähed? Kolid Eestisse või?”

Koolis Ameerika ajaloo tunnis tegeleme hetkel üpris suure projektiga, milleks on History Day. Kõik õpilased on kohustatud osalema, sest see moodustab enamus teise trimestri hindest. Igal aastal on erinevad põhiteemad, see aasta on selleks “Triumph and Tragedy” ehk triumf ja tragöödia (ajaloos). Selle põhiteema alusel pidime mingi ajaloosündmuse leidma ning sellest projekti kirjutama ja lõpuks otsustama, kas teha sellest veebileht, video vms. Minu teemaks on aatomipommi loomine, ehk peamiselt on juttu sellest, kuidas Ameerika kahele Jaapani linnale - Nagasakile ja Hiroshimale tuumapommi rünnaku tegi. Loomulikult ka sellest, kuidas see alguse sai. Manhattani projektist, kus president Roosevelt oli kuulnud kuulujuttu sellest, kuidas Saksamaa oli sarnase pommi loomisele mõelnud.

Inglise keele ja matemaatika tundides oleme just lõpetanud CIA ehk State (Osariigi) testide tegemise.

Nüüd, aga ühest peamisest novembri kuu sündmusest, või, kui veelgi täpsem olla, pühast. Eelmise kuu neljandal neljapäeval tähistasime tänupühi. Seda tähistatakse väga suurejooneliselt; valmistati suures koguses toitu, kuna meile tulid ema ja isa õed-vennad oma lastega külla. Ma ei liialda, kui ütlen, et inimesi oli kokku üle kahekümne.

Tänupüha puhul pandi kuu alguses ka üles Thanksgiving Tree, ehk plakat, kuhu lisasime kõik iga päev lehti, millele omakorda kirjutasime mille üle tänulikud oleme.

Novembri teine nädal oli International Education Week, rahvusvaheline haridusnädal, millest võtavad kõik vahetusõpilased osa. Selle pea eesmärgiks on oma kultuuri jagamine, seega koostasin esitluse Eestist ja esitlesin seda oma hispaania keele -ja inglise keele klassis ning ka kirikus. Üllatavalt tahtsid õpilased väga uudishimulikult ja entusiastlikult uuest kultuurist ja riigist rohkem teada. Või, kui päris aus olla, ei teadnud keegi, kus Eesti isegi asub.  

Veel pilte sellest kuust:

Parim sõõriku kohvik Ameerikas, KRISPY KREME!! Suus sulavalt võrratud!

Pilt väikesest matkast, mis on kõigest 15 minuti kaugusel meie kodust. Kahjuks ei jõudnud rada lõpuni kõndida, kuna päike oli kohe-kohe loojumas.

Meie linna, Ogdeni linnapea auks pandi kahe mäe vahele suur Ameerika lipp. Ta suri Afganistaanis missioonil. 

[minuaastarootsis]

16.09.18 - Läksime Anjaga Smögenile vihmamantlit otsima, aga leidsime hoopis värvilised majad

[fridanoor]

FAQ

Guten Tag!

Alati öeldes uuele inimesele, et ma lähen vahetusaastale, lendavad minupoole mõned küsimused, mis kipuvad tihtipeale korduma. Mõtlesingi, et nendele võiks ka blogis vastata. Loodan, et siit saab hea ülevaate minu kohekohe varsti algavast vahetusaastast!!!

Miks sa lähed vahetusaastale Saksamaale?

Vahetusaastale lähen kõikide samade põhjuste pärast, miks lähevad ka kõik teised vahetusõpilased. Ma tahan avastada maailma, elada täiesti uues keskkonnas, avardada silmaringi, õppida ennast paremini tundma, õppida uut keelt, kogeda igasuguseid ägedaid asju, uut kultuuri ja toitu jnejne.

Mõte tuli mulle sellest, et meie koolis käisid kunagi YFU vilistlased rääkimas oma vahetuskogemusest ja sellest ajast on mul peas mõlkunud mõte, et vahetusaasta oleks üks üliäge asi, mida teha. Mul vend käis ise ka kunagi vahetusaastal, nii et mul oli mingisugune ettekujutus, et mis see vahetusaasta olla võib. Selle teadmisega läksin ma siis YFU lehele ja vaatasin, kuhu riikidesse üldse minna saab ja hakkasin teiste vahetusõpilaste blogisid jälgima. Ma üpris pikalt mõtlesin erinevate riikide peale ja kaalusin, et kas ikka minna või mitte. Üks õhtu eelmisel suvel võtsin ma asja kätte ja saatsin lõpuks taotluse ära. Alguses tahtsin ma minna Itaaliasse ja hakkasin isegi keelt veidike õppima. Kuna meie koolis on kohustuslik C-keel, siis ma valisin selleks saksa keele. Mulle hakkas saksa keel nii meeldima, et üks saksa keele tund ma mõtlesin, et aga ma võiks ju hoopis Saksamaale minna, sest seal on ju tegelikult väga ägedad ülikoolid ja keeleoskust läheb kindlasti elus vaja. Veidi aega olin ma kahevahel, aga siiski otsustasin Saksamaa kasuks. Ma olen selle valikuga ise hästi-hästi rahul ja usun, et vahetusaasta Saksamaal tuleb superäge :)

Millal sa ära lendad?

Ma lendan ära 12. augustil kell 13.15 ning lendan otse Tallinnast Hamburgi.

Kas sul pere on juba?

Jaaa, ma sain endale pere juba üpris varakult, umbes märtsis. Mul on hostperes ema, kes on kehalise kasvatuse õpetaja; isa, kes on insener; vanem õde, kes käis ka YFU-ga vahetusaastal ja minuvanune vend, kellega ma saan ainult kaks nädalat koos elada, sest ta läheb ise ka vahetusaastale. 

Kus sa elama hakkad?

Ma hakkan elama ühes linnakeses Hannoveri lähedal, Braunschweig-is. See tundub väga armas ja hästi ilus linn. Seal elab u. 200 000 inimest, mis on saksa linna kohta väga väike, aga see on ainult natukene Tallinnast väiksem ja pidi suhteliselt sarnane Tallinnaga olema.

Kuidas saksa keelega lood on?

Saksa keelt olen ainult ühe aasta õppinud, seega tere ja head aega oskan öelda ja mõnda põhilist asja ka veel küsida. Pidin algul keelelaagriga programmi minema, kus on enne vahetusaastat 4 nädalat saksa keele õppimist, aga saatsin selle jaoks keeletesti ära ja mulle öeldi, et ma põhilisi asju tean piisavalt hästi ja võin ka otse vahetusperre minna. Keelega pean niikuinii koha peal pingutama, aga loodetavasti saan keele ruttu selgeks.

Kuidas pere/sõbrad suhtuvad sinu minekusse?

Kõik minu lähedased on olnud väga toetavad minu mineku suhtes, mille üle on mul megahea meel. Mitmed mu sõbrad on öelnud, et nad jäävad igatsema, aga nad toetavad mind ikkagi ja et neil on hea meel, et ma lähen. Ma jään ka neid hullult kindlasti igatsema ja ma olen väääga õnnelik, et mul on nii hea pere ja lähedased sõbrad ja et nad teavad, kui väga ma tahan minna vahetusaastale.

Kas oled närvis ka juba?

Ausalt öeldes ei ole mulle isegi väga kohale jõudnud, et ma nüüd kohe-kohe lähengi, aga väike närv on kindlasti sees. Ma ei tea veel, mis kõik mind Saksamaal ees ootab ja ka see on veidike hirmutav, aga samas on ootusärevus väga suur. 

Nüüd on ees veel pakkimine ja viimaste otsade kokku tõmbamine Eestis ja vahetusaasta saabki alata!

Tschüss!

[marlene-in-estonia-blog]

Today was my birthday.

Tere-tere!

Today was the day many exchange students are afraid of. I was afraid too. It was my first time not being home while having birthday. A very different feeling, but the day was amazing.

I woke up having a big shock: My hostfather connected his phone with the musicbox in my room and turned on a jazzified (?) birthdaysong. Full volume. I nearly shit my pants.

After that, I went downstairs and saw my whole hostfamily with a big smile on their faces waiting for me. They all wished me happy birthday (in estonian of course) and gave me presents and the big package of my natural family.

The next thing I saw, was the big, beautiful cake on the table (pictures follow).

After eating this really healthy breakfast, I went to school, bringing some candy with me, to follow the tradition. Arriving at school, my friends came and gave me hugs and much love. All my classmates also wished me a happy birthday andI gave them candy in exchange. (I love that tradition!!!)

Then there was this moment, in which I had a full conversation in Estonian with one of my classmates. That was amazing. I didn’t understand everything on th first try, but after a repetition, I got everything. I know that it wasn’t that big of a deal for her, but if you read this, that brightened my day even more! (Liis <3)

Before the second lesson my friends gave me their present (pictures follow) and told me, that they will kidnap me to the theater. I love theaters. They told my hostfamily before, so everything was already planned. It felt like a movie.

Even my classteacher gave me a present, mostly because of the presentation I gave on Monday, but still: Nii armas!!!

After school I came home and opened all the presents of my German Family. I think I can feed three families with all the candy I have now.

The evening came and so my hostfather gave me a ride to the theater to my friends, where we watched an amazing play. (It was without language, only mimic, gestic and music.) I fell in love with that play immediately.

Coming out of the building, I saw my hostfamilie’s car driving towards me. When I came in, I realized that everyone was in the car, and that my hostmother brought my laptop with her. They planned a surprisedinner for me and took my laptop with them, so that I could skype my German Family.

It was one of the best days I had so far. Dear future exchange students: don’t be afraid of your birthday. It’s the best.

(I’m sweet sixteen now.)

[agnejaapanis]

Orientatsioon. (4月24日)

Teisel päeval toimus pärastlõunal orientatsioon. Meile räägiti YFU reeglid veel korra üle, keeleõppest ja jagati soovitusi vahetusaasta jaoks. Lisaks saime juhendi, kuidas käituda maavärinate ajal. Lõunaks sõin onigirisid, üks oli tuunikalaga ja teine lõhega. Kuigi ma suur kalasööja ei ole, olid onigirid väga maitsvad. Arvan, et harjun Jaapanis lõpuks kala söömisega ära :D Onigiri on kolmnurgakujuline riisipall, mille ümber on nori (söödav merevetikas, mis on kuivatatud õhukesteks lehtedeks). Kahjuks ei teinud ma neist pilte, nii et lisan Google’ist leitud foto.

Magustoiduks sõin kookuse- ja vanillimaitselist puddingit, mis oli väga maitsev. Lisan pildi ka õhtusöögist.

Kolmandal päeval ei juhtunud väga midagi erilist, pidin tegema PCR testi, et enda isolatsiooni aega lühendada. Minu üllatuseks oli see, et sel päeval olid kõik eined väiksemad, mis oli ju ainult positiivne! Nüüd ma ei pidanud tunde veetma söömise peale :D Sisustasin enda päeva keeleõppega ja kirjutasin jaapanikeelse lühituvustuse iseenda kohta. Tavaliselt on pidanud vahetusõpilased aasta alguses terve kooli ees kõne pidama ja end teistele tutvustama. Ma ei tea, kas ma pean kõne pidama, sest kool algas juba aprilli alguses, aga kindlasti pean enda klassi ja õpetajate ees endast lühidalt rääkima. Seetõttu usun, et mu kirjutatust tuleb palju kasuks.

Lõunal toodi mulle McDonald’si eine. Ma polnudki ammu kiirtoitu söönud, nii et see oli hea vaheldus. Nii palju kui ma Eestis McDonald’sis olen käinud, saan öelda, et minu arust on Eesti burgerid ja friikad paremad. Jaapan teeb lihatooteid kuidagi erinevalt kui Eesti, maitse on teistsugune, millega pole harjunud. Kuigi olen terve enda aja Jaapanis ainult kiitnud siinset toitu, pean tõdema, et liha ja viinerite poolest eelistan ikkagi Eestis :D

Jaapanis läheb kusjuures väga vara pimedaks. Iga õhtu kell pool 7 on vaja toas juba mingisugune tuli põlema panna, sest Päike loojub Osakas kell 18:35, Tokyos 15 minutit varemgi. Esimesel kahel päeval oli see mulle väga harjumatu, mäletan, kuidas esmaspäeval läksime lennukile, kui veel valge oli ning kui Osakas maandusime oli järsku kottpime. Nüüd olen juba sellega enam-vähem harjunud.

Neljandal päeval sain meilile enda PCR testi tulemused. Kuna test osutus negatiivseks, sain pärastlõunal osa võtta jaapani keeletunnist ning hiljem läksime kõik koos välja jalutama. Suhtlesin keeletunnis inimestega erinevatest riikidest ja lõin uusi sõprusi. Osakas on inimesi Eestist, Soomest, USAst, Suurbritanniast, Saksamaalt, Austriast, Prantsusmaalt ja Taist. Võimalik, et unustasin mõnda riiki mainida. Keeletund oli minu jaoks pigem lihtne, sest õppimise enda tutvustamist. Täitsime töölehte ja tegime rääkimisharjutusi. Pärast seda saime vabatahtlikelt jaapani keeles küsida küsimusi.

Pärast keeletundi oli meil tund aega vaba aega, enne kui koos Soome ja Tai vahetusõpilastega jalutama läksime. Sisustasime selle aja Eesti õpilastega nii, et õppisime neljakesi kõik koos jaapani keele grammatikat. Mul tuli see välja palju paremini, kui arvasin :)

Jalutuskäik oli suurepärane, käisime poes, ostsime pehmet jäätist ja jalutasime ümbruskonnas ringi. Õues oli 22°C sooja. Jäätis, mida saime proovida, oli palju kooresem ja rammusam, kui Eestis tehtavad pehmed jäätised. Paljud ütlesid, et see maitseb nagu pehme või suhkruga. Nägime ka paari kirsiõiepuud, kuigi enamik õietest olid juba maha langenud.

Eelviimasel päeval tegime origamisid ja orizomesid. Origami on paberi voltimine, voltisime こいのぼり (koinobori) kalasid, mida näeb iga aasta lastepäeval (5. mail). Orizome on paberi voltimine ja siis selle värvimine, et paberile jääksid erinevad mustrid. Kirjutasime neile juurde ka väikse sõnumi hostperele.

Lõuna ajal sai valida, kuhu keegi sööma tahab minna. Kõik peale kahe inimese läksid konbinisse. Konbini on väike pood, kus leidub kõik vajalikud tarbed ning see on 24 tundi lahti. Eestis meil eraldi selliseid poode pole. Mina ostsin poest ainult lõhe onigiri ja väikse puddingu, sest kõht oli hommikusöögist ikka veel täis.

Pärastlõunal läksime jõe äärsesse parki ja mängisime erinevaid mänge. Veetsime seal veidi üle kahe tunni aega, sai palju nalja ja kõigil oli lõbus. Kandsin sel päeval veel pikka kleiti, mis tegi jooksumängud omamoodi huvitavaks. Ma pole vist eluski enne pidanud kleidis nii kiiresti jooksma :D

Õhtul õppisin veel jaapani keelt ja pakkisin enamik asju juba kotti ära, et järgmisel päeval Hiroshimasse sõita.

[miajaapanis]

Tere!

Kätte on jõudnud jaanuar ja minu vahetusaasta lõpp. Tegelikult jõudsin koju juba mõni päev tagasi, aga kuna oli veidike tegemist, siis tuleb postitust alles täna.

Sõbrad ja tuttavad küsivad, kuidas ma ennast tunnen. Ausalt öeldes ma ei teagi. Muidugi on hea meel, et olen tagasi aga selline tunne on nagu pool minust oleks Tokyo pilvelõhkujate juurde jäänud. Vajab harjumist.

Veel üks küsimus, mida tihti küsitakse on "kuidas oli?". Parim halvim aasta mu elus. Sotsiaalmeedias ja siin blogiski olen rääkinud vaid toredates asjadest ja vahetusaata ilusast küljest, aga ei saa vaadata läbi sõrmede, kui raske see tegelikult on. Võõras riigis, võõras keeles, võõraste inimeste seas hakkama saamine vajab suurt pingutust ning see võib väga karmiks minna. Sellest hoolimata, ka minu puhul, kõik need pingutused on seda väärt, kuna need läbielatud hetked teevad elu lihtsamaks ning iseenda tugevamaks.

Sellise magushapu tundega ütlengi, et minu vahetusaasta on lõppenud. Kindlasti tegelen edasi veel yfuga, võimalik, et postitan siia blogisse ka midagi ja plaan on ka minna Jaapanisse tagasi.

Nägemiseni

Mia

[mellireisid]

1.12.2022

Jälle on blogipostitus hilja peale jäänud. Aeg liigub siin veidralt, kui olen paar päeva Minakami kodus olnud, siis tundub, et aeg läheb nii aeglaselt, terve igaviku olen siin vanas majas istunud. Kui on kuhugi minek, siis tundub, et koguaeg käin ringi ja nii palju tegevust on, ei jõua midagi plaanitust ära tehtud. Ühelt poolt tundub nagu oleksin juba kohutavalt pikalt siin olnud, aga siis tuleb meelde, et kaks kuudki pole veel täis. Proovin igatahes viimase kolme nädala tähtsamad tegemised kokku võtta. 

13.11 läksime Siljaga kõige lähemal asuvasse linna, Takasaki, et Harunaga kokku saada. Sinna on rongiga tund aega sõitu. Harunaga sain tuttavaks Akitas, olime samas Kanto klubis. Viis aastat tagasi, enne Eestisse tagasi lendamist, olin kaks päeva temaga ta vanemate kodus Kamakuras (Yokohama lähedal). Hästi tore pere on tal, nüüd kokku saades ta kutsus mind uuesti külla, ütles, et ta vanemad tahavad mind uuesti näha. Haruna on see sõber, kes tegi oma vahetusaasta Aberdeenis ja enne oma vahetusaasta lõppu käis Eestis meil külas. Ta on väga hea fotograaf, meil olles olime üks õhtu tükk aega külma käes väljas, et ta saaks tähtedest pilti teha. Lisan selle pildi siia postitusse ka pärast. Seekord saime siis Takasakis kokku, sest nüüd ta elab ja töötab Gunmas. Täpsemalt küll Maebashis, mis on ametlikult teine linn, aga Maebashi ja Takasaki on nii lähestikku, et päriselt kohapeal olles ei saa arugi, millal lähed ühest linnast teise. Linn ise on üsna mittemidagiütlev, tüüpiline Jaapani maakoha linn. Välja arvatud linnad nagu Tokyo, Osaka, Hiroshima ja muud turistide hulgas populaarsed sihtkohad, on Jaapani linnad kõik ühesugused. Samad majad, samad poed, samad söögikohad, samad uhked ja tühjad kaubanduskeskused jaama kõrval. Ma läksingi ainult sellepärast, et Harunaga kokku saada. Koos käisime kasutatud riiete poes, Okonomiyakit söömas ja lõpuks Starbucksis kohvi joomas. Haruna töötas pärast ülikooli lõpetamist Tokyos üsna prestiiže fotograafi assistendina, aga kuigi fotograaf ise oli tore, siis teised töötajad olid nii õelad olnud, et pärast ühte aastat ta tuli ära. Nüüd ta töötab Maebashis reklaamiagentuuris ja kuigi fotograafiaga ta otseselt enam töötada ei saa, siis vähemalt inimesed on toredad ja töö on huvitav. Tihtipeale saadetakse ta paariks nädalaks kuni kuuks mõnda teise prefektuuri, kus ta peab klientidega kohtuma ja hotellis elama. Seepärast saime ka natuke hilja kokku, kuigi elame nii lähestikku, nimelt oli ta terve oktoobrikuu Chibas. Nüüd pidi ta vähemalt aasta lõpuni Gunmas olema, nii et loodevasti saame varsti jälle kokku. 

21.11 käisime Silja ja taanlastega neljakesi Nikkos uuesti. Neile oli esimene kord, meie tahtsime lihtsalt majast natukeseks välja saada, nii et läksime nendega koos. Kuni nad templeid vaatasid, jalutasime meie mööda jõeäärt. Siis käisime koos söömas ja koski vaatamas. Minu jaoks oli kõige toredam osa autoga sõit. Selles osas olen ma sarnane Craigi ja Rika hüperaktiivse poja Johaniga - autos võin ma tundide viisi rahulikult istuda ja aknast välja vaadata. Kui taustal käib veel hea muusika, olen õnne tipul. Tolle reisiga hakkasid nood taani tüdrukud mulle natuke rohkem meeldima ka. Muidu saime ka hästi läbi, aga nad on oma mõtlemise ja käitumisega ikka väga lääne-euroopalikud. Olen tähele pannud, et lääne-eurooplased, ameeriklased ja muud “läänlased” kasvatatakse lapsepõlve liiga enesekindlateks. Võib-olla enesekindel pole õige sõna, aga umbes sellise suhtumisega, et neile on kõik lubatud ja tagatud, ainult võta. Paar näidet illustreerimiseks: paar päeva pärast taanlaste siia tulekut muutsid nad boileritemperatuuri 40lt 60le. Kellegi meie toas ei tööta radikas, siimaani oleme õhtuti all köögis soojas istunud ja lihtsalt hunniku tekkide all maganud, öösiti magades pole veel kordagi külm olnud. Taanlased viisid kelleltki küsimata kohe ühe radika enda tuppa. Siia tulles ostsin ma paar pudelit erinevaid jaapani maitseaineid, ütlesin neile, et nad võivad ka neid kasutada, kui tahavad. Ja kasutasid nii, et ainult tilk jäi põhja. Kõik need on tegelikult sellised väiksed asjad, aga tundsin, et minu kasvatusega kuidagi vastuolus. Kuidas see ütlemine on, anna näpp ja võtab terve käe? Milaga rääkides, ütles ta, et tal on läänlastega samad kogemused. Ja köögis tegid nad ka igakord õudsa segaduse. Aga kuna muidu olid nad toredad ja sõbralikud, siis oli imelik neile midagi öelda ka. Harjutasin siis oma lahtilaskmisoskust. Nüüd on nad õnneks läinud, reisivad Jaapanis edasi. On ainult see vaikne ja üsna puhas saksa poiss (puhas sellepärast, et ta ei kasuta kööki peaaegu üldse, kui kasutab, siis jätab saiapuru igale poole).

23.11-29.11 käisime Siljaga Kansai reisil. Kansai on see piirkond Jaapanis, kus on Osaka, Kobe ja Kyoto. Läksime pärast kohvikupäeva ööbussiga Osakasse, buss väljus mugavalt Takasaki jaamast, ei pidanud eraldi Tokyosse minema. Esimesed kaks päeva olime Osakas, laupäeval läks Silja Kyotosse, mina Kobesse, et Akariga kokku saada, pühapäeval saime Akari ja tema poisi Shogoga Kyotos Siljaga kokku ja esmaspäeval olime Siljaga kahekesi Kyotos. Esmaspäeva öösel läksime ööbussiga tagasi Takasakisse. Neljapäeval (23.11) jõudsime kell 6 hommikul Osakasse. Kansai piirkond üldiselt ja Osaka eriti, on Jaapanis tuntud sõbraliku ja jutukate inimeste poolest. Erinevalt tüüpilisest jaapanlasest, on kansailased rohkem avatud võõrastega suhtlema, valjud ja teevad palju nalja. Kansai on tuntud ka koomikute rohkuse poolest. Pole kindel, kas tulenevalt sellest teadmisest või oli päriselt ka nii, aga Osaka linnaatmosefäär tundus kohe hommikul juba kuidagi vabam ja pöörasem kui mujal Jaapanis. Bussi pealt tulles, panime kotid jaama ja kõndisime tund aega ühte Taiwani hommikusöögi kohta. Linnast läbi kõndides oli näha eelmise öö jäänukeid: prügikotid õllepudeleid täis, flaierid ja muu sodi-pudi tänavatel maas, üksikud seltskonnad veel baarides istumas. Üsna vastupidine pilt tüüpilisele korralikule ja viksile jaapani stereotüüpile. Aga omamoodi mõnus ka. Too Taiwani koht oli ka väga-väga mõnus. Toit oli huvitav ja maitsev, täiesti selline, mida varem pole saanud. Mina tellisin Taiwani onigirilaadse asja: ovaalne suur riisipall, mille sees oli firtüüritud Taiwani sai, mingid marineeritud aedviljad ja magus puru, nii et pool onigirit oli soolane ja pool magus. Kõrvale saime kohapeal värskelt tehtud sojapiima. Pärast hommikusööki käisime Osaka lossi vaatamas, seal olime tubli mitu tundi. Turiste oli üsna palju, eriti korealasi. Läänlasi pigem vähe. Lossimuuseum oli huvitav, aga nii infot ja rahvast täis, et viimase korruse vaateplatvormil värskesse õhku astudes ohkasime kõva häälega kergendatult. Naljakas oli see, et vaadet imetledes, kuulsime mitu korda sarnast kergendatud ohet ka teistelt. Siis kõndisime hostelisse ja õhtul käisime jälle linna peal. Seekord hosteli lähedal Shinsekais, kus oli palju karaokebaare. Väga palju. Alguses tundus huvitav ja natuke naljakas, aga kui olin juba paarkümmet enam-vähem täpselt samasugust kohta näinud, hakkas natuke hale ka. Pisikesed baarid, leti taga noored ilusad naised, leti ääres paar üksikut vanemat meest, kes oma karukõrvaga laulsid vanu jaapani laule. Nagu aeg oleks nende jaoks peatunud 80ndatel. 

Järgmisel päeval läksime kõigepealt kuulsat Glico meest vaatama, siis Ameerika külla head kohvi jooma. Seal asub tuntud röstikoda-kohvik Lilo, kus võtsin Ida-Timori ubadest tehtud filtrikohvi. Kohviga anti kaasa kohvi visiitkaart, kus oli kirjas röstitase ja mis maitseid ma peaks tundma (küpsetatud õunu ma küll ei tundnud, maitses nagu rohkem nagu kohv ikka) ja barista visiitkaart, kes selle kohvi mulle teinud oli. Enne äraminekut ostsime Craigile suveniiriks kohviube ka, siis jutustasin ka natuke tolle baristaga. Nüüd ise röstikojas töötades on ka teistes kohvikohtades palju huvitavam käia. Ühest küljest tean natuke paremini telgitaguseid ja kui lihtsalt ubade maitse võib muutuda, teisest küljest näen, kuidas iga koht oma kliendile lähened ja kohvi sorte tutvustada proovib. Pärast kohvi joomist, läksime vegan kassikohvikusse, kus saime väga head lõunasööki ja tund aega toredate kassidega mängida. Kohvik oli väikses vanaaegses hoones mõnusa puust sistusega. Kassid olid kõik tänavalt leitud, paljudel oli kas kõrvast väike tükk puudu või nina kriimune, üks oli isegi kõõrdsilmne. Enamik kasse oli sooja vaiba peal toas, kus neid sai silitada, aga kõrval oli ka kassiuksega teine tuba, kuhu tagasihoidlikumad said vajadusel peitu minna. Hästi veedetud tund. Too päev sõime ühtust hosteli lähedal asuvas karrikohas, kus pakuti vegan karrit. Koht oli väga väike, ainult viis kohta leti ääres, ja omanik oli väga jutukas. Kuna ta oli palju välismaal elanud, rääkis ta väga head inglise keelt. Ta on sealt samast Osaka piirkonnast pärit ja rääkis meile, et 80ndatel ja enne seda oli too piirkond Osaka kõige kahtlasem piirkond. Näiteks, kui ta väike oli, tulid tema kodu kõrval asuvale poe uksele maffioosod koputama. Väikse poisina läks ta kohe vaatama, mis värk on ja oli poisikese rõõmuna näinud püsse nende vöödel. Tooaeg oli seal ka palju mässe olnud, kui google otsingusse panna Kamagasaki, siis saate vikipeediast lähemalt lugeda. Seal piirkonnas nägin ka Jaapanis üsna haruldasi kodutuid ja enne ära minekut jaama kõndides, nägin ühes pargis suurt supiköögi saba. 

Laupäeval läksin üksinda Kobesse, et Akariga kokku saada. Akariga sain tuttavaks ka Akita Kanto klubis, aga tema ei ole veel Eestis käinud. Akari on jaapnlase kohta väga avatud ja hea suhtleja. Sellest kevadest töötab ta Kawasaki firmas ja juba on ta ametiühingu liige ja korraldab koosolemisi uutele firmaliikmetele. Kuigi ta on algselt pärit Akitast, siis Kansai piirkond sobib ta iseloomuga hoopis paremini. Ja tema enda sõnul sobib talle Kansai ilm ka rohkem, lumest on tal villand. Kobes jalutasin kõigepealt üksinda mööda linna, sest Akari oli ametiühingu koosolekul. Kobe oli 19. sajandi lõpust üks suurimaid Jaapani sadamalinnu, mille tõttu on seal ka palju läänelikku arhitektuuri, mis on nüüd riigisisese turismi tõmbepunkt. Nende läänemajade vahel kõndides, küsis üks keskealine jaapani naine, kas ta võib koos minuga pilti teha. Olin vist ta jaoks väike osa Kobe läänelikkusest. Akariga koos käisime kõigepealt pesapalli väljaku juures, sest ta tahtis kellegagi internetist pesapalli kaarti vahetada. Pesapall on vaieldamatult kõige populaarsem sport Jaapanis (ilmselt järjekordne jäänuk Ameerika okupatsioonist pärast teist maailmasõda). Iga suvi on hiiglaslik keskkooli pesapalli tiimide turniir, igal piirkonnal ja linnal on oma pesapalli tiim ning tuntumad mängijad on saavutanud legendide staatuse. Akari fännab väga Kobe kohalikku pesapalli meeskonda ja tolle meeskonna lemmikmängija kaarti ta tahtiski seal staadiumi juures vahetada. Staadiumil oli just lõppenud tolle sama meeskonnas tänuüritus fännidele, kohale jõudes oli seal paksult inimesi, kõik tolle tiimi värvides. Käisime ka staadiumi poes tiiminänni vaatamas ja nii sain natuke piiluda Jaapani pesapalli maailma. Õhtust sõime Kobe pisikeses Hinnalinnas, kus sain ülihead vegan gyozat. Minu mäletamist mööda polnud isegi lihaga gyoza nii hea. Tolle päeva õhtul kirjutasime Akari pool Soyogule kirja. Soyogu on meie sõber Akita päevilt, me käisime koos temaga Sapporos isegi, aga paar aastat tagasi kadus ta sotsiaalmeediast täielikult ära ning telefoninumber ka ei tööta enam. Ta oli ka algselt pikem internetivõõras inimene ja introvert, nii et loodetavasti ei tähenda see midagi halba, et ta niimoodi ära kadus. Aga muretsema paneb ikka, nii siis otsisime google mapsist tema vanemate kodu Sapporos üles (koos Sapporos käies olime seal ööbinud). Kuna me aadressi ei teadnud, käisime streetviewga lihtsalt mööda tuttavaid tänavaid, kuni leidsimegi õige maja - nägi tuttav välja ja postkasti peal oli Soyogu perekonnanimi (sellistel puhkutel on interneti ikka väga tänuväärt asi). Saime sealt siis aadressi ja kirjutasime talle kirja. Eks näis, kas ja milline vastus tuleb.

Pühapäeval saime Akari poisi Shogoga kokku ja koos läksime Kyotosse, kus saime Siljaga kokku. Sõime lõunat, käisime Nijo lossi aias jalutamas ja kohvikus matcha jäätist söömas. Shogo jäi mulle väga hea mulje, Akariga sobis ta ka suurepäraselt. Praegu töötab ta Akariga samas firmas finantsosakonnas, aga vahetult enne koroonat oli ta ette võtnud seljakotiga maailmareisi. Läks Jaapanist kõigepealt läbi Aasia (India ja too piirkond), ülesse Kõrgõstani, Gruusiasse, Armeeniasse välja, siis Iraan ja Lähis-ida ja mööda Aafrika ida-kallast Lõuna-Aafrikasse välja. Nii vinget ja julget jaapanlast ma polegi vist kohanud. Tal oli veel plaanis Lõuna- ja Põhja-Ameerikasse minna, aga koroona tõttu pidi Lõuna-Aafrikas reisi pooleli jätma. Kõige rohkem oli talle meeldinud Iraan just selletõttu, et enne minekut oli tal tollest riigist kõige negatiivsem pilt, ey seal on ikka ohtlik ja õudne, ainult vaesus ja vägivald, aga tegelikult olid kõik nii toredad ja lahked olnud, toit oli väga maitsev ja hostelid puhtad ja korralikud. 

Pühapäeva õhtul jätsime Akari ja Shogoga hüvasti ja esmaspäeval tegime tüüpilise turstide päeva. Käisime Inari ja Kiyomizu templis. Väga ilus oli, aga eriti Kiyomizus oli kohutavalt palju turiste. Muidu ilm püsis kena ja üldse oli tore vaheldusrohke reis. 

[miexchangeyear]

100218

Kätte on jõudnud oktoober! Uskumatu, kui kiiresti aeg ikka lendab. Alles oli august.

Minu septembrikuu lõpp möödus imeliselt. Koolis oli Homecoming Week (oli stiilinädal, reedel toimus Pep Rally (klassidevahelised võistlused, kisakooritüdrukud ja jalgpallipoisid tantsisid jne.), reede õhtul oli paraad ja  Homecoming jalgpallimäng ning laupäeva õhtul oli Homecoming dance).

Esmaspäev, 092418, algas Spirit Week’i esimese päevaga. Iga päev oli erinev stiil, reedel toimusid ainult need kolm tundi, mis meil pärast lõunasööki toimuvad ning needki olid ainult 30 (või oli see 35) minutit pikad. Pärast tunde toimus saalis Assembly (Pep Rally) ja poole kaheteistkümnest olin juba kodus.

Homecoming Spirit Week:

o    Monday – 09/24: Color Day (Igal klassil oli oma värv.)

Freshmen – Green/roheline

Sophomores – Black/must (MEIE KLASS!!)

Juniors – Red/punane

Seniors - Orange/oranž

o    Tuesday – 09/25: Frat Day (Teate ju küll neid filmidest pärit ülikoolis õppivaid kutte, kes kannavad triiksärke ning khaki lühikesi pükse.)

o    Wednesday -09/26: Athletes vs Mathletes (Atleedid ja “nohikud”)

o    Thursday – 09/27: Camo Day (Kamuflaaž)

o    Friday – 09/28: Blue and White Day (Koolivärvid on meil sinine ja valge, seega kõik pidid neid kandma. PS! Lisage must juurde ja saate Eesti lipu ;))

Reede õhtul toimus paraad, kus ka mina osaleda sain! Kõndisin koos plakatikandjatega ning jagasin väikestele lastele, kes ka vaatama olid tulnud, kommi. Hästi lahe oli!

Pärast paraadi läksin koju, kus sain kiirelt enne kooliminekut veel ühe pähklivõi ja moosi saia ära süüa. Sai ära söödud, sõitsime hostema ja hostisaga mängu vaatama.

Mina aga sain mänguajal natukene vabatahtlikkutööd teha, nimelt aitasin näomaalinguid teha. Midagi erilist me ei joonistanud, aga tänu mulle ja veel paarile inimesele, kaunistasid paljude nägu sinised ja valged “M” tähte (Meridian Mustangs!) ning need täpikesed, mis kisakooritüdrukud endale vahepeal joonistavad näole.

Väljas oli küll jaheda võitu, aga minul oli sellegipoolest imeline õhtupoolik!

Laupäeva hommik aga hakkas minul ja Faithil juuksuritoolis. Homecoming’u jaoks oli vaja ju soeng pähe teha!

Kui soengud valmis, tulime tagasi koju ning Kenna tegi mulle meigi. Tulemus oli super ning nõustun enda emaga, kes ütles, et Kenna võib ettevõtte püsti panna. Ta teeb meigiga imesid!

Soengud peas, meik näos ning kleidid ka seljas, suundusime Kenna ja Faithiga Dow Botaanikaeda, kus tegime pisikese “photoshooti”. Rahvast oli seal tohutult palju (kõik olid tulnud Homecoming pilte tegema) ning kõik nägid imelised välja. Väga kaua me seal ei olnud, sest väljas oli üsnagi jahe ja kleidiga ei soovinud just väga kaua külma õhu käes olla.

Koju tagasi jõudes veetsime paar tundi lihtsalt niisama olles ning kui kell kaheksa hakkas saama, viis Kenna mind ja Faithi kooli juurde, kus see kõik aset võttis.

Homecoming on vist siiani üks minu kõige vägevamatest kogemustest vahetusaasta jooksul, mulle meeldis see kõik nii-nii väga! Tants kestis kella üheteistkümneni, kuid minugi poolest oleks võinud see kesta veel paar tundi. It was really fun!

Pühapäeva hommikut alustasin kahe videokõnega - esimesena rääkisin enda kahe parima sõbrannaga ning teisena rääkisin enda kullakalli emaga. Vendadega ka, kuigi nendega just väga palju rääkida ei suutnud. Minu kõige pisemal vennal, Renetil, oli pühapäeval kolmas sünnipäev ja võttis pisara silma, et temaga koos seda tähistada ei saanud. Aga ei ole hullu, ta sai ainult kolmeseks ja neid sünnipäevi tuleb veel ja veel!

Pühapäeval käisime perega ka kõrvitsafarmis, kus sain näha palju erinevaid loome ja linde, juua kuuma kakaod ja läbida maisilabürinti. Olgu, selle läbimisega me kõige paremini hakkama ei saanud, andsime poole tee peal alla ja leidsime tee tagasi sissepääsuni. See oli raske, okei?!

Õhtu veetsin toopäev koolitükke tehes ja niisama olles.

Eilne ja tänane koolipäev olid ka mingil põhjusel täitsa väsitavad, aga vahvad. Esmaspäeval sain enda Ameerika ajaloo tunnis terve klassi ees enda perekonna ajalugu tutvustada (pidime tegema sellise asja nagu Family Genealogy Report ning minu oma näidati klassi ees) ning see oli ka üpris tore kogemus. Ärevus tuli küll korraks sisse, aga kui juba rääkima sain, siis kuidagi sain hakkama.

Praegu on kell juba kaheksa ja siin kohal ma ka lõpetan, olen üsna väsinud ja kirjutada ei jaksa (lihtsalt et te teaksite, ma kirjutan seda blogipostitust juba kolmandat korda. Ma vist ei meeldi sellele veebilehele.).

Üritan see nädal veel vähemalt ühe postituse kirjutada. 

Ilusat oktoobrit! <3

(092818, Pep Rally!)

(092818, meie klassi plakat! Vahva, eks?)

(092818, jalgapllimängu ajal oli nii ilus päikeseloojang, et ma lausa pidin sellest pildi klõpsama!)

(092918, mina ja Faith. Photo by: McKenna Clark)

(092918, mina ja Kenna. Photo by: Faith Clark)

(092918, midagi väga naljakat oli tol hetkel toimumas, ilmselgelt. Photo by: McKenna Clark)

(093018, kummitustega sõbrapilt. It’s finally spooky season!)

(093018, see laama, kes eespool on,oli mu lemmik.)

(093018, KITSEEEEEEEEEEEEED!!!!!)

(093018, käisime maisilabürindis.)

[saskiahollandis-blog]

Minust

Hei-hei! 

Minu nimi on Saskia ning ma olen 16 aastat vana. Armastan väga näitlemist ja teatrit ning arvan tõsimeeli, et oma sõpradega improt teha on lihtsalt parim! :)) ((shoutout Improkutsikatele!)) Võtan ka kunstitunde ja tegelen flamencoga. Vabal ajal loen palju või vaatan ulmefilme :)

Suve alguses lõpetasin 9. klassi Tallinna Rahumäe Põhikoolis (mis on muide kõige ägedam kool üldse) ning oma õpinguid jätkan Tallinna 21. Koolis. Siiski ei jõua ma 21. Kooli enne kui alles aasta 2018 septembris. Nimelt veedan ma õppeaasta 2017/18 hoopiski välismaal. Augusti keskel algab minu vahetusaasta Hollandis, kus veedan 11 kuud. Hollandis elan Purmerendi linnas, see on ligi 80 000 elanikuga linn, mis asub väga lähedal Amsterdamile (umbes pool tundi bussisõitu). Elan koos meeletult toreda ja aktiivse vahetusemaga, kelle nimi on Tineke ning Tai vahetusõpilase Natthamoniga. Meil on kodus ka kass! Tineke kahekorruseline korter asub kohe kanali ääres, pole seest veel pilte näinud, aga juttude järgi (olen talle juba helistanud) tundub see väga armas ja tore.

Hollandisse lendan üliägeda õpilasvahetuste organistatsiooniga YFU (Youth For Understanding), mille vahetusprogrammides osaleb igal aastal üle 3000 noore erinevatest riikidest. YFU sai alguse peale II maailmasõda. Alates 1951. aastast, mil toimusid esimesed õpilasvahetused Saksamaalt Ameerikasse, on  Youth For Understanding levinud hoogsalt üle maailma tegutsedes nüüdseks juba rohkem kui 55 riigis. Eestis tegutseb YFU aastast 1992. 

Ma ei kahelnud kordagi, et just Holland on õige valik minu vahetusaasta sihtriigiks. Mingil põhjusel olen tundnud selle riigiga sidet ning sinna reisimise tahet juba väga pikka aega. Armastan sealset kultuuri ja muusikat, Hollandi arhitektuur on lihtsalt imeline ning inimesed tunduvad hästi toredad. Samuti tahan ära õppida hollandi keele.

Ikka väga-väga hull on mõelda, et juba vähem kui 2 päeva pärast istun lennukile ja tagasi Eestimaale tulen alles aasta pärast. Üllataval kombel pole ma praegu üldse närvis, mind valdab vaid ootusärevus. Hästi, nüüd seda viimast lauset kirjutades tuli ka väike närv siiski sisse. Igatahes on kõik mind valdavad emotsioonid vägagi positiivsed ning hetkel küll mind väga mingid hirmud või kartused ei heiduta. Ma ju tean, et mind on ees ootamas üks väga tore vahetusema ühes väga toredas riigis, kus veedan ühe meeletult toreda ja sündmusterohke aasta.

[hannakaisveitsis]

Emotsioonid

Salut tout le monde,

Mul on vähem kui kuu siin olla jäänud ja mõtlesin kirjutada, mis mu elus praegu toimub.

Kuidas läheb?

Mul läheb suurepäraselt! Olen absoluutselt jõudnud oma vahetusaasta haripunkti ja ka elus üldiselt pole ma varem nii rahulik ja õnnelik olnud. Elan peres, kus ollakse üksteise vastu head ja hoolivad, käin klassis, kus inimesed on mõistvad ja sõbralikud isegi, kui neil on koolitöö tõttu palju koormust, olen õppinud tundma erinevaid inimesi ja kultuure, leidnud lähedasi sõpru, avastanud Šveitsi ja igakord imestanud kuivõrd ilusa riigiga tegu on ja elanud stressivaba elu tänu toetavale vahetusperele ja kodutööde puudumistele.

Siin on täiesti imeline ja eriti nüüd, kui ilmad on ilusad. Nii tore on minna nädalavahetusel avastama mingit uut linna, vahest osta maasikaid ja istuda sinisesinisejärve äärde mägede vastu. Nii tore on rääkida oma klassikaaslastega nende elust ja minu elust nii, et suudan prantsuse keeles normaalselt vastata ja näha, et nad saavad minust aru isegi, kui ma räägin endiselt pisut vigaselt. Nii tore on inimeste viisakus ja soojus ja huvi sinu vastu. Nii tore on lubada omale privaatsust, sulgeda end oma ruumi ja vaadata mõnda sarja teades, et sul ei ole kohustusi. Nii tore on tutvuda inimestega erinevatest kultuuridest ja kuulata nende lugusid, see paneb mind naeratama. Nii tore on näha, mis arengu ise läbi oled teinud. Ja nii tore on, kuidas lambistel hetkel tuleb meelde kui ilus kõik on.

PRO

21.-22. mai oli meil YFUga viimane laager. See oli Berni lähedal, ühes majas, kus vaade maastikule oli lihtsalt hämmastav.

Pildil täitsa kogemata poseerib Maria Saksamaalt (kes paneb mind mu siniseid juukseid igatsema).

Mõlematel päevadel olid meil loengud, rääkisime milline saab olema kojuminek, kuidas selleks valmistuda jne. Vabal ajal “allkirjastasime” üksteise lippe, mis oli paras pähkel, kuna mul ei olnud kordagi piisavalt aega, et midagi erilisemat kirjutada. Veetsime seal ainult ühe öö, mis tähendas, et seekord ei pidanud me magama minema ja võisime teha mida tahtsime. Enne lahkumist tegime veel palju pilte ja kalliringi ja jätsime hüvasti ja oli küll kurb, aga teadsin, et paljusid näen enne Šveitsist lahkumist siiski veel :)

Edasised plaanid ja lahkumine

See nädalavahetus kutsun mõned vahetusõpilased omale koju külla ja peame mu sünnipäeva. Nimelt juba see teisipäev (6. juuni) saan lõpuks-lõpuks kaheksateistaastaseks! 4. juuni lähen veel kähku Prantsusmaale Anettet (eestlane, kes teeb seal vahetusaastat) külastama (ta elab täpselt Šveitsi piiri juures). 10.-11. juuni on mul YFU üritus. 17.-18. juuniks hetkel plaane pole, aga tõenäoliselt hakkan vaikselt juba sõpradega hüvasti jätma. 22. juuni jõuab mu hostvend oma vahetusaastalt USAst koju ja 24.-25. juuni kavatsen veeta täielikult oma hostperega. 26. juuni varahommikul istun lennukile ja lahkun Šveitsist. Pärast YESi (laager, kuhu kõik Euroopa vahetusõpilased tulevad) olen 1. juuliks kodus.

Muidugi ma kardan. Mul ei ole õrna aimu mis saama hakkab Eestis, mis on muutunud seal ja mis on muutunud minus. Eriti kardan kooliaega, arvestades, et ma pole see aasta midagi teinud ja see on mu neljas kord minna uude klassi. Kõige rohkem kardan aga seda, et ma jään Šveitsi liiga igatsema, nii, et see mõjub mulle kahjulikult. Olen siin 10 kuuga omale elu ehitanud ja fakt, et ma pean selle nüüd igaveseks jätma, on väga väga kole. Kohutav. Ma ei taha sellele mõelda.

Samas, olen ikka natuke ootusärevil, lõppude lõpuks olen ma uudishimulik ja Eestisse saabumine saab olema midagi uut. Näha oma sõpru üle aasta ja mängida tennist ja rääkida eesti keelt ja minna laulma, tundub siiski vahva. Eriti pärast seda aastat.

---

Vahetusaasta on midagi väga erilist ja tähtsat. Veider mõelda, et maksad suure summa raha ja saad selle eest ühe väga võimsa ja elumuutva aasta. Aitäh uuesti YFUle, tänu kellele sain ühe aasta täis kogemusi, mis on samaväärsed 17 aastaga ja Advokaadibüroo Aivar Pilvele, kes uskus minusse ja toetas mind.

Kirjutan veel enne lahkumist.

A plus

[brituvahetusaasta]

Vahetusaasta minu silmis

7 kuud ja 5 päeva. 2 kuud austraalias. 2 kuud ja 5 päeva jäänud Adelaides. 77 päeva pärast olen eestis. Ausalt öeles ma kardan, ma ei tea, mis mind eestis ootab. Ma armastasin oma elu eestis, ma armastasin oma elu Uus-Meremaal ja ma armastan oma elu siin. Ma kardan, et ma ei oska enam eestis oma elu elada, et kõik on muutunud ja ma ei kuulu enam sinna nagu vanasti. Mul on alatiseks teine kodu Uus-Meremaal ja Austraalias, mis tähendab,  et ükskõik kus ma olen, olen ma alati homesick. Ma mäletan nii selgelt Eestist ära minemist, istumist üksi lennujaamas, mul ei olnud veel ühtegi sõpra ja ma ei olnud kindel, mis juhtuma hakkab. Nüüd seitse kuud hiljem on see tühi raamat täis mälestusi, uusi sõpru üle kogu maailma, 2 uut imelist kooli ja 2 uut perekonda, kes tõesti on minu pere. See on mu unistus ja ärgates kardan, et see kõik on olnud uni ja ma elan ooma tavalist eesti elu. Mis ei olnud üldse halb, mul on maailma parim pere ja sõbrad, aga see ei ole vahetusaasta. Vahetusaasta on miski, mida sa ise kasvatad. See jääb igaveseks minuga ja see on midagi, mida keegi minult ära ei saa võtta. Ma olen saanud uusi sõpru ja kaotanud ka palju, sest tänu vahetusaastale olen aru saanud, kes eestis tõelised sõbrad olid ja, kes minuga lihtsalt suhtlesid. S vaatad, kuidas su sõbrad eluga edasi lähevad ja väikselt kõikvpaika loksub

Vahetusõpilaste blogisid lugedes jääb alati mulje, et see on imeline ja kunagi midagi ei juhtu. Sorry, aga see on BS, see on elu ja elus juhtub asju, keegi ajab närvi, keegi räägib taga või keegi lõhub su südame. Sa oled pidevalt segaduses, sest Austraalia inglise keel ei anna võrrelda sellega, mida sa mujal kuuled. Iga teine sõna on nende enda väljamõeldis ja iga kord kui sa ropendab järgneb 5 minutit naeru ja lause “your accent is so cute when you swear” Või vahel sa igatsed oma emmet. Või kergejõustiku. Või oma koera. Sa idealiseerid kodu, aga siis ärkad hommikul üles ja saad aru, kui mõttetu see oli ja naerad enda üle. Jah, enda üle naermine on osa sinu igapäevaelust.

Ja siis ühel päeval ärkad üles ja saad aru, et sa näed unenägusid Inglise keeles ja, et sa mõtled Inglise keeles ja igakord, kui üritad eestlasega rääkida leiad sa ennast oms laused inglise keelest eesti keelde tõlkimas. Või kui su sõbranna elab usas ja teie vestlus on 100% inglise keeles, sest Eesti keelt enam ei oska. Või kui sa üritad blogi kirjutada ja sa enam üldse ei taju kuhu koma panna ja midagi, mida sa oled 16 aastat osanud on järsku läinud.  Ja siis ei saa järsku enam kohalikud aru, et sa pole sündinud Austraalias ja oi siis on päev ilus.

Pärast eestist ära kolimist, olen Eesti kohta nii palju õppinud. Tean peast umbes 50 lihtsat fakti eestist, sest räägin neist iga kord, kui kedagi uut kohtan. Olen vahetusaasta jooksul oma nime peaaegu sama palju kordi öelnud, kui seda, et eesti ei ole osa venemaast.

Sul on umbes 400 hüüdnime, sest su pärisnimi on lihtsalt liiga keeruline. Sa õpid reageerima kõigele. Sa oled kõikjal alati kõige noorem. Sa võtad juurde ja mitte vähe. Ja seal pole midagi, mida sa teha saaks. Ja siis sa vahel vingud ja saad aru, et su elu on täpselt selline nagu sa tahad. Perfektselt ebaperfektne. Ma loodan, et ma kellelegi vale muljet ei jätnud sellega, et eestisse tagasi ei taha. Eesti on alatiseks mu kodu ja minu väike riik ja ma olen nii kirjeldamatult uhke ennast eestlaseks kutsuda. Lihtsalt ma ei ole veel valmis üles ärkama. Kallid 40 kraadisest Austraaliast! Teie Britu

[stefinutah]

1/11/18

Tere taas ja ilusat novembri algust!

Üks kuu on jällegi möödunud ja väga šokeeritult saan öelda, et see on minu kolmas kuu siin. Aeg loomulikult möödub, kui linnulennul. Tõesti tundub nagu alles istusin lennujaamas, teel kõige pikemale lennule üle Atlandi Ookeani. Uskumatu on mõelda, et täna algas aasta eelviimane kuu ning, et seitsme kuu pärast kõik tagasi koju lendame.

Selle kuu jaoks planeerisin, aga veidi teistsuguse postituse, nimelt kirjutan kaheksa asja, mis on mul Ameerika/ameeriklaste puhul silma jäänud. 

1. Olen tähele pannud, et siinne kliima, täpsemalt selle osariigi kliima on väga huvitav. Ameeriklased ise nimetavad seda ‘kõrbe kliimaks’, samas ümbritsevad meid suured mäed ja talvel on ka lumetaati oodata. Eelmises postituses sai mainitud, et saime veidi ka jahedamat kliimat, aga üllatus-üllatus, vahepeal on jälle 18 kuni 23 kraadi olnud. Kui ühel päeval said juba hommikuse -1 kraadi tõttu talvejope kapist välja võtta, oli väga võimalik, et järgmisel päeval olid hoopis särgi või pusaga. Nüüd, aga terve esimese punkti peamõtteni - ma olin üks vähestest, kes alla 10 kraadiga jopet kandis. Kõik vaatasid justkui laia kaarega külmast üle ja olid ikkagi t-särgi väel. 

PS! Seetõttu jäid ka paljud väga märgatavalt kiiresti haigeks ja olid pea nädala köha ja nohu lõksus!

2. ‘’Hi, how are you?’’ ‘’Hi, good, and you?’’ On Ameerikas iga vestluse algus. Samal ajal, kui välismaallastele tundub see imelikuna, siis siin on see kõige tavapärasem viis vestlust alustada ja sealt ka seda edasi arendada. Tegelikult oleneb ka olukorrast, samamoodi tervitatakse sind ka toidupoes kassapidaja poolt, aga nendega tavaliselt pikemat vestlust ei teki. Kui, aga tutvud kellegi uuega, või näed koolis õpetajat, siis oodatakse sealt pikemat vastust ja päriselt tuntakse huvi selle vastu, kuidas sul läheb. Teistel tingimustel, vastatakse alati automaatselt ikkagi ‘’good’’, ehk hästi. 

3. Oh, seda patriootlikkust! Teisi sõnu, Ameerika lipp siin, Ameerika lipp seal ja Ameerika lipp iga nurga peal! See ei ole mingit moodi halb asi, aga see oli kindlalt miski, mis juba paari esimese päevaga kõige enam silma jäi. Pea iga inimese hoovis, autodel kleepsuna või mini lipp lehvib auto otsas, iga asutuse ees, toote karbi peal, igal pool! Ei saa märkimata jätta ka seda, et koolis igas klassiruumis on tahvli kõrval lipp, millele iga teine päev sest iga teine päev truudust vannutakse: ‘’I pledge allegiance to the flag of the United States of America, and to the republic for which it stands, one nation under God, indivisible, with Liberty and justice for all.’’ Tõlkes: ‘’Ma vannun truudust Ameerika Ühendriikide lipule - ja riigile, mida ta esindab ühtse maana Jumala ees, ja mis kindlustab vabaduse ja võrdsuse kõikidele kodanikele.’’

4. Õhukonditsioneer! Õhukonditsioneer! Augustis oli siin tõesti ülimalt kuum ning konditsioneer oli igati elupäästja, kuid see imemasin ei tööta neil ainult suvel, vaid ka sügisel ja eeldavalt ka talvel, kui MAJA ON JAHE! Ah, mis sellest, paneme konditsioneeri käima, siis pole külm! Laes olevad propellerid tiirutavad põhimõtteliselt kogu aeg, kuid sisse ehitatud konditsioneerist tuleb nn külmal ajal hoopis sooja õhku välja. Just saigi mingi aeg mõeldud, et kas neil siis mingit küttesüsteemi polegi. Tuleb välja, et külma õhu asemel saab sügisel/talvel hoopis sooja õhu osaliseks ja nii saabki tuba soojendatud. (Ühtegi radiaatorit pole ma kohanud!)

5. Ameeriklastele on suureks üllatuseks see, kui mainisin, et Eestis küll tänaval võõrastele inimestele naerusuiselt tere ei öelda. Nii tihti, kui olen jalutamas käinud, või kõnnin koolist tulles bussipeatusest kodu poole, on isegi teisel pool kõnniteed liikuv inimene sõbralikult lehvitanud ja üle tänava ‘’Hi!’’ hõiskanud.

6. Mis asi see meetermõõdustik veel on? Nemad kasutavad hoopis Fahrenheiti skaalat ja see on kõige segadust tekitavam asi eales! Õnneks keemia tunnis kasutame samuti meetermõõdustikku ja te ei kujuta ette seda rõõmu, kui mu keemia õpetaja teada sai, et me, eestlased, ei kasuta Fahrenheiti. 5 yards? 8 feet? 72 miili? 100 kraadi? Tõepoolest, kõige enam tekitas segadust siia jõudes, kui muuseas mainiti, et tead, homme on 100 kraadi. 100 kraadi? Eks siis pidi kohe uurima palju see siis celciuses on. (37 kraadi)

7. Samal ajal, kui noored sõidavad juba 16-aastaselt autodega ringi, võivad nad seaduslikult alkoholi tarbida alles 21. eluaastal. Väga veider vaatepilt oli esimesel koolinädalal, kui pea igal õpilasel kõlises autovõti käes ja enamus parkimiskohad hoopis õpilaste poolt hõivatud olid.

8. Eelmise kuuga paeluv sündmus- neljanda kategooria orkaan Michael täie jõuga purustamas Floridat ja Georgiat. Uudistes oli see tol ajal kõige kuumem uudis, kuid koolis polnud paljud sellest midagi kuulnudki, kuna ‘’see pole üldse meile lähedal’’, ‘’ah, see on kuskil lõunarannikul’’, ‘’ega see siin Utahis pole’’ või ‘’orkaan? Kus, mis, millal?, ‘’Kus see Florida ja Georgia veel on?’’

Lõppu lisan paar pilti sellest kuust:

Oktoobri tipphetkeks saan pidada hooaja suurimat jalgpalli mängu, mis oli ühtlasi ka esimene jalgpalli mäng, kus käisin. See toimus Ironhorse nädalal, kus igal päeval oli koolis erinev riietumisstiil, nt: esmaspäev- Twinning day, ehk kanna sõbraga midagi samasugust. Teisipäev- Koolivärvid (meie koolil must ja orantš.) Mängiti kooli suurima rivaali vastu ja me võitsime suure edumaaga!

Koduteel oli näha, et mägede tipus on juba lund sadanud. Nüüd vahepeal soojade ilmadega on ära sulanud, aga ilmad hakkavad uuesti jahedamaks minema.

Taaskord koduteel pildistatud. Sügise värvid võtavad ikka põlvest nõrgaks!

Ühel päeval oli kõikidel 11-ndikel teine ja kolmas tund vaba, kuna külas oli meie linna ülikool, Weber State University. Saime kõik ühe lehe, mille pidime lõpuks ära täitma, et näidata, mis töötubades käisid ja, mis sealt teada said. Viimaseks töötoaks valisin ‘suuna’, mis mulle kõige enam huvi pakub, ehk Business & Economics (Äri ja Majandus). 

Halloween, Halloween, Halloween!!

Näeme juba detsembris!

[minuaastarootsis]

ELO

Hej!

Mõned faktid: 

Rootsini on aega täpselt 47 päeva

Mul pole ikka perekonda, aga ma ei muretse

ELO oli nii-nii lahe

Siia postitusse tuleb rohkem pilte kui juttu

ELO ehk eelorientatsioon toimus 15.-17. juuni. 

Kõik algas kell 9 hommikul Balti jaama kogunemisega ning sealt järgnes bussisõit Kehtnasse. Juba bussisõidul sinna oli tunda positiivset YFU-pisikut, mille ma ELOlt kaasa sain. Kehtnasse jõudes registreerisime end ning saime teada oma toanumbrid ja -kaaslased.

Minu toakaaslaseks sai Mia! Ja nagu selgus oli meie lennus ka kolmas Mia. Pildil meie lennu (2018/19 aasta) vahetusõpilased.

Hiljem toimusid erinevad töötoad ning kodugrupi kohtumised. Õhtul kogunesid kõik saali ja seal mängisime erinevad seltskonnamänge, mis olid väga vahvad.

Kaks järgnevat päeva möödusid sarnaselt, kuid tooksin välja energizerid ja snäkipausid, mis tõstsid meeleolu ja energiataseme laeni. Ja kindlasti gossip box! Hästi huvitav oli ka simulatsioon ning iga kodugrupi kohtumine, kust sai väga palju õpetlikku infot. (Aitäh Siret ja Kristi!) Piltidel meie imearmas Skandinaavia + Läti kodugrupp.

Ausalt öeldes ei oodanud ma ELOlt pooltki sellest, mis juhtus. Kogu üritus oli väga lahe, suurepäraselt korraldatud ning igati meeldejääv. Lisaks olid kõik vabatahtlikud ja teised vahetusõpilased nii-nii toredad. Näeme aasta pärast!

Stay tuned,

Mia

[marisaustrias]

Halftime

Jah, ma pole väga väga ammu kirjutanud ja ka see postitus tuleb üks päev hiljem. Mul tõepoolest pole mingeid muid vabandusi kui see, et mu elu siin on amazing ja mul ei jää sellist aega, kus ma mõtleksin blogi kirjutamisele. Eile, 27. jaanuaril sai mul Austrias aga täpselt viis kuud täis ja täpselt viis kuud on ka veel jäänud. 

Mäletan veel, kuidas Eestis sõpradega lennujaamas kalliringe tegime ja lennukis mõtlesin, et mida kuradit sa Maris endaga nüüd teed. Nüüd olen osa sellest elust siin, olen õnnelik ja tänulik iseendale, et ma ennast piisavalt usaldasin mida sellist tegema. Olen palju mõelnud, kuidas hakkab mu elu Eestis tagasi olles välja nägema, mitte selle pärast, et mul koduigatsus oleks, vaid sellepärast, et ma kardan. Kardan isegi rohkem kui siiatulekut. Minu siinne elu on saanud mu normaalseks eluks ja selle juurest lahkumine, ei tuleks praegusel momendil kõne allagi. Ega elu Eestiski pole selle aasta aja jooksul freezi peal olnud, vaid edasi läinud. Ma ei hakka mitte kunagi elama seda sama elu, mida ma 16 aastat elanud olen ja see fakt on küllaltki hirmutav. Vahetusaasta alguses mind visati juba vette, kus ma ujuda ei osanud, kuid tagasitulek oleks võrreldav kiirteel sõitva auto roolis istumisega, mida ma juhtida ei oska. Elame näeme, kuid olen kindel, et siinsest elust lahti ütlemine saab olema mitu korda raskem, kui Eesti elust lahti ütlemine

Ma olen nii palju muutunud. Ma ei oskagi öelda mis omadused need minu enda juures täpselt on, sest seda märkan arvatavasti alles tagasi tulles, kuid mu maailmapilt, väärtushinnangud ja suhtumine on teinud sellise arengu, et ma ise ka imestan. Ma poleks elu sees uskunud, et elu Euroopas võib riigiti nii palju erineda.

Keel... saksa keelest saan ma absoluutselt kõigest aru, rääkida oskan ka juba peaaegu veatult. Mu hostisa ütleb alati, et vead, mida ma teen ja millest ma õpin on kirss tordil ja keele peened nüansid. Eesti keelega on lood nii, et see lihtsalt ununeb. Ma tean sõnu inglise ja saksa keeles, aga eesti keeles on need ununenud. Ka seda postitust kirjutades pidin nii mitmeid kordi lauset üle lugema ja uuesti ja uuesti parandama, sest mingi instinkt ütleb, et midagi on valesti, kuid mis, seda ei tea.

1) Kaua sa juba Austraias oled olnud? 2)Viis kuud 1)Ohh, lahe. Aga kas sul koduigatsust ei ole? Kas sa oma pere ei igatse? Mina ei suudaks seda teha.          ...          Ei, mul pole siiani mitte kordagi veel koduigatsust olnud. Muidugi igatsen ma oma pere ja sõpru ning lähedasi inimesi, kuid ma näen neid ju uuesti. Ma ei leia, et see on halb, et ma tegelikult millestki oma vanast elust otseselt puudust ei tunne (muidugi paari erandiga), sest see tähendab ju seda, et ma tunnen ennast siin nagu kodus ja inimesed mu ümber on saanud mulle sama tähtsaks kui Eestis. Ja nüüd mõelge sellele, et paljusid neist ei näe ma peale viit kuud enam mitte kunagi...

Nendest mõtetest hoolimata püüan nüüd järgmisest viiest kuust viimast võtta. Kui kellelgi on küsimusi minu siinse elu kohta, siis kirjutage mulle julgelt! Nagu öeldud, on siinne elu mulle normaalseks saanud ja ma ei teagi millest kirjutada. See oleks suureks abiks. Aitäh!

Heast Oida, I bin nun ned fertig. Heit hob i wieda wos vor. Aso Griaß eich! 

[agnesargentiinas]

Märtsi lõpp ja Aprill...

... mis samuti on möödunud, nagu ka mu vahetusaasta...

23. märtsil läksin uude kooli. Kooli nimi on Colegio Don Orione ja olen eesti mõttes 12.klass, mida siin nimetatakse Promoks. Promo on väga tähtis ja suur asi, saame ise oma koolivormi disainida jne (pluusi ja pusa tegelikult, kuid siiski). Esimene päev oli imelik nagu alati, eriti imelik oli see veel selle pärast, et Maggie ei tulnud kooli ja olin närvis. Aga mind võeti õnneks hästi vastu, asi selles lihtsalt, et väga ei suheldud alguses. Küsiti ikka Eesti ja minu kohta, aga kauaks rääkima ei jäädud (mai seisuga võin öelda, et asi on paranenud). 

25. märtsil oli Paula sünnipäev, mille kodus veetsime. Kõik ta sõprade grupp tuli kokku ja samuti oli meil külas teine vahetusõpilane Resistenciast. Mind küll kutsuti ka samal päeval klassipeole, kuid ma otsustasin koos Luisega jääda, meil oli palju rääkida. Veetsime öö suhteliselt hästi, tegime igasuguseid lollusi nagu alati ja läksime varahommikul magama. 

Samal nädalavahetusel läks Paula Rosariosse, kus ta nüüd ülikoolis õpib. Järgmine koolinädal sujus rahulikult, mulle meeldib väga mu klass ja mu õppesuund (milleks on kommunikatsioon). Kõik on päris mures mu pärast, et ma õpin ja teen tundides kaasa, sest see pole normaalne hahaha. Aga ma ei tea, Eesti on mind õpetanud õppima ja ma tulin siiski haridusliku programmiga nii, et miks mitte. 

Ühel nädalal olid mul probleemid tervisega, kuid see sai korda, polnud midagi hullu. 

7. aprillil oli Beleni sünnipäev, kuid ta pidas seda 8ndal. Tegime igasuguseid lollusi, ma ei suuda uskuda ka. Alguses ikka sõime nagu tavalised täisvasvanud inimesed ja rääkisime, naersime, tegime nalja. Kuna Belen oli sünnipäevaks kaks “2″ numbrit heeliumi täis pannud ja seinale kleepinud siis Maggiel tuli mõte seda heeliumi tõmmata. Mõeldud, tehtud. Tõmbasime heeliumi kõik koos rõõmsalt ja rääkisime nagu 5-aastased, peaaegu naersime ribadeks ennast, nii naljakas oli. Ma polnud kunagi teinud seda seega mul endal oli ka huvitav. Tüdrukud läksid edasi klubisse, kuid kuna mina minna ei saanud oma tervise pärast jäime Maggiega koju. 

Järgmisel koolinädalal ma ühel päeval kooli ei läinud, kuna meil oli perekriis ja ma ei olnud kohustatud minema. Samuti tuli Paula koju ja käisime ühel päeval loomaaias (mis muideks on suurim Ladina-Ameerikas). Tervet loomaaeda me läbi ei käinud, kuid huvitav ja lõbus oli ikkagi, samuti oli üks vahetusõpilane Rosario lähistelt oma perega külastamas, kuna meie pered on suguluses. Samuti oli sellel nädalal “Semana Santa” ja me ei pidanud ei neljapäeval ega ka reedel kooli minema, sest see on üks suur püha siin. Samuti olid lihavõttepühad. Sellel nädalavahetusel käisime ka ühes rongide muuseumis, mis oli küll väike väljapanek (kui välja arvata see, et rongid olid suured) aga huvitav, kuna rongid olid väga vanad ja Buenos Airesest pärit. Maggie jäi meie juurde ööseks ja tegime empanadasid. Pühapäeval oli suur perekondlik söömaaeg ning peale seda läksime lennujaama* terered jooma. 

* - seda suurt platsi/parki kutsukatse lennujaamaks, sest see on lennujaama lähedal. Seal lennujaamas ei transpordita inimesi, vaid kaupe jne. 

Ma pean tunnistama, et koolinädalad veetsin ma enamus ajast kool-siesta-õppimine-magamine ehk siis päris mõttetult, kuid ühel päeal, kui Maggie mind tangosse kutsus otsustasin ma (jumal tänatud) minna. Ma otsustasin tangos edasi käima hakata, kuid pean tunnistama, et siiamaani ma sinna jõudnud ei ole, sest vahepeal käisime reisil ja siis jäid tunnid ära.

21. aprillil oli kauaoodatud värvide pidu, mis oli lõpuklassi ja üheteistkümnenda klassi ühine üritus. Läksin alguses Maggie juurde, panime ennast korda ja liikusime siis teise tüdruku juurde, kus me plaani järgi oleksime pidanud sööma kuid seda ei teinud. Tema isa viis meid ürituse toimumispaika. Me jõudsime üpris vara, inimesed hakkasid alles sisse minema ja kogunema. Kuna mina ja Maggie oleme osa ürituse korraldajatest saime me tasuta ja kiiremini sisse, kui teised. Peale ühte tundi tantsimist ja seltskonda nautimist oli inimesi juba rohkem ja kõik tantsisid või rääkisid omavahel juttu. Kuna üritus oli vabas õhus oli mul endal mugavam, sest mul tavaliselt klubides hakkab kohutavalt palav. See oli vist parim pidu, kus ma terve vahetusaasta jooksul käisin. Millegipärast tundsin ma ennast seal päris mugavalt, mida ei juhtu peaaegu kunagi pidudel. Hakkasin ka tihedamalt oma klassiga suhtlema. 

Järgmises postituses räägin sellest, kuidas me Iguazus käisime.  (tegelikult on vahetusaasta juba läbi, ma olen lihtsalt kohutav blogija ja mul oli probleeme arvutiga seega...) 

Pildid ma panen hiljem kõik ühte postitusse ja kirjutan alla mis kus toimub. 

Bare on with me, Agnes

[agnejaapanis]

Suvevaheaeg! 2/2 (8月21日)

Kaheksandal augustil käisime vahetusõpilastega Hiroshima rahumälestamise tseremoonial. Tseremooniale pääses ainult kutsetega ning näidatati ka telekast. Istusime kohe esireas, nii et vaade oli väga hea. Kuulasime erinevaid kõnesid, näiteks Jaapani peaministri oma. Paaris kohas tuli küll nutt kurku kuulates kõiki neid õudusi, mis 77 aastat tagasi juhtus. Kõige paremini jäi meelde kahe lapse poolt esitatud rahu kinnituskiri. Tõlkisin teksti eesti keelde, kellel on huvi, lugege. Nõrganärvilistel soovitan võib-olla pigem lugemise vahele jätta.

*Aatomi pommi poolt mõjutatud inimesed

Pärast tseremooniat käisime vaatamas traditsionaalset teetseremooniat ning proovisime ka tehtud Maccha teed, mis vist ainult Saksamaalt Marcole meeldis :D Tee oli väga mõrumaitsega. Käisime ka Hiroshima rahumälestamise muuseumis ning sõime koos lõunat.

Suvevaheajal veetsin enamik enda päevadest kas sulgpallitrennis või jaapani keele õpetaja juures JLPT N2 (B2-C1 vahepealne tase) testi jaoks õppides.

Ühel õhtul õpetaja pool olles helises järsku uksekell. Kuulsin uksepealt “久しぶり！(pole ammu näinud!)”. Tuppa astus pikk poiss reisikohvriga. Tegemist oli 5 aastat tagasi Hiroshimas vahetusaastal käinud Vietnamist pärit Duc-kuniga. Hetkel õpib ta Jaapanis Yokohama ülikoolis. Saime Duc-kuniga kohe sõpradeks ja veetsime lausa kolm päeva koos. Sain proovida erinevaid Duc-kuni tehtud Vietnami roogasid, rääkisime enda vahetusaasta kogemustest ning käisime koos yakinikut söömas. Duc-kun käis vahetusaastal olles samas koolis, kus hetkel minagi, nii et juttu jätkus lõpmatuseni. Ta lubas talvevaheajal jälle Hiroshimasse tulla, mida ma ei suuda juba ära oodata. Tohutult lõbus oli eelneva vahetusõpilasega kohtuda.

Pildil on praetud muna hakklihaga ning teises taldrikus keedetud munad ja sealiha koos kastmega. Duc-kun tegi igapäev mingi uue Vietnami roa. Selle kõrvale sõime riisi ja Vietnami suppi, mis tohtult meenutas Eesti vanaisa suppe. Ainult sinep oli veel puudu (kusjuures on Jaapanis sinep, mis maitseb ja näeb välja täpselt nagu Eesti oma!)

Kuna sulkatrennist mulle ei piisanud, käisin sõpradega viiekesi vabalajal veel koos mängimas. Peale minu olid pundis mu vahetusvend Ibu-kun, klassivend Rio-kun, Taist vahetusõpilane Paw-kun ning Paw-kuni vahetusvend Hideaki-kun, kes käis see aasta Saksamaal vahetusaastal. Ma polnud varasemalt Hideaki-kuniga eriti rääkinud, nii et oli tore jälle uue sõbraga tuttavaks saada. Kusjuures, Hideaki käib sammuti oma kooli sulgpalliklubis.

Ühel nädalavahetusel käisin perega Fukuyamas. Enne isapoolsete vanavanemate külastamist, käisime Tomo-nimelises külas. Tomo küla on tuntud Gibli multika “Ponyo” tõttu. Külastasime uhiuut muuseumi ning käisime ka väikses templis.

Pärast keskkooli lõpetamist tahan tulla Jaapanisse ülikooli õppima. See on muidugi, kui ma N2 keeletesti detsembris läbin. Sest ilma keeleoskuseta ülikooli sisse ei saa. Suvevaheaja viimasel nädalal käisin koos Nanaka ja kõrvalklassist Yume-chaniga Hiroshima Ülikooli avatud uste päeval. Kuulasime kahetunnilist loengut valitud kursuse kohta ning sõime sööklas lõunat. Mina valisin karii šnitsliga, mis oli mega maitsev. Koolihoov on umbes 3,2 ruutkilomeetrit suur. Alal on peale hiiglaslike koolihoonete mitu raamatukogu, sööklat ja muid vajalikke hooneid. Siuke tunne oli, nagu koolihoov oleks täiesti oma linn.